Page 1

Naljajutud ja naljasalmid kogu perele TEA Kirjastuselt ilmunud „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat” on tore kogupereraamat, mis on täis nalja ja naeru, rõõmu ja vallatust, aga ka kavalust, ulakust, väikesi äpardusi ja üleannetust. Uues kuldraamatus on nii sõnamängulisi, humoorikaid ja vaimukaid luuletusi kui ka vigurlikke jutte alates eesti rahvaluulest kuni tänapäeva autorite loominguni. Vt lk 7

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 1 (79)

23. jaanuar 2014

uudised

uudised Tõeline maiuspala ajaloohuvilistele

Algupärase romaani võistlus

Jaanuari keskel ilmus kirjastuselt Varrak Briti ajaloolase Norman Daviese kauaoodatud ja erakordselt mahukas (1256 lk) teos „Euroopa ajalugu” Rein Turu tõlkes lõpuks ka eesti keeles. Norman Daviese põhjalik käsitlus keskendub peamistele poliitilistele lõhedele, kultuurivooludele, ühiskonnaelule ja majandusele. Kronoloogiline rõhuasetus on kesk- ja uusajal, kus võib näha tegutsemas äratuntavat Euroopa kogukonda ning geograafiline haare püüab hõlmata Atlandist kuni Uuraliteni ulatuva Euroopa kõiki osi.

Kirjastus Tänapäev on neljandat korda välja kuulutanud algupärase romaani võistluse. Tööde esitamise tähtaeg on 1. november 2014 ning auhinnafondi suurus 6500 eurot. Konkursi täpsema infoga on võimalik tutvuda kirjastuse kodulehel www.tnp.ee. Juba varem väljakuulutatud algupärase noorteromaani konkursi töid oodatakse 1. juunini 2014.

Ilmub Kurt Vonneguti elulugu

Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsub lapsi taas valima oma lemmikkirjanikku ja raamatukunstnikku. Osalema on oodatud kõik raamatusõbrad, kel vanust kuni 16 aastat. Võistlevate raamatute nimestik sisaldab 199 raamatut aastatest 2012–2013, sh 172 esmatrükki 117 eesti kirjanikult ja 100 eesti kunstniku pilte 163 raamatule. Hääletamine kestab 20. veebruarini. Maakondades ja linnades korraldavad hääletust kohalikud raamatukogud eesotsas keskraamatukoguga. Samuti saab hääletada elektrooniliselt Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel www.elk.ee. XII Nukitsa konkursi võitjad tehakse teatavaks 5. aprillil Eesti Rahvusraamatukogus Tallinna raamatumessi ajal toimuval auhinnapeol. Lisaks laureaatidele kutsutakse peole hääletuses osalenud lapsi üle Eesti. Laste lemmikkirjanik ja -illustraator saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju ja rahalise preemia. Autasustatakse ka teise ja kolmanda koha pälvinud kirjanikke-kunstnikke. Nukitsa konkurssi korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast.

Jaanuari lõpus ilmub Charles Shieldsi kirjutatud Kurt Vonneguti elulooraamat „Eks ta ole”. Raamatus jälgitakse 1922–2007 elanud USA kirjandusklassiku kirevat elu, nii tema noorust, kirjanduslikku tegevust kui ka üsna keerulist isiklikku elu. Nagu Shields ütleb, oli Vonnegut harva õnnelik, aga veel harvem tegevuseta. Kuigi nii mõnigi Vonneguti teos sai kriitikutelt nahutada, olid need väga populaarsed. Raamatu avaldab Tänapäev.

Lugemisõhtud Kloostri Aidas Tallinna Ülikooli Kirjastuse ja Theatrumi koostöös leiab jaanuaris ja veebruaris aset kolmest lugemisõhtust koosnev sari, mille käigus kantakse ette Dante Alighieri (1265–1321) eepilise poeemi „Jumalik komöödia” esimene osa, 33 laulust koosnev „Põrgu”. Dante „Jumalik komöödia” on allegooria hinge teekonnast Jumala juurde. „Jumalikku komöödiat” on võimalik ka ilma ajaloolisse ja poliitilisse tausta ning hiliskeskaja mõttemaailma süvenemata nautida kui suurepärast kunstiteost, mille autor hiilgab rikkaliku kujutlusvõime ja oivalise vormitajuga. Info: Heli Allik, www.tlupress.com

Romaan 13. sajandi Eestist Veebruari keskel jõuab Eesti raamatupoodidesse esimest korda 1966. aastal Torontos Jaan Järvalase pseudonüümi all ilmunud välis-eesti ärimehe ja agronoomi Oskar Lõvi (1892–1977) kaheosaline romaan „Veretasu. Risti tähe all”, mis räägib muinas-Eestist ja ristiusustajate tulekust Eestisse. Autor kujutab ühe eesti naise, ühe küla, ühe rahva elu 13. sajandi alguses. Oskar Lõvilt on veel ilmunud triloogia „Kolm naist” ning käesoleva romaani järg „Kirikuehitajad”.

Alanud on XII Nukitsa konkurss

Igal aastal korraldatakse üleriigilisi raamatukogupäevi. Sel ajal leiab pea igast Eesti kandist mõne põneva raamatutega seotud ürituse või kohtumise.

Märka raamatukogu! Katre Riisalu

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing juhatuse esinaine

E

esti raamatukoguhoidjad on koostegutsemist oluliseks pidanud juba viimased üheksakümmend aastat. Eesti Vabariigi viiendal aastapäeval, 24. veebruaril 1923, kogunesid toonased raamatukoguhoidjad, et asutada Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing (ERÜ). Ühingut ajendas looma soov arendada Eestiski raamatukogud Euroopas nähtud ja kogetud tasemele ning pakkuda erialaseid koolitusvõimalusi. Täna on ühingusse koondunud üle kaheksasaja raamatukoguhoidja Eesti erinevaist paigust, nii suurtest teadusraamatukogudest kui ka väikestest küla- ja koolikogudest.

Palju erinevaid tegevusvaldkondi

Ühingu tegevustest olulisim ongi raamatukoguhoidja kutsega seonduv, aastaid on töötatud selle nimel, et saaksime end võrrelda Euroopa üldise süsteemiga. Pea kümme aastat on ERÜ juures olnud võimalik taotleda raamatukoguhoidja kutset, välja on antud ligi tuhat kutsetunnistust. Pädev raamatukoguhoidja teeb raamatukogust raamatukogu ja annab usaldusväärse sisu. Heaks traditsiooniks on kujunenud parimate tunnustamine, mida auhinnarahaga toetab Eesti Kultuurkapital. Kuna oma tööle pühendunud raamatukoguhoidjaid leiab Eestimaalt palju, siis anna-

me välja kümme erinevat auhinda. Nõnda valime aasta kooli-, laste- ja maaraamatukoguhoidja kõrval esmakordselt ka parima noore raamatukoguhoidja. Igal aastal oktoobris kutsume üleriigilistel raamatukogupäevadel avastama ja lähemat tutvust tegema kodukandi raamatukoguga. Möödunud aastal katsetasime lugemise populariseerimist uudsel moel ning käivitasime koostöös bussifirmaga SEBE kaugliinibussides bussiraamatukogu, see mõjus positiivse ja elevust tekitava sõnumina. Üritame sekkuda ja endast märku anda ka raamatukogude tegevust mõjutavate üleriigiliste dokumentide valmimisel. Näiteks võib tuua aastaks 2020 valminud Kultuuripoliitika arengusuunad, kus esimese hooga raamatukogud päris välja olid jäänud või Elukestva õppe strateegia, mis meid võimaliku koostööpartnerina ei näinud, ning see mõistagi puudutas meid valusalt.

Raamatukogu on oluline kogukonnakeskus

Sõltumata kehtivast riigikorrast või rahva majanduslikust seisust on inimesed alati leidnud tee raamatukokku. Seda kinnitab ka hiljutine Virumaalt pärit Metsiku küla laenuraamatukogu näitus Rahvusraamatukogus. Rahvusliku ärkamisaja kõrgperioodil külakogukonna initsiatiivil loodud raamatukogu kasutati rohkem kui sada aastat tagasi agaralt. Raamatukogud on igal ajal olnud ja ka jäänud oluliseks kogukonnakeskuseks, mis soodustavad ühistegevust.

Ka täna on rahvaraamatukogu maal üks vähestest kohtadest, mille ümber on koondunud ju enamus külaelust. Andmed kinnitavad, et iga teine elanikest on raamatukogu lugeja, külastades raamatukogu 14 korda aastas. Kui masuaastatel laenutati üle miljoni trükise rohkem kui varasematel aastatel, seega veidi üle kaheteist miljoni trükise aastas, siis praegu ostetakse ilmselt jälle rohkem raamatuid koju, ja ka laenutuste arv on veidi vähenenud.

Keda lugeja armastab?

Üks põnevamaid ja intrigeerivamaid, aga ka pingeid tekitavaim on kahtlemata raamatute laenutuste pingerida. Õige tihti osutuvad populaarseteks järjekorraraamatuteks just need, mis meedias rohkem kajastamist leiavad. Piirkonniti on erinevusi, kuid eelistatakse kohalikke kirjanikke. Nii on rahva poolt armastatud ja laenutatud autorid Erik Tohvri ja Avo Kulli. Juba mõnda aega on populaarsed elulooraamatud, Minu-sari ja muidugi eesti uudislooming. Loetavad on ka näiteks Sofi Oksaneni, Tõnu Õnnepalu, Andrus Kivirähki, Mart Kadastiku jt teosed. Kuid enim loetute hulgast leiab ka läbi aegade lastelemmikud Jussikese seitse sõpra ning Sööbiku ja Pisiku. Alles hiljuti palju poleemikat tekitanud nn Langi nimekirjad pole märkimisväärseid muutusi raamatukogudesse toonud, auhinnatud teostel on hoitud ja hoitakse ka edaspidi silma peal.

Tulekul on Tallinna Raamatumess 3. − 5. aprillini toimub Eesti Rahvusraamatukogus taas Tallinna raamatumess. Registreerimine messile on alanud, täpsem informatsioon kirjastuste liidu veebilehelt www.estbook.com.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 20. veebruaril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014


2 ilmunud

Doktor Proktori ajavann

Jo Nesbø tõlkinud Minna Salmistu 312 lk, kõva köide Populaarse norra kirjaniku Jo Nesbø doktor Proktori sarja teises raamatus on lugemist nii lastele kui ka täiskasvanutele. Leiutajast doktor Proktor ja tema sõbrad Lise ja Bulle rändavad ajaloos ringi ajavanniga, otsides professori noorusaja armastust. Nad väisavad ajaloo kuulsamaid sündmusi, mis tänu nende sekkumisele võtavad ootamatuid pöördeid.

Kardemoni linna rahvas ja röövlid Thorbjørn Egner tõlkinud Arvo Alas 144 lk, kõva köide kordustrükk Ühes väga omapärases linnas nimega Kardemon elavad vana Tobias, tädi Sofie, Kamomilla, Tommy ja heasüdamlik kordnik Bastian. Ametimeestena töötavad linnas pagar, vorstimeister, habemeajaja ja palju teisi toredaid inimesi. Linna taga vanas majas elavad aga kolm heasüdamlikku röövlit – Kasper, Jesper ja Joonatan.

Vähi vastu David Servan-Schreiber tõlkinud Mart Paberit 396 lk, kõva köide täiendatud kordustrükk Autor on selle raamatu kirjutanud vähki haigestunud inimeste jaoks, et nad võiksid saada tänapäeva teadusele vastavat, kuid tavainimese jaoks arusaadavas keeles teavet selle kohta, milles seisneb nende haigus ja kuidas nad ise saaksid kõige paremini oma tervenemisele kaasa aidata. Raamat on eriti väärtuslik, kuna selle on kirjutanud arstiteadlane, kes põdes ka ise vähki, elas selle haigusega kaua ja kes seetõttu mõistis haigestunud inimese tundeid. Kuna uurimused näitavad, et vastuvõtlikkus vähile ei ole määratud mitte ainult geenide, vaid ka eluviisiga, siis peaksid seda raamatut lugema ka kõik terved inimesed.

Kuldne taro Liz Dean 64 lk + tarokaardid illustreeritud kordustrükk 78 kaardist koosneva kaardipaki iga kaart on leidnud uue ja omanäolise ilme. Kaartidele lisatud raamatus on samm-sammult kirjas, kuidas kaarte ennustamiseks lauale laduda ning kuidas tõlgendada õiget- ja tagurpidi tarokaarte. Selle kauni komplekti taro sümbolite abil lasete heita valgust oma minevikule, olevikule ja tulevikule.

Hiina horoskoop. Kaksteist loomamärki Gerry Maguire Thompson konsulteerinud Shuen-Lian Hsaio tõlkinud Helena Niidla 224 lk, pehme köide Kes võib olla teie jaoks õige partner armastuses, kes äris? Kas aasta astroloogilised mõjud toetavad teie soovi uuele karjäärile pühenduda? Kas tuleks oma eesmärkide nimel pingutada või jõuvarude taastamiseks aeg maha võtta? Hiina horoskoop aitab teil langetada paremaid otsuseid igas eluvaldkonnas, alates kodust, tööst ja reisimisest, lõpetades sõprusega.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

12 (79) (71)23. 29. jaanuar märts 2014 2013

Ajaloohuvilise tõeline maiuspala Küllo Arjakas

juutide, mustlaste või muslimite kohtlemiseni läbi Euroopa ajaloo kuni 1990. aastateni.

ajaloolane

A

jaloohuvilisteni on taas jõudnud tõeline maiuspala – just nii saaks öelda mõni raamatugurmaan. Briti ajaloolast ja Londoni ülikooli kauaaegset õppejõudu Norman Davies’t (snd 1939) peetakse üheks juhtivaks ajaloolaseks Euroopa uuema ajaloo ja Teise maailmasõja tundmises. Alles paar kuud tagasi andis Varrak välja Norman Daviese viimase tähtteose, 910-leheküljelise raamatu „Kadunud riigid. Euroopa peaaegu unustatud ajalugu”, mille originaal ilmus Suurbritannias 2011. aastal. Nüüd saab kättesaadavaks Daviese n-ö suure läbimurde raamat. Selle originaal ilmus 1993, kordusväljaanne 1997. Raamat muutus 1990. aastatel kohe eriti just ajaloolaste ja diplomaatide, aga ka laiade ajaloohuviliste ringkondades kohustuslikuks kirjavaraks.

Rikkalikult detaile

Peatükke täiendab valik vahetekste, kokku umbes kolmsada. Lisaks on peatükkides Norman Daviesi sõnade kohaselt veel „kuprad”. Need on teatud sündmuste detailsed kirjeldused, mis on otsekui fotosuurendused. Need illustreerivad kitsamaid teemasid, mis samas ulatuvad üle aegade voolu. Iga osa lõpp on samuti eriline: peatükk lõpeb ühest omapärasest vaatenurgast nähtud laiapanoraamse hetkepildiga kogu maailmajaost. Milles seisneb Daviesi kirjutatud Euroopa ajaloo võlu? Kindlasti mitte vaid selles, et tegemist on huvitava ning väga mahuka ajalooraamatuga. Selliseid ilmub ikka. Oluline on siiski üldine lähenemine. Just see raamat oli 1990. aastatel üks esimesi tõsiseid katseid revideerida senist, n-ö läänekeskset lähenemist ajaloole ning pöörata pea võrdset tähelepanu kõikidele Euroopa osadele. Sestap pole imestada, et Daviesi käsitlus tõlgiti kohe mitmesse keelde. Isegi ehk veidi imelik, et meie keelde jõuab see teos alles 2013. aasta lõpul. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Norman Daviesi tähtsaks teeneks saab pidada tähelepanu osutamist iseendast küll lihtsale tõsiasjale, et Ida- ja Kesk-Euroopa tähenduse tavapärane eiramine lääneriikide ajalookirjutuses ei võimalda adekvaatselt mõista mitmeid Euroopa ajaloo võtmeepisoode.

Mahukas ja panoraamne

Raamatus on koguni 1256 lehekülge ja igati hea tõlketöö on teinud Rein Turu. Siin on 12 väga mahukat peatükki, mis annavad panoraamse ülevaate Euroopa minevikust alates esiajaloost kuni 1990. aastate alguseni. Autor kinnitab eessõnas: „Raamatu originaalsus kui selline seisneb vaid materjali valikus, ümberkorraldamises ja esitamises. Peaeesmärk oli Euroopa ajaloo ajaliste ja ruumiliste raamide paikapanemine ja küllalt kõikehõlmavate teemade võtmine sellesse raamistikku, et jätta mulje saavutamatust ter vikust”. Kindlasti tuleb rõhutada, et silmapaistev osa käsitlusest on pühendatud Ida-Euroopa ajaloole, mis on liidetud selliste teemade käsitlusse nagu barbarite sissetungid, renessanss või Prantsuse revolutsioon. Teadupoolest esitatakse need teemad sageli vaid Lääne-

Euroopa ajalugu

Kaart raamatust.

Euroopa ajaloo kontekstis. Tähelepanu on pööratud suurtele rahvusriikidele, aga ka omariikluseta rahvastele. Pole

unustatud tänases mõistes mitmesuguseid vähemuskogukondi, alates keskaja ketseritest ja pidalitõbistest kuni

Norman Davies tõlkinud Rein Turu 1256 lk, kõva köide

Kas jumalad oskavad arvutada? Triinu Tamm tõlkija

„J

umalate aritmeetika” on Eesti päritolu Prantsuse kirjaniku Katrina Kalda teine romaan, mis on nüüd Anti Saare tõlkes ilmunud ka eesti keeles. Originaali kohta ilmusid Prantsusmaal mitmed kiitvad arvustused, entusiastlikke sissekandeid leidub kirjandusblogides ja teos sai ka Prantsuse Akadeemia kirjandusauhinna Prix du Rayonnement de la langue et de la littérature françaises, millega pärjatakse omi või välismaa autoreid, kes on andnud panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. Kui Katrina Kalda eelmise raamatu „Eesti romaan” (e. k 2011, Varrak, tlk Anti Saar) kandvaks teljeks olid kirjanduslikud mängud, siis „Jumalate aritmeetikas” näitab autor, et suudab igati usutavalt kirjutada ka psühholoogilises võtmes. Raamatu peategelane Kadri Raud on kolmekümnendates aastates naine, kes on 1989. aastal koos emaga Prantsusmaale emigreerunud, seal hari-

Katrina Kalda Caenis Boréalese kirjandusfestivali raames intervjuud andmas.

duse saanud, töötab koolis kirjandusõpetajana ja valmistub kirjutama väitekirja soome-ugri folkloorist. Tema tundeelu on see-eest üsna ummikus, suhted ei edene ja mõte lapsesaamisest tekitab ainult õudu. „Muinasjuttudes on lihtne armastada, sest armastus on seal alati ülev. Päriselus tuleb lisaks armastamisele olla valmis jääma naerualuseks. Armastus näib kaunis vaid eemalt; kui veidi läheneda, hõivavad kogu ruumi grotesksed detailid. Ei asjad ega kehad suuda püsida tun-

nete kõrgusel: sukad vajuvad pahkluudele krussi, põis täitub kõige ebasobivamal hetkel, rinnahoidja ei tule haagist lahti ja nina otsa ilmub vistrik just nii oodatud kohtingu päeval.” (lk 54) Kuigi Kadri on suurema osa oma elust elanud Prantsusmaal, näib ta endiselt hõljuvat kahe maa vahel, olevat lõhestunud teiste (perekonna, ühiskonna) ootuste ja omaenda tahtmiste vahel, ja ega need viimasedki alati selged ole. Võid küll elada Pariisis, koguni Paradiisi tänaval, ikka tundub, et kusagil on mingid jõud, mis sind omatahtsi siia-sinna paiskavad. Raamatu motoks on katkend Christa Wolfi teosest „Medeia hääled” ja nagu Medeiat, kummitavad hääled minevikust ka Kadrit, temagi perekonna kohal näib lasuvat saladus. Sellest saladusest tahab Kadri aru saada, nagu ka vanaema Edast, oma isast Juhan Rauast ja eelkõige muidugi iseendast. Nii hargnebki lugeja ees lahti ühe suguvõsa lugu, mis osutub lausa eeskujulikult tüüpiliseks 20. sajandi Eesti pere looks. Seda valgustavad ühelt poolt Kadri päeviku sis-

sekanded, teisalt vanaema Edale saadetud Lisbeth Tamme kirjad Tomski oblastist, Kargasokist, kuhu viimane on küüditatud. Romaanis on niisiis kõrvuti olevik ja minevik, sammhaaval hakkab lugeja kõiges selles lugude virvarris selgemalt nägema, nagu peategelane Kadri isegi. Nii mõnedki küsimused saavad lahenduse, teised jäävadki õhku. Üritades mõista oma lähedaste saatust ja dešifreerida jumalate aritmeetikat, näib Kadri jõudvat äratundmisele, et ehk polegi kõige selle taga muud kui hulk inimlikke tehteid, mis sõltuvad paljuski juhustest, eelkõige aga inimesest endast.

Jumalate aritmeetika Katrina Kalda tõlkinud Anti Saar 176 lk, kõva köide


www.varrak.ee

ilmunud Ühel talveööl Simon Sebag Montefiore tõlkinud Kersti Unt 400 lk, kõva köide 1945. aasta Moskva. Parajasti siis, kui tähistatakse võitu Hitleri üle, kostavad lasud ja surnult jäävad lebama kaks noort inimest, noormees ja neiu. Tegu ei ole lihtsalt kahe tavalise inimesega, sest hukkunud on Moskva eliitkooli kasvandikud, kõrgete parteitegelaste lapsed. Nii tulebki leida vastus küsimusele, kas tegu oli mõrvaga, kokkulepitud enesetapuga või riigivastase vandenõuga. Uurimist hakkab juhtima Stalin ise. Simon Sebag Montefiore romaan põhineb asetleidnud sündmustel ning selles esinevad mitmed ajaloolised tegelased. Oma õhkkonnalt seostub see kindlasti Montefiore eelmise romaaniga „Sašenka”.

Emmanuelle 1. raamat. Inimsuse õppetund Emmanuelle Arsan tõlkinud Pille Kruus 240 lk, pehme köide Sadu tuhandeid eksemplare müünud erootikaklassikasse kuuluv romaan „Emmanuelle” ilmus esiti 1959. aastal anonüümselt ja 1967. aastal Prantsuse diplomaadi abikaasa Emmanuelle Arsani autorinime all. Sündmustiku alguses lendab 19-aastane sarmikas prantslanna Emmanuelle Pariisist Bangkokki, kus töötab tema ärimehest abikaasa Jean. Juba lennureisi ajal astub üliseksuaalne neiu vahekorda mitme tundmatuga. Peagi sulandub Emmanuelle Bangkokis resideeruvate Lääne kodanike hedonistlikku seltskonda, kus tal arenevad erootilised suhted Prantsuse krahvinna Ariane’i, teismelise Marie-Anne’i ja punapäise ameeriklanna Bee’ga.

Enne külma Henning Mankell tõlkinud Kadri Papp 376 lk, pehme köide 21. augusti õhtul 2001. aastal saab Ystadi politsei kummalise telefonikõne. Keegi väidab, et on näinud Marebo järve kohal põlevaid luiki. Kurt Wallander sõidab järve äärde, et uurida, mis seal on juhtunud. Wallanderiga on kaasas tema tütar Linda, kes mõne nädala pärast asub tööle Ystadi politseisse. Nad ei leia järve äärest midagi. Aga juba kõigest mõne päeva pärast helistab endast väljas talumees ja teatab, et keegi on ühe tema mullikatest surnuks põletanud. Kõik vihjab sellele, et jõhkrad teod on mõne loomapiinajast sadisti kätetöö. Jäljed viivad Guajaana džunglisse ja kristlastest viimsepäeva kummardajate juurde.

Surmaosak Deborah Crombie tõlkinud Juhan Habicht 184 lk, pehme köide Nädalake lõõgastavat puhkust on just see, mida Scotland Yardi peainspektor Duncan Kincaid vajab. Ent kui mullivannist avastatakse surnukeha, lõpeb Kincaidi puhkus enne kui see alatagi jõudis. Üks tema uutest tuttavatest on surnud ning üks hotelliasukas peab olema tapja. Panused tõusevad pärast seda kui toimub veel üks mõrv ning Kincaid ja tema noor assistent Gemma James tõmmatakse peadpööritavasse mängu, kus tagaaetav naudib tapmist liigagi palju. Deborah Crombie on kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on keskaja kirjandus. Varem on ilmunud Kincaidi ja Jamesi tegemistest jutustav romaan „Kõik saab korda”.

3

Varrak

1 (79) 23. jaanuar 2014

Noppeid Varraku tõlkeilukirjanduse aastast Krista Kaer peatoimetaja

V

iimasel ajal rõhutatakse suuremate raamatupoekettide edetabelitele viidates üha rohkem, et eestlane armastab lugeda Eesti kirjanikke. See suundumus oli muidugi ennustatav kas või selle põhjal, mis on toimunud Soomes, sest ka seal on viimasel aastakümnel saanud lugejatele üha olulisemaks just kodumaised autorid. See ei tähenda aga sugugi seda, et tuleks unarusse jätta tõlkekirjandus, sest ilma teadmiseta, mis toimub maailmakirjanduses, kipub meie oma maailm pisut kopitama. Tõlkimise võimalused on meil isegi Skandinaaviamaadega võrreldes nagunii tagasihoidlikumad ja valikuid tuleb põhjalikumalt kaaluda. Ja isegi hoolikal valimisel jääb suur osa maailmast ikkagi eesti keelde vahendamata, sest nagu juba öeldud, võimalused on väiksemad. Tiraažid on kahanenud, hinnad seetõttu kasvanud ning osa tõsise välismaise ilukirjanduse austajaid loeb seda nagunii originaalkeeles. Varrak on püüdnud ikka usinalt mujal maailmas olulisi teoseid ka eestlastele vahendada ning 2013. aastal ilmus „Moodsas ajas” ja „20. sajandi klassika” sarjas ja üksikraamatutena paarkümmend heas tõlkes väärtkirjandust esindavat raamatut. Neid kõiki siin eraldi käsitleda pole võimalik, seepärast nopin välja mõned, millele tahan veel kord tähelepanu juhtida.

Elav klassika

20. sajandi klassika ei tähenda sugugi seda, et selles sarjas ilmunud raamatud on klassikaks tituleerimise tõttu kaotanud midagi oma elavusest või ligipääsetavusest. Nii näiteks kuulub „Augie Marchi seiklused” Saul Bellow haaravamate ja idealistlikumate teoste hulka. Kohati pikareskse romaani mõõtu välja andev ja kogukas raamat suudab jutustada nii kangelase seiklustest kui ka tema sisemaailma kujunemisest ja muutumisest muutuvates oludes ja rahutus maailmas. Bellow Augie March on inimene, kes peab lööma maailmas läbi oma jõul ja oma mõistuse abiga ning see tal ka tõesti õnnestub. Tänapäeval on see ise elus hakkama saamise usk, mis kunagi kõige selgemalt just USA-s väljendus, kindlasti ka Eestisse jõudnud ning just seepärast võiks „Augie Marchi seiklused” mõtlemisainet pakkuda ka nooremale rahvale, kelle jaoks Bellow kunagine tulek meie tõlkekirjandusse liiga kaugesse minevikku jääb.

Moodne aeg teel klassikaks

„Moodne aeg” jätkab aga endiselt autorite avaldamist, kellest enamik on teel klassikuks saamisele. Nii näiteks ilmus möödunud aastal järjekordne raamat Michel Houellebecqilt, mis sai 2010. aastal Goncourt’i preemia. Sedapuhku vaatleb ta tänapäeva kunstimaailma ja seal askeldavaid inimesi. Seekord on Houellebecqil õnnestunud kirjutada raamat, mis on ühtaegu küüniline ja naljakas, ning tuua teiste tegelaste seas

ilmunud Kaksteist I osa Justin Cronin tõlkinud Peeter Villman 328 lk, pehme köide Cronin jätkab sealt, kus jäid pooleli „Teekonna” seiklused, kuid kandub ka tagasi, aega enne seda kui vallandus viirus, mis tekitas maakeral katastroofi. Inimesed püüavad endiselt mingil moel mõista, kuidas uues olukorras elada. Keset kõike seda kõnnib endiselt Amy, mõistatuslik tüdruk, kes liigub ringi otsekui lunastaja. Cronini sünget maailmalõpunägemust eristab paljudest teistest samalaadsetest romaanidest kindlasti see, et tegu on väga hästi kirjutatud raamatuga. Enne „Teekonda” oli Cronin kirjutanud väga viimistletud proosat ning tema stiil ja kirjutamisoskus teevad äärmiselt nauditavaks ka selle põnevustriloogia.

Kuningate viimane argument

FOTO PÄIVI PALTS

sisse ka iseennast, andes huvitava tõlgenduse autori surma mõistele. Kummalisel kombel on „Kaart ja territoorium” just see raamat, mida on hinnanud mitmed lugejad, kellele Houellebecqi varasemad teosed on olnud vastuvõetamatud. A.S. Byatti samuti „Moodsas ajas” ilmunud „Lumm” on selle praeguseks Inglise kirjanduse Grand Old Lady positsioonile jõudnud kirjaniku esmatutvustus eesti keeles, kuid loodetavasti ei jää see viimaseks. Bookeri preemiaga auhinnatud raamat annab aimu sellest, kui põnev võib olla kirjandusteadus, sest ühest kogemata avastatud kirjast saab alguse sündmuste jada, milles jätkub ainet mitmeks keskmiseks romaaniks. Tegevus toimub nii Victoria-aegsel kui ka 1980ndate lõpu Inglismaal ning proosa vaheldub luulega ja teksti on põimitud legendid ja muinasjutud. Ning lõpuks on teoses tegu ka kahe kauni armastuslooga. Võib veel lisada, et Dame Antonia Byatt tuleb mai lõpus toimuvale HeadRead kirjandusfestivalile. Kirjandusfestivalil on võimalik kohtuda ka huvitava luuletaja ja prosaisti John Burnside’iga, kelle „Uppumiste suvi” maalib lummava pildi inimestest põhjamaises looduses ning ahvatlustest ja ohtudest, mida nende inimeste fantaasia selle looduse ja legendide mõjul loob. Iga lugeja võib ise otsustada, kas uskuda üleloomulikke võrgutajaid ja nende pettemaailma või püüda kiigata nende kangastuste taha ning avastada seal kainestavalt mõjuva reaalsuse.

Fantasy-sugemed ja peavoolu kirjandus

Kokkupuutepunktid reaalsete ja kusagil mujal mõõtmes eksisteerivate maailmade vahel on olemas nii Neil Gaimani raamatus „Ja tee lõpus on ookean”, kui ka Haruki Murakami suurteose „1Q84” esimeses kahes raamatus.

Kui Gaiman oli tuntud juba enne selle seni viimase täiskasvanutele mõeldud romaani ilmumist, siis nüüd on ta saanud tõeliselt kuulsaks ning pälvinud ohtralt tunnustust. Iseenesest sageli käsitletud teema lapsepõlvega hüvastijätust ja täiskasvanuks saamisest on ta osanud lugejani tuua meeldejäävalt ja lüüriliselt ning päris kindlasti ei saa seda ühegi jäiga žanri piiresse suruda. Suurbritannias hääletati „Ja tee lõpus on ookean” aasta parimaks raamatuks. Fantasy-elemente võib leida ka Haruki Murakami raamatust „1Q84”, mille üks peategelane, Aomame, astub 1984. aastal Jaapanis maha kiirteelt ning leiab end paralleelmaailmas, aastas 1Q84. Selles maailmas on tema saatus ja armastuse otsingud mõistatuslikult seotud kirjanikuks pürgiva Tengo ning noore, kauni ja saladusliku naise saatusega, kelle varikirjanikuks on Tengo hakanud. Murakami raamat on nagu aardelaegas, kust võib leida mitmeid eri kirjandusstiile, viiteid, ootamatusi ning lehekülgi, mis pakuvad ehedat lugemisnaudingut. Kõik eelpool mainitud raamatud on juba ilmunud ja loodetavasti ka lugejad leidnud või neid leidmas. Uue aasta algul võib aga kinnitada, et aasta esimesel poolel on tulekul üsna mitmed huvitavad raamatud, mille autorid on lubanud osaleda HeadRead kirjandusfestivalil. Nii näiteks on Lionel Shriverilt eesti keeles ilmumas romaan „Suur vend”, John Banville’ilt tema Alex Cleave’i triloogia esimene raamat „Varjutus” ning Partick McGabe’ilt tema tõenäoliselt kõige populaarsem raamat „Hommikusöök Plutol”. Varraku järgmise aasta tõlkekirjanduse plaanid nende teostega muidugi ei ammendu ning jätkuvad mõlemad tõlkekirjanduse sarjad, kuid väärtteoseid ilmub ka sarjaväliselt.

Esimese seaduse triloogia 3. raamat Joe Abercrombie tõlkinud Allan Eichenbaum 656 lk, pehme köide Lõpp on lähedal. Logen Ninefingersil võib jätkuda jõudu veel vaid ühe võitluse jaoks – kuid see saab olema vägev. Inkvisiitor Gloktal on liiga palju ülemaid ja liiga vähe aega – tema võitleb teises sõjas. See on salajane võitlus, kus keegi ei saa end turvalisena tunda ja kus kedagi ei või usaldada. Uniooni kuningas lamab surivoodil, talunikud mässavad ja ülikud püüavad troonile pääseda. Maailma saaks päästa vaid Esimene Maag, kuid sellega kaasnevad riskid. „Kuningate viimane argument” on Joe Abercrombie „Esimese seaduse” triloogia kolmas ja viimane raamat.

Kellavärgiga ingel Cassandra Clare tõlkinud Krista Suits 400 lk, pehme köide Lightwood, Wayland, Herondale, Penhallow... Nimed, millega Cassandra Clare’i „Surmava arsenali” sarja lugejad on juba tuttavad, ilmuvad selles romaanis jälle nende ette – muutunud on ainult aeg ja koht, kus hargneb teose sündmustik. Nefilimide varasema põlvkonna võitude ja kaotuste tunnistajaks on kuninganna Victoria aegne udune London ning sündmuste keerises tüdruk Tessa. Tessa on ihuüksi võõras linnas, teadmata oma sünget sünnisaladust ning oskamata aimata, et teda jahib tema erilise võime pärast okultistlike ringkondade mõjuvõimsaim isik – kurjakuulutav Magister.

Üks talvenädal Maeve Binchy tõlkinud Tiiu Loog sari „Varraku ajaviiteromaan” 304 lk, kõva köide Iirimaa lääneranniku kõrgel rannakaljul asub lagunev Kivihäärber − kuni tuli Chicky, naine, kes tahtis unustada minevikku ja puhus sellesse paika uue elu. Nüüd võtab hotell külastajaid vastu suure sooja köögi ning sellise südamlikkusega, millele vähesed suudavad vastu panna. Winnie on tavaliselt suuteline kõige paremaid lahendusi leidma, kuni ta avastab end viibivat lausa põrgulikul puhkusel. John jõuab kohale hetkeotsuse ajel, kui selgub, et ta on Shannoni lennujaamas oma lennukist maha jäänud.


4

www.varrak.ee

Varrak Varrak

12 (79) (71)23. 29. jaanuar märts 2014 2013

Lemmikud 2013 Tiia Laul

turundusjuht

I

nimesi on ikka huvitanud kõikvõimalikud edetabelid ja kirjastaja mätta otsast vaadatuna on lausa eluliselt oluline olla oma raamatutega aeg-ajalt müügiedetabelite eesotsas. Müüginumbrite põhjal on edetabeleid kerge koostada, aga küsimus, kas kõige enam müünud raamatud ka emotsionaalselt inimestele kõige enam pakuvad, jääb ikka õhku. Sageli ostetakse raamat sotsiaalse surve mõjul, aga selle lugemiseni tegelikult ei jõutagi. Äärmiselt põnev oleks teada, kas praegu, kus Eestimaa kodudesse on ostetud ilmselt tuhandeid „Matemaatika õhtuõpikuid”, toimub tõepoolest õhtust õhtusse hoogne matemaatika tudeerimine... Varraku müügiedetabelid näitasid, et kõige enam osteti poodidest Indrek Hargla romaani „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”, millele järgnesid Mart Kadastiku „Kevad saabub sügisel” ja Isabelle Fougere’i „Mikside raamat” lastele. Suures Eesti Raamatuklubis näitasid suuremaid müüginumbreid aga hoopis Gustavus Hindman Milleri „Unenägude seletaja”, „Õpilase entsüklopeedia” ja Gerry Maguire Thompsoni „Hiina horoskoop”. Eelneva põhjal on üsna keerukas ennustada, mis võiksid olla 2013. aastal Varraku raamatute hulgast lugejate lemmikud. Selle väljaselgitamiseks korraldas kirjastus väikese aastalõpu-

Oskar Lõvi elu ja ajalooromaanid Malle Kiirend toimetaja

O küsitluse, kus veebis või paberil sai vastata küsimusele, mis oli 2013. aastal Varraku välja antud raamatutest vastaja arvates kõige parem. Küsimusele vastajaid oli üle 800 ja nimetati 160 raamatut, millest paarkümmend oli välja antud küll varasematel aastatel. Nii suur lemmikraamatute arv näitab, et pea iga Varrakus kirjastatud raamat leidis tee vähemalt mõne lugeja südamesse. Nii nagu poodide müügiedetabelis, osutus ka lemmikraamatute valimisel ülekaalukalt võitjaks Indrek Hargla romaan „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”. Üllatuslikult saavutas aga lemmikute pingereas teise koha Zoja Gabovitši raamat „Minu tee reanimatsioonist homöopaatiani” ja kolmandaks tuli müügiedetabelis alles neljakümnenda koha saanud Andrus Kivirähki „Liblikas”.

Lugejate 10 lemmikraamatut: 1. Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja” 2. Zoja Gabovitš, „Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani” 3. Andrus Kivirähk, „Liblikas” 4. Pille Petersoo, „Nami-Nami. Maailma maitsed 1” 5. J.K. Rowling, „Ootamatu võimalus” 6. Indrek Hargla, „Süvahavva” 7. Michel Houellebecq, „Kaart ja territoorium” 8. Juta Raudnask, „Tervislikud ürdid ja vürtsid” 9. Kristel Vilbaste, „Eesti allikad” 10. Ragne Värk, Andra Kalda, „Retseptisahtel käsitöökapis”

skar Lõvi (1892 Viljandimaal — 1977 Montréalis) oli Peterburi ülikooli lõpetanud agronoom ja ärimees, kes töötas Peterburis, Turkestanis, Ukrainas, Pariisis, Eestis, Saksamaal, Rootsis ja Kanadas. 1944. aastal põgenes ta Eestist Rootsi ja suundus 1950. aastal Kanadasse. Juba koolipõlves tundis Oskar Lõvi huvi ajaloo, muinasjuttude ja muu vanavara vastu. Kirjutama ja oma töid avaldama julgustasid teda paguluses Artur Adson ja Aino Kallas. Aino Kallase meelest oli Lõvi tugevus tema teoste dramaatilisus. Lõvi teoste peategelased on naised, keda ta pidas hingeliselt huvitavamaks kui mehi ja kelle tundeid ning mõtteid ta oskas usutavalt ja haaravalt edasi anda. Oskar Lõvi avaldas oma romaanid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Nii ilmusid Torontos romaani „Kolm naist” esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega „Veretasu” (1966), „Risti tähe all” (1966) ja „Kirikuehitajad” (1970). Ajaloolistes romaanides on autor valinud toimumispaigaks Henriku Liivimaa kroonikas esimest korda mainitud Avispea küla, mis asub Virumaal. Peategelase, külavanema Kotso tütre Linda ilu võrdleb üks noor krahv Riia

Oskar Lõvi.

FOTO ERAKOGUST

linnuses Madonnaga, kui soovib teda maalida. Autor jälgib külaelu ja ajaloosündmuste taustal oma peategelase elukäiku — abielu Avispea maleva pealiku Õnnemeelega, poegade saatust, suhteid õe Jutaga ja hiies toimetava küla nõiaga, vangistust Riia all laagris ja linnuse müüri ehitamist seal, armastust traagilise saatusega augustiinlasest preestri Johannese vastu ja lõpuks õnnelikku kristlikku abielu noorpõlve armastatu Võttelega.

Veretasu. Risti tähe all Oskar Lõvi 392 lk, kõva köide ilmub veebruari keskel

www.eksa.ee

Eesti Keele Sihtasutus

Kus on Krulli pesa? Carolina Pihelgas

L

uuletaja ja tõlkija, esseisti ja õppejõu Hasso Krulli 50. juubeliks on ilmunud autori enese koostatud kogumik „Pesamuna”. Pealkirja järgi võiks justkui arvata, et „Pesamuna” on midagi pisikest ja armsat, mis mahub kenasti pihku, aga ei – raamat on siiski pigem parajalt pirakas, üle kaheksasaja lehekülje, ja koosneb kahest eraldiseisvast osast: „Pesast” ja „Munast”, esseedest ja luuletustest. Kuivõrd eraldiseisvad nad tegelikult on, ei saagi päris kindel olla, sest Krull ühendab oma loomingus mängleva kergusega erinevaid tasandeid, nii võivad tema esseed vahel mõjuda nagu luuletused ja luuletused nagu esseed.

Raamat kui pikem rännak

Kindlasti ei ole tegu sümmeetrilise läbilõikega Hasso Krulli loomingust, sest kogumikust ei leia näiteks kirjutisi kirjandusteooriast, psühhoanalüüsist ega paljudest muudest teemadest, millega Krull tegelenud on; samuti pole siin esindatud kõik luulekogud. „Pesamuna” taotlus on pigem võtta kokku üks pikem rännak, üks mõtisklus, mis veereb mööda mäekülge alla nagu lumepall ja on seal veerenud juba hea hulk aega. Erinevas laadis tekste seovad siin ühed ja samad mütopoeetili-

sed teemad. Ja kuigi müütide geograafiline haare on lai, jõutakse varem või hiljem ikka eesti mütoloogia ja soomeugri müüdi juurde, sest Krulli arvates on soomeugrilus „kõige võimsam isetekkeline kultuurihoovus Eestis.” (lk 239). „Pesa” koondab viimase kümne aasta jooksul kirjutatud esseid ja artikleid eesti pärimuse ja mütoloogia vallast, mille keskne tegelane vembuvana trikitab juba kogumiku esimeses essees „Loomise mõnu ja kiri” (2006). Esseede kõrval on „Pesas” ka veeuputusest ja loomislugudest jutustav eepos „Meeter ja Demeeter” (2004) ja tõlked Paul Radini kirjapandud winnebago lugudest. Pesa on justkui suur mõisteline ja mõtteline raamistik, mis on siit ja sealt, raagudest kokku kantud; nii ameerika põlisrahvaste juurest kui ka soomeugri maastikelt. Mune on pesas aga mitu ja nad kõik on veidike eri suurust ja värvi; on heledamaid ja tumedamaid, täpilisi ja tähnilisi, pikergusi ja päris ümaraid.

Varajased ja hilisemad luulesarjad

„Muna”, kogumiku teine pool, ongi väga kirju, sest hõlmab autori loomingut tervelt veerand sajandi jooksul. Siiski ei ole „Muna” mitte luulekogudest tehtud valik, vaid luuletuste sarjad on esitatud täielikult, nii nagu nad raamatuna ilmu-

ilmunud Haridusleksikon

Luuletaja ja tõlkija, esseist ja õppejõud Hasso Krull. sid. Mõni luulesari on ka päris varajane, kirjutatud kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses; „Kaksikkirved” (1990) on varem üldse avaldamata, „Osa/Tervik” (1987-89) aga tükati ilmunud ainult ajakirjanduses. Neid varajasi luulesarju iseloomustab vormimäng ja eksperimentaalsus – näiteks mittelineaarne graafilisus ja sõnalised uperpallid –, mis hilisemates kogudes on taandunud. Üllatav on seegi, kuidas Krulli luulesse juba üheksakümnendate algul ilmuvad sümboolsed märksõnad, mille ümber keskendub tema nullindate esseistika ja luulelooming: labürint, jumalannad, spiraalsus jne. Hasso Krulli „Pesamuna” on teejuht ühte müütilisemasse ja poeetilisemasse tegelikkusesse. Ja kui küsida, et kus võiks olla Krulli enese pesa, millistes

FOTO CAROLINA PIHELGAS

neist jäneseaukudest, siis vast ikka seal, kus sinikirju lind oma munad muneb, seal, kus kaksikkirved kõmistavad.

Pesa Hasso Krull 420 lk kõva köide

Muna Hasso Krull 384 lk kõva köide

Rain Mikser 282 lk kõva köide Haridusleksikon koondab endas 43 artiklit hariduse ja kasvatuse olulisematest märksõnadest. Artiklid sisaldavad märksõnade inglise-, saksa, prantsuse-, soome ja venekeelse vaste, levinumad definitsioonid, valdkonna arenguloo, aktuaalsed probleemid tänapäeval, olulisimad rahvusvahelised organisatsioonid ja erialased ajakirjad ning olemasolu korral lühiülevaate valdkonna uurimistraditsioonist Eestis. Leksikon on mõeldud kogu haridusüldsusele, eriti aga hariduse valdkonna üliõpilastele, õpetajatele, õppejõududele ja haridusametnikele.

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013 Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik 1222 lk, kõva köide Kirjakeele sõnaraamat, mis hõlmab eelkõige kirjakeele kui üldrahvalikult kasutatava ja ühtseima keelekuju sõnavara. Tänapäeva keele sõnaraamat, mis esitab keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame. Suunav ja soovitav sõnaraamat, mille autorid mitte ainult ei kirjelda keelendeid, vaid ka hindavad, mis on hea ja mis halb keel.


www.tnp.ee

Tänapäev

5

Tšempioni sündmusterohke elu

ilmumas

1 (79) 23. jaanuar 2014

ilmumas Kuuromaan Marina Moskvina tõlkinud Toomas Kall sari „Punane raamat” sarja kujundus Jüri Jegorov 268 lk, kõva köide Ootamatult on Venemaale saabunud kapitalism. Kuidas peab uutes oludes hakkama saama naine, kelle mees on eluvõõras kunstnik ja kes ise on eluvõõras kirjanik? Kuidas teenida oma loominguga niigi palju, et osta ainsale pojale korter? Kuidas kohaneda muutuva maailma ja muutuva maitsega? Marina Moskvina (snd 1954) alustas raadioajakirjanikuna ja lastekirjanikuna. Nn tõsisemates žanrites, sh reisija romaanikirjanikuna jätkates tõi ta neisse kaasa oma päikeselise fantaasia ja huumori.

Monumendimehed. Liitlaste kangelased, natsidest vargad ja ajaloo suurim aardejaht Robert M. Edsel ja Bret Witter tõlkinud Matti Piirimaa 468 lk, kõva köide „Monumendimehed” on isikulugu – lugu inimestest, kelle algne ülesanne Teises maailmasõjas oli vähendada võimaliku kahju tekitamist erinevatele rajatistele. Sõja edenedes, kui jõuti üle Saksamaa piiri, keskenduti varastatud või muul viisil kaotsi läinud taieste sobivatesse hoiupaikadesse viimisele ja omanikele tagastamisele.

[bubble] Anders de la Motte tõlkinud Kadri Papp 400 lk, kõva köide Samal ajal kui HP Mängu raudsest haardest välja püüab rabeleda, alustab Rebecca uut karjääri PayTagi kasvava IT-impeeriumi turvaosakonnas. Kuid vanast pangaseifist leitud esemed tekitavad talle muret, ning taas on ta sunnitud abi palumiseks pöörduma salapärase Tage Sammeri poole. Kas too on tõepoolest isa vana sõber, või on asi nii, nagu HP väidab – tegelikult on Sammer MänguJuht? [bubble] on viimane osa Anders de la Motte menukast krimisarjast, mille varasemad osad on [geim] ja [buzz].

Mängides rääkima Ly Laane, Riin Naestema illustreerinud Jaanika Laende 314 lk, pehme köide Raamat sisaldab mänge eesti keele käänete õppimiseks, harjutamiseks ja kinnistamiseks funktsioonide kaupa. Käänete tähenduste omandamist toetab rikkalik pildimaterjal. Raamat on mõeldud kasutamiseks lapsevanematele, õpetajatele, logopeedidele ja eripedagoogidele ning ka eesti keele kui võõrkeele õpetamiseks.

Paari ja pere kognitiivkäitumisteraapia Põhjalik abimaterjal klinitsistile Frank M. Dattilio tõlkinud Ragne Kepler 368 lk, pehme köide Maailma juhtivamaid kognitiiv-käitumisterapeute Frank M. Dattilio annab põhjaliku pere- ja paariteraapia kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) mudeli. Käsitletakse neurobioloogia, kiindumuse, emotsionaalse regulatsiooni valdkondi, asetades erilise rõhu skeemi ümberstruktureerimisele süsteemiteraapia taustal.

Rein Piiber

K

urt Vonnegut sündis 1922. aastal Indianapolises pere kolmanda, noorima lapsena. Ta isa oli mõõdukalt edukas arhitekt, ema Edith emotsionaalselt ebastabiilne naine, kelle enesetapp jälitas Vonneguti läbi terve elu. Charles J. Shields visandab Vonneguti lapsepõlve ülimalt efektiivselt, eristades kõige olulisemaks osutunud faktorid: majanduskriisi järelmid, Kurti esimesed kokkupuuted suurpere kui üksinduse vastumürgiga, enda kehtestama õppimine huumori abil, mis aitas väga kiivalt konkureerivas peres paremini toime tulla. Sama teravmeelsus saatis teda ka Cornelli ülikoolis, kus ta oli üsna ükskõikne üliõpilane, kuid väsimatu naljavend, kelle peamine huvi oli kirjutamine kolledži ajalehte. Tema akadeemiline karjäär lõppes Teise maailmasõjaga, mil ta vabatahtlikuna sõjaväkke läks. Vonnegut saabus Euroopa sõjatandrile 1944. aasta detsembris pärast ebaharilikult luksuslikku reisi. Ta vangistati peaaegu kohe ning veetis mitu pingsat kuud sõjavangina. Peagi viidi ta üle tööpataljoni Dresdenis. 13. veebruaril 1945, kui algas Dresdeni lauspommitamine, viidi ta koos kaasvangidega suhteliselt turvalisse maa-alusesse punkrisse. Sealt väljudes avanes pilt nii jahmatamapanevast õudusest, et sellest jäi Vonneguti maailmavaatesse igavene jälg. Sõja-aastatest edasi liikudes annab Shields põhjaliku ja tiheda ülevaate järgnevast enam kui 60 aastast selle keerulise, tihti vasturääkiva mehe elust ja karjäärist. Vonneguti eraelu ei olnud kunagi ei lihtne ega rahulik. Pärast abiellumist Jane Coxiga, lühikesi õpinguperioode Chicago ülikoolis ja tööd copywriter’ina General Electricu haruettevõtte avalike suhete osakonnas kolis ta perega Cape Codi Massachusettsi osariigis, kus üritas elatist teenida ilukirjandust kirjutades. Tema elu muutus võrratult keerulisemaks, kui ta õde ja tolle abikaasa mõnepäevase vahega surid, jättes maha neli väikest last, kes võeti elama Vonneguti peresse. Ühe neist lapsendas küll veidi hiljem üks lastetu sugulane. Sellest tekkinud pinged, nii rahalised kui ka

R

obert Gravesi „Kreeka müüdid”, mis ilmus esmakordselt 1955. aastal Inglismaal ja pälvis seal tiitli „kreeka mütoloogia esimene modernne käsitlus”, on üks klassikalise filoloogia põhitekste. Seda tsiteeritakse ohtralt teistes teadustekstides, kuid see on sobilik lugemisvara ka ette valmistamata asjahuvilisele. Teosest on välja antud kümneid trükke ja tõlkeid. Robert Graves (1895–1985) oli populaarne inglise kirjanik ja tõlkija, hilisemas elus Oxfordi ülikooli poeetikaprofessor, kes tundis sügavat huvi antiikaja kõrgkultuuride vastu. Ta üllitas hulgaliselt ajaloolisi romaane ning väljapaist-

Elise Puls 96 lk, kõva köide kahevärvitrükk Raamatust leiad paraja pikkuse ja õpetliku sisuga fantaasiarikkad lood, mis teevad tuju heaks ning panevad kaasa mõtlema. Tegelased sattuvad nii pahandustesse kui ka lõbusatesse seiklustesse. Muuhulgas kohtume raamatus kuulsust ihkava porgandi, marslase ja laululembese lehmaga. Sobib hästi unejutuks. Elise Puls on sündinud 1991 Pärnus, „Imelised naerupommid” on tema esimene raamat. Raamatu on illustreerinud Kertu Sillaste.

Me veel näeme

Kurt Vonnegut 1964. aastal. muud, kurnasid Vonneguti põhjalikult ja viisid sageli mitte kõige meeldivama, et mitte öelda jõhkra käitumiseni oma perekonna suhtes. Hoolimata kodusest kaosest jätkas Vonnegut usinalt kirjutamist, lihvides oma oskusi produtseerides väikesi lihtsamapoolseid lookesi ja kujundades oma originaalset stiili hiilgavate romaanidega, näiteks „Kassikangas” ja „Ürgpimedus”. Siiski jäi ta aastateks kõige ehtsamaks kultuskirjanikuks: tal oli väike, ent andunud austajaskond, kuid laiem lugejaskond temast eriti ei hoolinud. See kõik muutus aga nn suure pauguga, nimelt „Tapamaja, korpus viis” ilmumisega 1969. aastal. See on segu ulmest, autobiograafiast ja vaimukustest katkendlikus, ülimalt isikliku koega narratiivis, mis võttis kokku tema Dresdeni kogemuse ja esitas selle murtult, painavalt, nii, nagu see talle unenägudes ilmus. Raamat tõi Vonnegutile palju muudki peale jõukuse: kuulsuse ja kriitikute soosingu. See tegi temast ka avaliku elu tegelase, ja seda koormat tuli tal kanda elu lõpuni. Kirjaniku pikk, sündmusterohke elu,

FOTO TOPHAM PICTUREPOINT

mis lõppes 2007. aastal, tõi veel valuliku lahutuse esimesest naisest, keerulise abielu fotograaf Jill Krementziga, sügavad depressioonid, ühe enesetapukatse, eduka karjääri loengupidajana ning mitteametliku üksildaste ja saamatute eestkõnelejana. Vonnegutist sai Ameerika kirjanduse vastuoluline suurkuju, ühteaegu kuulus nii omal maal kui ka rahvusvaheliselt, samas oli ta ülimalt kriitiline eriti just Ameerika, aga üldisemalt ka kogu inimühiskonna suhtes. Ta oli harva õnnelik, ent veel harvemini tegevuseta ning kirjutas ühtlases tempos palju romaane ja aimeraamatuid. Paljud neist said, sageli teenimatult, kriitikutelt korraliku sauna. Aga pea kõik tema raamatud leidsid väga palju lugejaid.

Eks ta ole Kurt Vonnegut: elu Charles J. Shields tõlkinud Jana Linnart 408 lk, kõva köide

Põhjalik sissevaade kreeka mütoloogiasse Priit Põhjala

Imelised naerupommid

vaid tõlkeid ladina ja kreeka keelest. „Kreeka müütides” on Graves ühendanud oma kirjanikuande ja ajaloolasekire. Ta on ühelt poolt, jutustades ümber Antiik-Kreeka jumalate ja kangelastega seotud müüte, tavatult detailne, aga ka lugejasõbralikult ladus. Ta tugineb väga suurele hulgale allikmaterjalile (raamat on varustatud ka mahuka viitesüsteemiga) ning püüab kajastada iga müüdi ja kõigi selle variatsioonide kõiki elemente, viljeledes seejuures aga võimalikult harmoonilist narratiivset vormi. Teoses ei ole piirdutud ainult müütide põhjaliku kirjeldamisega. Iga peatüki juurde on lisatud ka kaasaegsetest uurimistulemustest lähtuv põhjalik kommentaar, mis lahkab peatükis esita-

tud müüdi (või müütide) tõlgendamise ajaloolisi ja antropoloogilisi aspekte. Kaheköitelise „Kreeka müütide” esimene köide (müüdid 1–104) ilmus eesti keeles aastal 2010. Nüüd ilmunud teine köide (müüdid 105–171) sisaldab muu hulgas ka esimest köidet hõlmavat põhjalikku nimeloendit.

Kreeka müüdid II Robert Graves tõlkinud Triinu Pakk 560 lk kõva köide

Helen Eelrand 160 lk, kõva köide Seitsmeaastane Lauren jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk omandab teispoolsusega suheldes usinalt elutarkusi, kuid tema vanemad on silmitsi raskeima väljakutsega elus. Suutmata otsustada, kas võidelda või leppida, keeravad ema ja isa, seni õnnelik abielupaar, teineteisele selja. Kumbki püüab olukorraga toime tulla omal moel. „Me veel näeme” saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.

Tumenejad Berit Veidemann 288 lk, pehme köide See juhtub üheksandale klassile eelneval suvevaheajal – Ingridi sõrmed hakkavad aeg-ajalt tumedaks tõmbuma. Ta püüab seda varjata, kuid siis ilmuvad välja inimesed, kes selle kohta midagi teavad. Need on tumenejad. Peagi selgub, et Ingridil, nagu ka teistel tumenejatel, on varjatud üleloomulikud võimed. „Tumenejad” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil kolmanda koha.

Kuidas meil asjad käivad Anti Saar illustreerinud Alvar Jaakson 136 lk, kõva köide Vassel elab ühes mõnusas Eesti linnas koos ema, isa ja väikevenna Joonaga, kes on alles poole kolmene. Siin raamatus räägib Vassel, kuidas nende peres asjad käivad – kuidas neil loetakse, kirjutatakse ja joonistatakse, süüa tehakse ja süüakse, õudusjutte räägitakse, tülitsetakse, päkapikke oodatakse, autoga sõidetakse, magama minnakse, ära eksitakse, jalgpalli mängitakse, külalisi vastu võetakse ja asju unustatakse.

Labürindijooksja James Dashner tõlkinud Mai Tõnisoo 384 lk, kõva köide Kui lifti uksed avanevad, leiab 16-aastane Thomas end suurel kiviseintega ümbritsetud väljakul teiste poiste seas. Just nagu Thomas, ei mäleta ka väljujad, miks või kuidas nad sinna sattusid. Kõik, mida nad teavad, on see, et igal hommikul avanevad neid ümbritseva labürindi kivist uksed. Ja igal ööl need sulguvad. Keegi ei taha pärast pimeduse tulekut labürinti lõksu jääda. James Dashneri romaani järgi valmib 2014. aasta sügisel 20th Century Fox’is samanimeline film (režissöör Wes Ball).


6 ilmunud

Gandersheimi Hrotsvita draamad

tõlkinud Mari Murdvee 232 lk, pehme köide Hrotsvita (u 930/935 – pärast 975) on teadaolevalt esimene keskaja naiskirjanik, ühtlasi esimene lääne autor, kelle sulest pärinevad kristliku sisuga näitemängud. Andmed Hrotsvita elust on väga napid, põhiosas kulges see kuulsas ja jõukas Gandersheimi kloostris Saksimaal. Hrotsvita teadaolev looming koosneb kaheksast hagiograafilisest värssjutustusest, kuuest riimitud proosas näitemängust, kahest ajaloolisest poeemist, ühest luuletusest ja mõningatest kirjadest. Tema draamad on kirjutatud Terentiuse eeskujul. Nende keskmes on enamasti mõni naistegelane, kelle usulisest pöördumisest või märtrisaatusest jutustatakse. Omapärane on ka Hrostvita draamade vorm – need on loodud allitereeruvas ja riimilises rütmistatud proosas ning tõlkija on püüdnud oma eestinduses leida sellele omapärasele stiilile vasteid.

The Unpredictable Workings of Culture Juri Lotman vene keelest inglise keelde tõlkinud Brian Baer järelsõna Mihhail Lotman 296 lk, pehme köide „The Unpredictable Workings of Culture” („Kultuuri ettearvamatud mehhanismid”) pärineb Juri Lotmani teadusloomingu lõpp-perioodist. Teos on varem avaldatud vene ja itaalia keeles, ingliskeelne tõlge ilmub esimest korda. Raamat arendab edasi mõttesuundi, mis on ingliskeelsele lugejale tuttavad Lotmani eelmisest kahest hilismonograafiast „Universe of the Mind” („Vaimu universum”) ja „Culture and Explosion” („Kultuur ja plahvatus”). Kõik kolm teost tegelevad küsimustega, mis köitsid teadlast ja mõtlejat tema elu lõpuaastatel: vajadus luua ühtne lähenemisviis loodus-, ühiskonna- ja vaimuelunähtustele; evolutsiooniliste ja plahvatuslike protsesside roll ajaloos; ja (kahe eelmisega tihedalt seotud) kunst kui ettearvamatuse laboratoorium. Lotmani sõbrad ja kolleegid, silmapaistvad Tartu-Moskva semiootikakoolkonna teadlased on tõstnud esile raamatu erilist tooni ja väljendusviisi. Boriss Uspenski: „Seda raamatut lugedes oli mul tunne, nagu ajaksin Lotmaniga juttu. Kuulsin tema kõneintonatsiooni, tajusin enda poole pööratud nägu. Sama tunne oli mul vanasti tema loenguid kuulates. Tundus, et ta ei räägi mitte korraga kõigiga, vaid igaühega meist eraldi.”

www.varrak.ee www.tlupress.com

Varrak Ülikooli Kirjastus Tallinna

12 (79) (71)23. 29. jaanuar märts 2014 2013

Süva- ja subkultuur enam ei vastandu

E

estis on viimase aastaga tõusnud fookusse arutlused kultuuri üle. Ühe olulise lünga kultuuri reflekteerimisel täidab värskelt ilmunud kogumik „Subkultuurid. Elustiilide uurimused”, milles üheteistkümne Eesti sotsioloogi artiklid annavad ülevaate siinsetest subkultuuridest. Rebekka Lotmani küsimustele vastab raamatu koostaja ja mitme artikli autor prof Airi-Alina Allaste. Vahetult enne „Subkultuuride” kogumikku tuli trükist Rein Raua „Mis on kultuur?”. Alustuseks küsingi: mis on subkultuur? Alustan siis Rein Raua parafraseeringuga: iseenesest võib ka subkultuuri defineerida selle järgi, et see on vajalik inimestele maailma mõistmiseks ja tähenduslikuks muutmiseks. Muidugi ei ole küsimusele võimalik lühidalt põhjalikult vastata. (naerab) Nagu raamatu „Subkultuurid” sissejuhatuses on öeldud, püüamegi seda mõistet sisuga täita. Kui kultuuri esmane, lihtsustatud konnotatsioon on kunstiline eneseväljendus, siis subkultuuri puhul on see pigem hälbelisus ja vastuolu ühiskonnaga. Mitte küll kõigi jaoks. Noortele ja Eesti kontekstis ka noortele intellektuaalidele on subkultuur pigem heroiseeritud. Väga lihtsustavalt võiks ehk öelda, et subkultuur on väiksema grupi inimeste maailmast arusaamise viis koos käitumisnormide ning sageli ka loomingulise tegevuse või selle tegevuse viljade nautimisega. Mis on üldse subkultuuri tähendus ja tähtsus kultuuris? Sõltub, millisest vaatepunktist seletada. Kui subkultuure 20. sajandi alguses Chicagos uurima hakati, siis olid kiiresti kasvavas linnas aktuaalsed teemad getostumine, noorte kuritegevus ja võõrandumine. Uuritigi palju gänge ja lihtsustatult seletati neid maailma mõtestamise viisina inimeste jaoks, kellele struktuuriliselt polnud jäänud palju võimalusi. Vaesed hariduseta noored Ameerikas, kus väärtustati üle kõige materiaalset edukust, ei saanud muuta ühiskonda, küll aga võis muuta tähendusi oma väikeses rühmas, kelle jaoks kuritegevus muutus aktsepteeritavaks. Eks sellest ajast on jäänud ka mõistele „subkultuur” külge mõningane negatiivne varjund, see on kui midagi üldiste normidega vastuolus olevat.

on subkultuuriliste trendidega sageli seotud ka kultuuriprofessionaalid. Raamatu kokkuvõttes olen käsitlenud seda teemat pisut ka ajalises perspektiivis. Näiteks oli hipide subkultuur Eestis nõukogude ajal palju väiksema ulatuse ja ühiskondliku tähendusega kui lääneriikides. Kuivõrd aga loominguline eneseväljendus oli sel ajal piiratud, oli loomeinimeste kontsentratsioon vastukultuuris tugevam kui mujal. Väidetavalt kujunes punkkultuur sellega seonduvalt kohe alguses ehk intellektuaalsemaks kui oma sünnimaal. Globaalseid trende võttis Eestis hiljem üle ka kultuuriline avangard ja nii on algselt ehk töölisklassikultuuride kohanemine Eestis toiminud teistel alustel. Tegu on esimese sellealase teaduskogumikuga. Mis seisus on subkultuuride uurimine Eestis üldse? Ilmselt on suurim subkultuuridega seonduv uurimine seotud sellesama teadusgrandiga, mille üks tulem on ka antud kogumik. Teemaga seonduvalt on tehtud bakalaureuse- ja magistritöid. Raamatusse proovisin koondada olemasolevad empiirilised uurimused ning enamik artikleid põhinebki autorite magistritöödel. Seda küll 2011. aasta seisuga, hilisematest töödest raamat ülevaadet ei anna. Tsiteeriksin siin Berk Vaheri kommentaari raamatule: „Käesolev kogumik pakub loodetavasti nii ohtralt avastamisrõõmu kui ka inspiratsiooni edasisteks käsitlusteks.” Eesti punkliikumise isa Villu Tamme 1987. aastal. Teise maailmasõja järel käsitleti Suurbritannia Birminghami koolkonnas töölisklassi noorte subkultuure kui töölisklassi kultuuri ja massikultuuri vahele tekkinud identiteedilõhe lahendust. Samuti teatud vastuhakuna ühiskonnale laiemalt, seekord aga pigem sümboolsel tasandil. Üldiselt on ingliskeelne subkultuure käsitlev akadeemiline kirjandus arenenud selles suunas, et analüüsitakse eelkõige noorte stiili-subkultuure. Tänapäeval analüüsitakse ehk enim globaalseid trende ja enam ei räägita vastuhakust, vaid pigem stiilieelistustest. Sirbi-kriisi ajal märkis Rein Lang, et kultuur sünnib ka väljaspool loomeliite, garaažides ja keldrites näiteks. Milline on subkultuuride tähtsus Eesti kultuuripildis? Jah, ikka, kui võtame aluseks eespool

FOTO ERAKOGUST

toodud definitsiooni, siis sünnib kultuur igal pool ja kogu aeg. (naerab) Kui läheneda spetsiifilisemalt, siis mulle tundub, et piirid subkultuuri ja süvakultuuri vahel hägustuvad, ning Eestis on see ehk selgeminigi näha kui mõnes suuremas riigis. Mõne kümnendi eest tuli põlvkondlik erinevus kultuuriinimeste seas just selle läbi esile, et nooremad tähtsustasid subkultuure ja globaalset popkultuuri, vanemad aga hoidsid enam kinni rahvuskultuurist. Nüüdseks ei ole sellised vastandused küll täielikult kadunud, aga enam mitte ka ülearu teravad. Süva- ja subkultuuri miksimine on muutunud üsna enesestmõistetavaks – pean siinkohal silmas, et samal üritusel võivad esineda näiteks klassikalise muusika korüfeed koos noorte DJ-dega, kes mängivad kõige uuemat elektroonilist muusikat. Eestis

Kas kogumik on loetav ka näiteks inimesele, kes lihtsalt tunneb pungi vastu huvi? Eesti punki käsitlev artikkel on raamatus täitsa olemas. Lihtsalt ja selgelt kirjutatud ning peaks andma ülevaate lugejale ka sel juhul, kui ta sellest varem midagi ei teadnud. Sama kehtib ka artiklite kohta metal’ist, hiphopist, mootorratturitest ja paljust muust.

Subkultuurid koostanud Airi-Alina Allaste 396 lk, pehme köide

Iidsetes raidkirjades on kirjas ajatud väärtused Martti Kalda

M

aurya dünastia (4.–2. saj eKr) kolmas kuningas, „jumalate poolt armastatud” Priyadarśin Aśoka (võimul u 274/268 – 234/232 eKr) on Vana-India aja- ja kultuuriloos omandanud legendaarse kuulsuse. Ajalooline valitseja on pea täielikult oma ajaloolisuse minetanud ja legendide udusse mähkunud. India ajaloo huvilistele on ta suur valitseja ja indialastele eeskuju, maailma budistidele Buddha õpetuse propageerija ja levitaja, sest Aśoka raidkirjad kuulutavad budismil baseeruvat kohmakat humanismi.

Lisaks mitmete maade (Kreeka, Rooma, Hiina, Tiibet, Sri Lanka jt) ajalooallikatele ning valdavalt budistlikele legendidele on ent kaljudel ja kivisammastel meieni säilinud ka arvukalt Aśoka raidkirju. Kahesaja Aśoka uurimise aasta jooksul on avastatud umbes nelikümmend erinevat tekstiversiooni umbes viiekümnest kohast tänases Indias, Nepalis, Pakistanis ja Afganistanis.

Teos keskendub Aśoka raidkirjadele

Sissejuhatusest leiab lugeja kogu vajaliku taustateabe nii Aśoka kui ka ajaloolise isiku, aga ka kui legendide kangelase kohta.

Samuti on nimetatud kõik ajalooallikad, tehtud kokkuvõte Maurya ajastust ja Aśoka uurimise ajaloost, kõneldud Vana-India epigraafikast (teadus raidkirjadest) ja raidkirjade keelest. Kõige peamisena leiab India-huviline sissejuhatusest aga Aśoka raidkirjade põhjaliku sisuanalüüsi, mis paljastab, et hoolimata oma propagandistlikust iseloomust kannavad kuninga tekstid ka selliseid heaoluühiskonna igikestvaid väärtusi nagu sallivus, hoolimine, usuvabadus, moraalsus, vägivallatus, võrdsus seaduste ees. Seega on raamat Aśoka raidkirjadest kinnitus inimlike väärtuste tähtsusest, omamoodi mine-

viku etalon tänapäeva tarvis. Ning seda mitte üksnes India, vaid kogu maailma inimestele.

Paeluv lugemisaines

Teise osa monograafiast moodustavad Aśoka raidkirjade tõlked. Tekstid on grupeeritud temaatiliselt, ajaliselt ja kohati ka leiukohtade järgi: väikesed ja suured kaljuediktid, aramea- ja kreekakeelsed tekstid, suured ja väikesed sambaediktid, koopakirjad. Tekstigruppe saadavad lühikesed sissejuhatused, tekstid on põhjalikult kommenteeritud. Käsitlus Aśoka raidkirjadest on mõeldud lugemiseks nii asjatundjaile ja spet-

sialistidele kui ka lihtsalt ajaloo- ja kultuurihuvilistele. Ühiskondliku, religioosse ja eetilise sisu tõttu on tõlgitud tekstid paeluvaks lugemisaineseks kõigile, keda puudutab

Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadarśin Aśoka raidkirjad tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda 351 lk, pehme köide


www.tea.ee

TEA Kirjastus

7

Õigesti toitudes terveks

ilmunud

1 (79) 23. jaanuar 2014

Adik Levin

MD, Ph.D, MSc.D, FABM

O

leme 21. sajandi teises kümnendis. Meie kõrgtehnoloogiline meditsiin on teinud tõsise „tiigrihüppe” ja osutatavad raviteenused on tihti samaväärsed kui teistes arenenud riikides. Eriti häid tulemusi on saavutatud intensiivravi, kardioloogia, neurokirurgia ja kirurgia alal, ka uurimis- ja diagnoosimisvõimalused on tunduvalt paranenud. Nende positiivsete tulemuste taustal on aga oluliselt suurenenud krooniliste haiguste – südame- ja veresoonkonnahaiguste, liigesepõletiku – hulk. Tohutult on lisandunud diabeetikuid, ja mis kõige hullem, haigestuvad järjest nooremad inimesed. Suureks mureks on saanud 21. sajandi katk – ülekaalulisus. Meie tulevik on pehmelt öeldes tume, kuna meie igapäevase toidulauaga seotud krooniliste haiguste hulk suureneb ja sellega kaasnevad probleemid saavad tulevikus olema väga kulukad.

Kuidas edasi?

Pakuksin välja kolm võimalust. Elada nii, nagu siiani. Süüa nii, nagu siiani. Unustada see, et mitte iga maitsev toit pole kasulik. Uskuda pealiskaudseid toitumissoovitusi. Kahjuks ongi suurem osa inimesi läinud seda teed. Teine võimalus: muuta oma elu kardinaalselt. Kolida maale, hakata ise mahetoitu kasvatama, pidama piima saamiseks kitse jne. Selliseid inimesi on iga aastaga üha rohkem. Ning minu arvates kõige õigem võimalus – elada julgelt 21. sajandis ja teha oste supermarketites, kuid teha selgeks, millised toidud just minule sobivad ja millised mitte. Õppida ära lahustoitumise süsteem ehk mida millega koos ja mida lahus süüa. Teiste sõnadega – läheneda igale inimesele individuaalselt.

Mida tähendab tervislik toitumine?

Enne kui rääkida individuaalsest toitumisest, peatuksin lühidalt tervislikul toitumisel. Räägitakse ju alatasa, et inimene peab toituma tervislikult. Seepärast olen tihti spetsialistidelt küsinud, mida tervislik toitumine tähendab. Alati vastatakse abstraktselt, et inimene peab toituma balansseeritult, tasakaalustatult. Mida see tähendab? Mis ühele inimesele on tasakaalustatud, ei pruugi seda teisele olla. Jääb mulje, nagu oleksime kõik ühte nägu ning ühesuguse seedetrakti ja immuunsüsteemiga. Julgen vastu vaielda ja väita, et too laialt kasutatav ühetaoline nn tervisliku toitumise käsitlus on hakanud elule jalgu jääma. Kohasem on rääkida ÕIGEST toitumisest. Inimese tarbitav toit laguneb tänu seedetrakti ferment- ja immuunsüsteemile lõpp-produktideni ehk amino- ja rasvhapeteni ning glükoosini. Need lõpp-produktid ongi

Dr Nasseem M. Malouf 216 lk kõva köide „Diabeet” on ülevaatlik terviseraamat, mis sisaldab rohkesti praktilisi näpunäiteid, kuidas toitumisharjumusi ja elustiili muutes suhkurtõppe haigestumist ennetada või haigust kontrolli all hoida.

Kvaliteetjuhtimine igaühele. Olemus, rakendamine ja arendamine Heino Levald 128 lk pehme köide Raamat selgitab kvaliteetjuhtimise olemust ning käsitleb kvaliteetjuhtimissüsteemi loomist ja arendamist. Lähemalt tutvustatakse HL meetodit ja arvutitarkvara HELMET.

Loomade fantastiline maailm Belinda Gallagher 512 lk kõva köide „Loomade fantastiline maailm” on rikkalikult illustreeritud kogupereteos, mis pakub teadmisi ja põnevat meelelahutust nii lapsele kui ka loomasõbrast täiskasvanule. Raamatust leiab palju huvitavaid fakte kõigi loomaliikide kohta ning ohtralt mänge ja tegevusi loomariigi tundmaõppimiseks. Omandatud teadmisi saab proovile panna viktoriinides.

Mis on muutunud?

Julgen väita, et krooniliste haiguste plahvatusliku sagenemise üks peapõhjus on meie toidulaual viimase 50–70 aasta jooksul aset leidnud muutused. Aastatuhandeid sõi inimene praegusega võrreldes vähem ja tema toit oli ökoloogiliselt puhas, inimese seedetrakt oli sellega kohanenud. Viimastel aastakümnetel toimunu on aga meie seedetraktile ja immuunsüsteemile tohutult koormav. Siit ka probleemid ehk krooniliste haiguste võidukäik.

Diabeet. Õige toitumine ennetab ja ravib

Supertoiduained ja supertoidud – igaühele oma. „tellised”, millest me koosneme. Seedimisprotsessi optimiseerimiseks peaks alati teadma, missugused toidud just sinule sobivad ja missugused toidud ei ole eriti soodsad. Valides endale sobivad (ja kindlasti kvaliteetsed!) toidud, saab oma tervist ja elukvaliteeti oluliselt parandada.

Supertoiduained ja supertoit

Hea abimees toitumisalaste otsuste tegemisel on ka äsja TEA Kirjastuse välja antud raamat „Maailma supertoiduainete praktiline entsüklopeedia”. Sellest väga mahukast ja hästi illustreeritud teosest saame kõigepealt teada, mis teeb toiduainest supertoiduaine ehk mida see mõiste endast kujutab. Mõisted „supertoiduaine” ja „supertoit” ei ole teadusterminid ega mingite konkreetsete parameetritega reguleeritud märgised. Need on toiduained ja nendest toiduainetest valmistatud toidud, mis mõjuvad meie tervisele ja heaolule teiste ainetega võrreldes paremini. On toiduaineid, mis sisaldavad märkimisväärselt palju antioksüdante (nt mustikad, apelsinid ja tomatid), flavonoididerikkaid toiduaineid (nt punane vein ja šokolaad), seedetrakti tervist ja glükoosi-ainevahetust parandavaid kiudainerikkaid toiduaineid jne. On aeg saada aru, et seedetrakt ja seal toimiv immuunsüsteem ei ole konteiner, kuhu võib visata kõike, ja teha endale selgeks, mida süüa ja missuguseid toite oma toidulaual kindlasti vältida.

Mõistkem oma vajadusi

„Maailma supertoiduainete praktiline entsüklopeedia” aitab oma vajadusi mõista ja toitumisharjumusi vastavalt vajadusele ümber korraldada. Raamatust leiab põhjalikku informatsiooni paljude juur- ja puuviljade kohta ning

omandatud teadmised aitavad kindlasti ka otsustada, mida väärtuslikku ise oma aias või olemasoleval maalapil kasvatada. Supermarketites leiduv rikkalik valik on meid paljuski „ära rikkunud”, kuid me ei tea ega mõtle, kuidas on seal müüdavad juur- ja puuviljad kasvatatud. Ise endale toitu kasvatades saame tagada, et see sisaldab võimalikult vähe nitraate ja pestitsiide. See artikkel võib tunduda väga reklaamihõngulisena, kuid kinnitan, et juba mitu aastat ei esinda ma ühtki äriühingut ja minu eesmärk on arstseeniorina anda inimestele suunitlus, kuidas saaks ka ise ennast aidata ja mitte loota ainult farmakoloogial rajanevale, nõndanimetatud tõenduspõhisele meditsiinile. Loomulikult on krooniliste haiguste puhul vaja ka ravimeid, kuid ennekõike peame võtma omaks mõtte, et suuresti saame ka ise ennast aidata. Eneseharimine „Maailma supertoiduainete praktilise entsüklopeedia” abil aitab meil toidukülluse oludes paremini hakkama saada ja teha õigeid valikuid.

Maailma supertoiduainete praktiline entsüklopeedia Suurima väega ehk maailma mõjuvõimsamad toiduained sõnas ja pildis + 150 tervisliku toidu retsepti supertoiduainetest energia saamiseks, kehakaalu vähendamiseks ning hea vormi saavutamiseks Audrey Deane 256 lk kõva köide

FOTO RAAMATUST

TOP 2013 TEATMEKIRJANDUS 1. Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur 2. Maailma riikide taskuentsüklopeedia 3. Eesti omavalitsuste taskuentsüklopeedia

SÕNARAAMATUD 1. Soome-eesti-soome taskusõnastik 2. Eesti-soome vestmik 3. Inglise-eesti-inglise taskusõnastik

LASTE TEATMEKIRJANDUS 1. Sari „Väike loodusesõber” 2. Suur talve- ja jõuluaja käsitööraamat lastele 3. Ajaloo fantastiline maailm

LASTE ILUKIRJANDUS 1. Eesti loomajuttude ja -salmide kuldraamat 2. Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat 3. Kolm päkapikku

Kas TEAte? TEA Kirjastuselt on viie aasta jooksul ilmunud üksteist erinevat „Kuldraamatut”. Mitmes „Kuldraamatus” on ainult Eesti autorid ja Eesti aines? Vastuse palume saata 31. jaanuariks info@tea.eu. Lisage meili ka oma nimi ja telefoninumber. Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm TEA Kirjastuse kinkekaarti väärtuses 25 eurot. Võitjate nimed avaldame TEA kodulehel www.tea.ee.

Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat koostanud Eve Leete 240 lk kõva köide „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat” on tore kogupereraamat, mis on täis nalja ja naeru, lusti ja lõbu, rõõmu ja vallatust, aga ka kavalust, ulakust, väikesi äpardusi ja üleannetust. Uues kuldraamatus on nii sõnamängulisi, humoorikaid ja vaimukaid luuletusi kui ka vigurlikke jutte. Raamatust leiab haaravaid naljalugusid alates eesti rahvaluulest kuni tänapäeva autorite loominguni.

ilmumas Suur lemmiklooma tohterdamise käsiraamat Chris Pinney ~800 lk kõva köide ilmub veebruaris 2014 „Suur lemmiklooma tohterdamise käsiraamat” on kõigile suure südamega inimestele, kes tahavad hoolitseda oma lemmiklooma eest targalt ja armastavalt − olgu selleks lemmikuks siis kas koer, kass, lind, kala või mõne eksootilise liigi esindaja nagu tarantel või skorpion. Sellest põhjalikust lemmikloomi käsitlevast raamatust saab asjatundlikku nõu mitmetel teemadel: lemmiklooma valimine, ennetav tervisekaitse, toitmine, koolitamine, haigused, esmaabi, anatoomia, loodusravi, lemmikloomaga reisimine ja veel palju-palju muud.


8

www.varrak.ee www.canopus.ee

Varrak Canopus

1 (79)2 (71) 23. jaanuar 29. märts 2014 2013

Sädelevalt vaimukas ja tapvalt irooniline Lagle Räga

Palamuse raamatukogu juhataja

M

aughami romaan „Karussell” kujutab 20. sajandi alguse eluolu Inglismaal. Raamat keskendub inimsuhetele, tooniandjaks kõrgema seltskonna kombed ja moraal(itus). Kirjaniku eesmärk on välja tuua erinevate inimtüüpide iseloomuomadused ja mõista, mis ajendab üht või teist tegelast käituma just nii, nagu ta seda teeb. Maughami inimhinge kirjeldamisoskus on üdini nauditav, tema tabav sõnaosavus inimeste iseloomu edasiandmisel võtab lihtsalt tummaks. Raamat on otse tulvil sädelevalt vaimukaid seltskondlikke dialooge, toon näite ühest dr Frank Hurrelli küünilisuse puhangust lõbusal koosviibimisel: „Mõelge, kui väljakannatamatult tüütu on abielu, ja igal juhul hoidku Jumal mind mõtlemisvõimelise naise eest. Kui ma üldse kunagi abiellun, siis ainult oma kokaga.”

Maughami lemmiktegelane

Romaani võtmefiguurideks on kolm tegelaste paari, keda ühendab üks Maughami läbi aegade kõige veetlevamaid karaktereid, meeldivalt vaimukas ja iseseisev vanatüdruk, välimuselt Rooma keisrinna Agrippinat meenutav miss Ley. Miss Mary Ley on 57-aastane daam, kes pärib kauge sugulase raha ning on seega materiaalselt kindlustatud. Ta on elunautleja, vallaline, et mitte oma vabadust kaotada. Ja vabadus on tema jaoks suurim õnn siin elus. Tema erili-

ne hobi on manipuleerimine oma lähisugulaste ja tuttavate eludega. Just miss Ley suhu paneb kirjanik lauseid, mis on raamatu kõige filosoofilisemad. Selge, et miss Ley on kirjaniku ja ka minu lemmiktegelane „Karussellis”. Miss Ley südamesõber dr Frank Hurrell on 40. aastates poissmees, kes mõlgutab mõtteid elu olemusest. Ta leiab, et rikkus, kultuur ja tsiviliseeritus lämmatavad hinge. Ta ihkab kogeda elu ehedal kujul, elada hetkes, lihtsalt, tajuda kirgi, tundeid, näha elu ja surma. Frank tahab oma rutiinsest elust arstina loobuda ning maailma rändama minna, ja teenida söögiraha kohapeal. Miss Ley vastab selle peale: „…niipea, kui üks asi rutiiniks muutub, lakkab see sinu jaoks olemast see õige.” Ja lisab: „… mitte keegi, kes pole vaba rahateenimise murest, ei saa end vabana tunda.”

Praosti tütre abielu sureva poeediga

Esimese tegelastepaari üks osapool on 40. aastates praosti tütar miss Bella Langton, kelle maitsemeele ja graatsia puudumist kompenseerib ülemäärane praktiline heatahtlikkus. Bella on vanatüdrukuna masendunud, et noorus on möödas ja ees ootab pikk ja üksildane keskiga. Kuid siis armub Bella endast 20 aastat nooremasse poeeti, Herbert Fieldi. Ta imetleb poisi siirast vaimustust kõigest ilusast looduses ja kunstis. Bellat hämmastab Herberti hardus ja aupaklikkus Jumala ees. Naine ise ei tunne säärast südamelähedust Jumalaga, kuigi elab vooruslikku ja kombekat elu.

Enne Herbertiga kohtumist oli Bella lihtsalt niisama olemas. Koos Herbertiga muutub naise elu elamisväärseks. Kuid Bella isa, auväärne toompraost, on abiellumise vastu: kooselu tütre staatusest madalama mehega ei ole seisuste osas ranges ühiskonnas aktsepteeritav. Kui isa temast lahti ütleb, nendin Bella kurvalt: „Mitte miski ei muuda inimese südant kalgimaks kui vooruslikkus.”

Suurilmadaami abielurikkuv kirg

35-aastane suurilmadaam Mrs Grace Castillyon on oma blondeeritud juuste ja üleliigse puudrikihiga näol väike ja kena, talle meeldib end eksponeerida ülisügava dekoltee, kiiskavate kalliskivide ning labase ja kriiskava naeruga. Mrs Castillyon avastab, et on narruseni armunud noorde elumehesse Reggiesse, kes aga on paras ihnuskoi. Noormees himustab vaid proua aadlitiitlit ja säravaid kalliskive. Et noor armuke teda ei hülgaks, annab Mrs Castillyon Reggiele raha, et too härrasmehena nende lõbustuste eest tasuks ning ülejäänud raha võib too kelm oma tasku pista. Loo arenedes muutuvad ka Mrs Castillyoni arusaamad (seda küll tänu miss Ley sekkumisele), ta adub, mis siin elus on kõige tähtsam ning ka käitub vastavalt.

Vastuoluline aumees

Kõige vastuolulisem tegelaskuju romaanis on Basil Kent, kes püüab elada nii vooruslikult kui võimalik. Ta abiellub oma seisusest madalama kõrtsiplikaga, sest vaene tüdruk jäi temast lapseoote-

W. S. Maugham oma kodus villa Mauresque'is Prantsuse Rivieras. le. Basili põhimõte on, et kui ta juba patustas, siis peab ta vastutama oma teo tagajärgede eest. Kuid see põhimõttekindlus toob Basili eraellu vaid häda ja viletsust, sest oma hinges on ta armunud hoopis oma mõttekaaslasesse Mrs Hilda Murray’sse, kes toetab mehe kirjanikukarjääri. Basil Kenti kirjutamisannet kommenteerides mõtiskleb miss Ley suureks kirjanikuks olemisest: „…selleks, et saavutada kirjanduses kuulsust, on vaja teatavat sisemist ürgsust /…/ Et inimesi tõeliselt liigutada ja neile mõju avaldada, pead sa omama täielikku mõistmisvõimet, ja seda saavutad sa ainult juhul, kui sinus on midagi üldiselt kogu inimkonnale omast…”

Elu kui merereis

Raamatus sõlmitakse kokku neli abielu ning aset leiab viis surma. Ma ei saanud romaani käest panna terve viimase

saja lehekülje vältel, sest tegelaste elude lõpplahendused täitsid raamatu viimase veerandi. Miss Ley arvates saab elu võrrelda merereisiga: „Miks mitte lahkudes elust, öelda: mul on olnud nii ebaõnne kui ka õnne, ning kõik mu piinad said naudingutega tasutud; ja kuigi mu ohtuderohke merereis ei viinud mind mitte kuhugi, ja kuigi ma naasen vana ja väsinuna sadamasse, kust kõik mu lootused alguse said, olen ma rahul, et olen elanud.”

Karussell W. Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 432 lk kõva köide

Mitte ainult ühe eesti pagulase lugu Kersti Kivirüüt

„Õ

de Veera” on kirjanik Ira Lemberi õe elusaatuse lugu. See on lugu lootusest, tööarmastusest, visadusest. See on väga isiklik lugu Ira Lemberi perekonnale, ent julgeksin öelda, et see on ka väga isiklik lugu igale eestlasele, seal hulgas ka mulle. Pole siinmail suguvõsa, keda neljakümnendate kaos poleks vähem või rohkem valusamal määral riivanud. Oma lähedaste esivanemate kannatusi on raske unustada. Julgen väita, et Siberi assotsiatsioonid on eestlase kollektiivses alateadvuses pigem nälg, surm ja raske töö kui kullakaevandused ja metsiku looduse ahvatlev eksootika. Hoolimata süngest meeleolust, mida Siberi kannatuslood valdavalt tekitavad, on mul hea meel, et neid on kokku kogutud, publitseeritud ja ka võõrkeeltesse tõlgitud. Siberi tragöödia kõrval näib isegi kohatu rääkida pagulaste kannatustest. Seda enam, et aastate möödudes jõudsid paljud neist tunduvalt paremale elujärjele kui enamik siiajääjaid. Kuid ka neist lugudest on väga vaja rääkida meie ajaloo ja identiteedi tervikpildi nimel.

Pagulane Veera

Veera on pagulane. Ta on üks neist ligi 80 000 eestlasest, kes punavõimu terrori

Õed Ira Lember ja Veera Kriisa Decaturi järvel lõbusõitu tegemas.

eest läände põgeneb. Ta on põgenemise hetkel veel liiga noor, et mõista oma valiku lõplikkust. Teadmatus süstib lootust ja lootus annab jõudu tegutsemiseks. Kui lootus naasta koju tagasi hääbub, sünnib uus lootus oma elujärje parandamiseks võõrsil. Veera nakatav optimism on toeks ka teistele kaaspagulastele nii sõjajärgses Saksamaa linnakeses Geislingenis kui ka hiljem Ameerika Ühendriikides Illinoisi osariigis. Kuna tegemist on dokumentaalromaaniga, siis kandub Veera elujõud üle ka lugeja-

FOTO ERAKOGUST

le. Veera saatus, õigemini tema suhtumine saatusesse õpetab meile, et ei tohi elu tagasilöökidele alla anda.

Harri Kriisa karakter annab värvi kogu raamatule

Väljakutseid kohtab Veera mitmeid nii medõena, eestlasena võõrsil kui ka lihtsalt inimesena. Kuid raskemaiks osutub neist abikaasa Harri saatuslik atakk. Kuigi just Veera on läbi aastate olnud sõjas invaliidistunud Harrile toeks ja jõustajaks, paneb Harri äkiline lahkumi-

ne Veera elutahte proovile enam, kui varasemalt läbitestitud diskrimineerivad märkused Geislingeni haigla peaõe poolt, kurnavad olmeraskused ja migratsioonibürokraatia kadalipp. Just Harri karakter annab „Õde Veera” dokumentaalsele süžeele ilukirjanduslikku värvi. Harri sentimentaalsed kiindumused küll vanasse klaverisse või järveäärsesse suvemajasse annavad aimu pagulase melanhoolsest üksindusest ja iginärivast koduigatsusest, mis Veera olemises, tema südikuse ja vitaalsuse varjust nii värvikalt silma ei torkagi. Veeral ja Harril on ka lapsed. Raamatu lehekülgedel kajastuvad identiteediprobleemid laste kasvatamisel pole ehk võõrad tänapäevagi majanduspõgenikele. Veera on eneses kindel: „Kuigi elati Eestimaast kaugel ja hoopis teisel mandril, oli ikkagi iseenesestmõistetav, et eestlaste lapsed said esimesena suhu oma emakeele, see polnud teisiti mõeldavgi.” (lk 104). Tekib küsimus, kas see printsipiaalne hoiak on üldomane ka eestlastest uusemigrantidele.

Nauditav lugemismaterjal

„Õde Veera” raamatut soovitangi esimeses järjekorras lugeda uus-väliseestlastel. Võib-olla tunnete Veera olekus ja käitumises ära needsamad omadused,

mis aitavad eestlasel võõrsil edukalt ellu jääda. Aga võib-olla aitavad needsamad omadused eestlasel ka kodus paremini hakkama saada? Seega võiksid raamatut mõtestatult lugeda ka kodueestlased. Võib-olla Veera hakkamasaamist toetavad iseloomuomadused ei olegi eestlase rahvusliku psühholoogilise portreega seotud? Ehk on lootmine üldinimlik tugevus? Seega võiksid seda raamatut lugeda kõik, kes on kordki tõstatanud küsimuse: kuidas jaksata, kui enam ei jaksa. „Õde Veera” on igati nauditav lugemismaterjal. Mulle isiklikult on väga sümpaatne, et Ira Lember valis oma õe päevikute avaldamiseks just ilukirjandusliku võtme. Ehk tänu sellele mõjubki Veera lugu mullegi nii isiklikult, nagu oleks see kirjutatud hoopis minu vanatädist, kes samuti 1944. aastal põgenikusaatuse kasuks otsustas.

Õde Veera Ira Lember 220 lk, kõva köide

Ajaleht RAAMAT (jaanuar 2014)  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you