Page 171

helistati, mõtlesin, et see on kummaline… See oli väga suur üllatus ja ilmselt seni minu suurim tunnustus. Tänavu valiti samale näitusele taas üks sinu portreefoto (flmikriitik Fagira D. Morti) pildiseeriast “Eesti dokumendid”. Kuidas see projekt sündis? Projektiga “Eesti dokumendid” alustasin samuti juba mitu aastat tagasi ja olen seda tasapisi igapäevatöö kõrvalt teinud. Ühel hetkel hakkasin tänaval end ümbritsevaid inimesi teadlikumalt tähele panema ja juurdlema selle üle, millised me, eestlased, praegu üldse oleme. Oleme nagu kahe maailma vahel – ühelt poolt mõjutab meid kindel Ida-Euroopa taust, teiselt poolt liigume hiigelsammudega Lääne-Euroopa poole. Millised paistavad ja on praegused inimesed, kelle seas me igapäevaselt liigume? Kas portreed saavad kanda kuidagi ajastu vaimu? Nendele küsimustele vastuste otsimisega hakkasin seda seeriat tegema. Kuna fotode vorm meenutab dokumendifotot, sai seeria nimeks “Eesti dokumendid”. Mõtlesin, et äkki õnnestub inimeste/portreede kaudu kasvõi õrnalt dokumenteerida praegust aega. Kas on ette tulnud ka pettumusi? Usun, et tegelikult on asi tõlgenduses – ebaõnnestumisi tuleb ilmselt ette kõigil, kes millegagi tegelevad. Aga tähtis on teadvustada, et see kõik käib kaasas arenguga ja ebaõnnestumised õpetavad tihti väga palju. Üsna minu fotograaftee alguses käisid mul Tallinnas kodus vargad ja viisid ära kõik kolm tollast kaamerat, millest ühe olin ostnud järelmaksuga kaks nädalat varem. Püüdsin aru saada, miks see nii läks ja kas sellel on mulle mingi varjatud sõnum… Aga siis mõtlesin, et ma ei jäta asja esimese tagasilöögi juures katki – vaid ma t õ e s t i tahan seda teha. Sel hetkel ei keskendunud ma enam tagasilöögile, vaid otsustasin minna edasi. Kas tabatud hetk ja emotsioon, mida vaataja fotol näeb, on pildistamise alguses sinu nägemuses juba olemas või sünnib see töö käigus? Isegi kui visioon pildist on mingil kujul peas olemas, on lõpptulemus ikkagi idee ja töö käigus sündiva sümbioos. Kõiki eesootavaid tingimusi (ilm, valgus, modelli isiksus, tuju jne) pole võimalik ette näha isegi hea ettevalmistuse korral – nii et püüan alati olla olukordade suhtes võimalikult avatud ja ikkagi heas mõttes kasutada ära seda, mida hetk pakub. Kindlasti ei alahinda ma aga eeltööd ja ettevalmistust – see on väga tähtis ja annab õige eelhäälestuse. Kas on olnud ka pildistamisest äraütlejaid? Või pahandajaid, et miks pildistasid ja tema üldse ei tahtnud fotole jääda? Kuna ma püüan alati öelda, miks ma kellestki pilti teha tahan, siis selliseid inimesi pole õnneks eriti olnud, kes pahandaksid, et miks sa pilti tegid… “Eesti dokumentide” puhul on mind üllatanud, kui avatud eestlased tegelikult pildistamise suhtes on. Kui aga keegi end tõesti pildistada lasta ei soovi, siis ma kindlasti austan nende valikut – vastu tahtmist head pilti teha polegi võimalik.

Profile for elvagümnaasium

Räägi oma lugu  

Advertisement