Ajakiri Maaülikool talv 2020

TALV 2020 / NR 20

EESTI MAAÜLIKOOLI AJAKIRI

Vastne akadeemik Veiko Uri: metsateadlase elu on raske, aga ilus Aasta vilistlane annab tööd enam kui 1000 inimesele

Probleemõpe värskendab inseneriharidust

Tudengid ehitavad Eesti esimest päikeseautot

JUHTKIRI RUBRIIK

PUIT ON IMELINE LOODUSE LOOMING

Foto: Mari-Liis Koemets

AHTO KANGUR METSATAKSEERIMISE DOTSENT

Eestlasena mõtestame ennast tihti metsarahvana ning oleme harjunud nägema puitu enda ümber erinevates vormides ja funktsioonides. Nii on loomulik, et otsime ka täna üha uusi võimalusi, kuidas puitu väärikalt kasutada. Maaülikool on selleks õige koht.

Võõrustasime 13.–15. novembril Garage48 üritust „Future of Wood 2020“. Emakeelse metsandusliku kõrghariduse 100. aastapäeva tähistades

Eesti Maaülikooli ajakiri Ilmub kord kvartalis.

Aadress Fr. R. Kreutzwaldi 1a, 51006 Tartu Telefon 731 3044; tiraaž 650 Trükk Vali Press Koduleht www.emu.ee www.facebook.com/maaylikool Instagram @maaylikool 2

oli soov kokku tuua lisaks valdkonna parimale teadmisele ka Eesti metsaja puidutööstusest kaugemal seisvad osapooled. Sobivaimaks interdistsiplinaarse koostöö vormiks on tänapäeval populaarne makeathon+ hackathon-formaat, kus lisaks puidust füüsiliste toodete valmistamisele, tarkvaraarendusele, riistvarainseneeriale, disaini- ja äriarendusele toimub ka uudsete teenuste loomine.

Kliimasäästlikud ja tõhusad lahendused said nii arhitektuuri, puidutöötlemise kui ka kõigi teiste arendussuundade lähtepunktiks.

Eesmärk oli luua uusi teenuseid ja tooteid, mis aitaksid maksimaalselt väärindada Eesti metsa kui loodusvara ja taastuvat ressurssi. Otsiti uudseid lahendusi, mis tagaksid puidule võimalikult pika elutsükli.

Arendati selliseid tooteid, mis oleksid seotud näiteks hoonete ja ehitiste rajamisega ja mis võimaldaksid tootval sektoril Eestis märkimisväärselt vähendada süsiniku jalajälge.

On selge, et puidu kui loodusliku taastuva toorme potentsiaal ei ole Eestis täna veel täies mahus kasutatud. Seega olid oodatud ka kõik need ideed, mis panustasid seni vähe kasutatud puittoodetele või puuliikidele. Metsanduse ja puitu töötleva sektori ettevõtted on viimase paarikümne aasta jooksul olnud ühed kiiremad tehnoloogiliste uuenduste rakendajad. Tehnika areng on viinud olukorrani, kus tööde planeerimises kasutatakse suurandmetel põhinevaid

otsustussüsteeme, mida samuti käsitleti ühe fookussuunana.

Kokku osales arendusnädalavahetusel 107 inimest, kelle hulgas oli tudengeid, praktikuid ja eksperte ettevõtlusest. Kompetentsilt kaeti väga erinevaid valdkondi alates puitkonstruktsioonide inseneridest, puitmajade ja mööblitootjatest kuni keemikute, IT-arendajate ja keskkonnaspetsialistideni välja. Eemale ei jäetud ka metsaomanikke, loodusturismi ettevõtteid, äriarendajaid ja turundajaid.

Kõik nädalavahetusel osalenud said osa tõdemusest, et puit on imeline looduse looming, mille piiramatutest kasutusvõimalustest meil täna veel täit ülevaadet ei ole. Üheksast töösse läinud ideest püüdsid viis puitu mehaaniliselt väärindada. Minu jaoks leidis kinnitust arusaamine, et praeguste teadmistega oskame hoone ja elamuehituses puitu kasutada ka seal, kus enamus majaomanikest ei oskaks seda oodata.

Juba praegu on olemas oskus asendada suur osa majade konstruktsioonidest puidupõhistega ning teha seda kõigi ohutusreeglite järgi.

Tänapäevane puitmaja võib olla nii palktare kui ka mitmekorruseline täisfunktsionaalne korterelamu. See on potentsiaal, mis on meie ühiskonnas praegusajal veel täies ulatuses lahti seletamata ja rakendamata.

Uued teadmised ja tulemuslik parim praktika peab olema ka ülikoolis tehtava aluseks.

Vastutav väljaandja Risto Mets, risto.mets@emu.ee Toimetaja Mari-Liis Koemets, mari-liis.koemets@emu.ee Keeletoimetaja Eve-Liis Abroi Küljendaja Kristin Juurmaa Kaanefoto Aldo Luud Ajakirjas ilmunud artiklid ja fotod on autoriõigustega kaitstud.

Toimetusel on õigus lugusid toimetada ja lühendada.

Järgmine ajakirja number ilmub 2021 kevadel.

SISUKORD RUBRIIK

SISUKORD UUDISED 4 Puiduhäkatoni võitja muudab arendamise kiireks ja paindlikuks

TUDENGIELU

5 Aasta muld 2021 on rähkmuld

27 Esimene lahingrobot viis tehnikaseltsi võidule

6 RMK nõukogu esimeheks sai professor Tullus

28 Plastivaba nädal õpetab targalt tarbima

7 Järvseljal peeti traditsioonilist põdrajahti

HÜVA NÕU

ARVAMUS 8 Rektor Mait Klaasseni aastapäevakõne

ÜLIKOOL 9 Avatud ülikooli juhina alustas Kristina Marran 10 Maaülikool tunnustas parimaid

INIMENE 12 Vastne akadeemik: metsateadlase elu on raske, aga ilus

5

24 Tudeng, kes teeb päikeseauto ehitamisega ajalugu

10

29 Aasta vilistlane Jüri Külvik: ettevõtte juhtimine on nagu sport!

SPORT

13

32 Staažikas spordimees treenib viis korda nädalas

TEATED 33 Doktoritööd

SÜNNIPÄEVAD

20

36 Sünnipäevad

TEADUS 18 Probleemõpe muudab tehnikaalase kõrghariduse kurssi

25

20 Intensiivne kasutus vähendab dendropargi liigirikkust 22 Tartu parkides napib inimtegevust

ROHELINE ÜLIKOOL

27

24 Muudatused jäätmekäitluses muudavad sortimise lihtsamaks

3

UUDISED

Kaasava planeerimise nooremprofessoriks valiti Monika Suškevičsi. Foto Siiri Külm

Tänavu toimus puiduhäkaton maaülikooli tehnikamajas.

Foto Siim Tiirik

SENAT VALIS MONIKA SUŠKEVIČSI KAASAVA PLANEERIMISE NOOREMPROFESSORIKS Eesti Maaülikooli senat valis kaasava planeerimise nooremprofessoriks põllumajandus- ja keskkonnainstituudi lektori Monika Suškevičsi. Ta on esimene, kes alustab oma tööd tenuurirajal eesmärgiga liikuda professori ametikoha kõrgematele astmetele.

Suškevičsi uurimisvaldkonnaks on kaasamine, mis on viimastel kümnenditel Eestis muutunud üldise keskkonnakorralduse, aga ka spetsiifilisemate valdkondade – nagu loodushoid, keskkonnamõjude hindamine ja ruumiline planeerimine – õigusruumi ja tegevuspraktika oluliseks osaks. Kaasamist saab

tema sõnul mõista kui avalikkuse ja erinevate huvirühmade osalust riigivalitsemist puudutavates küsimustes. Eestis vajab Suškevičsi arvamusel enim tähelepanu inimeste osalusoskuse parendamine ja väärt näpunäidete pakkumine kaasajatele.

Kaasamise uurimiseks kasutab Suškevičs kahte metoodikat: primaaruuringutega kogub ta andmestikku vahetult uuritava aspekti kohta, kuid paralleelselt on kasutuses ka sekundaarsed andmed, mille andmestik ja tulemused pärinevad juba varem tehtud uuringutest.

Nendest teeb Suškevičs omakorda

kokkuvõtted ja järeldused, andes oma tööle nii suurema üldistusjõu.

Sellealase professuuri ja seonduva uurimisrühma väljaarendamine Eesti Maaülikoolis aitaks kaasa kaasaegsete metoodikate kasutamisele teadus- ja õppetöös. Ühtlasi aitaks see metoodikaid edasi arendada nii meta-uuringute (näiteks süstemaatilise kirjandusülevaate metoodika) kui ka primaarandmestike kogumise (kvalitatiivsed meetodid, sh osalusvaatlus, intervjuud) mõistes. Õnnitleme Monika Suškevičsit ja soovime talle palju edu osalusaktiivsuse uurimisel ja lahendamisel edasises teadustöös.

PUIDUHÄKATONI VÕITJA MUUDAB ARENDAMISE KIIREKS JA PAINDLIKUKS Novembris toimus Eesti Maaülikoolis neljas Garage48 Wood makeathon, mille eesmärk oli läbi uudsete lahenduste prototüüpimise arendada arhitektuuri, puidu töötlemise ning metsanduse valdkondi Eestis tõhususe ja kliimasäästvuse suunas. Üheksa tiimi hulgast prototüüpis ennast võitjaks Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuritudengite tiim.

Garage48 Future of Wood 2020 toimus Eesti Kunstiakadeemia, Startup Estonia ning Garage48 jätkuvas koostöös ning jõudis sel aastal Tartusse koostöös Eesti Maaülikooliga. „Mets ja puit on eestlastele nii omane, et vahel kipume mõtetes jääma kinni juba tuntud tehnoloogilistesse lahendustesse ja kasutuspraktikatesse. Just siin tuleb esile makehatoni tõeline väärtus, kui puidukasutuse valdkonna arendamise ideid hakkavad 4

arendama erinevate erialade ja väga erineva ettevalmistusega inimesed,” selgitas korralduspartneriks liitumist Ahto Kangur, metsakorralduse ja dendromeetria dotsent. „Selleaastasel puidu makehatonil kujunesid keskseks puidust ehituskonstruktsioonid ja valmislahendused ning puidu tööstusliku kaskaadkasutuse ja puidu väärindamisega seotud ideed. Kõik esikolmikusse jõudnud ideed ja lahendused, kuid ka need, mis kõrgetele kohtadele veel ei jõudnud, on kindlasti suure turupotentsiaaliga ning edasiarendamise korral reaalseteks toodeteks vormitavad,” leidis Kangur.

Arendusnädalavahetus toimus piiratud osalejate arvuga, maski kandmise ning distantseerumise kohustusega. Renee Puusepp, Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ja

korraldustiimi liige, hindab osalejate koostööd ürituse toimumisel. „Seekordne üritus toimus äärmiselt keerulistes oludes, kuid sellele vaatamata tuli kokku osalejaid erinevatest valdkondadest ning tehti mitu huvitavat prototüüpi. Osalenud tiimid tõestasid kõige muu hulgas ka valmidust välja astuda tavapärasest mugavustsoonist ning seetõttu väärivad kõik osalejaid erilist tunnustust.”

Lisaks ülikoolidele liitus arendusnädalavahetuse korraldamisel partneritena mitmeid ettevõtteid nagu Harmet, Metsä Wood, Creatomus Solutions, Rothoblaas ning ka Eesti Puitmajaliit ja Puitmajaklaster, kes tõid üritusele väljakutsed ning jagasid kombineeritult parimatele tiimidele 8000€ tootearenduse seemneraha. Häkatonile saab tagasi vaadata Garage48 Facebookis.

UUDISED

Loomakliiniku uue kirurgiaploki avasid rektor Mait Klaassen, kliinilise veterinaarmeditsiini õppetooli kliiniline juht Aleksandr Semjonov ja VLI direktor Toomas Tiirats. Foto Risto Mets

Aasta mullaks kuulutati rähkmuld. Foto: Erakogu

UKSED AVAS UUS VÄIKEAASTA LOOMADE OPERATSIOONIPLOKK MULD 2021 Novembris avas maaülikool oma väi- Mitmed ortopeedilised operatsioonid ON RÄHKMULD keloomakliinikus Eesti suurima ja moodsaima operatsiooniploki, mis avardab eelkõige keerulisemate lõikuste võimalusi.

Märgatavalt paranevad tingimused näiteks südame- ja kopsulõikuste osas ning hingamisabi anesteesias patsientidele, loetles kliiniline juht veterinaarmeditsiini õppetooli kliiniline juht Aleksandr Semjonov.

Juhitavat hingamist läheb loomade puhul tarvis sama palju kui inimestel, sest keeruliseks operatsiooniks sügavalt uinutatud lemmikute hingamine kipub sagedasti seiskuma.

vajavad operatsiooni ajal röntgenoloogilist uuringut, tõdes Semjonov. „Varem pidime uuringuteks transportima patsiendi operatsiooni ajal radioloogia osakonda, nüüd üks operatsioonisaal varustatud röntgenseadmega ning pilte on võimalik teha patsienti liigutamata.”

Neli uut operatsioonisaali võimaldavad võtta vastu senisest rohkem patsiente samal ajal. Enamik keerulisemat ravi nõudvaid patsiente saadetakse reeglina maaülikooli kliinikusse ja just selliste abivajajate jaoks ongi uued tingimused loodud.

TEADUSUURING ANALÜÜSIB VARUSTUSTÕRGETE VÄHENDAMISE VÕIMALUSI EESTIS Majandus- ja sotsiaalinstituudi juhtimisel algas teadusuuring, milles analüüsitakse toidu- ja esmat arbekaupade, aga ka vee ja isikukaitsevahendite tarneahelaid ja varustuskindlust Eestis. Ühtlasi on fookuses küsimus, kuidas saaks tulevaste kriiside kontekstis varustamisest tingitud tõrkeid vähendada.

Kevadine eriolukord näitas, et Eestis puudub selgus, kuidas tagada kriisiolukordades toidu- ja esmatarbekaupade varustuskindlus. Koostöös Eesti Konjuktuurinstituudi ja Eesti Taimekasvatuse Instituudiga uuritakse erinevaid varustuskindlust mõjutavaid stsenaariume, sh nende võimalikke mõjusid ja riske nii ettevõtetele kui sektorile. „Eesmärk on saada ülevaade var us tusk indluse t agamises t

olukordades, kus esineb hoolimata normaalsetest tingimustest kõrvalekaldeid ja hälbeid, mis mõjutavad sisendite tarneid, kaupade liikumist ja nende jõudmist tarbijateni,” rääkis uuringu konsortsiumi juht professor Rando Värnik. Ta lisas, et aitab see, kui selgeks saavad kõige tõenäolisemad stsenaariumid, mille mõju on suur nii ettevõtjale kui ka ühiskonnale. „Me peame teadma, kuidas tagada oma riigi toimimine ka siis, kui piirid suletakse ja välistööjõu kasutamine pole enam võimalik.”

Uuringu tulemusel töötatakse välja toimepidevuse hindamise mudel, mida ettevõtted saavad edaspidi kasutada juhisena oma riskide hindamisel. Laiem eesmärk on parandada nii riigi kui ka erasektori valmisolekut uuteks kriisiolukordadeks.

Detsembris esmakordselt videokonverentsina toimunud mullapäeval kuulutati 2021. aasta mullaks kiviselt viljakas rähkmuld.

Rähkmullad on kujunenud karbonaatsel, rähksel või veeriselisel moreenil, rannaklibul või koreselistel liustikujõgede setetel. Nad paiknevad tasastel või nõrgalt lainjatel põhimoreentasandikel, harvem aga oosidel ja teistel positiivsetel pinnavormidel.

Eestis moodustavad rähkmullad vaid 4,7% kogu Eesti mullastikust, suurem on nende osakaal põllumajandusmaal (9%). Peamine levikuala on rähkmullal Põhja- ja Loode-Eestis ning saartel, gleistunud rähkseid liivmuldi esineb enim aga Hiiumaal.

Piiratult leidub seda ka Lõuna-Eestis Otepää ja Haanja kõrgustikul üksikute moreenkõrgendike lagedel ja nõlvadel.

Põlluna kasutamisel on rähkmuldade haritavus otseses seoses korese hulga ja kujuga. „Kui tegemist on väga õhukese koreserikka rähkmullaga, on õigem jätta see looduslikku olekusse,“ rõhutas mullateaduse professor Alar Astover. Ta lisas, et selliste rähkmuldade põuakartlikkuse tõttu tuleb neile kevadise mullaniiskuse ärakasutamiseks teha mullaharimine ja külv esimesel võimalusel. Rähksed, veeriselised ja klibumullad sobivad tugeva ja sügava juurestikuga lutsernile ja mesikale, teraviljadest aga odrale ja rukkile.

Rähk on karbonaatsete aluspõhjakivimite murenemisel tekkinud teravaservaline purdsete ehk mandrijää kulutuse tagajärjel tekkinud pude (mitmesuguse suuruse ja koostisega sete) läbimõõduga 1 kuni 10 sentimeetrit.

5

UUDISED

Metsandus- ja maaehitusinstituudi ning Järvselja jahiseltsi jaht 2020. aastal. Foto Erakogu

Professor Hardi Tullus valiti RMK nõukogu esimeheks.

Foto: Eesti Maaülikool

RMK NÕUKOGU ESIMEHEKS SAI PROFESSOR TULLUS Detsembris valis Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) oma nõukogu esimeheks Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia professor Hardi Tulluse.

“Mind kutsus RMK nõukogusse keskkonnaminister, kes saab liikmeks kutsuda kolm asjatundjat.

Tema seisukoht oli, et üks liige peaks olema metsateadlane,” rääkis professor Tullus valiku tagamaadest. Ta

usub, et põhjuse andis ka ühiskonnas toimuv pidev debatt metsanduse teemadel.

“Nõukogu soovib teha teadmispõhiseid otsuseid. Mina võtan seda kui tunnustust maaülikooli metsateadusele ja -haridusele.” Kõige olulisemaks peab Tullus, et RMK saavutaks metsade majandamisel metsalähedaste kogukondadega kokkuleppe.

Nõukogu on RMK kõrgeim juhtimisorgan, mis planeerib organisatsiooni tegevust, korraldab juhtimist ning teostab järelvalvet juhatuse tegevuse üle. Nõukogu on koostatud esindusdemokraatia põhimõttel – sinna kuuluvad kolme ministeeriumi esindajad ja riigikogu otsusega nimetatud liikmed. RMK hoole all on ligi 30% kogu Eestimaast, seal asub 47% Eesti metsadest.

TEADLASKOND OTSIB JÄTKUSUUTLIKKE VIISE SAAGI SUURENDAMISEKS LOODUSEST Eesti Maaülikool osaleb uues Euroopa Liidu rahastatud projektis GAIN4CROPS, mille eesmärk on looduslike meetodite ja uuenduslike aretustehnikate abil parandada õlikultuurina tuntud päevalille fotosünteesi efektiivsust. Projekt sillutab teed selliste põllukultuuride kasvatamisele, mis võimaldavad kokku hoida põllumaad, lämmastikku ja vett.

Projektiga GAIN4CROPS soovivad teadlased arendada uusi läbimurdelisi tehnoloogiaid, et ületada üht fotosünteesi peamist takistust – valgushingamist. Selle protsessi käigus väheneb taimede CO2 omastamine, mistõttu on väiksemad nii biomassi toodang kui ka põllumajanduslik saak.

Enamik taimi (85%), sh riis, nisu, sojauba ja kõik puud, kasutavad nn C3 tüüpi fotosünteesi. Kõrgematel temperatuuridel toimub nendes taimedes intensiivne valgushingamine, mis piirab fotosünteesi efektiivsust ja saagikust. Siiski on mõnedes taimedes aja jooksul välja arenenud ainevahetuse viisid, mis võimaldavad seda protsessi vältida. Nad koguvad CO2 aktiivselt spetsiaalsetesse 6

rakkudesse, luues seeläbi valgushingamiseks ebasobiva keskkonna.

Projektis võtavad teadlased eeskujuks ühe looduslikult toimiva ainevahetuse viisi ning püüavad samm-sammult fotosünteesi efektiivsust suurendada.

Koordinaator prof. Andreas Weber (Heinrich Heine Düsseldorfi ülikool) selgitab, et põllukultuuridele uute ainevahetusradade lisamine on osutunud väga keeruliseks peamiselt seetõttu, et de novo anatoomiaga leht ei sobitu rakkude keeruliste toimemehhanismidega.

Seetõttu tugineb GAIN4CROPS päevalille looduslikule füsioloogiale, millel on loomulik võime eelistada parimat võimalikku ainevahetusviisi ja rohkem saaki toota. Potentsiaalselt võimaldab see lähenemine vähendada peamiste põllumajandusressursside, nagu maa, lämmastik ja vesi, kasutamist. Tõhusam fotosüntees annab pindalaühiku kohta suurema saagi ning vähendab vajadust haritava maa suurendamise, lämmastikväetiste ja vee järele.

Projektis aretatavate taimede eelised ilmnevad veelgi enam

kõrgematel temperatuuridel kasvades, sest nad on muutuvas kliimas kohanemisvõimelisemad, mis on inimeste põhjustatud kliimamuutuste tingimustes vajalik. „GAIN4CROPS ühendab jõud, et tervisliku toidu tootmise ja maa kasutamisega samal ajal säiliks ka bioloogiline mitmekesisus ning väheneks põllumajanduse mõju keskkonnale,“ sõnas professor Weber. Päevalilleõlis näeb ta kindlasti tervislikku alternatiivi teistele toiduõlidele nagu näiteks palmiõli.

Projek ti Eesti koordinaator professor Ülo Niinemets leiab, et maaülikooli tänased teadmised aitavad välja selgitada parimad põllukultuuride aretusliinid, millel võiks tuleviku kliimas parema fotosünteesivõime tõttu eelised olla. „Meie teadlased on väga kogenud lehe sisestruktuuri uurijad, kes suudavad selle seoseid fotosünteesiga määrata unikaalsete, spetsiaalselt selleks konstrueeritud gaasivahetuse analüüsimise seadmetega,“ lisas ta.

Konsortsiumisse kuulub kolm uurimisasutust (Max Planck Society, CEA ja Agroscope), kuus kõrgemat

UUDISED

õppeasutust, üks tööstusettevõte ja kolm väikese või keskmise suurusega ettevõtet. Nii ühendatakse projektis väga suur hulk ekspertteadmisi tipptasemel taimeteaduse,

mikro- ja süsteemibioloogia, geenide sekveneerimise, taimede aretamise ja põllukultuuride kasvatamisega.

Projektist saadud teadmised on aluseks selliste uudsete põllukultuuride

loomisel, mis peavad paremini vastu kliimatingimustele ning on väiksema nõudlikkusega ressursside osas, aidates meil tulevikus jõuda jätkusuutlikuma põllumajanduseni.

JÄRVSELJAL PEETI TRADITSIOONILIST PÕDRAJAHTI Juba terve sajandi on Järvselja õppemetskonnas koolitatud metsatundjaid ning jaht kui üks metsade majandamise viis sai õpetuse osaks samuti juba paljude aastate eest. Seekordsest jahist võtsid osa Järvselja jahiseltsi liikmed ning metsandus- ja maaehitusinstituudi õppejõud ja üliõpilased.

Jahti kui sellist tuleb samamoodi õppida nagu metsaga ümberkäimist.

Vanad metsamehed ütlevad, et saag ja kirves on mõeldud metsa tervise parandamiseks ning sama põhimõte kehtib ka püssi kasutamise kohta: järgida tuleb arvukaid reegleid, et kahju asemel sünniks kasu. Sarnaselt huntidega kütitakse nii, et metsaloomade genofond tugevneks ning nende sooline ja vanuseline struktuur püsiks tasakaalus. Seekordsel jahil kütiti üks põdralehm.

Jahiga markeeriti sada aastat tagasi Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna juurde loodud metsaosakonna organiseerija ja esimese õppejõu

Andres Mathieseni 1920. aasta sügise Kastre-Peravalla (Järvselja) metsade külastust. Mathiesen otsis äsja Tartus avatud metsaosakonnale sobilikku praktikabaasi. 8. detsembril 1920 märkis ta oma kirjas TÜ põllumajandusteaduskonna dekaanile, et kõige sobivam õppemetskonna asukoht on just Kastre-Peravalla mets, mis asub Ahja jõe ja Peipsi järve vahel.

1921. aasta 13. aprillil tegi Eesti Vabariigi Valitsus, arvestades TÜ põllumajandusteaduskonna ja põllumajandusministri Theodor Pooli ettepanekut, otsuse lubada Metsade Peavalitsusel üle anda Kastre-Peravalla metsandik Tartu ülikooli metsaosakonnale õppemetskonna loomiseks.

Suureks takistuseks metsade kultiveerimisel ja eriti võõrpuuliikide kasvatamisel sai 1920.–1930. aastatel metskitsede suur arvukus, mis tegi muret metskonna töötajatele, eelkõige aga metskonna juhatajale.

Kui enne Esimest maailmasõda oli Kastre-Peravalla metsades metsakultuuride peamiseks kahjustajaks põder, siis kahe ilmasõja vahelisel perioodil muutus puudele kõige ohtlikumaks kahjuriks metskits. Põtrade arvukus oli sõja-aastail niivõrd tugevasti vähenenud, et nemad enam metsakultuuridele ohuks ei olnud.

Seevastu metskitsede arv suurenes iga aastaga.

1937. aastal loendati näiteks Järvseljal kuni 1000 metskitse, kusjuures metsamaa pindala oli tookord kõigest 3878 ha. Metskitsede arvukust püüdis Mathiesen reguleerida isegi sellega, et andis suvel metsandusüliõpilastele nn jaanisoku laskmise lubasid.

Ka tänapäeval on metskitsede ja põtrade arvukus Järvselja metsades kõrge ning ulukikahjustuste oht suur, mistõttu tuleb igal aastal sõraliste arvukust sarnaselt sajanditaguse ajaga reguleerida püssiga.

SOOJEMAD TALVED TOOVAD ENAM UPPUMISSURMASID Teadusajakiri PLOS ONE avaldas artikli „Increased winter drownings in ice-covered regions with warmer winters”, mille üks kaasautoreid on Eesti Maaülikooli vanemteadur Alo Laas. Uurimistöös vaadeldi üle 4000 uppumissurma, mis on aset leidnud kümnes põhjapoolkeral paiknevas riigis viimase kolmekümne aasta jooksul.

Tulemused näitasid, et enim esineb uppumisi soojemate talvedega aastatel. Uppumiste arv viiekordistub, kui keskmine talvine õhutemperatuur läheneb nullkraadile. Kõige rohkem uppumisi esineb siis, kui õhutemperatuur on vahemikus –5 kuni 0 kraadi. „Vaadeldud kümnest riigist juhtub enim uppumissurmasid Kanadas.

Samas tuleb tõdeda, et just Eestis ja

Lätis on juhtumite arv 1 miljoni elaniku kohta kõige suurem,” kirjeldas vanemteadur Laas, kelle sõnul on põhjuseks suur kalastushuvi Eesti suurjärvedel ja rannikumerel.

Minnesota osariigis, kus kogutakse läbi jää uppumiste andmeid nii soo kui vanuse lõikes, selgus, et kõige suuremateks riskirühmadeks on lapsed ja noored. Alla 9-aastased jääl mängivad lapsed moodustavad selles osariigist 44% kõikidest aset leidnud uppumissurmadest, samas kui noored vanuses 15–29 olid suurima riskiga siis, kui jääl tegeleti kalapüügi või mootorkelgu sõiduga.

Eestis registreerivad veeõnnetuse tagajärjel toimunud hukkumisi ja uppumisi nii Pääste- kui ka Statistikaamet. Artiklis kajastatud Eesti kohta

käivatel andmetel on Päästeamet aastatel 2010 kuni 2017 registreerinud keskmiselt 57 veeõnnetuse tagajärjel hukkunut aastas, neist 11 talvekuudel. „Kliimamuutustest tulenevalt on põhjapoolkeral ka tulevikus oodata nii-öelda pehmemaid talvesid, mistõttu võib jääl toimuvate uppumissurmade arv pidevalt suureneda,” arvab Laas. Õnnetuste vältimiseks peaksid kõik jääl liiklejad arvestama lihtsate põhitõdedega: veenduma, et jää paksus on liiklemiseks ohutu, mitte liikuma jääl üksi, vältima jääl liikumist pimedal ajal, riietuma soojalt ja võimalikult veekindlalt, et vältida alajahtumist, ning tutvuma ka muu avaliku informatsiooniga jääl liikumise kohta,” lõpetas Laas.

7

ARVAMUS

REKTOR MAIT KLAASSENI AASTAPÄEVAKÕNE Lugupeetud Tartu linnapea, nõukogu esimees, head külalised, kolleegid siin- ja sealpool ekraani.

Eesti Maaülikool tähistab täna oma sünnipäeva. Seda küll väga erilises olukorras, aga peame enesele lohutuseks ütlema, et oleme üks väheseid maid, kus pole kehtestatud epideemia tõttu väga rangeid piiranguid. Veel! See olukord on võimalik vaid tänu meie kõigi ühistele jõupingutustele.

Viimasel aastal on meie ülikoolil läinud hästi. Sügisel saime üle 150 uue üliõpilase rohkem kui eelnevatel aastatel ja loodame, et kasv jätkub ka tulevikus. Vahest näitab niisugune tulemus ka seda, et inimesed said eriolukorra ajal aru, mis on need tähtsad asjad, mis meile tegelikult vajalikud on.

Kuid mitte ainult pandeemia ei suuna inimesi tegelike probleemide lahendamisele ja selleks vajaliku hariduse omandamisele, vaid kindlasti mõjutavad seda ka ÜRO 17 säästva arengu eesmärki, millest enamikus oleme ka oma ülikooliga aktiivsed.

Teisalt on Euroopa Liidu roheleppe täitmise tagamine täiesti meie ülikooli põhitegevusega seotud. Need eesmärgid annavad meile mõtlemisainet ja tööd veel paljudeks aastateks. Kas me pole just nende probleemidega tegelenud? Oleme küll, kuid maailm on vast nüüd alles aru saanud, et me kõik sõltume eelkõige sellest, mida pakub loodus, nii elus kui eluta. Ja kuna meid on siia planeedile saanud nii palju, siis peame paratamatult ümber vaatama eelkõige inimeste reeglid, sest loodus saab enesega väga kenasti ilma inimeseta ise hakkama ja Eestis on jätkuvalt äärmiselt raske takistada metsa kasvamast ka sinna, kus teda varem pole olnud.

Seetõttu polegi minu jaoks „metsasõda“ meie kõige suurem probleem, vaid veelgi olulisem on meie kaduvad põllud ja muld, mis kaovad jäädavalt valglinnastumise tõttu. Kaob muld, kaob ka elu, seejuures ka inimeste oma!

Kuid täna tahaksin pöörata tähelepanu meie ülikooli tulevikule.

Parafraseerides meie armastatud 8

president Meri ütlust – see tee, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Mitte et ma tahaksin öelda, et oleme kõik valesti teinud, aga ilmselt peaksime tegema paljusid asju teisiti, et ka tulevikus edukad olla. Lähema aasta-pooleteisega peame jõudma olukorrani, kus meie õppekavad on kõik üle vaadatud, vajadusel muudetud nii, et nad oleksid õppijatele atraktiivsed ja annaksid hariduse, millega on võimalik ühiskonnas aktiivsena hakkama saada ka mitmekümne aasta pärast. Ka ülikooli sisemist struktuuri tuleb muuta nii, et see toetaks pikaaegset edasiliikumist.

Kuid on üks asi, mida on juba rakendatud, kuid mis vajab veel tublisti täiendamist – distantsõppe oskused nii õpetamise kui ka õppimise poolelt. See on täiesti uus olukord, mis enam ei kao, kuid mis esitab meile väga suuri väljakutseid. Ühest küljest peavad kõik – rõhutan just sõna kõik – õppejõud, kes ülikoolis töötada soovivad, olema võimelised oma ainet võimalikult suures ulatuses distantsõppe vormis andma. Kuid see nõuab uusi oskusi ja mitte ainult IT valdkonnas, vaid eelkõige inimsuhete ja suhtlemise osas. Vahest ka oluliselt suuremat pühendumust, sest loeng ei lõpe piltlikult öeldes kellaga, vaid võib kesta 24/7, sest arvuti teel on võimalik ka kell kolm öösel küsimusi esitada. Kas neile kohe vastama peab, on muidugi iseküsimus. Seega on muutused didaktikas ja nendega kaasaminek võtmeküsimuseks.

Teiseks suuremaks muutuseks on üha laienev koostöö ettevõtlussektori ja omavalitsustega. Ülikoolis tehtav teadus-arendustöö pole asi iseeneses ega teadlase isikliku huvi rahuldamine, vaid meil tuleb tulevikus üha enam silmas pidada teadustöö tulemuse rakendamist innovaatilises ettevõtluses. Paljudele teadlastele võib selline lähenemine tunduda kohatuna, kuid lähemal tutvumisel on peaaegu igasugust teadustulemit võimalik siduda mingi protsessi arendamisega. Siis, kui see võimaldab ära hoida tehtavaid vigu, on see eriti väärtuslik. Puudutagu see siis planeeringuid, põllutehnikat või

tõuaretust. Harjuda tuleb vaid sellega, et erasektoriga koos töötades on ettevõtjal alati kiire, aga teadlane tahaks veel süveneda. Seega peab teadlane olema nii tark, et ta uurib asju ette ja on valmis vastustega juba ootel.

Jah, me oleme sisenemas teistsugusesse tulevikku, kuid kes arvab endiselt, et tulevikuni on veel aega ja see saabub ju alles tulevikus, see eksib sügavalt! Tulevik algas juba ammu, mitte homme, täna ega eile!

Sellest on väga vajalik aru saada, sest kui me täna juba tulevikku ei ehita, teevad seda teised, kes kiiremini taipavad oma laeva õigele kursile seada.

Aga seda kõike ei saa me teha ilma inimesteta. Inimesi meie tuleviku jaoks saame me aga kasvatada koos meie väga heade koostööpartneritega. Olgu nad siis linnast või maalt. Täna saime saali lubada vaid väga vähesed, kuid kui olud vähegi lubavad, kutsume oma häid partnereid endale külla üha tihedamini.

Seda peaks tegema ka iga õppetool ja professor. Sest kui meie ise oma tulemustest ei räägi, ei tee seda keegi.

Ei Eesti ega ka maaülikool ei eksisteeri maailmas üksi ja kõik meie planeedil toimuvad protsessid mõjutavad meid ja meie tegemisi ning teadusuuringute suundi – olgu need siis kliimamuutustest tingitud protsesside kaardistamised maal, vees, õhus ja tehnoloogiates või üldise majandusliku ja poliitilise olukorra muutumine maailmas. Seda kõike peame oma tööde planeerimisel arvesse võtma ja oma üliõpilastele selgitama ja õpetama. Õpetama hakkamasaamist ning lahenduste otsimise, mitte allaandmise kunsti.

Sest nagu ütles Hamlet – valmisolek on kõik! See kehtib meie kõigi kohta!

Head külalised ja ülikoolipere, lubage mul teid kõiki tänada tehtud töö ja osutatud toetuse eest meie ülikoolile, sest ainult tänu teile oleme me reitingutes nii kõrgetel kohtadel ja ainult tänu teile suudame tagada arengu õiges suunas – puhtama ja jätkusuutlikuma Eesti ja maailma poole.

Vivat Academia!

ÜLIKOOL

Foto: Mari-Liis Koemets

Alates detsembrist juhib avatud ülikooli Kristina Marran.

Fotol vasakult: Liisi Veske, Eva Elken, Karin Kiss ja Kristina Marran.

AVATUD ÜLIKOOLI JUHINA ALUSTAS KRISTINA MARRAN

MARI-LIIS KOEMETS

Detsembrikuu algusest juhib avatud ülikooli tööd äsja ülikooliperega liitunud Kristina Marran.

Pika rahvusvahelise müügitöö kogemusega Kristina on puiduja mööbliäris tegutsenud üle kahekümne aasta, seda ka ise ettevõtjana. Elu ülikoolis on teda alati köitnud. „Tunnen, et on aeg selgeks teha puiduvaldkonna teaduslik pool, et see praktikaga kokku viia,” sõnas Kristina.

Kristina on endale paika pannud kolm lühiajalist sihti. Esmalt soovib ta tihendada avatud ülikooli ja lektorite koostööd, et viimased oleksid enam motiveeritud täienduskoolitusi pakkuma. Teisalt näeb ta, et avatud ülikoolis võiksid õpetada lektorid ka väljastpoolt maaülikooli ja Eestit.

Endise erasektori esindajana näeb Kristina kolmanda sihina aga turuvajaduste kaardistamist paremate

väärtuspakkumiste tegemiseks. „Meil pole mõtet välja mõelda ja ressursse raisata koolitustele, mida keegi ei otsi. Oluline on mõista, mida meie teenuse tarbija ootab. Tänu oma taustale oskan end rohkem ettevõtjate rolli panna ning loodan, et sellest on abi,“ lisas ta.

Avatud ülikooli roll ühiskonnas on Kristina sõnul äärmiselt tähtis. „Kõigil ei ole kõrgharidust ja ka võimalust tulla ülikooli ainepunkte noppima, samas on soov midagi täiendusõppe korras selgeks saada pea alati olemas.

Meie missioon ongi siin haridust ühtlustada, viies seda lähemale kõigile soovijatele.”

Maaülikoolil on olemas kõik ressursid, et teha täiendusõppe valdkond kättesaadavaks kõigile ning reageerida ühiskonna ja turu vajadustele kiirelt. „Samas ei saa me jääda ainult tellimuste täitjaks, vaid

peame algatama ka ise uusi suundi, mida ettevõtjatega jagada. Selleks plaanin meie ülikooli lektoritega lähemalt suhelda, seda eriti, et majanduse kontekstis on põllumajandusel äärmiselt oluline roll.“ Kuna side maaülikooliga on Kristinal olnud pea igas ametis ja eluetapis, tundub uus töö talle äärmiselt sümpaatne. Pärast keskkooli soovis Kristina õppida veterinaariat, kuid valis viimasel hetkel siiski majanduse. Hiljem on ta unistanud õpingutest metsanduses, kuid ka see on jäänud tänaseni teostamata. „Tõmme selle maja poole on mul alati olnud ja kes teab, võib-olla sütitab siinne töö mind mingil hetkel ka uuesti koolipinki istuma,“ mõtiskleb Kristina tulevikust. Kuigi naine tunnistab, et töö avalikus ja erasektoris on kui öö ja päev, on ta kõigiks väljakutseteks valmis. Peaasi, et töö on huvitav.

9

ÜLIKOOL

MAAÜLIKOOL TUNNUSTAS PARIMAID Novembrikuus toimunud virtuaalsel akadeemilisel aktusel promoveeriti audoktor ja 17 uut doktorit, kuulutati välja ülikooli teenetemärgi laureaat, aasta õppejõud ja aasta täienduskoolitaja, aasta tegu ja aasta vilistlane ning anti üle teaduse populariseerimise ja ülikoolisisese koostööprojekti auhinnad.

AASTA ÕPPEJÕUD Aasta õppejõu tiitli pälvis veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Marina Aunapuu.

AUDOKTOR Audoktoriks promoveeriti Rootsi põllumajandusteaduste ülikooli metsapatoloogia dotsent Maarit Johanna Witzell.

Esimesed kontaktid dr Witzelliga said alguse 2007. aastal, mil ta organiseeris Tartus üliõpilaste intervjueerimist Rootsi metsanduse magistriprogrammi Euroforester raames. Alates 2009. aastast on dr Witzell maaülikooliga korraldanud ühiseid doktorikooli tegevusi ning teinud mitmeid taotlusi EL-i seitsmenda raamprogrammi jaoks. Koostöö metsapatoloogidega jätkub ka edaspidi.

AASTA TEGU Aasta teo auhinnaga tunnustati metsanduse valdkonna töötajaid, vilistlasi ja koostööpartnereid, kes olid abiks emakeelse metsandushariduse 100. sünnipäeva väärikal tähistamisel.

TEENETEMÄRK Eesti Maaülikooli teenetemärgi laureaadiks tunnistati söötmisteaduse vanemteadur Merike Henno.

AASTA TÄIENDUSKOOLITAJA Aasta täienduskoolitajaks valiti biomajandustehnoloogiate teadur Tõnu Leemet.

AASTA VILISTLANE Aasta vilistlaseks valiti AS Lemeksi juhatuse esimees Jüri Külvik.

TEADUSE POPULARISEERIMISE AUHIND Teaduse populariseerija III preemiaga avaldati tunnustust raamatu „Eesti jõed“ autorite kollektiivile: Henn Timm, Rein Järvekülg, Peeter Pall ja Sirje Vilbaste. II preemiaga tunnustati vanemteadur Luule Metspalu maheaedniku käsiraamatu „Viljapuude ja marjapõõsaste kahjurid”

Teiste seas promoveeriti doktoriks augustis doktoritöö kaitsnud Lisandra Marina da Rocha Meneses.

koostamise eest. Teaduse populariseerimise auhinna konkursi võitjaks tunnistati programmi „Teadmussiirde pikaajaline programm ühistegevuse tegevusvaldkonnas” meeskond Rando Värnik (programmi juht), Liis Sinnott (programmi assistent) ja Taavi Kiisk (programmi assistendi kohusetäitja). ÜLIKOOLISISENE KOOSTÖÖPROJEKT Ülikoolisisese koostööprojek ti auhinna konkursi võitjaks valiti põllumajandus- ja keskkonnainstituudi ning veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi õppetoolide – taimetervis, aiandus, taimekasvatus ja taimebioloogia ning söötmisteadus – koostöös 2016.–2020. aastal valminud rahvusvaheline projekt „Tüüpilise EL põllumajandussüsteemi jätkusuutlik kohanemine kliimamuutustele“.

Töörühma liikmed olid Eha Kruus, Priit Põldma, Enn Lauringson, Ragnar Leming ja Allan Kaasik. Projekti koostöösse oli kaasatud 30 pilootettevõtet üle Eesti. Töö toimus laiema rahvusvahelise projekti raames, milles osalesid Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa teadlased.

Audoktor dotsent Maarit Johanna Witzell osales keeruliste aegade tõttu aktusel läbi veebi.

Ülikoolisisese koostööprojekti auhinna võttis vastu dotsent Ragnar Leming.

Aasta vilistlaseks nimetati Lemeksi esimees Jüri Külvik. Vasakult: dotsent Marko Kass, rektor Mait Klaassen, aasta vilistalane Jüri Külvik, MMI direktor Marek Metslaid.

Fotod: Jassu Hertsmann

ÜLIKOOL

Aasta tegu anti metsandushariduse juubeliaasta väärika tähistamise eest Sibulale. Vasakult: dotsent Ivar Sibul, MMI direktor Marek Metslaid ja rektor Mait Klaassen.

INIMENE

Foto: Aldo Luud

Metsaomanikud ja koprad on metsalähedase veekogu optimaalse veerežiimi osas tihti eriarvamusel, tõdeb professor Veiko Uri, osundades tudengite õpetamiseks mõeldud kopra pealuule.

INIMENE

VASTNE AKADEEMIK: METSATEADLASE ELU ON RASKE, AGA ILUS

RISTO METS

Detsembri alguses valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu oma istungil uueks metsanduse valdkonna akadeemikuks professor Veiko Uri (51). Intervjuus ajakirjale Maaülikool tunnistas mees, et noorena ei osanud ta unistada teadlase karjäärist, kuid tunneb praegu suurt rõõmu, et elu on just selliseks kujunenud.

Palju õnne akadeemikuks valimise puhul! Kuidas lähikondsed ja kolleegid uudise vastu võtsid?

Aitäh! Ma ei ole saanud nii suurt kirjade ja kõnede laviini kui selle päeva õhtul, mil uudis teatavaks sai. Kolleegid õnnitlesid ja olid rõõmsad.

Akadeemiasse valimine on suur au ja tunnustus, mis teadlasele saab osaks saada.

Milline hakkab välja nägema akadeemiku töö teaduste akadeemias?

Ega ma täpselt ju veel ei tea. Kui lugeda akadeemia põhikirja, siis akadeemik peab jätkuvalt arendama oma valdkonna tippteadust ning seda kommunikeerima. Nõustama ühiskonda valdkonnas, kus ta on pädev.

Kuidas te jõudsite metsanduseni?

Olen küll linnapoiss, aga olnud palju ka maal ning noorena teinud kõiki talutöid. Ei saa öelda, et vanemad oleksid kuidagi mõjutanud minu metsahuvi.

Isa oli tolleaegses Tartu aparaaditehases instrumentaallukksepp, ema oli meditsiinitöötaja.

Mulle väga meeldis metsas käia, samuti metsatöö. Olin 14-aastane, kui käisin üksinda Družbaga (nõukogude päritolu mootorsaag – toim.) metsa lõikamas. Lõikasin küttepuid ja tegin ka hooldusraiet.

Siis ei olnud hilisem erialavalik ilmselt enam raske?

See, et minust metsamees saab, oli mul tõesti selge juba keskkooli alguses. Miks metsandus? Kuigi erinevaid mõtteid oli tol hetkel palju: mulle väga

meeldis bioloogia, samas köitis ka kaks aastat aega teeninud poisid ning ajalugu. Aga ühel hetkel tundus, et bio- seoses muutustega lasti vabaks ka loogia on natuke liiga elukauge. Teisalt aasta sõjaväes olnud tudengid. Nii jooksid mõtted EPA mehhaniseerimise oli meid kursusel kokku vist lausa eriala suunas, kuna ka 90. Suurt kursusetehnika on mind alati ühistunnet väga Kui lugeda tolleaegset ülest huvitanud. seetõttu ei tekkinud. metsanduse õppeKui lugeda tolleAga eks lähemalt liitaegset metsanduse plaani, siis ma arvan, sid Järvselja praktikad. et see oli üks õppeplaani, siis see oli Kohe pärast üks laiapõhjalisemaid immatrikuleerimist laiapõhjalisem ja ja mitmekülgsemaid mitmekülgsem haridus oli Järvseljal esimene haridusi, mida toona oli tööpraktika, üldse, mida toona oli suurem võimalik saada. Väga kus verivärskeid metvõimalik saada. hästi olid tasakaalus satudengeid rakendati ökoloogiline-bioloosaeveskis, lõpplaos, giline ja samas ka matemaatiline ja metsatöödel jne. Mina sattusin koos tehniline pool. Näiteks olid lisaks kolme kursusekaaslasega metskonna botaanika, dendroloogia, mulla- majale uut eterniitkatust paigaldama. teaduse, metsabioloogia ja paljude Täna on mitmed kursusekaaslased teiste bioloogilise poole ainetele jätkuvalt seotud metsa ja puiduga. sellised ained nagu geodeesia, meteo- Kursavend Allar Padariga oleme aga roloogia, teoreetiline mehaanika, head kolleegid samas instituudis. tugevusõpetus, autod ja traktorid, teede ja kuivendussüsteemide ehitus, Mis olid esimesed rääkimata muidugi spetsiifilistest uurimisteemad, millega noor erialaainetest. Väga võimas ja kõrge teadlane oma karjääri alustas? kvaliteediga viieaastane õppekava.

Alustasin hall-lepikutega. See oli Samas olin ma peaaegu stuu- puuliik, mis Eestis oli praktiliselt uuridiumi lõpuni veendunud, et minust mata. Metsakasvatuse seisukohalt oli ei saa päris kindlasti ei metsatead- tegemist pigem metsaumbrohuga, last ega õppejõudu, vaid ma suundun mille uurimises tol ajal perspektiivi praktikasse. Oli ka erinevaid pakku- ei nähtud. Siit ka põhjus, miks halli misi praktika poolelt. Kuigi teadlase lepa katsekultuur tuli istutada oma karjäär oli tol hetkel minu jaoks välis- maale. Üheks kandvaks ideeks oli tatud, siis siin ma nüüd olen. Ehk ära hinnata lepiku mõju mullale, eelkunagi ütle iial. kõige mulla lämmastikusisaldusele, sest on ju lepad sümbiontselt lämKuidas siis lõpuks ikkagi nii läks? mastikku siduvad puud ja seetõttu Hakkasin tollases metsakasvatuse efektiivsed mullaviljakuse parandakateedris tööle juba enne lõpetamist jad, mängides metsas samasugust – aastal 1992 nooremlaborandina. rolli nagu liblikõielised põllumaadel.

Lõpetasin 1993. Idee mind siia kutPraeguseks on see kas just maasuda tekkis kateedrijuhatajal professor ilma kuulsaim, aga julgen arvata, et Endel Pihelgasel, aga läbirääkimisi kõige põhjalikumalt uuritud hall-lepik pidas Hardi Tullus. Nüüdseks olen maailmas. See hall-lepik on andnud akadeemilises karjääris läbi käinud ainest neljale doktoritööle ja kahekkõik astmed. sale heal tasemel rahvusvahelisele publikatsioonile.

Milline oli tudengielu ja kursus?

Hiljem lepikutega seonduv töö laieMeid võeti 1988. aastal vastu 53 tuden- nes: selgitasime, kuidas hall-lepikud git, aga kuna oli üleminekuaeg, siis Eestis kasvavad, koostasime Eesti esikujunes kursus tavapärasest suure- mese hall-lepikute kasvukäigumudeli maks. Kõigepealt tulid sõjaväest tagasi ning süsiniku- ja lämmastikubilansid.

13

INIMENE

Miks on metsateadlase töö raske? Aga katsuge ise maa seest kände kätte saada. Foto: Erakogu

Gunnar Morozov meisterdas pärast kaitsmist doktoritöö juhendajale kingituseks võimsa kirve, kuhu on kirjutatud: Ma kas leian tee, või teen selle ise. (Kartaago väejuhi Hannibali tsitaat.) Foto: Aldo Luud

Sellest kujunes praktiliselt katmata, vaid kadunud lõpuks doktoritöö? prof. Olevi Kull uuris süsinikuringet Jah. Juhendaja Hardi Tullus juhtis tol kuusikutes. Taotlesin Eesti teadusfonajal projekti, kus uuriti halli leppa kui dist granti, et alustada süsinikuringe potentsiaalset bioenergiaressurssi uuringutega arukaasikutes. Olin sel ning ta viis mind kokku Krista Lõhmu- alal algaja ja käisin Olevi Kulli käest sega prof Ülo Manderi töörühmast. mitme metoodilise probleemi osas Temast sai minu teine juhendaja. nõu küsimas. Olevi oli tol ajal teaTema juhatas mind teaduse ja duse absoluutses tipus, aga suhtus uurimistöö sügavaäärmiselt soojalt ja matesse sfääridesse, toetavalt noore metMetsakasvataja õpetas analüüsima, sateadlase ideedesse. peab olema futurist, Projekt sai rahastuse otsima ning nägema et aimata, millised seoseid ja käsitlema ja sellest said alguse puuliigid kasvavad metsa süsteemina. nii töörühma looProfessor Ülo Manparemini 50 või 100 mine kui ka edasised deri töörühm Tartu aasta pärast ja millist süsiniku-uuringud. ülikoolis uuris aga Selle projekti täitpuitu võiks ühiskond mine samal ajal hall-lepikuid oli edukas, meie siis vajada. kui veekogude-äärseid töörühm saavutas puhverökosüsteeme, Eestis teatud tuntuse. mis suudavad siduda põllumajandus- Et vajadus taoliste uuringute järele maastikest välja kantud lämmastiku oli suur, siis tulid ka järgmised proja fosfori voogusid. Professor Ülo jektid. Tänaseks oleme süsinikuringet Manderi ja tema töörühmaga on meil uurinud enamikes olulisemates metsisukas koostöö erinevate projektide sakooslustes: kaasikud, kuusikud, raames jätkunud seniajani. lepikud, männikud, segametsad, soometsad. Sealt edasi on tulnud tööd Mis on saanud uurimiserinevate metsamajandamismeetoalusest lepikust tänaseks? dite mõju kohta. Lage- ja hooldusraie Ta on 25 aasta vanune, st küps, aga mõju, praegu uurime turbe- ja valikasvab seniajani. See on väga uni- kraiete mõju metsade süsinikuringele. kaalne katseala, kus on tehtud 25 aastat pidevaid mõõtmisi ja uurin- Vabandan võhiklikkust, aga guid. Selles lepikus hindasime ka mis on valik- ja turberaie vahe? seni suurima aastase juurdekasvu Põhimõtteline vahe seisneb selles, et Eestis: 36 tihumeetrit hektari kohta. turberaie on üks uuendusraie viise.

Hall lepp on meie kliimas kõige kii- Metsa uuendamiseks on kaks võirekasvulisem ja väga produktiivne malust: kas raiuda mets ühe võttega puuliik. lagedaks või teha seda järk-järgult.

Turberaie puhul uuendataksegi metsa Aga hiljem keskendusite metjärk-järgult. Esimese raiejärguga sade süsinikuringe uuringutele? tehakse mets oluliselt hõredamaks, Juba paarkümmend aastat tagasi oli selle tulemusel pääseb maapinnale näha, et metsade roll süsiniku sidu- rohkem valgust ja ideaalis tekib vana misel muutub üha aktuaalsemaks metsa alla mõne aasta jooksul looteemaks kogu maailma metsatea- duslik uuendus. Viie-seitsme aasta duses. Samas oli see valdkond Eestis pärast on noored puud kasvanud 14

piisavalt suureks ning vanadest puudest raiutakse veel umbes pooled, et uutele rohkem kasvuruumi võimaldada. Hiljem raiutakse viimased vanad puud ning alles jääb noor mets.

Aga valikraiet tehakse metsa majandamiseks püsimetsana. Püsimets, nagu nimigi ütleb, on püsiv, pidev. Aeg-ajalt raiutakse välja üksikuid puid või tehakse ka väikseid häile, aga korraga raiutakse tagasihoidlikus mahus 10–20% tagavarast. Sellel raiel on palju erinevaid eesmärke: varuda puitu, aidata kaasa uuenemisele, kõrvaldada metsast haiged ja kahjustatud puud jne. Eesmärgiks on kujundada pikas ajaperspektiivis erivanuselise struktuuriga mets.

Teoorias kõlab see päris hästi, aga reaalsuses on lageraiet valikraiega asendada väga keeruline. Valikraie oleks edukam varju taluva puuliigi puistus, aga ainus majanduslikult oluline puuliik, mis suudab vana metsa varjus kasvada, on kuusk. Samas on kuusk aga kõige tormikartlikum, üraskitele ahvatlev ja juurepessule väga vastuvõtlik puuliik.

Lisaks kaasneb iga raiega häiring, st masinad paratamatult tallavad ja lõhuvad metsas rohkem või vähem.

Kolleeg professor Rein Drenkhan ütleks kohe, et see on juurepessule ukse avamine, samuti kannatab metsauuendus.

Küll võiks valikraie täitsa hästi sobida väikemetsaomanikule kodulähedase metsa majandamiseks, kasvõi iga-aastaseks küttepuidu varumiseks.

Rääkides turbe- ja valikraiest, siis mis peaks selguma selle uuringu tulemusena?

Väga lühidalt öeldes peakski selguma see, kas turberaie ja valikraie on nii sobivad majandamisviisid, nagu hetkel räägitakse. Kasutame vanuseridade meetodit ehk uurime raiesmikke ja

INIMENE

Veiko Uri kinnitusel on tema juured tugevasti Eesti ja maaülikooli küljes kinni. Üksnes siin saab ta elada sellist elu, mida soovib.

Foto: Aldo Luud

Siit kõik algas. 25 aastat tagasi istutatud hall-lepiku uurimisandmetest on valminud nii doktoritöid kui teadusartikleid. Foto: Erakogu

Debatid metsa kasutamise üle näivad lõputud.

Kuhu see kõik välja viib?

Metsasõja üks kurvemaid tulemusi on see, et metsandusse ja metsameestesse suhtutakse ühiskonnas väga halvasti. On tekkinud kuvand, et kogu metsanduse sisu on ainult raiumine, mis aga pole kaugeltki nii. Metsandus on ennekõike tulevikku vaatav valdkond ja selle taustal on raiumisest olulisem see, kuidas me täna panustame uue metsapõlvkonna rajamisse ja kasvatamisse. Sellest sõltub, millised metsad on aastakümnete pärast Vahepeal tegelesite ka biomassi kasutada nendel põlvkondadel, kes mudelite väljatöötamisega? tulevad pärast meid.

Jah, kuna riik peab raporteerima oma Metsakasvataja jaoks on olukorra süsinikuvarudest erinevate rahvus- tublisti keerulisemaks teinud kliimavaheliste lepete raames, siis selleks muutused. Lähitulevikus ei pruugi on vaja riigispetsiifilisi puude kasvutingimubiomassi mudeleid. sed olla sellised, nagu Arvestades kase Koostasime vastavad nad lähiminevikus on haigus- ja kahjurimudelid erinevatele olnud. Väga kahetsuskindlust ning suurt metsapuudele ja see on seejuures kasvukiirust on ta üks väärne projekt oli senistest metsameeste süüdisperspektiivikamaid tamine, et üraskitõrje vaieldamatult kõige puuliike, mida suurema töömahuga. sildi all soovitakse Kokku analüüsisime metsast puitu kätte kasvatada. enam kui 400 mudelsaada. Selle jutu rääpuud, neist 100 koos juurestikega. kijad ei saa aru olukorra tõsidusest.

Väga hea tööriist selliste küsimuste lahendamisel ongi süsinikubilansi Küsimuse teine pool on koostamine. Süsiniku bilanss annab ühiskonna vajadused: väga hea ülevaate sellest, kuidas millist puitu ja milliseid mets ökosüsteemina funktsionee- metsahüvesid vajab ja hindab rib, kuidas ta reageerib erinevatele ühiskond aastakümnete pärast? raietele ja kuidas toimub raiejärgne Siinkohal on kaasikud ja kasepuit taastumine. hea näide lähiminevikust: nõukaJust maa-aluse osa, st juurestike ajal kasutas puidutööstus kasepuitu biomassi hindamine oli suurimaid väga minimaalselt, enamasti läks kask väljakutseid. Kuna varasemat metoo- küttepuuks. Uuendamiseks kasutati dikat polnud, õppisime seda töö metsanduses peaaegu eranditult käigus. Nüüd võime minna kasvõi kuuske ja mändi, sest lehtpuudega kändude väljapesemise maailma- ei osatud midagi peale hakata. Taasmeistrivõistlustele, kui mõni selline iseseisvumise järel avanenud riigipiir võistlus peaks toimuma, oleksime tõi meile nõudluse kase paberipuidu kindlasti favoriidid. järele, mida hakati välja vedama noorendikke, kus neid raieviise on rakendatud lähemas minevikus.

Uuringu tulemusena saab prognoosida, millises seisus võiks metsa-ala olla näiteks 15 aasta pärast sõltuvalt sellest, kas tehti lageraie või turberaie.

Suuremateks üldistusteks on vaja neid uuringuid läbi viia mitmetes puistutes. Hetkel on Palojärve ümbrus Põlvamaal kujunemas meie töörühma jaoks oluliseks uurimiskeskuseks, kus on mitmed katsealad ja kuhu oleme koostöös TÜ kolleegidega püstitanud kaks mõõtmisjaama.

Skandinaavia paberivabrikutesse.

Täna töötavad meil Eestis maailmatasemel vineeritehased ja saeveskid ning kvaliteetsest kasepakust ja -palgist on saanud ühed kallimad sortimendid.

Metsandus pole ühiskonnas mingi erand, ta areneb ja muutub koos ülejäänud maailmaga.

Suur osa paberipuidust viiakse samas jätkuvalt Eestist välja?

Meil Eestis kahjuks puudub puidu keemilise väärindamise võimekus. Kui meil oli suur poleemika tselluloositehase rajamise ja sellega seonduvate keskkonnaprobleemide üle, siis räägiti ka sellest, et Soomes on 50 tehast ja ometi käime me Soomes haugi püüdmas, kuna seal on nii puhas vesi ja palju kala.

Kõigel, mida inimene teeb, on loodusele mõju. Ega paber ei jää tootmata, seda tehakse lihtsalt mujal ja meie osaks jääb olla vaid toorme allikaks. Seetõttu, et meil puudub oma puidukeemia tööstus, läheb ka nii suur osa madalakvaliteedilisest puidust energeetikasse.

Mil määral tuleb teie arvates reguleerida seda, kuidas metsaomanikud oma valdusi kasutavad?

Metsaomanikul on valikuvabadus, kas ta soovib metsa üksnes omada või soovib seda ka majandada. Riigil on võimalused omanike käitumist mõjutada ja suunata, aga ma ei pea õigeks ühiskonda, kus riik üritab reguleerida käskude ja keeldude vormis. Siinkohal meenub kunagine arutelu selle ümber, millist saiakest või pontšikut tohib laps kooli puhvetist osta. Igasugused piirangud viivad enamasti selleni, et varem või hiljem leitakse võimalusi neist mööda hiilida ja tulemus tuleb hullem.

15

INIMENE

Meil on välja kujunenud teadlik erametsaomanike kogukond, ka on meil väga hea metsanduslik nõustamis- ja toetamissüsteem. Metsaga tegelevad haritud inimesed, kes teavad hästi, mida nad teevad, ja on valmis õpetama kõike seda ka teistele.

Ehk on vastuoludeni viinud võõrandumine?

Inimesed elavad linnades ja nad ei mõista enam sidet loodusega ning seda, et paljude töö ja elu sõltub metsast?

See võib nii olla. Maal on inimesi ka oluliselt vähemaks jäänud. Kui vaatame näiteks metsandust, siis oli nõukogude ajal meil üle 200 metskonna. Taasiseseisvumise järel kadusid neist pooled ja aastaks 2008 jäi neid järele 17. Ainuüksi metsavahte oli enne taasiseseisvumist Eestis suurusjärgus 800, aga praegu töötab kogu RMKs kokku ca 700 inimest. Aeg-ajalt võib märgata nostalgilist igatsust metsavahtide järele, aga paraku inimesed ei adu, et seda tööd, mida metsavahid tegid, ei ole enam olemas.

Nostalgitsetakse ka omaaegsete metsamajandite järele, mis praeguses majandusruumis oleks väga ebaefektiivne süsteem, tänases maailmas see ei töötaks. Samasugune on võrdlus omaaegsete põllumajandusettevõtetega. Kui mõelda toonaste rahvarohkete kolhooside-sovhooside peale, siis täna suudab üks talunik sama töö ära teha paari töölisega.

Kuidas maaülikool teid teie töös aitab?

Väga oluliselt aitab. Meil on väike ülikool ja suhtlemine inimestega üsna vahetu ning asjaajamine paindlik.

Meie tugistruktuur on tõesti toetav, kui räägime rahandusest, personalitööst, riigihangetest, teadus- ja arendusosakonnast jne. Mina ja paberimajandus küll hästi kokku ei sobi, aga tänu neile inimestele, kes on alati väga sõbralikud, vastutulelikud ja abivalmid, saan oma projektide täitmise ja asjaajamisega kuidagi hakkama.

Kuidas koroonaaeg õppetööd mõjutab?

Muidugi häirib. Mulle meeldib elav loeng ja vahetu suhtlus tudengitega, 16

tunnen sellest puudust. Võib-olla olen vanamoeline, aga päris loengut ja oma auditooriumiga suhtlemist veebikeskkond ei asenda.

Ajude pärast käib mõistagi võitlus. Ega teid pole meelitatud hoopis kuhugi piiri taha teadust tegema?

Minu juured on siin tugevasti kinni, pean vähemalt korra nädalas saama metsa või jahile, muidu on midagi olulist puudu. See on see koht maailmas, kus ma saan elada seda elu, mis mulle meeldib.

Välismaal konverentsil on tore käia, aga püsivalt kaugemale jääda ei ole mingit soovi. Nooremana oli suurem tahtmine reisida ja maailma näha, aga praegu mulle piisab täiesti sellest, mis on siin. Kui jõuaks oma doktorandid kraadini juhendatud, mõned omast arust päris head ideed ellu viidud ning artikliteks vormistatud, siis oleksin rahul.

Aga puhkus? Kus ja kuidas teile meeldib puhata?

Käin jahil ja vahel kalal. Metsas ja maakohas toimetamine on hea puhkus. Kogun ja taastan vanu mootorrattaid, suvel teen mõned sõidud ka.

Arvamus Krista Lõhmus: mees nagu tõmbekeskus Veiko tehtud töö maht on uskumatu, kui loendada tehtud mudelpuid või analüüsida peenjuure- ja mullaproove. Ta on nagu tõmbekeskus: suurepärane juhendaja, kes on loonud väga tugeva töörühma. Tema näpunäidete järgi on kaitstud neli doktoritööd ja vähemalt 28 magistritööd.

Minul on olnud õnn teha Veikoga koostööd alates 1995. aastast ning juhendada tema magistri- ja doktoritööd. Nii koostöö kui juhendamine on tema puhul olnud puhas rõõm, rohke sünergiaga. Praegusel arvamusliidrite ajal, mil arvamus ei pruugi põhineda teadmistel, on Veiko oma valdkonna teadmis- ehk teadusliider.

Millega tegeleb teie perekond?

Abikaasa töötab veterinaar- ja toidulaboris. Poeg Marek käib paljuski minu jälgedes: õpib metsanduse doktorantuuris ja töötab metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetoolis nooremteadurina. Vanem tütar töötab kommunikatsiooni alal, noorem tegeleb tantsimisega.

Arvamus Hardi Tullus: sihikindel teadlane Veikot iseloomustab sihikindlus ja visadus liikuda järjepidevalt ühes suunas, kuni eesmärgid on saavutatud. Seda näitab ta nii oma teadustöös kui ka akadeemilises karjääris, kus ta on läbi käinud kõik astmed.

Minu esimestest kohtumistest Veikoga meenub metsakasvatuse õppepraktika Järvseljal, kus hooldusraie ülesande juures ei olnud tal probleeme. Sae käsitsemine oli tal selge ja metsa kujundas ta just nii, nagu õppejõud lootis: kehvemad puud ja sobimatust liigist puud välja raiuda ning varutud puit lõigata kütteks.

Sel ajal oli tollases metsakasvatuse õppetoolis vajadus uue noore, loodetavalt teadustööle suuna võtva spetsialisti järele suur. Veiko oli silma jäänud metsakasvatuse õppejõududele, kuid teeninud tunnustust ka saeõpetuse õppejõult, sest just Veiko leidis praktikal olles saeõppe laboribussi elektrisüsteemist vea üles. Kord, kui Järvseljalt jahilt koos professor Endel Pihelgasega kodu poole sõitsime – kusjuures sel päeval küttis Veiko põdra –, sai otsus lõplikult paika. Kutsusime Veiko tööle.

Edasi kujunes meil väga hea koostöö. Olin Veiko diplomitöö juhendaja ning magistri- ja doktoritöö juhendaja koos Krista Lõhmusega. Pärast doktoritöö kaitsmist asus Veiko töörühma kujundama. Visalt ja kindlas suunas teadlase karjääriredelil liikudes tuli professori ametikoht ja praegu on Veiko maaülikooli enim viidatud metsateadlane.

Foto: Hardo Becker

INIMENE

Biomassi uuringute käigus saab teadlane tihti rohkem mustaks kui maastikujalgrattur porisel sþidul.

17

TEADUS

Foto: Mari-Liis Koemets

Inseneriõppes tuleb paratamatult lisaks e-õppele ka ise käed külge panna.

Vasakult: teadur Tõnu Leemet, tudengid praktikumis.

PROBLEEMÕPE MUUDAB TEHNIKAALASE KÕRGHARIDUSE KURSSI

MARI-LIIS KOEMETS

Möödunud aas t al ot sus t as tehnikainstituut taotleda rahastust projektile DIG-MAN (digital manufacturing), mille sisuks on õppematerjalide ja õppetöö kvaliteedi parandamine tootmistehnoloogiaga seotud õppeainetes ning seda mitte ainult Eesti, vaid rahvusvahelisel tasandil. Tõuke projektiks andis tõik, et digitaliseerimise areng on järjest intensiivsem ning sellega tuleb sammu pidada ka tehnikaalasel kõrgharidusel. „Tahame tulevastele tootmisspetsialistidele ise uusi tehnoloogiaid õpetada, mitte jõuda olukorda, kus see toimub vastupidi,“ rõhutas projekti eestvedaja Tõnu Leemet.

DIG-MAN on esimene ERASMUS+ projekt, milles tehnikainstituudil on täita koordinaatori roll. Üheskoos töötab projektiga sõltuvalt selle 18

faasidest kuni kolm töötajat, kaudselt annavad oma panuse paljud teisedki kolleegid. Koostööd tehakse Rzeszówi polütehnilise ülikooliga Poolast, Stavangeri ülikooliga Norrast, Kaunase tehnikaülikooliga Leedust ja koolituskeskusega CENTOFORM SRL Itaaliast. Et kõigis partnerülikoolides on tehnikaõppe osakaal mitu korda suurem kui maaülikoolis, on kurioosne ja kiiduväärt, et just tehnikainstituudi projekti rahastusega „tunnustati“.

Probleemist lahenduseni Lähtudes mitmeaastasest eesmärgist pani meeskond paika kolm suunda, millele keskenduda. Siht on välja töötada abistav käsiraamat, mida saaksid kasutada nii õppejõud kui juhendajad haridusasutustes ja ettevõtluses. Peamise

tegevusena tuleb kokku panna laiapõhjaline õppematerjal tudengitele ning kolmandaks oma tulemusi ka erinevat tüüpi teavitusüritustel katsetada. Kõigi suundadega on tänaseks algust tehtud.

Tõstatatud probleemi proovitakse lahendada läbi modernsete õpet amis tehnoloogiate nagu probleemõpe, mängulisus ja interaktiivsus. „Õpe kolib järjest enam veebikeskkondadesse. Ometi on fakt, et inseneriõpet pole võimalik läbi viia vaid virtuaalselt, sest mehaanika on ja jääb praktiliseks alaks, kus tuleb mingis etapis käed külge panna,“ rääkis Leemet.

Kuidas põimida omavahel programmeerimine ja mutrivõtme keeramine? Küsimus osutab tema sõnul mastaapsemale muutusele tootmise paradigmas. „Kui varem

TEADUS

viis triiksärgis konstruktor tööjoonise tootmistsehhi ukse taha, kus asusid edasi tegutsema tunkedes treialid ja freesijad, siis sellist mustrit enam naljalt ette ei tule.

Spetsialistidelt oodatakse universaalseid oskusi, millega vajadusel täita kõik tootmisahelas ette tulevad ülesanded.“ Sestap on tänase hariduse üks väljakutsetest küsimus, kuidas sellistele muutustele reageerida ja adapteeruda. „Plaaniväline“ epideemia lisab sellele omakorda uue nüansi.

oma valdkonna probleeme lahen- kasvatada õppetaset nii maaülikoodada nagu ekspert,“ märkis Leemet. lis kui ka Eestis laiemalt. Projektiga Võrdluseks tõi ta meditsiini, kus on tuuakse meile aastatepikkust kogekasutusel termin arst-õppejõud. must Norrast, kus on ajalooliselt Sarnast lähenemist tuleks Leemeti arendatud maailmatasemel naftaarvamusel kasutada ka tehnikaa- tööstust. Ka Poola on tänapäeval lases kõrghariduses, kus on sama ar vestatav tööstusriik, näiteks tähtis, et õpetaksid tegutsevad Rzeszówi need, kes teavad, piirkonnas mitmed Spetsialistidelt kuidas asi käib. masinaehituse maaoodatakse Praktiline läheneilmanimed nagu Pratt universaalseid mine ei tee õppejõu & Whitney ja General elu kergemaks, vaid Electric. Vähem vääroskusi, millega pigem töömahukavajadusel täita kõik tuslik pole ka teiste mak s , kuna peab tootmisahelas ette kolleegide ja organiKaasaegsed õpetamismeetodid olema südikust võtta panus. tulevad ülesanded. satsioonide Projekti keskne eesmärk on töötada ette probleem ning Pr o j e k t i a m e tvälja digitaalsete töötlemistehno- seda õppeaines pakulik lõpp on augustis loogiate alane töövihik, mis pole tud tööriistade abil lahata. Õppejõud 2022. Hiljemalt selle aasta lõpus on mõeldud konkreetsele õppeainele, on kui treener, kelle ülesanne on plaanis avaldada kodulehel projekti vaid pigem täiendavaks materjaliks tudengit suunata. „Treener ei tee esimeses tulemused. Huvi korral juba olemasolevate õppematerjalide meie eest trenni ning meie ei tee leiab rohkem infot digman.emu.ee. kõrval. Jooksvalt testitakse värsket tudengite eest tööd ära, me juhenmaterjali ka auditooriumides. „Kind- dame neid. Ning lõppeesmärk on Digitaalsetest lasti pole see protsess valutu. Kui see, et õppijas tärkaks sügavam tootmistehnoloogiatest võtame probleemõppe, ei ole meil huvi ja arusaamine, et järgmine kord Tõnu Leemet aluseks staatilist kava, mida järje- juba ise rohkem initsiatiivi näidata.“ Kevadel, koroonaviiruse esimese pidevalt läbi töötada. Aluseks on laine ajal võttis tehnikainstituuprobleem, mis ei tohiks oma sisult Materjale koostamas diga ühendust TÜ kliinikum. Sealne korduda, sest teistkordsel lahen- Omaette põnevust lisab õppe- kriisikomisjon hindas murelikult damisel on juba teada, mida teha,“ materjalide koostamisele fakt, et adapterite varu ja kättesaadavust selgitas Leemet. sõltuvalt riigist, aga ka ülikoolist on maailmaturul, mille abil ühendada Samas on probleemõppel omad tajutav lähenemisviiside ja ajaloo- hingamisaparaatide külge õhufiltvõlud. Näitena toob Leemet komp- liste tõekspidamiste paljusus, mida rid. Kliinikumi küsimus meile oli see, lekssete ülesannete tuleb pidevalt arvesse kas neid saaks ka instituudis disailahendamise, mille võtta. „Õnneks oleme nida ja valmis teha.

Päris kliendi käigus ilmneb alati ühel meelel, et eriSeda me ka tegime. Koos Kaarel päris probleem rida uusi ja seotud, nevustest peavad Sootsiga disainisime adapterile 3D on see, mis sunnib kuid veidi teistmoodi saama tugevused, mis mudeli kasutades raalprojekteeripingutama probleeme. See loob meie õppematerjali- mise tehnoloogiat. Arvestada tuli nii tudengit võimaluse algselt erides hästi töötavad,“ mitme asjaoluga: mõõtmed, mis ei nevaid õppeaineid ja sõnas Leemet. Kind- takistaks süsteemi õhuvoolu; ühenkui õppejõudu. ka oskusi, nagu meeslasti pole tema sõnul dused, mida saab lahti-kokku võtta; konnatöö ja töökorraldus, omavahel üht ja ainust õpetamisviisi ning see ühendused, mis ei leki; jpm. siduda, lisades õppele veel uusi lisab koostööprojekti vaid põneEsialgse mudeli järel 3D printisime nüansse. „Vahel tuleb ka kogu õpitu vust ja sisu. prototüübid. Meid aitas kihtlisandusuuesti üle vaadata ning nii saame Kuid nagu igal pool mujal, on vii- tehnoloogia, mis võimaldab timmida äärmiselt vajalikke baasteadmisi ruspuhang löönud kiilu meeskonna prinditava detaili tugevust. Muidugi üle korrata ja kinnistada.“ töörütmi. Tänu töö iseloomule saab kulus meil mitu mudelit enne, kui seda lihtsasti teha ka veebi vahen- jõudsime sobiva lahenduseni. Kuid Väljakutse kõigile dusel, kuid see ei anna Leemeti selline 3D mudel on universaalne ja Tehnoloogiate tundmine ning oskus arvates sama efekti, mis kohtumi- võimaldab valida tootmistehnoloogia neid rakendada on tänaste insene- sed. „Töörühm töötas kõige paremini tuhandete adapterite valmistamiseks. ride elus lahutamatu osa. Sestap siis, kui saime end otseses mõttes Käesoleval juhul valmistati kliion mõistlik õppetöösse pidevalt nõupidamisruumi sulgeda ja inten- nikumile varuks mõnikümmend uusi probleeme integreerida. „Päris siivselt töötada. Uus olukord nõuab adapterit ning õnneks ei tekkinud kliendi päris probleem on see, mis aga uusi oskusi, mida arendada, et ka tarnekriisi. Reeglina on detaili sunnib pingutama nii tudengit kui virtuaalselt hakkama saada.“ esmane disainimine, tootmisesse õppejõudu. Nupukamad õppejõud rakendamine ja kasutusele võtmine teavad sedagi, kuidas probleemi Rahvusvahelist teadmust kordades kallim kui praktikas kornajal näidata, et teooria töötab Mõeldes projekti kogukondlikule rol- duvalt läbiproovitud valmistoote ka päriselus. Selleks peab oskama lile, toob Leemet välja, et see aitab ostmine.

19

TEADUS

Fotod: Risto Mets

Emajõe-äärne dendropark muutub puhkajate ja sportijate seas järjest populaarsemaks, sest seal on oluliselt paranenud liikumisvõimalused inimestele.

INTENSIIVNE KASUTUS VÄHENDAB DENDROPARGI LIIGIRIKKUST

RISTO METS

Maaülikooli linnaku ja Emajõe vahele jäävale soisele alale võõrpuuliike istutades dendropargi rajanud metsandusteadlase Endel Laasi pärand on tänaste sportijate ja jalutajate jaoks kenasti avatud. Kus aga inimene maastikku kujundab ja avarate radadega oma jalavaeva vähendab, seal peab loodus taanduma.

Laululava ümbrusse mänguväljakuid ja spordiradu arendanud Tähtvere Puhkepark on viimastel aastatel pööranud järjest rohkem tähelepanu dendropargile, kuhu on rajatud discgolfi park ja jalutusrajad ning kus on korrastatud maastikku. Linnavalitsus on nüüd asunud teadlastelt tellima hoolduskavasid olulisematele Tartu parkidele, et säilitada rohealade hooldamisel ja arendamisel nende looduslikku mitmekesisust.

20

Maaülikooli teadlaste uuringust selgus, et liigirikkusele pole dendropargi viimase aja arengud mõjunud hästi.

mis on botaaniliselt üsna liigivaesed. Puistutest leidub peamiselt tiheda alusmetsaga kaasikuid. Kulli hinnangul ei ole võsastunud alad botaaniliselt eriti huvipakkuvad, Loodus väärtustab puhkeala kuid omavad kindlasti olulist tähtPiirkonna botaanilise inventuuri sust seal pesitsevatele erinevatele tegemises osalenud elurikkuse ja linnuliikidele. loodusturismi õppetooli teadur Thea Ornitoloogilise inventuuri teinud Kull tõdes dendropargi kohta tehtud sama õppetooli teadlane Leho Luiaruandes, et sealne taigujõe tõdes oma mestik on iseloomulik analüüsis, et kuna Liigirikkusele lammialadele, kuigi kuidendropark asub Tartu pole dendropargi venduse ja praeguse linna piiril ning seal käib majandamismeetodi palju linnuhuvilisi iniviimase aja tõttu kohati üsna vaemesi, on loomulik, et arengud sunud. Siiski leiti viis seal märgatakse ka hästi mõjunud. kolmanda kaitsekapalju linde. Dendropartegooria taime, teiste gis on kokku tuvastatud seas näiteks balti sõrmkäpp. Koos- koguni 127 linnuliiki. Sageli on küll lustena domineerivad kuivendatud tegemist toitu otsivate või üle lenlamminiidud ja lammivõsastikud, davate liikidega. Inventuuri käigus

TEADUS

tuvastati pesitsevaid liike 59, kõige Ehkki pargi botaaniline looduslikkus arvukamalt oli metsvinte, hallrästaid, on kasutuse tõttu küll vähenepruunselg-põõsalinde ja käosulaseid. nud, saab sobiva majandamisega Dendropargi ala on väga mit- ala looduslikku olemust kindlasti menäoline ja seda tuleb kindlasti parandada. See piirkond on Tartu säilitada, sest piirkonna bioloogiline linnas kõige sobivam linnarahvale mitmekesisus annab ka paikkonna nii pärismaiste kui ka sisse toodud p u h ke o t s t a r b e l i taimeliikide tundma sele väärtusele palju õppimiseks. Ka selgus Teadlased ei juurde, leidis elurikuuringu tulemusena, nõustunud linna kuse ja loodusturismi et siinne lülijalgsete õppetooli vanemfauna on üllatavalt üldplaneeringu teadur Olavi Kurina mitmekesine ning eelnõus esitatud linnavalitsuse pressee väärib edasist väitega, et ala siteate vahendusel. sü vendatud uuripuhkeotstarbeline Pargis putukaliike uurimist, kuhu kaasatakse nud teadlase sõnul on väärtus on kaalumas rohkem liigirühmade linnaruumi keskmine üles selle looduslikku spetsialiste. temperatuur võrrelEdasiste majandaväärtust elu- ja des loodusmaastikega mis- ja kujundustööde pesitsuspaigana. kõrgem ja see sooduskäigus soovitavad tab lülijalgsete levikut. teadlased säilitada Uurimistöö tulemusel tuvastati eelkõige ala maastikulist mitmekekokku 351 liiki lülijalgseid, kellest sisust. Olemasolevad põõsastikud enim oli liblikalisi (85 liiki), kahetii- ja lagupuiduga metsatukad väärivalisi (85 liiki) ja mardikalisi (60 liiki). vad samuti hoidmist. Vältimaks võsa Märkimisväärne oli ka kiililiste mit- pealekasvamist oleks soovitatav mekesisus (15 liiki). Mõnede liikide sügiseti pargis taimestik maha niita leidmine annab tunnistust ka kliima- ja ära koristada. Linnustiku säilitamuutustest. Seda tõendab näiteks miseks tuleb vältida laiaulatuslikku hirvekärbse ja mitmete ämblikuliikide alusrinnete eemaldamist. levik parki. Dendropargi elupaikade Teadlased ei nõustunud linna mitmekesisus soodustab ka mujal üldplaneeringu eelnõus esitatud Eestis suhtelisest haruldaste liikide väitega, et piirkonna puhkeotstarbeolemasolu, näiteks mustkõht-luite- line väärtus on kaalumas üles selle mardika või tiigervaksiku. looduslikku väärtust elu- ja pesitsusPargi puittaimestiku inventuuri paigana. Hoolimata esile tõstetud teinud Liina Jürisoo ja Airi Loid suusaspordi prioriteetsusest tuleb maastikuarhitektuuri õppetoolist tagada loodusliku mitmekesisuse säituvastasid 180 erinevat taksonit limine ja hoida metsikumaid alasid, puittaimi. Edasisel hooldamisel soo- võtsid teadlased oma töö kokku. vitasid nad eelkõige vältida puude Linnavalitsus on lubanud, et juurte vigastamist tallamise ja niit- uuringute põhjal koostab Tartu misega, vigastatud juuri aga katta Sport koos Tartu linnamajanduse multšiga. Randa viiv remmelgaallee osakonnaga dendropargi hooldustuleb ekspertide hinnangul aga täie- kava, milles arvestatakse teadlaste likult uuendada, sest vanadel puudel ettepanekuid ala liigirikkuse säilion palju kuivi oksi ning osaliselt on tamisel. Uuringuid rahastati Tartu nad juba varisemisohtlikud. linna reservfondist.

Soovitus hoida väärtusi Kokkuvõttes soovitavad teadlased dendropargi edasisel planeerimisel ja arendamisel arvestada sealse elurikkusega. Vastasel juhul kaovad kiiresti pargi loodusväärtused, mis pole uurijate hinnangul sugugi väiksema kaaluga kui sportimisvõimaluste olemasolu. Parkide nn. kordategemisega tuleb olla alati äärmiselt ettevaatlik, kuna nende taastumine võtab väga kaua aega.

Suusatajatega mestis Tähtvere dendropargi rajamine sai alguse 1971. aastal 22. aprillil, mil sinna istutati esimesed puud kuriili, jaapani, ameerika ja läänelehist, musta kuuske, kollast ja paberikaske, ameerika haaba jpm. Endel Laas soovis tulevasse parki koondada kõik meil kasvavad ja sissetoodud puuja põõsaliigid. Kõik istutatud puud ei ole paraku säilinud. Dendropark on suurim Tartu park.

Pargi rajamisega samal ajal avastasid selle enda jaoks suusatajad eesotsas Eesti kuulsaima rajameistri Arvo Kütiga. Ühe kuni viie kilomeetri pikkused suusarajad on hinnatud kui hea profiiliga rajad nii algajatele kui ka edasijõudnutele sobivaks harrastuspaigaks. Neil radadel on sportlaseks sirgunud mitmed meie suusatipud.

Linnavalitsus: lähtume pargi arendamisel liigirikkusest Tartu linnamajanduse valdkonna abilinnapea Raimond Tamm kinnitas pressiesindaja vahendusel, et eesmärgiks on seatud koostada kõigile Tartu olulisematele parkidele hoolduskavad. Need kavad arvestavad parkide eripäradega ning annavad hooldus- ja arendustöödeks olulised suunised.

Esimesena valmis Toomemäe hoolduskava ja kohe järgmisena saab ette võetud dendropark, kinnitas Tamm. “Inimese ja looduse ladus koostoimimine ei ole lihtne lähteülesanne, kuid mõistlik tasakaal tuleb leida.”

Linnaasutus Tartu Sport jätkab dendropargi arendamist ning tuleval aastal tahetakse hanke korras leida partner, kes hakkab erinevaid sihtgruppe kaasates maa-ala arendusprojekti koostama. Ala on sobiv koht linnarahvale näiteks pärismaiste ja sisse toodud taimeliikide tundma õppimiseks ning lindude ja putukate vaatlemiseks, leidis Tartu Sport müügi- ja teenindusjuht Auli Solo. “Seega ei tohi unustada, et parki peaksid ära mahtuma nii loomad, linnud, taimed kui ka inimesed, kes satuvad parki sporti tegema või niisama aega veetma.”

21

TEADUS

Foto: Risto Mets

Meetod, mida tudengid parkide hindamiseks kasutasid, oli välja töötatud ja testitud Horisondi projektis.

Vasakult: maastikuarhitektuuri tudengid Raiko Jaeski ja Raili Arumets.

TARTU PARKIDES NAPIB INIMTEGEVUST MARI-LIIS KOEMETS 2024. aastal saab Tartust Euroopa kultuuripealinn. Selleks, et projektiaasta sündmustik edukalt läbi viia, on juba praegu algatatud kümneid projekte, sealhulgas „Kureeritud elurikkus“ sooviga kasvatada elurikkust, aga ka inimtegevust Tartu kesklinna parkides.

Oma osa on programmis ka maaülikoolil. Meie vilistlane ja programmi koordinaator Merle Karro-Kalberg palus appi maastikuarhitektuuri lektori Peeter Vassiljevi, et näha, kuidas kesklinnas paiknevaid haljasalasid täpsemalt kasutatakse.

Karro-Kalbergi sõnul oli uuring oluline lähtepunktist, et pargid on eluvaesed ja inimtühjad. „Enamjaolt on neis pügatud muru ja puud, mille vahel pole midagi põnevat teha. Meie tahame parkidest luua sündmusruumi, kus teised projektid saaksid oma üritusi läbi viia, ent 22

kus oleks piisavalt elurikkust, mida nautida,“ kirjeldas ta.

Vassiljevi juhendamisel vaatlesid tudengid Raiko ja Raili kolme ala: Emajõe-äärset parki Kaarsillast turuhooneni, Keskparki ja Uueturu parki. Vaatlus toimus suvisel ajal, 3 korral nädalas ning 3 korda päevas.

Vaatlejad käisid parkides ringi ja märkisid üles, mis tüüpi tegevusega parasjagu tegeleti. Selgus, et populaarseim on Emajõe-äärne ala, kus täheldati enim istujaid. Aeglast patseerimist esines võrdselt Emajõe ääres ja Keskpargis, seevastu vähem Uueturu pargis, mis on Vassiljevi sõnul ka mürarikkam kui teised kaks. Tervisejooksjaid tuvastati parkides väga vähe. Samuti oli seis nutune sportmängude ja meelelahutuse osas.

Karro-Kalberg sõnas, et neile andis vaatlus olulised lähteandmed, mis kinnitasid oletusi, et parkides pole

tõesti midagi peale hakata. „Rohkem tegevust oli mänguväljaku ümber, aga ka jõekohvikute juures, mis inimesi kohale meelitasid. See näitab, et kui on tegevust, on ka inimesi,“ lisas ta.

Enim kasutavad parke tööealised inimesed, vähem aga lapsed ja eakad, kellel on selleks aega. „Järgmiseks plaanime mõttetalguid, et mõista, mida tahaks huvirühmad ja tegelikult tartlased üldiselt parkides näha ja teha. Täna me seda veel ei tea,“ kirjeldas Karro-Kalberg.

Infokogumise järel saab muutustega päriselt peale hakata. Lektor Vassiljevi sõnul hakatakse parke ümber kujundama, ent teisalt vaaltema, kuidas muutused inimeste käitumist mõjutavad. Elurikkust ja inimtegevust kaardistatakse parkides nelja aasta jooksul, et lõpuks öelda, kas muutused on andnud soovitud tulemusi ja inimesi liigub parkides rohkem.

ROHELINE ÜLIKOOL

MÄRKA MUUDATUST! Jäätmekäitlus Eesti Maaülikoolis Osale ja anna oma panus!

www.emu.ee/jaatmekaitlus 23

ROHELINE ÜLIKOOL

MUUDATUSED JÄÄTMEKÄITLUSES MUUDAVAD SORTIMISE LIHTSAMAKS

ROHELISE ÜLIKOOLI TÖÖRÜHM

Viimase aasta jooksul on rohelise ülikooli töörühm pingutanud, et viia maaülikooli jäätmekogumissüsteem vastavusse riiklike nõuetega ja teha see kasutajatele nähtavaks ning võimalikult mugavaks. Kuigi tubli töö on juba tehtud, jätkuvad muudatused ka edaspidi. Meie soov on juurutada ülikoolis ringmajanduslikku mõttelaadi, kus kõik, mis loodusest võetakse, jääb kasutusse võimalikult pikaks ajaks. Selleks otsime koos ülikooliperega võimalusi tekkivate jäätmete kasutamiseks kohapeal, luues seeläbi uusi uurimisvaldkondi ja -projekte.

Jäätmete käitlemisel lähtume põhimõttest viia selle mõju keskkonnale võimalikult väikeseks. Kuigi parim lahendus on jäätmete vähendamine, aitavad meid eesmärgile lähemale ka korduskasutuse ettevalmistamine (parandamine, puhastamine), jäätmete ringlemine, nendest energia tootmine ning alles viimasena prügilas ladestamine.

Mis on uut?

Rohelise ülikooli veebilehelt emu. ee/jaatmekaitlus leiab uue jäätmekäitlust puudutava info nii eesti kui inglise keeles. Kättesaadavad on: » sortimisjuhendid, » linnaku kaardid konteinerite asukohtadega, » vastused korduma kippuvatele jäätmeteemalistele küsimustele, » jäätmekäitlust tut vustavad videolingid, » muu põnev ja asjakohane info.

Kõige enam torkavad tõenäoliselt silma linnakus paiknevatele prügikonteineritele kinnitatud uued kleebised ja sortimisjuhendid. Nende koostamisel on kasutatud keskkonnaministeeriumis välja töötatud värvi- ja pildilahendusi, mis on omakorda maaülikooli oludega kohandatud.

Kui märgistatud on kõik linnaku välikonteinerid ja koridoride prügikastid, liigume puhke- ja kööginurkadesse, et ka sealne süsteem teha loogiliseks ning keskkonnasõbralikuks.

24

Järgmisena soovime laiendada Jäätmete teekond maaülikoolis sorteerimisvõimalusi laborites ja Praegu tühjendavad meie linnaku ühiselamutes. Oma õppehoonetes kõiki töökohal sortimise olmejäätmete konteiMeie soov on korraldamine jääb esinereid regulaarselt juurutada ülikoolis algu siiski igaühe enda koristajad. Samuti tühringmajanduslikku teha. Selleks palume koridorides mõttelaadi, kus kõik, jendatakse veebilehelt alla laaolevaid jäätmejaamamis loodusest dida ja välja printida sid, kus saab lisaks võetakse, jääb oma töö- või õppeolmejäätmetele eraldi kohale iseloomulike kasutusse võimalikult koguda ka paberit ja jäätmete märgised pappi ning pakendipikaks ajaks. ja sortimisjuhendid, jäätmeid. Usinamad kleebiste saamiseks võib pöörduda meist sorteerivad jäätmeid ka oma ka rohelise ülikooli poole. kabinetis ja puhke- ning kööginurgas, kuid nende kastide tühjendamise eest QR-koodi süsteem tuleb praegu veel ise hoolt kanda.

Kõigilt jäätmetega seotud mater- Hoolsalt sorteeritud jäätmeid saab jalidelt leiab QR- koodi, mille viia koridorides asuvatesse jäätmejaanutiseadmega skaneerimisel jõuab madesse (uuri linnaku jäätmekaarte), eelpool mainitud rohelise ülikooli kust need viiakse vastavatesse välikonveebilehele. QR-koodi idee on osa teineritesse. Biolagunevaid jäätmeid Siret Kapaku doktoritööst, mille üks veel õppehoonete sees eraldi koguda eesmärke on muuta jäätmekäitlus ei saa, mistõttu tuleb need ise vastatõhusamaks tänu uuenduslikele vasse välikonteinerisse viia. lahendustele. Info jagamisel elektrooPatareide ja väikeakude kogumisnilisel kujul on mitmeid positiivseid konteinerid asuvad õppehoonete aspekte: valvurite juures või koridoride jäätme» QR-kood hoiab kokku aega: ühe jaamade vahetus läheduses. Kuidas ja kliki kaugusel on kogu jäätmekäit- kuhu ohtlikke jäätmeid koguda, saab lust puudutav info nii eesti kui inglise lähemalt teada oma struktuuriüksuse keeles. juhilt või majahaldurilt. Maaülikoolis » QR-koodiga seotud infot saab kii- arvel olevaid elektroonikajäätmeid resti ajakohastada. Nii kaob vajadus ja printerite toonereid saab üle anda uut materjali välja trükkida.

IT tugiisikule. Suuremõõtmeliste ja » QR-kood seostub juba visuaalselt ehitusjäätmete käitlusega tegelevad jäätmekäitlusega, kuna on ümbrit- majahaldurid. setud taaskasutamist tähistavast Edaspidi on plaanis luua mugakolmest noolest koosvam süsteem, mille neva sümboliga ja tulemusena hakkavad Oma töökohal hakkab seetõttu ka koristajad õigesti lahku sortimise hästi silma. sorditud jäätmeid ära korraldamine jääb » QR-kood on piiviima välikonteineriesialgu siiski savalt väike ja võtab tesse ka puhke- ja vähe ruumi, kui seda kohvinurkadest. Lisaks igaühe enda teha. kasutada jäätmekäiton plaanis avalikes ruulust puudutavatel mides luua paberi ja materjalidel või prügikastidel. papi ning bio- ja pakendijäätmete » Paljudel nutiseadmetel on lahuskogumise võimalus.

QR-koodi lugemise võimekus olemas Ettepanekuid, kuidas meie jäätmejuba algseadistuses. Kui seda ei ole, käitluslahendused veelgi paremaks ja siis saab QR-koodi lugemise prog- kasutajasõbralikumaks muuta, saab rammi ise alla laadida. Reeglina on esitada rohelise ülikooli töörühmale need tasuta nutirakendused. või haldusosakonnale.

Foto: Erakogu

TUDENGIELU

Kui on vaja sõita pikemaid otsi, kasutab Andres selleks oma isiklikku elektriautot.

TUDENG, KES TEEB PÄIKESEAUTO EHITAMISEGA AJALUGU

MARI-LIIS KOEMETS

Spordihimulised tartlased teavad päikeseauto ja sõita sellega Austraamaaülikooli finantsjuhtimise lia põhjarannikult lõunarannikule. magistranti Andres Nöpsi noormehena, keda ei murra jooks, Sportlasest inseneriks sõudmine ega jalgrattasõit. And- Gümnaasiumi lõpus oli Andres valiku rese enda sõnul on see pigem juhus, ees, mida ja kus õppida. Teaduskooli sest lisaks spordile on tal aastaid üritusel kuulis ta küberfüüsikaliste käsil olnud teisedki projektid, mis süsteemide õppekavast, mis samal on seotud tema tegeliku kutsu- aastal TTÜ Tartu kolledžis avati. muse, inseneeriaga.

Kuigi ringles arvamus, et eriala Alles eelmisel suvel ehitas Andres omandamine võib olla liiga raske, kaaslastega elektriratast Cleveroni see noormeest ei kohutanud ning konkursil, kus oli eesmärgiks vallutada juba neli aastat hiljem sai ta ennast Viljandi kõige järsem mägi. „Meie ratas nimetada inseneriks. „Meil oli hästi osutus kõige kiiremaks vinge kursus, kes lõi – isegi nii kiireks, et õpingute ajal mitKui on võimalik meid diskvalifitseeriti, idufirmasid, mis elus midagi ära teha, meid sest ratas ei püsinud tänaseni tegutsevad.“ tuleks seda teha võistluse lõpuni koos,“ Lisaks ettevõtlusele jätkusuutlikult. naerab Andres võistjõudis Andres koolilust meenutades. ajal praktiseerida ka Nüüd on aga noormehel ees veelgi kahes väiksemas ettevõttes, kust suurem väljakutse. Nimelt juhib ta samuti kuhjaga kogemusi kogunes. inseneride meeskonda Eesti suuriLõpetades tundis noormees, et mas tudengiprojektis Solaride, mille on aeg alustada iseseisva tooteeesmärk on ehitada Eesti esimene arendusega ja luua päris oma firma,

iduettevõte Lithium Up!. Liitiumakude potentsiaali ära kasutav firma oli eelmisel aastal võidukas ning teenis Negavati konkursil teise koha. Tänaseks ollakse aga juba Ajujahi esimese kolmekümne hulgas. „Hetkel töötame idee kallal, mida teha liitiumakudega, mis on viidud jäätmejaama, kuid on tegelikult korras. Näiteks elektritõukside ja -rataste akud, mille eluiga veel kestab,“ kirjeldas ta.

Soov oma isiklikus ettevõttes asju paremini ajada tõigi Andrese magistriõpingutele Eesti Maaülikooli, kus on selleks loodud väga head võimalused. Noormehe fookuses on küsimus, kuidas Lithium Up! läbi osava juhtimise päriselt edukaks muuta.

Keskkonnasäästlik mõtleja See, et Andrese erinevad projektid on keskendunud jätkusuutlikkusele, pole sugugi juhuslik. „Kui on võimalik elus midagi ära teha, tuleks seda teha jätkusuutlikult. Vähemalt on minu suur unistus, et lisaks rahale 25

TUDENGIELU

mõtlevad ettevõtjad järjest enam sellele, et meie tulevased põlved saaksid elada. Ületootmine pole kindlasti äge ega moodne.“ Sõna Eesti esimese päikeseauto ehitamise projektist jõudis Andreseni läbi meedia. „Mäletan, et kuulsin Tiit Liivikut Solaride’i teemal raadios rääkimas. Järgmiseks oli meil tehnikaüliõpilaste seltsis külas Kertu, üks projekti algatajatest, kes ideest lähemalt rääkis ja maaülikooli oma pardale kutsus. „See kõik tundus nii vinge võimalusena, mida iga päev ei pakuta. Mul ei jäänud muud üle kui meeskonda kandideerida.”

Mentorite tuules Hakata inseneride meeskonna juhiks polnud Andresele eraldi eesmärk. „Liitudes oli meie mentoriks taas Tiit, kes asja arenedes meile vaikselt töö üle andis. Minu meelest ongi hästi oluline, et meile antakse tudengitena võimalus asju ise teha. Mentorid võiks vabalt pardaarvuti ise kokku panna, sõiduplaneerija valmis programmeerida ja autole komponendid valida – neil on selleks kõigeks oskused olemas. Aga nii me ei õpiks. Sellepärast ongi kõige kasulikum mentorite ja tudengite koostöö, mis Solaride’is väga hästi toimib,“ tõdeb ta.

Nagu tudengialgatustes ikka, on tegemist vabatahtliku tööga, mis tähendab, et projekti kõrvalt tuleb leida aega õpinguteks ja teistekski toimetusteks. „Ajasurve on meil päris tugev ja ma tegelikult näen, kui mitmeid asju me viimasele minutile jätame. Enamik meie tööst on planeeritud minuti täpsusega ja nii, et ajast ei jää puudu juhul, kui me millegagi ei eksi. Ma loomulikult loodan, et eksimusi tuleb meil vähe, kuid neid peab alati silmas pidama ja pigem ette nägema.“ Kaalutletud valikud Andres ise on saanud päikeseauto juures päris palju ära teha. „99% efektiivsed mootorid valiti välja juba enne mind, aga kontrollerite, akude ja teiste elektroonikakomponentide valikuga olen pidanud palju vaeva nägema, et need vastaksid sama kõrgetele standarditele,“ rääkis ta. Päikesepaneelid saab Solaride ühelt maailma parimalt tootjalt Sunpower sponsorluse korras ning need jõuavad eeldatavasti kohale jõululaupäevaks.

26

Raskem töö ootab ees aga siis, kui Võimatust võimalikuks käes on ka kõik teised vajalikud kom- Küsimusele, kas Andres peab nii suurt ponendid. Kõik seadmed ühendatakse projekti oma tööks või hobiks, vastab omavahel CAN bus protokolliga. ta rahulolevalt, et ei kummakski – tege„Ühtse infoga pardaarvuti loomine, mist on tema südameasjaga. Enim komponentide omavaheline seadista- sütitab noormeest põnevus ja teatav mine ja suhtlema panek, juhtmestiku kaootilisus, mis uue asja sündimise ja ja teiste elementide joonestamine võimatuna kõlavate väljakutsetega esmalt CAD mudelisse, et need ehi- kaasas käib. „Me tahame teha auto, tamise käigus üldse autosse mahuks. mis on sama suure akuga nagu Nissan Sellepärast ongi mudel kriitiliselt olu- Leaf, kuid sõidab 200 kilomeetri asemel line, et vältida hilisemaid probleeme,” 1200,” muigab Andres. Tema sõnul on kirjeldab Andres tööd, mis enne auto sotsiaalmeedias palju kommenteerikatsetamist veel ees ootab. tud, et see on võimatu ja et Solaride Solaride’i inseneride meeskond väänab füüsikaseadusi. on praeguseks päris suur, mis tähen„Aga see on ainult vesi meie vesdab, et arvestada tuleb õige mitme kitele. Me tahame tõestada, et on inimese arvamuse ja mõttekäiku- võimalik ka 40-kilovatise energiakogudega. „Kompromisse tuleb leida palju, sega selline maa läbi sõita.” Andrese alates sellest, kui palju paneme päi- sõnul annaks see autotootjatele kõva kesepaneele katusele. Sellest sõltub ninanipsu, kui tudengid suudavad äärmiselt palju, esmajärgus meie teha viis korda efektiivsema auto kui auto aerodünaamilisus. Võistlusel nemad. „Kogu efektiivsus tulebki selle on lubatud kasutada viit ruutmeet- arvelt, et meie auto on nii kerge, selles rit, meie katusele jõuab sellest neli ja pole isegi turvavarustust. Kui hakkakpool. Aga kuhu paigutada ülejäänud sime ehitama sõiduautot, tuleks seda pool ruutmeetrit, et lubatud energia teha teistmoodi,“ lisab ta. ära kasutada?“ Samal ajal vaagitakse küsimust, Hindamatu kogemus milline võiks olla auto mugavus- Vaid ligi pool aastat tööd projektiga varustus. „Mina olen selle suuna on Andresele andnud hindamatult pooldaja, kes arvab, et meie auto kogemusi, tutvusi ja oskusi, mida vaid võiks olla hästi mugav. Selles võiks edasi ja edasi lihvida. „Näha kõrvalt, olla konditsioneer ja väike külmkapp kuidas meie tegevjuht Kristel osavalt – ebavajalikud asjad kiiresti sõitmi- kõik sponsorlused ära vormistab ja seks, kuid vajalikud, et saada žüriilt kuidas mentorid oma teadmisi edasi lisapunkte, kui finišeerime samal annavad, annab kindlust, et Solaride ajal teistega. Siis saavad määravaks töötab vankumatult,” kinnitab ta. efektiivsus, sõitjate Andres lisab sedagi, et arv ja auto mugavus kuigi elukogemust on See on ainult vesi ehk lisavarustus,“ tal vaid 24 aasta jagu, meie veskitele. kirjeldab A ndres. ta, kuidas pidev Me tahame tõestada, tunneb Kaas võistlejad on töö ja eneseareng teda et on võimalik lati kõrgeks ajanud nii motiveerivad ja kogeka 40-kilovatise peene sisustuse, mulnenumaks muudavad. energiakogusega timeediasüsteemide „Muidugi olen mõnest kui palju muuga. „Me selline maa läbi sõita. asjast ka loobunud, ei tee ainult võidusõinäiteks on sportimine duautot, vaid ägeda auto, millega minu jaoks täna vähem prioriteetne saab mugavalt sõita. See võib meid kui varem ja ka isiklike ideede elluviimiedetabelis mitu kohta tõsta.“ seks on jäänud vähem aega. Kuid see Kuid igas heas on alati ka halba. kõik tasub ära, selles olen ma kindel.“ Rohkem lisavarustust muudab auto Andrese sõnul teeb kõige ägedaraskemaks, mistõttu on väiksem maks projekti loomulikult meeskond tõenäosus, et finišis lõpetatakse ja ühine eesmärk, mida elu lõpuni kaasvõistlejatega samal ajal. Kerge ja meenutada. „Elus ei pruugi ette tulla aerodünaamiline auto jõuab kindla- mitte ühtegi nii lahedat tööd nagu malt sihtpunkti ja seda õigeaegselt, meie projekt täna. Sestap soovimis on oluline, et vältida trahvi- tan kõigil, kellel teema vähegi silma punkte. Niisiis jagub meeskonnale särama paneb, kindlasti meeskonda mõtlemist ja otsuseid mitmekümne kandideerida. On meie aeg teha suuri ööpäeva jagu. tegusid!“

TUDENGIELU

Foto: AHHAA

Raskekaalulahingu parima auhinna võttis vastu Tüstroyeri meeskond.

ESIMENE LAHINGROBOT VIIS TEHNIKASELTSI VÕIDULE

TEHNIKAÜLIÕPILASTE SELTS

Oktoobris osalesime AHHAA Robolahingul, kus läksime võistlustulle oma päris esimese lahingroboti – Tüstroyeriga. Tegemist on võistlusega, kus tuleb konkurendi lahingrobot kinnisel areenil kahjutuks teha. Võistelda saab nii kerge- kui raskekaalu kategoorias, meie osalesime viimases.

Varem oli Tüstroyer võistlustuld näinud 2018. aastal, siis jäi osalemine tehnilise rikke tõttu lühikeseks. Pärast seda tegime robotile mitmeid värskendusi, muutes selle tugevust, liikumist ja ründevõimekust. Roboti relvaks sai 14-kilone hammastega trummel, mis pöörleb kiirusega 4000 p/minutis.

Olgu öeldud, et napilt enne robolahingu toimumist sai võistkond tunda COVID-19 viiruse mõjusid, kui selgus, et osa meist peab jääma eneseisolatsiooni. Õnneks leidsime tublid

asendusliikmed, kes jõudsalt tööle asusid ja meie eest välja läksid.

Raskekaallasi oli sel korral turniiril kaheksa, nii et Tüstroyeril tuli osaleda kolmes matšis. Esmalt läksime vastamisi Tõka-tõkaga, mille relvaks oli flipper ehk laba, mis peaks vastase tagurpidi viskama. Kohtumine oli laastav mõlemale robotile, mistõttu kuulutati välja kordusmatš. Lahingus jätkamiseks pidime robotile loovalt lähenema – korda tuli teha trummel, mille hambad olid kadunud ja elektroonika läbi põlenud. Kordusmatšil õnnestus meil vastasele anda korralik löök, kuid ka siis esines robotitel probleeme. Tehti veel üks paus ja seejärel kordusmatš. Viimane kestis vaid mõned sekundid, sest Tõka-tõka sõitis Tüstroyerile sisse ja andis otsad.

Järgmine vastane oli suure kihvaga PÖÖP 2.0. Kuigi matš oli pingeline,

leidsime õige nurga, kust rünnata, ning andsime vastasele kõva paugu, mis roboti ümber viskas. Finaalis tuli vastu minna üsna meiesarnasele robotile Quark. Vastase eelis oli väiksem kaal ja suurem liikumiskiirus. Ometi suutis Tüstroyer anda otsustava löögi ja Quarki külje ära lõhkuda. Siiski polnud see lõpp.

Järgmine löök viskas Quarki meie peale, pakkudes rahvale palju nalja.

Kuigi kohtunikud tahtsid selle peale võistluse peatada, õnnestus meil robot enne seljast maha raputada ja veel üks väike löök anda. Aeg sai läbi ja Tüstroyer väljus lahinguväljalt võitjana.

Auhinnaks saime au, 1500 eurot ja rahva lemmiku preemia. Tulevikus on meil kindlasti indu ehitada ka uus robot, millega võistelda hoopis kergekaallaste seas.

27

Foto: Erakogu

TUDENGIELU

Seltsi liige Carmen Kilvits püüab puu- ja juurvilju osta alati pakendivabalt.

PLASTIVABA NÄDAL ÕPETAB TARGALT TARBIMA

ANNA-MARIA SEPP KESKKONNAKAITSE ÜLIÕPILASTE SELTS Juba teist novembrit järjest toimus keskkonnakaitse üliõpilaste seltsi üleskutsel plastivaba nädala kampaania. Juhindume seltsiga mõttest, et plastiku vähendamine on üks lihtsamaid, kuid suurima keskkonnamõjuga muutusi, mida saame tarbijatena oma igapäevaelus teha. Seetõttu kutsusime huvilisi üles nädala jooksul oma ebavajaliku plastiku tarbimist vähendama ning seda läbi teemaviite #plastivabanädal ka sotsiaalmeedias jagama. Selleks, et motivatsiooni tõsta, jagasime osalejate vahel välja meie sponsorite kingitud zero-waste elustiili toetavad auhinnad.

Kuigi plastivaba nädal on olemuselt veebipõhine üritus, andis sellele avapaugu töötuba maaülikooli linnakus.

Meiega jagas inspireerivat lugu Eesti esimese pakendivaba kaupluse Ilma 28

esindaja Jelena. Kõigi turvalisuse huvides kandsime loengut üle ka Facebookis.

Osalejatel tuli ette nii õnnestumisi kui ka raskeid hetki. Kõige lihtsam ja populaarsem nipp on poodi minnes kaasas kanda suurt riidest ostukotti, mille sees on väiksemad puu- ja juurviljakotid, mida vastavalt vajadusele kasutada. Ühtlasi tasub eelistada poode, kus pakendivaba ostlemine on kergem, ning kanda siseruumides korduvkasutatavat maski. Hoolimata heast ettevalmistusest osutus plastikuvaba ostlemine toidupoes pea võimatuks, sest plastikusse on pakendatud nii piim, liha kui ka värsked kohalikud või mahedalt kasvatatud puu- ja köögiviljad. Kuna väikese tootmismahuga ettevõtete jaoks on oluline toote säilivusaega võimalikult pikana hoida, on plastik selleks endiselt parim valik. Seetõttu tuleb

poes meeles pidada, et ostame vaid nii palju kui ära tarbime, suuname tekkinud pakendid teadlikult taaskasutusse ning eelistame tooteid, millel on vähem pakendit.

Neile, kes leiavad aega, soovitavad osalejad proovida kaerapiima- või leivategu. Igapäevastes hügieenitoimetustes saab plasti vältida, kasutades tahkeid šampoone ja palsameid, bambusest vatitikke, riidest meigieemaldusvatte ja metallraseerijat. Hea plastivältija on ettenägelik ning kannab kaasas oma veepudelit, kohvitopsi või muud talle olulist.

Meie jaoks on kõige olulisem see, et osalejad pärast nädalat harjutamist õpitu endaga kaasa võtavad ning väikestest sammudest uued harjumused kujundavad. Plastiku kasutamine pole midagi, mille pärast tunda süüd või piinlikkust. Väldime plasti seal, kus võimalik, ja tarbime targalt!

HÜVA NÕU

AASTA VILISTLANE JÜRI KÜLVIK: ETTEVÕTTE JUHTIMINE ON NAGU SPORT! MARI-LIIS KOEMETS

Mis tõi teid maaülikooli, Jüri?

Maaülikool oli võimalus õppida metsandust. Ma arvan, et huvi metsanduse vastu sündis umbes eelviimasel aastal enne keskkooli lõpetamist. Ka mu vanemad õppisid metsatööstust tolleaegses EPAs, kusjuures enamik nende lennust saadeti pärast kolmandat kursust Jelgavasse mööblitehnoloogiat õppima. Sealt saabudes hakkasid nad ka mööblitööstuse valdkonnas tegutsema.

Noorena tegin ma tegelikult kõvasti sporti. Kui mu erialased eesmärgid küpseks said, sain aga aru, et pean spordis sammu tagasi astuma, sest metsandus oli sel ajal ülikõrge konkursiga. Umbes poolteist aastat varem hakkasin ma õppima sisseastumiseksamiteks, mis esimesel korral ei õnnestunudki. Kuigi minu tulemuseks oli kolm viit ja üks neli, siis sisse ma ei saanud. Siis tuli kaks aastat sõjaväge ning alles pärast seda proovisin uuesti ülikooli astuda ja õnnestusin.

Miks metsandus sel ajal nii populaarne oli?

Väidetavalt oli see üks väheseid ministeeriume, kus asjaajamiskeeleks oli eesti keel ning mis tegutses üdini eestimeelselt. Väga paljudel oli suur siht saada metsaülemaks, sest see tähendas tollases nõukogude süsteemis omaette meeldivat,

toredate inimestega ümbritsetud maailma.

Aga milline oli teie siht?

Kui ma õppima asusin, mul sihti polnud. Mulle lihtsalt meeldisid kursusekaaslased, õppejõud ja mets kui selline, mistõttu tahtsin seda paremini tundma õppida. Samas püüdsin oma teed ikka vabaks jätta. Näiteks ei hakanud ma stipendiaadiks, mis oleks tähendanud 20–30% kõrgemat stipendiumi, aga ka kohustust konkreetsesse kohta tööle minna.

Mina valisin väiksema sissetuleku ja võimaluse valida töökoht pärast koolitarkuse omandamist.

Foto: Jassu Hertsmann

Noorelt ettevõtja teed läinud maaülikooli vilistlane Jüri Külvik on alati olnud sihikindel ja südikas.

Algselt isa firma kõrvale loodud tootmisharust on tema eestvedamisel saanud Eesti üks suurim tööstusettevõte Lemeks, mis annab tööd rohkem kui tuhandele inimesele üle Euroopa. Miks otsustas Jüri noorelt ettevõtjaks hakata ja kuidas sellises rollis ilma eelneva kogemuseta ellu jääda? Uurisin seda tänavuselt aasta vilistlaselt lähemalt.

ma saan konkreetset distsipliini ka oma tulevases karjääris ja tegevuses rakendada. Kui tundus, et saan, läksin sellesse sügavuti. Kõike ühtlase põhjalikkusega läbi võtta ei jõua, tuleb valida, millele keskenduda.

Kui õpingutele tagasi vaadata, mida te enim mäletate?

Dendroloogia on mul hästi meeles Rääkige lähemalt, tänu legendaarsele Endel Laasile, millist valdkondlikku tööd kes meid õpetas. Sel ajal käis õppi- olete aja jooksul teinud? mine pooleaastaste tsüklitena ning Kogu oma teadliku karjääri olen jaotus nii, et kergem oli alati semestri tegelenud Lemeksi arendamisega. alguses – siis sai ka toredat tuden- Sisuliselt sama asja, millega ma täna gielu elada. Mingist tegelen, tegin ka isa hetkest tuli keskene t te v õt te s , k uh u duda kursusetöödele pärast ülikooli lõppu Mingist hetkest ja eksamitele. pooleteiseks aastaks hakkasin asju Juba siis oli praktika hindama selle järgi, tööle läksin. osakaal metsanduses Isa ettevõte tegeles kas ja kui palju ma valdavalt väga suur. Meil oli isegi liimpuidust saan konkreetset nii, et suviste prakkatsefermide mudedistsipliini ka oma tikate tõttu polnud lite tootmisega, lisaks võimalik selleaegses tulevases karjääris toodeti ka muid puitüliõpilasmalevas käia, to oteid. E sim e s e ja tegevuses kuna praktika kestis pool aastat olin tema rakendada. poolde suvesse välja. juures universaalaPraktika Järvseljal oli metis tegevdirektori, põnevus ja elu omaette. Õppejõud brigadiri, katlakütja ja koristajana. viisid meid metsa ja näitasid, kuidas See polnud minu jaoks aga piisaseal asjad päriselt käivad. valt erialane töö, sest õppisin ju metsatööstust. Seepeale rajasin ma Oli ka õppeaineid, isa ettevõttesse juurde ka metsamis teile paremini sobisid? tööstuse osakonna, mis kasvas ühe Paremini sobimine sõltub ju sellest, aastaga mitu korda suuremaks kui kui palju me asjale aega pühen- põhiettevõte. Kuna olime nii jõuddame. Mingist hetkest hakkasin asju salt kasvanud, arvasime, et on tark hindama selle järgi, kas ja kui palju asutada iseseisev ettevõte Lemeks.

29

Foto: Ove Maidla

HÜVA NÕU

Aasta vilistlane Jüri Külvik tutvustas Lemeksi tootmisruume Kavastus.

Kuidas oli nii noorelt ühes süsteemis kaua töötanud, lisaks oma ettevõtet juhtida? on enamus sinust kuni 30 aastat vaneKõik käis nii kiiresti, et ega polnudki mad, on päris suur pähkel. aega mõelda, kas on nii või naa, olin ju noor ja lihtsameelne, energiast Kui meie tudeng tahab täna kooli tulvil. Kui sai pisut juba tegutsetud, ei lõpetades oma ettevõtte luua, seadnud me sihte maakonnapõhiselt, siis mis on ohud, millele peaks et tahaks siin või seal positsionee- tähelepanu pöörama? ruda. Minu mõte lendas hoopis seal, Peab olema üksjagu talupojatarkuidas olla tulevikus parem sarnas- kust, visadust ja valmidust oma aega test ettevõtetest esialgu üle Eesti, pühendada. Süsteemsust, erinevate seejärel ka Soomes või Rootsis. Seega mõjude mõistmist, arusaamade rakenolid visioonid juba sel damise kiirust – ikka Süsteemsust, ajal küllaltki kauged. mitmeid omadusi peab erinevate mõjude Filosoofiliselt ongi ju olema, et pikemat aega nii, et tuleb veenduõnnestuda. Mäletan, mõistmist, nult teada, kuhu sa et alustasin ettevõtarusaamade tahad jõuda, anda väikses plaanis rakendamise kiirust – lusega selleks piisavalt aega, juba ülikooli kolmandal pühenduda ning mitte ikka mitmeid omadusi kursusel ning hetk, kui peab olema, et kohkuda, kui sa ühel mõistsin, et ülikooliga pikemat aega hetkel oledki kohal. seotud kohustused on Algusperioodil oli nüüd läinud, oli tõeliõnnestuda. kindlasti kõige raskem selt vabastav. Tekkis inimeste juhtimine, sest seda meile palju lisaaega tegeleda oma plaanide metsakasvatuse juures ei õpetatud. elluviimisega.

Tagantjärele mõeldes oleks paar Esimene aasta-poolteist tegutsemestrit kõvasti kasuks tulnud. Ini- sesin ilma nädalavahetusteta. Mingi meste juhtimine olukorras, kus nad on hetk tuli aga selgus, et ka noores eas 30

saab läbi põleda. Siis tegin vabaks oma pühapäevad ja hiljem ka osaliselt laupäevad ning ülejäänud nädal tööaja piirideta.

Mis on nipid, et juhtida endast vanemaid ja kogenenumaid?

See on lõputu protsess, mida pean siiani tegema. Peamine on pidev argumenteerimine ja dogmade murdmine, sest standard on ju see, et miks me peame tegema nii, kui oleme harjunud tegema hoopis teistmoodi. Minu jaoks pole see põhjendus, et varem oli teistmoodi. Kui pole selget põhjendust, miks on vana mudel parem kui uus, see argument ei päde. Kuulata tuleb osata, mitte formaalselt, vaid sisuliselt.

Mis teid ettevõtte juhtimise juures köidab?

Firma juhtimine on samade asjade pärast ääretult põnev kui sport! Protsess on mõlemas vaid sekundaarne ning vajalik selleks, et jõuda konkreetse eesmärgini. Kokkuvõttes mõõdame edukust ju läbi selle, kas eesmärk sai täidetud või mitte ja muidugi millised

HÜVA NÕU

on olnud eesmärgid. Samas on juhtimine ka väga loov, sest leida tuleb võimalusi, mis on väärtuslikud ja muudavad loodud väärtusi tarbides paljud inimesed õnnelikuks.

Kui kooliaega tagasi minna, meenub, et käisime Tartu linnaelanikega küttepuid saagimas. Kuigi see oli lihtne töö, saime olla abiks ja luua väärtust, loomulikult ka stipilisa. Meenub ka, et hiljem olin Räpina metsamajandis menetluspraktikal, kus nägin oksavabu seimrilaudu, mida müüdi sel ajal elanikele küttepuudeks. Tegin ettepaneku, et tahaks ise samuti osta paar koormat küttepuid. Tänu ostetud seimrijääkidele sain kaaslastega teha innovatsiooni, tootearendust ning mingil hetkel avastasime end Eesti ühe suurima kvaliteetsete põrandaliistude tootjana, müüsime neid läbi tollaste ehitusmaterjalide kaupluste.

Mõne aja pärast liikusime väärtusahelas kõrgemale ja hakkasime tootma teistsuguse profiiliga liistudest pildiraame. 90ndate alguses oli periood, kui olime tänu sellele Eesti kõige suuremad pildiraamide tootjad.

See ongi ettevõtluse võlu. Sa näed tühimikku, tuled mõttele, tegeled tootearenduse ja innovatsiooniga, lood meeskonna ja saad millestki vähemväärtuslikust luua kõrgema väärtusega tooteid või teenuseid. Peab olema leidlik, loov ja järjepidev.

Kas näete ka täna kohti, mida tuleks edasi arendada?

Kui eelpool räägitud võimalusi meie ümber ei oleks, tuleks ettevõtte tegevus pooleli jätta. Iga päev püüame me maailma mastaabis neid vakantse leida, kus oleks võimalik uut väärtust luua. Kui kuskil üht või teist toodet teatava kvaliteedi ja hinnaga ei ole, tuleb pead kokku panna ja proovida seda läbi tootearenduse, tehnoloogiavaliku ja protsesside silumise konkurentsivõimelise omahinna teha.

Selge on see, et kui Soomes oli edulugu Nokia, siis Eesti edulugu on metsa- ja puidutööstus. See, et me oleme täna mehaanilise puidutööstuse koha pealt Põhja-Euroopas selgelt esirinnas, pole nali, viimased lisandväärtuse uuringud vaid kinnitavad seda. Seega, kui öeldakse, et ärme võta metsa maha, jäetakse arvestamata, kui pikk ahel see tegelikult on.

Ja see ahel töötab väljaspool Tallinnat, mis tähendab, et regionaalarengu mõttes on ta meile ülioluline. Suur

osa Eesti tänasest maaelust on meil olemas tänu metsa- ja puidusektorile.

tulevikus rohkem potentsiaali tasuv töökoht saada.

Ometi on metsapoliitika ümber Seega ei peaks noored kartma, nii palju poleemikat. Kuidas see et metsanduse valdkonnal on mõjutab seda, kui palju tuleb negatiivne kuvand? valdkonda järelkasvu?

Ei pea kartma juhul, kui tahetakse Mulle tundub mõttetu sellest rää- head tööd. Kui on pigem huvi ülikookida, sest jutt ei jõua nendeni, kelleni lis aega veeta ja pärast vaadata, mis oleks vaja, et see ulatuks. Usku ju fak- saab, siis võib ka pehmema eriala tidega ei muuda. Omaette seltskond valida. Oleneb täiesti sellest, kui kauon veel nii-öelda eksperdid, kellel on gele keegi oma karjääri osas mõtleb. voli ise öelda, mis alal neid kuulama peaks, mis alal nad eksperdid on. Kus Teid nimetati aasta vilistlaseks. on nende saavutused, mandaat? Tihti Mida see teile tähendab? pole neil aga mitte midagi ette näi- Kahtlemata on see väga suur au, kuid data. Ehk usaldaksime rohkem teadust kindlasti ka vastutus aidata maaülija teadlasi, kes konkreetses asjas on kooli lippu kõrgel hoida. Kui ettevõte pädevad, mitte nn universaalteadlasi, on jõudnud teatud tasemele, on vaskes upitavad end püünele või regu- tutus pidevalt õlgadel. Täna on meie laarselt leheveergudele ja omavad kontsernis üle tuhande inimese. Kui universaalteadmisi. Need, kes tõsiselt võtame näiteks praeguse koroonateadusega tegelevad, aja, siis sõltub minu ei pääse kahjuks oma ja ettevõtte võtmeisiSa näed erialaste seisukohtakute tööst ja otsustest, dega sagedasti esile. kas meie töötajate tühimikku, tuled See on uus reaalsus, perekondadel säilimõttele, tegeled kus me elame. vad sissetulekud ja tootearenduse ja Selge on see, et töökohad. innovatsiooniga, metsanduse instiMuidugi oleks lood meeskonna tuudis tehakse tõsist mingil hetkel lihtja saad millestki teadust. Samas on sam tagasi astuda, paljud teadlased ebavähemväärtuslikust vabamalt võtta ja elu meeldiva surve all, kus nautida, aga kui on luua kõrgema nende uurimused ja võimalus midagi väärtusega tooteid antud järeldused pannakse juhtida ja arendada, või teenuseid. pideva kahtluse alla. ei saa olukorda ainult Nii ei tohiks teha. Sellienda positsioonilt hinseid süüdistusi on esitatud isegi meie nata. Samuti usun, et ka maaülikoolile olulisema mõjuga päevalehtedes. Kes on oluline, kui tema vilistlased jõuavad mida tohib uurida ja milliste järel- elus edasi ja loovad ning arendavad dusteni võib jõuda. Kindlasti ei soosi midagi, mis on Eestile, eestimaalasselline foon uute üliõpilaste liitumist. tele ja siinsele majandusele vajalik.

Samas julgen kinnitada, et tulevasMuide, tiitel tuli mulle täieliku üllatele sisseastujatele jagub tööd kindlasti tusena, kuid olen tänulik kõigile, kes rohkem kui paljudel väga üldistel eri- selle otsuse tegid. aladel. 2016. aasta majandusarengu töörühm jõudis näiteks järeldusele, Vilistlaskogu et Eestis toodetakse 10–20 korda Aasta vilistlase laureaat on ühisrohkem kõrgharidusega keskkonna- kondlikult aktiivne ja tuntud. Tema kaitsjaid kui Taanis ja Rootsis. Need erialast arvamust arvestatakse ning on Eurostati andmed, seega piisavalt sellest peetakse lugu. Ta on aktiivselt väärikad, et neid uskuda. Ületootmine panustanud maaülikooli arengusse, on niivõrd suur ja viimaks on lõpe- pakkudes üliõpilastele praktikavõitajad frustreeritud, et neile erialast malusi ja lõputööde teemasid. Tiheda tööd ei jagu. Samas on niisugused töögraafiku kõrvalt on mitmed tema alad nagu inseneeria, metsakasva- kolleegid leidnud aega osaleda külalistus ja -tööstus Eestis nii arenenud, lektorina ülikooli loengutes. Samuti et seal on võimalik tööle saada igal on märkimisväärne hulk meie lõpetasandil. Mulle tundub, et haridus- tajatest saanud võimaluse end tema poliitika peaks siin noori toetama ettevõttes teostada. Suur tänu talle ja juhendama, millistel erialadel on selle panuse eest.

31

Foto: Risto Mets

RUBRIIK SPORT

Spordiklubi juhataja Karl Ird kinkis Valter Koogile trennikoti, mille rammumees juba samal päeval kasutusse võttis.

STAAŽIKAS SPORDIMEES TREENIB VIIS KORDA NÄDALAS

RISTO METS

Ehkki Valter Kook (66) pole päevagi maaülikoolis õppinud, on ta olnud maaülikooli spordiklubile truu juba 50 aastat. Praegugi treenib ta spordihoones viis korda nädalas. Ja üldsegi mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada, vaid iseenda hea enesetunde pärast. „Kui eakaaslased kurdavad põdurat tervist, siis minul on tunne tipptopp!“ põhjendab mees, miks ta nii suvel kui talvel rattaga Tammelinnast Tähtverre sportima pedaalib.

Ehkki spordisaale leidub nüüd kodule lähemalgi, on Kook endiselt patrioot: „EPA tõstesaalis sai alustatud ja olen sama klubiga harjunud.“ 1. veebruaril 1971 tegi toona 16-aastane Valter Kook esimese sissekande oma treeningpäevikusse.

See oli aeg, mil igasugune sport oligi Kooli tänaval elanud poiste põhiline 32

harrastus. Sealsel lastestaadionil aeti suviti taga korv- ja jalgpalli ning talvel hokilitrit. „Laenasime sportimiseks kuni 82 kg raskuse kangi ja kui sellest saime jagu, otsustasime trenni minna.“ Kooli tänaval elas ka legendaarne tõstetreener Tiit Kaimur, kes treenis sportlasi Kuperjanovi tänaval asunud Eesti Põllumajanduse Akadeemia spordihoone keldris. Poisid tundsid Kaimurit ja läksid tema juurde.

Tõstmissport sobis Koogile hästi. Järgnesid võistlused ning aastal 1974 tuli ta Eesti meistriks kuni 90 kg meeste seas. „Siis sai kõvasti trenni tehtud ja nii see treenimine on mulle külge jäänudki.“ Rekordtulemusteks jäid 112 kg rebimises ja 147 kg tõukamises.

Päris tippsportlast Koogist ei saanud, kuid raske töö kõrvalt piimakombinaadis treenis ta edasi

ning võistles Tartu meistrivõistlustel tõstmises edukalt 1980. aastate lõpuni. Ka jõutõstmise harjutusi on ta pidevalt teinud ja sel alal võistelnud. „Mäletan, et kui noorena tegin jõutõmmet 2010 kg, siis mõtlesin, kas ma pensionipõlves jõuan tõsta sama raskuse. Jõudsin.“ Mullu saavutas Kook EMÜ jõutõstmise võistlustel kolmanda koha.

Taas peetakse EMÜ meistrivõistlusi jõutõstmises 19. detsembril spordihoones. Treeningutesse on tulnud ka väiksemaid pause, kuid mitte Koogi enda initsiatiivil. Need on olnud seotud kas arstide ettekirjutuste või hilisemal ajal koroonapiirangutega. Kevadel, mis spordiklubidel kästi uksed sulgeda, treenis Härma koolis valvurina töötav Kook sealse kooli jõusaalis. Tingimused polnud küll sama head, aga harjutused sai ikka ära teha.

DOKTORITÖÖD

UUDNE RAVIMIKOMBINATSIOON METSLOOMADE UINUTAMISEKS TÖÖTAB OHUTULT Jaanuaris kaitseb Eesti Maaülikooli doktorant Aleksandr Semjonov filosoofiadoktori väitekirja teemal „Butorfanooli-asaperooni-medetomidiini (BAM) fikseeritud annuste kombinatsiooni kasutamine Aafrika lõvi, blesboki ja gepardi keemiliseks immobiliseerimiseks. Evaluation of a fixed-dose combination of butorphanol-azaperone-medetomidine (BAM) for chemical immobilisation of African lion, blesbok, and cheetah”.

Töös hinnati uudset ravimite kombinatsiooni Aafrika lõvi, blesboki ja gepardi keemiliseks immobiliseerimiseks ehk uinutamiseks.

Semjonovi sõnul on metsloomade uinutamine veterinaaranesteesias üks keerulisemaid tahke, sest protseduur peab olema ohutu nii loomale kui ka inimesele. „Tuleb

arvestada patsiendi ohutusega, kuid pidada ka meeles, et ebapiisava anesteesia puhul võib loom ootamatult ärgata,“ lisas ta.

Uuring viidi läbi Lõuna-Aafrika Vabariigis tehistingimustes peetavatel loomadel, kes kliiniliste protseduuride jaoks immobiliseeriti. Selgus, et ravimikombinatsiooni saab Aafrika lõvi, blesboki ja gepardi puhul edukalt kasutada. „Loomad jäid magama rahulikult ja kiiresti juba pärast esimest ravimidoosi, mille manustasin lendsüstlaga. Anesteesia ajal olid nad täielikult lõõgastunud ja ei reageerinud manipulatsioonidele,“ kirjeldas Semjonov tulemusi.

Kõik füsioloogilised näitajad püsisid stabiilsena kogu anesteesia vältel, ühelgi loomal ei registreeritud

hingamisseiskust ega muid eluohtlikke tüsistusi. Samas registreeriti anesteesia käigus mitmeid kõrvalekaldeid, sh südame aeglast löögisagedust, mistõttu tuleb iga looma seisundit siiski hoolikalt jälgida.

Kõik loomad ärkasid anesteesiast kiiresti pärast antidootide süstimist.

Uurimuse tulemuste põhjal võib järeldada, et BAM tagab pööratava anesteesia, mis on suhteliselt ohutu nii loomale kui ka loomaga töötavale inimesele,“ lõpetas Semjonov.

Doktoritöö juhendaja on Dr. Vladimir Andrianov, konsultant Dr. Jacobus Phillippus Raath (Wildlife Pharmaceuticals South Africa) ning oponent Dr. Gabrielle Stalder (University of Veterinary Medicine, Vienna, Austria).

EESTI HÜDROENERGEETILINE POTENTSIAAL ON SUURENEMAS Detsembris kaitses Eesti Maaülikooli doktorant Ottar Tamm filosoofiadoktori väitekirja teemal „Maakasutuse ja kliimamuutuse mõju Eesti jõgede hüdroenergeetilisele potentsiaalile.

The effects of land use and climate change on the hydropower potential in Estonian rivers.“ Töös hinnati maakasutuse ja kliima muutumise mõju Eesti jõgede vooluhulkadele.

Veeressurssidega seonduvad küsimused on viimastel kümnenditel olnud ülemaailmselt huvipakkuv teema, seda eriti olukorras, kus vee ajaline ja koguseline kättesaadavus on kliimamuutuste tõttu muutumas. „Eesti jõgede hüdroenergeetiline potentsiaal ja selle muutumine tulevikus on aga seni uurimata,“ põhjendas Tamm valitud teemat.

Doktoritöö läbiviimiseks lõi Tamm uue meetodi, et anda värske hinnang Eesti jõgede tehnilisele hüdroenergeetilisele potentsiaalile.

Muuhulgas hindas ta maakasutuse ja kliimamuutuse mõju SWAT hüdroloogilise mudeli abil, kalibreerides ja valideerides seda suurema hüdroenergeetilise potentsiaaliga jõgedele.

„Uue hinnangu järgi on Eesti jõgede tehniline hüdroenergeetiline potentsiaal seni hinnatust märkimisväärselt suurem, olles ligikaudu 80 MW“, rääkis Tamm, kelle sõnul on antud hinnang varasemast usaldusväärsem, sest kasutatud on täpsemat metoodikat.

Uur imus näi t as sedagi, et SWAT-mudel suudab piisava täpsusega matemaatiliselt kirjeldada Eesti jõgedes kulgevaid looduslikke protsesse. Kasutatud kliimamudeleid tuli Tammel esmalt korrigeerida, sest need olid võrreldes kliimaandmetega nihkes. Ta koostas kaks realistlikku Eesti maakasutuse muutumise stsenaariumit 21. sajandi lõpuks. Seejärel sisendas ta kalibreeritud mudelitesse maakasutuse ja kliima muutumise stsenaariumite kombinatsioone, et hinnata nende muutuste nii individuaalset kui ka kombineeritud mõju Eesti jõgede vooluhulkadele.

Tugev lineaarne seos ilmnes aastakeskmise vooluhulga ja metsasuse vahel. „Metsasuse viieprotsendine muutus muudab jõe aastakeskmist vooluhulka 1% võrra. Kliimamuutuse

mõju Eesti jõgede aastakeskmisele vooluhulgale on positiivne, seda olenevalt kasutatud kliimamudelist 10 kuni 33 protsenti,“ kirjeldas Tamm.

Peale üldise mõju veeressurssidele uuris Tamm doktoritöös sedagi, milline on kliimamuutuste mõju juba olemasolevatele hüdroelektrijaamadele. „Kui kolmest jaamast on Kundas suvel oodata potentsiaali suurenemist umbes 10 protsenti, siis Keila-Joa ja Nõmmeveski jaamades on oodatav kasv üle 30 protsendi,“ sõnas ta.

Tamme sõnul on kliimamuutuse mõju Eesti veeressursidele positiivne, Eesti jõgede hüdroenergeetiline potentsiaal on suurenemas. „Mõju ärakasutamiseks soovitaksin olemasolevaid hüdroelektrijaamu kas laiendada või uuendada, potentsiaali suurenemine teeb ka uute hüdroelek trijaamade rajamise majanduslikult otstarbekaks,“ lõpetas ta.

Doktoritöö juhendaja on dots.

Toomas Tamm ning oponent prof.

Harri Koivusalo (Department of Built Environment, Aalto University School of Engineering, Soome).

33

DOKTORITÖÖD

TÕHUS PIIMATOOTMINE ALGAB ÕIGESTI HOITUD KARJAST Detsembris kaitses Eesti Maaülikooli doktorant Helis Luik-Lindsaar filosoofiadoktori väitekirja teemal „Eesti põllumajandusettevõtete ja maapiirkonna kohalike omavalitsuste tehnilise efektiivsuse hindamine andmeraja analüüsiga. Evaluation of technical efficiency in farms and rural municipalities in Estonia using data envelopment analysis”. Töös hinnati piimatootjate ning teravilja- ja õlikultuuride kasvatajate tehnilist efektiivsust.

Eesti maamajandus on olnud pidevas muutumises, mille tulemusena on ümber kujunenud nii põllumajandustootjate struktuur, kasutatav tootmistehnoloogia, sisendite kättesaadavus kui ka ettevõtete juhtimine. Turul on palju hästi informeeritud konkurente, homogeenseid tooteid ja tootjaid, kellel puudub võimalus hinda mõjutada.

Tugeva konkurentsi tõttu on põllumajandusettevõtete eesmärk toota madala ühikkuluga kvaliteetset toodangut, valides seejuures looduskeskkonda säästvad tootmisviisid.

„Kui ettevõte oma sisendit efektiivselt ei kasuta, jääb osa toodangust kas tootmata või madala kvaliteedi tõttu müümata. See aga tähendab väiksemat müügitulu ja madalamat kasumit,“ põhjendas Luik-Lindsaar uurimuse olulisust.

Tööst selgus, et tõhusaks piimatootmiseks tuleb enam tähelepanu pöörata piimakarja geneetilisele valikule ja hügieenile ning tuua lehma esimene poegimine varasemaks. „Nii suurendaksime lehma piimatoodangut elupäeva kohta, mis on võtmetegur efektiivsuse kujunemisel,“ kirjeldas Luik-Lindsaar.

Juhul, kui kasutatakse riiklikke ressursse, on nende tõhus kasutamine veelgi olulisem. „Kohalik omavalitsus saab poole tulust füüsilise isiku tulumaksust, mistõttu tuleb neil maksumaksja raha eest vastu pakkuda kvaliteetset teenust ja infrastruktuuri.“ Lisaks hindas Luik-Lindsaar töö käigus maaliste omavalitsuste efektiivsust ja sellega seonduvaid tegureid. „Efek tiivsemad

omavalitsused on suuremad ning neid iseloomustab kõrgharidusega elanike suurem osakaal.

Ebaefektiivsetes omavalitsustes on seevastu suurem toetuse osakaal, mistõttu tuleb tõhusate otsuste langetamiseks rakendada veelgi tõhusamaid meetmeid ning tulla appi ka tugiprogrammidega,“ võrdles ta. Vastasel juhul kasvab omavalitsuste ebavõrdsus veelgi, seda eelkõige äärealadel paiknevates maalistes omavalitsustes.

Autori soovitus riigile on pakkuda piimatootjatele stiimuleid karja tervise parandamiseks ja suurendada hästitoimivate põllumajandusteadmiste ja innovatsioonisüsteemide kaudu piimatootjate teadlikkust karja terviseteguritest ja kõrgema aretus väär tusega materjalide valikust.

Doktoritöö juhendajad on prof.

Rando Värnik ja vanemteadur Ants-Hannes Viira ning oponent prof. Timo Sipiläinen (University of Helsinki, Soome)

VAAKUMISOLEERITUD MAHUTITE KASUTAMINE VIIKS TAASTUVENERGIASÜSTEEMI UUELE TASEMELE

Novembris kaitses Eesti Maaülikooli doktorant Janar Kalder filosoofiadoktori väitekirja teemal „Päikese- ja tuuleenergia sesoonne soojussalvestus elamute kütteks põhjamaises kliimas. Solar and Wind Energy Seasonal Heat Storage Systems for Residential Buildings in Nordic Climate”. Töös uuriti võimalusi, kuidas suurendada kohapeal tuulest ja päikesest toodetud taastuvenergia lokaalset kasutamist.

Doktoritöö põhineb neljal teaduspublikatsioonil, millest esimeses käsitletakse salvestiteta süsteemis tuule- ja päikeseenergia toodangu suhte muutumise teel kohapealse tarbimise suurendamist, kui hoonet köetakse soojuspumbaga. „Sellisel meetodil, kui tuule- ja päikeseenergia suhe on vastavalt 70% ja 30%, 34

on võimalik ära katta 37,5% hoone aastasest elektrienergiavajadusest,“ kirjeldas Kalder.

Teise publikatsiooni põhjal, kus on tulemused esitatud tuule- ja päikeseenergia soojaveeboileritesse salvestamise kohta erinevates tuuletingimustes, leidis autor, et heades tuuletingimustes on võimalik saavutada tarbeelektri kaetavuseks 68%. Kolmandas ja neljandas publikatsioonis esitati tulemused aga vaakumisoleeritud mahuti kasutamise kohta küttesüsteemis, milles soojusenergia säilib madala soojuskao tõttu pikaajaliselt. „Kui toodaksime soojusenergiat päikesekollektoritega ning salvestaksime selle vaakumisoleeritud mahutitesse, oleks võimalik kuni 41% hoone kütteenergiavajadusest

katta otse päikeseenergiaga,“ võttis Kalder tulemused kokku. Integreerides vaakumisoleeritud mahuti taastuvenergiasüsteemi, kus energiat toodetakse päikesepaneelidega ja tuulegeneraatoriga, oleks võimalik üksikelamu aastasest koguenergiavajadusest ära katta aga kuni 79%. „Sellisel juhul puudub vajadus lisakütteallika järele, sest võrgust tarbitava energia kogus on võrdlemisi väike,“ lõpetas ta.

Doktoritöö juhendajad on prof.

Andres Annuk ja dots. Eugen Kokin ning oponendid kaasprofessor Ainars Galinš, Dr (Eng), (Lat via University of Life Sciences and Technologies, Läti) ja doktor Arvi Hamburg, PhD (Eng), (Tallinn University of Technology, Eesti).

IN MEMORIAM

10. detsembril 2020. aastal lahkus meie hulgast agrokeemik kauaaegne EPA õppejõud Endel Turbas.

Endel Turbas sündis 13. veebruaril 1929 Mulgimaal tolleaegses Abja vallas talupidajate pere teise lapsena. Isa surma tõttu jäi talutööde tegemine juba varakult Endli õlgadele. Majanduslikele raskustele vaatamata astus ta pärast Abja keskkooli lõpetamist 1947. aastal Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonda, 1951. aastast jätkusid õpingud vastloodud Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonnas. Endel lõpetas kiitusega EPA esimese lennu õpetatud agronoomina.

Endel Turbas osutus professor Os vald Halliku soosikuk s ning esimeseks töökohaks sai tal EPA mullateaduse ja agrokeemia kateeder, kus Endel töötas kuni pensionile jäämiseni aastal 1990.

Kateedris töötamisel läbis Endel kogu ametiredeli tehnik-agrokeemikust kuni dotsendini. Õppejõu tööga alustas ta 1953. aastal. 1958 – 1961. aastani oli ta aspirandiks.

Pärast kandidaadi dissertatsiooni edukat kaitsmist happeliste muldade lupjamise alal edutati Endel 1964. aastal vanemõpetajaks. Aasta hiljem dotsendi kohusetäitjaks ja 1966. aastal dotsendiks. Dotsendina õpetas Endel agrokeemiat ligi 25 aasta jooksul. Endel oli tasakaalukas täpsust ja korda nõudev õiglane õppejõud.

Pärast professor Osvald Halliku surma tuli Endel Turbasel 1964. aastal üle võtta oma õpetaja ootamatult katkenud õppe- ja teadustöö.

Happeliste muldade lupjamine ja korduslupjamine jäi Endli teadustöö põhisuunaks kuni pensionile siirdumiseni. Erialast täiendõpet sai Endel Mosk vas Timirjazevi nimelises Põllumajanduse Akadeemias kahel korral aastatel 1968 ja 1987. Mullateaduse ja agrokeemia kateedris kujundas Endel kiiresti

välja toimeka muldade lupjamise alase töörühma, kellest said nimekad teadlased ja õppejõud. Neist on tänaseks kahjuks juba manalateele läinud Valter Hiis, Paul Kuldkepp ja Ervi Lauk.

Endel oli üleliidulise muldade lupjamise alase koordineerimise nõukogu, NSVL Lääne osakonna maaviljeluse, mullateaduse ja agrokeemia sektsiooni liige. Ta osales üleliidulise väetuskatsete võrgu uurimistöös. Eestis oli ta ENSV põllumajandusministeeriumi teaduslik-tehnilise nõukogu maaviljeluse, agrotehnika, agrokeemia ja sordiaretuse uurimistöö koordineerimiskomisjoni ning söötade analüüsi metoodika vabariikliku koordineerimiskomisjoni liige.

Eesti Vabariigi taastamisel jäid happeliste muldade lupjamise küsimused unustusehõlma. Viimastel aastatel on need probleemid taas päevakorrale kerkinud, sest lupjamise mõju kestus on ju ainult viis kuni seitse aastat. Tegelema on hakatud ka tülikalt tolmava ja raskesti doseeritava tolmpõlevkivituha granuleerimise võimaluste selgitamisega – selle probleemiga tegeles Endel juba aastakümneid tagasi.

Endel oli ka viljakas kirjamees.

Ta on avaldanud üle 300 trükise.

Teiste seas oli ta raamatute-õppevahendite Agrokeemia laboratoorne praktikum, Agrokeemia alused, Lupjamisalase uurimistöö tulemused ja soovitused muldade korduslupjamiseks, Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat kaasautoriks. Ta oli mitmete EPA teaduslike tööde kogumike toimetaja, kirjutas hulgaliselt ENE ja EE artikleid, oli aktiivne Postimehe arvamuslugude kirjutaja ning ühe viimase aja suurema tööna kogus ta kokku Lõuna-Eesti piirkonna põllumajanduse edendajate elulood.

Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi liige oli Endel 1990. aastast,

Foto: erakogu

ENDEL TURBAS

samal ajal jäi ta ka tervislikel põhjustel pensionile. Eesti Maaülikooli emeriitdotsent oli ta 2008. aastast. Nooruslikku särtsu aitas tal aastakümnete jooksul sees hoida osalemine EPA Meeste Turnimise Seltsis. Kodutalu taastamist ei võtnud Endel enam ette, sest selle tagastamise ajaks oli ta juba liialt eakas. Hobiaednikuna tegutses ta Eerikal peenramaal siiski kuni viimase ajani.

Kolleegid ja paljud õpilased jäävad mälestama suurepärast õppejõudu, teadlast ja kirjameest Endlit. Olgu Eestimaa muld sulle kerge.

Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mullateaduse õppetooli nimel Endli õpilane Enn Leedu.

35

Sünnipäevaõnnitlused JAANUAR 6

VALDEK TAMME – 70 MMI teadur

8

OLGA TOKAREVA – 50 Kinnisvaraosakonna koristaja

9

MARGUS ARAK – 55 TI direktor

10

ELVE LAAS – 70 Kinnisvaraosakonna koristaja

15

JEFSTRAFI KARZUBOV – 70 Kinnisvaraosakonna lukksepp-santehnik

5

HELEN AGASILD – 45 PKI vanemteadur

6

RIINA SOIDLA – 70 VLI assistent

6

ARE KAASIK – 60 PKI vanemlektor

6

GRETE TÕNISALU – 30 PKI nimetatud nooremteadur

12

JAAK JAAGOLA – 55 Kinnisvaraosakonna administraator

15

HARALD TIKK – 90 VLI emeriitprofessor

16

TARMO KALL – 50 MMI dotsent

20

HEIDI SOE – 80 MI emeriitdotsent

18

OTT KRIKMANN – 50 TI lektor

21

ILLIMAR RÄTSEP – 50 Rõhu katsejaama katsete-teenindaja

22

KERSTI ARO – 45 MI spetsialist-analüütik

20

PIRET KALMUS – 50 VLI dotsent

23

SANA BEN OTHMAN EP ALOULOU – 35 VLI teadur

22

KATRIN KALDRE – 40 VLI lektor / spetsialist

30

MEELIS TEDER – 55 MMI lektor

24

KATI SOSSI – 60 Polli aiandusuuringute keskuse aiatööline

24

MERIKE INTS – 50 MI lektor

25

KALJU MURU – 65 Kinnisvaraosakonna autojuht-heakorratöötaja

29

VALENTINA PRIGOŽEVA – 65 TI assistent

VEEBRUAR 4

PEETER LAURSON – 50 Polli aiandusuuringute keskuse peaspetsialist

5

MIHKEL MIIL – 70 VLI vaneminsener