Page 1

Maailma ajalugu Aivar Kriiska ja Mait Kõivu sulest ilmus koguteose „Maailma ajalugu” esimene osa, mis on esimene pärast Teist maailmasõda eesti keeles kirjutatud ja Eesti lugejale mõeldud maailma ajaloo üldkäsitlus, mis keskendub eeskätt poliitilisele ajaloole. Koguteose annab välja kirjastus Koolibri, järgmine osa ilmub 2016. aastal. Vt lk 3

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 7 (96) 22. oktoober 2015

kolumn

uudised

Lapsed loevad siiski!

Uudised rahvaraamatukogudest räägivad pahatihti sellest, et laste lugemishuvi väheneb ja ka lastest lugejaid on raamatukogudes järjest vähem. On see ikka nii? 16. septembril Narvas toimunud XII üleriigilisel lasteraamatukoguhoidjate päeval jäi kõlama Lääne-Virumaa Keskraamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja Reet Tombandi mõte: „Täiesti analüüsimata jääb, kuidas on olukorras, kus lugejate arv väheneb, saavutatud külastuste ja laenutuste kasv. Just see on tulemus, mis näitab, et raamatukoguhoidja pingutused on kandnud vilja, et on ära tehtud suur töö, et lastele teenuse või meelelahutuse pakkumisel liigutakse õiges suunas.” Allpool väike ülevaade erinevatest tegevustest Eestimaa raamatukogude laste- ja noorteosakondadest. Rõõm on tõdeda, et järjest rohkem leiavad tee raamatukokku emad koos väikelastega. Tullakse niisama mõnusalt aega veetma ja papi- või põnniraamatuid vaatama. Osaletakse aktiivselt kõige pisematele mõeldud raamatukogutundides. Suurenenud on ka raamatukogude koostöö lasteaedadega. On raamatukogusid, mis on kaugemale jäävas lasteaias avanud välilaenutuspunkti, et raamatud lastele ja lapsevanematele kättesaadavamad oleksid. Praktika näitab, et raamatukoguhoidjad ei karda ka moodsate nutilahendustega rinda pista. Jäneda raamatukogu valmistas noorte lugejate jaoks ette n-ö pimekohtingu raamatuga, kus raamat ise oli paberisse pakitud ning varustatud ainult QR-koodiga. Huvilised said oma nutiseadmeid kasutades QR-koodi abil lugeda raamatu tutvustust ja otsustada, kas tahavad seda raamatut lugeda või mitte. Koostööpartnereid on raamatukogudel nii lähemal kui kaugemal. Meremäe raamatukogus käivitus ettevõtmine „Väikesed suurtele, suured väikestele”, kus kord kuus lugesid algklasside õpilased vallavalitsuse ametnikele või pensionäride seltsi liikmetele ette või rääkisid viimati loetust, täiskasvanud jagasid lastele oma lugemiselamusi. Tagasiside oli mõlemalt poolt väga positiivne. Tapa linnaraamatukokku jõudis aga Soomest Akaa raamatukogust muumidele pühendatud näitus ning hiljem jõudsid eesti laste muumidest valminud tööd vastunäitusele Soome. Laste soovil toimub raamatukogudes palju võistluslikke mälumänge ja viktoriine, väga on oodatud kõik, mis vähegi seotud detektiivide ja kriminullidega. Raamatukogud korraldavad ka erinevaid konkursse. EPP LEIKOP Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu lasteteeninduse toimkond

3000 raamatut kirjastuselt Varrak Oktoobris ilmub kirjastuselt Varrak järjekorras 3000. raamat. Selleks on „Minu lamp põleb”, millesse on koondatud Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus aastatel 1947–1963. Raamatu on koostanud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid Eve Annuk ja Kristi Metste. Varraku esimene raamat ilmus aastal 1991 ja selleks oli William Somerset Maughami põnevik „Kirev loor” Maret Maide tõlkes. Sellest peale on Varrakult ilmunud hulganisti ilukirjandust, ajalooraamatuid, teatmeteoseid ja lasteraamatuid. Järgmise aasta veebruaris tähistab Varrak oma 25. sünnipäeva.

Eesti väljapanek raamatumessil. Stendi kujunduse autorid: Mae Kivilo ja Ero Puumets

Kirjastajate aastasündmus KAIDI URMET Eesti Kirjastuste Liidu juht

Avameelne ja kirglik Arvo Iho Oktoobris ilmus Annika Koppeli koostatud raamat „Karu südamega mees”, mis räägib filmimehest Arvo Ihost, kelle elu meenutab lugusid sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt”: boheemlikud kooliaastad Moskvas ja sõprus Andrei Tarkovskiga, esimene mängufilm koostöös Leida Laiusega, operaatorist režissööriks kasvamine. Iho räägib oma elust ja loomingust avameelselt ja kirglikult, raamatus on ka suur fotovalik. Raamatu avaldab Tänapäev.

Mart Kadastiku uus romaan Oktoobri viimasel nädalal ilmub Mart Kadastiku uus romaan „Eluaegne”. Tegemist on kirjaniku neljanda romaaniga. Haarava sündmustikuga raamat süüvib inimese pimedamatesse hingesoppidesse. Autori kujutamisviisis vahelduvad grotesk ja huumor, kargus ja soojus. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Mart Kadastiku romaanid „Kevad saabub sügisel” (2013), „Suvi sulab talvel” (2013) ja Katariina Tammertiga kahasse kirjutatud „Paarismäng” (2014).

12.–17.

oktoobril toimus Frankfurdis rahvusvaheline raamatumess, kus oli 7300 väljapanekut rohkem kui 100 riigist ja mida külastas üle 200 000 inimese. Mess on üks suurimaid ja tähtsamaid maailmas ning sellest võtab juba üle 20 aasta osa ka Eesti. Meie stendi väljapanekus oli ligikaudu 200 raamatut Eesti Kirjanduse Teabekeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Kirjastuste Liidu valikul. Samuti olid kohal ligikaudu 30 kirjastuse esindajad. Huvi eesti kirjanduse vastu kasvab iga aastaga.

Suurilma lõunasöögid Oktoobris ilmub esimest korda eesti keeles Juri Lotmani ning Jelena Pogosjani raamat „Suurilma lõunasöögid”, mis valgustab 19. sajandi keskpaiga Venemaa elu neid külgi, millele ajaloolased tavaliselt eriti tähelepanu ei pööra – räägitakse aristokraatide gastronoomilistest eelistustest, lõunatest ja pidusöökidega kaasnenud kommetest. Raamatu avaldab Tänapäev.

Seekordse peakülalise Indoneesia maagililiselt mõjuv väljapanek.

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 18. novembril.

Tööd ja kohtumisi väliskirjastajatega jagus messi kõikideks päevadeks. Eesti lasteraamatud on hinnas. Raamatute nimistu, mille tõlkeõigusi on müüdud, pikeneb üha.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2015


Helios

WWW.HELIOS.EE

NR 7 (96) 22. oktoober 2015

Tüdrukust rongis kirjastuse toimetaja

P

aula Hawkins töötas viisteist aastat ajakirjanikuna, enne kui hakkas ilukirjanduses kätt proovima. „Tüdruk rongis” on tema esimene psühholoogiline põnevik. Transworld ostis teose avaldamisõiguse juba siis, kui raamatust oli valminud alles pool käsikirja. Nüüdseks on 44 riiki ostnud tõlkeõigused ja USA filmikompanii DreamWorks on teinud ettepaneku sellest ka linateos vändata. 2014. aasta lõpus ilmunud „Tüdruk rongis” („The Girl on the Train”) on New York Timesi bestsellerite edetabeli tipus püsinud kauem kui näiteks „Da Vinci kood”. Raamat pakub ohtralt vaateid peategelaste sisemaailmadesse ja hakitud peatükid on kokku sobitatud meisterliku osavusega, tempokas tegevustik ei taha lasta raamatut käest panna, enne kui kogu loo peasüüdlane teada on. Raamatu kolm naispeaosalist – Rachel, Megan ja Anna – tegelevad iga päev pelgalt oma isiklike murede lahendamisega. Tupikusse jooksmas abielu, raskelt katkine hingeelu, motivatsioonipuudus. Kui aga üks peategelas-

ilmunud Üksildane naine on ohtlik naine

Jill Alexander Essbaum tõlkinud Triin Peek 288 lk, kõva köide

FOTO KATE NEIL

TRIINU LEPP

Paula Hawkins

test teadmata kadunuks jääb, otsustab Rachel, tüdruk rongist, et püüab ise kahtlase juhtumi lahendada. Mõistagi osutub tõe väljaselgitamine närvekõditavalt pinevaks ning Racheli enesehävituslik alkoholilembus ei tee asjade kulgu sugugi lihtsamaks. Autor on öelnud: „Alkoholismist kirjutamine oli mulle oluline, sest olen uurinud varasemalt, kuidas rohke alkoholi tarbi-

mine tekitab mäluauke. Kui inimene on midagi korda saatnud ja seda talle öeldakse, siis ilma enda mälupilti omamata ei suuda ta seda sisimas tõena võtta ja süüd tunda. See on minu jaoks väga huvitav aspekt, millega sain kirjutades mängida.”

Kümnete maade lugejate lemmik

Tüdruk rongis

„Aeg-ajalt sünnib raamatute maailmas mõni põnevik, mis vallutab näilise kergusega kümnete maade lugejate südamed, mida tõlgitakse poolesajasse keelde ja mille autorid (kui nad seda juba varem ei ole) lendavad nagu trampliinilt kirjandusmaailma tippude hulka.” Priit Hõbemägi (Eesti Ekspress, 17. 06. 2015)

Paula Hawkins tõlkinud Evi Eiche 320 lk kõva köide

Seksuaalne ja läbinägelik – see meeldejääv romaan avab ühe naise meeleheitel hinge, tehes ühtlasi ka sügava kummarduse ajatule kirjandusklassikale, „Anna Kareninale” ja „Madame Bovaryle”. Hilistes kolmekümnendates ameeriklanna Anna Benz elab koos šveitslasest abikaasa Bruno ja kolme väikese lapsega idüllilises Zürichi eeslinnas. Mugavast ja puudusteta elust hoolimata on Anna seesmiselt kokku varisemas. Tal on üha raskem leida kontakti abikaasa või isegi omaenda mõtete ja tunnetega. Seepärast püüab ta end uute kogemustega sütitada: saksa keele kursus, analüütiline psühhoteraapia ja rida armusuhteid, millesse laskumise kergus üllatab isegi teda ennast.

Tagasi minevikku Ben Elton tõlkinud Evi Eiche 384 lk, pehme köide

Kui sul oleks üksainus võimalus muuta ajalugu... Kuhu sa läheksid? Mida sa teeksid? Kelle sa tapaksid? On 1914. aasta 1. juuni. Hugh Stanton, endine sõjaväelane ja kuulus seikleja on sõna otseses mõttes kõige üksildasem inimene maamuna peal. Mitte keegi, keda ta varem tundis ja armastas, pole veel sündinud. Võibolla ei sünnigi kunagi. Stanton teab, et varsti algab suur ja kohutav sõda.

Eesti keele sihtasutus Vintpüss kõrval Valitud kirjandusloolisi artikleid Jaak Urmet 432 lk, kõva köide

Miks uurida kirjanduslugu, kirjutada kirjanikest ja raamatutest? Esmalt on mul üldine huvi ajaloo ja kirjanduse vastu. Teiseks soov ennast väljendada ja oma leide, teadmisi teistelegi jagada. Kolmandaks koguja hasart – tahe kinni püüda ja kultuuri jaoks põlistada, kui mitte isegi unustusest päästa võimalikult palju olulist infot. Neljandana õhutab mind sisemine valgustuskirjanik. Mul on mitmeid pisut naiivseid eesmärke, näiteks tahan ma üldsusele esitleda eesti kirjandust kui tegelikult mitmekihilist, rõõmsaid üllatusi pakkuvat nähtust.

Kõik algas hüvastijätuga Hannah Beckerman tõlkinud Tiina Vihmar 408 lk, kõva köide

Rachel, Max ja nende tütar Ellie elasid täiuslikku elu – kuni ühel õhtul lakkas Racheli süda tuksumast. Nüüd peavad Max ja Ellie nii hästi kui oskavad kohanema eluga ilma Rachelita. Kuid nii nagu nemad ei suuda temast lahti lasta, ei suuda seda ka Rachel. Olles kahe maailma vahel lõksus, vaatab Rachel abitult pealt, kuidas ta mälestus hakkab Maxi ja Ellie elus tuhmuma. Leinates taga elu, mis on tema jaoks pöördumatult läbi saanud, jõuab Rachel tõdemuseni, et vahel on see, mis su südame murrab, just see, millele võid loota.

Punase õhupalli vikerkaarevärviline seiklus Kati Pohla 48 lk, kõva köide

Väike punane õhupall unistab igal õhtul vikerkaarevärvilistest sõpradest. Ühel hommikul aga otsustab ta oma unistuse teoks teha ja lähebki endale sõpru otsima.

Sada meest ja joodik naine JAANIKA VALK kultuuriteooria üliõpilane

K

Andrus Kivirähk 80 lk, kõva köide

ui Mudlumi Kulka ilukirjanduse nominatsiooni jõudnud debüütraamat „Tõsine inimene” oli tihe nagu raskemetall, ajastu halastamatu dokumentaalpildistus, siis ometi oli seal küll kõiki maailma asju, aga peaaegu üldse mitte mehi. „Ilusas Elviiras” on mehi seevastu rohkem kui eelmises raamatus kasse või tasse, neid tuleb uksest ja aknast, nad on poolpidused ja rääbakad, noored ja vanad, enamasti on neil mingi viga küljes, jalast lombakad, ninast kõverad, kiitsakad või paksud, liiga rikkad või liiga vaesed. Mida Elviira nende kõigiga peale hakkab ja mis neist lõpuks saab? Neist ei saa mitte midagi, ainult mälestus, puhas ja täpne.

Andrus Kivirähki kaks juttu maainimeste elust. „Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult. Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel harva tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse. Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette.”

VÄIKE SAKK SEES Mudlum oskab jutustada nii, et suure tõenäosusega unustab lugeja erinevused enda ja tegelase vahel, isegi Quasimodo võib end korraks Elviiraks mõelda. Asi pole muidugi üldse ilus või inetuses, vaid elu ja inimlikkuse kujutamises. Kuigi Elviira ei tee alati mõistlikke otsuseid, ei järgne ometi inetuid tagajärgi. Juba teose alguses on kirjeldatud stseeni, kus Elviira uljalt midagi mõtlemata purjus noormeeste autosse istub, ilma kõhkluste ja pipragaasita, kuid midagi traagilist ei juhtu. Tundub nagu toimuks tegevus Balti jaama ümbruses. Teatud aja kaardistamine, millega

Inimväärne elu

Kollektiivne suitsiidne hullus, mis hävitab Euroopa tsivilisatsiooni ja toob alanud sajandil häda miljonitele. Ben Elton on Suurbritannia üks provokatiivsemaid ja haaravamaid kirjanikke. Ta on kirjutanud neliteist bestsellerit, sealhulgas „Stark”, „Popcorn”, „Inconceivable (filmina tuntud kui „Maybe Baby”, mille ta ise lavastas), „Dead Famous”, „High Society” (e k 2005), „The First Casualty” ja „Two Brothers”.

WWW.EKSA.EE

mesi ei saa isegi nende tegude järgi hinnata. Elviira on metsik ja mõtlematu, joob ülearu, lõpuks on ta vana ja üksi, aga selles pole justkui midagi halba. Me kõik üritame kuidagi elada ja kellelgi pole tegelikult suurt aimu, miks ja kuidas.

FOTO KRÕÕT TARKMEEL

ilmunud

2

Mudlum

pole minul, 21-aastasel inimesel mingit erilist seost, kuid samastuda saan ometigi. Kuigi seda aega ei ole kuskil täpselt määratletud, võin kujutleda näiteks 90ndaid, siis sai veel sees suitsetada ja miski ei ehmatanud inimesi ülemäära. Päevi veedeti köögi- või kõrtsilaua taga, ikka väike sakk sees.

TÄIESTI TAVALINE ELU Mudlumit lugedes on rahulik tunne. Kuidagi selline, et elamiseks ei peagi niivõrd ebaloomulikult tõmblema vaid lihtsalt elama. Meenub Kivirähki „Maailma otsas”. Rõhutataks justkui argi-

päevade mikroskoopiliste mõõtudega rõõme. Kurbuse mõõtmeid tajume küll tihti suuremana, aga kvaliteeti see-eest hindame kvantiteedist rohkem. Ma ei tea täpselt, kuidas Mudlum kirjutab, aga see näib ta stiilivõttena, rõhutada ilma rõhutamata. Minu jaoks isiklikult on see teoste üks mõõtmisvahendeid, kui töölt koju kõndides paned tähele ja tunnetad midagi, mida enne ei märganud, siis järelikult raamatus oli midagi erilist. Pärast „Ilusa Elviira” lugemist tundusid lihtsad igapäevased tegevused rohkem elus. Sellise tunde jätab ka, et ini-

KERGE JA ELUJAATAV Lugu naiseks olemisest, ilma feminismi maiguta. Ta küll kannatab, aga ei jää ainult kannataja rolli. Tundub, et kannataja jaoks leidub temas liiga palju iseloomu. Kannatajad jäävad tavaliselt lõksu kinni, aga Elviira on vaba. Sellest ka ridade vahelt õhkav kergus ja elujaatavus, ta justkui lendleks läbi elu, aga teadlikumalt kui lihtne linnukene. Elviira on nagu nipernaadi, kes ise ei pea rattaga mööda teed kulgema. Elu kulgeb ise ja jätab suuremad või väiksemad jäljed. Kuigi mehi on sada ja viina vannitäis, õhkub raamatust suurt rahu, mis tekib inimesel, kes on eluga leppinud, kellele minevik ei tee enam haiget ja tuleviku vead annab ta endale juba ette andeks.

Ilus Elviira Burleskne jutustus Mudlum 230 lk kõva köide


3

NR 7 (96) 22. oktoober 2015

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu ILME RÄÄK

lestuste salalaeka. See väike ja ilmselt tähtsusetu episood viib viimaks terve mälestuste tulvani. Proust kirjeldas neid episoode kui „tahtmatut mälu”, seda mõistet kasutatakse tänapäeval psühholoogias mälestuste kohta, mis turgatavad pähe ilma teadliku püüdluseta neid meelde tuletada. Kasutades selliseid kirjanduslikke võtteid nagu oma tegelaste tahtmatu mälu ning tundeelu kujutamine, eemaldub Proust 19. sajandi süžeepõhiste romaanide võtteist ning sillutab nõnda teed hilisematele modernistlikele kirjanikele.

T

oit ja jook on midagi nii endastmõistetavat, et harva mõtleme nende saamisloo, tähenduse või tähtsuse üle meie oma elus, saati siis veel riikide ja rahvaste saatuse kujundajana või koguni ajaloo muutjana. Raamatus „Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu” on kirjeldatud toite ja jooke alates kõige tuntumatest ja levinumatest, nagu leib, soolaheeringas, juust lamba- ja veiseliha, õlu ja viski, tee ja kohv, õunapirukas, ja lõpetades kõige haruldasemate ja ebatavalisematega, näiteks Sparta must supp, biltong ja garum. Parema ülevaate andmiseks sellest maitsete ja lõhnade virvarrist jaotame need viiskümmend siin kolme rühma selle põhjal, millega seoses neid oluliseks peetakse.

KAUGELT MAALT JA MERE TAGANT Mitmeid toite ja jooke seostatakse maadeavastuste, tähtsate ajaloosündmuste ja poliitikaga, näiteks vürtsid, kartul, šokolaad, tee, suhkur, Anzaci küpsised ja kuivikud. Vürtsikaubandusel olid ajaloole ulatuslikud tagajärjed, näiteks mõjutas see Veneetsia vabariigi arengut, Portugali ja Hispaania kaupmeeste uute mereteede otsinguid ning Hollandi ja Briti äriettevõtmiste esilekerkimist Ida-Indias 17. sajandil. Toidu ja joogi ajalugu on sedavõrd tihedasti omavahel põimunud, et vahel on keeruline neist eraldi rääkida, näiteks 18. sajandil välja kujunenud sidemed Euroopasse teed ja suhkrut tarninud kaubandusvõrgustike vahel tähendavad seda, et üht mõistmata oleks keeruline hoomata teist. OTSE KÜLMKAPIST Omaette rühma moodustavad leiutiste, uute säilitus- ja valmistusviiside kasutuselevõtuga seotud toidud ja joogid, mis on mõjutanud või mõjutavad ka tänapäeval tugevalt meie elustiili ja tervisekäitumist ning millel on olnud nii tuliseid pooldajaid kui ka vastaseid. Sellised on näiteks kuivikud, Birds Eye

FOTO RAAMATUST

raamatu toimetaja

Tahad näha väga vara algavat saadet ja süüa väga lihtsalt valmivat õhtusööki? Swansoni TV Dinner valmib ahjus kiiresti ja maitseb koduselt. Swansoni reklaam 1955. aastast.

külmutatud kala, piimapulber, konservitud veiseliha, Swansoni TV Dinner. 1953. aastal tuli C. A. Swanson and Sons eksperdimendi korras välja uue tooteperekonnaga, paisates turule viis tuhat kandikut külmutatud kalkunilihast einet kastme, kartulipudru ja hernestega. Ettevõte pani sellele nimeks TV Dinner ning tegi sellele ulatusliku reklaamikampaania, nii sai Swanson and Sonsi teleri ees söödavast õhtueinest esimene roog, millel õnnestus tungida valmistoitude turule – ning nagu peagi selgus, oli see turg tohutu. Nõnda õnnestus neil õigesti ära tabada sõjajärgses Ameerika ühiskonnas toimuvaid muutusi.

RAAMATUST JA PILDI PEALT Kolmas rühm hõlmab neid toite ja jooke, mis on seotud perekonna- või rahvatraditsioonidega ning inimeste isiklike mälestustega, sealhulgas neid, mis on kuulsaks saanud mõne kunsti- või kirjandusteose kaudu. Traditsioonidega seotud toitudest on esindatud näiteks kimchi, paella, iiri pada Pekingi part ja nuudlid. Kimchi-teo pidu toi-

mub Koreas novembri lõpus või detsembri hakul. Selleks tulevad LõunaKorea perekonnad kokku, mõnikord ühinevad nendega ka sõbrad ja naabrid. Lõuna-Korea kiiresti muutuvas ühiskonnas on kimchi sillaks traditsioonilise ja nüüdisaegse vahel. Kirjandusse on tänu Marcel Proustile jälje jätnud Madeleine’i kook, Campbelli purgisupi tegi oma teosega kuulsaks Andy Warhol. Madeleine’i kook, mis Prantsusmaal väga levinud, ei tundu esmapilgul just ilmse kandidaadina ajalugu muutnud toitude nimekirja. Sestpeale aga, kui Marcel Proust kirjutas neist oma põhiteose „Kaotatud aega otsimas” ühes kuulsamas episoodis, on neil tagasihoidlikel merekarbikujulistel kookidel aga olnud tohutu mõju kirjandusloole.

OTSE KIRJANDUSEST Minategelane Marcel sööb tee sisse kastetud Madeleine’i kooki ning kogeb midagi kummalist, mida ta algul ei mõista, kuid lõpuks siiski adub, et see tee ja koogitükkide kombineeritud maitse on avanud tema lapsepõlvemä-

OOTAMATUD MÕJUTUSED Vajadus või soov mingi toidu või joogi järele on inimest läbi aegade sundinud kuhugi rändama ja midagi leiutama, ning kõige selle käigus on avastatud ja leiutatud mõni uus säilitus- või valmistusviis või jõutud mõne eesmärgi või tulemuseni, milleni ilma selle toidu või joogita ei oleks jõutud, olgu tagajärjed siis kas head või halvad. 1666. aastal Pudding Lane’ilt Thomas Farrineri pagaritöökojast alguse saanud Londoni suur tulekahju levis kiiresti ja hävitas suure osa linnast. Pagaritöökojas oldi parajasti ametis mereväele äärmiselt vajalike kuivikute valmistamisega ja Farriner oli jätnud ööseks tukid ahju hõõguma. Kas tulekahju puhkes ainult kuivikute pärast või oleks puhkenud niikuinii, seda me võime ainult oletada. Niisuguseid võimalusi mõelda, kuidas sündmused võinuks ühe või teise toidu või joogi tõttu areneda, pakutakse selles raamatus rohkesti.

Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu Bill Price tõlkinud Raivo Hool 224 lk kõva köide

Naljakas päevik kutsub lugema MEELIS LAINVOO

T

öötades läinud sajandi üheksakümnendatel põhikoolis emakeeleõpetajana, märkasin, et klassis käib käest kätte raamat, mida lugesid õhinal needki, keda muidu ikka ja jälle tagant torkida tuli. Selgus, et tegu oli äsja eesti keeles ilmunud Anders Jacobssoni ja Sören Olssoni „Berti päevikuga”. Kui tundsin huvi, et mis lapsi selle raamatu juures köidab, sain vastuseks, et minategelane jutustab just nendest asjadest, mis lähevad lugejale korda, ja on vaatamata oma veidrustele sümpaatne ning raamat hästi naljakas. Kii-

resti ilmusid esimesele raamatule järjed ja Berti-raamatud on hästi populaarsed siiamaani ning jõudnud ka kooliprogrammi. „Minu Lotta-elu” on samuti päevik. „Millest küll on tehtud väikesed tüdrukud? ” küsib tuntud lastesalm ja vastab samas: „Suhkrust ja jahust ja maasikavahust – vaat, millest on tehtud väikesed tüdrukud.” Saksa kirjaniku Alice Pantermülleri välja mõeldud kümneaastane Lotta ei ole sugugi nii magus ja tema sisse mahub nii jonni kui ka kadedust, nii kiuslikkust kui ka krutskeid. Sellel vaatamata on ta oma tahtmiste ja tegemistega üks vahva ja naljakas tüdruk. Samasugust tähelendu kui Bertile ei

julge Lottale küll ennustada, kuid esimene tagasiside on julgustav. „Naljakas raamat,” tähendab teise klassi tüdruk Emili ja lisab teatud uhkusega, et luges ligi 200-leheküljelise raamatu läbi kahe õhtuga. „Tegelased räägivad nii naljakalt ja teevad naljakaid asju.” Raamutu üks voorusi ongi selle näiline paksus: graafilise jutustusena esitatud lugu on tihedalt pikitud lõbusate piltidega, mis teeb lapsele lugemise lahedaks ja julgustab kätte võtma ka kopsakamaid kirjandusteoseid. „Mina tahaks küll teada, mis Lotta ja ta sõbranna Cheyenne veel teevad,” soovib Emili, „ ja kas Lotta saab lõpuks endale päris oma lemmiklooma. Ja kas ta õpib plokkflööti mängima või mis ta

ilmunud Maailma ajalugu Mait Kõiv, Aivar Kriiska 296 lk kõva köide

„Maailma ajaloo” esimene osa käsitleb ajajärku inimkonna ajaloo algusest kuni vanaaja lõpuni. Enam käsitlemist on leidnud Euroopa ajalugu. Aasia, Aafrika ja Ameerika ajalugu on püütud vaadelda võimalikult kohaliku kultuuri kontekstis, vältimaks ajalookirjanduses sageli kohatud Euroopa-keskset lähenemisviisi. Peamisel kohal on raamatus poliitiline ajalugu. Raamatu põhilisi ülesandeid on olla kasutatav teatmeteosena isikute ja sündmuste osas. Sündmusajaloo kõrval on püütud anda lühike ülevaade ka kõige olulisematest sotsiaalajaloo ning kultuuriloo arengujoontest.

Teadmiste entsüklopeedia autorite kollektiiv 360 lk kõva köide

Kaasaegne teatmeteos, mis on mõeldud eelkõige õpilasele, kuid sobib kasutamiseks kogu perele. Joonised, skeemid ja illustratsioonid aitavad erinevaid valdkondi paremini seostada. Nii jäävad põhiteadmised nagu mängeldes meelde. Teave on esitatud teemade kaupa: kosmos, loodus, inimese keha, teadus ja ajalugu. Sõnastiku osas tuuakse välja tähtsamad põhimõisted ja oskussõnad. Vajalik teatmeteos, mida saab ikka ja jälle kätte võtta, et leida olulist infot ja saada ka keerulistele küsimustele kiire vastus.

Nils Holgersson Selma Lagerlöf, Günther Jakobs tõlkinud Kadi Eslon 56 lk kõva köide

Seikluslik lugu Nils Holgerssonist, kelle härjapõlvlane kättemaksuks ära nõiub ning kes läheb koos metshanedega rännakule läbi Rootsimaa. Lastekirjanduse klassikavaramusse kuuluv teos kütkestab nii väikesi kui ka suuri lugejaid ka tänapäeval, sada aastat pärast teose esmailmumist.

10 lugu. Haldjad ja nõiad Claire Bertholet, Laure Phelipon tõlkinud Helen Pruul 64 lk kõva köide

Mis juhtub, kui haldjakooli õpilane loitsu sassi ajab või naaberkorterisse kolib nõid? Kas nõidadele kehtivad luuasõidul kiirusepiirangud? Need kümme lugu räägivad haldjate ja nõidade sekeldustest ja seiklustest. Selgub, et tänapäeva nõidadel ja haldjatel on üsna samasugused mured ja rõõmud kui suurtel ja väikestel pärisinimestelgi.

selle India plokkflöödiga veel ette võtab.” Jääb vaid loota, et Lottal läheb hästi ja eesti lasteni jõuavad ka tema naljaka päeviku järgmised leheküljed.

Kosmose atlas. Noore astronaudi avastusreis

Minu Lotta-elu. Pungil täis küülikuid

Kosmose atlas tutvustab teadushimulisele lugejale kuuel suurel voldiklehel kosmose imesid ning tähtede ja planeetide põnevaid sünnilugusid. Värvipildid annavad hea ettekujutuse Päikesesüsteemist ja selle uurimisest, taevakaardid aitavad leida tähtkujusid. Laps õpib universumit tundma huvitaval, mängulisel moel. Atlas sobib kasutamiseks ka koolis.

Alice Pantermüller, Daniela Kohl tõlkinud Katrin Uuspõld 184 lk kõva köide

Jiri Dušek, Jan Pišala tõlkinud Toomas Volmer 34 lk, kõva köide


ilmunud Eluaegne

Mart Kadastik 320 lk kõva köide

NR 7 (96) 22. oktoober 2015

WWW.VARRAK.EE

EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI

varrak

Betti Alver Mart Lepikule 29. V 1950: „ … tahaksin Sinuga rääkida ja sellepärast kirjutangi. Käisin Tammelinnas, homme räägin, miks. Tagasi tulles tundsin Sinu soojust ja lähedust, pugesin üleni sellesse tundesse. See on ainus veel, muud ei ole. Laupäev oli väga raske. Aga eile, s.o pühapäev, sai mulle siiski selgeks see, mis oli ja pidigi olema selge juba ammugi. Just nagu oleks mu süda „aru pähe võtnud” või midagi sellesarnast. Kas tõesti on vaja seda rasket ja valusat, et alles õieti tunda ja taibata, mis Sa mulle oled? Näib nii. Pean mõtlema lambist ja sellest, mis ta tähendab siis, kui kõik on hele ja valge niikuinii, ja sellest, et lampi näeb ja tunneb õieti ainult siis, kui on päris pime. Minu ümber on pime, aga minu lamp põleb.”

Prantsuse pesu müügiga oma äriedule aluse pannud Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aastaaastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks. Ainus naine, keda ta siiralt armastab, kannab endas paraku veelgi valusamat saladust. Kas puhtad tunded suudavad minevikutaagast üle olla?

Euroopa sügis Dave Hutchinson tõlkinud Juhan Habicht 296 lk pehme köide

21. sajandi teine pool on kätte jõudnud. Vanemad inimesed mäletavad veel Berliini müüri langemist, ent juba on Euroopasse kerkinud uued müürid. Igal aastal tekib tosinkond uut riiki ja riigikest, ent mitte kõik neist ei jää püsima. Eestlane Ruudi töötab ühes Krakówi restoranis kokana. Restorani omaniku nõbu elab väikeses naaberriigis, millega Poolal pole just parimad suhted – viisa sinna on kallis ja seda tuleb oodata üle poole aasta. Nii pakubki Ruudi, et võib oma Eesti passiga hõlpsasti teisel pool piiri ära käia ja sugulasele sõnumi viia. Pärast esimest konspiratiivset käiku värvatakse Ruudi põrandaalusesse kulleriorganisatsiooni ja talle õpetatakse selgeks spionaaži põhitõed. Mida sagedasemaks muutuvad Ruudi käigud Euroopa eri riikidesse, seda vähem jääb aega kokkamiseks. Kui aga Ruudi operatsioonid järjest nurjuma kipuvad, süveneb temas kahtlus, et tegemist pole juhusega.

Mina, Earl ja surmasuus tüdruk Jesse Andrew tõlkinud Kristina Uluots 256 lk pehme köide

Abiturient Gregi edu saladuseks on jääda alati märkamatuks ja mitte laskuda kellegagi sügavamatesse isiklikesse suhetesse. See lähenemine on aidanud tal hakkama saada ohtlikult miiniväljal, milleks on igapäevane koolielu oma kõiksugu grupeeringute ja rühmitustega. Isegi oma parimat sõpra Earli ei nimeta ta mitte sõbraks, vaid hoopis kolleegiks, sest nii on lihtsam. Gregi strateegia laguneb koost, kui ta ema leiab, et poiss peaks aega veetma oma klassiõe Racheliga, kellel diagnoositi hiljuti leukeemia. Raamatu põhjal valminud samanimeline film esilinastus 2015. aastal ja seda näidatakse hetkel ka Eesti kinodes.

Oota mind ombupuu all Santa Montefiore tõlkinud Rein Turu 464 lk, pehme köide kordustrükk

Sofia Solanas kasvab üles traditsioonilises kõrgkihi peres keset Argentina pampat jonnakaks ja isepäiseks tüdrukuks. Kui Sofia teismeeas armub, muudab see tema elu täielikult. Kuna kogu loost võib perekonnale ainult pahandusi ja häbi tulla, siis saadab ema tütre Euroopasse. Sellest reisist kujuneb Sofia jaoks kahekümneaastane pagendus. „Oota mind ombupuu all” on kaunite maastike taustal lahti hargnev haarav ja romantiline perekonnasaaga, kus leidub nii allasurutud kirgi ja väiklust kui ka suuremeelsust ja kustumatut armastust.

Betti Alver

Mart Lepik

Lamp keset pimedust KRISTI METSTE

K

äesoleva aasta oktoobris jõuab pealkirja all „Minu lamp põleb” lugejate ette ühe eesti suurima poetessi Betti Alveri ja tema kirjandusteadlasest abikaasa Mart Lepiku kirjavahetus. Raamat valmis Eesti Kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Varrak koostöös ning sisaldab kogu teadaoleva Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetuse, hõlmates aastaid 1947– 1970. Kirjade originaalid ja illustratsioonidena kasutatud fotod on tallel Tartus Kirjandusmuuseumis.

VAIKIVA LUULETAJA PÄRAND Romaanikirjanikuna oma teed alustanud, kuid eelkõige luuletajana tuntud ja armastatud Betti Alver (1906–1989) lugejale ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja. Tema lummav looming on olnud väga paljudele abiks ja lohutuseks, tema kongeniaalsete tõlgete kaudu on eesti lugejale omaseks saanud Puškin ja Kreutzwald. Ent mida enam lummab looming, seda enam lummab looja, inimene kõige oma elatud eluga. Mõistmine on ju see, milleni lummatud lugeja jõuda tahaks. Siinjuures aga üksnes loomingu tundmisest ei piisa. Võib ju lugeda toetavaid tõlgendusi, autoriteetide arvamusi ja hinnanguid – arvamusteks ja hinnanguteks need sageli jäävadki. Ainsat abi saab anda looja ise, kui mitte eluaegu, siis õnnekombel järele jäänud pabereis. Iseendast ei ole aga Betti Alver kunagi olnud eriti varmas avalikult kõnelema ega ole olnud eriti avameelne ka erakirjades. Tema lehekülgede arvult ulatuslikud päevikumärkmedki kõnelevad rohkem argiaskeldustest kui heidavad valgust tema mõtteelule või loometööle. Siiski ei suuda ükski ümberjutustus, olgu see nii hea kui tahes, asendada autentseid allikaid. Siinse raamatu peamine eesmärk on-

gi teha laiemale publikule kättesaadavaks see Betti Alveri vaikimise taustal nii haruldane kirjavahetus Mart Lepikuga, mis on ainus omataoline. Teisi nii avameelseid – kõigile ütlematajätmistele vaatamata – kirjavahetusi-dokumente Betti Alveri käsikirjalise pärandi hulgas ei leidu. Seni on Betti Alveri kirjadest avaldatud üksnes väheseid näiteid peamiselt koguteoses „Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused” (Eesti Kirjandusmuuseum, Tänapäev, 2007). Selles on ulatuslikumatest kirjavahetustest tervikuna avaldatud üksnes tema kirjad tõlkijale Svetlan Semenenkole. Valiku Betti Alveri ja Mart Lepiku kirju 1956. aastast on avaldanud Eve Annuk ajalooajakirjas Tuna (2012, nr 1) ning katkendeid tema 1955.–1956. aasta päevikust Kristi Metste (Tuna, 2006, nr. 3–4).

KIRJANDUSTEADLASE TÖÖ VILJAD Avalikkusele vähem tuntud, kuid eesti kultuuriloos seda olulisema, Eesti Kirjandusmuuseumi asutaja ja kirjandusteadlase, Betti Alveri teise abikaasa Mart Lepikuga (1900–1971) ei ole lugu suurt parem: laskmata kedagi endale liiga lähedale, oli temagi suur vaikija. Ta lasi end pigem peksta, kui midagi kõneles, ütles kord Aino Põldmäe, 1945. aastal Tartu kirjarahvast laastanud suurarreteerimist ja sellele järgnenud repressioone meenutades. Kirjandusteadlase töö viljad muutuvad kultuuris nii enesestmõistetavaks, et keegi ei märkagi töötegijat nende taga. Kristian Jaak Petersoni eluloo põhjalikuma tundmise eest – ja kas ei leidnud tema portreegi arhiivipeidikuist üles just Mart Lepik? – võlgneme tänu talle. Kreutzwald, nii nagu eesti lugeja teda tunneb tema kirjavahetuste ja muude elulooliste dokumentide kaudu, seisab sellisena meie ees tänu Mart Lepikule.

Painajalikel 1950. aastatel Kreutzwaldi kirjavahetuse väljaandega alustades päästis Mart Lepik eesti kirjandusteaduse, rõhutas Peeter Olesk ülikooliloenguis, ja mitte ainult, seda väljaannet käivitades päästis ta sõna otseses mõttes näljasurmast – vist ei ole väga suur liialdus niiviisi öelda! – terve rea tol ajal repressioonide alla langenud inimesi, kelle ta kaasas selle suurtöö juurde tõlkijatena, Betti Alveri teiste hulgas. Mart Lepikugi käsikirjalist pärandit silmas pidades on kirjavahetus Betti Alveriga omas avameelsuses suur haruldus.

POEETILISED KIRJAD Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus jutustab kahe loomingulise, tööle pühendunud isiksuse teineteise leidmise loo, avab nende loomingu tagamaid ning annab ühtlasi ettekujutuse ajastu kontekstist, nõukogude perioodist selle eripäradega. Kahe lähedase inimese sõnatundlikult ja poeetiliselt kirjutatud kirju võib aga peale selle lugeda kui romaani kirjades, kui väljalõiget kahe inimese kõrvuti kulgenud elust oma tõusude ja mõõnadega. Kirjad on avaldatud võimalikult autoritruult, kärbeteta ja autorite kirjaviisi muutmata, parandatud on üksnes ilmsed kirjakomistused ja selguse huvides lisatud mõni koma, originaali eripära edastamiseks on püütud säilitada ka tekstipaigutus.

Minu lamp põleb Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1963 koostanud Eve Annuk, Kristi Metste 200 lk, kõva köide raamat ilmub oktoobri viimasel nädalal

4

ilmunud

Salaaed. Nõiduslik aardejaht ja värviraamat

Johanna Basford tõlkinud Reesi-Lii Alas 96 lk, pehme köide

Johanna Basfordi mustvalged pildid on tulvil imetabaseid fantaasialilli ja eriskummalisi taimi. Raamatus on pildid värvimiseks, labürindid saladuste lahendamiseks, mustrid jätkamiseks ja veel palju ruumi, mida täita oma nõiduslike joonistustega. Kasuta värvi- või viltpliiatseid, et panna aiad kirkalt särama, ja head terava otsaga musta tindipliiatsit, et pilte täiendada või luua päris uusi. Ilus, lõbus ja stressi maandav värvimisraamat, mis on võlunud inimesi kõikjal maailmas ja vallandanud täiskasvanutele mõeldud värviraamatute buumi.

Ütle mulle, kus?! Elisabeth Marrou tõlkinud Anti Saar 112 lk, kõva köide lisas kleepsud

See raamat vastab rohkem kui kahesajale küsimusele, mis uudishimulikke lapsi ikka on huvitanud. Küsimused meid ümbritseva maailma kohta on jagatud nelja teema vahel: maateadus, ehitised, maad ja rahvad ning looma- ja taimeriik. Näiteks kas tead, kus liigeldakse gondlitega? Või kus võib kohata pühi lehmi? Aga kus süüakse grillitud ämblikke? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiab sellest vahvate pildikleepsudega raamatust lihtsad ja üllatavad vastused.

Maalime kividele! Denise Scicluna tõlkinud Talvi Tõnismann 128 lk, pehme köide

Kaunista isikupäraste maalitud kividega oma kodu ja aeda, kingi neid kui õnneamulette või mänguasju sõpradele või loo neist omanäolised ehted. Kivikeste – suurepäraste looduslike lõuendite – kujundamiseks ei ole vaja mingeid erilisi vahendeid. See tegevus pakub loomingulist rahuldust ja tulemus teeb meele rõõmsaks. Raamatus on 250 värvifotot koos sammsammuliste juhiste ja kavanditega, mille abil õppida tehnikaid ja lasta kujutlusvõimel lennata.

Vaata sisse! Autod tõlkinud Kalle Klein 14 lk, papiraamat

Maailmas on rohkem kui 600 miljonit kõikvõimaliku kujuga autot. Vaata, kuidas autod töötavad, kuidas neid tehakse ja kuidas nad võidusõidurajal kihutavad. See põnev avatavate aknakestega raamat on väikeste sõrmede ja uudishimulike silmade jaoks lausa loodud.

Kuldne taro Liz Dean kordustrükk

Ammutanud inspiratsiooni 15. sajandist pärit tarokaartide ilust ja salapärast, on „Kuldse taro” loojad saanud valmis täiusliku kingituse, mis sobib nii pühendunud tarohuvilisele kui ka selles iidses kunstis alles algajale. 78 kaardist koosneva kaardipaki iga kaart on leidnud uue ja omanäolise ilme. Kaartidele lisatud raamatus on samm-sammult kirjas, kuidas kaarte ennustamiseks lauale laduda ning kuidas tõlgendada õiget- ja tagurpidi tarokaarte.


5

NR 7 (96) 22. oktoober 2015

WWW.VARRAK.EE

varrak

LEENA TOMASBERG

P

oeetilise proosa nautijatel on põhjust rõõmustada – ilmunud on 20. sajandi viimase veerandiku poeetilisima prantsuse prosaisti Pierre Michoni esik- ja peateos „Pisikesed elud”. Raamatu toimetaja Leena Tomasberg esitas mõned küsimused teose tõlkijale Anti Saarele.

FOTO SOPHIE BASSOULS/SYGMA/CORBIS

Elu pisike, kunst pikk

Kas otsus valida Michoni tutvustamiseks tema esikteos „Pisikesed elud” tuli enesestmõistetavalt?

Seda küll, kuna tema muud raamatud avastasin alles tõlkimiseks hoogu võttes ja eeltööd tehes. „Pisikeste eludeni” omakorda jõudsin ühe kaheeurose taskuformaadis raamatu kaudu, milles oli eraldi avaldatud kaks tervikväljaande kaheksast novellist: isa Foucault’ ja Georges Bandy elu. Need kaks lugu tekitasid tahtmise ka ülejäänut lugeda ning üsna pea hakkas idanema mõte

V

erivärske noorteromaan „Tõde või tegu: Stella” räägib 15-aastasest tüdrukust Stellast. Stella ema on juba aasta aega jäljetult kadunud ja tüdruk elab koos alkohoolikust vanatädiga. Aga kui see kõlabki depressiivselt, siis raamatus sellist muljet ei teki. Sündmused, mis pärast Stella 15. sünnipäeva lahti lähevad, liiguvad nii hoogsalt, et igapäevamuredele aega ei pühendata ja tüdruk ise neist eriti muserdatud ei näi olevat. Ema kadumisest küll, seda muidugi. Isast ja teistest sugulastest ei tea ta midagi ja vanatädigi pole kõige paremaks toeks, aga toime

Kaur Alttoa 224 lk kõva köide sari „101 Eesti... ”

Tervislikud õlid ja äädikad. Teejuht põnevate maitsete maailma Juta Raudnask 240 lk kõva köide

Kirjanik Pierre Michon „Pisikeste elude” ilmumise ajal.

raamat ära tõlkida. Olen rahul, et see nüüd ka teoks sai. Kas on mõni neist „Pisikeste elude” kaheksast (elu)loost sulle isiklikult kuidagi teistest tähtsam, tähenduslikum?

Kui lemmiklugusid võib olla mitu, siis tooksin välja Antoine Peluchet’ ja Georges Bandy omad. Viimane jutustab kolkavaimulikust, kes oli nooruses kaasakiskuv jutlustaja ning provintsineidude silmarõõm, kellest aga paari aastakümnega sai alkohoolikust inimvare, ilma et midagi pöördeliselt traagilist tema elus oleks olnudki. Michon annab neid muutusi oma kirjeldustes väga tundlikult edasi: harva, kui mõne tegelasega midagi ootamatut juhtub, ent seda mõjusamalt tuleb esile aja ja elukeskkonna tabamatu, julm ja vääramatu töö nende kallal. Antoine Peluchet’ lugu räägib noorukist, kes petab isa lootusi talukoha pärijana, kelle isa kord ägedushoos kodust välja kihutab ja keda ta siis elu lõpuni taga igatsema jääb. See on arhetüüpne teema, tuttav ka meie oma kirjandusklassikast, aga imetleda tuleb vahendeid, millega Michon isa, tolle kinnise ja eneseuhkusest upakil mehe kahetsust edasi annab: midagi ei öelda otse, vaid

ikka kõrvaltegelaste, kõrvaliste sündmuste, isegi looduskirjelduste kaudu. Michon räägib tihti kirjandusest ja kirjutamisest pühaduse võtmes – kui kannatusest ja õnnistusest. Kirjutamine võib lunastada (nii neid „pisikesi”, kelle kaduvikule määratud elule ta mõtte annab, kui ka – ja kahtlemata veelgi enam – kirjutajat ennast), ja mittekirjutamine, suutmatus kirjutamise kõrguseni küündida võib tähendada hukku. Tulevase kirjaniku vaev ja valu omaenda kirjanikuhääle leidmisel ühendab ka selle raamatu erinevaid lugusid. Kirjanik Michon leidis lunastuse, leiutas oma stiili – talle omase ülimalt nõudliku, tiheda, pingestatud, üllatavate kujundite ja tohutu sõnavaraga poeetilise keele. Paari Michoni lehekülje lugemisest piisab, et mõista, kui tõsiselt seesugune tekst tõlkija proovile paneb. Ja tulemus on meisterlik – eestikeelses tõlkes kuuleme Michoni lausete rütmi ja kõla, siin on üllatavaid sõnaleide, on põikamisi mitmetesse stiiliregistritesse. Kuidas Michoni tekst sulle allus? Kas saad välja tuua suuremaid raskusi, millega tõlkides kokku puutusid?

Kirjutamisega seotud kirge ja kannatust õhkub tõepoolest selle teose igalt

leheküljelt. Ja muidugi kandub osa sellest passioonist üle ka tõlkimise protsessi. Suurimad raskused seonduvad just Michoni sõnavalikuga, harjumuspäratute omadus- ja määrsõnaliste ühenditega. Siin tuli sageli mõistatada: kui kummastavalt kõlaks üks või teine väljend prantsuskeelse lugeja jaoks ning milline võiks olla sobiva kummastusastmega vaste eestikeelses tõlkes? Michoni kujundiloomet võiks nimetada sünesteetiliseks, nt „kare” võib käia ka nägemisaistingu kohta, „magus” heliaistingu kohta jne. Ja veel üks spetsiifiline keerukus: mõnikümmend lehekülge raamatu keskel kirjeldavad detailselt ja lopsakalt minategelase joomatuure ja pohmelust. Tõlkijana pean ütlema, et polnud nali veeta paari nädala jagu oma ärksaimat tööaega võõras deliiriumis.

Pisikesed elud Pierre Michon tõlkinud Anti Saar 176 lk, kõva köide sari „20. sajandi klassika”

Üks asjalik noorteraamat HANNELEELE KALDMAA

101 Eesti pühakoda

Raamatus leiavad enim kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moodustavad kõige hinnalisema osa meie arhitektuuripärandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Asume ju ikkagi Euroopa äärealal. Sellest hoolimata leidub meil aga sedagi, millega Vana Maailma arhitektuuripilti täiendada ja mida kusagil mujal enam ei näe. Nagu Tartu Jaani kirik, mille terrakotadekoorile pole võrdväärset. Samuti Padise klooster, mis tsistertslaste ülirikkaliku ja -põneva ehituspärandi seas on absoluutne erand.

Prantsuse kirjandusruumis vallutas Pierre Michon juba 1985. aastal oma esikteose ilmumisega kindla koha suure kirjanduse teravas tipus, kus kirjandus, kirjasõna ja kirjanik kirjutatakse suurimast suurema K-ga. Aga kes sinu raamaturiiulis Michoni kõrval seisab? Kas saaksid teda kellegagi kirjanikest kõrvutada – paatoselt, ambitsioonilt, stiililt?

Nagu sa isegi hästi tead, ei ole Eesti kirjastused just ülemäära varmad sedalaadi kirjanduse tõlkeid avaldama. Suurima algustähega kirjandus suurimaid müüginumbreid enamasti ei tõota ja sestap jääb Michon ka minu kaasaegse prantsuse kirjanduse riiulil ikka sinna hittautorite vahele (Gavalda, Houellebecq, Beigbeder), kellega tal kirjutamismaneeride ega ambitsioonide poolest suurt ühist ei ole. See on ka igati loomulik – vähe on lugejaid, kes naudivad ainult n-ö kõrgstiili kirjandust ja ka mina ei suudaks mitut Michoni masti autorit järjest tõlkida. Kriminulli või seiklusjutu tõlkimine pakub hoopis omamoodi väljakutseid ja eneseteostuse võimalusi. Aga jah, kui „Pisikesi elusid” siiski teiste eestindustega võrdlema peaksin, torkab mulle tema põlvkonnakaaslaste teostest kõigepealt pähe Jean Rouaud’ raamat „Auväljad”. Ka see on perekonnalugu, samuti autobiograafiline, samuti pisiseikadele ja olmelistele mälupiltidele keskenduv. Ühist on neil veel niipalju, et mõlemad raamatud on autorite esikromaanid.

ilmumas

paistab tüdruk päris hästi tulevat ja on ka muidu asjalik. Korralik, aga mitte liiga. Ei paitüdruk ega mässaja. Nii et ei mingeid depressiivseid väikelinnu (samuti mitte suurlinnu). Selle asemel paisatakse lugeja otse Stella ellu, milles ühekorraga tekib segadusi tüdruku sõpruskonnas, tüli klassivendade ja poisi vahel, kes talle meeldib, ning nähakse tundmatut meest, kes miskipärast alati läheduses on. Sündmused viivad Stella ja ta parima sõbranna Kärdi nii uhkele peole, tõelisse urkasse, sekeldustesse allilmaga kui ka vanatädi juurde maale. Üsna lühikese aja jooksul jõuavad tüdrukud lahendada terve hulga pakilisi küsimusi, kaevata välja sõprade salaelud ja suguvõsa varjatud lood. Seda kõike ilma suurema paanikata.

Raamatut on ühteaegu hoogne ja kerge lugeda, aga tekib pisut ka küsimusi usutavuse kohta. Kas kõik, mis juhtub, on ikka ühele 15-aastasele jõuvõi eakohane? Aga seda ongi raske hinnata. Kas see, et 15-aastased alkoholi pruugivad, on tõetruu või taunitav? Ja muud samalaadsed mured. Raamatu üldmuljes on kõik siiski omal kohal. Hästi on kujutatud noorte meelelaadi, mis peab ennast juba täiskasvanuks, aga tegelikult seda veel pole. Vaevalt et elus kõik raamatus ette tulevad probleemid ühele inimesele korraga kaela langevad – või loodetavasti mitte –, aga eks selleks kirjandus olegi. Ja kõik on võimalik. Tegu on Tartu Tervishoiu kõrgkoolis õppiva Kristi Piiperi (snd 1983) esikteosega. Ka romaanis pööratakse tervi-

se, eriti vaimse tervisega seotud küsimustele tähelepanu. Paljuski tekib mulje, et kui kõike, millest põgusalt juttu tehakse, oleks pikalt lahti kirjutatud, olnuks raamat palju karmim ja raskemini loetav, aga et esiplaanil on tempokad sündmused, siis seda ohtu ei ole. Alles hiljem jõuab järele mõelda, kuidas raamatus mainitu tegelaste elusid mõjutab.

Tõde või tegu Kristi Piiper 192 lk pehme köide

Kas tead, miks tasub aed-must köömneõli hoida varuks nii viiruste ajal kui reisile minnes? Mis on äädika ema ja äädika angerjas? Millist õli tuleks leivatainasse lisada, et leib kauem värske püsiks? Nendele ja veel paljudele teistele küsimustele annab vastuse vürtsipoe Umami.ee perenaine Juta Raudnask. Lisaks leiate sellest raamatust retsepte ja nippe rohkem kui 40 õli ja äädika kasutamiseks. Varem on samalt autorilt ilmunud raamatud „Samba, sake ja tšillikaun. Maid ja maitseid avastamas” (2011) ja „Tervislikud ürdid ja vürtsid. Teejuht põnevate maitsete maailma”.

Piparkoogimaitseline Andra Kalda 168 lk kõva köide

Kas oled tundnud piparkoogitainasse lisatavate värskelt jahvatatud vürtside aroomi? Või kas oled kunagi kogenud, kui uskumatult lihtne on maitseküllase piparkoogitaina valmistamine? Sellest raamatust avastad hulgaliselt retsepte ja nippe, mis aitavad sul mõnusat piparkoogitainaaroomi oma koju tuua: leidub õpetusi, kuidas algusest lõpuni ise piparkoogitainast valmistada ja glasuure ning kaunistusi teha, ent on rohkelt selliseidki retsepte, kust leiad ideid, mil moel valmis piparkooke, piparkoogitainast või jõuluhõngulisi maitseaineid kasutada.

Küpsetaja käsiraamat Eva Pärtel 352 lk kõva köide

Eva Pärtel: „Mind paeluvad üha enam klassikalised küpsetised, nii lapsepõlvest tuttavad kui ka pagaritoodete klassikud üle kogu maailma. Soovin, et klassika tõuseks üha enam au sisse, ja seetõttu sisaldabki see raamat paljusid klassikalisi retsepte, kuid pigem käsiraamatu võtmes kui retseptikogumikuna. Raamatust leiate õpetused, kuidas samm-sammult teha pärmi-, mure-, leht-, biskviit- ja purutainast, aga ka juuretise- ja keedutainast; lisaks on siin eraldi peatükk toorjuustukookide ja beseeküpsetiste kohta.”


WWW.VARRAK.EE

NR 7 (96) 22. oktoober 2015

Mis kurat toimub?

ilmumas

Eesti sood

Kai Kimmel 304 lk poolpehme köide

MERIT KASK

sari „Roheline Eesti” Tuhandetest Eesti soodest on sellesse loodusesõbrale mõeldud raamatusse mahtunud vaid kaheksakümmend, kuid valida on püütud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus ning soode seisundit ja kaitset puudutavad aspektid. Missugused taimed soos kasvavad, milline on sealne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale – neile ja paljudele teistele küsimustele leiab siit raamatust vastuse. Iga soo on illustreeritud fotodega, samuti leiab kaante vahelt Eesti kaardi, millel raamatus käsitletud sood on ära märgitud.

A.

M. Homesi romaani „Antagu meile andeks” on õilistatud uhke, ent ka koormava komplimendiga suur Ameerika romaan. Mõeldes romaani rabavalt satiirilisele stiilile, võiks see tiitel kõlada vägagi irooniliselt. Kirjanik ise on aga selle ülespuhutud määratlusega leppinud – ega see ju vale ole. Homes on läbi ja lõhki Ameerika kirjanik ning „Antagu meile andeks” romaan, mis annab tänapäeva USA ühiskonnast laiahaardelise ja teravapilgulise ülevaate. See pilk, millega kirjanik oma riiki ja selle kodanikke seirab, pole aga kaugeltki meelitav. Ent see pole ka ülbe ega pahatahtlik. Veelgi enam – romaani on süüdistatud isegi sentimentaalsuses.

Prime time Liza Marklund tõlkinud Tiina Mullamaa 312 lk, pehme köide

PROFESSIONAALNE ERAELU Romaani peategelaseks on ajalooõppejõud ja president Richard Nixoni uurija Harry, kellel terve raamatu vältel ei kao näolt mida-kuradit-ilme. Ta tardub soolasambaks, kui tema teleprodutsendist venna ihaldusväärne naine Jane teda keset musti nõusid ja tänupühasöömaaja toidujääke ootamatult suudleb. Järgmisena tabab teda kummastus siis, kui Jane talle helistab ja teatab, et ta vend on põhjustanud ränga liiklusõnnetusse. Ja ei lähe kaua aega mööda, kui Harry keset ööd jahmunult pealt peab vaatama, kuidas ta vend laualambi haarab ja sellega täiest jõust teisele inimesele vastu pead viru-

Kolmteist inimest veedavad aasta kõige lühema öö üksildases lossis. Jaanilaupäeva hommikul leitakse Rootsi üks kuulsamaid teletähti telebussi režiiruumist mahalastuna. Mõrv pöörab kogu Annika Bengtzoni elu pahupidi. Samal ajal kõnnib mõrvar vabalt ringi ja kõik see toimub telerivaatamise tipptundidel. „Prime Time” on põnevik edust ja sellest, mida inimesed on valmis kuulsuse nimel tegema. See on neljas romaan ajakirjanik Annika Bengtzoni sarjast. Viimati on eesti keeles samast sarjast ilmunud „Õnnelik tänav” ja „Vabaduse hind”.

tab. Kõik see juhtub romaani esimesel paarikümnel leheküljel ja ees on neid ootamas veel üle viiesaja. Ootamatute sündmuste tagajärjel kolib Harry oma venna majja, hakkab kandma tema riideid ja hoolitsema tema loomade, laste, umbrohutõrje ning saja muu pisiasja eest, mis kokku moodustavad professionaalselt funktsioneeriva majapidamise. See toob aga kaasa sündmuste ahela, kus Harry tahtmisest sõltub õige vähe. See on elu, kus kõik on korraldatud, täpselt paika pandud. Harry aga ei tea mängureegleid. Ka madratsi ostmisest või toidu koju tellimisest võib kujuneda sürrealistlik jamps, mis ühelt poolt on kohutavalt naljakas ja teiselt poolt kõhedust tekitavalt traagiline. Raamatus leidub kirjeldusi uuenduslikke teraapiaid praktiseerivatest hooldekodudest, kus halvatud patsiendid liigeste venitamiseks lakke riputatakse, rahakatele klientidele mõeldud ja luksulike tenniseväljakutega varustatud psühhiaatriahaiglatest, kus vägivaldsete mõrtsukate vaimset tervist ravitakse neid kaastundlikult poputades jne.

NIXON JA AMEERIKA UNELM Asjalikkus kandub üle ka lähisuhetesse. Kui Harryst saab ootamatult oma venna laste eestkostja, ent ei temal ega lastel pole aimugi, milline nende suhe välja peaks nägema, pöörduvad lapsed kätteõpitud vilumusega tavapäraste reeglite poole ja õpetavad ka oma onu, mida too ühes või teises olukorras peaks tegema ja kuidas reageerima. Kõige olulisem inimene Harry elus

A. M. Homes pälvis romaaniga „Antagu meile andeks” 2013. aastal Naiste Kirjandusauhinna.

on aga hoopis tema uurimisobjekt Richard Nixon, kellesse suhtub ta vaibumatu vaimustusega. Mees, kelle teod ja reaktsioonid olid iseloomulikud ajastule ja kultuurile, mis sünnitas ja määratles Ameerika unelma. Ja eks siin peitub ka võti romaani üheks võimalikuks tõlgendamiseks – vaadatagi seda kui Ameerika unelma kõverpeegli versiooni. Konks on aga selles, et antud juhul pole tegu kirjaniku fantaasiaküllase tulevikuprognoosiga, heidutava antiutoopiaga, vaid see on tänapäeva ühiskonna tõetruu kirjeldus. Tuleb aga tunnistada, et ehkki Ho-

Tartu Ülikooli Kirjastus

P

raeguse aja üks sagedamini esinevaid sõnu on „piir”, mitte üksi geograafilises, vaid ka mitmes muus tähenduses. Selle andmeanalüüsist kõneleva raamatu autor kirjutab eessõnas samuti piirjoonest, mis tema tõlgenduses tähendab pigem ühendajat kui eraldajat. Tõepoolest, andmeanalüüsi kaks poolt – andmed ja eesmärgid ning nende analüüsi tehnika – pärinevad erinevatelt tegevusaladelt, tehnika seejuures enamasti matemaatikast või statistikast. Kui andmete omanik tahab saada praktikas vettpidavat analüüsitulemust, siis peab ta oskama püstitada ülesannet andmeanalüütikule ja teadma, mida pakub see teine, andmeanalüüsi pool, rääkimata saadud kokkuvõtete lahtimõtestamisest.

NÄITED JA TÕLGENDUSED Andmeanalüüs sünnib piirjoonel, koostöös, aga mõlemapoolselt oma liistude juurde jäädes. Kõnealuses raamatus püütakse selgitada statistilise andmeanalüüsi põhilisi mõisteid ja ideid just selliste, andmeanalüüsi tulemusi erialaselt vajavate lugejate jaoks, kes ise ei ole elukutselised andmeanalüütikud. Tänapäeva andmetest küllastuvas maailmas on inimestel järjest sagedamini vaja oskust andmetega asjatundlikult toime tulla. Kas see on matemaatikaraamat? Kindlasti mitte. Käsitletava raamatu matemaatiline külg on tõstetud väärikalt ja lugupidamisega tagaplaanile ja antud rohkem ruumi näidetele ja tõl-

FOTO KALLE PAALITS

Raamat piirjoonel

Liina-Mai Tooding

gendustele, tabelitele ja joonistele. Näidetes kasutatakse suurte sotsiaaluuringute andmeid Eesti kohta, kõige enam andmeid pärineb Euroopa sotsiaaluuringu andmebaasist. Kes hindab Eesti haridussüsteemi olukorda kõrgemalt, kes madalamalt, mis võiks kallutada inimesi poliitikahuvi poole, kuidas liigituvad Tartu maakonna vallad – need on mõned näited küsimustest, millele vastust otsides selgitatakse statistilisi mudeleid ja mõisteid. Lugeja, kellel on põhjalikumad matemaatilised teadmised, võiks raamatust leida nende elavdamiseks sobilikke näiteid, mis tähendab matemaatikupoolset sammu üle piirjoone rakendusala poolele.

TÄHENDUS JA KASU Raamatus võib valida süvenemiseks eri tasemeid. Esmalt andmeanalüüsist üldiselt huvitatud ja statistikas algaja tase, kellele on mõeldud klassikalise

statistika nö põhikursus, andmekogumite üldised omadused ja andmeanalüüsi korraldamise põhisammud. Asjasse pühendunumat lugejat võiksid enam huvitada tänapäevaste keerukamate mudelite ülesehituse ja tõlgenduse peatükid (mitmesugused regressioonimudelid). Õppijatele ja iseõppijatele võiksid abiks olla iga teema kohta koostatud harjutused. Raamatus ei anta reegleid ja retsepte, vaid selgitatakse tehtava tähendust ja võimalikku kasu, rõhutatakse aluseks võetud mõtet. Selle raamatu esimene trükk ilmus kaheksa aastat tagasi. Võiks küsida, mis tingis ümbertöötamise vajaduse, sest vaevalt et andmeanalüüsi alusmõtted on selle aja sees nii väga muutunud. Kindlasti ei ole, kuid selle aja sees on oluliselt laienenud nende inimeste ring, kellel on kokkupuudet andmetega ja parem juurdepääs nendele. Kui piirjoone kujundiga jätkata, siis andmeanalüüsist kõnelemine praegu nõuab palju enam kui tollal nende inimeste oskuste ja huvidega arvestamist, kes on sellest joonest ühel või teisel poolel.

Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes Liina-Mai Tooding 408 lk, pehme köide teine, täiendatud väljaanne

6

FOTO RUNE HELLESTAD/CORBIS

varrak

mes on USA (ja mitte ainult) ühiskonna veidrusi kirjeldades külmavereliselt aus, mõjub see romaan kummalisel kombel ka sügavalt hooliva ja südamlikuna.

Antagu meile andeks A. M. Homes tõlkinud Karin Suursalu 584 lk kõva köide sari „Moodne aeg”

WWW.TYK.EE

ilmunud Bioinformaatika Maido Remm 294 lk pehme köide

Bioinformaatika õpiku sihtrühmana on mõeldud peamiselt geenitehnoloogia õppekava üliõpilasi, kes on omandanud esialgsed teadmised molekulaarbioloogiast ja geneetikast. Õpik on siiski loetav ka teiste erialade (statistika, arvutiteaduse, füüsika, arstiteaduse, ökoloogia vms) taustaga või lihtsalt bioinformaatikast huvituvatele inimestele. Peamine rõhk selles õpikus on biomolekulide (DNA, RNA, valgud) järjestuste analüüsi algoritmidel ning meetoditel.

Immunoloogia Raivo Uibo, Kalle Kisand, Pärt Peterson, Koit Reimand 352 lk kõva köide

Immunoloogia on viimastel aastakümnetel läbi teinud muljetavaldava arengu. Avardunud on senised teadmised, aga ka nende rakendused erinevates valdkondades. Tänapäeva meditsiinis on kasutusel märkimisväärne arsenal immunoloogilisi diagnostilisi, ravi- ja profülaktilisi meetodeid, mille hulk suureneb tempokalt. Teoreetilised teadmised on vältimatu eeldus, et immunoloogia tulevikuvõimalustes paremini orienteeruda. Käesolev õpik tutvustab tänapäevast immunoloogiat. Õpik sobib eeskätt arstiteaduse ja stomatoloogia üliõpi-

lastele, kuid on hea abivahend ka farmaatsia, biomeditsiini ja bioloogia üliõpilastele ning erinevate erialade arstidele.

Марие Ундер: жизнь и поэзия. Биография

Сирье Кийн [Sirje Kiin] tõlkinud Boris Tuch, Igor Kotjuh, Marina Tervonen 656 lk kõva köide

Marie Under (1883–1980) on eestlaste Goethe, ta oli Eesti 20. sajandi kõige mõjuvõimsam luuletaja, kes esitati pärast Teist maailmasõda 30 korda Nobeli auhinnale, mis aga jäi poetessil saamata. Põhjusi võis olla mitmeid: Eesti oli okupeeritud, Under oli poliitiline põgenik Rootsis ja tema luulest polnud toona tehtud veel piisavalt häid tõlkeid. Tänaseks on Marie Underi luulet tõlgitud 26 keelde, tema luuleraamatuid on ilmunud 13 keeles. Sirje Kiini monograafia avab põhjalikult Eesti kultuuriloolise tausta ning jälgib seda, millistest tingimustest ja esteetilistest ideaalidest sündis Marie Underi mõjurikas luule. Teos võimaldab lugejal mõista, kuidas peegeldab Underi dramaatiline elulugu Eesti rahva saatust maailmapoliitikas. Raamatu eestikeelne versioon (2009) oli 2010 Eesti riikliku kultuuripreemia ja Virumaa kirjandusauhinna nominent, 2011 sai raamat kirjandusauhinna Underi-Adsoni fondilt Rootsis. 2011 ilmus raamatust lühendatud kordustrükk, mis on aluseks ka tõlkele vene keelde.


7

NR 7 (96) 22. oktoober 2015

ilmunud Härra Mercedes Stephen King tõlkinud Silver Sära 480 lk, kõva köide

On rõske koidueelne hommik. Majandusraskustes Ameerika väikelinnas seisavad sajad meeleheitel töötud järjekorras ja ootavad töömessi algust... Äkki kihutab rahva sekka ärandatud Mercedes. Roolis olev mees ajab rataste alla süütuid inimesi, tagurdab ja ründab uuesti. Kaheksa inimest saab surma, viisteist vigastada. Tapja põgeneb. Mitu kuud hiljem vaevleb linna teises otsas pensionile jäänud uurija Bill Hodges lahendamata kuriteole mõeldes. Ühel päeval saab ta hullumeelse kirja kelleltki, kes nimetab end Mersumõrvariks ja ähvardab korraldada veelgi saatanlikuma rünnaku. Hodges ärkab oma masendavast ja tühjast pensionipõlvest, et kõiki oma oskusi appi võttes ära hoida uus tragöödia. Aega on vähe. Mersumõrvari järgmine ettevõtmine, kui see peaks õnnestuma, tapaks või sandistaks tuhandeid. „Härra Mercedes” on sõda headuse ja kurjuse vahel põnevuskirjanduse meistrilt, kelle nägemus psühhopaadist mõrtsuka maailmast on sünge ja kaasahaarav.

Suudlevad vampiirid Indrek Hargla 544 lk, pehme köide teine, parandatud trükk

„Suudlevad vampiirid” on Indrek Hargla klassikalise jutukogu kordustrükk, mille tekstid on võitnud kolm Eesti ulmeauhinda ja Tuglase novellipreemia. Selles leiduvad lood ulatuvad vampiiridest tõsiteadusliku ulmeni, Tallinna iidsetest saladustest Lõuna-Eesti laante müstikani, viikingiküladest Guajaana vihmametsadesse. Indrek Hargla loomingus sulanduvad tihti uskumatutena näivad seosed, müüdid, ajalugu, teadus, minevik ja tulevik. Ulmeasjatundja Jüri Kallase sõnutsi võib seda raamatut pidada Indrek Hargla esinduskogumikuks. Ja taaskord võib lugeja veenduda, et Harglat peetakse õigusega Eesti parimaks ja menukaimaks ulme- ja kriminaalkirjanikuks.

Väike pitsaraamat Epp Mihkels 120 lk, kõva köide

Pitsa on üks maailma ehk kõige levinumaid toite. Seda peetakse küll kiirtoiduks, kuid samas ei ole see kiirelt valmiv toit. Selle väikse kokaraamatu kaante vahele on kogutud viiskümmend erinevat ideed koduseks pitsavalmistamiseks, alates kuulsaimast pitsa Margheritast kuni erinevate pitsastiilis suupisteteni, juhiseid erinevate tainaste ning katete valimiseks. Lase raamatu abil fantaasial lennata ning tee ühisest küpsetamisest koos laste või sõpradega rõõmus sündmus.

Gigantosaurus Jonny Duddle tõlkinud Raili Puskar 36 lk kõva köide

Nelja väikese sauruse vanemad käsivad neil olla ettevaatlikud: liikvel on kole ja kuri gigantosaurus. Ja nii otsustavadki väikesed saurused, et üks neist on sel ajal valves, kui teised mängivad. Aga valvuriks pandud Tobu tüdineb ära ja mõtleb, et viskab väikese vembu hüüdes: „Gigantosaurus!” – lihtsalt selleks, et näha, mida teised nüüd teevad. Kui sõbrad saavad aru, et ta tegi üksnes nalja, ootab teda ennast ees üsnagi ehmatav üllatus.

WWW.RAAMAT24.EE

Ajakirjade kirjastus

Keha, hing ja miski tabamatu SASH UUSJÄRV

M

illine võiks olla elu, kui sinu keha sind ei defineeri? Kui sind ei ole füüsiliselt olemas? Tegelikult sa muidugi oled, täpselt sama tõeline ja päris ja nagu kõik teised, ainult ilma isikliku kehata? David Levithani romaani „Iga päev” peategelane A on just selline – iga päev ärkab ta uues kehas. David Levithani värskelt eesti keeles ilmunud romaan „Iga päev” tekitab kõneainet kõikjal üle maailma. Noortekas? Jah, ja rokib sajaga. Kõik snoobid, kes sõna „noortekirjandus” peale nina vingu veavad, võivad nüüd rahulikult järgmise kirjatüki juurde pöörduda – hea kirjandus ei ole midagi sellist mida teie hinnata oskaksite. „Arvamus, nagu oleks kogu noortekirjandus mõttetu ja allpool täiskasvanute taset, on täielik joga – nii võib arvata vaid inimene, kelle lugemus on üsna piiratud,” on David Levithan ise ühes intervjuus arvamust avaldanud. Ja tema „Iga päev” on selle parim tõestus.

KES ME OLEME, KUI ME POLE KEHA? A-l pole keha, pole sugu, pole perekonda, pole sõpru, kodu, lemmiklooma, isiklikke asju ega õieti nimegi. Ometi on ta täielik isiksus kõigi oma mõtete, tunnete, väljakujunenud käitumismallide, unistuste ja püüdlustega. Isegi hoolimata sellest, et lugejaga kohtumise hetkel on tema eesmärk peamiselt üks – võimalikult vähe häirida ja muuta selle inimese elu, kelle keha ta on parajasti päevaks üle võtnud. Olles sünnist saadik inimkehade rändur, on A elanud läbi oma mässuperioodid, põdenud läbi kodutuse ja üksinduse valu ja jõudnud mingil määral leppimiseni. Ta on leppinud sellega, kes ta on, ta on kohandunud oma rolliga maailmas ja püüab võtta sellest parimat. „Alguses oli väga raske saata iga päev õhtusse, sõlmimata ühtki kestvat sidet, jätmata ühtki jälge. Nooremana ihkasin sõprust ja lähedust. Sõlmisin suhteid mõistmata, kui kiiresti ja lõplikult need katkevad. Võtsin teiste elusid isiklikult,” räägib A. „Aga siis pidin selle lõpetama. Nii paljude lahkumiste üleelamine oli südantlõhestav.” VABASTAV ÜKSILDUS Ta ei tea endast kuigi palju, aga midagi siiski: ta on kuueteistaastane, ta ärkab alati umbes endavanustes kehades ja nende kehade kaugus üksteisest ei ole väga suur – ta ei saa ärgata ühel hommikul Aafrikas ja järgmisel Euroopas, vaid liigub ühest teise kõige enam paari-kolmesaja kilomeetri raadiuses. Ja mitte kunagi ei satu ta ühte kehasse teist korda. Ja kuigi tema elu on üksildane, on see ka unikaalselt vabastav – teda ei piira ega defineeri kellegi teise reeglid peale tema enda, ta ei pea vastama kellegi ootustele, teda ei kammitse minevik ega motiveeri tulevik. Ta keskendub täielikult olevikule. On nagu on. See A omadus annab autorile täiesti unikaalse võimaluse kaevuda inimeseks olemise kõige erinevamatesse tahkudesse ning uurib ühtlasi vastutust, mis meil inimestena on oma kehade ja elude üle. A ei tea kunagi, kes ja milline ta on, mis soost, mis rassist ja millise kehaga – spordipoiss, narkomaan,

ilmunud Talumatu lord

Georgette Heyer tõlkinud Ülle Jälle 384 lk, pehme köide

Ilusa Judith Taverneri ja tema venna Peregrine’i esimene kohtumine Julian St. John Audleyga toimub üpriski kahetsusväärses olukorras. Mõlema meelest on tegemist talumatult ülbe keigariga. Õnnetuseks on mees ühtlasi viies Worthi krahv, regendi sõber ja juhuse tahtel ka nende seaduslik eestkostja... Inglise kirjanik Katie Fforde on öelnud: „Imelised tegelased, elegantne ja vaimukas tekst, täiuslik ajastuhõngu tabamine ja erakordne romantilisus. Georgette Heyeril on õnnestunud saavutada seda, mille poole meie, ülejäänud, alles püüdleme.”

Anne & Stiili kokaraamat Britt Paju 200 lk, kõva köide

Selle raamatu kaante vahele on kogutud ajakirja Anne & Stiil köögirubriigis ilmunud parimad palad. Siin on juhiseid nii pidu- kui ka argipäevatoitude valmistamiseks ja nutikaid nippe, millest edaspidigi kasu lõikad. Kui otsid raamatut, millest saada ideid ja inspiratsiooni ajal, kus tegutsemislusti jagub, aga ka päevadel, mil tahaks köögis lihtsamalt hakkama saada, siis võib see olla just sulle sobiv. Paljude toitude puhul on toodud nõuandeid ka sama roa varieerimiseks või näpunäiteid, mil viisil peategelast veel kasutada võiks. Ligi 90 retsepti seast leiad endale kindlasti lemmikuid igaks olukorraks.

Kõigi aegade kosmoseraamat Mauri Kunnas, Tarja Kunnas tõlkinud Einar Ellermaa 50 lk, kõva köide

illegaalne immigrant, imekaunis modell, andekas disainifriik, üle mõistuse ülekaaluline, latiino, mustanahaline, kreool, populaarne või täiesti sõpradeta, gei, hetero või bi. Ja A jaoks ei ole vahet – tema jaoks on kõik need kontseptsioonid täpselt sama olulised kui on meie jaoks riided, mida me igapäevaselt kanname.

ARMASTUS MUUDAB KÕIK Klišee? Jah. Aga seegi klišee tuleb otse elust. Kui paraja jobukaku Justini kehas ärganud A kohtub tema tüdruku Rhiannoniga, on see tema jaoks armastus esimesest silmapilgust. Ja A hakkab kahtlema kõikides reeglites, mille ta enda jaoks on loonud. Ära loo sidemeid. Ära muuda midagi. Ära jäta jälge. Ta otsustab võtta endale selle ühe päeva ja teha selle Rhiannoni jaoks eriliseks. Sellest saab alguse sündmuste rida, mis pöörab A elu alatiseks pea peale ja mitte miski ei saa enam tagasi endiseks. Ja mitte ainult emotsionaalses vallas – juhtuma hakkavad asjad, mis raputavad tema maailma põhialuseni välja. Ja ka Rhiannoni oma, sest A ei suuda enam jätta tagasi tulemata. Ärgates igal hommikul uues kehas pöördub ta ikka ja jälle tüdruku juurde tagasi, tutvub temaga aina uuesti igas uues kehas. Levithani lugu sunnib ikka ja jälle endalt küsima – mis see on, mida me armastame, milline osa meist, milline iseloomuomadus, käitumisjoon või mis tahes on see, millesse me armume? Kus pesitseb armastus? Ja mis on üldse armastus? „Armastus paneb su soovima, et sa võiksid maailma ümber kirjutada. /…/ sa tahad teha kõik, mis sinu võimuses, et muuta see võimalikuks, lõpmatuseni võimalikuks,” ütleb

A. Ja ta tuleb Rhinannoni juurde tagasi ikka ja jälle, suutmata talle ometi pakkuda midagi kindlat peale oma armastuse. Kas sellest piisab? Enagi veel, Levitan ei piirdu sellega, et panna meid mõtlema armastuse allika, põhjuse, ajendi ja initsiaatori üle. Täiesti märkamatult juhatab ta lugeja läbi tõelise erinevate armastuste galerii, ja see on oh kui lai… Ja me ei räägi siin sellest leplikumast, reeglina andestavast ja unustavast armastusest vanemate, laste või sõprade vahel – Levithan virutab meid kõige erinevamate, keerukamate ja komplitseeritumate tunnete keerisesse, mis võivad kahe armunud inimese vahel tekkida.

VÕIMALIK ON VAID VÕITA Kui sa aga lugejana defineerid end pigem üheks neist, kelle inimeseks olemine pigem külmaks jätab ja kes hindab eelkõige sõna kunsti ja ilu, siis peaks „Iga päev” kuuluma sinu kohustusliku kirjanduse sekka. David Levithani kirjastiil on napp, tähendusrikas ja stilistiliselt nii puhas, et kõik, mis tundub ülearune, võite julgelt tõlkija küündimatuse kraesse keerata. Iga sõna on läbi mõeldud, oma täpselt õigel kohal on iga punkt ja koma. Midagi ei ole üle, mida ei jää puudu. Ainult raamat saab liiga ruttu otsa.

Iga päev David Levithan tõlkinud Sash Uusjärv 324 lk pehme köide

Tule koos härra Sikuga kõigi aegade kosmoselennule! „Kõigi aegade kosmoseraamat” lennutab kõik suured ja väikesed soovijad koos 3000. aastate koolilastega kosmosesse. Raamatu sündmused toimuvad kauges tulevikus, kui kosmosereisid on igapäevased ning Maa asukad elavad ja töötavad asteroidide, Marsi, kuude ja kaugemategi tähtede peal. Teiste tähtede elanikud ei ole enam hirmu tekitavad tulnukad, vaid toredad tuttavad. Kosmoselaevad, ufod ja bussid liiguvad peaaegu valguse kiirusega ja pitsast on saanud maailmaruumi kõige populaarsem toit.

Öine lumetorm Johan Theorin tõlkinud Ene Aschjem 412 lk, pehme köide

Johan Theorini „Öise lumetormi” (rootsi keeles „Nattfåk”) sündmused leiavad aset Ölandi saarel Rootsis, kus kirjanik on üles kasvanud. Aastaid tühjana seisnud Angerjatipu härrastemaja saab lõpuks uued omanikud: Stockholmist kolivad saarele Katrine ja Joakim Westin kahe väikese lapsega. Nende idüll aga puruneb peagi, sest Katrine leitakse kodu lähedalt uppununa. „Öine lumetorm” tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks. 2009 võitis raamat Põhjamaade krimikirjanikke ühendava organisatsiooni igal aastal väljaantava Klaasvõtme auhinna. 2010. aastal sai teos Rahvusvahelise Kriminaalkirjanike Liidu aasta parima tõlkeromaani auhinna International Dagger. 2012. aastal on eesti keeles ilmunud Johan Theorini romaan „Minevikuvarjud”.


tänapäev ilmunud

Parandusmaja varjud

Jennifer Worth tõlkinud Ragne Kepler 312 lk, kõva köide

Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand” jätkab East Endis põetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaeste elust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja, kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Kõik need lood annavad haarava pildi parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamuti visadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.

Meelespead Helju Pets 488 lk, kõva köide

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnev perekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurte ajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elab vanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmata seejuures midagi oma vanemate saatusest. Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” on Helju Petsi viies romaan.

Vanakuradi vanaema Viktor Suvorov tõlkinud Ülar Lauk 316 lk, kõva köide

Viktor Suvorovi „Vanakuradi vanaema” on külma sõja sündmuste rekonstruktsioon, mis räägib intriigidest ja võimuvõitlusest Nõukogude juhtkonnas, kahe üliriigi ja nende eriteenistuste vastasseisust ning Berliini ja Kariibi kriiside tõelistest põhjustest. Kõigile teadaolev info on raamatus osavalt kokku põimitud vähetuntud faktide ja sündmustega, purustades senised ettekujutused ja müüdid toimunust.

Putin tuli külla tõlkinud Kaire Kenk-Jokinen ja Ülar Lauk 243 lk, pehme köide

Putin astub mustlaseide telki ja laseb endale tulevikku ennustada. „Sõidad kabrioletis, sajad inimesed rõõmustavad, lehvitavad ja hõiskavad,” räägib mustlanna. „Õige! Rahvas armastab mind,” muheleb Putin. „Kas mina ka lehvitan?” „Ei. Kirstu kaas on kinni.” Kogumik sisaldab laia valiku viimaste aastate Vene poliitilisi anekdoote, mille peaosades astuvad Putini kõrval üles nii maailma tipp-poliitikud, kui ka lihtne Vene rahvas.

Suurilma lõunasöögid Juri Lotman, Jelena Pogosjan tõlkinud Veronika Einberg 359 lk, kõva köide

Raamatus uuritakse 19. sajandi keskpaiga vene aristokraatia gastronoomilisi eelistusi, täpsemalt söögikorraldust keiserliku ülemtallmeistri Pavel Dmitrijevitš Durnovo peres. Autorid analüüsivad põhjalikult roogade valikut ja lauarituaale ning iseloomustavad ka Durnovote majas lõunastanud inimesi. Koos lõunamenüüde ja võimalike vestlusteemadega annab see tervikliku pildi nii tolle ajastu põletavatest jututeemadest kui ka lauakommetest ja söömisharjumustest.

WWW.TNP.EE

NR 7 (96) 22. oktoober 2015

Eluõigust nõudnud elulugu

F

ilmiajakirjanik ja toimetaja Annika Koppel on kirjutanud raamatu Eesti filmimehest, kelle filme on autasustatud 29 rahvusvahelise auhinnaga, teda ennast nii NSV Liidu riikliku preemiaga 1987. aastal kui Valgetähe V klassi teenetemärgiga (2001) ja Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemiaga (2012). See mees on Arvo Iho. Tema elu meenutab lugusid sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“: boheemlikud kooliaastad Moskvas ja sõprus Andrei Tarkovskiga, esimene mängufilm koostöös Leida Laiusega. Operaatorist režissööriks kasvamine. Oma elust ja loomingust räägib Arvo Iho talle iseloomuliku kirglikkuse ja avameelsusega, rikkalik fotovalik annab kogu loole erilise raamistiku. Valisime lugemiseks katkendid, mis jutustavad „Vaatleja“ filmimisest PõhjaKarjalas – Arvo Iho esimesest mängufilmist lavastajana.

SEE LUGU OLI KA ARVO LUGU, mis hakkas erinevate stsenaariumivariantide arenedes endale eluõigust nõudma. See pidi olema kahe väga erineva inimhinge valulise lähenemise lugu, mis analüüsib naise, mehe ja looduse suhteid justkui antiiktragöödia vaimus. Naispeaossa tahtis Iho vene näitlejannat. Miks? „Eelkõige sellepärast, et ükski eesti näitlejanna ei oleks sellist homo soveticust välja mänginud, nagu siin vaja oli. Naine pidi minu kujutluses olema umbes neljakümneaastane ning välimuselt nagu kõrkjakass, roheliste pilusilmadega ja kõrgete põsesarnadega,” jutustab Iho. Moskvast leidis ta hea näitlejanna, kes sellele kujutluspildile vastas – Nina Ruslanova. „Kui Ruslanova oli stsenaariumi läbi lugenud, teatas ta: „Jah, mina olen saare kuninganna!” Meespeaossa tahtis Iho esmalt võtta Arvo Kukumäge. „Tegime Tallinnas proovi ja ma juba rõõmustasin. Ruslanova oli väga hea näitlejanna ja Kukuga neil koostöö klappis. Aga juba kolmandal päeval oli Kuku purjus! Sain aru, et panen endale nööri kaela, kui Kuku rolli võtan,” räägib Iho. Hiljem selgus, et tegelikult armastas ka Nina Ruslanova napsitada ja pärast proovi

A

ilmunud

Agatha Raisin ja Fryfami haldjad

M. C. Beaton tõlkinud Mall Pöial 215 lk, pehme köide

Mehe poolt maha jäetud Agatha otsustab ennustaja soovituse peale kolida ning üürib majakese väikeses Fryfami külas. Agatha loodab, et armastatu tuleb teda sealt otsima, kuid juhtub hoopis kentsakamaid asju: kummalised helendavad tuled, kassid kaovad ja toimub kunstirööv, mõrvast rääkimata. Loomulikult ei jäta Agatha oma nina teiste asjadesse toppimata! Käesolev on kümnes eesti keelde tõlgitud Agatha Raisini lugu. Samalt autorilt eesti keelde tõlgitud ka hulk Šotimaal tegutseva konstaabel Hamish Macbethi juhtumeid.

Sander Säinas ja lendav siga Heidi Raba 184 lk, kõva köide värvitrükk

Arvo Iho elus on kolm suurt armastust: loodus, naised ja fotograafia. „Loodus, merekallas, metsad ja järved, kivid ja künkad, muutuv valgus ja udu, puud, oksad, kännud ja pungad – kõik see vaimustab endiselt, aga nüüd on kõige põnevam jälgida ikkagi inimest,“ ütleb ta.

algas neil Kukuga pidu. Kuid Ruslanova säilitas töövõime, Kuku mitte. „Tahtsin Henrik Toomperet poisi rolli. Aga Kalju Komissarov ei lubanud. Hakkasin edasi otsima, kuni jõudsin Erik Ruusini Rakvere teatrist. Erik sobis minu meelest.” Tollal kahekümne kolmesele Erik Ruusile oli see esimene filmiroll, seevastu Nina Ruslanova, kogenud ja kõrgklassiga vene filminäitleja, teadis oma väärtust. „Kahjuks selgus, et Ruslanova oli täielik psühhohuligaan. Ta sõimas mind nagu Vene armee seersant. Ma ei saanud talle midagi öelda. Kuulasin ära, kõrvad lontis, ehkki seest hakkas keema,” vangutab Iho pead.

KATASTROOFI ÄÄREL Kui võtted olid juba kaheksa päeva käinud, mindi saarelt külasse, et veidi puhata ja oma tagavarasid täiendada. Jäädi ööseks. Hommikul polnud Erikut kusagil. Keegi ei olnud teda näinud. „Muutusime murelikuks, sest ümberringi laius kümnete kilomeetrite ulatuses taiga ja asustust oli vähe. Karusid liikus, mine tea, mis juhtuda võis. Pidin raadio teel otsimiskuulutuse välja saatma. Ootasime ärevalt teateid, kuni raudteemiilits lõpuks Eriku kätte sai. Vaene mees oli hakanud raudteed mööda Põhja-Karjalast Tallinna poole

astuma, üle kümne kilomeetri juba käidud,” naerab Iho tagantjärele. Aga tol hetkel polnud see sugugi naljakas. Ja lisaks kõigele tuli Ihole nagu välk selgest taevast Lenfilmist telegramm küsimusega, kus on nende Ninotška Ruslanova, tal algavad kuueseerialise telefilmi võtted! „Ninotška, tuli välja, oli mulle lihtsalt valetanud, et ta on kolm ja pool kuud täiesti vaba! Küllap selleks, et Aleksandra rolli igal juhul endale saada.” Režissöör vihastas nii kõvasti, et rebis terve grupi ees Ruslanova lepingu pisikesteks tükkideks. „Lõin ta minema vaatamata sellele, et ta oli geniaalne näitleja ja sobis ideaalselt sellesse rolli. Ta oli mulle valetanud ja oma partneri niikaugele viinud, et mees põgenes ära!” Film oli seega ummikus.

Karu südamega mees. Arvo Iho elu ja looming Annika Koppel kujundanud Andres Tali 352 lk kõva köide

Sophia Lorenist, vanaemast ja diivast utobiograafia autori vaatepunkt peaks üldiselt olema selge. Mis seal keerulist, kirjutad ju enda elust. Aga kui su elu on olnud nii kirju kui Sophia Lorenil, on võimalusi rohkem. Ning nüüd möödunud aegu meenutades on tema sedapuhku valinud esmajoones vanaema oma, näidates sel viisil, mis ta elus just praegu oluline on. See aga ei tähenda, et raamat oleks saanud kuidagi vanaemalik. Kaugel sellest. Loren alustab siiski algusest, ja kohe kirglikult, salgamatu pahameelega oma isa vastu, kelle ükskõiksuse tõttu pidi noor kohutavalt vaene vallasema Romilda Villani üksi üles kasvatama Sofia (nii kõlas tol ajal ta nimi) ja ta õe Maria.

8

Mitte vähem kirglik lugu läbib tegelikult tervet raamatut. See algab siis, kui Loren kohtab 17-aastaselt 39-aastast Carlo Pontit, kellest saab tema produtsent, tema Pygmalion ja lõpuks ka abikaasa. Viimase sündmusega kaasnes tohutu skandaal ning hukkamõist nii riigi kui kiriku poolt, ent tundub, et see oli midagi, mis lihtsalt pidi nii minema. „Mul oli kummaline tunne, et ta mõistis mind, et ta nägi mu tormaka ilu taga endasse tõmbunud loomust, rasket minevikku, suurt igatsust saavutada edu, tõsiselt ja kirega,” kirjutab ta ühest esimestest kohtumistest oma tulevase abikaasaga. Mõistagi ei jäta Loren puudutamata teisi mehi, kellega töö ja staaristaatus

ta kokku viis, näiteks Cary Granti, kellega teda sidus hoolimata kõigest vaid sügav sõprus. Selliste asjade kirjeldamisel on Loren äärmiselt, tegelikult meeldivalt diskreetne, samas kui lihtsa Itaalia tüdruku seiklusi Hollywoodi glamuurses staariparves kirjeldab ta tõeliselt mahlakalt.

Sophia Loren Eile, täna, homme tõlkinud Jana Linnart 400 lk kõva köide

Koos emaga elav nutikas tehnikahuviline Sander eelistab sõpradega mängimise asemel hoopis oma leiutiste kallal nokitseda. Taolisele omaetteelule tuleb aga lõpp, kui ühel päeval teatab ema, et Sander saab endale kasuisa ja omavanuse kasuvenna. Suvised seiklused viivad poisid kokku rahapommijate, metsatalus elavate Ivo, Iirise ja Ingeriga, minisea Sohvi ning koguni presidendi endaga. Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. a lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” pälvis Heidi Raba käsikiri „Sander Säinas ja lendav siga” III koha.

Viikingid ja vampiirid Katarina Mazetti Tõlkinud Allar Sooneste 144 lk, pehme köide

Julia, Kimmu, George ja Alex loodavad oma tädi Frida juures saarel mõnusasti aega veeta, supelda, logeleda ning nautida Alexi kokakunsti. Frida peab mõneks päevaks ära minema ning nõod jäävad omapäi. Ühel ööl, kui Julia ei saa und, märkab ta metsas vilkuvat tuld, mida seal kindlasti olema ei peaks... Ta kutsub George’i kaasa ja nad hiilivad välja uurima, mis seal toimub. Ning kohtuvad kellegagi, kellest pole osanud undki näha.

Tähe lend Ilmar Särg 216 lk, kõva köide

See on lugu meditsiinist, aga mitte ainult. See on eelmise sajandi 80. aastatel õhinaga tööle hakanud arstide lugu. See on lugu meenutamaks ja mäletamaks mõningaid häid ja tublisid inimesi, keda meie keskel enam ei ole. See on lugu meie ühiskonna tegelikust elust, ja kõik see, mille autor on n-ö juurde pannud, oleks võinud toimuda. „Tähe lend” märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel.

Planeet Vesi Boriss Akunin tõlkinud Veronika Einberg 387 lk, pehme köide

Kolm lugu, millest esimeses satub Erast Petrovitš Fandorin kullalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varjava maniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagi armastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotud rongiröövi asjaolusid.

Ajaleht Raamat (oktoober 2015)  
Advertisement