Ärileht, aprill 2010

Tõnis Palts: tulumaksu tuleb alandada kümne protsendini Autode odaval väljamüügil on kriips peal # Kalevi portaal ilmub seniajani # Eestlased säästavad jalanõude arvel # Jalgpalli MM-i korraldajad suplevad rahas # Kas Kreeka annab eurole hoobi?

HIND 25 KROONI

KOLMAPÄEV

14. aprill 2010 NR 3

Suurärimees Tõnis Palts arvab, et riik peaks maksma kinni Soomes töötavate eestlaste iganädalase Helsingi-Tallinna-Helsingi laevapileti.

Loe •• LK 4–6

ILLUSTRATSIOON: HILLAR METS

Laenuturg sulab lahti Selles Ärilehes on vähemalt kolm lugu, mis viitavad otseselt või kaudselt kevadisele laenu- ja kinnisvaraturu lahti sulamisele.

Nordea paistab olevat esimene, kes tahab paigal tammunud laenuturgu elavdada. Ka Parex tuleb tagasi laenutegevuse juurde.

SEB juba annab varasema tumma perioodiga võrreldes kõvasti rohkem raha välja. Euroopas suur UniCredit alles saab Eestis suureks, milleks on vaja mõnd korralikumat kampaaniat. Ja nii edasi.

See tähendab justkui, et laenutingimused on läinud ja lähevad taas leebemaks. Ja see omakorda tähendab, et korterihinnad ujuvad põhjast pinnale.

Pangas on raha küll. Võrreldes eelmise aasta veebruariga on pankades laenujääk kahanenud 8,3 miljardi krooni võrra, kusjuures oma laene on suutnud vähendada nii eraisikud kui ka ettevõtted. Seega ei saa öelda, et pangad on kasvanud hoiuseid agarasti uute laenude andmiseks kasutanud.

Käesolevas numbris kinnitab suurärimees Tõnis Palts, et kinnisvaraga tegelemine on väga konservatiivne tegevus – kui oskusteabe alal võid oma investeeringu täielikult kaotada, siis kinnisvarasektoris on see väga raske. Paltsu sõnum on see, et majanduskriisi ei põhjustanud kinnisvara ega pangad, vaid see sai alguse lihtsalt ületarbimisest. „Mulle ei meeldi kinnisvara alavääristamine,” ütleb Palts. „Kinnisvara on meie laiuskraadil toiduainete müümise järel kõige vajalikum ja suurem äri.”

Palts usub, et elamusektor hakkab peagi turgu vedama, sest ületootmist pole selles rohkem kui veel aasta-paari jagu. „Kahtlen, kas hinnad hüppavad 50 000–60 000 kroonini ruutmeetrilt, aga kesklinnas saab 30 000kroonise ruutmeetrihinnaga paari aasta pärast äri teha küll,” märgib ta.

See tähendab, et pangad finantseerivad jälle neid tegemisi. Seega on olemas nõudlus. Väljastpoolt Eestit on tekkinud ka spekulantide huvi korterite vastu, ütleb Palts. Keegi kuskil usub jälle, et siin hakkavad inimesed varsti rohkem teenima ja jaksavad neid kortereid Andres Eilart osta. 1 ärilehe toimetaja

Parex hakkab uuesti laenu andma Vahepeal kreeni vajunud lätlaste esipank Parex naaseb peagi laenuturule. „Parex alustab laenutegevust sellel suvel, praegu tegeldakse eeltööga,” kinnitas Ärilehele Parex Panga tegevjuht Soia Krist. „Euroopa Komisjon on heaks kiitnud panga restruktureerimise plaani ja EBRD-ga on sõlmitud kokkulepe pangagarantiide väljastamise kohta, et riske maandada.”

Juba paar aastat paigal tammunud laenuturg näitab ka muid kevademärke. Näiteks SEB väljastas märtsis koguni 60 protsenti rohkem eluasemelaene kui aasta eest samal ajal.

Kinnisvaraspetsialistid juba kinnitavad justkui ühest suust, nagu oleksid hinnad uuesti hakanud tasapisi kerkima ja inimeste huvi tõusnud.

Samuti plaanib eelmisel korral mastaapse laenuralli algatanud Nordea uut kampaaniat, mille käigus kavatseb leevendada laenutingimusi. See tähendaks, et pangad on otsustanud lõpuks laenukraanid lahti keerata ja kinnisvaraturule raha juurde süstida. 1 Andres Eilart

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Vastutav väljaandja ja peadirektor: Mihkel Reinsalu, 680 4400, peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval.

Hind üksikmüügis: 25 kr Hind tellides: üks number 19,90 kr.

Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt.

Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee © Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

www.malmerkfassaadid.ee AS Malmerk Fassaadid Valdeku 132, Tallinn tel 6599247, 5041744 rodu@malmerk.ee Tallinna müügisalong Pärnu mnt. 160 E, Tallinn tel 6661661 tallinn@malmerk.ee

2 14. aprill 2010

Kalevi uudisteportaal ilmub fantoomina senini Aasta tagasi ajakirjandusturul kõrbenud Kalev Meedia annab Kalevi uudisteportaali pankrotist hoolimata endiselt välja. Hiljuti aadressi www.neljas.ee võtnud portaal avaldab hoogsalt igapäevaseid pressiteateid, illustreerides neid tõenäoliselt Kalev Meedia arhiivist pärit fotodega. Portaal kutsub ajakirjandushuvilisi kaastöid saatma, kuid ei paku töötavaid kontaktandmeid.

Uudisteportaali tegevus ei ole seotud Kalev Meedia järglase Via Concepti pankrotiasjaga. „Võlgnik ütles, et portaal kuulub Lutermale, kes seda ka välja annab,” ütles pankrotihaldur Indrek Lepsoo.

Alar Pink, kelle konsultatsioonifirma Mosaic on registreeritud portaali administraatorina, hoidub kommentaaridest. „Mul ei ole täna sellel teemal midagi öelda,” lausus Pink.

Kalevi uudisteportaal võttis hiljuti nimetuse Neljas ja seda edastatakse Oliver Kruuda ettevõtte Luterma serverilt. Oliver Kruuda ei olnud artikli kirjutamise ajal kättesaadav.

Portaal pole seotud samuti kaabeltelevisiooni kanaliga Neljas, ütles kanali omanik Toomas Lepp. „Tegemist on ühe sehkendamisega, sest nii kaubamärk kui ka portaali välja andmiseks vajalikud infobaasid peaksid olema pankrotivara hulgas, sest on meediaettevõtte peamine väärtus,” ütles Kalev Meedia endine peatoimetaja Indrek Lindsalu. „Kalev Meediale osteti kuni viimase hetkeni, kui oli juba selge, et raha on otsas, firmasid kokku.

Töötajatele aga jäädi viimase kolme kuu palgad võlgu.” „Luterma büroos töötavad inimesed panevad sinna infot üles,” ütles ettevõtte infotehnoloogiliste lahendustega tegelev Vladislav Ait. „Võib-olla need inimesed ei julge oma kontaktandmeid avaldada.”

Luterma on registreeritud Tallinnas Tornimäe 5 asuvasse kaksiktorni, kus varem suurema osa avarast korrusest täitnud Kalev Meedia asemel valitseb nüüd tühjus.

Põlvamaa ajakirjanik Ilmar Vana-

nurm, kellele Kalev Meedia võlgneb juba aasta tagasi avaldatud 18 uudise eest 3000 krooni, avaldas nördimust, et tema tehtud fotosid ikka veel uudisteportaalis avaldatakse. „Mul oleks seda raha hädasti vaja ning mulle teeb meelehärmi, et nad isegi ei teata mulle, et minu saadetud pilte kasutatakse,” ütles Vananurm.

Meediaasjatundjate hinnangul võib portaali alleshoidmise taga olla Kruuda soov tulla mõne aja möödudes ajakirjandusturule tagasi. Kruuda hakkas ehitama meediaimpeeriumit mõned aastad tagasi, kui pidas Eesti ajakirjandust Keskerakonna ja tema enda äripraktika suhtes erapoolikuks.

Lühike lend Mitmeid trükiväljaandeid, televisiooni, raadiot ja trükikoda koondav korporatsioon oli kavas üles ehitada šokolaadivabriku Kalev ja piimatööstuse Tere müügist Indrek Rahumaaga seotud toiduainekontsernile Alta Foods. Kuid toidutööstuste müügitehing nurjus, kiskudes endaga kaasa ka ülesehitamisel oleva meediaettevõtte.

Kalev Meedia endiste töötajate sõnul puudus ettevõttel turunduse ja müügi kava ning kogu sissetulek kavandati üksnes Kruuda toidutööstuste müügist. „Meile selgitati, et teeme puhast ajakirjandust, mida ei lubata reklaamiandjatel mõjutada,” ütles Kalev Meedias nii spordi- kui ka majandustoimetuse juhina töötanud Raivo Lott. „Pink kontrollis lausa piinliku üksikasjalikkusega väljaannete sisu ja isegi ajakirjade kaanekujundust, kuid ettevõtte majandamisele näis ta vähe tähelepanu pööravat. Mulle jäi mulje, et Pingil oli Kruuda sõna: rahade pärast muret mitte tunda.”

Päev pärast seda, kui peatoimetaja Indrek Lindsalu oli kuuldused ettevõtte sulgemisest ümber lükanud, said töötajad kätte koondamisteated.

Koondamise perioodil pidid ajakirjanikud uudiseid kirjutama kodus oma arvutite abil. 1Andres Reimer

10. m채rts 2010 3

Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Eestis tuleks tulumaksumäär viia kümne protsendini, et see oleks Euroopas silmatorkavaks märgiks, ütleb kinnisvaraärimees ja eksminister Tõnis Palts.

Tõnis Palts: Soomes töötav eestlane peab saama laevapileti riigi kulul •• Tulite ettevõtlusse uuendusliku ärimehena, viies kaabeltelevisiooni projektidega välismaa telekanalid esimesena Eesti maakondadesse.

Kui varem oli vaid põhjaeestlastel võimalik Soome televisiooni vaadata, siis teie andsite ühekorraga kogu Eestile paketid kümnete välismaa kanalitega. Samuti rajasite täiesti uue tee sideturul – tänapäeva odav ja kättesaadav mobiilside seisab teie laotud alusel. Miks te olete omaaegsest uuenduslikust ärist kinnisvarasse tõmbunud?

Väga raske on uuesti alustada aladel, kuhu on noored peale tulnud.

Kinnisvara on konservatiivne tegevus. Kui oskusteabe alal võid oma investeeringu täielikult kaotada, siis kinnisvaras on kogu investeeringut kaotada väga raske. Probleeme võib tuua üksnes olukord, kui laenude ja omakapitali tasakaal laenude suunas üle paisutatakse.

•• Endine Hansapanga juht Indrek Neivelt ennustas esimesena majandusbuumi puhkemist just kinnisvarasektorist. Kas majandustõus ja praegune kriis olidki seotud pankadest kinnisvarasse pumbatud rahaga?

Majanduskriisi põhjustajaks ei olnud kinnisvara ja pangandussektor.

Kriis sai alguse ületarbimisest. Kui Savisaar ja Ansip maalisid vastutustundetult teineteise võidu inimestele saabuvat paradiisi kõrgete palkadega, siis rahval sõitiski kuppel pealt ära. Pangatöötajatel ka. Kui kõige rohkem laenusid anti kinnisvara tagatisel, siis loomulikult väljendus kriis kõige esmalt just seal.

Mulle ei meeldi kinnisvara alavääristamine. Kinnisvara on meie laiuskraadil toiduainete müümise järel kõige vajalikum ja suurem äri.

Auto on tarbeese, aga mitte nii vajalik kui kinnisvara.

Eestis ei ole kinnisvara perspektiivis üle toodetud. Kui võrrelda meie suurte elamurajoonide kvaliteeti samasugustega Soomes või mujal Euroopas, siis meil on pikk tee minna. Oleme muu Euroopaga samal teenuste ja tööjõu turul. Elementaarne on, et varem või hiljem jõuavad meie kodud ja kontorid 4 14. aprill 2010

Euroopaga samale tasemele. Hea kinnisvara on majandusele väga tähtis, näiteks hea büroopind tõstab tootlust. Eriti oluline on, et kinnisvara oleks odav, see vähendab toote omahinda.

•• Minu meelest on need 1970-ndatel ehitatud majad Põhjamaades või mujal Euroopas sama jubedad ja üksluised nagu Lasnamäelgi.

Meil ehitatud majade kvaliteet on keskmisest kindlasti viletsam. Meie Lasnamäed ei anna alates trepikodadest, torustikust, soojapidavusest ja liftidest võrrelda näiteks Soomes samal ajal ehitatud Pasilaga.

•• Kas kinnisvaraturgu hakkab vedama elamu- või ärikinnisvara?

Mina usun, et elamusektor hakkab turgu vedama, sest ületootmist pole selles rohkem kui veel aasta-paari jagu.

•• Kas Tallinna elurajoonide tühjad augud ehitatakse veel selle kümnendi jooksul täis?

Olen selles sada protsenti kindel.

Kahtlen, kas hinnad hüppavad 50 000–60 000 kroonini ruutmeetrilt, aga kesklinnas saab 30 000kroonise ruutmeetri hinnaga paari aasta pärast äri teha küll.

•• Kust see raha tuleb, kui Eestis on 100 000 töötut ja palgad langustrendis?

Eesti elujärg saab tõusta vaid ekspordist ja see omakorda, kui muutume senisest efektiivsemaks.

Kunstlikud ekspordi toetamise võtted, kus riik toetab ühte või teist tööstusharu, ei vii mitte kuhugi.

Oma Nokia otsimine on mõttetu raha ja aja raiskamine. Ekspordis saab olla edukas vaid kõrgema efektiivsusega. Pealemaksmine võib hoopis efektiivsust vähendada.

•• Nokia otsimine siiski toimib sellise lihtsa ja tugeva kujundina.

Sisuline ettevõtete tulumaksuvabastus on tänapäeva avatud maailmas meie ainuke oma Nokia. Oleme maailmas ainuke riik, kes ei karista ettevõtteid efektiivsuse eest – kasum on efektiivsuse väljendus ja selle maksustamine efektiivsuse vastu võitlemine.

Vahetevahel ettevõtjad nurisevad, et riik ei tee meie jaoks mitte

midagi. Ma küsiksin nurisejatelt vastu, et näidaku veel kas või üks riik Euroopas, kus ettevõtjaid ei karistata efektiivsuse maksustamisega.

•• Mis pärsib efektiivsust? Kas meie töölised on liiga laisad, juhid liiga lollid või omanikud ükskõiksed?

Ettevõtjad tegutsevad alati vaid ühe eesmärgiga: et firmasid efektiivsemaks muuta ja rohkem kasumit teenida. Meie efektiivsus on tõusutrendis, sellele mõjuvad üha paranev tehniline infrastruktuur ja ka meie loodetavasti täituv soov tööjõumakse vähendada. Häbeneda ei tasu ka madalamaid palkasid. Sellele ei saa kaua loota, kuna oleme samas tööjõuruumis näiteks Soomega.

Mina näiteks usun, et meil on võimalik Euroopa viie rikkama sekka jõuda – kõik eeldused selleks on olemas. Kuid see ei tohi olla vaid hüüdlause Andrus Ansipi suus, esialgu piisaks isegi vähem lolluste tegemisest.

•• Mis lollusi te silmas peate? Kas praegu tehakse mingisuguseid suuri ja kahjulikke lollusi?

Nimetaksin esimesena meie rumalat haukumist Venemaa peale. Selline haukumine näitab nõrkust, mitte tugevust. Transiidiärile on see muidugi laastavalt mõjunud. Transiit pole küll meie tuleviku mootor, kuid arusaamatu on, miks pidime selle sularahamasina lihtsalt aknast välja viskama. Need kaotatud miljardid oleks ju saanud investeerida kas või haridusse ja kultuuri.

Teiseks pean silmas mõttetuid investeeringuid. Esmajärjekorras nimetaksin Koidula piiripunkti väljaehitamist, kuhu maetakse miljard krooni maa sisse nii, et seda mitte kellelegi vaja ei lähe. Sama lugu on üleinvesteerimisega Paldiski Lõunasadamas, mis mitte kunagi ennast tagasi ei teeni.

Kolmandaks, samal ajal kui räägime uute töökohtade loomisest Eestis, jätsime riigi laevahankel oma ettevõtte – BLRT – formaalsetel põhjustel kaotajaks Soome ettevõtte ees. Samaväärse pakkumise korral võidu andmine välisfirmale on sulaselge lollus. Loome töökohti teis-

tes riikides, samal ajal kui omal on üks suuremaid tööpuudusi.

•• Kas selline loogika pole mitte riigihangete seadusse sisse kirjutatud, et peab võtma viis korda viletsama pakkumise, kui see on sendi võrra odavam?

Sellisel juhul tuleb leida põhjus konkursi tühistamiseks ja teha uus konkurss – tühistamise põhjusi võib leida sadu, kui tahetakse.

Täna koputab uksele Eesti Rahva Muuseumi ehitamine miljardi krooni suuruse eelarvega. Tundub täiesti groteskne, et kulutame oma viimase miljardi selleks, et teha oma rahvale muuseum, selle asemel et anda see raha haridusele ja kultuurile. Kui tahetakse see raha tingimata Tartusse paigutada, siis antagu Tartu ülikoolile. Siis ei pea me võibolla mitte kunagi oma rahvale muuseumi ehitama.

Lolluste ritta kuulub ka lennuühenduste mahamängimine, mis sai alguse Estonian Airi erastamisest ja SAS-i huvipuudusest meie arengu vastu. Raudtee tagasiostmise asemel oleks pidanud eelmine valitsus ja tollane majandusminister investeerima need vahendid lennuliinide toetamisse. Seda, mida teeb airBaltic praegu, oleksime just meie pidanud viis aastat tagasi tegema, sest meil oli siis lennundusturul nii suur edumaa. Hoopis Tallinn võiks olla Baltikumi lennunduse keskus, mitte Riia.

Lätlased on tänu ärilisele tarkusele tekitanud soomlaste, venelaste, leedulaste, rootslaste ja eestlaste kulul olukorra, et Riiast saab lennata päevas kümnetesse sihtkohtadesse kogu maailmas, kohati mitu korda päevas.

•• Mida Eesti riik ja majandusministeerium ootavad? Kas teile tundub samuti, et ikka venitatakse ja venitatakse, astumata sammugi lahendustele lähemale?

See rong läks ilmselt juba viis aastat tagasi ära. Kui kellelgi on välja pakkuda parem lahendus, kui tegi airBaltic, siis tulgu sellega välja. Nüüd peab hakkama samas sektoris airBalticuga konkureerima, mis läheb väga palju maksma.

•• Kas peaksime tegema nagu leedulased, kes pühkisid oma käed lennuärist puhtaks ja andsid kogu mänguväljaku airBalticule?

See oleks alistumine olukorrale, mis on aga võib-olla nüüd möödapääsmatu. Eesti Raudtee erastamine oli teisejärguline teema võrreldes Estonian Airi erastamisega, sest raudtee on infrastruktuuriettevõte vaid tehnilises mõttes, mitte teeninduse mõttes. Tallinna lennujaam ja Estonian Air on infrastruktuuriettevõtted just eestlaste teenindamise mõttes. Erastamisel oleks pidanud rohkem mõtlema.

•• Nii et oleme õhulahingu kaotanud? airBaltic on ennast kasvatanud meie kulul. Kui olukord tagasi pöörata, siis tuleb maksta kahekordset hinda. Aga see võib-olla tasub ikkagi veel ära.

Praegu ei saa igal juhul Estonian Airi enam ettevõttena vaadata. Äriettevõttena on ta täna rohkem vee all kui Ülemistesse kukkunud Poola lennuk.

•• Skandinaavlased näitavad Eestis ettevõtete ülevõtmisel otsustusvõimet ja tarmukust. Ma pean silmas näiteks varem Hansapanga ja nüüd Norma ülevõtmist. Miks eestlaste otsustes ja tegudes sellist jõulisust ei paista? Kas ebakindel ja kobav tegutsemine, nagu Estonian Airi puhul, ei lasegi meil oma elujärjega mitte kunagi jõukate ühiskondade sekka tõusta?

Ma ei dramatiseeriks seda üle. Eestlased on olnud, arvestades seda vähest kapitali, millest me alustasime, ka ise küllaltki edukad naaberturgudele investeerimisel.

•• Kas maksusüsteem võimaldab meil kriisist välja tulla ja inimeste elujärge parandada?

Meie tööjõumaksud pärsivad ettevõtlust. Meil on väga palju ruumi maksude alandamiseks. Mina ei kiirustaks sotsiaalmaksu lae sisseseadmisega. Sotsiaalmaks on ühiskonna solidaarsuse väljendus. Kõrge tulumaks mõjub tööjõukulutustele täpselt samuti nagu sotsiaalmaks. Ei ole mõtet tekitada uusi erisusi. Seega: jätkata tuleks ennekõike tu-

lumaksumäära alandamist. Ettevõtjatel peab olema kindlus. Teadmine, et meil on kindel suund. Tulumaksu määr tuleks viia nii madalale – kümne protsendini, et see oleks Euroopas silmatorkavaks märgiks.

Absurdne ja täiesti seaduse mõtte vastane on olukord, kus ettevõtetevahelised dividendid on maksustatud. Seaduse mõte tuleks seaduses selgelt väljendada: maksustatakse ainult ettevõtlusest väljavõetavat tulu! Usun, et see mõjutaks kardinaalselt investeerimiskliimat positiivses suunas.

•• Alles lapiti riigieelarvet nagu katkist sokki. Kas majandusel on jalad juba nii põhjas, et maksude alandamise jutt võib otsustajate seas vastutulelikke kuulajaid leida?

Kindlasti saaks juba praegu tasapisi alustada maksude alandamisega.

Ja pealegi ei peaks Eesti riigieelarve tulevikus iga hinna eest tasakaalus olema. Meie väikene valitsusssektori laenukohustus tuleb nüüd keerata meie konkurentsieeliseks. Meil on ajalooline võimalus saada uus hingamine väikeste laenusüstide abil. Piisab, kui jääme rahulikult kolmeprotsendise eelarvedefitsiidi juurde, mitte seades eelarve tasakaalu omaette eesmärgiks. Iseasi, kas suudame teha õigeid otsuseid ja investeerida sinna, kust tekiks tõus, millega laenu teenindada. Senine tehtud lolluste nimekiri selleks küll kindlust ei anna.

Käibemaksu võib rahumeeli

edasi tõsta, sest see piirab tarbimist.

Käibemaksu oleks pidanud tõstma kolm-neli aastat tagasi, siis oleks see mõjunud meie ületarbimise poole suundunud majandusele positiivselt. Sisetarbimise kasv Eesti väikest majandust ei aita. Mida vähem on meil tarbimist ja rohkem investeeringuid ettevõtlusesse, seda parem on keskkond ja väljavaade ekspordile.

•• Millistesse projektidesse peaks riik panustama?

Kõikidesse, mis aitavad kaasa efektiivsuse tõstmisele ja seeläbi suurendaksid eksporti. Väga palju räägitakse, et meil on vaja mingisugust tarka ja teadmistepõhist majandust.

Aga kas me oleme endalt küsinud, mis imeloom on see teadmistepõhine majandus? Mida ta müüb? Teadmistepõhine majandus müüb vaid teadmisi. Me peaksime siis toetama teadmiste tootmist, see tähendab haridust alates esimesest klassist kuni kõrghariduseni välja. Selleks et me ei toetaks haritud inimeste väljarännet, tuleb mõelda, kuidas neid inimesi siin hoida. Selleks tuleb toetada tehnilist infrastruktuuri ja kultuuri.

Meie kõrgkoolides tekivad praegu projektid sageli nõukogudeaegsest inertsist, mõtlemata, kas rahakulutus on Eesti tulevikule vajalik.

Mõeldakse, kuidas projektid on kasulikud mõnele juba olemasolevale õppetoolile.

•• Majandusbuumi ajal ütlesid mitmed ettevõtjad, et meie haridus-

süsteem on halb, sest toodab kasutuid inimesi. Ettevõtjad väitsid, et vaja on tislereid, keevitajaid ja kraanajuhte, aga haridussüsteemist tulevad inimesed, kes ei taha musta tööd teha. Kas teie pole siis sellise käsitlusega nõus?

Häid spetsialiste ei toodeta ka praegu piisaval hulgal. Kui neid oleks rohkem toodetud, siis poleks meil nii palju töötuid, sest inimesed saaksid näiteks Soomes tööd. Kui Soomes on tööpuudus kaks korda väiksem kui meil ja palk kaks korda kõrgem, siis hea spetsialist peaks seal ikka tööd saama.

Kuid buumiaja riigipoolne haridustoodangu toetus oli suunatud tihti mittevajalike humanitaarasjatundjate ettevalmistamisele. Humanitaarala on meie kultuurile ja rahvale väga vajalik, kuid ka selle sees tuleb vahet teha kasutute ja vajalike tegevuste vahel.

Probleem seisneb selles, et kõrgharidust ei valitse ei haridusminister ega isegi mitte rektorid, kes on oma valijate vangid. Valitsevad õppejõud, kelle huvi on eelkõige oma koha säilitamine. Haridus tervikuna vajab julmi samme struktuursete reformide näol.

•• Kas majandusbuumi tõi Eestisse ühinemine Euroopa Liiduga?

Eesti majanduse edu põhjusteks on viis suurt tegu: iseseisvumine, rahareform, Euroopa Liiduga ühinemine, jõuline erastamine ja ettevõtete tulumaksust vabastamine.

•• Kas euro tulek lisandub sellesse

www.wuerth.ee nimekirja?

Kardan perspektiivis hinnata, kas euro tulek on hea või halb. Kindlasti on ta hea praeguses olukorras, sest mõjub uue tõukejõuna. Kuid sisuliselt on meil euro juba olemas. Euro on rahva ühendaja ja hea ettekääne jõulisteks sammudeks eelarvepoliitikas.

•• Kas teie olete juba näinud märke, et euro tulek elavdab meie majandust?

Esimene buumi märk oli kinnisvaraturu elavnemine. Juba praegu ei ole kinnisvaraturg enam nullis.

Häid büroopindasid, kuigi väga

odava hinnaga, võetakse praegu juba rendile. Büroopinnad on ettevõtluse arenemisega otseselt seotud. Ma usun, et paljud on märganud, et ehitusettevõtted kavatsevad ehitama hakata.

•• Mõni kraana tõepoolest kusagil juba liigub.

See tähendab, et pangad finantseerivad neid ettevõtteid. Aga pank vaatab alati äriplaani ja näeb tulusid. Seega on olemas nõudlus. Väljastpoolt Eestit on tekkinud ka spekulantide huvi korterite vastu, mis on hea märk. Keegi kuskil usub, et siin hakkavad inimesed varsti FOTO: PILLE-RIIN PREGEL

14. aprill 2010 5

rohkem teenima ja jaksavad neid kortereid osta.

Kuid see iseenesest ei liiguta meie majandust, sest tegemist on lihtsalt indikatsiooniga. Suures plaanis tuleb vaadata ehitusfirmade aktsiate liikumist. Minu arvates Merko aktsia ei näita langust, pigem kasvu.

•• Kui palju pärsivad pankrotiohus linnad riigi eduvõimet?

Tallinna asjad on halvad, aga selle mõju ei ole nii suur, kui võiks karta.

Jumal tänatud, et seadus piirab Savisaarel rohkem lollusi teha. Tallinna suurimaks hädaks ongi ridamisi tehtud lollused. Eks rahvale kõige nähtavam on see propagandakulu.

Nelja aasta jooksul saame ligi 300 miljoni krooni suuruse ülekulu. Selle võrra oleks Tallinn saanud võtta rohkem laenu, et panustada näiteks teedeehitusse. Õismäe ristmik võiks olla reaalsus.

Sama lugu on sotsiaalkorteritega ja koolide remondi eest ülemaksmisega. Iga-aastane rumalate kohustuste näol võetud vähemalt 100 miljoni kroonine ülekulu vähendab kümne aasta jooksul Tallinna investeerimisvõimet miljardi krooni võrra. Valitsuse kirumine samal ajal on halenaljakas. Kui need tohmaklused oleksid tegemata, siis võiks Tallinna linn täna riigile laenu anda.

•• Kus peitub rumalate otsuste algpõhjus?

Rumalates häältes ja nende häälte ostmises.

•• Kuidas seda muuta?

Targaks saamine võtab aega.

•• Nii et kuni järgmiste valimisteni peame sõitma auklikel tänavatel?

Jah, ma ei usu, et muutused nii kiiresti toimuvad. 50 aastat Nõukogude võimu on vajutanud pitseri mõtlemisse.

•• Ükski inimene tänaval ei tunnista, et ta on tõesti loll. Milles see valijate lollus siis seisneb?

Suure pildi mittenägemises ja mõistmatuses, et maksumaksja raha on ta enda raha. Pikaajalise demokraatiaga riikides oleks lihtne seletada, et 100 miljonit, mis pannakse Tallinnas propagandasse, on sulaselge varastamine lasnamäelaste taskutest keskerakondlikule linnavalitsusele töökohtade säilitamiseks. Meil saab sellest aru vaid 20–30 protsenti inimestest. Ja neist enamik ei ela ka Lasnamäel.

Suuresti vähendab lootust, et olukord paraneks, noore haritud põlvkonna lahkumine Tallinnast. Iga lahkuva noorega läheb ju häältelaev üha enam mineviku poole kaldu. Näiteks Euroopa kultuuripealinna projekti

Amaks AS Ambit Arendus OÜ Artois Industrial OÜ City Concert OÜ CLL Transport OÜ Dr.TestMed OÜ Dzinholiday OÜ Eesti Õigusbüroo OÜ Eliand Ehitus OÜ Estosteel OÜ Eurotransit OÜ Festelin Invest OÜ Gildi Trahter OÜ Good Traditions OÜ Harviker OÜ Hillarino Lame katused OÜ Horizon Tselluloosi ja Paberi AS Klavante OÜ Lavandia OÜ

6 14. aprill 2010

alarahastamine on tragöödia selles mõttes, et me ei suuda luua keskkonda, mis oleks huvitav noortele haritud inimestele.

•• Kas Eesti Rahva Muuseum, mille vastu teie olete, ei loo siis vajalikku keskkonda?

Ma ei ole nii ilusa asja vastu. Küsimus on vaid valikutes. Muuseumi tasub teha siis, kui meie eelarve on kolme protsendiga plussis. Mitte nüüd, kui on miinuses. Miljard tuleks anda Tartu ülikoolile, mitte kolossile, mis asub paar kilomeetrit kesklinnast väljas ja hakkab neelama suurt kütteraha.

•• Mida te soovitate teha keskmisel ettevõtjal, et elada üle euro tulek ja minna vastu uuele tõusule?

Tuleb ise julgelt otsida välisturgusid.

Eesti on Euroopa mõttes nagu Kilingi-Nõmme Eestis. Eestit ei ole turu mõttes enam olemas, sest Euroopa majandusruumi sees ei ole Eesti piiri olemas. Ettevõtjad peaksid vabanema piirist kahe kõrva vahel: tuleb otsida turgu Värskast kuni Dublinini.

•• Mõned riiki kriitiliselt suhtuvad tegelased ütlevad, et Eestis polegi majandust. On vaid hulk riigi- ja omavalitsusasutusi ning mõttetud paarikümne töötajaga firmakesed.

Suurettevõtluse kontekstis võib see nii paista. Mina ütleksin, et Eestis on majandust just nii palju või vähe, kui suur või väike on Eesti maailma mastaabis. Kui võrrelda näiteks ekspordi suhet SKT-sse, siis võime rinda pista ka Saksamaaga. Kõik on suhteline. Me oleme osa Euroopa majandusest ja piirid on vaid meie kõrvade vahel.

•• Kas meil siis tasub üldse Eesti majandusest rääkida?

Kindlasti tasub. Eesti majandus on tööriist, mis annab võimaluse sellel maakamaral ja sellega seotud inimestel üle maailma paremini elada säilitamaks eesti rahvast ja kultuuri.

•• Eesti keele staatust saab riik administratiivsete vahenditega suurendada, aga kuidas saab mõjutada Eesti päritolu ärikultuuri ja ärimeeste kestmist?

Avatud tööjõuturg võib saada saatuslikuks, sest inimesed jooksevad laiali. Koos hoida aga suudaks eelkõige tugev majanduskeskkond, mis annab võimaluse ka kultuuri rahastada.

•• Paljud Euroopa väikeriigid ei kurda inimeste laiali jooksmise üle.

Ma pole selles kindel. Soomegi seisab selle nähtusega õige pea silmitsi. Põhja-Soome on ehitatud jõuga ettevõtteid, kuid inimesed lahkuvad sealt sellegipoolest. Seal on lihtsalt

Ivar Pahka, Peeter Põlder Priit Kajari Jyri Lauri Kristian Saarela Aleksandr Krestin, Aleksei Morozov Tarvo Tavast Andrei Haponen Sergei Ivanov Artur Fjodorov, Mik Hansen Andrei Ivanov, Jelena Ivanova Olesja Roos Aleksandr Guljajev Tiit Maipuu Urmas Varris, Indrek Kodasma Valentin Gerasimov Siiri Tamm, Harry Grünberg, David Vallner Hillar Peets Roman Bukatšjov, Aime-Kersti Kelder, Sharma Ashwani Kumar Thomas Karilaid Meeme Veisson

pagana külm. Kui pakutakse samalaadseid tingimusi, siis ettevõtlikud inimesed lähevad ikkagi Hispaaniasse, kus on soe, või Londonisse, kus on soojem ja kus on fun!

•• Kevadel hakkab paljudel töötutel abiraha otsa lõppema. Kuidas nad peaksid käituma: kas tasub loota töökohtade tekkimisele Eestis, näksides suvi läbi jänesekapsast, või põrutada esimesel võimalusel välismaale tööd otsima?

Olgugi et majandus läheb sel aastal tõusuteele, ei tähenda see, et me hakkame veel paremini elama.

Usun, et töötajateni jõuab see tõus alles 2012. aastal. Seega peame veel kaks aastat elama vana rasva arvel.

Aktiivne tööotsimine on kindlasti hädavajalik. Kui pole seni otsitud, siis on see vastutustundetu. Kõige lähedasem koht on 80 kilomeetrit põhja pool, kus igal juhul saab töö leida sama palgaga kui Eestis. Inimesed võiksid olla julgemad. Ka valitsus oleks pidanud juba ammu inimestele tööotsimisel kaasa aitama.

Kui Maarjamaal ei ole tööd, siis tuleb otsida sealt, kus seda on.

•• Kas Soome oleks sellise käitumise üle õnnelik?

Meie ei pea Soome riigi probleemide üle pead murdma. Näiteks riik võiks kinni maksta laevasõidu nendele inimestele, kes nädal otsa Soomes töötavad ja laupäevaks-pühapäevaks koju pere juurde tulevad.

See oleks sotsiaaltoetus – valuraha kodust äraoleku eest.

•• Milliselt eelarverealt see valuraha tuleks?

Sealt, kust praegu makstakse töötu abiraha.

•• Kas valdade liitmine võib riiki aidata?

Loomulikult aitab. Minule jääb arusaamatuks peaministri võitlus administratiivreformi vastu. Oluline on näha, millise kahjurlusega vallavalitsused riigi vahendite kasutamisel otseselt tegelevad. Ainuüksi valed investeeringud koolivõrku ja tühjalt seisvatesse maakultuurimajadesse on meile maksma läinud miljardeid. Kui valdasid oleks kümme korda vähem, oleksid pooled valed investeeringud koolimajadesse tegemata. Ja sama võrra oleks saanud neid vahendeid kasutada hariduses ja kultuurielus õiges kohas.

Põhjus on selles, et vallavanemal oli vaja näidata oma võimekust ja see raha nn katuserahana riigikogust välja peksta.

•• Suur hulk väikesi ja võimetuid valdu on ühinemisele väga lähedal, sest majanduses võib olukord minna veel-

Lexer Oil OÜ ML Investments Group OÜ Mutikas OÜ Raindmark OÜ REC Varad AS ROMTOM OÜ Rossmit Grupp OÜ S.V.Harkes Elekter OÜ Sinilinnuke OÜ Soros Tours OÜ Svingel Ehitus OÜ Zircon Technologies AS Tepek KTK OÜ Thulema AS Tänavakivi Ehitus OÜ Valgusravi OÜ Venthall OÜ Voka Trans OÜ

Urmo Varikmägi Meelis Lao, Margit Viiart Alar Kasmann Jarko Saulus Peeter Lillestik Toomas Koort, Harri Liblik Rivo Vilem Vahur Valdgraf Dina Jefanova Viktor Sorokin Janar Kase Maksim Asanov Aivo Tuurma; Aare Ader; Peeter Põlder Benaja Daniel Matias Sovelius Marek Oeselg Marge Heinoja-Ventsas Pertti Teuvo Olavi Palomäki Kalle Lehismets

Koondame nõudeid ATB Logistic OÜ (reg. kood 10212341) vastu.

Koondame nõudeid Susanna Kütt vastu.

gi halvemaks. Kuid alati istub saalis keegi, kes õhutab hirmu naaberküla võimaliku domineerimise ees.

Territoriaalne reform tuleb teha jõuliselt ja ühekorraga. Iseühinemise-nimeline demokraatia mängimine on vastutustundetu ja võib tekitada hoopis suuremat regionaalarengulist ebaühtlust üle riigi. Tegelik reformi takerdumise põhjus on Reformierakonna vallavanemate suur hulk, mis takistab Ansipil astumast loogilisi samme riigi efektiivsemaks muutmisel. Kui järgmistel valimistel oleks Reformierakonna vallavanematel kandideerimine keelatud, teeks valitsus Siim Valmar Kiisleri reformi ära ühe aastaga.

•• Kas ma saan õigesti aru, et oma Krimmi poolsaare Balaklava kuurorti investeerimise projektist te eriti rääkida ei soovi? Äripäev kiskus selle teema juhuslikult välja, sest nad käisid Eesti ettevõtjate käekäiku Ukrainas uurimas. Mul pole ärilist tarvidust sellest rääkida. Olgugi et projekti algusest on möödas viis aastat, läheb ilmselt realiseerimiseni veel mitu aastat. Eks siis ole ka põhjust rääkida.

•• Hillar Teder, kellest ma väga lugu pean, sattus Ukrainas keerulisse olukorda ja paarsada pettunud kaubatarnijat korraldasid tema vastu allkirjade kogumise, rahvusvahelise skandaali. Kuidas see mõjutab eestlaste äritegemist Ukrainas?

Minu sisetunne ütleb, et Teder on uuesti jalad alla saanud ja tõusulainel. See lugu mõjutas Eesti ärisid slaavi ruumis oluliselt vähem kui pronkssõduri käpardlik äraviimine – kuid sellegi mõju on nüüd üle läinud.

•• Mida toob endaga kaasa Viktor Janukovitši tõus presidendiks?

Praegu alanud protsessi märksõnaks on stabiliseerumine. Nii parlament, valitsus kui ka presidentuur on ühtede ringkondade mõju all.

Demokraatiat, või õigemini enne olnud demokraatia mängimist, on natuke vähem, kuid see on kasulik just stabiliseerumise ja selguse seisukohalt.

•• Janukovitšit on tutvustatud väga Venemaa-meelsena, mis võib osutuda tegelikkuses vastupidiseks. Kas tema sõbrad ei või ühel päeval küsida, miks me oleme selle looduskauni koha Sevastopoli lähedal, endise strateegilise allveelaevade baasi, andnud välismaalasele — ehk siis teile?

Mina näen Ukrainas lähitulevikus siiski rohkem seaduslikkust ja korda.

Usun, et kohalikud suurärimehed tahavad sedasama. Vahepealne omavolitsemise periood segas ka neid.

Eelmine väga rahvuslik Ukraina valitsus ajas sageli pilli lõhki ja ehitas riigi sees müüre. Ma näen siin paralleele Eestiga. Mart Laar on hingelt palju rahvuslikum kui Andrus Ansip, kuid ta pole, erinevalt Ansipist, mitte kunagi teinud peaministrina rahvuslikke julgeolekuriske suurendavaid avaldusi.

Raske on öelda, kumb on hingelt rahvuslikum, kas Janukovitš või Juštšenko. Aga Janukovitš pigem vähendab rahvuslikke riske, sest ei lase sisemisi vastuolusid Ukraina vastu välja mängida. Lõuna-Osseetia ja Abhaasia eraldumine Gruusiast mängiti ju välja mitte ainult välise agressiooni, vaid ka riigi sees üles köetud vastuolude abil.

Krimmis on samuti köetud pingeid sisemiste vastuolude loomisega. Näiteks inimesed räägivad seal kõik vene keelt, aga neil ei lastud isegi kinos vene keeles filme vaadata. 1

10 mõtet Tõnis Palts, aprill 2010

1. Riik peaks Soomes töötavatele eestlastele kinni maksma iganädalase Helsingi-Tallinna-Helsingi laevapileti, et ergutada töötuid naabrite juures tööd otsima.

2. Vaatamata majanduse elavnemisele tuleb eestlastel veel kaks järgnevat aastat vana rasva arvelt toime tulla, sest uusi ja kõrgemapalgalisi töökohti varem juurde ei teki.

3.Minule jääb arusaamatuks peaministri võitlus administratiivreformi vastu. Oluline on näha, millise kahjurlusega vallavalitsused riigi vahendite kasutamisel otseselt tegelevad.

4.Eesti on järjest teinud lauslollusi. Transiit pole küll meie tuleviku mootor, kuid arusaamatu on, miks pidime selle sularahamasina lihtsalt aknast välja viskama. Need kaotatud miljardid oleks ju saanud investeerida kas või haridusse ja kultuuri.

5.

Samuti on tehtud mõttetuid investeeringuid. Esmajärjekorras nimetaksin Koidula piiripunkti väljaehitamist, kuhu maetakse miljard krooni maa sisse nii, et seda mitte kellelegi vaja ei lähe.

6.Täna koputab uksele Eesti Rahva Muuseumi ehitamine. Tundub täiesti groteskne, et kulutame oma viimase miljardi selleks, et teha oma rahvale muuseum, selle asemel et anda see raha haridusele ja kultuurile. Kui tahetakse see raha tingimata Tartusse paigutada, siis antagu Tartu ülikoolile. Siis ei pea me võib-olla mitte kunagi oma rahvale muuseumi ehitama.

7. Samal ajal, kui räägime uute töökohtade loomisest Eestisse, jätsime riigi laevahankel oma ettevõtte – Balti laevaremonditehase – formaalsetel põhjustel kaotajaks Soome ettevõtte ees. Samaväärse pakkumise korral võidu andmine välisfirmale on sulaselge lollus. Loome töökohti teistes riikides, samal ajal kui omal on üks suurimaid tööpuudusi.

8.Lolluste ritta kuulub ka lennuühenduste mahamängimine, mis sai alguse Estonian Airi erastamisest ja SAS-i huvipuudusest meie arengu vastu. Raudtee tagasiostmise asemel oleks pidanud eelmine valitsus ja tollane majandusminister investeerima need vahendid lennuliinide toetamisse. Praegu on Estonian Air ettevõttena rohkem vee all kui Ülemistesse kukkunud Poola lennuk.

9.

Meie tööjõumaksud pärsivad ettevõtlust. Meil on väga palju ruumi maksude alandamiseks. Mina ei kiirustaks sotsiaalmaksu lae sisseseadmisega. Tulumaksumäär tuleks viia nii madalale – kümne protsendini –, et see oleks Euroopas silmatorkavaks märgiks.

10.Kõrgharidust ei valitse ei haridusminister ega isegi mitte rektorid, kes on oma valijate vangid. Valitsevad õppejõud, kelle huvi on eelkõige oma koha säilitamine.

Haridus tervikuna vajab julmi samme struktuursete reformide näol.

Raha vähenemine MILJARDITES KROONIDES

1,29

Erik Müürsepp erik.myyrsepp@epl.ee

Arvud näitavad, et eestlased ostavad küll toitu endise hooga, kuid säästavad eeskätt koduelektroonika, jalanõude ja luksuse arvel.

Vähenenud on ka järelmaksuga ostmine.

Eratarbimise vähenemine

Hoiuste mahu kasv

Säästude vähenemine*

*Raha, mida pole suunatud tarbimisse ega panka

-5,28 -6,57

Kas eestlane on hakanud säästma?

Hoiused kasvavad, ehkki ligi sada tuhat inimest on oma mõttelisteks osadeks jagatud koondamisraha juba suuremas osas ära kulutanud.

Mille arvel siis kasv toimub?

Sain mõni aeg tagasi ohtliku pealkirjaga kirja, mis potsatas postkasti koos üürikviitungiga. Kirja teemareale oli märgitud sõna „võlg”, selle avamisel selgus aga, et süüdlane polnud siiski mina, vaid avalik tähelepanuavaldus oli suunatud kahele minuga ühes majas elavale võlgnikule. Lisatud olid ka summad ja korterinumbrid, et trepil kohtudes piinlikkust luua, kui lausa uksele koputama ei soovi minna. Seejuures piirdus ühe korteri võlg paari kuu arvega, mis võiks tekkida meist igaühel ka ühekordsel hilinemisel.

Kuigi avalik ristilöömine on meile võõras, on võlgade kogunemine aja märk ning tööpuuduse lisandudes näib statistika eraisikute hoiuste pideva kasvu kohta üsna kahtlane.

Kes, mille arvel ja kui palju endale raha majanduslanguse tingimustes kübarasse suutis korjata?

Viimase küsimuse vastus on lihtne: veebruaris alla ühe protsendi, ning seda vaid nõudmiseni hoiustena, sest tähtajalistel pangakontodel hakkas raha juba kahanema. Summaarselt oli kasv koos kohalike ja „ära eksinud” võõramaalastega 520 miljonit ja ka kahe aasta viimaste kvartalite kõrvutamisel vaid 1,3 miljardit krooni. Võrdluseks: kodudes kahanesid tarbimisele tehtud kulutused sama ajaga 6,6 miljardi krooni

8 14. aprill 2010

võrra ehk viis korda enam. Sellest ka need säästud, kuid kahe arvu vahele mahtuvad 5,3 miljardit on ometi kusagile kadunud, sest inimeste pangakontodel seda ei ole. Seega ilmneb hoopis, et keegi on Eestis päris suures kitsikuses ning need, kes seda veel ei ole, säästavad ega osta isegi uusi kingi.

Kingad kantakse pastlaks Ei ole saladus, et püsikaubad on olnud majanduslanguses ühed suuremad kaotajad. Tallinna Kaubamaja müügi- ja turundusdirektori Enn Pareli hinnangul on siin vahetu seos kinnisvarabuumi langusele pöördumisega, sest kui ei ole uusi kodusid, siis ei ole ka kohti, kuhu seda kraami soetada. Näiteks koduelektroonika puhul üritatakse võimalikult kaua vanaga välja vedada ja osta uus teler alles juhul, kui vana digitaalseks muutmist üle ei ela ja hakkab Pirita teed näitama.

Pareli sõnul on saanud üllatavalt suure löögi ka jalanõude müük, mis on kannatanud tunduvalt rohkem kui näiteks rõivaste müük. „Inimesed rõivaid ikka ostavad, sest tahavad endale värskendust või tõsta meeleolu. Kui aga saabas veel vähegi koos püsib, lükatakse see ost edasi.” Eesti kliimat arvestades ei saa see aga kuigi kaua kesta. „Ootame huviga, kui pais lahti läheb, siis peaksid need kaubagrupid, sh jalanõud, olema ka suuremate tõusjate seas,” usub Parel. Üllatavaid korrektiive on teinud

säästmine inimeste kaubavalikus veelgi. Näiteks on saanud kasvuajal aastaaegade vaheldudes hooaja- ja moekaubaks muutunud käekellast uuesti tarbeese. Kaubamaja näitel ongi loobutud kõige enam selliste asjade ostmisest, mida saab hea tahtmise korral nimetada ka luksuskaubaks. Seega mahuvad käekellade kõrvale ka juveelid, väärismetallist ehted ja kõige kallim kosmeetika.

Ning kui jätta kõrvale kalamari ja valmissöögid, jäävad ainsateks kaupadeks, mida peaaegu samas koguses ostetakse, just toiduained.

Krediitkaarte suletakse Siit jõuamegi tagasi raha juurde, mida leti ees ühest käest teise ulatatakse. Selgub, et oste on hakatud tegema peamiselt raha eest, mis on parasjagu käes, ning laenu igapäevaste kaupade jaoks nii kergesti enam ei võeta. Seejuures on märgata ettevaatlikkust isegi nende inimeste puhul, kellele laenu veel antaks. Järelmaksuga ostmise vähenemine ei ole aga tingitud vaid piisavatest säästudest, vaid ka sellest, et paljud on oma krediitkaardid lihtsalt sulgenud.

Eesti Panga andmetel oli mullu viimases kvartalis Eestis 15 000 krediitkaarti vähem kui aasta varem, samas kui deebetkaartide arv siiski suurenes.

SEB panga andmetel vähenes ka eraisikute krediitkaartide käive kalendrikuus ligi 15 protsenti võrreldes aastataguse ajaga. Eraisikute vaatenurgast on asja juures positiivne aga

Allikad: Eesti pank, statistikaamet

GRAAFIKA: ALARI PALUOTS

asjaolu, et sama palju väiksemad on ka eraklientide üleval olevad krediitkaartide nõuded.

Swedbank lisab siiski, et kuigi järelmaksuga tasumine on koos üldise tarbimisega mõnevõrra vähenenud, ei saa hoiustamist vaadelda otseses seoses krediitkaartide kasutamisega.

Raha peaks pankadel seega kõvasti käes olema, sest lisaks eelnimetatule on võrreldes eelmise aasta veebruariga kahanenud pankades ka laenujääk 8,3 miljardi krooni võrra (249 miljardi kroonini), kusjuures oma laene on suutnud vähendada nii eraisikud kui ka ettevõtted. Seega ei saa öelda, et pangad kasutaksid kasvanud hoiuseid uute laenude andmiseks.

Swedbanki selgituse kohaselt on laenude andmiseks võimalik kasutada vähemalt sama pika tähtajaga hoiuseid, kui on väljastatavad laenud. Ent kui eeldada, et kliendid pikendavad hoiuseid (või tuleb ühe kliendi asemele teine), võib väljaantav laen olla hoiusest ka mõnevõrra pikem, mille hindamiseks kasutavad pangad spetsiaalseid mudeleid.

Miks on siis laenujääk pankades nii

palju vähenenud, kui hoiuste puhul võib koguni väikest kasvu märgata?

Põhjus peitub kriisis, mis on sundinud panku oma laenupoliitikat muutma ja suurendama mahukat likviidsusportfelli, et täita ühelt poolt igal ajahetkel oma kohustusi klientide ees ja taastada teisalt ka positsiooni, mida on kahjustanud varem antud laenudest tekkinud kahjumid.

Näiteks Swedbanki puhul moodustas likviidsuspuhver aasta lõpul enam kui 40 protsenti hoiustest ja oli pea võrdne nõudmiseni ehk nn üleööhoiustega.

Laenude andmiseks sobivad erahoiused aga seda paremini, mida pikema tähtajaga need on seatud. Ent kõigest paari tuhandet krooni aastaks kontole kinni pitseerida ei ole mõtet, lisaks on viimastel kuudel kukkunud märkimisväärselt kõik intressimäärad, olgu säästud pika- või lühiajalised. Seetõttu oli veebruaris jäänud Eesti pankades alles vaid kahe miljardi jagu eraisikute pika tähtajaga kroonisääste, mida Eesti kroonidena sularahaautomaadist enam kunagi välja ei võeta (eeldusel, et euro uuel aastal saabub). Selle

Kodumajapidamiste tarbimiskulutused jooksevhindades MILJARDITES KROONIDES

34,56

Eraisikute hoiuste jääk ehk hoiused kokku

2008 IV kvartal

28,0 2009 IV kvartal

MILJARDITES KROONIDES HOIUSED KOKKU MUUD HOIUSED NÕUDMISENI HOIUSED

põhjus on ülimadal keskmine intressimäär, mis on langenud vaid 1,2 protsendini aastataguse viie protsendi piirilt. Kõigest tuhande krooni puhul ei ole selline teenistus aga kuigivõrd motiveeriv.

Ebakõla pangakontol Kuid kelle raha see siis ikkagi on – vaeste, rikaste või töötute säästetud abiraha?

Kiiret vastust siin ei ole, sest Swedbanki andmetel on suurenenud võrreldes eelmise aastaga nii alla 1000-krooniste kui ka üle 100 000krooniste hoiuste osakaal. Neist esimene viitab nende klientide arvu suurenemisele, kes on alles säästmist alustanud. Panga andmetel moodustavad erahoiuste mahust suurima osa siiski hoiused, mille summa on suurem kui 100 000 krooni. On võimalik, et selles peitub ka võti seletamaks ebakõla töötuse kasvu ja hoiuste mahu vahel, kuna tegemist ongi kahe kardinaalselt erineva kliendirühmaga.

Sest kuhu laekub teie palk? Ausa teenistuse puhul arvatavasti pangakontole. Seda liikumist ehk uusi laekumisi kirjeldab aga nn hoiuste käi-

ve, mis on vähenenud viimased neli kuud jutti, näiteks veebruaris 1,6 miljardit krooni.

Suurpankade tegevust kõrvalt vaatava ja buumi ajal ise veel kommertspangana mitte tegutsenud LHV juhatuse esimees Erki Kilu tõdeb, et kuigi eraisikute hoiuste absoluutmahu kasvust võis tinglikult rääkida mullu ja võib ka sellel aastal, on see olnud siiski väga väike võrreldes varasematel aastatel toimunuga. Pigem on jäänud eraisikute säästud suuresti 2008. aasta lõpu tasemele ja vaba raha ei ole oluliselt juurde tulnud.

Kilu põhjendab kahe liikumise vastuolu asjaoluga, et ilmselt tasakaalustavad praegu tööl käivate inimeste jätkuvad säästud ära töötute kulutatavad säästud. Tööl käib siiski veel 85 protsenti inimestest, kes oma raha pigem säästavad kui seda aktiivselt kulutavad.

Tuleb lisada, et kärbitud pole ka pensione ning mõneti langenud hinnatase lubab üle jäävat raha ehk pensionäridelgi säästa. Samal ajal aga ei ole praegused eakad veel peale kasvanud riskialtist põlvkonnast ja eelistavad kasutada pigem hoiu-

kassa teenuseid muude suuremat tulu lubavate võimaluste asemel – seda vähemalt pärast ülemöödunud aasta panganduskriisi.

Näib, et raha ei kasuta eraisikud ega pank – või siiski kasutab? Kui, siis milleks ja kus? Erki Kilu selgituse kohaselt libises laenude ja hoiuste suhe Eesti pankades laenubuumi ajal käest. Suurt osa laenudest finantseeriti sellal emapanga rahaga, mitte kohalikult turult saadud hoiustega.

Tema sõnul on loomulik, et kui kusagilt on võimalik saada odavamat raha kui kohalikult turult hoiuseid kaasates, siis tuleb seda ära kasutada, kuid kogu riigi majanduse arengut silmas pidades ei pruugi see olla jätkusuutlik. Nii tegelevadki pangad praegu sellega, et laenude ja hoiuste suhet parandada. Teha saab seda aga kas laenuportfelli vähendamise või hoiuste mahu suurendamisega. Kuna viimasena öeldut sisuliselt enam ei toimu, siis ongi tulnud vähendada laenuportfelle, mille kaudu vähenevad ka kohustused emapankade ees.

Pankadele on see ainuõige moment, sest kaupmeeste ja turismiettevõtete hinnangul ootavad inimesed oma kogunenud säästude käiku laskmiseks ainult soodsat võimalust. Eesti turismifirmade liidu president Sven Lõokene tõdeb, et reisimise pealt säästetakse küll varasemast enam, kuid soodsamaks on muutunud ka keskmised reisipaketi ja lennupiletite hinnad. Hind peab olema kliendi jaoks hea, siis lennatakse hea meelega ka kaugele, kinnitab ta.

Kuigi hoiustatud miljardid jagunevad inimeste vahel väga ebaühtlaselt, tuleb võrdselt kõigi vahel ära jagades inimese kohta 46 000 krooni. See ootab paisu tagant pääsemist ja eks hakatakse ka reisima. Kui Egiptuses ja Dubais läheb palavaks, siis sõidetakse Türki, seejärel Kreekasse ja Hispaaniasse.

Seda, et raha kontodel jäigalt kinni naelutatud ei ole, kinnitab tõik, et tänu ilusale talvele tegi Tallinna Kaubamaja absoluutse rekordi spordivarustuse müügis. Näiteks ostsid inimesed suuski kuus korda rohkem kui mullu, suusad lõppesid ka Euroopa ladudest ning nõudlus oli selgelt suurem kui pakkumine.

Seejuures ei tekkinud poodidel hetkekski vajadust hinda langetada, sest kaup kadus letilt ka täishinnaga. Seega võib loota, et kui töötute juurdekasv peatub, klopib ehk teise poolaasta oodatav tõus koid ka pangakontodelt välja.1

14. aprill 2010 9

Raivo Murde raivo.murde@epl.ee

Kuigi masu pigistab endiselt ja uusi autosid ostetakse buumi harjaga võrreldes 70% vähem, on autode hinnad eelmise aastaga kõrvutades hüppeliselt tõusnud.

Autokaupmehed on poomisnöörina kaela pitsitanud laod nüüd suure kahjumiga tühjaks müünud ning sõidukite hinnad taas kõrgemale upitanud.

Autode odaval väljamüügil on kriips peal Need vähesed autoostjad, kellele pangad liisingut võimaldavad või kellel on võimalus sõiduk kohe välja osta, peavad leppima nüüd tõsiasjaga, et hinnasoodustus ei ole enam 50 000 või 150 000, vaid kõigest 15 000 krooni. Kaupmehed on nüüd nõus tegema soodustust keskmiselt 5–8%, nii nagu see oli enne mullust hinnasula.

Eelmise aasta alguses esimesena alla soetamishinna laoautosid müüma hakanud Saksa Auto emafirma Eesti Talleksi juhatuse liikme Jussi Pärnpuu sõnul hakkasid uute sõidukite hinnad taas normaliseeruma mullu sügisel. Selleks ajaks hakkasid autofirmadel lõpuks otsa lõppema headel aegadel miljardite kroonide eest tellitud müügivarud, mida keegi isegi omahinna eest ei tahtnud osta. Käibevahendite nappus ja pankade surve sundis ettevõtteid müüma autosid kahjumiga.

Näiteks Saksa Auto tegi allahindlusi 18 miljoni krooni eest ning sai ka esimesena koormast lahti.

Käesolevat aastat alustasid autokaupmehed justkui puhtalt lehelt – väiksemate kulude ja võlakoormaga (kui just uute esinduste laenud valusalt seljas ei istu) ning väikest

kasumit teenida lubavate hindadega. Esimeste kuude väga tagasihoidlik müük kinnitab, et autoostjad vajavad uute hindadega harjumiseks aega. Kuigi jaanuar ja veebruar on alati olnud kehvad müügikuud, on aastataguse sama ajaga võrreldes kukkumine suisa 40%. Ülisoodsaid masspakkumisi pole mõtet enam oodata ega loota, sest ega ükski kaupmees ei telli tehasest uut toodangut juurde eesmärgiga see ostetust odavamalt maha müüa või saada tulemuseks ümmargune null. Kuna Euroopas valdavalt riikide autoturg hoopis kosub, siis ei ole meil ka tootjatelt oodata suuri allahindlusi. Eriti hästi on taastunud Skandinaavia turud ning paljud meie importijad on seotud Põhjamaade ladudega, kus kohati valitseb juba defitsiit.

Magusate hindadega erandeid võib turult siiski leida. Pärnpuu kutsub neid autosid monumentideks.

Tegemist on enamasti sõidukitega, mis oma erilisuse, suure mootori tõttu või mõnel muul põhjusel ostjat ei leia, ja seda juba pikemat aega. Praegu on hea hinnaga saada eel-kõige üle poole miljoni maksvaid väikese nõudlusega autosid.

Akende pesu ja põrandate süvapesu

–20% Kevadine suurpuhastus!

Heströmi puhastusteenused on kvaliteetsed ja koostatud täpselt kliendi soovide põhjal. Heström jagab soovitusi paremate tulemuste saavutamiseks igapäevastes koristustöödes.

TASUTA konsultatsioon kliendi juures kohapeal.

Pakkumine kehtib Eesti Päevalehe Tellijaeelise kaardi esitamisel Heström Puhastusteeninduses 15. maini.

Küsi infot: konsultant Lemmik Loopere, tel 506 4264, info@hpt.ee, www.hpt.ee Vaata ka teisi Tellijaeelise pakkumisi: pood.epl.ee/tellijaeelis 10 14. aprill 2010

7651 7221

5137 4255 3815 3515

2572

Ostetakse vähem •• Sõiduautode müük aastate esimese kvartali lõikes

1599

Allikas: AMTEL

2003 2004 2005 2006 2007

2008 2009 2010

Suuremaid soodustusi tehakse ka autodele, millele kohe-kohe on tulemas mudelivärskendus ning vana kaup on osaliselt müümata.

On ka neid automüüjaid, kes ajavad enne kampaaniat mõningate mudelite hinnad kunstlikult kõrgeks ja siis reklaamivad klientidele nn suurt soodustust.

Väike defitsiit Tänavu on osal autofirmadest asendunud üleküllus mõningase defitsiidiga. Kui suurematel ja tugevamatel ettevõtetel on uus müügivaru paariks kuuks ette ladudes ootamas, siis osa esindusi ei julge enam riskida või puuduvad neil rahalised võimalused piisavalt autosid lattu soetada.

Subaru ja Chevrolet’ edasimüüja Autospirit juhatuse esimehe Marko Viirandi sõnul ostavad praegu autosid ennekõike need, kellel on kohe vaja sõiduvahendit tööde-tegemiste tarvis, ning selline ostja ei saa kuid oodata, millal auto tehasest saabub.

Tarneajad võivad mõnede sõidukite puhul küündida augustini. Enamiku edasimüüjate laovarud sõltuvad importijatest ja nende majanduslikust tugevusest sõltub autode kättesaadavus.

Praegu on enamik potentsiaalseid ostjaid lükanud autovahetuse määramatuks ajaks edasi, pikendanud liisingut või siis ostnud senise sõiduvahendi välja. Varem vahetati viieaastase liisinguperioodiga auto uue vastu keskmiselt 2,5 aasta tagant, kui sõiduki garantii hakkas lõppema. Viirandi sõnul tullakse siiski varem või hiljem oma autot uuema vastu vahetama. „Võib ju loota, et positiivne muutus toimub ehk juba tänavu kevadel, mil tuhandetel ettevõtetel ja inimestel lõpeb viieaastane kasutusrent,” tõdeb Viirand.

2005. aasta kevadel oli Eestis superautomüük, mil viie kuuga osteti

üle 8300 uue auto. Palju neist uut autot ostma tuleb, ei oska praegu keegi ennustada. Jussi Pärnpuu siiski kahtleb, kas turg märkimisväärselt elavneb. „Esimesena ehk hakkab tõusma tarbeautode turg, kuna nende müük on olnud madalseisus eriti kaua aega ning esimesed positiivsed märgid selles sektoris on juba paistmas,” prognoosib Pärnpuu.

Paljuski sõltub turu elavnemine pankade soovist pakkuda praegusest rohkem ja vabamalt liisingut.

Viirandi sõnul on juba osa panku muutunud veidi leebemaks, kuigi hoitakse endiselt konservatiivset joont. „Heale kliendile ikka liisingut antakse ja täitsa mõistlikel tingimustel,” kinnitab Viirand. Pärnpuu tõdeb aga, et klient peab praegu liisingu saamiseks endiselt väga peenikesest kalavõrgust läbi pugema.

Paljude autode liisingu lõppemine valmistab aga osale autofirmadest ka parajat peavalu, kuna neil on tagasiostukohustus. Headel aegadel müüdi autosid suure jääkväärtusega, mis ei vasta praegustele turutingimustele, ja mitmed riigihankega soetatud autod jõuavad praegu tagasi kaupmeestele. Kasutatud autode turgu tagasi tulevad autod siiski ei mõjuta, pigem on see koormaks ettevõtete niigi kehvadele majandustulemustele.

Kasutatud autode turul on üle pika aja olukord, kus esinduste müügiplatsid on pruugitud sõidukitest tühjad ja mõni autofirma suisa reklaamib vana auto tagasiost-

Muutus toimub ehk kevadel, kui tuhandetel kundedel lõpeb viieaastane kasutusrent.

Klient peab autoliisingu saamiseks endiselt väga peenikesest kalavõrgust läbi pugema. mist. Põhjus on selles, et inimesed on pikendanud liisingut või vahetanud kallimad autod odavamate vastu, mille tagajärjel on tekkinud põud hea hinnaga sõidukite järele. „Näiteks Autospirit on huvitatud headest pruugitud autodest,” tõdeb Viirand, kelle sõnul võib neile pakkuda uue auto ostu korral oma vana sõiduvahendit sissemakseks. Kuni 200 000 krooni maksvad sõiduvahendid lähevad praegu kiirelt kaubaks ning nõudlus on väikestviisi ka nende hinda kergitanud.

Kallima hinnaklassi kasutatud autodest pole aga keegi huvitatud.

Ka sundmüügis olevate liisinguautode hulk on tublisti vähenenud ning pangad ei anna neid enam ükskõik millise hinna eest ära. Seega on ka kasutatud autode hinnad kinnistunud ning sealgi pole suuri allahindlusi enam oodata, kui tegemist pole kõrge hinnaklassi sõiduvahenditega.1

2010. aasta I kvartal

20 enimmüüdud sõiduautot

GRAAFIKA: ALARI PALUOTS

•• 20 enimmmüüdud auto hulka võib arvestada ka Renault, kuid viimane ei avalda tänavu oma andmeid AMTEL-i tabelis.

Selle aasta ostetuim auto on Škoda Octavia

269

174

140

Toyota

Škoda

Honda

123

119

Citroën Volkswagen

113

81

71

61

56

56

48

Ford

Subaru

Peugeot

Mazda

Nissan

Volvo

Audi

Allikas: AMTEL

45

38

Hyundai Chrysler/ Dodge/Jeep

32

31

Opel

Kia

27

24

Mitsu- Mercedesbishi Benz

19

17

Lexus

BMW

Otsime tööle:

LOGISTIKUD WorkPower OY Tallinna kontor teeb koostööd ettevõttega Klaasimeister AS

Tööülesannete hulka kuuluvad muuhulgas: - Transpordi korraldamine - Vajaliku dokumentatsiooni vormistamine - Suhtlemine klientidega Töö asukoht: Kose vald, Kolu.

Võta t! s ühendu

Täpsem kirjeldus ja kandideerimine koduleheküljelt: www.workpower.ee

www.workpower.ee 14. aprill 2010 11

PIHKVA OBLAST Pindala: 55 300 km2 ehk Eestist ligi veerandi suurem Elanikke: 696 000 Kaks suuremat linna ja ärikeskust: Pihkva (193 000 elanikku), Velikije Luki (99 000 elanikku) Keskmine palk: 11 400 rubla (4550 krooni) SKT inimese kohta: 89 000 rubla (35 500 krooni) Tööpuudus: 6,9%

Jaanus Piirsalu Pihkva

Läti ettevõtjate huvi Pihkvas äritegemise vastu on eestlaste omast tuntavalt suurem, nendib Pihkva oblasti kaubandus-tööstuskoja juht Vladimir Zubov.

Eesti ettevõtjad huvituvad Pihkva piirkonnast esialgu rohkem teoreetiliselt

•• Kuidas iseloomustaksite Eesti ettevõtjate huvi Pihkva vastu, üldse Eesti ja Pihkva oblasti vahelisi ärisidemeid?

Ma iseloomustaks neid selliste sõnadega – stabiilselt aeglase vooluga. Suhteliselt aktiivne oli läbikäimine Eesti ja Pihkva oblasti ettevõtjate vahel kuni 2007. aasta kevadeni, pärast mida poliitilised protsessid (pronkssõduri teisaldamisega seotud sündmused – J. P.) hakkasid mõjutama majanduskoostööd. Siis oli Pihkva oblastis registreeritud 35 või 36 ettevõtet Eesti kapitaliga, nüüdseks on nende arv vaid veidi suurenenud. Minu arust on neid praeguseks Pihkva oblastis 39. Viimati siin registreeritud Eesti kapitalil põhinev firma tegeleb näiteks fassaadikatte materjalide müügiga.

•• Kas isegi majanduskriis pole pannud vastastikku rohkem majanduskoostööd otsima?

Praegu on tekkinud Eesti ettevõtjates taas suurem huvi Venemaa turu vastu ning vastupidi – meie ettevõtjates Eesti turu vastu. Koostöö on meile väga kasulik, sest Pihkva asub ju vaid 60 km kaugusel Eesti piirist.

See tähendab näiteks minimaalseid transpordikulusid. See puudutab

meie metsaga tegelevaid firmasid, mis minu teada on näiteks ühed peamised Vastseliinas asuva mööblitööstuse toorainega varustajad.

Vastseliina on meilt ju ainult 78 kilomeetrit. Ma just hiljuti külastasin Vastseliina mööblitööstust ja mul jäi mulje, et vaatamata kriisile tunnevad nad ennast päris hästi.

•• Väga huvitav! Milliseid näiteid te veel oskate tuua ühiste äriprojektide või plaanide kohta?

Millalgi kuu aega tagasi kohtusin Tartus ühe tuntuma Eesti ettevõtja Neinar Seliga. Tema firmal (EstikoPlastar – J. P.) on väga palju kliente Venemaal. Need on kommivabrikud, piimatööstused jt, kes ostavad tema kvaliteetset pakendit. Lisaks tuleb umbes 70 protsenti EstikoPlastari toorainest Venemaalt, ühest Kaasani keemiatehasest. Tal oleks nendes tingimustes ehk mõttekas luua Pihkva oblastis oma ettevõte, mis toodaks selliseid lihtsamaid pakendeid ning vahendaks toodangut Tartust Venemaa klientidele. Seda Neinar Seli ideed me arutasime. Minu arust väga hea mõte. Vähemalt Pihkva oblastis pole Estiko-Plastari toodangule mingeid konkurente.

•• Võtame teie hea tuttava Neinar Seli näiteks. Kui ta tahab tõesti

22. aprillil 2010. a Tallinnas

PEREKONNAÕIGUSE OLULISEMAD MUUDATUSED Liis Hallik Osavõtutasu 1500 kr + km. Hinnasoodustused!

28. aprillil ja 20. mail 2010. a Tallinnas

VÄÄRTEO- JA HALDUSMENETLUSE SÕLMKÜSIMUSI 28. aprill: Aktuaalset väärteomenetluses, Indrek Koolmeister 20. mai: Haldusmenetluse sõlmküsimusi, Virgo Saarmets Osavõtutasu 1500 kr + km (üks päev). Hinnasoodustused!

29. aprillil 2010. a Tallinnas

VÕLAÕIGUSE RAKENDAMISE AKTUAALSEID PROBLEEME Tambet Tampuu Osavõtutasu 1600 kr + km. Hinnasoodustused!

12. mail 2010. a Tallinnas

EESMÄRGIKESKNE E-SUHTLUS: PÕHIMÕTTED, ÕIGEKIRI JA HEA STIIL Loone Ots Osavõtutasu 1500 kr + km. Hinnasoodustused!

3. juunil 2010. a Tallinnas

INGLISKEELNE KIRJAVAHETUS Anneli Külaots Osavõtutasu 1200 kr + km. Hinnasoodustused!

12 14. aprill 2010

Info ja registreerimine 6 460 002, 6 311 918, koolitus@preismann.ee, www.preismann.ee

Narva

Rakvere

• Ainus Venemaa regioon, millel on piir

kolme riigiga – Eesti, Läti ja Valgevenega.

• Moskvasse on Pihkvast 689 km ja Peterburi 280 km.

• Pihkvast käib kolm korda nädalas lennuk Moskvasse ning 1. maist lendab lennuk ka Riiga.

Maavarad:

Kingissepp

Jõhvi

Turvas – 329 kaevandust varudega 560 miljonit tonni Mets – 2 450 000 hektarit, mis moodustab 40% oblasti pindalast. Aastas raiutakse umbes 3,5 miljonit kuupmeetrit metsa.

Savi – 3 leiukohta varudega 25 miljonit kuupmeetrit

Tšudovo Slantsõ

EESTI

Luga

Gdov

VENEMAA Novgorod

Tartu Soltsõ

Põlva Võru

Staraja Russa

PIHKVA

Ostrov Balvi

LÄTI

Põtalovo

Dno

PIHKVA OBLAST

Opotška Rezekne

Velikije Luki

Nevel

Daugavpils

Allikad: Pihkva oblasti kaubanduskoda ja Venemaa statistikaamet

Pihkva oblastis oma ettevõtte teha, siis millest ta peaks siin alustama?

Tuleb kõik korralikult läbi arvutada ja teha äriplaan. Tema juristid peaksid meie juristidega läbi arutama, millised võimalused siin peituvad, millised on ohud. Ühesõnaga teha korralik turu-uuring.

•• Seda loomulikult, aga kas on mingeid aspekte, mida peaksid Eesti ettevõtjad eriti arvestama, kui nad mõtlevad Pihkva oblastisse tuleku peale?

Kindlasti tuleb arvestada seda, et Venemaal on eriline kord välismaa kodanikele töölubade andmisel, mis käib Venemaa föderaalse migratsiooniteenistuse (FMS) kaudu.

Mis puudutab ettevõtete juhtkonda, siis see on suhteliselt lihtsasti lahendatav küsimus, sest selle jaoks on lihtne kvoote saada. Kui sa aga tahad, et siinses ettevõttes töötaksid spetsialistidena Eesti kodanikud, siis peaks hiljemalt pool aastat, aga veel parem, kui aasta varem, esitama taotlused tööloa kvoodi saamiseks siin Pihkva oblastis. Paljud kujutavad ette, et võib tulla, asutada siin oma firma ja asuda kohe tegutsema. Võib, aga siis peab hakkama seda distantsilt juhtima või siis vaid aeg-ajalt kohale sõites. Vähemalt esialgu, kuni pole tööluba.

Tasub arvestada, et meie kohalik seadustik näeb ette mõningaid soodustusi investoritele, kes on investeerinud vähemalt 1,5 miljonit rubla. Näiteks langeb maks maale ja varale kahelt protsendilt 0,01 protsendile ehk 200 korda. Seda selle ajani, kuni investeering on ennast ära tasunud. Tavaliselt on see neli-viis aastat. See on väga kasulik, kui ehitad mingeid suuri komplekse, ärikeskusi, terminale jne.

•• Kui kerge või raske on leida Pihkvas kvalifitseeritud tööjõudu?

Kõrge kvalifikatsiooniga tööjõuga on meil probleeme. Keskmise kvalifikatsiooniga probleeme pole. Raske on leida näiteks kõrgema järgu keevitajaid, elektrikuid, aga 3. ja 4. järgu keevitajaid lasevad välja meie oma kutsekoolid. Insenere meilt leiab, kuigi neid pole nii palju kui tahaks.

•• Kuidas praegune Pihkva oblasti juhtkond, eriti kuberner Andrei Turtšak suhtub võimalikesse investoritesse Eestist?

Praegune juhtkond on väga pragmaatiline, nad eraldavad poliitika

majandusküsimustest. Poliitika on Moskva võimu asi. Meie jääme alati naabriteks, sellepärast huvitavad meid rohkem majandusküsimused.

•• Riigikogu majanduskomisjoni juhi Urmas Klaasi jutust on mul jäänud mulje, et Eesti ettevõtjate huvi Pihkva vastu on kasvamas. On see nii?

Ma ei ütleks, et on kasvanud. Ütleme nii, et faktiline huvi ei ole kasvanud, aga kasvanud on potentsiaalne huvi. Väga palju küsimusi on, käiakse-uuritakse. Aga otsuseid, et jah, me toome siia oma firma – seda eriti pole. Ma arvan, et põhjus on siiski praegune raske majanduslik olukord. Meil on muide Urmas Klaasi ja Eesti vanemkonsuliga Pihkvas Carl-Erik Reintammega mõte korraldada septembris Pihkvas tõsine seminar teemal, kuidas Eesti ja Pihkva oblasti ettevõtted saaksid rohkem koostööd arendada. Nii umbes 50 inimest mõlemalt poolelt ning arutada, mis on peamised barjäärid, mis koostööd segavad ja millised võiksid olla perspektiivsemad suunad.

Mul tuli nüüd meelde, et turismi alal on Lõuna-Eesti ja Pihkva oblasti piiriäärsete omavalitsuste vahel huvitav koostööprojekt, mis võib aidata ka ettevõtjate koostööd. See on turismirada mööda vanu kindlusi – Vastseliina Eestis, meie Irboska ja Petseri kindlused, ja loodetavasti ka Aluksne kindlus Läti poolelt.

•• Kui nüüd võrrelda, siis kas Läti ettevõtjate huvi Pihkva vastu ja kohalolek siin on suurem kui eestlaste oma?

Jah, nende investeeringuid on rohkem ja ka ühisfirmasid on palju rohkem. Läti kapitaliga ettevõtteid on meie oblastis üle saja. Läti on viimasel ajal hakanud huvi pakkuma kui kanal sealtkaudu Poola suurele turule ja sealt edasi Saksa turule. Mulle tundub, et kuna Lätit on kriis tabanud rängemini kui Eestit, siis selle võrra otsivad nad aktiivsemalt võimalusi.

•• Ma lugesin, et Läti majandusministeerium on peagi alla kirjutamas majanduskoostöö lepingut Pihkva oblasti võimudega. Kas Eestiga on ka selline leping võimalik?

Jah, aprillis kirjutatakse selline leping Lätiga ametlikult alla. Urmas Klaasi käest ma tean, et ka Eesti poolel on mõte leping välja töötada.

Klaas on üks kokkuleppe sõlmimise initsiaatoreid. Mulle tundub, et ko-

EESTLASTE HUVIST:

Praegu on tekkinud Eesti ettevõtjates taas suurem huvi Vene turu vastu ja vastupidi.

LÄTLASTEST:

Läti investeeringuid on Pihkvas siiski rohkem ja ka ühisfirmasid on palju rohkem.

VALGEVENE

hati on eestlaste suhtumine selline, et vaatame, kuidas asjad ise arenevad, ärme kiirustame sündmustest ette, äkki tuleb iseenesest midagi välja. Aga see ei ole alati nii.

•• Peagi peaks käima minema Venemaa ja Euroopa Liidu vaheline uus programm Eesti, Läti ja Pihkva oblasti regionaalse koostöö arendamiseks. Kuidas see majanduskoostööd võib aidata?

See võib aidata väga palju, sest sellest programmist eraldatavast rahast võib 80 protsenti kulutada konkreetselt ehitamiseks, sisseseade ostmiseks, tehnoloogiatele jne.

Varasemad programmid Euroopa Liiduga lubasid „rauale” eraldada vaid 20 protsenti toetussummadest.

•• Kui palju andis selle ühisprogrammi jaoks raha Venemaa valitsus?

Pool paneb Venemaa ja pool Euroopa Liit, see teeb kummaltki ligi 40 miljonit eurot. Aprilli keskel avatakse juba esimesed projektid, mida rahastatakse selle koostööprogrammi kaudu. Tegemist on tagastamatu abiga. Ütleme, et Eesti pool on huvitatud plastist kalapaatidest või väikejahtidest, et nendega järvedel purjetada, aga meil Pihkvas on väikelaevade tehas, kus on selleks vajalik oskusteave. Nad loovad ühisfir-

ma, mille sisseseade võib kinni maksta just see Venemaa ja Euroopa Liidu programm. 80 protsenti saadavast rahast võib kulutada sisseseadele, aga ülejäänud 20 protsenti tuleb kulutada väljaõppele jne.

Ma tõin selle lihtsalt näiteks, reaalsuses sellist projekti veel pole, ma lihtsalt praegu mõtlesin selle teie jaoks välja. Paatide-jahtide tootmise asemel võib olla mida iganes, kas või rahvuslikus stiilis saunad jms.

Oluline on lihtsalt, et ühisettevõttes oleks partneriteks ühelt poolt Venemaa ja teiselt poolt Eesti või Läti firma või siis osalevad ühisfirmas kõigi kolme riigi ettevõtted. Seda viimast varianti tervitatakse kõige rohkem.

•• Mis on saanud Pihkva oblasti viimaste aastate suurimast investeerimisprojektist – tselluloositehase rajamisest Dedovitšisse, Pihkva HEJ lähedale? (Tehast plaanis hakata 2005. aastal rajama Norra kontsern Larvik Cell, kellele kuulub Kunda tselluloositehas – J. P.) See on külmutatud kriisi tõttu. See paberi- ja tselluloosikombinaat pidi hakkama tootma kartongi ja pakkimismaterjali. Mahud pidid olema väga suured. Tean, et nad plaanisid aastas läbi töötada 1,2 miljonit kuupmeetrit puitu.

•• Kui palju üldse kriis mõjutas Pihkva oblastit?

Meie olukord on suhteliselt stabiilne ja see ei ole kriitiline. Väga sügavalt meil kriisi ei tunne, sest Pihkva oblastis ei ole võimsat masinatööstuskompleksi ega ehitustööstust, mida kriis tabas kõige tugevamini.

(Pihkva oblasti eelarvest ligi pool tuleb niigi föderaaleelarvest – J. P.) Vabu töökohti on meil rohkem kui töötuid. Neil tuleb lihtsalt ümber õppida, aga mitte igaüks ei ole selleks valmis. 1

14. aprill 2010 13

Tsivilisatsioonide kokkupõrge: Ees Mikk Salu mikk.salu@epl.ee

Aserbaidžaanis ja Armeenias kaduma läinud miljonid on koolitusraha Eesti ettevõtjatele, kuid ikkagi kaotus ning eelkõige Armeeniale ja Aserbaidžaanile.

14 14. aprill 2010

Viimase aasta-poolteise jooksul on tulnud palju huvitavaid uudiseid Eesti ettevõtjate tegemistest Euroopa lõuna- ja idaossa jäävates riikides. Eesti Ekspress kirjutab, kuidas olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi abikaasale Kristjan-Thor Vähile, supermodell Carmen Kassile, väliseestlasest vanahärrale Erich Rannule ja nende kompanjonidele müüdi Aserbaidžaanis maad luksusvillade ehituseks. Nüüd on selgunud, et väidetav maatükk, kui seda üldse eksisteerib, asub vee all!

Sealsamas Aserbaidžaanis on kinni jäänud veel sajad miljonid kroonid meie suurärimeeste, näiteks Hans H. Luige ja Marcel Vichmanni raha. Täpselt ei tea keegi, kuhu raha läks. Räägiti, et osteti mingeid maid ja arendusi, aga räägitakse ka seda, et ostetud maatükid asuvad hoopiski sõjaväebaasi territooriumil. Tõde ei tea vist keegi, aga skandaal on suur ja ärimehed nii tuntud, et olukorda üritatakse klaarida kahe maa presidendi tasandil.

Mitte kaugel Aserbaidžaanist, täpsemalt Armeenias, maadleb eestlaste kadunud miljonitega investeerimispank Gild. Näiteks osteti (jälle väidetavalt!) Armeenia kullakaevanduse osakuid. Kas seda kullakaevandust üldse olemas on – taas ei ole mingit kindlust. Osa ütleb, et tegelikult osteti hoopiski uurimislube. Teised jälle lisavad, et kavalad kaukaaslased müüsid suvalist maatükki eri

TÜRKMENISTAN

VENEMAA

GRUUSIA

ASERBAIDŽAAN

Must meri Kaspia meri

ARMEENIA TÜRGI

IRAAN SÜÜRIA

IRAAK

investoritele korduvalt.

Kõigi nende näidete ühine joon ei ole mitte luhtunud äriplaanid ja majanduskriis, vaid lihtlabane petmine, tüssamine ja alttõmbamine. Asi pole mitte ainult Kaukaasias. Ettevõtjad võivad rääkida samasuguseid lugusid ka Ukrainast, kuidas seal „investeeriti” ja maksti altkäemaksu, aga asjad ikkagi ei edenenud. Siis mindi kohalikule bossile kaebama, see lubas kõik ära klaarida, aga klaarimine tähendab Ukrainas lihtsalt seda, et pead veel ja veel altkäemaksu andma. Kõik tehingud ei lähe libedalt ka Euroopa Liitu kuuluvas Bulgaarias.

Nii on kinnisvaraarendajad seal avastanud, et koos ostetud maatükkidega on kaasa tulnud ka sajad ja sajad väiketalunikest rentnikud, kellest lahtisaamine ilma määrimiseta tundub pea võimatu.

Samasugust ärikultuuri kohtab ka palju lähemal. Kui Selver lõpetas oma tegevuse Lätis, siis teatati põhjenduseks, et nad tahavad keskenduda Eesti turule. See on küll ilus suhtekorraldusjutt, kuid kurjad keeled räägivad sellest, et Selveri Läti-äri ei tahtnud edeneda seetõttu, et nad ei tahtnud või ei osanud kohalikele piisavalt altkäemaksu anda. Nii ei saanud Selver oma poodide jaoks maatükke, mida sooviti. Asjad venisid, ehitusload ei saabunud õigel ajal ja lõpuks läks kogu asi untsu.

Kes mäletab, siis varem käis hoopis teistsugune jutt. Siis räägiti, et need riigid seal lõunas ja Ida-Euroopas on täpselt samasugused nagu meie, ainult et mõni aasta oma arengus Eestist maas. Väidetavalt pidi see andma Eesti ettevõtjatele suurepärase võimaluse siin läbiproovitud ärimudelite kordamiseks Kaukaasias, Balkanil, Ukrainas. Äri-

mehed, ettevõtlusorganisatsioonid ja poliitikud tuletasid meelde ühist ajalugu ja et meie, eestlased, tunneme nende kombeid, kultuuri, saame aru nende tavadest, valdame keelt ja üleüldse annab see kõik Eesti ettevõtjatele väga suure eelise võrreldes naiivsete ja pehmete lääneeurooplastega.

Miks siis ikkagi ettevõtjad ülehindasid oma teadmisi eespool nimetatud riikidest, nende ühiskondadest ja tavadest? Nagu hea kolleeg Andres Reimer naljatamisi ütleb: üks asi on teada, et altkäemaksu tuleb anda, hoopis teine asi aga teada, kellele konkreetselt anda.

Tegelikult pole asi altkäemaksus kui sellises. Pigem on tegu sellega, et Eesti ärimehed kuuluvad sellesse läänelikku ja põhjamaisesse ärikultuuri, kus ollakse harjutud avatuse, läbipaistvuse ja madala korruptsioonitasemega. See võib tulla üllatuseks (kui lehti lugeda, jääb ju mulje, et Eesti on üks maailma kõige korruptiivsemaid riike), kuid nii see tegelikult on.

Kõige korruptiivsem piirkond Võtame näiteks regulaarsed korruptsiooniuuringud Euroopa Liidu liikmesriikides, mida korraldab Euroopa Komisjon. Viimane selline küsitlus toimus eelmise aasta septembrisoktoobris ja küsimus oli: „Kas viimase 12 kuu jooksul on keegi teilt küsinud altkäemaksu või eeldanud alt-

ti ärimeeste seiklused Kaukaasias käemaksu andmist?” Eestlasi, kes vastasid sellele küsimusele jaatavalt, oli kokku 5%. Võrdluseks: taanlasi 1%, soomlasi 3%, rootslasi 3%, sakslasi 4%. Ja veel kord võrdluseks: samale küsimusele vastas jaatavalt 17% bulgaarlasi, 17% itaallasi, 18% lätlasi ja 16% kreeklasi. Arvud ütlevad, kelle hulka Eesti kuulub.

Euroopa Liit ei tee küll uuringuid väljaspool oma piire, kuid Transparency Internationali kaudu saame võrreldavat infot ka mõne teise riigi kohta. Näiteks Armeenias vastas 43% inimestest, et on viimase aasta jooksul andnud altkäemaksu, Aserbaidžaanis oli neid 46%, Ukrainas 21% ja Venemaal 31%. Tegu on samuti 2009. aasta andmetega.

Huvitava nüansina võib märkida, et korruptsiooniuuringute järgi on Eesti elanike tegelik kokkupuude korruptsiooni ja altkäemaksu

maksmise-võtmisega üpris vähene, kuid samal ajal on ettekujutus oma riigi kõrgest korruptiivsuse tasemest üldlevinud. Ehk siis oma riigist arvatakse halvemini, kui siinne olukord tegelikult on. Ilmselt on selles osa ka meediakajastuse mõjul, korruptsioonist kirjutatakse võrreldes teiste teemadega väga palju.

Nii näitavadki arvud, et kui Eesti kuulub Euroopa vähim korruptiivsete riikide sekka, siis Kaukaasia riigid on omakorda selle edetabeli lõpus. Kui rääkida kitsamalt Euroopa Liidust, siis peetakse Bulgaariat kõige korruptiivsemaks. Muuseas, Euroopa Komisjon on selles osas Bulgaarial pidevalt silma peal hoidnud, kritiseerinud ja ähvardanud kuni sinnamaani, et osa Bulgaariale mõeldud Euroopa Liidu tõukefondide rahast on külmutatud.

Paar-kolm aastat tagasi, siis kui Eestis oli kuum teema maadevahetuse skandaalid, muretses tollane

Swedbanki juht Erkki Raasuke, et sellised nähtused söövad ühiskonnas valitsevat usaldust, kahjustavad ärikultuuri ja suurendavad tehingukulusid. Altkäemaksu andmist võibki käsitleda kui ühte lisanduvat tehingukulu, kuid selle lühiajalisest ja ühekordsest negatiivsest efektist on hoopis hullem korruptiivse ühiskonnakorralduse pikaajaline negatiivne mõju. Lühiajaliselt võib see tähenda lihtsalt x hulga raha kaotust ja seda, et iga äritehinguga kaasatakse rohkelt juriste, raamatupidajaid ja garantiikirju. Sellise käsitluse järgi erineb Armeenias ja Aserbaidžaanis äritegemine Eestist ainult selle poolest, et iga sammu juures pead kedagi määrima, et muidu on äri nagu äri ikka, lihtsalt tehingule lisanduvad 10 000, 100 000, miljon või kui tahes suured „lisakulud”.

Usalduse puudus närib majandust Majandusteadlased on palju arutlenud, miks ühed rahvad on rikkad ja teised vaesed. Seletusi on mitmesuguseid ja põhjendused segunevad omavahel. Üks koolkond, nn institutsionalistid jälgivad just selliseid asju nagu tehingukulud, korruptsioon ja sotsiaalsed normid. Nende uuringute järgi ei ole korruptiivsete riikide suurim nõrkus mitte selles, et kõik tehingud on altkäemaksu võrra kallimad, vaid selles, et suur osa tehingutest jääb korruptsiooni ja usaldamatuse tõttu üldse toimumata.

Sellesama loo esimestes lõikudes toodud näited illustreerivad sellise arengu ohtu. Lühinägelik vaatleja ütleks, et paras neile Eesti ettevõtjatele: lollid olite, et rahast ilma jäite, mõni kaval armeenlane hõõrub kusagil õnnestunud tehingu puhul käsi. Kaugema tuleviku plaanis on aga kaotajad hoopiski Armeenia ja Aserbaidžaan. Eesti ettevõtjate jaoks on tegu kaotatud koolirahaga, aga nende Kaukaasia riikide ärikultuurist sõltuvalt jääb edaspidi sinna välisinvestorite raha tulemata või tuleb vähem. See tähendab, et majandus kasvab vähem, lisaväärtust luuakse vähem, palgad kasvavad vähem ja töökohti luuakse vähem.

Arvud kinnitavad seda. Näiteks on 2008. aasta seisuga (andmed ÜRO-st) Eestisse tulnud välisinvesteeringuid 16 miljardit dollarit, Ukrainasse 46 miljardit dollarit, Armeeniasse 3,5 miljardit dollarit,

Aserbaidžaani 6,6 miljardit dollarit ja Bulgaariasse 46 miljardit dollarit.

Kui paneme siia kõrvale ka rahvaarvud, selgub lihtne tõsiasi: Eesti pole saanud välisinvesteeringuid ühe elaniku kohta mitte mõned korrad rohkem, vaid lausa mitukümmend korda rohkem kui eespool nimetatud riigid. Sellest hiiglaslikust vahest ollakse teadlik, miks muidu ütles peaprokurör Norman Aas ühes eelmisel aastal tehtud intervjuus, et majanduskuritegude uurimine on prokuratuuri prioriteediks Eesti majandusarengu pärast – tuleb tagada kapitali turvalisus. Ainult niimoodi saab majandus kasvada.

Jutt ei käi muidugi ainult välisinvesteeringutest. Tuhanded firmad sünnivad ja äri läheb käima inimeste vahel, kes üksteist isegi ei tunne.

Sellised tehingud ei ole altruism, kõik osapooled mõtlevad ikkagi omakasule, kuid neid tehakse winwin tulemuse eeldusel, eeldusel, et kokkulepped ja lepingud peavad, et tehingu osapooled võivad üksteist usaldada ja koos töötada. Paljudes riikides (näiteks Kaukaasia riikides) sünnib selliseid tehinguid harva – usaldus puudub, julgetakse ajada ainult sugulus- ja klannisidemetel põhinevat äri. Tagajärjeks, nagu öeldud, on see, et paljud perspektiivikad majandustehingud jäävad üldse sündimata, lisaväärtus loomata ja sisemajanduse kogutoodang kasvatamata. 1

14. aprill 2010 15

Kreeka määrab, kui kindla raha endale saame

Villu Zirnask villu.zirnask@epl.ee

Kreeka annab hoobi Euroopa rahaliidule, kuid ühtki muud sobivat valuutat, mille külje alla ujuda, Eestil ju peale euro võtta ei ole.

16 14. aprill 2010

Õnneks on olemas Kreeka, ütles hiljuti ühel Arengufondi seminaril esinenud iirlane, kui klõpsis seinale Iirimaa ja Kreeka intressimäärasid võrdleva graafiku. Kreeka joon võnkus samuti raskes majanduskriisis oleva Iirimaa joonest ligikaudu kahe protsendipunkti võrra kõrgemal. Kreeka on praegu Iirimaale umbes sama, mis Läti Eestile.

Hiljuti tuli teade, et Kreeka, kelle päästeplaani koostamisega Euroopa Liidu liidrid ja IMF ennast juba mitmeid nädalaid vaevanud olid, müüs finantsturul viie miljardi euro eest valitsuse seitsmeaastase tähtajaga võlakirju. Intressimääraks kujunes 6,0 protsenti – protsent või paar rohkem kui viimasel aastal pangast kodulaenu võtnud eestlastel. Võrdluseks, märtsi alguses oli Kreekal müünud kümneaastasi võlakirju tootlusega 6,3 protsenti, nõudlus olevat siis olnud natuke tugevam kui viimasel võlakirjaoksjonil.

Mõni päev enne viimast võlakirjaoksjonit, 25. märtsil toimunud EL-i liidrite tippkohtumisel oli Euroopa Liit suutnud pärast nädalaid kestnud ägedaid vaidlusi lõpuks kokku leppida ka Kreeka valitsuse abistamise plaanis – EL-i liikmete kahepoolsete laenude ja IMF-i laenude näol on Kreekal nüüd võimalus saada kuni 22 miljardit eurot laenu, kui seda vaja peaks minema.

Nagu näitas võlakirjaoksjon, Kreekal abi vaja ei läinud, vähemalt seekord mitte. Ja kui täpne olla, siis ei ole Kreeka otsest finantsabi EL-ilt ja IMF-ilt veel palunudki. Kas võib siis öelda, et Kreeka ümber on olnud palju kära eimillestki?

Finantsturgudel ja meedial on muidugi kalduvus üle reageerida, nagu me aasta-poolteise eest ka omal nahal tunda saime. Välisanalüütikute arvamusi lugedes tekkis tunne, et Eestisse (Lätist rääkimata) saabub kohe-kohe maailmalõpp.

Kõigest aastaga on aga Eestist ja teatud määral ka Lätist nüüd saanud riigid, mida Kreekale, Portugalile ja teistele hädise riigirahanduse-

Riigivõla suhe SKT-sse •• Prognoos 2010. aastaks PROTSENTIDES

Kreeka

124,9

Itaalia

116,7

Belgia

101,2

Portugal

84,6

Euroala keskmine

84,0

Iirimaa

82,9

Prantsusmaa

82,5

Suurbritannia

80,3

Ungari

79,8

EL-i keskmine

79,3

Saksamaa

76,7

Austria

73,9

Malta

70,9

Hispaania

66,3

Holland

65,6

Küpros

58,6

Poola

57,0

Läti

48,6

Soome

47,4

Rootsi

43,6

Sloveenia

42,8

Leedu

40,7

Tšehhi

40,6

Slovakkia

39,2

Taani

35,3

Rumeenia

27,2

Luksemburg

16,4

Bulgaaria

16,2

Eesti

10,9

Allikas: FT

ga maadele positiivseks eeskujuks tuuakse.

Päris nii, et Kreeka ümber tekkis palju kära eimillestki, asi siiski ei ole.

Lähema kahe kuu jooksul on Kreekal vaja refinantseerida ligikaudu 20 miljardi euro eest riigivõlga. Väga võimalik, et sellise koguse Kreeka võlakirjade järele poleks investori-

tel ilma EL-i ja IMF-i poolsete kindlate ja konkreetsete lubadusteta, et vajaduse korral Kreekat aidatakse, enam isu olnud.

Praegugi, pärast abilubaduse andmist, ei ole Kreeka olukord oluliselt kergemaks muutunud, sest meeleavaldusi põhjustanud riigieelarve kärpimise vajadusest see neid ei vabasta. Esiteks, kui Kreekal peaks EL-i laenu järele konkreetne vajadus tekkima, peavad laenu väljamaksmise heaks kiitma kõik euroala riigid. Kreeka valitsus ei saa eelarve korrastamisel seega seanahka vedada, vaid peab seda tegema nii, et Saksamaa, kus avalik arvamus on abistamise vastu, rahule jääb.

Teiseks, EL-i abilaenud antakse turuintressiga, mitte soodusintressiga, mis tähendab, et need laenud päästavad Kreeka ainult võimalikust likviidsuskriisist, mitte vajadusest riigieelarve ülejääki viia.

Lõpetamata töö Kreeka riigivõla tänavuseks tasemeks SKT suhtes prognoositakse umbes 125 protsenti. Riigivõla suurus on 1,25 korda suurem kui Kreeka majanduse aastane toodang.

Kreeka majandus kahanes möödunud aastal paari protsendi võrra, tänavu jääb reaalse majanduskasvu näitaja parimal juhul nulli kanti.

Kreeka inflatsioon oli veebruari seisuga ligi kolm protsenti aastas. See tähendab, et rahasumma, mida Kreeka riik peab igal aastal intressideks maksma, ületab rahasummat, mille võrra Kreeka SKT aastaga kasvab. Teisiti öeldes kasvab Kreeka riigivõlg praegu mäest alla veereva lumepallina ja kasvutempo muutub seda kiiremaks, mida suurem osa riigivõlast tuleb praeguse umbes kuueprotsendise intressimääraga refinantseerida.

Kreeka valitsus on püüdnud oma finantsasjades korda majja lüüa 1990. aastatel ning aastail 2004–2005, mõlemal korral jäi töö lõpetamata. Seekord on sund veelgi teravam. Danske Banki arvutuste järgi tuleb Kreeka valitsusel püksi-

rihma pingutada mitte ainult tänavu: selleks et jõuda 2020. aastaks rahaliidu stabiilsuse ja kasvu paktis lubatud riigivõla tasemeni (60% SKT-st) tuleks Kreekal kärpida riigieelarvet igal järgneval viiel aastal neli protsenti SKT-st. Õnneks ei ole Kreeka avalik arvamus selle väljavaate vastu nii teravalt meelestatud, kui jääb mulje teleuudistest protestidemonstratsioone vaadates. Ühe arvamusküsitluse järgi arvab 75% kreeklastest, et streikida ei tohiks enne, kui kriis on möödunud, ja 57% arvab, et püksirihma pingutamine on õige suund.

Kuidas Kreeka probleemid meisse puutuvad? Kui asi oleks ainult suhteliselt väikeses Kreekas, siis võiksime seda tõesti kõrvalseisja külma rahuga pealt vaadata. Kahjuks on ka paljude teiste euroala riikide eelarved kehvas seisus, stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid ei täida peaaegu keegi. Kuidas euroala riigid oma eelarvedefitsiidi ja riigivõla vähendamisega hakkama saavad, mõjutab otseselt seda, kui kindla valuuta me endale 2011. aastal saame. Õigupoolest polegi selles mõttes erilist vahet, kas saame tulevast aastast euro või jääb veel kroon – mõlemal juhul kõigutab meid kõvasti, kui Euroopa rahaliit korralikult ei toimi. Ühtki muud sobivat valuutat, mille külje alla ujuda, Eestil ju peale euro võtta ei ole. Õnneks võib Kreeka kriis rahaliidu lõppkokkuvõttes tugevamaks muuta. Varem pole mingid keelitused ega meelitused pannud rahaliidu liikmeid eelarvedistsipliini piisavalt tähtsustama. Nüüd kui Kreeka näitel on nähtud, et selline käitumine võib laenuvõtmise hinna n-ö vooruslike riikide omast paar-kolm protsendipunkti kõrgemaks tõsta ning appi pole kaasrahaliitlased soodsatel tingimustel nõus tõttama, suhtumine tõenäoliselt muutub. Seega mõjub Kreeka kriis rahaliidule kui ravi – hirmuravi. Ainus häda, et päris välistatud pole ka võimalus, et patsient jõuab enne tervenema asumist koomasse langeda.1

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Wall Streeti edukaim investeerimispank Goldman Sachs on viimastel aastatel kogunud imetlejate asemel pigem vaenlasi.

Kõige targemad ja ahnemad? Üldist suhtumist iseloomustab väga hästi ühe ajakirjaniku küsimus USA rahandusministrile Timothy Geithnerile: „Miks te toetate oma endisi kolleege Goldmanis?” Geithner nimelt on pea kogu oma elu töötanud riigiametis ega ole kunagi ühegi investeerimispanga palgal olnud. Küll aga teenis nelja aasta vältel oma leiva Goldman Sachsist Geithneri kantseleiülem Mark Patterson. Nagu ka veel terve hulk tema alluvaid.

Geithneri eelkäija Henry Paulson oli enne rahandusministriks asumist pikki aastaid Goldman Sachsi tegevjuht. Clintoni valitsuse aegne rahandusminister Robert Rubin töötas varem Goldman Sachsi juhatuse kaasesimehena. Ettevõtte kunagine kaastegevjuht Jon Corzine

istus viis aastat New Jersey osariigi kuberneri toolil. Seega saavad Goldman Sachsi juhid ülihästi läbi nii demokraatide kui ka vabariiklastega.

Ent seal on töötanud ka Euroopa Komisjoni eksjuht ja Itaalia endine peaminister Romano Prodi ning Itaalia Panga president Mario Draghi, kes kandideerib Euroopa Keskpanga presidendi kohale.

Samal ajal läheb ettevõttel endal väga hästi. Paremini kui ühelgi teisel sedavõrd suurel rahandusasutusel.

Goldman Sachs sai suurt kasumit isegi 2007. ja 2008. aastal – kaotus kinnisvaravõlakirjade turul oli küll suur, kuid sellest suurema tulu teenis ettevõte nendesamade võlakirjade nn lühikeseks müümise ehk nende väärtuse langemise peale mängimisega. Suur hulk riigi miljardeist,

mis kulus kindlustuskontserni AIG päästmiseks, jõudis lõpuks tolle võlausaldajate, sealhulgas Goldman Sachsi kontole. Tänavu on Goldman Sachsi kaela langenud süüdistused Euroopa riigivõlakirjade kriisi vallandamises. Aastail 1998–2009 aitas investeerimispank Kreeka valitsusel süstemaatiliselt maskeerida oma riigivõla tegelikku taset. Septembris oli aga Goldman Sachs üks neist, kes lõi krediidi mittetasumise vahetustehingute indeksi, mis aitas spekuleerida kõrge riskitasemega euroriigi võlakirjade vastu – nagu Kreeka, Portugal ja Hispaania. See viis aga kõrgele intressimäära, mida Kreeka valitsus peab oma võlakirjadelt maksma, nii et riik sattus pankroti äärele.

Ei ole siis ime, et Goldmani on süüdistatud lisaks veel sajas surma-

patus.

Mullu suvel põhjustas furoori popkultuuriajakirjas Rolling Stone ilmunud artikkel, milles Goldman Sachsi tituleeriti „ümber inimkonna näo mässitud suureks vampiirkalmaariks” ja toodi lennukas stiilis esile pea iga vandenõuteooria, kust panga nimi on kunagi läbi käinud. Paar kuud varem oli aga ajakirjas The Atlantic ilmunud IMF-i endise peaökono-

Eesti suurimas innovatsiooniajakirjas HEI: • Uuendused Eestis ja maailmas • Portreelood uuendusmeelsetest ettevõtetest ja inimestest • Uued trendid, tarbimisharjumuste käsitlused ja analüüs • Innovatsiooni juhtimisest ja uutest ärimudelitest • Innovatsioonipoliitikast Kuukirja annab välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames Eesti Päevaleht.

Info ja tellimine: hei@epl.ee http://hei.eas.ee 18 14. aprill 2010

Reklaami tellimine: reemet.kaldoja@epl.ee, tel 680 4628

Loe ajakirja veebis: http://hei.eas.ee

misti Simon Johnsoni sulest märksa intelligentsem kirjutis, mille läbiv joon oli Rolling Stone’i looga üpris sarnane – üheainsa investeerimispanga avalikkuse kohtu ette rebimise asemel esitas Johnson süüdistuse tervele finantsoligarhiale, nagu ta USA pangandussüsteemi mõjukamaid esindajaid nimetas.

Hiiglaslikud preemiad Rubin asus pärast rahandusministeeriumist lahkumist tööle hoopis USA tollase suurima panga Citigroupi juhatusse, kus ta teenis kaheksa aastaga 126 miljonit dollarit.

Paulsoni eelkäija John Snow töötab praegu juhatuse esimehena suures erakapitalifirmas Cerberus Capital Management, mille juhtkonda kuulub ka USA kunagine asepresident Dan Quayle.

Corzine hakkas pärast valimiskaotust juhtima investeerimisasutust MF Global.

Föderaalreservi kauaaegne juhatuse esimees Alan Greenspan nõustab nüüd maailma suurimat võlakirjafondide kontserni Pimco. Rubini kunagine asetäitja ja järeltulija rahandusministeeriumis Lawrence Summers, kes praegu juhib president Obama majandusnõunike koda, teenis kõrget palka riskimaandusfondis D.E.Shaw ja sai eri pankadelt miljoneid dollareid sündmustel peetud kõnede eest. Seda rida võiks jätkata pea lõputult. Ja loomulikult on samamoodi erasektorist avalikku liikunud terve hulk väiksemaid asjapulki, kellest nii mõnigi sai enne pangandusse minemist palju madalamat palka finantsasutuste kontrollimise eest. Johnson süüdistabki USA juhtkonda Wall Streeti vaimse vaate-

nurga teadlikus või ebateadlikus omandamises. Majandusteaduse keeles kutsutakse sellist probleemi „regulaatorite kognitiivseks vangistuseks”.

Selles tõenäoliselt iva seisnebki.

Goldman Sachs on küll igasugu tempe teinud, kuid neidsamu on teinud teisedki Wall Streeti hiiglased. Ettevõte lihtsalt on kõigist teistest edukam.

Nii teenib Goldman Sachs kasumit ka siis, kui kõigil teistel halvasti läheb. Ja maksab oma töötajatele hiiglaslikke boonuseid. Näiteks ülemöödunud aastal sai 1556 Goldman Sachsi töötajat üle miljoni dollari preemiat. Goldman Sachsi tegevjuht Lloyd Blankfein püstitas 2007. aastal Wall Streeti kõigi aegade rekordi, viies boonusena koju 68,5 miljonit dollarit. Seega on täiesti inimlik, et see tekitab teistes kadedust ja raevu. Goldman Sachsi töötajatel soovitatakse tänaval liikudes mitte näidata välja oma seotust ettevõttega – mitte kanda firmalogoga rõivaid jne. Uudisteagentuuri Bloomberg kolumnist Alice Schroeder – ise endine investeerimispankur – kirjutas mullu detsembris, et Goldman Sachsi juhtivad ja edukamad töötajad hankivat endale massiliselt relvalubasid.

Nii haigutabki Vanity Fairi kaasautori Bethany Macleani sõnul suur lõhe selle vahel, kuidas näevad ennast Goldman Sachsi inimesed ise (kõige targemad) ja teised (kõige targemad, ahnemad ja ohtlikumad). Investeerimispanga enda avalik suhtlus ei aita samuti populaarsusele kaasa. Goldman Sachsi esindajad väidavad ajakirjandusele, et nende asutus oleks püsima jäänud ka valitsuse toeta – keegi teine ei näi nii arvavat.

Blankfein pillas Sunday Timesile antud intervjuus, et tema hinnangul teevad pankurid „jumala tööd” – oma sõnul olla ta nalja teinud.

Pole siis ime, et majandusajakiri Forbes valis Blankfeini mullu aasta kõige häbematumaks tegevjuhiks.

Financial Times valis aga teise tee ja andis Blankfeinile hoopis aasta inimese tiitli. 1

Goldman Sachs •• Goldman Sachsi asutas 1869. aastal Saksamaalt pärit Marcus Goldman, 1882. aastal liitus ettevõttega tema väimees Samuel Sachs.

•• Esialgu oli tegemist üsnagi väikese ja silmapaistmatu juudi asutusega investeerimispanganduse maastikul, kus kõiki väärtuslikke korporatiivseid kliente kontrollisid kristlastest pankurid (nagu J. P. Morgan).

•• 1929. aasta krahhiga oleks Goldman Sachs peaaegu põhja läinud.

•• 1930. aastal aga sai investeerimispanga etteotsa Sidney Weinberg, kelle esimene töökoht ettevõttes 23 aastat varem oli olnud koristaja oma. Goldman Sachs võttis rohkem suuna investeerimispanganduse poole, kauplemine jäi tollal pigem kõrvaläriks. Näiteks oli ettevõte 1956. aastal Fordi esmaemissiooni juhtiv nõustaja. Investeerimispanga enda aktsiad noteeriti börsil 1999. aastal.

•• Praegu tuleb umbes kaks kolmandikku ettevõtte käibest ja kasumist väärtpaberitega kauplemisest.

Lisaks tegeleb Goldman Sachs klassikalise investeerimispanganduse, varahalduse ja väärtpaberiteenuste pakkumisega, kontserni kuulub ka erakapitali haru Goldman Sachs Capital Partners. Kokku on ettevõttes üle 31 000 töötaja.

14. aprill 2010 19

Villu Zirnask villu.zirnask@epl.ee

Tal on kõik voorused, mida ma jälestan, ja ei ühtki pahet, mida ma imetlen, olevat Winston Churchill kord mingil puhul öelnud. See lause tuleb meelde, kui lugeda, mida fondijuhid ja börsianalüütikud räägivad tänavuse aasta väljavaadetest väärtpaberiturgudel – ei ole midagi, milles saaks vähegi kindel olla.

Lõuad pidada ja edasi investeerida

Aktsiate ja pikaajaliste riigivõlakirjade aasta keskmine inflatsioonijärgne tootlus 1900-2009 AKTSIAD

RIIGIVÕLAKIRJAD -2 -1 0

Austraalia Lõuna-Aafrika Rootsi USA Uus-Meremaa Kanada 19 maa kaalutud keskmine Suurbritannia -0,3 Soome Taani Holland Šveits Norra Iirimaa Jaapan -1,2 Hispaania -0,2 Prantsusmaa Saksamaa -2 Belgia -0,1 -1,6 Itaalia

PROTSENTIDES 1 2 3

4

5

1,4 1,7

7

7,5 7,2 6,2 6,2 5,9 5,8 5,4 5,3 5,1 4,9 4,9

2,5 1,9 2 2 1,7 1,3 3 1,4 2,1 1,7

6

4,3 4,1 3,8 3,8 3,8

1,1 1,4 3,1 3 2,5 2,1

Allikad: Elroy Dimson, Paul Marsh ja Mike Staunton, Credit Suisse Global Investment Returns Sourcebook 2010

Õnneks on investeeringute puhul, mis puudutavad kõige suuremat hulka inimesi, s.o pensionifondide puhul, asjakohane rääkida ka pikast perspektiivist, mis pole kriisiaastatega märkimisväärselt muutunud. Nagu selgub London Business Schooli majandusteadlaste Elroy Dimsoni, Paul Marshi ja Mike Stauntoni igal aastal uuendatava ülevaate Global Investment Returns Yearbook 2010. aasta väljaandest, on maailma aktsiate aasta keskmiseks tootluseks perioodil 1900–2009 olnud 8,6%, inflatsioonijärgse näitajana 5,4%. Ilma möödunud aastata, mil aktsiaturud tublisti tõusid, s.o perioodil 1900– 2008, olid need näitajad vastavalt

20 14. aprill 2010

8,4% ja 5,2%. Kriisieelse perioodi ehk 1900–2007 näitajad olid 9,0% ja 5,8%.

Lähivaates ülimalt ränk kriis on seega sajandi keskmist aktsiatootlust suutnud mõjutada vaid mõne protsendikümnendiku võrra. Nende arvude põhjal võiks vahva sõdur Švejki parafraseerides hüüda: „Lõuad pidada ja edasi investeerida!” Valdavalt aktsiatesse ja hoolimata lähema aasta udustest väljavaatest.

Kui tungida sügavamale raportisse kui need paar arvu, siis asi nii ühemõtteliselt optimistlik enam ei ole. Üks põhjus on mõistagi see, et 110 aastat on isegi pensioniinvesteeringute jaoks ülipikk ajavahemik.

Investeerimistulemusi kümnendite kaupa vaadates ei ole pilt nii ilus – näiteks möödunud aastakümmet on pikaajalise investeerimise seisukohast nimetatud kaotatud aastakümneks, sest see jättis isegi kannatlikud investorid miinusesse.

Jeremy Siegel, kuulus finantsprofessor, kelle poole võib alati pöörduda, kui on vaja tsitaati pikaajalise aktsiatesse investeerimise poolt, arvab, et kaotatud aastakümnest tehakse liiga suur number. „Viimased kümme aastat on toonud meid tagasi maa peale ja nullinud 1990. aastate ülemääraselt kõrged tootlused,” märkis ta mõne aja eest oma nädalakirjas. Vähe sellest, et 1990.

aastad olid investoritele erakordselt head, ka 1980. aastad olid pakkunud väga kõrget tootlust. Kaks erakordselt head dekaadi sünnitasid „purjus pilguga optimiste, kes uskusid igavesti kestvasse 15-protsendisesse aastatootlusse ja kirjutasid raamatuid nagu „Dow 35 000””. Kaotatud aastakümme lõi eeldused normaalseteks tootlusteks ees seisval aastakümnel. „Ma ei näe põhjust, miks aktsiad ei peaks andma järgmise kümne aasta keskmiseks inflatsioonijärgseks tootluseks 6–7%,” arvab paadunud optimist.

Kui Siegel räägib eelkõige USA turust, siis Dimsoni, Marshi ja Stauntoni tööst leiab palju laiahaar-

delisema pildi. Tänavune raport katab juba 19 aktsiaturgu, võrreldes möödunud aastaga on lisandunud info Soome ja Uus-Meremaa aktsiaturu käekäigu kohta viimase 110 aasta jooksul.

Keskpärane Soome Soomes 1900. aastal börsi veel polnud, Soome väärtpaberitega sai 20. sajandi alul kaubelda börsivälisel turul ja välisbörsidel, kuni 1912. aastal avati Helsingi börs. Soome aktsiate 110 aasta keskmine inflatsioonijärgne tootlus 5,1% jääb maailma keskmisele veidi alla. Suur osa selles on asjaolul, et 1990. aastate lõpus tervelt 72% Helsingi börsi ka-

8

110 aastat investeerimistootlust •• Ajaloolises mõõtkavas alles nii hiljuti kui 1890. aastal olid USA ja Hiina majandus enam-vähem sama suurusega, mõlema osa oli u 13% maailma SKT-st. Praegu on USA osa 20% ja see väheneb tasapisi. Hiina osa on kerkinud tagasi 13% juurde ja jätkab jõudsalt kasvu. Ent aktsiaturgude suuruse järgi mõõdetuna on USA maailmas endiselt ülidomineeriv – 40% maailma aktsiaturgude koguväärtusest. Ligi veerand USA ettevõtete kasumist on teenitud välismaal. Seepärast on ebatõenäoline, et arenev maailm õitseks ilma, et USA-sse investeerijaid sellest kasu saaksid, ja vastupidi.

Maailma aktsiaturgude suhteline suurus PROTSENTIDES

1899

2009 4 3,9 3,8 3,5 1,8 1,6 1,6 8,8

Suurbritannia 30,5

USA 19,3 Prantsusmaa 14,3

Jaapan Venemaa Belgia Austria-Ungari Kanada Holland Itaalia Ülejäänud

4,7 Prantsusmaa 3,6 Kanada 3,5 Austraalia 3,3 Saksamaa 3,1 Šveits 2,1 Hispaania 1,6 Itaalia 20,5 Ülejäänud

Saksamaa 6,9

USA 41,0

Jaapan 7,9

Suurbritannia 8,7

Millist tootlust tõotavad toorained?

•• 1980. aastal, pärast aastakümmet, mida iseloomustasid naftahinna mitmekordistumine ja hirm inimkonna kasvu piiride pärast, sõlmisid rahvastikuökoloog Paul Ehrlich ja majandusteadlane Julian Simon kihlveo.

Nad leppisid kokku, et panevad arvestuslikult tuhat dollarit viide eri toorainesse – kroom, vask, nikkel, tina ja volfram. Kui toorainekorvi hind on kümne aasta pärast kõrgem, maksab Simon Ehrlichile summa, mis vastab 1980. ja 1990. aasta hindade vahele; kui toorainekorvi hind on madalam, maksab Simon Ehrlichile.

•• Kihlvedu oli märkmist väärt selle poolest, et Ehrlich oli omal ajal populaarse raamatu „Rahvastikupomm“ autor, Simon seevastu esindas tuliselt nende teadlaste seisukohta, kes arvasid, et inimkonna kasv ei too kaasa ressursinappust.

•• Ehrlich kaotas. 1990. aastal oli kõigi valitud toorainete hind madalam kui 1980. aastal. Ehrlich saatis Simonile tšeki 576,07 dollarile. Summa polnud suur, aga seda olulisem oli põhimõte.

•• Ähvardavast ressursinappusest rääkivad ökoloogid ja keskkonna-

kaitsjad olid lahingu kaotanud, turuhinna jõudu uskuvad majandusteadlased võitnud.

•• Nüüd, 20 aastat hiljem, on teema uuesti päevakorras. Viimase kümne aasta jooksul on toorainetesse investeerimisega olnud võimalik hästi teenida, sest nende hinnad on valdavalt tõusnud.

•• Nafta, metallide ja muude toorainete pikaajalisele hinnatõusule panustamine ei ole aga endiselt kindla võidu peale minek, sest naftaajastu võib lõppeda ka enne kui nafta otsa saab.

pitalisatsioonist moodustanud Nokia aktsia hind kukkus aastatuhande alguses interneti- ja tehnoloogiamulli lõhkemise käigus mitu korda ja on kehvasti esinenud ka käimasoleva majanduskriisi aegu.

Meie teise ülemerenaabri Rootsi aktsiaturg see-eest on aastasaja arvestuses esirinnas. 110 aasta keskmine tootlus on Rootsis olnud 6,2%, parem tulemus on ette näidata vaid Austraalia ja Lõuna-Aafrika turgudel.

1900. aastal Rootsi aktsiate indeksisse investeeritud kroon oleks nüüdseks kasvanud ostujõult 739 korda suuremaks summaks, Soome aktsiate indeksisse investeeritult vaid 251-kordseks. Vaadeldud 19 turust kõige halvemini esinenud turul – Itaalias – oleks aga aktsiainvesteering kasvanud kõigest üheksakordseks.

Parima paiga otsingul Pensionisäästu ajaperspektiivis, mis on 30–40 aastat, paariprotsendine tootluse erinevus vahesid nii drastiliseks ei venita kui 110 aasta puhul.

Aga märkimisväärseks venitab ikka.

Kõrgema tootluse lootusest räägitakse tihti arenevate turgude puhul. Arenevatel turgudel elab 70% maakera rahvastikust ja nad annavad 31% maailma SKT-st, nende kui grupi SKT kasv on olnud palju kiirem kui arenevatel turgudel. Arenevate maade aktsiaturgudel on olnud väga halbu ja väga häid aegu ning lugu varandusest, mille sinna investeerides teenida võib, tõuseb järjekindlalt ikka ja jälle esile.

Möödunud aastal oli arenevate turgude aktsiates võimalik teenida ülihästi, vastavalt said hoogu ka jutud muutuvast jõuvahekorrast maailmamajanduses ja muust säärasest.

Nõnda on ka Dimson, Marsh ja Staunton valinud arenevate turgude pika perspektiivi tänavuse aastaraamatu keskseks teemaks. Nagu selgub, ei anna ajalugu siin vaimustuseks väga palju alust. Möödunud dekaadil oli arenevate aktsiaturgude tootlus tõesti keskeltläbi 10% parem kui arenenud turgudel, aga pole alust arvata, et selline erinevus jääbki pikaks ajaks kestma.

Sealjuures tuleb arvestada, et see käib arenevate turgude kohta keskmiselt. Riigiti võivad tulemused olla väga erinevad – süüdlaseks sõjad, diktaatorid, korruptsioon, vildakad ideoloogiad ja muu säärane, mis ei võimalda head potentsiaali realiseerida. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis 38 riigist, kus 1900. aastal oli olemas aktsiaturg, võinuks tollal 19 kohta kasutada mõistet „arenenud turg”. 17 neist kuulub arenenud turgude hulka nüüdki, aga kaks (Argentina ja Tšiili) on kukkunud arenevate turgude klassi. Viis riiki (Soome, Jaapan, Hongkong, Portugal ja Kreeka) on kerkinud arenevate turgude hulgast arenenud turgude klassi, 14 arenevaks turuks liigitunud riiki on samas staatuses ka 110 aastat hiljem.

Võrreldes tegeliku investeerimisega on Dimsoni, Marshi ja Stauntoni uuring suur lihtsustus, sest inimlike emotsioonide, sissetulekute ja väljaminekute ajastuse ning tehingukulude tõttu ei pruugi jutuks olnud indeksite ja investorite portfellide realiseeritud tootlused ligilähedaseltki kattuda. Üks abstraktne indeks võib ju küll tõusta, aga kui paljud investorid selle indeksi koosseisu kuuluvatesse väärtpaberitesse samal ajal tegelikult on söandanud investeerida? 1

14. aprill 2010 21

Aet Süvari aet.syvari@epl.ee

Tundub, et vähemalt tippjalgpall on majanduskriisist pea täielikult puutumata jäänud.

Tänavune jalgpalli MM, esimest korda Mustal Mandril aset leidev maailma populaarseim spordipidu, just rahapuuduse all ei äga. Sponsorid pole vutiturniiri toetamisest loobunud, mängijate sissetulekuallikad pole kokku kuivanud ning õigupoolest näib maailma jalgpalliliite koondav FIFA õilmitsevat nagu ei kunagi varem.

Jalgpalli MM: korraldajad suplevad rahas, fännidel peenike pihus Saksamaa 2006. a MM arvudes •• MM-i finaalturniiri korraldamisega lõi Saksa riik 50 000 lisatöökohta.

430

mln eurot

31

2 mld eurot

300

140

mln eurot

mln eurot

Eelarve ilma rajatisteta

44 Saksa riigile 40 FIFA-le Korralduskomitee kasum

Teenistus turistide pealt

Teenistus fänniatribuutika müügist

2010. aasta MM-i auhinnaraha 18 jagunemine

24

20

AUHINNARAHA MILJONITES DOLLARITES

Zakumi on 2010. a MM-i maskott

8

9

Auhinnaraha kokku 420 mln USD Raha saavad ka klubid, kelle ridadest mängijad MM-ile sõidavad.

Märtsi alguses teatas FIFA 2009. aasta kokkuvõttes, et teenis möödunud aastal 196 miljonit dollarit kasumit – kulud küündisid 863 miljonini, tulubaas aga jäi 1,06 miljardile napilt alla. Täpselt sama palju raha – 1,06 miljardit dollarit – on nüüd ka FIFA reservides. „Ma ei ütleks, et me oleme rikkad, kuid esimest korda ajaloos on meie käive suurem kui miljard dollarit,” nentis FIFA president Sepp Blatter. Maailma rikkaimat spordialaliitu juhtiv mees võib endale lubada pisukest üleolekut kogu 22 14. aprill 2010

1

Iga finaalturnii- Alagrupifaasiga rile jõudnud riik piirduja

ülejäänud maakera pitsitavast majanduskriisist. „Meie olukord on tõeliselt hea, vaatamata sellele, et tegemist oli aastaga, kus oleks pidanud avalduma niinimetatud finantskriisi mõju.”

Jalgpalli hea rahaline seis on kahtlemata rõõmustav kõikidele vutifännidele, kes ei pea pelgama, et kitsikus sunnib alaliitu koonerdama ka selle suve oodatuima spordisündmuse korraldamisel.

Samuti võivad kergendatult hingata mängijad: MM-i auhinnaraha-

Kaheksandikfinalist

pott on eelmise turniiriga võrreldes kasvanud 60 protsendi võrra. 2006. aastal Saksamaal jagati osavõtjate koondiste vahel laiali 261 miljonit dollarit auhinnaraha. Tänavusel MM-il läheb jaotamisele aga juba 420 miljonit dollarit. Võitja kõnnib minema vähemalt 31 miljoni dollari suuruse rahasummaga ning ka meeskond, kes MM-il kõik matšid kaotab, lahkub ikkagi kaheksa miljoni dollari võrra rikkamana. FIFA katab ka koondiste kulud kuni miljoni dollari ulatuses.

Veerandfinalist

Poolfinalist

Seegi pole aga veel kõik. Sel aastal maksab FIFA esimest korda klubidele mängijate MM-ile lubamise eest valuraha. Iga MM-finaalturniiril viibiva mängija eest teenib klubi 1600 dollarit päevas – arvestusega, et raha hakkab klubi kontole tiksuma kaks nädalat enne mängija esimest mängu turniiril ning konto läheb lukku päev pärast palluri viimast matši MM-il.

Aafrika pole Saksamaa Kust see raha kõik tuleb? Sponsorid

Teine finalist

Võitja

võivad küll lahkuda vormelitiimide ja jalgrattameeskondade juurest, kuid võimalus jõuda 36 miljardi jalgpallivaatajani on neile piisavaks motivatsiooniks ka raskel ajal. MM-turniiri suurimad toetajad on alati olnud Coca-Cola, McDonald’s ja Adidas, lisaks veel kamaluga teisi. Miinusesse jäämine FIFA-t ei ähvarda.

Ega ähvarda see ka Lõuna-Aafrika Vabariiki, kes seadis MM-i esialgse eelarve koos staadionide, muude ehitiste ja transpordisüsteemi rajamise kuludega üle 2 miljardi dollari,

kuid on nüüd seda veel kasvatanudki. Riigi rahandusminister Pravin Gordhan ootab aga turniiri toel 2010. aastaks riigile 2,3-protsendilist majanduskasvu!

On see utoopiline? 2006. aasta MM-i korraldajamaa Saksamaa teenis näiteks vaid ühe kuuga turistide pealt üle 300 miljoni euro lisaraha.

Lisaks kaks miljardit eurot mitmesuguse fänniatribuutika müügist teenitud tulu, rääkimata kümnetest tuhandetest töökohtadest. Ilma infrastruktuuri ja ehitusse maetud summadeta oli korralduse eelarve 430 miljonit eurot. Kokku ulatus korralduskomitee kasum 140 miljoni euroni, kuid 40 sellest maksti FIFA-le, 44 läks riigi maksukaukasse.

Seega jäi korralduskomiteele lõpuks 56,5 miljonit puhast kasumit.

Lõuna-Aafrika pole aga Saksamaa, kuhu MM meelitas kokku 15 miljonit külastajat. Saksamaa oli rahakate Euroopa vutifännide jaoks kiviga visata, seekordne toimumispaik asetseb aga maakera teisel poolel.

Sinna lennata on kulukas ja tülikas.

Kui näibki, et jalgpalli MM-i asjaosalistest ei kannata keegi puuduse käes, siis jäetakse tähelepanu alt välja arvukas austajaskond, kellest enamikul tuleb end Lõuna-Aafrikasse kohale saamiseks ning seal ringi liikumiseks vaeseks maksta. Inglise ajakirjanikud on kokku arvutanud, et juhul kui Inglismaa peaks finaali pääsema, tuleb fännil algusest kuni lõpuni oma koondise toetamiseks välja käia 6400 naelsterlingit – see on 112 000 krooni. Isegi vaid ühe matši jälgimine võib maksma minna poole sellest summast. See on aga selline summa, et isegi vutihullud inglased on visad rahakotiraudu paotama.

Praeguse seisuga on MM-ile pileti

soetanud 68 000 inglast ning pole lootustki, et see arv võiks küündida rohkem kui saja tuhandeni nagu neli aastat tagasi Saksamaal.

Lennupilet üksi maksab vähemalt paarkümmend tuhat krooni, sellele lisanduvad veel siselennud Lõuna-Aafrikas, sest linnadevahelist rongiliiklust seal pole. Hotellihindadesse on samuti nii palju õhku sisse pumbatud, et ühe toa eest küsitakse keskmiselt 7000 krooni öö eest. Inglismaa jalgpallifänne ühendava organisatsiooni eestkõneleja Kevin Miles käis ise kohapeal oludega tutvumas ning hoidis tagasi jõudes kahe käega peast kinni. „See on puhas ahnus. Siinsed hinnad on juba saamas tõsisemaks probleemiks kui mured turvalisuse pärast,” nentis ta Briti meedia teatel.

Musta Mandri pidu Eraldi küsimus puudutab finaalturniiri pileteid, mille müük on kulgenud tavapärasest loiumalt – kui võrrelda näiteks möödunud MM-idega, mis ägasid samal ajal juba piletipuuduses. FIFA tahab esimesest Mustal Mandril korraldatud MM-ist iga hinna eest teha tõelist Aafrika turniiri ning nägi kurja vaeva töötamaks välja strateegiat, mis aitaks müüa hunniku mängupileteid LAV-is endas ning selle naaberriikides Zimbabwes, Namiibias, Botswanas ja Mosambiigis. FIFA peasekretär Jerome Valcke käis välja plaani saata naabrite juurde mobiilsed piletipunktid, mis peaks kindlustama, et asjast huvitatud aafriklased ikka kindlasti pääsme saaksid soetada.

Küsimuse, kust niigi vaesed aafriklased veel kalli pileti jaoks peaks raha võtma, on Valcke, kes juba varem on möönnud, et piletihinnad on

liiga kõrged, samuti lahendanud – paljud teise ja kolmanda hinnaklassi piletid muudetakse madalama, neljanda kategooria pääsmeteks ja müüakse lõuna-aafriklastele 18 dollari eest maha. Valcke ei pelga, et FIFA selle sammuga miinusesse peaks jääma – tema sõnul on piletimüügist saadud summa juba ületanud korralduskomitee eelarvereal selle jaoks ette nähtud 423 miljonit dollarit.

Seega, kuigi palju on räägitud, et korraldajatel on probleeme piletitest lahti saamisega, ei tule see otseselt välja eelmüügi arvudest. Küll aga on karta, et FIFA poolt esialgu välja käidud arv – pool miljonit välisturisti – jääb loodetust napimaks. MM-i turniiri 64 mänguks paisatakse kokku müüki 2,9 miljonit piletit, millest on müüdud rohkem kui kaks miljonit.

Neist 900 000 pääset on müüdud Lõuna-Aafrikas. Nüüd ongi kriitikanooli FIFA aadressil teele saadetud, spekuleerides, et nende Aafrikakampaania korraldati vaid vältimaks olukorda, et mängud toimuvad pooltühjade tribüünide ees. MM-i korralduskomitee peadirektor Danny Jordaan usub, et ülejäänud 700 000 pääset suudetakse siiski väliskülalistele maha müüa – 15. aprillil paisatakse ülejäänud pääsmed müüki, neist osa on reisikorraldajad juba broneerinud. „Muidugi on maailma majanduskriis jätnud oma jälje ka sellele, kui palju külastajaid võime me tänavu turniirile oodata,” nentis Jordaan väljaandele World Football Insider. „Me ei näe tohutut fännide sissevoolu – eriti just turniiri alguses –, kuid siia peaks tulema siiski märkimisväärne arv suurriikide koondiste toetajaid.”

Ka Valcke on asunud endale tuhka pähe raputama – kui kaheksast pi-

letist iga seitsmes ostetakse Aafrikas, siis on küll kindlasti tegemist tõelise Musta Mandri vutipeoga, kuid muu maailm kipub selles vaid kaugeks pealtvaatajaks jääma. Valcke on lubanud, et 2014. aasta MM-iks Brasiilias mõeldakse piletimüügiks välja midagi sootuks uut – nagu näiteks müügiagentuurid üle maailma.

Praegu on FIFA müügi ja majutuse teemad andnud monopoolselt vaid ühe agentuuri, Matchi kätte ning just seetõttu on vutiliitu tabanud ka kriitika ülespuhutud hindade pärast.

Riik pigistab kõvasti Kõvasti on eelarveid pidanud koomale tõmbama ka meediaesindajad – näiteks BBC saadab Lõuna-Aafrikasse 15 protsenti vähem töötajaid, kui neil oli Saksamaal. Sellegipoolest sõidab BBC ridadest MM-ile 295 inimest, kelle jaoks ehitatakse Kaplinna lausa oma stuudio. BBC konkurent ITV paneb aga välja poole väiksema esinduse ja ajab läbi stuudioruumidega rahvusvahelises meediakeskuses Johannesburgis.

Korraldajad pole turniiri pealt aga kokku hoidnud. Üksnes turniiri avamängu ja finaalmatši staadioni, hiigelsuure Soccer Cityks nimetatud areeni ümberehitus Johannesburgis on eelarvest 133 miljoni dollariga üle läinud. Staadioni algne maksumus pidi olema 295 miljonit dollarit, kuid Johannesburgi linnavalitsuse teatel tõusid ehitamise ajal väidetavalt drastiliselt ehitusmaterjalide hinnad – see andiski tubli hinnalisa staadionile, mis oma 94 700 istekohaga on maailma suuruselt 11. spordiareen.

FIFA peasekretär Valcke on Soccer Cityt juba kiitnud kui maailmaklassiga väljakut, millesarnast maail-

mas naljalt ei leiagi. Iseasi muidugi, kas Lõuna-Aafrikas sellisele moodsale hiiglasele ka pärast turniiri lõppu suurt kasutust leidub.

Sellal kui FIFA turniiri pealt korralikku teenistust ootab ning kohalikud kõiki nippe appi võttes ka ise võimalikult jõudsalt kasu loodavad teenida, ei istu iga hinna eest rohkem kui kaheprotsendilist majanduskasvu välja pigistada lootev Lõuna-Aafrika valitsus samuti käed rüpes. Riik on muu hulgas näiteks välja töötanud spetsiaalse uue alkoholimüügi litsentsi restoranidele ja pubidele, kus kavatsetakse ekraanidel MM-i mänge näidata – 50 000 randi (u 6700 dollari) suurune maks puudutab seega kõiki alkoholimüügi luba omavaid lõbustusasutusi, mis kavatsevad MM-i ajal mänge näidata. Kuigi riik teeniks selle pealt ilmselt kopsaka summa, jätab see kuivale väiksemad baarid, kes ei saa endale ligi 7000 dollari suurust väljaminekut lihtsalt lubada. „Me ei teeni sellist raha ühe kuuga!” kurtis kohaliku spordibaari omanik Karabo Motsamai Pretoria päevalehele. „Mul on väike baar township’is (vaeses linnajaos – toim), turistid isegi ei satu siia. Ilmselt tuleb mul uksed lihtsalt MM-i ajaks kinni panna.”

Kuid keda huvitavad township’id, kui mängus on palju rohkem kui lihtsalt üks jalgpallivõistlus? Kui LõunaAafrikal õnnestub end turniiri ajal välisinvestoritele heast küljest näidata – moodsa ja areneva maana, kuhu tasub oma raha tuua –, siis on riigile siit loota palju suuremat kasu kui vaid paar protsenti 2010. aasta majanduskasvus. Ja kui see seekord ei peaks õnnestuma, on lõuna-aafriklaste peas küpsemas juba uus plaan: 2020. aasta suveolümpia toomine Mustale Mandrile. 1

Kõigile avatud! pood.epl.ee Makita HR2470FT puurvasar SDS+ • võimsus 780 W • puuritava ava suurus: betoon 24 mm, teras 13 mm, puit 32 mm • löögijõud 2,7 J • löögisagedus kuni 4500 lööki minutis is • kuni 1100 pööret minutis • LED-töökoha valgusti algusti • pikkus kus 394 mm • kaal 2,8 kg • toitejuhe 2,5 m

Müügil ügil üle 100 erineva sülearvuti!

• Delll • Hewlett-Packard wlett-Packard • Lenovo novo • Acer er • Fujitsu-Siemens itsu-Siemens t

Salvestav SD-digiboks R101 DVB-T FTA

2995.-

• kaardipesata digiboks standardresolutsioonis olutsioonis signaali vastuvõtuks • võimalik salvestada USB-mälupulgale ale (USB-mälupulk ei kuulu komplekti) • SCART-väljund • CVBS-komposiitvideo väljund • audioväljund • digitaalne koaksiaalheliväljund • USB-sisend • eestikeelne menüü

3995.Kingituseks puuride ja meislite komplekt!

Printerid, skannerid, kontorikombainid, kulumaterjalid – saadaval üle 1000 toote!

890.990.-

Saadaval üle 100 monitorimudeli!

• Dell • HP • Lenovo • Acer • LG Electronics • Nec • Samsung • Viewsonic

Hinnad alates

HP sülearvutid alates

1768.-

5823.üle 11 500 toote

14. aprill 2010 23