Ajakiri Maaülikool detsember 2018

Page 1

EESTI MAAÜLIKOOLI AJAKIRI DETSEMBER 2018 NR 12

Milline muld on sinu aias? SQAPP aitab! Aasta õppejõud: õhkkond peab olema julgustav

170 aastat veterinaarharidust

Teadlastest paar arendab nanotehnoloogiat


FOTO: OVE MAIDLA

TOIMETUS PEALKIRI

TEEME KUTSEKOOLIDEGA ROHKEM KOOSTÖÖD ENDLA REINTAM, ÕPPEPROREKTOR

M

öödunud kuu lõpus, 29. novembril allkirjastas Eesti Maaülikool raamlepingud koostööks nelja kutseõppeasutusega: Järvamaa Kutsehariduskeskuse, Luua Metsanduskooli, Räpina Aianduskooli ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooliga. Võib ju küsida: miks? Vastuseid on rohkem kui üks. Leping sätestab koostöö õppetegevuses, taristu kasutamises, täienduskoolitustes ja karjäärinõustamises. Peamine eesmärk on soodustada väga heal tasemel õppetööd, pakkudes paremaid praktilise õppe võimalusi maaülikooli üliõpilastele, samas mitmekesistada kutseõppeasutuste õpet teadusliku suunaga. Meie tudengite jaoks tähendab leping eelkõige seda, et nad saavad Luual õppida harvesteri juhti-

mist, Säreveres ja Olustveres katsetada moodsaid põllutöömasinaid, Räpinas teha suures kasvuhoones aianduskatseid ja palju muud. Kutsekoolide õpilased on aga teretulnud meie õppehoonetes ja laborites. Kavas on vastastikused tundide külastused ja ekskursioonid. Meie ülikooli põhivaldkondade populariseerimine ning järelkasv on meie kõigi ühine väljakutse. Seetõttu tuleb soodustada erialaselt tugeva põhja saanud noorte jõudmist ülikooli. Vastavalt kokkuleppele pääsevad kutsekoolis suurepäraseid õpitulemusi näidanud parimad noored nüüd maaülikooli osadele erialadele õppima soodustingimustel. Et kutsehariduse valimine avab uusi uksi, mitte ei sulge neid, on ka noorte jaoks oluline sõnum.

Eesti Maaülikooli ajakiri Ilmub kord kvartalis; aadress Fr. R. Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu; telefon 731 3044; tiraaž 700; trükk Ecoprint AS; koduleht www.emu.ee; Facebook www.facebook.com/maaylikool; Instagram maaylikool Vastutav väljaandja Risto Mets, risto.mets@emu.ee; toimetaja Mari-Liis Koemets, mari-liis.koemets@emu.ee; keeletoimetaja Eve-Liis Abroi; küljendaja Kristin Hansen. Ajakirjas ilmunud artiklid ja fotod on autoriõigustega kaitstud. Toimetusel on õigus lugusid toimetada ja lühendada. ­Kaanefoto Mari-Liis Koemets

2

Järgmine ajakirja number ilmub 2019 kevadel.


SISUKORD

SISUKORD

4

UUDISED Maaülikool sõlmis kutseõppeasutustega koostööleppe

5

UUDISED Professor Ülo Niinemetsale anti kõrge akadeemiline tiitel

6

UUDISED Tehnikainstituut käivitas biokütuste labori

7

UUDISED Uus kõrgkooliõpik koondab veiste sigimisega seotud teadmised ja tehnoloogiad

9 10 12

ÜLIKOOL Maaülikool tunnustas parimaid

ÜLIKOOL Audoktoriks promoveeriti Poul Hyttel

INIMENE Aasta õppejõud Erge Ideon astub tudengitega dialoogi

30 31

TEADUS Väljendusvõime väärtus

TEADUS Nanotehnoloogia avab võimalusi nii veepuhastuseks kui vähiraviks

34

TERVIS Mis on tegelikult salakaval burnout ehk läbipõlemissündroom?

37

SPORT Korvpallitiimi ergutavad säravad tantsutüdrukud

38

TEATED Kaitstud doktoritööd

6

18 20

12

21

21

SELTS Jõulupuud kodu otsivatele loomadele SELTS Millega panustad sina keskkonna paremasse tulevikku?

AJALUGU Veterinaarharidus on 170 aasta vältel näinud väga erinevaid aegu

26

AJALUGU Jaan Tõnissoni oli valgustaja põllumajanduses

28

TEADUS SQAPP jagab olulisi mullaandmeid praktikutega

31 3


UUDISED

MAAÜLIKOOL SÕLMIS KUTSEÕPPEASUTUSTEGA KOOSTÖÖLEPPE esti Maaülikool tunnustas tänuüritusel silmapaistvaid praktika- ja koostööpartnereid. Lisaks allkirjastati kokkusaamisel raamlepingud koostööks nelja kutseõppeasutusega, et soodustada väga heal tasemel õppetööd. Koostöömemorandum sätestab maaülikooli ja kutseõppeasutuste – Järvamaa Kutsehariduskeskuse, Luua Metsanduskooli, Räpina Aianduskooli ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli – koostöö üldised alused. „Edaspidi võimaldame kasutada ülikooli õppe-, teadusja praktikabaase, et mitmekesistada kutseõppeasutuste õpet teadusliku suunaga. Seevastu rikastavad nemad oma õppe- ja praktikabaasidega maaülikooli praktilist suunda,“ sõnas maaülikooli õppeprorektor Endla Reintam. Veel näeb raamleping ette ülikooli sisseastumistingimuste muutmist, et soodustada kutse-

koolide lõpetajate ligipääsu kõrgharidusele. Reintami sõnul annab see noortele inimestele sõnumi, et kutseharidus ei ole tupiktee ja ka kutsehariduse valinud noorel on võimalik jätkata õpinguid ülikoolis. Tänuüritusel andsid omapool-

sed õpirahad laureaatidele üle Riigimetsa Majandamise Keskus, Balti Veski, Baltic Agro ja maaülikooli vilistlaskogu. Lisaks andis Tartu abilinnapea Madis Lepajõe üle Raefondi stipendiumid. Parimaid sportlasi pärgas maaülikooli spordiklubi.

FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

E

MAAÜLIKOOL LIITUS „KUST SA TEAD?“ ALGATUSEGA

P

äevast päeva ja iseäranis enne valimisi jõuab eetrisse väiteid, mille tõepärasuses on põhjust kahelda. Kas tõesti? Kas on ikka nii? Mina mäletan seda kõike teistmoodi... Kui kahtled, küsi väitjalt allika kohta. Küsi: „Kust sa tead?“ Soovides muuta valimiste eel poliitilisi debatte kvaliteetsemaks ja faktipõhisemaks, kutsus Eesti Teadusagentuur ellu algatuse „Kust sa tead?“. Algatuse eesmärk on panna tähele eet-

4

risse paisatud väärväiteid, neile reageerida ning vajadusel oma teadmiste piires ümber lükata. Teadusagentuur ootab ka Eesti ülikoolidelt panust selles algatuses kaasa lüüa ja maaülikool on andnud selleks oma nõusoleku. Arusaadavalt ei suuda keegi võidelda sotsiaalmeedias vohava väärinfo ja libateadustega, kuid suuremaid ja mõjukamaid meediakanaleid tasuks siiski silmas pidada. Jälgida neis maaülikooli vastutusvaldkondi puudutavaid

diskussioone ja arvamusavaldusi ning vajadusel kutsuda kanalit üles info korrigeerimisele. Ja kui endal pole sellega jaksu tegeleda, võib pöörduda turundus- ja kommunikatsiooniosakonna poole, et saaksime koostöös teadusagentuuriga püüelda teadmispõhise ühiskonna poole. Algatuse tegevustega saab tutvuda: www.kustsatead.ee ja https://www.facebook.com/ kustsatead lehekülgedel.


PROFESSOR ÜLO NIINEMETSALE ANTI KÕRGE AKADEEMILINE TIITEL

N

ovembris tunnustati maaülikooli professori Ülo Niinemetsa tööd teadlasena välisülikooli kõrgeima tunnustusega. Akadeemikule anti Rumeenia ülikooli Aurel Vlaicu University of Arad audoktori tiitel (Doctor Honoris Causa).

Professor Niinemetsa sõnul on koostöö Rumeenia ülikooliga kestnud pikka aega. „Oleme ühiselt avaldanud ligi viiskümmend artiklit. Eelkõige professor Lucian Copoloviciga, kes oli maaülikoolis omal ajal ka järeldoktor ning vanemteadur,“ rääkis ta.

Kindlasti jätkub ühistegevus kahe ülikooli vahel ka tulevikus. Nüüdsest keskendutakse enam meditsiiniliselt ja põllumajanduslikult olulise taime sekundaarse ainevahetuse uurimisele, lõpetas Niinemets.

AASTA MULD 2019 ON MADALSOOMULD

T

änavusel mullapäeval kuulutati 2019. aasta mullaks märg ja õrn madalsoomuld. „Madalsoomullad on välja kujunenud põhjaveetoitelistel liigniisketel madalamatel aladel, kus turbakihi tüsedus ületab 30 sentimeetrit,“ rääkis Eesti Maaülikooli mullateaduse professor ja õppetooli juht Alar Astover. Tüüpilised madalsoomullad moodustavad ligi 14% meie muldkattest ning neid võib leida peaaegu kõigist Eesti piirkondadest. Enamasti koosnevad madalsoomullad hästi lagunenud toitainerikkast musta värvi turbast.

„Püsivalt märgade muldadega looduslikel lagesoodel esineb mitmesuguseid tarnaliike,“ kirjeldas Astover. Kuivendatuna on neil suure saagikusega kõrrelisterohked rohumaad. Metsasoode taimkate sõltub aga põhjavee lubjasusest. Selles puurindes on harilikult sanglepp, sookask ning pärast kuivendust ka kuusk. Madalsood on üks Eesti muldkatte suurimaid orgaanilise süsiniku varamuid. Viimase sajandi jooksul on palju madalsoomuldi metsa- ja põllumajandusliku kasutuse otstarbel kuivendatud. Et kuivendamine ja

mullaharimine põhjustavad turba kiire lagunemise, kaasneb sellega ka suures koguses CO2 lendumine atmosfääri ning mulla kahjustumine. Seetõttu loetakse neid õrnaks.

M

aaülikooli tehnikainstituut kohandas oma õppehoones kõrgtehnoloogiliseks laboriks ruumi, kus uuritakse kõiki vedelaid ja gaasilisi biokütuseid. Biomajandus on maaülikooli vastutusvaldkond ning biokütused on oluline osa kogu biomajanduse ahelast, selgitas tehnikainstituudi direktor Margus Arak. Labori tähtsaim seade on kõrgsurve-vedelikkromatograaf,

mis avardab oluliselt biokütuste analüüsimise võimalusi, kinnitas biomajandustehnoloogiate õppetooli professor Timo Kikas. Uurida saab kõike biokütustega seonduvat, näiteks millist tüüpi ja kui palju struktuurseid suhkruid on mingis biomassis ehk mil määral hemitselluloosi sisaldab antud biomass. Samuti saab uurida, milliseid kasulikke või kahjulikke kõrvalprodukte tekib

FOTO: ERAKOGU

TEHNIKAINSTITUUT KÄIVITAS BIOKÜTUSTE LABORI

5


teadustöö jaoks seni sisse osta või teha kaugemal asuvates laborites, saab Kikase sõnul nüüd teha tehnikamajas kohapeal. Tingimused

on analüütiliseks tööks väga puhtad ning võimaldavad teha täpseid mõõtmisi.

FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

kütuse tootmisel ning kas selliseid kõrvalprodukte on võimalik eraldada ja väärindada. Paljud tööd, mis tuli ülikoolil

TOIDUHÜGIEENI JA RAHVATERVISE ÕPPETOOLI TÖÖTAJAID AUHINNATI TEADUSKONGRESSIL

T

oiduhügieeni ja rahvatervise õppetooli teadlased on viimase poolaasta jooksul osalenud mitmetel rahvusvahelistel teadusfoorumitel ning leidnud seal ka tunnustust. Nende tutvustatud teemad on otseselt seotud toidu ohutuse ja kvaliteediga ning uuringute üks praktiline eesmärk on sünteetiliste toidu lisaainete asendamine taimse materjaliga. Sügisel toimunud ülemaailmsel polüfenoolide kongressil „12th World Congress on Polyphenols Applications: Bonn Polyphenols 2018” sai õppetooli stendiettekanne ainukese (pea)preemia kõigi 98 ettekande seast. Postri

6

„Antimicrobial and antioxidative effects of rhubarb, tomato and berry powders in raw and cooked pork“ esimene autor on Dea Anton ning kaasautoriteks Piret Raudsepp, Kadrin Meremäe, Tõnu Püssa ja Mati Roasto. Ettekandes uuriti pealkirjas nimetatud taimede võimet aeglustada bakterite kasvu, samuti rasvhapete rääsumist lihatoodetes mitmel erineval meetodil. Viimase poole aasta jooksul on õppetooli töötajad oma teadustöö tulemusi tutvustanud teistelgi foorumitel. Näiteks Piret Raudsepp ja Dea Anton, kes osalesid stendiettekannetega suve

alguses Madridis konverentsil „Euroindoamerican Natural Products Meeting (EIAMNP)” ning Tõnu Püssa, kes osales augusti keskpaigas Melbourne’is toimunud rahvusvahelisel lihakongressil. Lisaks on avaldamisel mitmed Web of Science teadusartiklid, nende uuringutega ka jätkatakse. Näiteks uurib doktorant Julia Koskar oma doktoritöös toidutaimede ekstraktide antibakteriaalse toime intensiivsust ja seonduvaid mehhanisme. Peatselt on oodata ka Piret Raudsepa ja Dea Antoni doktoritööde valmimist. Õppetooli viimaste aastate


teadusuuringud on põhiliselt olnud rahastatud programmi EU ERA-Net SUSFOOD projektist „Sustainable plant ingredients for healthier meat products – proof of concepts“ ja kaheaastasest EMÜ baasfinantseerimise projektist

„Toidutaimede metaboloomika – sekundaarsete metaboliitide antioksüdantse ja antibakteriaalse toime intensiivsus ja mehhanismid“. Jätkuvate uuringute eesmärk on saada üha täpsemaid teadmisi

taimsete lisaainete kompleksidest ning kasulike toimete mehhanismidest, mille alusel kavandada loomsete toitude väärindamist taimsete lisanditega nende tervislikkuse suurendamiseks ja säilitusaegade pikendamiseks.

UUS KÕRGKOOLIÕPIK KOONDAB VEISTE SIGIMISEGA SEOTUD TEADMISED JA TEHNOLOOGIAD eiste sigimisprobleemid mõjutavad oluliselt veisekasvatuse kasumlikkust. Selleks, et mõista sigimisega seotud probleemide olemust, ennetada nende teket või neid ravida, valmis maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis kõrgkooliõpik „Veise sigimine“. Õpik koondab üheks tervikuks teadmised suguorganite ehitusest ja talitlusest, tiinusest, sünnitusest, poegimisjärgsetest haigustest

ning söötmise ja sigimise vahelistest seostest. Esmakordselt käsitletakse õpikus ka kaasaegset sigimise biotehnoloogiat, sh sperma kogumist ja säilitamist, inna ja ovulatsiooni sünkroniseerimise meetodeid, embrüotehnoloogiaid ja transgeenset tehnoloogiat. Kõrgkooliõpiku autorid on oma valdkonna tunnustatud asjatundjad – maaülikooli õppejõud ja teadlased Enn Ernits, Triin Hallap, Mihkel Jalakas, Ants

Kavak, Kalle Kask, Jevgeni Kurõkin, Sulev Kõks, Olav Kärt, Elina Mark, Esta Nahkur, Monika Nõmm, Peeter Padrik ja Ülle Jaakma. Õpik on eeskätt mõeldud veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse erialade üliõpilastele ning käsiraamatuna loomakasvatajatele, loomaarstidele ja seemendustehnikutele. Õpik on kättesaadav nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal.

FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

V

7


TIINA NÕGES PÄLVIS AASTA AKADEEMILISE NAISTEADLASE AUNIMETUSE

J

uba kolmandat aastat valis Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing eelnenud aasta edukaima naisteadlase. Tänavu tunnustati akadeemilise naisteadlase tiitliga maaülikooli hüdrobioloogia professorit Tiina Nõgest. Tiina Nõges on tuntud teadlane nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ta juhendab arvukaid projekte, olles rahvusvahelise tasemega ekspert, kes osaleb teaduslikes otsustuskogudes, on kirjutanud üle 200 teadusartikli ning tema töid on tsiteeritud rohkem kui 3000 kor-

ral. Nõgese juhendamisel on kaitstud kuus teadusmagistri ja üheksa filosoofiadoktori kraadi. Teda on tunnustatud kahel korral Eesti teaduspreemiaga bio-geoteaduste alal ning kahel korral Raefondi preemiaga. Tiina Nõges on pälvinud 2017. aastal Eesti Maaülikooli teenetemedali. Aasta akadeemilise naisteadlase aunimetuse eesmärk on väärtustada naisteadlaste teadustegevust ja sellega seotud ühiskondlikku aktiivsust ning suurendada naisteadlaste panust ühiskonnas.

EMÜ ÕPPEJÕUD JÕUDSID „AASTA ÕPPEJÕUD 2018“ KONKURSIL FINAALI

O

ktoobri keskpaigas leidis aset haridus- ja teadusministeeriumi aasta õpetaja gala „Eestimaa õpib ja tänab“. Hea meel on tõdeda, et kategoorias „Aasta õppejõud“ jõudsid kümne finalisti hulka ka maaülikooli toiduhügieeni ja rahvatervise õppetooli dotsent Kadrin Meremäe ja geomaatika õppetooli lektor Ene Ilves. Mõlemat tunnustati galal tänukirjaga hoole, pühendumuse ja suurepärase töö eest. Kadrin Meremäe ja Ene Ilves tunnevad suurt heameelt neile

osutatud au ja tunnustuse eest. Eelkõige tänavad õppejõud aga kursustel osalenud ja osalevaid tudengeid ning toetavaid kolleege, kelle osa kvaliteetsete e-kursuste väljatöötamisel ja läbiviimisel on olnud märkimisväärse tähtsusega. „Need on õppejõud, kes naudivad tudengite õpetamist ja kaasaegsete õpetamismeetodite rakendamist, täiendavad end regulaarselt ning tõstavad õpetamiskvaliteeti. Ja seda mitte ainult tunnustuse saamise eesmärgil.

MAAÜLIKOOLI TÖÖTAJAD PÄLVISID MAAELUMINISTEERIUMI TUNNUSTUSE ovembri alguses andis maaeluminister Tarmo Tamm silmapaistvatele põllumajanduse ja maaelu edendajatele üle ministeeriumi teenetemärgi. Hõbedase teenetemärgiga, mis antakse eduka tegutsemise eest põllumajanduse, toidutööstuse, maaelu või maaettevõtluse edendamisel, tunnustati seitset Eesti Maaülikooli ülikoolipere liiget: rektor Mait Klaassen, teadusprorektor ja professor Ülle Jaakma, metsandus- ja maaehitusinstituudi direktor ja lektor Toomas Timmusk, põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mullateaduse õppetooli juht ja professor Alar Astover, Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur AstaVirve Libek, majandus- ja sotsiaalinstituudi lektor Mare Rebane, veterinaarmeditsiini- ja loomakasvatuse instituudi lektor Riina Soidla.

N

TIPPKESKUSE ECOLCHANGE TEGIJAD ON MAAILMA MÕJUKAIMATE SEAS

T

änavu teabe-ettevõtte Clarivate Analytics koostatud maailma kõige mõjukamate loodus- ja sotsiaalteadlaste edetabelisse jõudis neliteist Eesti teadlast. Teiste hulgas on esin-

8

datud ka teaduse tippkeskuse EcolChange tipptegijad: tippkeskuse juht ja professor Ülo Niinemets ning TÜ teadustöötajad Kessy Abarenkov, Mohammad Bahram, Mari Moora, Meelis

Pärtel, Leho Tedersoo ja Martin Zobel. EcolChange’i eesmärk on töötada välja globaalsed ja lokaalsed stsenaariumid maismaa ökosüsteemides aset leidvate globaalmuutuste kohta.


ÜLIKOOL

MAAÜLIKOOL TUNNUSTAS PARIMAID TEENETEMÄRGID Eesti Maaülikooli teenetemärgi laureaatideks tunnistati juhtivteadur Peeter Nõges, vanemteadur Eve Veromann ja emeriitdotsent Enn Ernits. AASTA ÕPPEJÕUD Matemaatika ja füüsika osakonna dotsent Erge Ideon. AASTA TÄIENDUSKOOLITAJA Toiduhügieeni ja rahvatervise õppetooli lektor Katrin Laikoja.

FOTOD: ALDO LUUD

Novembrikuus toimunud akadeemilisel aktusel promoveeriti audoktor ja 12 uut doktorit, kuulutati välja ülikooli teenetemärgi laureaadid, aasta õppejõud ja täienduskoolitaja, aasta tegu, aasta vilistlane ja vilistlaskogu auliige ning anti üle teaduse populariseerimise, rakendusteaduse ja parima innovaatilise idee auhinnad.

Fotol Peeter Nõges ja Mait Klaassen

AASTA TEGU Toidumajas valmis laborikompleks, mille alla kuuluvad lihatehnoloogia labor, mikromeierei, pagari- ja kondiitritoodete tehnoloogia laborid ning teadusuuringute laborid. AASTA VILISTLANE Vahur Tõnissoo. TEADUSE POPULARISEERIMISE AUHIND Teaduse populariseerimise auhinna konkursi võitjaks tunnistati nooremteadur ja doktorant Elina Mark IVF embrüote tootmistehnoloogia tulemuste ja võimaluste tutvustamine laiemale avalikkusele“ tegevuse eest. RAKENDUSTEADUSE AUHIND Rakendusteaduse auhinna konkursi võitjaks tunnistati nooremteadur Priit Bernotas „Uudse angerjamõrrasüsteemi katsetamine Võrtsjärvel“ projekti eest.

Fotol Ivi Jõudu ja Mait Klaassen

Fotol Vahur Tõnissoo

9


ÜLIKOOL

Akadeemilisel aktusel andis rektor Mait Klaassen audoktorile üle autasud suurepärase koostöö eest.

AUDOKTORIKS PROMOVEERITI POUL HYTTEL MARI-LIIS KOEMETS

Tänavu audoktoriks promoveeritud Taani professor Poul Hyttel on Eestiga seotud olnud alates 90ndatest aastatest, kui tehti esimest korda koostööd veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudiga. Nende aastate jooksul on saanud Eestist Hyttelile kui teine kodu, kuhu tulemist ta alati rõõmuga ootab.

K

uigi Hytteli sõnul on Eestis märkimisväärselt kaunis loodus, ei suuda professor mööda vaadata siinsetest inimestest. „Eestlastel ja taanlastel on mitmeid ühiseid jooni, näiteks oleme oma töös pühendunud ja professionaalsed, kuid suudame suhtuda sellesse ka teatava huumoriga. Huumor on meil muide väga sarnane. Seetõttu on alati rõõm üksteise seltsis aega veeta,“ kirjeldas Hyttel. Viimase viie aasta jooksul on maaülikooli teadlased ning Hyttel osale-

10

nud ühises Euroopa Liidu projektis. „See on olnud hea võimalus töötada koos eesrindlike teadlastega Eestist ning näha, kuidas asjad on võrreldes 90ndate aastate algusega arenenud. Mitmed laborid on siin palju paremal tasemel kui meil Kopenhaagenis,” kiitis Hyttel. Ühine projekt on professori sõnul hea alus ka edaspidiseks koostööks. „Teadus peab käima käsikäes heade suhete ja usaldusega, vastasel juhul koostöö ei toimi. Sellise suhte saavutamine on raske, mistõttu tuleb seda eriliselt hinnata.“


FOTOD: ALDO LUUD

Audoktori tiitel tuli Hytteli jaoks meeldiva üllatusena. „Olen alati teinud nii palju kui suudan ning püüdnud töösse kaasata nii palju inimesi kui võimalik,“ rääkis ta. Hea koostöö on toonud professorile palju suuri õnnestumisi. „Kindlasti on tunnustuseks põhjust. Aga mitte ainult minu, vaid selle tunnustamiseks, mis me oleme koos saavutanud. Kuid loomulikult on uhke tunne olla see, kes suurepärase koostöö eest esile tõstetakse,“ tänas Hyttel. Töö projektidega on aga tänavuse audoktori jaoks vaid üks töö paljudest. Hyttel on rohkem kui 270 eelretsenseeritud teadusartikli autor, viljakas teaduse populariseerija ning andekas illustraator, kelle jooniseid võib leida tema kirjutatud raamatutes, õpikutes ja teadustekstides. Hytteli põhijuhendamisel on kaitstud 25 doktorikraadi. Lisaks intensiivsele teadustööle ja doktorantide juhendamisele loeb ta regulaarselt ka loomade

sigimise, anatoomia, histoloogia, tsütoloogia ning embrüoloogia loenguid ja juhendab veterinaarmeditsiini üliõpilaste praktikume. „Eks mu töö ole ka aastate jooksul muutunud, periooditi olen olnud aktiivsem laboratooriumites, uurides rakkude

les Darwini elulooraamat. Ka tema oli noores eas huvitatud nii teadusest kui ka kunstist, muusikast ja kirjandusest – üks Darwini lemmikuid oli Shakespeare. Mingist hetkest pühendus ta aga täielikult teadusele. Vanas eas biograafiat kirjuta-

TEADUS PEAB KÄIMA KÄSIKÄES HEADE SUHETE JA USALDUSEGA.

sisemust. Siis jälle rohkem strateegiliselt kaasatud teadusuuringute rahastamise teemadesse,“ rääkis Hyttel oma tööst. Praegu on professor Hytteli uurimistöö keskmes pluripotentsete tüvirakkude, varase embrüonaalse arengu ja embrüotehnoloogiaga seotud küsimused. Lisaks eesrindlikule teadustööle püüab professor leida aega ka oma lemmikhobile – kunstile. „Kunstist rääkides tuleb mulle alati meelde Char-

des kirjeldas ta, kuidas pühendumine teadusele oli mingil kombel tema aju moonutanud. Ta püüdis küll uuesti kunstide juurde tagasi minna, kuid need ei tähendanud talle enam midagi,“ jutustas Hyttel. Professor sõnas, et nii võib juhtuda, kui tegeleda elus andunult vaid ühe asjaga. „Seetõttu püüan leida aega ka loomingule. Teadlastel on lihtne end teadusele kaotada. Oluline on aga elus tasakaal leida,“ lõpetas ta. 11


AASTA ÕPPEJÕUD ERGE IDEON ASTUB TUDENGITEGA DIALOOGI MARI-LIIS KOEMETS

Novembri alguses toimunud maaülikooli aastapäeva aktusel tunnistati aasta õppejõuks matemaatikadotsent Erge Ideon. Positiivse ellusuhtumisega Erge jaoks on kõige olulisem saada võitu tudengite hirmust matemaatika ja õppejõudude ees. Selleks tuleb Erge sõnul olla õppejõuna vastutulelik ja täpne, et tudengid mõistaks, mida neilt oodatakse. Millal sündis sinu armastusmatemaatika vastu? Kümnendas klassis oli matemaatika minu jaoks tagavaravalik – kui midagi muud välja ei mõtle, lähen ülikooli seda õppima. Ka mu vanaisa oli matemaatikaõpetaja, isa füüsikaõpetaja, seega tuli väike pisik kindlasti ka neilt. Reaalalade puhul meeldis mulle alati nende täpsus ning kindlustunne, et kui midagi ära selgitada, siis nii on.

FOTO: ERAKOGU

Oli sul ka teisi mõtteid, mida ülikoolis õppida? Väikseid ideesähvatusi oli palju. Kind-

12

lasti teadsin, et näitlejaks ma saada ei taha. Pigem huvitasid mind reaalse eluga seotud asjad, näiteks mõtlesin arhitektuuri ja õigusvaldkonna peale. Lõpuks jäi ikkagi tunne, et need ei ole päris minu erialad. Tegid bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi järjest. Kuidas sulle tagantjärele selline valik tundub? Arvan, et minu puhul oli see mõistlik. Mulle meeldib üks asi korraga ette võtta ja ära teha. Vastasel juhul hakkavad asjad venima, kuna uus info ja tegemised paratamatult segavad.


INIMENE

13


Kas õpe oli pigem teoreetiline või praktiline? Ikka üsna teoreetiline. Eriti nüüd ise õpetades olen praktilisest poolest puudust tundnud ja palju ise juurde otsinud. Meil oli küll õpetamise praktika, kuid peamine aur läks ikkagi oma teema uurimisele ja teadustööle. Mis teemat sina uurisid? See suund kuulubki rakendusmatemaatika alla. Tegemist on arvutusmeetoditega, täpsemalt uurisin ühte kindlat diferentsiaalvõrrandit ja seda, kuidas saaks võrrandit paremini lahendada ning täpsemate lahenditeni jõuda. Kas tulemused muutsid sinu matemaatilist maailmapilti? Mis kasu said tööst teised matemaatikud? Kindlasti avardas, sest eks ma selle kaudu suuresti nägin, mis on matemaatika ja teadlase elu. Teised matemaatikud saavad tulemusi kindlasti edasi kasutada

saavad tudengid kohtumisel aine kohta arvamust avaldada, mis on minu jaoks võimalus uuel semestril vigadest õppida.

Millistel erialadel ja mitmele kursusele sa matemaatikat õpetad? Põhiliselt õpetan insenerierialadel, kuid olen õpetanud ka geomaatikuid, toiduainete tehnolooge, kaugõppes tehnika erialade ja loomakasvatuse tudengeid. Kursuste suurused sõltuvad suuresti õppeaastast. Sügisel on näiteks tavaliselt rohkem tööd kui kevadel. Viimased kolm kuud olen olnud aga hoopiski kodune emapuhkuse tõttu.

Mis metoodikaid sa veel õpetamisel kasutad? Minu eesmärk on julgustada tudengeid kaasa mõtlema ja tegutsema. Matemaatikas on hästi oluline proovida ise ülesandeid lahendada, mitte lihtsalt tahvli poole vaadata, kuna nii ei jää midagi külge. Lisaks püüan olla pidevalt tudengite jaoks olemas ning neid tagasisidestada nii palju kui võimalik. Et nädalas on sageli vaid 1–2 loengut, annan palju ka koduseid ülesandeid. Moodle’isse postitan näiteks pikki ja selgitavaid tekste, kuna mõni inimene vajab rohkem aega, et lugeda ja teema üle mõtiskleda. Kindlasti liigub seal ka kogu info kursuse ja tähtaegade kohta, alati on olemas lugemisvara ja näiteülesanded. Lisaks on minu jaoks oluline tekitada dialoog, et tudengid minuga suhtleksid ja küsimusi küsiksid, mitte ainult vaikselt ülesandeid ei lahendaks. Loomulikult oleneb see ka inimesest, kuna mõni tahabki üksi pusida, mida ma loomulikult ei keela.

Sind nimetati aasta õppejõuks. Mis sa arvad, mille eest sind tunnustati? Ma usun, et suur roll oli tudengite tagasisidel, mida antakse iga semestri lõpus ÕISis. Üldjoontes on tagasiside olnud positiivne, mis muudab väga rõõmsaks.

OLULINE ON TEKITADA DIALOOG, ET TUDENGID MINUGA SUHTLEKSID JA KÜSIMUSI KÜSIKSID, MITTE AINULT VAIKSELT ÜLESANDEID EI LAHENDAKS.

ja kes teab, milleks neid tulevikus vaja võib minna. Sageli selguvad tulemuste tegelikult rakendusviisid alles kümne ja viiekümne aasta pärast. Kas plaanid ka tulevikus teadustööga jätkata? Ülikoolis töötades tuleb ka teadustööd teha, siin käivad õpetamine ja teadus käsikäes. Kindlasti on diferentsiaalvõrrandite teemas veel palju, millega edasi minna, 14

kuid mõeldes maaülikoolile ja minu tänastele tudengitele peaksin sinna kõrvale ka midagi praktilisemat leidma.

Kas tudengid julgevad ka silmast silma tagasisidet anda? Ikka! Mulle on ka personaalselt öeldud ja näiteks meilile kirjutatud. Enne eksamihinnete väljapanemist on mul kombeks tudengid enda juurde kutsuda ja rääkida, mis on ühe või teise hinde põhjus. Siis ei teki kellelgi kahtlust ega küsimusi, miks nii. Kui aga internetist anonüümselt tulemusi vaadata, ei tea kunagi, mis tegelikult valesti läks. Lisaks

Kas matemaatikas saab rakendada ka rühmatöö meetodeid? Aeg-ajalt olen lasknud tudengitel mitmekesi koos asju teha, aga mulle tundub, et see ei ole andnud nii häid tulemusi, vähemalt mitte üldaines, nagu mina õpetan. Kuna aega on vähe ja materjali palju, leian, et esmalt tuleb põhiasjad paika saada. Kui mul oleks siis lisaks veel üks aine, saaksin teha ka rohkem projekte.


Küll aga julgustan alati pinginaabriga loengutes koostööd tegema ja teineteist aitama. Millist praktilist väljundit sa tudengitele pakud? Selle leidmine nõuab õppejõult palju aega. Inseneridelt üritan tavaliselt küsida, mis nad arvavad, miks on vaja matemaatikat õppida. Tavaliselt tuuakse esimesena sisse raha teema. Siis aga näitan näiteks Ameerikas ehitatud silla pilti, mis pidas vastu neli kuud ning seejärel purunes, kuna väga olulised asjad jäid arvestamata. Tegelikult on inseneridel vaja teha palju koormusarvutusi jm, mis on puhas matemaatika. Ka diferentsiaalvõrrandeid saab tuua praktiliste näidetena, kuna nende abil saab ära näidata populatsioonide kasvu ja kahanemise, panna kirja mudeli ja ennustada, mis hakkab järgmiseks juhtuma. Ka selliseid ülesandeid proovime tundides lahendada. Mille poolest erineb sinu õpetamine teistest, keda oled kõrvalt näinud? Igal õppejõul on oma nüansid. Mina näiteks kordan hästi palju, eriti igasuguste tähtaegade puhul, mis tudengeid ees ootavad. Alati panen juba semestri alguses kogu plaani paika, ma arvan, et see sisendab ka tudengile turvalisust – ta teab, mida temalt oodatakse. Lisaks üritan olla võimalikult positiivne ja sõbralik, sest hirmu matemaatika ja õppejõudude ees on üsnagi palju. Minu jaoks on oluline, et õhkkond oleks sõbralik, soe ja julgustav. Kõige hullem on see, kui tudeng tuleb tundi ja kardab, sest nii ei ole võimalik õppida. Sestap tuletan meelde oma õppimisaega ja seda, kuidas

end ise teisel pool lauda istudes tundsin. Kes on õpetamisel su eeskuju? Praegustest toanaabritest kindlasti Olga Liivapuu, kellega ma palju mõtteid jagan. Lisaks Terje Hõim, asusin maaülikoolis tööle pärast teda. Temast õhkub alati positiivsust, samuti olen ma nõus tema vaadetega matemaatikale ja selle õpetamisele.

sest on kümme aastat möödas, on põhi nõrgem. Jah, nemad on võib-olla mõne asja ära unustanud, aga tihtipeale liiguvad vanemad tudengid pärast meelde tuletamist isegi kiiremini edasi. Seetõttu ei liigitaks ma üliõpilasi vanadeks ja noorteks. Kuid seda on märgata küll, et vanemad tudengid tahavad rohkem küsida ja arutleda, sageli kasutavad ka oma aega ratsionaalsemalt. Neil on tihti pere ja töö ning kui nad

MINU JAOKS ON OLULINE, ET ÕHKKOND OLEKS SÕBRALIK, SOE JA JULGUSTAV.

Kuidas sulle tundub, kas noored, keda sa õpetad, on lumehelbekesed, nagu neid praegusel ajal kutsutakse? Kindlasti näen ma erinevust võrreldes inimestega, kellel on gümnaasiumi lõpetamisest möödas kümme aastat. Tänapäeva tudeng tahab teistsugust lähenemist – tema jaoks on oluline kogu materjal omandada nüüd ja kohe. Ta ei taha pärast loengut koju minna ja alles seal mõtisklema asuda. Ühesõnaga, neile on oluline hästi kiire tempo. Ei saa öelda, et see oleks halb. Lihtsalt aeg on teine ja tudengitele tuleb hakata teistmoodi lähenema. Kui keeruline on üheskoos õpetada nooremaid ja vanemaid tudengeid? Tegelikult on kõige keerulisem see, et tudengite taust on väga erinev. Mõnel võib hakata igav, sest ta teab juba kõike, teisel ei ole seevastu nii tugevat põhja all, mistõttu tuleb kõike tunduvalt rohkem selgitada. Mis ei tähenda aga kindlasti seda, et kui õppimi-

siia tulevad, keskenduvad nad täielikult õppimisele. Kui palju sa tudengitele vastu tuled? Olukordi on igasuguseid ja kui on võimalik, püüan alati olukorrale lahenduse leida. Näiteks on meil maaülikoolis palju sportlasi, kes käivad tihti laagrites ja võistlustel. Siis olemegi tudengiga näiteks meilide teel suhelnud ja õppetööga ühele poole saanud. Kui aga inimene ikka üldse õppimise vastu huvi ei tunne ja kohal ei käi, ei saa ka mina kahjuks vastu tulla. Kuidas sulle tundub, kui suur on võimalus õppejõu töös läbi põleda? Väga suur, kuna suhtlemist on hästi palju. Kui ma lähen loengusse või praktikumi, seletan ja teen tööd, võtab see emotsionaalselt üsna läbi, eriti kui päev on pikk ja palju loenguid järjest. Vahel on küll nii, et lähen õhtul koju ja mõtlen, et tahaks lihtsalt vaikuses olla ja mitte midagi 15


Üleval: Sel aastal tunnustati Erge tööd aasta õppejõu tiitliga. Alumine: Erge üritab reisimas käia pimedal ajal, näiteks jõulude ja aastavahetuse paiku, et saada reisilt korralik energialaeng.

teha. Õppejõud töötab väga erinevate inimestega ja eks igal inimesel ole ka oma suhtumine. Mõni tudeng tuleb ja tahab väga nõudlikult midagi konkreetset saada. Kõigiga tuleb proovida mõistlikult läbi saada, mis nõuab samuti palju pühendumist ja mõttetööd. Ka aine ise ei ole lihtne – kui üritad midagi keerulist hästi lihtsalt selgitada, väsitab teinekord ka see. Kui palju sa tööd koju kaasa võtad? Õppejõu töö ei kesta kindlasti kaheksast viieni, vaid ööpäev läbi. Pidevalt mõtled, kuidas midagi paremini selgitada. Või siis märkad mõnda head näidet, mida võiks loengus kasutada. Kuna kasutan kodutööde süsteemi, võtab ka nende parandamine oma aja. Tööd on vaja kiiresti ära parandada, et tudengid saaksid tagasiside võimalikult samal ajal ja ühtlaselt. Kui need alles semestri lõpus tagasi annan, ei ole sellel ju mingit mõtet. Ka teadustöö on see, mida tuleb sageli kodus ja teiste asjade kõrval teha. Kui palju tegeled enesetäiendamisega? Kolleegidega suhtlemine on minu jaoks oluline enesetäiendamine, seda võiks alati rohkem teha. Põhiline on osalemine erinevatel konverentsidel. Mul on hea meel ka selle üle, et Eestis on erinevate ülikoolide õppejõud asunud omavahel rohkem suhtlema. Näiteks korraldab tehnikakõrgkool reaalainete õpetamise seminare, kus kohtume ja vahetame kogemusi oma valdkonna inimestega. Kas Eestis hinnatakse õppejõude? Ma arvan, et hinnatakse ikka. Vähemalt ei ole ma enda nahal midagi negatiivset tundnud. Samas arvan, et päriselt ei teata, mida õppejõu töö

16

endast kujutab. Palju räägitakse õpetajate tööst ja palkadest ning nendel hetkedel mõtlen küll, et rohkem võiks rääkida ka neist, kes õpetajaid õpetavad. Mida saaks õppejõud ise ära teha, et neid märgataks? Kindlasti rohkem välja paista ja oma sõna sekka öelda, see aitaks luua positiivset kuvandit. Aga jällegi, kui sa teed oma tööd, ei jõua tegeleda kuvandi loomisega. Millega sa vabal ajal tegeled? Mulle meeldib väga reisida, saada uusi kogemusi ja proovida uusi toite. Kuna olen ka muusikat õppinud, meeldib mulle käia erinevatel kontsertidel, kinos ja teatris. Lisaks näiteks kunstinäitustel käia. Sellepärast mulle reisimine meeldibki, kuna siis saab kõik huvid ühildada ja palju kogeda. Veel on mul maamaja, kus saan rahulikult pingeid maandada ja vaikselt aias tegutseda. Kuidas sulle tundub, kas reisid täiendavad sind ka õppejõuna? Eelkõige on need iseenda jaoks. Kuid tänu sellele, et üritan tihti käia reisimas pimedal ajal, näiteks jõulude ja aastavahetuse paiku, saan reisilt korraliku energialaengu. Kui siis Eestis jälle auditooriumi ette lähen, olen uue energiaga laetud. Reisidel suhtlen palju ka inimestega, mis annab kindlasti oskuse mõista väga erinevat tüüpi inimesi. Millised kolm soovitust annaksid teistele õppejõududele? 1. Kindlasti on kõige tähtsam tudengit kuulata ning üritada luua dialoogi. 2.Tuleb olla ise avatud ning ennast täiendada, et leida uusi mõtteid, mida edasi anda. 3. Tuleb ka ennast hoida ja elus tasakaal saavutada, et mitte läbi põleda.


17

FOTO: ERAKOGU

FOTO: ALDO LUUD


FOTOD: ERAKOGU

SELTS

JÕULUPUUD KODU OTSIVATELE LOOMADELE EESTI VETERINAARMEDITSIINI ÜLIÕPILASTE SELTS

Käes on juba kolmas aasta, mil detsembrikuus ehivad Eesti linnu kodu otsivate loomade piltidega kuusepuud. Tänavu on puud püstitatud kaheksas linnas – Tallinnas, Võrus, Tartus, Rakveres, Viljandis, Pärnus, Kuressaares ja Valgas. Kui esimesel aastal alustasime vaid ühe kuusepuuga Tartus, siis nüüdseks on suurem osa Eesti loomade varjupaikadest esindatud.

I

dee puud püstitada tuli soovist tänada inimesi, kes panustavad iga päev oma hinge ja südamega loomade abistamisesse. Varjupaikade ülesanne ei ole mitte tänavad loomadest puhtana hoida, vaid anda loomadele uus võimalus. Leidsime seltsiga, et soovime selles kaasa aidata. Lisaks on jõulupuudel eesmärk tutvustada loomade varjupaikasid üle Eesti, julgustades inimesi koduta loomi külastama

18

ning nendega tutvuma. Olenemata sellest, et pildistasime üles üle 180 koera ja kassi üle Eesti, on siiski palju loomi, kes jäid pildile püüdmata. ADOPT, DON’T SHOP Ka Eestis on oluline reklaamida mujal maailmas levinud “adopt, don’t shop” põhimõtet. Pühade-eelsel ajal tõmmatakse varjupaikadele enam tähelepanu, mistõttu on ka inimesed lahkema anniga. Kui endale looma võtta

ei saa, pakutakse kas hoiukodu või aidatakse rahaliselt. Õnneks ei saa ühtegi looma varjupaikadest ega vabatahtlikelt võtta ilma vastutuseta – selleks on adopteerimistasud, lepingud ning ka eelnevalt ankeedid, mis vähendavad ohtu, et loom võetakse hetkeemotsiooni ajel. Seda, et loom ei tohi olla üllatuskingitus ning loomade võtmisega kaasneb vastutus, mainime alati ära IGA loomapildi tagaküljel. Samuti väldime teadlikult


kassipoegade ja kutsikate pildistamist, kuna inimestele võib tunduda, et loomapoeg on sobiv kingitus karpi ja kuuse alla. Kõik loomad kasvavad aga ühel päeval suureks. KOOSTÖÖALDIS LINNAD Projekti viivad läbi meie seltsi töökad tudengid, kes leiavad õpingute jt tegemiste kõrvalt aega ja tahtmist panustada ühiskonda rohkem, kui neilt oodatakse. Juba novembri alguses hakkame pidama läbirääkimisi linnade ja varjupaikadega. Igal linnal on omamoodi nägemus ja soovid, millega tuleb arvestada, näiteks et puu näeks esteetiliselt kaunis välja. Vahel soovitakse ka seda, et kannaksime puu eest ise hoolt. Näha on, et linnad tulevad aasta-aastalt projektiga järjest rohkem kaasa. Näiteks valas Rakvere

linn sel aastal meile eraldi betoonist kuusealuse. Viljandi aga teatas, et ootab väga meie puukest, sest selline kuuseke tõstab ka nende linna mainet. Tartu jõululinna inimesed on meile viimased kaks aastat ise jõulupuu kohale toonud – ka sel aastal öeldi, et meiega arvestati kohe puude tellimise alguses. Lisaks kajastavad kohalikud lehed meie projekti, mis on väga toetav ja rõõmustav. KOGEMUS VABATAHTLIKUS TÖÖS Kõige olulisem on, et meie tudengid saaksid avaliku projekti läbiviimise, meeskonnatöö ning ametliku asjaajamise kogemuse, need on kõik tähtsad ka meie tulevases töös. Vabatahtlikuna, ilma tasuta projekti kallal töötamine on äärmiselt tänuväärt viis, kuidas ühiskonda panustada. Kui nii suur hulk inimesi on nõus

tegema tasustamata tööd täie entusiasmiga, saame vaid ette kujutada, mida kõike võivad nad tulevikus tänu rahalisele motivaatorile saavutada. Kõik, kes osalevad tudengiorganisatsioonide töös, saavad lisaks ülikoolidiplomile ka hindamatu kogemuse meeskonnatöös. Kõik koduta loomade varjupaigad on projekti eest väga tänulikud ning aitavad alati omalt poolt kaasa. Üks positiivsemaid kogemusi on kindlasti varjupaikades loomade pildistamine. Oleme kohanud palju inimesi, kes pühendavad kogu oma vaba aja loomadega töötamisele. Uskumatult soe on kuulda, kuidas näiteks Kuressaare Lemmikloomade Turvakodu kasside talitaja võib ära jutustada kõikide kasside elulood ning sugupuud. Just selliseid inimesi tahamegi näha loomadega töötamas. 19


SELTS

MILLEGA PANUSTAD SINA KESKKONNA PAREMASSE TULEVIKKU? EESTI MAAÜLIKOOLI KESKKONNAKAITSE ÜLIÕPILASTE SELTS

N

ovembri keskpaigas toimusid meie ja üliõpilasesinduse eestvedamisel keskkonnateadlikkuse päevad. Et maaülikool on võtnud rohelise ülikoolina eesmärgiks suurendada üliõpilaste, töötajate ja ühiskonna teadmisi jätkusuutliku arengu valdkondades, nägime selles võimalust panustada ka tudengite tasandil. Lisaks ajendas tegutsema tundmus, et üldine keskkonnateadlikkus on üliõpilaste seas üsna madal.

20

FOTO: ERAKOGU

NÄDALA JAGU HARIVAID SÜNDMUSI Keskkonnateadlikkuse päevad algasid filmiõhtuga, kus koguneti vaatama Al Gore’i dokumentaali “Ebamugav järg. Inconvenient Sequel: Truth to Power (2017)”. Järgnes põnev arutelu kliimamuutustest, mida mitmekesistasid Saksamaalt ja Hiinast pärit välistudengite mõtted. Järgmisel päeval pidas loengu Taimse Teisipäeva kampaaniajuht Margot Arula, kes rääkis oma ettekandes liha tarbimise mõjust keskkonnale, samuti selle võimalikest alternatiividest. Nädala keskpaigas suunduti Tartu veepuhastusjaama, kus Hillar Toomiste tutvustas reovee ringkäiku enne seda, kui see suunatakse tagasi

ringlusesse. Päevad lõppesid palju elevust pakkunud töötoaga, kus kõik osalejad kujundasid endale meelepärase riidest koti, et vähendada kile- ja paberkottide tarbimist. Terve nädala vältel paiknesid linnakus kasutatud riietele mõeldud kogumiskastid, mille sisu suunasime edasi taaskasutusse. KUTSUMUS KASVATADA TEADLIKKUST Inspiratsiooni saime nii varem ülikoolis toimunud üritustest kui ka üldisest eestlaste passiivsusest keskkonnateemadel kaasa mõelda. Seltsi esimees Jürgen Hendrik Voitka näeb, et viimaste semestrite jooksul on meie ülikoolis vähenenud keskkonnateadlikkust suurendavate ürituste osakaal. “Selts saab panustada mitteformaalhariduse kaudu. Õpingutevälised üritused ja tegevused aitavadki meil oma missiooni ellu viia, mistõttu tunneme kohustust hoida valdkonnateemaliste ürituste arvu üleval.” IGAÜKS SAAB MAAILMA MUUTA Projektijuht Carmen Kilvits arvab, et taoliste ürituste eesmärk seisneb peamiselt osavõtmatu suhtumise vähendamises. Eestlased on küll keskkonna-

probleemidest teadlikud, kuid meil on vähe usku sellesse, et muutused algavad üksikisiku tarbimisotsustest. “Minu arvates tuli Margot Arula loengus selgelt esile, et eestlaste liha tarbimise vähendamine on nähtav juba statistikas, olles omakorda märgiks tootjatele.” Iga päev tasuks oma tarbimise peale mõelda ning oste planeerida. See mõjub hästi rahakotile, kuid vähendab ka ületarbimist, mis võrdub sageli toidu raiskamisega. Euroopas läheb aastas raisku lausa 89 miljonit tonni toitu, millest enamuse moodustab kodumajapidamistes ära visatud toit. Samuti saab igaüks muuta ebavajalikke harjumusi nagu pidev kilekottide või joogikõrte kasutamine, mille tõttu meie ookeanid mattuvad plastiku alla. Teema aktuaalsuse tõttu võtame eesmärgiks muuta keskkonnateadlikkuse päevade korraldamine iga-aastaseks traditsiooniks. Lisaks plaanime jätkata keskkonnateadlikkuse edendamist loengute korraldamisega üldhariduskoolidele ning ka uute innovaatiliste projektidega, millest saab peagi lugeda meie Facebooki lehelt “EMÜ Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts” ning Instagramist @emukys.


AJALUGU

VETERINAARHARIDUS ON 170 AASTA VÄLTEL NÄINUD VÄGA ERINEVAID AEGU RISTO METS

Loomaarstiteadus on meie vanim ja väärikate traditsioonidega ala, mida seostab maaülikooliga vaieldamatult ka avalikkus. Ent ajaloo vältel on Eesti veterinaariaõppe kohal hõljunud ka tumedamaid pilvi. Näiteks on kolmel korral ähvardanud eriala sulgemine. Praegu võib eriala käekäiku pidada heaks ning kuna veterinaariaõppe rahastamine uuest aastast paraneb, võib tulevikku vaadata lootusrikkalt.

P

ikki aastaid on maaülikooli asutamisajaks peetud aastat 1951, mil Tartu ülikooli koosseisust eraldati metsanduse, agronoomia ja loomaarstiteadusega tegelevad üksused ning moodustati nende baasil Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Täna riigikogu menetluses oleva Eesti Maaülikooli seaduse seletuskirjas seisab, et meie ülikooli vanim, katkestusteta toiminud osa on 1848. aasta 26. jaanuaril Vene tsaar Nikolai I asutatud Tartu veterinaariakool, lausus rektor Mait Klaassen ülikooli sünnipäeva puhul aulas peetud kõnes. HOBUNE ENNEKÕIKE 170. aastapäev on soliidne arv. Paslik on meenutada, kuidas kõik alguse sai. Hobustest, kinnitas veterinaarmeditsiini ajalugu palju uurinud emeriitdotsent Enn Ernits. Põllumajanduse ja kaubanduse arenguga kaasnesid ohtlikud loomataudid (siberi katk, malleus ehk tatitaud jt), mis räsisid nii hobuseid kui teisi koduloomi, samuti inimesi. „Hobused olid toona aga ülitähtsad ning sõjaväemeditsiini hulka kuulus ka hobuste ravi,“ selgitas Enn Ernits.

Suurem osa tolleaegsetest veterinaariakooli lõpetajatest asuski tööle sõjaväe loomaarstidena. Veterinaaride abi läks tarvis ka mõisates, kuid kas ka lihtne talumees võis endale veterinaari abi lubada, pole kahjuks teada. Mõningaid veterinaarmeditsiinilisi teadmisi püüti õpetada ka arstidele 1632. aastal loo

jõud, kel praktilised kogemused veterinaaria vallas peaaegu puudusid. See ei taganud vajaliku kompetentsusega loomaarstide ettevalmistamist. Leiti, et vajadus hästi korraldatud veterinaariaõppeasutuse järele on ilmne ning Vene tsaar Nikolai I asutas 1848. aasta 26. jaanuari ukaasiga Tartu veterinaariakooli. Esimese

HOBUSTE TÄHTSUST TOLLEAEGSES VETERINAARHARIDUSES KINNITAB SEEGI, ET PERSONALI HULKA KUULUS NII SEPP KUI RATSUTAMISÕPETAJA NING KOOLI JUURES ASUS RAUTUSKODA.

dud Tartu ülikoolis, kuid nende oskused jäid selles vallas napiks, tõdes veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor Toomas Tiirats. XIX sajandi algusaastatel rajati veterinaaria professuur Tartu ülikooli arstiteaduskonna ning iseseisvad veterinaariakateedrid Moskva, Kaasani, Harkivi ja Vilniuse ülikooli arstiteaduskonna juurde. Samal ajal rajati ka veterinaariaosakonnad Moskva, Peterburi ja hiljem (1832) Vilniuse medikokirurgilise akadeemia koosseisu. Mainitud õppeasutustes õpetasid meditsiiniharidusega õppe-

sellelaadse, mis ehitati algusest peale üles kõrgema õppeasutusena. Õppetöö 31 üliõpilasega algas Tartus järgmise aasta 22. jaanuaril. Esimene direktor oli Taani vallutatud Saksamaa-alalt pärit Peter Jessen ning ka õpet viidi algusaastatel läbi saksa keeles. Venestamisajal (1883 – 1889) asendati saksa keel vene keelega. Hobuste tähtsust tolleaegses veterinaarhariduses kinnitab seegi, et personali hulka kuulus nii sepp kui ratsutamisõpetaja ning kooli juures asus rautuskoda. 21


FOTOD: TÜ RAAMATUKOGU

22

Tartu veterinaariakooli esimene direktor oli Peter Jessen.


Ka kooli esimene patsient oli hobune: noor sälg. Hobune jäi põllumajanduses tähtsaks loomaks pikaks ajaks, kuni mehhaniseerimisperioodini. Sepikojas õpetati kabjaraudade valmistamist ja rautamist ka veel siis, kui veterinaarhariduses olid esikohale tõusnud produktiivloomad, eriti veised. USALDUS TULI AJAPIKKU Nagu teistessegi „sakste“ tegemistesse, suhtusid tolleaegsed loomapidajad ka veterinaariakooli esialgu umbusklikult. Olid ju tudengitekski peamiselt sakslased, sekka mõned eestlased ja lätlased. Tasapisi tekkis kooli lõpetanute vastu usaldus ning ühel hetkel ei lubanud omanikud enam kahtlasi „kohitsejaid“ väärt loomade juurde, vaid nõuti väljaõppinud loomaarsti, tõdes Toomas Tiirats. Hea loomaarst hakkas saama väärilist palka. Aastatel 1848 – 1873 immatrikuleeriti Tartu veterinaariakooli 183 üliõpilast, kellest lõpetas üksnes 112. Vähene lõpetajate arv tõi esile arutelud, kas veterinaariakooli ikka on mõtet Tartus pidada. 1973. aastal välja antud raamatust „Kõrgema veterinaarhariduse ajaloost Tartus 1848 – 1973“ (Toimetajad Julius Tehver, Jüri Parre) võib lugeda, et tsaarivõim kahtles kooli pidamise mõistlikkuses Tartus ka pärast selle avamist. Võrreldes impeeriumi suurlinnadega peeti Tartut liiga väikeseks ning lõpetajate arvu liiga napiks, et varustada spetsialistidega suurriiki. Samas peeti Balti kubermangude elanike haridustaset keskmisest kõrgemaks ning ka loomi hinnati

siin kõrgemalt, mistõttu kool jäi Emajõelinna alles. Veterinaariakooli säilimisele aitas kaasa ka siin tehtud teadustöö kõrge tase. Saksa juurtega professor Friedrich Brauell avastas ühena esimestest siberi katku tekitaja ja lõi nakkushaiguste diagnoosimiseks mikrobioloogilise meetodi. Tartu veterinaariakooli kasvandikku, lätlast professor Eižens Zemmersit peetakse aga üheks Vene mikrobioloogia ja immunoloogia alusepanijaks. Vilistlased Kristaps Helmanis ja Otto Kalniņš leiutasid malleiini,

tidega laia Venemaad ning veterinaariatalitustest kostus koguni arvamusi, et need kümmekond loomaarsti, keda järjepidevuse huvides peaks aastas koolitama, võib tuua ka välismaalt. Ehkki noor riik oli vaene, peeti veterinaariaõppe jätkumist vajalikuks. Majanduslikel kaalutlustel liideti instituut Tartu ülikooliga ja sellest sai teaduskond. Hobuste kõrval muutus üha tähtsamaks produktiivloomade tervis. Praegu väga populaarne õpiränne käis ka enne Teist maailmasõda. Teadaolevalt õppis

SAMAS PEETI BALTI KUBERMANGUDE ELANIKE HARIDUSTASET KESKMISEST KÕRGEMAKS NING KA LOOMI HINNATI SIIN KÕRGEMALT, MISTÕTTU KOOL JÄI EMAJÕELINNA ALLES.

väga olulise malleuse kindlaks tegemise preparaadi. Need on ainult mõned näited. Paljud meie toonased veterinaariateadlased olid maailmatasemel tegijad, sõnas Enn Ernits. Venestamisajal kasvatati jõuliselt üliõpilaste hulka. Vahemikus 1873 – 1918 töötas kool veterinaariainstituudina ning selle aja vältel immatrikuleeriti 3136 üliõpilast. Samas jõudsid neist lõpudiplomini kõigest umbes pooled – 1630. SAATUS KAALUKAUSIL Esimese maailmasõja ja Saksa okupatsiooni tõttu evakueeriti instituudi varad Saraatovisse ning õppetöö Tartus korraks isegi katkes. Saksa vägede lahkumise järel kerkis 1919. aastal üles küsimus, kas eriala õpetamisega üldse jätkata. Kadunud oli vajadus varustada loomaars-

1920. aastatel siin umbes 25 Soome üliõpilast, teiste seas ka näiteks Soomes tuntud loomaarst, looduskirjanik ja Lapimaa entusiast Yrjö Kokko. Pärast õppimist Tartus (1926 – 1927) lõpetas ta oma veterinaarmeditsiini õpingud lõpuks Viinis. 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon Eestis muutis põhjalikult riigikorraldust ning hiljem siia jõudnud sõda laastas maad. Muu hulgas hävis mitu veterinaariateaduskonna hoonet, lisaks 12 000 köidet teaduskirjandust ning arhiivimaterjale. Siiski pidas Nõukogude võim veterinaaria eriala väga tähtsaks. Teaduskonna arendamiseks ja kasvuks loodi avarad võimalused. Kiratsemisest ja sulgemisohust polnud enam juttu. Venemaa vajas palju toitu ning et seda toota, tuli koolitada 23


Üleval: Tartu veterinaariakooli ruumid asusid Tartu Ülikoolile kuuluvas akadeemilise Musse majas. Samas hoones ülikooli peahoone kõrval asub praegu Philosophicum Keskel: Loomaarstid sõitmas 1990. aastate alguses Riia mäele EPA peahoonesse lõpuaktusele. All: Professor Woldemar Gutmann koos üliõpilastega 1890. lõpus kirurgiakliiniku maneežis hobust opereerimas

rohkem spetsialiste. Paraku ei jäänud esimese ilmasõja järgne aeg viimaseks hetkeks, mil veterinaarhariduse jätkumine Eestis püsis noateral. Taasiseseisvumise järel vähenes drastiliselt põllumajandusloomade arv ning kogu sektor pidi kohanema uute oludega. Taas kostus hääli, et veterinaare saab ka mujal koolitada. Miks teha seda Eestis? Sulgemisoht oli reaalne, meenutas Enn Ernits. Ehk poleks õpet jäänudki, kui poleks tekkinud tasulise õppe võimalust, arutles ta. Paljude jaoks üllatuslikult osutus veterinaariaõpe populaarseks põhjanaabrite, soomlaste seas. Alguses tulid nad siia õppima eesti keeles, maksid õppemaksu ja said hariduse omandatud. Täna on pisut rohkem kui pooled veterinaariatudengid pärit välismaalt, peamiselt Soomest, ning nende õpe toimub inglise keeles.

AASTA-AASTALT ON VETERINAARIAÕPE TARTUS VAHETUSÜLIÕPILASTE SEAS ÜHA POPULAARSEM NING TULIJAID ON KÕIKJALT EUROOPAST.

OPTIMISMIGA TULEVIKKU Praegune Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut moodustati 2005. aasta alguses endise põllumajandusülikooli loomakasvatusinstituudi, loomaarstiteaduskonna ja agrobiokeskuse baasil. Praegu on maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut ainus loomakasvatuse, veterinaaria ja toiduteaduse akadeemilist õpet pakkuv ning teadustööd tegev keskus Eestis. Euroopa Liidus kuulub loomaarsti elukutse nende seitsme professiooni hulka, mille õppe kvaliteedile on kehtestatud eraldi nõuded, sedastas Toomas Tiirats. Nõudeid on arvukalt 24

ning nende täitmine kulukas. Sestap on veterinaarid üritanud aastaid poliitikutele selgeks teha, et kui riik soovib selle ala õpetamist jätkata, tuleb sinna paratamatult ka rahaliselt panustada. Kuus aastat tagasi leidsid haridusja teadusministeerium, põllumajandusministeerium ning maaülikool ühises analüüsis, et loomaarstiõppe riiklik rahastamine ei kata kliinilise õppe kulusid. Jaanuarist 2015 jõustusid veterinaarkorralduse seaduse sätted, millega nähti ette lisarahastus veterinaarmeditsiini kui eriala kestlikuks arenguks. Aasta 2019 on esimene, mil riik endale võetud kohustust ka täidab ning veterinaaria kliinilise õppe toetuseks on maaeluministeeriumi eelarvetaotlusse kirjutatud 300 000 eurot. Toomas Tiiratsi kinnitusel võib maaülikooli lugeda võrdväärseks partneriks Põhja- ja Baltimaade veterinaariakoolide seas. „Teeme aktiivset koostööd ja arendame ühiselt nii õppe- kui teadussuundi.“ Viimastel aastatel on veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut oluliselt nüüdisajastanud kujutava diagnostika võimalusi. Näiteks töötab loomakliinikus uus kompuuter-tomograaf. „Järgmisel aastal väikese remondi järel vastame täielikult Euroopa Liidu uusimatele kliinikutele seatud bioohutuse nõuetele,“ lisas ta. Erialana on veterinaarmeditsiin populaarne ning sisseastumiskonkurss üks kõrgemaid maaülikoolis. Aasta-aastalt on veterinaariaõpe Tartus vahetusüliõpilaste seas üha populaarsem ning tulijaid on kõikjalt Euroopast. „Ingliskeelse tasulise õppesuuna arendamine ja riigieelarvest sihtotstarbeline lisaraha võimaldab eestikeelset loomaarstiõpet silmas pidades optimistlikult tulevikku vaadata,“ ütles Tiirats.


25

FOTO: TÜ MUUSEUM

FOTO: TOIVO SUUROJA

FOTO: ERM


FOTOD: RAHVUSARHIIV

AJALUGU

Jaan Tõnisson Eerika õunaaias.

JAAN TÕNISSONI OLI VALGUSTAJA PÕLLUMAJANDUSES ERKI TAMMIKSAAR

Tänavu 22. detsembril täitub 150 aastat paindumatu iseloomuga Eesti poliitiku Jaan Tõnissoni sünnist. Tõnissoni nimi, Tartu linn ja renessanss ning Postimees on üksteisega tihedalt läbi põimunud. Legendaarsest Tartu vaimu esindajast on palju kirjutatud ning näib, nagu poleks tema elus ühtegi teadmata tahku, mida poleks veel valgustatud. Siiski pole see nii. Tartust Viljandi poole sõites jääb linna piirile maaülikooli mahekeskus. See maja kuulus Jaani vennale Jürile, kes oli kirglik aednik, nakatades kirega ka oma venna. Nii on maaülikool, mahekeskuse tänane töö ja Tõnissoni pärand omavahel seotud.

T

õnissoni südameasjaks oli Eesti talumeeste rahvustunde tõstmine. Selleks oli aga vaja parandada nende majanduslikku heaolu. Sel eesmärgil propageeris Tõnisson 19. sajandi lõpul põllumeeste seas toona täiesti tundmatut ideed põllumajanduslike ühistute loomisest, et toota koordineeritult, odavamalt, rohkem ning kvaliteetsemalt. Sarnaselt baltisaksa põllumajandustegelastega soovitas ta minna viljakas-

26

vatuselt üle tasuvamale piimakarjakasvatusele ja aiandusele. Põllumeeste ühistöö ei saanud olla edukas ilma laenuvõimalusteta. Pangad olid aga kõik baltisakslaste kontrolli all. Seepärast tegi Tõnisson 1900. aasta kevadel ettepaneku rajada eestlaste laenu- ja hoiuühisus, mis sündis 1901. aastal. Lisaks korraldas Tõnisson Eesti talumeestele põllumajandusnäitusi ning püüdis tõsta nende teadmisi moodsast põllumajandusest. Sel eesmärgil

rajas ta Vahil katsetalu, mis alates 1918. aastast töötas põllutöökoolina. Lisaks üldisele valgustustööle põllumajanduse alal proovis Tõnisson ka ise kätt maaharijana. Seda tegi ta koos oma venna Jüri Tõnissoniga. Alates 1900. aastast kuulus neile kolmehektariline maatükk tänase Vaksali ja Kastani tänava vahel, mis piirnes lääne poolt Viljandi (Tõnissoni) tänavaga. Seejärel asutati ühisfirma Tõnissoni Wennaste Aia-äri. Vak-


sali ja Tööstuse (A. Haava) tänava vahele jäänud maalapile ehitati „moodne telliskivist kasvumaja“, kus vennaksed müüsid erinevat sorti lõikelilli, eeskätt aga roose. Lisaks lilleärile rajasid vennad Tartus ka aiatööriistade ja seemnekaupluse. Müüdi enamasti vaid oma katselappidel ära proovitud köögivilja-, heina- ja lilleseemneid. Seemneid imporditi eelkõige Venemaalt, kuid ka Saksamaalt ning mujaltki. Aja jooksul kasvas valik paarisajalt tuhande nimetuseni. Sortimendis oli palju kodumaiseid lilli, eksootilisi ja dekoratiivtaimi. Pärast Esimest maailmasõda laiendasid vennad seemneäri edasimüüjate kaudu üle Eesti. Jätkati maale toodud aiatöövahendite ja –riistade nagu pritsid, õunapressid ning õunakoorimismasinad müüki. 1906. aastal rajas „Tõnissoni Wennaste“ firma Tartu piiridest väljapoole Eerika talu maadele viljapuuaia. 1915. aastal oli puukoolis juba üle 40 000 viljapuuistiku ning 5000 marjapõõsa, saaki kandvaid puid kasvas aias 2400. 1930. aastatel oli aias ca 2000 viljakandvat õuna-, ploomi-, kreegi-, mureli- ja pirnipuud. Jaan Tõnissonile isiklikult kuulus 700 õunapuud. Saaki saadi neilt 1930. aastatel kuni 45 tonni. Õunu, peamiselt ’Suisleppa’, ’Sibulõuna’, ’Tartu roosi’ müüdi nii Eerika aiaäris Tartus kui Tallinnas ja mujal Eestis. Lisaks eksporditi õunu Soome ja Liibanoni. Vähemkvaliteetsed õunad ostis veinitootja Luscher & Matiesen Tallinnas. Seega on Jaan Tõnisson mänginud olulist rolli Eesti aianduse arengus, mistõttu on meilgi, maaülikooli inimestel, põhjust tänulikult meeles pidada tema ümmargust sünniaastapäeva. 27


TEADUS

SQAPP JAGAB OLULISI MULLAANDMEID PRAKTIKUTEGA MARI-LIIS KOEMETS

Uus mobiilirakendus SQAPP peaks rõõmu pakkuma igale maakasutajale, kes vähegi muretseb oma muldade tuleviku üle ning soovib, et tootmine mullas oleks jätkusuutlik. Tegemist on interaktiivse tööriistaga, mis tagab mullakvaliteedi andmete kättesaadavuse mistahes lokatsioonide kohta maailmas.

K

ui praegu saavad tootjad Põllumajandusuuringute Keskuse laborist kätte vaid mulla arvväärtused, millega soovitusi kaasas ei ole, kaasnevad väljatöötatud rakendusega ka nõuanded. Mullaökoloogia professori Endla Reintami sõnul tuleb SQAPPi kasutajatel valida vaid asukoht, mille järel kuvab rakendus valitud asukoha mulla omadused ning vajadusel ka võimalused nende kohandamiseks. „Lihtsal valgusfoori põhimõttel näeme ära, kas näitaja on rohelises (pole vaja midagi ette võtta), kollases (parandustegevused võivad olla vajalikud) või punases (parandada tuleb kohe). Mullaohud arvutatakse aga üldiselt teaduslikult tuletatud läviväärtuste põhjal,“ kirjeldas Reintam. Igal kasutajal on omakorda võimalus globaalsete, andmebaaside põhjal arvutatud tulemuste asemel sisestada oma reaalsed määramistulemused. Kvaliteetne muld on fundamentaalse tähtsusega toidu ökosüsteemi jätkusuutlikkuses nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil. Põllumajanduslikke muldi ohustavad ja survestavad igal pool maailmas mitmed asjaolud: toidu ja biokütuse nõudluse suurenemine, muutuvad

28

toiduharjumused, muldade degradatsioon ning sellega kaasnev viljakuse langus, mille kõige teeb halvemaks kliimamuutus. Seetõttu vajavad muld ja selle kvaliteet Reintami sõnul ka Eestis rohkem tähelepanu. „Eestis on põhilisteks riskideks mulla orgaanilise aine kadu, toitainete – eriti fosfori ja kaaliumi – kadu seoses ebaühtlase väetamisega. Kohati ka raskest põllumajandustehnikast tingitud muldade tihenemine ja mullaelustiku vaesumine pestitsiidide liigsest kasutamisest,“ sõnas Reintam. Kui välja arvata pestitsiidid ning muldade tihenemise oht tehnika kasutamisel on nimetatud riskid ka rakenduses välja toodud. „Soovitused on praeguses versioonis veel üldised ja pealiskaudsed.“ Rääkides puudustest, on rakendus hetkel kasutatav vaid inglise keeles. Samuti ei ole Eesti kohta aluseks võetud meie mullakaart ning seirete tulemused. „Eesti puhul ülehindab rakendus orgaanilise süsiniku sisaldust mineraalmuldades ning alahindab turvasmuldades,“ täpsustas Reintam. Pikemas perspektiivis on see vaja ühendada ka Eesti andmebaaside ning põlluraamatutega, et kasutajatel ei oleks vaja andmeid käsitsi sisestada.

Rakenduse loomise taga seisab Euroopa ja Hiina ühisprojekt iSQAPER, milles Eesti osaleb juhtumiuuringu riigina. Professor Reintami juhtimisel panustatakse enim indikaatorite valikusse, nende valideerimisse kui ka soovituste andmisesse. Indikaatorite valikul on aluseks ka juba saada olevad andmed pikaajalistest katsetest. „Lisaks katsetatakse meie tootmispõldudel mulla kvaliteedi visuaalset hindamist, mille käigus võrreldakse erinevaid majandamisviise. Projekti alguses valiti pikaajaliste katsete põhjal nn keskkonnasõbralikud praktikad, mis peaksid mulla omadusi säilitama ja parandama. Nüüd testitakse aga tootmispõldudel, kas positiivne ja/või negatiivne mõju ka reaalselt eksisteerivad,“ rääkis Reintam Eesti panusest projekti. SQAPP on tööriistaks nii tootjatele kui ka otsustajatele ja poliitika kujundajatele põllumajanduses. Laiem majanduslik kasu võib Reintami sõnul ilmneda aga siis, kui kultuuripõhiselt väetamiselt minnakse üle mullapõhisele väetamisele ning väheneb üleja alaväetamisest tingitud risk keskkonnale. Kuid ka õppetöös on rakendus hea abimees, et näidata seoseid teooria ja praktika vahel. „Näiteks kogusime põllumajandussaaduste tootmise ja


turustamise ning aianduse eriala esmakursuslastega juba sügisel tootmispõldudelt ning linnaku lähiümbrusest proove, mida hiljem laboris analüüsisime. Tava-

päraselt teeme siis ka tulemustest koondi ja arutleme. Sel aastal saime appi võtta SQAPPi ning vaadata, kui hästi see ennustas ning millised soovitused ühel või

teisel juhul meile kuvati.“ Kuigi SQAPPi arendustööd veel käivad, on kõigil võimalus juba praegu mobiilirakendust alla laadida ning katsetada.

SQAPP KASUTUSJUHEND: 1) Lae alla tasuta SQAPP rakendus ning loo kasutajakonto.

4) Näed oma tulemust piirväärtuste suhtes. Kui soovid oma andmeid sisestada, vali „provide feedback“. Seejärel sisesta andmed ja saada. Tagasi omaduste juurde liikudes näed muudetud andmeid.

5) Mulla ohustajate nägemiseks vali „show soil threats“. Näed, millised näitajad vajavad rohkem tähelepanu. Vajutades paremas servas olevale graafiku ikoonile näed omaduste soovituslikke piirmäärasid ja seda, kus asuvad sinu tulemused nende suhtes.

2) Vali (pick location) ning kinnita asukoht (confirm location). Seejärel vali reljeef (landscape position) ja maakasutusviis (land cover) ning kinnita. Mulla andmete nägemiseks vali „show soil properties“

3) Näed andmebaaside põhjal arvutatud tulemusi. Andmete muutmiseks vajuta paremal servas olevale graafiku ikoonile.

6) Soovituste nägemiseks vali „recommendations“. Näed muldade ohustatuse taset ja enim muret tekitavaid omadusi. Veelkord soovituste nupule vajutades ilmub loetelu tegevustest, mis aitavad mulla kvaliteeti parandada.

29


TEADUS

VÄLJENDUSVÕIME VÄÄRTUS

ÜLLE SIHVER, KEELEKESKUSE JUHATAJA, REET HENDRIKSON, SIRLI ZUPPING

M

aaülikooli algatatud ja riikliku terminoloogiaprogr ammi toetatud üritustesarja selle aasta sümpoosionile „Eestikeelne ülikool, eestikeelne teadus“ andsid sisu ja vormi koostöö Tartu ülikooli ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega ning erinevaid valdkondi esindanud teadlased, õppejõud ja haridusasutuste juhid. Teadusprorektor Ülle Jaakma ütles sümpoosioni avades, et saja aasta jooksul on Eestis vaheldunud suurrahvaste keeled. Selle taustal otsib eesti teaduskeel tasakaalu emakeelsuse ja rahvusvahelisuse vahel. Meil on terminoloogiaprogramm, kõrgkooliõpikud ja teadust populariseerivad ettevõtmised. Vaja on oskusi ja pühendumist, vältida tuleks väljendusvahendite vastandamist. Teaduskommunikatsioon, kõrghariduse keel ja teaduskeel on kirjakeele tahud, mis moodustavad n-ö keelekala pea, tõdes ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho. Teaduse kui „korrektse mõtlemise ülima väljenduse“ vahendamise käigus kujunev emakeelne tekstikorpus toetab omakorda lugemust, mis on kirjutamisoskuse alus. Haritlasel on sisemine sund ja soov vahendada oma valdkonna infot oma emakeeles. On ootuspärane, et Eestis tehtava maailmatasemel teadustöö kohta jagataks teavet riigikeeles. See tähendab rahvusvahelisuse kõrval ka sisekommunikatsiooni. Professor Rando Värnik tähtsustas ühiskondliku teadmussiirde juures sihtrühmade tundmist, et täpsustada nende vajadusi ning

30

kasutada üheselt mõistetavat erialakeelt. Mõju, mille loob ülikooli kontakt ühiskonnaga, toetab riigi stabiilsust ja heaolu ning on hoomatav vaid pikas perspektiivis. Teadusajakirjanik Priit Ennet tõi esile, et faktide esitamine on seda tõhusam, mida rohkem meeli on kaasatud. Teadlasel võiks siinkohal olla abi kommunikatsioonispetsialistist, kellel on aega ja oskust leida teadusteabe vahendamiseks sihtrühmale sobivaim vorm, laad ja emotsioon. Sümpoosioni arutelu viis järelduseni, et eestikeelse teadus- ja õppekirjanduse riigisisene tunnustamine ja selle avaldumine teadlase karjääritingimustes on põhimõttelise tähtsusega, et motiveerida siinset teadlast kirjutama oma emakeeles. Orientalist Peeter Espaki sõnul ei pruugi ingliskeelne tegevus kõrgkoolis tingimata tähendada rahvusvahelist kõrgetasemelist õpet ja teadust. Keelevalik ei ole kvaliteeditunnus. Parim arusaamine toimub emakeeles ning inimese arenemine on suuresti keeleline nähtus, rõhutas keeleteadlane Reet Kasik. Seega on haritlane kirjakeele kandja ja sellisena riigi kestmajäämise oluline tagatis. Professor Mart Noorma ja sotsiaalteadlane Aet Kiisla vaatlesid eesti- ja ingliskeelset kõrgharidust noore põlvkonna seisukohast. Rahvusvahelistumise abil saab eesti keele mõju maailmas laiendada, kui soodustame siia saabunud üliõpilaste ja teadlaste suhtlemist eesti keeles. Välismaal töötavatele Eesti spetsialistidele ja seal õppivatele noortele võib olla

Eesti haritlaselu atraktiivne, kui see on ka ingliskeelne ja avatud. Ajakohane ja noorte panust kasutav erialakeele arendamine toetab keele kasutamist ja elujõulisust. Selleks loob hea pinnase näiteks eestikeelne Vikipeedia. Kõikides haridusastmetes peaks valitsema hoiak, et õppijad on loomekontaktis emakeelse teadusega. Sellise kogemusega noor jätkab eesti keeles lugemist ja kirjutamist ka doktorandi ja õppejõuna. Kolonel Enno Mõts selgitas interdistiplinaarsuse põhimõtte näitel riigikaitses ja liitlastega suhtlemisel erialase inglise ja eesti keele valdamise vajalikkust. Kolonel Mõtsa sõnul ei tohiks omandada haridust eesti keele arvelt ning hea haridus tähendab võõrkeelteoskust. Erialakeelest kõneldes tõdesid terminoloog Arvi Tavast ja professor Urmas Varblane, et see peab olema ajendatud praktilistest kaalutlustest ja kasutaja vajadustest. Erialasuhtlust pärsib, kui oskussõnavara on napp või ebatäpne. Samas saab spetsialist oma oskuskeele arendamisse anda olulise panuse, teades eriala termineid mitmes keeles ja panustades terminiandmebaasidesse vastava oskusteabega. Sümpoosionil jäi kõlama mõte, et eestikeelne kõrgharidus võimaldab Eestis erakordselt huvitavat väljenduslikku mitmekesisust, mis on elurikkuse ja evolutsiooni alus. Haridus- ja Teadusministeerium kuulutab 2019. aasta eesti keele aastaks ja tähistab eesti keele seadustamist riigikeelena sajand tagasi.


FOTOD: RISTO METS

TEADUS TEADUS

NANOTEHNOLOOGIA AVAB VÕIMALUSI NII VEEPUHASTUSEKS KUI VÄHIRAVIKS RISTO METS

Ligi kolm kuud tegutseb maaülikooli tehnikamajas teaduse tippkeskus EQUiTANT, mis on võtnud endale ambitsioonika ülesande arendada praktilisi nanotehnoloogiaid. Ehkki maaülikoolis on kompetentsikeskus uus, siis seda vedavad teadlased – Prantsusmaalt pärit professor Erwan Rauwel ja tema abikaasa vanemteadur Protima Rauwel – on teadusilmas tuntud nimed.

R

auwelite aastatepikkused katsetused lubavad uusi võimalusi nii veepuhastuses, päikeseenergia kasutamises kui ka meditsiinis. Nende praegused teadusuuringud keskenduvad metalli nanoosakeste kasutamisele, eriti raskemetallide ekstraheerimisele joogi- ja reoveest ning hõbeda nanoosakestega antibakteriaalse kaitsekihi arendamisele. Mõjutades materjali väliste magnetväljadega erinevates kesk-

kondades annab see lõputult kasutusvõimalusi, mida uurida, märkis Erwan Rauwel. EFEKTIIVNE VEEPUHASTUS Toorme kasutamine ülipeenete ehk nanoosakestena omab kõige suuremat efekti, kuna tööpind on nii kõige suurem ja enamik molekule saab otseselt mõjutada reaktsioonis toimuvat, lisas Protima Rauwell. Üks gramm nanoosakesi eraldab veest arvestuslikult kaks grammi raskemetalle.

Teadustöö näitlikustamiseks lisas Protima Rauwel nanoosakeste ja aktiivsöega rikastatud liivafiltrisse reostunud sogast vett. Filtri all asunud katseklaasi tilkus selge vesi. Filter toimib nii biomassi puhastavana, kuid nanoosakesed seovad veest ka pea kõik raskemetallid ning teisedki lisaained, mis inimesele juues just kasu ei tee. „Arvestades vee kehva kvaliteeti mõnedes maapiirkondades, võiks sellest tehnoloogiast olla palju kasu,“ leidis Erwan Rauwel. 31


Nende sõnade saatel demonstreeris ta siinsamas tehnikainstituudis 3D-prinditud plastmaterjalist filtri prototüüpi, mis koosneb majja sisse tuleva vee toru otsa ühendatavast vahelülist ning selle sisse kinnituvast filterelemendist. Kombineerides filtrit aktiivsöega, püütakse kinni kõik raskemetallid ja hävitatakse halvad bakterid. „See on kordades odavam lahendus kui kallid veefiltrid. Lisaks sellele saab nanofiltritega töödeldes puhtama vee,“ sõnas ta. Päris kõiki aineid filter lõpuni veest enda külge siduda ei suuda, kuid katsed näitavad, et nanoosakesed vähendavad näiteks ka radioaktiivse uraani hulka. Selleks võeti Indiast uraaniga saastunud järvest proove ja kurnati seda läbi filtri. Arseen on üks vastik mürk, mida on veest väga raske kätte saada, sedastas Erwan Rauwel. Viimased tehnikainstituudis tehtud katsetused aga näitavad, et filtri abil saab eraldada kuni 99,5 protsenti vees sisalduvast arseenist. Filter on teadlaste kinnitusel taaskasutatav. Esmalt eraldatakse küllastunud nanoosakesed liivast kuumutamise teel, seejärel saab olemasolevaid tehnoloogiaid kasutades eraldada metallid üksteisest. VÕETI HÄSTI VASTU Teadlasteed füüsikuna alustanud Protima Rauwel ja keemiat õppinud Erwan Rauwel kohtusid doktorantidena Prantsusmaal Caeni ülikoolis CRISMAT laboris. Pärast noorte teadlastena erinevates Prantsusmaa ülikoolides töötamist liikusid nad edasi Portugali, siis aga juba Norrasse, kus neil õnnestus töötada neli aastat. Sealt edasi saabusid nad Ees32

PROTIMA RAUWEL (43) Lõpetas 2001. aastal Caeni ülikooli matemaatika alal. Kaitses 2005. aastal Caeni ülikoolis doktorikraadi. Osalenud üle 80 teadusartikli kirjutamises. Kaitsnud kaks patenti. Alates 12. septembrist 2018 tehnikainstituudi vanemteadur

tisse, kus Erwan Rauwel sai tööd Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis, esmalt dotsendi ja hiljem professorina. Protima Rauwel töötas Eestis alguses Tartu ülikoolis, seejärel samuti TTÜ Tartu kolledžis, kuid viimastel aastatel on ta olnud külalisprofessor Grenoble’i ülikoolis Prantsusmaal. Maaülikoolis üheskoos töötamise võimaluse võttis paar rõõmuga vastu. Füüsik ja keemik täiendavad teineteist, kuid saavad tegeleda ka iseseisvate uurimissuundadega. Protima Rauwel tunneb rõõmu, et saab siin tegeleda südamelähedaste täpsete mikroskoopide ja päikesepaneelidega. Uurides nanoosakeste reageerimist UV-kiirgusele, püüavad teadlased kahandada märkimisväärselt päikesepaneelide maksumust, samuti muuta

need elastseks. „Tänapäeva nõudmiste täitmiseks vajame me erikujulisi, kumeraid ja koguni pehmeid päikesepaneele,“ lausus Protima Rauwel. „Töötamine maaülikooli tehnikainstituudis annab meie teadustööle palju juurde,“ kinnitas Protima Rauwel. Kui tema uurib päikesepaneele, siis instituudi kolleegide uurimistöö pakub häid lahendusi energia salvestamisele. „Kombineerime oma kompetentse ja saame nii paremaid tulemusi.“ Siinsete võimaluste üle on nad enda sõnul väga õnnelikud. Keskuse käsutuses on uus labor koos kogu vajaliku sisseseadega. Ka EMÜ atmosfäär meeldib teadlastele väga. „Ei käi mingit võimunäitamist, kõik on valmis koos töötama ja uusi eesmärke saavutama,“ rääkis Protima


FOTO: ERAKOGU

ERWAN YANN RAUWEL (44)

Rauwell oma muljetest. Kõige tihedamad sidemed ongi praegu biomajandustehnoloogiate õppetooli ja professor Timo Kikasega. Tulevikusuund tippkeskuse töös võiks olla ravimitega rikastatud nanoosakeste kasutamine ravis. Nagu öeldud, EQUiTANT’i uurimistöös kasutatavad nanoosakesed sisaldavad metallilisi nanoosakesi, mida saab mõjutada magnet- ja elektriväljade abil. Nii nagu magnet tõmbab katseklaasi lisatud nanoosakesed kokku ühte klaasi serva, saab magnetite abil suunata keharakkudes ka ravimitega rikastatud koobaltiosakeste liikumist. Idee seisneb selles, et suunata vajalikku ravimit kõrgemas kontsentratsioonis inimese või looma kehas haiguskoldesse, jättes terved koed ravimist pea-

Lõpetas 1999. aastal Caeni ülikooli materjalide keemia alal. Kaitses 2003. aastal Caeni ülikoolis doktorikraadi. Osalenud üle 80 teadusartikli kirjutamises. Kaitsnud viis patenti. Alates 12. septembrist 2018 tehnikainstituudi professor

aegu puutumata. Nanotehnoloogiast loodetakse tulevikus edusamme ka näiteks vähirakkude hävitamisel, sellealane teaduslik koostöö Montpellier’ ülikooliga Prantsusmaalt on juba käimas, märkis Erwan Rauwel. „Koostöös maaülikooli loomakliinikuga uurime nanomaterjalide antibakteriaalseid ja seenhaiguste vastaseid omadusi. Soovime välja töötada uue bakteriaalsete ja seenhaiguste vastu loomadel.“ Erwan Rauweli sõnul peaksid ühised kogemused võimaldama ravi edukat väljatöötamist. VIIS AASTAT TARTUS Emajõelinnas elab Rauwelite pere juba 2013. aastast. Kuidas doktorantidena kohtunud ning hiljem aastaid Portugalis ja Norras elanud paar üldse Eestisse

sattus? Protima Rauweli sõnul pole kahel tippteadlasel, kes on juhtumisi abielupaar ja kellel on lapsed, tegelikult lihtne saada tööd Euroopas ühes ja samas linnas. Teadusrahastuse lühiajalisuse tõttu võib teadusprojekt ühe ülikooli juures saada lootustandva alguse, kuid järgmisel hetkel ka lõppeda, kui lõppeb rahastusperiood. Viimasel ajal Euroopa teaduspoliitika siiski soosib seda, et teadlasperekonnad saaksid töötada ühes paigas. Sestap hindavad nad võimalust töötada samas linnas ja samas teadusasutuses kõrgelt. Kui millestki puudu jääb, siis ehk üksnes teaduslikust tööjõust, et liikuda eesmärkide poole pikemate sammudega. Tööjõuvajaduse leevendamiseks kirjutavad Rauwelid parasjagu taotlust Euroopa uurimisgrandi saamiseks. Koostööd soovib tippkeskus teha ka teiste instituutidega. Näiteks on teadlastel üks uuemaid suundi lasta taimedel kasvatada nanoosakesi ja kombineerida neid taimeekstraktidega. Samuti uuritakse viise, kuidas nanotehnoloogiat kasutada inimeste ja loomade ravis. Tartus elada meeldib perele hästi. Parasjagu väike linn, et enamiku distantsidest saab läbida jalutades. Siiski on perel olemas ka auto. Sellega meeldib perel teha pikemaid puhkusereise Euroopa eri paikadesse ning külastada ka Prantsusmaal elavaid sugulasi. Kas teadlastest paar plaanib Eestisse jäädagi? „Kes teab, see sõltub võimalustest,“ sedastas Erwan Rauwel. Kui võimalusi on, siis hea meelega, kuid ka elu Portugalis kasvas südame külge, tõdes ta. 33


TERVIS

MIS ON TEGELIKULT SALAKAVAL BURNOUT EHK LÄBIPÕLEMISSÜNDROOM? PSÜHHOLOOG-NÕUSTAJA ARMA VAHTRA

Teadlikkus läbipõlemise tunnustest on vajalik kõigile. Nii ülikoolile, et tudengeid õigel ajal aidata, kui ka üliõpilasele, et mitte hammasrataste vahele jääda. Et probleeme ennetada, on oluline neid varakult märgata. Kas muretut ja stressivaba elu üldse on olemas? Esimesena stressi uurinud teadlane Hans Selye on öelnud, et ainus stressivaba seisund on surm. Mõõdukas annuses stressi parandab meie sooritusvõimet ja motiveerib. Kusjuures suurem osa stressist on sageli meie enda tekitatud. See, kuidas me hindame oma jõuvarusid ja olukorda, muudab meid rõõmsamaks või kurvemaks, enesekindlamaks või arglikumaks. Läbipõlemise hirmu ei ole vaid neil, kes pole eelnevalt mõnda aega heleda leegiga põlenud. Burnout Selle termini võttis 1974. aastal kasutusse psühholoog Herbert Freudenberger, kes võrdles läbipõlemist tulekahjuga. Ta pani tähele, et New Yorgi tasuta kliiniku idealistidest vabatahtlikud muutusid küünilisteks, kaotasid motivatsiooni, tundsid end emotsionaalselt jõuetuna ning muutusid sallimatuks patsientide ja kliinikumi suhtes. Mis on läbipõlemise peamised põhjused? Läbipõlemist tuleb ette olenemata soost, seksuaalsest orientatsioonist, usust, karjäärist, haridusest või vanusest. Ena34

masti viib ülekoormus kurnatuse ja emotsioonide kulumiseni. Ka lühiajalised stressirikkad perioodid nagu ajanappus, suur õppekoormus, kodutööde tähtajad, eksamid ja arvestused võivad viia läbipõlemiseni. Isegi pikaajaline positiivne stress, mis on seotud ambitsioonikuse ning saavutustest sõltumisega, võib lõppeda kurnatusega. Välistudengite puhul lisanduvad stressoritena näiteks keelebarjäär, kohanemisraskused, majanduslikud probleemid, ebakindel tulevik, õppemaks ning sellest tulenev vastutus. Vahel on õppimine ülikoolis isegi pingelisem kui töötamine. Stress õppimises on seotud ka kehva sooritusvõimega mõnes kindlas õppeaines, kahandades üldist õpimotivatsiooni. Lisaks töötavad paljud tudengid õppimise kõrvalt, mistõttu ei jää aega lõõgastumiseks ja hobideks. Normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale Inimeste kogemused seoses läbipõlemisega on erinevad. Osa tunneb energia kadumist ja ebaefektiivsust, mõned avastavad, et ümbritsevad inimesed on muutunud ebameeldivaks ning soov ja jaks nendega suhelda on hääbunud. Frustratsioon ja

küünilisus mõjutavad suhteid ja viivad inimsuhetest võõrdumiseni. Kuigi burnout saabub hiilivalt, tabab see siiski ootamatult. Justkui oleks tabanud paralüüs – me ei tunne ennast ära või tundub meile, et miski pole enam endine. Õhina asemel juhindume kohusetundest. Iga hinna eest tahaks küll pingutada, isegi kui kaaslased soovitavad tungivalt puhata. See mõjutab tervist oluliselt, suurendades meie mandelkeha ehk emotsionaalsete reaktsioonide eest vastutavat ajuosa. Keerulisem on rahuneda ja negatiivsete emotsioonidega hakkama saada. Tekivad mälu- ja tähelepanuhäired, võib esineda probleeme kardiovaskulaarse süsteemi ja seedetraktiga. Krooniline stress väljendub sageli neerupealiste kurnatuses ning nende kahjustus ei taastu kiiresti. Kuidas läbipõlemissündroomi ära tunda? Meie varasem tähendusrikas ja paljutõotav eesmärk on muutunud tüütuks, mõttetuks. Motivatsiooni kadumine on üks esimesi ohumärke läbipõlemisest. Olukorra halvenemisest annavad märku veel mälu ja keskendumisvõime nõrgenemine, ülitundlikkus helide


Kas tudeng on teistsugune läbipõleja? Võrreldes varasemate põlvkondadega on tänased tudengid kõvasti perfektsionistlikumad (täiuslikkust ihkavad), mis on sageli läbipõlejatele komistuskiviks. Üliõpilane elab maailmas, kus on valdavaks nutiseadmed, kiirus, materialism, sotsiaalmeedia, kärgperestumine, rööprähklemine, võistlusjanu, saavutusvajadus – kõik, mis käib kaasas edukas olemisega. Paratamatult on edule suunatud ühiskonna varjukülgedeks inimlikkuse ja inimkontaktide vähenemine, võõrandumine sünnikodust ja traditsioonidest. Väärtustatakse seda, mis inimesel on, mitte aga tema südameheadust. Edukultus käib juba üle jõu ning sellega ei suudeta sammu pidada. Individualistidena on võimas soov olla teistest parem. Sotsiaalse poole varjujäämisel võivad aga olla ebameeldivad tagajärjed. Arvatakse koguni, et nutipõlvkonna vaimne tervis saab

ohustatud. On hea, kui tehakse alati kõike väga hästi, kuid igas valdkonnas ja alati pole võimalik olla täiuslik. Kõrged ootused nii enda kui teiste suhtes viivad meid pettumuseni. Vanemate ja teiste lähedaste kõrged ootused ja nõudmised võivad viia lausa nii kaugele, et nende heakskiidu saavutamiseks tuleb näida täiuslik. Kui meie peas tiksub pidevalt kohustus olla edukas, kaotame motivatsiooni, iseenda mina ning rühime vaid kõrgete eesmärkide suunas. Madala enesehinnanguga noored ei ole iseenda juures mitte millegagi rahul. Neile öeldakse, et alati saab paremini. Sellega tühistame aga kõik saavutused ega naudi vähimaidki edusamme. Noored ei julge riskida, sest hirm läbikukkumise ees on suur. Selles olukorras ei taha me sageli abi küsida, sest on piinlik oma nõrkust tunnistada. Mida teha siis, kui burnout käes on? Kui väsimus pidevalt kimbutab, on aeg midagi muuta. Esimese asjana tuleks kohe koormust vähendada ja alustada enese eest hoolitsemisega. Kui tundub, et pole pääsu läbipõlemisest, on viimane aeg võtta kasutusele enese taastamise vahendid. Alustuseks soe vann, saun, massaaž. Seejärel näiteks jalutuskäik pargis, raamatu lugemine, muusika kuulamine, tantsimine, vaba päeva võtmine, sõit kaunisse maakohta või mere äärde. Kui see pole piisav, siis osta uusi riideid, külasta raamatupoodi, kirjuta endale (armastus)kiri, lase endale raamatuid ette lugeda, kirjuta luuletusi, mängi lauamänge, vaata mõnda head filmi või etendust, külasta muuseumi. Lõpuks, kui tekib tahtmine, pane kirja ideaalne stsenaarium eesmärgi saavutamiseks ja visualiseeri seda. Õppimist ja tööd on võimalik ühildada aega planeerides ja plaanidest kinni pidades. Õppimise ajal töötamine nõuab kindlasti nii pingetaluvust kui ka head tervist.

FOTO: PEXELS.COM

või lõhnade suhtes ning kriitikataluvuse langemine. Kui me ei taha enam kedagi näha, hommikul kooliminek muutub üha raskemaks, tegemist vajavate kohustuste nimekiri pikeneb ja ülesanded kuhjuvad, on sellest olukorrast raske väljuda. Organism võib olla sedavõrd kurnatud, et muidu äärmiselt kohusetundlikud ja täpsed inimesed muutuvad lohakaks, tehes lugematuid hooletusvigu. Läbipõlemisega kaasneb sageli ka tavapärasest erinev käitumine. Kes hakkab liialdama vägijookide tarbimise, kes suitsetamise, kes ohjeldamatu rämpstoidu söömisega. Varem rõõmustanud tegevused ei paku enam midagi. Kimbutavad näiteks pea- või seljavalud. Kurnatus võib süveneda sel määral, et tervis veab alt, töövõime kahaneb, jõuvarud kuivavad kokku, selle kõige tagajärjel tekib tühjaks pigistatud sidruni tunne.

35


KUIDAS LÄBIPÕLEMISEGA ISESEISVALT TOIME TULLA? 1. Stressori väljaselgitamine ja kõrvaldamine – Me ei suuda kõiki stressoreid oma elus vältida, aga me saame valida oma reageerimisviisi. See õnnestub, kui suudetakse ära tabada oma ebafunktsionaalsed mõttemustrid ning hakatakse neid adekvaatsemaks kujundama, nt “ma ei pea olema alati perfektne, kõigile eeskujuks”, “võin lubada endale molutamist, ilma et end süüdi tunnen”. 2. Lõõgastumine – Lõõgastuda aitavad nii kõhuhingamine, lihaslõdvestus kui ka mediteerimine ja palvetamine ning hobidega tegelemine. Meenutada tasub, et elu ei ole võistlus ja keegi ei anna medalit enda ärakurnamise eest. 3. Lähedased ja sõbrad – Nii nagu üks õun päevas hoiab haigused eemal, aitab sõber su kõrval arsti visiidist hoiduda. Emotsionaalne toetus on määrava tähtsusega. KOKKUVÕTTEKS: • järgi tervislikku eluviisi (tervislik toitumine, unerežiim), • sea endale realistlikud piirid (ära lase kohusetundest endale liiga teha), • õpi enesekehtestamist (oska öelda „ei“), • tegele füüsilise tegevusega, tasakaaluks vaimsele tööle, • tegele hobidega (koorilaul, rahvatants, fotograafia), • osale seltsielus (üliõpilaste korporatsioonid, seltsid), •

delegeeri kohustusi,

sea sihid paika,

• võitle väsimusega (vajadusel kasuta akadeemilist puhkust), • puhka, võta üks päev nädalas enda jaoks, •

planeeri oskuslikult oma aega,

mine reisile,

• väldi kohustuste kuhjumist (väsitav ei ole tegemata asjaga tegelemine, vaid teadmine, et see on tegemata), • arenda oskust lahendada probleeme, •

hakka ennast armastama,

• pöördu abi saamiseks spetsialisti poole (psühholoog, psühhiaater).

Läbipõlemise all kannatavatele inimestele rakendatakse kognitiivset käitumisteraapiat, mis aitab emotsionaalse kurnatusega paremini hakkama saada. Terapeudi abil tehakse kindlaks stressorid ja eksiarvamused (ebafunktsionaalsete mõtete päevik, stressipäevik).

36


FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

SPORT

KORVPALLITIIMI ERGUTAVAD SÄRAVAD TANTSUTÜDRUKUD MARI-LIIS KOEMETS

Sügisel täitus maaülikooli korvpallimeeskonna pikaaegne unistus – tuua kodumängudel platsile lisaks pallimängule ka kvaliteetne meelelahutus. Just sellisel tasemel tantsunumbreid pakuvad pealtvaatajatele EMÜ korvpalli tantsutüdrukud.

K

uigi tantsutüdrukutena on koos treenitud vaid pool aastat, ei ole lava jagamine tüdrukutele võõras. Showtantsu tantsiti ka varem, kuid esinemisvõimalusi oli sel ajal kõvasti vähem. „Nüüd on vähemalt kaks mängu kuus, kus esineme 3–4 kavaga,“ tõdesid tantsijad, kelle sõnul kasvatab selline tempo enesekindlust ning ühtekuuluvustunnet. Hoolimata sellest, et mängudel tantsitakse hobi korras, suhtuvad tüdrukud sellesse kui töösse, mida tuleb teha nii hästi kui võimalik. „Meie soov on publikut rõõmustada ning pakkuda lisaväärtust, et pealtvaatajad oleksid ka järgmisel mängul kohal. Isegi kui päev pole parim, ei saa me enda ja teiste tuju alla lasta. Need viiskümmend sekun-

dit platsil peame olema kõige õnnelikumad inimesed maailmas,“ lisasid nad. Selleks, et kvalifitseeruda tantsutüdrukuks, ei pea tüdrukute sõnul olema ühe vitsaga löödud. „Pigem on see ameerikalik müüt, et ergutajad on alati samas mõõdus, sihvakad ning, mis peamine, hõiskavad tähestikku. Eestis võtame ergutamist rohkem nagu sporti, mille peamine rõhk on tantsul. Et vahet mõista, tuleb aga ise mängudel käia ja oma silmaga näha.“ Seevastu tuleb tüdrukute arvates olla särav, rõõmsameelne, enesekindel, julge, kohusetundlik ja teotahteline. „Üks asi on tantsude järjekorra õppimine, teine aga puhastamine, mis vajab aega ja kannatust. Kui teotahet ei ole, ei tule tants südamest ning

sellisel juhul ei saavuta tiim ka soovitud taset.“ Kohati tulevad ergutamisel kasuks ka teadmised korvpallist. „Paratamatult on nii, et mida rohkem me mängust teame, seda siiramalt suudame sellele kaasa elada. Kindlasti ei ole see esmatähtis, kuid huvi ja teadmised tekivad ajaga,“ leidsid nad. Soovi korral on võimalik uue hooaja alguses tantsutüdrukutega liituda, nendega koos õppida ja areneda. „Põhitiimis on meil küll vaid loetud arv kohti, kuid asendajaid ja kaasaelajaid mahub koosseisu alati rohkem. Kindlasti tasub proovida – trenn annab rohkem professionaalse tantsija tunde, kuna võimalusi esinema pääsemiseks on tunduvalt rohkem kui mistahes teises tantsutrennis.“ 37


TEATED

DOKTORITÖÖ OSUTAB JÄTKUSUUTLIKKUSELE KAHJURITÕRJES

D

etsembris kaitses Gabriella Kovács väitekirja teemal “Peremeestaime ja maakasutuse mõju kõdra-peitkärsaka kahjustuse ja parasiteerituse tasemele. Effect of host plant and land use on cabbage seed weevil infestation and associated parasitoids.“ Töös otsiti teaduslikult põhjendatud võimalusi kõdra-peitskärsaka keskkonnasäästlikuks ja jätkusuutlikuks tõrjeks, et leida uusi ning jätkusuutlike kahjuritõrje strateegiaid. Eesmärk oli välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad eri taimeliigid ning maakasutus kõdra-peitkärsaka ja tema parasitoidide peremeestaimede otsingu edukust. „Märkimisväärselt kõrge (üle 80%) oli kahjuri parasiteerituse tase õlirõikal, millel domineerisid munaparasitoidid. Seevastu olid

teistel taimeliikidel ülekaalus vastseparasitoidid,” kirjeldas Kovács. Seega on õlirõikal potentsiaali olla bioloogilist tõrjet toetav peremeestaim, mis suurendab parasiteerituse taset ja liigilist mitmekesisust ning pakub elupaiku ja peremeesorganisme ka vähem arvukatele parasitoidiliikidele. Lisaks selgus tööst, et talirapsi põllu läheduses paiknevad rohtsed põlluservad tõstsid nii kõdra-peitkärsaka parasiteerituse taset kui ka suurendasid kahjustuste ulatust. Kahjustusi suurendasid ka kuni ühe kilomeetri kaugusel asetsevad alad. „Kahjustuse tase oli kogu uurimisperioodi jooksul madal ja ei ületanud tõrjekriteeriumi. Samal ajal oli aga ka parasiteerituse tase märkimisväärselt kõrge (kuni 87%) ja täiesti piisav selleks, et hoida kõdra-peitkärsaka arvukus allpool

majanduslikku kahju tekitavat taset,” lisas Kovács. Teadmine, et looduslikult esinevad parasitoidid piiravad tõhusalt kõdra-peitkärsaka arvukust, on Kovácsi sõnul väga väärtuslik informatsiooni rapsikasvatajatele, tõestades, et uuritud kahjuri vastu ei ole rapsipõldudel vaja kasutada sünteetilisi taimekaitsevahendeid. „Uuringu tulemused täiendasid oluliselt meie teadmisi nii kõdra-peitkärsaka kui ka tema parasitoidide leviku bioloogiast ning neid teadmisi saab rakendada ka jätkusuutlikus kõdra-peitkärsaka tõrjes,” lõpetas ta. Doktoritöö juhendajad on dotsent Eve Veromann ja professor emeritus Anne Luik ning oponent professor József Kiss (Szent István University, Ungari).

DOKTORITÖÖ AITAB LUITEMETSADES PAREMINI MAJANDADA

D

etsembris kaitses Mari Tilk filosoofiadoktori väitekirja teemal „Alustaimestiku mitmekesisus ja geobotaaniline analüüs Edela-Eesti luitemännikutes. Ground Vegetation Diversity and Geobotanical Analysis in the South-West Estonian Dune Pine Forests.“ Töös uuriti luitemetsade alustaimestiku liigilist mitmekesisust, et leida, millised keskkonnatunnused mõjutavad soontaimede, sammalde ning samblike liigirikkust ja liigilist koosseisu luitemetsades. Uurimiseks valiti Edela-Eestis Uulu ning Häädemeeste vahele jäävalt alalt viis tüüpilist luidet, mille kaugus rannajoonest jäi vahemikku 2–3 kilomeetrit.

38

„Keskkonnatingimused, mis määravad metsastunud luidetel alustaimestiku liigirikkuse ja koosluse struktuuri, moodustavad omavahel seotud keerulise süsteemi, mõjutades alustaimestiku moodustanud eluvorme erinevalt,“ rääkis Mari Tilk. Taimestikku peetakse luidete stabiilsuse tagamisel üheks tähtsamaks teguriks, mistõttu on liigilise mitmekesisuse uuringud ja luitemetsade elurikkust määravate keskkonnatingimuste kindlakstegemine oluline, et neid alasid säilitada, kaitsta ning teha majandamisel paremaid otsuseid. Tööst selgus, et soontaimede liigirikkust ja liikide mitmekesisust luidetel on enim mõjutanud luite topograafilised omadused

nagu absoluutne kõrgus, asukoht ja paiknemine ilmakaarte suhtes, samuti substraadi pH, lämmastiku-, fosfori- ja kaaliumisisaldus, mullaniiskus ning valgustingimused. Lisaks kerkis lämmastiku üha suureneva depositsiooni tingimustes esile fakt, et luitemetsade soontaimede liigirikkus väheneb märgatavalt suurenenud lämmastikusisalduse korral. Sambla- ja samblikurinde liigilist koosseisu ning struktuuri määravad lisaks eelnimetatud näitajatele ka lahustuvate soolade ioonide kontsentratsioon mullalahuses, soontaimede üldkatvus ja mõõdukalt langenud kõdukihi tüsedus. „Kui sammalde liigirikkus püsis kogu luite piires suhteliselt stabiil-


sena, olles suurim luidete jalamitel, siis samblike liigirikkus oli suurim luidete nõlvadel, kus maapinnale jõudvat valgust oli kõige enam

ning mullaniiskus väikseim,“ võrdles Tilk. Doktoritöö juhendajad on vanemteadur Katri Ots, juhtivtea-

dur Malle Mandre ja teadur Tea Tullus ning oponent professor Annamari Markkola (Oulu Ülikool, Soome).

DOKTORITÖÖ NÄITAB ALETAMISE OLULISUST LÕUNA-EESTI MAASTIKE KUJUNEMISEL

O

ktoobris kaitses Pille Tomsoni filosoofiadoktori väitekirja teemal „Ajaloolise alepõllunduse roll Lõuna-Eesti maastike ja metsataimestiku kujunemisel. Role of historical slash and burn cultivation in the development of cultural landscapes and forest vegetation in south Estonia.“ Töös uuriti ajaloolise regulaarse aletamise mõju Lõuna-Eesti maastike ja metsakoosluste kujunemisele. Töö põhineb 19. sajandi maakasutuskaartidel, mille abil tehti kindlaks aletamiseks kasutatud alad. Regulaarseks aletamiseks kasutati alasid, mis asusid järsul künkal või nõlval, taluõuest kaugel ning mille mullad olid mõõdukalt happelised.

„Seni on Eestis arvatud, et aletamine soodustab muldade leetumist, väljakurnamist ja liigivaeste metsakoosluste teket. Läbiviidud välitööd näitasid seevastu, et metsade taimkatte erinevuste põhjus on alemaade hilisem metsastumine, mitte aletamisele iseloomulik tule kasutamine,“ rääkis Pille Tomson. Võrreldes aletamiseks kasutatud alasid ja ajaloolist metsamaad, ei leitud erinevusi mulla praegustes keemilistes omadustes. Leidsime uuritud aladelt 97% mullast makroskoopilist sütt, mis näitab, et aletamine on olnud oluline tegur mulla söesisalduse kujunemisel, kirjeldas Tomson. Ehkki söe levik mullas on erinevate maakasutusviiside puhul mõne-

võrra erinev, on seda siiski suure varieeruvuse tõttu raske kasutada ajaloolise aletamise kindlakstegemiseks. Küll aga on aletatud aladel võimalik leida iseloomulikke maastikuelemente nagu künniperved, naeriaugud, laiavõralised reliktpuud, väikesed uhtorud või põllukivihunnikud. „Kokkuvõttes on aletamise mõju maastike uurimisel seni alahinnatud, taimkatte kujunemise kirjeldamisel aga pigem ülehinnatud,“ lõpetas Tomson. Doktoritöö juhendajad on prof R. G. H. Bunce ja prof Kalev Sepp, oponent prof Matts Lindbladh (Swedish University of Agricultural Sciences SLU, Rootsi).

KUIDAS RAKENDADA HOBUSEID METSATÖÖDEL?

T

ääksi külas Viljandimaal 9.–10. jaanuaril toimuvad avatud hobumetsatööde päevad annavad huvilistele ülevaate hobuste kasutamisest metsatöödel. „Rahvusparkides ja asulalähedastes metsades on omanikul ja hooldajal tihti mure puidu kättesaamisega. Samas on keskkonnakaitseliselt oluline majandada poollooduslikke kooslusi pehmete võtetega ning anda tööd maastikke hooldavatele hobustele,“ rääkis maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor Kalev Sepp.

Lisaks on väikeettevõtjatel ja väikemetsaomanikel tihti probleeme väikeste koguste, erisortimendi või harvesterist murimata puidu kättesaamisega. „Siis tuleb oma oskuste ja vahenditega metsa minna,“ lisas hobumetsanduse ekspert ja Viljandi Kultuuriakadeemia dotsent Priit-Kalev Parts. Maaülikooli hobumetsanduse kursus on jätkuks Kultuuriakadeemia poolt aastaid korraldatud müravaba metsatöö päevadele, kus lisaks hobujõu kasutamisele lõigati metsa kirveste ja käsisaega. „Sel aastal demonstreerime jõulisemalt

moodsat hobutehnikat ja hübriidlahendusi, kus hobujõule lisavad tõhusust motoriseeritud hobuforvarderid. Seda osa veab paadunud raskeveohobusemees, leiutaja ja hobuettevõtja Vello Tamm,“ lisas Parts. Hobumetsatööde päevi korraldab Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool hobumetsanduse algkursuse raames. Ka tänavu on kahepäevasele üritusele oodatud lisaks üliõpilastele ka teised, kelle igapäevatöö või huvi on seotud metsanduse ja hobumajandusega. 39


SÜNNIPÄEVAÕNNITLUSED* JAANUAR 2. JAANUAR MERIKE LILLENBERG – 65 VLI lektor 3. JAANUAR AVE KUPPER – 45 Loomakliiniku vanemloomaarst

PILLE PÄRN – 40 VLI peaspetsialist

24. VEEBRUAR ÜLO VÄLI – 45

3. VEEBRUAR EVE KAURILIND – 40 PKI teadur

PKI VANEMTEADUR

4. VEEBRUAR ÜLLA HARAK – 75 Kinnisvaraosakonna abitööline

1. MÄRTS ALAR ONOPER – 40 Loomakliiniku vanemloomaarst

11. JAANUAR INA JÄRVE – 40 Õppeosakonna juhataja

5. VEEBRUAR MIHHAIL VARKKI – 60 TI õppemeister

12. JAANUAR PEETER MUISTE – 65 MMI professor

6. VEEBRUAR MARE KAMENIK – 60 VLI vanemlaborant

14. JAANUAR TAAVI LEOLA – 40 TI lektor

8. VEEBRUAR EVELIN JÜRGENSON – 45 MMI dotsent JAANA SALUJÕE – 40 Loomakliiniku loomaarsti abiline KRISTIINA AUN – 25 MMI nimetatud nooremteadur

18. JAANUAR SANDRA METSLAID – 40 MMI teadur KERLI PLATO – 40 TI õppekorralduse spetsialist-juhiabi 19. JAANUAR AINO NÕMMEOTS – 75 VLI katsetehnik 20. JAANUAR VAIKE TOMANN – 65 TI laborant 25. JAANUAR DIANA LAARMANN – 45 MMI dotsent 26. JAANUAR TÕNU JÄRVEOTS – 45 VLI lektor

13. VEEBRUAR ENDEL TURBAS – 90 PKI emeriitdotsent 14. VEEBRUAR ENN PALUVERE – 70 Kinnisvaraosakonna majahoidja JOHANN OLAF LÄÄNE – 25 TI operaator KARIN MURIK – 25 Loomakliiniku loomaarsti abiline

VEEBRUAR

15. VEEBRUAR PAUL FRIDTJOF MÕTSKÜLA – 45 VLI lektor

2. VEEBRUAR ENDLA REINTAM – 45 Õppeprorektor

17. VEEBRUAR JUHANI PÜTTSEPP – 55 Õppeoskonna peaspetsialist

MÄRTS

3.MÄRTS ALEKSANDER MAASTIK – 90 MMI emeriitprofessor ANNE LUIK – 70 PKI vanemteadur ja emeriitprofessor 5. MÄRTS C H I K O D I N A K A NKECHINYERE OKEREKE – 30 PKI nimetatud nooremteadur 7. MÄRTS MAARJA TAGEL – 30 VLI assistent 15. MÄRTS ALIDA KIIS – 90 VLI emeriitdotsent MARIANA MAANTE-KULJUS – 30 PKI nimetatud nooremteadur 20. MÄRTS MATS VARIK – 35 MMI teadur JANAR KALDER – 30 TI lektor 21. MÄRTS URVE PEITEL – 65 Apteegi juhataja-proviisor 22. MÄRTS JÜRI OLT – 70 TI professor

*Ajakirjas õnnitleme ülikoolipere väärikamaid juubilare.


Millions discover their favorite reads on issuu every month.

Give your content the digital home it deserves. Get it to any device in seconds.