Sinu Mets nr 73, september 2024

Nr 73

September 2O24

Konkursil selgus metsamajandajate koorekiht

Jahimehed: ulukinahku peab enam väärtustama!

Seene-etikett ehk seenemetsa kirjutamata reeglid

Puidust valmistatakse nii kõrghooneid, kangast kui kütust

METSAÜHISTUD

Metsaühistu on metsaomaniku esimene partner metsa majandamisel. See on piirkondlikke ja ühiste huvidega metsaomanikke koondav organisatsioon, kus pakutakse metsanduslikku nõustamist ja erinevaid metsamajanduslikke teenuseid.

Eestis on ligi 30 aktiivselt tegutsevat metsaühistut.

Ühistu Tegevuspiirkond Telefon E-post

Ambla Metsaühistu Järva maakond 5666 5252 toomas.lemming@gmail.com Põhja-Eesti Metsaühistu

Eesti Kaugmetsaomanike Liit

Eesti Metsamajandajate Selts

Koduleht

Harjumaa, Raplamaa, Järvamaa, Lääne-Virumaa 5822 8555 pohjaeesti@metsauhistu.ee https://pohjaeesti.metsauhistu.ee/

Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Pärnumaa

502 1260 kaugmets@gmail.com www.kaugmets.ee

üle Eesti 511 7974 info@eestimetsamajandajad.ee www.eestimetsamajandajad.ee

Hiiumaa Metsaselts Hiiumaa 5648 8601 aira.toss@erametsaliit.ee www.metsaselts.hiiumaa.ee Läänemaa Metsaühistu Läänemaa 5345 3698 laanemaa@metsauhistu.ee laanemaa.metsauhistu.ee Metsahuviliste Selts üle Eesti 505 1201 metsa.huviliste@gmail.com www.metsanoustaja.ee Metsanduse Arendamise Ühing Tartumaa, Põlvamaa, Valgamaa 520 5853 info@metsaareng.ee www.metsaareng.ee

Minu Mets Järvamaa ja sellega piirnevad maakonnad 5850 8100 ulle.lall@gmail.com www.minumetsmtu.ee

Palamuse Metsaselts Jõgevamaa 516 5817 ain.malm@erametsaliit.ee www.palamselts.ee Põlvamaa Metsaühistu Põlvamaa 799 2515 polvamaa@metsauhistu.ee polvamaa.metsauhistu.ee Pärnumaa Metsaomanike Selts Pärnumaa 505 0322 parnumaa.metsaselts@gmail.com www.parnumaamos.ee

Rakvere Metsaühistu kuni 90 km Rakverest 322 7845 rakvere@metsauhistu.ee rakvere.metsauhistu.ee

Saaremaa Metsaühing Saaremaa 504 5978 kaido.humal@hotmail.com www.smu.ee

Tallinna Metsaomanike Selts üle Eesti 502 1260 metsaomanik@gmail.com www.metsaomanik.eu

Tartu Jahimeeste Metsaselts üle Eesti 527 1028 selts@jahimeestemetsaselts.ee www.jahimeestemetsaselts.ee

Valgamaa Metsaühistu Valgamaa, Viljandimaa, Tartumaa, Võrumaa 5649 3197 valgamaa@metsauhistu.ee valgamaa.metsauhistu.ee

Vardi Metsaühistu Raplamaa, Harjumaa 5385 3655 vardi@vardi.ee www.vardi.ee

Viljandimaa Metsaselts Viljandimaa 5347 7454 eha@vilmets.ee www.vilmets.ee

Virumaa Metsaühistu Ida-Virumaa 5664 0645 virumaa@metsauhistu.ee virumaa.metsauhistu.ee

Viru-Lemmu Metsaselts Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Järvamaa 5558 3777 guido.ploompuu@erametsaliit.ee http://viru-lemmumetsaselts.edicy.co/

Visa Metsaühistu

509 6206 visametsad@gmail.com www.metsanoustaja.ee

Vooremaa Metsaühistu Jõgevamaa, Tartumaa, Viljandimaa, Järvamaa 5388 4999 vooremaa@metsauhistu.ee vooremaa.metsauhistu.ee

Võrumaa Metsaühistu Võrumaa 522 9424 vorumaa@metsauhistu.ee vorumaa.metsauhistu.ee

Vändra Metsaühing Pärnumaa, Viljandimaa, Läänemaa

Ühinenud Metsaomanikud üle Eesti

Metsaühistu Eesti Metsad üle Eesti

509 7926 vandrametsayhing@gmail.com http://vandrametsayhing.eu/

516 7650 info@eestimetsad.ee www.eestimetsad.ee

522 6485 kalev@eestimetsad.com www.eestimetsad.com Timber.ee Metsaühistu Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Raplamaa, Viljandimaa, Jõgevamaa, Tartumaa, Lääne-Virumaa

503 2122 metsauhistu@timber.ee www.metsauhistu.timber.ee

Metsaühistute kohta saab rohkem infot erametsaportaalist www.eramets.ee, Eesti Erametsaliidu kodulehelt www.erametsaliit.ee ja Keskühistu Eramets kodulehelt www.metsauhistu.ee

Omanik on parim looduse

hoidja

ANNIKI LEPPIK

Sinu Metsa toimetaja

Sellest, kui erinevad on erametsaomanikud ja nende eesmärgid oma valduste majandamisel, kõnelevad nii seekordne Sinu

Metsa kaanelugu kui juba

31. korda toimunud metsamajandajate konkursil osalejad.

Õppeleht SINU METS

Välja andnud MTÜ Eesti Erametsaliit Toompuiestee 24, Tallinn www.erametsaliit.ee

Eesti Erametsaliit on erametsaomanike esindusorganisatsioon, kuhu kuuluvad metsaomanike kohalikud organisatsioonid – metsaühistud.

Mul on olnud võimalus paaril aastal metsamajandajate konkursi hindamiskomisjoniga kandidaatidel külas käia ja need kohtumised on alati kujunenud väga põnevaks. Ehkki kõigi omanike suhe metsaga on erinev ja eriline, jäävad eriti hästi meelde need lood, mida kannab perekonna vaim ja põlvkondade ülesus. Tihti on metsaomand saadud vanematelt päranduseks, seda majandatakse koos terve perega ja nii, et tulevikus saaksid sellest osa lapsedki.

Tänavused osalejad pole selles osas mingi erand ja tore oli kogu pere metsapäeval näha, et ka oma tunnustust tuldi vastu võtma käsikäes abikaasa ja (laste)lastega.

Kui lugeda nende kümne metsaomaniku lugusid, paistab nende kõigi puhul silma üks ühine joon – armastus looduse vastu. Mitmed neist – näiteks tänavune võitja Meelis Reinart ja kolmanda koha pälvinud Endel Tamm – teevad metsatöid peamiselt ise ja käsitsi. Pärnumaal toimetav Kaupo Puust järgib põhimõtet, et kui metsast võtad, paned ka tagasi. Jõgevamaa metsaomanikud Laine ja Matti Paavo on võtnud südameasjaks säilitada ja taastada oma talukoha pärandkultuuri. Sangaste metsaomaniku Sander Elveti maadel peetakse juba mitmendat põlvkonda kevadist linnurahu. Servapeal OÜ on pärandniitude taastamise projekti raames võtnud ette suure töö aruniidu taastamisel.

Metsa erinevatest väärtustest räägib ka seekordne kaanelugu Hiiumaa metsaomaniku Rein Jürimäega. Rein võtab oma metsadest täpselt nii palju puitu, kui enda ja oma palkmajaehitusettevõtte jaoks vaja, rakendades püsimetsanduse võtteid.

Ometi kumab mitme omaniku kommentaaridest läbi mõru noot selle kohta, kuidas looduskaitselistel eesmärkidel on nende maale piiranguid seatud. Mitte et neil oleks midagi looduse hoidmise vastu – seda tehakse vabatahtlikult niikuinii. Nörritab pigem tunne, et riik omanikku ei usalda ja piirangud sünnivad tihti tema seljataga, mitte temaga koostöös. Üha enam räägitakse vabatahtliku loodushoiu õigusraamistiku loomisest, et maaomanike endi initsiatiiv saaks tunnustatud. Loodan, et see plaan ei jää õhku rippuma ja saab peagi konkreetsema kuju.

Metsaomanike mitmekesisus pole oluline ainult loodusele, vaid iseseisvale riigile tervikuna. Mõni aeg tagasi Ukraina sõja puhkemise järel ütles üks metsaomanik ilmekalt, et anonüümsed fondid ei tule meid kaitsma, kui meil seda päriselt vaja on. Hoiame siis omasid.

Toimetaja Anniki Leppik, e-post anniki.leppik@erametsaliit.ee Keeletoimetaja Pilleriin Torim Kujundaja Jelena Kasterpalu Teostus AS Postimees Grupp Kaastööpakkumised on oodatud e-posti aadressile anniki.leppik@erametsaliit.ee

Esikülje fotol metsaomanik Rein Jürimäe. Foto autor Mari Teesalu. Õppelehe ilmumist rahastab Kliimaministeerium.

LAURA TOOMESOO

17

22 18

Sisukord

5 Metsandusuudised

6 Persoon

Rein Jürimäe toimetab metsas hiidlase kavalusega ja võtab puid maha nii, et mets jääb alles.

8 Metsamajandajate konkurss

Tänavusel metsamajandajate konkursil osales 10 metsaomanikku üle Eesti. Tutvume nendega lähemalt.

10 Tammekahjurid

Maaülikooli metsateadlane Ivar Sibul tutvustab aasta puu tamme peamisi vaenlasi.

12 Puidu väärindamine

Kõrghooned, kangas ja kütus – puidust saab valmistada peaaegu kõike.

14 Poliitika

Erametsaliidu tegevjuht Jaanus

Aun kirjutab, mida võiks tavaline metsaomanik teada Euroopa Liidu poliitikast.

15 Metsaühistu

Rakvere Metsaühistu ületas

1000 liikme piiri.

16 Metsataimed

Sügisesed metsaannid toidus ja ravimtaimekapis.

10

15

17 Pihlakas

Sügisel punetavate viljadega pihlakas on armastatud koduaiapuu.

18 Seene-etikett

Loodusretkejuht ja seenesõber Kristina Traks kirjutab, kuidas seenemetsas õigesti käituda.

20 Jahimees

Jahimeeste rubriik keskendub seekord ulukinahkade väärindamisele.

24 Uudiseid metsateadlastelt

25 Metsaühistu annab nõu

26 Teateid erametsaliidult 12

Metsamehed ja ­naised tõid

orienteerumisvõistlustelt medaleid

Augustis toimusid Poolas Euroopa metsandustöötajate orienteerumise meistrivõistlused (EFOL), kus ka eestlased medalid rinda said.

Euroopa metsandustöötajad on suviseid orienteerumisvõistlusi korraldanud juba 30 aastat. Juubeliüritus toimus sel aastal Poolas Olsztynis, kus orienteerumises võtsid mõõtu enam kui 400 metsaga seotud inimest üle Euroopa.

Riho Männi on osalenud igal EFOLi üritusel. Ta ütleb, et see on hea võimalus erinevate riikide kultuuri ja loodusega tutvuda. „Vaevalt et ma ilma EFOLita oleksin Olsztyni metsadesse sattunud. 30 aasta jooksul oleme lisaks lähiriikidele orienteerunud näiteks Šveitsis, Ungaris, Norras, Saksamaal, Itaalias. EFOL on andnud ääretult põnevaid kogemusi ning häid tuttavaid teistest Euroopa rii-

kidest,“ rääkis Männi, kes igapäevaselt töötab Keskkonnaagentuuri metsaosakonnas.

Eestlasi osales tänavustel võistlustel 14 ning oma vanuseklassis said medalid rinda neist pooled.

Sprindis said kulla Minija Pääslane (W55) ja Meelis Merenäkk (M50), hõbeda Priit Pääslane (M55) ning pronksi Renno Merenäkk (M21) ja Ester Parksepp (W40). Lühirajal võitis kuldse medali Minija Pääslane, hõbeda said Meelis Merenäkk ja Priit Pääslane ning pronksi Ester Parksepp. Teatevõistlusel said eestlaste meeskonnad koosseisus Tõnis Piirisild, Meelis Merenäkk ja Priit Pääslane (M135) ning Minija Pääslane, Ester Parksepp ja Anu Poopuu (W135) mõlemad teise koha.

Järgmisel aastal toimuvad Euroopa meistrivõistlused Eestis. SM

RMK seab uuendusraie langi suurusele ülempiiri

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) juhatus otsustas, et 2025. aastast alates ei tehta uuendusraieid suuremal pinnal kui viis hektarit okaspuumetsas ja seitse hektarit lehtpuumetsas, sõltumata metsaeraldiste pindalast.

RMK juhatuse liige Erko Soolmann märkis, et lageraie ülempiiri seadmisega vähendab RMK väga suurte avatud alade tekitamist maastikule ja aitab kaasa raiete hajutamisele. „Ökoloogilisest vaatest aitavad väiksemad raielangid hoida metsamaastikes kõrgemat vana metsa osakaalu ja vähendavad raiete negatiivset mõju piiratud levikuvõimega liikidele,“ selgitas Soolmann.

RMK teeb uuendusraieid vaid majandatavates metsades. Kaitstav mets – sihtkaitsevööndid ja nende puhveralad – moodustab RMK metsade portfellist 41% ja seal uuendusraiet ei tehta.

Raielangi pindala ülempiir kehtib tavapärasel metsamajandamisel. Erakorralistel asjaoludel, näiteks tormi- või muude metsakahjustuste operatiivseks likvideerimiseks, võib raieala pindala vajadus olla suurem. SM

Metsanduserialadel on suurim tung saada arboristiks

Luua Metsanduskooli esitati tänavu üle 600 avalduse. Suurim konkurss on arboristi erialale (4,33 soovijat kohale), matkajuhi erialale (3,70) ning forvarderioperaatori erialale (3,50).

Luua Metsanduskooli õppejuht Meelis Kall sõnab, et suur sisseastumisavalduste arv on hea võimalus valida kandidaatide seast need, kel on suurim motivatsioon tulevikus Eesti looduse eest hoolt kanda. „Luua Metsanduskooli erialade tuumiku moodustavad metsandus-

erialad, kuhu on samuti soovijaid rohkem kui õppekohti. Kuna metsandusega seotud erialadele on tööandjate ootused suuremad, siis on meil olnud hea võimalus teha rohkem õppekohti, et pea kõik tuleviku metsakasvatajad ja taksaatorid saaksid parimad teadmised ja oskuste väljaõppe just Luual,“ sõnas Meelis Kall. Õppejuhi sõnul on hea meel ka selle üle, et kutseharidusse tullakse ka jätkuõppe erialadele, mis tähendab, et juba töötavatel spetsialistidel püsib soov oma teadmisi täiendada ja kaasajasta-

da. „Metsamajanduse spetsialisti ning puittaimede hindaja erialad on suunatud just neile, kel on juba valdkondlikku töökogemust või omandatud eriharidus, kuid kes soovivad oma teadmised viia veel taseme võrra edasi – tundub, et ka tippspetsialistid on mõistnud, et kutseõpe on just see paindlik võimalus saada töö kõrvalt erialane tarkus, mis keskendub praktilistele oskustele ja annab koheselt oma töös rakendatavad teadmised,“ selgitab Kall kutsehariduse eeliseid.

Eestlaste delegatsioon Poolas.

KERTU KEKK-REINHOLD

Rein Jürimäe: metsa tasub armastada ja hoida

Hiiumaal Nõmba külas Mustika talus elav Rein Jürimäe on metsaomanik olnud varsti juba 3O aastat. Metsa majandades püüab ta üha enam olla hiidlaslikult kaval –võtta metsa maha nii, et mets samal ajal alles jääks.

PEEP LILLEMÄGI

„1996. aastal ostsime selle koha ja siis oli seadus, et kui ümber maja on omandireformi käigus kompenseeritud talumaid, sai neid erastada. Olin noor ja ahne mees ja võtsin nii palju, kui sai,“ räägib Jürimäe. Riigi kasuks on seatud hüpoteek ja igal aastal makstakse selle lunastamiseks riigieelarvesse teatud summa. Kümneaastane järg on ees ootamas.

Noore mehe riskijulgusega tehtud otsus metsaomanikuks hakata muutis tema elu. Kokku toimub metsa majandamine täna 35 hektaril. Kuna mulla boniteet on hea, siis on mets isegi Hiiumaa kui Eesti kõige metsasema maakonna mõõdupuuga mõõtes üle keskmise. „Metsaomanik peab tahes-tahtmata ka metsamees olema,“ ütleb Jürimäe, lisades aastatega kujunenud veendumuse –metsale on kõige parem, kui teed metsas oma teadmiste ja tahtmiste piires enamiku töödest ise.

Metsa väärtus

Mets, mis Mustika talu maadel kasvab, on kindlasti kordi rohkem väärt kui on maa väärtus. Metsa väärtus koguneb aga tasapisi ja seda ei saa mõõta üksnes rahas. Just seepärast kasutab Rein Jürimäe oma metsas selliseid metsamajanduslikke võtteid, mida kokkuvõttev sõna – püsimetsandus – iga looduskaitsja südame kiiremini põksuma paneb. Talle endale meeldib rohkem väljend „püsimetsa kasvatamine“. Metsandus on tema meelest veidi laiem termin. „Mets kasvab ise, kui olla kohal ja teha

õigeid liigutusi, saab seda protsessi suunata,“ on mees veendunud.

Esimene metsakorralduskava sai Mustika talu metsades paika aastal 1999. Viimase lageraie, mille maht jäi alla poole hektari, tegi Jürimäe oma metsas viis aastat tagasi. „Stress, mida ise tajun peale lageraiet, ei tasu ära. Hiidlane on kaval, püüan metsa maha võtta nii, et mets jääks alles,“ lausub ta krüptilisena tunduva mõtte.

Istikud oma metsast

Raielanke leiab ka Jürimäe metsades, kuid need on väikesed – kümnendik hektarit. Sellisel mikrolangil on ilus nimi – häil. Kaugemalt seda ei märkagi ning ka raie järel jääb seal taimestik ja olustik samasugune nagu kõrvalasuvas metsas.

Uusi puid kasvama saada on nii majandatavas metsas keeruline. Niiskematel, natuke rammusama mullaga aladel läheb see paremini. „Avada tuleb lõunapoolset külge, et valgus pääseks ligi. Siis hakkab mõne aastaga uus mets tulema. Istikuid ei ole ma enam ammu ostnud. Mõnikümmend kuuse- ja männiistikut võtan oma maalt elektriliinide alt. Täiendan raiutud aladel nendega kohti, kuhu uusi puid tahan, enne kui sinna tuleb mätas,“ räägib ta.

Istutatud taimed märgib Jürimäe puutokkidega, et need suvel kõrge rohu sisse ei kaoks. „Siis tallan rohu taime ümbert maha, et päike saaks ligi, ja nii see väike puu kasvab. Paari aasta pärast saab ta juba ise hakkama. Siis on teemaks põdrad, aga nende vastu saab teha tõrjet,“ selgitab metsaomanik.

Rein Jürimäe ei laida ka neid, kes näevad metsanduses eelkõige ettevõtlust. Ettevõtluse eesmärk on ju saada tulu ja maksimeerida kasumit. Tulu täidab omaniku pangaarvet ja riigikassat, läheb uuesti ringlusse.

Mets inimest ei vaja „Metsale ei ole tegelikult vaja mingit majandamist. Metsaga ei juhtu mitte midagi ka siis, kui inimene sada aastat metsa ei tule. Tüve maht jääb küll väiksemaks ja neid puid, mis saekaatrimeestele meeldivad, on palju vähem, aga looduskeskkond elab oma elu. Männipuu läheb siis, kui puu lõpetab kasvamise, tegelikult kvaliteedilt veel paremaks,“ arutleb ta.

Need, kes metsaomanikule puidu eest maksavad, kipuvad dikteerima, millal puud maha võtta. Metsa kui terviku jaoks ei pruugi see alati kõige parem aeg

Rein Jürimäe teeb enamiku töödest metsas ise, sest nii tunnustati 2023. aasta metsamajandajate konkursil II kohaga.

olla. „Mina saan oma metsa juures seda soovi eirata. See nõuab rohkem hoolt, aga jätab hea tunde,“ sõnab mees.

Nii on tema metsas au sees näiteks tammed, mis metsaomaniku jaoks on puhtalt emotsioonipuud.

Jürimäe 35 hektarit metsa annab paberil 110–120 tihu puitu igal aastal. Paarkümmend aastat metsakorralduskava näitab tema metsa mahtu samasugusena. Metsast saab puitu, aga mets jääb alles.

Omanik pole ohtlik

Jürimäe ütleb, et mõistab looduskaitsjate püüdlusi. „Maailm on üks süsteem ja selles mõttes saan ma otsustajatest aru. Maailma rohelisemad kandid peavad kompenseerima neid piirkondi gloobusel, kust rohkem tossu tuleb...“ mõtiskleb ta. Mustika talu metsades praegu teadaolevalt ühtegi

taime või looma vääriselupaika ei ole. „Küll aga on mul mõned metsaalad, mille vanus on üle 110 aasta. Sinna kipub neid elupaiku tekkima. Loodan, et bürokraatlikuks käteväänamiseks ei lähe. Olen 30 aastat metsas käinud ja usun, et ma ei ole metsale ohtlik.“

Rein Jürimäe metsamaa on 450 miljonit aastat tagasi praeguse Hiiumaa asupaika partsatanud meteoriidikraatri murrutuse alal. „Üleval, tee ääres on puhas liiv, allapoole tulles moreen, siis edasi savi, kuhu tekib tiik. Metssigadele on see nagu spaa. Seal nad püherdavad ja saavad söödikutest vabaks. Mitu kuuske on ära kuivanud, sest siga nühib muda maha. Pere taksikoer tüütab rebaseid ja kährikuid. Kuskil haigur, aga tore lind on pasknäär. Ilus, värviline ja kannab tammetõrusid laiali. Tavaline suure metsa loomastik,“ räägib Jürimäe sellest, kuidas metsas elu käib.

Hiiumaa suitsusaun väärib patenti

Põhitegevusena tegeleb Rein Jürimäe puitehitistega ja võtab metsast just seda puitu, mida ehitusel parajasti tarvis läheb. Palkmajale sobib puutüvest paar palki. Alt liiga jäme, ülalt liiga peenike. Kokkuostjad saavad ülejäänu. Jääb ka paberipuuks.

90ndatel sai iga mees teha seda, mida tahtis ja mille järele vajadus oli. Jürimäel kukkus välja nii, et ta hakkas tegema rookatuseid. Sealt liikus edasi puitehitiste juurde.

„Olen püüdnud teha asju, mida vanad mehed on osanud teha. Vanaisa oli mul hinnatud puutöö- ja ehitusmees. Vist on selles osas midagi geenidega kaasa tulnud. Ükski selline meistrimees mind otseõpetanud ei ole, aga olen ise tähele pannud nende töid, mis ajale vastu on pidanud, nendest on õppida. Ka seda, kuidas vigu vältida,“ räägib ta.

Lõunaeestlased on oma suitsusauna suureks rääkinud ja sellest filmigi teinud. Hiiumaa suitsusaun on tegelikult praktilisem, mis muuhulgas väljendub asjaolus, et kastkeris annab korraliku leili välja veel ka teisel päeval.

Jürimäe õuel tiigi kaldal seisval suitsusaunal on arhailisest välimusest hoolimata vanust vaid kümmekond aastat. Tõsi, lapsepõlvekodust pärit nurgatappidega osa saunast on üle 200 aasta vana. Nii elab ajalugu uues edasi.

Saunal on koguni kolm välisust ja väga tahmaseks seal ei lähegi. Rein Jürimäe ise naerab, et tegelikult peaks võtma patendi –21. sajandi suitsusaun.

on tal suurem valikuvabadus mets täpselt selliseks kujundada, nagu ta soovib. Tema tööd kohaga.

MARI TEESALU

REIN

JÜRIMÄE

Metsamajandajate konkurss tutvustab

Juba 31. aastat toimuval metsamajandajate konkursil võttis tänavu mõõtu kümme metsaomanikku üle Eesti.

KERTU KEKK-REINHOLD

Esikoha saanud Meelis Reinart jäi silma füüsikaõpetajale omaselt ratsionaalsete va-

likutega ja metsas aastate jooksul tehtud hoolsa tööga. Teise koha omanikud Sille ja Tambet Teesalu Tartumaalt

on heaks näiteks läbimõeldud ja sihipärasest tegevusest. Kolmanda koha sai Endel Tamm Valgamaalt, kes majandab oma metsi koos perega.

I koht –Meelis Reinart Viljandimaalt

Kõiki konkursil osalejaid iseloomustas tahtmine oma metsast rohkem teada ja soov seda jätkusuutlikult majandada. Nagu ütles üks hindamiskomisjoni liige – konkursile jõuab metsaomanike koorekiht. See vastas tõele ka sel aastal.

Konkursi tulemused kuulutati välja 24. augustil Pärnus toimunud kogu pere metsapäeval.

Perekond Teesalud näitasid metsamajandamise mitmekülgsust ühe talumajapidamise lahutamatu osana. Nii kasutatakse Villemanni talu lambaid metsa hooldamiseks, puidu väljaveoks rakendatakse aga peremehe ehitatud kelgu ette talu hobune. Metsaservas asuv allikas varustab peret veega kogu suve. Villemani talu metsad asuvad Teesalude kodu lähedal, seetõttu mängib metsaotsustes väga olulist rolli visuaalne külg ja maastiku kujundamine. Metsatööde planeerimisel on Teesalud abi saanud Valgamaa Metsaühistust.

III koht –Endel Tamm Valgamaalt II koht –

Meelis sai metsaomanikuks, kui naasis vanaisa tallu ja ema talle tagastatud metsamaad pärandas. Selle aja jooksul on ta tegelenud kõikvõimalike metsatöödega, maaparandusest ja metsataimede kasvatamisest aedade rajamise ja erinevate raieteni. Puitu kasutab ta palju oma majapidamises, selleks on kodus olemas ka väike saeraam. Huvitavamad puujändrikud on leidnud koha koduaeda kaunistades.

Meelis peab oma metsas mesilasi ja kasvatab musta pässikut, samuti on ta kursis kõigi paremate seene- ja marjakohtadega nii oma kui naabri metsas. Meelis on metsaühistu Eesti Metsamajandajate Selts liige ja kasutab seltsi abi eelkõige istutustöödeks taimede hankimisel.

Kõigi kandidaatide kohta saab pikemalt lugeda erametsaliidu kodulehelt https:// erametsaliit.ee/metsamajandajate-konkurss/metsamajandajate-konkurss-2024/ Metsamajandajate konkursi ja kogu pere metsapäeva korraldamist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus. Järgmisel aastal toimub kogu pere metsapäev tänavuse parima metsamajandaja kodumaakonnas Viljandis.

Endel majandab oma metsa kogu perega. Ühiselt planeeritakse metsatöid ning viiakse suur osa neist ka ise käsitsi ellu. Vajadusel küsitakse nõu Valgamaa Metsaühistu konsulentidelt. Hooldusraied teeb Endel oma metsas ise koos hiljuti Luua Metsanduskooli lõpetanud pojaga, abiks on ka teised pereliikmed. Puidu kokkuveoks kasutavad nad ATVd, et vältida suurte kokkuveoteede rajamist. Pere soovib oma metsa kujundada mitmekesiseks ja püsimetsa ilmeliseks. Suuremate raiete puhul jälgitakse, et langid oleks ebakorrapärase kujuga ja sobituksid paremini maastikku. Endli suur lemmik on lehis ning seda on ta oma metsas istutanud erinevatesse kohtadesse.

Endel Tamm (keskel) abikaasa ja pojaga

Sille ja Tambet Teesalu

Meelis Reinart

tutvustab metsaomanike koorekihti

IV–X kohta jagasid:

Agur Paisu Raplamaalt ütleb, et on tasakaalukas ja ettevaatlik tegutseja. Hooldus- ja istutustööd teeb ta ise või koos perega, suuremad raied aitab korraldada Vardi Metsaühistu. Metsa pärandas Agurile üks vanem sugulane, kellele Agur lubas metsa korras hoida. Seda lubadust peab ta siiani väga au sees. Metsateadmised on Agur saanud kodust, teistelt metsaomanikelt, aga ka Eesti Maaülikoolist. Samas ütleb ta, et parim õpetaja on elu ise.

Eerik ja Jaanus Philips Pärnumaalt majandavad kodu ümbruses asuvat metsa ühiselt. Isa Eerik on mitmendat põlve õppinud metsamees, poeg Jaanus on metsateadmised saanud isalt, metsaühistust ja erialakirjandusest. Majandamisel kasutavad Philipsid väiketehnikat, et pinnase kahjustamist vältida. Eerik tegutseb Pärnumaa Metsaomanike Seltsis, kellega koostöös on pere metsas korraldatud erinevaid õppepäevi ja koolimetsa üritusi õpilastele.

Kaupo Puust Pärnumaalt majandab metsa oma lapsepõlvekodus, kuhu nüüd oma perele uue kodu rajanud.

Kaupo on oma metsas teinud erinevaid raieid ja näitab uhkusega töö tulemusi harvendatud männikus, kus puud on kõrval asuva naabri metsaga võrreldes jämedamad ja kõrgemad. Tegeletud on ka maaparandusega ning ehitatud metsateid ja sildu, et oma ja naabruskonna metsades paremini liikuma saaks. Kaupo on metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud liige.

Laine Paavo Jõgevamaalt majandab koos abikaasa Mattiga metsa oma vanavanematele kuulunud maadel Jõgevamaal Umbusi külas. Lainele tagastati maad 90ndate alguses ning sellest ajast on ta seal teinud erinevaid töid. Kunagi katsetati ka grillsöe tootmisega. Viimaste aastate suurim projekt tehti koostöös Vooremaa Metsaühistuga pärandkultuuri talletamiseks, kunagine Nõmmemõisa karjamõis on võsast välja raiutud ja selle varemed asjakohaselt tähistatud. See annab võimaluse ette kujutada, millist elu Laine esivanemad kunagi elasid.

Rando Nooska Harjumaalt majandab oma metsi Lahemaa rahvuspargi territooriumil. See tähendab, et kõigi tegevuste puhul tuleb hoolega süveneda ka rahvuspargi kaitse-eeskirja. Rando ongi endale eri piirangud detailideni selgeks teinud ja avastanud ka juhuse, kus registrisse märgitud põhjust ala sihtkaitsevööndisse määramiseks ei olnudki olemas. Sellel metsaalal võeti-

gi piirangud maha. Oma metsas teeb Rando erinevaid uuendus- ja hooldustöid. Metsateadmised on ta saanud Luua Metsanduskoolist ja talupojatarkusest. Rando on Rakvere Metsaühistu liige.

Sander Elvet Valgamaalt ütleb, et on metsatöid teinud sellest ajast, kui saag käes püsis. Ta majandab pere metsa koos isa ja vennaga. Viie aasta eest ulatusliku üraskikahjustuse tõttu raiutud kuusiku asemel kasvab nüüd korralikult hooldatud kaasik, kus puude kasv on olnud muljetavaldav. Kodutalu ümbruses on kaski istutatud ka põllumaale, umbes kahel hektaril proovib Sander aga väikeseid häilusid raiudes püsimetsandust. Sander on Valgamaa Metsaühistu liige.

Servapeal OÜ tuli konkursile osalema Läänemaal Marimetsa-Õmma hoiualal asuva kinnistuga. Metsaühistusse Metsahuviliste Selts kuuluv ettevõte otsis võimalusi, kuidas hoiualal metsa majandada, kuna tavapärasele metsamajandusele on seal seatud hulgaliselt piiranguid. Ette võeti puisniidu taastamine, selleks kasutati pärandniitude taastamise toetust. Igaüks sellise bürokraatiaga heidelda ei sooviks, kuid Servapeal OÜ esindaja Margo Rüütel on koos koostööpartneri Kait Arujõega ennast sellest läbi närinud. Umbes kaheksa hektari suuruse puisniidu taastamine on lõppjärgus.

Agur Paisu

Eerik ja Jaanus Philips

Kaupo Puust

Matti ja Laine Paavo

Sander Elvet

Rando Nooska

Servapeal OÜ esindajad

Margo Rüütel ja Kait Arujõe

Aasta puu tamme vaenlased

Üldine arvamus on, et mida suurem ja võimsam, seda tugevam. Kuid ka kõige vägevamatel on vastalisi. Kõigist puuliikidest on ehk tamm üks vastupidavamaid ja pikaealisemaid, kuid ka temal on mitmeid vaenlasi, kes tema elujõudu vähendavad ning tervist ohustavad.

IVAR SIBUL

Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor

Kuigi meie harilik tamm on metsapuuna pikaealine ning asulahaljastuses ka üks vastupidavamaid puid, on ülemaailmse Punase Raamatu andmetel tamme suurest ja liigirikkast perekonnast umbes kolmandik maailma tammeliikidest väljasuremisohus. Peamised tammeliikide hääbumise põhjused on kliimamuutused ja invasiivsed kahjurid, aga ka suurenevast inimmõjust tingitud sobivate kasvukohtade kahanemine. Üle maail-

ma ohustavad tammemetsi ka ulatuslikud raied, raadamine, samuti üha intensiivistuv loomakasvatus jmt otsesed või kaudsed tegurid.

Lehe­ ja pungade kahjurid

Oma tugevusest sõltumata on tammed, sh meie rahvuspuu – harilik tamm –kahjurite ja haiguste suhtes üsna vastuvõtlikud. Suve teisel poolel võib tammelehtede alaküljel märgata kahvaturohelisi kuni punakaskollaseid marjataolisi pahkasid. Nende tekitajaks on tamme-pahkvaablane (Cynips quercusfolii) ja teised pahklaste (Cynipidae) sugukonda kuuluvad umbes 2–5 mm suurused kiletiivalised putukad. Ühel tammelehel võib olla kuni kümmekond pahka ja niisuguseid lehti võib olla rohkesti, aga puule nad erilist kahju ei tee. Mõned pahklased (Andricus foecundatrix, Biorhiza pallida) teevad kurja ka tammepungadele.

Eestis on leitud tammelehtedes ka tamme-kaevandvaablase ( Profenusa pygmaea) kahjustusi. Selle putuka vastsed toituvad tammelehtede parenhüümis, pealmise ja alumise epidermi vahel, tekitades seal õõnsaid käike – kaevandeid, mis on esialgu poolläbipaistvad ning peagi pruunistuvad. Juhul kui

kahjureid on lehes mitmeid, võivad nende kaevandid liituda ning puu võib kaotada suurema osa oma fotosünteesiks vajalikust lehepinnast. Ulatuslik kahjustus viib aga lehtede kuivamise ning enneaegse varisemiseni. Kahjustus aeglustab puu kasvu ja harvadel juhtudel võib see põhjustada ka puu surma.

Tammelehti himustavad teisedki putukad, sh mitmed põrnikalased: maipõrnikad (Melolontha sp.), juunipõrnikas (Amphimallon solstitiale) jt ning liblikad – hele-villkäpp (Calliteara pudibunda), tammemähkur (Tortrix viridana), külmavaksikud (Operophtera sp.). Ka Eestis juba kanda kinnitanud invasiivsetest liblikaliikidest on eriti ablas tammelehtede järele käsnalainelane (Lymantria dispar). Eestis on mõnel korral kohatud ka tamme-lehevaablast (Periclista lineolata), kelle maiad ebaröövikud himustavad mõneaastaste tammede lehti.

Kõiki neid lehtedest ja pungadest toituvaid putukaliike iseloomustab see, et hulgiesinemise korral söövad nad puud peaaegu raagu ning nende rüüsted kipuvad korduma. Lehekahjurite arvukust saab vähendada ja neid kontrolli all hoida kahjurite looduslikele vaenlaste-

Käbi-pahklase kahjustus muudab hariliku tamme punga suureks ja käbitaoliseks.

FOTOD: IVAR SIBUL

Tamme-kaevandvaablase laikkaevandid tammelehtedes.

le (putuktoidulised linnud (linavästrik jt), parasitoidid ja röövtoidulised lülijalgsed) sobivate elu- ja pesitsuspaikade loomisega.

Kurjad uustulnukad

Õnneks pole seni Eestist veel leitud Põhja-Ameerikast pärit tammelehtedel toituvat tamme-võrklutikat (Corythucha arcuata), kes leiti esmakordselt Euroopast 2000. aastal Põhja-Itaaliast. See omapärase kehakujuga putukas on levinud juba enam kui 20 Euroopa riigis, lisaks on ta kanda kinnitanud suurtel aladel Ukrainas ja Lõuna-Venemaal. Selle invasiivse kahjuri tõrje väljavaated on halvad ning prognooside kohaselt on tema levik üle Euroopa vältimatu.

Kõigi putukkahjurite rünnakud võivad põhjustada tammepuude tervisliku seisundi olulist halvenemist, sealhulgas kasvu pidurdumist, lehestiku kaotust ja suurenenud vastuvõtlikkust haigustele.

Seenpatogeenid

Juulis-augustis lööbib tammelehtedel jahukaste. See seenhaigus ilmutab end kirmena üksikute valkjate täpikestena, hiljem levib üle kogu nakatunud pinna. Tugevama nakkuse korral võib kirme esineda ka lehe alumisel küljel, võrsetel ja viljadel. Kirme ehk jahukaste seeneeoste moodustumist soodustavad eelkõige soojus ja kuivus, taime koed on siis nõrgad, mistõttu haigusetekitajal (Microsphaera alphitoides) on kerge teda rünnata.

Soodustavalt mõjuvad ka järsud ööpäevased temperatuurimuutused: kuumad päevad ja külmad ööd ning põud ja kuumalained, aga ka niiske ja jahe ilm. Jahukaste vähendab lehtede fotosünteesivõimet ning nõrgestab lehti ja põhjustab nende varasemat varisemist. Kahjustatud lehed ei arene normaalsuuruseni ning sageli muutub nende kuju. Noored võrsed aga jäävad nõrgaks ja võivad talvepakases hukkuda. Ohtlikumaks tammeliike ohustavaks haiguseks on aga tamme-äkksurm (Phytophthora ramorum). Tegu on seenhaigusega, mis kahjustab lisaks tammedele paljusid teisi puittaimi nii Ameerikas kui ka Euroopas. Teise ohtliku ja invasiivse seenhaiguse Ceratocystis fagacearum jõudmist Euroopasse kardetakse eriti. See on trahheomükoos, mis põhjustab tamme närbumistõbe ja puude kiiret kuivamist ning on USA kesk- ja idaosas tammede kõige ohtlikum haigus.

Keskkonnatingimustest tulenevad ohud Meie tingimustes kahjustavad tammesid kevadised hiliskülmad, mistõttu avatud kasvukohas noored tammed põõsastuvad. Talviste järskude temperatuurikõikumiste tagajärjel tekivad aga piki tammetüve kulgevad külmalõhed, mis aitavad seenpatogeenidel tüvesse pääseda. Seetõttu näeb tamme elusate puude tüvedel vääveltorikut ehk väävlikut (Laetiporus sulphureus), har-

vem aga maksakut ehk rusukit (Fistulina hepatica). Tammede tervise halvenedes ehk stressiseisundis puid ründab ka külmaseen (Armillaria sp.), kes on üks ohtlikumaid juuremädanike tekitajaid metsapuudel. Seen levib õhu kaudu eostega või risomorfide abil mullas. Kasvab kändudes ja mulda jäänud vana puu juurtes ning võib seetõttu nakatada samasse kohta istutatud noori puid. Tuntum tammepuidu lagundaja on aga surnud tammetüvedel esinev tammekakk (Daedalea quercina). Lisaks esineb tammedel rohkesti veel teisigi seeneliike, kelle mõju puudele on hoopis positiivne ja nende kasvu toetav.

Ohtlikud ka sõralised

Noortele tammepuudele on ohuks tüvekoort kahjustavad põdrad ja hirved ning metskitsed, kes kärbivad võrseid, pidurdades puude kasvu.

Kahjustuste ennetamine

Tammekahjustuste ennetamiseks ning puude hea tervisliku seisundi säilitamiseks aias või haljasalal vali puule sobilik kasvukoht. Põuast tingitud stressi vältimiseks kasta puid regulaarselt. Jäta puude vahele piisavalt ruumi, et tagada hea õhuliikumine puuvõrade vahel. Kõrge õhuniiskus võrades või võrade vahel võib kaasa aidata kahjurite ja haiguste levikule. Kasuta sobivaid väetisi, et tagada puu kasvuks vajalikud toitained. Eemalda kõik kahjustatud või haiged oksad ja lehed, et vältida patogeenide ja kahjurite levikut. Väldi juurte ja tüvekoore vigastusi ning liigset või valel ajal ja valesti tehtud võraokste lõikamist, mis võib puud nõrgestada ja muuta selle kahjuritele ning seennakkustele vastuvõtlikuks. Väldi üheliigiliste puude kontsentreerumist väikesele või piiratud alale ehk istuta tammesid koos teiste puuliikidega, vähendades nii monokultuurist tingitud riski, mis võib põhjustada kahjurite massilist levikut. Märka võimalikke kahjustusi, kontrollides regulaarselt puude lehtede, okste ja tüvede seisukorda.

Varajane kahjustuse avastamine võimaldab teha õigeaegset tõrjet. Kahjustuse avastamisel konsulteeri spetsialistiga. Soodusta aias või haljasalal biomitmekesisust. Loo elu-, varje- ja pesitsuspaiku kahjurite looduslikele vaenlastele (linnud, parasitoidid ja röövtoidulised putukad).

Tamme-pahkvaablane laseb tammel teha lehe allküljele suured ümmargused pahad.

puidukasutus

Kõrghooned, kangas ja kütus –puidust saab peaaegu kõike

Tänapäevases kliimateadlikkuse kontekstis tõuseb puit esile kui alternatiiv paljudele suure keskkonnajalajäljega materjalidele, nagu betoon, metall, tekstiil või plast, ehk põhimõtteliselt saab puidust toota pea kõike, mida kaasaegne ühiskond vajab.

KRISTINA TRAKS

Maju on Eestis sajandeid ehitatud peamiselt puidust. Samas alles viimaste aastakümnete jooksul on puidust hakatud siinmail ehitama ka suuri avalikke hooneid ning puit on tõusnud ehitusmaterjalina võrdsele pulgale betooniga. Seda suunda võib hästi näha üle 20 aasta korraldatud aasta puitehitise konkursil: kui 20 aastat tagasi figureerisid konkursitööde hulgas enamasti eramud ja väikeehitised, siis viimastel aastatel on järjest tavalisem avalike hoonete puidust ehitamine. Nüüdseks on põhimõte, et riigi tellimusel avalikud hooned ehitatakse puidust,

saanud ka valitsuse koalitsioonileppe osaks.

Sama trend kogub hoogu ka mujal maailmas, kus puidust pannakse püsti isegi pilvelõhkujaid. Eesti ettevõte Kodumaja AS on maailma arvestuses samuti olnud kõrgete puitmajade nn finaalis –2015. aastal Norras Bergenis ehitatud 53 meetri kõrgune puitkarkasshoone Treet (norra keeles puu – toim) oli omal ajal maailma kõrgeim taoline puitehitis.

Tänaseks on siin-seal maailmas kerkinud veelgi kõrgemaid puidust hooneid ja plaanidki on suured: näiteks Jaapanisse kavandatakse aastaks 2041 maailma kõrgeimat puidust pilvelõhkujat. 350-meetrisele hoonele tuleb 70 korrust, mis on ehitatud terasest ja puidust.

Eesti Puitmajaliidu tegevjuht Annika Kadaja toob välja puidu kasutuse ka kortermajade tehaselises renoveerimises – tehases toodetakse kortermaja fassaadielemendid ning need paigaldatakse kohapeal. Väga suur võit tuleb renoveerimise kiiruses – viiekorruselise viie trepikojaga hoone klassikalisel kombel soojustamisel võivad tööd kesta aasta, tehaselise renoveerimise meetodil võib maja saada valmis kaks korda kiiremini. „Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas on suurel hulgal kortermaju, mis oma vanuse poolest vajaksid rekonstrueerimist. Tehaselise renoveerimisega on siin võimalik väga häid tulemusi saavutada,“ sõnab Kadaja.

Puit on elamuehituses endiselt väärt materjal ning puitu kasutatakse üha keerukamates projektides. Aasta tehasemaja konkursil tunnistati tänavu parimaks Timbeco toodetud moodullasteaed Kiili vallas.

TIMBECO WOODHOUSE OÜ

Tselluloos ja puidupõhised eritooted

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht Henrik Välja tõstab esile Skandinaavias, Saksamaal, Austrias ja teistes sarnastes metsa- ja puiduriikides tänaseks hästi arenenud tselluloositootmist ja sellel põhinevat väärtusahelat. „Olen võrrelnud tselluloositehase keemilist väärtusahelat saeveskiga. Siin on tuntumad tooted mõistagi paber, igasugused kartongid, muu selline tarbekaup, aga edasi innovaatilisemateks toodeteks on viskooskangad ja erinevad innovaatilisemad biokomposiidid, millega saab asendada plasti- ja nailonipõhiseid suure keskkonnamõjuga tooteid,“ ütleb ta. Omaette arengusuund puidu väärindamises on puidu lõhustamine molekulide tasemele ja seejärel saadu teisiti kokkupanek nii, et sellest materjalist on võimalik toota peaaegu kõike. „Sellisel viisil puitu kasutades on võimalik asendada fossiilsetest kütustest pärinevad keemilised elemendid. Puidu kasutusvõimalused oleksid farmaatsias, kosmeetikatööstuses. See suund on tähelepanuväärne, sest nõnda on võimalik asendada paljud tänapäevased suure keskkonnamõjuga tooted väiksema keskkonnajalajäljega puidupõhiste toodetega,“ märgib Välja. „Mitmed Eesti ettevõtted teevad puidu alternatiivseks kasutamiseks väga põnevaid arendustöid. Vajame sektorina aga vajalikeks investeeringuteks kindlustunnet, et see tuleviku majandusharu jääks Eestisse ning pakuks siin inimestele tööd, teadlastele uurimisvaldkonda ning tooks maksuraha Eesti riigi eelarvesse.“

VKG plaanib rajada puidu toorainel põhineva biotootmise, mis hakkaks lisaks n-ö tavalisele tselluloosile tootma ka eriotstarbelist tselluloosi. VKG biotoodete arendusjuht Lauri Raid selgitab, et biotootmise suuna tekkimine võimaldab astuda vähem efektiivsest kasutamisest nagu eksport paberipuidu ja -hakkena sammu edasi väärtust loova väärindamiseni.

„See on meie prioriteetne suund, kuna eriotstarbeline tselluloos on tooraine tekstiili- ja biokeemiatööstustele,“ sõnab ta. Siiani on tekstiilitööstuse peamiseks tooraineks olnud puuvill ja sünteetilised kiud, mille keskkonnajalajälg on märkimisväärne: puuvilla kasvatamiseks kulub suur kogus vett

ja sünteetiliste kiudude tootmine põhineb naftasaadustel.

„Eriotstarbelisest tselluloosist saadav kiud aitaks asendada puuvilla, pakkudes erinevate kangaste toorainet näiteks viskooskanga tootmiseks. Lõpptoodete hulka kuuluvad rõivad, kangad, lõng, aga ka tsellofaan, švammid jms. Lahustuvat tselluloosi kasutatakse lisaks bioplasti, süsinikkiu, plastifikaatorite tootmiseks. Tooret kasutatakse ka näiteks atsetaatide tootmiseks keemiatööstuses. Ehk tegelikult saab puidust täna toota pea kõike, mida kaasaegne ühiskond vajab,“ räägib Raid.

Lisaks suurendab uus tootmine Eesti roheenergia tootmismahtu pea kolmandiku võrra. „Ühe projektiga tabame mitut eesmärki: väärindame seni meie riigist eksporditud tooret, parendame oma isemajandamist, kasvatame roheenergia mahtu ja lähme üle taastuvale toorainele, mille arendamise perspektiivid on iga aastaga kasvamas,“ sõnab Raid.

Kehvemastki puidust saab väärt materjali

Sellisele järeldusele jõuti TalTechi teadusprojektis, kus professor Jaan Kersi juhtimisel uuriti Eesti vähekasutatud puiduliikide kasutusvõimalusi uutes spoonipõhistes toodetes. Projektis uuriti nelja puiduliiki: kask, haab, sanglepp ja hall lepp. Kask oli projektis kõrge kvaliteediga referentsmaterjal, millega võrreldi kolme madalama kvaliteediga puuliiki.

Kõigepealt määrati kindlaks puuliikide füüsikalised omadused ja valiti nende mehaaniliste omaduste parandamiseks puidu tihendamise protsess, mida oleks ka tootmises võimalik kasutada juba olemasolevate seadmetega. Katsete käigus uuriti peamiselt vineeri ja spoonliimpuitu. Selgus, et puidust osaliselt ligniini eemaldamine võib oluliselt hõlbustada puidu tihendamist ja samal ajal säilib puidurakkude terviklikkus.

Kokkuvõtvalt on Kers öelnud, et projekt tõestas, et vähemväärtuslikuks peetavaid sangleppa, halli leppa ja haaba on puidu tihendamise ja erinevate kihtidega kombineerimise tulemusel võimalik edukalt kasutada puitkomposiitmaterjalides nagu vineer ja spoonliimpuit.

Õhtukleit, bioetanool, pilkupüüdev käekell või laborirottide allapanu

Siin on veel mõned huvitavad ja ootamatudki puidu kasutusvõimalused. Loomulikult ei piirdu puidukasutus nende ja eespool toodud näidetega, vaid nimekiri on palju esinduslikum ja pikeneb pidevalt.

• Puidupõhine bioetanool on tavalise bensiini lisand, et vähendada fossiilkütuste osakaalu. Tootmisprotsessis eraldatakse ligniin tselluloosist, mille tulemusel vabanevad tselluloosisuhkrud, mida kasutatakse koos pärmimassiga. Fermenteeritud toode destilleeritakse 90-protsendilise etanooli saamiseks. Toodetud E85 vedelkütust saab kasutada sõidukites, millel on FlexiFueli võimekus.

• Puidust saab valmistada ka kangast. Aalto ja Helsingi Ülikoolis on välja töötatud Ioncell-meetod, mille abil saab toota puidust või taaskasutatud paberist, papist või tekstiilijäätmetest kvaliteetseid tekstiilkiude. Ioncell® kangaid on kasutatud sallide, iPadi ümbriste ja isegi õhtukleitide loomisel. Aalto Ülikool ja Marimekko on testinud kiu omadusi särkkleidis, mis toodeti Business Finlandi rahastatud projekti SolvRec raames.

• Alati ei ole puidule alternatiivkasutuse leidmiseks vaja püsti panna keemiatehast, vaid puit saab oma väärtuse teistsugusel väärindamisel kas omanäolise disaini või nutika kasutuskoha kaudu. Näiteks valmistab Eesti firma Prosawood unikaalseid puidust käekellasid, päikeseprille, nägemisprille, telefoniümbriseid. Tapvei Estonia on aga aastakümneid valmistanud haavapuidust väikelemmikute allapanu, millest enamik läheb eksporti.

Aalto Ülikoolis välja töötatud Ioncell® kangas. EEVA

Mida võiks metsaomanik teada

Euroopa Liidu poliitikast?

Alustuseks on oluline teada, et Euroopa Liidus ei ole ühtset metsapoliitikat, vaid on liikmesriikide enda asi otsustada, kuidas oma metsaga ringi käia. Sellest hoolimata on Euroopa Liit liikmete metsaasjadesse üha enam sekkumas.

JAANUS AUN

Eesti Erametsaliidu tegevjuht

Tõsi, seda ei tehta otse, kuid roheleppe raames on vastu võetud mitmeid õigusakte, mis kliimakaitse või elurikkuse hoidmise nimel võivad puudutada ka Eesti metsas toimetamist. Allpool märgin nendest ära mõned olulisemad.

Looduse taastamise määrus

Looduse taastamise määrus seab eesmärgiks metsaökosüsteemide taastamise ja kaitsealuste elupaikade seisundi parandamise. Kohustus on aastaks 2030 taastada viiendik Euroopa Liidu kahjustatud maa- ja mereökosüsteemidest ning aastaks 2050 kõik ökosüsteemid. Riikidel tuleb kirja panna detailne taastamiskava, mis kirjeldab, kuidas täpselt looduse taastamine välja hakkab nägema.

Hetkel valitseb aga ebakindlus, mida uus Euroopa regulatsioon meie metsaomanikele täpselt tähendab. Kliimaministeeriumi esindajate sõnul keskenduvad kaitsemeetmed rohkem riigimetsale, kuid lõplik selgus saabub tõenäoliselt lähiaastatel. Kahjuks on teada, et looduse taastamise määrus ei näe ette uusi rahalisi vahendeid looduskaitse edendamiseks. Küsimusele, kuidas metsaomanike kulusid kaetakse, on seni vastatud, et tuleb kasutada ühtse põllumajanduspoliitika strateegiakava võimalusi, ehk võtta samast rahakotist, millest juba praegu maaelu turgutatakse. Teame aga, kui kõhnavõitu see rahatasku on.

Raadamismäärus

Aastatel 1990–2020 raadati maailmas ca 420 miljonit hektarit metsa. 90 protsenti raadamisest on põhjustatud põllumajandusmaa laiendamisest Euroopast väljaspool asuvates maades. Euroopa Liidul on soov garanteerida, et Euroopa

turul müüdavad tooted ei aitaks kaasa metsade hävitamisele kogu maailmas. Sel eesmärgil on vastu võetud nn raadamismäärus, mille jõustumisel piiratakse selliste kaupade jõudmist Euroopa turule, mis on saadud metsast põllumaa tegemise tulemusena. Piirang puudutab lisaks raadamisest tekkinud puidu turustamisele ka põllumajandustoodete müüki, mis on saadud alalt, kus metsast on põld või karjamaa saanud.

Määruse ettevalmistamisel näis esmapilgul, et see ei pruugi meid puudutadagi, kuna keskenduti pigem globaalsete põllumajandustoodetega seotud probleemide lahendamisele, nagu palmiõli, soja, kakao, kohv või veiseliha. Aga nagu ikka on saatan peidus detailides. Selgus, et ka meie metsaomanikud peaksid hakkama Euroopa Liidu ülikohmakas infosüsteemis iga puidukoorma täpset asukohta registreerima, et tõendada, et puit ei ole saadud metsade hävitamise teel. Õnneks on nüüdseks jõutud lahenduseni, kus metsaomanik saab volitada metsamaterjali ostjat enda eest andmeid sisestama. Eesti püüab ära kasutada oma head IT suutlikkust ja olemasolevaid infosüsteeme (metsaregister, e-veoseleht) ning luua tehnilise lahenduse, mis võimaldaks infot edastada automaatselt. Määrus jõustub järgmise aasta algusest. Kuna kõigis Euroopa riikides ei jõuta infosüsteemi selleks ajaks mugavalt kasutatavaks sättida, avaldavad mitmed riigid survet määruse jõustumise edasi lükkamiseks. Euroopa tasandilt kinnitust hilisema rakendamise kohta aga senini pole.

Taastuvenergia direktiiv III Hiljuti vastu võetud taastuvenergia direktiivi III versioon karmistab reegleid, et tagada energiaks kasutatava puidu säästlik varumine. Sellega kehtestatakse nn no-go-alad, kust puitu enam varuda ei tohi (Eesti tõlgenduses peamiselt

kaitsealad). Sellistelt aladelt pärit puidust saadavat energiat ei tohi nimetada taastuvenergiaks.

Kui seni pidid säästlikkuse kriteeriumitele vastavust tõendama rohkem kui 20-megavatised soojusenergia tootjad, siis nüüd langeb see piirmäär 7,5 megavatile. See muudatus võib teatud juhtudel tekitada metsaomanikele takistusi energiapuidu turustamisel. Eriti on metsarahva hulgas tekitanud küsimusi puitbiomassi varumise keeld turba- ja märgaladelt. Siin on oluline teada direktiivis sisalduvat erandit, mis siiski lubab neilt aladelt energiatootmiseks puitu hankida, kui need alad olid 2008. aasta jaanuari seisuga kuivendatud. Nii on ka erametsaliit kutsunud maaomanikke üles kandma varem rajatud kuivenduskraave maaparandussüsteemide registrisse. Sel moel õnnestub kinnitada, et tegemist ongi juba varem kuivendatud alaga.

Varasemate otsuste mõju

Viimastel aastatel on meie metsaomanikke enim mõjutanud just need Euroopa otsused, mis tehti juba paarkümmend aastat tagasi. Kui Natura alad Euroopa Liiduga liitumise eeltingimusena kaardistati, kinnitati korduvalt, et see ei too kaasa olulisi piiranguid ja senised maamajanduslikud tegevused võivad jätkuda. Nii loodi Natura aladele piiranguvööndid, kus piiratud mahus metsamajandamine oli lubatud.

Nüüdseks on aga metsaomanike nördimuseks need lubadused risti vastupidiseks muutunud. Leebema majandamisrežiimiga alad on muutumas rangelt kaitstavateks vöönditeks. Kahjuks paistab, et jõulise Euroopa rohepoliitika vastu pole suurt midagi teha, ja nii jääb kodumets üha enam looduskaitse alla. Metsaomanikel jääb vaid loota, et Eesti riik tagab lõpuks piirangute eest õiglased hüvitised. Pole ju aus kogu kaitsekoormat ainult metsaomanike kaela veeretada.

Rakvere Metsaühistu liikmeskond kasvas neljakohaliseks

Eesti vanimas, Rakvere Metsaühistus on nüüd üle tuhande liikme. Ühistu juht Meelis Matkamäe räägib, kuidas

metsaomanikud neid üles leiavad ja milliseid teenuseid nad oma liikmetele pakuvad.

MEELIS MATKAMÄE

Rakvere Metsaühistu tegevjuht

Rakvere Metsaühistu liikmeskonna kasv on viimasel ajal tulnud ennekõike meie seniste liikmete naabrite arvelt. Metsaühistu poolt kvaliteetselt tehtud tööd on ka kõrvalkinnistute omanikele silma jäänud. Metsast lähtuvaid ja loodust säästvaid töid soovitakse ette võtta ka enda metsades.

Meie ühistus töötavad metsandusliku kõrgharidusega kogenud spetsialistid, kellega koos saab metsaomanik majandamisotsuseid teha läbimõeldult ja kaalutletult, hetkeolukorrale vastavalt. Töid metsas tehakse võimalikult väikeste kahjustustega, arvestatakse sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtustega. Kuna toimetame suures osas Lahemaa rahvuspargis, oleme metsale ja keskkonnale parima ning ka metsaomanikule sobiva lahenduse leidmiseks kokku puutunud igasuguste erisustega. Meie ühistu motoks ja eesmärgiks on metsaomanikuga usaldussuhte loomine.

Esimesena aitab konsulent

Nii uute kui ka vanemate liikmete puhul on esimeseks kontaktiks ühistus metsakonsulent. Tema ülesandeks on metsaomanikku harida ja selgitada metsanduslikke termineid. Selle tulemusena mõistab omanik paremini oma metsa olukorda ja suudab ise vastu võtta otsuseid metsa majandamiseks. Koos konsulendiga paneb omanik paika plaani, mis arvestab nii tema soove ja pikaajalisi eesmärke kui ka metsaseaduses ja mujal toodud piiranguid.

Kui plaan sisaldab raietöid, aitab konsulent taotleda ka metsateatised. Alates juulist on uuendusraiete metsateatised tasulised ning nende esitamisel peab kursis olema kõigi nõuetega, sest riigilõivu tuleb tasuda ka siis, kui küsitav metsateatis saab eitava vastuse. Seetõttu on eriti oluline märkida teatistele õiged raieliigid, pindalad ja tihumeetrid, juhindudes metsaomaniku soovidest ja mõtetest.

Kui omanik otsustab raietööd korraldada koostöös metsaühistuga, liigub töö metsniku kätte. Tema planeerib ja kooskõlastab kõik raietöödega seonduva.

MIS ON METSAÜHISTU?

• Metsaühistu on metsaomaniku esimene partner metsa majandamisel. See on piirkondlikke ja ühiste huvidega metsaomanikke koondav organisatsioon, kus pakutakse metsanduslikku nõustamist ja erinevaid metsamajanduslikke teenuseid.

• Metsaühistu põhikirjakohane tegevus on metsa majandamine ning selle liikmed on füüsilised ja eraõiguslikud juriidilised isikud, kellel on metsamaa.

• Eestis tegutseb ligi kolmkümmend metsaühistut.

Sõlmib metsaomanikuga lepingu, organiseerib tööd metsas ja logistika. Tema ülesandeks on ka metsast raiutud puidule parima hinna leidmine turul ning selle transpordi korraldamine.

Metsauuenduse plaanid pannakse metsaomanikuga tavaliselt paika juba enne raietöid. Raamatupidaja vormistab aktid ja selgitab vajadusel kogu rahalist liikumist, toetuste spetsialist taotleb vajalikud toetused. See kõik tähendab „võtmed kätte“ teenust, kus töötajad saavad õiglase ja kontrollitud tasu ning metsaomanik võimaliku suurima tulu kvaliteetsete metsamajanduslike tööde eest.

Ühistut juhivad selle liikmed

Metsaühistu kuulub ühistu liikmetele ning läbi üldkoosoleku on suurim otsustusõigus metsaühistus just metsaomanikel. Rakvere Metsaühistu juhtimises on oluline roll volinikel, keda on kokku 30. Volinikud valitakse üldkoosolekul iga viie aasta tagant ning nende ülesandeks on anda tagasisidet ühistu juhatuse tööle ning aidata üldise suuna seadmisel. Volinikud kohtuvad iga poole aasta tagant ning koosolekutest osavõtt on rohke ja aktiivne. See näitab, et oma rolli Eesti vanima metsaühistu arendamisel võetakse tõsiselt, aidates sel moel tagada metsaomanikele soovitud tulemus.

Rakvere Metsaühistus on palju väikemetsaomanikke, kellest on kujunenud tugev kogukond. Korraldame oma liikmetele erinevaid ühisüritusi ja koolitusi, et nende metsanduslikke teadmisi tõsta. Liikmed tunnevad ja usaldavad meid ning on metsaühistut soovitanud ka naabritele ja tuttavatele. See on olnud parim reklaam ja tunnustus meie meeskonna tööle ning aidanud Rakvere Metsaühistul stabiilselt kasvada.

Rakvere Metsaühistu liikmed on väga aktiivsed ja ühistu korraldatud üritused alati rahvarohked. Fotol metsaühistu liikmed Sagadi mõisas ühistu 30. sünnipäeva tähistamas. AIN LIIVA

Metsamaitseid leiab toidulauale igal aastaajal

Meie metsad on sügiseti rikkalikud ja ilusa ilmaga seenelistest­marjulistest pungil. Tegelikult leiab loodusest toidulauale maitseid aasta ringi.

ANNIKI LEPPIK

Tänavune jääb paljudele kindlasti meelde kui rikkalik seeneaasta ning mustikate ja pohlade vähesuse üle ei saa samuti kurta. Läänemaal elava taimetarga Maret Allika sõnul sõltub see, milliseid loodusande parasjagu korjata saab, aastaaja kõrval ka aastast ning ilmastikust. Teadja leiab midagi toidulauale loomulikult igal ajal.

Sügis on marjade aeg „Hooajalisuse seisukohast on sügis kindlasti marjade aeg. Tänavu on superhea pihlaka-aasta,“ rõõmustab Allikas. Kui tihti soovitatakse pihlakaid korjata pärast esimesi öökülmasid, sest siis muutub nende maitse magusaks, siis taimetark varub neid juba suve lõpus ja pistab samal eesmärgil sügavkülma. Pärast saab neist moos, tee või pihlakanaps.

Männimetsaalused ja rabaservad kattuvad sügiseti punase pohlavaibaga ning see C-vitamiinist pungil ja rahvameditsiinis kõrgelt hinnatud mari võiks naise sõnul samuti jõuda toidulauale sagedamini kui vaid jõulude ajal. Pohlad säilivad hästi ja sobivad suurepäraselt nii küpsetistesse kui smuutidesse.

Tegelikult tasub nii mustikate kui pohlade puhul lisaks marjadele väärtustada ka taimi endid. Mõlemad on igihaljad ehk aasta ringi rohelised ja väärt teetaimed. Pohlavartest keedetud tee on maitselt mõrkjam, kuid sobib taimetarga sõnul suurepäraselt kevadiseks joogiks, turgutades keha pikast talveunest üles ja aidates kevadväsimuse vastu. Talvel pole aga midagi mõnusamat kui teha õues üks pikk matk, otsida lumevaiba alt üles mustikavarred ja keeta neist sealsamas looduses lõkke peal soojendav tee.

MARET SOOVITAB: MUSTIKAVARRE TEE

Igihaljaid harulisi varsi saab korjata aasta ringi. Varsi ma kunagi eraldi ei varu. Tekstuurilt tugevad, vajavad nad potis hautamist.

Tee nii:

• Korja paar mustikaoksa, tükelda väiksemaks, aseta veega potti (paari oksa kohta võiks vett olla 300–400 ml).

• Lase vesi koos okstega keema, keera tuli alt ära ja jäta 20–30 minutiks kaane alla hauduma.

• Nähtavale tuleb ilus sügavpunane värvus ning maitse on mustikale omaselt hapukas ja marjane. Kevadel proovi kindlasti ka helerohelise mustika noori lehti ja õisi. Maitse on kergelt hapukasmagus. Võid neid toitudele ja jookidele kaunistuseks lisada.

Maret Allikas ütleb, et loodusesse ei pea minema tingimata sooviga sealt midagi korjata. Leitud maitsed on pigem boonuseks.

„Varred võiksid umbes pool tundi tulel vaikselt haududa. Selle ajaga tuleb esile mustika ilus sügavlillakas värv ja maitse on ülimõnus,“ kinnitab Allikas.

Kevadine rohelise ootus

Sügisel korjab taimetark marjade kõrval usinalt ka erinevaid juurikaid: nõgese-, takja-, palderjani- ja võilillejuuri, sest neist saab teha tinktuure. Võilillejuure kohvist on vast kuulnud needki, kes muidu taimeteadusega sina peal ei ole. Tema enda lemmikaastaaeg on aga hoopis kevad, kui pärast pikka pimedat aega poeb iga päevaga aina enam hinge ootusärevus valguse ja tärkava looduse järele. „Kui siis lume alt natukene sopa seest hakkavad tulema esimesed rohelised libled, on see nagu ilmaime,“ räägib Allikas.

Metsast tipprestoranidesse Allikas käib metsas iga päev ja korraldab loodusretki ka teistele, kes soovivad taimede maailmast rohkem teada saada.

HÖIJE RAHU

„Metsapoole maitsete“ ühe autorina on ta aidanud taime- ja toidutarkuse ka raamatukaante vahele talletada. Ta ütleb, et keskmise eestlase teadmised on väga head ning põhitõde selge: korjata ja tarbida tohib vaid seda, mida tunned. Allikas meenutab, et kaheksakümnendatel, mil tema sündis, tegelesid kõik korilusega ning need teadmised on edasi kandunud. Ajastu vahe on aga hästi tuntav, sest tol ajal oli fookus toidu hankimisel, mitte niivõrd maitseküllusel.

Nüüd jõuavad metsade metsikud maitsed üha enam restoranimenüüsse ning ka Allikas teeb koostööd mitme tippkokaga, kelle tarbeks taimi korjab. „Mõtle, katsetad kodus ja siis lähed restorani ja saad näha, mida veel on võimalik sellest toorainest teha, kui on fantaasiat ja oskusi. Ägedal ajal elame!“ leiab ta.

Minge lihtsalt metsa!

Küll aga tundub naisele, et me oleme eluga looduse keskel nii harjunud, et hästi ei tajugi, kui suur luksus on võimalus igal hetkel linnakärast eemale akusid laadima minna. Korilusvõimalused on sellele toredaks täienduseks. „Ma elan Haapsalus, minu tiirud on peamiselt kodu lähedal ja kaugemale sõidan siis, kui on spetsiaalselt mingit taime vaja,“ arutleb ta. „Minge lihtsalt metsa – selleks ei pea ekstra valmistuma või taimetark olema. Kosutuse saad juba sellest, kui teed värskes õhus tiiru, hingad männimetsa kopse avardavat õhku, ja kui siis leiad mõned peotäied pohli või mustikaid, on see lihtsalt boonuseks.“ Baastoitu nii ei saa, aga elule lisaväärtust ning toidulauale värskeid ja põnevaid maitseid küll.

JULIAVOLK

Pihlaka õunviljad, mida rahvakeeli kutsutakse marjadeks.

JEVGENI FIL

Pihlapuu, meie metsaja koduraja puu

Roosõieliste sugukonda ja õunapuuliste alamsugukonda kuuluvasse pihlaka perekonda paigutatakse tänapäeval enam kui sadakond omavahel rohkem või vähem lähedast liiki, mis on levinud pea kogu põhja parasvöötmes.

IVAR SIBUL

Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor

Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid. Kõige tuntum on muidugi sügiseti oranžpunaseid viljakobaraid kandev harilik pihlakas. Tema sugulane on Eesti lääneosas looduslikult kasvav ning rohkesti Eestis asulahaljastuses puiesteepuuna kohatav lihtlehine ning jahukate ja magus-läägete viljadega pooppuu. Temaga üsna sarnane, kuid meil ainult Lääne-Saaremaa rannakaljudel, võsastikes ja kaljusel metsamaal leitav on looduskaitsealune tuhkpihlakas.

Kasvukoha suhtes leplik

Hariliku pihlaka areaal on lai, ta kasvab Islandist Põhja-Aafrika mägedeni ning Šotimaast Lääne-Siberini. Hariliku pihlaka üsna laia levikut soodustab tema leplikkus kasvukoha suhtes. Ta talub kuiva ja väheviljakat kasvukohta, mistõttu võib teda kasvamas näha kehvadel pinnastel ning mõnikord isegi teiste puude võras või kivivaremetel. Sageli on ta aga leitav valgusrikastes keskja vanemaealistes metsades alusmetsana ning kuuse-lehtpuu segametsades, raiestikel ja häiludes. Noorena on pihlakas kiirekasvuline, kuid peagi kasv aeglustub, mistõttu jääb ta teistele metsapuudele alla. Puude kõrgus on tavaliselt

kuni 10 m ning diameeter kuni 80 cm. Eesti kõrgeimate pihlapuude kõrguseks on mõõdetud veidi üle 20 m ning suurimate puude tüve ümbermõõt rinnakõrguselt ulatub üle 2 m. Hariliku pihlaka eluiga küündib 90 aastani.

Tervise turgutaja ja haiguste leevendaja

Harilik pihlakas õitseb maikuu teisel poolel või juuni algul. Pihlakate viljakandvus algab umbes kümneaastaselt. Algul kollakad ning juuli lõpul ja augusti algul oranžpunaseks värvuvad pihlaka õunviljad, mida rahvas suupäraselt marjadeks kutsub, valmivad septembri alguseks. Mõrkjashapud ja mahlased viljad on rikkad C- ja mitme teise vitamiini poolest. Lisaks sisaldavad nad flavonoide, karotenoide, kiud- ja mõruaineid, pektiini, orgaanilisi happeid, mineraal- ja parkaineid ning suhkruid. Mõru maitse annab viljadele aga polüfenool, eriti parasorbiinhape. Selle pihlakaviljadele iseloomuliku maitse andja sisaldus väheneb öökülmade järel, samuti viljade külmutamisel, kuivatamisel või kuumutamisel. Pihlaka viljad on üldtugevdava, põletikuvastase, uriini- ja sapieritust soodustava ning antioksüdantse toimega. Nad vähendavad vere kolesteroolisisaldust ja ergutavad ainevahetust. Pektiinid viljades seovad toksiine ja normaliseerivad soolestiku mikrofloorat, mistõttu on kasulik neid tarbida näiteks an-

tibiootikumiravi ajal. Orgaanilised happed ja mõruained parandavad seedimist, karotenoidid aitavad haavu parandada ning β-karoteenil on antioksüdantne toime. Viljades ja lehtedes sisalduval parasorbiinhappel on mikroobide ja viiruste ning sorbiinhappel seenevastane toime. Sellest tulenevalt on olnud vana tava panna kauemaks seisma jäävasse joogivette mõneks tunniks pihlakaoks. Pihlakavilju süüakse värskelt, tehakse vesi- või alkoholtõmmist ning kuivatatakse ja marineeritakse. Traditsioonilises meditsiinis tarvitatakse pihlakavilju ja -mahla ka kõrgenenud vererõhu ning veresoonte lupjumise korral. Samuti külmetus- ja põletikuliste haiguste korral.

Uskumused ja kombed Eestis peetakse pihlakat inimese visaduse ja sitkuse võrdkujuks. Usuti, et pihlakas pakub kaitset kurjuse, nõiduse ja pahasoovlikkuse eest. Seepärast on traditsiooniliselt pihlakat istutatud majade juurde, eeskätt aga talumaade piirile ning kodu juurde viivate teede äärde. Rahvapärimustes kohtab ka pihlakaga ennustamist. Sügisene pihlaka viljaderohkus kuulutas ette peatset sõda, käredat talve või vanatüdrukute mehelesaamist. Kuivõrd viljade leekivpunane värvus meenutas tuld, siis seostati pihlakat ka tule ja äikesega. Välgu sisselöömise vastu usuti aitavat, kui pihlapuu istutada maja juurde.

Pihlakat on austatud Eestis ohvripuuna ning peetud heaks talismanipuuks. Pihlapuule on omistatud üleloomulikku jõudu vist eelkõige viljade tipul oleva viieharulise risti ehk viiskanna tõttu. Oldi veendumusel, et pihlakane karjasekepp aitab kariloomi huntide eest kaitsta ning pakub kaitset ka ussihammustuse eest.

Siiski usuti, et pihlakast võib karta ka halba. Kuigi pihlaka sitke puit on väga hea puusepapuu, millest tänapäeval tehakse mööblit ja kasutatakse siseviimistluses ning varemalt tehti vankritelgi, vokirattaid, ratta- ja reekodaraid, rehapulki ning saadi parimaid kirvevarsi, siis arvati mitmel pool Eestis, et pihlakast tarbeesemete valmistamist tuleks vältida, sest see toovat õnnetust.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et pihlakas on kaunis ja kasulik puu, kes rõõmustab ja turgutab meid kevadel oma õiteiluga ning suve lõpul sügisvärvides lehtede ja kasulike viljadega.

Sõidaks õige seenele!

Eestlased on ennast ikka pidanud seenerahvaks – ega sügist ilma seenekorjamiseta naljalt ette ei kujuta. Nii pole ime, et seeneajal sagenevad nn seenespionaaži katsed ja mõni tassib omale suure hasardiga koju vannitäite kaupa seeni, mis lähemal uurimisel osutuvad mürgisteks või ussitanuteks. Kuidas seeneajal mitte aru kaotada?

KRISTINA TRAKS loodusretkejuht

Üldiselt kipub metsas kehtima kõnekäänd, et ei ole midagi hirmsamat kui „oma“ seenekohas kohatud võõras seeneline. Eestlane naljalt oma seenekohti ei reeda ja nii mõnigi kord võib saladus seenelisega lausa hauda minna. Sellepärast ongi väga halb avastada, et „sinu“ seenekoht on juba tühjaks korjatud. Meie peres on selle ennetamiseks hea süsteem – kuna teada on, et nädalavahetusel saabub metsadesse linnarahvas, lähevad kohalikud külamehed seenele reedel. Seega

parem natuke ringi vaadata ja püüda aru saada, kas selles metsas võib seeni olla. Auto parkimisega on üldse nii, et katsu seda tehes teiste inimestega arvestada. Ei ole vaja oma autot ilma luba küsimata taluõue või selle sissesõiduteele parkida. Kui pelgad, et keegi sinu metsas olles autosse sisse murrab ja tõesti pead vajalikuks jätta auto mõne talu hoovi, siis küsi pererahvalt luba. Vaevalt et keegi seda keelaks.

Mõistagi pole viisakas seenele minna otse majapidamise taha metsa, vaid hoida ikka natuke distantsi. Ära luba ka oma koeral kuskil taluhoovis hulkuda, lillede peale jalga tõsta, taluloomi ehma-

dus Tallinnas Nõmmel Tuberkuloositõrje Dispanseri läheduses ja selle haigla parkmets oli alati sügisel seenelisi täis. Räägiti, kuidas tädikesed müüvad neid seeni Nõmme turul… Hiljuti ilmus ühte seenegruppi uhke postitus kuuseriisikalademetest, mis korjatud surnuaialt. Ega seegi pole kombekas, sest üldiselt ei võeta surnuaialt midagi kaasa, isegi mitte seeni.

Millal on seeneaeg?

Enamiku inimeste jaoks algab seenehooaeg kukeseente ilmumisega kuskil peale jaanipäeva. Siis tasub üle vaadata õhema samblakihiga metsad, suve edenes aga kasvavad kukeseened peaaegu igal pool – neid võib leida kuuskede alt, segametsast, kuivast männikust, kilpjalgade ja piibelehtede vahelt. Need seenekohad on püsivad – kui metsa lähikonnas maha ei võeta, kasvavad kukekad aastaid sama koha peal. Seente leidmiseks ei piisa vaid õige

Metsast tasub korjata vaid neid seeni, mida tunned. Puravikuliste hulka kuuluvad männikuldpoorikud on Eestis juba väga levinud, kuid tegu on Lätist siia jõudnud võõrliigiga. Erinevalt suuremast osast võõrliikidest kõlbab see seen aga süüa. MAREK

Kuuseriisikad on paljude eestlaste lemmikseened, mis maitsevad ühtviisi hästi nii värskelt praetult kui marineeritult. Seeni hindavad kõrgelt ka kahjurid ning ussitamata kuuseriisikate leidmine on omaette väljakutse.

ned sõna otseses mõttes kargavad pinnasest välja – kulub mõni päev ja metsaalune võib neid täis olla, ning veel mõni päev ja kõik on juba lootusetult vanad. Kasvamise kiirusrekord näib kuuluvat suurele sirmikule – paari päevaga nullist suureks vihmavarjuks ja juba järgmisel päeval ongi ta liiga vana.

Kuidas korjata?

Metsas on arusaadav, kui sambla pöörab pahupidi toitu otsiv seakari. Kui inimene seda teeb (vist loodab niimoodi väga palju seeni leida), siis see ei ole tegelikult okei. Seentesse võiks suhtuda vastutustundlikult ja jätkusuutlikult –kui mingi seenekoha sea moodi ära äestad, siis kulub tükk aega, enne kui seal jälle seened kasvama hakkavad.

Päris kurb pilt on, kui mõni seeneline arvab oma kohuseks olevat suured vanad seened puruks peksta. Seda ei ole vaja teha – las see vana seen parem seisab oma kohal edasi ja levitab eoseid. Samuti ei ole vaja ära tallata ja lõhkuda mürgiseeni ega neid seeni, mida sa ei tunne. Eesti looduses kasvab hulgaliselt

ka looduskaitsealuseid seeni, mille korjamine ja lõhkumine on lausa seadusega keelatud.

Ära korja tundmatuid seeni, päriselt ka. Seda tõde taotakse inimestele pidevalt pähe, aga ikkagi tassitakse koju kilekoti-, ämbri- või korvitäite viisi tundmatuid seeni. Parimal juhul läheb seenemääramiseks kohe koju jõudes, halvemal juhul aga alles siis, kui tundmatud seened on juba pannil või purgis. Või jäävadki määramata ja jõuavad jõululauale. Mürgistusteabekeskuse andmeil tuleb igal talvel ette seenemürgitusi, mille põhjuseks suvaliste seente korjamine, nende purki toppimine ja jõululauale panemine või koguni kinkimine.

Võta ainult seda, mida tunned Suurem osa Eesti looduses leiduvaid seeni ei ole söödavad või on lausa mürgised. Seenegruppide arutelusid jälgides jääb mulje, et inimesed on näljas –isu on igasuguste seente järele ja tihti piisab vaid sellest, et seen näeb välja ja lõhnab seene moodi. Aga lõhna järgi ei saa seene söödavuse üle otsustada, sest

paljud mürgised seened lõhnavad vägagi meeldivalt ja näevad ka uhked välja. Üks tegelane, kes tegelikult isegi uhke välja ei näe, kuid tõmbab inimesi nüri järjekindlusega, on tavavahelik. Sügise saabumisest annavad märku netti ilmuvad tavavahelike pildid. Sageli tassitakse seda seent koju suurtes kogustes, sest nad kasvavad mitmekesi koos ja on ahvatlevalt suured. Korv saab ruttu täis ja täis seenekorvi pilt on ju uhke.

Tavavahelik aga ei kõlba tänapäevaste teadmiste kohaselt süüa ja siin ei maksa uskuda vanemaid inimesi, kel on järjekindlalt rääkida lugusid tavavahelike söömisest (ja sellest, kuidas midagi ju ei juhtunud). Korrapealt ei juhtugi, sest tavavaheliku mürk koguneb organismi ja teeb oma lammutustööd pika aja jooksul. Tervisehädad võivad ilmneda, aga inimene ei seosta neid ammu söödud seentega.

Ei ole mõtet korjata ka liiga vanu seeni. Kirgliku seenekorilasena tean küll, milline hasart võib tabada puravike keskel – tahaks ju nad kõik hoolimata suurusest kaasa krabada. Aga taltsuta end –suuri, juba pehmeks muutunud puravikke ei ole mõtet koju tassida – nad on ussitanud ja nende maitseomadused ei ole ligilähedasedki noortele seenemikkudele.

Laienda oma seeneteadmisi! Seenemaailm ei piirdu ainult sügisel metsa ilmuvate kübaratega. Seened kasvavad aasta ringi ja tegelikult saab isegi südatalvel söögiseeni korjata. Maitsvad ja eksootilise välimusega puidu-sametkõrgesed ilmuvad pehkinud pajutüvedele kuskil novembris ja neid võib leida sõna otseses mõttes lume alt.

Või hoopis kevadseente huvitav maailm – kevadkogritsat pelgavad paljud, sest teda peab korralikult kupatama, aga minule on see igakevadine maiuspala. Kogritsate ilmumine ütleb üheselt –kevad on nüüd käes! Kogritsajaht on ka selles mõttes tore, et ei ole põhjust kurta mahavõetud seenemetsa üle, sest nende lemmikumaid kasvukohti on liivaste männilankide istutusvaod.

Seeni tasub tundma õppida, sest see maailm on tõesti suur, lai ja väga kirju. Seenehuviliste suureks rõõmuks ilmus just äsja mükoloog Vello Liivi raamat „1200 Eesti seent“. Jõudu kõigile seenehuvilistele selle põneva maailma avastamisel!

MAREK KIVILO

Ulukinahk kui keskkonda säästev väärt materjal

Jahinduse ühe aluspõhimõtte järgi tuleb kütitud uluk maksimaalselt ära kasutada, kuid ühiskondliku vastuseisu tõttu on metsloomade nahad muutunud üha väärtusetumaks. Ometi ei peaks see nii olema.

JAANUS VAIKSOO

Tänapäeva ühiskond on jõudnud faasi, kus igal tasandil on tõusnud esiplaanile keskkonnaprobleemid: kuidas tulla toime kliimamuutustega, planeedi ülerahvastumisega, prügiuputusega, energiakriisiga, ressursside nappusega, eluslooduse hävimisega, liikide väljasuremisega. Kõik see on teinud loodusest hoolivad inimesed iseäranis tundlikuks kõige suhtes, kus inimkäsi loodusesse vähegi puutub.

Kriisiolukorrad on alati soodne pinnas äärmusluse tekkeks. Nii on ka tänases keskkonnakriisis sattunud jahindus

üha sagedamini loomakaitsjate äärmusliku suuna rünnaku alla, mis põhimõtteliselt eitab igasugust jahipidamist. Sellele lisaks on karusloomafarmide vastane liikumine toonud rõiva- ja moetööstuses kaasa ülemaailmse trendi, kus loobutakse looduslikust nahast valmistatud toodetest, sest põhimõtteliselt ei tehta vahet farmiloomanahal ja ulukinahal. Tulemuseks on, et igal aastal jahipidamise käigus kütitud tuhandete suurulukite (põdrad, metssead, metskitsed) ja väikekiskjate (rebased, kährikud) väga kvaliteetsed nahad ei oma ühiskonnas mingit väärtust, neil puudub kasutus ja nad rändavad tagasi loodusesse või põletusahju. See on aga tohutu väärtusliku ressursi raiskamine ja ka ühe jahinduse aluspõhimõtte rikkumine: kasutada kütitud ulukist ära nii palju kui võimalik.

Jaht kui looduskaitse Jahipidamine ei ole enam ammu tegevus, kus loomi kütitakse lihtsalt hobi pärast või üksnes toidu hankimise eesmärgil. Üha enam on esiplaanil jahindus kui ühiskondlik ja looduskaitseline tegevus, kus põhieesmärgiks on uluki-

te arvukuse reguleerimine, loodusliku tasakaalu ja liikide säilitamine. Tänane ülerahvastatud maailm ei saa ilma jahipidamiseta hakkama.

Mõned näited meie oma väikesest Eestist. Nüüdseks on juba kümme aastat võideldud sigade Aafrika katkuga. Kõige tähtsamaks meetmeks katkuepideemia tõkestamisel on metssigade arvu oluline piiramine, nende küttimise kohustuse on riik pannud jahimeestele. Jahimehi oodatakse appi, kui mõni loomaliik hakkab võimust võtma linnades ja tiheasustuspiirkondades (rebased, metssead, koprad jt).

Igal aastal hukkub liikluses kokkupõrkes autodega mitu tuhat metskitse ja mitusada põtra, õnnetuse tagajärjed on enamasti saatuslikud loomadele, aga sageli ka inimestele. Kui jahimehed ei kütiks metsades sõralisi (metskitsi, põtru, metssigu), oleks toimunud liiklusõnnetuste arv mitu korda suurem. Igaüks peaks saama aru, et ei ole kõige mõistlikum reguleerida ulukite arvukust maanteedel mootorsõidukite abil.

Jahti peetakse ka otseselt looduskaitselistel eesmärkidel. Näiteks Lääne-Ees-

Iris Järgi disainitud nahast tooted.

tis ja saartel maaspesitsevate lindude kaitseks kütivad jahimehed talvel rebaseid ja kährikuid, sest need liigid hävitavad kevaditi suurema osa linnupesadest.

Paradoksaalne olukord

Siit aga kerkib küsimus, mida hakata peale nende tuhandete nahkadega, mis ulukite arvukuse reguleerimise tagajärjel nii või teisiti tekivad. Varemalt liha kõrval üks olulisemad ja väärtuslikumaid materjale – metsloomanahk – on muutunud tänapäeval suuresti kasutuks.

Kujunenud on paradoksaalne olukord: ulukinahk kui väga väikese ökoloogilise jalajäljega kvaliteetne materjal (looduslähedane, naturaalne ja väga vastupidav) leiab sageli taunimist just rohelise mõtteviisi pooldajatelt. 10. mai Sirbi arvamusartiklis kirjutas naha- ja jalatsidisainer Maria Rojko Nisu: „Nahast toodetud esemete eluiga ja keskkonna jalajälg ei ole aga võrreldavgi nafta baasil toodetud materjalidest kottide ja jalanõudega, mis satuvad tihtilugu ka mõne sinisilmse ja heasoovliku keskkonnaaktivisti garderoobi.“

Samal ajal valitseb rõivatööstuses tohutu ületootmine, kiiresti vahelduvad moetrendid soodustavad riiete lühiajalist kasutamist ja äraviskamist. Maailm upub kaltsudesse, kogu selle laviiniga on üha keerulisem toime tulla. „Kiirmood ja magusalt odavad hinnad moodustavad ihaldusväärse koosluse, mis on ühiskonnas paraku paljude peamine garderoobi tuulutamise meetod. Uue kiirmoe ühekordne tarbimine on kurjast ja loob kahepalgelise second-hand-turu. (---) Secondhand on paraku auklik hädaabi ega jaksa vastu võtta kogu seda koormat, mis sinna jõuab,“ kirjutas Maria Rojko Nisu artiklis „Elasid kord pusa, käekott ja toss, kes ei surnudki ära“ (Sirp, 10. mai 2024).

OMA MÄRK

Eesmärk on toetada kohalike loodusmaterjalide eetilise kasutamise ja väärindamise kaudu kestlikku eluviisi ning suunata inimesi nende tarbimisvalikutes toetama kohalikku loodust, pärandit ja meistreid.

Märki OMA kandev loodusmaterjal on Eestis kasvanud või siit pärit; kasvatatud, kogutud ja töödeldud Eestis eetiliselt kultuuri- ja looduspärandit hoides. Märki saab taotleda kindlale materjalile, näiteks nahk, savi, puu, luu, toht, vill ja teised materjalid. Loe lisa: https://folkart.ee/ettevotlus/ mark-oma/

Peame hakkama muutma igapäevaseid tarbimisharjumusi ning taas väärtustama ja tõstma au sisse materjale, mis on looduslikud, vastupidavad, kohalikku päritolu, väikese ökoloogilise jalajäljega ja ei allu kiirelt vahelduvate moetrendide survele. Just sel põhjusel sündis 2020. aasta sügisel OMA märgi idee, kui Viljandi kultuuriakadeemias toimunud pärandtehnoloogia konverentsil arutasid Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu, Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia eriala ja Eesti Jahimeeste Seltsi inimesed omamaise materjali väärtustamise vajadust. Rahvakunsti ja käsitöö liidu eestvõttel kasvas ideest välja projekt „Oma märk“, välja on töötatud statuut ja taotlemise kord.

Kuidas väärtustada jahisaaki?

Eesti Jahimeeste Selts (EJS) soovib OMA märgi projekti kaudu hakata rohkem väärtustama ulukinahka, et inimesed õpiksid seda taas hindama ja aktiivsemalt kasutama.

12. juunil korraldas EJS konverentsi „OMA nahk – kuidas väärtustada ühis-

konnas jahisaaki“. Eesmärgiks oli viia kokku jahimehed ja inimesed, kes naha töötlemisega tegelevad – nahakunstnikud ja -disainerid ning käsitöölised –, et hakata ühiskonnas ühte äärmusesse liikunud pendlit nüüd teises suunas liigutama ning taastada moeloojate ja nahakunstnike abiga ulukinaha väärtus ja väärikus. Konverentsil olid esindatud kõrgem kunstikool Pallas, Eesti kunstiakadeemia ja Viljandi kultuuriakadeemia.

EJS-i ettepanekul andsid konverentsil Liivi Soova ja Liina Veskimägi-Iliste Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust OMA märgid üle kolmele käsitöömeistrile, kes oma loominguga väärindavad kütitud ulukite nahka ja luid: Maarja Koivuojale, Monika Hindile ja Iris Järgile.

Järvamaal Vaali külas tegutsev Maarja Koivuoja Mäeotsa Hobitalu OÜ teeb tänuväärset tööd, kasutades ära ja andes uue väärtuse nahkadele, mis muidu oleksid läinud hävitamisele või lihtsalt minema visatud. Nahad saab või ostab Koivuoja loomakasvatajatelt ja jahimeestelt. Muuhulgas päästab ta maantee äärest autolt löögi saanud ja hukkunud väikeulukite nahad. Kõik nahad on pargitud traditsiooniliste võtetega.

Disainer Monika Hindi 2012. aastal asutatud väikeettevõtte Koordikamber põhitegevuseks on luust, sarvest ja nahast esemete valmistamine. Monika Hint õpetab Tartu ülikooli kunstide keskuses taimedega luumaterjali värvimist ning Viljandi kultuuriakadeemias luutöötlemise tehnoloogiaid. Ta on välja töötanud unikaalsed võtted, kuidas valmistada põdra lõualuudest haruldaselt ilusaid ja tarvilikke esemeid: ehteid, nõelakodasid, noatupe osi, riide- ja juuksenõelu, vööpandlaid ja -keeli, ripatseid ja kaunistusdetaile. On huvitav teada, et põdra lõualuud saab Monika Hint teeneka põdrauurija Jüri Tõnissoni kaudu, kes kogub neid pärast põdrajahihooaega jahimeestelt teaduslikel eesmärkidel. Sajad lõualuud, millega varem polnud pärast mõõtmisi midagi peale hakata, leiavad nüüd tänuväärset kasutamist.

Disainer Iris Järg valmistab oma väikefirmas OÜ Nüwako taimpargitud ulukinahkadest erinevaid tooteid: kotte, vöösid, mantleid, kasukaid, mütse, kindaid, dekoratiivelemente jms. Eriti tänuväärt on metskitsenahkade kasutamine, sest just nendel ulukinahkadel on senini puudunud mõistlik rakendus.

Monika Hindi valmistatud luust esemed.

Teedel hukkunud loomade nahad

OMA märgi tunnustuse

saanud Maarja Koivuoja elab perega Järvamaal Vaali külas Mäeotsa talus. Tegemist on vana metsavahikohaga Endla looduskaitseala serval.

JAANUS VAIKSOO

Maarja ostis koha koos soomlasest abikaasa Joniga 2010. aastal. Nende aastate jooksul on ära tehtud tohutu töö: valminud on suur elumaja, palksaun, elektrit toodavad päikesepaneelid, suures aias on lillepeenarde ja ilupõõsaste vahel avarust ja ruumi. Ja muidugi on majapidamises arvukalt koduloomi ja -linde: tõuküülikud, šoti mägiveised, kanad, paabulinnud, faasanid, suures talveaias mitmed papagoid, koertest ja kassist rääkimata. Kõik see suur majapidamine nõuab kogu pere igapäevast hoolt ja armastust. Loomadega aitavad toimetada lapsed Heidi, Hanna ja Mattias.

Oma Mäeotsa Hobitalus oled viimastel aastatel võtnud omamoodi missiooniks ka ulukinahkade väärindamise. Kuidas sa selleni jõudsid?

Mu elus on läinud ikka nii, et üks asi on viinud teiseni ja teine asi kolmandani. Isa oli eluaeg jahimees ja tänu temale puutusin selle materjaliga juba varakult kokku. Lapsest peale on meil kodus olnud ka põllumajandusloomad. Mäletan, et isa proovis kodus mingeid ulukinahku parkida, aga ega tal suurt midagi välja ei tulnud. Siis polnud ju mingeid koolitusi, aga kusagile ajusoppi mul see mälestus jäi.

Kui hakkasin 2016. aastal küülikuid kasvatama, siis liha kõrval jäid nahad üle, mida oli kahju lihtsalt ära visata, samas ei olnud nendega midagi peale hakata. Kunagi olen õppinud naiste ja laste kergrõivaste õmblejaks, vaatasin, et küülikunahk on mõnus ja väljakutset pakkuv materjal, mida tahaks siiski kuidagi ära kasutada ja sellest midagi teha. Käisin Viljandi kultuuriakadeemias Made Uusi nahaparkimise koolitusel. Sain sealt ikka korraliku pisiku külge.

„Loomadest, keda olen tee äärest leidnud, kes on autolt löögi saanud ja hukkunud, on mul alati ka südamest kahju: rebased, kährikud, jänesed, nugised, mägrad, ameerika naarits, oravad, siilid, rästik. Mõtlen neid leides, et mul on oskus ja võimalus anda neile teine elu.“

Mulle enam küülikunaha parkimisest üksi ei piisanud, vaja oli hakata kohe ka teisi nahku proovima. Nägingi tee ääres hukkunud rebast, kellel oli väga ilus ja terve välimik. Kuidas jätta see lihtsalt vedelema, rongad nokivad ja tassivad ta laiali. Naha parkimise läbi saab anda loomale otsekui ühe elu juurde, ta ei lähe kaotsi. Alguses saingi nahku kohalikelt jahimeestelt ja korjasin üles auto alla jäänud loomad.

Me kõik näeme maanteel ja teeservas võikaid pilte sodiks sõidetud väikeulukitest. Autolt löögi saanud väikeuluk vedeleb teel tavaliselt se­

nikaua, kuni linnud korjuse ära koristavad. Sina korjad need üles ja püüad nahku väärindada. Üksi ei jõua neid ju väga palju üles korjata. Kui nahal oleks õiglane väärtus, kui inimene ikka näeb, et piltlikult öeldes sada eurot vedeleb maas, siis sellest nii hoolimatult enam mööda ei sõidetaks.

Minu nahastamise ja nahaparkimise koolitustel osalenud õpilased just nii teevadki. Võin kinnitada, et asi on muutunud. Kui ma ise alustasin ulukinahkade parkimisega 2017. aasta sügisel, siis alguses oli neid loomi tee ääres ikka väga palju. Ma muidugi sõitsin ka töö asjus päris palju ringi.

Aga nüüd jälgivad juba ka kõik mu õpilased maanteid, hukkunud loomad korjatakse ära ja väärindamine käib hoolega. Näiteks üks minu koolitusel osalenu leidis mõni päev hiljem tee äärest hukkunud mägra, helistas kohe mulle ja küsis juhiseid, kuidas nülgida. Kuna olime õppinud ainult naha parkimist, siis vaikselt hakkas ilmnema ka vajadus, et pidin hakkama tegema nahastamiskoo-

tuleb võimaluse korral väärindada

litusi. Aga jah, prügikott ja mustad töökindad peavad alati autos kaasas olema. See käib juba auto põhivarustuse hulka.

Sa viid läbi nahastamise ja taimparkimise koolitusi. Kuivõrd tuntakse selliste koolituste vastu huvi? Ikka väga suurt huvi tuntakse. Kui olen koolituse välja kuulutanud, siis on kohad paari päevaga täis. Seni on olnud ainult positiivne tagasiside, tundub, et selliseid koolitusi on väga oodatud, mida ma praegu teen.

Mida sa teed nende ulukinahkadega, mida oled parkinud?

Väga palju läheb müügiks. Ostuhuvi on samuti järjest tõusnud. On nii koolituse huvilisi kui ka valmismaterjali huvilisi.

Kas see võib olla märk sellest, et ulukinahk hakkab taas hinda minema? Ei pea tundma valehäbi, kui kannad karusnahast rõivaid. Jaa, ma olen selles täiesti kindel. Julged naised kannavad julgelt.

Seni on olnud ikka vastupidine tendents, kujundatakse eitavat suhtumist karusnahka, naha päritolul ei tehta vahet, ei püütagi aru saada, miks ja kuidas ulukinahad üldse tekivad. Sellist nahka maha salgama või eitama hakata on tegelikult silmakirjalik. Ma isegi näiteks avatud talude päeval näen, kuidas lapsed lähevad nahkade juurde, neile nii meeldib neid katsuda ja silitada, võtavad papud ära ja lähevad karunaha peale. Ja siis ma näen, kuidas ema seisab sealsamas hapu näoga kõrval – kui vastik! Vanemad ise annavad sageli negatiivse signaali lastele ja laps sellest õpibki. Siis ma seletan emadele, et kui loom on auto alla jäänud, siis rongad tassivad ta laiali ja seda nahka enam ei ole. Aga ma korjan selle üles, väärindan ja panen grillimajja välja kõigile vaatamiseks. Ühe emaga oligi nii, et ta tuli ja katsus lõpuks ka ise neid nahku, et tõesti on mõnusad, ei olegi nii hirmsad ja tõesti ongi väga tore, et te laste jaoks neid niimoodi teete.

Siin käivad lasteaia- ja kooligrupid ja ma näen, kui väärtuslik õppematerjal see laste jaoks on. Nad ei saa kuskil mujal naljalt katsuda ja silitada seda rebast ja hunti, aga minu juures saab. Juba nahaparkimine on nii teraapiline tegevus, saad päris loodusliku materjaliga tegeleda, seda väärindada ja lõpptulemus on nii mõnus.

Peale selle inimesed ei tunne loomi. Näitad neile šaakalit, mõni arvab, et see on hunt, teine jälle, et rebane. Šaakalit ei paku peaaegu keegi, välja arvatud mõni jahimees.

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit andis sulle õiguse kasutada oma käsitöötoodetel OMA märki. Selle märgi mõte on selles, et oleks kontrollitud ahel, kust ja kuidas materjal on saadud, et see oleks kohalik toode. Ulukinaha väärindamine vastandub raiskavale ellusuhtumisele ja masstootmisele. Hea naha üks tunnus on ju see, et ta on kvaliteetne ja hästi vastupidav.

Ja mugav ja ilus! Sa ei peagi selle nahaga palju tegema, laotad pargitud naha üle diivani, juba on mõnus seda sõrmedega sasida ja silitada, selline mõnus teraapiline materjal.

Mida selline OMA märk sulle tähendab?

Minu jaoks on see kindlasti suur tunnustus, püüan seda reklaamida ja tutvustada ka teisi OMA märgi saajaid oma klientidele.

Lähed nüüd kohe Soome kopranaha parkimise koolitusele. Jah, teeme seal taimparki ja suitsuparki. Kindlasti hakkan samu nippe ka kodus kasutama. Jahimehed sageli helistavad ja küsivad, kas nad võivad koolitusele oma kopranaha kaasa võtta. Olen vastanud, et õpime kõigepealt küülikunaha peal põhitõed selgeks, siis pärast võite kopranahka kodus proovida, sest see on üsna aeganõudev tegevus. Loodan saada Soomes koolituselt häid nippe ja hakata hiljem ka ise koolitusi läbi viima.

Maarja Koivuoja enda pargitud nahkade keskel.

2 X ERAKOGU

Maarja Koivuoja väärindatud ulukinahad.

Uudiseid metsateadlastelt

Maaülikooli teadlased maailmakongressil.

Sel aastal toimus 26. IUFRO maailmakongress Stockholmis

Tegemist oli kõigi aegade suurima IUFRO (International Union of Forest Research Organizations) maailmakongressiga, kus osales koguni 4300 delegaati ja tehti 3500 ettekannet. Eestist osalesid kongressil mitme asutuse esindajad, sealhulgas Eesti Maaülikooli teadlased, kes rääkisid kaasa metsandusalastel teemadel.

Meie ülikooli teadlased esinesid maailmakongressil järgmiste ettekannetega:

• „Segametsade produktsioon, aineringe ning veekasutus“, nooremprofessor Reimo Lutter;

• „Arukase ja hübriidhaava puistute kasvukäik ning puidu raskemetallide sisaldus“, nooremteadur Marju Kaivapalu;

• „Kaseistandike elurikkus“, teadur Tea Tullus;

• „Männi okkahaigused“, professor Rein Drenkhan;

• „Järvselja õppe- ja katsemetskond – üle 100 aasta kogemust“, professor Paavo Kaimre;

• „Koostööpõhised juhtimisplatvormid Eesti metsapoliitika kujundamisel“, vanemteadur Meelis Teder. Ürituse raames korraldati mitmeid väljasõite nii Rootsis kui ka selle lähiriikides. Üks neist võimaldas metsandushuvilistel tutvuda ka Järvselja õppe- ja katsemetskonnaga, kus tutvustati meie metsakooslusi ja metsade majandamist. Metsamatka käigus külastati mitmeid katsealasid, ürgmetsa ja meie uhket kuningamändi. Loomulikult ei puudunud kõige selle juurest maitsev metsateemaline lõunasöök.

Uuring: endistel põllumaadel kasvavate kaasikute alustaimestik areneb sarnaselt

Viimastel aastatel on Euroopa endistel põllumajandusmaadel tekkinud noorte metsade pindala oluliselt suurenenud, seda peamiselt tänu looduslikule metsastumisele ja metsade istutamisele.

Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased uurisid Tea Tulluse juhtimisel alustaimestiku liigilise koosseisu arengut looduslikult tekkinud ja istutatud kaasikutes.

MIKKO BUHT

Eesti Maaülikooli nooremteadur

Alustaimestikku uuriti nii looduslikult tekkinud kui istutatud kaasikutes.

Teadlased kogusid andmeid 22 kasepuistust, mis asuvad endistel põllumajandusmaadel. Neist pooled olid istutatud ja pooled looduslikult tekkinud. Esmased uuringud viidi läbi 2011. aastal, kui kõikides puistutes oli tehtud esimene hooldusraie, ning kordusuuringud toimusid kaheksa aastat hiljem samades prooviruutudes.

Metsade struktuur varieerub sõltuvalt sellest, kas tegemist on istandiku või loodusliku puistuga. Istandikes on puud tavaliselt ühevanuselised ja korrapäraselt paigutatud, samal ajal kui looduslik metsastumine loob ebaühtlasema puurinde, kus puud on erinevas vanuses ja suurema tihedusega. Tea Tulluse sõnul arvatakse, et puurinde struktuur võib mõjutada alustaimestiku mitmekesisust, kuid seda seost pole seni põhjalikult uuritud.

2011. ja 2019. aastal läbi viidud uuringud näitasid, et rohurinne oli mõlemas metsatüübis sarnane, kuid samblakooslused erinesid 2011. aastal märkimisväärselt. Aastaks 2019 oli samblarindes lisandunud uusi liike ning koosseis muutunud sarnasemaks. Samblarindes kasvas kattuvus 37 protsendilt 57 protsendile, rohurinde liigid kattusid mõlemas metsatüübis umbes poole ulatuses.

Uuring leidis, et metsade tekkeviis ei oma olulist mõju elurikkuse taastumisele. Mõlemat tüüpi kaasikutes toimusid sarnased muutused puurindes, valgustingimustes, mullas ja alustaimestikus, kuigi mõningaid erinevusi siiski täheldati. Ootuspäraselt vähenes valgusnõudlike taimede arv ning suurenes varjulembeste taimede ja samblaliikide hulk. Lisaks suurenes puutüvedel kasvavate sammalde liigirikkus.

Puude tihedus oli looduslikes kaasikutes suurem kui istandikes, kus 2011. aastal kasvas hektaril keskmiselt 3600 puud, samas kui istutatud kaasikutes oli see arv ligi poole väiksem. 2019. aastaks oli tihedus looduslikes kaasikutes langenud 2600 puuni hektaril, istandikes aga oli see keskmiselt 1400 puud hektaril. Samal ajal olid istandikes puude kõrgus, tüvede jämedus ja puidutagavara keskmiselt suuremad kui looduslikes puistutes.

Uuring ilmus ajakirjas New Forests ja seda rahastasid Eesti Teadusagentuur ning Euroopa Komisjoni programm „Horizon 2020“.

MARIA KILK

JÜRGEN

Eesti Erametsaliit teatab

JAANUS AUN

Eesti Erametsaliidu tegevjuht

Meeleavaldusest ja sellega seotud edasistest sammudest

• Maamajandusele pidev piirangute lisandumine ja nende õiglane hüvitamata jätmine viis metsaomanikud nii kaugele, et enda õigusi mindi selgitama riigikogu ette. Nii toimuski koostöös põllumeeste ja teiste omanike organisatsioonidega maikuu lõpus Toompeal meeleavaldus, kus osales umbes 700 maa- ja metsaomanikku. Meeleavaldusel anti riigikogu esimehele Lauri Hussarile üle pöördumine, mis sisaldas järgmisi ettepanekuid:

• looduskaitselised metsamajandamise piirangud tuleb kohe ja õiglaselt hüvitada (vajalik summa on võimalik saada meie kõigi omanduses oleva riigimetsa majandamisest);

• tuleb võimaldada piirangutega maade asendamist riigimaa vastu;

• piirangute seadmisel peab kodu puutumatus olema tagatud (hoonete ümbruses olevat maad looduskaitse alla ei võeta);

• metsamaast ei võeta kaitse alla rohkem kui 30%;

• loobuda ei saa maamaksu tõusu piirangust (maamaks ei tohi võrreldes eelmise aastaga tõusta rohkem kui 10%).

Pöördumisega lubati kohe tegelema hakata. Ja tegelikult seda tehtigi. Meeleavaldusega samal ajal hakkas riigikogu arutama maamaksuseaduse muudatusi. Muuhulgas peeti aru selle üle, kas murda maaomanikele varem antud lubadust, et maamaks ei või tõusta üle 10% aastas. Otsuseni jõuti 19. juunil maamaksuseaduse muudatuste vastuvõtmisega – lubadus saigi murtud!

Meie partner Eesti Omanike Keskliit pöördus vabariigi presidendi poole palvega enne seaduse välja kuulutamist veenduda, kas muudatus ikka on põhiseadusega kooskõlas. Õiguskantsler igatahes kahtles selles. President kaalus ja kuigi automaksu puhul ta vastuolu konstitutsiooniga leidis, siis maamaksu osas mitte. Seega ühele meie soovile on juba eitavalt vastatud ning alates 2026. aastast võib

maamaks võrreldes varasema aastaga kerkida kuni 100%. Näis, kuidas meie teiste ettepanekutega läheb. Riigikogust on erametsaliidule teada antud, et septembris hakatakse neid läbi vaatama.

Samal ajal oleme jätkanud dialoogi kliimaministeeriumiga, et ka olemasoleva õigusraamistiku piires hüvitisi õiglasemaks saada. Ministeerium on lubanud taotleda täiendavat eelarvet erametsamaa omanikele, kelle maad jäävad kaitstavate alade sihtkaitsevöönditesse, et hüvitise määr tõuseks järgmisel aastal 134 eurolt 200 eurole hektari kohta. Jätkatakse ka piirangutega maade omandamisega, aga looduskaitseliste kitsendustega metsa asemele riigimetsast tulundusmetsa andmise ettepanekut jätkuvalt ei toetata.

Hüvitiste õiglasemaks saamine on ülioluline, kuna vaevalt et juba kehtestatud piiranguid oluliselt lõdvendama või hoopis maha võtma hakatakse. Suvi on toonud erametsaliidu tegevjuhi postkasti hulgaliselt kirju nördinud metsaomanikelt, kes piiranguvööndisse jäänud kodumetsas soovivad raiet teha. Esitatud metsateatisele on keskkonnaametilt valdavalt vastuseks tulnud otsuse edasi lükkamine mitme kuu võrra ning ettepanek muuta lageraie mingiks muuks raieliigiks.

Samuti viidatakse võimalusele tellida keskkonnamõjude hindamine. See on aga päriselus mittekasutatav, kuna protsess kestaks umbes poolteist aastat ja läheks maksma kümneid tuhandeid eurosid. Metsaomanikele jääb arusaamatuks, miks peab oma kodumetsa kui koduse vara kasutamiseks läbi tegema samalaadse protsessi nagu kaevanduse või tehase rajamiseks. Absurd!

Natura alade rajamisel kaks aastakümmet tagasi lubati maaomanikele, et traditsiooniline metsakasutus saab jätkuda ning piiranguvöönd on ainult puhverala ranget kaitset vajavale sihtkaitsevööndile. Tegelikkus on aga midagi muud, sest nüüd saavad puhveraladest range kaitsega metsad ning nende serva on tekkimas uued puhveralad (mõju Natura väärtustele tuleb hinnata ka kuni 30 m ulatuses Natura ala välispiirist). Selliste arengute taustal ei tohiks imestada, miks erametsaomanikud metsade kaitse alla võtmisele piiri ette panemist ja piirangute õiglast hüvitamist nii innukalt nõuavad.

Nagu ütles erametsaliidu juhatuse esimees Ants Erik meeleavaldusel peetud kõnes: see ei olnud meie võitluse lõpp, vaid alles algus. Eesti Erametsaliit jätkab tööd metsaomanike huvide kaitseks.

Hoia end kursis Eesti Erametsaliidu värskeima infoga meie kodulehel https://erametsaliit.ee või Facebookis.

Tegevusi leidub igas Eesti maakonnas nii maal kui ka linnade lähedal. Koos tuntud metsarahvaga – teadlaste, metsakasvatajate ja matkajatega –jagame metsatarkust ja kogume kuhjaga metsaelamusi. Üritust korraldab Eesti Metsaselts.

Tutvu programmiga ja pane ennast kirja www.metsarahvapaev.ee