Ajaleht Raamat nr 110 (mai 2017)

Mia ja Anett köögis

Kolumn HeadRead tuntud headuses Tulekul on juba üheksas HeadRead festival ja kuigi mingeid vapustavaid uuendusi ja muutusi see kaasa ei too, on midagi siiski teisiti. On üle kolmekümne väliskülalise ja ligi sada eesti esindajat. Üritused toimuvad Kirjanike Maja musta laega saalis, Tallinna Keskraamatukogus, Wabaduse kohvikus ja Vene Teatris. Toimuvad nii töötoad kui ka kirjanduslikud jalutuskäigud. Uudne on see, et nelja eesti kirjaniku – Andrei Ivanovi, Andrus Kivirähki, Meelis Friedenthali ja Mihkel Muti – vestlused toimuvad kas inglise keeles või need tõlgitakse inglise keelde. Esimese puhul on tõlge eesti keelde. Festivali kõige kaugem külaline on pärit Malaysiast – Tan Twan Eng – kelle romaan „Õhtuste udude aed” on kättesaadav ka eesti keeles. Festivali uus koostööpartner on Tallinna Kirjanduskeskus ning nende algatatud on mitu arutelu eesti kirjanduse teemal. Soome Vabariigi 100-aastaseks saamist märgitakse neljal päeval toimuvate vestlustega. Kindlasti tasub jälgida, mis on festivali ajal kavas kinos „Sõprus” ja „Artis”. Ürituse täpse kava leiab kodulehelt: www.headread.ee ja kataloogist ning nagu varemgi, püüab festival tuua maailma meie juurde ja näidata maailmale meid.

„Raamatuga kevadesse” läks korda Tallinna Keskraamatukogus viidi läbi ajavahemikul 20.10.2016– 30.04.2017 noortele ja täiskasvanutele suunatud lugemisprogramm „Raamatuga kevadesse”, mille eesmärk oli tutvustada head kirjandust ja aidata lugejatel orienteeruda tänapäeva kirjanduses. Lugemisprogrammis osales 101 inimest, edukaid lõpetajaid oli 50. Viiendat korda toimunud programmi teema oli „Eripalgeline maailm”. Lugemisvalikus olid teosed erinevatest maailmavaadetest ja kultuuridest, mis peegeldasid tänapäeva maailma valupunkte, kuid jäid üldjoontes siiski optimistlikuks. Lugemisprogrammi kirjanduse valikus oli põhirõhk kodumaisel kirjandusel, 50-st raamatust 30 olid eesti autorite kirjutatud. Programmi loetumate raamatute edetabelis jagasid esikohta Jan Kausi teos „Tallinna kaart” ja Amélie Nothomb romaan „Jahmatus ja värinad”. Eesti ilukirjanduse valikust eelistasid osalejad ka Kai Aareleidi jutustust „Vene veri” ja Riho-Bruno Bramanise reisikirja „Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis”. Tõlkekirjanduse valikust loeti kõige enam JeanLouis Fournieri jutustust „Issi, kus me lähme?” ning Philippe Pozzo di Borgo autobiograafiat „1+1. Uus hingamine”. Lugemisprogrammi „Raamatuga kevadesse” toetas Hasartmängumaksu Nõukogu.

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 4 (110) 24. mai 2017

Prima Vistaga seitsme maa ja mere taga KRISTA OJASAAR

L

ugude jutustamine võib alata mitmel moel. Näiteks vormeliga seitsme maa ja mere taga, millele järgneb peategelase või tegevuskoha kirjeldus. Või sellega, et mitme maa ja mere tagant kutsutakse Tartusse kirjanikud, kes jutustavad oma loo või mitu. 2017. aastal oli kirjandusfestivali Prima Vista teemaks just toosama muinasjutuvormel ning laiemalt oli tähelepanu lugude jutustamise erinevatel võimalustel. Festivali patroon Lauri Sommer valis selleks peamiselt helikeele, tema vinüülimuusikaõhtu botaanikaaia palmihoones mõjus aeglase elamise manifestatsioonina ning rännakule sattumiseks tuli ainult silmad sulgeda, pakutavasse süveneda ning kuulata patrooni vaikset teejuhatust helimaastikul. Maad mööda rännati korraks Värskasse, sellele Eesti kagunurgas asuvale mõttelisele muinasjutumaale, kuhu minemiseks peab vaat et seitsmepenikoormasaapad jalga panema ja end ette valmistama kohtumiseks eheda setu kultuuriga. Festivalile valitud kirjanikud olid kõik suurepärased jutuvestjad – nii Tuomas Kyrö (Soome), Hans Platzgumer (Austria), Sabine Zett (Saksamaa), Deniss Dragunski (Venemaa), Guram Odišaria (Gruusia) (peamiselt küll tõlkija ja kirjastaja vahendusel), Jan Rahman, Kristiina Ehin, Triinu Laan, Bronka Novicka (Poola), Ervin Õunapuu, Christine Dwyer Hickey (Iirimaa), Mika Keränen jt, kuid publikurekordi lõi hoopis Kalle Kasemaa vestlusõhtu „Piibel ja Koraan”, küllap ajakajalistel põhjustel ja nii menukalt, et erudeeritud teoloogi ja tõlkijat kuulama tulnud publikust osa oli sunnitud lahkuma – linnaraamatukogu saal oli pilgeni täis ja kui põrand, aknalauad ja uksetagune oli huvilisest täitunud, siis ometi tuli rahvast aina juurde ning kõik ei jäänud enam kuulmiskaugusse. Akadeemilist mõõdet esindasid festivalil veel emeriitprofessor Anne Lill põneva loenguga „Elu ja surma müsteerium Iphigeneia tragöödias” ning professor Marek Tamm ja dotsent Ülar Ploom vestlusõhtuga „Maailma mõõtmine Umberto Eco moodi”. Tõlkimisele keskendusid Värske Rõhu vestlusring Rauno Alliksaare, Lauri Saaberi, Asko Kriiska ja Elin Sütistega ning Tatjana Sigalova luuletõlgete tund. Luuletajaid ja luuleüritusi oli festivalil igale maitsele ja esinemas võis näha

FOTO UKU PETERSON

Raamatust leiad lahedaid retsepte igaks päevaks. Kui sa veel ei tea, kuidas köögis julgelt toimetada, siis siit raamatust leiad ka mitmeid häid nõkse. Avaldab Ajakirjade Kirjastus. Vt lk 5

uudised Tšetšeeni koolitüdruku päevik Mais ilmub Polina Žerebtsova raamat „Sipelgas klaaspurgis”, mis põhineb 90. aastatel peetud päevikutel, kui samal ajal toimus Tšetšeenias kaks ulatuslikumat sõda. See on väga vahetu, intiimne ja vapustav lugemine elust läbi koolitüdruku silmade. Polina Žerebtsova elab praegu Soomes, kus talle pakuti poliitilist varjupaika. Raamatu tõlkis Erle Nõmm ning avaldab Tänapäev.

Vabatahtlikult Nõukogude Liidus Sel reedel, 26. mail kell 16 kohtub Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses lugejatega tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke Sirpa Kähkonen. Autorilt ilmus äsja romaan „Graniitmees”, mis jutustab Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Autoriga vestleb Anne Laine. Raamatu on tõlkinud Piret Saluri ja selle andis välja Varrak.

Catherine Merridale’i uus raamat Hinnatud briti ajaloolase Catherine Merridale´i uus raamat „Lenin rongis” räägib Euroopa ajaloost ja Vene revolutsioonidest läbi Lenini rongisõidu Šveitsist Peterburi. Merridale’i raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Ivani sõda” ning „Punane kindlus” ning ta osaleb mai lõpus ka festivalil HeadRead. Raamatu avaldab Tänapäev.

Prima Vista Tartus.

nii noori kui juba kogenud esinejaid: kohal olid Manfred Dubov, Hanneleele Kaldmaa, Berit Kaschan, Kristel Mägedi, Silvia Urgas, Merike Reiljan, Rasmus Rhode (Taani), Vigdís Howser Hardardóttir (Island), Ólöf Rún Benediktsdóttir (Island), Sara Rahmeh (Taani), Sirel Heinloo, Janar Sarapu, Andra Teede, Merca, Philip Meersman (Belgia) jt. Soome luuletajaid Henriikka Tavi ja Sanna Karlströmi kuulates selgus, et kuigi soome luulel läheb hästi, siis vaatamata omanäolistele ja kõrgetasemelistele teostele raamatupoed luulekogusid enam väga müüki võtta ei soovi ja see on toonud kaasa nii kirjanikeluuletajate loodud väikekirjastuste buumi kui pop-up raamatupoed. Sama tendents ilmnes Makedoonia luuletaja Nikola Madzirovi luuleõhtul küsimuste-vastuste voorus, kus muuhulgas räägiti keelest kui ellujäämisvõimalusest ja luulest kui (sõja)trauma leevendajast. Kārlis Vērdiņš esitas tõsimeelselt kelmikat luulet ning väitis, et Lätis kirjutatakse ja avaldatakse palju head luulet, sealhulgas eesti luuletõlkeid ning raamatupoed müüvad neid jätkuva eduga. Juba mitmendat korda Tartut külastavad Briti luuletajad Peter Waugh ja Andy Willoughby pakkusid taas põneva, muusikaga ilmestatud kava, Willoughby luulerännakud Siberis ja Teesside’i hüljatud industriaalmaasti-

kel haakusid hästi Waugh intellektuaalse hoiaku ja rohkem kõlale ehitatud luulega. Üks elamuslikumaid luulerännakuid oli inglise-soome muusiku ja kunstniku Leighton Richard Phoenixi eksperimentaalne soolokava „Quietly Into the Night” apokalüptilise zombiluule ja Jussi Sinkkoneni kriipiva filmiga. Eksperimentaalsust pakkus ka Jaan Malini asemantilise romaani „Maa ja ilm” ettelugemine erinevates paikades ja Adam Randželovitši (Serbia) raamatuesitlus, mida kirjastus ;paranoia tempis Mihkel Kleisi perfomance’iga. Rahvusvaheline luulerühmitus DAstrugistenDA (Peter Waugh, Philip Meersman ja Luulur) rabas süütuid möödajalutajaid ja Raekoja platsi välikohvikutes istujaid eksperimentaalse ja dadaistliku esitlusluule kavaga, kuni tuul haaras stsenaariumi- ja käsikirjalehed ja need tänavat pidi linnaraamatukogu poole pillutas. Prima Vista pakkus taas huvitavaid kohtumisi ja põnevat kirjandust mitmelt maalt. Tasapisi on püütud uuendada kirjandusürituste formaati ning leiutada uusi kirjandusest kõnelemise viise. Loodan, eriti tulevase 15. festivali ootuses, et püüdlused jätkuvad ning et järgmisel aastal on leitud veelgi rohkem võimalusi, kuidas kirjandust linnaruumi viia ja kirjandusüritusi tavapärasest formaadist välja kasvatada.

Saladuslik Nabala Kolmapäeval, 7. juunil kell 19 esitletakse Harjumaal Nabala mõisas folklorist Mari-Ann Remmeli koostatud väljaannet „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud”. Valiku teosesse kogutud pärimustekstidest esitavad näitlejad Anne Türnpu ning Lauri Kaldoja, muusikalised vahepalad Kiili Kammerkoorilt. Raamat ilmub EKM Teaduskirjastuse ja MTÜ Sõmerlased koostöös.

Tundekeeli puudutav raamat Ajakirjade Kirjastuselt on ilmunud „Unustuse piir“ – haarav ja tundeid äratav teos, mis kisub tagasi tollesse hiljutisse aega, mida juba kiputakse unustama. Kahe inimese suhteloost kujundatakse terve epohhi ülevaade viisil, mida on võimatu unustada.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2017

varrak Warleggan. Neljas Poldarki raamat Winston Graham tõlkinud Krista Suits 408 lk, pehme köide

Kui eduka Wheal Leisure’i kaevanduse aktsiad kipuvad üha enam Warlegganite kätte libisema, otsustab Ross oma osaluse maha müüa ja täielikult Wheal Grace’ile pühenduda. Paraku läheb tollel kaevandusel nii viletsasti, et Rossil ei õnnestu isegi pangalt võetud laenu intresside jaoks piisavat summat kokku koguda. Siis otsustab Rossi ellu naasta Elizabeth ning ka Rossi ja Demelza abielu ähvardab kokku variseda.

Öine administraator John le Carré tõlkinud Lauri Vahtre 536 lk, pehme köide

Külma sõja lõppemine lõi enneolematud võimalused relvaäriks, mida tõttab ära kasutama ka võluvate maneeridega, kuid halastamatu Inglise härrasmees Richard Onslow Roper. Tema teele satub aga endine Briti armee sõdur Jonathan Pine, kes töötab nüüd öise administraatorina ühes väärikas Zürichi hotellis. Pine on valmis aitama briti agente, et Roper tabada. Kuid kõik pole siin päris mustvalge.

Graniitmees Sirpa Kähkönen tõlkinud Piret Saluri 288 lk, kõva köide

Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks. Sirpa Kähkönen on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke.

Kõike head, toriseja! Tuomas Kyrö tõlkinud Kadri Jaanits 224 lk, pehme köide

Ise tehtud on alati kõige paremini tehtud. Olgu kodu, püksid või kirst. Romaan „Kõike head, Toriseja!” räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest. Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Samal ajal heidab vana mees pilgu ka tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve.

Tema verine sepitsus Graeme Macrae Burnet tõlkinud Kalev Lattik 320 lk, pehme köide

On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud. Graeme Macrae Burnet on üks šoti kirjanduse eredamaid tähti, „Tema verine sepitsus” oli 2016. aasta Man Bookeri auhinna kandidaat.

Nr 4 (110) 24. mai 2017

2

Millest on tehtud tugevad tüdrukud? MAARJA AALOE

„M

a ei ole jutukirjanik,” väidab Maresi, Maria Turtschaninoffi noorte fantaasiaromaani minategelane. „Ma annan endast parima, et kirjeldada vaid seda, mis on minu jutustuse seisukohast oluline, ning vältida ebaolulisi üksikasju, kuid jumalanna andestagu mulle, kui ma selles vahel eksin.“ Õnneks kirjeldab Maresi neid pealtnäha ebaolulisi üksikasju ohtralt, sest suuresti tänu neile siseneb lugeja vaevata Maria Turtschaninoffi meisterlikult kujutatud fantaasiamaailma ja nagu ikka sellise loo puhul, ei saa sealt välja enne, kui on raamatu ühe jutiga lõpuni lugenud. Romaani peategelane on kolmeteistaastane Maresi, kes saabus pärast näljatalve üksikul saarel asuvasse Punasesse kloostrisse. Saar on pelgupaigaks siia erinevatel põhjustel pagenud tüdrukutele ja naistele. Kloostris, kus hoitakse ja õpetatakse Jumalanna ja ürgõdede salateadmisi, on nad alanduste ja vägivalla eest kaitstud. Asjaliku ja kaastundliku tüdrukuna aitab Maresi hoolitseda nooremate noviitside eest, ootab kannatlikult kutset mõne õe teenistusse ning veedab õndsaid tunde Teadmiste maja raamatukogus. „Päikesevalgus langeb pehmelt kõigi nende tuhandete raamatuselgade peale riiulitel ja tavaliselt ma lihtsalt seisan mõnda aega ning ahmin endasse seda tolmu ja pärgamendi ja pühalikkuse lõhna. See on päeva parim hetk.”

NAISELIK VÄGI Raamatu esimeses pooles keskendub autor valdavalt kloostri ja selle elanike kirjeldamisele: õed ja noviitsid erinevaid töid tegemas, oma toorainest valmistatud hõrgutisi söömas, päikesetervitusega päeva alustamas, koolivahetunnil templiõuel sidrunipuu varjus lobisemas, jalgupidi jahedas merevees karpe korjamas. Turtschaninoff tutvustab laia isiksuste galeriid, kõigil fantaasiaküllased nimed, nagu Maresi, Jai, Heo, Nummel, Dorje, Loeni. Vaated merele, mäele, õhtutaevale, lõhnad, trepid, siseruumid, uksed, nõud – kõik on nii veenvalt kirjeldatud, et lugedes viibiksid justkui ise kohal. Ja lugejana soovid, et see jääkski nii kestma.

edasi aastasadu kloostri teiste raamatute seas. Need sõnad on alles ka siis, kui mind enam ammu olemas ei ole.” Sarnane tulevik ootab vahest ka kõnealust raamatut ennast, sest tänaseks on selle õigused müüdud juba 20 riiki üle maailma ja raamatu põhjal on valmimas film. Praegu avaldatakse eri maades juba Maresi raamatu iseseisvat järge „Naondel” ning oodata on ka seeria kolmandat raamatut.

FOTO NIKLAS SANDSTRÖM

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Kirjanik Maria Turtschaninoff.

Ent hoolimata valitsevast idüllist hakkab pinge vaikselt kerima juba raamatu alguses, kui saarele saabub uus tüdruk Jai, kes on kodust põgenenud oma äärmiselt vägivaldse isa eest. Peagi jõuab isa Jaile jälile ja ähvardav välismaailm on saarele korraga ohtlikult lähedal. Naistel ei jää muud üle kui oma naiseliku väega takistada meeste tulekut saarele ja halvimast päästa, mis päästa annab. Siin läheb vaja iidseid teadmisi ja rituaale ning Maresil, kes parema meelega põgeneks raamatute maailma, tuleb meeletust hirmust hoolimata otsustavalt tegutseda.

VÄGIVALLALE TULEB VASTU HAKATA Raamatus on mõned koledad kohad, ent teismeline lugeja on säärase vägivalla olemasolust kindlasti juba teadlik. See raamat keeldub ignoreerimast vägivalda, mis on läbi aegade patriarhaalses ühiskonnas naissoole osaks saanud, ülekohut, milles elavad paljud naised ka tänapäeval. Sellest tulebki

Maria Turtschaninoff esineb festivalil HeadRead 25. mail kell 17 Eesti lastekirjanduse keskuses. rääkida ja Turtschaninoffi sõnum on selge: julgege vastu hakata, võidelge üksteise eest! Üldjoontes on raamat helge, täis inimarmastust ja suurt sõprust. Selles on ka maagiat, mis põhineb kolmikjumalanna Neitsi-Ema-Hagga mütoloogial. Näiteks tantsivad nad täiskuu ajal kuutantsu, ohverdavad oma leivast koldesse, kammivad üheskoos oma juustest päästva tormi välja. Jutustusse on põimitud ka lood kloostri asutanud ürgõdedest, kes saabusid kunagi saarele Naondeli-nimelise laevaga. Romaani tegevus toimub väljamõeldud kohas ja määramata ajal, kuid mõjub ühtaegu nüüdisaegse ja iidsena, autentse ja müütilisena. Maria Turtschaninoff kirjeldab oma matriarhaalset maagilist maailma nii hiilgavalt, et müüt muutub igati usutavaks. Oma jutustuse kokkuvõttes kirjutab Maresi: „Minu, Maresi, sõnad elavad

KINGITUS OBAMA TÜTARDELE Soomerootsi kirjanik Maria Turtschaninoff (snd 1977) avaldas oma esimese noorteromaani 2007. aastal. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, sealhulgas 2014. aasta Finlandia Juniori preemia noorte fantaasiaromaani „Maresi. Punase kloostri kroonikad” eest, mille järel saabus suurem tuntus. Kõnekas fakt on seegi, et Soome president Sauli Niinistö viis Barack Obama tütardele kingituseks nimelt selle raamatu. Kirjanikuna väidab Turtschaninoff end vajavat struktuuri ja enesedistsipliini. „Väga harva tuleb inspiratsioon tühja koha pealt, see tuleb ikka tööd tehes, kirjutades.” Kirjutamisprotsessi kohta on ta öelnud: „Varem vajasin kirjutamiseks täielikku vaikust, aga nüüd võin kirjutada kus tahes. Kui ma juba pikka aega midagi kirjutanud ei ole, muutun pahuraks ja tujukaks. Siis tuletab mees mulle leebelt, aga konkreetselt meelde, et mul on aeg jälle tööle hakata.” Enda tutvustuses kirjutab Maria Turtschaninoff: „Need raamatud, kus oli fantaasiaelemente, nagu lendavad laevad, võluharfid, rääkivad loomad ja üleloomulikult tugevad tüdrukud, olid minu esimene kirjanduslik armumine. See ei ole siiani üle läinud. Väiksena oli mu suurim mure see, et ma ei leidnud Narniasse viivat riidekappi. Minust sai kirjanik, et saaksin end fantaasiamaailmadesse sisse kirjutada ja nüüd rändan ma neis igapäevaselt.”

Maresi Maria Turtschaninoff tõlkinud Maarja Aaloe 216 lk pehme köide

Sõnadest ja rütmidest kaadrid LEENA TOMASBERG

„R

eisimisega seostub alati surma ja seksi võimalus,” kirjutab Toussaint esseeraamatus „Autoportree võõrsil” ja kinnitab romaanis „Põgenemine”, et seksi ja surmaga on seotud ka tema telefonihirm. Ja sellest, pruugitud telefonist, mille jutustaja Shanghaisse saabudes mõistatuslikult kingiks saab, lugu algabki. Ärev õhustik on loodud, hirmutavad ja ahvatlevad võimalused välja käidud. Ärevust süvendavad muudki asjaolud: kummaline hiinlasest saatja

Zhang Xiangzhi, ligitõmbav neiu Li Qi, nende kahe vahelised suhted ja suhted, mis peatselt sõlmuvad juba nende kolme vahel, ning algusest peale ka salapärane jõupaberist ümbrik suure rahaga, mis vahetab omanikku ja põhjustab romaani keskse põgenemisstseeni. Aga tuhandete kilomeetrite kaugusel Pariisis on „Armastajatest” tuttav Marie ja nende ummikseisu jõudnud suhe. Telefoniime läbi sekkub Marie sündmustesse. „Põgenemine” on justkui film, kaasakiskuvast energiast laetud lakkamatu kulgemine rongis, lennukis, laeval või mootorrattal. Oma kindlas to-

naalsuses avanevad üldkaadrid ja lähivaated, kaamera peatub detailidel, stseenidel. Romaan ei ole mitte stsenaariumi alusmaterjal, vaid kui kirjanduslike vahenditega teostatud film, sest need kaadrid on tehtud sõnadest ja rütmidest. Visuaalsuse ja kõlarütmi dialektika on üks Toussaint’i stiili pingestavaid jõujooni. Me võime näha öises linnas kiirteel tuhisevat mootorratast ja võime lauserütmis tunda rattasadulas istuvate kogude südametukseid. „Põgenemine” on teine Marie’-tsükli romaan. 2009. aastal lisandus „Tõde Marie’st” ja seejärel 2013. aastal tsükli lõpetuseks „Alasti” kui täpp i peal.

Jean-Philippe Toussaint esineb festivalil HeadRead 27. mail kell 17 Kirjanike Maja musta laega saalis.

Põgenemine Jean-Philippe Toussaint tõlkinud Leena Tomasberg 120 lk, kõva köide sari „Moodne aeg“

Nr 4 (110) 24. mai 2017

ilmunud Suur putukaraamat Yuval Zommer tõlkinud Kalle Klein 64 lk, kõva köide

Kui aeglaselt tigu liigub? Kas putukad kardavad pimedust? Miks sipelgad reas käivad? Sellest imeliste illustratsioonidega raamatust leiad vastused neile ja paljudele teistele küsimustele putukate kohta. Tutvustatakse lendavaid mardikaid, sumisevaid mesilasi ja vilkalt sibavaid põrnikaid kogu maailmast. Igal lehel on ka väike otsimismäng.

Muusikast lastele Rebecca Rumens-Syratt tõlkinud Kalle Klein 128 lk, kõva köide

Muusika on imeline, sest tänu sellele saame kaasa laulda oma lemmiklugusid, mängida koos sõpradega pilli ja lugeda nooti – see on nagu salakood. Kui oled raamatu läbi lugenud, siis on sul selge, kuidas nooti lugeda ja oma lugusid kirja panna. Siit leiad ka paar lõbusat tegevust, näiteks kuidas kirjutada muusikat kommide abil, kuidas valmistada pudeliflööti ja kuidas teha muusikat rohukõrrega.

Katkuhaldjas. Pax: 7. raamat Åsa Larsson, Ingela Korsell tõlkinud Kadri Papp 200 lk, pehme köide

Mariefredis jäävad inimesed järjest haigeks, sümptomid on igatahes väga kummalised. Alrik ja Viggo tõmmatakse võitlusse, kus ajaga armutult võidu joostes püütakse olukorrale lahendust leida. Samal ajal küpseb Irise peas plaan, kuidas välja selgitada, kes on must nõid. See plaan on aga ülimalt eluohtlik. „Katkuhaldjas” on sarja „PAX” seitsmes osa.

Igavesti vaid sinu Louise O’Neill tõlkinud Evelin Banhard 352 lk, pehme köide

Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Eriliste hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased” – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Freida ja Isabel on parimad sõbrannad, kes usuvad, et neistki saavad mõne mehe kaaslased. Aga viimasel kooliaastal juhtub Isabeliga midagi mõeldamatut ja ta hakkab kaalus juurde võtma ... Kirjastuselt Varrak on ilmunud varem Louise O’Neilli romaan „Sai mis tahtis”.

Tants lohedega. II osa George R. R. Martin tõlkinud Tarmo Vaarpuu 624 lk, kõva köide

Hilissügise viimased lehed langevad sama hoogsalt kui kuningad ja rüütlid. Talitundrus ootavad Roose ja Ramsay Bolton viimast isehakanud kuningat Stannis Baratheoni, et tolle pea maha lüüa. Reetlikus segaduses otsib oma võimalust Tõhk, keda tunti varem Theon Greyjoyna. Theoni vend purjetab samal ajal kiirelt Essose suunas, kus Daenerys Targaryen vajab hädasti lojaalseid liitlasi. Ka Daeneryse kasvavad lohed, kes tõmbavad oma ema tähelepanu poliitilistelt intriigidelt endale, löövad aina metsikuma hooga oma ürgset tantsu.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Mälestused või rahu? KRISTA KAER

K

azuo Ishiguro romaan „Maetud hiiglane” ilmus 2015. aastal, kui eelmise romaani ilmumisest oli möödas kümme aastat. Nagu Ishiguro puhul on tihti täheldatud, üllatab ta iga uue teose vormiga, mitte aga teemadega. Pärast eelmist raamatut „Ära lase mul minna”, mida võiks ju ka ulmeks nimetada, võtab Ishiguro „Maetud hiiglases” appi fantasy’le omased võtted: seal kohtab kolle, on olemas lohe ja palju muudki, mis ei seostu just range realismiga. Raamatu alguses otsustab vanapaar Axl ja Beatrice minna oma külast teele. Neile meenub, et kusagil naaberkülas elab nende poeg. Üle terve maa roomav udu näib võtvat inimestelt mälu, aga koos sellega ka tugevamad tunded. Seda udus elamist peegeldab Ishiguro stiil lausa suurepäraselt: raamat kulgeb üliaeglaselt, keel on täis klišeesid ja tundub, et kogu maailm liigub kahe vanainimese sammude kiirusega. Jõudnud sakside külasse, on nad tunnistajaks seal toimuvatele sündmustele ning lahkuvad juba suuremas reisiseltskonnas. Igaüks neist otsib midagi: Axl ja Beatrice oma poega, saksi sõjamees õiglust, temaga liitunud poiss oma ema ja hiljem nende seltskonda lisandunud Sir Gawain salapärast lohet, et ta tappa. Tundub, et üldise unustuse taga on lohe, kes paiskab välja mälu hävitavat udu, ning pruugib vaid lohe tappa, kui mälu taastub.

HEITLUSED MÄLUGA Mida mälu taastumine aga kaasa tooks? Ishiguro on küll ise öelnud, et ta on selle üle mõtisklenud juba viisteist aastat, otsides vormi, kuidas see edasi anda. „Ma olen kirjutanud kõik need raamatud inimestest, kes heitlevad oma isikliku mäluga ning ei tea, millal end mineviku eest peita või millal sellele otsustavalt vastu astuda. Tegelikult aga tahtsin ma kirjutada sedasorti võitlusest ühiskonna tasandil. Kui järele mõelda, siis on enamikul maadel midagi suurt maha maetud.” Ühelt poolt valitseb maal tänu unustamisele rahu. Võitlustest jäänud haavad on unustatud, aga kas ka paranenud või ootavad need üksnes mälu selginemist. Ka inimeste omavahelistes suhetes valitseb unustus. Axl ja Beatrice on tei-

FOTO REX FEATURES / VIDA PRESS

3

E

rvin Õunapuu novellide maailm kipub tunduma julm ja lohutu. Rahuaegadel taandab lugeja kaitsereaktsioon selle vaid groteskseks tekstimänguks – hirmutavaks, kuid ebarealistlikuks. Ning siis ühtäkki kuulutab argine uudisvoog, et Õunapuu ei liialdanud. Vaimne ja ihuline jõhkrus omastegi suhtes pole inimestest otsa saanud, vaid aina oma hetke varitsemas – ning muserdatud ajaloo ja nüristava olmega ilmakolkas on kaitsekiht eriti õhuke. Ometi on ses julmuses mure, masenduses lootus,

Klaaskehad. Musta melanhoolia triloogia I osa Erik Axl Sund tõlkinud Heidi Saar 336 lk, pehme köide

Rootsis on vallandunud enesetappude laine: noored inimesed võtavad endalt elu hirmuäratavatel viisidel. Kõik vabasurma läinud noored fännasid muusikut nimega Nälg. Juhtumeid hakkab uurima politseikomissar Jens Hurtig. Kunstnikust sõbra Iisaku kaudu satub Jens vabaajakeskusse, kus noored Nälja fännid koos käivad. Sünge põnevik kõneleb muusikast ja kunstist, ihast ja alistumisest, vihast, armastusest ja kättemaksust.

Kadunud naine Sheila O’Flanagan tõlkinud Krista Suits 368 lk, kõva köide, sari „Varraku ajaviiteromaan”

Kirjanik Kazuo Ishiguro esitlemas Londonis oma romaani „Maetud hiiglane”.

neteisega peaaegu lapselikult õrnad, nad püüavad teineteisele meele järele olla ning loodavad käsikäes jõuda ka mõistatuslikule saarele, kuhu soovijaid viib lagunenud Rooma villast paadimees. Häda on aga selles, et kui paadimees küsitleb teineteisele pühendunud paare, siis võib selguda, et nende side polegi nii tugev, nagu nad on püüdnud endale sisendada, ning saarel kõnnib iga inimene üksi ja omaette. Seepärast hakkab ka Axli ja Beatrice’i suhetesse tekkima kõhklust, kui õrnusehetkede kõrval meenuvad neile minevikust vähehaaval ka süngemad seigad.

ŽANRIÜLENE ROMAAN Ishiguro petlikult kiretu jutustamisviis teeb järsud süžeekäigud seda ootamatumaks ning reetmata raamatu lõpplahendust, saab võib-olla üksnes öelda, et seal ei ole miski päris see, millena näib. Armastuse ja unustamise kõrval on Ishiguro üheks teemaks kindlasti ka võltsmälestused, see, kuidas inimesed ise oma mälestusi kujundavad ja kuidas rahvad oma minevikku loovad. Ishiguro ei püüagi anda vastuseid enamikule küsimustele, mida ta oma raamatus esitab. Neid vastuseid pole ka sugugi lihtne leida. Ta ise on öelnud, et raamatu kirjutamise üheks tõukeks olid 20. sajandi lõpu Balkani sõjad, Teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal toimunu, Rwanda veresaun ja mitmed muud sündmused, mille järel-

mõjude kohta ei saa ilmselt keegi kindlalt väita, et need on maha maetud ja jäljetult kadunud. See, et Ishiguro kasutas oma raamatus fantasy elemente, kutsus muidugi esile vastakaid arvamusi. Ta ise püüdis ennetada seda, et ta raamat jääks ulme ja fantasy põhimõttelistel vihkajatel lugemata, kinnitades ühes oma esinemises, et kindlasti pole tegu fantasy’ga, vaid ikka päriskirjandusega. Otsekohe sai ta terava vastulöögi Ursula Le Guinilt, kes taunis mõtteviisi, et žanriline kuuluvus määrab kirjandusteose väärtuse. Ja tõepoolest, žanriline kastidesse jagamine muutub tänapäeva kirjanduse puhul üha raskemaks ning kas ja kellele seda õigupoolest üldse vaja on. Ja ega Ishiguro pole eri žanrite ühendamises sugugi üksi – oma viimastes raamatutes on teinud sedasama David Mitchell, samuti on see saanud loomulikuks Michel Faberi ning mitme teise kirjaniku loomingus, kes tahavad öelda midagi inimloomuse ja inimühiskonna kohta, soovimata seda samal ajal seostada täpse aja ja kohaga.

Maetud hiiglane Kazuo Ishiguro tõlkinud Krista Kaer 324 lk kõva köide

Õunapuu gootika BERK VAHER

ilmunud

vägivalla kujutamise varjus eluarmastus, usufanaatikute pilkamises usk inimesse. Õunapuu väsimatus raevukas võitluses on kerge märgata, mille vastu ta on – aga ta on ka paljugi poolt. Meelelise maailma ilu ja salapära poolt, inimtahte ja inimloomingu vägevuse poolt... Hoiatades: kui inimene ei ole enda ega lähedaste elu sisust ja väärtusest täielikult teadlik ega oska seda hoida, on ta kerge saak ilmalikule ja vaimulikule võimuihale, vahetades oma eksistentsi müsteeriumi välja etteluisatava petukauba vastu. Jah, muidugi on ta novellid ka mäng – kunst, teater, poeetiline ulm, mis lõpuni lahtiseletamatu autorilegi. Sellesi-

nase seletamatuseta oleks kirjanduski ju vaid pelk jutlustamine. Aga kui ka Õunapuu viskab nalja või manab esile ainukordset ilu, ei säästa ta lugejat jälestusest – sest ehk vaid inimeses põhjani pettunu võib välja rabelda ülima usuni inimese suurusesse ja inimelu võimalustesse.

Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid 1997–2017 Ervin Õunapuu 392 lk, kõva köide

Imogenil on plaan. Ehkki pealtnäha laitmatus abielus imetlusväärse mehega, on ta ometi juba paar aastat salamahti raha kõrvale pannud, et põgeneda esimesel võimalusel. Ebakindel ja pidetu lapsepõlv sundis turvalisust ihkava neiu abielluma Vince’iga. Mees, kes tundus esialgu meeldivalt hoolitsev, osutub paraku kontrollifriigiks ning allutab naise endale nii põhjalikult, et ainus väljapääs näib olevat jäljetult kaduda. Ent Vince pole mees, kes omandist võitlemata loobuks.

Kodu remonditööd. Nõuanded, töövõtted, õpetused ja nipid Alison Jenkins tõlkinud Kaja Riikoja 176 lk, kõva köide

Selles asjalikus käsiraamatus on rohkesti professionaalseid nõuandeid, töövõtteid ja nippe, mis abistavad algajat ja juba kogenumat koduremontijat esimese suure projekti elluviimisel. Selged ja lihtsad juhendid aitavad hea tulemuse saavutada vähese ajakuluga ning vältida tavalisi komistuskive ja vigu, mis hobiremontijat sageli varitsevad.

Suupisted Tuuli Mathisen toimetanud Karin Kastehein kujundanud Päivi Palts 192 lk, kõva köide

Raamat on käepärane abiline kõigile neile, kellele meeldib külalisi võõrustada. Selleks et teha maitseküllane ja värvikirev suupistelaud, ei pea tundideks kööki sulguma või muretsema kiire rahakoti tühjenemise pärast. Ideid leiab siit raamatust nii selleks puhuks, kui külaliste saabumiseni on jäänud vaid loetud minutid, kui ka olukorraks, mil on aega ja võimalust veidi põhjalikumalt nokitseda.

Kuld lõwi ja kultase ajal. Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918–1940 Kalervo Hovi tõlkinud Piret Saluri 328 lk, kõva köide, kordustrükk

Ülevaade Tallinna restorani- ja kohvikukultuurist kahe maailmasõja vahelises Eestis. Autor on kasutanud laialdast allikmaterjali: arhiividokumente, ajakirjandust ja kaasaegsete sageli värvikaid mälestusi. Raamat laseb mõista Eesti toonase restoranikultuuri kõrget taset ja kirevust, mis tegi Tallinnast paradiisi juba 1920. aastatel.

koolibri

WWW.KOOLIBRI.EE

Nr 4 (110) 24. mai 2017

OLAVI TEPPAN

„R

eisile lastega“ on reisijuht, mille on koostanud Lonely Planeti Prantsusmaalt pärit staažikas kaasautorite kolleegium. 224-leheküljeline raamat on ilmunud inglise keeles juba kuus korda ning kujunenud heaks nõuandjaks kõigile, kes soovivad ühisest perekondlikust puhkusereisist maksimumi võtta. Mured võivad muidugi teie teele takistusi kuhjata: milline sihtkoht valida ja kuidas sinna saada, mida ilmamuutuse jaoks kaasa pakkida, kuidas võõraid ja „eksootilisi“ haigusi vältida? Kas teie kõige pisem laps karjub terve 24-tunnise lennusõidu? Kas teie vanim laps võib rahus puuvilja nosida ega pea kõhuusse kartma? Kas te saate sukelduma minna, kui lapsed on kogu aeg sabas? Ärge muretsege: miski ei takista teil reisi nautimast, isegi kui laste viimine teise maailma otsa eeldab mõningast oskusteavet. Selle raamatu esimesest osast leiate elementaarseid nõuandeid ja soovitusi, kuidas perega reisimist ladusaks muuta ja äpardustest hoiduda – kuidas reisiks ette valmistada, dokumente ajada, head tervist tagada, samuti mida reisi ajal jälgida, milliseid transpordivahendeid eelistada, kuidas laste jaoks reisi huvitavaks teha ja nende muljeid rikastada ning lõpuks kuidas pärast reisi taas kodusesse rutiini valutult sisse ela-

helios

FOTO RAAMATUST

Reisile lastega

Mangategelasteks riietunud cosplay- tüdruk Tokyo tänaval.

da. Soovituste osas on arvestatud igas vanuses lastega imikutest teismelisteni. Suure osa planeerimisest moodustab pere jaoks sobiva sihtkoha valimine. Raamatu teises osas jagatakse teile sellekohaseid soovitusi ja käsitletakse laialdast valikut maailma sihtkohti. Konkreetsed tegevused, huviobjektid, mugavus, tervishoid, võimalikud ohuallikad ja parim aastaaeg reisimiseks: iga riik on hoolikalt läbi uuritud, et võiksite oma valikus kindel olla. Mitmepäevane jalgsimatk Marokos on mõistagi hoopis midagi muud kui delfiinide vaatamine Floridas või maadeavastaja mängimine Amazonase vihmametsas

M. Hjorth, H. Rosenfeldt tõlkinud Mari Jesmin 424 lk, kõva köide

Rahulikku Torsbyt raputab külmavereline mõrvatöö, kui ühest majast leitakse tapetuna neljaliikmeline perekond. Kohale kutsutakse keskkriminaalpolitsei mõrvarühm, kes sõidab sündmuspaigale juhtumit lahendama ilma olulise liikme Ursulata. Kui peamine kahtlusalune leitakse peagi surnult, muutub juhtum veelgi keerukamaks, sest teo toimepanemiseks on kasutatud sama mõrvarelva. Perekonna mõrvapaika veel kord uurides selgub, et majas on viibinud tunnistaja, kes nüüd on kadunud. Kiiresti tuleb leida üles tunnistaja. Jäljed viivad maja taga asuvasse suurde metsa, kust leitaksegi üles 10-aastane tüdruk Nicole. Kuid nähtu ja kogetu on muutnud tüdruku täiesti tummaks. Koletut mõrva pealt näinud vaikivast tunnistajast saab nüüd krimipsühholoog Sebastian Bergmani oskuste proovikivi. Sarja „Sebastian Bergmani needus” neljas osa „Tüdruk, kes ei rääkinud” kandideeris 2014. aasta Rootsi parima krimiraamatu tiitlile.

Naine kajutist nr 10 Ruth Ware tõlkinud Pilleke Laarmann 320 lk, pehme köide

Rahvusvaheliselt menukas autor Ruth Ware pakub taas hämmastavate pöörete ja klaustrofoobse, kuid samas tontlikult kauni tegevuspaigaga põnevat lugemist.

ilmunud Meremängud. 63 lustakat rahvapärimuslikku õuemängu mas arvestaval tasemel infrastruktuur ja lastel midagi põnevat teha või näha. Nii on raamatus eraldi juttu peaaegu kõigist Euroopa maadest ning suurest osast Ameerika riikidest, aga ka hea valik paremaid sihtkohti mujalt maailmast alates Marokost ja Senegalist ning lõpetades Fidži ja Tahitiga. Euroopa ja Põhja-Ameerika osas ei ole lastega reisimine tervise ja toitumise mõttes muidugi keeruline, nii et kui muude riikide kohta on suurem osakaal hoiatustel ja ettevaatusabinõudel, siis neis paigus rändajatele jagatakse näpunäiteid muu hulgas selle kohta, kuidas kulusid kokku hoida. Kindlasti pakub raamat ladusat ja huvitavat lugemist. Kuigi autorite stiil võib tunduda ülemäära hoolitsev, tasub igal lastega reisijal soovitusi kõrva taha panna ja vastutustunnet mitte unustada, eriti kui tee viib eksootilistesse sihtkohtadesse. Ükskõik kas olete kogenud rändur või algaja või kas lastega reisimine tundub heidutav või peibutav, saate Lonely Planeti värskelt eesti keeles ilmunud reisijuhist kasulikku nõu ja väärt ideid.

Reisile lastega. Rohkem seiklusi, vähem sekeldamist Lonely Planet 224 l lk, pehme köide

Kristel Vilbaste 72 lk, pehme köide

Eesti asub Läänemere kaldal ja me oleme mererahvas. Meremänge mängides saab nii aktiivselt puhata, liikuda kui ka rahvapärimust tundma õppida. Mängu käigus kujundatakse väärtushinnanguid ja lihvitakse koostöö- ning suhtlemisoskust, tekib aukartus vee ees. Meremänge võib mängida nii pere kui sõpruskonnaga. Sobiva mängu leiab endale igas vanuses mängija.

Õpituba. Eelkooli harjutusvihik Ly Härm, Airi Amtmann, Riina Wilson 64 lk, pehme köide

Koolieelikutele mõeldud vihikus on praktikas läbi proovitud harjutused ja ülesanded, mille on koostanud lasteaia- ja eelkooliõpetajad. Harjutuste valikul on silmas peetud aspekte, mis kooliminejale tavaliselt raskusi valmistavad. Vihikut täites arenevad lapsel olulised oskused, nagu häälimine, häälikuanalüüs, lugemine, kirjutamine, loendamine, hulga ja arvu seose tajumine, võrdlemine ja arvutamine. Mõnes ülesandes on vaja värvida või täiendada pilte ning kasutada õigesti töövahendeid, näiteks värvipliiatseid. „Õpituba” on sari teadmishimulisele õppijale ja aktiivsele õpetajale.

WWW.HELIOS.EE

ilmunud Tüdruk, kes ei rääkinud

ning sellest raamatust saate otsuse langetamiseks esmaseid ideid. Edasine on juba teie teha: valida riik, mis köidaks teie paigalpüsimatut poisipõnni, väikest tüdrukut, kes tahab olla printsess, või teismelist spordihuvilist. Sellest raamatust leiate, millised on lastele kõige sobivamad kohad loomavaatlusteks või rüütlilossidega tutvumiseks, kus on maailma paremad teemapargid või kus nad saavad näha kinolinalt tuttavaid paiku või oma lemmikkangelasi. Reisihuvilisi ei kutsuta sugugi üles lastega ülearu metsikuid reise sooritama, kuna raamatus on esindatud siiski vaid maad, kus on turistide jaoks ole-

4

Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline, aga tasapisi olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja siis näeb Lo juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Laev seilab edasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga valesti.

Talumatu tõde Anna Ekberg tõlkinud Ene Aschjem 392 lk, pehme köide

Anna Ekbergi pseudonüümi taha peituvad kaks Taani meest, kirjanikud Anders Rønnow Klarlund ja Jacob Weinreich. Koos on nad loonud ainulaadse armastustrilleri, kus alasti kistud emotsioonid on läbipõimitud psühholoogilise pingega. Louise ja kirjanikuna leiba teeniv Joachim naudivad rahulikku elu väikesel saarel, kus Louise peab kohvikut. Ühel päeval ilmub sinna keegi Edmund, kes väidab, et Louise’i nimi on tegelikult Helene ja et neil on kaks ühist last. Pärast politsei sekkumist ilmneb, et Louise ei ole päris see naine, kelleks ta end peab. Ei mingit kahtlust – Louise on tegelikkuses Helene Söderberg. Ta on sunnitud lahkuma armastatud Joachimist ning otsima vastuseid küsimusele, mis tegelikult juhtus, kui ta kolm aastat tagasi kadus. See on on pingeline lugu peresuhetest, rahaahnusest, mõrvast, pettusest, surmavast kunstist ja kõikevaldavast armastusest. Tõeline page turner.

Maailmakuulsa koodimurdja seiklused nüüd eesti keeles TRIINU LEPP

Tema 2015. aastal ilmunud debüüt „Lüriidiumivaras” sai kohe laste lemmikuks üle kogu maailma. See on esimene osa William Wentoni seiklusraamatute sarjas, teine osa kannab pealkirja „Krüptoportaal”, kus Williami seiklused lüriidiumi ja koodimurdmistega jätkuvad.

E

estikeelsena on lõpuks ilmunud Bobbie Peersi rahvusvaheline menuk „Lüriidiumivaras” – William Wentoni seiklusraamatute sarja esimene osa. Norra autori lasteraamatut on tõlgitud juba rohkem kui 30 keelde. Norra lapsed valisid selle 2016. aastal oma lemmikraamatuks ja teos sai Norras ka aasta parima raamatu auhinna. William Wentoni raamatute sarja on saatnud suur edu – Saksamaal on lettidel juba teine trükk ja müüdud on üle 16 000 raamatu, Wentoni seiklustest vändatakse ka film, stsenaariumi kirjutamine juba käib ja paari aasta pärast peaks USAs valmima kaasahaarav ekraniseering. „Lüriidiumivaras” on laste põnevik koodimurdmisest, mida on raske käest panna, enne kui lõpp teada on. Selles saab nalja, aga sealt leiab ka kurbust, põnevust ja ootamatuid pöördeid. 11-aastane peategelane William Wenton on maailma parim koodimurdja, ainult ise ta seda veel ei tea… Küll aga on ta on alati teada tahtnud, miks ta pereliikmetel on varjunimed. Ja miks

Raamatu esitlus ja robotitutvustamise pidu Daniel Levi juhtimisel toimub 30. mail, kell 13 Viru keskuse Rahva Raamatus. Bobbie Peers

ta vanaisa kaheksa aasta eest jäljetult kadus. Ent alles siis, kui William lahendab Võimatuse ehk maailma kõige keerulisema koodi, hakkab ta taipama, et on tõsises ohus. Ja et tal tuleb kiiremas korras vanaisa üles otsida. Bobbie Peers (snd 1974) on varasemalt olnud filmirežissöör ja stsenarist.

Lüriidiumivaras Bobbie Peers tõlkinud Annika Kupits 206 lk, kõva köide

Nr 4 (110) 24. mai 2017

ilmunud Nostalgilised tordid ja koogid Eva Pärtel 112 lk, kõva köide

See kaunis raamat on neile, kes tunnevad igatsust lapse- ja nooruspõlve tuttavate maitsete järele. Perenaise Pagariäris igapäevaselt torte küpsetav autor Eva Pärtel on siia kokku kogunud aastakümnete jooksul aegumatuks muutunud nostalgilised küpsetised, nii nagu emad ja vanaemad neid mäletavad. Trühvlitort, rummikoogid, Moskva saiakesed, kaneelirullid, juustukangid, šerbett, kihilised küpsised ja palju muud olid ning on pidulauale alati oodatud. Valik on piisavalt esinduslik ja võlub oma eheduses nii noori kui ka vanemaid küpsetajaid.

Supersmuutid mangost mustikani Kati Jaakonen, Marjo Kauppila 192 lk, kõva köide

Eesti juurtega Kati Jaakonen, üks esimesi ja populaarsemaid toidublogijaid Soomes, on oma blogis Hellapoliisi.fi jaganud inspireerivaid retsepte juba üle kümne aasta. Soomes on Katil ilmunud mitukümmend kokaraamatut. Tema esimene eesti keelde tõlgitud raamat „Leivad ja leivahõrgutised” ilmus 2016. aastal. Smuuti- ja mahlaretseptide kogumik on Kati teine eesti keelde tõlgitud kokaraamat, mille ta on kirjutanud kahasse oma tädi Marjo Kauppilaga, kes on Soomes samuti populaarne blogija. „Supersmuutid mangost mustikani” on sündinud armastusest looduse kingitud toorainete vastu. Marjad ja muud viljad – imelised vitamiiniallikad, mida loodus meile kõigile pakub – lubavad ju tervislikult maiustada.

Armastades taimetoitu Erle Jõema, Külli Holsting 192 lk, kõva köide

Mida enam taimi leiab tee sinu taldrikule, seda paremini varustad oma keha vitamiinide ja mineraalainete ning lisaks paljude väga kasulike bioaktiivsete ühenditega, mis tagavad hea tervise ja suurepärase välimuse. Raamatust leiab 60 maitsvat ja tervislikku taimset rooga nii kindlameelne vegan kui ka vankumatu lihasööja – see raamat sobib tõepoolest kõigile. Lisaks leiab raamatust soovitusi, kuidas taimetoitlasena oma menüüd koostada, toiduportsjonite soovitusi vegantoitumisel, samuti nõuandeid eluks terviseteadliku taimetoitlasena ning ideid ja nippe taimsete küpsetiste tegemiseks.

Mia ja Anett köögis Mia Maria Grepp ja Anett Tendal 112 lk, pehme köide

Mia ja Anett on kaks Viimsi Keskkooli kaheksanda klassi tüdrukut, kelle tõeline kirg on kokkamine – kui nad parasjagu köögis pottide ja pannidega ei mölla, siis otsivad põnevaid ja ägedaid toiduretsepte. Kuna neid on aastate jooksul läbi proovitud väga palju, otsustasid tüdrukud välja valida kõige lemmikumad ja neid sinuga jagada. Raamatust leiad ülilahedaid retsepte igaks päevaks – muu hulgas ideid, millega üllatada ema ja isa või mida võtta kaasa sõbra sünnipäevale. Kui sa veel ei tea, kuidas köögis julgelt toimetada, siis raamatust leiad häid nõksenippe koos praktiliste retseptide ja juhenditega.

WWW.KIRJASTUS.EE

ajakirjade kirjastus ilmunud

SHUTTERSTOCK. FOTO: KONSTANTIN SHISHKIN

5

Südamedaam Georgette Heyer tõlkinud Ülle Jälle 280 lk, pehme köide

Iseseisev ja tarmukas preili Annis Wychwood on kahekümne üheksa aastane ja ammu armumiseast väljas, ent kui Annis sekkub kodust põgenenud ilusa pärijanna preili Lucilla Carletoni ellu, tuleb tal tegemist teha põgeniku ebaviisaka ja kõrgi eestkostja härra Oliver Carletoniga. „Selles nauditavas Georgette Heyeri romaanis on meie pilgud pööratud elegantsele daamile ja tema naistemehest austajale. Nemad meid juba alt ei vea. Preili Heyer on parimas vormis… tema järjekordne teos on romantiline, humoorikas ja tulvil teravmeelseid kommentaare tolle ajastu tavade kohta.” (Publishers Weekly)

Tundeid riivavad meenutused MATTI PIIRIMAA

I

nimene on oma ajastu laps ja eelnenute kasulaps. Ent juhtub ka nõnda, et minevik valitseb tema üle mõjukamalt kui olevik ning see ei ole pälvinud ei perekonna ega kogu maa arusaamist ja kahetsust. Just seda aitab tundekeeli riivates meile meenutada raamat, mis kerkib vaimustavalt esile paljude hulgast, millest pärast lugemise lõpetamist pole meeles pealkirjagi, sisust rääkimata. See on haarav ja tundeid äratav teos, mis kisub tagasi tollesse hiljutisse aega, mida juba kiputakse unustama. Hämmastav, kuidas kahe inimese suhteloost kujundatakse terve epohhi ülevaade viisil, mida on võimatu unustada.

ALGUS Nagu alati, sünnib algus mingist pealtnäha tühisest ajendist, mis jääb siiski teadvusse kripeldama ega anna enne rahu, kui see on tegutsema sundinud. Poiss suvilaasunduse tanumal, kelle jala rebestavad hulkurpeni kihvad, jääb ellu ainult tänu naabrile, silmanägemise kaotanud salapärasele Teisele Taadile, kes talle verd loovutab – ent liiga palju, et ise ellu jääda, sest riigipöördekatse ajal on teed blokeeritud ja ta ei pääse haiglasse, kus võiks abi loota. Ja siis ilmuvad salapärased vaikivad mehed, kes viivad ära Taadi dokumendid, ordenid ja kõik muu, mis võiks tema tundmatule minevikule valgust valada. See sündmus salvestab lapse hinge midagi kustumatut, mis otsekui tema soontesse kantud Taadi veri ajendab teda paarkümmend aastat hiljem geoloogina ette võtma retke Kaug-Põhja, Taadi kunagisse teenistuspaika, mille asukoha ta säilinud kirjade margil oleva templi järgi välja uurib. Retke iga etapp avab uue ajastukihi, uued kohtumised teevad selgeks, et tema elu päästnud Taat oli radioaktiivse maagi kaevandamiseks rajatud asula, tegelikult sunnitöölaagri ülem. TEEL Autor maalib hämmastavalt rikast sõnavara ja keelt kasutades paljudest osadest koosneva pannoo, mille iga tahvel mõjutab lugejat uudse paiga, uudsete tegelastega. Iga teel kohatud inimene avardab peategelase nägemust sellest,

kuhu ta oma ajarännakul on sattunud, igaüks aitab mõista maailma, kus elas Teine taat, ja koorib kiht kihi haaval välja pealtnäha tavalises inimeses peituva julmuse. Kokkusaamised põhjamaa looduses ja põhjala rüvetatud maa asukatega avavad ka autori enda olemuse, näiteks kohtumisel metsas nälginud sunnitöölisega, kes on laagrist põgenenud ja kes temalt saadud toidust ennast surnuks õgib. Jälgede otsimine viib ta kokku leiulaua ülemaga, suliga, kes leitud asju varastab ja maha müüb ning saadab Taadi otsija surmasuhu lögases settebasseinis, kus teda oletatava päranduseotsijana tahetakse uputada. Kraatrisarnase kaevandussüvendi serval saab ta kokku invaliididega, kelle tervise ja ihuliikmed on röövinud kaevandus. Nemad, eriti üks neist, kes lõkke ääres toimetades noa endale jalga lööb – ehmatusest toibub otsija siis, kui selgub, et püksisääres varjus peitub puujalg, mis nuga kenasti kinni hoiab –, aitavad tal Taadi jälgi ajades edasi minna, kuni selgub, et tegemist oli mehega, kes valitses tuhandete elu ja surma üle ning viis hukkamisi täide. Sügavalt vapustab teadasaamine, kuidas Taadi halastamatuse tõttu surid vangid, veelgi enam, oma karmuse ja järeleandmatusega saatis ta ka poja surma. Valuga kirjeldab autor raudteejaama, kus saatuse tahtel mööduvad teineteist märkamata vennad – üks vangiešeloni vedurijuht, teine laagrisse saadetav sunnitööline.

KOHALEJÕUDMINE Sihtkohas avastab otsija, mida ta oli tahtnud teada saada, see pakub küll arusaamist, aga mitte leevendust. Midagi endalegi mõistmatut otsides satub ta taas minevikus toimunusse, kus tollane surm ohustab temagi elu. Väljasaadetud inimesed külmusid põhjala jõesaarel viimseni ja mattusid jäässe, millesse sulavesi on augu uuristanud. Otsija kukub sellesse ega pääse libedast nõlvast üles, pea kohal näljased raipesööjad tiirutamas. Ja surmast päästavad ta surnud – nende luudega jääd uuristades leiab ta kunagiste sunnitööliste kirve, millega saab jää sisse astmed raiuda ja nõnda välja ronida. Kõik autori rõhutatud detailid on jõulised, igaüks neist lisab killukese üldpilti, mis sageli osutuvad eriti jõuli-

Seal kogetut – rüüstatud loodust, muserdatud inimesi, hävitatud tulevikku, tühjust, mille on tekitanud hirmus minevik – ei olegi võimalik unustada. Paadiga piki suurt jõge ääretu Põhja-Jäämere poole kandudes on otsija sunnitud seda endale tunnistama. Minevik on jäänud selja taha, aga ometi peitub see möödunust võrsunud tulevikus, kuhu on jäetud parandamatud armid. Matti Piirimaa, tõlkija

See romaan ei ole ajaviitekirjandus, millest saab silmi lihtsalt üle libistada, vaid raamat, mille rikkalik, puhuti koguni arhailine sõnavara, psühholoogiline sisu, poeetilised kirjeldused ja unustamatud kujutluspildid ning stiilirikkus haaravad lugejat oma mõjukusega. Kõige selle edastamine on seadnud kogenud tõlkijale nõudliku ülesande, millega ta on laitmatult toime tulnud. Tiina Lebane, toimetaja

seks kontrasti tõttu. Kunagise laagri riismetest leitud konservikarbi plekist lõigatud nööp aitab pikemalt sõnu kulutamata mõista vangide igapäevaelu, kus puudusid kõige elementaarsemadki tarbeesemed. Ja samas maandub seal kopter, kust väljuvad erksavärvilisi rõivaid kandvad välismaalased, käes kaamerad, kellele turismifirma on korraldanud põneva väljasõidu paika, et leida meelelahutust seal, kus kunagi inimesi tabanud tragöödia nad viimsele teekonnale viis. Sedalaadi emotsionaalsed kontrastid mõjutavad hinge ja mõtteid palju jõulisemalt kui mis tahes pikad kirjeldused. Igas seigas peitub just midagi niisugust, mis sööbib lugejasse ega lase tal loetust hiljemgi vabaneda.

Unustuse piir Sergei Lebedev tõlkinud Matti Piirimaa toimetanud Tiina Lebane 317 lk pehme köide

Baikal. Siberi süda Nicolas Pernot autori fotod tõlkinud Elina Laanes 176 lk, kõva köide

Prantsusmaalt Alsace’ist pärit seikleja ja fotograaf, giid ja lektor Nicolas Pernot on kaasaegne nomaad, kes kolib juba kümmekond aastat ühelt maalt teisele, külastades maanurki, kuhu turistid harva tee leiavad. Hingelt reisimehena jääb ta paiga atmosfääri tajumiseks kohale kuudeks. Pärast pikemalt Leedus ja Pakistanis elamist suundus ta Tadžikistani. Trans-Siberi raudteereisi käigus jõudis Pernot Baikali järveni, kus Olhoni saar oma vaikuse, elanike ja kliimaga meelitas teda paigale jääma. Nicolas Pernot’ fotod toovad meieni erineva iseloomuga maastikud, looduse vaimustava ilu ja selle tekitatud emotsioonid.

Kepler62. Kolmas raamat: Reis Timo Parvela, Bjørn Sortland illustreerinud Pasi Pitkänen tõlkinud Rain Kooli 164 lk, kõva köide

„On aeg. Tehke inimkonnale au.” Nende sõnadega jätab vana kindral Livingstone hüvasti lasterühmaga, kes saadetakse hävinevalt Maalt kaugele kosmosesse otsima võimalust elu uuesti alustada. Süstik viib nad kosmosejaama, kus reisilisi ootavad täheristlejad Santa María, Pinta ja Niña. Ari hoolitseb oma väikevenna Joni eest ja kahtlustab, et lahkujatele pole nende missiooni kohta päris kõike räägitud. Kes on uinutatud salapärasesse kapslisse ja miks Ari korraga keset lendu üles ärkab? Ees ootab reis tundmatusse.

Ella – Ettevaatust! Lapsed! Timo Parvela tõlkinud Elisabeth Arder 144 lk, kõva köide

Mina olen Ella. Ma käin ikka veel teises klassis ja meie õpetaja armastab meid. Pealegi ta sõrmed sügelevad, süda pakatab, peas tulvab, kurgus pitsitab ja kõhus koriseb. Meie kõigi meelest on õpetaja päris kehvas seisus, ehkki kooliaasta algas alles kümne minuti eest. Ma arvan, et me peame teda aitama. Ella ja tema sõbrad on veendunud, et õpetaja on haige. Nad otsustavad ta terveks ravida. Läheb tarvis karantiini, hiidnokkloom-lendoravat, kooliinspektorit, indiaani peakatet, seaduseelnõu, televisiooni võttegruppi ja palju muud, enne kui õpetaja toibub ja kõik on jälle endine. Või kas ikka on?

petrone print

WWW.PETRONEPRINT.EE

Nr 4 (110) 24. mai 2017

Oled sa käsi? KÄTLIN KALDMAA

süüa ja uudishimulike naisterahvaste küsimustele vastates avastab ta, et kui maad ja ilmad kokku valetada, ei juhtugi mitte kui midagi. Nagu aru saada võib, on Nääps issi tütar. Teised lapsed on kodus emaga. Kodus on Deirdre, see õde, kellega kõik päris korras ei ole, kes karjub ja kisab ja end pikali viskab, kes aga tänu ema pingutustele viimaks siiski koolis hakkab käima. Kodus on Luke, kelle nimi tähendab valgust, ja Brian, kellel on garaažis sõber Minty, ja Jeannie, kes on üks igavesti vaikne tüdruk, nii vaikne, et kui ta midagi paberi peale kirjutab, on see nii väikeselt kirjutatud, et seda vaevu lugeda annab. Ja siis hävitab ta selle paberi ka pärast lugemist kohe ära, sest ta ei taha, et sõnad kestma jääksid.

kirjanik

C

hristine Dwyer Hickey on menukas iiri kirjanik, kelle romaanid on üks ühe järel Iirimaal bestselleriks saanud. Nii läks see ka 2007. aastal ilmunud „Nääpsuga”. Nääps on üks tilluke plikanähvits, kes armastab lugusid välja mõelda. Romaan koosneb viieteistkümnest peatükist, aastate kaupa, alustades 1964. ja lõpetades 1974. aastaga. Kui alguses on Nääps nii umbes kolmeaastane, siis viimaseks peatükiks käib ta juba uhkes erakoolis, kus nunnad tüdrukutele õpetust jagavad.

LUGU TAVALISEST IIRI PEREST Nääpsu pere on üks õite tavaline iiri pere, kus isa käib tööl ja ema kasvatab kodus lapsi. Neid lapsi jagub sinna terve rida, ja ikka pudeneb mõni juurde. Lugu avaneb Luke’i ristimispidustustega, kus maja on külalisi täis ja Nääps uurib pisikest venda, et aru saada, kas ta juba hakkab nägema nagu ülejäänud inimesed. Samal ajal uurib ta ka ümbritsevat maailma, vaatab seda lihtsalt ja ilustamata nagu väikesed lapsed ikka. Emps on kuskile kadunud. Issi räägib nurgas meestega pubisse minemisest. „Issile ei meeldi majad ja ta ei salli paigal istumist. Issile meeldib pubi.” Isa küsib: oled sa käsi? Ja ära nad lähevadki.

Christine Dwyer Hickey

Selle koduse piduliku ristimisstseeniga algab lugeja ette toodud perekonna kujutamine. Igas uues peatükis, igal uuel aastal lisandub sellele uus kiht, jutustajaks ikka seesama punapäine Nääps. Tüdruk käib isaga võiduajamistel ja läheb kaduma. Tüdruk käib isaga tööl ja pubis. Pubis saab tüdruk oma väikese pindi õlut ja kartulikrõpse. Pubis võib ta vabalt minna kööki ja alati saab midagi huvitavat ja teistsugust

KASVAMINE JA ALLAKÄIK Iss ja Nääps lendavad aga mööda Iirimaad ringi, emm ja teised lapsed kodus, ja need kaks maailma puutuvad kokku aina harvemini ja harvemini. Nääps pannakse internaatkooli, kus ta leiab oma esimesed tõelised sõbrad, kodune olukord muutub aga aina

EKM teaduskirjastus Ristteel Pro Folkloristica 18 toimetanud Ave Goršič, Inge Annom 116 lk pehme köide

Valik noorte folkloristide ja etnoloogide uurimusi, esindatud on valdkonnad folkloristikast, etnoloogiast ja kunstiteadusest sotsiaal- ja kultuurantropoloogiani. Artiklites käsitletakse humanitaarteaduste rakenduslikku tulevikku, Komi identiteeti, Eesti mustlaste ja Venemaal elavate eestlaste eluolu, Eesti külaelu hääbumist, eestlaste laulupidude traditsiooni ning naise kujutamist muinasjuttudes.

Pärnumaa rahvalaule ja pillilugusid Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 10 koostanud Ingrid Rüütel 35 lk CD + tekstivihik

Kogumik sisaldab näiteid 1960.– 1964. ja 1974. aastal Põhja-Pärnumaalt, endise Audru, Tõstamaa, Tori ja Vändra kihelkonna alalt salvestatud rahvalauludest ning pillilugudest. Endisaegseid pulmalaule ja muid regilaule, aga ka uuemaid riimilisi rahvalaule kuuleme erinevatelt esitajatelt. Tantsulood Tõstamaa kapellilt esindavad ajastu iseloomulikku rahvapärast ansamblimängu.

ilmunud Kingitud lood koostanud Piret Päär 124 lk kõva köide

kummalisemaks ja kummalisemaks. Nääps on eemal ära ega saa sellest kuigivõrd osa. Kui ta aga kord vaheajaks koju tuleb, on ema end ülemisele korrusele barrikadeerinud ega suhtle kellegagi, Jeannie on laste eest hoolitsemise enda peale võtnud ja kogu see kodune elu on üks hiigelsuur kaos. Ühe tüdrukunääpsu arenguloo kaudu toob Dwyer Hickey lugeja ette loo ühe iiri perekonna kasvamisest ja allakäigust. Niimoodi aasta aasta järel Nääpsu vanematekodusse pilku heites näeb lugeja halastamatu selgusega, kuhupoole asjad tüürivad. Nääps seda ei näe, seda mitte, tema on ju alles plikatirts, kellele elu on uus ja huvitav, kellele kõik on võimalik. Ja temale ongi kõik võimalik, sest ta ei ole enam kodus. Neile lastele, kes jäävad koju, on maailm juba võimatuks muutunud, nende jaoks on ainus reaalsus varjata ema alkoholismi nii kaua, kuni seda enam varjata võimalik ei ole. Nemad on juba lõksus. Kummale poole jõuab Nääps?

Nääps Christine Dwyer Hickey tõlkinud Tiina Tarik 208 lk pehme köide

Kogumik on pühendatud Rahvakultuuri Keskuse juures tegutseva jutukooli 25. tegevusaastale. Kõik lood on saadud jutuvestjatelt, kes on olnud jutukooli külalised. Raamatuski on püütud järgida vestmisele omast stiili – väike sissejuhatus jutustajalt loo ees, otsesed pöördumised lugeja poole ja jutu kulgemiseks vajalikud kommentaarid. Raamatust leiab lugusid nii täiskasvanutele kui ka väiksematelegi lugejatele. Iga jutu lõppu on kunstnik Katrin joonistanud omalaadsed nn mustripaberid, kust võib otsida vihjeid eelnenud loole.

Minu Armeenia. Aus vastus Brigitta Davidjants 184 lk pehme köide

Iga välisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Mõnele on see esivanemate küla kusagil Süüria, Liibanoni või Türgi aladel. Teisele on see müütiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Mõnele on see praegune Armeenia, kus käiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mäe vaadet imetlemas. Autori Armeenia on koriandri, baklažaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pähkli maitses. Võib-olla hoopis isakodus, võib-olla aga armeenia rahvalauluseadetes. Eks see ole üks ujuv saar, mille asukoht muutub.

WWW.KIRMUS.EE

Märgiline Nabala Küsis KATRIN MARTINSON Vastas MARI-ANN REMMEL

Millal ja mil moel Nabala kant Sinu jaoks helisema hakkas?

Nabala oli minu jaoks üsna tundmatu maa, aga omapärase nimega kohana siiski juba lapsepõlvest kõrva jäänud, sest olen ise pärit naabervallast Raelt. Folkloristikat õppides sattusin Eesti Rahvaluule Arhiivis lugema muu Jüri kihelkonna pärimuse seas ka Nabala lugusid. Need olid kuidagi teistsugused, jäid meelde. Meie pool öeldi, et Nabala on metsatagune kant ja seal elavad usklikud inimesed. Siis sain teada, et mu oma naabritädi on pärit Nabalast, juttudest meelde jäänud põlisest Metsari talust… Käisin temaga alates 1990. aastatest mitu korda vestlemas. Tema keelemurregi erines veidi meie pere vanade keelest, ehkki emapoolne suguvõsa oli meil ühine. Rääkisime esivanematest, elust soode keskel, Nabala mõisast, vennastekoguduse palvemajast jm. Tundus, et Nabalas on midagi erilist – seda olen hiljem teisteltki kuulnud. Aeg on seal voolanud justkui aeglasemalt kui mujal Tallinna külje all. Kuidas sellest helinast lõpuks raamat sai?

Nabala on kaua ootama pidanud. Selleks, et idee teoks saaks, oli vaja eestvedajaid ja tagant tõukajaid, sest põlise elaniku – „nabaliku” – loomus on pi-

FOTO: KATRINA TULEV 2016

ilmunud

6

Jäätunud tee Nabala Nõmmekülas 2016. a. sügisel.

gem tagasihoidlik. Rahvast on pead tõstma sundinud mitmesugused ohud, mis seda kanti on viimasel ajal ähvardanud – paekarjäärid, Rail Balticu kava. 2014. aastal pöördus Ants Talioja Tuhalast minu poole palvega koostada Nabalast raamat. Olime välitöödega alustanud juba 2010, intervjuud jätkusid. Mõttes pühendan teose kohalikele inimestele, kelle hääl tavaliselt kaugele ei kosta, kuid kes on läbi aegade hoidnud oma maad ja maalähedast eluviisi. Olen tänulik kõigile, kes abiks olid.

põlvkond on väga tugeva vaimuga. Oli tunda, kuidas kogukond ettevõtmist toetab, kogesin palju soojust ja sõbralikkust, mesilaspere taolist sugukondlikku suminat. Tajusin selgelt, kui tähtis on pärimusliku info levimisel järjepidev asustus ja sellel põhinev sugulusvõrgustik. Siitki on üle käinud sõjad ja katkud, ent rabas ja metsas olid teada pelgupaigad ja hädade puhul oli, kelle poole pöörduda.

Mida pead enda jaoks raamatu tegemisel kõige väärtuslikumaks leiuks?

Nabala on märgilise tähendusega paik. Kohanime kujundlikkus on võimas. Toponüüm tuleneb „nabanöörist” ehk Eesti pikimast maa-alusest jõest, sümboliseerides elutähtsa substantsi – vee –

Kõige huvitavamad olidki kohtumised inimestega. Igal ühel omad elutarkused, millest õppida. Nabala vanem

Miks peaksid seda raamatut lugema ka need, kes ise Nabalas ei ela?

võimet kanda edasi infot, ning teisalt ka veresuguluse tähtsust. Meie väikeses Eestis on kõik inimesed omavahel seotud. Raamat seab fookusse mitut laadi ühendused – jutuks on veesooned ja soosillad, inimese suhe looduse, maa, Jumala ning üksteisega. Tänu kõrvalisele asukohale ning religioossele maailmapildile on siinses kohamälus säilinud palju põnevat. Tallinn–Tartu kiirteel kihutajale ilmselt ei tule pähegi, et uute laohoonete areaalist mõne kilomeetri kaugusel asuvad metsatalud, kus veelgi võib kuulda jutte Rootsi tragunitest, krattidest, vaimudest, nõidadest jne. Raamatu esimene pool käsitleb laiema kõlapinnaga teemasid – karstinähtused, pühapaigad ja argimaagia, murdekeel ja muistised, maastikumuutused, sõjad ja taudid, usuelu, tuntud isikud jne. Teine pool tutvustab Nabala mõisa ning külasid, saab ajada näpuga järge kaartidel ning seostada lugusid piltidega.

ilmumas

Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud Mari-Ann Remmel kujundanud Angelika Schneider 509 lk, kõva köide koostöös MTÜga Sõmerlased

7

Nr 4 (110) 24. mai 2017

ilmunud Väike inimene Jelizaveta Aleksandrova-Zorina tõlkinud Jüri Ojamaa 280 lk kõva köide sari „Punane raamat”

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (1984) on vene kirjanik ja publitsist, Putini režiimi kriitik. Tema debüütromaan „Väike inimene”, mis pälvis ka maineka Novaja Slovesnosti auhinna, on armutu pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu. Raamat räägib indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema, kuid kellest kujuneb ühiskonna äärealadel tõeline kättemaksja.

Aristarkhovi meetod Tuuli Tolmov kujundanud Angelika Schneider 264 lk kõva köide

Psühhiaater Aleksandr Aristarkhov tunneb, et ta on teinud revolutsioonilise avastuse, kui leiab viisi unehalvatuse kontrollimiseks. Aleksandr sukeldub pea ees oma teadustöösse, tehes kõik, absoluutselt kõik, et see oleks täiuslik. Isegi, kui see nõuab inimkatseid ja ohvreid. Tuuli Tolmov (snd 1994) on varem avaldanud veebipõhistes väljaannetes lühijutte. „Aristarkhovi meetod” on autori esimene täispikk romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

Eesti mõisad Ants Hein kujundanud Andres Tali 272 lk kõva köide, ümbrispaber

„Eesti mõisad” on pildialbum, mis koostatud vanade fotode ja postkaartide põhjal. Raamatus on üle 200 pildi erakollektsionääridelt ja erinevaist muuseumifondidest. Pildiallkirjad on eesti, saksa ja inglise keeles. Lisatud on register ja Eesti mõisate kaart. Käesolev raamat on parandatud ja täiendatud kordustrükk populaarsest raamatust.

@keitivilms: Eesti esimene säutsukogumik Keiti Vilms kujundanud Tuuli Aule 176 lk kõva köide

Keiti Vilms on suurepärase keeletunnetusega Twitteri-kirjanik, „meie aja Aavik”, raamatute ja lugemise propageerija ning vanade sõnade elluärataja, kes 2017. aasta märtsis pälvis Keeletegu 2016 rahvaauhinna. Oma kalambuuridega Twitteris ja Facebookis on Keiti Vilms tekitanud ja süvendanud paljudes jälgijates huvi ja armastust eesti keele vastu.

Kaetud lauad Aino Pervik kujundanud Angelika Schneider 292 lk kõva köide

Aino Perviku romaani peategelane on äsja ülikooli lõpetanud filoloog, kes suunatakse oma esimesse töökohta. Raamatus jälgitakse tema kohanemist uue keskkonnaga ning keerulisevõitu isiklikke suhteid. „Kaetud lauad” on Aino Perviku esimene romaan täiskasvanutele, mille esmatrükk ilmus 1979.

WWW.TNP.EE

tänapäev

Mälestusi põrgust

ilmunud Lenin rongis Catherine Merridale tõlkinud Lauri Liiders kujundanud Siiri Timmerman 304 lk, kõva köide

MIHKEL MÕISNIK

Polina pääses Groznõist alles 2005. aastal esmalt Lõuna-Venemaale ja sealt Aleksandr Solženitsõni fondi toel Moskvasse. Nad oleksid emaga lahkunud juba varemgi, kohe teise sõja alguses, kui venelased väitsid, et on jätnud tsiviilisikutele lahkumiseks turvakoridore. Ometi ei söandanud nad seda teha, sest kuulsid, et ka neis koridorides on lastud õhku põgenikke täis busse.

23.

septembril 1994 mängis Polina koos sõpradega peitust, kuni mängu katkestas taevast kostev hääl, millist tüdruk polnud kunagi varem kuulnud. Taevasse ilmusid lennukid, mis viskasid alla midagi kohutavalt jubedat. Inimesed tormasid peitu, lapsed karjusid, majade seinad varisesid ja ühtäkki oli kõikjal verd. Polina Žerebtsova sündis ja kasvas Groznõis. Tema päevikud algavad aastast 1994, katavad ta lapsepõlve, noorukiea ja noorpõlve, mille jooksul toimusid kaks Tšetšeenia sõda. Õpingud, esimene armumine, tülid vanematega – kõik see, mis on tuttav igale teismelisele – toimusid Polina elus kõrvuti varjendites redutamise, nälja, hävingu ja viletsusega. „Mõlemad sõjad olid koletislikud,” meenutab Polina. „Aga teine oli kohutavam, sest sõdijad kaotasid igasuguse inimlikkuse. Siis ei tuntud enam mitte mingisugust kaastunnet.” Polina pere on väga kirju rahvusliku koosseisuga, tema esivanemate hulgas on venelasi, tšetšeene, juute, ukrainlasi ja tatarlasi. Nende peres loeti nii toorat, piiblit kui ka koraani, elades nõnda vabana erinevate religioonide ja rahvuste survest. Polina elas koos emaga Groznõi kesklinna lähedal ning võis iga päev jälgida, kuidas linnast jäid järele üksnes kohutavad varemed ning inimesed muutusid näljasteks vaevatud loomadeks. Need intiimsed ülestähendused koolivihikutes meenutavad oma mõjuvuse, vahetuse ja otsekohesusega väga paljus Anne Franki päevikuid.

IMEKOMBEL SÄILINUD DOKUMENT Need koolivihikulehed on väärtuslikud otsekui üleloomulike jõudude abil säilinud tunnismärk alles eile juhtunud sündmustest. See on dokument, mis vaatab läbi lapse halastamatult ausate silmade sõja trööstitut nägu, see on

Lehekülg päevikust.

justkui ime läbi säilinud terviklik pilt nende kohutavate sündmuste keskmest. Kuid samas on see ka erakordselt andekalt ja läbimõeldult kirja pandud jutustus, milles põimuvad lood täiskasvanuks saamisest, armastusest ja surmast. Võib öelda, et see on ühe ajastu dokument, avantüürromaan, sõjaproosa, suureks kasvamise draama, armastussaaga... kuid ükski neist liigitustest poleks täpne: need leheküljed kõnelevad sellest, et üks ainus inimelu on võrratult väärtuslikum mis tahes geopoliitilistest skeemidest, rahvuslikest erinevustest või globaalsetest kontseptsioonidest, ning et armastus ja elujanu on tugevam verekutsest ja raketiplahvatustest.

TERVE MÕISTUS TÄNU PÄEVIKULE „See, et ma ei läinud täiesti hulluks, et ma ei hakka lähenevat lennukit märgates tänagi otsekohe ulguma, on tänu päevikule. Kirjutamine aitas mul sõjakoledused endast väljapoole jätta, jälgida neid kui vaatleja, ja mitte ise sõda läbi elada.” Vene nimega tüdruk moslemi kombel seotud pearätis jäi kahe tule vahele. Ta nägi surma, võitles enda elu ja iseeneseks jäämise eest. Arveteõienduse ja tema elu kallale kippumise ähvardused sundisid ta kodumaalt lahkuma. Ähvardused pole lõppenud, aga Polina leiab endiselt, et „peamine on, et inimesed teaksid tõde sellest, kuidas me seal elasime”.

INIMKOND EI VAJA ÜHTEGI SÕDA Moskvas vormistas Polina oma päevikud raamatuks, mis avaldati 2011. aastal, pärast mida tabas teda vaenamine, mis muutus peagi ka füüsiliseks: teda peksti nii jõhkralt, et ta kaotas veel sündimata lapse. Pärast seda lahkus ta koos abikaasaga võimaluse tekkides mõistagi ka Venemaalt ning elab praegu alates 2012. aastast Soomes, kus kirjutab endiselt, soovides jäädvustada ka see Tšetšeenia, mis eksisteeris enne sõdu. „Sipelgas klaaspurgis” on nüüdseks ilmunud juba ligi kümnes keeles ning tekitanud kõikjal vastakaid tundeid. Tšetšeenidelt on Polina vahel kuulnud, et raamat andvat veelgi põhjust venelasi vihata, ent sellega ei ole ta mingil juhul nõus, sest inimkond ei vaja tõesti enam mitte ühtegi sõda.

Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 Polina Žerebtsova tõlkinud Erle Nõmm kujundanud Andres Tali 656 lk, kõva köide

Läti aiandusvõlur Andris Orehovs EHA VARES

S

ellesse raamatusse on koondatud silmapaistva aedniku, Läti Ülikooli juhtivteaduri Andris Orehovsi elutöö dekoratiivsete püsikute kasutamisest haljastuses. Teoses on esitatud 350 püsiku kirjeldused ja kasutussoovitused – need põhinevad Läti Ülikooli botaanikaaias aastakümnete jooksul kogutud vaatlusandmetel ja sobivad seega hästi Eesti oludesse. Püsikuteks nimetatakse ilutaimede rühma, mille põhiosa moodustavad mitmeaastased rohttaimed, mis suudavad üle elada meie talved, ehk teisisõnu – tegemist on külmakindlate mitmeaastaste rohttaimedega. Erinevalt üheaastastest ilutaimedest, mis on valda-

valt lilled, paistavad paljud püsikud silma lisaks õitele ka huvitava kasvukuju või lehestikuga, millel on iluaianduses sageli isegi olulisem roll. Autor vaatleb lillepeenraid ja haljasalasid kui väikeseid ökosüsteeme ning pöörab erilist tähelepanu püsikute bioloogilistele omadustele – paljunemise iseärasustele, laienemise kiirusele ning välimuse muutumisele hooaja jooksul. Selline ökoloogiline lähenemine haljastuse planeerimisel tähendab, et igale kasvukohale valitakse vastavad taimed, mis saavad seal hakkama vähese hooldusega ega nõua täiendavaid kulutusi. Oma töö kõrvalt ülikooli botaanikaaias töötas Orehovs välja aedade taimestamise ühtse kontseptsiooni, mis võimaldab rajada välikollektsioone süsteemselt ja tasakaalustatult, vasta-

valt iga paiga võimalustele. Ja katsetamisruumi tal oli – tema kätes oli seitse iluaeda, mis hõlmasid viit kasvukohatüüpi ja hiigelsuurt dendraariumi. Praktiline abimees, kust leiad hulga kasulikke näpunäiteid, kuidas luua oma aias ilu, säästes seejuures rahakotti ja keskkonda!

Dekoratiivsed püsikud Andris Orehovs tõlkinud Kristo Burk 200 lk pehme köide, värvitrükk

1917. aastaks tundus, et sõda Euroopas kestab igavesti. Mõlemad vaenupooled võtsid kasutusele uusi relvi, taktikaid ja ideid, et lõpetada patiseis, mis Euroopat hävitas. Saksa valitsuses torkas väikesele grupile pähe hiilgav mõte: miks mitte külvata veel enam segadust juba niigi kaootilisel Venemaal, saates Vladimir Iljitš Lenini, tol hetkel turvaliselt Šveitsis redutava kurikuulsa äärmuslase, kodumaale tagasi.

Siniseks löödud silmaga blondiini juhtum Erle Stanley Gardner tõlkinud Jana Linnart kujundanud Liis Karu 252 lk, pehme köide

Diana Regisel oli vapustav välimus – ja siniseks löödud silm. Kuid asjad, mida tal ei olnud, olid veelgi huvitavamad. Näiteks ei olnud tal kasuka all midagi peale õhukese kitli – kus iganes ta ka ei olnud, oli ta sealt ilmselt rutuga lahkunud. Ja siis leidsid Perry Mason ja Della Street laiba – ning puutusid peagi kokku terve hulga inimestega, kes pakkusid paraku huvi ka leitnant Traggile ja seersant Holcombile.

Klotsiloomad 40 nutikat ja loomingulist ideed klassikalistest Lego klotsidest Warren Elsmore tõlkinud Liia Tammes 96 lk, pehme köide

Igaüks, kellel on kastitäis LEGO klotse, saab selle raamatu juhatusel ehitada need 40 loomakujukest. Mitme klassikalise LEGO komplekti klotsidest loomad sobivad suurepäraselt ebaharilike ehitusmooduste katsetamiseks ja erinevatest komplektidest järele jäänud klotside uuel viisil kasutamiseks. „Klotsiloomad” viib teid nende kujukestega uutele loomingulistele kõrgustele, ja tihti on selleks vaja vähem kui sada klotsi.

Klotsidest autod ja veoautod 40 nutikat ja loomingulist ideed klassikalistest Lego klotsidest Warren Elsmore tõlkinud Liia Tammes 96 lk, pehme köide

See on ainulaadne kogu toredaid sõidukimudeleid, mida saab ehitada levinumates LEGO komplektides leiduvatest klotsidest. Võimalik on ehitada terve garaažitäis erinevaid sõidukeid. Paljud neist projektidest kaasavad vähem kui sada klotsi ja käesolev raamat annab juba seisma jäänud klotsidele täiesti uue elu. Raamatus leidub 40 uut mudelit ja samm-sammulised juhised igaühe jaoks neist.

Kirjakunst ja looming autorite kollektiiv tõlkinud Mihkel Mõisnik 144 lk, pehme köide

Selle raamatu abil võite õppida looma kauneid käsitsi kirjutatud kunstitöid ja kirjakunsti vahenditega kaunistatud käsitööesemeid. Tutvustatakse tehnikaid kaasaegsest kalligraafiast ja illumineerimisest kuni kriidikalligraafiani, ja õpetatakse, kuidas teha keerukaid ehistõmbeid ja kaunistusi, kirjutada lõuendile pintslikirja, teha ise tahvel, kaunistada keraamikat ja digiteerida oma tööd trükkimise jaoks.

Tartu Ülikooli kirjastus

Eesti ühiskond ajas IVO VOLT

S

el kevadel ilmus 19 eesti meediauurija ja sotsioloogi pikaajalise töö viljana mahukas kogumik „Eesti ühiskond kiirenevas ajas”, mida üks autoreist ja toimetajaist professor Marju Lauristin on nimetanud Eesti elu entsüklopeediaks. 814-leheküljeline raamat valmis viie suure sotsioloogilise küsitluse põhjal (2002, 2005, 2008, 2011, 2014), mis annavad tervikliku ülevaate Eesti ühiskonnast ning selle suundumustest. Lisaks empiirilisele materjalile pakub raamat ülevaadet Eesti sotsioloogia arengust ning tutvustab nüüdisaegseid teoreetilisi ühiskonnakäsitlusi. Raamatu fookuses on neli suurt küsimust. Mis on Eesti ühiskonnas viimasel paaril aastakümnel toimunud? Kuidas kirjeldada praegust Eesti ühiskonda? Mis suunas kujundavad ühiskonna arenguid nüüdisaegsed poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised muutused? Millised uued ühiskondlikud jõujooned on kujunemas?

KUST ME TULEME JA KUHU LÄHEME? Raamat koosneb kuuest põhiosast, mis jagunevad 25 peatükiks, kokkuvõttest ja lisadest. Esimeses osas tutvustatakse ja analüüsitakse uuringu „Mina. Maailm. Meedia” lähtekohti, metoodikat ja ühiskondlikku konteksti, sh vaadeldakse Eesti teed nn stagnaajast tänapäeva eri arenguperioodidel.

Teine osa vaatleb mentaalsete struktuuride muutumist ajas: siin on uurimise all väärtused ja identiteedid, hinnangud muutustele ja maailmavaatelised hoiakud, poliitilise agentsuse tüpoloogia (ehk kellel on mõju ühiskonna arengusuundadele?), ootused maailma tuleviku ja riskide suhtes. Kolmanda osa keskmes on kultuurisuhte muutumine ja meediakasutus, eriti meediakasutuse muutumine seoses internetiajastu saabumisega. Neljas osa annab ülevaate igapäevaelu praktikatest: tarbimisest, tervisepüüdlustest ja sotsiaalse sidustumise mustritest.

ÜHISKOND KIIRENEVAS AJAS JA MUUTUVAS AEGRUUMIS Raamatu viies osa käsitleb ühiskonna ajamõõdet: siin on teemad personaalse ja sotsiaalse aja kiirenemine ja tihenemine, Eesti elanike arvamused oma ajakasutusest, ajakasutussuutlikkus ja kihistumine ühiskonnas; samuti vaadeldakse tähtpäevi kui igapäevarütmide katkestust ning laiemalt n-ö katkestuste kultuuri, s.t Eesti ajaloo sündmusi ja ajastuid eestlaste ajalookultuuris. Kuues osa keskendub ühiskonna sidususele muutuvas sotsiaalses aegruumis: vaadeldakse Eesti ruumilist avanemist (geograafilised kontaktid, ruumi tajumine ja väljarändesoovid), eesti- ja venekeelse elanikkonna ruumisuhteid, Eesti venekeelse elanikkonna lõimumise viise ja muutustega kohanemise praktikaid, venekeelse elanikkonna hargmaisust ja meediakasutust, põlvkondade eristumist muutuvas ühiskonnas ning Eesti elanikkonna subjektiivset kihistumist.

grenader

ilmumas

Seersant Bourgogne´i mälestused 1812-1813. Napoleoni sõjakäik Venemaale

Viimane. Viimane Venemaa keiser ja tema aeg

Vapustav lugu prantslaste keisri Napoleoni ja tema Suure Armee Venemaasõjakäigust ja selle piinarikkast taandumisest läbi külma Venemaa talve, mida võimendas vilets sõjaväeline juhtimine ja üks vale otsus teise järel. Loo on kirja pannud Napoleoni alluvuses teeninud ohvitser, kes avab meile vahetu ja isikliku kogemuse ühest sõjaajaloos kõige ebaõnnestunumast kampaaniast, mille tagajärjel pöördus Prantsusmaale tagasi vaid 30 000 meest Venemaa-retke alustanud 600 000-st.

Punane katk virmaliste maal Vaino Kallas 184 lk, pehme köide

Raamat on kirjutatud soovist tuua tänase lugejani see, mida elasid läbi paljud Eesti ohvitserid ja kaasmaalased, kes olid tšekistide püssitoru ees Norilski stalinlikesse sunnitöölaagritesse viidud. Enamik neist puhkab nüüd seal, maetuna külmunud igikeltsa raiutud ühishauda või heidetuna mõnda maha jäetud kaevanduse šahti. Ja ilmselt ei saa me mitte kunagi teada, kus need puhkepaigad asuvad ega saa nende kalmudel süüdata küünalt.

Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia” 2002–2014 tulemused Autorite kollektiiv toimetanud Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Veronika Kalmus, Triin Vihalemm 814 lk kõva köide

Nr 4 (110) 24. mai 2017

8

ilmunud Vana-Lähis-Ida ajalugu 3500– 2000 eKr Mesopotaamia ajalugu kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi languseni Vladimir Sazonov, Peeter Espak, Andreas Johandi 176 lk, pehme köide

Raamat hõlmab muistse Lähis-Ida ajaloo ja kultuuriloo ülevaadet u 3500–2000 eKr ehk Lähis-Ida kirjalikku ajalugu alates pronksiaja algusest ning kiilkirja leiutamisest Sumeris kuni Uus-Sumeri riigi langemiseni. Esimeses, sissejuhatavas osas antakse ülevaade Vana-Lähis-Ida uuringute ajaloost, piirkonna geograafilisest ja looduslikust taustast, periodiseerimisest, dateerimisest ja ajaarvamisest, samuti Mesopotaamia ajaloo allikatest ja kiilkirjast. Teine osa käsitleb Mesopotaamia ja Eelami ajalugu, vaadeldes eraldi selles piirkonnas elanud rahvaid, nende päritolu ning ajaloosündmusi perioodide kaupa.

Siitilma riik Alejo Carpentier tõlkinud Maarja Paesalu 140 lk, pehme köide sari „Maailmakirjanduse tõlkevaramu”

Kuuba ja Ladina-Ameerika moodsa kirjanduse klassiku Alejo Carpentieri (1904–1980) „Siitilma riiki” („El reino de este mundo”, 1949) võib julgesti pidada 20. sajandi maailmakirjanduse tähtteoseks. Iseäranis on see üks mõjukamaid raamatuid uuematel aegadel Ladina-Ameerika kirjandusloomes enim rahvusvahelist

tähelepanu ja tunnustust väärinud maagilise realismi lättel. Autori eessõnast „Siitilma riigile” sai alguse „imepärase tõeluse” mõiste, mida kirjandusteooria on hiljem näinud võtmena maagilise realismi kui maailmakirjandusliku nähtuse tõlgendusteks. Niisamuti ei saa Carpentierist üle ega ümber ükski kirjandus- või kultuuriuurija, kes soovib sõna võtta jätkuvalt poleemilise neobaroki teemadel.

Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon Charles Percy Snow

Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil Jerome Kagan tõlkinud Mart Trummal, järelsõna Jüri Engelbrecht 430 lk, pehme köide sari „Avatud Eesti Raamat”

Inglise füüsiku ja kirjaniku C. P. Snow’ „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon” kutsus kohe pärast ilmumist 1959. a esile poleemika kogu läänemaailmas. Snow kurdab ületamatut lõhet teadlaste ja humanitaaride, eeskätt loodusteadlaste ja kirjandusintellektuaalide vahel, kes elavat otsekui eri maailmades. 2008. aastal valis The Times Literary Supplement „Kaks kultuuri” saja teose hulka, mis on enim mõjutanud lääne ühiskondlikku mõtet pärast Teist maailmasõda. Pool sajandit pärast Snow’d võttis sama probleemi vaatluse alla Harvardi ülikooli emeriitprofessor, arengupsühholoog Jerome Kagan, kes lisas sotsiaalteadused ja otsustas uurida, mis on nendest valdkondadest saanud 21. sajandi alguseks.

WWW.GRENADER.EE

ilmunud

Adrien Bourgogne eessõna ja kommentaarid Jüri Kotšinev 248 lk, kõva köide

Raamatu lisades on toodud 2014. aasta küsitluses kasutatud küsimustiku näidis ja indeksite loend koos nende koostistega. Lisaks tekstile sisaldab kogumik enam kui 300 tabelit ja joonist. Raamat on varustatud põhjaliku registriga. Raamat pakub huvi sotsiaalteadlastele ja kõigile, kes on huvitatud Eesti ühiskonna viimaste aastakümnete arengu mõtestamisest, sh poliitikakujundajad, ajakirjanikud, ühiskonnateaduslike ainete õpetajad, noorsootöötajad jne. Raamatu autorid on Halliki HarroLoit, Veronika Kalmus, Margit Keller, Katrin Kello, Maie Kiisel, Ragne Kõuts, Marju Lauristin, Marianne Leppik, Anu Masso, Signe Opermann, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Jarmo Seljamaa, Külliki Seppel, Andra Siibak, Piia Tammpuu, Liina-Mai Tooding, Marko Uibu, Peeter Vihalemm, Triin Vihalemm.

WWW.TYK.EE

Jüri Kotšinev 192 lk, kõva köide

1905. aastal toimus Vene revolutsiooni esimene faas, mis kukkus läbi. 1917. aasta veebruaris ja märtsis toimunud Vene revolutsiooni teine faas pühkis maailmakaardilt Vene keisririigi. Kadus tsivilisatsioon, mille olid sajandite vältel üles ehitanud Rjurikute ja Romanovite dünastiatesse kuulunud valitsejad. Tuhandeaastane õigeusklik Venemaa, mida juhtisid läbi ajaloo keerdkäikude isevalitsejad, lakkas olemast seitsme päevaga.

Saksa vabakorpused 1918–1923 Ramiro Bujeiro, Carlos Caballero Jurado tõlkinud Andreas Ardus 64 lk, pehme köide

Sõjaväelased, kes relvarahu sõlmimise järel 1918 Saksamaale tagasi pöördusid, leidsid, et nende kodumaad lõhestasid sotsiaalsed rahutused ning idapiir oli hädaohus. Endised keisri sõjaväelased tundsid uue vabariigi suhtes küll tõrksust, aga nad moodustasid arvukalt vabakorpusi, et raevukalt sõdida kodumaiste kommunistlike revolutsionääride vastu ning piiridel tõrjuda poolakate ja Vene bolševike survet. Suur osa uue Reichswehri isikkoosseisust tuli vabakorpustest, millel hiljem polnud Hitleri ega natsiparteiga kuigi häid suhteid. Illustreeritud haruldaste fotodega. Vormiriideid ja embleeme on esitatud suure üksikasjalikkusega.

Meie mehed Sileesias HANNO OJALO

E

esti sõjaajalooraamatute hulgas haruldane üllitis ilmus seekord Eestist kaugemal asuvate lõunanaabrite juures. Nimelt valmis „Porisse tallatud lootus” poolakast kodu-uurija pikaajalise uurimistöö tulemusena ja ilmus Poznanis poolakeelsena juba 2015. aastal. Nüüd on ka Eesti sõjaajaloohuvilisel hea võimalus tutvuda erapooletu seisukohaga meie sõjameeste võitlustest Sileesias. Selline vaatenurk on uus ja kasulik, sest seni on teemat käsitlenud Eesti, Saksa ja Vene ajaloolased ja uurijad, kellel on teemasse isiklik suhtumine, enamasti kas hukkamõistev, kahetsev, õigustav või lausa ülistav. Jacek Cielecki noore mehena suudab teemat käsitleda hoopis teisiti. Sündinud ja elanud just Sileesias Opole piirkonnas (mis kuulus enne Teise maailmasõja lõppu Saksamaale ja pärast selle lõppu Poolale), tegeles ta koos sõpradega kodukandi ajaloo uurimisega, langenud sõjameeste (erinevate poolte) haudade otsimise ja nende auväärse ümbermatmisega sõjaväekalmistutele. Nimelt sealt tekkis huvi just poolakate jaoks ikkagi kaugema riigi sõdurite vastu, kes saatuse keerdkäikude tõttu just Opole (enne sõda Oppeln) piirkonnas 1945. aasta jaanuarist märtsini sõdisid. Autori nelja-aastase uurimistöö tulemusena sündinud raamat annab põhjaliku ja kohati ülimalt detailse ülevaate Eesti Diviisi ja selle üksikute väeosa-

Foto raamatust.

de ja allüksuste sõjategevusest, ümberpaiknemisest, kaotustest Sileesia piirkonnas. Sõjaajaloohuvilisel lugejal on võimalik rohkete skeemide ja kaartide abil jälgida eesti sõjameeste sõjategevuses osalemist. Autor on kasutanud väga erinevaid allikaid, sealhulgas välismaalase jaoks hinnatavalt ka eestikeelseid (tõlgitult) tänu heale koostööle Eesti Sõjamuuseumiga ja teise eestlastest ajaloohuvilistega. Suurepäraseks võib nimetada raamatu rikkalikku pildimaterjali. Lugejal on võimalik jälgida meeldivalt paljusid fotosid, mis pärinevad erinevate riikide fotokogudest. Lähemalt uurides selgub siiski, et väike osa pilte on tehtud hiljuti kohalike sõjaklubide taaslavastatud lahingustseenidest. Suurema osa raamatu mahust võtavadki enda alla lahingud Sileesia rindel ja lood langenud sõdurite ümbermatmistest. Väga lühidalt on käsitletud eesti sõdurite läbielamisi Neuhammeri õppelaagris, Taanis asuvas Tagavararü-

gemendis ja nn Tšehhi põrgus. Hinnatavad on tekstile lisatud nimekirjad (arusaadavatel põhjustel) mittetäielikud ümbermaetud eesti sõduritest. Võõrsil langenud sõjameeste mälestust aitavad meenutada maetute juurest leitud isiklikud asjad. Raamatut on lugeja jaoks täiendatud rohkearvuliste lisadega – lühielulugude, militaarterminite, dokumentidega. Mis puutub raamatu tõlkesse, siis on sellise mahuga detailne militaarterminitest (poola, vene ja saksakeelsetest) kubiseva teksti eestindamine tõeline vägitöö ja arusaadavalt võib ka lugejal tekkida mõningaid küsimusi ühe või teise termini kasutamise kohta. Kuid toimetaja on teksti ühtlustamisel tõsist tööd teinud. Raamatut võib julgelt soovitada kõigile, kes on huvitatud Teise maailmasõja ajaloost.

Porisse tallatud lootus 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ajalugu oktoober 1944 – mai 1945 Jacek Cielecki 360 lk, kõva köide