Page 1

Inimkaubandus Erilehe väljaandmist toetas MTÜ Eluliin, Euroopa Komisjoni programmist Prevention of and Fight against Crime raames.

2013

Erilehe tootis Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond

Varastatud hinged

Foto: Tanel Meos

Kadri Ibrus Inimkaubanduse erilehe toimetaja

N

ende relv on vaikimine. Just tänu vaikimisele, häbitundele ja hirmule õnnestub kuritahtlikel inimestel müüa teisi inimesi ja neid ekspluateerida. See siin, hea lugeja, on meie vasturelv neile. 18. oktoobril tähistatakse üle maailma rahvusvahelist inimkaubanduse vastase võitluse päeva. Ja täna me räägime kõigest sellest, millest inimkaubitsejad kedagi rääkimas näha ei taha. Toome teieni kolme Eesti naise loo. Need julged naised olid nõus meile rääkima, kuidas nemad ära kasutatud said. Kõigi naiste nimed on nende turvalisuse tagamiseks muudetud. Need lood on just sellest esimesest sammust, sellest manipulatsiooniprotsessist, tänu millele inimesed leiavad end olukordadest, kust neil väljuda on juba väga keeruline. Ei ole kerge sellest kõigest rääkida – paljuski tunnistada oma enda haavatavust ja valesti astutud samme. Ent need naised olid nõus seda tegema teiste inimeste kaitseks. Et sellest loeksid nii potentsiaalsed ohvrid kui ka kõrvaltvaatajad. Inimesed, kes saaksid sekkuda ja aidata, kui nad midagi sellist märkavad. Loodetavasti loevad seda lehte ka inimesed, kes sellist teenust ostavad, ja need, kes teiste kannatuste pealt teenivad. Me näeme, et inimkaubandus võib olla osa rahvusvahelisest organiseeritud kuritegevusest oma kõige laialdasemas vormis, kuid see võib esineda ka kujul, kui abikaasa müüb oma naist. Või lapsevanemad oma last. Sealt saab see kõik alguse. Olematust perekonnast ja olematust armastusest. Kuidas see salakaval maailm seestpoolt välja näeb, aitavad meile lahti selgitada spetsialistid, kes igapäevaselt seda võitlust peavad ja ohvreid taas inimeste sekka toovad. Lugegem, mõelgem, märgakem ja sekkugem!

Ida-Virumaa kõleduses üles kasvanud tüdrukul ei jäänud elus püsimiseks muud võimalust kui „sõbranna” pakkumine vastu võtta.

Natalja lugu – joodikute lapse valikud Vanemad joovad, ema peksab isa, elukohaks akendeta ja tualetita sotsiaalkorter, söögiks vaid aegunud toit ja siis tuleb lahke inimene, kes ostab raskes elukeskkonnas kasvavale noorele inimesele poest süüa ja annab raha. Kadri Ibrus

N

atalja (nimi muudetud) kasvas üles Ida-Virumaal. Tal oli vanem vend, ema ja isa – ja samas ei olnud ka. Ema ei olnud päris ema rollis ja isa ei olnud päris isa rollis – nad olid rohkem aega joodikute rollis. Nii kaua

kui Natalja mäletab, ei ole neil kunagi raha olnud. Kuigi vanemad töötasid kohalikus tööstuses, siis oma koduses elus nad eriti tootlikud ei olnud. „Ma häbenesin koolis ka käia. Mu üle naerdi, sest mul ei olnud ju riideid ega mitte midagi,” räägib Natalja. „Mul oli vaid üks sõbranna, kellega ma rääkisin.” Kuigi joomine oli saanud perekonna traditsiooniks juba ammu, siis eriti hulluks läks just ema joomine kui Natalja oli 12–13-aastane. Siis ei suutnud vanemad enam oma kommunaalmakseid tasuda ja nad visati nende korterist välja. Läinud abi küsima kohalikust sotsiaalosakonnast, anti neile nii-öelda sotsiaalpind. Selleks oli korter avariiseisundis majas, kus akendel polnud klaase ees, vaid lihtsalt augud. Elektrit seal samuti polnud. Natalja mäletab, et nad kolisid sinna aastavahetusel väga külma ilmaga. Ainsana suutsid nad katta aknaaugud vaipadega. Majas puudus tualett ja dušš. Tualetti asendas ämber.

Kõigele vaatamata käis Natalja koolis edasi. Kooli oli viie kilomeetri kaugusel ja sinna korralikku teed ei läinudki. „Mäletan, et talvel oli väga sügav lumi, sumpasin sealt läbi. Iga päev edasi-tagasi.”

Söögiks vaid aegunud toit Süüa neil kodus ei olnud, seda pidi endale ja vanematele hankima Natalja. Abi tuli tuttavatelt. Üks tuttav noormees töötas kaupluses autojuhina, kes tõi vabatahtlikult talle aegunud toitu. „Ma mäletan hästi, ükskord tulin koolist ja mõtlesin omaette, küll oleks hea tulla koju ja juua kuuma kohvi ning süüa kooki. Ja kui koju jõudsin, siis mis ma näen: see poiss oli meil külas ja ütles, et mul on sulle üllatus – pakk kohvi ja kooki! Ma istusin pool tundi, ei tahtnud seda isegi puutuda, lihtsalt vaatasin. Ta ütles, et hakaku ma juba sööma, läheb külmaks.” Tal on siiani meeles, kui ükskord anti neile suur kartulikott. „Ma tean umbes sadat

Ta ostis mulle poest süüa ja andis sada krooni.” Natalja polnud sellist raha ennem näinud, veel vähem oma käes hoidnud! kartuli valmistamise viisi – sest meil terve pere ainult kartulit sõigi!” Stabiilsusest olid kaugel ka peresuhted, mis taandusid tihti füüsiliseks arvete klaarimiseks. Impulsiivne ema läks isale kallale, süüdistades teda selles, et neil kõik allamäge läks. „Isa ütles mulle, et ta ei hooli sellest, et ema peksab teda, sest ta armastab teda nii palju.” Natalja lõpetas 9 klassi ja pärast seda ei teinud enam midagi. „Koolis keegi ei pidanud minust lugu,” meenutab ta. Nende majas elas ka üks vanapaar, kellel käis tihti külas tü-

tar, kes töötas Tallinnas ja teenis hästi. Alati tuli ta külla, süli täis kingitusi. Ei läinud kaua aga, kui see naine tegi tutvust ka Nataljaga. Õige pea sai tüdruk teada, et see naine teenib seda raha prostitutsiooniga. Ka tema elas enne seda samasugustes tingimustes nagu Natalja. Kui see naine hakkas sõitma Tallinna, siis tema elukvaliteet tõusis. Tal oli oma kodu. „Ta pakkus alati: tule minuga kaasa. Aga ma ütlesin talle: ei, see pole minu rida,” räägib Natalja. Ent siis juhtus midagi, mis Natalja endast välja lõi. Tema noormees, kellesse ta oli juba väga kiinduda jõudnud, jättis ta maha. Seesama naabrinaisest sõbranna oli just siis jälle külas käimas ja pakkus talle lohutust. Ta ostis šampust ja tuli talle külla. Natalja rõhutab – see oli kauplusest ostetud pudel, tema jaoks midagi müstilist – enamasti temal endal Jätkub lk 2


2

Inimkaubandus

kauplusse asja ei olnud. „Jõime seda. Ta jälle pakkus, lähme lihtsalt Tallinna, saad ennast tuulutada ja mõtted mujale. Ma ei olnud siis kordagi Tallinnas käinud, üldse mitte kusagil polnud käinud. Siis mõtlesingi, et lähen väikesele puhkusele.” Tallinnas võeti neid vastu ühes korteris, mis nagu Nataljale hiljem selgus, oli korterbordelli nii-öelda staap. Välja nägi see tavalise korterina, kus viibisid mõned naised ja üks mees, autojuht. See oli nende koordinatsioonipunkt, kus naised puhkasid ja kust nad saadeti klientide juurde. Seal kliendid kunagi ei käinud. Kõik naised olid Natalja vastu väga sõbralikud ja soojad, tegid temaga tutvust ja pakkusid asju. Ka meesterahvas oli leebe ja rahulik, kõik lasid tal lihtsalt olla – ta oli nagu oodatud külaline, justkui maalt külla tulnud kellegi sugulane.

Kingitused ja raha

Järgmisel päeval andis teda kutsunud sõbranna talle 100 krooni ja ütles, et mingu linna peale, ostku endale midagi! Natalja polnud sellist raha ennem näinud, veel vähem oma käes hoidnud või osanud unistadagi, et saab selle vabalt lihtsalt enda peale kulutada. Õhtul joodi jälle šampust. Sama lugu käis veel paar päeva. Natalja tutvus naistega, nägi, kuidas nad tulid iga kord rahaga tagasi. Siis üks hommik äratas autojuht ta üles ja ütles, et tema sõbranna on kusagile ära läinud, aga neil on nii hea tellimus, kas ta ei oleks hea

Sõltuvuses inimesed elavad oma pimedas kinnisideede maailmas, nägemata enam teist inimest enda kõrval.

inimene ja aitaks välja. „Ma ütlesin, et ma ei oska ju midagi. Tema aga, et ma ei pea midagi tegema, üksnes teise naisega kaasa minema ja ilus olema. See teine naine teeb kõik.” Kui nad kohale läksid, oli ta silmitsi oma kahe esimese nii-öelda kliendiga, kahe mehega. Kui ta mõne tunni pärast korterisse tagasi tuli, anti talle 600 krooni. „Küsisin: mis see on? „See on sinu palk!”” Ainuüksi see, et keegi talle otseselt raha annab ja veel sellise summa, oli tema jaoks nii hoomamatu – Natalja maailm oli peadpidi pööratud. Pärast seda ei näinud ta kutsujat sõbrannat enam kunagi. Esimese asjana ostis ta saadud raha eest kodule aknad. Siis tegi kogu toale remondi, kuid lõpuks jäid tema vanemad ka sellest kodust ilma. Natalja ei ole muud rahateenimise võimalust oma ellu leidnud. Nüüd on Natalja 20-ndates. Ta on kogu aeg üksi elanud. Teiste inimeste usaldamise ja sotsiaalse suhtlemisega on probleeme. Tekkinud on tõsised tervislikud probleemid, mis seotud seksuaalse tegevusega ja vajaksid ravimist.

Foto: Martin Dermljuga

Psühholoog Roman Krõlovi kommentaar

Mulle öeldi, et ma ei pea midagi tegema, üksnes teise naisega kaasa minema ja ilus olema. See teine naine teeb kõik.

See lugu on näide sellest, kui kaudselt ja nutikalt saab inimese prostitutsiooni värvata. Selleks ei ole vaja mingit otsest vägivalda, agressiivsust ega ähvardusi. Üksnes pakkudes inimesele midagi, mida ta eluks vajab. Kaasa aitab samuti üldine keskkond, kuhu on noor inimene jäetud. Natalja ei saanud aru, et see ongi värbamine. Tema arvas, et too naisterahvas on tema sõbranna. Perekonna vaesus ja majanduslikult depressiivne keskkond aitab kaasa prostitutsiooni kaasamisele. Inimesena, oma sees, ta ei olnud rikutud. Usaldas väga teisi inimesi. See oli keskkonna mõju. Tema kõrval ei olnud näiteks sotsiaaltöötajat. Inimest, kes oleks teda kasvatanud ja tema eest hoolitsenud. Eestis on kümneid tuhandeid vaesust kogevaid lapsi – nemad on potentsiaalsed kandidaadid, kes võivad olla prostitutsiooni kaasatud. Kui piisab juba sellest, et neile pakkuda kauplusest ostetud toitu ja riideid selga, siis nad teevad selle eest ükspuha mida. Kui lapsel pole perekonnas viibimine ohutu, keegi ei tunne tema vastu huvi ega hoolitse, ei ole inimest, kes toetaks, ja teda ei väärtustata, siis viib see sageli raskete psühhotraumade tekkimiseni. Emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne vägivald lapsepõlves mõjutab lapse psühholoogilist isiksuse arengut, mida hiljem kasutatakse kurjategijate poolt ära. Haavatavust iseloomustab ka ohvri terav psühholoogiline kriis värbamise momendil – lahutus, lähedase inimese reeturlik käitumine, lähedase surm, töö ja kodu kaotus. Haavatav on ka alaealine ohver, kelle elukogemus ei võimalda hinnata ega ette näha olukorda, kuhu teda võidakse suunata. Psühholoog Roman Krõlov on inimkaubandusohvrite ja prostitutsiooni kaasatud naiste rehabilitatsiooniprogrammi juht.

Karini lugu – tublist tüdrukust kohusetäitja Kuldmedaliga keskkooli lõpetanud tüdruk kihlus lapseeas poisiga, et vägivaldsest kodust põgeneda. Armastatud mees aga sundis oma kasiinovõlga naisel bordellis tagasi teenima. Kadri Ibrus

K

arini (nimi muudetud) ema oli temaga väga julm, ülimalt range ja samal ajal vägivaldne. Ta oli kaheaastane, kui päris isa suri ja asemele tuli kasuisa. Kui viimane teda peksma hakkas, kaitses ema meest ja süüdistas

Karinit. Siis võttis tüdruku kasvatada vanaema. Koolis õppis ta samal ajal väga hästi, nii et tunnistustel särasid viied. Kui Karin sai 14, soovis ta kihluda endast kaks aastat vanema poisiga. „Ma tahtsin kodust ära saada, nii kiiresti kui võimalik ja omaette elada,” räägib Karin. 14-aastaselt lubas seadus juba kooselu alustada, ja nii kui vanus täis sai, oli Karin läinud. Paari aasta pärast sündis neile esimene laps. Karin jätkas usinalt õppimist ja lõpetas keskkooli kuldmedaliga. Ta hakkas tööl käima ning rahaliselt läks neil nii hästi, et said osta kahetoalise korteri ja toetada mehe vanemaid. Karin sai kõigega hakkama, mis ette võttis, ning tundis, et elu on kontrolli all. Kuni enam ei olnud. Kui laps oli üheaastane, tuli nende ellu mustad pilved. Karini mees hakkas kasiinos käima.

„See tuli väga ootamatult, ta ei selgitanud seda mulle, miks ta kasiinos käib. Pärast lapse sündi muutus ta irratsionaalseks, kohati armukadedaks. Kõik minu tähelepanu läks mehe arvates lapsele, mitte temale. Ta hakkas ülbeks ja natuke vägivaldseks. Samas palus ta siis veel alati kohe vabandust ja kinnitas, et enam ei tee,” meenutab Karin.

Naine võlgade katteks bordelli Ent mehe kasiinosõltuvus aina ägenes, võlad kasvasid päris kiiresti tohutu suurteks. Raha laenajad ei olnud enam niisama heast tahtest annetajad, vaid juba päris tõsised kriminaalid, kes hakkasid seda välja nõudma. Midagi ei jäänud üle, võlgade katteks tuli maha müüa noorpaari korter, kus nad lapsega elasid. Ent ka müügist saadud summa ei kat-

Kriminaalide ettepanek kasiinovõlglasele: annad oma abikaasa bordelli tööle, tema teenigu võlg tagasi. nud ära tekkinud võlga. Mees kutsuti läbirääkimistele. Kõigepealt pakuti mehele, et ta hakkab ise narkomuulaks ja teenib oma võla tasa. „Aga ta nii kartis seda, nuttis ja kurtis mulle, et ei suuda seda teha,” mäletab Karin. Siis aga tehti järgmine ettepanek: sul on noor ja ilus naine, annad oma abikaasa bordelli tööle, tema teenigu võlg tagasi. Ja mees läkski sellise pakkumisega oma naist lunima. „Seda kuuldes lagunesin täiesti ära. Olin niigi veel sel-


Inimkaubandus Foto: Shutterstock

3

„Mees hakkas mind pärast seda vihkama ja peksma. Olin hämmingus, sest mina ju aitasin tal maksta tema võlga.” Tänutäheks hakkas mees peksma

lest šokis, et jäime oma korterist ilma. Ütlesin talle ei. Mina ei sõida Tallinna sellist asja tegema.” Ent mees ei jätnud teda rahule. See idee oli juba kinnistunud elukaaslase pähe, kui ainuke võimalus nende pere päästmiseks. Ta jätkas väljapressimist, nuttis ja väitis, et kui Karin seda ei tee, siis kriminaalid tapavad tema, Karini ja lapse. „Kui ma praegu vaatan sellele tagasi, siis ma ei saa aru, miks ma ära ei põgenenud. Ma arvan, et mul ei olnud siis selleks lihtsalt jõudu.” Karin oli siis 19-aastane. „Ma siis vähemalt mõtlesin, et lähen vaatan kõigepealt ja mul on sellest võimalik loobuda. Nüüd ma saan muidugi aru, et see on võimatu. Sellest maa-

ilmast lihtsalt ei välju keegi. Seal ei ole sinul midagi võimalik muuta.” Kriminaalide auto sõitis nende maja ette ja Karin viidi Tallinna ühte suurde bordelli. Sealsed naised panid talle oma riided selga. „Mõne tunni pärast valgus sisse üks suur välismaalaste kamp. Siis pidin minema ühega neist. Ma ei suutnud end talitseda, värisesin üle terve keha,” meenutab ta oma esimest tööotsa prostituudina. Karin sai enda kätte ühe kolmandiku sellest, mis klient andis majale. Kolme nädalaga oli ta välja teeninud oma mehe võlasumma. Kui need kolm nädalat olid läbi, viidi ta sama autoga, millega tuldi oma koju tagasi.

„Mees aga hakkas mind pärast seda vihkama ja peksma. Olin hämmingus, sest mina ju aitasin tal maksta tema võlga, ma mõtlesin, et ta armastab mind,” ei saanud naine aru siis ega saa siiani. Koju tagasi jõudes sai ta aru, et mingit armastust nende vahel enam ei ole ega tule ka mitte kunagi. Karin soovis lahutust, aga mees ei olnud nõus seda andma. Selle asemel hakkas ta üha rohkem peksma. Karini jõuvarud kõigiks nendeks võitlusteks olid end ammendanud – ta oli endast juba kõik andnud. Ta püüdis vaid mõelda lapse peale ja elada tema nimel päev päeva kaupa. Ent kõik läks veel halvemaks. Mees ei jätnud kasiinos käimist, võlad tulid uuesti ja uuesti. Ja jälle oli mehe peas kujunenud lahenduseks see, et naine peab uuesti Tallinna minema raha teenima. Siis see muutus juba süsteemseks. Oma perekonna juurde abi saamiseks ei olnud Karinil samuti võimalik pöörduda, sest ema viha tütre vastu oli juba kivistunud. Oli kordi, kui mees võttis ta endaga kasiinosse kaasa, mängis aparaadiga ja kui kaotas, siis tümitas naist sealsamas. Siis mängis jälle edasi ja kui kaotas, lõi taas naist. Naine pidi tema kõrval seisma, et ta saaks teada lüüa. „Ta rääkis aina, et ta armastab mind. Ma peaks ainult veel natukene teenima, sest võlad on vaja ära maksta. Mees lubas, et muutub ja hakkab paremaks.”

Algas uus elu Kuni ühel hetkel sai Karin siiski aru, et ta saab raha endale ja oma lastele jätta. Lapsi oli tal selleks ajaks sündinud juba kolm. Lõpuks leidis endas jõudu ja läks selle mehe juurest ära. Pärast seda leidis endale ka uue mehe, kes oli teisest puust, õrn ja hoolitsev. Nüüd on Karin nelja lapse ema. „Ma tunnen, et see oli orjastus, millest ma väljusin. Alles pärast seda hakkasin tõeliselt elama,” ütleb Karin.

Psühholoog Roman Krõlovi kommentaar See on näide sellest, kuidas kodune kasvatus, vanemate hoolitsuseta jäämine ja vägivaldsus võivad mõjutada inimese elukäiku. Kui laps on kasvanud keskkonnas, kus tema peksime ja alandamine on normaalne, siis muutub see tema jaoks tavaliseks. Juhul kui see kordub täiskasvanueas, võtab ta seda kui paratamatust. Selline käitumine on nende inimeste jaoks subjektiivselt norm. Nad ei taju seda millegi erilisena. Karin oli nii-öelda hea tüdruk, kes pingutas alati, et saada kõigega hakkama. Puberteedieas sellisest perest pärit noo-

red püüavad sealt välja pääseda nii pea, kui võimalus tekib. Alateadlikult valivad lapsena vägivalla all kannatanud inimesed endale partnereid, kes käituvad vastavalt nende lapsepõlve kogemusele. Neil puudub teine mudel. Partnerite vägivaldsus ei pruugi ilmneda kohe, esialgu on n-ö mesinädalate periood. Kui asjad halvaks lähevad, säilib ohvritel alati illusioon, et see ilus alguse aeg tuleb tagasi – kuna see oli ju nii teistsugune. Nad ootavad seda tagasi veel aastaid. Sest see oli ju võimalik. Tegelikult kasutavad aga mittehoolivad inimesed ära tema haavatavat seisundit.

Inimkauba võib iga kell minema visata.

Foto: Rene Suurkaev

Inimene kui kaup!

Eda Mölder MTÜ Eluliin juhatuse liige

Kas meie avalik huvi on teha haavatavast inimesest kaup? Seksiostu tuleks piirata, et vähendada inimkauba nõudlust Eestis! Keegi meist ju ei taha, et lapsed, puudega inimesed, noored on Eestis kaubaks.

S

eksuaalsel ekspluateerimisel ja inimkaubandusel on kolm osapoolt. Meile kõige tuntum ja vastakaid arvamusi tekitav osapool on prostitutsiooni kaasatud naised, keda siis vahel nimetatakse ohvriteks ja teisalt peetakse edukateks ja glamuurseteks seksitööstuse esindajateks. Tuntud osapool inimkaubanduses on ka organiseeritud kuritegevus. Nende tiibu üritatakse kärpida seadusandlusega, mis määrab karistusi inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise eest. Kolmas ja kõige vähem tuntud osapool on seksiostjad. Nemad moodustavad nõudluse. Inimkaubandust võib vaadata kui majandusprotsessi, kus on olemas nõudlus ehk seksiostja. Tavapärases majanduses igat nõudlust märganud ettevõtja asub seda rahuldama. Nõudluse suurendamine on

iga majandustegevuse alus. Nõnda tekibki osapool, kes on huvitatud vahendustegevusest. Inimkaubanduses tunneme me vahendajat värbaja või sutenööri nime all. Vahendaja teenib nõudluse rahuldamise pealt. Tema huvides on suurendada turgu ehk veenda inimesi seksiostu normaalsuses ja kasulikkuses. Luua trend, et seksiost on normaalne ja käib iga peo juurde. Seksiost olevat lihtsalt füüsiliste loomuomaste vajaduste rahuldamine. Sageli muretsetakse inimeste pärast, keda keegi „ei taha”, et ka nemad peavad seksi saama. Vahendaja veenab seksiostjat kauba kauniduses, headuses ja ka inimkauba puhul kauba valmisolekus pakkuda lõbu. Üsna sageli vajavad seksiotsijad vaheldust ja seega tarnitakse üha enam uut ja huvitavat kaupa. Vahendaja huvi ei ole näidata kaupa kaubana, vaid pigem rõhutada selle rolli kaubaks olemises. Kui turg on loodud, siis tuleb leida kaup. See, keda saab odavalt sisse osta ja kallilt välja müüa. Inimkaubanduses ja seksitööstuses on kaubaks inimene. Inimest ostetakse ja müüakse, ei ole vahet, kas on tegemist täiskasvanu või alaealisega. Parem on, kui kaup on n-ö värske.

Kust kaupa hangitakse? Lääne-Euroopas on seksiturg ületanud mõõtme, kus omamaisest inimkaubast ei piisa turunõudluse rahuldamiseks. Vaja on importkaupa ehk naisi, lapsi ja mehi Ida-Euroopast, Aafrikast ja

mujalt. Eesti seksituru vajaduste rahuldamiseks otsitakse ohvreid väiksematest maapiirkondadest, kust on võimalik leida piisavalt haavatavaid inimesi. Seksiostja on inimkauba lõpptarbija, kuid tarneahela pikkus jääb enamasti varjatuks. Inimkauba tarneahel algab perekonnast. Selleks, et inimkaup oleks hästi vastupidav ja kohe katki ei läheks, rakendatakse tema suhtes noorest east alates vägivalda. Klohmimine ja peksmine teeb sitkeks, sõim ja kisa kurdiks, seks tuimaks. Tootmisüksus on oma väikesest inimkaubast tüdinud ja tahab teda jalust. Noor inimkaup pannakse teele, saadetakse suurde linna iseseisvalt hakkama saama. Seal ootab teda ees tarneahela esimene lüli, kes veenab inimkauba armastuses ja õnnes, mis ootab teda mõne seksiostja juures. Natuke seksi, nagu see algusest peale on olnud, ei tee ju kehale liiga, aga rikkaks küll.

Kuidas tehakse inimesest kaup? Inimesest kauba tegemine on protsess, mille käigus veendakse inimest, et ta soovib olla kaup. Inimkaubandusse hangitakse kaubana naiivseid või vaimse puudega inimesi, alaealisi, haavatavaid inimesi, keda on kerge veenda, et nendel on kaubana rohkem väärtust. Kaubana on inimene väärtuslik. Kaubana teda armastatakse ja austatakse. Kaubana on tal rahaline väärtus. Kaubana tahavad teda paljud. Kaubana on ta tõesti vajalik.

Mis on inimkaubale iseloomulik?

• kaup ei diskuteeri • kaup on kuulekas • kaup täidab kõik soovid • kaubal ei ole oma mina • kaup on sinu omand • kaubaga võid teha kõike • kauba võib võtta tükkideks ja panna uuesti kokku • kauba võib tagasi saata, kui ei meeldi • kaubal ei ole valus, kui sa teda kahjustad Igat kaupa ekspluateeritakse ja amortisatsioonipiiri ületanu utiliseeritakse. Kui seksiostjatele kaup enam ei sobi, siis on see lõpuni ekspluateeritud ja amortiseerunud. Kes aga utiliseerib ja ladustab ja hoiustab väärtuse kaotanud inimkaupa?


4

Inimkaubandus Foto: Shutterstock

Anna lugu – hüljatu võõras riigis Mees meelitas välismaalt naise Eestisse ja jättis ta siin ilma abi ja toetuseta. Huvi naise vastu tekkis alles siis, kui viimane oli sunnitud oma keha müüma. Ainul et mehes tekitas naise prostituudi amet kirge ja kinnisideed.

„Inimesed ütlevad, et väljapääs on olemas. Aga tegelikult ei ole. On olukordi, kus vähemalt endale tundub, et ei ole,” sõnab domineeriva mehe armust elanud Anna.

Kadri Ibrus

A

nna (nimi muudetud) on kolmekümnendates naisterahvas, kes jätab kohtudes eduka ja ennast valitseva inimese mulje. Ta on ise sellest teadlik. Seetõttu on tal ka raske juhtunut meenutada ja mõista, kuidas sai temast prostituut. Ta süüdistab ennast. „Ma ei tea, mis ma mõtlesin. Ju vist ei mõelnud,” ütleb ta igat sammu meenutades mõttepause tehes. Anna ei ole Eestist pärit. Ta elas ühes teises riigis koos oma kahe lapsega, kui ühel päeval tutvus Eestist saabunud turistiga. Viisakas, edukas ja ülisõbralik mees oli õige pea tema hinge pugenud ning neist sai paar. Kuni selleni välja, et Anna oli nõus talle Eestisse külla sõitma, et siin temaga elama hakata. Esialgu pidi ta ise külla tulema, et siis hiljem lapsed järele tuua. „Siia jõudes sain aga teada šokeeriva tõe – ta oli tegelikult abielus,” räägib Anna. Kõik oli sassis. Ta oli sellese mehesse armunud ja usaldas teda, kuid too ei olnudki see, kes ennast ütles olevat. Selle teadmisega oli ta äkki täiesti üksi keset talle tundmatut riiki. Kellegagi ei olnud rääkida.

Rahata võõras riigis „Teise riiki jäänud perekonnalt ei saanud ka miskit küsida, nad niigi ei olnud minu ärasõidust vaimustatud. Raha ka ei olnud, isegi tagasisõitmiseks mitte. Arvestasin et tulen mehe juurde. Tema aga mulle raha ei andnud. Andis vaid ühe oma tühjana seisnud korteri, mil-

le eest pidin talle veel üüri ka maksma,” kirjeldab ta toonast olukorda. Koduriigis ootas teda vaid häbi ja võlg, mille ta oli reisiks võtnud. Tööd otsima hakates, ilma keelt oskamata, ilma tutvusi omamata, sattus Anna aga kahtlaste pakkumiste peale. Naisele jäi silma massööri kuulutus. Annale tundus, et sellega saaks ta hakkama ning seal ei nõutud ka ametlikku töösuhet. Jõudnud aga natuke massaaži õppima hakata, kui juba tundusid asjad Anna jaoks veidi kentsakaks kiskuvat. Õppimisele eriti tähelepanu ei pööratudki, selle asemel juba hakati talle kliente ette söötma. „Üks vanem naisterahvas juhtis seda asja. Ta käitus väga imelikult, ei tahtnud millestki rääkida ja minu küsimustele ei vastanud.” Esimesel tööpäeval tahtsid kliendid alguses ainult massaaži, kuid päeva lõpuks saabus ka klient, kes soovis juba midagi enamat. Ennast igat pidi peale surudes ja pressides. „Ma olin juba psühholoogiliselt murtud sellest, kuidas mu mees oli käitunud. Kui ma seal massööri kabinetis aru sain, millisesse olukorda tegelikult olen sattunud, siis läksin täiesti katki. Ma lakkasin olemast inimene ja jätkasin lihtsalt nagu robot. Seal ma enam ei suutnud midagi analüüsida või kuidagi vastu panna sellele olukorrale,” meenutab Anna. Pärast seda esimest n-ö tööpäeva läks ta ja rääkis kõigest oma küllakutsujast mehele. Paradoksaalselt oli

see mees ainuke inimene, kellele Anna üldse sai kaevata ja oma tundeid välja valada. „Aga asi on selles – talle meeldis see, mida ta kuulis.” Mehe suhtumine naisesse muutus kardinaalselt. „Ta oli ühtäkki nii huvitatud minust.” Kuigi Anna oli lootnud, et vähemalt nüüd aitab mees tal kodumaale pöörduda, siis ei, viimane soovis hoopis, et ta jätkaks seal töötamist. Pärast kolme nädalat nende inimestega jändamist sai Anna juba piisavalt raha ja sõitis minema oma pere juurde. Kodustele Anna juhtunust midagi rääkida ei saanud. Kogu toimunu oli hinge segi paisanud – mida see kõik tähendas? Ajapikku hakkas aga tema eestlasest mees jälle helistama ja huvi tundma. „Ta oli siis nagu teine inimene, nii õrn ja hoolitsev. Nii minu kui laste vastu. Kuni lõpuks ta lahutas oma naisest, et minuga elada.” Nii läkski. Mees lahutas ja pärast pooleaastast vaagimist, kui kogu suhtumine näis olevat pea peale pööratud, koliski Anna lastega siia. „Tahtsin, et ta armastaks mind.”

Sundis naist ennast müüma Kooselu alguses oli kõik enamvähem normaalne, vähemalt poolteist aastat. Anna proovis siin adapteeruda, käis eesti keele kursustel, õppis ametit. Kuni ükskord saatsid nad lapsed laagrisse ja jäid kahekesi. „Siis ta tuli jälle selle jutuga, et tal seisavad korterid tühjalt, miks ma ei läheks ühte neist ja hakkas ennast müüma. Talle nii meeldiks see.”

Anna sõnul ei oleks ta iseseisvalt hakkama saanud, vaid tema ja ta lapsed sõltusid täielikult mehest – mis tegi temaga vaidlemise raskeks. Lõpuks mees otseselt nõudis seda temalt, muutus agressiivseks ja karjus. Konfliktid tekkisid lastega. Mees ähvardas, et lapsed tuleb anda lastekodusse ja Anna saata tagasi sünniriiki. Muuseas selgus, et Annast ligi 20 aastat vanem mees oli oma endise naisega koos elades ise pidevalt teistelt naistelt seksi ostnud. „Ma sain aru, et ta on omamoodi sõltuvuses ja see hirmutas mind. Siis ma sain aru, et ma olen hädas.” Kui Anna esimesed korrad teiste meestega oli, sai ta oma mehelt tunda ülimaid õrnusavaldusi. Olles lahke ja armastav nii naise kui ka tema laste vastu. Nii kui mehe silmis aga mingi kriis tekkis, olid naise lapsed jälle need, kes esimesena ette jäid.

Kontrollis naise elu Kuigi mees püüdis kontrollida kogu Anna tegevust ega lubanud tal koguda enda kätte mingit veidigi suuremat summat raha, õnnestus naisel siiski vaikselt kõrvale panna. Kuni kogunes juba nii suur summa, et ta sai lastega minna minema. Samal ajal oli ta vaikselt hakanud arendama oma äritegevust. „Tundsin ennast äkki iseseisvana. Sain aru, et saan ise enda eest seista. Ja siis oli mul juba ükskõik, mis ta arvab.” Anna teab, et mehe käitumise põhjuste mõistmiseks tuleb vaa-

data tema lapsepõlve. Mehe isa tõi pidevalt koju võõraid noori naisi. Tema emale tegi see väga haiget ning ta projekteeris oma viha lapse peale, oli tema suhtes väga tõrjuv ja külm. Anna püüab oma eluga edasi minna, kuid on kaotanud usu inimestesse. „See on väga raske peale neid mehi, keda ma nägin – seda, millised nad tegelikult on. Kõik nad, kõrge-

tel ametikohtadel, uhkelt riietatud, oma arust nii tähtsad ühiskonna etalonid. Aga tegelikult, kes nad on – ostavad naistelt seksi. Midagi madalamat olla ei saa inimese loomuses.” Nüüd soovib Anna pigem ise teisi samas situatsioonis naisi aidata, et nad saaksid sellest väljuda. Selleks oli ta nõus ära rääkima ka oma loo „Oluline on sellest vaikimine lõpetada.”

Psühholoog Roman Krõlovi kommentaar Anna lugu on näide sellest, kui kergelt võib inimene sattuda enda jaoks võõras riigis väljapääsmatusse olukorda. Inimene satub võõras kohas isolatsiooni, kuna tal pole usaldusväärseid sotsiaalseid kontakte, puudub kohaliku keele oskus, teadmised kultuurist ja seadusandlusest. Sellises olukorras on inimene sotsiaalselt haavatud. Ta üritab kasutada kõiki võimalusi, mis aitavad tänast päeva üle elada, mõtlemata pikemale perspektiivile. Sellises olukorras inimest on kerge juhtida, teda on kerge segadusse ajada, hirmutada ja ära kasutada. Anna juhtumi puhul on näha, et nn otsuse vastuvõtu momendil oli ta olukorras, mida psühholoogide erialases keeles nimetavad ägedaks stressireaktsiooniks. Reetlikkus inimese poolt, keda ta usaldas, kahjustas tugevalt tema enesehinnangut ja haavas eneseväärikust. Kuhjusid kodumaale jäänud lähedaste ees süü- ja häbitunne, hirm tuleviku ees ja füüsiline ellujäämine – toit ja peavari. Psühhotraumaga inimene ei pruugi näha väljapääse oma olukorrast ja võib teha endalegi ootamatuid otsustusi, mida stabiilses ja rahulikus olukorras inimene kunagi ei teeks. Selliseid mehi nagu Annal näeme me palju – selline käitumine näitab nende vägivaldset domineerimise soovi naiste üle. Seksi ostvate meeste üks peamisi fantaasiaid on omada 24 h prostituuti oma kodus.


Inimkaubandus

Foto: Shutterstock

Inimäri, inimõigus või keemiline puhastus

Katri Eespere Sotsiaalministeerium / Tallinna Ülikool

I

nimesed kipuvad alahindama sõnade väge – võimet teha midagi nähtavaks ning midagi nähtamatuks. Prostitutsioonist rääkides jäävad seksi ostjad tihtipeale nähtamatuks – nendest rääkimiseks ei ole õieti sõnugi. Ja kui neist üldse rääkida, siis kõnelemiseks saame kasutada vaid viisakat majandusterminoloogiat (klient, ostja, teenuse kasutaja jm). Prostituudi tähistamiseks pakub keel märksa mahlakamat ja häbimärgistavamat valikut... Samas on selge, et nõudlus – ehk siis soov (mitte vajadus!) seksi osta on see mootor, mis kogu masinavärgi liikuma paneb. Nõudlus tuleb aga tekitada ja pidevalt n-ö üleval hoida.

Mida me teame nende kohta, kes seksi ostavad? Mitte just liiga palju. On teada, et väga sageli on tegemist meestega, kes mingis mõttes sarnanevad nendega, kellelt nad seksi ostavad. Ka ostjatel on erinevaid probleeme lähisuhetega, nad on tihti ebakindlad ja madala enesehinnanguga, kogenud vähe armastust. Täheldatud on ka vägivallakogemusi lapsepõlves ning märgatud erinevaid sõltuvuskäitumisi, sh seksisõltuvust. Mujal maailmas on ostjaid uuritud rohkem ning on jõutud järeldusele, et seksi ostjaid on igas vanuses ja ühiskonnaklassis. Paljud elavad paarisuhtes ja neil on lapsed. Uskumused, mis ümbritsevad seksi ostjaid, on väga vastandlikud, huvitavad ning samas ebaloogilised. Vaadelgem neist mõnda.

Uskumus nr 1: Ja muideks, litsides käivad kõik, ole sa kes tahes oma ametilt.* Ühiskonnas on levinud arvamus, et kõik mehed ostavad seksi ning see on normaalne ja vajalik osa mehelikust käitumisest. Eesti kohta on teada, et umbes 12% mehi on vähemalt ühe korra prostituudilt seksi ostnud. Teisiti öelduna tähendab see, et 88% meestest ei ole seda kunagi teinud ega

tõenäoliselt tee ka. Põhjamaade kohta väidetakse, et ostjaid on kõigist meestest 11–13%. Kuidas ometi on võimalik, et enamiku meeste puhul „bioloogiline paratamatus” lihtsalt ei tööta?

Uskumus nr 2: No nalja pidi ju saama, ja igal võimalikul moel.* Arvamus, et prostituudi juurde jõuavad need, kelle jaoks alternatiivseid võimalusi seksuaalse rahulduse saamiseks ei ole, kipub kõikuma teades, et tihtipeale on seksi ostmise puhul tegemist meelelahutusega. Tegevusega, mida tehakse lõbusas tujus ja pidutsemisega seoses. „Mina sinna reeglina üksinda küll ei satu. Ülevoolavas meeleolus võetakse otsus vastu, et nii, nüüd poisid läheme. Ja kõik on nõus, et muidugi läheme!” „Purjus peaga meeldib vahel väga. Kaine peaga ei huvita, siis sebin ise.” Kõigil näib tore olevat? Ei, siiski mitte. Kas te olete kunagi vaadanud prostituudi silmadesse? Seal on tühjus. Kui see on nii fun teenistus, siis miks on suur osa neist uimastisõltlased, miks on enamik neist alkoholijoobes? Mida nad nende vahenditega tuimestada püüavad? Rõõmu? Lõbu?

5

Uskumus nr 3: See kõik on nii seksikas ja äge nagu filmis.* Väga mõtlemapanev on see, et kust küll saavad (tulevased) seksi ostjad kujutluse, et prostitutsioon on midagi seksikat ja erutavat? Seni, kuni isiklik kogemus puudub, võib oletada, et regulaarselt tele-eetris olevad sarjad ja filmid teevad oma töö prostitutsiooni ilustamisel tõhusalt ära. Tegelikkus võib hiljem kõva pauguga maapeale tagasi tuua. Paremal juhul piisab ühest paugust, rohkem enam ei taha. ”Absoluutselt ehmatas ära. See oli nii võõras bisnis, et... Võibolla mul oli mingi romantiline illusioon. No tegelikult selle naisterahva ilmselgelt väsinud ja tülpinud nägu ja olek...” „Väga koledaid naisi on olnud. Lähed kohale, ütled aitäh ja lähed minema.” „Poolkrampis tegevus, kõik see eelmäng ja...et sa lähed teatud inimese juurde ja väga isikliku asjaga kohe hakkad tegelema. See võtab nagu harjumist.”

Uskumus nr 4: Prostituudid ühendavad töö ja hobi* See on uskumus, mida kasutatakse väga palju ning selle levikut soodustavad kindlasti massimeedia ja erootika- ning pornofilmid. Mõte seksuaalselt

Ka seksi ostjad on ebakindlad ja madala enesehinnanguga. täitmatust teenistust ja hobi ühendavast prostituudist, on ostjate jaoks atraktiivne. Samas isiklikult ei ole vist ühelgi ostjal sellist müstilist isendit kohata õnnestunud. Võibolla on see nagu sõnajalaõis ja päkapikud – teatud vanuseastmeni normaalne uskuda, hiljem enam mitte. Tegelikkus näeb välja pigem nii, nagu kirjeldas üks mees: „Ja ma sain aru, et jumala paljud teevadki seda sellepärast, et nad on manipuleerimise tulemusena... on nende enesehinnang viidud nii madalale, et nad arvavad, et see ongi ainuke koht, kust nagu tööd leida...”

Uskumus nr 5: See on teenus, nagu iga teinegi* Ma ei tea, kas kingsepp, pesumaja klienditeenindaja või bussijuht vajab juba pärast paariaastast tegutsemist põhjalikku rehabilitatsiooni selleks, et oma eluga toime tulla ning halvemal juhul üldse ellu jääda? „See on täpselt sama nagu

keemiline puhastus. Mina olen ka selle asja niimoodi välja mõelnud, et see on teenus tegelikult.” Muide, on isegi välja arvutatud, et ühe seksuaalselt ekspluateeritud naise korralik rehabiliteerimine maksab umbes 256 000 eurot. Kas poemüüja varjab kiivalt kõigi lähedaste eest seda, millega ta elatist teenib? Kas ta tunneb sellist häbi oma lapse ees, et kaalub tõsiselt end tappa? Prostitutsiooni kaasatute puhul on tegemist haavatavate inimestega, nad on erinevatel põhjustel nõrgemad ning manipulatsioonidele kergemini alluvamad. Õigusriigis, mis väärtustab inimõigusi, ei saa nõrgemate kuritarvitamine olla aktsepteeritav! Naine ei ole kaup! Inimene ei ole kaup! Tõeline mees ei osta seksi! *Tsitaadid pärinevad autori uurimusest „Seksi ostjate kogemused ja retoorikad” (2007)

Inimkaubitsejate julmad meetodid ohvrite kontrollimisel Inimkaubitsejad murravad seksuaalse ekspluateerimise ohvri tahet füüsilise väärkohtlemise ja vägistamise kaudu. Enamasti püütakse siiski saavutada kontroll psühholoogiliste manipulatsioonide ja hirmutamisega.

O Eda Mölder MTÜ Eluliin juhatuse liige

hvrid enamasti ei tea, kuidas toimub nendega kauplemine, palju inimesi on haaratud kuritegelikku võrgustikku ja kes on peamised organiseerijad. Neil puudub õigus valida klienti ning otsustada, millist seksuaalset tegevust on nende nimel välja reklaamitud. Samuti ei saa nad seada piiranguid seksiostja tegevusele. Enamikul juhtudel on kuritegelikul võrgustikul kontroll oma ohvri üle ning selleks kasutatakse erinevaid meetodeid. Näiteks ähvardatakse teha

„midagi” ohvri perekonna ja lähedastega või avalikustada teda „prostituudina”, avaldada ohvri kohta materjale suhtlemisvõrgustikes jms. Ähvardused tunduvad realistlikud ja sageli on need seotud inimkaubitsejate sooviga, et ohver ei suudaks ega tahaks anda hiljem politseis tunnistusi inimkaubitsejate vastu. Naisi on hoitud ka vangistuses. Kontrollimisvahendina kasutatakse tuntud psühholoogilist manipulatsiooni, kus inimkaubitsejad etendavad erinevaid rolle – „halb ja jõhker” või „hea ja meeldiv” sutenöör. Ohvri tegevust ja liikumist võidakse jälgida elektrooniliselt näiteks veebikaameraga, positsioneeritakse tema mobiili asukohta, tekib meessõber, kes on kursis ohvri elu detailidega jne. Inimkaubitsejad jälgivad väga täpselt ohvri rahalist olu-

korda. Pidev võlasumma kasvatamine inimkaubitseja ees algab transpordi ja majutuskulude tasateenimisest, välismaale sõiduks on antud ka kõrge intressiga laenu, et ennast korrastada või osta riideid. Intress võlasummalt kasvab pidevalt ja tagasiteenimine on võimatu. Hiljem lisatakse ka sõnakuulmatuse eest trahve ja mitmesuguseid muid kulusid. Võlgade kasvatamist kui kontrollimeetodit kasutab enamasti keskmise või suure haardega inimkaubitsejate võrgustik. Võlgasid kasvatatakse ka naiste viimisega ühest riigist teise. Riigiti on erinevad kulud ja sissetulekud. Näiteks Põhjamaadesse viidud naised peavad maksma kulusid, mis on seotud sealse elamise ja transpordiga. Kui võlad on seal üle pea kasvanud, siis tuuakse naine

tagasi Eestisse, kus nad peavad töötama sama kuritegeliku võrgustiku heaks aga oluliselt madalama teenistusega. Seega on garanteeritud, et võlad ei saa kunagi makstud. Kontroll saavutatakse ka uimastavate ainete andmisega ja sõltuvuse tekitamisega.

Otsitakse kergesti manipuleeritavaid noori Värbajad otsivad ohvriteks allaheitlikke noori, kelle mõjutamine on lihtne või kerge. Kuulekad ohvrid on heaks objektiks seksiostjate soovide rahuldamisel. Samuti ei pea sutenööride võrgustik sellist inimest niipalju kontrollima, et tagada tema osalemine seksiäris ja raha laekumine. Allaheitlik noor ei pruugi anda ka seksiostjale signaale, et ta ei ole seal omast vabast tahtest. Enamasti on värvatav pärit

vaesest piirkonnast ja etnilisest vähemusrühmast, kellel on ka vähe teadmisi oma kodanikuõigustest. Suurem osa neist on 20ndates naised, kuid värvatakse ka alaealisi. Organiseeritud kuritegelikud grupeeringud teavad küll väga hästi, et alaealiste inimkaubitsemist karistatakse rangelt ja üldjuhul ka välditakse nende kaasamist, kuid kasum alaealiste müümisest on jällegi suurem. Üsna suur kontingent värvatud naistest on üksikhooldajatest emad, kes on suurtes rahalistes raskustes või võlgades. Andmed puuduvad meestega kaubitsemisest seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Seda ilmselt kahel asjaolul – sotsiaal- ja politseitöötajatel on raske näha meest ohvri rollis ning meeste (sh poiste) kaubandus võib olla rohkem varjatud.


6

Inimkaubandus Foto: Martin Dermljuga

USA eksperdid: kaubitsejate kavalus tuleb üle trumbata Välisvaatlejad soovitavad Eestil rohkem koolitada politseinikke ja ametnikke ohvreid tuvastama. Kadri Ibrus

S MTÜ Eluliin inimkaubandusohvrite varjupaiga juht Pille Kaljurand (paremal) ja psühholoog-tugiisik Jevgenia Kašnikova aitavad ohvritel tavaellu naasta. Muu töö seas organiseerivad nad neile humanitaarabi.

Ohvrid vajavad paremat kaitset

Anni Säär, Eesti Inimõiguste Keskuse nooremõigusekspert

I

nimkaubandust saab pidada tänapäeva orjuseks. Ohvriks langevad nii mehed kui ka naised, nii alaealised kui ka täisealised. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 4 kohaselt on keelatud kedagi pidada orjuses või sunduses ning ka nõuda sunniviisilist või kohustuslikku töötamist. Inimkaubandus on näiteks inimese hoidmine sellises olukorras, kus on see toime pandud vabaduse võtmisega, kahju tekitamisega ähvardamisega, pettusega, vägivallaga, teisest isikust sõltuvusega, haavatava seisundi või abitu seisundi ärakasutamisega. Eelmisel aastal toimus Eesti

siseriiklikus õiguses suur muudatus – jõustus uus seadus, millega muudeti esimest korda kuriteoks paljud teod, mis puudutasid inimkaubanduse toetamist, prostitutsioonile kaasaaitamist, kupeldamist, doonorlusele sundimist ning inimkaubandust alaealise ärakasutamise eesmärgil. USA valitsuse koostatud riikide pingereas ei kuulu Eesti aga endiselt inimkaubandusega võitlemise vallas esimesse kategooriasse, kus on enamik arenenud riike. Uuringu kohaselt ei täida Eesti täielikult miinimumnõudeid inimkaubanduse kõrvaldamisel. Piiratud ennetustegevuse tõttu asume selles edetabelis tasemel Tier 2. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika viimasest uuringust selgub, et eelmisel aastal registreeriti Eestis 32 inimkaubandusega seonduvat kuritegu ning 36 kurjategijat mõisteti selle eest ka süüdi. Süüdimõistetuid, kellest veidi üle poole olid mehed, karistati nii vangistuse (nii tingimisi kui ka reaalse) kui ka rahalise karistusega ning ühel juhul asendati vangistus üldkasuliku tööga. Üldjuhul määrati liitkaristused vahemikus 1,4–5 aastat. Näiteks kuue juhtumi puhul oli tegu prostitutsiooniga tegelevate naiste kinnipidamisega ja nende suhtes vägivalla kasuta-

misega, kuuel teisel juhul aga alaealiste prostitutsioonile kallutamisega. Kolm juhtumit oli seotud Eesti riigipiiril tabatud ebaseaduslike isikute smugeldamisega. Kriminaalpoliitika uuringu kohaselt tuvastasid abiorganisatsioonid 2012. aastal 22 võimalikku inimkaubanduse ohvrit, nõustamistelefoni kaudu aidati ligi 700 inimest. Meeste puhul ekspluateeriti tööjõudu ning sihtriikidena saab esile tuua Rootsi, Norra ja Soome. Menetlemisel on aga ka eelnõu, mille läbimisel kriminaliseeritakse seksi ostmine alaealiselt, eesmärgiga vähendada prostitutsioonile kaasatud ja ahvatletud alaealiste arvu. Seaduseelnõu on loodud vastavalt seda nõudvale Euroopa Liidu direktiivile. Eelnõu sõnastuse kallal töötab veel riigikogu. See säte saab esmajärjekorras olema ennetava iseloomuga ning peab vähendama üldse laste ärakasutamist. Olgugi, et Eesti teeb edusamme inimkaubanduse vastu võitlemisel, tundub, et problemaatiliseks kohaks on praktikas siiski välismaalastest inimkaubandusohvrite nõustamine (nii juriidiline kui ka psühholoogiline) ja neile ettenähtud hüvede tagamine.

eptembris külastasid Eestit kaks USA välisministeeriumi ametnikku, Martha Loveioy ja Chad C. Salitan, et koguda infot globaalse inimkaubanduse TIP raporti (Trafficking in Persons – inimeste kaubitsemine – ingl) jaoks. USA saadab oma ametnikud olukorda uurima üle maailma iga kahe aasta tagant. „Vahe kahe aasta taguse olukorraga on märgatav,” kommenteerib Lovejoy olukorda Eestis. Oluline muudatus seisneb selles, et 2012. aastal võttis Eesti lõpuks vastu seaduse, mis tõi esmakordselt kasutusele termini inimkaubandus ja tegi sellest kriminaalkuriteo. Lovejoy sõnul on väga oluline, kuidas riik seda kuritegu defineerib ja millise sõnumi ühiskonnale edastab. Teine oluline tegevussuund on ohvritele antav kaitse. „Kuna värbajate tehnikad muutuvad üha salakavalamaks, siis peab meie võitlus nende tuvastamisel olema samal tasemel ja veelgi kavalam.” Vaadates möödunud kahele aastale, siis muidugi hakkas

ka TIP raporti koostajatele silma Indrek Mandre juhtum, kes mõisteti süüdi ligi saja naise petmises ja nende prostitutsioonile kaasa aitamises. Mandre saatis nad aastate jooksul väidetavalt Luxembourgi klubisse tantsima, kui kohapeal selgus, et tegelikult nõuti neilt seksteenuste osutamist. Karistuseks määras kohus talle selle eest ühiskondlikult kasuliku töö tunnid. USA välisministeeriumi esindajate arvates jäi see karistus siiski liiga väheseks, arvestades teo ulatust ja kannatajate arvu. „Väga tõsine kuritegu vajaks ikkagi tõsist karistust. Selline tegu oleks väärinud siiski vanglakaristust. Selleks, et see enam ei korduks ja et enam ei kahjustataks ohvreid,” kinnitab Lovejoy.

Ametnikud vajavad koolitust Et kurjategijate üha arenevad võtted läbi näha, on ameeriklaste hinnangul vaja koolitada ka vastasrinnet ehk politseinikke, ametnikke, kohtunikke,

Kuna inimkaubandus on äärmiselt varjatud kuriteo liik, on selle tuvastamine ja ka hilisem kohtusaalis tõestamine äärmiselt keeruline.

Foto: Rauno Volmar

sotsiaaltöötajaid. Nüüd kui Eestis on olemas eraldi inimkaubanduse paragrahv, tuleb teha ka pingutusi selle reaalsuses rakendamiseks. Kuna inimkaubandus on äärmiselt varjatud kuriteo liik, on selle tuvastamine ja ka hilisem kohtusaalis tõestamine äärmiselt keeruline. Näiteks kui alguses annavad kurjategijad ohvrile raha, siis on hiljem raskem tõestada, et see oli inimkaubanduse juhtum. Lovejoy sõnul tuleb ametnikele teha erikoolitust, kuidas ohvreid ära tunda ja neid aidata. Kannatanud tulevad enamasti sotsiaalselt rasketest oludest. Oluline on tagada, et ohvrid saaksid esmalt sotsiaalset abi ja teiseks esindatuse kohtus. Valitsus peaks tema soovitusel looma tingimused, et kannatanutel oleks julge tunne rääkida. Samuti on oluline koolitada politseinikke ja prokuröre, et nad mõistaksid, mida ohvrid tegelikult räägivad, ja kuulaksid ära kogu loo. Detailid on siin väga olulised. „Ohvrid ise ei tea, mis õigused neil on ja mida seadused ütlevad. Sellepärast tuleb osata küsida neilt õigeid küsimusi ja teha seda delikaatselt,” selgitab ta. Inimkaubanduse puhul ei saa eksperdi sõnul oodata, et sülle kukuvad n-ö täispaketid, kus juhtumid on selgelt välja toodud. Lisaks vajaksid eraldi koolitust ka tööinspektorid, kes tuvastaksid inimkaubanduse juhtumeid oma vallas. „Inimkaubandus võib olla ka riigisisene. Inimestel on võlad, paljusid puudega inimesi ekspluateeritakse ja kasutatakse ära,” toob ekspert näiteks.

Riikideülene uurimisgrupp

USA välisministeeriumi ametnik Martha Lovejoy väisas Eestit.

Tunnustamist väärib Euroopa Liidu algatus, mille kohaselt moodustatakse riikideüleseid ühiseid uurimisgruppe, mis uurivad rahvusvahelisi inimkaubanduskette. „Rahvusvaheline koostöö on väga oluline,” kinnitas ka Chad Salitan. Vaadates ülemaailmset asjade seisu, on TIP raporti koostajad siiski optimistlikud. 2000. aastal kirja pandud Palermo protokolli, millega sätestati inimkaubandusohvrite õigused ja riikide kohustused neid aidata, on nüüdseks ratifitseerinud 157 riiki. „Kõik need riigid on lubanud inimkaubanduse vastu võidelda ja me näeme, kuidas üha rohkem tehakse edusamme selles raskes, aga äärmiselt olulises võitluses,” tunnustab Lovejoy.


Inimkaubandus Foto: Ester Vaitmaa

Kas tõeline mees sulgeb silmad selle ees, kui temast nõrgem kannatab või astub tema kaitseks välja?

7

Legaalne prostitutsioon viib inimkaubanduse kasvuni Kadri Ibrus

T

„Keegi ei küsinud, kust ta tuli ja mida ta teeks, kui teda siin poleks”

Christian Veske Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituut

J

ust nii mõtleb Zara, olles vangistatud pisikesse, haisvasse urkasse Berliinis, õudusega oodates järgmist meest, kes teda vägistab. Sofi Oksaneni raamat „Puhastus” on hirmuäratav, kuid realistlik vaade naistevastasest vägivallast ning eriti selle ühest brutaalseimast osast – seksuaalvägivallast. Inimkaubandus ja selle levinuim liik, naiste kaubitsemine, ei ole paraku vaid ilukirjanduse valdkonda kuuluv. EUROSTATi raport inimkaubandusest näitab, et aastatel 2008–2010 suurenes registreeritud inimkaubanduse ohvrite või arvatavate ohvrite arv 18% võrra (kokku kaubitseti 9528 inimesega). Nendest ohvritest 80% on naised ja tüdrukud. Ülejäänud on mehed ja poisid. Üle poolte

ohvritest (68%) kaubitseti seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kahtlustatud kaubitsejatest 75% on mehed. Eesti on ohvrite ja arvatavate arvu poolest Euroopas esirinnas – aastal 2010 registreeriti 57 juhtumit (see teeb üle kolme ohvri omavalitsuse kohta). Tuleb aga ka meeles pidada, et see statistika näitab vaid registreeritud juhtumeid ning probleem tegelikkuses on ilmselt tunduvalt laiahaardelisem. Inimkaubandusel on seega vaieldamatult sooline mõõde, kus enamik kuritegude toimepanijaid on mehed ja ohvriteks naised.

Kas mehed ongi vägivaldsed? Ei. Me teame, et enamik mehi ei ole vägivaldsed naiste suhtes – nad ei peksa ega alanda, vaid on head abikaasad ja toredad isad, tahtmata vägivalda oma ellu. Küll aga, liiga sageli, sulgevad mehed (ja ka naised) soopõhise vägivalla ees oma silmad ja kõrvad. Vaikus aga ei lahenda probleemi, vaid teeb selle veel rohkem nähtamatuks. Maailma suurima kampaania (valge lindi kampaania, millega kaasatakse mehi ja poisse seisma naistevastase vägivalla vastu) üks algatajaid Michael Kaufman on nimetanud põhju-

sed, mis viivad meeste vägivallani naiste ja ka teiste meeste suhtes. Peatun siin vaid ühel põhjusel, millele viitasin juba eespool – lubatavus. Ükskõik kui komplekssed sotsiaalsed ja psühholoogilised põhjused me ka vägivallale ei leiaks, oleks vägivalda ühiskonnas tunduvalt vähem, kui sellele ei antaks luba teatud sotsiaalsete ja ka kultuuriliste arusaamade kaudu. Sellised arusaamad peegelduvad lõppkokkuvõttes nõrgas seadusandluses ja ka ennetustöös või selle puudumises. Vägivalla normaliseerimine ja kohati ka glorifitseerimine (mänguasjade, mängude ja meedia kaudu) saab poiste seas alguse juba varajases lapsepõlves. See väljendub suhtumises, et „poisid jäävad poisteks”, justkui neil ei olekski antud empaatiavõimet ning nad vajavad vägivalda ja hierarhiat. Sellises kastis kasvamine viib arusaamale, et teatud käitumine on kui mitte just aktsepteeritud,

Vägivalla normaliseerimine ja kohati ka glorifitseerimine saab poiste seas alguse juba varajases lapsepõlves.

siis siiski loomulik osa mehelikkusest, mille vastu ei saa seista. Just needsamad mehhanismid tekitavad ka paljudes tõsist vastuseisu igasugusele püüdele edendada ühiskonnas soolist võrdõiguslikkust.

Ka üks ohver on liiga palju Üksnes tagajärgede likvideerimine ei lahenda vägivalda ühiskonnas, probleemi olemusega tuleb tegeleda kompleksselt. See algab sootundlikest kooliprogrammidest, kus poisse õpetatakse paremini mõistma teiste emotsioone ning tüdrukuid olema julged ja iseenda eest seisma. Loomulikult peab ka riik vägivalla üheselt hukka mõistma ning tagama süsteemi, mis aitaks ohvreid. Samal ajal aga ei saa unustada, et kõik algab meist endist – kas naerame kaasa, kui keegi teeb „nalja”, mis on ühe sugupoole jaoks alandav? Kas peame prostitutsiooni ja seksuaalsuse kaubastamist elu normaalseks osaks? Kas sulgeme silmad ja kõrvad, kui tajume vägivalda. Inimkaubandus ja soopõhine vägivald on Euroopas häbiväärne probleem. Selle ees silmi sulgeda tähendab seda vaikimisi lubada. Sulgedes silmad sellise saatuse ees nagu Zaral, kaotame osa iseenda inimlikkusest.

änavu suvel avaldasid Saksamaa ja Suurbritannia teadlased ühistööna valminud uuringu – kas legaliseeritud prostitutsioon viib inimkaubanduse juhtumite kasvuni. Võttes aluseks majandusliku hüpoteesi legalisatsiooni mõjust, analüüsisid teadlased 150 riiki üle maailma ning leidsid, et maades, kus prostitutsioon oli legaliseeritud, esines rohkem inimkaubanduse juhtumeid. Seda tuntakse mastaabiefektina, mis tähendab, et legalisatsioon suurendab prostitutsiooni turgu ja seeläbi tõstab ka inimkaubanduse juhtumite arvu. Tõendatud sai, et ei kehti vastupidine teooria, mis oletas, et legaalselt ennast müüvaid naisi eelistatakse kaubitsetud naistele ning nõudlus kaubitsetud naiste järele väheneb. Saamaks kinnitust enda püstitatud hüpoteesile, analüüsisid teadlased põhjalikumalt kolme riiki, mis on muutnud oma prostitutsiooni puudutavaid seadusi – Saksamaad, Taanit ja Rootsit. Nende kolme maa põhjalikum analüüs kinnitas 150 riigi pealt saadud tulemust. Saksamaal, kus prostitutsioon legaliseeriti 2002. aastal ja lubati müügiprotsessi kaasata vahendajad, on inimkaubandus järsult tõusnud. Taanis, kus iseseisev prostitutsioon tehti legaalseks, aga bordellide pidamine on endiselt seadusevastane, oli inimkaubandusohvrite arv neli korda suurem kui Rootsis, kus seksi ost on kriminaliseeritud alates 1999. aastast. Seega on näha, et seksi ostu keeld aitab vähendada inimkaubanduse juhtumeid.  Uuringu viisid läbi Seo-Young Cho Saksa majandusuuringute instituudist, Axel Dreher Heidelbergi Ülikoolist ja Eric Neumayer London School of Economicsist.

Seksitööstus on end mugavalt sisse söönud Kadri Ibrus

V

iimase aja uurimistööd inimkaubanduse ja prostitutsiooni vallas toovad esile, kuidas seksitööstus aina laieneb ja popkultuuri abiga püütakse kommertsseksi näidata tavapärase ning normaalsena. Näiteks räägib Helsingi ülikooli professorMarjut Jyrkinen oma essees „Kehade ja seksi McSeksualiseerimisest”, kui normaalseks ja peavoolu kuuluvaks on prostitutsioon viimasel ajal muutunud ning kui tihedalt on sellega seotud inimkaubandus ja pornograafia tootmine. Ühelt poolt on see mõjutanud seksitööstuse laienemist nii vormi, kiiruse kui ka kasumi poolest ja teisalt taastoodab seksitööstus soolist ebavõrdsust. Suurbritannia sotsiaalteaduste doktor Maddy McCoy toob aga oma uurimuses välja, kui eksitav on prostitutsioonist räägitav avalik jutt, justkui inimene tegutseb selles sfääris iseseisvalt ja tal on vaba valik. Palju on uuritud ka psühhosotsiaalset kahju, mida prostitutsiooni kaasatud naised kannavad. Näiteks oma isiksuse kahestumine ja kehast eraldatuse tajumine. Samuti sotsiaalne stigmatisatsioon ja marginalisatsioon. Samal ajal kui mehed, kes seksi ostavad, tajuvad seda tarbimisaktina.

Selles kontekstis ei näi toimivat seadused, mis püüavad ennetada ja võidelda selle nähtuse vastu migratsiooni kriminaliseerides. Londoni Metropolitani ülikooli õigus-

teadlane Jackie Turner leiab oma raamatus, et selle asemel tuleks tegeleda hoopis soolise ebavõrdsuse küsimusega, tänu millele see nähtus on üldse arenenud. Kui riiklikult luuakse seaduste kaudu arusaam, et prostitutsioon on töö ja selle peaks legaliseerima, siis see mitte ainult ei varjuta seda, et seksiäri on olemuslikult ekspluataatorlik ja kahjulik, vaid aitab ka kaasa selle laienemisele. Chicagos läbi viidud uuringus pani USA õigusteaduse professor Jody Raphael aga küsimuse alla „nõusoleku” mõiste, näidates ära prostitutsiooni kaasatud naiste värbamise sunnitud olemuse. Olles intervjueerinud sada naist, järeldab ta oma teoses, et enamik neist olid värvatud oma poiss-sõprade või perekonnaliikmete poolt, et pääseda kas vägivaldsetest peresuhetest või vältida kodutust. Enamiku jaoks oli prostitutsioon üks pidev vägivalla ja ärakasutamiste jada. Materiaalsed tegurid või emotsionaalne haavatavus ei võimaldanud neil sellest tööstusest ka väljuda.


8

Inimkaubandus

Turvalisuse kompass: teetähised inimkaubandusest pääsemiseks Projekti eesmärgid: • tõsta elanikkonna teadlikkuse taset uute inimkaubanduse liikide osas ja vähendada riske, mis on seotud värbamisega inimkaubandusse; • nõudluse vähendamine, mis on seotud seksuaalse ekspluateerimise, tööorjuse, fiktiivabielude ja muuga; • arendada mehhanisme aitamaks inimkaubanduse ohvreid.

• Projekti partnerid on Eesti, Läti ja Inglismaa. • Projekti rahastab Euroopa Komisjon programmist Prevention of and Fight against Crime

Norra toetusprogramm aitab Eesti inimkaubanduse ohvreid

M

ittetulundusühingu Eluliin eesmärk on kolme aasta jooksul Norra finantsprogrammi Norway grants (2009–2014) kaasabil arendada välja laiapõhjaline tugiteenus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimunud inimkaubanduse ohvriks langenud naistele. Projekti eesmärk on koolitada spetsialiste-professionaale, kes on valmis abistama inimkaubanduse ohvreid. Väljaõpet pakutakse juristidele, psühholoogidele ja noorsootöötajatele. Selle kaudu loodetakse tekitada Eestis piisavalt juriste, kellel oleks tahet ja huvi kaitsta ja esindada kohtus inimkaubanduse ohvreid. Inimkaubanduse ohvritel puudub süsteem, kuidas taotleda nii kurjategijatelt kui ka riigilt moraalset kompensatsiooni ja muid hüvitisi. Üks eesmärke ongi kompensatsioonimudeli väljatöötamine, mille alusel hüvitada ohvrite moraalne kahju. Projekt kaasab inimkaubanduse ohvriks lange-

nud naisi, nende ja riskirühmade perekonnaliikmeid koos alaealiste lastega. Inimkaubanduse ohvrid vajavad sotsiaalset tuge ja abi ilma häbimärgistamiseta. Toetust ja abi perekonnasuhetes, sealhulgas laste kasvatamisel. Projekti tulemusel on Eestis olemas pädevad professionaalid, kes töötavad juhtumitega ning pakuvad tuge inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise ohvritele. Tehtud töö tulemusel sünnivad ettepanekud riikliku seadusandluse paremaks muutmiseks. Projekti koolitustest ja ümarlaudadest osavõtuks võivad erialainimesed anda endast teada aadressil atoll.center@gmail.com

Inimkaubanduse ohvrite õigused Euroopa Liidus Millised on inimkaubandusohvrite õigused Euroopa Liidus? • Ohvril on õigus saada abi ja toetust, niipea kui pädevatel asutustel on põhjendatult alust arvata, et ta on langenud inimkaubanduse ohvriks. • Ohvril on õigus saada abi ja toetust enne kriminaalmenetlust, selle ajal ja asjakohase aja jooksul pärast menetluse lõppu. • Pakutav abi ja toetus ei tohiks sõltuda sellest, kas ohver soovib teha koostööd kriminaaluurimises, süüdistuse esitamisel või kohtumenetluses. Juhtudel, kui ohver ei ela seaduslikult asjaomases liikmesriigis, tuleks abi ja toetust osutada tingimusteta vähemalt järelemõtlemisaja jooksul. • Abi ja toetust võib pakkuda üksnes ohvri teadlikul nõusolekul. • Ohvril on õigus saada vähemalt toimetule-

kut tagav elatustase, nõuetekohane ja turvaline majutus ning materiaalset abi. • Ohvril on õigus saada vajalikku arstiabi, sealhulgas psühholoogilist abi, nõustamist ja teavet. • Ohvril on vajaduse korral õigus saada suulise ja kirjaliku tõlke teenuseid.

Hüvitis • Ohvritel on juurdepääsuõigus tahtlike vägivaldsete kuritegude ohvrite jaoks mõeldud olemasolevatele hüvitusskeemidele. • Liikmesriigid peaksid edendama meetmeid, mille abil ärgitatakse kuriteo toimepanijaid • hüvitama kriminaalmenetluse jooksul kuriteoohvritele kahju piisaval määral. Allikas: Inimkaubanduse ohvrite õigused Euroopa Liidus (Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2013)

Abiorganisatsioonid ja kontaktid Inimkaubandusohvrite ja prostitutsiooni kaasatud naiste sotsiaalse ja psühholoogilise rehabilitatsioonikeskus ATOLL MTÜ Eluliin tel.: 6556140 www.eluliin.ee Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-varjupaik tel.: 53332627 MTÜ Living for Tomorrow Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise Nõustamisliin  6607 320 Erilehe väljaandmist toetas MTÜ Eluliin, Euroopa Komisjoni programmist Prevention of and Fight against Crime raames.

This project has been funded with support from the European Commission. This publication supplement reflects the views only of the author, and the European Commission cannot be held responsible for any use which may be made of the information contained therein

Inimkaubandus  

2013

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you