SOS Lasteküla KEVAD 2019
Lehe valmistas AS Ekspress Meedia.
SOS Lasteküla hea tahte saadik Stig Rästa, 2019. aasta Eesti Laulu võitja Victor Crone ja Keila Kooli Poistekoori laulupoisid SOS Lasteküla tänuõhtul
“Jagatud mure on pool muret.
Siis ei tunne end nii üksiku või imelikuna.”
Kes on Eesti moodsate aegade üks andekaim laululooja, kes viimase 15 aastaga loonud tippartistidele üle 120 laulu? Kes esindas Eestit lauljana Euroopa popimal lauluvõistlusel ja jäi seitsmendaks? Kes on käinud Hispaanias Santiago de Compostelas 800-kilomeetrisel palverännakul? Kes on avameelselt rääkinud oma depressioonist, paanikahoogudest ja narkootikumide tarvitamisest? Kes kirjutas kommentaaride tulva põhjustanud kolumni, kuidas tema imearmas üheaastane tütreke veganiks otsustas hakata? Annika Remmel
See üliandekas mees on laulukirjutaja, kitarrist ning produtsent Stig Rästa, kes sai käesoleva aasta jaanuaris SOS Lasteküla hea tahte saadikuks. Stig on olnud seotud paljude heategevuslike liikumistega, kuid just SOS Lasteküla sai tema jaoks kõige südamelähedasemaks. “Eks see aitamissoov on igal inimesel tegelikult sees olemas, aga tihti leiavad inimesed mingi põhjuse, et mitte aidata. Veenmisega midagi selgeks ei tee, aitamissoov peab tulema sügavalt enda seest. Samuti on palju inimesi, kes tahavad ära teha midagi suurt globaalsel ta-
sandil, aga tähtis on teada anda, et alustada võiks oma kogukonnast.” Stig puutus lasteküla lastega kokku juba palju varem, kui hea tahte saadikuks sai. Eelmisel suvel andis ta südantsoojendava kodukontserdi ühe armsa SOS-pere koduaias, kui toimusid Põltsamaa kodukohvikute päevad. Kogemus oli nii liigutav ja tore, et Stig otsustas oma kontserdiga SOS-peresid ja kõiki fänne Põltsamaa kodukohvikute päeval rõõmustada ka sel suvel. Täiesti tasuta ja vabatahtlikult. Üks asi on lugeda vanemli-
Stig Rästa SOS Lasteküla tänuõhtul hea tahte saadiku tunnistust vastu võtmas
ku hooleta lastest ja lasteküla peredest ajaleheveergudelt või meediast, hoopis teine on aga päriselus nendega suhelda ning nii nende rõõmudele ja muredele kaasa elada. “Jagatud mure on pool muret. Siis ei tunne end nii üksiku või imelikuna,” ütleb Stig. “Lapsed satuvad lasteküladesse väga erinevatel põhjustel ja igas ühiskonnas. Arvan,
et pole võimalik teha nii, et seda üldse ei juhtuks. Aga tähtis on teha kõik, mis võimalik, et selle lapse kogemus lastekülas võimalikult normaalne oleks.” Stig ise kasvas üles Lasnamäel, kus oli väga palju lapsi ja peresid ümber. Ka sel ajal oli igasuguseid peresid, keda tänapäeval oleks kindlasti probleemsete hulka liigitatud.
“Tänu infoajastule on väga paljud mured, probleemid ja hirmud lihtsalt ilustamata ja kontrollimata koguses meie ette toodud. Kui vanasti oleks kirjutatud lehtedes sama palju varitsevatest ohtudest ja õnnetustest nagu praegu, oleks ilmselt meiegi vanemate kontroll palju kõvem olnud. Meie käisime Lasnamäe kanalis turnimas, mis oli täielik absurd ja meie vanemad ei teadnud sellest mitte midagi. Samuti käisime igasuguseid lollusi tegemas, aga õnneks ei juhtunud midagi. Sarnaseid muresid nagu praegu on kogu aeg olnud, aga nüüd jõuavad need palju kiiremini üldsuseni ja tihti tehakse ennatlikke järeldusi.” Probleemide kuhjumist põhjustab ka see, et kardetakse oma muredest rääkida ning abi minnakse otsima alles kõige viimases hädas. Tihti aga nii hilja, et pere kooseksisteerimist ei olegi enam võimalik päästa. “Ma arvan, et tänapäeval ollakse palju rohkem hõivatud
sellega, et pere kuvand oleks parem, kui see võib-olla tegelikult on. Sisemised probleemid ja mured ei paista enam nii palju välja. Vanasti sellist filtrit ei olnud. Lapsena ei olnud mingit tähtsust, milline oli mu sõprade pere taust, alles hiljem, teismelisena sain aru, et mõne pere taust on keerulisem, kui olime harjunud nägema, aga mängimisel ja laste omavahelises suhtluses see küll mingiks segavaks teguriks ei saanud.” Valehäbist ülesaamiseks on vaja valusatest teemadest rohkem ja avameelsemalt rääkida. Ainult isiklikku eeskuju andes võime loota, et probleemidega hakatakse tegelema kohe, kui need tekivad, mitte ei tehta nägu, et kõik on ju hästi. Stigi enese elul põhinev raamat “Minu Kennedy” on positiivne näide, kuidas ühiskonnas tuntud inimene toob oma valusad kogemused avalikkuse ette, et innustada üksteist rohkem hoolima, märkama ja kaasa elama. Stigi eesmärk hea tahte saadikuna on see, et Eestis vanemliku hooleta lastele rohkem tähelepanu pöörataks. Lastekülas kasvavad lapsed on täpselt samasugused lapsed nagu igas peres – oma unistuste, probleemide, murede ja rõõmudega. Ainult et nad on palju rohkem haiget saanud, traagilisi hetki läbi elanud, tihti igasuguse eneseväärikuse ja -kindluse kaotanud ning päris kindlasti oma südame lukku keeranud. Meie kõigi ülesanne on leida üles võti väikeste südamete avamiseks, et tõestada – me tõesti hoolime igast oma ühiskonna liikmest, sest nad on meie kõigi lapsed.
Kuidas kiiresti aidata?
Ühekordseid annetusi saab teha: SOS Lasteküla Eesti Ühing Swedbank: EE062200221001178590; SEB: EE231010220040109016; Luminor: EE651700017003587225; LHV: EE977700771001360298 või helistades annetusnumbritele 900 6670 – 25€ 900 6680 – 10€ 900 6690 – 5€
SOS Lasteküla
www.sos-lastekyla.ee
Kui väikesed Nukitsamehed leiavad armastava kodu Maast laeni kõrguvad prügihunnikud toas, hingemattev hais, tuba täis väikesi ja suuremaid lapsi. Karin mäletab siiani seda šokki, mis teda tabas, kui esimest korda üle sellise pere ukseläve astus. Siis ta veel ei teadnud, et sellest lävest üleastumine tähendas tema enda pere jaoks elumuutvat otsust, mida ta ei ole kunagi hetkekski kahetsenud. Annika Remmel
“Raske on ette kujutada elamistingimusi, kus need lapsed elasid,” meenutab Karin aega, kui elu viis ta kokku ühe keerulise Eesti perega, kus teiste hulgas elasid kaks imearmat kaksikutest õde-venda. Kahjuks polnud seda pere võimalik koos hoida ning laste vaimse tervise huvides tuli nad perest kiirelt eraldada. Kolm last on liiga vähe “Ma olen kogu elu teadnud, et lasteta ma ei jää!” meenutab Karin heldinult. “Kui oma abikaasaga kohtusin, oli meil kohe ühine teadmine, et lapsi saab peres olema palju.” Nii see ka läks. 17, 14 ja 7 aastat tagasi sündisid lapsed ning Karin nautis emarõõme suurima tänutundega. Südames oli aga kogu aeg omalaadne rahutus, mis andis märku, et nende ellu mahuks veel lapsi. Ühel sellisel hetkel pakkus elu ise Karinile võimaluse hakata keerulisest perest pärit nelja-aastastele kaksikutele hoolduspereks ning Karin ütles võimalusele jah. Väikese tüdruku sisse mahub väga palju viha “Kaksikud on oma iseloomult täielikud vastandid. Kui poiss on hästi tagasihoidlik, pigem rahulik ja allaheitlik, siis tüdruk on hulljulge, äärmiselt rahutu ning kohati isegi vägivaldne. Ma ei oleks eluski uskunud, et pisikese armsa tüdruku sisse võib mahtuda nii palju viha,” meenutab Karin aega, kui lapsed perre saabusid. “Näiteks rebis tüdruk ühel vihahetkel lõhki oma kombinesooni. Maharahunemise protseduure tuli meil alguses teha kümneid kordi päe-
Karini peres kasvab kolm bioloogilist ning kaks tema südames sündinud last.
Karin on SOS-ema, kes kasvatab vanemliku hooleta lapsi oma isiklikus kodus. SOS Lastekülas on selliseid peresid üle kümne.
Pere sagedastest metsaskäikudest on sündinud ka Karini elulised lood, mida lastele pajatada.
vas. Oma emotsioone taltsutada ning end vaoshoitult väljendada ei osanud ta üldse. Samuti oli lastel ääretult suur tähelepanuvajadus – nad tahtsid kõike jagada, koos teha, pidevalt pidi nende kõrval olema. Energiahulk, mida nad võtsid, oli tohutu.” Sama üüratu oli nende söögiisu. “See oli hämmastav, kui palju võisid nii väikesed lapsed süüa! Sain kohe alguses aru, et nende puhul peab kehtima kindla portsu reegel. Oluline on, et lapsed teaksid, et varsti saab jäl-
Kas me ööseks võime jääda? Karini pere elab maaliliselt kaunis Lõuna-Eesti talus, kuhu koliti kümme aastat tagasi. Kõigi laste ühine kohustus on tegeleda pere väikese linnufarmiga, kuhu kuuluvad pardid, haned ja erilised kanad. Farm oli Karini enda suur unistus, mida on praeguseks peetud üle viie aasta. “Maal elamisel on suured võlud. Meil on kaunis loodus, palju ruumi ja avarust. Suviti jookseb meie õue peal üle kümne lapse, kõik laste sõbrad ka. Lastel on nii
le süüa. Kõige keerulisem oligi neile selgeks teha, et söök ei lõpe otsa ning kogu toitu, mis majapidamises leidub, ei pea korraga ära sööma. Lastel oli kogu aeg hirm, et homme enam süüa ei saa,” räägib Karin. Keeruliste laste puhul on kõige olulisem, et neil oleksid kindlad reeglid ning vanemad ise oleksid igas oma nõudmises eeskujuks. Kuigi reegleid tuli meelde tuletada tuhandeid kordi päevas, nägi Karin, et argipäeva rutiin ning ema enda rahulikuks jäämine on kogu asja võti.
mõnus olla, et väga tihti kuuleme küsimust “Kas me ööseks võime jääda?”. No muidugi võib!” Karini lapsed on suured jalgpallihullud, käivad muusikakoolis ja rahvatantsus ning on ka õppimises tublid. Kas hakata SOS-pereks? “Meie alustasime hooldusperena ning hiljem “kolisime” SOS Lasteküla alla. Erinevus on väga suur,” kirjeldab Karin. “Kui hoolduspereks olles pead väga palju asju ise
välja uurima, oma õigusi täpselt teadma, bürokraatiat on otsatult palju ning nõu pole küsida kelleltki, siis SOS Lasteküla perena on sulle abiks professionaalne tugivõrgustik ehk usaldusväärsed abilised, kes sinu eest hoolitsevad ning kellele saab iga hetk helistada, ükskõik, millist abi on vaja. See on väga suur tugi, sest teadmatust ja muresid võib vanemliku hooleta last oma perre võttes alguses palju ette tulla.” Karin on ise oma kogukonnas väga aktiivne informatsioonijagaja – kuna ta on pikkade aastate jooksul läbi käinud tulest ja veest, nõustab ta nüüd päris mitmeid peresid, kes soovivad võtta perre vanemliku hooleta jäänud last. “Mu silmad säravad ja hing laulab!” naerab Karin. “Mulle nii meeldib see, mida ma teen! Kui esialgu käisin pere kõrvalt ka palgatööl, siis nüüd olen päris kodune. On rohkem aega lastega tegeleda ning selleks on ka ideaalne võimalus. SOS Lasteküla võimaldab mul teha just seda, mida on kõige rohkem vaja – laste jaoks olemas olla.” “Iga laps on erinev. Nad vajavad erinevaid selgitusi, põhjendusi ja lähenemisviise. Lapsi kasvatades peab olema väga hea fantaasiaga ning oskama lugusid jutustada,” ütleb Karin. “Kui meie kaksikutel on vihahood ning suur isu asju lõhkuda, siis lähme metsa, kus jutustan neile loo Nukitsamehest. Nukitsamehed on lapsed, kes ei taha elada kodureeglite järgi ning lähevad elama metsa, kus nad saavad karjuda ja teha, mida iganes tahavad. Aga metsas emmet ei ole. Kodus on. Meil on metsas oma jahimehe pukk, kuhu ronime ja elu üle järele mõtleme. Elulisi näiteid on vaja. Pärast seda tuleb tavaliselt rahulikum periood, kus kodureegleid rikkuma ei kiputa. Lastele tegelikult väga meeldib metsas käia. Kuna abikaasa on jahimees, viime tihti koos lastega loomadele jahipuki alla toitu ning naudime lihtsalt koosolemist. Sellest sain inspiratsiooni ka Nukitsamehe loo jaoks – kes ta selline oli ja kuidas temast lõpuks hea inimene sai. Ei ole olemas ületamatuid probleeme. Kõigele leiab lahenduse, kui oled ise positiivne ning sul on kõrval inimesed, keda 100% usaldad.”
SOS Lasteküla
www.sos-lastekyla.ee
Kas sinu südames on veel ruumi?
Unistad suurest perest ja lastest? Kui saaksid, kas alustaksid täiesti uut elu? Kui “Jah!”, siis ootab Sind kaasaegne ja ruumikas elamispind Tallinnas või selle lähiümbruses, Tallinna/Harjumaa keskmine sissetulek ühele pereliikmele ja professionaalne tugi laste kasvatamisel. Uuri lisa: personal@sos-lastekyla.ee
Kui laps kaotab võimaluse olla oma kodus laps, peavad teised täiskasvanud leidma talle uue lapseks olemise võimaluse.
Mis oleks, kui avaksid oma südame ja kodu ning lubaksid kellegi oma pereringi? Lapse, kes ei ole sinust sündinud? Nii küsis mitmetes kultuurikeskustes mängitud dokumentaallavastus “Südames sündinud”, mis rääkis lapsendamisest ning hooldus- ja eestkosteperedest. Margus Oro, SOS Lasteküla tegevdirektor
Iga päev asendushooldusega kokku puutudes võin kinnitada, et etendusest “Südames sündinud” levis tõesti valgust mitmele asendushoolduse hallile alale, kuid varju jäi samuti veel piisavalt, et teemaga tõsiselt edasi tegeleda. Nüüd, pärast etenduse lõppemist ja pisarate kuivatamist, on vaja välja mõelda, mis saab edasi – kuidas vanemliku hooleta lapsed lõpuks uue kodu leiaksid ning kust tulevad inimesed, kes neile oma koduukse avavad. 2017. aasta lõpus palus SOS Lasteküla uuringufirmal Kantar EMOR välja selgitada, millised on olulisimad ühiskondlikud probleemid Eestis. 1000 uuringus osalenud 21–60-aastast Eesti inimest leidsid, et valusaks probleemiks on vanemliku hooleta jäänud lapsed. 53% vastajatest oli perekonnast ja vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud lastega varem kokku puutunud, kuid ainult 18% küsitletutest teadis, millistel alustel saab vanemliku hooleta lapsi oma perre kasvama võtta. Oma perekonda oli nõus lapsi kasvama võtma 37% inimes-
test. Mõtlemapanev on see, et ainult 12% neist on oma otsuses veendunud, 9% vastajatest on valmis võtma oma perre ainult tuttava last ja 16% on valmis last enda juurde kasvama võtma millalgi kaugemas tulevikus. Kas sina hakkaksid kuulutuse peale emaks? Oluline on leida abinõud, kuidas toetada selliseid peresid, kes laste võtmiseks valmis on. Kuulutuse või etenduse peale nad kasuvanemaks ei hakka. Selleks et nii elumuutvat otsust teha, on vaja toimivat ja kvaliteetset tugisüsteemi, mis oleks perede käeulatuses ja päriselt toimiks. Uuring tõi ühtlasi välja, millised on need inimesed, kes on valmis enda perre last võtma, ja millised on takistused, miks pere seda sammu veel astunud ei ole. Üldistatult võib öelda, et hoolduspereks on valmis hakkama eelkõige üle 40-aastased inimesed, sõltumata rahvusest, ning pigem need, kes elavad maa-asulates (16%). Takistuseks on tihti eluaseme suurus
Pered eelistavad kuni 7aastaseid lapsi, kuid viimastel aastatel on oma bioloogilistest peredest eraldatavate laste vanus pigem 12+
ja vastavus normidele, püsisuhte kvaliteet oma partneriga ja pere üldine majanduslik olukord. Viimane mõjutab pere otsuse tegemist lapse perre võtmisel lausa 43% juhtudest. Sama oluline takistus on hirm, et pere ei saa hakkama, sest lapsed on väga keerulised ning tugisüsteem hooldusperede toetamiseks puudulik. Väheoluline pole seegi, et enamik vastanutest on valmis enda juurde kasvama võtma ühe või äärmisel juhul kaks vanemliku hoolitsuseta last. Tõsi, uuring näitas, et maa-asulates on perekondi, kes on valmis enda juurde võtma kuni neli last, kuid selleks vajavad nad jätkusuutlik-
ku tugisüsteemi ja rahalist toetust eluaseme parandamiseks. Professionaalne perevanem – Eesti tulevik? Tugisüsteem aitaks edukalt kaasa regionaalpoliitika arendamisele, sest potentsiaalsed kasupered jäävad elama oma turvalisse kogukonda ja pakuvad olulisele ühiskondlikule probleemile lahendust kodukohast lahkumata. Peale selle saab pere materiaalset toetust ning ühel hetkel võivad nad kasvada professionaalseks perevanemaks (sellist ametit Eestis veel ei ole), kes on nõus võtma oma perre ühe lapse ase-
mel juba kolm või neli ning sellest erilisest ametist end ka elatama. Juhul kui leiamegi üles need pered, võib meid ees oodata uus takistus – pered eelistavad kuni seitsmeaastaseid lapsi. Üle seitsmeaastaste laste puhul langeb perede huvi 50%. Samal ajal teame, et viimastel aastatel on bioloogilistest peredest eraldatud lapsed olnud pigem üle 12-aastased. Need on lapsed, kes on juba mitmel moel kahjustatud ning kellel on välja kujunenud oma arusaam elust ning mälestus bioloogilistest vanematest. SOS Lasteküla pikaajaline kogemus kinnitab fakte, mis uuringus välja toodi. Kui esialgu kandideerisid lastekülla pereemadeks 28–35-aastased noored naised, siis praegu on kandideerijate keskmine vanus 40– 50 eluaastat. Nad on oma bioloogilised lapsed suureks kasvatanud ning suutelised seega suures osas ennetama võimalikke tekkivaid arusaamatusi probleemsemate lastega. Millal on õige aeg võtta perre vanemliku hooleta laps? Uuringus leidis kinnitust ka fakt, et ühele kolmandikule vastajatest, kes oleks põhimõtteliselt nõus oma perre vanemliku hooleta last võtma, võib väljakutseks saada lõpliku otsuse ajastamine. Nooremad lükkavad otsust edasi, vanemad aga peavad end
juba liiga vanaks. Samuti on elanike seas madal teadlikkus selleks otsuseks vajalikest protseduuridest ning endale seatakse liiga kõrged nõudmised – majanduslik olukord, eluruumid, pere toetus, suhted partneriga. Kui me soovime, et vanemliku hooleta jäänud laspsed saaksid kasvada uutes hooldusperedes ja lõpetada laste asenduskodudesse suunamise, tuleb välja mõelda eelkõige see, miks inimesed peaksid tahtma võtta enda perre vanemliku hoolitsuseta last. Samal ajal peame pöörama tähelepanu sellele, kuidas teostada järelevalvet. Et saavutada positiivsed muutused, peab olema täidetud kaks olulist tingimust: tõusma peab riigi võimekus tagada materiaalsed ja moraalsed võimalused potentsiaalsetele peredele ning samuti peab tõusma meie inimeste üldine teadlikkus sellest, kas, miks ja kuidas lubada “võõras” laps oma pereringi. Praegu ei ole meie riigil veel võimekust lahendada asendushoolduse riskis viibivate laste probleemi muude meetoditega kui kasuvanemlus. Eestlane ei ole oma vaimult valmis minema tagasi tõe ja õiguse radadele. Sealt, kus on raske, minnakse ära ka tänapäeval. Ärge siis tundke neile lastele kaasa ainult teatrisaalis või kabinetivaikuses, vaid tulge ja teostage ennast SOS Lasteküla perevanematena oma kodus.
SOS Lasteküla
www.sos-lastekyla.ee
Üks väike nõelatorge Tänavusel emadepäeval teevad SOS Lasteküla emad-isad iseendale olulise kingituse – lähevad tervisekontrolli. Heategevusliku terviseprojekti raames kutsus meditsiinilabor SYNLAB Eesti kõik lasteküla perevanemad laboritesse vereproovi andma, et võimalikele tervisemuredele juba varakult jälile saada. Kõik SOS perevanemad on kutsutud Tallinnas asuvasse kesklaborisse tervisehommikule, kus laboriarst Anneli RaaveSepp räägib, milliseid vereanalüüse peaks jälgima, et olla pikka aega tervemad lapsevanemad.
Annika Remmel
4. mail koputatakse heade inimeste ustele Laupäeval, 4. mail koputab 260 tudengit kõikide heade inimeste ustele. Ukselt uksele käies kogutakse annetusi perest eraldamisohus lastele.
SOS-ema Sirje: “Meie organism on üks tark süsteem, sest kui ise ei taipa õigel ajal oma tervist kontrollida, paneb ta meid sunnitud puhkusele haiguse näol. Kas on mõtet iseendaga nii riskida?”
Miks jõutakse arsti juurde tihti alles viimases hädas? „Aeg,“ arvab SOS-i ema Liivi. „Inimestel ei ole reaalselt aega oma tervisega tegeleda – kui kohe arstile ei pääse, siis jääbki minemata. Seni kui valuvaigisti veel aitab ja jalad ka kannavad, ega siis vabatahtlikult minda. Samuti negatiivne info arstide ja meditsiini kohta meedias. Äkki on mõnel inimesel ka häbi oma ebatervislike eluviiside pärast ja ta kardab arsti juurde minna – eeldades negatiivset suhtumist juba ette?“ „Kui midagi otseselt kaevata ei ole, siis pole justkui vaja arsti tülitama minna,“ arvab SOS-i ema Maire. „Inimesed ju lihtsameelselt arvavad, et ehk polegi mul midagi väga hullu ja tihti aitab siin kaasa ka laialt levinud suhtumine, et sul on lihtsalt stress, mine ja puhka,“ arvab ema Sirje. Ema Liivi: „Kui inimene on terve ja kõik on hästi, siis tõesti ei pruugigi selle peale tulla, et arstile minna. Emana ei ole ju tihti aega ka puhata ning nii võibki väsimus kimbutama hakata. Olen ka kuulnud, et kui rau-
da ja D vitamiini kontrolli all hoian, jaksan oma lastega rohkem tegelda.“ Miks olid nõus SYNLABI heategevuslikus projektis osalema ja oma verd kontrollima? Ema Maire: „Tänu SYNLABi heategevusalgatusele saan ülevaate enda tervisest. Varem ei ole mulle mitmete vereproovidega nii põhjalikku uurimist tehtud. Saan lihtsa vaevaga teada terve loo iseendast, millises seisus on mu veresuhkur, kolesterool, vitamiin D ja rauavarud, lisaks veel mitmed teised tervisenäitajad.“ Sirje: “Parim ja mugavaim on minu jaoks see, et kõik verenäitajad ja nende tähenduse räägib lahti laboriarst ja ma saan oma isikliku tulemuse järgi ise järelduse teha.“ Ema Liivi: „Teatud eas võivad tervislikud muutused väga ootamatult tulla ja enda kontrollimine annab kindlustunde, et kõik on hästi. Arvan, et alates 40ndatest aastatest tuleks paari aasta tagant kindlasti arstlikul ülevaatusel käia. Mulle meeldib, et SYNLABis on ka arstid, kellega saab Tallin-
SOS-ema Maire: “Ühe vereproovi abil saan lihtsa vaevaga teada terve loo iseendast, millises seisundis on kõik minu eluks vajalikud organid.”
nas ja Tartus kohapeal, mujalt telefoni teel konsultatsioone. Mittemeditsiinilise inimesena ei pruugi ma ju tulemustest aru saada. Mulle meeldiks, kui tulemused pandaks üles ka minu digilukku, et kogu info minu tervise kohta oleks ühes kohas koos.“ Kui usin oma tervise kontrollija oled olnud? „Enne SOS-i pereemaks tulemist ma sellele ekstra küll ei mõelnud, et nüüd lähen oma tervist kontrollima“ ütleb Liivi. „Olin õpetaja ja pidin iga kahe aasta tagant oma tervisetõendit uuendama. Perearst võttis siis alati ka mitmed analüü-
sid, et ei tea, millal mind jälle muidu näha saab. SOS-s avastati mul täiesti juhuslikult kilpnäärmesõlm, mis ajas hormoonid sassi. Praeguseks olengi oma tervise kontrollimisse palju tõsisemalt suhtuma hakanud ja teen kaks tervisekontrolli aastas.“ Ema Maire: „Mina käin ilma konkreetsete kaebusteta enda tervist kontrollimas iga kahe aasta tagant.“ Ema Liivi: „Mina olen üsna usin tervise kontrollija. Kuna olen ka doonor, verd andnud vast kokku 65 korda, siis tervise kontroll on paratamatu. Eelmisel aastal liitusin ka geenivaramuprojektiga.“
SYNLAB Eesti ja SOS-i perevanemad kutsuvad kõiki emasid ja isasid lihtsa vereprooviga oma tervist kontrollima või kinkima vanematele tervisekontrolli kinkekaart. Aega verevõtuks broneerima ei pea ning tulemused saab kätte paari päevaga. Me kõik tahame näha oma lapsi ja lapselapsi kasvamas ning olla nendega võimalikult kaua koos. Tervena elatud elu annab meile võimaluse olla veel kõrges vanuseski vitaalne - jaksame lapselastele järgi joosta, nendega mürada ja mängida ning oleme neile oma terviseteadliku käitumisega eeskujuks! Ärme siis lükka oma tervise eest hoolitsemist aja puudusel tagaplaanile – ainult meie ise vastutame selle eest, kas me näeme oma lapse-lapse-lapselapsi! Tahaks ju väga!
SOS Lasteküla pered said oma tordi Maitsenaudinguid pakkuv gurmeetoitude valmistaja Gourmet Club meisterdas spetsiaalselt SOS Lasteküla peredele mõeldes imelise tordi.
Oluline oli, et tort oleks kodune, lihtne, võimalikult naturaalne ning kindlasti lastele meele järele. Just selline sai Gourmet Clubi magusameistrite loodud kohupiima-puuviljatort, mis koosneb hõrgust banaani- ja karamellimaitselisest põhjast, rikkalikust kohupiimatäidisest ning on kaetud mahlaste puuviljade ja marjadega. Tort maitseb suurepäraselt ning näeb välja kuninglik – tõeline laste sünnipäevalaudade hitt!
Kuidas püsivalt aidata?
Torti ostes saad teha heateo – iga puuviljatordi ostuga toetad lastekülas elavaid lapsi. Tort on kauplustes märgistatud eriliste siniste kleepsudega. Gourmet Clubi maitserikast ja naturaalsetest komponentidest valmistatud torti saab osta hästi varustatud Selveri, Prisma, Rimi ja Coopi kauplustest. Aitame koos Eestimaa lapsi!
Suurim kingitus SOS Lasteküla lastele on püsiannetus ehk igakuine annetajale sobilik rahasumma, mis annab kindlustunde, et lastel on armastavad ja turvalised kodud ka tulevikus: www.sos-lastekyla.ee/heategu
SOS Lasteküla 11-aastane kogemus keeruliste perede abistamisel näitab, et õigeaegne toetamine võimaldab perel ise oma lapsed üles kasvatada. Riik sellist ennetustegevust ei finantseeri ning vajalik rahasumma tuleb koguda lahkete annetajate abiga. “Peretugevdusprogrammi ühe aasta eelarve on 304 712 eurot,” ütles SOS Lasteküla tegevdirektor Margus Oro. “Selle rahaga saab aidata kokku 144 peret ja 593 pereliiget, neist 357 last. Eesmärk on, et need lapsed ei satuks lastekülla, vaid saaksid kasvada oma bioloogiliste vanemate juures armastavas kodus. Miks kulutada ressursse, et ehitada külad, kuhu paigutada lapsed, kes oma kodus elada ei saa, kui võime panustada ennetustegevusse, et lapsed oma kodust üldse ära kolima ei peakski?” Eestis eraldatakse igal aastal 250 last oma vanematest, abivajavaid lapsi on tuhandetes. Laste äravõtmine oma pärisvanemate juurest ei lahenda probleemi mitte kunagi, sest neis peredes sünnib lapsi aina juurde. Hoopis vajalikum on panustada ennetustegevusse ehk õpetada vanematele, kuidas lastekasvatamise ning igapäevaeluga paremini toime tulla. SOS Lasteküla peretugevdusprogramm on suutnud 11 aastaga 450 perele tõestada, et lapse jaoks on parim kasvukeskkond oma kodu, mitte lasteküla, ja programmi hea töö tulemusena on 1100 last jäänud oma vanematega kokku. Kõik need pered saavad oma laste kasvatamise ja elu ohjamisega ise hakkama. Programm töötab Narvas, Sillamäel, Keila linnas, Kohtla-Järvel ja Lääne-Harju ning Põltsamaa vallas, aga vajadus uute piirkondade järele kasvab pidevalt. Sel aastal kogutakse annetusi peretugevdusprogrammi avamiseks Viljandis. Southwestern Advantage’i suveprogrammis osalevad tudengid koguvad annetusi üle eesti: Tallinnas, Tartus, Põltsamaal, Viljandis, Ida-Virumaal, Sakus, Kohilas, Türil, Paides, Pärnus, Võrus ja mujal Eestis. Kui minu uksele ei koputata? Kelle ukseni tudengid laupäevase aktsiooni raames ei jõua, saavad projekti toetada, tehes ülekande SOS Lasteküla Ühingule EE062200221001178590, külastades SOS Lasteküla kodulehte www.sos-lastekyla.ee või helistades annetusnumbritele 900 6690 (5 €), 900 6680 (10 €), 900 6670 (25 €). Aitäh, et avad oma kodu ukse ja südame – tänu sinule jäävad oma ema ja isaga kokku lapsed, kelle koduks oleks saanud lasteküla.