Turbaleht Lehe kujundas ja toimetas Eesti Päevalehe AS teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Reemet Kaldoja, tel 680 4628, reemet.kaldoja@epl.ee, Toimetaja: Kristiina Viiron, 680 4567, kristiina.viiron@epl.ee
Talv 2010
Turbatootmine sarnaneb suuresti taluperemehe heinateoga Foto: Mare Mere
5000–10 000 kuupmeetrit turvast. Kivi sõnul on vaakumkogumise ja mehaanilise kogumise oluline erinevus see, et vaakumkogumisel põrkab turvas paratamatult vastu imitorusid, mistõttu tema struktuur muutub veidi tolmjamaks. Mehaanilisel kogumisel säilitab turvas jämedama struktuuri, mistõttu on tema veeimavus suurem, ja seda peetakse aiandusturba puhul tähtsaks. Kumba tehnoloogiat kasutada, oleneb turba lagunemisastmest. „Kui turvas on juba rohkem lagunenud, muutub ta peenemaks ning sellisel juhul kasutame mehaanilist kogujat,” selgitab Kivi. „Need on turu nõudmised ja tellija soovidega tuleb arvestada.” Kivi sõnul käiakse kõik turbaväljakud hooaja jooksul mitu korda üle: heal aastal 10, kehvemal 5–6 korda. „Lasundi paksus on siin 1,5–2 meetrit, aastas toodame sellest 5–7 sentimeetrit,” lisab ta. „Meil oleks vaja 30–40 tootmispäeva aastas, siis saaksime oma kogused kätte,
Nii nagu talumees heinaajal, peab ka turbatootja suvel ilma jälgima ja iga päikeselist päeva ära kasutama. Eestis on turvast kaevandatud mõisaajast peale. Omaaegse käsitsitöö teevad tänapäeval ära masinad, kuid turbatootmise põhiolemus on ikka sama: turvas tuleb maast kätte saada, ära kuivatada ja kokku koguda. 1960. aastatel hakati tükkturba kõrval üha enam tootma pindkihilist freesturvast, mida nõukogudeaegsed suurfarmid vajasid suures koguses loomadele allapanuks. See turba otstarve on nüüdseks taandunud ning praegu kasutatakse freesturvast eeskätt kütteks ning viimastel kümnenditel järjest rohkem ka aiandites kasvuturbana. Aiandusturba tootmisele on keskendunud ka Rae rabas 1994. aastast turvast kaevandav AS Ahtol. Ettevõtte tegevjuht ja üks omanikke Enn Kivi võrdleb turbatootmist heinateoga – mõlemad sõltuvad täielikult ilmast. „Ilmajaama prognoosid on mul suvel alati peas, kuidas pilved liiguvad ja mis kell sadama hakkab,” nendib ta. Turvast saab koguda ainult kuiva ilmaga, vähegi tugevam vihmahoog paneb töö mitmeks päevaks seisma. See tähendab aga ettevõtjale kaotatud aega ja raha. Seepärast ilusate ilmadega rabas kella ei vaadata, tööpäevad võivad venida pikaks ning kui vaja, tuleb töötada ka laupäevalpühapäeval. Turbavälja ettevalmistamine võtab aastaid Turbatootmise etappidest nõuab enim aega ja ressurssi uue välja ettevalmistamine. Selleks tuleb kõigepealt võsa ja mets maha võtta, kännud välja juurida ning pealmine kiht pinnast koorida, seejärel rajada kuivenduskraavid ning turbavälja mitu aastat järjest kokku pressida, et vesi välja saada, sest uus turbaväli on vett täis nagu käsn. „Seda ei saa teha ühe aastaga, vaid pikkamööda, kindlate reeglite järgi, siin loodusseaduste vastu ei saa,” selgitab Kivi. „Kraave tuleb mitu korda uuesti kaevata. Kokku võtab raba ettevalmistamine aega 3–5 aastat ja on väga kulukas.” Kivi sõnul kraavitatakse turbavälja nagu riisipõldu, ainult et vee suund on vastupidine – riisipõllule on vett juurde vaja, turbaväljalt aga tuleb see ära juhtida. Kraave tuleb kraavimasinaga regulaarselt puhastada ja süvendada, et viia vee piiri allapoole. Kraavidevahelised väljakud on Kivi sõnul hektarisuurused ning peavad olema veidi kumerad,
Kokku võtab raba ettevalmistamine aega 3–5 aastat ja on väga kulukas.
Vaakumkoguja
et vesi paremini kraavidesse valguks ja sealt edasi mere poole liiguks. „Seda, kas vesi rabast ikka välja jõuab, peab kindlasti aeg-ajalt kontrollima,” rõhutab ta. Tootmistsüklisse mahub viis operatsiooni Üks freesturba tootmise tsükkel koosneb klassikaliselt viiest operatsioonist: freesimine, pööramine, vallitamine, kogumine ja aunatamine. Kivi sõnul on sel kõigel väga palju ühist heina kuivatamisega. Peamine erinevus on see, et hein niidetakse maha, turvas aga freesitakse õhukeste kihtidena lahti. Kuna algul on turvas üsna märg, tuleb seda kuivatada ja kuivamise kiirendamiseks segada. Selleks on spetsiaalsed traktori järele haagitavad pöörajad, mille labad meenutavad natuke adrahõlma. Nendega pööratakse pealmine kiht ringi, et ka märg pool saaks kuivada. Pööramist korratakse vastavalt vajadusele 1–3 korda, kuni turvas on saavutanud nõutava kui-
vuse ehk tema niiskussisaldus on langenud 40 protsendini. Kahe pööramise vaheline aeg oleneb ilmast, suve hakul on see keskmiselt 4–5 tundi, sügise poole pikem, ulatudes mõnikord terve päevani. Turba kuivamisaeg sõltub paljudest asjaoludest: õhuniiskusest, temperatuurist, tuulest jm. „Õige kuivuse saavutamine on natuke nagu apteekri töö. Selle turba puhul, mis omal ajal karjalautadesse läks, sellist timmimist vaja polnud,” tõdeb Kivi. Kuivatatud turba kogumiseks on kaks erinevat tehnoloogiat: vaakumkogumine ja mehaaniline kogumine. Esimesel juhul haagitakse traktoritele järele suured pneumaatilised turbakogumismasinad ehk imurid, mis töötavad vaakumpõhimõttel nagu hiiglaslikud tolmuimejad, kogudes imitorude abil kuiva turbakihi oma suurde pütti, millega see toimetatakse aunadesse. Mehaanilise kogumise puhul tõmmatakse kuivatatud turvas
Õige kuivuse saavutamine on natuke nagu apteekri töö. kõigepealt vallidesse, selle jaoks on spetsiaalne V-kujulise esiosaga masin ehk vallitaja. Kivi sõnul teevad nemad iga väljaku peale ehk kahe kraavi vahele 6–8 valli. Vallidest kogutakse turvas mehaanilise koguja punkrisse ning toimetatakse sellega tee äärde, kus see laaditakse transportööriga maha. Seejärel teeb aunataja kokkuveetud turbast korraliku viilkatust meenutava auna, et vihmavesi sellelt paremini maha valguks. Edasi liigub turvas kas Eesti või välismaa substraaditootjatele, kes sellest kasvumulda või erinevaid turbasegusid valmistavad. Kui turvas eksporditakse meritsi, võtab üks laev korraga peale tavaliselt
aga see aeg on hajutatud mitme kuu peale.” Umbrohi tuleb käsitsi välja korjata Euroopas on aiandusturbale ranged nõudmised umbrohupuhtuse osas. Umbrohi kipub tekkima just väljaku otstesse, sealt korjatakse see käsitsi kottidesse ja viiakse minema. „See on lõputu töö,” tõdeb Kivi. „Kui umbrohi hakkab levima, on see katastroof.” AS Ahtol toodab praegu ainult aiandusturvast, mida viiakse Hollandisse, Saksamaale ja mujale, kuid viimasel ajal on oluliselt suurenenud ka Eesti turu osa. Aiandusturbaks kasutatakse valdavalt turba ülemist, vähelagunenud kihti, mis on heledam. Allpool asub tumedam, hästilagunenud turvas, mis sobib rohkem kütteturbaks. Kivi sõnul hakkab ka nende rabas juba tumedamat turvast tulema ning üsna pea loodetakse mingi osa sellest kohalikule turule kütteks müüa.