Rein Sanderi uus aiaraamat Kirjastuselt Varrak ilmus aiandushuviliste seas tunnustatud autori Rein Sanderi uus raamat „Koduaia ilupuud ja -põõsad”. Raamatus on vaatluse all enamik ilupuid ja -põõsaid, mida Eesti oludes kasvatada saab. Teada-tuntud liikide ja sortide kõrval tutvustatakse ka päris uusi või meil veel vähe levinud taimi, mille kasvatamist tasuks kindlasti proovida. Vt lk 5

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 4 (82)

kolumn

uudised Prima Vista 2014

Vaadake parem kohe headread.ee Kirjandusfestival HeadRead toimub sel aastal kuuendat korda, sedapuhku 28. maist 1. juunini. Nagu meil ikka, püüame pakkuda tihedat kava ning luua tasakaalu heade välisautorite ja parimate kodumaiste tegijate vahel. Nagu meil ikka, on välisautorite nimekiri muljetavaldav. NB! Juba nädal aega enne festivali ametlikku algust teeb otsa lahti Eestiski tuntudloetud inglise kirjanik William Boyd, kes vestleb Krista Kaeraga Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail kl 16. Festivali viimasel päeval, 1. juunil on aga Kloostri Aidas võimalik kuulata ilmakuulsat nigeeria kirjanikku Ben Okrit oma luulet esitamas. Külalisi saabub maailma igast otsast – alates Mehhikost luuletaja Gloria Gervitzi näol ning lõpetades Venemaaga, kust tuleb armastatud lastekirjanik Eduard Uspenski. Nagu meil ikka, on kodumaiste kirjanike nimekiri muljetavaldav. Vaid mõned näited. Valdur Mikita jutustab 31. mail koos Piret Pääriga kirjanduse tagasi oma lätete juurde. Festivalil on võimalus näha Tõnu Õnnepalu ja Peeter Sauterit Draamateatri maalisaali laval, on võimalik kuulata Jaan Kaplinskit oma venekeelseid luuletusi lugemas ning jälgida siinseid meesluuletajaid esitamas naisluulet ja naisluuletajaid meesluulet. Nagu meil ikka, pakume kõikvõimalikke kirjanduse jagamise ja kogemise viise. Vanalinnas, Nõmmel ning Kadriorus saab võtta ette kirjanduslikke jalutuskäike – tuleb ennast enne lihtsalt registreerida (retk@headread. ee). Kolmapäeval võib kõndida vanalinnas kohvikust kohvikusse, et erinevaid eesti luuletajaid kuulata ja lõpetada päev Mart Juure luulediskol. Laupäeva õhtul on võimalik osaleda Vikerraadio otseülekandel, populaarse saate „Luulelahing” lõppvõistlusel. Pühapäeval saab mõtiskleda Niguliste muuseumi luulemissal ja lasta suvealgus endasse Koidu tänava „Kapsastes”, kus – nagu meil ikka – keedetakse kokku üks maitsev keelepudru ja sõnakapsad. Olgu lisatud, et eelmainitud sündmused on vaid mõned saluudid meie festivali tulevärgis. Vt ka www.headread.ee

Jan Kaus korraldustoimkonna liige

17. aprill 2014

7.–10. maini 2014 täituvad Tartu tänavad kirjandusega, sest juba üheteistkümnendat korda vallutab linna kirjandusfestival Prima Vista. Seekordne festival kutsub üles mõtlema noorusele ja nooruslikkusele. Tartu kirjandusfestivali Prima Vista 2014 matroon on Kristiina Ehin ja nagu ikka, laieneb ka sel aastal Prima Vista üheks päevaks Tartust väljapoole, seekord Rakveresse, kus kirjanduspidu toimub 10. mail.

Tuhat lehekülge teatrimälestusi Kas meie elu üle otsustavad nimesed, kes loevad, või need, kes ei loe? See küsimus oli fookuses aprilli alguses Tallinnas toimunud raamatumessil. FOTO TEET MALSROOS

Kes loeb Eestis raamatuid? Annika Koppel

Eesti Rahvusraamatukogu kommunikatsioonijuht

E

esti Rahvusraamatukogus 3. –5. aprillini toimunud Tallinna raamatumess tõstis fookusesse laste ja noorte lugemise. Messi ajal toimunud Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi pealkiri „Kas laps loeb?” on raamatu ja lugemise tuleviku põhiküsimus, sest kui pole enam lugejaid, siis kaovad ka raamatud. Maailm muutub, aga milliseks?

Miks lugemine nii oluline on?

Raamat on hariduse tugisammas, nagu tugipost majale – kui see mureneb, siis igaüks võib ette kujutada, mis juhtub. Raamatu lugemine on isevärki kogemus, mis arendab vaimset võimekust ja analüütilist lähenemist. Raamatu kaudu antakse edasi lugusid enese ja teiste mõistmiseks. Kogunisti nii, et kui poleks romaane, poleks ka rahvust. Kokkuvõtvalt nõnda resümeeris aegade jooksul tarkade meeste öeldut Marju Lauristin, kes tegi messil ettekande „Kes loeb Eestis raamatuid?”, mis tugineb 2011. aasta uuringul „Mina. Maailm. Meedia”. Uuringut on tehtud juba mitu korda ja see annab võimaluse välja tuua aastate jooksul raamatute lugemise, soetamise ja harjumuste osas toimunud muutusi. Ettekande algus sisendas optimismi – Eesti on raamatuhuvi poolest Euroopa Liidus 6. kohal, võrreldes eelmise uuringuga 2007. aastast oleme koguni

edetabelis ettepoole kerkinud. Võime kergendatult hingata: oleme raamatule truud, käime ka teatris, inimesed siiski armastavad kultuuri. Veel on see nii. Aga... Nende arv, kes üldse ei loe raamatuid, on kasvanud üheksalt protsendilt koguni kolmekümneni. Kui küsiti viimase aasta jooksul loetud raamatute kohta, siis kõige vähem loeti raamatuid vanusegrupis 20–29. Ja muidugi – mehed loevad palju vähem kui naised. Ilukirjandust loevad mehed vähe, nende lugemissuunitlus on rohkem praktilist laadi tarbekirjandus. Kultuuri kannavad edasi naised. Vanemad naised.

Lugev klass või mittelugev?

Kui lähtuda ameeriklaste intrigeerivast teooriast, mis defineerib ühiskonda lugevaks klassiks ja mittelugevaks klassiks, siis oluline on, kui suur hulk inimesi lugevasse klassi kuulub. Kas nad suudavad määrata ühiskonnas toimuvat või on nad vähemus, kes kuskil omaette toimetab ega mõjuta midagi? Kas meie elu ja saatuse üle otsustavad inimesed, kes loevad, või need, kes ei loe? Uuringu järgi on meil aktiivseid raamatumaailmas osalejaid, kes võiks nn lugevasse klassi kuuluda, 37%. Kuid murelikuks teeb mittelugevate noorte hulk, neist 70% hulbib sihitult internetiavarustes ja nad ei loe seal raamatuid. Lugemine kui protsess on samuti muutunud ja muutumises, alates hetkest, kui sisenesime digitaalsesse maailma. Aeglast ja arutlevat lugemist jääb järjest vähemaks, see on peaaegu luksus. Marju Lauristin, kes võtab igal aastal

Tartu Ülikooli vastu uusi tudengeid, tõi välja, et noored ei ole gümnaasiumis saanud keerukama teksti lugemise ja analüüsimise kogemust ning kui nad ei lähe just filosoofiat õppima, siis nad seda kogemust hiljem enam kuskilt ei saa ka. Mis kindlasti ei tule kasuks nende analüüsimisoskuse arendamisele ja seega ka üldisele toimetulekule edaspidises elus. Inimesed, kes ei oska analüüsida, on kergesti manipuleeritavad. Internet ja e-raamat on teema, mis nõuaks eraldi käsitlust. Seni pole ükski uus meedium vanemaid päriselt välja tõrjunud, kuid muutused toimuvad. Raamatu-usku inimesed niipea ei kao, aga nende hulk on siiski vähenemas. Eesti ühiskonnas on lugev klass veel mõjukas. Otsustavaks võib saada põlvkondade vahetus. Laste ja noorte lugemishuvi kujundamisele ja arendamisele saavad ja peavad kaasa aitama koolid, raamatukogud ja iseenesest mõista kodud. Pole paremat eeskuju lapsele kui ema või isa, vanaema või vanaisa, õde või vend, kes loeb raamatut ja loeb seda ka lapsele ette, tutvustades talle sinna kätketud põnevaid maailmu. Lapsepõlves loetu jääb meelde eluks ajaks, see aitab mõista iseennast ja teisi ning võib olla abiks toimetulekul nii mõneski olukorras. Ka Tallinna raamatumessil käis palju lapsi ning loodetavasti sirguvad nendest raamatu-usku inimesed, lugev klass, kes ei lahustu internetiavarustes, vaid hoiab käes võtit lugemise võlumaailma ja avab seda teistelegi.

Omaaegse näitleja ja lavastaja Lembit Antoni (snd 1922) sulest ilmus äsja teose „Eluteatri näitelaval” III osa, mis keskendub Tartu teatrile Vanemuine ja paneb punkti tema teatrimälestustele. Raamatu andis välja kirjastus Canopus.

Ilmub Leida Rammo elulugu Aprilli keskel ilmub Eike Värki koostatud elulooraamat armastatud näitlejast Leida Rammost, kes 18. aprillil saab 90-aastaseks. „Leida Rammo värvilised maailmad” on 376-leheküljeline rohkete piltidega ülevaade Rammo elust ja teatriteest. Raamatu avaldab Tänapäev.

35 aastat teaduse kõrglainel Kirjastuselt Varrak ilmus silmapaistva mõtleja ja loodusteadlase, Briti evolutsioonibioloogi 1976. aastal avaldatud tähtteos „Isekas geen”, mis kirjeldab haaravalt, kuidas isekad ja reetlikud geenid mõjutavad halastamatult loodusliku valiku käiku ning suunavad arenguid nii organismide sees kui ka nende vahel. „Iseka geeni” ilmumisest on möödas rohkem kui 35 aastat. Nii pika aja peale kipuvad loodusteaduslikud teosed üldjuhul lootusetult vananema. Eriti veel need, mis tegelevad geenidega, ent „Isekas geen”, juba ammu klassikaks saanud raamat, ei näita veel sugugi vananemise tundemärke, kui mõned üksikud detailid välja arvata.

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 22. mail.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014

2 ilmunud

Maitse füsioloogia

Jean Anthelme Brillat-Savarin tõlkinud Külli Kressa 448 lk, kõva köide See on kentsakas raamat toidust: söögist ja joogist, söömiskommetest ja kõigest muust toiduga seonduvast. Tegu on toidukirjanduse ühe alusteosega, mis ilmus algselt 1825. aastal. Kuigi raamat kõneleb toidust ja söömisest, ei ole see kokaraamat, vaid üritab entsüklopedisti ambitsiooniga haarata kõike, mis sellesse teemasse üldse puutub: inimese meeltest ja seedesüsteemist alustades, teatud jookide ja toitude valmistamise ja tarvitamise omapäradest, ajaloosündmuste juures peatudes ja tõestisündinud lõbusate ja kurbade lugudega lõpetades. Jean Anthelme Brillat-Savarin (1755– 1826) oli Prantsuse jurist ja poliitik. Ilmudes ei teadnud raamatu autorit keegi – nimelt ilmus esimene, 1825. aasta väljaanne anonüümselt ja kui pärast Brillat-Savarini surma avastati, kes on autor, oldi üpris üllatunud, et soliidsete õigusteaduslike ja ajalooliste teoste autor on kirja pannud midagi nii kerglasel teemal nagu toit ja söömine. Raamatu kujunduses on kasutatud 19. sajandi illustratsioone, mille autor on Bertall (Charles Albert d'Arnoux, 1820–1882).

Papagoi piprapuu otsas Chris Stewart tõlkinud Mai Tõnisoo 232 lk, kõva köide Genesise asutaja Chris Stewarti „Üle sidrunite” (eesti k 2013) jutustas humoorika loo tema kolimisest kaugesse mägitallu LõunaGranadas Hispaanias. „Papagoi piprapuu otsas” kirjeldab Chrisi, Ana ja nende tütre Chloë elu kolm aastat hiljem, kus nad üritavad toime tulla nende koju sattunud inimvihkajast papagoi, Hispaania koolielu, armunud naabrite, ukse taha ilmunud ajakirjanike ja šokiga, et neile niivõrd armsat orgu võib jälle ähvardada oht vee alla kaduda.

Hambaarsti surm M. C. Beaton tõlkinud Ragne Kepler 240 lk, pehme köide Piinav valu ajab konstaabel Hamish Macbethi dr Gilchristi hambaravikabinetti. Sinna minnes valmistub ta stoiliselt oma naeratusega hüvasti jätma. Aga see, mis ta eest leiab, on veelgi vapustavam – dr Gilchristi laip. Hulk muid kahtlusaluseid peale ühe vihase abikaasa on Macbethile suurem suutäis, kui ta läbi jõuab närida. Tõendeid läbi kaaluma asudes paljastab ta mineviku, mis on ühteaegu nii ohtlik kui ka šokeeriv.

Keskendumine. Edu varjatud pant Daniel Goleman tõlkinud Ebe Kastein 336 lk, kõva köide Psühholoog ja ajakirjanik Daniel Goleman on üle 20 aasta otsinud inimteadmiste piirimailt seda, mis võiks olla uus, üllatav ja oluline. „Keskendumises” käsitleb ta tähelepanu selle kõigis aspektides, tuues rambivalgusse selle kaua alahinnatud ja vähe uuritud vaimuomaduse, mille tähtsus inimeste elude kujunemises on suurem kui esmapilgul arvata võiks. Golemanilt on eesti keeles varem ilmunud mitu raamatut emotsionaalsest intelligentsusest.

www.varrak.ee www.tnp.ee

Varrak Tänapäev

24 (71) (82) 29. 17. märts aprill 2013 2014

Vahedalt aus. Võluvalt värviline

ilmunud

Peeter ja mina

Kristiina Kass illustreerinud Kristiina Kass 120 lk, kõva köide Esimese klassi tüdruk Ingel ja tema suur vend Peeter sattuvad alailma plindrisse. Muidugi kogemata ja ilma pahade kavatsusteta. Mängutuhinas lihtsalt juhtub vahel nii, et elutuba mattub tolmukihi alla, naabritädi koeral läheb kõht lahti, naabrionule lendab sodi selga, isal murdub hammas pooleks või emale kukub tort sülle. Käesolev raamat on kordustrükk menukast raamatust.

Mari Karlson

„P

aljud inimesed on soovitanud mul mälestusi kirjutada, aga ma ei hakka kunagi kirjutama, sest ma ei viitsi,” ütleb Leida Rammo raamatu autor Eike Värgile. Otse ja ausalt. Tegelikult alustas teatriloolane Eike Värk Leida Rammo mälestuste üles kirjutamist juba 2001. aastal. Siis rääkis Leida Rammo oma õpetajatest ja kolleegidest, kuid nende juttude taga hakkas kirjutaja jaoks vormuma jutustaja enda natuur. „Võitlejahingega tõe ja õiguse eest seisja, ehe, siiras, visa, jonnakas, energiast ja teotahtest pakatav, imetlusväärne teatri- ja filmimaailma Grand Old Lady,” iseloomustab Eike Värk. Loodetavasti tõestab seda ka Leida kirevatest ja värviküllastest maailmadest kõnelev raamat.

Kirg ja värvid

„Kõike, mida Leida Rammo teinud on, on ta teinud kirega,” iseloomustab Eike Värk. „Kirglikult on ta liikunud oma unistuste eesmärgi poole saada näitlejaks. Sama kirglikult seisab ta nüüd Tallinna Linnateatri oma maja eest.” Raivo Põldmaa sõnul on Leida andnud Linnateatri rahvale tagasi lootuse ja soovi uue teatrimaja nimel tegutseda. Juba 22 aastat Tallinna Linnateatri direktor olnud Raivo Põldmaa ütleb, et Leida näol on tegemist erakordse inimesega, eriliselt vitaalse, sihikindla ja läbimõeldud tegevuskavaga persooniga. Noorena võttis Leida kätte ja läks oma unistustele järele: „Ülikooli ma ei tahtnud õppima minna, tahtsin ju teatrisse. Sain 1943. aasta sügisel Saksa okupatsiooni aegsest tööametist märgukirja, et miks ma tööl ei ole. Olin kevadel kooli lõpetanud ja oleksin pidanud tööle minema. Siis mõtlesin, et Eestisse ma ei jää. Otsustasin, et teatri pärast lähen siit ära, välismaale, sest siia teatrikooli ma sisse ei saanud. Kavatsesin minna Lääne-Euroopasse.” Eestis Leida teatrikooli ei saanud, aga Viinis võeti ta kohe vastu. „Viinis sain teatrikoolis käia vaid kolm nädalat kuni üldmobilisatsioonini, mil kool suleti nagu kõik taolised asutused.” Siis tulid pommitamised, elu Belgias ja... kõikide üllatuseks koju tagasi. Leida: „1946. aasta veebruaris, varsti pärast seda, kui ma Eestisse jõudsin,

Tallinna kadunud vaated

„Viini postmark”. Leida Rammo – Klaara Kukk ja Jüri Järvet – Martin Roll. avas tookordne Noorsooteater oma stuudio (või õpirühma). Eelnevalt toimusid sinna katsed. Ja imelikul kombel sain ma otsekohe sisse. Noorsooteatri stuudiosse tuli juhiks ja õppejõuks Ilmar Tammur. Noorena oli ta tohutult andekas.” Ja siis järgnes Teatriinstituut. Leida: „Kui ma Teatriinstituudis õppisin, siis vahepeal oli nii, et ma tegin Noorsooteatris etendustes kaasa ja Estonias assisteerisin, see tähendab, et ma olin alalõpmata saalis. Jälgisin, kuidas etendused valmivad. Kui ma ei pidanud olema instituudis loengutes, siis olin ma teatris.”

Ausus ja austus

„Ma arvan, et ma olen teiste suhtes liiga kriitiline, ” ütleb Leida Rammo. „Aga ma olen iseenda suhtes ka küllalt nõudlik. Minul on olnud teatrisse mingisugune eriline suhtumine või vastutus publiku ees. Kas on saalis üks või kümme inimest, sellel ei ole minu jaoks tähtsust, ma püüan anda endast ikka maksimumi. Inimene peab vastutama selle eest, mis ta laval teeb. Kõige enam huvitab vaatajat, mida tegelane laval mõtleb, mitte see, mida ta räägib. Ja elus on ka nii, et huvitab, mis inimene mõtleb. Tähendab: peab olema teine plaan, seda peab fikseerima, siis hakkab kõik klappima. Oluline on, et näitleja huvitavalt mõtleks. Kõik see on väga lihtne. Kõik geniaalne on väga lihtne.”

Maris Balbat on öelnud: „Leida Rammo on Eesti filmis unikaalne nähtus. Loodus on andnud talle huvitava, erakordse näo ning koos sellega ka tähelepandava näitlejaande. Eesti filmirežissöörid on ta avastanud ja korduvalt ekraanile toonud. Ning ilmnes, et mitte ainult põnev nägu ja näitlejaandekus, vaid ka eesti teatrinäitlejatega eriti varasematel aegadel ekraanil kaasnenud teatraalsus teda ei kammitsenud. Filmilinal ja teleekraanil on ta mõjunud väga loomulikuna, mittemängituna. Ja kuigi ta on mänginud ka teatris, pole teater teda „rikkunud” – või ehk ongi ta natuur, kes oma loomulikku, võltsimatut olekut kaamerate ees ei kaota.” Lea Tormis: „Leida Rammo on omapärane ja isikupäraselt huvitav karakternäitleja. Ta ei karda olla laval või filmis inetu, ei karda olla naljakas. Ta ei mõtle sellele, kuidas ta rollis välja näeb, vaid käitub tegelaskuju loomuse järgi. Leida Rammo on tugeva koomilise soonega karakternäitleja, kes ei pelga vajadusel mõjuda ka grotesksena.”

Leida Rammo värvilised maailmad Eike Värk 376 lk kõva köide

Euroopa aadete sümbol F ridtjof Nansenist sai Norra rahvuskangelane juba kahekümne seitsme aastaselt, kui ta ületas esimese inimesena suuskadel Gröönimaa mandrijää, alustades retke mitte asustatud läänerannikult, vaid elaniketa idarannikult, et lõigata ära oma taganemistee. Tema teine suurem polaarekspeditsioon tegi temast juba tõelise maailmakuulsuse. Ta ei jõudnud küll põhjapoolusele, mis oli eesmärk, kuid siiski kaugemale põhja kui ükski inimene enne teda. Aga see oli kõigest algus. Nansen oli mitmekülgne ja andekas inimene – hulljulge maadeavastaja, teedrajav teadlane, tubli diplomaat, kirjanik ja kõnemees. Lisaks oli ta väsimatu

väikerahvaste, sõjavangide, näljahädaliste ja põgenike õiguste nimel võitleja, kes sai oma humanitaartegevuse eest Nobeli rahupreemia. Tema järgi on nimetatud põgenikele mõeldud ajutine isikut tõendav dokument, Nanseni pass. Nansen oli ka üks juhtfiguure Norra iseseisvumisel Rootsist 1905. aastal. Nanseni karisma avaldas sügavat mõju nii kuningatele kui ka naistele. Paljud soovisid teda näha Norra peaministri ja isegi presidendina. Kuid Nansen ei olnud sugugi veatu. Tal oli raske keskenduda ühele asjale – või naisele. Ta ei leidnud aega oma pere jaoks ning oli sageli üleolev, terava keelega ja tujukas. „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm” on

FOTO EFI

haarav jutustus inimlikust kangelasest, kellest sai Euroopa südametunnistuse sümbol. Raamatu autor, ajaloolane Carl Emil Vogt on kaitsnud Oslo ülikoolis doktoriväitekirja Nanseni humanitaartegevusest ning avaldanud raamatu Nanseni tööst Venemaa näljahädaliste abistamisel.

Fridtjof Nansen. Mees ja maailm Carl Emil Vogt tõlkinud Elvi Lumet 424 lk, kõva köide

Aare Olander 256 lk, kõva köide Raamat pakub sadade vanade ja kaasaegsete fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raamatus puuduvad paljukäsitletud vanalinna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raudteede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobujaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi.

Timmu Ämber Stephan Pastis tõlkinud Ehte Puhang 304 lk, kõva köide „Minu nimi on Ämber. Timmu Ämber. Ma olen detektiivibüroo asutaja, president ja tegevdirektor. Raamat, mida te praegu käes hoiate, on minu detektiivielu kajastav ajalooline dokument. Kõik selles leiduvad faktid on hoolikalt üle kontrollitud. Ma tahtsin lasta pildid joonistada oma äripartneril, aga need ei tulnud tal kuigi hästi välja.”

Tõeraamat Avanejad 256 lk, kõva köide Sajad tuhanded Avanejate tänulikud lugejad on juba avanenud. Meie lõime alternatiivmeedia impeeriumi ja meie selle sulle ka avame, suure kõmakaga! Nagu ütles Einstein: „Sa avaned vist pauguga!” Tuntud parteifunktsionäär: „Selle kõrval on KaPo aastaraamat nagu tüdrukute udupiltide märkmik.” Koralliklubi Raivo: „Head Avanejate lugejad! Mingid näotud ja isikustamata olendid postitavad teile siin sellist jura, mida ühelgi valitsevat klikki süvakummardaval tegelasel masside meelepäraseks mõjutamiseks oma uudiskanalites valedena postitada ei ole võimalik!”

Robinson Crusoe Daniel Defoe tõlkinud Valter Rummel 368 lk, kõva köide Robinson Crusoe jääb laevaõnnetuses ainsana ellu ning satub üksikule saarele. Kakskümmend neli aastat ei näe ta ühtki inimolevust, kuni ühel päeval toob saatus tema saarele Reede, kellest saab Robinsoni ustav kaaslane. „Robinson Crusoe” ilmus aastal 1719 ja pani aluse ühele tänapäeva müütidest – inimese võimesse tulla toime iseenda ja loodusega, oskusesse säilitada kaine mõistus ja optimistlik meel ka rasketes olukordades. Uus trükk ilmub prantsuse köites ja 19. sajandi illustratsioonidega.

www.tea.ee

TEA Kirjastus

4 (82) 17. aprill 2014

Tarkus tarviline vara

ilmunud Väike panda otsib sõpra

Väino Eskla

aiandusagronoom Eesti Aiandusliidu puuviljanduskomisjoni esimees

Claire Bertholet 32 lk, kõva köide

Kana Kaa on armunud

T

unnustatud autori Jaan Kivistiku käsiraamat „Puuvilja- ja marjasordid. Soovitussortiment” on mõeldud laiale kasutajate ringile: see on hea abivahend nii aiandusõppurile, algajale aiarajajale kui ka vilunud aiapidajale. Hindan kõrgelt autori panust Eesti puuviljanduse arendamisse eelkõige teadmiste vahendamise kaudu. Puuviljandushuvi süstimine nii noorematesse kui ka vanematesse aednikesse on tal hästi õnnestunud. Jaan Kivistikul on läbi aastate olnud tähtis roll puuviljandusalaste õpiraamatute koostamisel, aiandusterminoloogia arendamisel ja kooli(tus)töös. Meenutagem siinkohal, et Jaan Kivistiku käsiraamat „Taim ja aednik” (TEA, 2013) jagab baasteadmisi, millele tugineb elukestev õppimine. Puuvilja- ja marjasortide kirjelduste koostamisel on aluseks nii autori enda pikaajalise töö tulemused kui ka mitme teise katsetaja ja kasvataja kogemused. Sortide soovitamisel on väga oluline välja tuua just erinevates mulla- ja ilmaoludes kasva(tata)vaid taimi. Sordikirjeldusi illustreerivate fotode kiituseks tuleb öelda, et Jaan Kivistik on jäädvustanud lisaks viljadele ka võimalikult palju lehe- ja võrseomadusi. Nii saab tema fotosid üsna hästi kasutada sortide määramisel.

Uus sort „Ligoli” rõõmustab Jaan Kivistikku. Raamatus on selgelt esitatud soovitussortimendi olemus. Mida aasta edasi, seda kiiremini ja rohkem lisandub uusi sorte, nende katsetamine ei lähe aga nii nobedasti. Kui maasikate puhul võib arvestatavaid tulemusi saada mõne aastaga, siis õunasortide usaldusväärsed andmed lasevad ennast kordades kauem oodata. Õnneks saame toetuda ka lähinaabrite kogemustele. Mida erinevamatest ilmaoludest on uudissort toodud, seda enam ja kauem ta uurimist vajab. Kui hobiaednik võib vähemtuntud „tegelasi” julgemalt soetada, siis tootmisistandiku pidaja vajab selliseid sorte, mis peavad vastu nii Maarjamaa ilmakapriisidele kui ka taimekahjustajatele. Lisaks peavad viljad meeldima võimalikult paljudele ostjatele ja pidama vastu vintsutustele.

FOTO VÄINO ESKLA

Mida pikemaealisem kultuur, seda kindlamalt vajab kasvataja veendumust tema heades omadustes. Käesolev raamat on asjalik abimees valikute tegemisel.

Puuvilja- ja marjasordid. Soovitussortiment Jaan Kivistik 224 lk, kõva köide

Taim ja aednik. Puuviljandus Jaan Kivistik 176 lk, kõva köide

3

Karine Laurent 32 lk, kõva köide Ülimenukas Prantsuse lasteraamatute sarjas „Loomalood lastele” ilmub iga kuu uus südamlik lugu lastele olulistel teemadel. Kuidas leida sõpru, kuidas teistega läbi saada, kuidas olla salliv, mis on hea ja mis on halb – loomadest tegelased otsivad vastuseid. Kõik sarja raamatud on suurte piltidega ning trükitähtedega. Sarja „Loomalood lastele” saab tellida igakuiselt otse koju postkasti aastatellimusena või lühemaks perioodiks.

Mõmmikute arstilkäik Kuulo Kutsar 24 lk kõva köide Millised on ettevalmistused enne arsti juurde minekut, mida tähendab arstlik tervisekontroll ja milleks on vaja kaitsesüstimist? Ülle Meistri toredate värvirõõmsate piltidega Mõmmikute-raamatud „Mõmmikute arstilkäik” ja „Mõmmikute telekahaigus” selgitavad erinevaid tervisega seotud teemasid lihtsalt ja lustakalt.

ilmumas Liblikad Birgit Kuhn 80 lk, pehme köide Esimeste kevadliblikate aeg on käes. Millised on päevaliblikad, millised on ööliblikad? Kuidas pääsusaba välja näeb? Kes on lottsuru ja kuidas ta lendab? Vastused leiavad loodusesõbrad sellest raamatust.

Lilled + kõrs- ja maitsetaimed Tatjana Alisch 80 lk, pehme köide Kuuldes sõna „lill” meenuvad kohe kaunid kirevad õied. Õied pole aga alati silmatorkavad, vaid on olemas ka kõrs- ja maitsetaimedel, puudel ja põõsastel, kuigi neid esmapilgul ei tarvitse märgatagi. Kuidas näeb välja tõrvalill? Milline õis muudab pärast tolmlemist oma värvust? Vastused leiavad loodusesõbrad sellest raamatust.

Kas TEAte?

TEA Kirjastuselt on „Teadmiste” sarjas ilmunud 3 raamatut: „Puud”, „Tähed” ja „Aarded”. Iga raamatuga on kaasas interaktiivne arvutimäng. Mitu taset nendel mängudel on? Vastuseid ootame 1. maiks info@tea.eu. Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm laste ja noorte veebientsüklopeedia teadur.ee aastast kasutuslitsentsi. Võitjate nimed avaldatakse TEA kodulehel www.tea.ee.

www.pilgrim.ee

Pilgrim ilmunud Tänapäeva Kunksmoori koduapteek koostanud Kaia-Kaire Hunt 144 lk, kõva köide See on väike unikaalne esmaabi-käsiraamat, mille nõuannete põhirõhk on kodus enamasti leiduvate või muidu käepäraste vahendite kasutamisel. Raamatuke õpetab, kuidas osata abivajajat terviserikke või trauma puhul veel enne kiirabi saabumist aidata, pakkudes talle esimest leevendust lihtsate looduslike vahenditega, abiks taimed, õli, kivid, massaaž, vesi kõigis tema olekuis, samuti homöopaatilised preparaadid. Tarkused selle raamatu tarbeks on kogutud oma ala korüfeedelt. Taimeravikogemused pani kirja taimetark Mercedes Merimaa, Tiibeti ravikunsti soovitusi jagavad Tiibeti meditsiini praktikud Kaido ja Silva Soobik. Homöopaatiatarkustest teeb ülevaate Elery Tammemägi.

Julgus mõelda, julgus öelda 2 Kadri Luik 112 lk, kõva köide Populaarset blogi „Julgus mõelda, julgus öelda“ pidavalt autorilt on ilmunud värske järjena 2. osa tema mullu sügisel välja antud esimesele blogiraamatule. Oma uut raamatut tutvustab autor nii: „Armas lugeja, sa hoiad käes „Julgus mõelda, julgus öelda” kinkeraamatu teist osa, kus jagan sinuga oma järjekordseid avastusi elust, vaimsusest ja armastusest. Jätkan oma teekonda ja ilmselt jätkub avastamisrõõmu uute mõtete ja arengutega veel pikaks

ajaks – täpselt nii kauaks, kui on elupäevi antud. Mind rõõmustab siiralt, et oled endiselt minuga ja saame teineteisele toeks olla, nii headel kui ka rasketel aegadel.”

Tõeline jumalaosake Taavi Jakobson 380 lk, kõva köide Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal. Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on. Peeter Sauter

„Tõelise jumalaosakese” lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite. Hannes Tamjärv

Rännak kaugel maal ja oma hinges H erdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse. Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest. Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Püha Fanouriuse ikoon Juhused viivad teda kokku inisee keegi imeline ingel, kes meie üle mestega, kellel kõigil on oma lugu räävalvab, on tõepoolest olemas – nii rahukida. Lugu, mis annab julgust. Julgust lik oli kõik – kuni päevani, mil see juhelada. tus. Juhtus lugu, millega paljud meist Herdis Ojasu: „Pean tänulikkusega on kokku puutunud – võidelnud, hinge tunnistama, et elu on mind hellitanud. vaakunud, valust oianud ja siiski edasi Suuremate ekstsessideta olen jõudnud elanud. keskikka. Pöörasused jäävad pigem Räägin reetmisest. Sellest, kui sind nooruspõlve ning uksi olen enda järel reedab kõige lähedasem ja kallim inisulgenud vaid rahulikult, teadlikult mene. See alandus ja valu, pettumus ja ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. šokk on ilmselt kõigil suur, Olulisi vigu tegemata ning suurimaid kuid päris kindlasti on selles üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et

nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema. Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale. Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse. See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku elasin, Angelist ja Pavlosest ja Hobusteprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahjudest, Poseidoni tormist ning kaunitest päevadest ja öödest, mägiküladest ja rännakutest ja surmasuhu sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.”

Julgus elada Herdis Ojasu 272 lk pehme köide

4 ilmunud Laste seksuaalkasvatus Raisa Cacciatore tõlkinud Tõnu Ülemaantee 400 lk kõva köide kordustrükk Kuidas rääkida lapsele seksuaalsusest? Mida peaks rääkima isegi siis, kui laps ei küsi? Kuidas kaitsta lapsi meedia mõjutuste eest? Tuntud Soome lapsepsühhiaater ja arst Raisa Cacciatore annab vanematele sellel delikaatsel teemal praktilist nõu, käsitledes erinevaid teemasid alates väikelapse küsimustest kuni puberteediealiste probleemideni. Seks ei kuulu lapsepõlve, kuid seksuaalne areng on loomulik osa täiskasvanuks saamisel. Samas on tähtis tundma õppida oma tundeid ning austada enda ja teiste puutumatust.

Pikksõda Terry Pratchett tõlkinud Allan Eichenbaum 388 lk kõva köide Pikkmaa on avanenud ja inimkond levib üle lugematute maailmade. Õhulaevade eskadronid edendavad uute Maade avastamist, kaubandust ja kultuuri. Ent samal ajal kui inimkond kujundab ümber Pikkmaad, kujundab Pikkmaa ümber ka inimkonda ning tulevikus terendab kriis. Enam kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast on sündinud uus Ameerika, noor riik, mis ei taha Nulli valitsusele alluda. Trollid, need heatahtlikud ühiselulised olendid, kelle laul ujutas kunagi üle terve Pikkmaa, on hakanud inimkonna peatamatu edasitungi ees vaikima – ja kaduma. Esimest korda uuris neid tuhandeid maailmu palju aastaid tagasi koos kõiketeadva Lobsangiga Joshua Valienté. Ja just Joshua poole pöördub Pikkmaa nüüd lootusrikkalt, sest lõputu maailmaderea kohal ripub väga reaalne hädaoht: sõda, mille sarnast pole varem nähtud.

Loomad. Minu pildiraamat 36 lk pehme köide 12 plakatit kleepsudega täitmiseks, 24 detailirohket pilti värvimiseks, 1000 loomakleepsu – seda kõike pakub kõige pisematele mõeldud kujutlusvõimet arendav raamat, mis sünnib nende silme all ja koos nendega läbi lugude jutustamise ja meisterdamise.

Ütle mulle, kuidas!? Isabelle Fougère tõlkinud Anti Saar 112 lk spiraalköide Kuidas kõdi meid naerma ajab? Kuidas beebid ema kõhus pissivad? Kuidas kanad mune teevad? Kuidas keskajal oma puhtuse eest hoolitseti? Need on vaid üksikud küsimused, mis panevad aeg-ajalt elu üle pead murdma nii suuri kui ka väikseid. Selles raamatus on üle 180 lõbusa ja hariva küsimuse ja vastuse teemal, kuidas maailm toimib, lisaks arendavad äraarvamismängud koos kleepsudega. Vanusele alates 4. eluaastast.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

24 (71) (82) 29. 17. märts aprill 2013 2014

Kartmatu iirlanna – kogu elu nagu seiklus Lauri Saaber tõlkija

D

ervla Murphy on üks tuntumaid iiri reisikirjanikke, kelle sulest on seikluslikke reisiraamatuid ilmunud üle neljakümne aasta. Teda teatakse massiturismi veendunud vastasena, kes sageli on eelistanud reisimisvahendina jalgratast, kirgliku poliitika- ja loodushoiuhuvilisena, põhimõttekindla, kompromissitu ja otsekohese isiksusena. Tavaliselt on Murphy reisinud omal käel ja kõrvalise abita, loobudes luksusest ja lootes kaugetes paikades kohalike inimeste külalislahkusele. Ta on töötanud vabatahtlikuna Tiibeti pagulastega Indias ja Nepalis, rännanud muulaga Etioopias, matkanud Laoses, LõunaAmeerikas, Madagaskaril, Aafrikas, Balkanil ja Siberis. Tihti on teda saatnud tütar Rachel, kes hakkas emaga reisidel kaasas käima juba lapsena.

Plaan kümneselt, reis kolmekümneselt

1931. aastal sündinud Dervla kasvas üles Iirimaal Waterfordi maakonnas, kus elab tänaseni. Kui talle kümnendaks sünnipäevaks jalgratas ja atlas kingiti, asus ta salamahti kavandama retke Indiasse. 1963. aastal, kolmekümne ühe aastasena, otsustaski ta unistuse rattasõidust Indiasse viimaks teoks teha. Teekonnal peetud päeviku põhjal sündis ajakirjanikukogemusega Dervlal tema esimene raamat „Täie hooga”, mis nüüdseks kuulub reisikirjanduse kullafondi. Võtnud lisaks muule varustusele julgeolekukaalutlustel kaasa püstoli, väntas ta oma Armstrong Cadeti meesterattal, mida hüüdis Rozinanteks (lühendatult Roz), läbi Euroopa eriti

karmil talvel, ületas Jugoslaavia– Rumeenia suunal raudse eesriide, peletas püstoliga mägedes hunte ja Iraanis vargajõugu. Afganistanis seigeldes haaras teda imetlus maa ja rahva vastu, kellega kohtumine täitis teda terviklikkuse ja hingerahuga. Pakistanis külastas ta Swati vürstiriiki ja Gilgiti mägialasid, seejärel viis teekonna viimane osa Pandžabi kaudu üle India piiri Delhisse. Üksik naisterahvas jalgrattal oli üsna ennekuulmatu nähtus kõikjal, kuhu ta läks, äratades tohutut huvi.

Maailm täis lahkust

Murphy raamatud muudab nauditavaks muhedas toonis vahetu kujutus paikadest ja inimestest ning autori sattumine olukordadesse, mida enamik lugejaid ajanappusest või mugavusest pigem väldiksid, kuid mis mõjuvad ometi köitvalt. Ehkki riigid on tekkinud ja kadunud, piirid teisenenud ja ajaloosündmused kuhjunud, säilitab „Täie hooga” tänu isikupärasele lähenemisele värskuse ka pool sajandit hiljem. Võrdlusvõimalus praeguste oludega võib lugemismõnu koguni kasvatada. Aegumatu ja keerulises maailmas hädavajalik on Dervla Murphy püüd mõistmisele, tema loomuomane heatahtlikkus. „Poliitika jubeda kaose kiuste on maailm lahkust täis,” ütleb Dervla. „Suurem jagu inimesi on abivalmis ja usaldusväärsed.”

Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse Dervla Murphy tõlkinud Lauri Saaber 240 lk, pehme köide Dervla ja jalgratas aastal 1994.

FOTO JOHN MINIHAN

Rindeoperaatorina sõjatsoonis Kaia Sisask tõlkija

„S

õjasõltlases” räägib paljude auhindadega pärjatud rindeoperaator Jon Steele ühest aastast (1993–1994) oma elus, viies lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu lagunemise aegsesse Moskvasse, keset Rwanda genotsiidi ja sõda Bosnias. Raamatust on saanud sõjareportaaži klassika.

Elavad tegelased

Autori kirjeldamisanne ja omapärane vaatenurk toob tegelased lugejani sama elavana, kui seda teeks kaamera: joobnud Jeltsin, kes „saatis laiali Vene parlamendi, lasi lahti asepresident Aleksandr Rutskoi ja kuulutas maailmale: „Mul on sellest jamast kõrini””; kurnatult oma laua taga istuv Ševardnadze, pea kohal laguneva Gruusia Vabariigi vapp; kalašnikovidega vehkivad purupurjus grusiinid Suhhumisse suunduvas lennukis; kõik need entusiastlikult sõtta tormavad noorukid, kes tahavad, et kaamera jäädvustaks nende kangelaslikkuse; sõjaseiklejad, kes jõlguvad adrenaliini otsinguil maailma kõige ohtlikumates paikades.

Jon Steele.

FOTO RODRIGO SILVA RIVAS

Vene mafioosod ja prostituudid; barrikaadide ääres teed keetvad babuškad; Prantsuse rahuvalvajad Rwandas; rahvusvaheline press ja selle esindajate omavaheline lõõp kõige eluohtlikumates olukordades. Aga ka matšeetedega massimõrvarid, kumminuiadega militsionäärid, OMON ja snaiprid ning kogu selle vägivalla lõputud ja lõputud ohvrid. Viimased eelkõige.

Sest nagu Jon Steele oma raamatu lõpus ütleb: „Ma olen näinud selle maailma kangelasi, kuigi ma ei saa nimetada nende nimesid. Nad on süütud, kes on jäänud võimu tühisuse hammasrataste vahele. Nad kaotavad kõik, nad kannatavad üle igasuguse piiri, nad surevad kõige kohutavamat surma. Need on süütud, kes kannavad endas inimkonna tõelist suurust.” Raamatu kirjutamine oli Jon Steele’ile ellujäämisstrateegia. Liiga suur hulk jubedaid pilte oli teinud oma töö ja pärast kokkuvarisemist Londoni Heathrow’ lennujaamas, millega käesolev raamat algab, said otsa ka ajad, mil elu ja surma piiril balansseermine oli mõjunud narkootikumina. Alles jäid posttraumaatiline stressisündroom ja süümepiinad, moraalsed dilemmad, mida ohvrite filmimine paratamatult kaasa toob.

Raamat kui ellujäämisstrateegia

„Ma astusin üle kehade ja filmisin läbi paanika, neelates objektiivi nii palju pilte, kui vähegi suutsin. Mind ei huvitanud surnute väärikus, ma tahtsin lihtsalt pilte. Musta salliga vana naine, rasked pisarad mööda nägu voolamas. Tüdruk, käed suu peal; noored silmad

keeldumas mõistmast, mis toimub; kogu tema maailm suremas. Filmi! Veriste surilinade kõrval leinas maha kükitanud sõdurid. Millise nurga alt on kõige parem filmida? Mu pilk tabas ühe sõduri, kes komberdas üle kehade ja hoidus soomustransportööri varju. Ma hüppasin nagu jänes läbi pisarate ja valu ja torkasin objektiivi talle näkku. Klaas imes tema hirmu sisse ja see purskus mulle silmadesse. Filmi! ... Filmi!” Samas on rindeoperaatori missioon rääkida maailmale süütute kannatajate lugu. Lisaks isiklikule psühhoteraapiale oli just see Jon Steele’i jaoks „Sõjasõltlase” kirjutamise eesmärgiks. PS Jon Steele osaleb kirjandusfestivalil HeadRead, mis toimub 28. maist 1. juuni 2014.

Sõjasõltlane Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest Jon Steele tõlkinud Kaia Sisask 528 lk, kõva köide

www.varrak.ee

Kadak tumesinine ja kuusk kuldkollane

„H

aljas kosk ja kuldne oja”, „Säbruline pinnavirvedus”, „Kadak tumesinine ja kuusk kuldkollane” – neid ja teisi sama poeetilisi peatükkide pealkirju tavalistes aiaraamatutes üldjuhul ei kohta. Aga Rein Sanderi uus raamat polegi tavaline, vaid midagi märksa põnevamat. Ise tutvustab ta seda järgmiselt: „Selles raamatus tuleb igast puust või põõsast juttu mitu korda. Ikka selle järgi, kuidas me neid kasutame. On ju igal taimel mitu kasutusvõimalust. Näiteks sobivad paljud viirpuuliigid nii pilkupüüdvateks soolopuudeks kui ka läbipääsmatuks elavtaraks. Külmakindlaid viinapuusorte võime istutada seinte katteks või marjataimeks. Kõik oleneb ju sellest, mis meil aeda rajades meeles mõlgub.

tõlkija

B

riti evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsit (snd 1941) teatakse tänapäeval eelkõige aktiivse ateistina ning tema loodusteaduslik taust kipub üsna selle varju jääma. Ometi on just tema evolutsioonialased teooriad ja tööd need, mille mõju jääb veel kauaks-kauaks kestma.

Geenide teenistuses

Oma suurimaks teadussaavutuseks peab Dawkins laiendatud fenotüübi (Dawkinsi teine raamat „The Extended Phenotype” ilmus 1982, kuus aastat pärast „Isekat geeni”) teooriat, mille kohaselt suudavad ühes organismis paiknevad geenid mõjutada ka teisi organisme ja nendes paiknevaid geene. Ning seda sugugi mitte vaid ühe liigi piires, vaid ka liikide vahel. Tema idee sellest, et organismide käitumist ei suuna nad ise ehk teisisõnu nende keha ja vaim või isegi liigiline kuuluvus, vaid hoopis

Võluväega mänguasjad. Amigurumi tehnikas heegeldamine Mari-Liis Lille fotod Annika Metsla 128 lk kõva köide Raamatust leiab 20 mänguasja heegeldamise õpetuse, mis ühendavad endas jaapanipärase tehnika ja Euroopas armastatud kaisukarutraditsiooni. Need on klassikalistest amigurumidest veidi suuremad, kuid väga lihtsate võtetega heegeldatavad loomad ja nukud. Lastest inspireeritud ja lastele mängimiseks loodud.

Urmas Laansoo 336 lk kõva köide Hoolimata inimkonna käsutuses olevatest tohututest botaanilistest teadmistest on palmid tänini üks kõige müstilisemaid taimerühmi kogu taimeriigis. Käesolev palmiraamat on esimene eestikeelne mahukam ülevaade palmiliste sugukonna esindajatest. Ja kuigi töö käsikirja ettevalmistamisel kestis aastaid, ei suuda see raamat kajastada kaugeltki kõiki maailmas leiduvaid palmiliike ega esitada huvitavaid andmeid kõigi palmide kohta. Palmiraamat on mõeldud kõigile taimesõpradele teadmiste avardamiseks sellest mitmekesisest ja liigirohkest taimerühmast.

Püütia õpetused Harilik kadakas „Horstmann” Baltezersi puukoolis Lätis. kirsskontpuule, harilikule küdooniale ja põõsaspojengile. Ja kuuskedel tuleb käbirikas aasta.”

Palju uusi liike ja sorte

Raamatus on vaatluse all enamik ilupuid ja -põõsaid, mida Eesti oludes kasvatada saab. Lisaks tavapärasele liigikirjeldusele antakse lühiülevaade iga taime nõudmistest kasvukohale ja mullale, hooldusvajadusest ning talvekindlusest. Jagatakse soovitusi selle kohta, millised puud-põõsad sobivad soolo- või rühmataimeks, millised aga tausta- või hekitaimeks. Teada-tuntud liikide ja sortide kõrval tutvustatakse ka päris uusi või meil veel vähe levinud taimi,

Geeni pikk haare Lauri Laanisto

ilmumas

Palmid

Igale maitsele midagi

Üks aednik tahab oma aias näha rohkelt ja kaua õitsevaid ilupõõsaid, teisele meeldivad vähenõudlikud värvirikkad okaspuusordid, kolmas soovib aga teha väikest kodust botaanikaaeda, kus kasvaksid kõik meil vähegi talvekindlad liigid ja sordid. Neljandale meeldiks katsetada hoopis uute, seninägematute liikidega. Nõnda olengi selles raamatus püüdnud pakkuda pisut igale maitsele, rääkides natuke nii ilu- kui ka viljapõõsastest, värvikatest okaspuusortidest, igihaljastest lehtpõõsastest ning katsetamist väärt haruldasematest liikidest. Ühest ja teisest südamelähedasemast liigist või sordist räägin natuke pikemalt. Mõni teine laiemalt levinud ja teada-tuntud sort leiab lühemat käsitlemist. Paljusid nüüd juba suuri koduaia puid tunnen nende seemiku- või istikupõlvest peale. Võib-olla ei olegi suuremat rõõmu kui näha tärkavaid idusid ja juurdunud, juba noori võrseid kasvatavaid pistikuid. Vaadata, kuidas on talve üle elanud mõni õrnemapoolsem liik. Võib arvata, et tänavusest imelikust talvest hoolimata tuleb ilus kevad näiteks

5

Varrak

4 (82) 17. aprill 2014

nendes pesitsevad geenid, on mõjutanud inimkonna mõtlemist väga olulisel määral mitte üksnes loodusteaduslikust perspektiivist, vaid ka laiemalt. Tartu ülikoolis bioloogiat õppides ei kuulnud ma Richard Dawkinsi nime just sageli, isegi nendes loengutes mitte, kus käsitleti loomade käitumist ehk valdkonda, milles Dawkins ise tegutses. Ent aastaid hiljem „Isekat geeni” lugedes mõistsin, kui suurel määral olid õppejõud siiski sellest raamatust mõjutatud. Sest peale omaenda teaduslike tööde kuulub Dawkinsi vaimse pärandi hulka ka teiste teadlaste saavutuste üheks tihedaks tervikuks lõimimine, mida ta teeb ülimalt oskuslikult. Kuid erinevalt mõnest tavalisest teaduskirjanikust ei tegele Dawkins pelga vahendamisega, vaid lisab nendele kokku lõimitud teadmistele veel omakorda ühendusi ja tähendusi. Suuri, tervet maailma hõlmavaid ideid ei sünni bioloogias just sageli ning veel harvem juhtub seda, et need ideed ulatuvad bioloogiast kaugemale.

FOTO RAAMATUST

mille kasvatamist tasuks kindlasti proovida. Ligi 400 värvifotoga illustreeritud „Koduaia ilupuud ja -põõsad” on vajalik käsiraamat nii algajale kui ka kogenud aiapidajale.

Koduaia ilupuud ja -põõsad Rein Sander 290 lk, kõva köide

Dawkinsi „Iseka geeniga” aga nii juhtus. Geeni väga veenvalt pärandumise metafoorse ja personifitseeritud üksusena – nn agressiivsuse geen, pikkade jalgade geen jne – käsitlenud Dawkins kandis selle metafoori üle ka kultuurilisse mõtlemisse, ning just „Isekas geenis” nägi esimest korda trükivalgust mõiste „meem”, s.o kultuurilise pärandumise üksus, mis levib kas tekste ja pilte pidi või suusõnaliselt. Jälgides meemide liikumist läbi inimajaloo, saab ka bioloogiakauge inimene päris hea pildi sellest, kuidas evolutsioon läbi loodusliku valiku toimib.

35 aastat teaduse kõrglainel

„Iseka geeni” ilmumisest on möödas rohkem kui 35 aastat. Nii pika aja peale kipuvad loodusteaduslikud teosed üldjuhul lootusetult vananema. Eriti veel need, mis tegelevad geenidega, sest polnud ju teadlastel toona geenide maailma toimimisest sugugi nii head ülevaadet kui praegu. Ent „Isekas geen”,

Rein Sander (snd 1945) on Tartu ülikooli lõpetanud botaanik. Ta on töötanud aiandusagronoomina, puukooli juhatajana ja teadurina. Viimased paarkümmend aastat on ta pühendunud ravimtaimede kasvatamisele Kubja talus Järvamaal. Rein Sander on ka viljakas kirjamees: ta on avaldanud mitu luulekogu, kümmekond taimeraamatut ja arvukalt artikleid ajalehtedes ja ajakirjades. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige 1982. aastast.

juba ammu klassikaks saanud raamat, ei näita veel sugugi vananemise tundemärke, kui mõned detailid välja arvata. 2006. aastal ilmunud 30. aasta juubeliväljaanne, mille põhjal eestikeelne tõlge valmis, sisaldab kaht uut peatükki ning selgitavaid ja uuemaid teaduslikke arenguid kajastavaid järelmärkusi. Nii on „Isekas geen” vaieldamatult juba klassikaks saanud teos, ent samal ajal vastab selle sisu ka teaduse praegusele seisule. Selliseid teoseid esineb loodusteaduslike raamatute hulgas äärmiselt harva.

Isekas geen Richard Dawkins sari „Roheline Raamat” tõlkinud Lauri Laanisto 440 lk, kõva köide

Victoria Bergmani nõrkus 3. raamat Erik Axl Sund tõlkinud Heidi Saar 352 lk pehme köide „Püütia õpetused” on Victoria Bergmani triloogia viimane osa. Victoria püüab oma lõhestunud siseilma korda saada eneseteraapia abil. Lõpuks jääb tema paljudest osaisiksustest alles vaid tugevaim ja paljud minevikusündmused asetuvad sootuks uude valgusse. „Püütia õpetused” viitab pedofiilide salaühingu Sihtunum i Diasporan halastamatutele reeglitele. Psüühiliselt paranedes on Victoria Bergmanil üha edukamalt võimalik abistada oma politseiuurijast tüdruksõpra Jeanette’i. Victoria Bergmanile ja ka tema tütrele Madeleine’ile tekitasid elukestvaid kannatusi mehed, kelle jälil ta nüüd on. Loo finaal leiab aset Ukrainas Babõn Jaris, ühes tuntumatest natslikest hukkamispaikadest. Nüüdki ei saa määravaks kord ja seadus.

Riia koerad Henning Mankell tõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe 232 lk, pehme köide kordustrükk Ühel 1991. aasta talvepäeval triivib Rootsi randa päästeparv, millest leitakse kahe tundmatu surnukehad. Topeltmõrva uurimise keerdkäigud viivad politseikomissar Kurt Wallanderi Riiga. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise eelsete päevade dramaatilises õhustikus hakkavad hargnema üha põnevamad sündmused, mida lõpuks kroonib korrumpeerunud KGB ohvitseride suurejoonelise vandenõu paljastamine – eluga riskivate vabadusvõitlejate, Läti emigrantide ja Rootsi politseiniku ühiste jõupingutustega.

6

www.varrak.ee www.canopus.ee

Varrak Canopus

24 (71) (82) 29. 17. märts aprill 2013 2014

Eluteatri näitelaval esineb Lembit Anton Tõnu Lember

W

illiam Shakespeare ütleb näidendis „Nagu teile meeldib” järgmised sõnad: „Maailm on näitelava ja mehed-naised on kõik vaid näitlejad.” Kui Lembit Anton 1949. aastal LõunaEesti Teatris selles Shakespeare’i näidendis kaasa tegi, oskas ta küll vaevalt aimata, millist osa saatus talle oma eluteatris mängida annab...

Tuhat lehekülge teatrimälestusi

Eesti teatri elav legend, omaaegne näitleja ja lavastaja Lembit Anton (snd 1922) on saanud hakkama märkimisväärse saavutusega: äsja ilmus trükist tema raamatu „Eluteatri näitelaval” III osa, mis paneb punkti mehe lausa šeikspiirliku mastaabiga teatrimälestustele. Raamatu kolm osa sisaldab kokku peaaegu tuhat lehekülge mälestusi Eesti teatri- ja üldse kultuuriajaloost rohkem kui poole sajandi jooksul. Oma pika karjääri vältel on Lembit Anton mänginud eesti teatrites enam kui sadat rolli, millest kõige kaalukamateks peab ta ise Mogri Märti August Kitzbergi näidendis „Kauka jumal” ja mitut osatäitmist Johann Straussi operetis „Mustlasparun”. Kuid see pole veel kõik: „Eluteatri näitelaval” on samas ka viimaseks raamatuks mälestuste tetraloogias üldpealkirjaga „Punane katk”, millesse kuuluvad raamatud „Selles sõjas mina ei sure” (2008), „Maakorraldajad” (2010), „Kuhu küll kõik külad jäid?” I ja II (2011) ja „Eluteatri näitelaval” I, II ja III (2012–1014), kokku seega seitse raamatut, millest kirjastus Canopus on välja andnud kuus viimast. Räägime neist koos Lembit Antoniga lähemalt.

„Maakorraldajad”

Selle raamatu aines pärineb ajast, kui Lembit Anton töötas 1944. aasta sügisest kuni 1949. aastani Virumaal maakorraldaja ja maamõõtjana, et pääseda sundmobilisatsioonist punaarmeesse. Ta on oma silmaga näinud ja isiklikult viibinud nende sündmuste juures, mida ta selles raamatus kirjeldab. Ta nägi neid kannatusi, mida nõukogude maareform eesti rahvale tõi. Ta nägi ka neid kuritegusid, mida vene kommunistid ja nende eesti soost käsilased korda saatsid maareformi läbi viies, ja muidugi ta ka kirjutas sellest. Lembit Anton: „Selles raamatus ma näitan eesti külade tragöödiat ja eesti külarahva saatust ning kirjeldan, kuidas nõukogude võim hävitas ilusa ja elujõulise külakultuuri Eestimaal. Kremli kommunistlik saast vajus üle meie kodumaa ja Eestimaa mattus punasesse sumbunud uttu. Venelaste organiseeritud maareformile meie maal on vastik tagantjärelegi mõelda. Võõras võim ja võõrad inimesed tulid hävitama meie väljakujunenud traditsioone. Venelased tulid jagama meie maid, mis pole mitte kunagi neile kuulunud, mis pole nende oma, vaid on meie, eestlaste, oma. Venelased tulevad eesti külasse korraldama asju vene moodi, mis on meile, eesti rahvale, võõras. Ja eesti talupoeg peab seda hambaid kiristades heaks kiitma ja omaks võtma.”

„Kuhu küll kõik külad jäid?” I osa

Lembit Anton kirjeldab selles ajaloolises mälestusteraamatus detailselt ja värvikalt oma koduküla – Laanemõisa küla Virumaal – ja selle elanike saatusekeeriseid, projitseerides selle oskuslikult kogu Eestimaa ja eesti rahva ajaloo foonile, minnes sealjuures ajas tagasi kuni 13. sajandini. LA: „Kui bolševikud 1940. aastal Eestimaa okupeerisid, oli neil kavas mitte ainult Eesti Vabariigi likvideerimine, vaid ka kogu Eesti rahva hävitamine, mis oli planeeritud pikemale ajale ning pidi käima hoogtöö vormis ja hävituslainete kaupa. Ma tõestan ja kirjeldan seda kõike üldiselt, kuid näitan samas konkreetselt ja faktiliselt, kuidas venelased oma hävitusplaane Laanemõisa külas ellu viisid.” Humoorika punkti paneb raamatule peatükk, kus Kremli maailmavallutajad rakendasid teadusliku kommunismi teooriat maaparandusel.

„Kuhu küll kõik külad jäid?” II osa

Autor jätkab siin oma koduküla elanike eluradade kirjeldamist. Raamatus on eraldi peatükk Laanemõisa küla kõigi taluperede kohta, ja lugudest, nii humoorikatest kui ka traagilistest, Lembit Antonil juba puudust ei tule. Aga ometigi koonduvad kõik lood lõpuks ühte fookusesse, iga jutt lisab otsekui ühe väikese kivikese hiiglaslikku mosaiiki – ja raamatut sulgedes ei jää lugejal enam mingit kahtlust, et tegelikult tõestas Lembit Anton tohutu hulga näidete ja faktimaterjali põhjal, kuidas nõukogude võim hävitas süstemaatiliselt, ettekavatsetult ja järjekindlalt sajandite jooksul väljakujunenud õitsva Eesti küla, elujõulised traditsioonid, kombed ja külakultuuri selge eesmärgiga hävitada kogu eesti rahvas. LA: „See raamat püüab tõestada, et venelased ei tulnud Eestimaale mitte kommunismi hüvesid tooma ega uut ühiskonda üles ehitama, nagu nad kõikjal avalikult deklareerisid, vaid nad tulid tegelikult Eestimaa varasid röövima, inimesi tapma, küüditama ja Eestimaad ja eesti rahvast hävitama. Siin on kirjas detailne uurimus venelaste kuritöödest Laanemõisa külas.”

„Eluteatri näitelaval” I osa – GITIS

Raamat algab autori õppima asumisega Tallinna Teatrikoolis, järgnevad romantilised noorusaastad Lõuna-Eesti Teatris ja siis... põgenemine KGB jälitamise eest Moskvasse, sest kõige kindlam on ju varjata ennast vaenlase eest tema enda koopas. Õppimine GITISe Eesti Stuudios 1951–53, osalemine Moskva värvikas kultuuri- ja seltskonnaelus, isiklikud kokkupuuted mitte ainult GITISe karismaatiliste professorite, vaid ka Moskva veel säilinud aristokraatliku kultuurieliidiga... Moskvaperioodi sisse mahtus ka Stalini surm ja võimuvõitlus Kremlis. Kas polnud seegi teater väärt vaatamist? LA: „Mäletan, kuidas Stalini surma puhul korraldatud leinamiitingul kutsus Felix Moor, kes töötas tol ajal Moskvas GITISe lavakõne õppejõuna, mind kõrvale ja ütles: „Vaata, kui hea näitlemise õppetund. Vaata, milline lavastus! Õpi,

Lembit Anton esinemas Kadrina kirjandusklubis (foto aastast 2011).

poiss! Siin on, mida kõrva taha panna! Vaata, millise suure meisterlikkusega igaüks oma osa mängib. Vaata, milline teesklus ja silmakirjalikkus! Vaata ja sa näed siin kommunistide alatut hinge, nende odavust ja müüdavust.” Mäletan veel praegugi, kuidas Felix Moor tõmbas sigaretti, tema terav pilk oli suunatud saali. Ta jälgis tähelepanelikult kommunistide vigurdamisi. Ma nagu tunneksin praegugi veel tema sigareti lõhna ja tema sõnad ei lähe mul meelest surmatunnini.”

„Eluteatri näitelaval” II osa – Tallinna Draamateater

Küsimusele, milline Eesti teater talle tagantjärele kõige südamelähedasem on, vastab Lembit Anton: „Ikka Draamateater.” Selles raamatus ongi lood teatrist, millele Lembit Antoni süda ikka tuksub. Tema sule all muutuvad otsekui elavateks Hugo Laur, Ruts Baumann, Ants ja Olev Eskola, Rein Aren, Ants Jõgi, Helmut Vaag, Franz Malmsten, Ruut Tarmo, Mari Möldre, Gunnar Kilgas ja paljud-paljud teised Eesti Draamateatri omaaegsed tähed. Peaaegu kõiki neid toredaid lugusid pingestab aga vastasseis teatri peanäitejuhi Ilmar Tammuri ja tema poolehoidjatega. LA: „Draamateatris oli 1953. aastal Eesti kõigi aegade kõvem, kõige tugevam ja kõige andekamatest näitlejatest koosnev draamatrupp. Draamateater oli sel ajal Eesti tippteater. See oli nagu Eesti koondis parimatest näitlejatest. Nendele suurtele meistritele, vanadele teatrikunstnikele, liideti juurde Eesti Stuudio noored. Sellest kujunes jõud, millega võis puruks hammustada ka kõige kõvema teatripähkli.”

„Eluteatri näitelaval” III osa – Vanemuine

Viimase raamatu fookuses on möödunud sajandi 60.– 80. aastate Tartu teater

Vanemuine, lisaks sellele on aga raamatus veel peatükid režiiõpingutest Moskvas, Rakvere teatrist, Tallinna Vene teatrist ja Moskva estraaditeatrist. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega muusikarežissöör-lavastajale Lembit Antonile oma seisukoha. LA: „Ühel kenal päeval tuli mulle Moskvas Gorki tänaval vastu Kaarel Ird ja kutsus Vanemuise teatrisse. Ütles aga kohe, et lavastada ma tema teatris ei saa. „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.” Ja nagu edaspidine elu näitas, pidas Ird ka oma sõna. Mulle kui näitlejale andis ta tööd, aga lavastada ei lasknud. Ird ise kiitis oma teatrit igal pool, tehes seda õige aktiivselt. Ta lasi teistel ka kiita, küll raadios, televisioonis ja ajakirjanduses. Ja kurb oli see, et paljud inimesed juba uskusidki, et Vanemuise teater oli kui mitte NSV Liidu, siis vähemalt vabariigi parim teater. Kaarel Irdi poolt üleskeeratud propaganda pani nii mõnegi uskuma, et ega Vanemuise teatril enam maailmaklassist palju puudu ole. Hästi on meelde jäänud veel see, et Ird ise nimetas ennast tähtsatel koosolekutel ja avalikel esinemistel ja ka teatris proovidel kõige punasemaks punaseks Tartu linnas.” Shakespeare’iga alustasime, Shakespeare’iga ka lõpetame. „Oleksin tahtnud mängida ka Othellot, aga ega kõike ühes elus ka jõua,” lisab vanameister mõtlikult. Huvitav, et Lembit Antoni sünnipäev asub kõrvuti Shakespeare’i omaga: (Shakespeare’il 23. aprillil, Lembit Antonil 22. aprillil). Palju õnne, Lembit Anton!

Maakorraldajad 270 lk kõva köide ilmunud 2010

Kuhu küll kõik külad jäid? I osa 252 lk kõva köide ilmunud 2011

Kuhu küll kõik külad jäid? II osa 384 lk kõva köide ilmunud 2011

Eluteatri näitelaval I osa 356 lk kõva köide ilmunud 2012

Eluteatri näitelaval II osa 230 lk kõva köide ilmunud 2013

Eluteatri näitelaval III osa 264 lk kõva köide ilmunud 2014

www.raamat24.ee

Ajakirjade Kirjastus

4 (82) 17. aprill 2014

ilmumas

ilmunud Väike küpsisekoogiraamat

Pabernukkude riided. Mood läbi aegade

Pille Enden, Lia Virkus 120 lk kõva köide Küpsisekoogid on olnud eestlaste lemmikud läbi aegade, neid armastavad nii suured kui ka väikesed. Autorid kogusid vanad lapsepõlvelemmikud ja uued nüüdisaja maiused kokku ühte raamatusse ning nüüd leiategi siit 50 küpsisekooki – üks maitsvam kui teine, kõiki lihtne valmistada. Raamatu valmimisel oli koostööpartneriks AS Kalev – kookides on lisaks küpsistele kasutatud Kalevi martsipani, maitsvaid komme, vahvleid ja marmelaadi.

Georgie Fearns 96 lk, pehme köide + 2 kleepsulehte Võrratud pabernukud pakuvad pikaks ajaks vahvat ajaviidet. Imetoredate kostüümide ja aksessuaaride kaudu saame näha, kuidas rõivad on läbi ajaloo muutunud alates Vana-Egiptuse aegadest kuni 1980. aastateni. Raamatust leiab kaks pabernukku, üle 50 erineva kostüümi (nii nukud kui ka kostüümid tuleb hoolikalt välja lõigata) ja vahelehe 30 taaskasutatava kleepsuga. Raamatu autor Georgie Fearns on kaasaegse moekunsti ja elustiili kujutamisele spetsialiseerunud illustraator.

Kohupiimakoogid. 30 ahvatlust Tiina Lebane, Pille Enden, Lia Virkus 64 lk, pehme köide Kohupiim on toiduaine, mille üle eestlased võivad rõõmuga uhked olla. Meie kaupluste kohupiimariiulid on nii laia valikuga, et erinevaid sorte kasutades võib ühe ja sama retsepti järgi valmistada hoopis uue maitsenüansiga koogi. Raamatus on 30 imehead kohupiimakoogi retsepti. Küpseta ahjus või tarreta külmas, valmista suur plaadikook, pühadeks maitsev vormikook, pidulauale suursugune tort või sõbrale üllatuseks minikook. See on „100 rooga” sõsarsarja viies raamat.

Liilia Elle Ahse 200 lk, kõva köide Tänu oma imelisele välimusele, pikaealisusele ja vastupidavusele on liilia üks kogu maailmas enam armastatud ja kasvatatud lilli. Eestiski on seda kaunitari kasvatatud umbes kolmsada aastat. Siiski on liilia kasvatamiseks vaja mõningaid eelteadmisi. Kogu teadaolevast sortimendist kasvab Eestis vaid kümnendik. Osa liiliaid ei sobi avamaale, kuid kasvavad suurepäraselt katmikalal või taimenõus. Mõne liilia kasvatamiseks tuleks kasutada erilisi võtteid. Õige agrotehnika ja sordivaliku korral aga rõõmustavad need kaunitarid lillehuvilist igal aastal ning pakuvad oma kauneid õisi ja värviküllust kogu suve. Raamatus õpetab kogenud aednik Elle Ahse liiliaid edukalt kasvatama ning aitab orienteeruda uudissortide ja sordirühmade virvarris.

Ella ja sõbrad 2 Timo Parvela 176 lk kõva köide Mina olen Ella. Mul on vahvad klassikaaslased ja tore õpetaja. Õigemini oli, sest viimasel ajal on õpetaja omadega pisut läbi. Arvatavasti tuleb see sellest, et ta sõitis kõigepealt maale närve puhkama ja kohtas seal meid. Siis hakkas Pate streikima, kui oli kuulnud, et ka veel teises klassis ei maksta talle palka. Lisaks sellele tuli meile uus õpilane – Pukari. Ta on teiselt planeedilt. Tagatipuks otsustas õpetaja meid öökooli viia. Meie kõigi arvates oli seal jube tore. Sama meelt olid ka majahoidja, kummitav direktor, politsei ja tuletõrje. „Ella ja sõbrad 2” kaante vahele on kogutud neli Ella-raamatut: „Ella ja lõpetaja”, „Ella ja Pate”, „Ella ja Pukari” ja „Ella öökoolis”.

7

Koduaia taimetohter Raamat pooldab mõtteviisi, et koduaias saadaks kahjuritest lahti pigem looduslike vahenditega.

FOTO JAANIKA MIRKA

Taimetohtrina puidpõõsaid ravimas Kristi Holm

„K

oduaia taimetohtri” raamatud aitavad hobiaednikul taimehaiguste ja -kahjuritega hakkama saada looduslikke vahendeid kasutades. Sõna taimetohter võib mõista kahte moodi. Taimetohter võib olla taimedega tervendaja ja ka taimede tervendaja. „Koduaia taimetohtri” pealkirjas tähendab see sõna õigupoolest nii ühte kui ka teist. Järjekorras teine sama pealkirja kandev raamat kirjeldab väikeaedades levivaid taimehaigusi ja -kahjureid ning paneb muu hulgas rõhku sellele, kuidas kahjustajatele vastu astuda maksimaalselt mahedate vahenditega. Näidatud on nii koduaias kasutamiseks lubatud poekeemia kui ka rahvatarkused ja nipid. Viimaste vastu tunneb lugeja enamasti kõige rohkem huvi. Kui möödunud aastal trükivalgust näinud „Koduaia taimetohter” käsitles köögiviljaaia, kartulipõllu, maasikate ja vaarikate kahjustajaid, siis aprilli lõpus ilmuv teine raamat õpetab kaitsma viljapuid ja marjapõõsaid. Teisisõnu tegema neid töid, millega on vaja alustada kas juba enne või pärast õiekroonlehtede langemist, et saada sügisel aiast rohkelt maitsvaid õunu, pirne, ploome, kirsse ja marju.

Mida looduslikum, seda parem

Raamatu autorid on aednikele tuntud taimekaitsekoolitajatena. Pille Sooväli Eesti Taimekaitseinstituudist on koostanud haiguste osad, Scandagra Eesti nõustaja ja koolitaja Tiiu Annuk kahjurite tõrje osad. Tiiu Annuki soovitusel peaks koduaias püüdlema selle poole, et kahjuritest saada lahti looduslike vahenditega. Taimekahjurite ja -haiguste levikut aias saab pidurdada või vältida paljude taimsete või muude koduste vahenditega, näiteks keedusoola, seebi, puutuhaga. Võib luua ka selliseid taimekooslusi, kus üks liik pidurdab teise liigi kahjustajate levikut. Kahjurite pritsimiseks sobivad erinevad tõmmised, leotised, teed, mille valmistamine ja selleks tai-

mede kogumine on raamatus põhjalikult lahti seletatud. Hulk häid näpunäiteid jagatakse ka saagi kaitsmiseks lindude eest.

Et putukas läheks liimile

Eraldi soovitused puudutavad feromoonpüüniseid, liimivöid, püünisvöid ja liimiplaate. Tiiu Annuk ütleb, et loengutes on aiapidajad mõnikord kurtnud, et feromoonpüünisest pole kasu olnud. Koolitaja küsib tavaliselt vastu, missuguse kahjuri vastu te püünist kasutasite. Juhtub, et vastaja ajab silmad suureks: ostsin poest püünise ja panin üles, kas neid on siis erinevaid? „Tegelikult püüavad feromoonpüünised ainult kindlat liiki kahjurit, näiteks õunakoile, õunamähkurile, õunapuuvõrgendikoile, ploomimähkurile on igale ette nähtud oma püünis,” selgitab autor. Kuidas püüniseid kasutada ja mis kasu nendest aias võib olla, seda saab raamatust lähemalt lugeda.

Röövikute salaelu

Kindlasti tasub põhjalikult läbi lugeda ka pisikahjureid kirjeldavad peatükid. Esiteks selleks, et oma aias askeldavad röövikud ära tunda. Teiseks aga selleks, et endale paremini ette kujutada nende elutsüklit ja harjumusi. Näiteks õunapuu-õielõikajate tegutsemisstiili teades saab mardikaid jahedatel varakevadistel hommikutel, alates lehepungade puhkemisest kuni õitsemiseni, puudelt maha raputada ning hävitada. Enne puude raputamist soovitab raamat laotada võra alla näiteks valge lina, millelt on hea mardikaid korjata. Tihtipeale saab hoida kahjurite levikut kontrolli all tavapäraste hooldustöödega – nagu puualuste lehtede kompostimine, põõsaaluste läbikaevamine või mulla kuhjamine põõsaste ümber takistamaks liblikate kevadist väljalendu. Loodusesõbrale on kahjurite käitumisest jutustavad leheküljed ka päris põnev lugemismaterjal. Ikkagi koduaia asukate salaelu. Olgu näitena toodud lõiguke ploomi- ja kreegipuu lehtedele pahkasid tekitava ploomipuu-pahklesta kirjeldusest: „Kahjur on väike, palja sil-

maga nähtamatu valkjas, umbes 0,2 mm pikkune käävja kehaga lest. /…/ Puude õitsemise lõpul siirduvad lestad lehekeste alaküljele, tungivad lehekoesse ja hakkavad seal taimemahla imema. Imemisel lehekoesse valguva sülje toimel moodustuvadki lehe alaküljel pahakesed.” Esimeseks tõrjesoovituseks sellist kahjustust täheldades on puult kahjustunud lehed ära korjata ja põletada.

Kui puu jääb haigeks

Öeldakse küll, et haigused ei käi mööda kive ega kände – aga mööda puidpõõsaid käivad nad siiski. Nagu inimestel, nii on ka puudel ja põõsastel kõige raskemaks haiguseks vähk, mille käes taim võib hävida. Vähk saab hakata arenema pealtnäha väikesest kahjustusest, näiteks jänese või kitse tekitatud vigastusest või raske lume all järele andnud oksa murdumiskohast. Ka mitmed teised haigused võivad alguse saada vigastustest. Seetõttu kaitseb hoolas aednik oma puid-põõsaid mehhaaniliste vigastuste ja külmakahjustuste eest ja vaatab neid regulaarselt üle. Rebenenud või hammustustest kahjustatud kohad tuleb Tiiu Annuki soovitusel esimesel võimalusel kääridega siledaks lõigata ja pookevahavõi õlivärviga katta. Kuidas aga kahjustuste teket ennetada, soovimatuid külalisi aiast eemal hoida ning noori puid vigastuste eest kaitsta, ka selle kohta leidub raamatus häid soovitusi. Ja silmas tasub pidada ka sissejuhatuses rõhutatud lauset – oma viljapuuaia rajamist alustage haiguskindlamate sortidega! „Koduaia taimetohtri” raamatud on kirjutatud tavalisele aiapidajale arusaadavas keeles ning kujundatud lihtsalt ja selgelt.

Koduaia taimetohter 2 Tiiu Annuk, Pille Sooväli 144 lk, kõva köide

Tiiu Annuk, Pille Sooväli 200 lk, kõva köide Lihtsas keeles kirjutatud praktiline raamat annab ülevaate koduaedades levivatest taimehaigustest ja kahjuritest ning pakub juhiseid kahjustajatest hoidumiseks. Eraldi käsitletakse tomati, paprika, kurgi, herne, oa, kapsa, lillkapsa, sibula, peedi, kaalika, naeri, redise, kartuli, maasika ja vaarika võimalikke probleeme. Fotod ja kirjeldused võimaldavad aednikul endal kahjustus kindlaks teha ning rakendada tõrjesoovitusi, kartmata oluliselt eksida. Lisaks koduaias lubatud keemilistele vahenditele tutvustab raamat maheaianduse võtteid ning õpetab valmistama taimseid preparaate kahjurite, haiguste ja umbrohu tõrjeks.

Tatratoidud. Pilafist šokolaadikoogini Nelly Vahtramaa, Lia Virkus, Anton Mihkelsoo 80 lk, pehme köide Tatart peetakse tangude kuningannaks, toortatar on 21. sajandi ravimtaim. Tatrast saab kerge vaevaga valmistada putrusid, tervislikke salateid, hõrke gluteenivabu küpsetisi, smuutit ja paljut muud maitsvaks argiseks kõhutäiteks. Pähklimaitselise viljaga toortatar on kasulik kõigile, sõltumata vanusest ja tervislikust seisundist. Tatravalgud on hästi omastatavad ja viljas sisalduvad süsivesikud annavad toitudele mõnusa maitse. Sööme tatart ning oleme terved ja saledad! See on „100 rooga" sõsarsarja kuues raamat.

Söö end saledaks! 30 kerget rooga salenejale Tiina Lebane, Marika Puhm 68 lk pehme köide Väike retseptiraamat on abiks kõigile, kes soovivad talvel kogunenud kilodest vabaneda teadliku menüü abil. Siit leiab erineva kalorsusega retsepte päeva kõigiks söögikordadeks. Toidud on mitmekülgsed, mõõduka kalorihulgaga ja tervislikult toitvad ning sobivad tegemiseks nii ühele sööjale kui ka tervele perele. Kaloreid lugeda ei ole alati lihtne. Seetõttu on iga retsepti juures antud ühe portsjoni kalorsus hindamatu abi nendele, kes püüavad salenemise eesmärgil mitte ületada päevas 1800–2000 kilokalorit. Tegu on sõsarsarja „100 rooga” neljanda raamatuga.

8

www.varrak.ee www.mlraamat.ee www.atlex.ee

Atlex Varrak Raamat Maalehe

Silm silma, hammas hamba vastu Piret Pääsuke tõlkija

K

laus-Peter Wolf (snd 1954) on olnud eestikeelsele lugejale seni tuttav vaid tema noortele mõeldud teoste kaudu („Rock’n roll ja ridamaja”, 1990; „Purgiõlu ja frikadellid”, 2003; „Nohik”, 2011). Enne kirjaniku jõudmist Eestimaale – kirjandusfestivalile Prima Vista 2014 – saab meie lugeja aimu sellest, milline on Wolf kriminaalromaani autorina. Sakslased igatahes on hakanud tema põnevikke, mille tegevuspaik Ida-Friisimaa ja peategelane seal töötav kriminaalpolitsei komissar Ann Kathrin Klaasen, niivõrd armastama, et esimesele romaanile, mis ilmus 2007, on iga aastaga lisandunud uus, tänavu juba kaheksas. Nii nagu krimisarjades kombeks, tuleb iga kord uurijatel uus juhtum lahendada, paralleelselt sellega aga saab lugeja kaasa elada kesksete tegelaste eraelule – niivõrd kui selleks politseitöö kõrvalt üldse aega jääb. Eesti keeles ilmuv „Ida-friisi veri” (Ostfriesenblut) on selle sarja teine romaan, mis käivitub ühel hilissuvisel päeval. Puhkajaid on Põhjamere rannikul juba vähem ja Ann Kathrin Klaasen sõidab rattaga mere äärde, et sealses avaruses oma puntrasse jooksnud elu üle järele mõelda. Nimelt on ta abikaasa leidnud endale teise naise, kolinud ühisest kodust minema ning võtnud

kaasa ka nende teismelise poja. Kas ta peaks nüüd üksinda elamiseks liiga suure maja maha müüma või mitte… Eraelulised kõhklused tuleb Ann Kathrinil aga järsult kõrvale lükata, kui ta tagasi koju jõudes leiab ukse eest mustas kilekotis laiba. Uurimisel selgub, et kuigi vana naise surmatunnistusel on kirjas „südame seiskumine”, pole ta siiski surnud loomulikul teel. Süvenedes naise perekondlikku tausta, saab komissar Klaasen vihje järgmisest ohvrist, mis viitab asjaolule, et IdaFriisimaal on tegutsemas sarimõrvar. Ja varsti tekib tunne, et kurjategija otsib isiklikku kontakti nimelt temaga… Selles, et Klaus-Peter Wolf oskab lugejat nii põneva süžeearenduse kui ka psühholoogiliselt usutavate tegelastega kaasa haarata, pole põhjust kahelda – on ta ju kriminaalromaanide kõrval kirjutanud arvukalt stsenaariume telefilmidele, s.h populaarsetele saksa krimisarjadele „Tatort” ja „Polizeiruf 110”.

Ida-friisi veri Klaus-Peter Wolf 258 lk pehme köide

24 (71) (82) 29. 17. märts aprill 2013 2014

Murra pead, ja mitte kaela! Peeter Olesk

K

ui te keskpäeval näete Tartus minemas Sitamäelt (see on samasugune ajalooline kohanimi nagu Kolga-Jaani kihelkond või Paks Margareta) Raekoja platsile lõunat sööma meest, kes läbi tugevate prillide vaatab hoolega ette, et ta oma mõtetes kõhuli ei lendaks, siis võtke teadmiseks, et see mees on Tartu ülikooli üldfüüsika dotsent Henn Voolaid, mitmete füüsikaõpikute autor ja Tähe tänaval töötava Foucault’ pendli üks konstruktoreid. Foucault’ pendleid on maailmas umbes 150. Tartus asub neist üks. Nüüd on Tartu kirjastusel Atlex avaldamisel Henn Voolaiu kirjutatud raamat „Kas sina tead?”, mis sisaldab 50 füüsika-alast probleemülesannet koos lisaküsimustega Universumi mõnede omaduste kohta. Kõik nad on riukalikud nagu autorgi, aga et lugeja hulluks ei läheks, on ülesannetele lisatud ka autoripoolsed lahenduskäigud ja viiteid teistele raamatutele, mida võiks kõrvale/juurde vaadata. Võiks, aga ei pea, sest mulle tundub, nagu oleks Henn Voolaid viidanud ainult nendele väljaannetele, mis tal endal kas kodus või laboris käepärast on. Mõned väljaanded ei puutu üldse asjasse, mõned on ajaviitelised, vähemalt üks on raske. Autori asemel oleksin ma julgemini viidanud eestikeelseid õpikuid, sealhulgas ka tema enda omi.

ILLUSTRATSIOONID VEIKO LIIS

Haritud maailmas avaldatakse ülesandekogusid Henn Voolaiu moodi sageli ja üldsegi mitte rongis lahendamiseks. Põnevalt sõnastatud teaduslik mõistatus on nagu väike intellektuaalne novell, umbes nagu Königsbergi sildade lugu (www.matheprisma.uni-wuppertal.de) ning isegi suured õpetlased pole põlanud ära nende lahendamist, sest see annab võimaluse kontrollida, kui palju sul tervet mõistust veel alles on. Eestis suhtutakse ülesandekogudesse paraku põlglikult, tõrjuvamalt kui igasugustesse kokaraamatutesse, millest suur osa on jultunult maha kirjutatud ja kus puudub õpetus sellegi kohta, missugune pann mille praadimiseks sobib (praadimisülesanne leidub Henn Voolaiu raamatus lk 54-55; 75). Miks nii, sellel on omad põhjused. Esimeses lahenduses on ülesanne üldiselt mittekorrektne ja tal ei pruugigi olla ainuõiget vastust. Õpik seevastu on enamasti konventsionaalne, kuna ta peab olema programmikohane. Ses mõttes on ülesanne ning ülesandekogu ergutavamad kui kroonutruud õpikud oma nende kohustuslike osadega, mida

autorid on kirjutanud tegelikult vastu tahtmist. Märkinud, et Henn Voolaiu „Kas sina tead?” on riukalik, mõtlesin ma mitte tema ülesandest ülimadalate temperatuuride kohta lk 60-61, mille taustast on üle poole puudu, vaid tema ja tema kolleegi Svetlana Ganina raamatule „Füüsika ülesannete kogumik” (Atlex, Tartu, 2011), mis sisaldab samuti riukalikke ülesandeid, ent on nii-öelda koolilikum, järelikult ka matemaatilisem. See võib lugejat ehmatada. Ometi ei ole Henn Voolaiu raamatus midagi hirmuäratavat. See ei ole põhimõtteliselt raskem kui meie algupärased raamatud Eesti puudest, mets- ja koduloomadest, kaladest, taimedest, tähtedest taevas ja muust maailmast.

Kas sina tead? Henn Voolaid 84 lk pehme köide

www.nlib.ee

Rahvusraamatukogu

Ühine keel äri analüüsiks

ilmunud Elu paralleelmaailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982–1997

Aita Nurga toimetaja

Ä

sja ka eesti keeles ilmunud „Ärimudeli generatsiooni” on saatnud üleilmne edu. Raamat annab lihtsad töövahendid just teile sobiva ärimudeli väljatöötamiseks, kirjeldamiseks ja ellurakendamiseks. Raamatus toodud meetodid on arusaadavad nii alles oma esimese äriplaani koostajaile kui ka vanadele kaladele ja investoritele. Autorid Alexander Osterwalder ja Yves Pigneur ütlevad, et see on „praktiline juhend visionääridele, mängureeglite muutjatele ja mässajatele, kes põlevad soovist leiutada uusi ärimudeleid”. Raamatu kaasloojaks on olnud ligi viissada äripraktikut ja teadlast, kes jagasid oma kogemusi portaalis www.BusinessModelGeneration.com/ hub. Raamatu tekst ja kujundus on tihedalt lõimitud, mis võimaldab esitatud õpetusi kohe omal käel järele proovida. „Ärimudeli generatsiooni” keskmes on uue mõistena ärimudeli tahvel (i.k business model canvas), mis kirjeldab ärimudelit selle üheksa ehituskivi kaudu: kliendirühmad, väärtuspakkumised, kanalid, kliendisuhted, tuluvood, põhiressursid, peamised tegevused, peamised partnerid, kulustruktuur. Need näitavad, kuidas ettevõte kavatseb raha teenida, hõlmates ettevõtte tegevuse nelja peamist valdkonda: kliendid, pakkumised, taristu ja majanduslik elujõulisus. Nende abil saab kirjeldada nii enda kui konkurentide ärimudelit ja luua täiesti uusi. Ärimudeli tahvlit on rakendatud ja testitud kõik-

Põhitõed on antud edasi visuaalses vormis. jal maailmas ning see on kasutusel sellistes organisatsioonides nagu IBM, Ericsson, Deloitte jpt. Haarav on lugeda konkreetsete ettevõtete ärimudelite analüüsi. Näiteks, kuidas kujunes Apple’ist muusikafailide turu liider, milliseid muutusi põhjustas algselt ainult Stockholmis levinud tasuta ajaleht Metro kogu maailma meediaturul, kuidas muudavad e-raamatud kirjastusäri, milliseid järeleandmisi on teinud Šveitsi privaatpangandus, mille poolest erinevad juhtivate mängukonsoolitootjate ärimudelid – ja mida see õpetab kõigile neile, kes plaanivad rajada uusi ettevõtteid. Lähemalt tutvustatakse ka nn freemium-ärimudelt, kus põhihüved on ta-

FOTO TEET MALSROOS

suta, aga lisahüvede eest tuleb maksta (Skype’i jt näitel), nn sööda ja konksu meetodit, kus näiteks tasuta mobiiltelefoni eest oled teenusepakkujaga kaks aastat lepinguga seotud, jpt kaasaegses ärimaailmas levinud rahateenimise viise.

Ärimudeli generatsioon Alexander Osterwalder, Yves Pigneur tõlkinud Riina Vällo 288 lk, pehme köide

Ivi Eenmaa 272 lk, kõva köide Tänasel Eesti Rahvusraamatukogul on tähtis osa Eesti kultuuris. Oma kodu saamislugu on ühtlasi riigiraamatukogust rahvusraamatukoguks saamise lugu. Rahvusraamatukogu uue hoone ehitamine kujunes iseseisvumise üheks sümboliks ja põimus tihedalt pöördeliste ajaloosündmustega kogu riigi elus. Isikupärases emotsionaalses stiilis raamat räägib uste avanemisest laia maailma, sõprade ja strateegiliste partnerite leidmisest nii Eestis kui ka välismaal, riskidest ja telgitagustest seikadest. Raamat on illustreeritud rohke fotomaterjaliga.

Eestikeelne raamat 1918–1940: I–IV osa üldjuht Anne Ainz peatoimetaja Leili Tenno I 1-he – Kandla, 1–8660; 992 lk II Kandle – Raimla, 8661–18683; 960 lk III Raine – Y, 18684–28120; 936 lk IV Register; 1280 lk kõva köide Neljaköiteline rahvusbibliograafia „Eestikeelne raamat 1918–1940” koondab kokku sellel perioodil

ilmunud eestikeelse kirjavara, täites lüngad omaaegsetes trükistes „Eesti raamatute üldnimestik”. Nimestikus on 28 120 raamatu ja jätkväljaande kirjet. Bibliograafial on nime-, pealkirja-, koha- ja organisatsioonide register. Usaldusväärne nimeregister viib kokku kirjetes esinevad isikunimed, nimevariandid, pseudonüümid.

Arhiivkogu Rahvusraamatukogus. Eesti kultuuripärandi hoidja koostanud Helle Remmelt ja Kaire Lass 128 lk, pehme köide Eesti Rahvusraamatukogu varamu sarja kuuenda raamatuna ilmunud artiklikogumik keskendub raamatukogu arhiivkogule, andes ülevaate selle loomisest 1935. aastal, mil tähistati eesti raamatu 400. aastapäeva, kogu laiali jagamisest okupeeritud Eestis ja taastamisest taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Lisaks ajaloolisele ülevaatele tutvustatakse süvitsi arhiivkogu koostises olevaid üksikkogusid heliplaatidest, nootidest ja kaartidest. Eesti raamatulugu illustreerib käsitlus 19./20. sajandi vahetusel ilmunud luuleraamatutest. Kaks artiklit on pühendatud 19. sajandi teisel poolel loodud Metsiku laenuraamatukogule ja raamatulembesele Pruulide taluperele, tänu kellele on see kogu ainsa omataolisena peaaegu täielikult säilinud. Kuna arhiivkogu ülesanne on eelkõige säilitamine, siis ei satu seal olevad teosed kasutaja kätte kuigi tihti ning see eesti kultuurile nii oluline kogu jääb sageli hoomamatuks.