Page 1


105 vilistlase lood on Elva kooli 105. aastapäevaks kokku kogunud Tiit Ustav. Esikaane kujundanud Maarja-Liisa Maasik. Elvas 2018. aastal

Sisukord Heili Sepp.................................................................................................................................................4 Eve Kask...................................................................................................................................................6 Kai Hendrikson........................................................................................................................................9 Signe Ustav............................................................................................................................................10 Katrin Libe..............................................................................................................................................15 Brit Tammeorg.......................................................................................................................................17 Elin Vilippus............................................................................................................................................19 Ragnar Vutt.............................................................................................................................................21 Mati Martin............................................................................................................................................22 Piret Talur...............................................................................................................................................25 Vallo Ehasalu..........................................................................................................................................27 Aivo Moorits..........................................................................................................................................28 Cati Krillo................................................................................................................................................29 Eeva Kumberg.......................................................................................................................................30 Tõnis Paberit...........................................................................................................................................31 Tuuli Vaher.............................................................................................................................................34 Hanno Kurvits........................................................................................................................................35 Evelin Kelner..........................................................................................................................................38 Pirjo Põim...............................................................................................................................................42 Mart Raudsaar.......................................................................................................................................46 Noella-Madleen Pärn............................................................................................................................48 Geili Pütsepp..........................................................................................................................................49 Jüri Haamer............................................................................................................................................51 Kalju Albert............................................................................................................................................52 Evelin Pihlak...........................................................................................................................................54 Külliki Kask.............................................................................................................................................56 Ülle Pekk................................................................................................................................................57 Peep Mälberg........................................................................................................................................60 Ester Tamm............................................................................................................................................61 Priit Simson............................................................................................................................................63 Milvi Kapaun..........................................................................................................................................64 Karl Kontor............................................................................................................................................67 Jüri Kalmus............................................................................................................................................69 Leelo Suidt.............................................................................................................................................72 Tanel Kaseorg........................................................................................................................................74 Kertu Kalmus.........................................................................................................................................75 Inna-Inga Kalmus...................................................................................................................................78 Omari Loid.............................................................................................................................................80 Karl-Ernst Saal........................................................................................................................................82 Mai Ainsalu............................................................................................................................................84 Helen Laks.............................................................................................................................................86 Anneli Pilliroog.......................................................................................................................................87 Jaanus Remm........................................................................................................................................89 Lenne Kontor........................................................................................................................................90 Janne Aan...............................................................................................................................................91 Kristi Tobreluts......................................................................................................................................93 Caspar Austa..........................................................................................................................................94 Raimo Aun.............................................................................................................................................95


Eliize Romanova....................................................................................................................................96 Karmen Orlovski....................................................................................................................................97 Martti Muttik.........................................................................................................................................98 Maarja-Liisa Maasik.............................................................................................................................100 Merilin Punder......................................................................................................................................103 Kalev Konsa..........................................................................................................................................104 Mae Juske.............................................................................................................................................107 Eve Kala.................................................................................................................................................110 Heiki Hansen.........................................................................................................................................112 Aire Pajur...............................................................................................................................................113 Ilmar Särg..............................................................................................................................................116 Peeter Aan............................................................................................................................................118 Sander Karu..........................................................................................................................................120 Fred Koppel..........................................................................................................................................123 Joosep Matjus......................................................................................................................................125 Taali Laur...............................................................................................................................................126 Gerda Kiipli...........................................................................................................................................128 Valvo Semilarski...................................................................................................................................129 Liina Tamm............................................................................................................................................135 Kalle Sepp.............................................................................................................................................137 Kristi Koppel.........................................................................................................................................139 Jaanus Järveoja....................................................................................................................................140 Kaupo Saue..........................................................................................................................................143 Aivar Nigol............................................................................................................................................145 Taavi Merisalu.......................................................................................................................................147 Käthlin Aarna.......................................................................................................................................148 Maano Koemets...................................................................................................................................150 Olavi Hiiemäe........................................................................................................................................152 Hasso Kukemelk...................................................................................................................................155 Tiit Kepp...............................................................................................................................................156 Tiit Aleksejev........................................................................................................................................159 Heidy Purga..........................................................................................................................................160 Helle Saue.............................................................................................................................................162 Kristen Kotkas......................................................................................................................................167 Birgit Püve............................................................................................................................................169 Kätlin Kontor........................................................................................................................................173 Veronika Kalmus...................................................................................................................................175 Tarmo Noop..........................................................................................................................................177 Riho Ühtegi..........................................................................................................................................178 Urmas Kruuse......................................................................................................................................180 Heilo Altin.............................................................................................................................................182 Ramon Rantsus....................................................................................................................................183 Mari-Liis Tosmin...................................................................................................................................185 Anne Raudsaar.....................................................................................................................................186 Evelin Muttik........................................................................................................................................187 Teele Laur.............................................................................................................................................189 Jaanika Saar.........................................................................................................................................190 Imbi Raasuke........................................................................................................................................192 Ants Prüüs............................................................................................................................................196 Katrin Sipelgas.....................................................................................................................................197 Maie Juhanson.....................................................................................................................................199 Toomas Laatsit.....................................................................................................................................201 Riho Rähni.............................................................................................................................................211 Anne Koppel.........................................................................................................................................215 Mart Henno..........................................................................................................................................217 Mart Vendla..........................................................................................................................................219 Kersti Ala...............................................................................................................................................221 Ada Treumuth......................................................................................................................................224 Diana Nõukas.......................................................................................................................................227


HEILI SEPP Heili Sepp, õiguskorra kaitse osakonna juhataja õiguskantsleri kantseleis. Kuidas meenutate oma kooliaega, kas hästi või halvasti? Kooliaega meenutan kindlasti hästi. Osaliselt on põhjus ilmselt selles, et mulle lihtsalt meeldis erinevaid teadmisi omandada ja õppida, võib-olla rohkem kui suuremale osale lastest. Sama oluline on aga kindlasti ka see, et mul vedas märkimisväärselt paljude klassikaaslaste ja õpetajatega – inimesed, kellega oma teekonnal kokku satud, määravad tihti suure osa saatusest. Millised olid suhted klassikaaslastega? Arvan, et suhted olid igati head. Mitmed on sõbrad tänase päevani. Mõnel aastal juhtus nii, et peaaegu terve klass tundus ühtse sõpruskonnana. Millised olid suhted õpetajatega? Hinnetega polnud mul probleeme, nii et selles osas kindlasti õpetajatega eriarvamusi polnud. Ma ei olnud ka tülinorija, vaid pigem kinnine tüüp. Ehk just seetõttu tuli mulle veidi üllatusena, kui keskkooli lõpus osutus ainukeseks hindeks, mis hakkas oodatavat kuldmedalit takistama, käitumishinne. Mäletan, et mul oli tõsiselt keeruline mõista, milles asi. Selgituseks sain toona, et ma vaatavat õpetajaid üleoleva pilguga ja mu hoiakus – isegi kui ma sõnagi ei ütle – olevat midagi lugupidamatut. Lõpuks see küsimus siiski kuidagi lahenes. Tuleb tunnistada, et see salapärane “miski” minu pilgus on mulle hiljemgi probleeme tekitanud. Kas ma nüüd aga selle kogemuse pinnalt oskaksin tänastele õpilastele midagi soovitada... Võib-olla ehk seda, et mõnikord võib edu saavutamisel mängida teadmistest, talendist ja tööst tähtsamat rolli hoopiski suhtlemisoskus. Millised on Teie koolis käimise mälestused, oli see näiteks meeldiv või oli pigem kohustus? Tuleb tunnistada, et kuulusin nende laste hulka, kes hakkasid suve lõpul kooli ootama. Mäletan, et kui matemaatikavihikud kätte sain, hakkasin juba enne kooliaasta algust sealt põnevusega nuputamisülesandeid lahendama. Kogu aasta valikkirjandus sai ka juba hiljemalt suvel läbi loetud. Oli Teil õppimiseks kogu aeg motivatsioon olemas või tundus see asjatu? Igavad olid ained, kus puudus minu jaoks sisemine loogiline seos. Nii olid näiteks geograafa ja ajalugu periooditi lihtsalt väga nüri faktide pähe ajamine.


Milliseid plaane tegite kooliajal oma edasiste ōpingute osas, kas need läksid täide? Ei läinud :) Ma plaanisin kooliajal väga sihikindlalt arstiteaduskonda minekut, et õppida psühhiaatriks. Suhteliselt ootamatult iseendale astusin aga siiski õigusteaduskonda. Mismoodi tegite valiku edasi ōppimise osas, kas kuulasite teiste arvamust vōi otsustasite ise? Olen päris aus, võib-olla julgustab see mõnda noort inimest :) Olles lõpetanud kuldmedaliga ja omades väga erinevaid huvisid, oli mul õppimisvaldkondade vahel raske valikut teha. Lõpuks oli see üsnagi juhuslik. Võõrad situatsioonid tekitasid minus tollal tihti ebakindlust ja nii otsustasin minna õigusteaduskonna sisseastumiseksamile, kuna sinna läks juhtumisi ka üks klassiõde. Hea kindel koos minna. Lõpptulemusena tema sisse ei saanud, mina aga sain. Huvi õigusteaduse vastu tekkis alles kunagi hiljem, siis kui sellest sai minu töö. Kuidas saaks ennast motiveerida rohkem pingutama? Mõnikord võib aidata see, kui lähened asjale nurga alt, mis sind rohkem huvitab -kasvõi üritad alustada vähegi meelepärasest otsast. Kui algus tehtud, läheb juba paremini edasi. On aga ka asju, eriti koolis, millest tuleb end lihtsalt läbi närida, kasvõi nii-öelda vihaga, kui vaja. Meil on kõigil hetki, mil “sisemine mina” justkui libiseb kavalasti kohustustest ära. Siis tuleb mõtteliselt endale “otsa vaadata” ja näidata sellele sisemisele sulile, et sa ei lase tal ennast ära “kelmitada”. Iseendale väljastpoolt pilgu heitmine võib aidata end vahel distsiplineerida. Lohutada võib end sellega, et kui õpingutega on korralik alus pandud, siis on hilisemas elus juba rohkem valimisvõimalusi. Kui eriti hästi läheb, saadki teha vaid seda, mida naudid. Oskate ehk anda mõne soovituse abiturentidele? Radasid on elus erinevaid. Ei ole nii, et ainult üks on õige. Elu jõuab teha mitu käänakut, nii et esmalt valitud suund ei pruugi olla lõplik. Inimene muutub elus nii mitmeski mõttes ja ta valikud küpsevad koos temaga. Seepärast ei ole vaja oma sammude planeerimisel keskkooli lõpus krampi minna. Ma ei oska soovitada, mida kindlasti PEAKS tegema. Küll aga EI TASU teha sellist valikut, mille osas kriibib südamepõhjas, et see on vale otsus. Olgu sel juhul soovitajaks kui tark inimene tahes, otsustaja oled ikka Sina ise. Millise sōnaga meenutate Elva gümnaasiumi? Hea sõnaga.


EVE KASK Tartu Ülikooli arhiivis töötav Eve Kask on Elva kooli 36. lennu vilistlane ning saanud siit tuule tiibadesse oma humanitaarhuvidele. Kus oli teie lapsepõlve mängumaa ja mis meenub sellest ajast? Kolisime Elvasse varsti pärast minu sündi ja keskkooli lõpuni olin elvalane. Minu mängumaa võib kokku võtta sõnaga loodus – majade vahel oli veel aasasid, puid ja planke, kus sai ronida, muidugi parkmets ja järved. Talviti pakkusid suurt rõõmu kelgumäed Verevi mändide all, suusarajad üle järvede ja uisutee Arbi järvel. Suviti lõhnav (männid!) parkmets ja rahvast kihav Verevi rand. Naabrilapsed ja mängud, õues oli põnev! Toas ja lasteraamatukogus, mille tihe külastaja ma olin, oli põhiliseks ajaveetmiseks raamatute lugemine. Mäletan, et teel raamatukogust koju, jõudsin poole õhemast lasteraamatust läbi loetud. Lapsepõlvest alates saatmas isa rahvalik tarkus ja huumorimeel ning ema armastav-nõudlik ja haritust hindav hool. Missugune õpilane te olite? Millised huvid olid ja mida toredat huvitegevus pakkus? Kooliajal olin tagasihoidlik ja hea õpilane. Keskkoolis pidin siiski nii mõnegi reaalainega maadlema. Alates algklassidest olin raamatusõprade klubi liige. Raamatukogust kujuneski mulle kogu kooliajaks turvaline, sõbralik ja kindel paik, kui mujal olek osutus liiga lärmakaks või tujurikkuvaks. Meeldejäävad olid Ruth Mälgi ja Taimi Lutsari juhtimisel väljasõidud, matk Taevaskotta ja Kiidjärvele, kus kohtusime ka Kalmer Tennosaarega. Näitemängu tegime, muu hulgas oli ka “Pipi Pikksukk” ja Bullerby tüdrukute laul on siiani meeles. Kunstiring tõmbas mind, imetlesin ikka vargsi kunstiõpetaja Luige Raudsiku stiili ja söandasin teha julgemaid tulevikuplaane. Üle ega ümber ei saa Maimu Sirelist, kes kannatliku ja armastava emana juhtis meid laste- ja segakooris. Ja seda õnnetunnet, kui olime taas ettelaulmisel laulupeole pääsenud, peost endast rääkimata! Kes olid teie jaoks meeldejäävamad õpetajad, eredamad isiksused? Direktor Arvo Mälbergilt sain esimesse klassi astudes käepigistuse, kohtusin temaga oma kooliteel tihti ja ikka vastastikku sõbralikult tervitades. Minu esimene õpetaja Eha Toom oli kui kindel kalju: range, õiglane, toetav ja märkav. Kirjandusklassi juhataja Helga Hinno, suurepäraselt oma ainet valdav, huvi ärataja ja edasiandja. Väljasõidud kirjanduslikesse paikadesse, rohked teatrikülastused, Ain Kaalepiga kohtumised jne. Õpetaja kokku pandud-lavastatud luuleetendused tekitasid kiha koolis ja ka väljaspool kooli – noore poetessi Doris Kareva luulekavaga olime kutsutud esinema kohvikklubissegi. Aineõpetajatest meenuvad veel inglise keele õpetaja Reet Kotkas,


kelle tunnis me ka laulsime; Virve Toim, kelle inglaslik hääldus tasus järgimist; karakteriga Maie Laasmaa, kes oskas vene keele tunnid huvitavaks teha. Keskkooliaegne matemaatikaõpetaja Ilme Kurvits taastas minus eneseusu – matemaatika polegi raske, pigem huvitav. Ants Tasuja ajalootunnid möödusid kiiresti, kerges veste vormis, ometi meelde jäädes. Milvi Urb õpetas keemiat nii, et see tundus arusaadav ja lihtne. Ajalooõpetaja Aino Tamm juhendas ja innustas meid tegema koduuurimuslikke töid. Millised on meeldejäävamad juhtumised kooliajast? Minu kooliaegseks tippsündmuseks oli Eesti Televisioonis käik. Kirjutasin koduuurimusliku töö legendaarsest telemehest Valdo Pandist, kes oli Elvaga tihedalt seotud. Elva inimestega tehtud intervjuudest alguse saanud uurimus kasvas aina mahukamaks, sisaldades lõpuks ülevaadet nii Pandi elust kui ka töödest. Tööd hindas kõrgelt ka ETV ja nii sain kutse telemajja. Kohtumine Aarne Rannamäe, Hagi Šeini ja teiste teleinimestega, tutvumine stuudiotega ning muidugi võimalus näha telelegendi reportaaže-saateid kohapeal tekitasid mus sedavõrd vaimustust, et kaalusin lausa ajakirjanduse õppimist. Kas saite Elva koolist kaasa midagi sellist, mis mõjutas teie elukutsevalikut või mida praegu kasutate oma töös või elus? Kindlasti sain kirjandusklassis õppides vaid hoogu juurde oma humanitaarhuvidele, mistõttu päädis see ka eriala valikuga. Mis on esimene mõte, kui kuulete sõnu Elva Gümnaasium? Kui kuulen sõnapaari Elva Gümnaasium, teritan kõrva. See käib ju minuga paratamatult kaasas. Milliseid mõtteid toob Elva Gümnaasium 105? Väärikas vanus. Üks unistus või soov seoses oma vana kooliga. Soovin koolile häid õpetajaid ja õpilasi. Tore, kui kirjandusklassi traditsioon jätkuks – tehniseeruvas maailmas peab jääma ruumi ka vabale loovale vaimule. Millised olid olulisemad sündmused pärast Elva kooli lõpetamist? Astusin Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Koolipraktikale tulin Karl Muru juhatusel taas kodukooli, kus sain veelgi kinnitust tehtud valikule. Loobusin magistrantuuri kohast ja läksin suurte ootustega “maa soolaks”. Minu esimeseks töökohaks sai Väike-Maarja keskkool, kus õpetasin eesti keelt ning kirjandust. Mul oli väga tore klass, meenutan seda aega meelsasti ja tunnen rõõmu kunagiste õpilaste edusammudest. Õpetajatöö jäi erinevatel asjaoludel lühikeseks. 2000-ndate alguses tundus mulle, et peaksin erialaliselt midagi uut ette võtma. Valik jäi infotehnoloogia ja dokumendihalduse


alale. Pärast dokumendihalduse ja infoteaduse eriala lõpetamist olen alale truuks jäänud. Muidugi on ka pereloomine ja lapse sünd olnud minu elu muutvad tipphetked. Dokumendihaldurina olen töötanud 18 aastat. Viimased aastad olen ametis Tartu Ülikooli arhivaarina. Seoses paberdokumentidelt digitaalsele infole üleminekuga tuleb nüüd hakkama saada ka infovoogude ja digidokumentide arhiveerimisega. Milliste haruldaste ja põnevate dokumentide või kirjutistega olete oma töös kokku puutunud? Oma töös puutun kokku põnevate toimikutega, mis loovad pildi nii isikutest kui ka neid kujundanud ajast. Millised on teie hobid ning kuidas puhkate? Käsitöö ja meisterdamine on olnud lugemise kõrval kooliajast alates minu meelishobi, olen õppinud keeli, laulan kooris, perega käime looduses ja teatris. Ka reisinud olen omajagu. Enim on meelde jäänud muuseumlinnad Rooma ja Veneetsia, aga ka karge loodusega Norra. Omaette kogemus ja elamus oli õppida Taani rahvaülikoolis. Elate praegu Tartus. Kes on teie pere ja millega nemad tegelevad? Minu abikaasa kannab hoolt selle eest, et tema tehnikamaailm toimiks nagu kellavärk – nii tööl kui ka kodus. Meil on teismeline poeg, kes hindab Elva looduslähedust ja ootab oma Elva elu, et kauaoodatud koera saada ja lasketiiru trenni minna. Milliseid mõtteid toob 53? Hea vanus eneseanalüüsiks ja sisemiseks rahuloluks. Ring saab täis – olen taas armsasse alma materisse tagasi jõudnud, ja kõigele vaatamata hakkab minust ka päris-elvalane saama – plaanime perega renoveerida esivanemate maja. Mis pakub praegu kõige rohkem rahulolu? Kokkuhoidev pere, arengut pakkuv töö, toetavad töökaaslased, hobid, sõbrad – kõik see kokku ongi rahulolu. Kas teil on elus ka oma moto? Olen püüdnud elus järgida põhimõtet – ära tee teisele seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehtaks. Kui enamik meist seda järgiks, oleks elu ju poole kenam!


KAI HENDRIKSON Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Elva kooli lõpetamine on olnud ilmselt fundamentaalse tähtsusega, kuigi tänasest päevast tagasi vaadatuna tundub üsna tavalisena. Vahest seetõttu, et muutub järjest kaugemaks ja peale on tulnud palju väärtuslikku. Aga ometi ei saa eirata olulisi eluhoiakuid ja väärtusi, mida vaikselt tilgutati, kuid millest tänaseks on kasvanud väga tähtsad printsiibid. Selleks on väiksed asjad, nagu eesti keele korrektne rääkimine, tunne, et ka eesti kirjandust on võimalik ning isegi tore lugeda, kollektiivi väärtus ja kas või lihtne laua pühkimine peale söömist. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Kui ma keskkooli lõpetasin, siis minu füüsikaõpetaja andis teele kaasa soovituse, mitte minna sisse astuma sinna, kus on füüsika eksam. Nagu korralikule sõnni tähtkuju esindajale kohane – läksin siiski ja lõpetasin arstiteaduskonna Tartu Ülikoolis. Vaatamata sellele, et ma ei ole arstina oma elus päevagi töötanud, olen saanud nii hea hariduse, et võin vabalt mitmes teises vallas tegutseda. Viimased 24 aastat olen töötanud rahvusvahelistes ravimfrmades. Lisaks tööle meeldib mulle sõnateater, ooper, kirjandus ja reisimine. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Vanasti oli Elva kool uhke kool, üle Eesti kõik teadsid ja armastasid, aga tänapäeval ei pane ma enam Elva kooli (või gümnaasiumi) olemasolu isegi tähele. Võib-olla on probleem minus, sest elan Eesti teises otsas. Väga loodan, et ongi nii. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele Siiri Puhalainen organiseeris koolis alati aktuste kavasse luulepõimikuid. Olin siis ilmselt 3.-4. klassis, kui mõned meie klassi õpilased olid kampa võetud ja said koos midagi toredat teha. Läksin õpetaja Siiri juurde ja ütlesin, mida ma arvan sellest, et olin välja jäetud. See mõjus ja hiljem olin ka “äravalitute” seas. Siit tulebki õppetund: sa ei pea olema kõige parem, aga pead selgelt väljendama seda, mida soovid. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Minu peamine kokkupuutepunkt alates keskkooli lõpetamisest, on kooli aastapäevad. See on alati oodatud üritus ja olen ütlemata tänulik tänastele kooli õpetajatele, kes viitsivad seda taas ja taas korraldada.


Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tundub, et reisimist pole kunagi olnud nii palju, et ei võiks enam olla. Ja kindlasti koos toredate inimestega. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin koolile pikka iga. Eelkõige tahaksin näha gümnaasiumi taseme jätkumist, sest vaatamata Tartu või Nõo lähedusele, Elva kooli haridus on siiski vajalik Elva jätkumisele.

SIGNE USTAV Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Lõpetasin Elva Keskkooli 1972. aastal. Samal aastal õnnestus mul sisse saada TRÜ Arstiteaduskonda pediaatria erialale. Ema rääkis ikka, et kui minult küsiti, kelleks ma saada tahan, siis juba 3 aastasena olin öelnud, et päeval tahan olla arstitädi ja öösel titaema. Abiellusin oma koolivennaga juba 2. kursuse lõpul ja aasta pärast sündis meil esimene laps, Ulrike. Ülikooli lõpetamise ajaks oli mul juba 2 last: Ulrike ja Urmo. Ülikoolis õppimine laste kõrvalt oli mulle küllaltki suureks katsumuseks, aga tänu heale emale ja abivalmis ämmale, kes olid lastehoidmisel alati abiks, sain lõpuks kõigega hakkama. Esimeseks töökohaks saigi mulle Elvas kooliarsti töö. Kooliarstina siin töötasin kokku 30 aastat. Seega olen olnud koolis direktorite Arvo Mälbergi, Edgar Kure, Vello Nammi, Ain Jõesalu, Kalmer Kivi ja Matti Kangori ajal. Kooliarstina oli meil väga vahva meeskond: psühholoog, sotsiaalpedagoog ja mina. Et õpilastele tervistedendavaid üritusi kooli tuua, esitasime me igal aastal mahukaid terviseedendusprojekte nii Elva linnavalitsusele, kui Eesti Haigekassale ja ühe projekti rahastus tuli ka Taanist. Projekte tuli kirjutada sageli öösiti, sest seda ei saanud teha töö ajal. See oli vabatahtlik töö ja nõudis süvenemist ja vaikust. Peaaegu alati said meie projektid rahastatud. Direktor Kalmer Kivi ajal avaldati meile projektitöö eest esimest korda ka kiitust. Tänu projektide rahatusele, sai Elva kooli palju huvitavaid lektoreid kutsuda, erinevaid esmaabikoolitusi, põnevaid üritusi ja võistlusi läbi viia. Taani projektiga oli võimalik Põhja Rootsis Hampnäse Tervise Koolis kogemusi õppida. Seal sain ka esimesed mäesuusatamise kogemused omandada, mis kuulus selle kooli õppeprogrammi sisse. Koos Nääli Rebasega ja psühholoog Erg Lyga viisime läbi Elvas ka täiskasvanute


koolitusprojekte, tõime Elvasse Gordoni perekooli, kust paljud lapsevanemad esmased psühholoogilised teadmised said. Peale Elva kutsuti perekooli kursust läbi viima meid abikaasaga ka Saaremaale, Kambjasse ja mujale Eestisse. Koolidirektor Nammi ajal oli mul suurepärane võimalus anda Elva koolis perekonnaõpetuse ja terviseõpetuse tunde, siis tegin läbi ka pedagoogika täienduskursuse ja sai koos Ene Tombergi meeskonnaga kirjutatud Eestis esimene Terviseõpetuse raamat pöhikoolile. Iga lapse sündimisega seoses oli mul tunne, et jään kuidagi erialaliselt “rongist” maha, oli hirm, et mul pole pärast lapsega kodus olemist enam töökohta ja nii ma õppisingi iga kord juurde lisaeriala: läbisin psühhiaatria spetsialiseerumiskursuse, mitmed psühhoteraaapia valdkonna õpingud (muusikateraapia, kognitiivkäitumisteraapia, psühhodraama jne). Nii avaneski mul võimalus pärast neljanda lapse sündi töötada Elva Haiglas ka mingi aeg muusikaterapeudina. Kui ootasin viiendat last, Eliset, asusin õppima perearsti kursustele, sest oli teada, et vabariigis pediaatrite kohti jäi järjest vähemaks ja nii väikses linnas, nagu Elva, eraldi pediaatreid enam ei vajatud. Nii saigi minust perearst, esialgu FIE-na ja nüüd juba 14 aastat OÜ-na. Alustasin alguses 500 patsiendiga nimistus. Oli hirm, kas Haigekassa üldse sõlmib minuga lepingu, kui mul nii vähe patsiente on, aga inimesi on järjest juurde tulnud ja tänaseks on nimistus juba üle 2000 inimese, rohkem ei võigi olla kui pole abiarsti. Meie tööd on hinnatud ja oleme vabariigi parimate perearstide nimekirjas. Olen õnnelik inimene, mul on tore perekond, töökas ja tubli mees. Oleme abikaasaga suureks kasvatanud 5 tublit last, neile kõrgharidused andnud (5. laps Elise veel jätkab kõrghariduse omandamist), meil on 5 lapselast, mul on suurepärane töö, 2000 patsiendiga nimistu, kus on väga armsad patsiendid, kellele tahaksin ikka veel pikalt toeks olla ja neid nende valudes ja haigustes aidata. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu olengi pühendanud ennast eralalisele tööle. Perarstiks olemine nõuab väga palju pühendumist, tööpäevad venivad sageli 10 tunnisteks, k.a. vahel ka laupäevad ja pühapäevad, sest kogu töö tuleb korralikult digilukku saata ja igal nädalal on õhtupoolikuti 2-3 täiendust, lisaks e- koolitused ja eralaliste kirjade, artiklite läbi töötamised. Mul on perearsti keskuses suurepärane meeskond, väga tublid pereõed ja abilised. Kedagi ei pea tagant sundima vaid kõik annavad endast alati parima. Hobiks on olnud Ave segakooris laulmine, nüüdseks juba 35 aastat, kuigi sellel aastal olen aja maha võtnud ja kooriproovides käimise peatanud, sest erialaline töökoormus on väga suureks kasvanud ja motivatsioon on ka seoses segakoori muutumisega naiskooriks, kadunud.


Lisaks osaleme abikaasaga juba üle 10 aasta Nõo Vanatantsu Klubis tantsinud. Meil on tore kollektiiv, vahvad esinemised ja hoogsad tantsud. Meie suure pere kõige meeldivamaks hobiks on suvel jõgedel süstade-kanuude matkad. Sellel suvel pidasime me Gauja jõel 30. süstamatkade aastapäeva. Alustasime matku 1989. aastal Piusa jõel, järgnesid Mustjõgi, Koiva, Ahja, Võhandu, Pärnu, Navesti, Elva jõgi. Kui suvel jõele ei saa, siis jääb nagu millestki puudu. Oleme selle hobi ka oma lastele edasi andnud ja usun, et see on andnud neile eluks ilusad mälestused ja mingi ühise pereväärtuse. Minu eriline hobi on aga soodes, rabades, metsades marjul ja seenel käimised. Jõhvikad, mustikad, murakad pean igal aastal ise metsast ära tooma ja loodan, et meie lapsed seda hinnata oskavad. Meil on suur ilus aed ja armas kodu, kust samuti marjad, õunad, tomatid, kartulid jne. omast käest võtta ja talveks ka lastele jagada. Viimastel aastatel oleme püüdnud väikest metsatukka rajada u. 1 ha maalapil, oleme näinud palju vaeva puude istutamise ja niitmisega, aga ka metskitsedele meie puukesed meeldivad ja nemad maiustavad talvel meie istikute kallal ning jälle ja jälle peame uued istikud mulda panema. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kuna mu abikaasa on õpetaja Elva koolis ja paljud õpetajad on minu patsiendid, siis näen, et tänasel õpetajal pole koolis sugugi kerge. Stressi ja pinget tänapäeva lastega jätkub kindlasti rohkem kui varem. Koolis on koos erivajadustega lapsed ja suur energia läheb õpetajal tunnis sageli selliste laste peale. Teised õpilased aga peavad kannatama, sest nendega tegelemiseks jääb aega vähemaks. Nii otsivadki paremad õpilased teisi koole, kus saab õpetaja tegeleda õpetamisega ja ei peaks olema lapsehoidja rollis. Nii võibki aga Elvas õpilasi järjest vähemaks jääda või siia tulevad õpilased, kes eliitkoolidesse ei pääse. Elva kooli õpetajad väsivad, on tihti haiged, aga koju töövõimetuslehele jääda ei saa, sest kes siis tööd teeb. Eks see on ka teistel erialadel nii, et kui teed oma tööd südamega ja ennastsalgavalt, siis sageli on oht, et tervis läheb käest. Enda kooliajast aga meenuvad väga armsad õpetajad: Maimu Sirel, Asta Haamer, Aino Looper, Kure papi ja mammi. Tänu nendele sain kõva põhja alla keemias, füüsikas, matemaatikas, mida hiljem ülikoolis väga vaja läks. Kui koolis arstina töötasin, siis parimad kolleegid olid Aleksander Menning ja Helve Riisalu (Helve oli ka minu esimeseks suusatreeneriks Elva Spordikoolis), Sassi ja Helvega sai koos perega ka hiljem suusamatku tehtud ja kanuuga jõel sõidetud.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin väga püüdlik õpilane. Õppisin neljadele-viitele. Mäletan, et enne kontrolltööd, tegin kodus ise endale kontrolltöö, kirjutasin oma teadmised ja küsimused läbi ning pärast parandasin ja panin ise endale hinde. Mulle meeldis õppida. Vahel kirjutasin olulised faktid, lõigud ka värviliselt läbi, et paremini meelde jääks. Mul ei olnud enda arvates hea mälu aga mäletan, et tegin väga palju tööd, et kõik hästi saaks õpitud. Mul oli häbi, kui ma midagi ei teadnud. Üks vahva juhtum oli seoses keemia tunniga. Oli järjekordne kontrolltöö õpetaja Looperiga. Minul kõik peensusteni ära õpitud, värviliselt läbi kirjutatud ja ma arvasin, et saan hästi hakkama. Vahetunni ajal kordasin veel enne tööd enda kirjutatud värvilisi valemeid ja minu ilusat kirjutist nägi vahetunni ajal ka koolivend Madis, kellel selleks korraks polnud vist üldse õpitud. Tund algas, õpetaja andis küsimused kätte ja hakkasin kribinal-krabinal vastuseid kirjutama. Aga õnnetu Madis, kes minu taga istus, hakkas mind joonlauaga togima ja sain aru, et ta tahtis, et ma talle oma vastuseid näitaksin. Viskasin talle oma värvilise kirjutise, et las kirjutab sealt. Aga oh õnnetust, see paber ei jõudnud Madiseni, vaid kukkus põrandale ja kohe oli õpetaja Looper kohal, tõstis paberi ja küsis klassis kurjalt ja kõvasti: “Kes selle kirjutas?” Mina, näost punane ja süda saapasääres, tõusin püsti ja vastasin, et mina kirjutasin. Õpetaja Looper haaras mu laualt minu töö, rebis selle katki ja käratas: “Pruuli, 1, võid lahkuda tunnist!” See oli minu jaoks maailma lõpp. Mul olid muidu head hinded, olin hea õpilane ja nüüd 9. klassis sain esimest korda kontrolltöö eest ühe. Elasin ja põdesin seda väga rängalt, sest tegelikult ma ju oskasin. Järgmise keemia tunni alguses, kui õp. Looper klassi tuli, seisime kõik hiirvaikselt tunni alguses püsti ja enne veel kui ta palus meil istuda, ütles ta kurjalt: “Pruuli, tahvli ette!”Tundsin, et minestan kohe-kohe seal samas ära. Ma ei mäleta mis ma seal tahvli ees vastama pidin aga olin šokis ja keeletu ja sain järgmise ühe. Ja nii sain 9. klassi 3. õppeveerandil 3 ühte järjest, sest ma ei olnud suuteline ühtegi sõna keemia tunnis lausuma. Juba mõtlesin, et ongi mu elu ja tunnistus ja kõik läbi. Siis aga anti võimalus kõik 3 teemat kirjalikult pärast tunde kontrolltöödena ära teha, need sain kõik viied ja nii olidki minu veerandi jooksvad hinded : 1, 1, 1, 5, 5, 5- kokkuvõtteks sain esimest korda tunnistusele veerandi hindeks keemia 3. Mul oli väga häbi ja olin enda arvates kõige rumalam inimene maailmas. Õnneks olid teiste veerandite hinded keemias viied ja kokkuvõte aasta lõpul 4. Veel üks mälestus mis meenub seoses kirikus käimisega 11. klassis jõulude ajal. Me teadsime klassiga, et me ei tohi kirikusse minna, oli ju sügav nõuka aeg. Aga mis keelatud, see oli ikka vaja ära proovida, oli ju põnev teada, mis siis ikkagi saab, kui kogu klassiga koos läheme. Nii läksimegi, kirik oli puupüsti rahvast täis, saime rõdule ühe jala peal seismiseks kohad, rahvast nii palju. Aga kuna jõulude ajal ka meie kodus ikka vaikselt jõululaule lauldi, siis minul olid sõnad selged ja mäletan, et laulsin hästi kõva häälega: Oh sa õnnistav jne jne. Peaaegu kõik laulud sai peast lauldud. Ma ei mäleta, kas


ma jutlust ka kuulsin aga laulmine jäi hästi meelde. Järgmisel päeval tuli klassijuhataja klassi, luges üles kõik nimed, kes me kirikus käisime ja me pidime kirjutama igaüks seletuskirja, miks ma käisin kirikus ja ükshaaval pidime käima õppealajuhataja ees selgitusi andma ja vabandama. Koolimaja uks keerati lukku, et ära ei saaks minna ja öeldi, et enne keegi koju ei saa, kui oleme vabanduse paberile pannud. Olime trotsi täis ja ei kavatsenudki vabandama minna. Klassivend Urmas võttis hoopis seinakapist kitarri välja ja hakkasime kõik kõva häälega uuesti jõululaulule laulma. Klassijuhataja ja õppealajuhataja ootasid õpetajate toas. Ootasid tunni, kaks, aga meil oli lõbus ja muudkui laulsime, naersime ja järjest lõbusamaks läks. Lõpuks läksid meil kõhud tühjaks ja poisid ronisid aknast välja, tõid meile Mitšurini (praegune Käo pood) poest 5-6 pudelit piima ja sama palju saiapätse. Nüüd siis sõime, jõime, laulsime ja meie ühtekuuluvustunne ning mässumeel aina kasvas. Siis aga hakkas juba pimedaks minema, ilmselt hakkasid lapsevanemad juba kooli helistama, et kus lapsed on ja siis tulid klassijuhataja ja õppealajuhataja vaatama, et mis meil seal toimub. Meil poolikud piimapudelid ja poolikud saiapätsid laudadel. Kangesti tükkis naer peale ja meie imestuseks õpetajal ka. Tiit poiss, lahke nagu ta oli, pakkus ka klassijuhatajale piima ja saia oletades, et ka temal on kõht tühjaks läinud. Lõppes see asi vist päris rahulikult, meid saadeti hoiatussõnadega koju ja lubati, et kui asi kordub, alandatakse kõigil käitumishinnet. Kuna oli lõpuklass, siis minu teada kellelgi käitumishinnet ei alandatud, aga hinge jäi ikkagi eluks ajaks kripeldus – keegi õpetjatest oli seal kirikus oli koputajaks. Saime aru, et klassijuhataja ja õppealajuhataja pidid ju kuidagi meie teole reageerima, et ka nende töökohad ja reputatsioon olid sellel ajal ohus. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Seob minu abikaasa, kes koolis õpetajana on töötanud alates 1975 aastast (vahepeal oli ta küll mõne aasta Nõo koolis direktoriks ja Jõgeval Haridusosakonnas) aga ka kõik meie 5 last on käinud Elva koolis, 3 last on lõpetanud Elva Gümnaasiumi, 2 last on lõpetanud Treffneri Gümnaasiumi. Elva Gümnaasiumist on minu nimistus palju patsiente nii laste kui õpetajate näol ja kuulen iga päev, kuidas Elva koolis neil läheb, mis on probleemideks ja mis läheb hästi. Elva Gümnaasiumis on vabariigi parim hambaarst Piret Pedak, kellele on truuks jäänud kogu minu pere. Meie pere arvamus on, et Elva on parim koht elamiseks just imekauni looduse pärast, kindlasti lastele hariduse andmiseks ja ka huvihariduseks. Meil on lootust, et minu tütar, Karoliine, tuleb oma perega just sellepärast Tallinnast Elvasse järgmisel aastal elama, sest siin on hea kool, parim muusikakool ja laulustuudio, kõik käe jala juures. Loodame et nad abikaasaga siin ka sobivat erialalist tööd leiavad.


Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Unistan, et Elvas oleks üks korralik segakoor, kus laulaksid nooditundjad, musikaalsed lauljad. Meil on Ave kooril super heal tasemel dirigent L. Kaiv, aga mida pole on meeshääled. Elvas võiks olla ka oma segarahvatantsu kollektiiv. Elva ei ole nii väike koht, et siin ei võiks selliseid kollektiive olla. Palju väiksemates kohtades on ju kõik sellised kollektiivid olemas. Tore oleks oma tantsukollektiiviga veel põnevaid uusi tantse õppida ja koos põnevaid esinemisi ja reise ette võtta. Perega tahaks veel neid vahvaid kanuumatku erinevatel jõgedel sõita. Oma kodu tahaksin ka järjest armsamaks ja hubasemaks muuta, ja et meil abikaasaga selleks tervist ja jõudu jätkuks. Kõige rohkem aga tahaksin, et minu lastel ja lastelastel hästi läheks, et nad oleksid oma eluga rahul ja õnnelikud. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Unistada võiks ju ka Elva siseujulast, et õhtuti pärast tööd ja kooli saaks ujumisega seljalihaseid treenida. Paljudel väikestel kohtadel on koolide ja lasteaedade juures oma ujulad, meie unistame sellest juba 50 aastat aga ükski linnavalitsus ega volikogu pole suutnud siiani asja lõpule viia. Unistan, et minu patsiendid paraneksid ja nende vaevused väheneksid ja ma saaksin veel kaua neid aidata.

KATRIN LIBE Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elva kooli lõpetamist 1990. aastal asusin õppima Tartu Õpetajate Seminari, kus omandasin põhikooli muusikaõpetaja eriala. Peale lõpetamist väikesesse maakooli, Konguta Kooli tööle asudes seadis tollane koolijuhataja mind fakti ette, et nüüd tuleb lisaks muusikatundidele hakata õpetama ka inglise keelt. Verinoore õpetajana võtsin väljakutse vastu. Õppisin ja arenesin koos oma imetoredate õpilastega. Jätkasin ka eneseharimist ning 2012. aastal lõpetasin töö ja pere kõrvalt Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste magistrina.


Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan alates 1996. aastast Konguta Koolis muusika- ja inglise keele õpetajana. Elukaaslane õpetab Nõo Muusikakoolis klassikalist kitarri. Tütar lõpetas sel kevadel Viljandi Kultuuriakadeemias etenduskunstide multimeedia spetsialisti eriala ning poeg käib viimast aastat Elva Gümnaasiumis. Hobideks pean laulmist ja liikumist. Laulan Elva segakooris Ave ning koos toredate kolleegidega osaleme juba mitmendat aastat võimlemispidudel. Suved veedan reisides või Võrtsjärve-äärses maakodus puhates. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimene mõte – minu, minu venna, vennanaise, minu laste, minu kõige parema sõbra ehk MEIE KOOL. Missugune õpilane Sa olid? Eks ma olin üks tavaline koolitüdruk. Algklassides veidi uje, põhikoolis üle keskmise aktiivne ja keskkoolis eneseotsingutega kimpus neiu. Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Vahvaid juhtumisi on meenutada kooliajast ikka mitmeid. Meenuvad klassiõhtud põhikooli ajast, kui neidudena ootasime, et klassivennad meid tantsima võtaks, aga nemad keerutasid näppude vahel hoopis Rubiku kuubikut, mis sel ajal just poelettidele ilmusid. Keskkooli ajast meenub, kuidas klassikaaslastega mööda koridore ja treppe hääletult ning üksmeelselt koolimajast välja hiilisime, kui mõni õpetaja 10 minutit peale tunnikella polnud veel saabunud. Õpilased läbi aegade on oma käitumismustrite poolest ikka sarnased küll – mõtlen oma õpilasi vaadates. Kas on midagi, mis seob praegu Elva Gümnaasiumiga? Elva Gümnaasiumisse satun aegajalt oma õpilastega mõnele üritusele, kontserdile või õpilasvõistlusele. Samuti olen kooliga seotud kui lapsevanem. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaks veel ühe võõrkeele selgeks õppida ja seda mitmeks aastaks praktiseerima minna. Õpetajana unistan ühest nn vabast aastast, mille jooksul ennast vaimselt ning füüsiliselt harida nõnda, et ei peaks materiaalse baasi pärast muretsema. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva Gümnaasium oleks jätkusuutlik, leiaks oma niši haridusmaastikul ning jätkaks seda rada, mida mööda praegu kulgeb.


BRIT TAMMEORG Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kui lahti mõtestada, mis on oluline sündmus, siis minu jaoks on see olukord, mis muudab senist elu. Usun, et ilma muutusteta ei juhtu midagi huvitavat ega head, ja muutus on ainuke, mille peale elus saab kindel olla. Minu elus on pea kõik olulised sündmused toimunud tänu tööle. Töö pisiku sain kooli ajal Avoniga äritsedes. Mäletan, et vahepeal olid õpetajad päris pahased, et vahetunni (ja ilmselt ka tunni) ajal tüdrukud Avoni katalooge sirvisid. 11. klassi lõppedes otsustasin veeta suve Inglismaal aupair'ina. Londoni lähedale ühte linnakesse kohale jõudes sai selgeks, et laste hoidmist minult siiski ei oodata, ent maja koristamist küll. Lausa viis tundi päevas. Püüdsin mõelda olukorra enda jaoks võimalikult positiivseks – koristamine on ju nagu trenni tegemine! Kolm kuud teises keskkonnas oli võrratu kogemus. Kolmas oluline sündmus on seotud ülikooli õpingute kõrvalt tööl käimisega. See kogemus tõi mind nii-öelda pilvede pealt maa peale ja mul tekkis selgem arusaam, kui palju tuleb vaeva näha, et midagi saavutada. Samuti õppisin, et kuigi inimesi tuleb usaldada, siis osas, mis puudutab tööd, tuleb kõik kokkulepped panna paberile, sest suulisi kokkuleppeid on hiljem raske tõestada. Tänu sellele kogemusele otsustasin, et pärast kolm aastat õigusteaduskonnas tudeerimist, ma juristina töötada ei taha. Pärast ülikooli lõppu olen olnud suurettevõttega, teinud ise oma äri Teaduspargis Tehnopol. See viimane oli Näiteks oli minu töö osaks kaitsta spetsialistidest koosneva paneeli ees, rahastus.

seotud mitme startup-ettevõttega, paari ning juhtinud Startup Inkubaatorit Tallinna äärmiselt loominguline, ent ka närvesööv töö. Inkubaatori saavutusi neljal korral aastas kus halva soorituse korral oli oht kaotada

Enamus elumuutvaid õppetunde tulid päris valusalt ja raske tööga, aga see õpetas elu võtma huumoriga. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel olen väikese lapsega kodus, ent kuna mu elukaaslane on ettevõtja, kes töötab kodunt, siis meie igapäevaellu kuulub pidev arutamine teemadel, kuidas üht või teist probleemi lahendada, millist uut projekti vastu võtta ning kuidas seejuures hoida töö-ja pere-elu tasakaalu.


Olen viimased aastad oma põhitöö kõrvalt tegelenud ka oma ettevõtte alt turundus- ja juhtimiskonsultatsiooni pakkumisega, mis ka täna väikeses mahus mu päevi täidab. Kuna mu elustiil pakub palju vaheldust, siis põnevaid hobisid mul pole. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Elva Gümnaasiumi peale mõeldes tuleb väga palju mõtteid tuleb pähe, aga ka küsimusi. Näiteks, miks ma ei õppinud rohkem füüsikat, bioloogiat ja kunsti, miks ma ei küsinud rohkem küsimusi ajaloo tunnis, miks ma ei lugenud rohkem (huvitavaid!) raamatuid, miks ma pidin nii vara ärkama ja 45 minutit järjest paigal istuma (kõva puupingi peal!). Viimased kaks olid minu jaoks puhas piin, mille tõttu sai nii mõnelegi õpetajale korralikult närvidele käidud – vabandust! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Seda tuleks küsida õpetajatelt või klassikaaslastelt, et saada objektiivset vastust. Ma olin viieline, tegin kodutööd kohusetundlikult ära ja võtsin aktiivselt osa igasugu ürituste korraldamistest. Ma arvan, et mul oli liiga palju energiat ja koolielu ei suutnud seda piisavalt ära kulutada. Usun, et ma pole ainus, kellel oli sama probleem. Minu jaoks oli puhas piin hommikuti vara ärgata ning tundide kaupa paigal istuda. Seetõttu oli vähemalt tol ajal minu hinnangul igati põhjendatud paar korda nädalas tunnist puududa, eriti hommikuti. Ent kuna mu hinded olid korras, siis ma ei mäleta, et keegi oleks kurjustanud. Ilmselt ma olin paras nuhtlus õpetajate jaoks, sest mulle väga meeldis oma või kellegi teise õigust taga ajada. Mäletan, et kui ma kontrolltöö eest nelja sain, siis niisama huvi pärast arvutasin alati, mitu punkti ma kokku sain ja mitu protsenti oli vaja, et viis hindeks saada. Paaril korral saingi sel moel füüsikas ja keemias nelja asemel hinde viieks. Loo moraal: usalda, aga kontrolli. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Peale mälestuste kahjuks mitte midagi. Kui oleks olemas programm, mis vilistlasi kooliga seoks, siis võtaksin sellest meeleldi osa (näiteks saaksid vilistlased jagada kogemusi, kuidas valida eriala). Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Aeg ja raha ei ole kunagi takistuseks, et midagi ägedat teha. Palju raskem on välja mõelda, mis see äge asi oleks. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma soovin, et Elva kool julgeks unistada, suurelt mõelda ja teistest koolidest eristuda. Kui kõiki Eesti õpilasi õpetatakse ühte moodi, siis kasvatame liiga sarnaste oskustega inimesi, kes on kaotanud huvi iseenda omapära vastu.


Meil on vaja rohkem noori, kes on originaalsed ja hea suhtlemisoskusega, kes suudavad probleeme lahendada innovatiivselt, hoolivad keskkonnast, saavad aru maailmas toimuvast.

ELIN VILIPPUS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Kõige-kõige olulisemad sündmused peale kooli lõpetamist on kindlasti minu laste sünnid. Mul on 3 last, kes on tänaseks juba kõik täisealised ning on mulle praeguseks kinkinud juba ka 2 imetoredat lapselast. Olen päris uhke selle üle, et suutsin laste kõrvalt lõpetada 2 ülikooli. Maaülikooli ja Tartu Ülikooli, esimese neist cum laude. Kindlasti ei oleks see võimalik olnud ilma minu pere ja lähedaste toetuseta. Suur tänu neile selle eest! Viimase, kuid mitte vähemtähtsa sündmusena nimetaksin Tallinna kohtutäiturina ametisse nimetamist 2001 aastal. Praeguseks olen kohtutäiturina tegutsenud üle 17 aasta ning saan tööd anda ka 25 oma büroo töötajale. Ilma minu toreda meeskonna abita ei suudaks ma kindlasti pakkuda täituriteenust praegusel tasemel ja mahus. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Minu töö pankrotihalduri ja kohtutäiturina on äärmiselt mitmekülgne ja vaheldusrikas. Ikka ja alati suudavad võlgnikud, kohus ja riik välja mõtelda uusi nippe ning trikke, millega tuleb tegeleda. Elu ise ongi ju pidevas muutumises ning seadus peab sellega sammu pidama. Igav ei ole kunagi. Hetkel tegelen oma büroos pigem üldise juhtimisega. Konkreetselt täiteasjaga tegelemise jaoks on mul tegus meeskond. Neile liidriks olemist õpin erinevatel juhtimiskursustel. Viimane neist, EBS, oli suurepärane kogemus ning pani mind õppimist taga igatsema. Enese õiguslikult tasemel hoidmiseks õpetan juba 7 aastat Tartu ülikoolis täitemenetlusõigust. Kohtun selle töö käigus igal aastal umbes sajakonna tudengiga, kes inspireerivad mind end üha täiendama ka õpetamise osas. Et teada, mis maailmas meie valdkonnas toimub, olen juba aastaid osalenud Rahvusvahelise Kohtutäiturite Koja töös. Hetkel on minu positsiooniks koja presidendi vanemnõunik. Püüame aidata oma kolleege erinevatest riikidest meie ameti positsiooni parandamisel ning õiguste kaitsel, kui vaja. Viimane ekspertmissioon viis mind Kasahstani. Sain Astana ja Karaganda kolleegidega kohtudes suurepäraseid kogemusi.


Astana linn ise on nagu suur arhitektuurimuuseum. Seal jätkub eksponaate paljudest suurtest linnadest. Meil on tore Itaalia perekond. Meie 3 last koos kaasadega, 2-aastased lapselapsed ning meie emad. Kui me kõik kaheteistkümnekesi kokku saame, kostab kisa taevani. Oma tööreisidega püüan ühendada ka hobid. Mulle meeldib väga klassikaline muusika. Katsun võimalusel ühendada töö ja lõbu ehk siis leida sihtkohas toreda kontserdi hea akustikaga saalis. Oleme abikaasaga mitu aastat ostnud ERSO kontsertide sarjapileteid ja käinud reedeti muusikat kuulamas. Tõeliselt hea on ka Eesti Festivaliorkester, mille lõi Paavo Järvi. Võin hobina välja tuua ka looduse ja liikumise looduses. Just liikumist, mitte päris matkamist harrastame me nii palju kui võimalik. Ma kõnnin iga päev 12-15 km. Samasse kategooriasse võib liigitada ka mäesuusatamise. Ma kardan kõrgust, kiirust ja kukkumist. Ometi käin regulaarselt mägedes suusatamas. Looduse pärast. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Vana koolimaja. Meie koduklass oli keskkooli ajal 4ndal korrusel. Ma ei julgenud kunagi trepi käsipuu poolsesse serva minna, käisin ikka seinaäärt mööda. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma arvan, et kuna mu hinded olid enam-vähem, siis ma olin õpetajatele mitte väga suurt peavalu valmistav õpilane. Põhikooli ajal käisin aktiivselt suusatrennis ja võistlustel. Ehk ka selle tõttu tehti veidikene hinnaalandust. Ma ei tea, kas seda saab vahvaks juhtumiks nimetada aga… Meie ajal oli koolis hambaravi kabinet. Mis iseenesest on väga hea ja peaks igas koolis kindlasti olemas olema. Aga nüüd kujutage ette hambaravi puuriga, mida tuli põhimõtteliselt jalaga ringi ajad ja ilma tuimestuseta. Palju valu, eks. Ja mina kartsin valu üle kõige maailmas. Süsteem oli selline, et hambaarsti õde, (kõige vihatum inimene kogu koolis, kuigi täiesti alusetult) tuli klassi ja võttis kaasa 3 õpilast, kes siis pidid istuma arstikabinetis seina ääres ja ootama oma järjekorda nähes ja kuuldes ühtlasi eelnevate “õnnelike” kannatusi. Minul hakkas ühel korral nii suur hirm, et ma kargasin sealt järjekorrast püsti ning lidusin susside väel ja ilma üleriieteta koju (õnneks oli koju 0,5 km, mitte 3 näiteks). Järgmisel päeval pidi ema tulema kooli aru andma, mis tema laps selline argpüks on. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kahjuks ei seo mind Elva Gümnaasiumiga otseselt hetkel mitte midagi. Meil on küll suurepärane seltskond oma lennu inimesi, kohtume regulaarselt ning naudime üksteise seltskonda alati väga. Olen püüdnud regulaarselt aidata Elva linna vähekindlustatud peresid soetades neile eluks vajalikke asju. Kui me büroo arvuteid välja vahetame, olen samuti püüdnud need saata Elvasse. Tegime paaril korral büroo töötajatega kappide


koristamise kampaaniat ning saatsime Elvasse selle tulemusel mitu koormat riided ja mänguasju. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Unistuste täideviimise taksituseks on minu puhul ikka aeg ja vale mõtteviis. Tahaksin puhata hea kliimaga kohas terve kuu järjest. Tegelikult on see ettevõtmise ja mõtlemise muutmise küsimus, eks:-) Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Minu kõige suurem unistus seoses Elva Gümnaasiumiga saab sellel aastal teoks. Elva kooli vilistlaste kokkutulek toimub vanas koolimajas!!!!!

RAGNAR VUTT Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Õpingute jätkamine Tartu Teeninduskoolis (praegune Kutsehariduskeskus), Infotehnoloogia Kolledži lõpetamine ning pere loomine. Fotograafaga olen tegelenud hobikorras pikemat aega, kuid drooni ostmine andis totaalselt uue perspektiivi ja huvi fotograafaga edasi tegelemiseks. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan Tartu Ülikoolis PHP ja Drupali arendajana. Hobikorras lennutan drooni, võimalusel sõidan perega mööda Eestimaad ringi ja püüan kaadrisse erinevaid paiku ning vaatamisväärsusi. Aeg-ajalt kirjutan Androidi seadmetele mitmesuguseid rakendusi. Hetkel on neid suisa 15. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Arvutiklass ja Andres Lilla. Elva Gümnaasiumist sai alguse huvi IT ja arvutite vastu. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Algkoolimajas mängisime kunagi naabripoisiga kukepoksi ning lõhkusime ühe uksesildi ära. Kinni me seda maksma vist ei pidanud, kuid maru piinlik oli küll. Keskkoolist meenub keemiaõpetaja Sipsik, kes oli väga abivalmis õpetaja, välja arvatud kontrolltöö ajal – sel hetkel olevat tal mälu lünklik.


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Lapsed ja huvi drooninduse vastu. Elva Gümnaasium hindab minu fotograafat ning me teeme selles osas tihedat koostööd. Näiteks kahe viimase päeviku kaant kaunistavad minu aerofotod. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Reisida kaugemale, palju-palju kaugemale. Drooni võtan kaasa! Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva Gümnaasium oleks tugev piirkonnakool (algkooli, põhikooli ja keskkooli tase) ning püüdleks innovaatilisuse poole ja kaasaks rohkem interaktiivseid õppevahendeid.

MATI MARTIN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Pärast kooli lõpetamist astusin Tartu Ülikooli õppima kehakultuuri, hiljem bioloogiat. Lõpetasin ülikooli bioloog, bioloogia-keemia õpetaja kutsega. Peale lõpetamist jäin ülikooli tööle tollasesse zooloogia kateedrisse ja töötasin seal 40 aastat erinevatel ametikohtadel, alates vanemlaborandist kuni dotsendini. Olen õpetanud peamiselt selgrootute zooloogiat, entomoloogiat ning võrdlevat zooloogiat ja juhendanud nii pedagoogilist praktikat koolis kui ka suvepraktikat looduses. Umbes 20 aastat olen suvistel bioloogiaõpetajate täiendkoolitustel õpetanud neile Eestis elavaid putukaid. Töö kõrvalt hakkasin uurima liblikaid ja tegin seda tolleaegses Leningradi (praegu SanktPeterburg), TA Zooloogia Instituudis. Bioloogiakandidaadi kraadi kaitsesin aga 1986. aastal Kiievis, Schmalhauseni nimelises Zooloogia Instituudis. Töö käsitles ühe pisiliblikate sugukonna liigilist koosseisu ja levikut Lääne-Palearktikas. See oli aasta, kui toimus tuumaelektrijaama katastroof Kiievist mitte eriti kaugel asuvas Tšernobõli linnas. Nägin seda, kuidas sügisel Kiievi linnast kõik puulehed ära viidi. Selleks oli linna paigutatud mitme meetri kõrgused kilekotid, mis täidetuna kraanaga veoautole tõsteti ja kuulu järgi mahajäetud kaevandusšahtidesse kukutati. Aastate jooksul olen osalenud paljudel ekspeditsioonidel nii Siberis, Kaug-Idas kui ka Kesk-Aasias, hiljem ka mõnes läänepoolses riigis. Minu põhitegevus on siiski olnud Eesti putukate uurimine. Teadmised nendest on vajalikud teatud otsuste tegemiseks, kas siis


looduskaitselisest aspektist (kaitsekorralduskavad), seoses meie riigi kuulumisega Euroopa Liitu või muude elutähtsate otsuste tegemisel. Olen olnud 15 aastat haridusministeeriumi juures oleva bioloogia ainekomisjoni liige. Suure entusiasmiga alustasime 1986. aastal ettevalmistusi Eesti oma kooliõpikute programmiga. Sai koostatud uus zooloogia õpetamise kava ja algas õpikute kirjutamine. Aja jooksul kogunes neid üle kümne ja üks õpik, mille koostamisel ma osaline olen olnud, on veel käesoleval ajalgi kasutusel. Loen seda, et suutsin umbes 20 aasta jooksul kujundada zooloogia õpetamist põhikoolis, üheks oma suuremaks kordaminekuks. Ülikoolitöö kõrval olen 10 aastat õpetanud zooloogiat bioloogia eriklassi õpilastele Tartu 5. Keskkoolis (nüüd Tamme Gümnaasium) ja 20 aastat Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu olen ametlikult pensionär aga töötan zoosüstemaatika peaspetsialistina osalise koormusega Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis. Peres on kaks tütart, kes lõpetasid samuti Elva Keskkooli ja töötavad nüüd oma valitud erialal. Meil on neli lapselast. Ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et minu töö on ühtlasi ka minu hobi. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu jaoks aastad lapsepõlvest, täis mitmesuguseid huvitavaid tegevusi ja muidugi head õpetajad, kes andsid meile konkurentsivõimelise hariduse. Elva Gümnaasiumi tase oli tol ajal kõrge, nii et ülikooli sissesaamisega probleeme ei olnud. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Pean kohe tunnistama, et eriti hea õpilane ma ei olnud, reaalained ei olnud minu jaoks huvitavad, hoopis huvitavamad olid aga bioloogia ja ajalugu. Õppimiseks jäi vähe aega. Nimelt oli Elva spordikoolis treeneriks Heino Mäesalu, kes suutis vaimustada poisse trenni tegema. Tegelesin algul suusatamise, hiljem laskesuusatamisega ning kogu vaba aeg sinna kuluski. Aga kooliajal toimus paljugi huvitavat. Põhikoolis meeldis mulle käsitöötund, kus õpetaja meile puutöö saladusi selgitas. Väga meeldis intarsia ehk siis puutükikeste kokkupaneku kunst. Kahjuks jäi see lõpuks spordi varju. Meie klassijuhatajaks oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Uno Kuresoo. Tema oli väga edumeelne õpetaja. Olime vist viiendas või kuuendas klassis, kui talle tuli pähe idee hakata õpilaste abiga ehitama kaasaegset keelekabinetti. Käisime lähedal asuvas puutöökojas abiks mööblit kokku panemas. Lauad olid uhked, varjatud kohtvalgustusega, istumiseks igal õpilasel taburet, siis üldlevinud koolipingi asemel. Valgustid olid nii paigutatud, et jäid põlema ka klassi pimendamise ajal, kui epidiaskoobiga pilti seinale projetseeriti. Tema oli üks esimestest õpetajatest, kes võttis kasutusele teadmiste mehhaanilise kontrolli abivahendi. Tegemist oli plastikust karbikesega, kus palju väikesi auke sees. Küljel oleva pilu kaudu sai sinna torgata teise


plaadikese koos paberiga. Kontroll käis siis nii, et testi vastused olid karbikesse kodeeritud. Õige vastuse korral vajus pliiatsi teravik teatud kohal plaadist läbi, vale korral mitte. Tuleb tunnistada, et sel perioodil olid eriti poiste seas väga nõutud imepeened nõelad, mille ots paberisse nähtavat auku ei jätnud. Õpetaja Kuresool oli huvi arendada õpilastes ka enese väljendamise oskust. Väga sageli andis ta meile nädalavahetuseks ülesandeks kirjutada etteantud teemal esmaspäevaks üsna pikk kirjand. See ülesanne tundus siis üsna tüütu tegevusena, kuid tagantjärele meenutan seda tänutundega, sest enese väljendamisega ei ole elus enam probleeme tekkinud. Veel oli meie õpetajal tähtsal kohal töökasvatus. Tuttava kolhoosiesimehega leppis ta kokku ja me käisime nii sügiseti, kui ka kevadel klassiga kolhoosis tööl, küll kartulit ja juurvilju koristamas ja sorteerimas, küll kive korjamas või metsa istutamas ja teenisime nii klassile raha ekskursioonide tarvis. Praegugi on südames soe tunne, kui sõidan Rõngust Palupera poole ja vaatan vasakul sirgumas nüüd juba üsna soliidset männitukka, mille me ühel varakevadel sinna künkale koos klassikaaslastega istutasime. Kindlasti tuleb meelde veel range keemiaõpetaja Aino Looper, tänu kellele mul keemiaga ülikoolis probleeme ei olnud, ja matemaatikaõpetaja Edgar Kurg. Poisid panid tähele, et õpetajat oli väga huvitava teemaga võimalik tunni põhiteemast kõrvale juhtida ja nii pidasime sageli pikki diskussioone erinevatel teemadel. Vahel juhtus ka nii, et tunni teema jäigi käsitlemata. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Praegu ei ole mul kooliga tihedamaid seoseid. Küll aga olid need kooli hoolekogu kaudu siis, kui mu enda lapsed seal õppisid. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma ei ole elus suuri eesmärke endale püstitanud ja otseselt seetõttu mul midagi tegemata pole jäänud. Võimalusel tahaksin veel mõnda aega Eesti putukaid uurida. Ja muidugi, peaks hakkama rohkem kalal käima, lapsepõlves oli see üks minu lemmiktegevus. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Sooviksin, et Elva Gümnaasium ikka püsima jääks, et õpilastel oleks soov ja tahe ka järgmisel päeval kooli minna ning et õpetajatel jätkuks entusiasmi noori õpetada.


PIRET TALUR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Lisaks tütre Maia sünnile ja Tartu Ülikooli mitmekordsele lõpetamisele olen saanud nautida eneseteostust pakkuvaid töövõimalusi Eesti avalikus sektoris. Oluliste sündmuste hulka kannan kindlasti ka reisid – kaugematest sihtidest meenuvad kohe Malaisia, Uus-Meremaa ja Austraalia, päikeseküllaste kogemuste esikolmikus on Malta, Kreeka ja Itaalia. Tänavu on plaanis paar nädalat päikest püüda ja kohalikku kultuuri kogeda Prantsuse Rivieras. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen alates 2015. aastast Tartu Linnavalitsuse noorsooteenistuse juhataja – tegutsen selle huvides, et Tartu noortel oleks head võimalused vaba aja arendavaks veetmiseks, olgu need siis huvikoolid, noortekeskused või kogukonnaalgatused. Kuulun praeguseks selle ligi 40% eestlaste hulka, kes elavad üksi. Reiside ajal andun muuhulgas moodsa kunsti muuseumite külastamisele – lähiriikidest soovitan kindlasti nii Helsinki Kiasmat, Stockholmi Moderna Museet'i kui Oslo Astrup Fearnley Museet'i. Loen palju nii proosat kui poeesiat (mulle mingil eluhetkel tähenduslikuks osutunud luuletuste kollektsiooni leiab aadressilt ). Eriti meeldib lugeda Emajõe kallastel või kergliiklusteedel jalutades. Siiani on ratturid minu veidrusse austavalt suhtunud ja ettevaatlikult ringiga mööda sõitnud. Aga kui teistpidi küsida, et mida ma kindlasti EI tee, siis – süüa, peenraid ja sporti! :) Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Meenuvad männid ja armumine. Kui täpsem olla, siis armununa mändide all jalutamine, kui klassivend mind koju saatis. Elva Gümnaasium elab edasi minu tütres, kes sündis sellest kooliromaanist. Humoorika tõsiasjana ei saa jätta märkimata, et ka minu vanemad olid mõlemad Elva vilistlased... Ajalugu kordus. Isa elutee on tänaseks lõppenud, kuid emaga koos tuleme kindlasti sügisel kooli vilistlaste kokkutulekule romantilisi mälestusi heietama. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Arvan, et olin väga väsitav õpilane, ninatark ja isekas. Loodan, et iseloom on aastatega paranenud, aga kindel ei ole. Kõige intrigeerivama koolisündmusena on jäänud meelde, kuidas korraldasime Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva paroodilise tähistamise. Õnnestus saada kasutusse sõjalise kasvatuse tunni varustus – mundrid ja relvad.


Võtsime õpetajad pantvangi ja panime nad õpetajate toas kirjutama seletuskirju õpilaste moraalse rikkumise kohta. Selline nõukogude aja aasimise julgus oli noortel 80-ndate lõpus juba tekkinud, vanem põlvkond oli ettevaatlikum. Mäletan, et toonane külalisõpetaja Karl Muru päästis meid pedagoogide seas arutusel olnud korralekutsumisest, öeldes, et inimestel peab olema julgust naerdes minevikuga hüvasti jätta. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Olen käinud “Tagasi kooli” vilistlasprogrammi raames Elvas õpilastega kohtumas. Muidugi on ka mitmete tuttavate teist või kolmandat põlvkonda, kes Elvas õpib. Gümnaasiumiaegadest pärineb tutvus senini sõpradeks jäänud perega – Aire ja Urmas, kes nüüd Tartus paarsada meetrit eemal elavad, on samuti Elva kooli lõpetajad. (Seejuures ei väsi ma neile meenutamast, et just minul oli au nad kokku viia.) Jään Elva koolile igavesti tänulikuks, et kohtasin siin oma lapse isa ja et siin kohtusid mu vanemad. Teadmised ununevad, muljed ja suhted jäävad. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin leida endas julgust külastada senisest eksootilisemaid sihtkohti, et avardada oma maailmapilti. Selles on mulle inspiratsiooniks tütar, kes näiteks sel suvel külastas Tšernobõli Ukrainas ning paar aastat tagasi oli neli kuud vabatahtlik Kamerunis. Kindlasti soovin veel siduda end püsivamalt mitmekultuurilise tiimiga rahvusvahelises organisatsioonis, siiani on need olnud vaid napid projektipõhised ettevõtmised. Olen sattunud viimastel aastatel korduvalt kuulma ja lugema Santiago de Compostela palverännuteest, arvan, et võtan selle meditatiivse pika kõndimise kord ette – kunagi pärast 60ndat sünnipäeva. Sinna on veel oma viisteist aastat aega, saan seniks sportlikku vormi parandada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin Elva Gümnaasiumile sellist nüüdisaegset koolivaimu, et alati jätkuks kannatust toetada loovaid ja rahutuid õpilasi – teadagi on lihtsam sõnakuulelike ja distsiplineeritud õppuritega... Ärgas kool on kogukonna süda ning ärgas õpilane kooli kvaliteedimärk.


VALLO EHASALU Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Õppimaasumine Tübingeni Ülikooli (asutatud 1477) usuteaduskonda, kus need inimesed, kes olid mulle Tartu ülikooli päevadest tuttavad nimedena raamatukaantelt, astusid mulle vastu koridorides ja rääkisid minuga auditooriumites. Minu töölekutsumine Elva kirikusse, mis on ideaalne töökoht – palju vabadust, palju sõpru, otsekui ääretult avar perekond. Perekonna loomine. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen EELK Elva, Hargla ja Rõngu koguduste õpetaja. Lisaks õpetan EELK Usuteaduse Instituudis Vana ja Uut Testamenti ning heebrea ja kreeka keelt. Mul on abikaasa Mirja ja lapsed Villem, Elias ja Johannes. Mulle meeldib õppida keeli, võin seda teha ka väsinud pea ja kehaga. Meeldib liikuda looduses, jälgida elu eriti just metsades. Tunnen kolmandikku eesti lindudest. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Silme ette tuleb koolihoone Tartu maanteel. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Neljandas või viiendas klassis ei jõudnud ma kehalise tunnis lõuga tõmmata. Siis tuli kord koridoris vastu kehalise õpetaja, patsutas õlale, ütles, et oled tubli poiss, jõuad ka lõuga tõmmata. Läksin koju lakaredeli juurde, proovisin, ja sellest ajast alates pole rippes kätekõverdus raske. Küsisin kord õpilasena vanalt matemaatikaõpetajalt, kas tema kooliajal õpetati koolis ka kreeka keelt, ning ta vastas, et ta on tõesti õppinud koolis kreeka keelt. Rääkisin kreeka keelest niisiis matemaatikaõpetajaga, aga just matemaatikas oli mul keskkoolis pidev kaheseis. Kui tuli matemaatika lõpueksam, astus ta komisjoni nähes minu juurde, ütles ülesannete lahenduse numberhaaval ette, tagades mulle nii kahest kõrgema hinde. Aastaid hiljem tuli ta mulle tänaval vastu ja küsis, kas kreeka keel on nüüd selge. Haarasin portfellist kreekakeelse Uue Testamendi ja näitasin talle, et tõepoolest, selge. “Ma saingi aru, et te olete millegi muu kui matemaatika jaoks.”


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Koolist võetakse ühendust, näiteks korraldades gümnaasiumi jõulukontserti kirikus. Elva õppejõudude kogu tegevuse raames tegelen koostöös teiste õppejõududega parimate õpilastööde premeerimisega. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kuulutaksin rohkem evangeeliumi. Hoiaksin paremini korras oma kodutalu. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et kool vabaneks halduspingest ja konkurentsitundest, mida tekitab ühiskonna haridusteenuse mõtteviis, ning kool oleks vaid vaimustus hariduse ja teadusega tegelemisest.

AIVO MOORITS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Tööleminek, isikliku elu algus jne. Ja paar korda tundus, et on ikka veel vähe koolis käidud ning sai proovitud veel mõnes kohas õpinguid jätkata. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan Saint-Gobain Sekuritis arendusosakonnas. Tegelen peamiselt autode küljeklaasidega. Hobisid väga palju ei ole. Mõned aastad tagasi avastasin enda jaoks discgolf ja nüüd keerlebki suurem osa vabast ajast selle ümber – võistlemine, võistluste korraldamine ja koos sõpradega Elva discgolf pargi vedamine. Talvehooajal mängin saalihokit ja vahel proovin ka jooksmas käia. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimene mõte, kui kuulen sõnu – Elva Gümnaasium… eks see ikka meenutab kooliaega, õpetajaid ja klassikaaslasi. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ega ma õpilase musternäidis olnud. Päris tihti sai külastatud õpetajate tuba, direktori kabinetti. Ma ei tea, kas see juhtum just vahva on, aga vist 9. klassis õnnestus ühe vahetunni ajal kaks korda sama asjaga direktorile vahele jääda. Miskipärast toppisime klassikaaslaste pastakaid lampide peale ja selleks oli vaja laudade peale ronida. No ja


kõige õigemal hetkel astus klassi tollane direktor Vello Namm. Sain loengu teemal, miks ei sobi EG õpilasel laudade peal ronida ja lubasin, hästi ausa näoga, seda enam mitte korrata. Muidugi nii kui direktor oli klassist läinud, olin ma jälle laua peal. Direktor aga arvas, et tal oleks veel midagi oma loengule lisada ja astus uuesti uksest sisse. No ja edasi läksin juba tema ruumi “kohvile”. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Otseselt just ei seo, aga iga päev näen oma endist koolimaja, kui aknast välja vaatan. Samuti toimuvad saalihoki trennid EG spordisaalis. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ei oskagi midagi erilist soovida. Paar aastat maailmas seljakotiga ringi rännata oleks päris lahe. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Kooli spordisaal võiks saada lõpuks korraliku tänapäevase põranda. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis sooviks, et Elva inimesed hindaks rohkem meie kooli ja õpilased jääks ka pärast põhikooli siia. Poole silmaga loen ka EG toimetamisi ja minu arust liigutakse väga õiges suunas.

CATI KRILLO Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Esimene tähtis sündmus peale lõpetamist oli Tallinna Ülikooli astumine (erialaks geoökoloogiakeskkonnaspetsialist), seejärel poja Kerdi sünd 2004. a., 2007. a. kaksikute Laura ja Liisa sünd, seejärel magistrikraad geograafa-bioloogia õpetaja erialal 2008. a. Vahepeal alates 2007. a. töökoht Elva koolis õpetajana. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen abielus, mul on 4 last, käin Elva Gümnaasiumis tööl ning kogu vaba aja pühendan lastele ja perele, kodustele toimetustele. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Õpilasena olin eeskujulik õpilane.Õppisin hinnetele 4-5, kuulusin õpilasomavalitsusse, olin klassivanem jne.


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Hetkeseisuga seob mind Elva Gümnaasiumiga see, et olen seal õpetaja (alates 2007. aastast), minu lapsed käivad seal koolis (Kert 8. klassis, Laura ja Liisa 5. klassis). Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kui aega ja raha oleks, sooviks käia reisimas koos perega, lihtsalt nautida erinevaid kultuure ja loodust, vaatamisväärsusi. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Kui võrdlen enda kooliaega ja oma laste hetkest kooliaega, siis kindlasti näen seda, et lapsed on suurema koormuse all, õppimine, kodused tööd. Omal ajal oli koolis käimine kuidagi muretum ja lihtsam. Soovin, et kooliaega oleks mitte ainult õppimine, vaid ka lastel jääb aega nautida lapsepõlve ja muid tegevusi.

EEVA KUMBERG Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Mul on elus vedanud, pärast keskkooli lõpetasin Tartu ülikooli ja nüüd, mõned aastad tagasi ka Tallinna ülikooli, olen saanud ennast proovile panna mitmetes väga arendavates ja vastutusrikastes ametites, olen kogenud suurt armastust ja saanud emaks, olen julgenud sõna sekka öelda kohalikes omavalitsustes ja panustanud jõudumööda täiskasvanute koolitusvõimaluste parandamisse. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu naudin sügist ja otsin võimalusi alustada tööd täiskasvanute koolituse valdkonnas. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Mitu klassitäit armsaid elurõõmsaid inimesi, parimad sõbrad ja mõttemaalima avardanud õpetajad. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin valdavalt viks ja korralik õpilane, aga tundidest tegin poppi nii meeskondlikult kui individuaalselt. Minu isikuga seotud juhtumisi kooliajast eriti ei meenugi, küll aga nautisin täiega oma klassikaaslaste loovust ja huumorimeelt selles osas. Üks tore lugu siiski – kuna olen tõmmu, jäin kaaslastele alatasa silma ja ikka uuriti, mis rahvusest ma olen. Väidet, et olen eestlane, eriti tõsiselt ei võetud. Väga olulise toetava märkuse tegi


kord ajalootunnis meie ajalooõpetaja Ants Tasuja – kui tuli juttu Uuralist Eesti aladele asunud esimestest põlisasukatest, meie esi-esivanematest, juhtis ta tähelepanu, et siin klassis olen kõige rohkem põliseestlase moodi mina. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Olen vilistlaskogu liige ja jälgin ning toetan vabatahtlikuna teadushuviharidusega seotud tegemisi. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin mõnda aega välismaal ennast täiskasvanute koolituse valdkonnas täiendada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Hea kool on see, kus on huvitav õppida. Soovin Elva koolile igasse kooliastmesse inspireerivaid õpetajaid ja palju õpilasi!

TÕNIS PABERIT Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Olulisemad sündmused pärast Elva Keskkooli lõpetamist olid õppimine Tartu Ülikoolis psühholoogia erialal 1971/72 õppeaastal ja samal ajal osalemine kunstikabinetis Kaljo Põllu juhendamisel. Enam meeldejäänud õppejõud sellest ajast olid antropoloogia professor Juhan Aul, loogik Andres Pärl, sotsioloog Ülo Vooglaid, füsioloogia õppejõud dr. Selma Teesalu, elvalased Jaan Huik ja Kalju Toim. Mul olid väga head kursusekaaslased, kellest praegu on teadlasena kõige rohkem tuntud akadeemik Jaan Valsiner, heaks sõbraks jäi mulle ka hilisem eesti õigeusu ülempreester Johannes Ülo Keskküla. Ülikool on olnud minu kujunemises kõige tähtsam, olen siin ka töötanud maaliosakonna õppejõuna aastatel 1996-2015. 1972-78 õppisin Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (praegune Eesti Kunstiakadeemia) skulptuuri. Olin pallaslastest professorite August Vommi ja Enn Roosi õpilane. Teised skulptuuri õppejõud olid professorid Olav Männi ja Jaan Vares, sõjajärgse Tartu Kunstiinstituudi kasvandikud ja silmapaistvad vormimeistrid. Hästi on meelde jäänud Jaak Kangilaski loengud kunstiajaloost ja esteetikast, mis kujundasid minu flosooflist ja sealhulgas religioosset maailmapilti.


ERKI lõpetamise järel suunati mind Tartu Kunstikooli õpetajaks. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Põhiliseks töökohaks kuni tänaseni on Tartu Kõrgem Kunstikool, algavast õppeaastast alates Pallas. Siia kuuluvad loengud ja praktilised kursused, suvepraktikad, välislähetused ja suhtlemine teiste õppejõududega, tuntud eesti kunstnikega. Olulised sündmused minu jaoks on minu tööd ja esinemised näitustel, hiljem ka osalemine Eesti kunstnike organisatsioonides, eriti Tartu Kunstnike Liidus. Portretistina olen kohtunud tuntud kultuuriisiksustega nagu floloog ja polüglott Villem Ernits, kellest tehtud portree asub Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis. Tartu Kunstimuuseumis on graafk Rein Maantoa ja kirjanik Indrek Hirve portreed. Natuurist modelleeritud portreede hulgast on üks viimaseid maalikunstnik Heldur Viirese portree. Minu loomingus on oma koht ka installatsioonidel ja monumentaalskulptuuril. Kõigest lähemalt blogis: tonispaberit.blogspot.com. Minu abikaasa Kadri on erialalt maalija. Meil on lapsed Silja (9), Helene (10), Jüri (12), Mari (19) ja Kadri vanem tütar Anu (22). Hobid on nii või teisiti seotud minu erialaga – jälgin huviga Tartu restaureerimist. Soovin, et linnas taastataks Kivisild, ajalooline Kaubahoov ja kaugemas perspektiivis Toomkirik. Huvist looduse vastu püüan looduse kaitsmisele jõudumööda kaasa aidata. Need huvialad ei ole niivõrd hobid, pigem sisemised otsused. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Elva Gümnaasium tähendab minu jaoks keskkooliaegseid ja varasemaid klassikaaslasi ja minu õpetajaid. On väga hea meel, et meieaegne koolimaja on nii hästi restaureeritud, eriti Louis Paveli maalitud pannoo muistsest Eesti vabadusvõitlusest. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Esimesest neljanda klassini olin väga hea õpilane, hiljem muutusid huvid, võimed ja isiklik tempo, keskmine hinne tuli humanitaarainetes üle nelja, reaalainetes alla nelja. Siiski saadeti mind mõnel korral rajooni- ja vabariiklikele aineolümpiaadidele. Kõige paremini läks geograafas tänu Helgi Kommussaare juhendatud uurimistööle “Looduskaitsest Elvas ja selle ümbruses”. Kooliaegsed tähtsamad juhtumid, eriti tagantjärele vaadates, olidki suhtlemised Elva õpetajatega. Oma kujutlustes osalen veel praegugi nende tundides, sellepärast tahaksin nimetada kõiki, kes mind on õpetanud: minu esimene õpetaja Eha Toom, klassijuhataja alates 5. klassist, ja ajalooõpetaja Aino Tamm, õpetajad Edgar ja Aino Kurg, Ilme Muru, Helgi Kommussaar, Anton Vendla, Galina Kaarma, Arno ja Helbe Ots, Aino Looper, Eda Tamm, Maimu Sirel, Luige Raudsik.


Õpetajad, kellega minul oli kokkupuude lühiajalisem, aga kes on isiksustena ikka meelde jäänud: Uno Kuresoo, Evelin Maldar, Ruth Martsoo, Ants Tasuja, Johannes Tamm, Margarita Kurrik, Jüri Malts, Henn Tiivel, Erik Selli, poiste tööõpetuse õpetaja Meinhard Eero, raamatukogu juhataja Ruth Mälgi, pioneerijuht Hilja Mällo, keraamikaringi juhendaja Elli Ainelo, keele ja kirjanduse praktikandid Anne Lill ja Helgi Rivis, hispaania keele õpetaja Ricardo Mateo, kellega Tartus sageli kokku saame. Meie direktor ja kultuuriloo õpetaja oli Arvo Mälberg. Keskkoolis olin esimeses humanitaarklassis. Meiega tegelesid Karl Muru ja Ain Kaalep. Nende õpetus ja ütlused käibivad meie klassikaaslaste hulgas tänaseni. Karl Muru Eesti luule ülevaated ja kultuuriloolised ekskursid, Ain Kaalepi kirjandusteooria ja tema suvekodu külastamine Ähijärvel, suusalaager Pühajärvel, kohtumised Tartu 8. Keskkooli, Vello Saage kirjandusklassi õpilastega, noorte kirjanike külaskäigud olid minu koolielu kõige tähtsamad sündmused. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Mind seob Elva Gümnaasiumiga Elva Keskkooli 23. lennu 11.A. Me kohtume klassikaaslastega üha sagedamini. Kahel aastal õppisid Elvas minu nooremad tütred Helene ja Silja, ühe semestri ka poeg Jüri, kelle järgi on modelleeritud “Koolipoiss”. Helene meenutab heal meelel oma õpetajat Külli Korolit. Tema tütrele Karoliinele olin ka mina Tartu Kõrgemas Kunstikoolis skulptuuri õpetajaks. Silja alustas oma kooliteed koos õpetaja Annika Matrossoviga, Jüri klassijuhataja oli Ilme Mõttus, kelle kutsel käisin tema klassis oma kooliaegu meenutamas. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tegemata on väga palju, rohkem küll isiklikku. Olen katoliiklane ja pikematel palverännakutel on veel käimata, need võiks olla koos perega. Ka Liivimaad tahaksin põhjalikumalt tundma õppida. Mind huvitab piirkond, mida on nimetatud Ida-Euroopa vahevööks, need on riigid ja rahvad, kelle piirides on ajalooliselt puutunud kokku Lääne ja Ida Kirik. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma tahaksin teha direktor Arvo Mälbergi portree. Kunagi oli meil sellest juttu, siis oleksin saanud modeleerida tema enda järgi, aga tema lahkumine tuli nii ootamatult. Soovin Elva Gümnaasiumile alati omase otsiva vaimu jätkumist, sisemise piduliku atmosfääri ja tradistsioonide püsimist uute põlvkondade vahetumisel. Read Ain Kaalepi “Lõpumärgisonetist”, pühendatud Elva Keskkooli 23. lennule 1971. aastal: “Üks sümbol olgu aga hästi lihtne: neil teedel, kus me käime, süda hell – see sümbol seisku meie südamel.” Soovin seda kõikidele lendudele!


TUULI VAHER Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Õpingute jätkamine klaveri erialal, tööaastad Otepää Muusikakoolis ning ringiga tagasi Elvasse elama, perekonda looma ja tööle jõudmine. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Suur rõõm ja vastutus oli käesoleva õppeaasta alguse eel asuda senises elus omandatud teadmisi ja kogemusi rakendama Elva Muusikakooli juhina. Veel olen enda jaoks avastanud Suzuki meetodil pilliõppe võlud ning õpetan nendel põhimõtetel klaverit Elva Huviala- ja Koolituskeskuses. Pere kaks lastki õpivad pillimängu Suzuki meetodi järgi. Elukaaslane jätab suure osa oma südamest ja ajast Elva Lendteatrile. Teater, muusika, tervisesport, koduaed ning perega veedetud aeg ongi need, mis aitavad vajalikku energiat taastada. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Koolitee algus koos võrratu esimese klassijuhataja Tiiu Ilvesega ning paljude õpihimuliste ja aktiivsete klassikaaslastega. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin pigem loomult vaikne, aga oma tegemistes ja õppimises edasipüüdlik. Kooliajast on meeles, kuidas keemiaõpetaja Ülo Haljasorg ühe kontrolltöö ajal mu laua kõrvale seisis ja küsis: “Kas tohib selle noore daami kätt paluda?” Õnneks olid veel ajad, kus iga õpetaja sõna ei püütud ahistamisena tõlgendada ja sain väga hästi aru, et keemia valemitega spikker poleks tohtinud peopesas olla. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Pere vanem laps alustas aasta tagasi kooliteed Elva Gümnaasiumis. Nii mõnelgi korral on tööalaselt tekkinud vajadus Elva Gümnaasiumiga mõtteid vahetada. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaks ära käia Jaapanis, et tutvuda Suzuki meetodi ja Shindo sünnimaaga. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva Gümnaasiumil oleks avatust ja tarkust, et minna kaasa uuendustega hariduse muutuval maastikul ning oskust hoida traditsioone ja väärtuslikku.


HANNO KURVITS Elus mitmeid ameteid pidanud Elva gümnaasiumi 38. lennu vilistlane Hanno Kurvits on tänaseni truuks jäänud kooliajal alguse saanud muusika- ja lauluhuvile. Mis meenub lapsepõlvest ja kes on sinu vanemad? Esimesed aastad möödusid Elvas Kärneri tänavas ja kooli läksin Koidu tänavalt. Nii sai sõpradega kogunemispaigaks kodu lähedal olev Arbi mänd. Ema Malle oli lasteaiakasvataja ja isa Andres töötas Tõravere observatooriumis, hiljem frmas Ilves Extra peamehaanikuna. Hetkel naudivad mõnusat pensionipõlve. Vanem õde Mare on koolis muusikaõpetaja. Millised on eredamad mälestused kooliajast? Kooliaeg möödus väga lõbusalt ja heas seltskonnas. Minu esimene õpetaja oli Juta Värk, sealt sain ka rahvatantsuhuvi ning Riina Metskülalt ja Maimu Sirelilt laulupisiku. Eredamateks mälestusteks kujunesid laulu- ja tantsupidudel käimine, spordiüritustel osalemine, noorte liiklusinspektorite (NLI) laagrid, komsomolilaagrid ja loomulikult koolipeod, mida tihti ise korraldasime. Meil oli väga äge lend, kellega saame siiani väga tihedalt kokku. Õpetajatest on meelde jäänud mu klassijuhatajad Käsper, Randoja ja Simson. Kuna olin aktiivne ja lõbus, siis sõpruskond oli suur ning õpetajatega suhted enamjaolt head. Missugune õpilane sa olid? Millised huvid ja tegevused veel mahtusid kooliaega? Õppetöös tegin täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Mind päästis mu hea suhtlemisoskus ja õpetajate tundmine, sest õppetööks ei jäänud muu huvitava kõrvalt just väga palju aega. Põhihuvid olid sport ja muusika. Lemmikuteks kõik pallimängud, kus kuulusin kooli esindusvõistkondadesse. Lisaks tegelesin jahilaskmisega ja õppisin Elva muusikakoolis klarnetit ning saksofoni. Sai osaletud ka rahvatantsus, kus minu esimene tantsupidu oli 1977. aastal teise klassi poisina ja loomulikult koorilaul. Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ühed lõbusamad tunnid olid Uno Kuresoo eesti keele ja kirjanduse tunnid, kus mul väga tihti ei õnnestunud tunni lõpuni viibida. Poistega tundi segades visati meid tavaliselt üksteise järel klassist välja. Mis oli tegelikult positiivne, sest vahetunnis pidime vastama kodust ülesannet, mida oli siis aega õppida. Meie aja kooliaeg oli ikka väga lõbus ja juhtumisi igas päevas.


Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu Elva gümnaasium? Minu kool. Üks unistus või soov seoses oma vana kooliga? Olen ammu unistanud, et koolil võiks olla oma ujula. Kuskandis armeeteenistus möödus? Jah, pärast kooli lõpetamist võeti kohe Nõukogude armeesse ja mind saadeti kaheks aastaks Gruusiasse. Teenisin Thbilisis sisevägedes operatiivpolgus. Tänu ebastabiilsele olukorrale Kaukaasias sai läbi käidud Aserbaidžaan, Armeenia ja lõpuks Mägi-Karabahh. Minu elu sõjaväes päästis pillimänguoskus ja aeg möödus orkestris. Üks lõbusamaid seiku juhtus ühel matusel, kus pool orkestrist eksis surnuaeda ära ja teine pool mängis Nõukogude Liidu hümni. Puuduvad pillid olid kahjuks viisihääled, kuid hümn lõppes siiski täisorkestriga. Kus ja kellena oled töötanud ja millist ametit praegu pead? Pärast sõjaväge asusin õppima Viljandi Kultuurikooli orkestrijuhi erialale, mis jäi kahjuks lõpetamata. Olen nagu hunt Kriimsilm ja tema üheksa ametit. Olen olnud baarmen, autojuht, ehitaja, muusikaõpetaja, projektijuht, müügimees, laomees... Hetkel olen laomees-autojuht. Kas välismaale tööle pole kippunud? Siiani pole tahtmist olnud. Aga nüüd, kus lapsed suured, siis pensionipõlve kindlustamiseks võiks ju täitsa minna. Kuidas sinust pereinimene sai? Leaga tutvusin Viljandi Kultuurikoolis, õige pea tuli tütar Mari-Liis ja olingi abielurannas. Peres on sirgunud täisealisteks kaks tubli tütart. Milline on olnud selles Sinu roll isana? Kärt ja Mari-Liis kasvasid suureks kuidagi ootamatult. Eks nad on pidanud vanemate kultuuritegevustega leppima ja kaasas käima. Tundub, et oleme üks huvitav pere, sest tõsiseid probleeme ei meenu. Kuna kõigil on väga palju erinevaid huvitegevusi, siis ei jää nendeks lihtsalt aega. Tütred ja abikaasa on suured tantsuhuvilised, kas tantsupisik sulle nüüd uuesti külge pole hakanud? Tantsupeol käisin viimati 1982. aastal. Peab tunnistama, et rahvatantsupisiku on lämmatanud koorilaulupisik. Millistes kollektiivides oled laulnud ja puhkpilli mänginud? Klarnetit ja saksofoni olen mänginud Thbilisi sõjaväeorkestris, Viljandi Kultuurikooli ja Elva puhkpilliorkestris. Hetkel ei mängi, sest pilli ei ole. Kui ostsin oma esimese saksofoni, omastas selle vaikselt minu vanem tütar ja mängib nüüd Popsides. Mille üle


olen muidugi väga õnnelik. Koorilauluga alustasin 1975. aastal mudilaskooris ja esimene laulupidu oli poistekooriga 1980. aastal. Lauldud on mitmetes sega- ja kammerkoorides, viimased 20 aastat Haaslava Meeskooris, mis on Eesti üks elujõulisemaid maa meeskoore. Meil on ka oma topeltkvartett Väike Punt. See kollektiiv võtabki hetkel kogu mu vaba aja, aga annab tagasi meeletult positiivset emotsiooni. See ei ole ainult lauluansambel, vaid sõpruskond, kellele saab alati loota. Mis on sinu jaoks puhkus? Siinkohal saan tuua välja tsitaadi oma lemmikflmist “Mehed ei nuta”: “Sanatoorium, see on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!” Hea puhkus on kindlasti mõnel jazz-kontserdil või sõpradega kalalkäik. Olen ka tugev tugitoolisportlane ja kui aega jääb, siis käin jahil. Milliseid mõtteid toob 50? Kas tõesti? Tegelikult ei saa arugi. Kas tänaseks on unistused elus täitunud? Eesmärke ja unistusi on nii palju, et raudselt läheb vaja veel 50 aastat. Kuidas juubelit pead ja mis oleks rõõmustavaks kingituseks? Oma esimese tähtsa juubeli pean koos Haaslava meeskooriga Londonis Eesti Majas kontserti andes, mis ongi eriti rõõmustav sünnipäevakingitus. Tulge kontserdile! Milline oleks üks äraütlemata tore päev 50-aastase mehe elus? Pärast edukat kontserti 5. septembril sõpradega Londonis pubis. Why not?


EVELIN KELNER Oled põline elvalanna. Millised paigad kodulinnas on Sulle kõige rohkem emotsioone pakkuvad? Olen põline elvalanna, aga sündisin Tartus, kuna just juulikuus oli Elva sünnitusmaja suvepuhkusel. Meeldejäävamaks paigaks on muusikakooli-lauluväljaku kant, kuna õppisin muusikakoolis ja sealt muusikakooli mäest sai üles-alla väga tihti rühitud ning praegugi muusikakooli majast mööda sõites tuleb naeratus suule ja helged mälestused. Lauluväljakul sain oma esimesed kiituskirjad koolist ja ka enda lapsed sai sealt pidulikult kooli saadetud, seal on palju esinetud ja tantsitud, toimusid Straussi imelised kontserdid ja see kaunis küünaldega valgustatud Arbi järv! Südant soojendavad ka Verevi järve luiged. Lapsed käisid Murumuna lasteaias ja seal toimus palju väga vahvaid üritusi ning kontserte, ilusad kontserdid ja etendused toimuvad kultuurikeskuses, kus on ka endal palju esinemisi olnud nii sees kui väljas. Kes olid sinu vanemad ja kas õdesid-vendi ka oli? Ema on õppinud kokk-kondiiter ja töötas Elvas restoranis kokana ning kondiitritsehhis kondiitrina, aga kuna mul on ka õde ja vend, siis kolme lapse kõrvalt valis ta kontoriametniku-laohoidja töö teedevalitsuses. Isa töötas sealsamas patrull-autojuhina, oli väga töökas ja tubli. Õde elab Tartus. Vend töötab kaugsõidu autojuhina, elab samuti Elvas. Tal on pere kolme vahva lapsega ja väga tubli abikaasa, kes on Elvas tuntud torditegija. Missugused on eredamad mälestused lapsepõlvest? Peredega käidi sageli ka kaugematel sugulastel külas, nagu vanaema- vanaisa õdedelvendadel ja nende lastelastega oli suviti tore mängida. Käisime ka Pärnus mere ääres suvitamas ja see pisik on siiani külge jäänud. Põnev oli Moskva reis, see pikk rongisõit, mis kestis terve öö ning sealsed suured kaubanduskeskused. Meeldejäävad olid tädi ja onu pulmad, kus olime õega väikesteks lilleneiudeks, lillesülemite all kõveras. Kelleks saada tahtsid? Keskkooli lõpetades oli soov õppida käsitöö õpetajaks, eeskujuks oli õpetaja Reet Ollino. Eriti meeldis mulle heegeldamine, tikkimine ja õmblemine. Kooliajal õmblesin endale riideid, ülikooli ajal kostüüme ja seelikuid ka sõbrannadele, lõpukleidid endale ja sõbrannale. Endale õmblesin ajakirja Burda lõike järgi uhke printsessilõikelise, rohkete volangide ja lehvikestega pulmakleidi ämmalt laenatud Tšaika õmblusmasinaga, mis tiheda töötamise ja pikkade volangiõmbluste peale kärssama kippus.


Käisin isegi Tallinnas kooli lahtiste uste päeval ära, aga siis tundus, et see pole ikka õige linn ja õige kool minu jaoks. Missugune õpilane kooliajal olid? Meenub ka mõni vahva juhtum kooliajast? Olin vaikne õpilane, enamasti õppisin neljadele-viitele, sain kiituskirju ning käisin olümpiaadidel. Kõige rohkem on meelde jäänud matemaatikaõpetaja Lepasoo, kes oli nõudlik ja range, aga viskas ka nalja. Tema tegi kõigile aine hästi selgeks, puust ja punaseks. Matemaatika tunnis ikka juhtus, et tahvli ette kutsuti vastama poisse, kes selles aines teadmistega just eriti ei hiilanud ja meie pinginaabriga olime siis abivalmid klassiõed neile ette ütlema, mispeale õpetaja Lepassoo meid ukse taha saatis. Meeldejäävad õpetajad olid muidugi ka Ülo Haljasorg (hüüdnimega Sipsik), kes armastas vahel joonlaua või kaardikepiga vehkida ja loomulikult minu klassijuhataja Uno Kuresoo, kellele meeldis rääkides väga ligidale seista ja kui sul selg oli juba vastu seina, polnud ka rohkem taganemisteed. Millised tegemised ja toredamad kordaminekud olid huvialadel? Õppimise kõrvalt käisin ka Elva muusikakoolis. Õppisin seal seitse aastat klaverit, õpetajaks oli väga hea õpetaja ja tore inimene Uno Kodu. Muusikakool andis esinemisjulgust juurde, kuna tihti toimusid kontserdid, ka Elva koolis oli vaja esineda, põlv küll värises, aga sai tehtud. Tore vaheldus oli muusikakoolis ansamblis laulmine, neljal käel klaveri mängimine ja kontsertreisid bussiga koos akordionistide ansambliga. Neljandas klassis tekkis mul tahtmine kool pooleli jätta, aga tänu vanemate veenmisele võtsin ennast kokku ja ei kahetse. Mõtlesin korraks isegi muusika edasiõppimisele, aga käsitöö tundus siis ahvatlevam ja köitvam. Lisaks käsitööle oli lapsena mu hobiks ka fotograafa, kuna isa tegi hobi korras pilte ja ilmutas neid pimedas ruumis, siis õppisin ka selle selgeks. Joonistamine meeldis mulle samuti. Kui sõbrannaga lapsena haiglas koos olime, siis põhitegevus seal oligi meil joonistamine. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu Elva gümnaasium? Minu koolitee ajal oli Elva gümnaasium tugev ja tunnustatud kool, mis laienes teise koolimaja ehitusega. Kas on midagi, mis teid praegu Elva gümnaasiumiga seob? Otseselt praegu ei seo Elva gümnaasiumiga midagi. Vilistlaste kokkutulekutest olen ikka püüdnud osa võtta ja kooliajast on ka mõned sõbrannad jäänud. Missugused on olnud olulisemad sündmused sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Olulised sündmused pärast kooli lõpetamist olid abiellumine, laste sünd ja maja ehitus. Kui abituriendina isaga kevadel Tartus ümber Maaülikooli peahoone (hetkel Kaitseväe õppehoone) auto õppesõitu tegin, siis isa mainis justkui möödaminnes, et selles


ülikoolis saab majandust õppida ja raamatupidamine on näiteks selline eriala, mida läheb elus alati vaja. Nii ma siis oma sammud Maaülikooli poole seadsingi ja sain ka edukalt sisseastumiseksamid tehtud. Selgus, et Elva kool oli väga tugeva teadmiste põhja andnud ja sain paremaid tulemusi kui mõne teise kooli medaliga lõpetajad. Olin uhke oma kooli ja oma õpetajate üle. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva gümnaasiumiga? Et ka praegused lõpetajad saaksid olla uhked, et on lõpetanud just Elva gümnaasiumi. Kes on teie pere ja millega tegelevad? Abikaasa Jaanus töötab peaenergeetikuna endises Rõngu tehases, mis on praeguse nimega Promens AS. Meil on tütar ja poeg, kellel mõlemal haridustee veel pooleli. Tütar Janeli on väga mitmekülgsete huvidega, omandanud keskhariduse ja hobumajanduse eriala, pooleli on ülikooliõpingud Tallinna Ülikoolis, kus õppis jaapani keelt ja kultuuri. Hetkel on akadeemisel puhkusel ja töötab osalise koormusega observatooriumi külastuskeskuses. Tütre suureks hobiks on animatsioonide joonistamine. Poeg Elaril on keskhariduse omandamine pooleli, hetkel töötab Rõngus, aga peagi jätkab õpingutega. Mis on teie hobid ning millised on toredamad elamused ja tulemused selles vallas? Hobideks on käsitööehete valmistamine polümeersavist, linetants, rahvatants, seltskonnatants, aiandus, mesindus. Helmehaldjas.ee ehetekonkursil “Sini-must-valge” sai võidutööks minu rukkililledega ehtekomplekt. Kommentaar oli: “Huvitav värvivalik ning uskumatu töökvaliteet. Stiilne ja põnev ühtaegu. Väga väga puhas tehnika.” Minu ehtekomplekte on tellinud ka mitmed pruutpaarid üle Eesti, mille üle võin uhkust tunda. Mitmed tööd on rännanud ka välismaale, kuna armastan teha rahvuslikke ehteid rukkililledega. Olen teinud ehted ka linetantsu- ja rahvatantsugrupile ning Rannu kõhutantsugrupile. Kõige rohkem meeldivad mulle uued väljakutsed ja uute ideede katsetamised, kui keegi tellib midagi sellist, mida ma pole veel meisterdanud. Tõraveres osalesin mõlemal aastal Valguse Festivalil kus viisin läbi valguses helendavate polümeersavist ehete õpituba. Tantsuga olen tegelenud alates ülikooli ajast, kui alustasime abikaasaga seltskonnatantsuga. Nüüd oleme koos kaks hooaega ka Rannus rahvatantsugrupis Kolumats tantsimas käinud. Üks hiljutine väga südamlik ja meeldejääv esinemine rahvatantsurühmaga oli sel kevadel minu vanaemale personaalselt tema 97. sünnipäeva puhul tema koduõuel. Isalt sain päranduseks ka mesilased, kellega nüüd juba seitse aastat olen väikestviisi tegelenud. Algus oli küll ehmatav, kuna järsku oli vaja üle vaadata viis mesilasperet, aga sõbranna mees oli abivalmis ja käis meil esimesel aastal nõu ja jõuga abis. Ega eriti nõelata polegi saanud, olen küll isegi oma mesiniku kitli all selja peal jalutava mesilase tuppa toonud, aga selle lasin rõõmsalt tagasi lendama ja nõelata ei saanud. Enda tarbeks oleme saanud mett igal aastal.


Olete line-tantsu grupis selle asutamise algusest peale kaasa löönud, neliteist aastat. Kas mõnikord on ka tüdimus on peale tulnud? Ikka tuleb aegajalt ka tüdimus, aga linetants meeldib eelkõige muusika mitmekülgsuse pärast ja ka erinevates huvitavates kohtades esinemiste tõttu. Oleme isegi mõnel korral rahvusvahelistel võistlustel osalenud. Linetantsuga esinedes tuleb alati naeratus näole eriti just siis, kui mõni samm natuke segamini läheb, kuigi kõrvaltvaataja tihti seda isegi ei märka. Selle kohta ütleb meie juhendaja alati, et me oleme ikka kõik aegajalt soolotantsijad ka. Mis on teie jaoks puhkus? Lõõgastav puhkus on mere ääres. Tants aitab heas vormis hoida ning meditatiivne ja rahustav tegevus on käsitöö. Milline on olnud meeldejäävaim reisielamus? Meil on ülikooli ajast jäänud püsima väga tore sõpruskond, kellega käime igal suvel koos peredega ühisel reisil, enamasti Eestis, mõned korrad ka kaugemal – Lätis, Leedus ja Rootsis. Viimastel aastatel oleme ette võtnud Eesti saared, sel aastal on kavas külastada Kihnu saart. Meeldejääv ja tore reis oli Võrumaal, aga ka Ida-Virumaa oma kaunite mõisatega. Tore reis oli eelmisel aastal Prahas rahvatantsugrupiga, kus oli meil ka esinemine folkloorifestivalil. Mis on teie elus veel tegemata, mida tahaksite teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin õppida maalikunsti ja külastada kindlasti veel mõnda ilusat linna Euroopas. Milliseid mõtteid toob 48? Ehmatav number juba natuke küll. Eks see annab justkui teada, et suur osa elust ongi juba elatud, aga loodetavasti veel suur osa on ka ees – lapselapsed ja toredad sündmused pere ja sõpradega. Et jaksaks veel tantsimisega tegeleda, sest tants annab elus väga palju juurde. Mis pakub praegu elus kõige rohkem rahulolu? Kui pere on terve ja rõõmus, töödega ja õpingutega kõigil laabub, kui minu käsitööst ja tantsust ka teised rõõmu tunnevad ning positiivne tagasiside, mis innustab hobidega edasi tegelema. Teil on huvitav perekonnanimi. Kas seoses sellega on pereliikmetel ka naljakaid juhtumisi ette tulnud? Jah, mees viskab ikka kelneritele nalja kui mõnes kohvikus või restoranis käime, et tema on sünnist saadik paberitega kelner.


PIRJO PÕIM Muu hulgas ka kodulinna tähtsamaid sündmusi fotosilma püüdev Pirjo Põim on üks mitmetest Elva kooli vilistlasest, kes edukalt fotomaastikul tegutsemas. Millal ja kuidas avastasid endas soovi fotograafaga tegelemiseks? Lapates albumeid enda lapsepõlvest pärit fotodega ja püüdes einevaid olukordi meenutada, tuleb tõdeda, et mulle meeldis hoopis teiselpool kaamerat olla. Vanema õe garderoobis oli igasugu vahvaid riidesemeid ja aksessuaare, mida oli endale äge selga tõmmata ja siis poseerida jaburates ja veelgi jaburamates asendites, endal kaks pikka pipipatsi peas. Nagu modellid kunagi! Muidugi pildistati siis flmile ja ega palju kaadreid lollitamisele ei saanud kulutada, kuid ometi on album sellistest fotodest pungil. See oli seitsmendas klassis, aastal 2007, kui katsetasin klassiõdede telefonide erinevaid kaameraid, mis tegid kohutavalt halva kvaliteediga pilte. Mu õel oli niinimetatud seebikarp ja kui kusagil põnevas kohas käisime, siis tegime alati palju pilte. Millised olid esimesed fotokatsetused? Õe seebikarp läkskatki ja see andis omakorda tõuke selleks, et ma lõpuks päris enda kaamera saaksin. Vanemate abiga see ka lõpuks õnnestus – oma esimese peegelkaamera sain pihku jaanuaris 2009. Ega ma ei osanud sellega väga midagi teha, tassisin raamatukogust raamatuid ja lugesin Internetist õpetusi. Avanes täiesti uus maailm, avastasin enda jaoks oma lillederohkes koduaias makromaailma. Nii põnev oli uurida erinevate õite struktuure, seeni ja putukaid ning proovida neid jäädvustada. Missugune õpilane sa kooliajal olid? Meenub ka mõni vahva juhtum kooliajast? Olin pigem rahulikku tüüpi. Kui olin omas seltskonnas, siis võisin üsnagi ülemeelik olla – tundsin end kuidagi turvalisemalt. Algklassidest meenuvad väljasõidud erinevatesse teatritesse üle Eesti, käisin alati kõiki etendusi vaatamas- meeldis väga. Kunagi sain raamatukogult kingiks raamatu, sest olin terve õppeaasta vältel kõige rohkem raamatuid laenutanud õpilane. Päris algklassides laenutasin sületäite kaupa Tomi & Jerry koomikseid, mäletan, kui raamatukogutädi keelas mul neid koormaga võtta, sest teised tahtvat ka lugeda. Tagastasin need alati mõne päeva jooksul ja tassisin taas uue laadungi koju. Põhikoolis lugesin läbi kõik noorsooromaanid, vähemalt sain raamatukogust infot, et rohkem neid nüüd enam ei ole. Sekka ka foto- ja elulooraamatuid. Gümnaasiumist meenuvad pikad talvised suusaretked, kui kilomeetrid kulgesid nagu võluväel ning seetõttu hilinesime järgmistesse tundidesse väga palju. Ma ei mäletagi, kas saime selle eest noomituse ka või mitte... Õpetaja Tatjana Joosepil on minust meeleolukas foto, kus


ma kekatunnis maratonirajal suusatan, punkariharjaga müts peas. See pani ta alati rõõmsalt naeratama – teadis, et ootan lund väga. Kes olid meeldejäävamad õpetajad? Revo Lastik kindlasti, ajalootunnid olid superhuvitavad. Mõtlesin alati, et oh, oleks kõik see väärt info ka kohe meelde jääks! Helle Saue aitas mind nii palju ja andis nõu! Ise parandas õhtul õpilaste töid, mina seisin samal ajal molberti ees ja pusisin oma esimesi natüürmorte… Merike Allik oli väga tore, käisime neidudekooriga laulupeol ja puha- väga meeldejääv aeg. Elve Vutt ja Leila Vaardt, nii südamlikud ja armsad inimesed. Milline oleks üks unistus või soov seoses oma vana kooliga? Ma loodan, et Elva gümnaasium ei kao kuhugi, sest tegemist on toreda kaasaegse kooliga, kus õppimisvõimalused ja -valikud täienevad pidevalt ning õpilane saab valida endale meeldiva suuna. Loodan, et siia kooli sooviksid tulla õpilased ka kaugemalt ja et häid õpetajaid jätkuks ka edaspidiseks. Oled lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuri erialal. Kuidas siis nii läks, kindlasti proovisid ka fotograafasse? Tahtsin kunstikooli õppima minna just fotograafat, sest olin selles teemas väga sees ning soovisin saada paremaks ja targemaks – fotoajalugu, suuremate tegijate elulood, tehnilised nipid ja palju muud, kõik see pakkus väga huvi. Olin osaline ka Elva fotoklubis Pixel, kus omandasime Liisi Rosenbergi käe all palju tehnilisi teadmisi ning käisime pildistamisretkedel. Mul ei õnnestunud aga fotograafasse sisse saada, hoolimata sellest, et olin väga järjekindel. Kuulsin erinevatest allikatest, et pigem soovitakse sinna n-ö fotokaugemaid inimesi, et siis nelja aasta jooksul enda käe järgi neid õpilasi vormida. Vahepeal jõudsin selgeks õppida ettekandja-kelneri ameti ning käisin tööl, et fotovarustust uuendada ja 2014. aasta sügisel leidsin end kunstikooli skulptuuriosakonnast. Olin ja olen siiani ülikurb, et ma fotograafasse sisse ei saanud, kuid ka skulptuuri erialal oli palju võlusid. Millises stuudios praegu pildistad? Milliseid hetki oma töös naudid? Rendin Tartus asuvat Karramel stuudiot, mis on Lõuna- Eesti suurim. Rent on kallis, aga seal on kõik vajalik olemas, minu käsutuses on kaks ruumi ning lõputult erinevat mööblit ja aksessuaare. Viimasel ajal olen stuudios väga vähe pildistanud, sest õues on väga kenad ilmad ja inimesed soovivad pigem pildistada botaanikaaias või enda koduhoovis. Naudin kohtumisi uute inimestega, meeldib panna inimesi ennast kaamera ees hästi tundma, fotosid töödelda. Laste siirad ja vahetud emotsioonid on alati väga armsad. Mis teeb sinu fotod ainult sinule omaselt isikupäraseks? Kui palju oma stiili lihvida kavatsed? Olen katsetanud päris erinevaid fotode töötlusstiile, viimasel ajal on meeldima hakanud mingil määral flmi jäljendamine. Natuke pestud värvid ja teralisus. Eks töötlemine sõltub


ka pildistatavast sessioonist, kuid hetkel tundub, et suures plaanis olen leidnud sellise viisi, millega olen rahul. Muidugi jätkan ka katsetamist, selleks puhuks on hea algatada mõni enda projekt ja otsida sobiv modell. Kuidas panna ennast maksma fotograafde konkurentsitihedas maailmas? Olen üritanud hoida hinna ja kvaliteedi suhte paigas ning kindlasti jääb inimestele silma ka teistest eristuv käekiri. Kui protfoolio on üks suur segasummasuvila, siis lööb silme eest kirjuks ning fotograaf tundub kuidagi ebakindel olevat. Mingi ühtne tunnusjoon peaks minu arvates ikkagi olema. Olen kuulnud mitmete näidete tulemusena, et mul olevat see miski olemas. Ma ise arvan, et selles suunas on arenguruumi veel tublisti. Samuti on olemas palju kanaleid ja platvorme, kus enda töid jagada ning reklaami teha. Meenub ka mõni eriline situatsioon pildistamiselt? Ühel pulmapäeval soovis pruutpaar ilupilte teha enne registreerimist ning olime sedapuhku botaanikaaia keskosas, kui järsku tuli taevast vihma nagu oavarrest. Põgenesime ruttu majja, aga kleidi alumine äär sai ikkagi veidi poriseks... Üritasime siis päästa, mis päästa andis. Üks peig tegeles oma pulmapäeval näiteks ka automüügiga. Teine unustas oma kingad mõnekümne kilomeetri kaugusele koju... Mitmeid kordi on nii olnud, et kui pildistan avalikus kohas klienti, siis mööduv inimene pakub, et ta võib meist mõlemast pilti teha, kui me soovime. Ühel üritusel soovis naisterahvas minna päikeseloojangusse portreid pildistama, aga taevas oli juba põhimõtteliselt kottpime. Milline on olnud sinu suurim apsakas fotograafas? Ükskord läksin mängutuppa lapse esimest sünnipäeva pildistama ning kõik sujus kenasti, kuni selleni, kui olin tagasi kodus ning üritasin pilte arvutisse tõmmata. Mälukaart otsustas minuga koostöö lõpetada ning ma ei saanud avada mitte ühtegi pilti. Pusisin ise, kutsusin itimehe koju, kuid pilte me kätte ei saanudki. Õnneks läks teise eluaasta sünnipäeva jäädvustamine viperusteta ning nüüdseks tean juba, milliseid mälukaarte osta ja millised pigem poodi jätta. Oma pildistamisteekonna päris alguses keskendusin liiga palju tehnikale ja kaamerate tehnilistele näitajatele. Oleksin selle asemel võinud palju rohkem pildistada. Ja natuke kahetsen seda ka, et inimeste jäädvustamise enda jaoks nii hilja avastasin – oleksin nüüdseks palju osavam. Milliseid hetki oma töös naudid? Meeldib kohata uusi inimesi, panna neid end kaamera ees hästi tundma, fotosid töödelda, pilte lapata, kui need ilmutusest saabuvad. Laste siirad ja vahetud emotsioonid on alati väga armsad. Missugune on olnud sinu jaoks siiani olulisim tunnustus, mille oled pälvinud? Parim tunnustus töö eest on siis, kui klient võtab pärast piltide kättesaamist ühendust ning teatab, et üle ootuste tore oli ja kindlasti soovib veel millalgi minu teenust kasutada.


Milline võiks olla sinu unistuste foto või töö? Sooviksin hästi palju pulmades pildistada- see emotsioon ja energia, mis sellelt väga pikalt ja väsitavalt päevalt tagasi tuleb, on kirjeldamatu. Umbes kümme aastat on minu unistuste fotoreisi sihtkohaks olnud Island – veel ei ole sinna jõudnud! Millisena näed enda tulevikku? Kas plaanid olla eluaeg fotograaf? Pildistamist ei jäta ma kindlasti kunagi ning üritan toimetada nii, et mul jääks sellega tegelemiseks võimalikult palju aega, aga neid piltnikke, kes elatuvad vaid fototööst, on päris vähe. Reeglina tegutsetakse ikka põhitöö kõrvalt. Missugused iseloomuomadused sulle sinu töös kasuks tulevad? Kas mõnikord elus miski hinge täis ka ajab? Olen ise väga rahulik ja sõbralik ning suudan selliseks jääda ka nii-öelda raskemate klientide puhul. Vahel on inimesel olnud halb päev või magas laps halvasti lõunaund ning on pildistamise ajal väga pahur, kõik olukorrad on lahendatavad ning hinges on hea tunne, kui fotosessiooni lõppedes on kõigil tuju parem ning hiljem saabub tööle positiivne tagasiside. Üldisemas plaanis ei meeldi mulle kahepalgelised inimesed, katteta lubadused ning mõistmatuks jäävad ka need inimesed, kellel pole elu ees ühtegi kindlat sihti, mille poole võiks püüelda. Vihastan väga harva ning see emotsioon kaob ka kiirelt- ei suuda kellegi peale pikalt vihane olla. Tasub tsiteerida Ita Everit: “Ära kunagi vihasta, ainult vaata ja imesta!” Milleks sul fotograafa kõrval veel aega jagub? Käin ka Viljandi Kunstikooli täiskasvanute ateljees kunstiga tegelemas. Trükimemaalime-joonistame ning muudki põnevat. Üritan ka kodus aega leida maalimise harjutamiseks ning väga meeldib ka mäesuusatamine ning käia erinevatel kontsertidel. Tahaksin viimaste nimekirja veel rohkem (roki)kuulsusi saada. Juba mitmendat aastat olen traditsiooniks võtnud Tartu Maastikumaratoni läbimise. Meeldib teistele fotograafdele poseerida ning moeetendiustel modellina osaleda. Samuti pakuvad huvi põgenemistoad ning jalgpall. Vahepeal olin ka FC Elva tantsutüdruk. Millele pühendaksid hea meelega rohkem aega, kui ainult võimalus oleks? Tahaksin ükskord ometi kitarrimängu selgeks saada, olen seda nii palju aastaid juba soovinud! Kuidas puhkad? Kunstiga tegelemise käigus ununeb muu elu-olu täielikult ning küllap see ongi parim puhkus. Mis sellest, et vahepeal võib untsuläinud pilt või maal ka tuju täiesti untsu keerata!


Kes on praegu sinu pereliikmed? Mul on lisaks vanematele ka kolmteist aastat vanem õde Britta ja kümme aastat vanem vend Priit. Hetkel elan koos vanemate, kahe kassi ning peres on ka “sakslane” – truu valvur ja armas neljajalgne sõber. Kuidas sünnipäeva pead ja mis oleks üks tore sünnipäevakingitus? Broneerisin lähedastele sõpradele ruumi, kus korraldan väikese rokipeo – stiilipeod ei ole kuhugi kadunud! Kinkidest töötavad minu puhul alati Piletilevi kinkekaardid või siis mõne raamatupoe omad. Külastan viimaseid tihti ning olen saanud palju head lugemisja kuulamisvara. Juba ammu olen tegelikult soovinud endale ka vinüülimängijat. Vahel sirvin neid värvilisi vahva formaadiga plaate poodides ja mõtlen, et peaks ikka millalgi selle investeeringu ära tegema. Milline oleks üks unistuste päev sinu elus? See oleks üks päev Aapo Puki nädalasest erakursusest. Ühes käes pintsel, teises palett ning nina ees molbert. Oleks soe suvepäev ning aeg-ajalt rüüpaks vihmavarjuga klaasist Mojitot.

MART RAUDSAAR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Elu on protsess ning oleks väga vale välja tuua konkreetseid olulisi sündmusi, sest neil on nii eellugu kui järellugu – teisisõnu, ilma sobilike eeldusteta ei saaks jõuda resultaadini ning resultaat omandab tõelise tähenduse alles siis, kui ta on aluseks millelegi järgnevale ja elu muutvale. Seetõttu ei nimeta ma sündmusi, vaid perioode oma elus. Pean oluliseks peaaegu kakskümmend aastat kestnud õppejõutööd Tartu ja Tallinna Ülikoolis (mille viljad alles valmivad) ning samuti pean oluliseks oma tööd Eesti ajakirjanduse hüvanguks Eesti Ajalehtede Liidus, mis kestab juba üheksandat aastat. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Mulle meeldib minu töö, aga ma ei saa nõustuda nendega, kes peavadki oma tööd hobiks. Kui hobi muutub tööks, ei ole see enam hobi ja vastupidi. Hobiks tuleb pidada tegevust, mida tehakse vabal ajal, mis meeldib (ning mis ei too enamasti sisse). Selle defnitsiooni järgi on minu hobiks maastikukujundus, millega ma tegelen mõnes Eestimaa paigas. Olen privaatne inimene ja perest parema meelega ei räägi.


Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimese mõttena meenuvad õpetajad ja õpilased, kes kõndisid koolipäeva lõppedes mööda minu aknast, sest elasin kohe uue koolihoone kõrval. Seega oli mul väga hea ülevaade sellest, mis toimub. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma arvan, et ma olin kuvandilt pigem igav ja ebapopulaarne õpilane, kes ajas vaikselt oma asja. Ühe vahva juhtumina meenub mulle aga mu näidend, mis lavastus 1993. aastal juba peale mu kooli lõpetamist. Hea koolivend Mart Vendla mängis seal füüsikaõpetajat. Ta astus lavale, metsik parukas peas ning kogu saal oli naerust kõveras. See oli situatsioonikoomika, mida on võimalik mõista vaid omas ajas. Tuleb au anda õpetajatele, kes pidasid mõeldavaks näidendi lavastamist ning õpilastele, kes julgesid selles üles astuda. Samuti prototüüpidele, kes talusid näidendit vapralt ning mõistsid, et tegemist on läbinisti heatahtliku huumoriga. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Hetkel vaid selle küsimustiku täitmine. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? See oleks Unipiha mõisaaida taastamine loomeaidana ning kogu kompleksi renoveerimine viisil, mis tooks esile koha ajaloolise ilu ja millest oleks inimestel rõõmu ja kasu. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Minu soov on, et me näeksime heal tasemel kirjandusklassi Elva Gümnaasiumis ka tulevikus ning lisaks, et igaüks tunneks ennast koolis käies hästi ning saaks leida oma tõelise olemuse ja kutsumuse vaatamata sellele, mis on toimunud või toimub tulevikus riikliku kooliprogrammiga.


NOELLA-MADLEEN PÄRN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Kindlasti edasi õppima minek. Esmalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus õppisin ämmaemanduse eriala veidi üle aasta, kuid samal ajal paralleelselt treeneritööd tehes mõistsin, et sport on see, mis mind tõeliselt huvitab. 2017. aastal astusin Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituuti õppima kehalise kasvatuse ja spordi eriala. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Igapäevaselt elan ja õpin Tartus, kuhu sai hiljuti elukaaslasega soetatud ka päris oma kodu. Töötan kooli kõrvalt võimlemistreenerina Elvas ning uuest hooajast tõenäoliselt ka Tartus. Töö ja kooli kõrvalt leian aega ka hobideks. Mulle meeldib väga värskes õhus joosta, suvel leidub rohkem aega spordiklubides käimiseks. Kolm aastat olen tegelenud ka rahvatantsuga Tartu Ülikooli Rahvakunstiansamblis ning osalenud mitmetel tantsupidudel ja festivalidel. Lisaks armastan ma väga reisida. Korra või kaks aastas luban endale väikese puhkuse välismaal. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimene mõte on lapsepõlv. Olen Elvas õppinud esimesest klassist alates kuni gümnaasiumi lõpuni. Elva Gümnaasium on minu jaoks olnud alati toetav ja vastutulelik. Mõeldes oma sportlaskarjäärile, mil olin sunnitud tihti koolist puuduma, ei tekkinud mul sellega kunagi probleeme. Õpetajad olid väga abivalmid ja elasid minu tegemistele kaasa. Eks ma olin ka ise püüdlik ja kohusetundlik õpilane, kool ei jäänud kunagi unarusse. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Õpilasena olin ma kohusetundlik ning pigem tagasihoidlik. Kodutööd olid alati tehtud ning tundidesse ei hilinenud. Olin õppimises hoolas, püüdes saada ainult parimaid hindeid. Kuni gümnaasiumi viimase klassini olin ma äärmiselt korralik ka kooliväliselt. 12. klassis saabus aga aeg, kus käisime pinginaabriga pea et igal nädalavahetusel Tartus peol. Võimalik, et see on asi, mida paljud koolikaaslased ja õpetajad ei osanud arvata.


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Treeneritöö toob mind siia igal nädalal. Enamik minu õpilasi on Elva Gümnaasiumi kasvandikud ning seega olen ma kooli tegemistega kursis. Hästi vahva on ka see, et põhikoolist on säilinud sõbrad, kellega me siiani tihedalt suhtleme ning ikka ja alati midagi Elva aegadest meenutame. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Minu üheks unistuseks on võtta aeg maha ja minna veidikeseks maailmat avastama. Esmalt aga tahaksin ülikooli lõpetada ning eks siis ole näha, mis elu toob. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Minu soov oleks, et Elva Gümnaasium paistaks silma heade õpitulemuste ning sõbraliku ja kaasaegse keskkonna poolest, mis kutsuks noori siia õppima jääma.

GEILI PÜTSEPP Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Ühe ajastu lõpp on teise algus ning Elva Gümnaasiumi lõpuga algas minu ülikoolitee. Kõige olulisemad ongi õpingud Tartu Ülikoolis bioloogia ja elustiku kaitse erialal. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Kesksel kohal minu elus on siiski kool. Sügisest kevadeni toimub traditsiooniline auditoorne õpe ja suvel välipraktika nii erinevates Eestimaa paikades kui ka välismaal. Aeg on ka hakata kirjutama lõputööd. Lisaks vaimsele poolele õppimise näol tuleb tähelepanu pöörata ka füüsilisele ja trenni teha nii, kuidas aega on, ning ei tohi unustada ka loomingulist poolt – mina haaran selleks hariliku pliiatsi ja joonistan. Keskendudes ainult ühele asjale, näiteks koolile, on väga lihtne kiiresti läbi põleda. Vahepeal peab mõtte mujale viima. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Jõulupeod. Alates põhikoolis Alice Cooperi “Poisoni” esitamisest kuni lõpetades 12. klassis ise jõulupeo korraldamisega on ainult head mälestused. Harjutatud ja plaane tehtud sai pikalt, kuid lavale jõudis ikkagi midagi, mis sai kokku pandud peamiselt lava taga samal päeval. Mis puudutab õppimist, siis meenub see, kuidas pärast igat keemia kontrolltööd kallid klassivennad tulid minuga oma arvutusülesannete vastuseid võrdlema ja selle peale kas


hõisates järgmisse tundi jooksid või norus peaga lootsid, et ehk teised ülesanded päästavad hinde. Ning kuidas saaks unustada seda sära, mis tekkis klassikaaslaste silmadesse, kui mõne õpetussõnaga sain ka matemaatikaülesande lahenduseni jõudmisele kaasa aidata. Sõbrad – nemad ei unune kunagi. 68. lend – “Jee, rahvas, jee. See on EG parim lend.” Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Usun, et ma ei pane väga mööda, kui ütlen, et õpetajatel polnud minuga kunagi probleeme. Istusin vaikselt oma nurgas ja suuresti sõna ei võtnud, tööd said tehtud ja ilmselt sellest õpetajatele piisas. Tööd olid õigel ajal tehtud ja polnud ma ka inimene, kes poole punkti pärast tahaks õpetajat n-ö moosida, et paremat hinnet saada. Mõtlesin alati, et eks teen järgmise töö lihtsalt paremini. Mis puudutab aktiivsust klassiruumis, siis see oli tihtipeale alla igasugust arvestust. Kui just ühtegi ülesannet lahendama ei pidanud, kippus tähelepanu kõvasti hajuma. Andsin küll endast parima, kuid Eesti väejuhtide asemel kippusid minu tähelepanu võitma liblikad akna taga ja mõte sellest, mida täna süüa saab. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kui satun Elva Gümnaasiumisse hambaarsti juurde, siis käin ikka läbi ka mõne õpetaja juurest ja muljetan, kuidas mul vahepeal läinud on. Tore on tuttavaid nägusid näha. Hoian ikka sotsiaalmeedia vahendusel kooli tegevusel silma peal ja tunnen siirast rõõmu, kui tuleb jälle mõni positiivne uudis. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaks reisida, näha nii palju erinevate kliimavöötmete, kontinentide ja riikide loodust kui võimalik. Näha kõikvõimalikke erinevaid looduslikke ja poollooduslikke kooslusi, kuulata sealseid oma ala spetsialiste looduskaitses ja tulla selle infoga tagasi ja teha midagi meie looduse kaitseks. Lisaks loodusele tahaks näha ka erinevaid kultuure, käia oma lemmikute kontsertidel ja elada täiel rinnal. Võtta kõigest nii palju, kui võtta annab. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Seda, et Elva Gümnaasium võiks jääda püsima ja kool areneks ning täieneks, soovivad kõik, ja nii ka mina, aga ma pööraks oma soovi pigem inimeste ja nende mõttemaailma poole. Ma soovin, et kõik, kes ühel päeval Elva Gümnaasiumi lõpetavad, oleksid rahul sellega, et valisid oma õpinguteks just selle kooli. Et keegi ei tunneks, et oleks pidanud valima mõne Tartu n-ö kõvema nimega kooli, et elus läbi lüüa. Et öeldes “ma olen lõpetanud Elva gümnaasiumi”, on see kõva sõna ja uhkust väärt. Ning et nooremad teaksid, et Elvast saab väga heal tasemel hariduse. Igas koolis saab õppida ja Elva on üks paremaid. Pole mõtet joosta kodukoolist ära lihtsalt põhimõtte pärast, et teisel pool aeda on alati muru rohelisem ja kool parem – see ei ole kunagi paika pidanud.


JÜRI HAAMER Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elva Keskkooli lõpetamist õppisin Tartu Ülikoolis rahanduse ja krediidi erialal. Pärast ülikooli lõpetamist olen töötanud kogu aeg Tartus avalikus sektoris st riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes ja suurema osa ajast erinevate asutuste mitmetel juhtimistasanditel juhina. Viimased 25 aastat on tegevusvaldkonnaks olnud maksude kogumine. Kokku üle 20 aasta olen ka kõrgkoolides õpetanud maksundust. Ja kindlasti pere loomine. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan Maksu- ja Tolliametis. Peres kasvab kaks teismeeas poega. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Ilusamad aastad lapsepõlvest, piisavalt hea haridus elus toimetulekuks, enamasti väga head õpetajad. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Hinnete alusel olin pigem keskpärane õpilane. Osaliselt kindlasti põhjuseks ka laiskus. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Lapsed õpivad Elva Gümnaasiumis Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma ei loo endale kättesaamatuid unistusi. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et kogu koolipere oleks rohkearvuline ja särasilmne. Et koolis õpetaksid head õpetajad.


KALJU ALBERT Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elva Keskkooli lõpetamist asusin õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (praeguse nimega Tallinna Tehnikaülikool), mille lõpetasin 1978. aastal raadioinsenerina, spetsialiseerudes sidetehnikale. Peale lõpetamist suunati mind tööle Põlvasse sideinsenerina. Alates 1983. a. Kuni 1993. a. töötasin Põlva telefonivõrgu peainsenerina. Murrangulistel aastatel, s.o. kaheksakümnendate lõpp ja üheksakümnendate algus, oli minu elus väga sündmusterikas. 1989. a. algusest asusin õppima Estonian Business Schooli (EBS). Tollel ajal otsiti noori juhtimiskogemusega inimesi õppima välismajandust. Igast maakonnast leiti kaks kolm inimest, lisaks Tallinnast ja Tartust. Komplekteeriti kaks gruppi IB1 ja IB2. Õppimine kestis kaks aastat ja välispraktika oli planeeritud Kanadas. Ma ei saanud aasta algusest alustada, sest 8. detsembril 1988 toimus maavärisemine Armeenias. Leninakani ja Spitaki linn ning selle ümbrus olid saanud tõsiselt kannatada. Hooned olid purunenud. Elekter ja side oli katkenud. Eestist formeeriti abimeeskondi. Olin grupi juht veebruaris 1989, taastamaks kohalikke sideühendusi ja loomas otseühendust Eesti ja eesti ehitajate vahel Spitakis. Kooli jõudsin märtsis. Õppimine toimus üks kord kuus nädala kaupa Suurupis. Meie grupp läks praktikale 1990. a. Kanadasse, aga mina lükkasin praktika edasi 1991. a. suvele. Siis aga oli valitud välisõppe- ja praktika kohaks USA, San Fransisco Ülikool (USF) McLaren Business School ja minul õnnestus saada tööd kaheks kuuks Silicon orus frmas Scientronix. Kuna tagasilennu piletid olid broneeritud New Yorgist, siis kohalikud toetajad pakkusid meile võimaluse kasutada rendiautot sõitmiseks San Franciscost New Yorki, mille ma suure rõõmuga ära kasutasin. Reis oli igati muljeterohke. Minu äraoleku ajal sai Eesti Vabariik jälle vabaks. USA-st tagasi jõudes algas tõsine muudatuste periood. Töötasin kolm aastat töögrupis, mis valmistas ette Rootsi ja Soomega ühisettevõtte loomist, mille nimeks sai Eesti Telekom. Koos Rootsi partneri Göran Palmgreniga valmistasime ka selleteemalise ettekande Ungaris Budapestis toimunud ITU (International Telecommunication Union) maailmakonverentsile, mille mina ette kandsin ja vastasin küsimustele. Peale Eesti Telekomi käivitamist olid paljud Eesti insenerid sunnitud muutma oma tegevust. Mind kutsuti lennundusse arendamaks saarte ja lähiliinide ühendusi. Tööd alustasin 1993. a. mais frmas nimega ERGON, mis nimetati ümber ERGON LG-ks.


1995. a. asutasime juhtkonnaga uue ettevõtte, praeguse nimetusega AS Pakker Avio. Olen seniajani seda ettevõtet juhtinud. AS Pakker Avio põhitegevuseks on olnud Nõo Reaalgümnaasiumi lennuklassi, Tartu Lennukolledži ja Eesti Lennuakadeemia pilootide lennupraktika läbiviimine. Sisuliselt õpilaste ja üliõpilaste lendama õpetamine. Lisaks tegeleb AS Pakker Avio erapilootide koolitamisega, erinevate lennumasinate tüübikoolitustega ja lennutöödega, mille hulka kuuluvad sellised tööd nagu foto- ja kaardistamislennud, vaatluslennud, vaktsiinide puistamine õhust jne. Üheks olulisemaks sündmuseks minu elus on olnud kohtumine Elva Keskkoolis minu tulevase abikaasa Tiiaga (neiupõlvenimega Tiia Oja). Koos oleme toimetanud kogu elu. Meil on kolm last ja kuus lapselast. Aastatel 1993-1999 olin Põlva Linna volikogu liige, olles nendel aastatel ühtlasi ka Põlva Linna volikogu esimees. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Alates selle aasta märtsist olen töötav pensionär. Lisaks AS Pakkker Aviole olen Teine Kymme OÜ ja Lümfoloogia ja Taastusravi Keskus OÜ juhatuste liige. Eelmise aasta septembrist kolisime Elvasse. Põhiliseks ajendiks sai see, et tütar Annika on elanud oma perega Elvas juba üle kümne aasta. Nende peres kasvab kolm poega. Vanem poeg Arti elab Tartus ja nende peres on poeg ja tütar. Noorem poeg Ago elab samuti Tartus ja nende peres on üks poeg. Hobideks on siiani võrkpall, lugemine ja matkamine. Võrkpalli olen mänginud alates Elvast (koolipoistena käisime koos Elva EPT meestega treeningutel Rannus). Kolides Põlvasse mängisin palju aastaid Põlva MEK võistkonnas ja käesoleval ajal Põlva Võrkpalliklubi Volly kuni 65 aastaste võistkonnas. Üheks suuremaks hobiks on olnud matkamine ja reisimine. Mägimatkamisega alustasin 1979. aastal mägimatkaga Kaukasusesse. Lisandusid matkad Kesk-Aasiasse ja Siberisse. 1986. a. ühinesin jalgrattaklubiga Vänta Aga. Koos oleme matkanud Karjalas, KeskAasias, Alpides, Püreneedes, Sierra Nevadas ja Yosemite’i Rahvuspargis. Viimastel aastatel koguneme igal suvel väikesele rattasõidule põhiliselt Eestis. Kuna õppides USA-s olid meie toetajateks kohalikud Rotary klubid, siis tulles tagasi Eestisse asutasime Põlvasse Rotary klubi. Olin asutajapresident ja olen siiani Põlva Rotary Klubi liige. Aastatel 2014-2017 olin Rotary International piirkonna 1420 abikuberner. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Silmade ette tuleb meie koolimaja Tartu maanteel. Praeguste Elva Gümnaasiumi tegemistega olen vähem kursis.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Kuna õppimine ei olnud minu jaoks eriline probleem ja me elasime internaadis (praegune tühjalt seisev maja Kesk tänaval raudteejaama vastas), siis oli meil piisavalt aega tegeleda kõigega, mis koolis toimus. Meie õpetajad olid ranged ja erilisi järeleandmisi ei tehtud. Mäletan ühte matemaatika kontrolltööd, mille järel meie maatemaatikaõpetaja Edgar Kurg lausus: “Täna paneme hindeid joonlauaga, sest ühtegi paremat hinnet kui 1 ei olnud.” Hindamine käis viiepallises süsteemis. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Meie lapselaps Anders käib Elva Gümnaasiumis ja tore on kokkusattumus, et ta alustas oma õpinguid samast klassiruumist, kust mina lõpetasin. Olen ka mänginud vilistlaste võistkonnas võrkpalli kooli aastapäevade aegu. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Juttu oli reisimisest. Sooviks veel käia ära Alaskal, Austraalias ja teha reisi ümber maailma. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma sooviks, et jätkuks lapsi kooli õppima ja südamega õpetajaid neid õpetama.

EVELIN PIHLAK Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elva kooli lõpetamist õppisin Tartu Ülikoolis, töötasin kehalise kasvatuse õpetajana Tartu Kesklinna koolis ning olin judotreener. 2008 aasta sügisel asusin tööle Elva Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajana. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen Elva valla kogukonna aktiivne liige. Töötan Elva Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana, spordiklubis Altia judotreenerina. Mul on armas perekond, kuhu kuuluvad abikaasa Marek, toredad lapsed Jakob ning Laura-Liisa ning minu vahvad vanemad Heli ja Tõnu. Hobideks on aktiivne tervisesport, toimetamine oma kodus, aias ning kultuurisündmustest (teater, kino ja kontserdid) osavõtmine ja sõpruskonnaga mõnus aja veetmine. Armastan väga lugeda. Elva on maailma lahedaim elukoht – nagu väike muinasjutu linnake.


Meil on järved, metsad ja kaunis loodus- ja seda on tegelikult hindamatult palju. Linnas jalutades tunneme ja teame oma inimesi, selline hubane ja soe tunne valdab mind. On selline hingeseisund, et nad on minu inimesed: lapsed koolist ja treeningutelt, sõbrad ning tuttavad, kogukonna liikmed ja paljud teised toredad persoonid. Kodumaja ümber elavad tegusad inimesed, kellega koos on tore toimetada. Tartu ja Otepää ümbrus rikastab meid veelgi. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu kool! Minu esimene õpetaja Ave Kalmus on andnud mulle eluks palju kaasa, mida kõike on raske sõnadesse panna. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin keskmine õpilane, huvitusin kirjandusest, ajaloost ning spordist. Ükskord oli kehalise kasvatuse tunnis teemaks orienteerumine. Olime pinginaaber Rainaga tublid sportlased ning kaardile suurt pilku ei heinud ning Jahilasketiiru asemel jooksime suure hooga Hellenurme (8 km), kuhu siis õpetaja Helve Riisalu meid lõpuks autoga otsima sõitis. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Töötan Elva Gümnaasiumis I ja II kooliastmes kehalise kasvatuse õpetajana. Samuti õpib Elva koolis minu tütar Laura-Liisa. Mulle läheb Elva kooli käekäik väga korda. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Reisida ja maailma avastada – mul õde Katrin elab Austraalias tahaksin talle perega külla sõita. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Elvasse Spordihoone ja ujula ehitamine, mida oleme kaua oodanud. Seda ootab pikisilmi terve Elva kogukond.


KÜLLIKI KASK Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Kõige olulisemad ajalises järjestuses: kohtumine oma praeguse abikaasaga, laste sünd, Tartu Ülikooli lõpetamine ning eesti keele ja kirjanduse õpetajana tööle asumine Tartu 7. Keskkoolis (hilisem Karlova gümnaasium – Karlova kool), meediaõpikute kirjutamine, Aasta õpetajaks saamine, presidendi vastuvõtul käimine ning mitmele ajakirjandusväljaandele intervjuu andmine. Kindlasti on olulised ka mu hästi paljude õpilaste mitmesugused väga head saavutused. Millega praegu tegeled? Töötan ikka veel samas koolis, kuhu pärast ülikooli lõpetamist tööle asusin, seega Tartu Karlova koolis. Abielus, lapsed suureks kasvanud ning juba tükk aega tagasi kodust välja lennanud. Meeldib jätkuvalt raamatuid lugeda, ristsõnu ja sudokusid lahendada, end mitmesuguste spordisündmustega kursis hoida ja hästi palju jala käia. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu armas kool. Toredad õpetajad. Alati rahulik direktor Arvo Mälberg. Range, aga õiglane ja rõõmsameelne õppealajuhataja Ilme Muru. Võrratud klassijuhatajad Alma Ojaste ja Aino Looper. Eriti muhe kirjandusõpetaja Karl Muru. Väga tark ja rahuliku meelega ajalooõpetaja Ants Tasuja. Igavesti vahvad Kure-papi ja Kure-mammi. Väga nõudlikud Asta Haamer ja Virve Toim. Neist igaüks on omal kombel olnud mulle kui õpetajale ja klassijuhatajale eeskujuks. Ja muidugi mu võrratud klassikaaslased! Reet, Mall, Mare, Maret, Liivi – klassi lauluansambel, kuhu minagi kuulusin. Tiina, teine Mall, Luule ja Ellen, Hille ja Hilja, Helle ja Aime, Raimond ja Kalle, Taivo ja Peeter, Kalev ja Mart, kaksikud Ado ja Tõnu ning muidugi Tõnis, kelle huumorimeel nii mõnegi tunni eriliseks muutis. Missugune õpilane Sa olid? Õpilasena olin ma ülimalt aktiivne. Võtsin osa vist küll kõikidest koolis toimunud üritustest, nii pidudest kui ka igasugustest võistlustest. Eriti meeldis klassidevaheline tõrvikutega teatejooks ümber Arbi järve. Nii vahva oli paljude elvakate ergutushüüete saatel ankrumehena lauluväljakule kihutada. Väga toredaid juhtumeid oli mu koolielus palju. Eredaim ja ka õpetlikuim neist seotud ühe klassiõhtu korraldamisega. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Saime 5. klassis endale uue klassijuhataja, hästi rahuliku Alma Ojaste. Hakkasime talle


kohe rääkima, et vaja oleks klassiõhtut korraldada. “Jaa-jaa, muidugi korraldage,” oli õpetaja nõus. “Ja kutsuge mind ka.” Alguses olime veidi solvunud: klassijuhataja ei korraldagi meile klassiõhtut! Aga siis haarasime härjal sarvist ja hakkasime ise tegutsema. Seitsmendas klassis olime juba vanad tegijad ning julgesime isegi endale Tartu harjutuskooli 7. klassi külla kutsuda. Ise mõtlesime kava välja, tegime võileivad ja morsi valmis, katsime laua. Kõik oli juba korras ja esindus hakkas jaama külalistele vastu minema. Järsku selgus, et keegi meist polnud klassijuhatajale öelnud, et kohtumisõhtu plaanis. Õnneks elas õpetaja koolimaja lähedal. Tormasin koos klassiõega õpetaja poole. Tema pesi parajasti treppi. Kuulnud, et klassil kohtumisõhtu, ütles rahulikult oma abikaasale: “Ole hea, palun pese trepp lõpuni. Mul on klassiõhtu, lähen kohe koolimajja.” Pani peoriided selga ja jõudis enne külalisi kohale. Ja mis kõige tähtsam: ta ei riielnud meiega, vaid hoopis kiitis, et oleme nii iseseisvad ja tublid! Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Mind seob Elva Gümnaasiumiga selle praegune õpilane Leanika Vattsar, kelle kirjutatud näitemängu minu oma klassi näitetrupp selgeks õppis ja Elva Mitteteatrite festivalil esmakorselt lavale tõi. Ja mu kaks klassiõde, kes Elva Gümnaasiumis lapsi õpetavad. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin matkata Norra mägedes. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et elustataks tõrvikutega teatejooksu traditsioon. See oli õpilastele põnev ja ühendas elvakaid, sest pealtvaatajaid ning kaasaelajaid jagus alati.

ÜLLE PEKK Kas oled põline elvalanna? Sündinud olen Kongutas, aga kui olin aastane, kolisid minu vanemad elama Käärdi alevikku. Pärast Elva kooli lõpetamist läksin õppima Tartusse, seejärel Tallinnasse elama. Elvasse tagasi kolisin üheksa aastat tagasi. Pean ennast põliseks elvalaseks küll. Mis lapsepõlveajast meelde on jäänud? Minu mängumaa oli Käärdi alevikus, kus ühised mängud ning tegemised toimusid kogu aeg õues, nii suvel kui talvel. Niisugust lapsepõlve tänapäeva lastel enam ei ole ja ilmselt ka ei tule.


Meeles on sõbrannadega nukuteatri etenduste korraldamine. Valisime näidendi või muinasjutu, õmblesime ise nukud ja kostüümid, tegime kuulutuse, korraldasime lava ja vaatajatele toolid, tegime lavastuse proovi ja andsime etendusi. Ja me olime väga populaarsed! Talvel korraldasime maja ees tiigil iluuisutamise võistlusi ja mõtlesime välja erinevaid kavasid. Minu lapsepõlve saatis alati loov mõtlemine ja erinevate tegevuste organiseerimine. Missugune õpilane sa olid? Mis meenub kooliajast? Koolis olin keskmine õpilane. Lemmikaineks oli eesti keel ja kirjandus. Põhikoolis ja gümnaasiumis osalesin tihti ka etlemiskonkurssidel, igal aktusel pidin lugema luuletust või olema jutustaja rollis. Meeldejäävamad õpetajad ongi eesti keele õpetajad Eevi Kooskora ja Lea Tooming. Õpetaja, kes mind veel mõjutas, oli Aleksander Menning, tänu kellele hakkasin käima võrkpalli trennis treener Riina Jaani käe all. Tema ütles ikka, et ma õpetan teile selgeks ühe mängu, mida te saate mängida kogu elu ja nii on see tõesti ka läinud. Kas on midagi, mis seob sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Ikka toredad mälestused, sõbrad koolipäevilt ja parimad klassikaaslased. Hetkel õpivad Elva gümnaasiumis ka minu kaks last Lenne ja Evelin. Milline oleks üks sinu unistus või soov seoses oma vana kooliga? Elva kooliga seoses oleks kaks unistust: korralik pallimängude saal, kus oleks võimalik läbi viia võistlusi ja teiseks, et gümnaasiumiõpe oleks Elva koolis taaskord nii populaarne, nagu oli minu õpingute ajal, et targad ja tugevad õpilased valiksid Elva Gümnaasiumi oma õpingute jätkamiseks. Kelleks saada tahtsid? Kuskil sügaval südames oli mõte saada näitlejaks, aga kui mina lõpetasin, siis ei olnud lavakasse vastuvõttu. Nii et unistuseks see jäigi Kes või mis mõjutas elukutsevalikut? Valiku tegin sellest lähtuvalt, mis aine kooliajal kõige rohkem meeldis ja astusin Tartu Ülikooli eesti kirjanduse erialale, mille lõpetasin 2001. aastal. Sellel erialal ma tööle ei hakanud, mõne aasta pärast läksin õppima hoopis Räpina aianduskooli aednikuks ja aednikuna töötan ma tänaseni. Millised on sinu tööd ja tegemised Juhani Puukoolis? Praegu, kevadel, on kindlasti käsil kibekiire tööaeg? Juhani Puukoolis alustasin tööd Tartu istikuäris, aga neli aastat tagasi asusin tööle vilja-ja marjakultuuride tootejuhina. Toodan kõik viljapuud ja marjakultuurid ning varustan kõiki puukooli istikuärisid, lisaks ka hulgimüügi kliente. Tegelen uute toodete väljamõtlemise ning arendamisega. Kevad on tõesti üks kibekiire aeg, aga samas ka väga põnev! Jätkuvalt armastavad eestlased tarbida koduaiasaadusi,


nii et viljapuud ning erinevad marjapõõsad on ikka veel populaarsed. Nagu näha, siis ka linna haljastusse tahab vägisi sõstrapõõsas oma kohta leida. Teiselt poolt liigub aiandus lihtsuse poole. Iluaianduses armastatakse taimi, mis vajavad vähe hoolt, on vastupidavad ja sobivad meie kliimasse. Mulle meeldib kui aed on terviklikultläbi mõeldud- alustades liikumisteedest kuni vaadeteni välja. Kas puukoolis vahel klientidega nalja ka saab? Nalja saab aianduses ikka väga palju ja ilma huumorimeeleta selles ametis vastu ei pea, sest töö on raske, enamasti õues ja iga ilmaga. Naljakas juhtum oli kunagi ühe meeskliendiga, kes oli kogemata oma kodus maatasa trimmerdanud naise istutatud roosid ja tormas puukooli, et saada ruttu asendustaimed enne kui proua koju jõuab. Kahjuks ei teadnud ta, mis sordiga on tegemist ja müüsime talle sordi, mis võiks olla sobilik. Naise üllatus võis küll suur olla, kui õitsele puhkedes olid roosil näiteks kollaste asemel hoopis punased õied... Talvel on aed talveunes, annab see sulle rohkem aega puhkuseks? Talvine periood kulub pigem plaanide tegemisele ja kevadisteks ettevalmistusteks. Kuna aiandus on hooajaline äri, siis selleks, et kevadest saada maksimumi tuleb juba talvel alustada erinevate istutamistöödega ja muidugi kuulub minu tööülesannete juurde talvine viljapuude pookimine. Missugune näeb välja sinu enda koduaed? Ega ma väga tööd koju kaasa ei too. Minu aed asub põlises Elva puhkepiirkonnas, kus kasvavad väga ilusad männid, aga muld ei ole eriti viljakas. Mulle meeldivad okaspuud ja huvitavad ilupuud. Kuigi ma igapäevaselt tegutsen viljapuudega, siis minu enda aias on ainult üks õunapuusort, “Liivi kuldrenett” – kõige parem Eesti õun. Kes on sinu pereliikmed ja millega tegelevad? Abikaasa Margus töötab Pindi kinnisvaras büroo juhatajana, kaks last Lenne ja Evelin õpivad Elva gümnaasiumis. Mõlemad õpivad ka Elva muusikakoolis, üks fööti ja teine klaverit ning kitarri. Meie perre kuulub ka armas taksikoer Messi. Abikaasaga koos käime suusatamas ja tantsime ka Tartu segarahvatantsurühmas Toome. Olen seitse aastat tantsinud naisrühmas Sinilind, aga sellest jäi mulle siiski väheseks ja eelmisest aastast panen ennast proovile ka segarühmas. Tantsimine on puhkus ja tervis. Millele pühendaksid võimalusel rohkem aega ? Mulle meeldib teha käsitööd, aga kahjuks selle jaoks peab tõesti olema aega. Koon rahvariide vöösid ja meeldib kududa rahvuslikus stiilis kindaid. Mis tuleb elus edaspidi kindlasti ära teha? Kuna ma olen sündinud 12. aprill, rahvusvahelisel kosmonautika päeval, siis äkki peaksin kosmoses ära käima...


PEEP MÄLBERG Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale keskkooli asusin õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaaria erialale. Pärast EPA lõpetamist käisin Nõukogude Armees. Olen töötanud veterinaaria erialal käesoleva ajani. Tähtsamad sündmused elus on abielu ja laste sünnid. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan riigiametnikuna Põlvamaa Veterinaarkeskuses peaspetsialistina. Tegelen peamiselt loomatervise ja loomakaitse küsimustega. Pere on praegu kaheliikmeline. Abikaasa on Põlva Tarbijate Ühistus raamatupidaja. Tütar Maarja elab Tallinnas ja töötab ettevõttes Coca Cola Eesti AS. Poeg Jüri on tartlane ja töötab Norra-Eesti ühisettevõttes arvutispetsialistina. Minu hobiks on reisimine, samuti olen suur raamatulugeja ja Põlva raamatukogu pikaajaline klient. Huviks lugemisel ajalugu, reisikirjad ja head kriminaalromaanid. Väikselt tegelen ka liikumisega – sõidan jalgratast ning võtan ette pikemad jalutuskäigud. Eriline lemmiktegevus on seenelkäigud. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kuna minu õpingute ajal oli tegemist Elva Keskkooliga, siis mõtlen tollasele ajale ja inimestele koolis. Ema oli sama kooli õpetaja ja isa oli kooli direktor aastani 1973. Õppisin kirjandusklassis ja õpetajateks olid sellised head õpetajad nagu Uno Kuresoo, Ants Tasuja, Ain Kaalep ja paljud teised. Missugune õpilane sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin üsna keskpärane õpilane. Ilmselt oli vaja kõike muud teha, kui õppida. Tegin palju sporti ja oli igasugust ühiskondlikku tegevust. Palju aega võttis ka raamatute lugemine. Meenub kooli viimases klassi ajal 1975. aastal Võrtsjärve ääres Trepimäel toimunud komsomolilaager. Seal läks mingil põhjusel kord käest ära ja noored tekitasid mäsu. Täpselt põhjust ei mäleta, vist oli konfikt tolleaegse Elva keskkooli direktoriga. Asja arutati igal tasemel küllaltki põhjalikult. Õnneks mingit suurt jama sellest ei tulnud. Asja kokkuvõtteks küsis tolleaegne keskkooli ühiskonna õpetaja Ants Tasuja: “Kas toimunu oli mäss või ülestõus?” Vastust ei tea siiani. Kas on midagi, mis seob sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kooliga seovad mind mälestused ja head koolikaaslased, kellega aeg-ajalt ka kohtume.


Olin ainuke poiss meie lõpuklassis kahekümne viie tüdruku seas. Lõpetamisaasta 1975. Mis on su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Rohkem oleks soov reisida, sest palju kohti on käimata. Kooliajal küsiti aeg-ajalt, kelleks tahad saada. Vastus oli mul tavaliselt, et tahan saada personaalpensionäriks. Nõuka ajal oli personaalpensionär kõva sõna. See soov ei saa täituma ja ma pole selle pärast ka õnnetu. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Koolile soovin särasilmset ja rohkearvulist kooliperet. Samuti ka tarku ja häid õpetajaid. Koolil peaks olema oma vaim ja õpilastel tahe õppida. Elu tundub küll pikk, kuid just koolis noorena õpitu talletub paremini mällu. Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina või targana? Kõik on inimese enda kätes.

ESTER TAMM Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Gümnaasiumi lõpetamist asusin õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kuid elu tegi tol korral omad korrektuurid ja õpingud jäid pooleli. Paar aastat peale kooli lõppu sain hakkama oma oluliseima saavutusega minu elus – sündis tütar Laureen. Natuke aega edasi asusin elama Võrumaale ja nüüdseks olen leidnud, et Võru linn on minu jaoks see õige koht. Kohtusin noore talendi Rain Lantsoniga, kellega teeme neljandat aastat akustilist duot “Rain&Ester Muusika”. 4 aastat tagasi asutasin Võru linnas Just Tantsukooli Võru osakonna. Tänaseks päevaks olen astunud Tartu Ülikooli haridusteaduste osakonda, kus õpin kutseõpetaja erialal – see on minu jaoks väga oluline osa elus. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegusel hetkel on minu elu keskpunktis 5-aastane tütar ning käesoleva aasta augustikuus on mul au sõuda ka abieluranda. Töötan Just Tantsukooli Võru osakonnas juhataja ja õpetajana, Võru Lasteaias Okasroosike muusika- ja liikumisõpetajana. Lisaprojektina osalen 2018 aasta Võrumaa Tantsupeo “Henge väega undsõn ilman” pealavastajana. Samuti osalen suvel 2018 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Saaremaa suvekoolis lektorina. Lisaks “Rain & Ester Muusikale” tegutsen veel ka artisti nime all “Poppy”. Hobidena saan üles lugeda laulusõnade ja lastelaulude kirjutamise ja loomise, muusika, kitarrimängu ja tantsuloomise.


Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Väga armsalt sooja vastuvõtuga koht. Täpselt minu jaoks! Õpetajad olid vahvad ja toetavad. Õpetaja Silvi oli meile nagu Ema hariduses :) Olen tänulik sellise võimaluse eest! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma püüdsin ikka olla eeskujulik, ma arvan, et elu lõpuni jääb mulle see meelde, kuidas ma õpetaja Silviga õhtuti peale tunde matemaatikat õppisin ja kuidas ta alati ütles, et ennem koju ei saa, kui asi tehtud ja selge- ja nii oligi. Ometi ei olnud mul selle vastu midagi, sest see kõik oli nii soe ja jllegi toetav. Mõnusad mälestused. Rääkimata muidugi nendest sõpradest, kes sealt eluteele kaasa sai võetud :) Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Praegusel hetkel seovad mind EGga õpetajad, ühelt poolt kolleegid, teiselt poolt elutarkuste andjad. Tänaval või mujal kohtudes vahetame ikka paar sõna ka :) Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Oh, päris hea küsimus. Ma nii hooga ei teagi, pole sellele nii süvitsi mõelnud. Elan pigem päev korraga ja olen hetkes õnnelik :) Võiboola esimene asi, mis meenub on see, et tahaks välismaal ühe hariduse hankida – näiteks magister. Aga see on kindel, et doktorikraadi ma soovin kindlasti saavutada :). Ah jaa, Ameerikasse tahan ka reisida, Grand Canyonisse ja kui kõrgemad jõud seda lubavad, siis sügisel ka see unistus täitub :) Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Suurim soov on jõuda ringiga sinna kooli tagasi, näiteks külalisõpetajana või statsionaarse õpetajana.


PRIIT SIMSON Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Läksin õppima ajalugu, mis meeldib mulle siiani, kuid lõpetasin hoopiski politoloogia. Tegutsesin suurema osa ajast ajakirjanduses, kuid praeguseks olen maandunud hoopiski meedianõustaja tööle, avalikkussuhete valdkonda. Aga ühiskond ja tema toimimine, info ja ideede levik, otsuste sünd – need elemendid on mind alati huvitanud. Eelnevad üheksa aastat Eesti Päevalehe arvamustoimetajana oli põnev aeg, mille käigus on õnnestunud seista vastamisi rohelise mehikesega Krimmis, istuda samal kušetil islamivõitlejaga Süürias ja viibida hävituslennuki kokpitis hetkel, kui see teeb surmasõlme. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel töötan Tallinna linnavalitsuse meedianõunikuna. Elu nagu Ameerika mägedel. Elvaga olen ikka seotud, käin päris tihti. Vahepeal korraldasin Elva Jooksusarja, see kestis kaheksa aastat kuni mul toss otsa sai. Aga traditsioon on edasi läinud ja sari jätkub minimaalsete muudatustega uute eestvedajate käe all. Üritan ka ise jooksmisega tegeleda. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Elvas oli väga hea koolis käia – kool, trenn ja kodu olid kõik üksteise lähedal. Käisin viiskuus korda nädalas trennis. Kui oleks pidanud kusagile Tartusse sõitma, siis ma küll ei kujuta ette, kust see aeg oleks tulnud. Aga sain ka korraliku hariduse, esinesin tublisti olümpiaadidel ja pääsesin ülikooli suure konkursiga kenasti sisse. Eesti keele ja inglise keele õpe olid vägagi tasemel. Tollane sõpruskond oli ka väga meeldiv. Muide, meie klass käib koos iga aasta kevadel. Ju me siis ei suutnud teineteist keskkoolis välja vihastada. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Paar kolme oli, ülejäänud neljad-viied. Kirjutamises, ajaloos ja geograafas olin päris tugev, ülejäänud ainetes keskpärasem, matemaatikaga vaevlesin hirmsal moel. Eks need humoorikamad hetked ole seotud ikka kadunud õpetajate Paul Lilla ja Aleksander Menningu irooniliste repliikidega. Hea aeg oli ka see periood, kui minu õe Piret Simsoni klass oli veel keskkoolis. Nad olid meie naaberklassis ja sain nendega hästi läbi. Seal tegutses jube rahutu tuumik, kes kogu aeg midagi genereeris, üks stiilipidu ja sketšisari teise järel. Kool oleks nagu olnud mingi pidev festivalipaik. Mingi ime läbi tegid neist


mitmed samaaegselt ka Eesti tipptasemel sporti ja õppisid medalile. Ei saagi aru, kuidas nad seda kõike jõudsid, aga näe, jõudsid. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Iga paari aasta tagant on mind sinna ikka ja jälle esinema kutsutud, rääkima meediast. Elva Gümnaasiumiga seob mind ka see, et igal aastal anname Elva Õppejõudude Koguga välja stipendiumi parimale õpilasuurimisele. Olin selle stipendiumi idee sünni juures. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Oi, palju, araabia keele selgeksõppimisest kuni restoranipidamiseni. Elvast tahaks ka teha maailma parima väikelinna. Elva mittetulundustegevust, ennekõike sporti tahaks küll toetada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma arvan, et noored võiksid parema hariduse nimel veeta aega Elva raamatukogus, mitte Tartu-Elva bussis. Sa võid ju Tartusse minna, aga harituks teed sa end ise, mitte asupaik. Pigem on just hea mõelda, et ma ei tule mingist kuulsast eliitkoolist, aga näe, panen teile sisseasutumiskatsetel ära. Eesti keelt ja inglise keelt õpetatakse jätkuvalt väga heal tasemel, mitmeid teisi aineid samuti, see on edasises elus oluline.

MILVI KAPAUN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Sügisel pärast kooli lõpetamist kosis mind oma kaasaks ammune kooliveli ja klassikaaslane Lembit, kes kolm päeva peale meie pisikest pulmapidu pidi kodust ära sõitma kaheks aastaks nõukogude armeesse aega teenima. Järgmise aasta veebruaris sündis tütreke ning augustikuul tegin sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda kaugõppesse suusatamise erialale. Treeneri ja kehalise kasvatuse õpetajana ma aga kahjuks töötanud ei ole. Olen juhendanud Elva gümnaasiumis mõnda aega laste liikumisrümasid ja tegin aeroobikatunde ning olen töötanud paar aastat ka FIEna aeroobikatreenerina. Ülikoolis õppimise ajal asusin tööle Elva EPT-sse, kus sai maaparandusobjektidel torusid veetud (hea üldfüüsiline treening) ning hiljem töötasin katlamajas laborandina, oodates tollel ajal EPT ehituskavas olnud siseujula valmimist katlamaja kõrval, et seal ujumisinstruktori ametisse asuda. Ujula ehitamisega aga vundamendist ja mõnest müürireast kaugemale ei jõutudki, objekti ehitus käis erinevate asutuste vahel käest-kätte, vahepeal seda


lammutati ja siis laoti taas müüri, kuni ehitus soiku jäi ning Elvasse siseujulat ei kerkinudki. Tööaeg Elva EPTs oli lisaks põhitööle tegevusterohke. Tegin sporti, käisin võistlustel nii asutust, Elva linna kui ka Tartu rajooni esindamas, tantsisin liikumis- ja rahvatantsurühmas ning laulsin naisansamblis, lisaks aeroobikatreeningute ja laste tantsurühmade juhendamine Elva koolis. Enne, kui minust ajalehe Elva Postipoiss kaastööline sai, olin pidanud kaheksa aastat ka müüja ametit. Olulisemad sündmused pereelus olid muidugi rõõm laste edust haridusteel, nende kõrgkoolide lõpetamised, oma perede loomine, lastelaste sündimine. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen nüüdseks neliteist aastat olnud ametis ajalehes Elva Postipoiss. Ajakirjanikuks ma ennast ei pea, kuna vastav haridus puudub. Julguse kirjutamiseks on andnud Elva kooli kirjandusklass, kus tugeva aluspõhja kirjanduse ja eesti keele alal ladusid legendaarne õpetaja Uno Kuresoo, professor Karl Muru, luuletaja ja literaat Ain Kaalep. Kuna minu teemadeks ajalehe juures on põhiliselt kultuur ja sport ning koolielu, on suuremaks töörõõmuks nende aastate jooksul olnud Elva kooli 100. aastapäevaga seotud materjalide kajastamine Elva Postipoisis kogu kooli sünnipäevaaasta jooksul ja osalemine “Elva kool 100” raamatu koostamisel. Läbi sporditeemade on olnud heameel kaasa elada ja näha tublide spordilaste sirgumist esimestest katsetest kõrgete tulemusteni, nagu näiteks Kristjan Ilves, Cevin Anders Siim, Getriin Marii Lessing, Johannes Sikk, Kevin Maltsev, Andreas Ilves, Heiros-Jaanus Sinimäe... Oma peres olen nüüdseks väga rõõmus ja uhke kolmekordne vanaema. Sirgumas on tubli poistevägi, tütrepojad Ramses (16-aastane) ja Magnus (8) õpivad Tallinnas Pirita Majandusgümnaasiumis ning 6-kuune pojapoeg Raul, kes on oma kasvukiirusega suutnud meid selle poole aasta jooksul ikka päris korralikult üllatada. Tütar Lilja töötab Finantsinspektsioonis personalijuhina ja on põhitöö kõrval ka vesiaeroobikatreener. Väimees Aivo on Eesti Olümpiakomitee meedia projektide juht. Poeg Ragnar on Keskkonnaametis maahoolduse spetsialist ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud minia Maarja-Liisa on praegu lapsehoolduspuhkusel. Hobidest-harrastustest rääkides võib kokkuvõtlikult öelda, et selles osas on elus läbitud spordi- ning tantsuetapp, praegu on käsil lauluetapp. Tegelikult on need tegevused olnud vaimukosutavateks kaaslasteks kogu elu jooksul, kord üht vähem ja teist rohkem, pakkudes meeldejäävaid emotsioone ja enda proovilepanemist. Heaks kaaslaseks on olnud ka akordion ja viis aastat tegime koos toreda seltskonnaga Elvas rahvamuusikaansamblit Marjulise, millega sai ära käidud ka festivalil Moisekatsi Elohelü. Praegu laulan segakooris AVE, kus mul läheb 20. hooaeg ja kergemat muusikat naudin ansamblis Helisev Horoskoop. Laul teeb rinna rõõmsaks!


Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Mõeldes Elva Keskkoolile, mille toona lõpetasin, on kõigepealt silme ees austatudarmastatud direktor Arvo Mälberg, Elva kooli sümbol. Temalt sain esimesel koolipäeval õpilaspileti, aga kahjuks mitte lõputunnistuse. Millest oli kooli lõpuaktusel eriti kahju. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Püüdsin koolis ikka hoolsalt õppida, mis algklassides ka väga hästi õnnestus. Peamiseks konkurendiks parimate hinnete saamisel oli pinginaaber Leena, kes minu meelehärmiks joonistamise tunnis alati minust ilusamad pildid joonistas ja kõik viied sai. Viiendast klassist alates hakkasin spordikoolis suusatrennis käima ja sealt sai lisaks füüsilisele treenitusele ka elus väga vajalikud tahtejõu ja sihikindluse õppetunnid Eesti ühe parima treeneri Heino Mäesalu käe all. Mäesalu oli suur isiksus ja laheda huumorimeelega inimene, treeningutel käis ta alati kaasas ja lihvis peensusteni tehnikat nii lumel kui mustal maal. Kooliaeg oligi põhiliselt täidetud sportimisega, muu hulgas sai ka Vapramäel ratsutamas käidud. Kirjandusklassi aeg keskkoolis andis eluks palju olulist ja oli sündmusterohke nii kirjanduse ja kultuuri valdkonnas kui ka koolielus üldse. Selliste vaimsete jõudude koostöös nagu Kuresoo- Muru-Kaalep-Mälberg olid Elva kool ja kirjandusklasside õpilased pälvinud tuntust kogu vabariigis. Kahjuks aga liigset tähelepanu ka kõrgemates instantsides oma kuulsate vabameelsete luulekavade ja keelepäevadega, kus külalisteks tihti “mittesoovitavad” kirjandus- ja kultuuritegelased. Seoses järjekordse vabameelse luulepäeva korraldamise plaaniga vallandati armastatud koolijuht Arvo Mälberg 1973. aastal ametist. Direktorina asus tööle keelan-käsin-poon-jalasen tüüpi juht Albert Haavasalu, kes oli demokraatliku Mälbergiga harjunud õpetajatele, õpilastele ja ka lapsevanematele vastuvõetamatu. Väga pedantne ka moraaliküsimustes, oli ta enda käitumine sellega suures vastuolus ja armulugu ühe vene kooli tüdrukuga viis ta ka direktorikohalt. Oma siivutu käitumisega hüüdnime Hoorasalu teeninud koolijuht keelas oma tööajal Elva koolis muuhulgas ära ka igasügisese Võrtsjärve ääres Trepimäel toimuma pidanud kooli komsomolilaagri. Kuid koolimaja juurde kogunenud õpilaskond otsustas ürituse siiski omaalgatuslikult läbi viia ja üheskoos marsiti koolimaja juurest Tartu maantee äärde Rannu poole hääletama. Üksmeelne protest direktori ülekohtuse käitumise vastu paistis koolijuhi silmis juba riigivastaseks aktsiooniks muutuvat, kuid vabameelsemad õpetajad võtsid asja rahulikult ja direktori arusaama asjast ei toetanud. Maantee ääres hääletava õpilasteseltskonna võttis peale üks suuremat sorti nõukogude armee sõjaväeauto ja nii sõideti rõõmsalt militaarse sõiduvahendi kastis Trepimäele viiva teeotsani, kust siis mitu kilomeetrit Võrtsjärve äärde laagrit pidama marsiti. Vaatamata õpetajate ja lastevanemate palvele lasta laager nende sekkumata õpilastel omaette ära teha, tuli koolidirektor siiski õhtul ka ise kohale – laagriplatsile korda looma, kuid õpilased ainult tantsisid ja laulsid direktori ümber...


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Mul on väga hea meel, et seoses oma tööga saan tuua lehelugejateni Elva kooli väga tublide õpilaste ja õpetajate tegemisi ning saavutusi nii olümpiaadidel, spordis, kunsti ja muusika valdkonnas kui ka teistel aladel. On rõõm saada osa ka paljudest põnevatest ja huvitavatest sündmustest, mis koolis toimuvad. Heameel on tõdeda, et Elva kool võib uhkust tunda oma praeguste ja endiste õpetajate ning õpilaste üle, kes oma töö ja tegemistega on tublid ja väärikad inimesed omal erialal ning ka Elva linnale palju tuntust ja tunnustust toonud. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? On üks suur unistus – renoveerida oma lapsepõlvekodu – maja, mis on minuga peaaegu ühevanune ja kus praegu elan. Ja võib-olla saab maja juurde oma käe järgi rajatud kunagi ka silmailu ja hingerahu pakkuv aed. Kui vaid rohkem aega ja raha oleks... Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et koolil jätkuks ikka edulisi tegemisi ja kooliperel tublidust, millest uhke tundega Elva Postipoisi leheveergudel kirjutada. Ja oma 105. sünnipäeva tähistavale armsale koolile ikka hääd jaksamist väärika ning jätkusuutlikuna ka vähemalt järgmiseks 105. aastaks!

KARL KONTOR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Elule tagasi vaadates ja enda elukäiku oluliselt määranud sündmustele mõeldes tuleb alustada juba kooliajast. Sellest päevast, kui 6. klassi suvevaheajal komistasin ja kukkudes sõrmeluu murdsin. Selle tõttu jäi pooleli laskesuusatamise trenn ja sattusin sügisel laskmise trenni. Kuna hakkasin “asjale pihta saama“, jäin selle spordiala juurde pikemalt pidama. Sellest tulenes treeneri ameti valik ja omandamine Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonnas ning töökoht Elva Laskespordibaasis. Teine määrava tähtsusega sündmus toimus samuti kooli ajal, kui rongiga teatrisse sõites ei läinud ma teiste poistega tamburisse suitsu tegema, vaid jäin tõtt vaatama kena tüdrukuga vastaspingil. Sel aastal tähistame temaga 40. pulma-aastapäeva ja rõõmustame, et meie kaks tublit tütart viivad elu edasi kolme toreda lapselapsega.


Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Kui Lasketiirus tulid rasked ajad ja tööd jäi väheks, kutsusid sõbrad ettevõtlusesse. Oli põnev ja õpetlik periood, kuid peagi tundsin, et hing kisub tagasi spordi juurde. Kui lugesin ajalehest, et Elva linn otsib spordijuhti, otsustasin kasvufaasis frma maha müüa ning kandideerida pakutud kohale. Võitsin konkursi ja sattusin spordireformi läbiviimise keerisesse. Süsteem sai paika, see kehtib suures osas tänaseni ning Elva on endiselt tuntud spordilinn. Ring sai täis, kui mind kutsuti tagasi lasketiiru ehk uue nimega Tartumaa Tervisespordikeskust juhtima. Töötan seal praegugi, kuid ametikohal, mis võimaldab ka teise ringi kokku tõmmata. Nimelt võtsin juurde treeneritöö Elva Laskespordiklubis, mille juhtimisega juba palju aastaid põhitööde kõrvalt tegelenud olen. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Mina sain keskhariduse Elva Keskkoolist, seepärast sõna Gümnaasium kohe väga ei eruta. Kuid Elva kool, mis iganes nimega, on kindlasti olnud mulle üks olulisemaid keskkondi, kus kujundati minu isiksus ja pandi alus edasiseks arenguks. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. 1. klassis ei öelnud ma pool aastat õpetajale ühtegi sõna. 4. klassis lahutati mind pinginaabrist, sest lobisesime pidevalt ja segasime tundi. 5. klassis teadsin kõiki vastuseid ja tõstsin kogu aeg kätt kõige kõrgemale. 8. klassis jõudsid esimesed kolmed tunnistusele. Keskkoolis pühendusin spordi ja pidude kõrvalt õppimisele parasjagu nii palju, et hinded korras oleks, eksamid tehtud saaks ja kõrgkooli pääseks. Meenutamist väärivaid juhtumeid oli ju palju. Praegused õpilased ilmselt ei kujuta ette, et korvpalli mängimise isu läheb poistel nii suureks, et võimlasse pääsemiseks murtakse lukustatud uks maha. Või et vahetunni paremaks sisustamiseks hakkavad klassis äraarvamatus suunas ringi lendama kõikvõimalikud esemed alates tahvlilapist ja lõpetades lillevaasiga. Või et abituuriumis kutsutakse direktori juurde ja kästakse komsomoli astuda. Tegelikult “Kure papi” (toonane kooli direktor ja tõeline Eesti mees Edgar Kurg) ei käskinud vaid lausa anus meid kolme viimast mitte-komnoort seda sammu astuma, sest talle oli kõrgemalt poolt antud korraldus, moodustada Elva kooli ajaloos esimene 100% komsomoliklass. Aitasime siis oma direktoril tema sotskohustuse ära täita. Ülikooli astudes kaotasin aga punase pileti ära ja rohkem pole ma selliste asjadega käsi määrinud. Mäletan hästi ka seda ajaloo tundi, mida oma pedagoogilise praktika ajal andis meie klassile üliõpilane Tiit Ustav. Tema praktika juhendajana istus klassis professor Hillar Palamets. Meie panime muidugi kõik oma oskused välja, et Tiidul praktika läbi kukuks ja tunnis valitses totaalne kaos. Koolikella kõlades tõusis tulivihane Palamets püsti ja kostitas meid võõrkeelsete terminitega, mis ei jäänud meelde, kuid mis ei sisaldanud sõna “geniaalne”.


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Elva kooliga olen olnud seotud üle poole oma elust, sest lisaks enda kooliaastatele käisin oma tütardega kooli vahet 24 aastat. Nende vanusevahe on just nii suur, et kui vanem lõpetas, siis noorem alustas oma kooliteed. Kui tehti ettevalmistusi Elva Kooli 100 aastapäeva tähistamiseks, siis sattusin ka korraldustoimkonda ja olen jäänud siiani Vilistlaskogu juhatusse. Nii olen näinud Elva kooli erinevaid aegu, arenguid ja inimesi. Võin öelda, et õpetajate ja direktoritega on Elva koolil vedanud ning tänu nende heale tööle on siit välja kasvanud palju andekaid ja edukaid inimesi väga erinevate elualadel. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Minul õnneks pole nii palju aega ja raha, et see muutuks unistuste realiseerimisel takistuseks. Aga aja ja raha puudumist tuuakse küll sageli ettekäändeks, et varjata oma laiskust või saamatust. Eks minagi olen seda nippi kasutanud ja ennast vahel uskumagi jäänud. Olen püüdnud seni oma elu sättida nii, et kogu aeg oleks raha veidi üle ja aega veidi puudu. Seda selleks, et alati oleks midagi teha ja igav ei hakkaks. Nüüd tunnen, et tuleks hakata vastupidi asju korraldama. Raha võiks kiiremini ringlusesse lasta ja aega võiks jätta rohkem niisama molutamiseks. Selle muudatuse tulemusena saab näiteks rohkem reisida ja raamatuid lugeda. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et oma koolist jääks ja teistest koolidest tuleks üha rohkem õpilasi Elva Gümnaasiumisse, sest siit saab väga korraliku ettevalmistuse edaspidiseks eluks. Selles osas saan ka ise varsti väikese panuse teha, sest kodanikukaitse õppesuuna 11. klassile hakkan andma valikainena laskespordi kursust.

JÜRI KALMUS Elvas Õuna tänava õdusas korteris istuvad kaks meest ja naine. Meeste vanusevahe on aasta ja 13 päeva. Vanem mees saab 17. aprillil 75-aastaseks. Tema, Jüri, on siin peremees. Naine on pereema, kes ammu selgeks saanud Tartumaa õ-tähe ja enda kohta sörulane enam ei ütle. Teine mees on leheloo kirjutaja. Pereproua Aili on katnud armsa kohvilaua, tema on ka abiks sündmuste meenutamisel. Samas on vastaja ja kirjapanija vahel üsna tõsine erinevus. Võõrustaja on teinud sporti ja õpetanud teisi sporti tegema kogu oma elu, usutlejal on aktiivsest aerutamisest ja


poksimisest möödas üle poole sajandi. Ausalt öeldes oli esiotsa kõhedavõitu. Tõsi küll, leheneeger peabki olema jututeema alal võhik, muidu sünnib spetsialistide kaksikmonograafa, mitte igale lugejale arusaadav intervjuu. Kokkusaamise põhjuseks oli muna. Täiesti ümar, naisevaks läbimõõdus, metallist ja kuldset värvi. Kaks tagasihoidlikku graveeringut peal. Perenaine näitab ka ilusat paberit, kus kirjas, et Jüri Kalmus on pälvinud Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri ja Spordi Sihtkapitali elutööpreemia. Munal alust pole, aga peremehel on korteris kõik nii loodis, et mahaveeremist karta ei ole. Küsin, kust Jüri pärit on? Paberite järgi peaks tartlane olema. “Ma ainult sündisin Tartu haigemajas. Sealt toodi otse Elvasse. Aga juhtus nii jah, et kõigis paberites on sünnikohaks Tartu.” Jüri elu on pühendatud jalgrattaspordile. Millal ja kuidas see juhtus? “Võib julgesti nimetada aastat 1956. Olin siis kolmteist. Elva spordibaasis avanes võimalus rattasõitu proovida. Sinna muretseti neli ratast. Baasi juurde oli vaja järjekorda minna. Mõnikord oli meid poisikesi pikas rodus üle saja. Korraga lubati teha paar ringi.” Nii et lisaks suhkru-, vorsti- ja muule sabale oli Elvas omal ajal veel ka rattasaba. Kas nii käiski, et seisid ära, tegid paar tiiru ja jälle sappa tagasi? “Ei, põhitegevus oli ikka muu – tagusime jalgpalli. Rattasõit oli algul lihtsalt vaheldus. Hiljem tulid juba treenerid ja Turist.” Kas see oli sportratas? “Oh ei. See oli kõige odavam rattamark.” Jüri ellu tuli Elva spordikool. Kuidas Jüri suhtub spordikoolide kaotamisse? Vastus on näole kirjutatud. “Meil Elvas tehti see veel eriti kiiresti ära”, ütleb. Huvilisele teadmiseks, et spordikoolid on Eestis ka täna kenasti olemas. Kuusteist tükki, lisaks eraldi tennise-, uisu- ja ujumisspordikool. Aga paraku on säilinud vaid nimetus. Kaotajaks jäid kaks suurt inimrühma – treenerid ja sportlased. Need, kes spordi elavkoosseisu moodustavadki. Treeneril tuleb leppida väga väikese palgaga, sportlasel peab endal korralikult raha olema. Sporti teha tahtev noor inimene leiab tee treeneri juurde. Esimene koostöö on treening. Üks peab oskama olla õpetaja ja teine leppima trennikavaga. Võhik ja eakas kujutavad ette, et sportlase jaoks on see midagi üle mõistuse – tuimalt endast energiat välja pigistada. Kui just pole tegu hasartse pallimänguga. Kas trennist on võimalik rahuldust saada? “On küll. Poeg Marek ütleb ikka, et trenn on nauding. Sama rääkis ka Erika Salumäe.”


Kas sporditegemiseks on vaja erilist annet, nagu kunstnikul, lauljal, kirjanikul? “Sportlane on paras segu egoismist, sihikindlusest, meeletust võidutahtest ja isegi kujutlusvõimest “. Saan aru – poodium, rahvuslipp ja rahvushümn. “Ning millestki veel. Väga olulisest. See vist ongi kaasasündinud anne”, lõpetab mõtte Jüri. Võtame üles nüüd vaata et spordi peateema – dopingu. Usutleja on sellest kuulnud juba nõuka-ajal. Räägiti sellest, et Saksa DV-s olnud terve võrk erilaboreid, kus võimeerguteid välja nuputati. Ja kohe kogu sotsialismileeri jaoks. Jüri ei vaidle vastu. Ta meenutab: “Kui Elvas treenis veel Ants Antson, rääkis temagi mingist erilise maitsega mannakreemist, mida toona NLiidu esindusmeeskonnas sööma pandi. Midagi samal teemal poetas ka Erika, meenutab Jüri. Teema on keerulisem, kui esmapilgul arvata. Nõuka-ajal ei küsitud sportlase käest, kas ta tahab jõukraami. Ilmselt oli teada, et seda teevad kõik. Tänapäeval on dopingu eest kõigepealt vastutavad spordiametnikud. Kes hangivad või vähemalt aktsepteerivad. Ning treenerid, kes vahendavad. Ja alles siis sportlased, kes tahavad iga hinna eest võita. Mõnel maal on see riiklik poliitika. Nüüd kisa taevani, et enam ei aktsepteerita.” Kas sportlane seab oma eesmärgiks suurt raha? “See oleneb inimesest. Mõni seab.” Kas ollakse valmis ka traumasid tekitama, kasutama ebaausaid võtteid, et suurele rahale lähemale jõuda? Kas jalgrattavõistluse ühisstardis, kus ei tunne võistlejate massis ka lähisugulast ära, tekib kukkumine kellegi alatu nõksu abil? Jüri vaidleb vastu – fnišisse tahavad jõuda kõik. Jüri on sportinud ja treeninud sportlasi üle 60 aasta. Mis toimub sportlase hinges, kui tulemused enam nii head ei ole ja treeneriks pole mõelnudki hakata? “See oleneb inimesest. Mõni võib isegi manduda, joodikuks hakata.” Räägime järeltulijatest. Poeg Marek on lausa imemees. Noortelaagri aegu Jõgeva kandis, Marek oli siis 13-ne, sõitis maanteetrenni tegevatele ratturitele otsa Belarus. Praktiliselt sõitis masin üle Mareki keha. Peale suure südamevalu tuli isast treeneril loobuda ka poja arendamisest rattamehena, kuigi noormees alustas rattasõitu juba 8-aastaselt. Aga järeltulijad teevad ka suurt headmeelt. Marek on kolm korda tulnud ftnessi maailmameistriks, sporti on hakanud tegema ka lapselapsed. Üks saab 16 ja teine 8. Geneetika! Kelle üle oma kasvandikest oled eriti uhke? “Kõigi üle. Väga tublid olid Sirje Ermel, Gaido Päär, Arno Lääne, Veiko Kiisk, Mihkel ja Madis Joosep, Margus Salumets, Erika Salumäe, Caspar Austa ja paljud teised.” Kes neist kõige rohkem meeles seisab? “Meeles on kõik. Aga igaüks meenub mingi konkreetse pildikesena. Näiteks Erika Salumäe. Ta tuli Elvasse isa juurde elama. Nagu Erika ise oma hiljuti ilmunud


meenutusraamatus kirjutab, oli elvakas Aksel tema lihane isa. Erika oli vaga otsekohene tüdruk. Tuli ja ütles, et tahab jalgratast sõita. Aga kaalu oli tal ratturi jaoks nii 35-40 kilo rohkem. Mõtlesin siis välja, kuidas ta kergemaks saada. Tegin spordibaasis ruumi hästi kuumaks, Erikale said selga paks kasukas ja metsamehe vatipüksid. Tüdruk higistas mis hirmus, pedaalides rullikutele pandud rattal. Erika oli kõige sellega nõus ja isegi väga rahul. See pilt seal spordibaasis tuleb tema puhul alati silmade ette.” Saatuse tahtel teeb Jüri jälle trenni. Eriharjutusi pärast rasket haigust. Kuidas ametiasjus hetkel lood on? “Jaanuarist alates olen puhas pensionär. Hea sõnaga pean meeles Eesti Jalgratturite Liidu esimeest Raivo Randa. Me suhtleme ikka edasi. Ka minu seekordne Kultuurkapitali autasu tuli Jalgratturite Liidu taotlusel.” Seda, et on alates 2007.aastast Jalgratturite Liidu auliige, jätab ütlemata. Astusin pikkamisi trepist alla välisukse poole ja jäin mõtlema. Me ju ei rääkinud pikemalt Jüri eluloost või tema sporditeest. Õpetajaid ta meenutas küll – Arnold Otsa ja Heldur Karrot. Ei rääkinud me kõigest sellestki, kuidas ja mille abil Jüri elupingutused tunnustatud on. Ei loetlenud tema rohkeid tiitleid Tartumaa Tammeoks ja Elva Täht sealhulgas. Ajaloolasena ja ajakirjanikuna tean, et pigem jagatakse neid tunnustusi vähem, kui rohkem. Või paremal juhul parasjagu. Selle mehe jalajälg kaalub kõvasti üle kõik rohked tiitlid-diplomid ja isegi loo algul mainitud muna. Elva spordiloos ja meie väikelinna elus. Kusjuures tema jalajälgi tuleb kasvandike omade näol aina juurde.

LEELO SUIDT Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Toredaid sündmusi on päris palju olnud: näiteks olin aastaaega Venemaal löökehitusel Volgodonskis, kus õppisime maalriks-krohvijaks ja töötasime ehitusel paljurahvusvahelises kollektiivis. Teenisime küll tagasihoidlikult, kuid olime töökad ja see andis meile vabu päeva, mis omakorda andis võimaluse reisida mööda Venemaad. Selgeks saime ka vene keele. Vägagi arendav oli töötada Elva koolis nii ajalooõpetajana kui huvijuhina. Palju põnevat sai korraldatud ja mul oli au kahte klassi juhendada, kust on tänaseni meeldivad kontaktid jäänud. Muidugi õppimine Tartu Ülikoolis, kus üleminek taasiseseisvunud Eestile mõjutas igati ajaloo õppimist. Ja siis veel poliitikasse astumine on omajagu huvitavaid aastaid kaasa toonudnii volikogus osalemine kui volikogu juhtimine 10 aastat.


Vägagi põnev ja hariv oli kohaliku omavalitsuse teemadega tegeleda ja elvalastega suhelda. Ja muidugi juhtida Elva kultuurielu pea 20 aastat, rajada noortekeskus, edendada noorte huviharidust, olla väga toreda kollektiivi juht ja kaaslane. Rahvatants ja line-tants on mind kõik need aastad saatnud. Lions-klubi asutamine oli jälle uute toredate inimestega kohtumine ja koostöös põnevate sündmuste organiseerimine ning heade tegude tegemine. Ja isiklikult on mul tore poeg ja tema pere ja 2 väga armsat kaksikut seal peres, ning vahva õepere koos toredate noormeestega. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu olen väikese Puhja lasteaia direktor ja hobideks ikka line- ja rahvatants, lugemine, ujumine, aiatöö ja reisimine. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kodune ja armas tunne…see on ikka 30 aastat olnud minu kool-nii õppides kui õpetades ja praegu vilistlasena löön ikka kaasa kooli tegevustes. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin õppeedukuselt keskmine, aga väga aktiivne juba siis nn. kooliõpilasesinduses kaasa löömas… siis juba nii pioneerina kui komsomolina. Palju põnevaid ettevõtmisi sai teoks. Üks kindel mälestus on kuulsast komsomolilaagrist Võrtsjärve ääres, mis sai nn. venevastasuse pitseri ja loomulikult jõulupeod, mida sai korduvalt lavastatud ja organiseeritud. Igal juhul koolielu oli väga põnev. Palju sai korraldatud ise ja ka osaletud erinevatel sündmustel ja õppimise püüdsin ka ikka korras hoida. Rahvatants ja seltskonnatants oli juba siis minu lemmikud. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Olen praegu nii Elva Gümnaasiumi vilistlaskogu liige kui hoolekogu esimees. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kindlasti rohkem reisida ja oma elamist korrastada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva kooli olevik ja tulevik oleksid arengus, et koolist saaks uue valla keskne haridusasutus ja et minu side kodukooliga säiliks.


TANEL KASEORG Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Oluliseimaks sündmuseks pean astumist Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapia erialale, mida ma sellel kevadel ka lõpetama hakkan. Kuna võtsin peale gümnaasiumi lõpetamist 2 vaheaastat, siis olen suutnud koguda ka palju eluks vajalikke oskusi erinevates valdkondades, et olla valmis kõigeks, mis elus ette võib tulla ning omada eelist teiste ees ka tööturul, kuhu sukeldumine on paratamatu. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel olen TÜ Kliinikumis praktikal ja selle kõrvalt proovin ka lõputööd kirjutada. Vabal ajal teen võimalikult palju sporti ja osalen erinevatel spordiüritustel – nii osaleja kui ka vabatahtlikuna. Lisaks kuulun Tartu Tervishoiu Kõrgkooli spordiesindusse, kus oleme koos teise EG vilistlase ja hea sõbra Ardo Väräga võtnud südameasjaks sporti kõrgkoolis aktiivselt promoda ning luua tudengitele rohkem ning paremad võimalused sporti teha ja sellest ka mõnu tunda. Kindlasti jätkan seda ka peale kooli lõpetamist. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kuuldes sõnapaari Elva Gümnaasium on esimene mõte ilmekatest ajalootundidest Revoga ning naljakatest ja lõbusatest kehalise tundidest Marekuga. Üleüldse valitses koolis minu jaoks selline mõnus ja vaba õhkkond ning iga hommik sai kooli tuldud naeratusega – juhul kui muidugi õigeks ajaks üles suutsin ärgata. Missugune õpilane Sa olid? Usun, et olin avatud peaga ja jutukas ning lõbus õpilane, kes pakkus ka teistele mitmeid hetki naermiseks. Kui siis võibolla grammike laisavõitu. Leidsin koguaeg võimaluse, et pea lauale panna ja mõlemale silmale natuke puhkust anda, ometigi said kõik asjad ilusti tehtud. Õpetajatega sain pigem hästi läbi ning olin valmis ka alati mõnel aktusel kõnelema või esinema. Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Vahvaid juhtumeid on lõputult ning ega kõik kirjamusta ei kannataks ka kuid esimesena meenub üks talvine kehalise kasvatuse tund, kus mängisime poistega võrkpalli. Nimelt oli klassivend tihtipeale omades mõtetes uitamas ning sai järsku palliga näkku ja ta ei saanud mitte midagi aru, mis toimub või toimunud oli ning ka kõik poisid korra kohkusid, et kas mees elus ja terve. Õpetaja aga oli kõveras põrandal ja lihtsalt naeris


kogu südamest ning ei suutnud järgi jätta. Seepeale hakkasime ka kõik meie täiest südamest naerma, klassivend aga seisis samamoodi platsil edasi, aru saamata, mis nüüd toimunud oli. Kehalise kasvatuse tunnid Marekuga pakkusid alati palju nalja ja rõõmu liikumisest ning spordist. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Käin iganädalaselt EG saalis korvpalli mängimas ning hetkel käib oma kooliteed Elvas ka väike õde, kes on praegu seitsmendas klassis. Võimalusel käin vähemalt korra aastas koolis õpetajatel külas ja osalen ka koolis toimuvatel üritustel. Näiteks osalesin sellel sügisel toimunud õpilaste korraldatud osaluskohvikus. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Unistusi on palju, seega teha on ka väga palju. Kui aga midagi välja tuua siis tahaksin väga näha maailma ja reisida võimalikult palju. Eriti tahaks näha Siberi võlu ja valu ja näha ning kogeda nende kultuuri ja kombeid. Lisaks tahan spordimehele omaselt näha oma silmaga nii tali- kui ka suveolümpiamänge. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Tahaksin, et Elva Gümnaasium oleks üks Tartumaa tugevamaid koole ning õpilastel ka kaugemalt oleks soov siia õppima tulla, kaasa arvatud minu enda lastel.

KERTU KALMUS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Olulisi sündmusi jagub, mitmed need on erialase tööga seotud. Sain õppida Tallinna Ülikoolis just seda eriala, mida tahtsin ja pidasin oluliseks, et teha tööd, mida teen – toimetaja eriala. Lõpetasin ülikooli ja just seda tööd teengi, ametinimetuselt olen vanemtoimetaja, lihtsamalt öeldes ajakirjanik: kirjutan ja toimetan, aga ka vastutan. Ajakirjandusse suundusin iseenesest juba enne ülikooli lõpetamist asudes tööle Eesti Päevalehes. Seega tuleb pidada oluliseks sedagi, et Eesti Päevaleht mu täiesti algajana tööle usaldas võtta ja minust päriselt ajakirjaniku vormis. Sündmusena on minu jaoks oluline ka see, et otsustasin ühel hetkel kolida Tallinnast Saaremaale. Siit on pärit mu ema, vanaema, vanavanaema jne. Kõik kanged naised, keda olen seadnud omale teatud asjus – ennekõike kanguses ja hakkamasaamises – eeskujuks.


Saaremaal olen veetnud suure osa oma lapsepõlve suvedest, sekka kübeke kevadeid ja tsipake talvepäevi, seega võõrasse kohta ma ei tulnud. Mäletan 11-aastasena ühel järjekordsel suvel Kuressaares pähe turgatanud mõtet – siin linnas ma kavatsen elada. Ja nii ma nüüd elangi. Saarele kolimine ei võtnud mult ka võimalust töötada ajakirjanduses. Enamgi – andis hoopis võimaluse karjääriredelil ronida. Millega praegu tegeled, hobid? Nagu öeldud, olen ajakirjanik. Töötan ajalehes Saarte Hääl, olen vanemtoimetaja ja majandusajakirjanik. Mis puutub neist esimesse, siis vanemtoimetaja töö on vastutada nädalalõpulehe nn pikkade lugude ilmumise eest – reportaažid, intervjuud, muud erinevad olemuslood. Kirjutan neid ka ise hea meelega, kuid vastutan samaaegselt, et kolleegid oma “pikad lood” tähtajaks valmis teeks. Saarte Hääles jookseb mul üheksas aasta, kuid lehetöö kõrvalt töötan ka kohalikus raadiojaamas Raadio Kadi. Juhin seal reedeti ühes muusikatoimetajaga hommikuprogrammi. “Ärkamisaeg”, see on mu reedene rõõm. Kui ma selle eest palka ei saaks, nimetaks ma seda hobiks. Aga see on siiski töö, mille üle olen samuti hirmus õnnelik, et seda teha saan. Mõni hobi on mul veel. Armastan reisida, maalida, kokata-küpsetada ja mõni nimetab mind tögamisi ka trennihulluks. Spordilembus tuli aga ilmselt lapsepõlvest kaasa, Kalmuste värk. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu Elva Gümnaasium? Elva Gümnaasium on minu jaoks suur osa lapsepõlvest. Olin selline imelik laps, kellele meeldis koolis käia. Mitte tingimata seal alati õppida, aga koolis mulle meeldis. Igal suvel hakkasin juba augusti algul 1. septembrit ootama. Kool tähendas uute õpikute lõhna, sõpru ja kooliteed. Algkoolis käies oli mu suur lemmik just nimelt koolitee. Lühike ta küll oli, heal juhul 500-600 meetrit kodust astuda. Ent selle peale jäi väike oja, kust ma tihtilugu oma arust pärast tunde kala püüdsin. Vanaisa Haraldi õpetusel teadsin, kuidas sobivast oksast õng teha ja nii ma siis seal südamerahuga õngitsesin. Kuna kala ma kätte ei saanud, sest nii väikses ojas elas heal juhul vaid mõni eksinud kalamaim, viisin teinekord koju paar aeglasemat konnapoega või tigu. Saagi mõttes. Oma koha leidsid nad küll alati mu toa akna taga sirguva toominga all, mitte õnneks toas. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Käitumishinne ja hoolsus märkisid tunnistusel, et olin üks viks ja viisakas koolilaps. Vahel kippus käitumine küll ametlikes andmetes ära vajuma, sest olin ja olen siiani iseloomult paras juurikas. Mis mulle ei meeldinud, see mulle ei meeldinud.


Matemaatika tunnis seisin ükskord isegi esimeses klassis veerand tundi tahvli ees ilma, et tehte taha vastuse kirjutanuks. Teadsin küll, palju 3+2 on, olin super sõrmedel arvutaja, aga vastust ei kirjutanud. Põhjus lihtne – ma ei tahtnud tol hetkel, et mind tahvli ette kutsutakse. Nii ma siis seisin – põrnitsesin tahvlit ega öelnud sõnagi. Seisin, kuni toonases õpetajas väikse paanikahoo tekitasin. Et mu kõige vanem õde Ave oli samuti Elva koolis õpetaja, tõttas minu õpetaja vahetunni saabudes tema juurde, et Kertuga juhtus midagi! Õde teatas aga kui vana rahu ise, et ei juhtunud midagi, Kertu ongi selline. Nõnda ma siis olin “selline” kõik need 12 kooliaastat ja olen vahel praegu ka. Kui lemmikõpetajatest rääkida, siis neidki on mitmeid. Näiteks kaks kena kärtsu naist, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mall Toim ja vene keele õpetaja, klassijuhataja Maie Laasmaa. Kui minust mingis paralleeluniversumis õpetaja saanuks, oleks ma nagu nemad, sest laiskust ja lollust ei salli ma sarnaselt neile silmaotsaski. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Praegu seovad mind Elva Gümnaasiumiga head mälestused. jonnijuurikatuurid on head mälestused ja nostalgitseda mulle meeldib.

Isegi

need

Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Paljugi on tegemata, aga küll saab tehtud. Kõik ei sõltugi seejuures alati nii väga ajast või rahast vaid tegema hakkamisest. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli, Elva Gümnaasiumiga. Suures ühinemiste ja muutuste tuules peaks Elva kool ikka alles jääma. Kui pole kooli, pole ajapikku ka rahvast. Ärge siis laske sel kaduda.


INNA-INGA KALMUS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Sain need küsimused juba aasta tagasi. Võtsin neid aegajalt ette ja püüdsin, väga püüdsin neile vastata. Ning ma ei saanud aru, miks neid vastuseid ei tule. Iseenesest täiesti normaalsed küsimused, et anda edasi vilistlase mõtted, soovid ja saavutused. Mul oli kooli ajal välja kujunenud kaks unistust, mis puudutasid elukutseid, mille vahel valida. Kas käsitöö õpetaja, kuna olin selles aines päris hea. Osalesin ka käsitöö olümpiaadil saades Tartu rajoonis kõrgema koha. Või juuksur, kuna armastasin lapsest saati hirmsasti juustega mässata. Koolis toimunud tüdrukute nädalal olin saavutanud ka klassiõele soengut tehes kõrgema tunnustuse. Need kaks elukutset olid täiesti võrdselt ühel pulgal. Peale jäi siiski juuksurieriala, kuna käsitöö õpetajaks saamisel pidi sisseastumiseksamil sooritama füüsika eksami, mis tõmbas sellele unistusele kriipsu peale. Kuid mul jäi ju alles see teine unistus, mida suundusin täitma Tallinnasse, TK 19. Kahjuks oli minu kohale jõudes eesti keelne grupp täitunud ning mul avanes “hea võimalus” seda kutset omandada vene grupis. Uskuge, see ei olnud kerge, sest paraku ei olnud mul Elva koolis vene keele õpetajaga vedanud ning minu oskused olid algklassi tasemel (vene keele õppimist alustati tol ajal algklassides). Kuid juuksur minust sai ning lisaks sellele, et see amet on mulle juba 32 aastat leiva lauale toonud, on ta mulle ka väga palju muud pakkunud... Palju arenemisvõimalusi, läbides ikka ja jälle uusi koolitusi, et mitte jääda seisvaks veeks teeklaasis vaid saada järjest paremaks ja pakkuda oma klientidele seeläbi parimat. Riigikorra muutudes tuli alustada eraettevõtjana ning aastast 2006 tegutsen oma isiklikus ilusalongis. Olen olnud nende tööaastate jooksul praktikajuhendajaks vähemalt 12-le juuksurikooli õpilasele, seega olen saanud olla ka reaalselt õpetaja/juhendaja ning hindeid panna ja nii osaliselt ka selle unistuse täide viia. Mina olen hindelise hindamise poolt, sest hinne on ikkagi suurem motivaator, kui hinnang. Nii et minu armsad endised praktikandid, kui teile millegagi liiga tegin, siis ainult seepärast, et saaksite seda tööd tehes tublimalt hakkama. Ka on minust saanud peale kooli lõpetamist ema kolmele lapsele ja vanaema lapselapsele.


Peale viimaseid KOV-i valimisi avanes mul võimalus kaasa lüüa ja sõna sekka ütelda sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni töös. See on suur väljakutse, kuid usun, et tulen sellega toime ja mu hääl loeb. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töö on olnud minu üks suurimaid hobisid ja ka muidugi käsitöö, see oli, on ja jääb. Kindlasti on ka reisimine üks hobivorme. Oma väga tiheda töögraafku ja laste kasvatamise juures olen seda ikkagi saanud endale lubada. Armastan väga Itaaliat, Ameerikas Californiat. Minu reis algab alati juba siis, kui kohvriga rongi astun. Väljudes sellest igapäevasest “rutiinist”, saab minust hetkega parem inimene. Iga uus elamus, mida ma reisil olles hangin, on alati ainult positiivne. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu kool, suur, kuid koduselt armas. Südame alt läheb mõnusalt soojaks. Mul on hea tunne, et olen kuulunud just Elva kooli perre. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Vaikne, rahulik, täiesti tavaline õpilane, kellel olid omad unistused ja soovid, kes aegajalt soovis rohkem tähelepanu ning aegajalt jääda märkamatuks. Armastatumad ainedõpetajad olid joonistamine ja õpetaja Luige Raudsik, käsitöö ja õpetaja Reet Ollino, kirjandus ja õpetaja Helga Hinno, ajalugu ja Tiit Ustav, Aino Tamm, Ants Tasuja, võimlemine ja õpetaja Aino Randver. Parim aeg kindlasti oli keskkool. Hea sõnaga pean alati meeles oma esimest õpetajat Helju Talvikut ning kindlasti andis endast parima meie viimane klassijuhataja Helga Hinno. Sügav kummardus neile! Parimad meenutused juhtumistest ja ettevõtmistest on samuti keskkooliaegsed. Nagu näiteks kõik kirjanduslikud väljasõidud: Mihhailovskoje, Palamuse, Alatskivi jne. Doris Kareva luuleõhtu kaminasaalis, mida käis kuulamas ka Ain Kaalep, Juhan Smuuli ainetel tehtud luuleetendus, nääripidu, mis kajastas televisioonis toimuvat, koolipidu “Tants läbi aegade”, kus me reaalselt kõik tantsud ise esitasime, kohtumisõhtud Valga koolis ja Tartu 5. Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium). Kuulusin ka raamatusõprade klubisse, NLI (noored liikluskeelneinspektorid) ridadesse, noorte VTÜ (tuletõrjeühing), mille tegevuse käigus käisime tihti võistlustel, ka Lätis. Ning kogu meie klassi ühistegevuse nael oli klassipulm keskkoolis. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Otsene side praegu puudub, ka lapsed on juba oma koolitee Elva koolis läbinud. Kuid minu jaoks ei kao see nähtamatu side kooliga iial.


Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kindlasti on miskit veel tegemata, raha pole kunagi liiga palju ja aega tuleb võtta. Muidu võtab aeg sinu. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma soovin, et Elva kool jääks püsima. Soovin, et rohkem noori saaks omandada gümnaasiumi haridust just tavagümnaasiumis, et saavutada suuremat sotsiaalset küpsust edaspidistes valikutes. Et haridus ja haritus oleks balansis. Ka soovin, et täiskasvanute gümnaasiumit ei seataks kahtluse alla. Et KIVA programm täidaks oma eesmärki meie koolis, kuna olen oma ilusalongiga toetanud seda projekti, et see kooli jõuaks. Et õpetajad oleksid vääriliselt oma tööd tehes tasustatud. Ma väga soovin, et Elva kool oleks just see, kuhu tahetakse tulla, kus õppida ja ka lõpetada.

OMARI LOID Millised on olnud olulisemad sündmused sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Pärast Elvas põhikooli lõpetamist 2012. aastal on elu olnud põnev! Elvas tegutsesin noortevolikogus, millest külge jäänud aktiivsusepisik ei jätnud mind ka õpingute jätkamisel

Tartus

Hugo

Treffneri

Gümnaasiumis.

Esimene oluline sündmus pärast Elvas põhikooli lõpetamist oli Tartu noortevolikoguga liitumine, mis sai hüppelauaks

tulevastele

ettevõtmistele.

Elva

noortevolikogust saadud põhi andis head eeldused ka Tartu

osaluskogu

juhtimiseks.

Gümnaasiumi

ajal

kohtusin enda elukaaslasega ning asutasin esimese ettevõtte. Pärast haridust tõendava dokumendi saamist jätkasin õpinguid keemias, kuid nüüdseks vahetasin eriala projektijuhtimisele.

Esimesel

tudengiaastal

liitusin

ettevõtte

Kolm

Põrsakest

meeskonnaga, kus haldusjuhina hoolitsesin teadusringide toimumise eest. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Pöörates pilgu tagasi tänapäeva, siis näeb mind tegutsemas Kolme Põrsakese tegevjuhina, koolitajana ning endiselt veel tudengina. Pesitsen Tartus ja Pärnus, kus nädala igast kuust käin Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis tarkusi omandamas. Olen väga õnnelik, et gümnaasiumi lõppedes põrsakeseks sain, kuna hetkel tunnen, et olen kindlal teel unistuste elluviimise poole.


Minu soov on teisi inspireerida ning põrsakesena saan teha seda väga tähtsal teemal – jagada teaduspisikut, mis inspireerib lapsi oma tulevases elus olema endiselt uudishimulikud ja olla huvitatud maailma toimimisest ning kuidas seda positiivselt mõjutada. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu Elva Gümnaasium? Kuuldes Elva Gümnaasiumist on esimene mõte klassikaaslastest, kellega suhtleme tänagi veel tihedalt. Kui pärast põhikooli teed lahku läksid, siis see meid ei lõhestanud. Kohtume endiselt aastas mitu korda! Järgmisena meenub klassijuhataja Sirle Morozova ning keemiaõpetaja Kaja Kalmuse duo, kes vedasid meie klassitegevusi eest. Lisaks meenuvad toredad mälestused loodusteadusteolümpiaadi ettevalmistusest koos nende kahe väga toreda õpetajaga! Missugune õpilane sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Sain üsna kiiresti aru, et õpitulemuste üheks tähtsaks osaks on head suhted õpetajatega. Selliste suhete tekitamiseks ei olnud ja ole siiamaani üldse palju vaja – lihtsalt tuleb mõista, et õpetaja on ka inimene ning ta tahab head. Aga näiteks olen viinud õpetajale ka suure koogi, kui mu hinne oli kahevahel ning soovisin, et otsus langeks ikkagi hindele 5. Kas on midagi, mis seob sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Tänasel päeval seob mind Elva Gümnaasiumiga töö Kolmes Põrsakeses. Käin võimalusel teadusteatrit tegemas ning kohtun õpetajatega erinevatel konverentsidel. Mis on su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Unistan iga päev, seega tegemata on veel päris palju! Enamik nendest unistustest on seotud põrsakestega, kuid ettevõtjana nii need asjad käivad. Näiteks plaanin kolme aasta jooksul avada erahuvikooli ja eralasteaia. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva Gümnaasiumis tekkinud loodussuund areneks tugevaks ja eeskujuks teistele koolidele.


KARL-ERNST SAAL Elu pärast EG-d Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kindlasti pean oluliseks TÜ keemia erialale sisse astumist. Tänaseks juba III aasta tudengina tegutsen orgaanilise keemia õppetoolis ning kirjutan juba ka lõputööd. Teise tähtsa saavutusena oma elus näen otsust minna Southwesterniga USAsse suveks tööle. Käisin seal eelmisel suvel ning plaan on teha seda ka järgmise suve raames, kuna tunnen, et programm pakub mulle väga suurt platvormi arenguks ning on samas ka põnev, seiklusrikas ning fntantsiliselt hea valik. Programm pole iga tudengi jaoks ning kindlasti pole see kõigi silmis üldse ka mõistlik valik, kuid leian, et olles selle programme sees, on mul paljude teiste tudengite ees privileeg nii kogemuste poolest kui ka tööturul, kuhu paratamatult tuleb peagi sukelduda. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel töötan SK Altias noortetreenerina, käin ülikoolis, tegelen eelnevalt nimetatud Southwesterni programmiga ning vabal ajal teen võimalikult palju sporti ning veedan aega sõprade seltsis. Proovin hoida end alati tegusana ning alati oma aega ära millegagi sisustada selle asemel, et aega surnuks lüüa. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Miskipärast meenub esimese asjana mulle mõni detsembrikuu hommik abituriendina, kui autoga kooli tulles lund sadas, fuajees oli mõnus õhkkond, õpilased riietusid lahti ning jõulumeeleolus olevas koolis algas järjekordne õppepäev. Missugune õpilane Sa olid? Pean end jutukaks, lõbusaks ning nutikaks õpilaseks. Just nutikaks selles suhtes, et tihtipeale ei olnud ma kõige targem teadmistes, aga ma teadsin, kuidas erinevaid asju kõige lihtsamini, efektiivsemalt ja kiiresti ära teha. Koolis käimine oli minu jaoks pigem meeldiv tegevus just tänu sellele, et mul olid hinded korras ja sain õpetajatega hästi läbi. Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Meenub ball abituriendiaastal. See oli siis keskkooli teine ball juba. Pidu oli uhke ja bänd oli isegi päris tasemel, väga vahva tantsulka. Minu jaoks hakkas nalja saama siis, kui ballikuninga ja kuninganna valimiseks läks. Kõik hakkasid hääletama, kes kelle poolt. Ise valisin vist ennast kuningaks, kuid see ei toonud üldse tulu sest Käkk tegi endale sellist reklaami et ta vist sai 95% häältest endale hoopis. Kuidagi jäi see reklaamimine varju või


ma siis lihtsalt ise ei pannud seda sedavõrd palju tähele. Kuningannaks valiti Kristina, polnud eriti kahtlustki. Seejärel, kui kuulutati välja kuningas Käkk, siis tuli tüüp välisuksest nagu staar sisse, endal mingi rastaparukas pähe topitud ning võttis kohe kuninganna tantsima. On tegelane ikka. Pärast balli oli aftekas minu pool ja kui õigesti mäletan oli vist järgmine päev kool ka veel… Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kui siis ainult see, et vahest käin Elva Gümnaasiumi judo- ning jõusaalis trennis. Hambaarst on mul ka EG ruumides. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Naudin väga reisimist, seega on mul mitmeid sihtkohti, kus tahaksin ära käia ja aega veeta. Erinevad kultuurid ja kogemused on minu silmis suur võimalus ja privileeg, sest inimestele on antud ainult üks Maa, seega miks mitte seda võimalikult palju avastada? Olles alles 21-aastane, arvan et tegelikult on palju tegemata ja pigem veel unistuse järgus, kuid usun, et kõik õige ja hea tuleb omal ajal. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Väga hea meel oleks, kui aastate pärast mu enda lapsed tunneksid end Elva Gümnaasiumis sama hästi kui mina tundsin.


MAI AINSALU Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale keskkooli lõpetamist astusin Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse, kus asusin õppima muusikapedagoogikat ja koorijuhtimist. Plaanisin peale õpinguid tulla tagasi Lõuna-Eestisse, kuid läks teisiti. Tutvusin oma tulevase abikaasaga, kes töötas ERSO-s orkestrandina ja see tähendas meile, et pere loomiseks tuli seada end sisse hoopis Tallinnas. Esialgu sai minust erahaigla Fertilitas perekooli muusikajuht. Läbinud vajalikud koolitused asusin juhendama imikute ja väikelaste muusikatunde, samuti viisin läbi last ootavate emade muusikateraapia grupiseansse. See valdkond oli tol ajal Eestis veel uus ja kõik alaga seonduv näis väga põnev. Mõne aasta pärast oli võimalus asuda tööle paralleelselt ka muusikakooli ning see tundus mulle veelgi enam sobivat. Sain oma haridust ja isiksuseomadusi rohkem rakendada. Peagi kasvas kahe alaga samaaegselt tegeledes koormus liiga suureks ja tuli teha valik. Kõige olulisemad sündmused ja suurimad rõõmud on siiski seotud pereeluga, laste sünni ja kasvamisega. Praeguseks on tütar juba 22 ja poeg 13. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Ligi 20 aastat olen töötanud Tallinna lähedal asuvas Tabasalu Muusikakoolis. Õpetan teoreetilisi aineid – muusikaajalugu, solfedžot ning olen ka õppealajuhataja ja lisaks kahe koori – Tabasalu Kammerkoori ja muusikakooli lastekoori dirigent. Mulle meeldib mitmekesine tegevus, mida mu töökoht võimaldab: kontsertide andmine ja korraldamine, tundide andmine, kooli õppetöö koordineerimine. Muusikakoolis töötades ei tunne kunagi rutiini, sest muusika on valdkond, mis ei ammendu. Lisaks teevad õpilased enamasti rõõmu ning nendega saab ka kõvasti nalja. Minu abikaasa on muusik ja sama teed käib ka meie pere vanem laps, kes on lõpetanud Otsa kooli ja õpib hetkel Eesti Muusikaakadeemias. Poeg õpib põhikoolis ning tegeleb võrdselt spordi ja muusikaga. Tema valikud on alles ees. Muusiku elukutse tähendab minu jaoks töö ja hobi kattumist. Olen ka suur teatrisõber ja armastan looduses matkata. Rahulikult, rabelemata, et jõuaks märgata, tunda ja head energiat ammutada. Ka välisriikidesse reisides on minu huviorbiidis nende maade loodus ja kultuur kõige laiemas mõttes. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Millegipärast meenub esmalt vanem Elva kool, kus käisid minu suur õde ja vend. Kõik inimesed tundusid seal jube targad ja ägedad. Õpetajad olid tähtsad ja eriti targad. Ise


olin väike ja ootasin pikisilmi kooli pääsemist. Eesti keele õpetajast ema võttis mind vahel kooli kaasa. Kohates teisi õpetajaid kõnetasid nad mind väga lahkelt. Ema õpilased tahtsid minuga vahetundides aega veeta. Meeles on ka suurte inimeste jutud sellest, kui legendaarne ja tugev kirjanduse kallakuga kool on Elva kool. Kool tundus nagu kättesaamatu muinasmaa. Kõik sellega seonduv oli helge ja ilus. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Algklassides olin kuulekas ja hea õpilane, teismelisena päris tülikas tegelane ja vastuvoolu liikuja. Keskkooli ajaks olid mu humanitaarsed huvid välja kujunenud ja reaalainete õpetajatel ei olnud minusugust eriti lihtne õpetada. Vahvaid ja naljakaid lugusid juhtus pidevalt, sest meie klassi oli sattunud vaimukas seltskond. Olime toimekad ja tegijatel ei lähe alati kõik nagu plaanitud. Oli õnnestumisi, äpardusi ja palju lõbusaid juhtumeid. Tahan siia kirja panna aga hoopis lood kahest õpetajast, kelle mõju meile oli suurem kui õppeaine alane teadmine. Õpetajate nimede tuvastamine jäägu lugejale mõistatuseks… Ajaloo tund 1986 a.-l. Ilmselt on tunnis 10.a klass. Õpetaja ei räägi mitte ajaloofaktidest, vaid millestki hoopis suuremast. Tema pilk on suunatud kusagile kaugele, meist mööda. Ta joonistab tahvlile väikese täpi ja võrdleb seda inimese teadmiste hulgaga. Tühi tahvel on teadmatus. Klass hoiab hinge kinni. Oleme enda arust päris targad tegelased ju... Õpetaja joonistab tahvlile ringi, mis kujutab suurenenud teadmiste hulka. Näeme suurenenud kokkupuutepinda teadmatusega… Klassis on vaikne. Arutelu teema jätkuks puhkeb hiljem, vahetundides. Niisiis jäime ootama aega, mil me endale rumalad tundume, et olla kindlad oma arengus. Teine seik viib meid mõni aasta varasemasse kooliaega. Loeme esimesi suuremaid kirjandusteoseid, mille põhjal toimub tunnis väga põhjalik ja läbikomponeeritud arutelu. Kirjanduslik kohus, vastandamised, samastumised, näidendite lavastamiseni välja. Tunnid olid põnevad, mäletan neid siiamaani ja alles hiljem mõistsin, mida õpetaja taotles. Tema kreedo oli aidata õpilastel endas tõelisi väärtusi leida. Olla parem, olla halastavam ja hoolivam. Selle tabasin ära muidugi alles suurena. Siis kui ise noori õpetama asusin ja tajusin, kui suur on vastutus iga välja öeldud mõtte ees. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Seob hulk mälestusi ja alles jäänud suhted paljude klassikaaslastega. Elva kooli vilistlasena osalen alati kooli aastapäeva sündmustel. Veel mõned aastad tagasi töötas koolis mu ema, praegu on seal õpetajateks kaks mu lapsepõlvesõbrannat. Elvasse saabudes on alati mõnus kodune tunne, kui möödun vanast koolimajast.


Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Arvan, et aeg ja raha ei ole enamasti takistuseks, need on vaid head vabandused. Elu on pidevas muutumises ja ma ootan põnevusega, mis on järgmine väljakutse või võimalus. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva koolil jätkuks eredaid õpetajaisiksusi, kes sütitavad lapsi õppima, hoiavad kooli vaimsust ning on lastele head kaaslased ja teejuhid

HELEN LAKS Olulisemad sündmused minu elus peale Elva kooli lõpetamist. 1996 Tartu Ülikooli stomatoloogia erialale astumine. Kooli ajal oli mul raske otsustada, kelleks saada tahan. Teadsin alati, et tahan arstiks saada, sest sõbranna, Mae Hanseni ema oli arst. Aga ma polnud koolis eriti keemiat õppinud, arvasin, et ei saa hakkama. 2001. a. ülikooli lõpetamine, samal erialal, kuhu astutud sai. Peale seda on olnud väga tähtis laste sünd. Praegu elan Rootsis, Norrköpingus, 2006. a. sügisest. Pärnus elades 2002-2006, tutvusin ühe rootsi noormehega, nii viis elu mind Rootsi. Siin töötasin ca 5,5 aastat riiklikus kliinikus, siis 2 aastat ühes suures erakliinikus ja selle, aasta 2017 sügisest on mul oma kliinik. Mu ammune unistus. Kuna meie elud läksid lahku minu elukaaslasega, siis on Rootsis lapsed üle nädala ema ja siis isa juures. Elan praegu üksi. Oma hobi – suusatamisega ja laskesuusatamisega tegelen siin ka edasi. Me asutasime siin 2015. a. sügisel ühe väikese laskesuusatamise grupi kohaliku suusaklubi juures.Sellele grupile olen abitreener, kui aega ja mahti on. Esimene mõte, mis peast läbi käib, kui kuulen sõnu Elva Gümnaasium. Õpetaja Lilia Simson ja Elva Spordikool. Õpetaja Lilja Simson oli minu klassijuhataja Põhikoolis ja Elva spordikool oli mulle väga oluline.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Missugune õpilane ma olin: kohusetundlik, püüdlik ja kuulekas, arvan. Juhtus, et provotseerisin mõnda õpetajat. Üks vahva juhtum: kui meie armas koer kooli tuli. Ta ei tahtnud üksi kodus olla, siis tulid õpetajad ütlema, Helen su koer on jälle koolis. Nii sain 6 km ekstra jooksutrenni sellel päeval. Või teine kord, kui treeninglaagrist tulin ja füüsika tunniks ei olnud õpitud. Siis ütles klassivend Juss (Juhan Varik) õpetaja Andres Murule, et Helen on laagrist tulnud, pole õppida jõudnud. Niimoodi ei julenud keegi Andres Murule öelda. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Elva kooliga seovad mind täna mälestused ja klassi-koolikaaslased. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaks Aafrikasse safarile ja Gröönimaale suusaretkele minna. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Järgmine kord kooli-klassikokkutulekule kohale tulla.

ANNELI PILLIROOG Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Üksikuid sündmusi ei saagi välja tuua, pigem on need erinevad pereelu- ja tööalased etapid, mis kasvamiseks hädavajalikud. Kindlasti kahe armsa tütre ja nende kaudu nüüd ka kolme pisikese põnni meie ellu saabumine. Tööalaselt olulised etapid: Elva Kultuurikeskuses tegutsetud aeg; ligi 20 aastat ürituste korraldamist ja lavadel esinemist; põnev period Jääaja Keskuse loojate seas olles ja üldse inimestega tööd tehes. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu töötan õppekirjandusega tegelevas kirjastuses koolitus- ja turundusjuhina. Selle kõrvalt toimetan ikka oma väikese ürituste korraldamise frmaga ka. Kolmekordse


vanaema staatuse üle olen eriti rõõmus ja naudin iga kogemust, mille need ritsikad mulle annavad. Pealinn pole elupaigana kunagi mu lemmikute hulka kuulunud ja seal ma nüüd siis oma uue väikese perega elan ja töötangi. Tänu abikaasale on hobide hulgas jätkuvalt palju sporti ja muusikat. Lisandunud on kirjutamine ja vahel võtan mõne keerukama käsitöö ka ette. Mäesuusavaimustus on alles 5 aastat vana ja järjest süveneb. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin hea peaga ja kohutavalt laisk õppija. Kui vähegi tundus, et mõni asi tuleb kergelt, siis selle olukorra kasutasin ära. Spikerdajana kukkusin esimesel katsel haledalt läbi ja rohkem ei proovinud ka. Reaalained pole mu helgem pool ja füüsika eksamile minnes lootsin spikritega tagalat kindlustada. Panin need seelikuvärvli vahele ja saadud pileti sisusse süvenedes selgus, et spikrit polnudki vaja. Viisin oma töö uhkelt komisjonile ja füüsikaõpetaja osutas mu vöökohale küsimusega: “Ja mis need on?” Ma isegi ei mäletanud, et mul abivahendid kusagil on. Teenitud viiest sai neli ja mulle korralik õppetund. Koolitundide väliselt tegelesin aga küll vist kõigega peale spordi. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Mu lapsed on sellest koolist läbi käinud ja oma peredega Elvasse tagasi jõudnud. Eks edaspidi seovad lapselapsed mind kooliga uuesti. Hetkel suhtlen ka tööalaselt tihedamalt. Olen üle poole oma elust Elvas elanud ja väga tugevalt selle külge kasvanud. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Reisiksin ohjeldamatult, kogeksin maailma. Ja seda ma jõudumööda olen teinud ka. On veel paar soovi, mille täitumine pole kaugel… Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et õpetajad ja õpilased tahaksid sinna hommikuti minna, oleksid oma kooli üle uhked, märkaksid, hoiaksid ja arendaksid üksteist vastastikku.


JAANUS REMM Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Neid sündmusi on olnud päris palju. Kindlasti pere ja laste sünd, haridusteel edasijõudmine ja looming. Lõpetasin Elva põhikooli 1994. aastal ja esimene järgnev sündmus oli kahe meie klassi “kolmemehe” jõudmine

Tartu

Hugo

Treffneri

Gümnaasiumisse. Tol korral oli see enesekindlust ja ettevõtmisjulgust hästi edasiaitav sündmus. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Tegelen looduse ja ühiskonna avastamisega, teaduse ja ettevõtlusega – olen Tartu Ülikoolis zooloogia vanemteadur ning arendan sellega seoses teaduspõhist ettevõtlust, et avastada uusi suundi ja lahendusi teaduse ja tehnoloogia arenguks. Niisiis olen oma tööd ja hobid kenasti ühendanud. Peres on neli last, viies on peagi sündimas. Laste üle on alati hea meel. :) Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Lapsepõlv, noorus ja sõbrad, Elva männid ja päikseline päev. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin uitpäine ja unistav koolipoiss. Hinded olid vist üsna keskpärased, võib olla väheke alla keskmise. Istusin tagumises pingis ja ega ma vist väga silma ei paistnud. Siiski alustasin Elva koolis koos klassivendadega oma muusikuteed, aula kohal pilliruumis olid trummid ja kitarrid, mis meile näppu jäid. Olime tol korral enda teada kõvad hevimehed, aga huvijuht õpetas meile selgeks kantriloo “Kaugel kaugel, kus on minu kodu”. Selle loo lõpuks aktusel ka esitasime. Bändi nimi oli “Curse” (aga seda keegi teine ei teadnud). Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Head mälestused ja õpitud tarkused.


Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Õpiks ja avastaks rohkem, kohtuks inimestega, et nendega koos midagi head teha. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Elva koolil võiks olla observatoorium, tähetorn.

LENNE KONTOR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Mulle tegi suurt rõõmu, et kohe pärast kooli lõpetamist sain sisse arhitektuuri erialale. See oli minu unistus ja esimene valik! Värske koolilõpetajana muidugi pelgasin, kas konkursist läbi saan ja nii tegin sisseastumiskatsed veel lausa neljale erialale – et ikka kindel olla, et ma kusagile pääseks, tahtsin kindlasti kohe edasi õppida. Teine valik oli psühholoogia, kolmas oli keskkonnateadus, aga mis veel – ei mäleta. Huvitav, kuhu oleks elu viinud, kui ma oleksin praegu näiteks psühholoog? :) Koolitee kestis neli aastat, aga paralleelselt kooliga alustasin kinnisvaramaakleri tööd. Taaskord olin õnnega koos, sest sain tööle Domus Kinnisvarasse, kus on päris kindlasti parim keskkond töö tegemiseks ja tänu sellele olen aru saanud, et töö kinnisvaras on see, mida ma pikalt ja põhjalikult teha soovin. Arhitektuuriharidus sobib valdkonnaga hästi, mul on iga korteri müügil oma kooliteadmistest kasu. Ja kronoloogiliselt kolmas, ent tähtsuselt kõige esimene sündmus minu elus oli 2017. aasta jaanuaris, kui sündis minu esimene laps! Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Viimased aastad olen tööalaselt pingutanud ja palju ette võtnud ning kuigi tundus, et tegin ainult tööd, sain ka väga palju reisida. Sellel aastal olen keskendunud oma armsa tütre kasvamisele, aga tööd teen väiksema koormusega ikka. Veidi aeglasem elutempo on vahelduseks mõistlik, nii korrastuvad mõtted ja tulevad uued ideed, on aega raamatuid lugeda. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. No mina olin viieline. :) See pole muidugi tegelikult oluline ja kui päris aus olla, siis oli mul kõrgkoolis kohati päris raske. Keskkoolis tundus mulle mõnikord, et kõik on nii lihtne, ma saingi teemad kiiresti selgeks ja siis hakkas igav. Seda mõtet, et end iseseisvalt


rohkem arendada või endale väljakutseid esitada, mul ei tulnud. Seega tagantjärele ma võin öelda, et mul ei kujunenud õppimisest harjumust, sest ma ei pidanud selle nimel kogu aeg pingutama. Seega õpilane, kes Sa loed, harjuta end pigem järjepidevalt tööd tegema ja sea endale ise väljakutseid juurde, kui koolis tundub lihtne. Vahvad juhtumid, hmm... oli küll neid jah! Õnneks jäid need kõik just kooliaega, sai pärast kooli normaalse eluga edasi minna. :) Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kõige rohkem seovad ikka mälestused. Klassikaaslased on toredad, aga isegi tihedamalt mõtlen tagasi oma õpetajatele. Saskia ja Toomeste, Liius ja Toim, Maiu ja Merike, Revo ja Kersti, oh, neid on veel – kõik minu lemmikud ja kindlasti ka taseme poolest ühed Eesti parimatest. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Huvitav, mul ei tule ühtki sellist soovi meelde, mis eeldaks palju aega ja raha. Ma soovin hoopis, et mul oleks ka tulevikus vahva pere, kus on palju lapsi, sest koos nendega on kõik palju toredam. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et kõigil oleks koolis hea tunne. Mina tundsin end küll hästi ja hoituna ning selle hubase perekeskse tunde oskasid luua just õpetajad. Et siis ikka häid õpetajaid jätkuks!

JANNE AAN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kahtlemata abiellumine ja laste sünd. Meie peres on kasvamas 7 vahvat last. Olen abielus samuti Elva kooli vilistlase

Peeter

Aaniga,

kes

oli

juba

minu

Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Viimased 12,5 aastat olen pühendanud

laste

koolipõlvearmastus 8-ndas klassis. :)

kasvatamisele, kodule ja perele. Viimase aasta olen olnud tegev Tartu Pereliidu juhatuses ja võtan osa ka Eesti Lasterikaste Perede Liidu tööst. Lisaks sellele korraldame abikaasaga rammumeeste võistlusi, kasvatame üheskoos lapsi, ehitame oma kodu. Meie pere ühisteks hobideks on sportimine, võistluste korraldamine ja perepuhkused erinevates Eestimaa paikades. Minu hobideks on käsitöö ja lugemine.


Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu lapsed. :) Ja sellepärast, et üks meie laps on juba Elvas põhikooli lõpetanud ja hetkel käib Elva Gümnaasiumis meie perest 3 last. Abikaasaga kohtumine. Lisaks meenub minu esimene õpetaja Ave Kalmus ja kaks minu head sõbrannat juba kooliajast on nüüdseks Elva Gümnaasiumi õpetajad. :) Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma arvan, et ma olin üldiselt hea õpilane, ainult lõpuklassi esimese poolaasta kohta ei saa seda öelda, aga lõpp-kokkuvõttes lõpetasin päris ilusa tunnistusega. :) Mul on eredalt jäänud meelde vist vaid üks seik – kui õpetaja Andres Muru palus mul klassist lahkuda (ei mäletagi millega ma teda vihastasin) sõnadega: “ise nii väike ja nii kuri.” :) Ja ta ei karjunud vaid ütles seda muigel suuga. :) Üldiselt on kooliajast ikka head mälestused ja praegu oma endiste õpetajatega kohtudes on alati soe tunne põues. :) Osad neist puutuvad ka minu lastega koolis kokku. :) Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Jah, nagu ülalpool juba kirjas, siis minu lapsed õpivad Elva Gümnaasiumis, järgmisel aastal lisandub veel üks laps meie perest. :) Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma ei oskagi öelda, mis mul veel tegemata on. Loomulikult on meil abikaasaga väga palju mõtteid ja unistusi, mida üheskoos elus veel teha, aga need on isiklikku laadi ja ei kuulu avalikustamisele. :) Aga enamus unistusi on seotud ikkagi pere, kodu, laste ja lähedastega... Soovin ka seda, et saaksin ka edaspidi elus tegeleda sellega, mida armastan, sest siiani olen saanud elu just nii elada! Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva Gümnaasium saaks endale kauaoodatud spordihoone, kus lapsed saaks rahulikult kehalise kasvatuse tundides ja trennides käia ning nad ei peaks halva ilmaga kitsas võimlas tundides viibima või siis õues külmetama. Sellest sõltub ka minu laste heaolu ja seetõttu loodan, et see saab peagi teoks! :)


KRISTI TOBRELUTS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elva Gümnaasiumi lõpetamist, 2000. aastal, asusin õppima Eesti Põllumajandusülikooli kinnisvara planeerimise ja hindamise eriala. See oli ainuke eriala, mis

mulle

sellel

hetkel

huvi

pakkus

ja

kuhu

sisseastumisdokumendid esitasin. Läks õnneks – õige valik :). Viimasel kursusel, 2004. aastal, läksin tööle Uus Maa Kinnisvarahaldusesse ning 2007. aastal alustasin tööd Uus Maa Tartu büroos elamispindade maaklerina. Alates 2009. aastast olen Uus Maa Tartu büroo elamispindade müügijuht. Nüüdseks olen ka juhatuse liige ja üks osanikest. Hetkel elan Tartus, kuid kindlasti ei ole unustanud ka Elvat. Seal elavad minu lähedased ja väga head sõbrad. Olen abielus ja 2 aasta 9 kuu vanuste kaksikute ema. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Vaieldamatult kõige olulisem sündmus on laste sünd. Tähtsal kohal on ka ülikooli lõpetamine ja erialaste kutsetunnistuste omandamine. Eks neid olulisi sündmusi on veel mitmeid aga need kolm on sellised, mis kohe alati meenuvad. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen praegu töötav abielus kahe lapse ema. Õnneks võimaldab töökoht aega selliselt planeerida, et kõik, mis lastele, st perele, oluline saab üheskoos tehtud. Kui aega üle jääb siis harrastan tervisesporti. Tuleb nii vaim kui keha erksana hoida. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimesena meenuvad suusatunnid, mis algasid siis kui esimesed lumehelbed maad puudutasid ja lõppesid siis kui sammal hakkas roheliseks minema. Missugune õpilane Sa olid? Ma ise arvan, et olin hea õpilane aga muidugi mitte kõige parem. Sai parem olla. Kohusetundlik olin ma kindlasti. Õnneks oli meil selline klass, kus head hinded olid eesmärk omaette. See oli väga hea motivaator.


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Praegu mind Elva Gümnaasiumiga otsest midagi ei seo, va see, et mõned minu väga head sõbrad seal töötavad. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Vähemalt aastake võiks perega maailmas ringi reisida. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Sooviks Elva Gümnaasiumi praegustele kui ka tulevastele õpetajatele ja õpilastele entusiasmi, mõistmist ja märkamist.

CASPAR AUSTA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kindlasti Jonathani sünd 2008. a. Enne seda elu Prantsusmaal aastetel 2000-2006, kui sõitsin rattaklubis Strasbourgis ja Beauvais’s. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Elan endiselt Elvas samas kohas ja kooli lähedal, 200 m, Väike-Tähe tänavas. Tegelen endiselt jalgrattaspordiga, millega alustasin siis kui käisin Elva gümnaasiumis. Olen jalgratta noortetreener Tartu ülikooli akadeemilises spordiklubis ja spinningutreener klubis My Fitness. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kindlasti jalgrattabaas gümnaasiumis. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Väga hea õpilane ma ei olnud, hinded oleks võinud paremad olla aga samas hätta ka ei jäänud. Ju siis olid trennid tähtsamad. Samas tulid paljud õpetajad appi, kui olin laagrites või võistlustel ja hoidsin nii oma kooliasjad korras. Trenni ei lubatud, kui hinded halvad. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Käin endiselt rattabaasis ja talviti käin pidevalt pallisaalis korvpalli mängimas. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Elvasse korralik spordisaal ja rattatee Elvast Tartu.


RAIMO AUN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Astusin ülikooli masinaehitust õppima. Avastasin enda kirgliku elutee peale 5 aastast eeltöötlusliinide tehnoloog-juurutajana töötamist päeva pealt. Mitmete suurfestivalide loomine peale murdepunkti elus, kus mul on võimalus lahendada inimste probleeme, mida keegi teine lahendada ei julge ega taha. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Jah – tegelen, kõigega korraga. Huvitav on. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Mälestused, mis defneerivad, kui valesti saan maailmapildist aru. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin mitmekülgne õpilane. Andsin kindlasti palju problemaatilisi momente õppejõududele lahendamiseks ning olin samas ka huvi olemasolulul üks esimeste seast, kes oma ülesannetega hakkama sai. Meenutuseks võiks välja tuua koolikohviku avamine peale perioodi, kus väga paljusid aastaid polnud sellist võimalust kooliõpilastele ja õpetajatele pakutud. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Võimalik, kuid seda näitab tulevik. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Lennata avakosmosesse ja vaadata järgi, kas Maa on lapik või mitte. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et EG õpilased ja õpetajad oleksid avatud mõttemaailmaga ning hoiaksid kokku, nii koolis, kui koolist väljaspool.


ELIIZE ROMANOVA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kõige olulisem, mis peale kooli lõpetamist olnud, on laste saamine ja oma kodu loomine. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu tegelen laste kasvatamisega, neid on mul kaks. Käin ka tööl. Hobideks on mul käsitöö, kokandus, aiandus, maja renoveerimine. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kui keegi ütleb Elva Gümnaasium, meenub mulle kohe monu enda kooliaeg. Ekskursioonid, üritused, klassikaaslased, sõbrad. Mõned inimesed, kellega kooli ajal tutvusin, on saanud väga suureks oskas minu elust. Missugune õpilane Sa olid? Õpilasena olin ma algklassides tubli, põhikoolis natuke mässumeelne ja hooletu kooli suhtes. Kindlasti mitte ei olnud ma rumal, küll aga tollel ajal lihtsalt laisk ja kõik muu tundis põnevam kui kool. 9. klassi lõpetasin ikkagi koos oma klassiga. Peale seda tuli väike aeg enese leidmiseks ja elu sihtide paika seadmiseks. Alustasin oma õppinguid Tartu Kutsehariduskeskuses, aga poole õppeaasta pealt sain aru, et see ei ole ikka minu jaoks. Tulin tagasi Elva Gümnaasiumisse kaugõppe osakonda. Seal õppimine mingi hetk venis ja lõpetasin 12. klassi kaks aastat hiljem kui oleksin pidanud. Aga keskkooli lõpuklassis olin ma õnnelik ema. Lõpuklassis käisin koos lapsega ja lõpetasin üle keskmise heade hinnetega. Mis seob mind EGga? Esiteks alustas sellel sügisel minu esimene laps kooliteed ja teiseks töötan ma EG kooli sööklas. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Minu elus on veel palju tegemata, pürgin kõige poole tasa ja targu. Nagu vanasõnagi ütleb: “Tasa sõuad kaugele jõuad”. Kui aega rohkem oleks, läheksin õppima. Hetkel on laste haridustee tähtsam. Kui nad mõlemad on sellega alustanud ja koolirütmi ilusti sisse saanud, saan ka mina uuesti kooliteed alustada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et EG ikka edasi areneks ja pakuks lastele veelgi paremat hariduse omandamist. Soovin, et koolipere oleks ikka nii tore ja toetav nagu oma kooli ajast mäletan.


KARMEN ORLOVSKI Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Minu olulisemad sündmused peale EG lõpetamist, on Tallinnasse kolimine ja ülikooli astumine. Millega praegu hobid... ?

tegeled:

töö,

pere,

Praegu käin koolis, perekonda näen nädalavahetuseti ja lisaks annan siis ka trenne SK Airis. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Momendil: Merike Allik, Tiina Lauri, õpilasesindus, Saski Arik. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma arvan et ma olin hea õpilane... loodan, et olin. Juhtumeid nii palju, aga kõige eredamad mälestused on jõulupeo “EG kõlab tuttavalt” korraldamisega. Tahaks loota, et kogu see üritus jäi õpetajatele meelde. Kui mitte heaga, siis näiteks sellega, et peo viperuseks oli veidi liiga pime lavavalgus. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Käin Elva Gümnaasiumis igal reedel ja laupäeval võimlemistrenne andmas. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Soojale maale reisida. Leida töö, mis pakuks nii palju rõõmu, et sõna töö saaks endale positiivse kuvandi. Palju lapsi saada ja neile kõige paremaid elamis- ja kasvamistingimusi pakkuda. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et Elvas gümnaasium ikka püsiks ja käiks ajaga kaasas. Et koolis poleks külm ning õpilastel oleks vahetunnis (istumis)kohta, kus olla. Et kodanikukaitse suund püsiks ja areneks. Et ka humanitaar- ja reaalklassil oleksid omad snitid, mis paistaksid silma teiste ümbruskonna koolide seast. Et jätkuks õpilaskodusid.


MARTTI MUTTIK Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kronoloogilises järjestuses: poja sünd, Mereakadeemia lõpetamine ja abiellumine. Kõige olulisem muidugi isaks saamine, olen ääretult õnnelik ja tänulik. Kaotasin enda isa, kui olin alles kolmene ja kõige kurvem on see, et ma isegi ei mäleta teda. Soovin enda pojale pakkuda kõike seda, millest ise olen ilma jäänud ja puudust tundnud. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan jätkuvalt merel, hetkel tüürimehena Tallinna Sadama varustuslaeval Botnica. Merd olen sõitnud kokku 13 aastat, alustasin 17-aastaselt. 2015. aastal tekkis huvi õppida täiendavalt ka midagi muud. Studeerisin mõnda aega IT Kolledžis ning hetkel juhin meretöö kõrvalt IT idufrmat StandByMate. Vaba aega veedan eelkõige oma abikaasa ja pojaga. Kuna merel töötan kahe nädala kaupa, siis on mul piisavalt aega kodus olles tegeleda ka hobidega. Mängin jalgpalli FC Elvas ja käin regulaarselt ujumas. Lapsest saadik olen olnud suur astronoomiahuviline ning IT Kolledži kaudu sain võimaluse kaasa lüüa ESTCube tudengisatelliidiprojektis. Esmalt olin tarkvara meeskonnas, kuid praegu aitan projekti raha kaasata (fundraising). Lisaks on ESTCube’i oodatud ka need, kellel puudub küll otsene huvi kosmose vastu, kuid kes soovivad arendada oma turundus- või IT-alaseid oskusi. Kel huvi, võib minuga kontakteeruda, oskan suunata. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Sooviksin tagasi neid aegu. Pean tunnistama, et olen korduvalt meenutanud, kui tore oli koolis käia. Meil oli väga vinge seltskond ja nalja sai alati. Oleme kokkusaamisi teinud ka kümme aastat hiljem. Hämmastav on see, kui tublid ja edukad kõik minu endised koolikaaslased on. Selle eest tuleb tänada kindlasti ka õpetajaid tehtud töö eest. Matemaatika oli minu lemmik õppeaine ja mul vedas, et mind õpetasid väga head


pedagoogid Viivika Kurg algkoolis ning Piret Toomeste põhikoolis. Sain nii tugeva ettevalmistuse, et Merekoolis teenisin raha koduste ülesannete lahendamisega. Tänulik olen ma kõikidele õpetajatele! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Kui ise nalja ei tee, siis teeb keegi teine – eks ma ise üks suur pullimees olin. Huumor on tervislik. Lugusid meenutada ja rääkida oleks palju, teised vahest oskaks rohkemgi. Oli suur julgustükk kuuendas klassis osaleda miniseelikus ja parukaga Miss Milleniumi missivõistlusel, mille ma ka võitsin. Selle eest tänaks Kerli Kõivu, kes mind missiks vormis ja vinge meigi tegi. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Elvas elades püüan olla kursis kõigega, mis linnas toimub. Koolieluga olen kursis eelkõige ema kaudu, kes on koolis õpetaja. Tean, et minu ema Leila Vaardt on paljude õpilaste seas väga armastatud. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Lubasin oma pojale, et lähme kunagi lendava inimese kostüümiga ehk wingsuit’iga hüppama. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et õpilased ei läheks massiliselt teistesse koolidesse, sest õppida saab igas koolis ning Elva Gümnaasium kui ettevalmistus ülikooliks on piisavalt heal tasemel. Leian, et tänapäeval on kasulik õppida programmeerimist. Selleks, et huvi oleks suurem võiks kool korraldada kas konkursse või hackathon’e. Midagi Ajujahi ja Garage48 sarnast, sellised füüsiliste prototüüpide arendamisele suunatud võistlused on väga motiveerivad ja arendavad. Garage48 eestvedajad pälvisid 2017. aasta haridusteo auhinna. Elva koolis võiks eestvedajad olla õpilased ise.


MAARJA-LIISA MAASIK Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist ja millega praegu tegeled? Ma lõpetasin Elva Gümnaasiumi 2010. aastal ning senised olulised sündmused seonduvad mul eelkõige kõrgkooli lõpetamise, erinevate karjäärivalikute ja võimalustega ning otsusega taas Elvasse elama asuda. Pärast keskkooli lõpetamist asusin elama Tallinnas ja kõrgharidust omandama Sisekaitseakadeemias, täpsemalt fnantskolledžis maksunduse ja tolli erialal. Pärast rakenduskõrghariduse omandamist, asusin kolmeks aastaks erialasele tööle Maksu- ja Tolliametis. Esimesed 1,5 aastat töötasin Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna revidendina (praeguse nimetusega maksuaudiitor), kus lisaks ettevõtete maksukäitumise kontrollimisele, vedasin ka kontrolliosakonnas e-auditi kontrollimeetmete juurutamist ning olin Eesti-poolne kontaktisik Euroopa Komisjoni e-auditi ekspertgrupis. Kuna e-auditi teema hakkas mind üha rohkem ja rohkem huvitama, siis liikusin revidendi ametipositsioonilt edasi kontrolliosakonna arendustiimi arendusspetsialistiks. Arendusspetsialistina töötasin järgmised 1,5 aastat ning lisaks e-auditi meetmete juurutamisele asusin juhtima andmete töögruppi sellises projektis nagu Aruandlus 3.0, mis on Maksu- ja Tolliameti, Statistikaameti ning Eesti Panga ühisprojekt. Aruandlus 3.0 kasvas välja nelja ministeeriumi halduskoormuse vähendamise projektist “Nullbürokraatia” ning mille eesmärgiks on luua võimalused riigile vajalike andmete automaatseks liikumiseks otse ettevõtete poolt kasutatavatest raamatupidamisprogrammidest. 2016. aastal otsustasin kolida Tallinnast tagasi oma kodulinna Elvasse. Kuna eelnev arendusspetsialisti töö oleks kaugtööna olnud väga raskendatud, siis otsustasin võtta vastu väljakutse erasektoris ning alates septembrist 2016 olen ettevõttes Merit Tarkvara AS populaarse palgaarvestusprogrammi Merit Palk arendusjuht. Kuna keskkoolis olin aktiivne Õpilasesinduse tegemistes, siis oli minujaoks loogiline jätkata sarnast tegevust ka Sisekaitseakadeemias, kuuludes Üliõpilasesindusse. Olin esinduse liige kogu oma õpingute perioodi ning viimasel aastal ka Üliõpilasesinduse juhatuse esimees. Peale akadeemia lõpetamist otsustasime aktiivsemate vilistlastega taasasutada Sisekaitseakadeemia Vilistlaskogu, mille juhatuse esimees ma ka alates aastast 2014 olen. Mis aga puudutab minu hobisid, siis 10-aastaselt alustatud laskespordiga ma küll aktiivselt viimasel neljal aastal pole tegelenud, kuid mis sellegi-poolest on hingelähedane siiani. Elva Laskespordiklubi ja laskurite tegemistele ning saavutustele


elan jätkuvalt kaasa. Nüüd taas Elvas elades, katsun ka klubi tegemistes toetajana rohkem kaasa lüüa. Keskkooli ajal nakatusin ka fotograafapisikusse, mis on minuga püsinud tänaseni ning paranemise märke pole näha. Pärast keskkooli lõpetamist avanes võimalus ka kõrghariduse omandamise kõrvalt lisaraha teenida populaarsete teleseriaalide “Pilvede all” ja “Kelgukoerad” võttetiimis fotograaf tööd tehes. Võttetiimi tööd ja teleseriaali tegemise telgitaguseid sain fotodele jäädvustada kokku pea 3 aastat. Mul avanes ka 2010. aastal Tartumaa Tervisespordikeskuses võimalus avada oma fotonäitus “Kelgukoerad pilvede all” tollase kunstikuu raames, kuhu tulid kohale ka Kelgukoerte seriaalis mänginud näitlejad kuna 9. hooaja lõpuosad flmiti just Elvas ja selle lähiümbruses. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Ühte konkreetset ja selget mõtet on raske välja tuua, aga kindlasti läheb mõte esmalt rändama tervele õpinguperioodile, alates 1. klassist kuni 12. klassini. Tulevad meelde mõned eredamad hetked ja olukorrad, klassikaaslased ja õpetajad, üritused mis korraldatud sai jne. Eriliselt on meeles minu mõlemad inglise keele õpetajad Galina Pustõlnik ja Saskia Arik ning minu 7.-12. klassi matemaatikaõpetaja Piret Toomeste, tänu kellede kohati karm aga tõhus õpetamismeetod on mind nii mõnestki hilisemast kokkupuutest inglise keele või matemaatikaga kergemini läbi aidanud. Sisekaitseakadeemias õpetatud kõrgema matemaatika loengutes polnud mul paraku eriti midagi uut õppida, sest kõik oli juba varasemalt keskkoolis omandatud. Loomulikult ei saa mainimata jätta Revo Lastikut, kes lisaks oma oskusele teha kuivavõitu ajalugu huvitavaks, suutis ka oma isiksuse ja huumoriga õpilased ära võluda, ja Helle Sauet, kelle nime mainimine juba toob positiivse muige näole. Samuti Leila Vaardt, kes küll püüdis vene keelt meile selgeks teha, kuid kellega tundides oli tihtipeale muud huvitavat arutada meie enda initsiatiivil kui seda vene keel kunagi üldse olla suutis. Eelnevatest kõige eredamalt on meeles meie gümnaasiumilennu klassijuhatajate duo Merike Allik ja Maiu Juurik, kes olid meile noortele pigem sõprade eest kui klassikalises mõttes õpetajad. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Milline õpilane ma olin, oskavad õpetajad ja teised klassikaaslased võib-olla õigemini ja paremini öelda, kuid katsusin olla õiglane, eeskujulik, hoolas ja sõbralik teiste vastu, aktiivne koolielu huvitavamaks tegemises. Eks loomupäraseid kiikse ole ka mul nagu kõigil. Nooremana kogusin emotsioone väga palju endasse ja kui juba liiga palju neid oli, siis võisin justkui mitte nii olulisel hetkel liigselt ärrituda. Kui vahva juhtum see tollal oli kui see juhtus, aga tagantjärgi on seda naljakas meenutada, kuidas 4. või 5. klassis õpetaja Pustõlniku inglise keele tunnis tunnikontrolli tehes spikerdamisega vahele jäin. Tegelikult spikerdas terve meie keelegrupp, aga oma


tulipunase näo ja närveerimisega suutsin ainult mina õpetajale reeta, et midagi on valesti. Too õppeveerand oli mu käitumise ja hoolsuse hinne esimest ja vist ka viimast korda eeskujuliku asemel hea. Sama päeva söögivahetunnis tundsin kõigi õpetajate ees tohutut piinlikkust, mitte ainult õpetaja Pustõlniku. Vahvaid ja naljakaid seikasid ole teisigi... näiteks see, kuidas gümnaasiumis bioloogiaõpetaja Tiia Kuresoo tegi mitu nädalat suurt reklaami ühele Rein Marani flmile “Põdra kuningriik”, kuna üheks operaatoriks oli ka Elva kooli vilistlane Joosep Matjus, ning lubas meid tunni ajal flmiklassi viia, et seda vaadata saaksime. Kuivõrd olime see grupp, kes otsustas biloogia riigieksamit mitte teha ning seega oli ka motivatsioon, et bioloogiaõpikut avada, üsna madalseisus, siis hakkasime üks tund skandeerima kooris PÕD-RA-FIL-MI! PÕD-RA-FIL-MI!.. ning vaesel õpetajal ei jäänudki muud üle kui meid flmiklassi viia. (Loodan, et õpetaja võttis meie grupi tegemisi sama suure huumoriga nagu see mõeldud oli ning me suuri hingehaavu oma motivatsioonipuudusega talle ei põhjustanud...) Õpilasesinduse tegemised olid huvitavad ja õpetasid ürituste organiseerimist jmt. ÕE meeskonna ja meie mentori Marge Järveojaga alustasime õpilaskonverentside korraldamisega, kuhu kutsusime esinema Tartus tegutseva kõrgkooli esindaja tutvustamaks õppimisvõimalusi ning ka tuntud vilistlasi. Nii käisidki meil külas oma edulugusid rääkimas näiteks Mart Vendla kui ka Heidy Purga. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Tänasel päeval seob mind Elva Gümnaasiumiga kooli Vilistlaskogu, mille tegemistega ma samuti liitusin kui tagasi Elvasse kolisin. Hetkel üritan vilistlasi kooli käekäiguga kursis hoida Vilistlaskogu fännilehe haldamise läbi Facebooki, kuid kindlasti ei jää see ainukeseks panuseks. Usun, et kui kooli vilistlased kokku hoiavad, olenemata kus nad elavad või millega tegelevad, siis suudaksime üheskoos nii mõndagi ära teha. Eelkõige kooli heaks, aga ka siinse kogukonna jaoks laiemalt. Seega, kui ka teised vilistlased tahavad tagasi anda Elva koolile või kogukonnale laiemalt, siis on head mõtted ja aktiivsed algatused igati oodatud! Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma ei oskagi sellist unistust või eesmärki välja tuua, mille saavutamine oleks takerdunud aja või raha taha. Takistuseks saab olla ainult inimese enda tahtejõud. Kui su ümber on inimesed, kes sind julgustavad ja motiveerivad sind tegutsema ja olema tahtejõuline, siis küll leiad sa ka piisavalt materiaalseid vahendeid ja aega, et oma soovid reaalsuseks muuta. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma loodan, et nii praegused kui ka tulevased õpilased oskavad õiglaselt väärtustada seda haridust, mida Elva Gümnaasiumist saada on võimalik. Keskkond väga kvaliteetse hariduse saamiseks on loodud, tuleb vaid ise tahta seda omandada. Kui ka vilistlased


looksid omaltpoolt selle kontaktvõrgustiku ümber kooli, et tekiks tõeline kogukonna tunnetus, siis oleks kindlasti õpilastel lihtsam seda mõista, et kvaliteetne haridus ei võrdu eliitkoolides pakutavaga. Minu arvates on ainuke eelis eliitkoolidel see, et nad on suutnud tekitada oma õpilastes selle tunde, et kui kaks vilistlast kohtuvad, olemata eelnevalt üksteisega tuttavad, siis on neil ühtekuuluvustunne ja uhkus oma kooli üle nii tugev, et tihtipeale sellest ainuüksi juba piisab, et oma kaasvilistlast eelistada mõnele teisele inimesele näiteks töövestluse situatsioonis vms.

MERILIN PUNDER Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Oluliseimaks sündmuseks on pärast gümnaasiumi lõppu Tallinnasse kolimine, ülikooli

astumine

ning

iseseiva

elu

alustamine. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Sarnaselt igale teisele tänapäeva inimesele on ka minul alati kiire ja palju tegemist. Õpin Estonian Business Schoolis rahvusvahelist ärijuhtimist turundus ja kommunikatsiooni erialal. Kooli kõrvalt töötan Luminor Bank AS-is kindlustusmaakleri assistendina. Lisaks asutasin 2017 aasta suvel enda esimese ettevõtte, mis tegeleb peeglite tootmisega. Kooli, töö ja ettevõtte korvalt püüan tegeleda tervisespordiga, käia jõusaalis ja jooksmas. Pere ja sõprade jaoks leian aega nädalavahetuseti kui Elvas käin. Loomulikult hoiame ka igapäevaselt kontakti ning toetame üksteise ettevõtmisi. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimene mõte on mälestused: KelMer, Comenius ja toredad õpetajad. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Usun, et olin hea õpilane nii õpetajatele kui ka oma kaasõpilastele. Vahvaid juhtumeid on küllaga, kuid kahjuks on need nii värvikad, et jäävad veel siiski ainult asjaosaliste vahele. Päevavalgele tooksin mälestuse KelMeri alustamisest. Vahetult enne KelMeri avamist oli nii palju teha, et sageli olime koolis esimesed, kes saabusid, ning viimased, kes koos tädiga lahkusid. Loomulikult on põnevad kõik need seigad, kus asjad ei läinud


nii nagu oleksid pidanud. Näiteks korraldades EG jõulupidu oli esinedes palju apsakaid, kus tekst läks meelest või panin selga vale riietuse. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Hetkel seob mind Elva Gümnaasiumiga vaid minu vend, kes õpib siin koolis ning loomulikult ka head mälestused kooliajast. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kui ajas ja rahas poleks küsimus, küll siis teeks palju. Tooksin välja vaid ühe: õppida välismaal, kogeda teisi kultuure ning tulla tagasi Eestisse tagasi uusi teadmisi rakendama. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Siiralt loodan, et Elva kool jääb püsima. Elva on üks parimaid kohti, kus õppida: rahulik ning inimesed Elvas on hoolivad ja kokkuhoidvad. Elva Gümnaasiumile soovin innovatsiooni, jätkusuutlikust ning palju häid inimesi.

KALEV KONSA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Lõpetasin Elva Keskkooli 1983. a. ja teadsin juba hulk aastaid enne kooli lõppu, et tahan minna muusikat edasi õppima. Plaan B puudus mul täiesti. Õnnestuski esimesel katsel sisse saada Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, mille lõpetasin 1990. a. Juba 1988. a. asusin saksofonirühma kontsertmeistrina tööle kutselises orkestris “Tallinn” ja nii olengi kogu elu vaid muusikalisi töid teinud: mänginud erinevaid pille, laulnud professionaalses kooris, õpetanud muusikat ja pillimängu, korraldanud paljusid muusikaüritusi, juhtinud muusikakooli. Tudengiaegadel oli olulisel kohal igasuvine EÜE-s käimine ja parim osa sellest oli tutvumine oma tulevase naisega, kellega oleme praeguseks 29 aastat ilusasti koos olnud. 1988. a. kevadel toimus esimene välisreis muusikuna, selle puhul veel pidin võtma kirjalikud kinnitused konservatooriumi partei- ja komsomolikomitee esindajatelt, et olen moraalselt kindel esindama Nõukogude Liitu kapitalistlikus riigis. Nüüdseks on pere- kui tööreiside arv kasvanud


sadadesse, käidud on ka eksootilistes maades, kuid absoluutseks lemmikuks on vana Euroopa. Okupatsiooniajal kasvanuna tunnen siiamaani mingit erilist tänutunnet ja rõõmu vabadusest kui jälle mõne Euroopa linna keskaegsel väljakul kohvi rüüpan. 1992. a. asusime elama oma majja Tabasalus, aasta hiljem sündis poeg. Aastast 2000 korraldasin 13 aastal järjest rahvusvahelist muusikasündmust Tabasalu Jazz Fest, mis andis hindamatuid kogemusi asjaajamisel nii kodu- kui välismaal. Meri ja saared on mind alati tõmmanud, 2010. a. tegin ära väikelaevajuhi eksamid, sellest ajast on mul oma mootorpurjekas ja seetõttu võib mind suviti merel ja Eesti väikesaartel hulkumas kohata. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praeguseks olen väga pikka aega töötanud Tabasalu Muusikakooli direktori ja saksofoniõpetajana ja ka Politsei- ja Piirivalveameti orkestri pillimehena. Olen proovinud ka bändimuusiku leiba kuid see ei istu mulle, hilisöised mängud ja varahommikuks koju jõudmised ei meeldi üldse. Kuulusin aastaid ägedasse noorte meeste klubisse Round Table, lahkusin sealt nii nagu klubi statuut ette näeb – 41 aasta vanusena. Varsti peale seda kutsuti mind Tabasalu Lions klubisse, kus nüüd head seltskonda naudin. Osalen jõudumööda kodukandi ettevõtmistes, palju aega kulub ka oma suure krundi ja majapidamise peale. Mängin regulaarselt lauatennist ja heal meelel liigun võimalusel jalgrattaga, huvitun antiigist ja kirjandusest. Oma kunstiajaloolasest naisega on meil suurepärane kooselu ja rohkem kui paaripäevane lahusolek mõjub karistusena. Poeg väljus oma teismeliseea maailmavalust ja trotsist suhteliselt terve nahaga, käis Kaitseväes, millega ta väga rahule jäi, õpib praegu ülikoolis, töötab selle kõrvalt, mängib trompetit kolmes orkestris, teeb usinalt trenni ja veedab aega oma armsa tüdruksõbraga. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Eelkõige meenuvad klassikaaslased ja mitmed õpetajad. Hulk värvikaid situatsioone ja mälupilte. Aga ka keskkooliaegne järjest tugevnenud soov ära Tallinnasse siirduda. Soliidse ja väärikana on meeles vana koolimaja, selle nagisevad parkettpõrandad ja kahe koolimaja vahel asunud ilus talveaed käsitööna valminud miniatuurse talukompleksiga. Šokina mõjus selle kõrval aastaid hiljem kooli kokkutulekul esimest korda vahepeal ehitatud uude koolimajja sisenemine – armetu arhitektuur, kehvad materjalid, vilets ehituskvaliteet. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Algklasside päevil käisin lühemat aega Vapramäel ratsatrennis ja kord jõeorust üles ratsutades hakkas hobune perutama, viskas mu maha ja kadus kapates silmapiiri taha. Sarnasesse situatsiooni sattusin mõned aastad hiljem kui õppeprogrammi lisandus keemia. See kappas mul kohe eest minema, väga kiiresti ja väga kaugele ja ega ma teda


eriti jälitama ka ei asunud, olin kooliajal küllalt muretu ellusuhtumisega. Nii vedasingi rõõmsalt keemiatunnis oma armsate klassiõdede heatahtlikku abi kasutades keskkooli lõpuni välja. Siis seisin silmitsi tõsiasjaga, et iseseisva elu alustamiseks on vajalik sooritada keemia riigieksam. Aga enne seda saabus 8. märts kohustusliku naistepäeva kontserdiga. Seal esitasime klassivend Mardiga, tema klaveril ja mina saksofonil ühe eriti südamliku ja malbe pala “Petite Fleur”. Pala esitamise ajal langes mu pilk esireas istuvale keemiaõpetajale, alati soliidsele proua Urbile ja nägin, et tema silmist voolasid liigutuspisarad. Lisasin kohe pisut omakasupüüdlikult loole juurde täiendava annuse emotsiooni ja nägin kuidas õpetaja meeleliigutus suurenes veelgi. Mingi aimdus ütles, et sellest võib tulu tõusta ja nii oligi. Juba mõned nädalad hiljem kutsus proua Urb mind jutuajamisele, mis kujunes meie vahel väga pikaks ja südamlikuks ja mille käigus õpetaja ütles, et ta teab minu soovist pühenduda muusikale ja ta usub sellesse ja et tema mingil juhul ei sooviks, et minu olematud teadmised keemias võiks sellele takistuseks saada. Üksikasju reetmata võin öelda, et õpetaja igakülgse abiga sooritasin ma keemia riigieksami ilma ühtegi piletit õppimata. Ja nii võibki tõdeda, et minu jaoks oli kooliaja meeldejäävaimaks õpetajaks proua Urb, kes ei hakanud mind vaenama minus pesitseva huvipuuduse pärast tema poolt armastatud ainesse, vaid kes selle asemel andis mulle väga väärt õppetunni Inimeseks olemisest. Ja sellest on mul palju kasu olnud nii eraelus kui ise õpetajana ja koolijuhina töötamisel. Olen talle väga tänulik. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Olen üritanud Elva Gümnaasiumi juubelitel kohal käia, rohkem praegu kokkupuuteid ei ole. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Reisimine on mulle väga meeldinud ja olen seda saanud rohkemgi teha kui kunagi unistada oleks võinud. Aga kui aeg ja raha poleks takistuseks, siis on kümmekond kohta maailmas, kus sooviks elada pikemat aega – pool aastat või aasta igas paigas, et nende olemusest, kultuurist ja inimestest rohkem aimu saada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Iga kool peab harima oma õpilasi parimal võimalikul moel, selleks koolid ju ongi. Aga ma arvan, et väga heades koolides suudetakse seda teha nii, et selle protsessi käigus on õpilased ja õpetajad õnnelikud. Selle poole peabki püüdlema.


MAE JUSKE Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Elleri kool, töö Vändra muusikakoolis solfedžoõpetajana ja koorijuhina, pere, lapsed, Hellenurme kolimine, taas kool, astusin Mainori Majandusinstituuti, lõpetasin aga Audentese Ülikooli, pere ja lapsed. Elva “taha” Hellenurme kolimine oli pöördepunkt igas mõttes, aga sellest ei saanud ma tollel hetkel päris selgelt aru. Ka terve lapsepõlve Elvas elades ei käinud ma kordagi Hellenurmes, vaid 10 km kaugusel!! Nüüd, 2 aastakümmet hiljem, on esivanemate kohas elamine kasvatanud missioonitunnet, motiveerinud igasugustest olukordadest läbi tulema ja olulist ebaolulisest eraldama. Veskielu tagasilöögid ja edusammud hoiavad pidevalt ärksana nii vaimselt kui füüsiliselt! Vanavanaisa veski töötab endiselt, vee jõul, aga muuseumina ja niikaua, kuni see kestab, võib seda nimetada pidevaks oluliseks sündmuseks mu elus. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töö seostub kitsamas või laiemas mõttes veskiga ja see on selline 24/7 töö, st ma ei mõtlegi selle peale, et see töö, vaid tean, et need või teised asjad tuleb ära teha. Hellenurme vesiveski hüvanguks loodud MTÜ Hellenurme Veskimuuseumi tegevuse kaudu saab istuda tundide viisi arvutis ja kirjutada projekte, turundada või ajada muid asju kuni ettepanekuteni seadusandluse muutmiseks; võtta veskis külalisi vastu, mis rahuldab suures osas suhtlemis- ja tunnustusvajaduse; kuuluda mitmetesse võrgustikke ja ühinguisse. Füüsilisel tööl nii veskis kui ümber veski aga ei ole lõppu küll väiksemaid asju sättides, küll ehitusprojekte algatades ja jälgides. Seega, pean ennast õnnelikuks, sest mul on väga vaheldusrikas töökoht omas kodus. Pere on siia kaasatud niipalju kui hetkel vajadus, sest teistel on siiski oma töö, koolid ja tegemised. Hobi on jäänud aastakümneteks samaks – laulmine ülikooli naiskooris koos vajaliku ajamahu ja kõige muuga, mis sellega kaasneb: 2 korda nädalas proovid Tartus, laululaagrid, lisaproovid, projektesinemised, lindistamised, ringreisid ja välisreisid. Ka sõbrad-tuttavad nii üksikult kui perekonniti, ühised sündmuste tähistamised, külaskäigud. Ka siin on õnnestunud hobi ja töö kokku viia – naiskoor on mitut veskile olulist sündmust oma lauluga kaunistamas käinud! Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Olen seal käinud ja selle kooli lõpetanud. Omal ajal oli meil üsna tugev kirjanduskallakuga klass juba põhikoolist alates. Õpetajaks Evi Kooskora, keskkoolis aga


legendaarne UKU. Praeguseks aga kõik on väga muutunud, alates sellest, et koolimajaks on ka teine hoone. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. No ega kõik saa ka kirja panna, sest see, mis oli, oli omas ajas. Omast arust olin normaalne- st ei olnud hull pidutseja, kurameerija ega väljakutsuvalt riietuja (tol ajal oluline erisus, millega silma võis paista). Õppisin normaalselt enamasti neljadele-viitele, lõpupoole vaevasid reaalained rohkem, sest ma lihtsalt ei saanud füüsikast aru. Mulle meeldis lugeda, talvel suusatada, suvel ujuda, käisin muusikakoolis, kodundusringis ja mingi teismeliseeani ka kergejõustiku – ja korvpallitrennis. Laulsime tihti oma klassi tüdrukute pundiga aktustel. Aga tean, et olin paras peavalu mõne õpetaja jaoks, sest protestivaim ja mingi õigluse tagaajamise vajadus (mis võis ka jonni või kiusuna väljendatud saada :) oli oma aja ja vanuse kohta suhteliselt hästi arenenud. Tänu vanavanematele, teistele sugulastele ja kodus ülesvõetud teemadele, krabisevale ameerika häälele õhtul pool kuus raadiost, olin teadlik, et Eesti on okupeeritud riik, mitte “vaba” Nõukogude Sotsialistlik Eesti Vabariik. Sellest tulenevalt jäi minu poliitiline areng “kinni” pioneeriks olemisega st ma ei astunud komnooreks nagu paljud keskkoolis tegid. Seepärast ei edenenud ka eriti vene keele õppimine, mida nüüd muidugi sügavalt kahetsen, sest vene keelt on mu praeguses tegevuses veskimuuseumis väga vaja. Tänu leebetele, aga sihikindlatele õpetajatele on mingi vundament siiski olemas, mille peal praegu liugu saan lasta. Väga äge oli tollal osaleda klassi võistkonnaga sõjalis-sportlikus mängus “Kotkapoeg”, 10-kesi (või oli 12?) olime nagu priviligeeritud seisuses (kuigi see oli pisut poliitiline organsitatsioon, tuli sinna õnneks valida füüsiliste võimete alusel) – tundide ajal tegime rividrilli, saime käia laagrites ja võistlustel, meile organiseeriti ühesugused riided (ruudulised Sangari särgid ja teksapüksid!!!) See oli tase tookord! Ja õpetaja Jüri Maltsal oli ideoloogiliselt sõjaline algõpetuses õigel suunal – ükskõik, millise nurga alt võtta: kõik ebaõnnestumised juhtusid kindlal põhjusel – rahvavaenlane ei maga! Nüüd, tagantjärele võib aimata, kui hästi ja teadlikult ta seda ideoloogilist kasvatust meile toonastes oludes korraldas. Üks tüüpiline seik on eredalt silme ees Tiit Ustavist, kuigi ta minu õpetaja pole olnud, aga mingi teelõik kooli oli meil üks. Ta elas Elvast väljas Peedul. Kevadeti otsustas ta juba varakult jopet mitte kasutada ja lehvis kooli poole karges kevadises hommikus vaid särgi ja triibulise vestiga:) Kooliväliselt, aga siiski kooliga seotud huvitav kokkusattumus on veel teada: õpetaja Evelin Maldar elas oma õpetajaameti algusaastatel meie tulevases kodus, minu vanavanaonu Johannes Voldemar Veski suvekodus (verandaga maja kooli vastas Pargi tänaval). Kui ta sealt läks, võttis kaasa oma klaveri. Aastakümneid hiljem, 70-ndate keskel, kui mina hakkasin muusikakoolis käima ja viiuli kõrval pidin üldklaverit hakkama


õppima, ostsid mu vanemad sellesama suure vana klaveri Sprenk Läte ja see jõudis taas tagasi samasse majja. Lõpupidu oli kah meil vist eriline, sest värskelt oli jõustunud Gorbatšovi “kuiv seadus”, st, kui varemalt šampust vist võis juua lõpupeol, siis sel aastal alkohol ei olnud lubatud. Igatahes mingid pudelid käisid laua all, mitte keegi ei näinud, aga kõik teadsid ;). Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Lapsepõlve kodu vastas ei ole enam tihe kuusemets koos väikse sooga, kuhu aegajalt salaonne ehitasime, vaid koolimaja koos teeni laiutava spordiplatsiga. Seda uut koolimaja hakati ehitama (õudsa paugutamisega vaiu pinnasesse taguma) kui mina üle tee kodumaja verandal püüdsin lõpueksamiteks õppida). Nüüdseks olen käinud seal koolimajas korduvalt, sest sajandi alguses olin ühel õppeaastal asendusmuusikaõpetaja. Pean siiski tunnistama, et Tartu mnt vana kooli miljöö on südamelähedasem, õdusam ja põnevam, kuigi omal ajal oli talvel koolis KOGU aeg külm... Minu lapsed ei ole kahjuks Elva koolis käinud, seetõttu on side ka nõrgaks jäänud. Samas on side jäänud õpetajatega, kellest paljud laulsid Elva segakooris AVE, mida 20 aastat tagasi mõned aastad tegin ja kellega trehvates tihti ka nüüd lobisema jääme. Ka suhtlen siiani oma klassikaaslastega, kellega rohkem, kellega vähem. Oleme iga paari-kolme aasta tagant leidnud põhjuse kokkutulekuks, mis viimastel aastatel siin Hellenurmes toimunud. Ümmargused aastad põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisest, ühised ümmargused juubelid kokkutulekuna. Nii on saanud tuttavaks ka klassiõed-vennad, kes omavahel pole kunagi klassikaaslased olnud. Asja tuum selles, et põhikoolist keskkooli lõpuni jäi meie klass põhiseltskonnalt samaks, mõned läksid, mõned tulid ja nii nad nüüd kokkutulekutel kokku saavadki. :) Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin väga, et see veskikompleks saaks kenasti korda tehtud, vähemalt hoitud nii palju, et järgmised põlvkonnad edasi teha saaksid. Tahaksin, et mu 3 last leiaksid enda jaoks õige tee ja teostaksid end just nii nagu unistused teed näitavad ja pingutused lubavad. Tahaksin veel rohkem reisida, sest ükskõik kui tore ja ilus reis on olnud, tunnen pärast järjest rohkem – küll on ilus mu kodukoht ja küll on hea Eestis elada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Vana koolimaja püsiks uhkena oma endises kohas. Keele ja kirjanduse kallak võiks taas silmatorkavale tasemele tõusta.


EVE KALA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kooli lõpetamisele järgnes kooli astumine: õppisin praeguses Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks. Seda suuresti toonase Elva Keskkooli õpetajate “süül” – õpetajakutse tundus hästi meeliköitev, nende seltskond tore ja lõbus. Unistasin kodukooli tagasitulemisest, aga elu tegi omad korrektiivid: 1989. aastal oli klassiõpetajaid tarvis hoopis teistes kohtades ja nii ma Turba Keskkooli sattusingi. Õpetajatöö oli huvitav ja lapsed armsad, aga taasiseseisvunud vabariigi sünnivaludes hääbus rongija bussiühendus kultuurikeskustega ja nii leidsin end sunnismaise talupojana keset tööpõldu. Et mõnikord teatrisse, kohvikusse ja loomaaeda jõuda, tuli tagasi Tallinnasse kolida. Õpetamise asemele tuli müügitöö, pereloomine ja laste sünd. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel on tööelu seotud raamatupidamise ja väikefrma igapäevaelu korraldamisega. Mul on tore pere, kus kasvab kaks last, kellele ema kunagine pedagoogiamet on nii õnnistuseks kui nuhtluseks – oskan senini veel õppimises aidata, aga olen ka keskmisest nõudlikum lapsevanem. Hobidest nimetaksin esimesena reisimist. Abikaasa naerab, et kui mõnel teisel on hingerahuks tarvis uut autot, kleiti või soengut, siis minul lennupileteid. Erinevad reisid on meid viinud nii läände kui itta, õnneks on maakera suur ja unistuste sihtkohti jagub. Olen teatrisõber. Selle pisiku süstis meie klassile õpetaja Evi Kooskora, kellega nägime ära suure osa Vanemuise repertuaarist. Vabal ajal tegelen ka fotograafaga ja muidugi raamatud – nagu targad mehed on öelnud – inimesel ei ole iialgi igav kui on olemas hea raamat. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu kool. Ikka veel. Selle hooaja Rakett 69 vaadates olin tõsise dilemma ees: kas hoida pöialt oma laste koolivennale Karl Vilhelm Valterile või EG õpilasele Leonid Zinatullinile. Õnneks on inimesel kaks pöialt! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Põhikooli ajal olin tavaline oivik, hea lühimälu tegi õppimise lihtsaks. Meie klassis oli õppimine popp ja tarku ning andekaid palju. Õpetajatele me kindlasti lihtne klass ei


olnud kuna põhikooliaegne klassijuhataja Evi Kooskora voolis meist isepäised mõtlejad, head sõnaseadjad ja argumenteerijad. Lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, aga oman kümnenda klassi tunnistusel ka sellist käitumishinnet nagu „-„. Meie vaated naistepäevakõne kirjutamisele läksid Uno Kuresooga kardinaalselt lahku ja nii see kriips tunnistusele sai. Vabariiklikuks eesti keele olümpiaadiks valmistudes leppisime jälle ära! Vahvaid juhtumeid ja toredaid tegemisi jätkus kogu kooliajaks, raske on midagi eraldi välja tuua. Olin kaks viimast keskkooliklassi kooli komsomolisekretär ja meil oli väga vahva meeskond (Urmas Kahk, Indrek Särg, Kaja Rääbus, Taivo Paju jpt.), kellega korraldasime erinevaid üritusi. Eredalt on meelde jäänud rahvuspäev, mil tunnid kestsid vaid á 35 minutit, vahetundides mängiti erinevaid vanu rahvamänge ja päeva lõpetas hoogne simman. Õpetajate päeval vahetasime rollid; õpilased andsid tunde ja õpetajad kirjutasid jutukesi, joonistasid pilte ja lahendasid ülesandeid – nende loomingut sai hiljem kooli seinalehes imetleda. Oli ka halenaljakaid juhtumisi: meie klassi korraldatud rebaste ristimise pidu kestis loetud minutid, siis suutsime kesiste keemiateadmiste tõttu aula köhima panevat tossu täis lasta ja olime sunnitud evakueeruma! Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Südamlikud mälestused, vilistlaste kokkutulekud ja toredad klassikaaslased, kellega kohtume veskiemand Mae juures Hellenurme vesiveskis paariaastaste vahedega. Mõnest klassikaaslasest on saanud eluaegsed sõbrad, käime perekonniti läbi. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Aeg ja raha ei olegi takistuseks, pigem ikka ettekäändeks. Loodan lastest hoolivad ja uudishimulikud inimesed kasvatada, palju reisida, huvitavalt ja avarapilguliselt elada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et kool oleks koht, kuhu iga laps igal hommikul tulla tahaks!


HEIKI HANSEN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Ülikooliõpingud, pere loomine, 10 aastat magus-mõruda ettevõtja leiva maitsmist ja loomulikult näpu andmine poliitikale, tänu millele olen üle kümne aasta olnud Elva linnavolikogu liige ning neli aastat abilinnapea. Mis salata, eks see poliitika paras enesepiinamine ja peksta laskmine on, kuid läbi selle on ka võimalus anda panus kodukoha arengule ja see kaalub negatiivse poole üles. Ülikooliajast on jäänud neli väga toredat sõpra, kelle peredega tihedalt läbi käime ning tänaseks saame öelda, et oleme juba üle poole elu sõbrad olnud. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel töötan Tartu Turu arendusjuhina, valmistame ette ajaloolise turuhoone renoveerimist ning sellele uue kaasaegsema hingamise andmist. Sügiseks peaks tulemus näha olema. Peres on kolm toredat last, kaks tütart ja poeg, abikaasa on ettevõtja. Olen ka elukoha valikul Elvale truuks jäänud, ega plaani kuhugile liikuda. Elva on tore ja inimsõbralik linn, hea ja turvaline keskkond lastega peredele. Suurima osa vabast ajast võtab muidugi eluaseme kallal nokitsemine ja ega sellel vist kunagi lõppu tulegi. Hobidest võiks mainida veel jalgrattasõitu, olen püüdnud aastas ikka paar kolm rattamaratoni läbi sõita. Mitte kellegagi võistlemiseks, vaid ikka hea enesetunde saamiseks. Sellised rahvaspordiüritused annavad mõnusa positiivse laengu pikaks ajaks. Parim vaba aja kasutus on muidugi sõprade ja nende peredega veedetud aeg ja ühiselt korraldatud sündmused. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu kool. Toredad ja positiivsed mälestused enda kooliajast. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin keskmine koolipoiss, eks oleks võinud olla ka üle keskmise, kuid laiskus ei lubanud. Olulisteks vaheetappideks suutsin ikka neljad viied tunnistusele saada, vahepealsel ajal käisid ka mõned kolmed tunnistustelt läbi. Keskkoolis oli meil väga tore klassijuhataja Paul Lilla, konkreetne ja peene ütlemisega mees. Kirjutasime keskkooli lõpetamise proovikirjandit Uno Kuresoo juhtimisel ja äkki kukkus tahvli alumine äär, kus kriite hoiti, suure pauguga põrandale. Õpetaja palus kellelgi tulla ja see tagasi panna, keegi ei reageerinud. Üks klassivend ütles lõpuks


õpetajale, et ise ajasite maha, pange ka üles. Seepeale Kuresoo vihastas ning sammus klassist välja. Mõne aja pärast tuli klassi klassijuhataja, küsis rahulikult, kuidas meil läheb ja tegi paar tiiru klassis. Peatus siis tahvli juures ja ütles ülima rahulikkusega, et miks me seda tahvlit siis korda ei teinud, tuli kirjandusõpetaja närviliselt õpetajate tuppa ja praalis kõigi nähes ning tegi talle häbi oma klassi pärast. Kõndis klassijuhataja siis rahulikult klassi ukseni, astus välja, keeras ümber ja ütles väga kõva ja kurja häälega “sitakotid” ning lõi nii kõva pauguga ukse kinni, et krohvi kukkus ukse kohalt. Sekunditega tõusid kaks klassivenda püsti ning panid tahvliääre oma kohale tagasi. Kõik toimis ilma käskimise ja liigsete sõnadeta. Tänapäeval ilmselt õpetajad selliseid asju endale lubada ei saa, tekiks suured probleemid. Kurb, et tänapäeva noorsugu teab ideaalselt oma õigusi, kuid kohustustest ei taha keegi midagi kuulda. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kaks vanemat last õpivad Elva Gümnaasiumis. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes elaks kogu elu mingi üsna kättesaamatu unistuse nimel. Tuleb võtta olevikust kõik, mis võimalik, teha arukaid ja kalkuleerivaid otsuseid ja küll siis avanevad ka tulevikus uued ja huvitavad võimalused. Olen parandamatu pragmaatik. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et EG saavutaks oma kindla positsiooni Lääne-Tartumaa hariduskeskusena ning kindlustaks läbi selle jätkusuutlikkuse ning hea maine.

AIRE PAJUR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Pärast Elva kooli lõpetamist on olnud ridamisi olulisi sündmusi alates pereloomisest, laste sünnist (meil on 4 last), õppimisest tollases Tartu Meditsiinikoolis (praegu Tartu Tervishoiu Kõrgkool) ning hiljem Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis, töötamine meditsiinivallas (12 aastat) ja sotsiaalvallas (15 aastat), koos supermeeskonnaga Elva Perekeskuse loomine, mis andis suurepärase vabatahtliku töö kogemuse ja projektikirjutamise oskuse. Elva Perekeskuse loomine andiski tõuke minna õppima sotsiaaltööd. Kõik perioodid mu elus on olnud äärmiselt rikastavad ja neist on olnud väga palju õppida.


Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Palju aastaid on olnud näitlemine minu hobi palgatöö kõrvalt, aga praegu olen jõudnud selleni, et teater on minu hobi ja töö üheskoos. Öeldakse, et tee, mida armastad, ja sa ei pea enam ühtki tundi töötama. :) Nii võin öelda, et ma ei töötagi – teen seda, mida armastan. :) Tõsi, teatrimaja olemasolu paneb küll rohkem tegelema majandusküsimustega, aga püüan hoolitseda selle eest, et ka loominguks jääks aega. Lavale ma enam niiväga ei kipu – eks ole seal oldud kah ja mõnes projektis veel teen näitlejana kaasa, aga mulle meeldib kirjutada näidendeid ja jõudumööda lavastan. Lavastamisse tahan sügavamalt süüvida – unistan sellest, et luua lavastusi, mis inimesi puudutavad, mõtteainet annavad – selles mõttes ei saa ma üle ega ümber sotsiaaltööst, sotsiaalsed teemad tulevad minuga kaasa nii näidenditesse kui lavastustesse. Tunnen, et see on minu missioon – rääkida teatrikeeles asjadest, mis mulle endale on olulised, ja olen märganud, et kui ma kõnelen sellest, mis mind ennast puudutab, siis puudutab see ka vaatajaid ja paneb neid kaasa elama-mõtlema. Lapsed on suured, meil on 4 lapselast ja nende jaoks on ilmselgelt liiga vähe aega. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? See on minu kodukool ja koolist ning õpetajatest on vaid head mälestused – isegi kui mõni asi tollal tundus ebameeldiv või raske. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Siinkohal jäin küll mõtlema… Esialgu ei tulnud ühtki sellist juhtumit meelde, mis võiks kedagi huvitada, aga siis meenus, et lavastuses “Kui tähed säravad” kõnelesin ma ühe koolipõlveaegse loo. Praegustel noortel on seda ilmselt väga naljakas lugeda – uskumatu, et olid ajad, mil häid laule ja muusikat oli võimalik kuulda ainult Eesti Raadio soovikontserdist ja keskööprogrammist… :) Kui mina noor olin, siis ei olnud selliseid raadiojaamu ega telekanaleid nagu praegu – tohutu lai valik, palju väga erinevat muusikat igale maitsele, muudkui kuula! –, vaid siis sai meelepärast muusikat kuulata ainult soovikontsertidest ja vahel keskööprogrammist ka, ning televiisori vahendusel ainult uusaastaöösel, kui oli jaksu hommikul kella viieni üleval olla. Soovikontserdid raadios olid teisipäeviti, reedeti ja pühapäeviti kella 22-23-ni. Enamasti oli teisipäevane soovikontsert klassikalisest muusikast ning reedene ja pühapäevane sisaldasid valdavalt levi- ja popmuusikat. Kordused olid järgmisel päeval hommikupoolikul samuti kella 10-11-ni. Aga esmaspäeval olin ju mina koolis ja pühapäevaseid menulaule kahjuks enam kordusena ei kuulnud. Tollal oli minu vaieldamatu lemmiklaul “Alice” Tarmo Pihlapi esituses. (“Smokie” esituses oli seda võimalik kuulda vaid uusaastaööl, kui näidati “välismaiseid estraadiartiste” – “Abba”, “Smokie”, “Modern Talking” jms)


“On hetki elus palju, mis määravaks kord saab võibolla on see saatus, et täna lahkub ta kuigi palju-palju aastaid oli olnud mulle naabriks Alice. Kõik need aastad reas, mis on elust mööda läind kui lootusetult pime, olin õnne kõrval käind nii ei näinud ma, et kogu aja olnud mulle naabriks Alice…” – ooo, kuidas ma tahtsin seda veel ja veel kuulata! Meie peres magnetofoni (tollal olid lindimagnetofonid!) ei olnud, nii et ainus võimalus lemmiklaule kuulata olidki raadio soovikontserdid. Pühapäeval olin seda küll kuulnud, aga teate ju, kuidas lemmiklugudega on – neid kuulaks ikka järjest ja järjest, iial ei saa küllalt! Mõeldud, tehtud! Võtsin kooli kaasa meie transistorraadio (üsna suur ja raske, nagu nad tol ajal olid!) ja peitsin selle tüdrukute tualetti. Tunni ajal kell 10.25 “hakkas mul väga halb” – paistab, et mu näitlejaanded lõid juba kooliajal tugevalt välja :) –, küsisin nõrga jõuetu häälega: “Palun välja” ja õpetaja lubas, isegi kiirustas mind tagant, et ma taevapärast klassi ei oksendaks, kui peaks selline olukord tekkima. Mina komberdasin vaevaliselt klassiukseni, ja niikui klassiuks mu selja taga sulgus, tormasin kiirelt tualetti, panin oma raadio mängima ja nautisin Tarmo Pihlapi esituses “Alice”-it. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Lapselapsed käivad Elva Gümnaasiumis. Siin on mu endised kolleegid, kellega olen koos töötanud 11 aastat. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Elaksin vaikses idüllilises maakohas ning kirjutaksin, kirjutaksin ja kirjutaksin – kirjutaksin näidendeid, jutustusi, romaane –, ning loeksin, loeksin ja loeksin – selle jaoks jääb praegu kahjuks väga vähe aega. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Kuna väga paljud lapsed hommikuti kodus ei söö (kas ei jõua süüa, kuna ärkavad suhteliselt hilja, või pole varase ärkamise tõttu isu või polegi kodus midagi süüa), siis on minu unistus, et lastel oleks võimalik hommikuti koolis hommikusööki süüa. Usun, et väga paljud lapsed kasutaksid seda võimalust ja ka lastevanematel oleks hea meel, et laps ei jää kella ca 12-ni tühja kõhuga, kui ta hommikul kodus ei söö. Samuti võiksid koolitunnid alata natuke hiljem (näiteks kell 9 või 10) – olla hommikul kell 8 valmis aktiivseks mõttetööks ning lülituda täie pingega õppetöösse on lastele ilmselgelt raske.


ILMAR SÄRG Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kindlasti astumine Tartu, tol ajal Riikliku Ülikooli Arstiteaduskonda ja selle lõpetamine, isegi kiitusega 1980. aastal. Eks ma tahtsin arstiks saada oma isa eeskujul, aga ka oma tervise pärast, mis polnud kooli ajal kõige parem. Mäletan, et ikka oskasin ma aastavahetuseks haigeks jääda ja ei pääsenud seepärast nääripeole. Lootsin, et ehk arst oskab oma tervist paremini hoida või kui hoida ei oska, siis saab oma teadmiste tõttu paremini ja varemini abi. Nii on edaspidi läinudki. Kui praegu võrdlen ennast kunagiste klassikaaslastega, siis vahel lihtsalt ei usu, et õppisin nendega ühel ajal. Elu oskab kulutada, kui kaasa aitad. Perekonna loomine. Abikaasa leidsin ajal, mil polnud internetti, väga harilikul viisil. Sattusin Toome kliinikusse viimasel kursusel praktikale ja sinna oli patsiendina sattunud ka psühholoogiatudeng. Ta ei olnud küll minu patsient, aga jäi silma ja paar aastat hiljem me lõimegi ühiskonna algrakukese. Ma olen alati arvanud, et mitte keegi ei saa mind mõjutada saama rohkem või vähem lapsi, kui ma ise tahan. Mina olen tahtnud ja saanud kolm tüdrukut ja kolm poissi. Koos abikaasaga oleme nad suureks kasvatanud ja neile hariduse andnud. Praeguseks olen 9 lapselapse vanaisa. Peedu kooli loomine. Kui meie esimene tütar Liina kooliealiseks sai, asutasime Peedule algkooli, mis tegutses toona 13 aastat. Raha lugemise tõttu otsustati see asutus sulgeda. Kulus 9 aastat. Siis said mu lapselapsed nii suureks, et pidid kooli minema. Ja lapsed olid saanud pedagoogilise hariduse, et õpetajana töötada. Kui kõik tingimused on olemas, siis täitub nii mõnigi soov. Saime kokkuleppele Tartu Erakooliga, kes soovis kuskile fliaali luua. Miks mitte Peedule? Alustasimegi uuesti üüripinnal eramajas, aga juba teise kooliaasta lõpuks olime suutnud viie pere peale valmis ehitada täiesti uue koolihoone. Õpilasi tuleb sellesse kooli iga aastaga üha rohkem. Peedul on see lasteaia kõrval suurim tööandja. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen töötanud 1980. a.-st Tartus Maarjamõisa Haiglas, mida algul nimetati Kliiniliseks Haiglaks, praegu Tartu Ülikooli Kliinikumiks, kardioloogina. Ülikooli astudes kaalusin ma ka võimalust minna mesinikuks õppima. Selle ameti omandasin meditsiiniõpingute ajal isa kõrvalt ja olen mesindanud kogu oma täiskasvanu elu. Viimasel kursusel olles sai ostetud selleks ka Põlvamaal Kaagvere külas asuv Lambri (Lõuna-Eesti murdes lepatriinu) talu, mida on nüüd aastate jooksul arendatud ja suurendatud. Külas teisi ettevõtjaid vist enam polegi. Lisaks mesindusele olen kirjutanud mitmeid romaane, jutte


ja luuletusi, mis on Lambri Raamatu poolt välja antud. Kirjastus on ilmutanud üle kolmekümne raamatu. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Arvan, et olin suhteliselt hea õpilane. Ma ei saanud küll medalit, aga olin oma lennu parim lõpetaja ja hõbemedaleid tol ajal välja ei antud. Üheksandasse klassi minekul kaalusin ka Nõo koolis õppimist, aga kodukoha patriotism jäi peale. Ja ma pole seda otsust kunagi kahetsenud, et lõpetasin Elvas. Sisseastumiseksamid tegin kõik viitele. Koos oma pinginaabri Velju Margiga juhendasime koolis maleringi, kus Aivarid, Ala ja Tani koos Mart Sarapuuga meie utsitusel nuppe liigutasid. Korraldasime ka suuremaid turniire, kus mängis ka õpetaja Ants Tasuja. Tema oli suur malehuviline ja kui meil partii tunnis pooleli jäi, läksime kõik raamatukokku, Ants Tasuja andis oma järgmisele klassile iseseisva töö ja mängis minuga partiid edasi. Maletan, et see kahepartiiline minimatš lõppes meil sõbraliku 1:1 ga. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Seovad loomulikud mälestused vana koolimajaga, aga ka see, et tänu Peedu kooli taas olemasolule on nii mõnedki asjad Elva Gümnaasiumis muutunud Peedu kooli eeskujul. Näiteks, kui meie õpilased esimestel aastatel Elvas koolipäevi tegid, torkas nende kena koolivorm kõigile silma. Ja vaheajad liiguvad ju ka neljalt viiele erakoolide järgi. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Eks ma ole jõudnud juba sellesse ikka, kus iga päev on kingitus ja minu isa oli minu praeguses vanuses juba pensionile jäänud. Mina loodan veel töötada, et ka oma noorematele lastele eluks vajalik platvorm kindlustada. Mesindus ja arstiamet on mul võimaldanud suurt pere ülal pidada ja mu lastest pole keegi pidanud õppelaenu võtma. Vanematel lastel, kel pered, on oma eluasemed. Samuti on üles ehitatud Peedu kool ja rajatud mesindustalu. Eks neid mõlemat tuleb veelgi arendada. Ja loodan ka veel mõne vähemalt mulle olulise sõnumi raamatuks kirja panna. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Mulle väga meeldiks, kui Elva Gümnaasiumis oleks rohkem lapsi, kes tahavad iga päev rõõmuga kooli minna ega taha kuidagi koolist koju minna, sest seal on nii tore! Nagu Peedu koolis.


PEETER AAN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Ma leian, et olen suhteliselt õnnelik inimene, sest minu elus on olnud päris mitmeid olulisi sündmusi. Esimesena tooksin välja laste sünnihetked ja neid hetki olen saanud kogeda tervelt seitsmel korral. Üks olulisemaid päevi on minu jaoks kindlasti päev, kui sai oma abikaasa kätt palutud ja meie kooselu ametlikult vormistatud. Lisaks pean väga oluliseks sündmuseks meie pere valimist 2016. aasta suurpereks ja sellega kaasnenud võimalust osaleda presidendi vastuvõtul 24.02.2017 Estonia kontserdimajas. Viimati nimetatud sündmused on kahtlemata ühed olulisemad hetked minu elus. Kuna olen tegelenud ka terve oma teadaoleva elu spordiga siis nii mõnigi saavutus on selline, mida pean enda jaoks oluliseks, kuid kindlast ei ole saavutused spordis võrreldavad laste sünnihetkedega. Spordis olen saavutanud Eesti meistritiitli kulturismis, Fitnessi maailmameistrivõistlustel viienda koha, Politsei- ja Tuletõrje maailmamängudel jõutõstmises kolm kulda ja ühe pronksi, Rammumehe maailmakarikaetapil kaheksas koht, Baltimaade MV paarisrammumehel teine koht, valitud mitmel korral Tartumaa parimaks jõutõstjaks ning püsinud Eest rammumeeste tipus (esikolmikus) kümme aastat. Loomulikult on veel mitmeid erinevaid tiitleid ja võite mida siinkohal üles lugema ei hakkaks. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Kui päris ausalt vastata siis oma suure perega tegelemine ongi üks suur hobi. Minu arvates ei saa olla suure pere isa kui sa ei ole valmis seda võtma kui elustiili. Ei saa salata, et lastega seoses tuleb ette kõikvõimalikke ettenägematuid olukordi, mis kõik ei ole just alati positiivset laadi. Samas rasketena tunduda võivad hetked kõik ununevad, kui näed laste rõõmu silmades ja tunned nende käsi ümber oma kaela. Kaasa tuleb võtta ikka see positiivne pool ja ega sellest laste kasvatamisel puudust tule, neid hetki tuleb lihtsalt osata nautida. Hobiks on saanud sujuvalt ehitamine, sest olen püüdnud ikka oma majas enamus tööd ise ära teha. See on küll aeganõudev protsess kuid see-eest on aega ideid rohkem seedida ja lõpptulemus saab kindlasti väga hea. Hobiks on kogu meie perele ka liikumine ja sportimine. Käime lastega aeg – ajalt matkamas, talvel kelgutamas, soojemal perioodil ratastega sõitmas ja looduskaunis kohas pikniku pidamas. Mis aga töösse puutub siis igapäevaselt töötan Politsei- ja Piirivalveametis, Lõuna prefektuuris, eriettevalmistuse vaneminstruktorina. Mis tähendab, et õpetan politsei ja


piirvalveametnikele millal on neil seadusest tulenevalt õigus kasutada tulirelva ja millal teisi relvi (teleskoopnuia, gaasi) või käeraudu ning kuidas neid ka praktikas reaalselt kasutada. Veel õpetan ka turvataktikat, kuidas liikuda hoones ja kuidas peatada ohutult sõidukit ning teostada kinnipeetud isikule turvakontrolli. Peale õpetamise koordineerin nimetatud teemat kogu Lõuna prefektuuris (kokku kuues maakonnas). Aastast 2004 olen Lõuna prefektuuri masside ohjamise (märulipolitsei) üksuse juht. Aastast 2005 koolitan abipolitseinike ning aastast 2013 olen Sisekaitseakadeemias koosseisuväline õppejõud laskealase väljaõppe teemal. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimesena seostub mõte, et minu lapsed õpivad Elva Gümnaasiumis. Loomulikult tekib ka soe ja kodune tunne, sest see on ju minu kodukool. Samuti meenub hoone, mingid seigad ja mõned kindlad õpetajad. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Seda peaks ilmselt küsima õpetajatelt ja klassikaaslastelt, kellega koos sai õpitud. Ise näen ennast algklassides suhteliselt elava lapsena, et mitte öelda pisut ülemeelikuna. Eks sinna aega jäävad ka mõned krutskid, mis koolilapsele kohased ei olnud. Hilisemats klassides olin enda arvates ikka suhteliselt rahuliku käitumisega. Ilmselt sai oma suurem energia sportimisse suunatud. Õppeedukus sõltus rohkem enda kätte võtmisest, oli aeg kui õppeedukus ei olnud kõige parem, kuid kui oli vaja kokku võtta suutsin õppida ka üle keskmise hästi. Loomulikult olid ka omad lemmikud tunnid nagu kehaline kasvatus ja õppeainena oli minu lemmikuteks bioloogia ja anatoomia. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Täna seob mind Elva Gümnaasiumige see, et minu vanem laps on juba lõpetanud Elva Gümnaasiumis põhikooli ja suundunud õppima Nõo Reaalgümnaasiumisse ja vanuselt kolm järgmist last õpivad hetkel Elva Gümnaasiumis Tartu mnt hoones. Spordi poolelt meenub, et kui tegelesin võistlusspordiga, siis minu suurem hulk higi sai valatud just Elva Gümnaasiumi spordikooli ruumides nii kulturismi kui ka rammumehe spordiga tegeledes ja võistlusteks valmistudes. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Antud küsimuse on püstitatus natuke ulmeline, sest nii ilmselt pole võimalik, kuid miks mitte unistada. Seega kõige suurem unistus on ehitada lõplikult valmis meie kodu ja selle ümbrus ning seejärel võtaks ette paar mõnusat koguperereisi. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Minu suur soov oleks see, et Elva Gümnaasiumist saaks lapsed ennekõike väga hea hariduse ja Elva kooli lastel oleks võimalik sportida paremal tasemel. Täna sooviks ennekõike Elva kooli lastele ujulat ja häid treenimisvõimalusi ka sisetingimustes.


SANDER KARU Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Elva kooli lõpetamine jäi sügavasse stagnaaega (1977) ja seetõttu olid ka esimesed tulevikuvalikud sellele ajajärgule üpris tüüpilised. Pärast Elva kooli saabus ülikooli aeg Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI, praegune Tallinna Tehnikaülikool) ning ühe hobina sellest ajast kontrabassi mängimine tantsuansambli “Kuljus” saateorkestris, mis lisaks kontsertreisidele nii Eestis kui ka erinevates välisriikides viis kokku mind mu tulevase abikaasaga. Sealt edasi abiellumine, pere loomine ja 4 toredat tütart, kelledest pooled on mind praeguseks ajaks teinud kolmekordseks vanaisaks. Pärast TPI lõpetamist töötasin 2-3 aastat keskastmejuhina mööblitööstuses ja sealt edasi 7-8 aastat tippjuhina Tartu ja Valga mitmes suures mööblitööstuse ettevõttes, õmblustööstuses ja panganduses. Lisaks töisele tegevusele leidsin peale TPI lõpetamist, et olen juba liiga vana ja ei sobi enam kitarri mängida. Hakkasin mängima kannelt ja asutasime laulu- ja kandlekapelli “Simmaniduo”. Sel ajal kirjutasin ka oma esimesed laulud (“Valga, Valgamaa”, “Kärna-Ärni”, “Trilleri polka”, “Simmaniduo alustab” jt), milledest mitmed kõlasid Simmaniduo 1990. a. ilmunud kassetil ning Simmaniduo ja Kukerpillid 1992. a. ilmunud kassetil. Tänu kandlemuusika sõpradele on Simmaniduo kassettide müügikogus – rohkem kui 10.000 kassetti (siis veel CD-sid polnud!), jäänud paljudele Eesti lauljatele ja artistidele kättesaamatuks. 1990-ndate aastate alguses, mõni aasta peale Eesti iseseisvumist hakkasin rohkem tegelema ettevõtlusega ja järgnes töö koolitajana. Inglise-Eesti koolitusfrmas Invicta oli koolitajana kaheksa aasta jooksul meeldiv võimalus anda oma panus paljude edukate juhtide arengusse, kes on mõjutanud positiivselt Eestimaa arengut nii ärisektoris kui ka avalikus sektoris. Paljud koolitusel osalenutest töötavad veel praegugi erinevatel ametikohtadel, tegelevad ettevõtlusega ja/või on olulised otsustajad näiteks Tallinna Börsil noteeritud ettevõtetes. Sel perioodil algas minu peaaegu 10 aastat kestnud tihedam koostöö Audentese Ülikooliga, kus pidasin erinevaid fnantsjuhtimise ja juhtimisarvestuse loenguid ning viisin läbi praktilisemat laadi “Juhtimissituatsioonide analüüsi” programmi. Sel perioodil kirjutasin oma esimesed raamatud: “Kuluarvestuse süsteemi loomine ettevõttes” (koos Toomas Haldmaga, 1999), “Rahakäibe juhtimine” I ja II osa (II osa


koos Villu Zirnaskiga) ja “Juhtimise võlu ja valu. Eesti tippjuhtide mõtteid oma tööst” I ja II osa. Selle sajandi algusest alates olen olnud enamiku aega ise endale tööandja. Põhiline töine tegevus on koolitajana fnants- ja raamatupidamise koolituste läbiviimine “Sander Karu fnants- ja raamatupidamise koolitused” kaubamärgi all. Olen läbi viinud sadu nii avalikke kui ka sisekoolitusi (tellimuskoolitusi), teiste hulgas ka Eesti suuremate linnade haridusasutuste juhtidele. Lisaks ettevõtlusele fnantskoolituste valdkonnas ja lektori tööle Audentese Ülikoolis olin 5 aastat International University Audentes fnantsjuhtimise õppetooli hoidja ja seal oli meeldiv võimalus arendada ja juurutada ülikooli fnantsjuhtimise ja raamatupidamise aineprogrammid lähtuvalt maailma tippülikoolides õpetatavast. Sel perioodil kirjutasin raamatud: “Eelarvestamine – üks strateegilise controllingu juurutamise eeldusi organisatsioonis” (2004, koos Villu Zirnaskiga), “Eelarvejuhendi koostamine kohalikele omavalitsustele, riigiasutustele, äriühingutele” (2007, koos kaasautoritega), “Kulude juhtimine ja arvestus tulemuslikkusele suunatud organisatsioonis” (2008) ja “Amortisatsioonikulu (kulumi) arvestuse käsiraamat” (2008). Tänaseks on minu raamatuid müüduid tuhandeid eksemplare. Kuigi põhiline raamatute sihtgrupp on praktikud – juhid, fnantsjuhid ja raamatupidajad, on paljud minu raamatud kasutusel õppekirjandusena mitmetes Eesti kõrgkoolides jt koolitusprogrammides. Olen osalenud erinevates koolitusprogrammides nii Eestis kui ka välismaal ja 1998.a. sain veel ühe kõrghariduse Tartu Ülikoolist – ärijuhtimise magister, cum laude Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Viimasel ajal on kolm kõige olulisemat tegevust olnud seotud mängimisega: mängin lastelastega, mängin börsil ja mängin kannelt. Jätkuvalt abielus ja lastelastega juba igav ei hakka! Endiselt on põhiline töine tegevus koolitajana fnants- ja raamatupidamise koolituste läbiviimine nii äri-kui ka avaliku sektori juhtidele, fnantsjuhtidele ja raamatupidajatele. Lisaks privaatkonsultatsioonid antud valdkonnas ja ettevõtluses. Hobidena on minu missiooniks, et igaüks saaks kuulda kandlemuusikat ja et kandled satuksid nende inimeste kätte, kellel on soov mängida! Lisaks esinemistele erinevatel kontserditel, sünnipäevadel ja muudel pidudel Kandlemees Sander nime all olen välja andnud mitu CD-d. 2016. a. ilmus minu kandlemuusikast ja rahvalikest lauludest CD “Kandlemuusika kogu perele”, 2014.a. ilmus CD “1 kannel ja rahvalikud laulud”, 2011. a. CD “Kandlemees Sander Karu kandlelood” ja koos kandle- ja laulukapelliga Simmaniduo CD “Tule simmanile”. Kui on vaba hetk ja vaim peale tuleb, siis kirjutan jälle mõne laulukese. Kui Valgas elades kirjutasin laulu “Valga, Valgamaa” ja 2012. a. Tartus elades kirjutasin laulu “Heade mõtete linn, Tartu” (mis on olnud viimasel paaril-kolmel aastal Üliõpilaspäevade tunnusmuusika Raadio 2-s), siis eelmise aasta alguses (2016) sai


lunastatud võlg sünnilinna Elva ees ja kirjutatud laul “Elva männid”. Laulu “Elva männid” videos on tänu klassivend Arvole ja tema vanematele ka kaadrid minu esimest koolipäevast Elva koolis 1966. a. Raadiotes on kõlanud ja head vastuvõttu on leidnud 2015. a. kirjutatud ja salvestatud laul “Ja siis tõusis aktsiis”. Vabal ajal tegelen lisaks kandlemängule ka kannelde renoveerimisega. Rohkem infot minu tegemistest leiab internetist kasutades otsingus märksõnu “Sander Karu koolitused” või “kandlemees Sander” (mul on Eestis ka 2 nimekaimu, kes seotud politseiga ja jalgpalliga). Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Ilusamad aastad lapsepõlvest, piisavalt hea haridus elus toimetulekuks, enamasti väga head õpetajad ja rikkumata närvisüsteem. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Koolis olin keskmine õpilane. Õppisin nii palju kui tarvis ja seda, mis rohkem huvi pakkus. Esimestel aastatel olin viieline, sealt edasi kaheksanda klassini õpitulemused halvenesid ja alates üheksandast klassist teadmised ja hinded paranesid parasjagu niipalju, et võimaldasid edukalt sisse saada TPI-sse, kus konkurss oli rohkem kui 3 kandidaati ühele kohale. Kooliajast meenuvad pigem hobidega seotud tegevused: kitarrimäng erinevates ansamblites, trompeti mängimine kooli puhkpilliorkestris, laulmine kooli segakooris ja tuši mängimine koos muusikaõpetaja Valdur Parksepaga kooli lõpuaktustel. Lisaks parasjagu sportimist, kusjuures eriti meeldisid korvpall ja jalgpall. Juhtumina meenutuseks üks mittevahva juhtum kooliaegsest totalitaarsest ühiskonnast, kus umbes üheksandas või kümnendas klassis (täpselt ei mäleta) esitati koolijuhi poolt karm valik, kas astud komsomoli ja saad esineda bändiga väljaspool kooli tantsuansamblite ülevaatusel või ei astu komsomoli ning tantsuansamblite ülevaatusel ja hiljem ka väljaspool kooli kultuurimajades pidudel kitarri mängida ei tohi. Loodan, et see juhtum on üks näide, mis aitab praegustel õpilastel paremini mõista, kui hea on praegu elada vabas Eestis. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Side Elva Gümnaasiumiga on piirdunud kooli aastapäevadel osalemisega ja 2016. a. sügisel oli vahva taaskohtumine endiste klassikaaslastega, kellega koos pool sajandit tagasi (1966. a.) I klassis kooliteed alustasime. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kõik, mida olen senini tahtnud ära teha, olen teinud. Elva koolis saadud haridus on loonud head eelduseks selleks, et raha pole takistuseks ja oma aega saan olulises osas kasutada nii nagu soovin, planeerides oma ajakava 3-12 kuud ette. Iga päev tekib uusi ja huvitavaid mõtteid ning mul on õnneks palju võimalusi teha seda, mida tahan.


Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et kooli juhtkond ning Elva otsustajad seaksid kooli arenguks ambitsioonikad eesmärgid tuleviku vajadustest ja maailma parimatest praktikatest lähtuva õppekeskkonna loomiseks, mille tulemusena Elva Gümnaasium eristuks positiivselt teistest gümnaasiumitest nii, et kooli valikul Elva Gümnaasium oleks valik nr. 1 mitte ainult Elvas ja Elva vallas elavatele õpilastele, vaid ka Tartu ja ülejäänud Eesti õpilastele (mitte nii, et paljud elvakad eelistavad Tartu gümnaasiume). Ja et õpetajad ja teised kooli töötajad, kes jagavad Elva Gümnaasiumis kehtivaid põhilisi väärtushinnanguid ja on valmis pingutama nende ambitsioonikate eesmärkide elluviimisel, oleksid optimistlikud, avatud uutele väljakutsetele ja ei peaks muretsema väärilise palga ja heade töötingimuste pärast.

FRED KOPPEL Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Lõpupidu on ka samal päeval kohe oluline sündmus igal lõpetajal, kuid see pole ilmselt see. Olen olnud lapsest peale ajaloohuviline, käisin sageli toonases Tartumaa Muuseumis, kus sealsete töötajatega ka suhtlesin. Kui küsisin, et lisaks ajaloole võiks Tartu Ülikooli veel mõnele erialale paberid sisse viia, soovitas muuseumidirektor Merike Toomas proovida politoloogiat. Tegingi seda ning poolteist aastat hiljem (19-aastasena) olin juba Elva linnavolikogus, hiljem lõpetasin ka riigiteadused. Arvan, et see hetk oli päris oluline. Järgnevad 12 aastat on olnud täis paljusid isiklikke võite läbisegi ühiskondlike toimetamistega: kooli lõpetamine, magistrantuur, enda ettevõtete asutamine, elukaaslase leidmine, valimisliidu loomine, oma maja ostmine, lapse sünd, koalitsiooni moodustamine, kevadel tulevad pulmad ka. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Tegelen eraettevõtlusega Tartus ning elan Elvas. Meil (koos EG pinginaabri Taavi Raidmaga) on Eesti lahedamaid digiturunduse agentuure – oleme Google’i tunnustatud partner Eestis ning töötame väga vingete klientidega ka rahvusvaheliselt. Elan koos tulevase abikaasaga ja pojaga Elvas eramajas. Peamised hobid on kogu elu olnud Elvaga seonduvad. Üks esiisadest rajas mu sünnikodu juba aastal 1902 ühena Elva esimestest majadest. Kooli ajal kirjutasin enda referaadid Elva linna või Elva kooli ajaloost, muuseumis uurisin lisa ja täiendasin isegi


toonasid kogusid kodust pärit esemetega. Ülikooliajal kandideerisin Elva volikogu liikmeks ning kohaliku elu korraldamises osalemine on ligi kümmekond aastat olnud peamine aeganõudev hobi. Sellele lisandub aktiivne osalemine kogukonnaseltsis MTÜ Elva Elama, samuti osalen regulaarselt mälumängudel ja loen sellega seonduvalt elulugusid jms ajaloolist kirjandust. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Olen Elva Gümnaasiumist ikka vahel kirjutanud, hiljuti ka esimese koolijuhi Johannes Lange märkmete raamatu sissejuhatusse. Ühe endise õpetaja sõnu kasutades oli ta üllatus suur kui saabus Elvasse elama ning nägi kui suurt tähelepanu pööratakse ses väikelinnas koolile. Ta pidas silmas muuhulgas, avaaktust lauluväljakul, vilistlaskokkutulekuid, Maa päeva ja paljut muud. Ja tõesõna, mida põlisema elvalasega rääkida, seda pühamalt kooli suhtutakse. See on kas ses osas loogiline, et kool on vanem kui iseseisev Elva ning osalt on kool ka Elva ristiisaks. Kuna olen viiendat põlvkonda elvalane, siis on Elva kool ikka väga sooja tähendusega, esimene mälupilt kooli nimetades on Puiestee maja aula. Missugune õpilane Sa olid? Põhikoolis olin keskmine õpilane. Osalt endassetõmbunud pigem tagasihoidlik muusikakoolipoiss. Teisalt see, kes osales segakooris, võttis lisakohustusi huviringides ning osales aktustel miski teadustajana. Keskkoolis lisandusid kehvemad hinded ja pigem õpetajate poolt noteeritud halb käitumine. Ainsad viied olid ajalugu ja ühiskonnaõpetus. Tugev aktivistiroll siiski jäi. Olin ÕOV liige, õpetajatepäeval olin ikka direktor ning koos sõbra Alvar Kikkasega taaselustasime 12. klassi lõpus veel kooliraadio. Seni Puiestee maja külastades vaatan fuajees neid S90 kõlareid ning meenutan kuidas pärast tunde neid sinna üles riputasime ja kaableid vedasime. Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Vahvad juhtumid tekivad ikka siis, kui kusagil keegi (õpetaja) normist kõrvale kaldub või karismaatilisem on. Ses osas tahaks tunnustada Viivika Kurge, Svetlana Varikut, Ülo Haljasorgu, Ants Tasujat, Liius Keili, Katrin Raidmat ja Revo Lastikut. Ehk üks seik, mis meelde tuleb on see et 9. klassis sai meie poiste hulgas äkki popiks malemäng, mida kõik omavahel vahetunnis mängisid. Ühel hetkel ajalootunnis ütles Ants Tasuja, et male ja bridž on nii targad mängud, et tema isegi enda tunni ajal neid mängida lubab. Kui järgmine tund oli inglise keel ning keset tundi pinginaabriga taas nuppe malelauale sättisime, ärritus õpetaja Reet Kotkas väga ning lükkas malelaua koos nuppudega demonstratiivselt põrandale, tähendades jämedalt sekka “Gambling hell!” Igale õpetajale säärane isetegevus seega ei meeldinud, kuid selles situatsioonis oli õpetajal muidugi täielik õigus.


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Vilistlaskogu (mitte kõige aktiivsem) liige olen, pikka aega olen volikogu esindajana olnud EG hoolekogu liige ning loodan, et saan lapsevanemana tulevikus samuti seotud olla. Kooliga kokkupuude tuleb sellest olenemata ikka mitu korda aastas ette ka praegu – kas kooli raamatut täiendades, volikogus kooli teemasid arutades või kasvõi nädal tagasi EV 99 Elva aktust külastades. Aastake tagasi osalesin ka “Tagasi kooli” projekti raames ühes tunnis. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma pigem arvan, et raha pole nii oluline, ehk ka seepärast, et täiskasvanueas ei ole raha olemasolu või puudumise tõttu midagi tegemata jäänud. Arvan, et laiskuse mahasurumine, tahtejõud ja julgus on need omadused, mis aega ja raha ja väärtuslikke kogemusi elus tagavad. Seega kui sooviks elust midagi enamat, siis hakatuseks motivatsiooni. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Õnnelikke õpilasi ja õpetajaid soovin!

JOOSEP MATJUS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Pärast kooli lõpetamist avanes mulle võimalus töötada Rein Marani flmi juures operaatorina, looduses olemine ja metsloomade flmimine sobis minu natuuriga hästi ja ma otsustasin proovida astuda flmikooli. Pärast poja sündi, tekkis mul avaram ja igavikulisem elutunnetus, selle tuules väntasin flmi oma müütilisest vanaisast, mis võiks jääda mälestuseks minu lastele ja lastelastele. Film “Vanamees ja põder” sai minu suureks üllatuseks palju tunnustust. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel flmin aktiivselt loodusflmi “Tuulte tahutud maa”, mis valmib vabariigi 100-ndaks sünnipäevaks. Minu elus on töö ja hobid nii läbi põimunud, et ma ei saa isegi kohati aru, mis on töö ja kust algab hobi. Mul on väga toetav naine, tänu kellele ma sellise hullusega nagu loodusflm, saan üldse tegeleda ja meil on kaks armast last.


Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kui keegi ütleb Elva Gümnaasium siis mulle tuleb kohe pähe, et ma ise olen ka seal koolis kunagi käinud, kuigi tõenäoliselt pole tänane Elva Gümnaasium enam selline nagu ta oli siis kui mina seal käisin – õpilased on teised, enamus õpetajaidki on tõenäoliselt juba vahetunud. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Enamus kooliajast olin pühendunud sporditegemisele, käisin fanaatiliselt Jüri Kalmuse juures ratast sõitmas, kui spordiga lõpparve tegin, muutus mu maailmanägemine ja sõpruskond, hakkasin rohkem huvi tundma muusika, kirjanduse ja fotograafa vastu. Kool kui selline on mulle alati olnud teisejärguline nähtus, mingi takistus, mis ei lase areneda. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kui välja arvata mõned õudusunenäod siis hetkel ei seo mind Elva Gümnaasiumiga midagi. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma sooviks hakata 19. saj. kombel talu pidama, kus mul on kaks hobust, sead, lambad, kanad, mesilased ja ma olen suuteline tootma kõik eluks vajaliku ise.

TAALI LAUR Olulisemad sündmused pärast EG lõpetamist. Pean olulisemateks sündmusteks neid asju, mis mulle endale kõige enam uusi asju õpetanud ja mind kasvatanud on ning muutnud mind just selliseks inimeseks, nagu ma täna olen. Põnevad töökohad, tohutul hulgal vahvate inimestega kohtumine, välismaal õppimine ja elamine. Millega praegu tegeled? Praegu õpin ülikoolis ajakirjandust, töötan Euroakadeemias välissuhete spetsialistina ning üritan võimalikult palju koguda just neidsamu kogemusi, mis mind õpetavad ja arendavad.


Esimene mõte seoses Elva Gümnaasiumiga. Soojus. Kuigi klassiruumid võisid talvisel ajal temperatuuri poolest olla üsna jahedad, siis sellist inimestest kanduvat soojust nagu ma tundsin Elva Gümnaasiumis, ei ole kerge leida. Missugune õpilane olin? Olen üsna isepäine inimene, usun, et selline olin ka õpilasena. Niisiis, kuigi mu hinded olid head, siis arvan, et suutsin paljudele õpetajatele vahel ka peavalu valmistada. Loodan, et sellest pole hullu, sest nii nagu õpetajad võiksid õpilasi valvsana hoida, peaksid ilmselt ka õpilased oma õpetajaid valvsana hoidma ja neid aeg-ajalt mugavustsoonist välja lükkama. Vahva juhtum. Ilmselt seda kirjutavad kõik, aga vahvaid juhtumeid tõepoolest oli nii palju, et ma ei tea, millist valida. Üks vahva juhtum oli kindlasti esimene väitlusturniir, kus Arvo Käki ja Raidy Mägiga osalesime. Olime üheksandikud ning turniiri pesamunad, kes polnud väitlust enne õppinud, kuid kuidagi juhtus nii, et võitlesime ennast fnaali välja. Finaalis seisime aga vastakuti suurte, 12. klassi poistega, kellele tuli ka lõpuks alla vanduda. Kuid see kogemus, mis me sellelt esimeselt turniirilt saime, oli hindamatu, andes meile hulga enesekindlust ning äratades huvi väitlemise vastu. Tubateater Kaja Kalmuse keemiatunnis, Saskia Ariku ettevõtlikkus ja õpilaste innustamine, Revo Lastiku elutarkused ja sobivalt terav huumorimeel, Mall Toime ülitäpsed raamatutööd ja õpilasi suunavad kommentaarid, Merike Alliku raugematu jaks tegutseda ja õpilasi motiveerida, Liius-Hillar Keili mõistmine, et kõik ei saagi füüsikast samahästi aru ning võime aine siiski arusaadavaks teha ka nii blondile õpilasele nagu mina – tahan Teid ja kõiki teisi oma õpetajaid Elva Gümnaasiumist südamest tänada, sest te hoolite päriselt ning õpetasite kõik mulle oluliselt rohkem, kui riiklik õppekava ette nägi. Kas praegu seob midagi Elva Gümnaasiumiga? Praegu seovad mind Elva Gümnaasiumiga toredad koolikaaslased, kellega siiani suhtleme ning tohutu mälestuste- ja kogemustepagas. Üks asi, mida tahaksin teha. Kui tõepoolest aeg ja raha ei oleks takistuseks, siis sooviksin minna ühele pikale reisile. Mitte palmi alla puhkama, vaid tõeliselt avastama, kuidas elavad inimesed mujal, mida nad söövad, kuidas kõlab nende keel, millised on nende unistused. Unistus või soov seoses EG-ga. Ma soovin, et need inimesed, kes seal töötavad, teaksid, kui väärtuslikud nad on ja et kõik lapsed, kes Elva Gümnaasiumis õpivad, mõistaksid seda samuti.


GERDA KIIPLI Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Laste sünd, ülikooli lõpetamine, oma kodu ostmine, tööalane tegutsemine. Pean hästi oluliseks, et oleks pidev areng igas eluvaldkonnas. Ma ei oska rahulikult kulgeda ja vajan pidevalt uusi väljakutseid, et oleks põnev ja motivatsioon pingutada. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Minu kodu on mu kindlus ja pere on mulle väga oluline – abikaasa Teemar on ITspetsialist, poeg Rasmus õpib Elva Gümnaasiumi 7. klassis ja tütar Annabel Konguta Kooli 4. klassis. Mul on lastega väga vedanud, nad on arukad, hea õppeedukusega ja mis veel on minu jaoks väga oluline – nad saavad aru heast naljast ja oskavad seda ka ise teha. Olen veendunud, et mõnusalt vürtsikas huumor aitab elus üle saada ka esmapilgul ületamatutest muredest. Olen kokku 9 aastat töötanud sotsiaalvaldkonnas, minu esimene töökoht oli Elva Linnavalitsuses, kus asusin tööle hoolekande spetsialistiks. Mõne aasta pärast liikusin Elva Väikelastekodusse sotsiaaltöötajaks ning nüüd juhin viiendat aastat Sihtasutust Elva Perekodu ning kolmandat aastat kuulun Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühenduse juhatusse. Oma tööd teen suure sisemise põlemise ja kirega ning pean väga oluliseks, et kõik meie asutuse lapsed, olgu nad siis asenduskodus või lasteaias käivad, tunneksin end siin hästi ja töötajad teaksid, kui suure väärtusega tööd nad igapäevaselt teevad. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu kool! Mul on vedanud, et minu kooliteed on saatnud imetoredad õpetajad – Kaja Lepik, kes oli minu klassijuhataja neljanda klassini. Matemaatika õpetaja ja klassijuhataja Sirje Pihlap, kelle väärikus ja austus oma õpilaste suhtes oli lihtsalt võrratu. Kindlasti tahan ära mainida Ants Tasuja, Eevi Kooskora, Riina Metsküla. Väga vahva on see, et minu lapsel on olnud mitmeid õpetajaid, kes on olnud varasemalt ka minu õpetajad. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma olin vaikne, tagasihoidlik ja püüdlik. Mäletan, et teadsin juba esimesse klassi astudes, et tahan minna ülikooli. Pahandusi ei mäletagi, välja arvatud üks. Põhikooli lõpus õppisin pro-klassis ja millegipärast otsustati, et ühiskonnaõpetuses teeb tasemetöö ainult seesama pro-klassi. Olime toona väga ärritatud ja tundsime, et meile tehakse sellega hirmsasti liiga ja


organiseerisime pingunaabriga kogu klassi popitegemise tunnist, kui tasemetöö toimus. Paaril tüdrukul aga hakkas süda valutama ja nad läksid kooli tagasi. Vähe sellest, nad rääkisid ka välja, et see oli meie mõte. Kättemaksuks meie reetmise eest palusime aga oma mõistvatel emadel kirjutada puudumistõendid. Nii juhtuski, et Gerda ja Kerli puudusid “täiesti juhuslikult” ühiskonnaõpetuse tunnist sellepärast, et pidid tädi last hoidma. Tasemetööst see meie klassi muidugi ei päästnud ja selle tegime ära järgmises tunnis. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Eeskätt kindlasti lapsevanema roll, aga kindlasti kogukonna liikmena soovin, et kool kasvaks ja areneks. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tegemata on veel palju, aga usun, et ükski takistus pole liialt suur, kui midagi väga tahta. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma väga-väga soovin Elva Gümnaasiumile pikka tulevikku selliselt, et see oleks IGA LAPSE kool sõltumata tema eripärast. Näen positiivseid arenguid selles suunas! Soovin, et igaüks, kes päeva lõpuks kooliuksest välja astub, tunneks, et on nii andnud kui saanud midagi positiivset.

VALVO SEMILARSKI 1984. a. lõpetasin Elva Keskkooli. Samal aastal astusin tolleaegsesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, alustasin õpinguid maaparanduse erialal. 1985. a. kutsuti aega teenima Nõukogude Armeesse. Teenistuses olin Kaliningradi oblastis, insenerväeosades. Sõjaväest naastes 1987. a. jätkasin õpinguid EPA-s. Kuna meie kursusejuhendajaks oli tolleaegne tunnustatud ehitusprofessor Tõnu Keskküla, siis esmakordselt EPA-s (eksperimentaalkorras) läbis meie kursus ka ehitusinseneri erialaks vajalikud õpingud. Hiljem tekkis selle kogemuse baasil kooli maaehituse eriala. Õpingud olid pingelised – 75 alustajast lõpetas meid 17. Samas oli kursus väga sõbralik ning ühtehoidev (suur roll oli siin kindlasti kursuse juhendajal Tõnu Keskkülal, kellelt saime kaasa palju elutarkust ja kogemust, mis lisaks õpitule tuli tulevikus igati kasuks) – tänase päevani käime kokku nüüd juba perekonniti korda aastas (soovi korral saad lisamaterjali kursuse kodulehelt www.effex/kursa). Kooli ajal Pärnumaal praktikal viibides osalesime ka Balti ketis 1989. a. Lisaks oli tol ajal võimalus kaks suve veeta praktikal Soomes, Pihtipudal, kust on


samuti tänase päevani säilinud väga soojad sõprussuhted tolleaegsete paraktika juhendajatega. Kõrgkooli aeg oli minu elus väga põnev periood (osaletud sai EÜE-s, tegelesin juba ka ettevõtlusega – sai tegeletud vahvlite valmistamise ja jäätisega müümisega paar aastat kooli kõrvalt Venemaal, Velikije Lukis turul jne.). Kõrgkooliperiood oli huvitav aeg ka arvestades ümbritsevaid poliitilisi muudatusi, mis tipnes Eesti taasiseseisvusega 1991. aastal. See oli ikka vägev tunne! Kooli lõpetasin 1991. a. suvel. Lõpudiplomile on märgitud maaparanduse insener, vesiehituse (hüdrotehnika) insener ning ehituse insener. Ette öeldes, pean mainima, et oma erialal ma kordagi töötanud ei ole. Nagu hea Tõnu Keskküla ikka tavatses mainida, et tehke kindlasti kool läbi ja õppige kuniks võimalust on sest tööd jõuate tulevikus piisavalt teha – lisaks haridusele on olulisem, et saate oma eluteele kaasa ka harituse. Ja selles oli tal tuline õigus. Keeruliste poliitiliste tollaste aegade tulemusena kutsusid minus soome tuttavad mind enda juurde Soome tööle ja elama. Minu positiivse otsuse korral oleksid nad aidanud kõik vajaliku korraldada. Ettepanek tundus väga huvitav, eriti arvestades tollaseid aegu, kuid miski minus hoidis tagasi ning tänasin ja ettepanekut vastu ei võtnud. Põhjuseks asjaolu, et sellist teed valides ilmselt ma enda tuleviku kujundamisel väga palju kaasa rääkida ei saa. Lisaks ei soovinud vaatamata kõikidele asjaoludele Eestist lahkuda. Niisiis valisin Eesti tee. 1991. aasta alguses, juba ennem kooli lõpetamist asusin tolleaegse hea sõbra kutsel tööle Eesti-Soome ühisettevõttesse. Töötasin alguses kaubatundjana Tartu valuutakaupluses Compakt Kaubandus. Peatselt omasime ka harukauplusi Tartus, Viljandis, Valgas ja Tallinnas. Lisaks tegelesime ka hulgimüügiga. Töö oli rahvusvaheline ja huvitav. Soome keele oskus tuli siin igati kasuks. Aja jooksul muutusid ettevõttes minu töökohad ja ülesanded. Kuna meie põhilised välispartnerid oli Soomes, Rootsis, Taimaal, Türgis, Venemaal, hiljem lisandusid ka mõned Euroopa riigid, siis põhiline roll oli kodus hulgimüügi korraldamine ning kaupade hankimine välispartneritelt ja nendega suhtlemine. Töö oli väga huvitav ja rahvusvaheline ning suurte majanduslike võimalustega. Antud periood tipnes asjaoluga, et minust sai ettevõtte üks kahest kaasomanikust. Aastal 2000 väljusime kaubandussektorist ning sukeldusime meelelahutusettevõtlusse – 2001. a. avasime Tartus Pattaya ööklubi – kolme korruselise meelelahutuskeskuse, lisaks rajasime Hansahotelli, Hansahoovi (suveteatri ja kontserdid) ja Hansatalli (eestimaine söögikoht). Edasi ehitasime ja avasime õllerestorani Õlletare. Lisaks ostsime Tartus Illusiooni kino hoone, kuhu rajasime ööklubi Illusion. Paralleelselt tegelesime ka kinnisvara ning metsamaade ostu ja müügiga. Oleme olnud tegevad metsanduses – palgimaterjali lõikus, vedu ja müük + oma saekaatri rajamine Tartu külje alla. Rajasime Tartusse ka mööbli jae- ja hulgimüügiga tegeleva ettevõtte Common. Lisaks tegelesime varasemas perioodis metalli kokkuost ja müügiga, samuti oleme omasime ametlikku valuutavahetuse kontorit. Nagu näha, siis periood oli väga võimalusterohke ning huvitav kogemus kogu eluks. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje


justkui tegelesime kõigega, kuid kõik nimetatud tegevused tootsid korraliku marginaali ning igaks tegevuseks oli oma periood. Võin öelda, et ükski ettevõte, mida arendasime ei lõpetanud pankrotis, samuti olime üsna suured tööandjad ning tekkis ka tänaseni toimiv küllaltki muljetavaldav suhtlusringkond. Kuna kogu töine tegevus oli koondunud Tartusse, siis olin selleks ajaks kolinud ka Elvast Tartusse elama (alates 1992. aastast). Selliselt ühiselt toimetasime kuni 2009. aastani, mille tulemusena jagasime sõbralikult oma majandusliku poole, et kumbki saaks tulevikus oma otsustes vabam olla ning liikuda edasi enda valitud suunal. Partneriks oli kogu selle perioodi Jaak Kurg, kellega oleme heades suhetes jätkuvalt tänase päevani. Ilmselt leidsime mõlemad, et mõistlik on koos tegutseda seni kuni tundsime, et koos saavutame paremaid tulemusi, kui eraldi tegutsedes. Kuni 2013. aastani tegelesin jätkuvalt oma ettevõtetega. Lisaks olin juurde loonud ettevõtte Mahlabaarid OÜ, mis opereerib austraalia kaubamärgi BOOST all. Tegemist on frantsiisiettevõttega, mille emafrma asub Austraalias ning millel on tänasel päeval üle maailma ca 600 müügipunkti. Tartus töötab hetkel kolm BOOST smuutibaari (Lõunakeskuses, Tasku keskuses, Kvartali keskuses). Lisaks soetasin 50% osaluse ka ettevõtte Eesti holdingfrmas, kes omab frantsiisiõigusi lisaks Eestile veel Soomes, Lätis ja Leedus. Tehinguga kaasnesid samad õigused ka teiste Eestis, peale Tartu avatud baaride üle. Valdkond on perspektiivne, arvestades just toote tervislikku poolt. Soovi korral on võimalus lähemalt tutvuda ettevõtte kodulehel www.boostjuicebars.ee. 2012. aasta lõpul tehti mulle ettepanek kandideerida Taru linna kohalikel valimistel. Sarnaseid ettepanekuid oli ka varasemalt tehtud, kuid seni olin loobunud oma seniste töiste tegemiste tõttu. Sel korral nägin võimalust, et oma senised töised ettevõtmised oli võimalik oma pere ja lähedaste vahel jagada nõnda, et tekiks võimalus keskenduda millelegi täiesti uuele, mis mulle seni kõrvaltvaatajana on alati huvi pakkunud. Samas on mul alati olnud eesmärk midagi tehes pühenduda parima tulemuse nimel 100% – selt oma eesmärgile, mitte jagada end mitme tegemise vahel ning resultaadina kõike poolikult tehes. Olen alati olnud veendunud, et elu on täis valikuid ning tuleb valida oma tee ning tehtud valikutele keskenduda. Kahte teed (valikut), mida hiljem saaks võrrelda pole kunagi olemas. Nõnda astusin 2012. a. lõpus Reformierakonna liikmeks ning teatasin oma valmisolekust kandideerida 2013. a. sügisestel kohalikel valimistel. Tulemus oli paljude jaoks üllatav, sain Tartus oma erakonnas paremuselt kolmanda valimistulemuse ning osutusin valituks Tartu volikogu liikmeks. 2014. a. kevadel tehti mulle olude kokkulangevuse tõttu ettepanek võtta vastu Tartu abilinnapea koht. Peale arutelu perega ning lähedastega otsustasin pakkumise vastu võtta ning alates 9. aprillist 2014. a. töötan Tartu abilinnapeana linnamajanduse valdkonnas. Võtsin pakutu vastu eeskätt põhjusel, et Tartusse olin rajanud oma kodu, loonud perekonna. Tartu oli mulle andnud võimaluse realiseerida end ettevõtluse valdkonnas. Arvasin ja arvan ka praegu, et ehk on nüüd aeg midagi Tartule omalt poolt vastu pakkuda. Seni kogetu põhjal võin öelda, et valdkond, mis mulle juhtida usaldati on huvitav ning täis suuri väljakutseid. Meeskond on


suurepärane ning võin väita, et kõik pingutavad parema Tartu elukeskkonna nimel. Samas tunnetan suurt vastutust, mida tuleb kanda. Teisalt pakub huvi täiesti uus väljakutse ning ainulaadne kogemus lüüa kaasa suurepärase kodulinna arengus. Kinnitan, et hetkel on sära silmis ning töötan täie energiaga. Lisaks teeb rõõmu, et minu senine majanduslik tegevus on hästi hoitud ja tänu perele ja lähedastele on mul võimalus täna täielikult pühenduda tööle Tartu linna heaks. PEREST: Oma tänase elukaaslasega tutvusin 1991. aastal. Elame Tartus Tammelinnas. Meie peres on neli last. Vanim, poeg, saab sellel aastal 25-aastaseks. Õppides õigusteaduskonnas on tema õlul juba täna nii mõnegi ettevõtte juhtimine. Tütred on vanad 20 a., 15 a. ning pesamuna saab sel jaanuaril 3-aastaseks. Ametlikult abielus pole, kuid oma eelmise aasta aprillikuus peetud 50-l sünnipäeval andsin üle kihlasõrmuse ning sain nõusoleku peatsete pulmade pidamiseks! HOBID: Kuna olen kogu oma teadliku elu tegelenud spordiga (õppinud ka kaks aastat TSIK-s, tänane Audentes kergejõustiku eriala), siis tänaseni on sport ka minu hobiks jäänud. Nüüd küll rohkem enda tarbeks mängin talviti korvpalli ja squash’i ning käin võimalusel Auras ujumas. Suvel mängin jalgpalli, varasemalt ka tennist, võimalusel käin jooksmas ning alates sellest kevadest üritan rohkem hakata ratast sõitma. Suurt huvi pakub vormel-1 sari – sõpradega koos on loodud ka vastav klubi, mille raames käime korra aastas ka kohapeal erinevatel etappidel võistlusi jälgimas. Lisaks korraldame jooksvat ennustusvõistlust jne. Väga meeldib veeta koos ühiselt aega ka sõprade ja lähedaste seltsis. Samuti pakub huvi n.ö. suure poliitika jälgimine ning analüüs. MÕTTEID: Arvan, et olen õnnelik inimene ja tänulik oma perele, kes on mulle võimaldanud vastu võtta selliseid põnevaid väljakutseid. Samas tunnen end rikka inimesena just tänu hulgalistele sõpradele ning headele tuttavatele, lähedastele, kes mind ümbritsevad ning vajadusel toetavad – mõtlevad kaasa. Tihti, avastades end mõttelt, mis on selle kõige moto, siis minu selge sõnum on alati: Tee teistele seda, mida soovid et Sulle tehakse. Nii lihtne see ongi. Lisaks olen elus püüdnud kinni pidada põhimõttest: Las sinu teod räägivad ise sinu eest, mitte et räägid ja unistad kuid tihti tegudeni ei jõuagi. Samuti olen endale alati sisendanud julgust unistada ja mõelda suurelt – see loob tihti soodsa pinnase nii mõnegi vahva projekti õnnestumiseks. Elva, Elva Keskkool, Elva Gümnaasium – Kõik Elvaga seonduv tekitab minus alati sooja tunde. Olen Elvas sündinud ning siin veetnud kogu oma kireva ja sõpraderohke lapsepõlve, alustanud Elva staadionil sinasõprust spordiga, käinud Elvas koolis ning lõpetanud Elva Keskkooli. Mind on alati võlunud selle kauni ja omanäolise männilinna eripära ning aura. Osa minust jääb ilmselt alati Elvaga siduma. Elan väga kaasa Elva kui linna arengutele ning olen kindel, et on vaid aja küsimus kui Elva taastab oma kunagised hiilgeajad kuurortlinnana. Kuna olen keskkooli lõpetanud tänases Elva põhikooli hoones, siis Elva Gümnaasiumi hoonega nõnda sooje suhteid pole, kuid käin ikka ja jälle üle iga viie aasta Elva Kooli juubeliüritustel, mille peoõhtu toimub tänases Elva Gümnaasiumis.


On tõeliselt soe ja vägev tunne mis sellistel hetkedel sind valdab, kui kohtad oma endisi õpetajaid, klassijuhatajaid (pr. Aino Muttik, pr. Koidula Lepasoo, hr. Andres Muru, esimene treener hr. Aleksander Menning), kellega suheldes tekib alati hea ja soe tänutunne – on ju nemad minu elutee kujundamisel samuti olulist rolli mänginud. Samuti ootan suure ärevusega igakordset taaskohtumist oma klassikaaslastega ja tuttavate koolikaaslastega. Vägev üritus! Müts maha korraldajate ees, kes üle iga viie aasta suudavad taaskord nõnda palju Elva kooliperet kokku tuua, et tunnetada ühiselt seda Elva ja Elva kooli ühtehoidmistunnet – emotsionaalselt on need vägevad hetked ilmselt paljudele. Kui varasemalt Elvas jalutasin, siis ilmselt tundsin praktiliselt igat vastutulijat, täna enam nii ei ole. Peale on kasvanud uus põlvkond. Kuid teeb rõõmu, et see põlvkond viib Elva elu edasi ning hoiab linna heas toonuses. Tänane side Elvaga on endiselt soe ning alati kui linnas ringi liigun, püüan kogu linnale ringi peale teha ning naudin äratundmisrõõmu. Lahkudes saan Elvast kaasa nostalgiliselt positiivse tunde. Ehk siis lühidalt, kuuldes sõnu Elva Gümnaasium tekib hea, mõnusalt soe kodune tunne täis vahvat taaskohtumisootust! Koolis olin üldiselt hea õpilane. Tunnistustelt on näha, et puhas viieline ei olnud, kuid neljadele – viitele suutsin õppida, vahest harva trehvas mõnel veerandil sekka üksik kolm. Keskkooli lõputunnistusel oli keskmine hinne 4,6 tänu millele tegin vähem sisseastumiseksameid kõrgkooli. Olin koolis üldiselt rahuliku loomuga, kuid klassikaaslastest poistega, kellest osaga olime koos olnud juba lasteaiast saati, tegime ikka oma koolivigurid ära. Olgu selleks siis vahetundides müramine, tüdrukute kiusamine, üksikutest tundidest popi tegemine jne. Hea, et olid kehalise kasvatuse tunnid, see oli koht kus sai ennast välja elada. Esimestes klassides meeldisid eriti tollase õpetaja Arno Otsa läbiviidud kehalise kasvatuse tunnid. Palju sai esindatud Elva kooli ka erinevatel maakondlikel või vabariiklikel spordivõistlustel. Püstitatud sai vist nii mõnigi oma vanuseklassi kooli rekord kergejõustikus. Täna mind Elva Gümnaasiumiga miski ei seo. Kui siis vaid mälestused ja üle viie aasta toimuvad taaskohtumised kooli juubeli raames. Samas on hea näha, et Elva Gümnaasium areneb ning meedia vahendusel on näha, et kool on ülevabariigilises võrdluses alati heal positsioonil. Elva Gümnaasiumist on sirgunud ja sirgub kindlasti ka tulevikus tublisid inimesi. Soovin selleks jõudu ja väge kogu tänasele kooliperele, kellel on siin kanda väga suur roll. Kuule ma nüüd ei kipu ja ulmeplaane pole kunagi teinud, aga olen juba üpris ammu endas kandnud mõtet, et kui saan 50-aastaseks, siis tõmbun tagasi aktiivsest ettevõtlustegevusest ning kui majanduslikult on võimalik, siis soovin minna pikemale kruiisile ning üldse nautida rohkem elu pakutavaid puhkusevõimalusi ja pühendada enam aega endale ja perele – lähedastele, hobidele. Ühesõnaga nautida elu aktiivselt ka sellise vaatenurga alt. Selline ajaline piir just seetõttu, et olen kõrvalt näinud, et vanemas eas ei soovi tihti inimesed enam aktiivselt puhata ning vaatamata võimalustele tihtipeale ollakse rohkem kodusemad. Loomulikult on siin ka meeldivaid erandeid, kuid


omad ohud on olemas. Lihtsalt oleks kahju, kui oled terve elu rassinud ja hiljem enam puhata ei oska või ei soovi või pole tervist. Tean, et ideaalne oleks elumudel, kus pere, töö, puhkus, sõbrad jne. on tasakaalus, kuid kas me alati selle õige tasakaalupunkti suudame üles leida, mina vist ei ole leidnud. Ikka tuleb ette kui pere arvelt pead tihti muid tegemisi tegema ja vastupidi. Olen seda plaani jaganud ka mõne oma hea sõbraga, kes on avaldanud valmisolekut sellises n.ö. projektis osalema. Samas olen hoopis ise tänaseks sukeldunud kohalikku poliitikasse, mis on minu jaoks täiesti uus kogemus ning veel on soovi võimalusel siin rohkem kaasa rääkida. Mäletan, kui tulin tööle Tartu linnavalitsusse, siis arvasin, et nüüd hakkab peale normaalne elu, kus lähed tööle kella kaheksaks hommikul ning tööpäev lõpeb õhtul kell viis. Kahjuks leian end endiselt tihti õhtuti seitsme-kaheksa-üheksa ajal Raekojast lahkumas, nii et tundub, et sõltumata ametist on selline töörütm mulle senise elu jooksul harjumuseks saanud. Aga vaatame, mis aeg toob ning see plaan elab minus endiselt edasi. Suur soov on kunagi tõsisemalt golfga tegeleda. Olen nooremana mänginud võistluste tasemel minigolf, samuti käinud n.ö. suure golf koolitusel, kuid täna ma seda mängu kardan. Põhjuseks on vajaliku aja puudus. Kardan, et alustades nakatun golfpisikusse ning hakkan mängima muude asjade arvelt. Näen täna palju häid tuttavaid, kellel igal ajal on golfvarustus auto pakiruumis ning hea ilma korral ollakse juba seltskonnaga mängimas. Heas mõttes täna kadestan neid inimesi, kellel selline ajaline võimalus on! Senistele kutsetele kaasa lüüa olen viisakalt vastanud eitavalt, kuna tean millega see minu jaoks lõppeda võib. Seetõttu pole täna endale ka varustust soetanud ning golfuudised ja võistluste teleülekanded jätan tahtejõuga tähelepanuta. Loodan siin võimalike muutusteni jõuda. Suur soov on kunagi rajada ka päris enda maakodu. Kas või selline natuke metsik, murukatusega jne. Oleme selleks perega soetanud kinnistu looduskaunisse kohta Võrumaale, Rõuge järvede vahele, mis ootab oma aega. Kuna täna elame Tartus oma majas, siis kardan et senise elutempo juures käib kahe majapidamise hooldamine ajaliselt üle jõu. Nautimise asemel on oht, et saame hoopis ühe tüütu kohustuse juurde. Samuti mõtiskleme, kas ikka leiame aega ja suudame sellist teist kodu täna tarbida, arvestades senist ajakulu ning liikuvat elustiili. Aga selline vahva unistus elab meie peres edasi ja ootab oma aega. Ilmselt on elus rohkem asju, mis jäävad tegemata. On oluline seada eesmärgid tähtsuse järjekorda ning võimalusel asuda nende poole püüdlema või mõelda välja, kuidas eesmärgini jõuda. Eks siis aeg näitab kuhu välja jõuame. Mina nimetan seda enese arengustrateegia väljatöötamiseks. Kui nn. mudel on paigas, siis korrasta mudelit (tee vahekokkuvõttei) näiteks aasta – paari tagant ning vii sisse vajadusel vajalikud muudatused. Ära karda seda teha, sest muidu võib lihtsalt juhtuda, et täidad justkui mingit plaani. Püüa ikka elada nõnda nagu on südamelähedane ning tee korrektuure kui tunned, et selleks tekib vajadus. Ja igal juhul ära karda suurelt mõelda ja vajadusel seda ka välja öelda! Soovin, et Elva Gümnaasium jääks endiseks – omanäoliseks, oma väärika ajalooga õppeasutuseks, kus ajalugu ei unustata. Et siin oma eluteele laoksid vundamenti paljud nutikad ja vahvad noored, kes joonduvad oma elukogenud, säravate ja sõbralike


õpetajate järgi. Unistan, et Elva areneks, elukeskkond paraneks ja tema elanike arv kasvaks, millega kaasneks ka Elva Gümnaasiumi pere kasv. Et Elva Gümnaasium oleks alati esirinnas ning hinnatud kool nii tulemuste kui õpikeskkonna poolest. Soovin selleks vägevat pealehakkamist tänasele õpilaspõlvkonnale, teravmeelseid ja nutikaid mõtteid kooli personalile ning jätkuvaid muhedaid mälestusi kooli vilistlaskonnale. Hea on üheskoos tunda uhkust oma kodukooli käekäigu üle! Uute kohtumisteni – kui mitte ennem, siis näeme peagi toimuvatel Elva Gümnaasiumi juubelipidustustel juba sellel sügisel.

LIINA TAMM Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Pean olulisteks sündmusteks Elva Keskkooli järgselt kõrgkoolide lõpetamist, pere loomist ja laste sündi ning kindlasti taasiseseisvunud meie oma riiki, vaba Eestit. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen lapsest saati vanavanemate eeskujul pidanud tähtsaks haridust ja seepärast olen rõõmus ja rahul, et saan oma igapäevatööd teha lapsi õpetades ja kooli juhtides. Konguta koolis läheb 18. õppeaasta. Armastan loodust ja kepikõndi. Naudin klassikalist muusikat. Meeldib reisimine ja uute maade tundma õppimine. Perega koosveedetud aeg ja lauamängude mängimine on meelistegevus. Pea- aegu mitte ükski hommik ei möödu ilma värske “Postimeheta”, kohvi ja ristsõnadega. Varajased hommikud on minu lemmikaeg. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? See on mu kodukool, nooruspõlve õpetajad ja kaaslased. Mu esimene õpetaja Kaja Olševski. Mu tööraamatu esimene sissekanne. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma arvan, et olin aktiivne tegutseja, olümpiaadidest ja konkurssidest osavõtja, riputati autahvlile, anti diplomeid, kingiti raamatuid. Pean väga väärtuslikuks õpetajatööks vajalikke kogemusi, mida sain lõpuklassides koolist puuduvate õpetajate asendamisel. Imestan mõnikord veel nüüdki, et kuidas küll juhtkond julges mind, noort alaealist plikat, usaldada. Arvan, et see toimetulek


erinevates klassides erinevate õpilastega andis mulle julgust minnagi edasi õppima õpetajaks. Mulle meeldib mõnikord oma lastele rääkida, et ma olen kindlasti Elva kooli top-listis… koolis magatud ööde arvu poolest! Asi oli tegelikult lihtne – suviti oli koolimajas kergetööstusettevõtete lastelaager ja mina kasvatajana ööbisin loomulikult koolimajas koos lastega – igal suvel ligi 40 päeva ja niimoodi 5-6 suve järjest. Naljakad juhtumid, mis nüüdki veel naerma ajavad, olid tavaliselt seotud uute õpilaste haneks tõmbamisega, sest sai ju neid saadetud õpetajate tuppa küsima õpetajaid, ilma nende tegelikke nimesid ütlemata. Saatsime neid ikka küsima õpetaja Kipsi/Johannes Tamm/, õpetaja Jätsi/Anton Vendla/, õpetaja Ukut/Uno Kuresoo/, õpetaja Moodulit/Andres Muru/, õpetaja Sipsikut/Ülo Haljasorg/ jne. Ise olime hirmus rõõmsad, kui küsijad pika näoga tagasi tulid, see- eest aga igavesti teadsid õpetajate hüüdnimesid! Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Praegu seovad mind Elva Gümnaasiumiga uudishimu kooli käekäigu üle, minu siinõppivad sugulased ja Konguta kooli vilistlased, kes siin edasi õpivad. Ja loomulikult Elva Gümnaasiumi vilistlase staatus. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Arvan, et raha pole kunagi takistuseks. Tahe on olulisim. Ja aega tuleb lihtsalt ise võtta. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Mina sain Elva koolist juured ja tiivad. Mulle ei meeldi, kui räägitakse mu kodukoolist halvasti. Seda, kes tahab õppida ja tegutseda, ei riku kool kindlasti ära. Soovingi – vähem kurtmist ja hala, rohkem edu ja sära!


KALLE SEPP Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Lõpetasin Elva Gümnaasiumi (toonase Elva Keskkooli) 1979. aastal. Olulisemateks sündmusteks elus peale keskkooli lõpetamist võin lugeda Tartu Ülikoolis õppimise ja selle lõpetamise kahel erialal, pere loomise ja tütarde sünni ning töö erinevatel ametikohtadel nii kodulinnas Elvas kui Tallinnas. Hiinlaste üks vanasõna ütleb: “Annaks saatus Sulle elada pöördelistel aegadel.” Meie põlvkonnal, kaasaarvatud minul, on olnud see õnn ja meil on olnud võimalus ise aktiivselt osaleda meie oma riigi ning omavalitsuste taastamisel ja arendamisel. Mul on olnud au olla valitud nii Elva kui Tallinna Linnavolikogu liikmeks ja töötada Elva linnapea ning hiljem Tallinna linnavalitsuse liikmena. Eriline kogemus oli juhtida ligi 10 aastat omaaegset Eesti suurimat konverentsikeskust ning osaleda selle arendamises kaasaegseks, multifunktsionaalseks, nüüdseks Solaris Keskuseks Tallinnas. Kindlasti on oluline ka minu praegune töö Tallinna Arengu- ja Koolituskeskuse juhatajana, kus lisaks erinevatele rahvusvahelistele koolitus- ja arenguprojektide läbiviimistele olen eriti uhke meie Aafrikas (Ugandas) korraldatava eduka arengukoostööprojekti ning selle nüüdseks 2-aastase jätkuprojekti juhtimise üle. Kas oleksin 1979. aastal, pärast kooli lõpetamist võinud ette kujutada, et hakkan kunagijuhtima koostööprojekti Aafrikas ja arendama seal turismi ning avalikke teenuseid?! Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Minu elu väga tähtsaks osaks on abikaasa ja tänaseks juba täiskasvanud tütred, kellest on kasvanud haritud ja tublid maailmakodanikud ning suurepärased inimesed. Ning muidugi pakub suurt avastamisrõõmu ja väljakutseid kohanemine uue – vanaisa – rolliga! Hobi korras üritan jõudumööda külastada treeningsaali ning käia abikaasaga võimalikult sageli teatris, kinos ja kontsertidel, mida Tallinna ja Eesti kultuurikalender pakub. Vähemalt kord aastas võtame ette reisi mõnda Euroopa kultuurilinna. Tähtis koht minu elus on lemmikloomadel ning elu ilma oma kassita ei kujuta ettegi. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimesena kangastub ikka nn. “oma, vana koolimaja” Taru mnt 3, kõik toredad õpetajad eesotsas meie klassijuhataja Asta Haameri ja direktor Edgar Kurega ning muidugi unustamatud klassi- ja koolikaaslased.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Õppeedukuselt olin küll klassi paremate hulgas, kuid mõeldes tagasi toonasele õppimisele, siis pingutatud sai kahjuks liialt vähe. Tagantjärele targana on kahju, et näiteks ajalooõpetaja Ants Tasuja või kirjanduse õpetaja Uno Kuresoo tundides juba tol ajal huvitavaid ainekäsitlusi piisavalt tähele panna ei osanud. Tänasel päeval koolipinki istudes võtaks küll pakutavat kordades tõsisemalt. Muidugi oli suur ning oluline osa koolis toimunud tegemistes ka erinevatel õppimise välistel tegevustel, suurematel või väiksematel (meie jaoks) vahvatel vahejuhtumitel, millest paljud sageli ka õpetajatele meelehärmi valmistasid. Kuna need reeglina lõppesid kas märkuse või mõne muu väiksema karistusega, mida ka minul kogunes piisavalt palju, siis on vist õigem jätta need pigem meenutamiseks kooli juubelikokkutulekutele. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Elva Gümnaasiumiga seovad mind hetkel kõige rohkem armsad mälestused ja parimad sõbrad kooliajast, harvad kohtumised mõnede veel praegugi koolis töötavate pedagoogidega ning muidugi Elva kooli juubelikokkutulekud. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Õnneks on minu senine elukäik olnud piisavalt vaheldusrikas, mitmekesine ja pingeline ning suurem osa kunagistest soovidest või unistustest on teostunud. Kindlasti soovin rohkem koos olla oma pere, laste ja muidugi oma lastelastega. Ning tõepoolest kui, siis võimalusel oma silmaga näha raskekaalu profpoksi tiitlimatši. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma soovin, et kõik Elva Gümnaasiumi lõpetajad tunneksid uhkust oma kooli, oma kooli õpetajate ja Elva koolist kaasa saadud hariduse ja harituse üle. Ja muidugi praeguses ümberkorralduste ja muutuste ajas soovin, et Elva Gümnaasium ikka püsiks ja kestaks.


KRISTI KOPPEL Elu pärast EG-d. Millega praegu tegeled? Pärast Elva Gümnaasiumi lõpetamist õppisin esmalt aasta aega Tartu Ülikoolis informaatikat. Sealsed õpingud jätsin aga pooleli, kuna IT polnud tegelikult see, millega oleksin soovinud edasi tegeleda. Otsustasin sisseastumiskatsed teha Tartu Kõrgemasse Kunstikooli meedia- ja reklaamidisaini osakonda, kuhu ka edukalt sisse sain. Hetkel õpingi seal teisel kursusel ning olen väga rahul, et saan oma loomingulist poolt rohkem rakendada, tegeleda näiteks nii graaflise disaini, illustratsiooni kui ka muu digitaalmeediaga. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimese asjana tulevad kindlasti pähe klassikaaslased ning erinevad seigad, mis kooli ajal juhtusid! Kui ma mõtlen gümnaasiumiajale tagasi, siis oli meil tegelikult päris lõbus. See tegi kooliskäimise toredaks ja õppimise kindlasti lihtsamaks. Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Vahva juhtumi peale mõeldes tuli esimese asjana meelde kooli suur vilistlastepidu, mis toimus Elva Gümnaasiumi 100. sünnipäeva puhul. Kuna meie kõik käisime siis 12. klassis ei olnud peole minek meile ette nähtud. Saime hoopis tol õhtul väikese seltskonnaga oma lennust kokku ja mängisime lauamänge. Järsku helistas mulle minu ema, samuti Elva Gümnaasiumi õpetaja, ning ütles, et oleme klassikaaslastega peole oodatud, kuna üks endine õpetaja tahaks heameelega meid näha ja natukene juttu ajada. Nimelt oli juttu matemaatikaõpetaja Piret Toomestest, kellega meil gümnaasiumis õppetöö kahjuks pooleli jäi. Õpetaja Toomeste tunnid meeldisid meile väga. Muidugi tekkis siis küsimus, kust ja kuidas leida õpetajale nüüd ekspromt kingitus, kell oli juba kümme ja poed kinni. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt õnnestus meil ikka midagi magusat kaasa haarata. See oli väga meeleolukas õhtu! Arvasime, et läheme vaid korraks õpetajaga kohtuma, kuid võisime peole edasi jääda. Selleks oli tollaselt direktorilt Matti Kangorilt juba ka luba küsitud. Koolimaja oli tol õhtul peomelus hoopis teistsugune. Alguses oli natukene veider nõnda teiste peole minna, aga kuna sealne õhkkond oli nii vaba ja lõbus, kadus see tunne kiirelt!


Kas on midagi, mis seob sind praegu Elva Gümnaasiumiga? 12 aasta jagu mälestusi ning kõik sõbrad kooliajast! Mis on su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kindlasti on veel palju, mis tegemata. Nii väikseid kui ka suuremaid ettevõtmisi. Usun aga, et kõik saab omal ajal ning omal moel ikka tehtud! Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva Gümnaasiumis oleks jätkuvalt palju motiveerituid ja kokkuhoidvaid õpilasi, õpetajaid ning muidugi ka palju ühiseid toredaid ettevõtmisi!

JAANUS JÄRVEOJA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Tööalaselt. Lõpetasin 1981. a. Elva KK ja asusin õppima TÜ (TRÜ) rakendusmatemaatika erialale. Lõpetasin 1986. a. ja asusin tööle Nõo KK arvutuskeskuses insenerprogrammeerijana. Asusime välja töötama matemaatika õppeprogramme arvutitel. 1992. aastal kandideerisin Nõo Reaalgümnaasiumi (endine Nõo KK) direktoriks ja töötan sellel kohal ka praegu. Pere. Abiellusin 1990. aastal, mul on kaks poega (s. 1990, 1994) ja tütar (s. 1993). Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan jätkuvalt Nõo RG direktorina. Lisaks olen aastast 1993 kuulunud järjepidevalt Nõo vallavolikogu koosseisu ning aastast 2005 olen Nõo vallavolikogu esimees. Vabal ajal meeldib tegeleda spordiga. Kevadel, suvel on põhialaks jalgrattasõit, saalihooajal pallimängud (korvpall, võrkpall, sulgpall). Rattaspordis on hooaja jooksul ca 15 starti, korvpallis, võrkpallis võistlen ainult õpetajate võistlustel ja vabariiklikulpereturniiril. Õpetajate korvpalliturniiril saavutasime 2016. aastal esimese koha (oleme osalenud 22 aastat ja siiani olime võitnud 4 II ja 4 III kohta). Tallinnas üle 10 korra toimunud pereturniiril võitsime viimati II koha (võistkonnas 4 Elva kooli vilistlast). 10 korda on õnnestunud võita Eesti omavalitsusjuhtide spordimängudel (toimub nii suvel kui ka talvel ja alati on seal kavas 10 erinevat ala).


Mulle meeldib vaadata ajalugu käsitlevaid saateid ja lugeda sama valdkonna raamatuid, artikleid. Aeg ajalt panen ennast proovile mälumängus, ristsõnade ja sudokudelahendamisel. Meeldib käia ka teatris, vahel ka kinos. Elame Nõos oma majas ja eks sellega seoses on ka tegemist oma jagu. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Kirjandus! Ilus aeg nooruspõlves! Alati, kui loen, kuulen sõnapaari “Elva Gümnaasium”, muutun tähelepanelikuks. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin nelja-viieline õpilane ja käitumise osas jäid õpetajad üldjuhul rahule (nii ma vähemalt mäletan). Mis ei tähenda, et ei oleks olnud piiride kompamist ja vahel ka nende ületamist. Ilmselt ei olnud pedagoogid rahul juhtumiga, kus neil tekkis plaan minust teha kooli komsomolikomitee esimees. Otseselt ma keelduda ei tahtnud (ei julgenud?) ehk hääletamiseks minu kandidatuur üles seati. Aga kui tavaliselt tehakse kampaaniat häälte saamiseks, siis mina koos vennaga (ja lähema sõpruskonnaga) tegime kihutustööd, et minu poolt keegi ei hääletaks. Kampaania oli väga edukas. Põhikooli lõpuklassi aegadest meenub juhtum seoses sellega, et olin kooli õpilaskomitee esimees. Tol ajal olid ühtsed nõudmised õpilaste riietuse osas, seda ka kontrolliti ning meil oli käsil nädal, mille põhisisu oli koolivormi propageerimine (aga ka kontroll). Sellega seoses tulid kooli külalised, et tutvuda nii toreda õpilasalgatusega. Aga nädala üheks sündmuseks oli ka õhtune pidu. Kuna elasin Kongutas, siis ööbisin sellistel puhkudel klassivenna juures. Nii tulingi järgmisel päeval kooli samade riietega, millega eelmisel õhtul peol olin. Ja peol ei olnud ma muidugi koolivormis. Ning siis kutsuti mind külalistega kohtuma ja rääkima, kuidas me propageerime koolivormi kandmist. Väga hästi ma seal end ei tundnud. Abituuriumiaasta sügisel sattusin mootorrattaga väga raskesse liiklusõnnetusse ning seetõttu koolis 2,5 kuud ei käinud. Aga õppisin kodus, saatsin kirjalikke töid ja õpetajad käisid ka kodus, et saaksin vastata. Ants Tasujale vastasin ajalugu telefoni teel! See oli suur vastutulek, aga ka usaldus. Kinnitan, et ma õpetajate usaldust ei kuritarvitanud. Meenutan sellega seonduvat päris sageli ja olen väga tänulik koolile, õpetajatele sellise erikohtemise (ehk individuaalõppe) eest. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Vilistlase staatus jääb mind alati siduma ja soovin ikka, et Elva koolil hästi läheks. Täpsustan ausalt, et peaaegu alati. Kui näiteks pallimängus kohtuvad Elva G ja Nõo RG õpilased, siis olen ajateguri mõjutuste tõttu enda poolt juhitava kooli õpilaste poolt. Usun ja loodan, et mind selle eest hukka ei mõisteta. Aga kui õpetajate võrkpallivõistlustel Elva mängib, olen ikka häälekalt neile kaasa elanud (v.a. siis, kui nad


meiega kohtuvad). Ja mul on väga hea meel, et Elva õpetajad Marek Pihlaku eestvedamisel viimastel aastatel väga edukalt on seal esinenud. Seob ka see, et vennalapsed seal on õppinud ja õpivad. Ning loomulikult ka see, et Elva Gümnaasiumist on Nõo Reaalgümnaasiumisse igal aastal õppima asunud VÄGA tublisid õpilasi. Tänan siin kohal Nõo Reaalgümnaasiumi direktorina Elva Gümnaasiumi nende noorte hea ettevalmistuse eest! Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Eespool jätsin meelega märkimata, et meile meeldib suviti reisida. Siit tuleb ka vastus antud küsimusele. Reisida kaugetesse ja põnevatesse kohtadesse – Norra, Jaapan, USA… Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et saaksin osaleda Elva Gümnaasiumi 150. aastapäeval! Siin on selge soov ja siht oma koolile ning ka üks pisut varjatud lootus isiklikus plaanis. Kasutan võimalust tänada Elva kooli selle ilusa aja eest nende 8 aasta jooksul, kui ma koolis käisin (alates 4. klassist)! Me teame milline oli riigikord ja valitsev ühiskondlik kord Eestis. Oli tegevusi, mida ei õpilased ega õpetajad heaks ei kiitnud, aga sellele vaatamata ei mäleta ma, et õpilased oleks olnud hirmus õnnetud või stressis. Mida kahjuks tänapäeval statistika üha rohkem haridusega seoses välja toob. Muidugi ei saa öelda, et selles on süüdi kool/õpetajad. Muutunud on sotsiaalsed suhted, majanduslik kord, tehnoloogia… Kõik see mõjutab ka haridust ja avaldab mõju (vastumõju) koolide püüdlustele. Soovin Elva Gümnaasiumile kordaminekuid ja edu! Jaanus Järveoja (lõpetanud 1981. aastal)


KAUPO SAUE Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Esimene elumuutev sündmus oli Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima minek 1976. aastal. Iseseisva elu algus tudengite ühikas polnud mitte meelakkumine. Üheks põnevamaks tegevuseks oli muusika kuulamine, plaatide vahetamine ja salvestamine. Ühel aastal käis meie toast läbi täpselt 365 plaati. Teine lemmiktegevus oli loengutest puudumine ja raamatute lugemine. Sel perioodil lugesin läbi kogu esimese iseseisvuse ajal välja antud psühholoogia, flosoofa ja ilukirjanduse paremiku. Teine suurem murrang eluviisis oli abiellumine Hellega 1979. aastal ja poja ja tütre sündimine. Tundsin siis, et pean liiga vara vastutama hakkama ja pere huvid esikohale seadma. Aga tulin toime ja õppisin tasapisi armastamise kunsti ära. Alles hiljem sain aru, et see oli üks õigemaid otsuseid elus – üks õnneliku elu nurgakividest. Kolmas otsus, mis muutis elukurssi totaalselt, oli psühholoogia õppimine Tartu Riiklikus Ülikoolis 1985.-1989. a. Tahtsin väga-väga vahetada inseneri kutset psühholoogi oma vastu. Lõpetasin õpingud kiitusega ja kuni tänaseni olen olnud väga kirglik end täiendama erinevates psühhoteraapia ja arendamise meetodites. Sain tööle nõustajana Tartu Ülikooli Kutsesuunitluse kabinetti. Hiljem olin õppejõud sotsiaaltöö õppetooli juures kuni oma koolitusfrma rajamiseni. Arenguvõimalusi pakkuv meeletult huvitav töö on minu arvates teine õnneliku elu nurgakivi. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid… ? Praegu on käimas elu parimad tööaastad. Teen koolitusi ja supervisiooni ja coaching’ut. Peamine fookus on tiimide koostöö ja juhtimise arendamine. Viis aastat tagasi rajasime 10 kolleegiga International Supervision and Coaching Institute. Korraldame järeltulijate- superviisorite ja coach’ide 2,5 aastat väljaõpet. See õppejõu töö on üks suur ja tähendusrikas missioon. Aasta tagasi ilmusid meie ellu lapselapsed Silver ja Kim. Ootasime neid ammu. Väga armsad, kaua tehtud kaunikesed. :)


Olen kogu elu armastanud raamatuid ja lugemist. Käin päris palju teatris, eriti NO ja Theatrumi etendusi vaatamas. Peale koolituspäeva võtsin varem paar pokaali veini. Viis aastat tagasi loobusin täiesti. Nüüd teen nädalas 3 x joogat ja mediteerin. Käin ujumas ja jooksmas võimalust mööda. See on hämmastav, kuidas jooga mõjub: meel muutub selgemaks, püsivamaks ja tähelepanelikumaks siin ja praegu enda ja teistega toimuva suhtes. Asjatuid hirme on vähem, enesetunne palju parem ja rõõmuallikaid rohkem. See ongi kolmas õnneliku elu nurgakivi. Neljandaks nurgakiviks pean vabadust olla oma elu peremees. Otsustada oma aja ja energia jaotamise üle. Teha näiteks intensiivselt tööd ja siis sõita Taisse mitmeks nädalaks. Kinkida endale polaarsusi. Hispaania palverännak on üks neist. Kõndida vaikselt kevadises looduses umbes 20 km päevas on ju tõeline vastand koolitus- ja arenduprotsesside juhtimisele. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Meie lahedad klassivennad: Jaak, Ain, Rein, Karl, Peeter, Einar ja teised. Aga meenuvad ka õpetajad. Eriti need kes julgustasid ja tunnustasid potentsiaali. Mõned sõnad kaiguvad siiani kõrvus. Näiteks õpetaja Hinno kommentaar minu kirjandite kohta: “Kui Saue ikka ütleb, siis on öeldud.” Minu mälu ei taha halba mäletada. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Armastasin kirjandust, muusikat ja tüdrukuid. Nagu klassivend Reingi. Õppimine polnud kõige tähtsam. Pidudel käimine, pikad juuksed, mootorratas Jawa 350. Koolis valitses selle aja kohta tõeline liberaalsus – poiste pikad juuksed olid lubatud. Olime väikest viisi hipid. Saabusin hommikuti kooli koos kellaga või veidi hiljem. Püüdsin pikendada uneaega. Ärkasin kell 7.35. Kodust Nõmme tänavalt kooli oli umbes 1 km. Kui ilmus raamat “Avameelselt abielust”, siis panin ühel päeval koolist pausi, jäin koju ja ahmisin raamatut lugeda. Ei kool elu vastu saa. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Pikka aega sidus abikaasa Helle, kes töötas seal 33 aastat õpetajana. Tänutunne, sest olen kindel, et kõik õpetajad andsid endast tookord parima, oma parimate kavatsustega, oma tolle aja teadlikkuse tasemele vastavalt. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Aeg ja raha polegi takistus, pigem on küsimus otsustamises. Olen ühe raamatu kirjutanud: “Õnnelik meeskond” koos hea kolleegi ja sõbra Signega. Tunnen, et päris palju oleks jagada. Äkki on koguni mitu raamatut veel kirjutamata?


Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et seal õpetaksid õnnelikud õpetajad. Et õpilased oleks valdavalt õnnelikud. Et õpetamise eesmärk poleks mitte aine-, vaid õpilase isiksuse õpetamine. Sisemine areng, iseseisva mõtlemise ja ettevõtliku meele arendamine.

AIVAR NIGOL Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kõige olulisemateks on olnud abiellumine ning poja ja tütre sünnid. Tähtsad on olnud EPA lõpetamine ja hilisemalt Tartu Ülikoolis avalikus halduses magistrikraadi saamine ning töö Otepää linnapea ja vallavanemana. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Tegelen mitmes valdkonnas. Olen eraettevõtlusega ja tegelen arendustööga.

seotud

Kuulun Otepää vallavolikogusse ja olen vallavolikogu arengukomisjoni ning eelarve-, majandusja turismikomisjoni esimees, lisaks sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees. Olen Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni juhatuse liige ja president ning laskesuusatamise Eestis toimunud ja toimuvate rahvusvaheliste võistluste peakorraldaja. Tantsin rahvatantsu Otepää segarahvatantsurühmas “Nuustaku”. Abikaasa Hepp on perearst. Poeg Andreas on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ehitusinsenerina ja tütar Andra Helena õpib EBSis rahvusvahelist ärijuhtimist. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimesena meenuvad armsad koolikaaslased ja lugupeetud õpetajad ning väärikas koolimaja. Elva Gümnaasiumi tugevuseks olen pidanud seda, et mul oli võimalik õppida väga heade pedagoogide käe all. Mõttena tuleb esmalt pähe eesti keel ja kirjandus – märgiksin siin Uno Kuresoo UKU nime, kes minu arvates kandis ise ja andis parimal moel õpilastele edasi Elva Keskkooli väärtusi.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin hea õpilane. Tegelesin spordi ja rahvatantsuga. Vaadates klassi- ja lõputunnistusi, siis on nendel viied ja sekka mõned neljad. Vahel oli mul tegemist hea käitumishinde saamisega, sest nö korrarikkumistes olin osaline ja neid tegevusi õigustama kippusin ka. Keskkooliaegne klassijuhataja Evelin Maldar oli õpetaja, kes hoidis väga oma klassi õpilasi ning soovis meid igakülgselt harida. Ta oli saanud külastada suurt nõukogudemaad ja reisida nii mõndagi välisriiki ning talle meeldis reisimuljeid õpilastega jagada. Tagantjärele mõeldes võib pidada üsna hullumeelseks tema ideed korraldada klassiekskursioon Gruusiasse. Sõit läks lahti rongiga Tartu jaamast, läbi Moskva ja erinevate liiduvabariikide Zestaphoni linna Gruusiasse välja. Edasi tagasi sõidule kulus kuus päeva, kohapeal olime umbes nädala, mille jooksul tutvusime kohaliku elu, kommete ja kultuuriga. Kõik õpilased käitusid ja pidasid ennast reisi vältel hästi üleval, kuna arvestasime, et me ei tohi klassijuhataja usaldust petta. Vot selline õpetaja oli Evelin Maldar. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Otseselt ei ole. Suhtlen aeg-ajalt oma koolikaaslastega. Käin kooli aastapäevadel, seal kuuleme kooli tegemistest ja arengutest. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Usun, et tegemata on veel palju. Tahan olla jätkuvalt aktiivne nii avalikus elus kui panustada Eesti laskesuusatamise arengusse. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et minu koolil läheks hästi. Kõige tähtsamad ei ole riigieksamite tulemused ja kooli asukoht pingereas, vaid minu arvates see, kuidas koolipere ise suhtub enda kooli ja milline on kooli vaimsus. Õpetajad ja õpilased on need, kes üheskoos viivad edasi ja arendavad Elva kooli.


TAAVI MERISALU Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi (vana nime järgi Kehakultuuri teaduskond) lõpetamine. Ülikoolis õppimise ajal alustasin ka tõsiselt jõusaali treeningutega ja teiste treenimisega. Olen Eesti koondist korduvalt esindanud kulturismis ja klassikalises kulturismis ning saavutanud Baltimaade 3. koha, Põhjamaade 2. koha, Maailmameistrivõistlustel 15. koha ning viimati minu jaoks kõige olulisem tiitel, mille saavutasin 2015, on absoluutne Eesti meister klassikalises kulturismis. Ülikooli ajal sai ka korvpallis Tartu Ülikooli esindades tuldud Eesti meistriks. Lisaks enda sportlikele saavutustele omavad mu treenitavad üle 20 Eesti rekordi jõutõstmises, mitmekordsed Eesti absoluutsed meistrid jõutõstmises ja kulturismis ning tänu neile olen ka saanud kokku ligi 10 Parima treeneri tiitlit kulturismis ja jõutõstmises. 2016 aasta kevadel tõid mu õpilased Eestile 5 pronksmedalit Euroopa MV jõutõstmises. Üks õpilane on korranud ka maailmarekordit. Eks olulisi sündmusi on veel palju, aga avalikkusele olen vast tuntud kõige rohkem nende saavutustega. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan treenerina Nõo Spordihoones ja MyFitnessi spordiklubis ning vabatahtlikuna treenin ka võistlussportlasi. Ehk teen seda, mis meeldib. Pere on kolmeliikmeline – elukaaslane, mina ja kass. Hobid, mis ei ole spordiga seaotud, on jäänud tahaplaanile, sest 24 tundi ei ole piisav. Aga muidu sai näiteringis käidud, kunstiringis ja mitut bändi tehtud ning abis oldud muusikafestivalide korraldamisel. Näiteringiga olime Eesti tasemel pärjatud laureaadi auhinnaga ning individuaalselt Tartumaa tasemel sain ka parima karakterrolli auhinna. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Raske küsimus, sest pigem meenuvad mälestused lahedatest klassikaaslastest ja õpetajatest.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Enamus ajast pikkade juustega, ketid pükstel ja väga lärmaka telefonihelinaga. Eks sai ikka kettipidi koolipingile kinni jäädud, kui pidi näiteks klassiette minema või kui tund läbi sai. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kuna ei ole Elvast pärit ja olen viimasel ajal vaatega Tartu poole, siis hetkel küll miskit ei seo. Aga Elvas käin ikka ja elan kaasa FC Elva tegemistele – kui aega on, siis olen alati kodumängudel kohal olnud. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Oma jõusaali loomine laia valiku inventariga. Veel parem oleks, kui saaks ehitada terve spordiklubi, milles võiks olla ka spa-laadne asi. ☺ Kui raha oleks piiramatult, siis sponsoreeriks enda treeninggrupis olevaid sportlasi materiaalselt ning saadaks välisvõistlustele. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ei ole unistaja tüüp, aga kindlasti loodan, et Elva Gümnaasiumis jätkuks tegusaid õpilasi ja õpetajaid!

KÄTHLIN AARNA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Lõpetasin Elva kooli neli aastat tagasi. Pärast gümnaasiumi edukat lõpetamist alustasin Tartu Ülikoolis õpetajaks õppimist. Üle-eelmisel suvel abiellusin ühe teise Elva kooli vilistlasega – Marko Aarnaga. Möödunud suvel, kohe pärast Tartu Ülikoolis bakalaureuse kraadi omandamist kandideerisin tööle Elva Gümnaasiumi põhikooli majja ja olen nüüd rõõmsasti siin tööl. Millega praegu tegeled (töö, pere, hobid)? Olengi nüüd juba paar kuud Elva Gümnaasiumis 1.-4. klassi inglise ja eesti keele õpetajana töötanud. Nagu ennist mainisin, olen olnud ka natuke üle aasta õnnelikus abielus. Vabal ajal teen kõvasti trenni Tartu Fitlife spordiklubis ja panustan Tartu Salemi kiriku noortetöösse. Olen viimasega tegelenud juba mitu aastat – aitan korraldada üritusi noortele (13-17 a.) alates noorteõhtutest kuni laagriteni.


Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu Elva Gümnaasium? Kindlasti läheb süda soojaks, sest kooliajast on head mälestused. Mäletan Elva kooli õpetajaid vastutulelike, paindlike ja hoolivatena. Tänu sellele ei tundnud gümnaasiumi ajal ka palju stressi ega survet. Kuna tundsin, et Elva koolis on olulisem õpilane ja tema heaolu ning alles seejärel tema õpitulemused ja -saavutused, soovisin õpetajana siin tööle asuda. Mul on kahju õpilastest, kes koolipinge all vaevlevad ega tunne, et õpetajate toele saab loota. Kool peaks julgustama ja innustama oma õpilasi. Õnneks on minu arvates Elva kool just selline. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Üks asi, mis ma tagasi vaadates kooliajast kahetsen, on see, et ma polnud väga aktiivne ja osavõtlik õpilane. Mulle ei pakkunud väga huvi koolipidudest ja -üritustest osavõtmine. Nüüd aga õpetajana näen neid ettevõtmisi kui suurepäraseid võimalusi, mis kooliaega värvikamaks muudavad ja leian, et iga laps võiks neid kogeda. Kui ma praegu saaksin midagi õpilastele öelda, siis see oleks just seda – võta rohkem osa! Ma arvan, et mu õpitulemused olid head, kuigi olin tihti reaalainetega hädas. Humanitaarained olid aga seevastu väga meelepärased – nautisin kirjandite kirjutamist ja keeli omandasin ladusalt. Sellepärast tegin ka gümnaasiumi lõpus uurimistöö raamatu “Katkuhaud” põhjal ja see kogemus oli väga hea sissejuhatus ülikoolile. Ühe muigama paneva seigana meenub õp. Liiuse tund, kus jäime klassiõdedega kontrolltöö ajal spikerdamisega vahele. Natuke piinlik tunnistada, aga kooli ajal tuli ka spikerdamist ette. Aga kuna keegi tüdrukutest väga hästi füüsika kontrolltööd ei osanud ja mida osati, oli väga lünklik, märkas õpetaja, et üksteise lähedal istuvad tüdrukud on kõik ühtemoodi lünklikud kontrolltööd esitanud. Kontrolltööde kätteandmise ajal joonistas ta tahvlile kännu koos kirvega ja näitas, kuidas pinde ja väikseid puutükke lendab tükkidena erinevates suundades, kui kirves kändu tabab. “Ja samamoodi on ka selle grupi tüdrukute töödega: kännust pole juttugi, aga pinnud ja väiksed puutükid kõikjal laiali!” Sel hetkel oli ikka päris piinlik oma tööle järgi minna, aga nüüd ajab natuke naermagi. Kas on midagi, mis seob Sind Elva Gümnaasiumiga? Nagu ennist mainitud, siis olen jätkuvalt Elva kooliga seotud läbi selle, et olen seal nüüd õpetaja. Gümnaasiumi ajast olen endiselt väga lähedane sõber ka ühe oma endise klassiõega – Svea Kaseoruga. Kindlasti sooviksin tulevikus osa võtta vilistlastele mõeldud üritustest, aga seni pole seda veel teinud. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma arvan, et mu elus on veel enamik verstaposte läbimata – st et suuremad saavutused on alles ees. Ja ma ei leia kunagi, et aeg või raha oleksid takistuseks, pigem on takistuseks piiratud mõtlemine või valed prioriteedid. Alati jõuab ja saab teha, kui leida selleks aega ja varuda kannatlikkust. Ootan kindlasti pereloomise alustamist ja laste


kasvatamist. Ka on mu abikaasal plaanis meile oma maja Elva külje alla ehitada. Arvan, et need mõlemad soovid on lähitulevikus paari aasta jooksul täitumas. Tüüpiline vastus sellisele küsimusele on, et sooviks veel reisida. Ma pole oma elu jooksul väga reisida ja ega reisipisikut pole ka sees, aga sellegipoolest on natuke huvi tutvuda selle ilusa maailmaga, kus me elame ja avardada niiviisi oma silmaringi. Üks unistus või soov Elva Gümnaasiumiga. Nähes armsaid 1. klassi õpilasi koolivormis, olen endamisi mõelnud, et küll oleks tore ka oma lapsed kunagi siia kooli panna. Aga kui mõelda sellele küsimusele teise külje alt, sooviksin Elva koolile pikka iga, väsimatuid õpetajaid ja õnnelikke õpilasi. Et õpilaste heaolu ja nauding õppimisest oleks jätkuvalt esikohal ja et Elva kool paistaks üha enam silma just selle poolt, kui õpilasesõbraliku kooliga tegu on.

MAANO KOEMETS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? 1986 – ei õnnestunud mul Tartu Ülikooli juurateaduskonda pääseda, läksin tööle 1988 – abiellusin, 1990 sündis poeg, 1994 sündis tütar 1997 – asusin tööle kohalikus Rannu vallavalitsuses, maanõunikuna 1998 – astusin Tartu Ülikooli avatud ülikooli õppima õigusteadust 2000 – Rannu vallavalitsuses majandusnõunik 2003 – lõpetasin õigusteaduse bakalaureuse kraadiga nominaalajaga 2009 – Rannu vallavalitsuses vallavanem Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen vallavanem Rannu vallavalitsuses, sinna läheb kogu minu tööaeg. Olen abielus alates 1988, abikaasaga on mul vedanud. Lapsed on täiskasvanud, poeg töötab Eestis telekommunikatsiooni valdkonnas, tütar lõpetab kõrgkooli hiina keele ja majanduse erialal 2017. aastal. Mõlemad lapsed õppisid (tütar veel õpib) Ühendkuningriigi kõrgkoolides, hea et saime seda huvitavat kogemust neile võimaldada. Viimastel aastatel on hobiks vana maamaja renoveerimine, alates põrandatest kuni akende taastamiseni. Sinna kulub palju vaba aega, aga tagasi saab hea tunde ja füüsilise koormuse. Film, teater ja kontserdid, pigem tarbin mõõdukalt ja valikuliselt, peab olema midagi, mis


raputab või paneb mõtlema, annab tõuke emotsionaalselt. Meeldib ka huvitavaid sööke valmistada külalistele ja ka perele. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu keskkool. Koolikaaslased. Suur koolimaja. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin alguses võõras, sest teised olid koos lõpetanud põhikooli, mina tulin Rannu koolist. Aga võeti kiiresti oma klassikaaslaste poolt omaks. Hoidsime kokku kui vaja. Igav ei olnud, alati oli midagi toimumas. Õppimises olin keskpärane, ei väärtustanud ehk piisavalt seda, et õpin enda jaoks. Alles viimases klassis hakkasin pingutama, sest tuli ju edasi õppida. Kuna käisin Rannust, siis koolivälisest elust väga osa ei saanud, tuli arvestada transpordiga. Mulle meeldis ainetest kõige enam ajalugu, seda andis õpetaja Tasuja. Ka kirjandus oli mulle sobiv. Humanitaarseks oma huvides olen ka hilje jäänud. Klassijuhataja oli õpetaja Treial (keemia), tore noor mees, aga see aine mulle ei sobinud eriti. Klassis oli alati keegi kes tegi alati elu lõbusaks ja huvitavaks, eriti keemias katsetega, klassiõhtul või linnapeal. Väga oluline osa oli kooliajal välismaa muusika, selle hankimine, vahendamine, müümine. Ise ei tegelenud, aga olin kuulaja ja tarbija üsna suures mahus. Tuleb meelde seik, kus viimases klassis mul autojuhilube veel ei olnud, vanus oli veel 17, aga autoga mulle sõita meeldis, vanemad ka väga ei keelanud. Mul oli vaja ka õhtul klassikaaslaste juures käia Elvas. Võtsin vanema venna load (tema oli ise kaugel Venemaal sõjaväes siis). Miilits peatas meid Elva jaama lähedal asuva restorani taga parklas ja küsis lube. Andsin siis venna load, uuris ja puuris neid ja kõik oli korras, olen vennaga suhteliselt sarnane. Kasutasin siis neid veel mõni aeg, kuni omad kätte sain. Tagantjärgi mõtlen et ju siis oli omavaheline suhtlemine nii tähtis, et ei pidanud paljuks riskida. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Hetkel mitte, tööalaselt olen ikka kursis, mis toimub. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Jätan selle enda teada. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin Elva Gümnaasiumile ja tema õpetajatele pilvitut tulevikku.


OLAVI HIIEMÄE Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Tartu Ülikooli lõpetamine. Kunagi ütles üks vahva Elva kooli õpetaja, et kui ma ülikooli sisse saan, siis sööb tema oma mütsi ära… Sain, ja kohe esimese katsega! Vähe sellest, järgnesid magistrikraadi omandamine Rootsi Kuninglikus Tehnikaülikoolis ja doktoriõpe Uppsala Põllumajandusülikoolis. Enam kui 17 aastat teaduri ja õppejõu põnevat ametit Keskkonnakaitse Instituudis 15 aastat peale kooli lõpetamist, kooli aastapäevaüritusel paralleelklassist oma abikaasa leidmine ja pere loomine. Olin Rootsis õppides vaid kolmeks päevaks Elvasse käima tulnud ja täiesti juhuslikult sattusin just neil päevil toimunud kooli aastapäeva üritusele. Vaid “korraks läbi astumine” kujunes meeldivaks suhtluskanaliks, mis hiljem viis pere loomiseni. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töö: Ettevõtte Keskkonnaagentuur Viridis keskkonnakonsultant Eesti Maaülikoolis õppeaine „Keskkonnamõju hindamine“ õppejõud. Pere: Abielus ja 2 poisi isa. Hobid: Mu töö on ka minu hobi. Ma teen seda, mis mulle tõeliselt meeldib! Projektid asuvad kõikjal Eestis, kus alati on uued kohad, uued väljakutsed ja lahendamist vajavad erinevad probleemid. Nii, et igav ei hakka. Suurimat rõõmu pakub see, kui saad arendajale pakkuda mingi originaalse lahenduse või ära hoida mõned projektidesse sisse kirjutatud “lolluse” realiseerumise, mille mõjud võivad olla pikaajalised või isegi pöördumatud. Traditsioonilisematest hobide käsitlustest võib nimetada loodusfotograafat ja aktiivseid eluviise (suusatamine, maastikujalgrattaga sõitmine, võrkpall, matkamine). Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Lapsepõlv, pidevad hilinemised esimesse tundi, sest ikka ja alati leidus kooliteel midagi olulisemat ja huvitavamat, lõpmatult pikad ja venivad koolitunnid, mida leevendasid keelatud “kommijooksud” Mitšurini (Käo) poodi, koolisööklas pakutud õunakissell kohupiimavahuga, mida püüdsime poistega topelt portsjonit saada ja mõnusad klassikaaslased, pinginaaber Nils, pisut karm aga õiglane ning oma klassi õpilasi alati kaitsev klassijuhataja Ilme Kurvits ning kindlasti õpetajad Kommusaar ja Maldar, nähtavasti tänu kellede ülihuvitavatele geograafa tundidele oman praegu taskus inimja majandusgeograaf ülikoolidiplomit.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Pigem rahutu iseloomuga seikleja, kes õppis nii palju või ehk vaid veidike rohkem, kui klassist edasipääsuks vaja läks. Alati, kui olin mingi kehvemapoolse hinde saanud, meenus mulle mu isa räägitud lohutusjutuke, kus ta tõi näite ühest tema enda kahelisest klassivennast, kes tänasel päeval pidi tunnustatud jurist olema. See tähendab, et kõik on võimalik, kui inimesel on tahe ja eesmärk, mille poole püüelda. Ma arvasin ja lootsin juba suhteliselt varakult (kindlalt mäletan seda mõtet 6. klassist alates), et ükskord saab minust üliõpilane. Kuna poisid avanevadki aeglasemalt, siis tuupimishinnetest olulisemaks tuleb pidada teadmisi ja oskusi, mida omandatakse ja peaasi, et hing ja süda oleksid õiges kohas. Faktide tuupimise asemel on õigem arendada oskust seoste tegemisele erinevate õppeainete vahel, sest reaalses elus ja looduses ongi kõik asjad omavahel seotud. Mõjutades üht keskkonda, tekitame muutusi ka teistes keskkondades. Kõik on omavahel seotud ja nende seoste nägemine on suur oskus! Minu kooli lõpetamise ajal hinnati õpilase valmisolekut kooli lõpetamiseks ja elluastumiseks keskmise hinde järgi. See hinne oli tihti määravaks ka ülikoolidesse sisseastumisel. Nii palju ambitsioonikust ja tahtejõudu mul ikkagi oli, et lõpuks kujunes see vist 4,… millekski. Seega julgen väita, et olin vast selline tüüpiline poissõpilane. Kahjuks on õpilase hinnestamine kasutusel ka praegu, sest nüüd, olles aastaid maaülikooli maastikuarhitektuuri ja keskkonnakaitse erialade vastuvõtukomisjonis on mul ikka ja jälle raske meel vaadata poisse, kes tulevad komisjoni ette ja nende keskmised hinded jäävad mõnevõrra alla tüdrukute omadest aga nagu minagi omal ajal on nad kooli kõrvalt leidnud aega tegeleda mitmete muude ülipõnevate asjadega. Asjadega, mis annavad neile tugeva konkurentsieelise igal pool mujal, väljaarvatud ülikooli sissepääsemisel. See on vist suurim sugude vaheline ebavõrdsus, hariduse vallas, et väga vähesel määral arvestatakse sugude erinevaid arengueripärasid. Õnneks on sellest viimasel ajal hakatud aru saama ja loodan, et ka see hindamissüsteem varsti muutub. Rohkem kui koolipingis istumine meeldis mul käia erinevates trennides ja vabal ajal võimalikult palju seigelda Elva lähimetsades. Naabrimeeste Hüdse Aivo ja varalahkunud Iidla Andrusega oleme Elva metsadesse (valdavalt praeguste Nooruse majade asemel olnud soistele aladele) meisterdanud mitmeid päris kapitaalseid onne ja rajasime metsa alla ühe lauaga korvpalliväljaku, mis oli aastaid ümbruskonna poiste kogunemise kohaks. Esialgu viskasime palli läbi rattarummu… Aga vast üks suurimaid väljakutseid ning ka suurimaid panuseid Elva ellu, mille mõjud ulatuvad kuni tänapäevani, oli kunagi Vaikse järve äärde esimese purde ja kuni 2 m kõrguse hüppetorni ehitamine. Isa tagant lauajuppide näppamine ja nende õlal läbi


üleraudtee metsa vedamine oli parajalt adrenaliinirikas seiklus. Tõsiselt hea meel on, et kunagi meie algatatud rajatist on järjepidevalt renoveeritud tänaseni ja see on elvakate seas populaarne ka tänasel päeval. Käin sealt tihti läbi, kui Elvasse satun. Kooliajast meenuvad samuti sügisesed kolhoosi/sovhoosi abistamise ning metsade korrastamise või istutamise aktsioonind. Iga sügis ja kevad oli peaaegu üks nädal koolivaba aega – see oli lahe. Praegugi on soe tunne sattuda metsa, mida ise istutanud olen. Üks selline, millest igal aastal mitmeid kordi mööda satun asub Tartu Maratoni suusaraja ääres. Jaapanlastel on ütlus, et “inimene, kes on oma elu jooksul istutanud kas või ühe ainsa puu, siis selle inimese elu pole tühja elatud”. Minul tuleb istutatud puid kokku sadu, kui mitte tuhandeid… Aga kuigi me olime metsanduse klass, siis ikka ja jälle tuleb mul meelde hoopiski üks sügisene kartulivõtt Konguta sovhoosis. Olime sel sombusel päeval juba mõnda aega kartuleid korjanud, kui ühel hetkel tekkis mul väike sõbralik vaidlus kartulivõtunaabriks olnud klassiõega. Otsustasime, et lahendame vaidluse väga rüütellikult – duelli pidades. Haarasime maast esimese ettejuhtuva kartuli, panime seljad kokku ja lugesime kumbki 12 sammu. Sammud loetud lasin kohe pöördelt, ilma sihtimata kartuli lendu ja järgmiseks nägin hetke, mil lendu lastud parajalt suur ning mädanemistunnustega kartul vastu klassiõe otsaesist plärtsatas ja seejärel silmist purskuvaid klassiõe pisaraid. Järgmise hetkena mäletan tõsise ilmega minu poole marssivat klassijuhatajat. Valmistusin kõige kõige kõige halvemaks, sest klassijuhataja Ilme oli tuntud oma otsese ütlemise poolest ja kõikide klassipoiste hirm. Aga kõik, mis mulle tookord selle jama peale öeldi oli: “Olavi, oma sügavate tunnete väljendamiseks tütarlapse vastu on ka teisi meetodeid, kui kartulitega loopimine. Õige härrasmehest duellant läheks ja vabandaks nüüd tüdruku ees!” See on juhtum, mis on hinges ja mälus kuni tänaseni, sest nii oskuslikku konfikti lahendust kohtab väga harva… Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Südantsoojendav visuaalne pilk koolimajale, iga kord, kui koolimajast möödun… Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Lõpetada üks pooleli jäänud kuid minu elus olulist rolli mänginud ja ka edaspidi mõjutav üritus… Leiaks aega sellest “koera sabast” üle saada, siis… Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et kooli õpetustase jätkuvalt kasvaks! Et kooli positsioon koolide edetabelis kasvaks mitte pähetuubitud faktide baasil vaid õpetatud ning omandatud teadmiste ja oskuste kvaliteedi arvelt! Et Elva koolist tuleksid reaalelus läbilöögivõimelised kuid elurõõmsad õpilased!


HASSO KUKEMELK Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Lõpetasin Tartu Ülikooli, töötasin pikka aega füüsika õpetajana koolis. Õpetajatöö kasvas üle teadustööks ning alates 1989. aastast olen olnud Tartu Ülikooli palgalehel erinevates ametites. Olulised on kindlasti olnud nelja lapse sündimine ning nende toetamine kujunemisel edukaks täiskasvanuks, Fulbright professorina töötamine New York State University’s Buffalos pooleks aastaks ning tunnustuse saavutamine Euroopas hariduskorralduse eksperdina. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu töötan hariduskorralduse dotsendina Tartu Ülikoolis, mis toob endaga kaasa õpetajate ja koolijuhtide koolitamise, teadustöö hariduskorralduse valdkonnas ja mitmed rahvusvahelised projektid kaasalöömiseks. Lapsed on täiskasvanud ning saavad suuresti juba ise hakkama – seetõttu on rohkem aega iseendale ja see võimaldab täita lapsepõlveunistust – reisida maailmas ringi ja külastada huvitavaid kohti. Hobina mängin seeniorite liigas Eesti meistrivõistlustel korvpalli ning püüan hoida toimivana oma maakodu. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? See meenutab mulle põhjust, miks ma sinna 1973. aastal õppima läksin – tahtsin juba põhikooli poisina kindlasti minna edasi õppima Tartu Ülikooli füüsikat/astronoomiat, kuid sel ajal oli vaja sisseastumisel kirjutada kirjand ning ma ei olnud üldse hea selles tegevuses. Seetõttu läksingi kirjandusklassi Uno Kuresoo juurde õppima “kirjandi kirjutamist”, et ülikooli sisse saada. Tegelikkuses 1976. aastal võttis Tartu Ülikool uusi üliõpilasi vastu füüsikasse eksperimendi korras ilma kirjandita kui keskkooli lõpuhinded olid head ja kaks esimest sisseastumiseksamit piisavalt edukad. Seetõttu sisse saingi ilma kirjandita. Kuid seda oskust on korduvalt vaja läinud hiljem erinevate teadusartiklite kirjutamisel ning ka pedagoogitöös. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin tubli õpilane, kes püüdis kodutööd ise ära teha ning tunnis kaasa töötada. See tekitas kiiresti olukorra, kus hommikul kooli tulles küsiti minult reaalainete kodutöid kontrollimaks oma lahenduste õigsust ning paaril korral tekkis õpetajatega sekeldusi, sest mul polnud oma lahendust koheselt ette näidata, sest vihik polnud minuni veel tagasi jõudnud. Aga üldiselt olin kass, kes kõndis omapead. Mõnikord tekitas see natuke probleeme, mõnikord andis eeliseid võrreldes kaasõpilastega.


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kodutee – kui juhtun Tartust koju sõitma läbi Elva, siis koolimajast möödasõit taastab suure hulga mälestusi. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Enamus lapsepõlveunistustest on tehtud/täitunud. Aga soovidega peab olema ettevaatlik – kui eesmärk pole silme ees, võib nende täitumine tähendada midagi muud, kui algselt plaanis oli. Seega soovitan unistada, aga teha oma unistuste kallal pidevalt tööd ja vajadusel muuta kurssi, et jõuda sellisesse lõpp-punkti, mida silmas oled pidanud. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Kui Postimees kümne aasta pärast avaldab gümnaasiumite riigieksamite tulemused, siis Elva Gümnaasium on kõikides riigieksamiainetes viie parima kooli hulgas Eestis.

TIIT KEPP Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Olulisemad sündmused minu elus on olnud kindlasti pere ja tööga seonduv. Mul on 3 last. Mul on vastutusrikas töö. Kui nüüd siit tagurpirdi liikuda ja tagasi algusesse minna, siis oluline oli kohe peale keskkooli lõpetamist teenistus Nõukogude armees. Seal sain iseseisvaks. Seal sain ka vene keele korralikult suhu, mida läheb vaja siiani. Oluline on ka kõrgkooli diplom. Järgmine ja siiani minu elu pidevalt mõjutav sündmus on ühe Eesti ainulaadse ettevõtte üles ehitamine. Aastal 2005 otsustas AS Tallinna Lennujaam luua tütarettevõtte, kes tegutseks eestis rahvusvahelise reisijate ja lennukite teenindajana ja selle ettevõtte loomine ning hilisem vedamine usaldati minule. Nüüd juba 11 aastat tegelen ma kogu eestis ainukese ettevõtjana reisijate ja lennukite teenindamisega. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Just nimelt sellega tegelengi. Minu ettevõttel on üle 200 rahvusvahelise kliendi. Klientideks on kõik rahvusvaheliselt tuntud lennufrmad. Näiteks jaapanlaste JAL, sakslaste Lufthansa, prantslaste AirFrance, ameeriklaste American Airlines, soomlaste Finnair, skandinaavia SAS, araablaste Emirates jne jne. Lepingud on kõigiga – ka nendega, kes Eestisse otse ei lenda, sest teatavasti enamus neid suuri vedajaid lendab enda pikki kontinentide vahelisi lende üle Eesti ja kui neil


peaks olema vajadust maanduda siin varulennuväljal, siis meie oleme nende partneriks ja oleme koheselt valmis nende lende ja õhusõidukeid teenindama. Seda on ka ette tulnud. Näiteks on meil päris tihti varulennuväljal Venemaa suuruselt teine vedaja ROSSIA Airlines, just siis kui Peterburis on udu ja seal maanduda ei ole võimalik. Minu peres kasvab 3 last. Teen päris palju sport. Hobi korras sõidan jalgratast, olen osalenud paaril mini triatlonil ja meeldib jooksta. Kuna olen ka MTÜ Tallinna Lennujaam Spordiklubi juhatuse liige, siis tuleb olla kontserni töötajatele eeskujuks! Muide – Tallinna Lennujaama kontsern kaasaarvatud minu juhitav ettevõte AS Tallinn Airport GH valiti eelmise aasta sportlikumaks Eesti ettevõtteks! Edastasime Swedpanka napilt! Teine suurem hobi on muusika. Minu hobimuusiku tee sai alguse Elva keskkooli bändist, kus koos vendade Parkseppade, Neeme Alliku, Tarmo Noobi, Taivo Paju ning Margus Karjusega sai aastaid bändi tehtud. Siiani on see veres ja näiteks pikkadel auto sõitudel näiteks Talinnast Tartusse on parim aeg enda lemmikute kuulamiseks ja nostalgitsemiseks. Tartus tuleb käia päris palju, sest ka Tartu lenujaamas on minu ettevõttel fliaal, sest igapäevane Finnairi lend Tartust Helsingisse vajab teenindamist. Samuti olen ma Ülenurmes asuva Eesti Lennuakadeemia õppejõud ja seal loengute pidamine ja muu asjaajamine hoiab pea omamoodi värske. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimesena meenubki minu haridustee algus. Pilt tuleb silmadesse ja alati on sellel pildil männid ja järved. Ja vana koolimaja. Minu varajane koolitee kulges Verevi järve äärest ja hilisem Arbi järve äärest. See meenub alati. Ja muusikakooli tõus on ka siiani meeles. Meenub, et vahest me vältisime seda ja läksime ringiga aga enam ei tundu see tõus üldse enam nii suur. Olen muide peale seda paar korda enda koolitee uuesti läbi jalutanud. Tore on see, et eriti ei ole keskkond muutunud. Mitte et see ei tohiks muutuda aga maastiku kontuurid võiksid ikka jääda ja ongi jäänud. Teine mõte on inimesed, keda enda kooliteel kohtasin. Muide – siiani kasutan mina sõna Elva keskkool, sest minu lapsed on veel nii väikesed, et Gümnaasiumis ei käi ja siis on armas sõna minule “keskkool”. Meenub enda Elva kooli klass. Klassijuhatajad. Õpetajad. Sõbrad. Oi kui palju meenub. Pioneerilaagrid, komsomoli laagrid. Ma ei ole kunagi häbenenud ja ei häbene ka praegu seda, et kuulusin komsomoli ja teistesse noorteühendustesse. Tänu sellele saime palju ringi liikuda. Bändiga esineda komsomoli pidudel, koolipidudel ja mujal. Meil on õnneks iga 5 aasta tagant klassi kokkutulekud ja tore on siis kohtuda. Klassijuhatajad on ka alati palutud osalema ja Lea ja Ilme on alati kohal olnud. See on väga meeldiv aeg ja meenutuste õhtu olnud.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Peale algkooli olin keskmine õpilane. Alguses olin oivik aga pärast seda kui valisin muusika ja spordi – jäi õppimine natukene tahaplaanile. Käisin peale bändiproovide veel ka kahevõistluse trennis koos Ago ja Toomasega aga kuna nemad jooksid ja hüppasid minust paremini siis proovisin veel korra ka laskesuustamist kuid jäin siiski muusika juurde edasi. No meie legendaarseim juhtum on ikka Elva lumelinnaga seonduv. Sellest saab lugeda Taivo Paju kirjutatud kooliraamatust vist... aga lühidalt oli see story selline, et osalesime Elva keskkooli lumelinna konkursil tagurpidi lumememmega. Teate küll – väike pall all ja suurem üleval ja porgand all. Suur lumememm aga seisab pea peal. Võitsime selle võistluse. Meie võistkond otsustati siis saata Tallinnasse üle-eestilisele lumelinna võistlusele. Mäletan täpselt, et käisime Tiit Ustavi juures veel ennem väljasõitu konsultatsioonil ja rääkisime, et teeme pealinnas midagi sarnast. Rongis aga mõtted muutusid ja ideed genereerusid ja nii püstitasime Tallinna lauluväljakule lumememme asemel hoopis suure lumest WC poti koos suure vee peale tõmbamise paagiga, kust said lapsed sisse ronida ja siis sealt läbi poti alla lasta. Urmas Ala oli veel pruuni värvi ka juhuslikult kaasa võtnud ja sellega tegime jää sisse poti põhja veel ka suured jutid või triibud... No kui me tagasi jõudsime ja meie “kunstiteos” nõukogude eesti pressist läbi käis, siis olime kohe järgmisel päeval diretor Vello Nammi kabinetis rivis. Meid süüdistati veel ka selles, et me Tallinaase mitte enda klassi tüdrukuid kaasa ei võtnud vaid klass vanemad... aga see ei olnduki nii oluline. Igal juhul ei suutnud ei direktor ega komsomoli kommitee esimees uskuda, et idee autor oli hiljem kuldmedaliga lõpetanud Toomas Born ja kuna see tundus nii uskumatu, et Elva Keskkooli esindas pealinnas lumest hiiglaslik kakapott siis pidi edaspidiste sarnaste juhtumiste vältimisteks meie punt lahku löödama ja nii viidi meie klassist paralleelklassi üle minu pinginaaber ja sõber Elmo Parksepp. Selline karistus oli karm, sest olime aastaid koos bändi, näidendeid ja muid tegemisi teinud. Aga mis teha! Kooli ikkagi lõpetasime kõik ja mitte üldse halbade hinnetega. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Hetkel mind Elva Gümnaasiumiga miski väga otseselt ei soe. Kui välja arvata, et päris mitu minu klassiõde töötavad Elva koolis ja alati kui kohtume, siis uurin nendelt kuidas minu koolil läheb. Muidugi käib mulle Tallinnasse Elva Postipoiss, nii et kooli tegemistega hoian ennast kursis. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Väga raske küsimus. Olen enda elus ikka peaagu kõik asjad ära teinud ja järele proovinud. Alates lendamisest ja langevarju hüppest kuni ümbermaailmareisini välja... ja midagi olen enda kätega ka üles ehitanud ning tööd suudan ka anda ligi 300 inimesele...


siin jääb vaid üle unistada, et enda laste tulevik oleks turvaline ja põnev ja lõbus. Vot lõbus peab olema! Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Üks soov on kindlasti see, et Elva Gümnaasiumil oleksid olemas kõik vahendid selleks, et olla tubli hariduse andja lõuna Eestis. Samuti soovin, et Elva Gümnaasiumiga seonduv positiivne aura jääks püsima. Teatud eeldused selleks on olemas – pean jällegi silmas seda keskkonda mis Elvas on aga kindlasti on oluline see spordirajatiste olemasolu ja väga oluline on ka muusikakooli toimimine see sünergia kõigi nende osapoolte vahel peaks säilima ja see annab tulevikuks jõudu ja energiat.

TIIT ALEKSEJEV Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Esmalt Tartu Ülikooli sisse saamine, see oli 1980-ndatel küllaltki määrava tähendusega, tänapäeval on valikuid rohkem. Ülikoolis leidsid aset olulised kohtumised: tulevase abikaasaga, õpetajaga, sõpradega, kes on seniajani minuga. Seejärel Eesti iseseisvumine, Inglismaal õppimine, tütre sünd, esimese romaani ilmumine. Pikem viibimine Lähis-Idas, mis mõjus kuidagi silmi avavalt. Neid olulisi sündmusi on tegelikult päris palju, iga nädal tuleb mõni juurde. Tuleb neid lihtsalt rohkem tähele panna. Ning rohkem hinnata. Õnneks paistabki vanusega mõistust juurde tulevat. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Püüan kirjutada või vähemalt kirjutamisest mõelda. Mu igapäevane leib on Eesti Kirjanike Liidu juhtimine. Ma olen alati tegelenud kirjandusega millegi muu kõrvalt. Alates 2016. a.-st on see põhitööks. Selle üle on kuidagi hea meel. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Sügisene koolitee, mis seostub millegipärast järvedega. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Ma olin nohik, kes püüdis end kellegi teisena näidata. Juhtus, et tuli isegi välja. Nagu ütleb üks mu sõber, kes töötab Eesti Kaitseväes: esimest korda petab ära. Sõbralik soovitus praegustele õpilastele: olge see, kes te olete.


Vahva juhtum kooliajast... käisime Tallinnas lumeskulptuuride võistlusel ning tegime lumest akti. Kohe südamest silusime ja voolisime. Aga auhinnalist kohta ei saanud. Nõukogude ajal suhtuti alasti inimkehasse kahtlusega. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Otseselt ei ole. Aga kui ma vanast koolimajast mööda sõidan või jalutan on kuidagi hea tunne. Ma ei teagi miks. Ilmselt oli siis head rohkem kui halba. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma pean ühe romaani ära lõpetama ning siin ei saa kahjuks aega või raha ettekäändeks tuua. Tuleb ennast lihtsalt kokku võtta. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma sooviksin, et sellel koolil oleks tugev kirjanduslik kallak ning et selle kooli võistkond tuleks Eesti meistriks tennises. Väljakud on ju olemas!

HEIDY PURGA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Ülikoolid, õppimine. Oma elu sisseseadmine Tallinnas. Tööalased väljakutsed nagu Raadio 2 uuendamine, selle juhtimine. Eesti Laul formaadi loomine, selle juhtimine produtsendina 7 aastat. Sain emaks. 2015 osutusin valituks XIII Riigikogu koosseisu. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Minu peamine ja igapäevane tegevus toimub Lossi platsi 1 aadressil, Riigikogus. Olen XIII Riigikogu liige, Reformierakonna fraktsiooni liige ja Kultuurikomisjoni liige. Kuulun Ringhäälingu Nõukogu koosseisu, mis on Rahvusringhäälingu kõrgeim organ. Aga ennekõike olen ma pereinimene ja ema oma 3-aastasele pojale Villiamile. Tegemist jätkub. Jätkan ka senise töö kõrvalt muusika kogumist ja mängimist, peamiselt vinüülidelt. Minu MustMesi soulmuusika üritustesari on üsna populaarne.


Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Vabadus. Olen seda varemgi öelnud, et mieaegse Elva Keskkooli ainulaadsus seisnes teatavas vabaduses, mis meid, õpilasi, seal ümbritses. See oli loominguline- ja loovvabadus, mis andis paljudele meist hiljem sõnulseletamatu tõuke. See vabadus polnud iseenesestmõistetav vaid see tekkis läbi õpetajate ennekõike. Kindlasti klassikaaslased. Kirjandus. Luule. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Ise ei oska sellele vastata. Olin tavaline nagu kõik ja eriline nagu kõik. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Olen vilistlaskogu liige, võiksin muidugi olla oluliselt aktiivsem oma selles tegevuses, kui senini. Hoian Elva Gümnaasiumi tegemistel silma peal, minu meelest on asjad palju palju paremaks muutunud lühikese aja jooksul. See avatus, õpilaste ja perede kaasamine, stipendiumid jms on uskumatult lahe ja väga vajalik. Tunnen selle Elva kooli jälle ära, kus mina tuule tiibadesse sain. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Olen oma soovidega tagasihoidlik, need võivad täituda! Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Elva on minu jaoks alati kõige erilisem paik olnud. Ka kool oli. Soovin, et see erilisus jätkuks. Julgus võtta asju ette ja teha neid omamoodi.


HELLE SAUE Mis on meeles lapsepõlvest? Lapsepõlve kõik suved veetsin Kaagjärves, Valgamaal, kus oli mu ema lapsepõlvekodu. Sageli oli seal teisigi tädide lapsi. Joonistasime ja mängisime pabernukkudega, lavastasime ning esitasime vanematele näitemänge. Elvas sai kuni 6. klassini mängitud lauatennist ning lavastatud ka näitemänge Kärneri tänava lastega. Mingis näitemängus pidin vagusi murul lamama. Punaste sipelgate rünnakust sai mul pool külge kupladega kaetud. Pärna tänaval elades mängisin sageli poistega kaarte. Sinu ema vanematekodu oli Karula kihelkonnas Kaagjärve vallas asunud Rusi talu, millest on nüüdseks saanud Tallinna vabaõhumuuseumi eksponaat. Talu lähedal künkal kasvas ka kuulus tutiga mänd – tottugõ petäi, seal künkal oli sinu ema mängumaa. Missugused emotsioonid sinul selle kohaga, talumajaga ja vanavanematega seostuvad? Kas oled vabaõhumuuseumis ka seda talu vaatamas käinud? Sellel sügisel käisime noorte sugulastega seda talukohta vaatamas. See müüdi ära, uus omanik ehitas sinna uued hooned, mis praegu on varemetes. Meenus nii tutuga pettai (mänd) kui ka see, et talus oli veevärk. Mänd oli väga omapärase kujuga, justkui tutt oli ladvas. Olen Rocca al Mare vabaõhumuusumis Rusi talu ekspositsiooni mitmeid kordi külastanud ja seal ka sugulaste kokkutulekut organiseerinud. Tänu sugulasele, skulptor Juhan Raudsepale, ongi enamus sellest suurepärasest pärandist säilitatud. Rusi talu oli tema lapsepõlvekodu. Mis meenub algkooliajast? Tantsimine klassijuhataja Helbe Otsa juhendamisel. Käisime isegi ETV Tartu stuudios Nukkude tantsu tantsimas. Televisoonis esinemine oli sel ajal haruldus. Põlvevalud sundisid mind aga tantsimise koorilaulu vastu vahetama! Kooris meldib mulle laulda tänaseni. Veel on suurepärased mälestused kastiga pirukarollerist, millega meile Kesk tänaval asunud õppehoonesse tee kõrvale saiakesi toodi. Kuidas mõjutas sinu kooliskäimist see, et ema oli õpetaja? Õpetaja lapse elu väikelinnas, kus kõik üksteist tundsid, oli raske. Ema andis mulle tundi ja suhtus minusse nagu teistessegi õpilastesse. Poisid võtsid mind peol tantsima ja palusid kodus matemaatika töö ümber vahetada, mida ma muidugi ei teinud.


Põnevaid juhtumisi kooliajast. Koolipidusid toimus vähemalt kaks korda kuus, see oli väga tore. Tantsima kutsusid nii poisid tüdrukuid kui vastupidi. Keskkoolis tüdrukute bändi tegemine oli ka üks huvitav ettevõtmine. Head mälestused on valgustatud uisuplatsist Arbi järvel. Tundidepikkusest uisutamisest jalad küll õhtul valutasid, aga sõpradega suhtlemine ja muusika saatel jääl liuglemine oli olulisem. Missugused hobid olid? Joonistasin, käisin palju kinos. Tegin laulikuid, kirjutasin trükitud laulikutest ümber tolle aja populaarseid laule ja illustreerisin neid saksa (SDV sel ajal) ajakirjadest väljalõigatud piltidega. Ajakirju (NBI, Filmspiegel) sai tutvuse kaudu paar korda kuus ajalehekiostist. Õppisin muusikakoolis klaverit. Muusika on mulle terve elu meeldinud, aga ise ma musitseerimisega enam ei tegele. Praegu kui vaja, õpin koorilaulu partiisid kodus klaveril. Kust pärineb sinu kunstihuvi ja -anne? Isegi ei tea. Mul on suguvõsas kunstnikke, isa poolt skulptor Olav Männi ja ema poolt skulptor Juhan Raudsepp. Küllap viis huvi kunsti vastu mind ka kunstiõpetajaks õppima. Armastan kunsti, nii vana kui kaasaegset, ja näitustel käin palju! Kas on meeles ka esimesed kunstialased katsetused? Lapsena joonistasin hästi palju pabernukke ja nendele riideid. Kooliajal käisin kunstiringis, kus õpetajateks Henn Tiivel ja Mai Aavasalu. Praeguseni on alles raamitud papitrükis tehtud laev, näitan seda näidistööna ikka õpilasele. Mulle meeldib teha rohkem tarbekunsti ja seda sõpradele ning tuttavatele kinkida. Sinu soov oli hoopis arstiks õppida. Miks sinust arsti ei saanud? Käisin jah isegi ettevalmistukursustel Tartu Ülikoolis. Hakkasin kartma, kas suudan ikka elusid päästa ja õigeid otsuseid kiiresti vastu võtta. Miks valisid kunstiõpetaja eriala? Sest mulle pakkus õpetajaamet huvi, ema oli ju matemaatika õpetaja. Mulle meeldis vihikute parandamine ja klassipäeviku täitmine. Matemaatika õpetamise raskusest sain ka aru ja kuna kunst ning käsitöö olid südamelähedasemad, valisingi selle eriala. Keskkooli lõpetades sain koolist suunamise, mis tagas kindla sisspääsu kõrgkooli. Sundust tagasi oma kooli tööle tulla polnud, aga elu ja armastus tõid mind siiski tagasi Elvasse. Lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise, joonestamise, tööõpetuse erialal. Missugused on meeldejäävamad tegemised tudengiajast? Igasuvised maalilaagrid, mis olid sama põnevad kui malevaelu. Maalisime Haapsalus, Otepääl ja Hiiumaal. Meil oli hästi ühtehoidev ja mõnus grupp. Huvitavad õppejõud olid Peeter Mudist, Sigrid Uiga, Peeter Ulas, Olga Kaljundi.


Meenuvad kunstiõppereisid Leningradi ja Moskvasse, kus sai esimest korda maailmakuulsat kunsti nautida. Laulmine Tallinna Üliõpilasssegakooris Ants Söödi juhatamise all. See, et kõige “olulisemad” õppeained TPedI-s olid partei ajalugu ja kehaline kasvatus. Kui nendes ainetes probleeme tekkis oli eksmatrikuleerimine käega katsuda. Ühikaelu meeldis mulle ka väga, see käis tõelise tudengielu juurde. Missugused ja kui olulised seosed on sinu jaoks kunstil ja haridusel? Kunstiga tegelemine aitab õpilastel paremini näha ja mõista nende ümber toimuvat ning annab võimaluse kunstimeediume kasutades oma sõnumit edastada. Loovust, mängulisust ja vabadust arendada. Kui kaua Elva koolis kunstiõpetajana töötasid? Mida pead ise selle aja jooksul parimateks kordaminekuteks oma töös? Olen kindlasti julgustanud ja sütitanud õpilasi tegelema kunstiga, pakkunud neile võimalusi näitustel esinemiseks. Käinud õpilastega kunstinäitustel ning korraldanud erinevaid näitusi koolis. Õpetajate päev oli koolis nii õpilastele kui õpetajatele üks vahvamaid koolipäevi. Missugune on olnud sinu jaoks üks eredamaid hetki sellest päevast? See, kui ma mängisin punkarit ja mind pandi kooli häbiposti, sest mul olid jalas saapad, mille murenevad tallad jätsid põrandale justkui väga mullaseid jälgi. Missugused on sinu jaoks olulisemad sõnumid-teadmised-oskused, mida tahaksid kaasa anda oma õpilastele, et nad liiguksid edasi kunstnikuna või siis mittekunstnikuna? Pühendumine, usk endasse, julgus katsetada ja eksida, ausus. Nimeta oma õpilasi, kes on Elva koolist tuule tiibadesse saanud kunstitaeva kõrgustesse tõusmisel. Kui omad, aga kunstiõpetust olen neile andnud küll. Birgit Püve, Katrin Siplegas, Pirjo Põim, Reelika Laks, Maarja-Liisa Maasik, Epp Mardi, Jane Remm, Anni Irs, Kaire Kivari, Tuuli Silber, Karl Purga, Piret Muni, Tiiu Kreim, Triin Erg, Silja Erg, Margus Kiis, Kristo Kooskora, Jassu Hertsmann, Assar ja Jarek Jõepera, Keit Kangro, Piret Vapajeva, Sirli Metsik, Triin Abel… Mis on see, mis võib lastel kunstivõime ja -isu ära võtta? Kui nende loomingut ei mõisteta ja püütakse parandada ning kui ei anta innustavat tagasisidet. Lapsi peab usaldama ja inspireerima. Alates sellest õppeaastast töötad kunstiõpetajana Tartus Reiniku Koolis. Arvatavasti lahkusid Elvast rahuliku südamega – Sinu töö Elva koolis andis märkimisväärse panuse mitte ainult kooli-, vaid ka linnaellu... Jah, lahkusin rahuliku südamega. Mul hakkas tekkima rutiin, kuigi võimalused mitmekülgseks tegevuseks on mul kogu aeg olemas olnud ja töö rahuldust pakkuv. Olen


mõelnud ka elukutse vahetamisele, aga sobivamat ametit pole leidnud. Seega rahuldas mind kooli vahetuski, seda enam, et seekord sain täiskoha ja lõppes sõitmine Tartust Elvasse. Millega õpilased oma õpetajat üllatavad? Kõige toredam on see, kui õpilased suudavad oma ideid nii väljendada, et nad ka ise heas mõttes ehmuvad. Sageli ollakse rahul esimese pähe tuleva ideega, aga kui õpetaja palvel natuke edasi mõeldakse, avastatakse hoopis parem tulemus. See on ka väga tore, kui õpilased sulle oma kunstihuvist räägivad ja töid näitavad, mis valminud kas kodus või mõnes teises koolis. Innustumine ja pühendumine on rahulolu pakkuvad. Elva kooli aastapäevaks said valmis suurejoonelise näitusega, sul õnnestus koolimajast mõneks ajaks väike ermitaaž teha.... Jah, kõik tänu sellele, et koolis tuldi vastu minu soovile leida võimalused tööde eksponeerimiseks ja samuti tänud kooli endistele õpilastele, kes olid nõus oma kunstitöid näitusele tooma. Missuguseid üllatusi selle näituse korraldamine sulle pakkus? Uusi kontakte ja mõnusaid vestlusi tööde autoritega. Suurepärast vastuvõttu õpilaste ja kolleegide poolt. Mida ette võtad, kui ideede puudus kimbutab ja loomingulisus nullpunkti langeb? See uute ideede otsimine on vahel päris raske, sest tegemisi on palju ja aega mõelda, süveneda vähe. Samuti ei suuda ma mitu aastat järjest õpilastele samasid kunstiteemasid anda. Toimuvad sündmused meil ja mujal ning uued ideed kunstimaastikul vajavad kajastamist ja läbiproovimist. Abiks on kunstinäituste külastused ning loomulikult internetis surfamine. Peres on sul poeg ja tütar. Millega nemad tegelevad? Poeg Marko lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli reklaami- ja meediakunsti erialal ning tegeleb sotsiaalmeedia turunduse ja ka koolitustega, on abielus. Sageli palun tema abi kujundustöödes. Markole meeldib vabal ajal mängida kitarri ja trumme. Tütar Maarja elab Pariisis, ta elukaaslane on prantslane. Maarja töötab Orchestre de Paris juures Paavo Järvi assistendina. Maarjal on kunstiannet, ta on teinud väga omapäraseid kollaaže, lemmikmuusika on klassika. Kuidas puhkad? Üle kõige meeldib mulle reisimine, kas siis Eestis või mujal. Kodust minnes muutub keskkond ja ununevad probleemid ning mured. Hea flm, teater või kontsert on samuti uue elujõu allikaks.


Kas oled uues koolis sisse elanud? Missugused on erinevused võrreldes sinu tööga Elva koolis? Tartu Mart Reiniku kooli kolleegid on väga toetavad ja abistavad ning sõbralikud ja õpilased avatud uue kunstiõpetaja tegemistele. Kunstikabinet on ainult minu päralt ja 9. klassis on paaristunnid. Kujundustöid ja näitusi tuleb samamoodi teha, aga õpilastööde eksponeerimine koridorides pole kombeks. Pildistan parimad kunstitööd üles ja neid näidatakse suurelt ekraanilt fuajees. Väljakutseks on 4. klassi poistele tehnoloogiaõpetuse andmine. Oled reisihuviline ka? Missuguseid elamusi on kunstireisid sulle pakkunud? Olen palju käinud ja näinud, aga palju põnevaid kohti on veel järjekorras. Kunstireisidest sain viimase elamuse Barcelonas Gaudi ehitisi nähes, Dali, Picasso ja Miro muuseumi külastades. Pärast neljatunnist Dali muuseumi külastamist Figuerases oli sealt väljudes mul kõnevõime kadunud. Missuguseid suundi kunstis ja kunstistiile eelistad ja naudid vaatajana? Mulle väga meeldib kaasaegne kunst. Viimase elamuse sain Rahvusvaheliselt Noorte Kaasaegse Kunsti Triennaalilt “Eksperimenta”, kus kümne maa noored vanuses 14-19 aastat esinesid suurepäraste eneseväljenduslike kunstitöödega. Väga mõtlemapanevad olid ka Pilvi Takala videod Tartu Kunstihoones. Millele pühendaksid võimalusel rohkem aega? Iseendaga olemisele. Missugused oleksid kolm märksõna edaspidiseks eluks? Tarkus, armastus, hoolimine. Missuguseid mõtteid toob 57? Palju uut ja põnevat ning suuri muutusi.


KRISTEN KOTKAS Sa üllatasid paljusid oma matemaatika riigieksami tulemusega. Mis selleks tuleb teha, et saada eksamil 98 punkti? See on umbes sama, kui saja aastaselt küsida, et mis on pikaealisuse saladus ja siis mõni soovitab palju magada või sibulat süüa. Ka nende punktidega on nii, et ega mingit üheselt õiget vastust polegi, lahendust, mis kõigile kehtiks. Minu enda puhul tuli ilmselt kasuks see, et ma õpetasin samal ajal ise matemaatikat ja see aitas kõvasti kaasa. Kohe kindlasti on oluline püsiv õppimine, ehk siis näiteks kodutööde lahendamine, ega neid niisama ei anta. Ja mis siin salata, ega õpetaja oli ka väga hea, temast sõltub ka ometi midagi. Aga siiski kõige olulisem minu arvates oli see, et mulle meeldib matemaatika. Ja kui midagi nii palju meeldib, siis on huvi sellega tegeleda ja ise juurde õppida. Mis võib-olla tänapäeval probleemiks on, ongi see, et matemaatikat vihatakse, mingitel mulle arusaamatutel põhjustel. Ja kui juba selline, ebameeldiv suhtumine võetud on, siis ongi raske midagi selgeks saada. Kõik on suhtumise küsimus. Minu arvates väga oluline matemaatika õpetamise puhul ongi õpetada õpilased seda armastama. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Eks ilmselt kõige olulisem oli Tartu Ülikooli sisse saamine, mis õnneks nii hea matemaatika eksami tulemusega keeruliseks ei osutunud. Millega praegu tegeled: õppimine, hobid jne? Nagu mainitud, õpin Tartu Ülikoolis Informaatika erialal. Nagu viimased 12 aastat, siis ka praegu, enamus mu ajast kulub koolile. Lisaks töötan ka Elva Gümnaasiumis Meediaringi juhendajana. Kui nende kõrvalt vaba aega jääb, siis endiselt armastan tegeleda fotograafaga. Õnneks ülikooli kõrvalt jääb rohkem vaba aega, kui gümnaasiumi ajal. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu Elva Gümnaasium? Eks neid mõtteid ole palju. Enamus minu elust on olnud seotud Elva kooliga. Kunagi oli see mulle koduks, siis kooliks ja nüüdki on väga tore olla sellega seotud. Eks kohe tulevad meelde toredad seigad kooliajast. Kohati isegi igatsus mõne õpetaja tunnis jälle olla. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Seda missugune ma olin oskavad ehk kõrvalolijad öelda. Ise on suht keeruline seda hinnata. Eks ma selline tublim õpilane olin. Vähemalt üritasin. Enamasti oli kõik ikka ära


õpitud ja kontrolltööle minnes sai ikka kindlapeale välja mindud, ei julgenud kuidagi midagi teadmata minna. Järele vastamistes sai väga harva käidud. Gümnaasium sai ainult ühe kolmega lõpetatud. Ühte sellist eredamat juhtumist on raske välja tuua. Kui ma gümnaasiumiaega meenutan, siis kõige eredamalt on ikka meeles jõulupeo korraldamine. See mitme kuine protsess koos parimate “võitluskaaslastega” – see on, mida meenutada. Kõik need koosolekud ja brainstorm-id, need toredad õhtud ja magamata ööd üritust ette valmistades – oli tore aeg. Kõige väiksematest detailidest kuni ala Oscari kujude hankimiseni, kõik pidi olema nii läbimõeldud, kui vähegi võimalik. Ja siis kui üritus pihta hakkas kuni lõpuni, see oli isegi suurem emotsioon, kui näiteks pikalt oodatud lõpuaktus. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva kooliga? Nagu ees pool mainitud, seob mind hetkel see, et töötan seal, Meediaringi juhendajana. Ja noh, eks ikka üritan ka niisama end kursis hoida Elva koolis toimuvaga. Millised on Su lähituleviku unistused! Sõltub kui pikk on lähitulevik. Eks väga loodan, et Ülikoolis hästi läheb. Ega ma väga unistaja ei olegi, pigem tuleb seada eesmärke, midagi konkreetsemat. Muidu kõik võibki unistuse tasemele jääda. Üks soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Viimased aastad on natuke murelikuks teinud õpilaste vähesus. Aga see on vist kõikjal nii, aastakäik selline – kesine. Samas, vaadates nooremate suhtumist, siis muretsemiseks põhjust on. Tore, et ise sai gümnaasium Elvas lõpetatud, olen vägagi rahul, et Elva Gümnaasiumisse jäin. Kokkuvõtteks, Elva koolile soovin sihikindlust, pealehakkamist ja pikka iga.


BIRGIT PÜVE Missugused on eredamad mälestused lapsepõlvest? Usun, et muu hulgas on mõjutanud mind eelkooliaegne periood, mil elasime perega talus Elva ja Rõngu vahel. Siiani on silme ees madalad aknad, kust kevadine õunapuuõite lõhn sisse voolas, ema hele suvekleit, hirm hiirte ees ja see, kuidas vennaga traktoriratta sisekummi sees tiigi peal loksusime… Hiljem Elvas algas see lapsepõlvemaailm, mis segunes juba fantaasiaga. Sellesse kuulusid Musta roosi onnid (mis lehtede langemise aegu ära lammutada tuli), koerustükid, käeluumurrud, Ümbermaailmaring, numeroloogia, Michael Jackson, väljamõeldud kirjasõbrad, Maasikamutt… Tol ajal pakkus pisut metsik ümbrus meile lõputult ainest mänguks ja uuteks avastusteks. Praegu asub “indiaanimetsa” ja hundinuiade asemel Enicsi tehas ja Maasikamuti maja ja vana saekaatri asemel Maxima. Kesklinn on laienenud lapsepõlve mängumaale. Missugused tegevused sulle kõige enam meeldisid? Kui me parasjagu oma tänava lastega õues ei mänginud, siis oli lõputult huvitav joonistades, rattaga raamatukogu vahet käies, palava ilmaga unistades, et olin eelmises elus eskimo või Soo tänava väljamõeldud ajakirja tehes (millel oli umbes neli lugejat). Kogu maailm tundus ääretult põnev ja lai! Missugused on meeldejäävamad inimesed kooliajast ja miks just need? Elva koolis oli terve rida äärmiselt põnevaid isiksusi – õpetajaid, kes olid kõik väga inspireerivad, hoolimata sellest, kas nende aine meie lemmikainete hulka kuulus või mitte. Suurem side tekkis kunstiõpetuse ja kirjanduse õpetajaga, aga tihti ei õppinud me ka niivõrd rida-realt õppekava järgi, vaid laiemalt maailma vastu huvi tundma. Kuidas fotograafa sinu ellu tuli? Mida pildistasid oma esimestel sammudel fotograafteel? Päriselt pildistama hakkasin ma suhteliselt hilja, töötasin siis juba ajakirjanduses. Aga kuna paberajakirjandus on väga otseselt fotograafaga seotud, siis oli see huvi kogu aeg olemas ja ka kirjutamise kõrvalt oli võimalik fotograafat õppida, isegi ilma seda praktiseerimata. Ühel hetkel tundus mulle, et mul on end fotodes lihtsam väljendada kui sõnades – siis tegin ka väga konkreetse otsuse, et edaspidi püüan teha kõik, et tegeleda rohkem fotograafaga.


Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksid Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima. Mis või kes on mõjutanud sinu elukutsevalikut? Kui mu vend pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinnasse õppima läks, tõi ta tihti rongiga nädalavahetustel Elvasse tulles Tallinnast kaasa värske Eesti Ekspressi. Ekspress oli julge ja uuenduslik, erines teistest väljaannetest nagu öö ja päev ning oli tohutult paks ja sisukas. Tundus, et kõik, kes seal kirjutavad, on nagu elavad raamatukogud – peaaegu sõnastamata unistus tekkis, et tore oleks ühel päeval selles lehes töötada… Tartu ülikoolis ajakirjandust õppides õnnestus mul teisel suvel minna praktikale Ekspressi ja sealt arenes juba pikem ja sügavam koostöö nädalalehega. Kuidas sinust sai portreefotograaf ja miks on just portree sinu põhiala? Tundub, et inimene on ammendamatu inspiratsiooniallikas – pole ühtegi teineteisega identset hetke, kui pildistada inimest. Ka ühte inimest teist korda pildistades ei ole tulemus kunagi sama. Kindlasti pildistan ma ka teisi valdkondi, aga kuidagi on nii läinud, et kõik isiklikumad seeriad on tõesti seotud inimestega. Kuidas fotograafa sinu ellu tuli? Kuna tuli esimene tunnustus ja kellelt? Esimene tunnustus tuli ilmselt kolleegidelt Ekspressi toimetusest. Ükskord viis töö mind eksperimendi korras nädalaks ajaks Peipsi äärsesse toidupoodi müüjaks, eesmärgiga kirjutada sealsest elust lugu. Illustreerisin loo ise ja kui lugu ilmus, sain toimetuses fotodele head vastukaja ning sellest omakorda julgustust, et võiksin ka edaspidi ise pilti teha. Ühel hetkel tundus, et mul on end fotodes lihtsam väljendada kui sõnades – siis tegin ka konkreetse otsuse, et edaspidi tegelen rohkem fotograafaga. Oled koostööd teinud väljaannetele GEO, The Washington Post, Ryanar Magazine, Der Spiegel. Sinu tehtud fotosid on avaldanud The Guardian ja The Sunday Times Magazine. Mida peab fotograaf selleks tegema, et rahvusvahelisel areenil läbi lüüa? Sellist retsepti ei ole ja need kaastööd on tehtud ajapikku, aga ilmselt kehtib see igas eluvaldkonnas – tuleb olla kirglik selle vastu, mida teed ja teha seda nii hästi, kui oskad. Pühenduda ja uskuda. Aga kindlasti on koostööle aidanud kaasa varasem ajakirjanduslik taust ja kogemus. Missugune oli esimene rahvusvaheline tunnustus? 2010. aastal avaldas üks Ameerika fotokriitik oma blogis minu esimese teadlikuma seeria “Järv (By the Lake)”. Kuna olin selle seeria jaoks mitu aastat õiget vormi otsinud, siis oli see kinnituseks, et võib-olla olin tõesti õige vormi ja lahenduse leidnud. Oled välja andnud fotoalbumi mitmikest “Elada mitmuses”. Sellest pildikogust võitis foto Braian ja Ryan aasta tagasi Londoni Rahvusliku Portreegalerii fotokonkursil Taylor Wessing Photographic Prize kolmanda koha. Missuguste tunnetega selle teate vastu võtsid? Seda ma tõesti ei osanud oodata. Olin õnnelik ainuüksi selle üle, et foto pääses näitusele valitud 60 pildi hulka [kokku esitati konkursile 4193 fotot]. Aga kui ükspäev Londonist


helistati, mõtlesin, et see on kummaline… See oli väga suur üllatus ja ilmselt seni minu suurim tunnustus. Tänavu valiti samale näitusele taas üks sinu portreefoto (flmikriitik Fagira D. Morti) pildiseeriast “Eesti dokumendid”. Kuidas see projekt sündis? Projektiga “Eesti dokumendid” alustasin samuti juba mitu aastat tagasi ja olen seda tasapisi igapäevatöö kõrvalt teinud. Ühel hetkel hakkasin tänaval end ümbritsevaid inimesi teadlikumalt tähele panema ja juurdlema selle üle, millised me, eestlased, praegu üldse oleme. Oleme nagu kahe maailma vahel – ühelt poolt mõjutab meid kindel Ida-Euroopa taust, teiselt poolt liigume hiigelsammudega Lääne-Euroopa poole. Millised paistavad ja on praegused inimesed, kelle seas me igapäevaselt liigume? Kas portreed saavad kanda kuidagi ajastu vaimu? Nendele küsimustele vastuste otsimisega hakkasin seda seeriat tegema. Kuna fotode vorm meenutab dokumendifotot, sai seeria nimeks “Eesti dokumendid”. Mõtlesin, et äkki õnnestub inimeste/portreede kaudu kasvõi õrnalt dokumenteerida praegust aega. Kas on ette tulnud ka pettumusi? Usun, et tegelikult on asi tõlgenduses – ebaõnnestumisi tuleb ilmselt ette kõigil, kes millegagi tegelevad. Aga tähtis on teadvustada, et see kõik käib kaasas arenguga ja ebaõnnestumised õpetavad tihti väga palju. Üsna minu fotograaftee alguses käisid mul Tallinnas kodus vargad ja viisid ära kõik kolm tollast kaamerat, millest ühe olin ostnud järelmaksuga kaks nädalat varem. Püüdsin aru saada, miks see nii läks ja kas sellel on mulle mingi varjatud sõnum… Aga siis mõtlesin, et ma ei jäta asja esimese tagasilöögi juures katki – vaid ma t õ e s t i tahan seda teha. Sel hetkel ei keskendunud ma enam tagasilöögile, vaid otsustasin minna edasi. Kas tabatud hetk ja emotsioon, mida vaataja fotol näeb, on pildistamise alguses sinu nägemuses juba olemas või sünnib see töö käigus? Isegi kui visioon pildist on mingil kujul peas olemas, on lõpptulemus ikkagi idee ja töö käigus sündiva sümbioos. Kõiki eesootavaid tingimusi (ilm, valgus, modelli isiksus, tuju jne) pole võimalik ette näha isegi hea ettevalmistuse korral – nii et püüan alati olla olukordade suhtes võimalikult avatud ja ikkagi heas mõttes kasutada ära seda, mida hetk pakub. Kindlasti ei alahinda ma aga eeltööd ja ettevalmistust – see on väga tähtis ja annab õige eelhäälestuse. Kas on olnud ka pildistamisest äraütlejaid? Või pahandajaid, et miks pildistasid ja tema üldse ei tahtnud fotole jääda? Kuna ma püüan alati öelda, miks ma kellestki pilti teha tahan, siis selliseid inimesi pole õnneks eriti olnud, kes pahandaksid, et miks sa pilti tegid… “Eesti dokumentide” puhul on mind üllatanud, kui avatud eestlased tegelikult pildistamise suhtes on. Kui aga keegi end tõesti pildistada lasta ei soovi, siis ma kindlasti austan nende valikut – vastu tahtmist head pilti teha polegi võimalik.


Missuguste tegevustega fotograafavallas veel seotud oled ja kuidas jaksad hakkama saada? Enamasti on mu pildistamised seotud ikkagi just inimestega. Mul on ka üks kursus, mida olen juhendanud Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemias, aga see on ühe semestri kursus kevad-talvel. Tegelikult ei toimu kõik need asjad enamasti samal ajal ja näiteks näitusi saab korraldada ikkagi juba siis, kui fotod on tehtud. Pikemaid projekte teen ma aga väga pika aja jooksul, mitme aasta jooksul. Ja kindlasti ei võta see kõik energiat, vaid ka annab. Mis praegu käsil on? Praegu tegelen edasi “Eesti dokumentidega”, samuti on mul vabakutselise fotograafna väike fototeenuseid pakkuv ettevõte, mille alustamine võtab samuti aega, aga see on arendav ja põnev. Mis väsitab sind elus kõige enam? Väsitavad ehk inimesed, kes virisevad, aga kes ise lahendusi välja pakkuda ei viitsi. See võtab asjatult energiat. Meedias väsitavad teinekord negatiivsus ja ajutine pealiskaudsus. Kuidas puhkad ja patareisid laed? Millega meelsasti tegeled, kui aja maha võtad? Mulle väga-väga meeldib reisida – teel olla, kulgeda, ka Eestis väikseid väljasõite teha. Sügisel pole midagi paremat, kui päikselise ilmaga seenemetsas jalutada ja pärast poole ööni seeni puhastada. Aga nagu üks tuntud eestlane ütles, tuleb vahel leida aega ka lihtsalt molutamiseks, mis tähendab, et tuleb mitte midagi teha. See on selline perspektiivikas mitte-midagi-tegemine, vaimus uuele ruumi tegemine ja parimas mõttes enda hoidmine. Millele pühendaksid meeleldi võimalusel rohkem aega? Lugemisele ja jooksmisele. Need on mõlemad sellised tegevused, mis hoiavad vaimu erksana ja mis on hädavajalikud. Kuhu on reisid sind viinud? Missugused on olnud meeldejäävaimad reisielamused? Reisid on viimasel ajal olnud seotud näitustega, aga oma reisipisiku saime vennaga väiksena kindlasti emalt-isalt, kellega me suviti oma beeži Žiguliga paariks nädalaks LättiLeetu automatkale sõitsime. Suund oli teada, aga kõigesse muusse suhtuti loominguliselt ja hommikul ei teadnud me, kuhu õhtuks telk püsti saab. See oli tohutult põnev ja armsalt närvekõditav kulgemine. Hilisematest reisidest oli põnev Armeenia-reis ühe sõbra isa otsima (isa teenis Eestis sõjaväes, aga pidi Armeeniasse tagasi minema enne, kui tütar sündis). Kõik see toimus nagu flmis – isa leidsime üles ja vastuvõtt oli nii soe, et tagasisõidul kartsime, et jääme lennukist maha... Samasugune ehe ja soe oli Siberi-reis teise sõbra vanaema juurde, kus meid toideti nii, et püksinööbid lendasid eest. Omaette elamus oli päevi ja öid kestnud rongisõit.


Mis on sinu jaoks elus praegu kõige tähtsamal kohal? Kõige tähtsamad on ikkagi lähedased inimesed. Kas sünnipäev on sinu jaoks tähtis päev ? Väiksena pidasin naljatades oktoobripühade õhupalle ja paraadi sünnipäeva eelsoojenduseks, alles pärast seda tulid sõbrad külla. Sõprade ja lähedaste seltsis olen sünnipäeva ikka pidanud. Mis on siiani olnud parim kingitus, mille oled saanud? Heldimuseni südantsoojendav oli, kui mu vend võttis pärast kaameravargust ette sünnipäevaaktsiooni sõprade seas – eesmärgiga hankida mulle fotokaamera, millega saaksin uuesti pilti tegema hakata. Mõistsin taas, kui tänulik olen mulle antud armsate lähedaste ja kallite sõprade eest ning et nad tõesti usuvad unistustesse. Missugused soovid ja eesmärgid on edaspidiseks? Olla igas mõttes tasakaalus ja arenemisvõimeline.

KÄTLIN KONTOR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Lõpetasin Elva Gümnaasiumi 1997. aastal, nii et 18 aasta sisse on mahtunud tõesti omajagu sündmusi. Eraelus on saavutuseks kindlasti pere, kus kasvab 2 vahvat last (13aastane Toomas ja kohe 12 saav Ädu Melanie). Töises plaanis on olnud selliseid eneseteostuse- ja arenguvõimalusi, millest ma kooli ajal ei osanud unistadagi. Tõsi, unistused mul küll olid, aga nendega läks nii, nagu tavaliselt: kui inimene plaane teeb, siis Jumal naerab. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Kuigi hariduselt olen jurist, on kõik mu tööd ja tegemised siiani seotud meediaga (raadio, televisioon, sotsiaalmeedia). Turundan Eesti paremikku kuuluvaid teleseriaale (“Pilvede all”, “Üheotsapilet”, “Kartulid ja apelsinid”, “Kelgukoerad”) ning olen seotud ühe põneva start-up projektiga tervisevaldkonnas. Perega on traditsiooniks kujunenud koos reisimine, nii et viimased aastad oleme kõik koolivaheajad perega Eestist ära. See on eelkõige ühine kvaliteetaeg, sest nii minu kui elukaaslase töö on väga intensiivne ja tuleb koos meiega koju kaasa, mis tähendab reaalselt 24/7 ainult tööle elamist. Seega puhkus on perepuhkus.


Hobidega on nii, et spordi osa piirdub kepikõnniga. Kui oleks vaba aega, loeksin rohkem raamatuid, käiksin kinos, teatris, näitustel... Aga küll ka selleks tuleb oma aeg! Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Õpetajad. Esimesena meenuvad need õpetajad, kes on mind kooliajal kõige rohkem mõjutanud. Ilme Kurvits oli tõeline eeskuju nii õpetaja kui inimesena, Eevi Kooskora pani armastama keelt ja kirjandust, Jelena Perdile olen tänu võlgu vene keele oskuse eest, Ülo Haljasorg on siiani minu jaoks kõige segase ja samas loogilise ehk keemia sümboliks. Seda loetelu võiks jätkata, sest enamik õpetajaid olid isiksused ja tõelised eeskujud. Ma olen neile väga tänulik kõige eest. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Esimese osa kooliajast ma olin kuivik ehk oivik. Kui uude majja tulime, 5. klassi, siis hakkas mulle ka vaikselt elu sisse tulema. Paljuski tänu sellele, et koolis lubati väga palju olla aktiivne ka õppevälisel ajal, korraldada igasuguseid üritusi, teemanädalaid jms. Tekkis aktiivne punt õpilasi ja nii me seal siis korraldasime ja organiseerisime. Esineda sai palju ja sellest on mul tohutult kasu olnud, sest just tänu kooliaegsele praktikale ei karda ma kõnesid pidada ja suure hulga rahva ees sõna võtta. Juhtumisi meenutades tulevad miskipärast silme ette kooli suusad, mida me pütilaudadeks kutsusime ja millega tuli mööda asfalti lasketiiru poole uhada ka siis, kui lund oli nähtud viimati kusagil paksu metsa sees... Kehalise õpetaja oli lihtsalt nii suur suusatamise fänn! Mis neist “pütilaudadest” tänaseks saanud on, ei tea, aga minust suusatajat igatahes ei tulnud. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Paar aastat tagasi (kooli 100. juubeliks) valmis flm Elva kooli õpetajatest ja ma olen väga tänulik, et mulle anti võimalus selline projekt ette võtta. Tore oli jälle õpetajatega kohtuda (ka nendega, kes mind ei olnud õpetanud) ja tõsi on see, et täiskasvanuna vaatad ja tajud ka õpetajaid hoopis teistmoodi. Näiteks ajalugu ei läinud mulle kooli ajal üldse peale, aga nüüd intervjuud tehes istusin ja kuulasin Ants Tasujat lausa suu lahti ja suutsin ainult mõelda, kui tark ja huvitav inimene ta on! Tõesti, püüdke tunnis konkreetse aine taga ka oma õpetajat näha (teda, kui inimest) ja uskuge, te võite üllatuda ja aine hakkab ka rohkem meeldima. Tervitused siinkohal kõigile, keda oli au intervjueerida! Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Mul on millegipärast alati olnud tunne, et umbes 40-aastasena alles algab see kõige huvitavam periood elus. Olen hetkel 36-aastane, nii et varsti võin öelda, kas see nii ka on. Igatahes meeldib mulle vahel öelda, et ma siiani veel ei tea, kelleks ma saada tahan. Tänane töö on põnev ja arendav, aga ma ei välista oma tulevikus mitte ühtegi uut ametit või hobi. Mulle pakub huvi kirjandus, televisioon, teater, kino, samas ka sotsiaalteemad,


tervisevaldkond, hoolekanne, heategevus. Reisimine avardab silmaringi ja pole üldse välistatud, et kui lapsed saavad suureks, näeb mind siinmail vähem kui kusagil mujal. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Koolile soovin pikka iga. Ja tunnistan ausalt, et omal ajal olin ka mina üks neist, kes kaalus tõsiselt gümnaasiumi eel, kas minna äkki hoopis Tartusse või Tallinnasse. Mul on hea meel, et ma Elva Gümnaasiumisse jäin, sest oma kooli tunne on väga oluline ja see kinnistubki tegelikult alles viimaste kooliaastatega. Tekivad juured ja Elva kui männilinna kooli juured on väga tugevad. Koolis on oluline meie-tunne, see, mis toob ka pärast lõpetamist pikkade aastate järel vilistlased kokku, sest see meie-tunne pole kusagile kadunud ja seob meid kõiki. Ma soovin, et see tunne ei kaoks kunagi.

VERONIKA KALMUS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Enamik olulisi sündmusi on seotud eluga ülikoolis: sotsioloogia eriala lõpetamine TÜ-s 1995, magistrikraadi kaitsmine Oslos 1998, doktoritöö valmimine 2003, valimine TÜ meediauuringute professoriks 2009 ja sotsioloogia professoriks 2014. Samas pean äärmiselt oluliseks pereelulisi sündmusi – abiellumist ja poja sündi. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Mu töö on väga nõudlik – pelgalt 40-tunnise töönädalaga pole võimalik hakkama saada, lapsehoolduspuhkuse kasutamine ei tulnud käsilolevate teadusprojektide tõttu kõne allagi. Seega tegelen töö- ja pereelu ühitamisega eriti pingelistes tingimustes. Hobideks jääb aega vähe, kuid sellegipoolest harrastan nii seltskonnatantsu kui klubisporti. Nii mõnekski vanaks armsaks hobiks – kabeks, loodusfotograafaks – paraku piisavalt aega ei jää.

iluaianduseks,

lugemiseks,

Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? See on ju minu sünnilinna, armsa männilinna kool! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Olin oivik – puhtviieline olümpiaadilaps – samas omajagu iseteadlik ja krutskeid täis. Meenutuseks üks juhtum õige mitme sarnase seast: 1. klassis pidime tööõpetuse tunnis


tegema metallkonstruktorist kolmnurkse liiklusmärgi “Anna teed”. Mulle see ülesanne ei istunud – ma polnud käinud lasteaias, nägin metallkonstruktorit esimest korda elus ja pidasin seda igavaks ja tobedaks. Nii ütlesin õpetajale otsekoheselt: “Pane või üks, aga mina seda ei tee!” Ajad olid siis teised – järgnes peale tunde klassinurgas seismine. Teise klassi lõpuks omandasin harjumuse taolised mässumõtted targu enda teada jätta. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Eelkõige helged mälestused. Kuulun ka Elva õppejõudude kogusse, kuid eelpool viidatud krooniline ajapuudus pole lubanud mul selle tegevusse kõige aktiivsemalt panustada. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? See on tore küsimus, eks ma siis unistan veidi. Kui aeg lubaks, kirjutaksin raamatu – mitte erialase, vaid ilukirjandusliku. Kui raha ja aeg poleks takistuseks, tahaksin korda teha ühe vana laguneva kultuuriväärtusliku hoone Eestis ning panna selle heategevuslikku eesmärki teenima. Kui aega oleks veidigi rohkem kui praegu, tahaksin reisida koos perega – nii oma lemmikmaadesse, kuhu töö mind üksi on viinud, kui ka senikäimata radadele. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et mu vanal koolil ikka hästi läheks ning et see oleks maja, kuhu iga õpilane ja õpetaja igal hommikul rõõmuga tuleks!


TARMO NOOP Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Ülikool, pere loomine, lapse sünd, tööalased saavutused – suht tavalised asjad. Elvaga seonduvalt kindlasti väärib veel märkimist jõusaali loomine Elvasse 1992. aastal, mis järjepidevalt on töötanud siiamaani. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan AS A. Le Coq juhina, lisaks vastutan ka Olvi grupi ekspordi eest. Nii et, tegevust jätkub. Peres on kaks last – Deana (21) ja Cristian (18), kes mõlemad on olnud ka Elva kooli kasvandikud. Hobidest peamine on olnud siiski sport, nii palju kui vaba aega jääb. 3-4 trenni (jooks, korvpall, jõusaal, talvel suusatamine) katsun ikka nädalas teha. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Küll sai sel ajal palju tehtud. Oli põnev aeg nii maailma kui elu avastamiseks. Tegime koolis bändi, kooliraadiot, korraldasime hästi palju üritusi. Hea, et keegi meile kooli poolt kätt ette ei pannud. Arvan, et sealt on ka minusse tulnud initsiatiivi võtmise oskus ja vajadus, mida edaspidises elus olen palju kasutanud. Need, kes võtavad initsiatiivi, muudavad maailma. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Arvan, et olin hea õpilane. Hinded olid enam-vähem korras, aga kuna “pulli tegemine” oli tähtis, siis käitumishinne jättis mõnikord soovida. Juhtumeid on palju ja mõni kord taheti mind isegi koolist välja visata, aga ju siis lõpuks mõne õpetaja hea sõna ja head hinded päästsid. Võib-olla markantseim juhtum seondub kooli õppeauto “ärandamisega”. Tegelikult mingit ärandamist muidugi polnud. Pidime pinginaabri ja sõiduõpetajaga minema õppesõitu tegema, kuid õpetaja lihtsalt ei ilmunud kohale, kuid auto oli ja võtmed ka ees. (Sel ajal ju mobiile polnud, et helistada). Nii me siis tegimegi ise õppesõitu ja tõime ka auto ilusasti vana koha peale tagasi. Aga pahandust tuli sellest palju... Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Jah, seob küll – gümnaasiumi all asuv jõusaal, mida pidevalt kasutan.


Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin avastada rohkem maailma, ehk rohkem reisida. On veel palju kohti, kus pole käinud. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et Elva Gümnaasium oleks kool, kust keegi ei tahaks minna mujale õppima ja kuhu paljud tahavad ka väljaspoolt tulla. Et ta oleks maailma parim ja huvitavaim kool!

RIHO ÜHTEGI Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Ega tegelikult ei oskagi öelda, milline oli kõige olulisem sündmus peale kooli lõpetamist. Elus on olnud mitmeid olulisi sündmusi. Inimeste jaoks on alati väga olulised sellised isiklikud sündmused nagu abiellumine ja laste sünnid. Nii ka mulle. Kui vaadata aga tööalaselt, siis tuleb ilmselt nimetada kolme sündmust: Kaitseliitu astumine 1990 aasta märtsis, Eesti eksiilvalitsuse peaministri käskkirja sõjalise auastme saamisel 1990. aasta septembris ja esimese Kotkaristi saamist 1991. aastal. Kõik ülejäänu on olnud juba sündmuste loomulik (või vähem loomulik) jätk. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu olen kaitseväelane, erioperatsioonide väejuhatuse ülem. Töö hõivab enamiku mu ajast, kuid mulle meeldib tegeleda ka mõnede hobidega: ehitan ise vabal ajal välja maja, milles elan, ja mulle meeldib tegeleda autodega. Teen sporti, peamiselt aeroobseid alasid, ei midagi spetsiiflist – lihtsalt et end vormis hoida, mida on ka ametialaselt vaja. Üheks hobiks, kui nii võib nimetada, on sõjandusvaldkonna õpetamine. Paljud uuemas riigikaitseõpetajad on käinud mu loenguid kuulamas. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Esimene emotsioon on tegelikult mälestus suurest lillakas-roosast majast (värv on nende aastate jooksul varieerunud). Ja siis maalist vana koolimaja aulas, kus muistsed vabadusvõitlejad Lembitu juhtimisel sõtta lähevad. Aga esimene mõte on ennekõike seotud klassikaaslastega – kuidas neil läheb, mida nad teevad. Mõnikord meenub ka mõni õpetaja, seda vastavalt situatsioonile.


Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Seda, missugune õpilane ma olin, tuleks ilmselt küsida teistelt. Olin algkoolis suhteliselt tagasihoidlik, seevastu keskkoolis rohkem aktiivne. Ma polnud kindlasti ideaalne õpilane, kuid mul läks hästi, sest suutsin õpetajatele jätta endast hea mulje. Naljakas juhtum vast kolmandast klassist. Teises klassis olin saavutanud deklamaatorite võistlustel teise kohe, mistõttu pidin igasugustel üritustel taas luuletusi lugema. Paraku ei jäänud luuletused mulle hästi pähe. Nii juhtuski, et kolmandas klassis korjati kokku algklasside “andekamad”, kes pidid esinema luulekompositsiooniga vanemate klasside mingil üritusel, kus oli kohal kooli juhtkond ja rajooni parteitegelased. Meie ettekanne kulges suhteliselt ladusalt kuni minu korrani. Närveerisin hirmasti, sest luuletus polnud tahtnud kuidagi pähe jääda ja see ajas mind veel rohkem segadusse. Alustasin luuletust esimese salmi esimese reaga “Ei kunagi päev ole särand…” (mäletan seda esimest rida tänaseni, kuid muud üldsegi enam mitte) ja siis oli kõik meelest pühitud. Teised üritasid mulle ette sosistada, kuid mu kõrvus kohises ja ma olin aina suuremas segaduses. Kordasin sama fraasi kolm või neli korda, kuni direktor sosistas üsna valjusti: “Minge ära!”. Nii me hanereas siis läbi saali välja kõmpisime, kõigi pilgud meile pööratud. Need, kes pidid peale mind esinema, tulid pärast tänama, et neil oli ka luuletus halvasti peas ja hea, et nad esinema ei pidanud. Aga minu jaoks oli see viimane kord, kui mind kutsuti sellisele esinemisele. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Ei ole. Mu lapsed ei õpi Elvas ning mu enda elu kulgeb täielikult Põhja-Eestis. Ja Elva Gümnaasium pole ka tegelikult minu vastu eriti huvi tundnud. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ei teagi… Olen elu aeg unistanud lendama õppida. Tuleb leida aeg ja piloodi kursus kusagil ära teha. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Elva kool on andnud Eestile väga palju lugupeetud kodanikke. Ainuüksi kaitseväes või sellega seotud ametikohtadel on mitmeid inimesi, kes juhivad või teenivad olulistes valdkondades. Elva Gümnaasium võiks julgelt kasutada ära nende inimeste ilmakogemusi ja kutsuda neid aeg-ajalt oma tegemistest või valdkondadest, mida nad hästi tunnevad rääkima. Tegusad inimesed on hõivatud, kuid hõivatud inimesed ise ennast välja ei paku. Neid tuleb kutsuda.


URMAS KRUUSE Mis juhtus pärast EG ( Sinu ajal küll keskkool) lõpetamist, kus õppisid, elasid, töötasid? Ma hakkasin omi asju ajama juba varakult. Keskkooli viimases klassis käisin nädalavahetuseti Tallinnas bändi tegemas. Kool oli toona ka laupäeviti, nii et pidin iga kord tundidest ära küsima. Aga soov bändi teha oli võimas ja polnud väljapääsu. Kui 1983. aastal kooli lõpetasin, siis läksin Tallinna ja jätkasin ansamblis Risk trummimängu. Elasin vanema venna tagasihoidlikus kööktoas Lasnamäe veerel. Vend Enn mängis ka samas bändis. Sellest oli suur abi, sest elukohta oli Tallinnas raske saada. Tol ajal oli ju nii, et kui ametlikku sissekirjutust polnud, siis tööd teha ei saanud. Minu ametlik tööstaaž läkski alguses teistele inimestele, sest mul polnud nii palju pinda, kuhu saaks ennast sisse kirjutada. Ühel hetkel hakkasin bändis ka lugusid kirjutama ja laulma, kuni oma albumini välja. Üldiselt olen tahtnud juba varasest lapsepõlvest olla iseseisev. Ma ei tahtnud kunagi jääda ainult enda hoovi peale mängima, sest väljaspool õue jätkus rohkem põnevust. Mulle meeldis suurem ja täiskasvanulikum maailm. Selle eest sain muidugi aeg-ajalt ka karistada. Aga sellest oli ka midagi õppida. Mis on kolm kõige olulisemat asja (sündmust), mis Sinu elus on juhtunud pärast EG lõpetamist? Minu jaoks on olnud alati kõige olulisem pere. Mul on neli last ja kallis abikaasa. Ma olen kogu aeg peret tahtnud ja see on mulle A ja O. 1990 aastal jõudsin oma esimese kassett-albumini “Through Me”, mida müüdi ligi 3000 tükki. See oli minu ühe unistuse täitumine. Kolmandaks on mul vedanud, et olen saanud teha töid ja olla ametites, mis on huvi pakkunud. Nii hulgikaubanduses kui hiljem ka Elva ja Tartu linnapeana ning ministrina. Mul on väga vedanud, et inimesed on mind usaldanud ja toetanud. See paneb ka kõvasti pingutama ja vastutama. Millega praegu tegeled: töökoht, hobid... ? Kaks viimast aastat on läinud ministriameti tähe all. Need on olnud kaks karmi aastat. Kõigepealt üle aasta tervise- ja tööministrina ja nüüd maaeluministrina. Need on keerulised valdkonnad. Aga mulle keerukus ja pinge meeldivad, sest olen keskendunud tulemusele. Kui panna maha märk, mida saavutada tahad ja hakkad selle poole liikuma, siis lõpuks ka saavutad selle. Ega minu kassett-album ka nooruses teisiti ei sündinud. Selleks tuli paljust loobuda ja teha valikuid.


Inimestel peab hobisid olema. Minu jaoks on oluline sport ja muusika kirjutamine. Praegu kirjutan ikka ka lugusid sahtlisse ja tean, et tulevikus läheb üht-teist ka käiku. Ideesid on muidugi sadu, aga ministriameti kõrvalt on raskem leida aega. Looduse tunnetus on ka midagi sellist, mis mulle väga korda läheb ja on aidanud mul hakkama saada. Elus peab suutma nautida väga lihtsaid asju, siis on õnn lähemal. Näiteks jälgid loodust ja võtad aja maha- unustad müra enda ümber ja kuulad lihtsalt helisid metsas. Kui suudad sellest rõõmu tunda, siis saad kenasti elus hakkama. Sellist suhtumist on aidanud kujundada minu vanemad, eriti isa, kellega maatööd tehes sai palju looduses olla.. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Lahe kooliaeg ja nostalgia. Üks väga olulisi etappe minu elus. Ma ei tea miks, aga ikka ja jälle tuleb meelde kooli almanahh. Seda alati oodati ja kui keegi sai kirjatüki sisse, siis oli see väga oluline. Loomulikult ka koolis tegutsenud venna bänd “Ätid” ja aastavahetuse peod, kus vanemad klassid korraldasid lahedaid etendusi. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum õpilasajast meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Eks juhtumeid oli palju, aga paar asja on eredamalt meelde jäänud. Kui läksime klassiekskursioonile, siis paljud võtsid kaasa võileibu, aga mina purgiga salatit. Sellist tummisemat ja toekamat. Selle üle visati alati nalja. Teine asi, mis elu lõpuni meelde jääb oli see, kuidas meil õnnestus end kord vahetunni ajal klassi sisse smuugeldada. Toona aeti õpilased vahetunni ajaks koridori jalutama. Meil õnnestus igatahes kuskilt võti hankida ja hakkasime klassis kulli mängima. Ajasin klassivenda Janist taga, ta kukkus ja murdis uue lakitud polüesterkapi nupu ära. Pidin uue asemele tooma, see oli emale paras peavalu, sest selliseid nuppe ei müüdud niisama. Ja ma sain veel märkuse, et klassivend kukkus jne. Olin julmalt vihane. Aga see juhtum õpetas, et igal teol on tagajärg. Ka siis, kui otseselt ise ei tee, aga kaudselt põhjustad. See tõdemus on kasvatanud mind. Mida elus veel teha tahaks kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kui ideed on suhteliselt pragmaatilised ja mõistlikud, siis üldiselt raha ei takista nende elluviimist. Kui lood endale reaalsusest väga kauge ideaalpildi, siis mitteõnnestumine võib palju haiget teha. Ma pole kunagi liiga ebarealistlikke unistusi teinud. Võib olla mustmiljonit ideed ja mõtet. Osa võtab väga palju raha ja kui keskendud vaid nendele, siis võib pettumus olla kiire tulema. Kui elus on raha olnud millegi jaoks rohkem vaja olnud, siis on tulnud lihtsalt rohkem tööd teha. Seega raha ei saa ideede elluviimisel olla põhiküsimus. Kindlasti tahan veel minna stuudiosse muusikat lindistama, anda veel kontserte ja esineda. Bänditegemine ongi minu jaoks üks suur unistus. See sai alguse juba 6aastaselt, kui kuulsin täiesti juhuslikult raadiost Led Zeppelini “Black Dog-i”. Sellest


unistusest oleks veel vara loobuda, aga praeguse ameti kõrvalt on seda ka väga keeruline teha. Eks ootab oma aega. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Elva kool on sajand vana. Loodan, et vähemalt sajand jätkab kool veel noorte elluastumise ja hakkamasaamise õpetamist. Mina olen väga rahul, et Elvas õppisin.

HEILO ALTIN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Hetk, kui hakkasin pärast bakalaureuseastme lõpetamist tegelema koolirobootikaga. Sõjaväes käik 2008.-2009. aastal. 2011. aastal, kui sõitsime 6 õpilasega Hollandisse esindama esimest korda Eestit FIRST LEGO League võistlusel. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Tööks on koolirobootika projektijuht ning loodan, et lõpetan peagi doktorantuuri ära! Hobiks on võrkpall ning hetk, kui saan õhtuti televiisorit vaadata. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Meelde tuleb enda kooliaeg – ja ma ei kahetse midagi! J Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. Olin selline, kellele meeldis õppida aga pigem hea hinde saamiseks. Hiljem muidugi see arusaam muutus. Lisaks meeldis mulle elektroonika ja mehaanika. Sellega seoses ehitasin kuntsiõpetuse üheks tööks seadeldise. Igaüks pidi ise midagi välja mõtlema ja kasutama oma loovust. Mina otsustasin, et lammutan laiali oma puldiauto ning monteerisin selle pappkasti sisse. Kasti etteotsa joonistasin näo. Silmadeks olid suured paberkettad, mis olid liimitud auto mootorite otsa. Lisaks oli suu sees puldiauto tuled. Esmapilgul nägi see kast üpris ontlik välja, kuid puldist tööle pannes hakkasid silmad pöörlema ning suus läksid tuled põlema. Pult oli juhtmevaba ning see andis võimaluse kasti eemalt “käivitada”. Sain töö eest viie aga naljakam oli see, kuidas kuntsiõpetaja oli kastiga pool õpetajate tuba tühjaks ehmatanud!


Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Jaa – olen seotud vilistlaskogu tegemistega ning püüan hoida kätt pulsil, et robootika tegemised Elva Koolis ei kustuks! Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? On teatud soove, mida aeg ja raha ei paku. Kindlasti tahaks külastada Aafrikat ning igal Eesti koolil võiks olla nuti huviring! Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Et õpilased ei läheks Elva Gümnaasiumist mujale õppima arvates, et saavad parema hariduse! Elva Gümnaasiumist parimat pole! Sest see on Sinu kool, Sinu linnas – võta kätte ja ainult õpi!

RAMON RANTSUS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? No eks kooli lõpetamised on üldse elus väga tähtsad ja sümboliseerivad ühe pisikese eluetapi lõppu. Seega peale gümnaasiumi lõpetamise märgiks ära kindlasti ka arvutitehnika magistrikraadi, mille sain Tartu Ülikoolis. Samuti on uhke olla oma tegemiste pärast Eestis tunnustatud, olgu selleks siis hiljutine Aasta Hariduse Sõbra auhind või Eesti Teadusagentuuri poolt välja antud Teaduse populariseerija auhind. Sellised ühelt poolt pisikesed “präänikud” näitavad, et teeme õiget asja ja motiveerivad edasi tegutsema! Kuid ilmselt suurim sündmus minu elus on kohe kohe ukse ees! Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Töötan täiskohaga “pisikeses” mittetulundusühingus Robootika, mis tegeleb igapäevaselt haridusliku robootika propageerimisega nii Eestis kui osaliselt ka välismaal. Töö käigus saan päris palju reisida ja uusi kontakte luua ning oma mõtete ja jõuga ka teisi aidata. MTÜ kõrvalt löön kaasa erinevates Tartu Ülikooli rahvusvahelistes või sisestes Eesti sisestes projektides. Vabal ajal jalutan discgolf’i rajal või mängin korvpalli. Pere kohapealt on vihje ehk ülevalpool. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Elva Gümnaasiumit pean alati hea sõnaga meeles. Mul sellest ajast väga palju sõpru ja see ikkagi minu kodukool! Samuti olen natukene ka mitte-õpilasena kooli tööst osa saanud ja ka see oli väga positiivne eluperiood. Kahjuks muude tööde kõrvalt pole


saanud mahti päevasel ajal kooli külastada ja IT-poistega juttu tulla ajama, aga kuna trennid on Gümnaasiumi saalis, siis paratamatult on side vähemalt füüsilise hoonega olemas! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele. No kooli ajal olin ma usin õppija ja vähemalt sama usin sportija. Tihtipeale sellepärast ma kõigi õpetajatega väga hästi läbi saingi. Samas ei hakka valetama, eks ma tegin ikka koolilapsele omaselt ka krutskeid. Meie klass oli gümnaasiumi esimene nn pro-klass, mistõttu klassikaaslased teadsid, et õppimine on neile tähtis ja klassi sisekliima oli väga hea! Eks sellepärast ma ei kandideerinudki kuhugi eliitkooli, sest keskkond oli viimase peal, arvutiklassid moodsad, sportimisvõimalused moodsad ja ka tüütu Tartusse sõitmine jäi vähemalt kooli ajal ära. Vaba aega oli rohkem. Ütlen alati ka oma noorematele tuttavatele, et hea hariduse saad sa mitte kooli pärast vaid ikka enda pärast. Kes tahab, see suudab. Kooli ajast ühtegi väga eredat momenti kohe pähe ei tule, eks neid momente oli lihtsalt nii palju ja vilistlastega/lennuga kokku saades meenutame ikka neid lahedaid seiklusi. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kahjuks otseselt Elva Gümnaasiumiga hetkel midagi ei seo. Samas hoian Elva Gümnaasiumi Facebooki lehel silma peal ja ka nende robootikutele elan kaasa ning utsitan nii õpetaja Tosminit kui ka Mäeotsa oma õpilastega ikka väljapoole tulema! Samas olen Elva inimene, ning kooli mured ja rõõmud lähevad alati korda ja püüan vajadusel ikka abiks olla. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Olen oma hetke eluga väga rahul. Mul on armastav elukaaslane, kellega varsti moodustame kolmese tandemi. Armastan oma tööd ja püüan sellega Eesti elu paremaks teha! Aega ja raha võiks alati rohkem olla, aga ma pole kunagi viriseja olnud ja püüan kõiges ikka positiivset näha ning tänu mu vanematele olen ehk kasvanud selliseks, et tunnen ka väikestest asjadest rõõmu! Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Kuna Elva sport on erinevatel põhjustel hingelähedane, siis suurim soov oleks uus spordihoone saada. See unistus on küll üsna käega katsutav, aga hetkel ikkagi unistus. Samas kooli enda seisukohast soovin, et Elva Gümnaasiumi õpetajad oleksid positiivsed ja süstiks seda ka enda õpilastesse. Siis oleksid sarnaselt mulle ja Heilole koolis need lapsed, kes tunnevad, et nad ei saa eliitkoolist midagi sellist, mida oma koolist ei saaks!


MARI-LIIS TOSMIN Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elvat asusin kohe edasi õppima Tartu Ülikooli klassiõpetajaks. Samuti sain peagi lapsevanemaks. Ehk siis päriselu hakkas täie tõsidusega kohe peale kooli peale. Ülikoolis kohtusin ka oma tulevase abikaasaga, kellest sai mulle kõige lähedasem inimene üldse. Peale õpingute lõppu asusime koos ka Elva kooli tööle. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu töötan viiendat aastat Tera Peedu koolis. Olen inglise keele õpetaja ja aitan ka pisut laiemas plaanis kooli kujundamisele kaasa. Minu töö on paljuski ka minu hobi, sest loomupärane uudishimu sunnib pidevalt lugema, mõtlema ja tegutsema ning püüdma paremini ja huvitavamalt. Peres kasvab 3 väga kallist last ja koer. Oleme abikaasaga mõlemad perekesksed ja veedame lastega palju aega koos. Vahest võtan natuke aega ka laulmiseks. Suvel meeldib mulle aga näpud mullas hoida. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? See on kool, kus ma 12 aastat õppisin ja peale ülikooli üsna mitu aastat ka töötasin. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Olin üsna tubli õpilane, sest tegin selle nimel tööd. Kõige toredam oli minu jaoks gümnaasiumi aeg. Sellele aitasid kindlasti kaasa head sõbrad ja erakordselt pühendunud õpetajad. Kõige rohkem mõjutas mind ilmselt klassijuhataja ja inglise keele õpetaja Reet Kotkas – tema kannatlikkus ja järjekindlus õpetamisel ning paras annus ekstsentrilisust oli väga teistmoodi. Eredamalt on meeles ka Ülo Haljasorg, Hillar-Liius Keil ja Maie Laasmaa. Mäletan, et lõpuaktusel ütles õpetaja Laasmaa mulle, et mine ja õpi vene keele õpetajaks, ma hoian sulle seniks kohta. Vene keele õpetajat minust siiski ei saanud. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Praegu jälgin koolis toimuvat distantsilt. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ma arvan, et mõistlikkuse piires ei ole aeg ja raha kunagi takistuseks, kui soov on piisavalt suur. Küsimus on lihtsalt valikutes. Kõik, mida ma iganes teha tahan, selle ma tavaliselt ka teoks teen.


Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva kool aitaks kujundada noori nii, et nad siit minnes usuksid, et neile on kõik teed valla. Seejuures oleks neil aga teadmine, et iga oma mõtte ja teoga mõjutavad nad ümbritsevat maailma ning on selle eest vastutavad.

ANNE RAUDSAAR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kahjuks pole Elva Gümnaasiumi lõpetanud. Perekondlikel põhjustel ainult põhikooli, kuid vaatamata sellele on Elva kooli periood kõige meeldivam mulle olnud! Ka kõrgkooli kursusetöö L. Andresenile sai tehtud Elva Algkooli ajaloost. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Lapsest saati oli minu unistus saada õpetajaks ja aastast 1970 algas töö laulmise ja muusika õpetajana, lisaks töö koori dirigendina. Mind on õpilasena ja töötades koolis ümbritsenud suurepärased pedagoogid ja kolleegid. Lemmiktunnid olid: laulmine õpetaja M. Sireliga ja käsitöökodundus õpetaja E. Rebasega. Õpetaja Maimu Sirel viis mind koorilauljana ka elu esimesele laulupeole. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Sõna Elva kool meenutab mulle, et selle väärika kooli on lõpetanud juba minu ema ja samuti ka pojad. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Töötan praegu Elva muusikakoolis õpetajana, läheb 45. aasta. Enamik minu õpilastest saavad põhihariduse Elva Gümnaasiumist, nii olen oma õpilaste kaudu kursis Elva kooli rõõmude ja muredega. Mis on Sinu hobiks? Hobiks on tegelemine noortega Elva Noorte Meeskooris ja ürituste korraldamine Elva J. Straussi Ühingus. Üks unistus või soov? Unistuseks oleks osalemine Viini Uusaastatervitus kontserdil! Edu ja jätkusuutlikust Elva Gümnaasiumile!


EVELIN MUTTIK Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Kindlasti oli pärast kooli eesmärk edasi õppida. Oluliseks verstapostiks saab lugeda Tartu Ülikooli õigusteaduskonda sisse saamist. Teine oluline muutus oli juba õpingute ajal, kui asusin erialalisele tööle – töötasin ülikooli kõrvalt politseis uurijana, mis andis võimaluse teadmiste ellu rakendamiseks praktikas. Olgem ausad – päris elu on õpetanud teist sama palju, kui mitte rohkem, kui ülikool. Ülikooli lõpetamisega sai selline püsiv ja akadeemilises õhkkonnas õppimine minu jaoks läbi, aga olen pidanud väga oluliseks ennast pidevalt täiendada ja õnneks on seda meelt olnud ka minu kõik tööandjad. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel olen tööalaselt seotud maksuteemadega, töötan Maksu- ja Tolliametis maksuauditi üksuse juhina. Mu praegune töö esitab mulle igapäevaselt väljakutseid, mugavustsooni langemise ohtu ei ole ja see ongi see, mida ma oma elus olen alati hinnanud. Mul on 11-aastane tütar, kes on mind väga palju õpetanud ja loodan, et paremaks inimeseks muutnud. Hobisid on mul olnud erinevaid, aga ilmselt püsivalt läbivaks on olnud koorilaulmine, huvi fotograafa ja käsitöö vastu. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Minu arvates oli meil hästi tore klass, eriti keskkooli- (tänases gümnaasiumi-) tasemes ja mis kõige tähtsam – suhtleme suure osa klassikaaslastega siiamaani, eelkõige tänu meie klassi poistele, kes igal kevadel korraldavad ümber Paisjärve jooksu. Missugune õpilane Sa olid? Olin ilmselt väga kohusetundlik. Tahtsin, et minu kooliasjad oleksid korras. Samas julgesin ka enda arvamuse välja öelda, kui tundsin, et kellegi poolt räägitu ei ole minu mõttemaailmaga kooskõlas. Kindlasti praegused noored ei kujuta ettegi, et sel ajal ei olnud mingeid nutivahendeid, internetist ei osanud isegi und näha. Tõsi – arvutitunnis pusisime sel ajal juba Juku arvutitega, aga tänaste võimalustega seda võrrelda siiski ei anna. Kui oli vaja kusagilt mingeid tarkuseid otsida, siis selleks olid raamatud, mingil määral ka televiisor ja raadio. Eks see, et oli vähe igasuguseid “segajaid”, tekitas ka olukorra, kus kooliga seonduv tundus väga tähtis.


Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Meil oli ühe minu klassivennaga kokkulepe matemaatika tunnikontrollide tegemise osas. Talle pakkus rohkem huvi ajalugu ja kirjandus ja mataga olid suhted pigem jahedad. Ja leppisimegi kokku, et kui ma aitan tal tunnikontrolli vähemalt kolmele teha, siis toob ta mulle kilo apelsine. Nii ma tegin siis tunnikontrolli ajal kiirelt ära enda ülesanded ja siis ka tema omad. Eks see oli esimene kogemus edukast meeskonnatööst. Inimesed täiendavad üksteist, tuleb lihtsalt leida igaühe tugevad küljed ja lõpuks on mõlemad nö võitnud. Olen tagantjärele ikka mõelnud, et kas toonane matemaatika õpetaja ka sellest teadis… Mine võta kinni… Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Otseselt mitte. Olen küll erinevate projektide raames käinud koolides, sh Elva Gümnaasiumis, tänaste õpilastega kohtumas. Olen neil kordadel alati olnud väga positiivselt üllatunud, kuivõrd nutikad noored meie koolides õpivad. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Kui aeg ja raha ei oleks takistuseks, siis ilmselt igasugused interaktiivsed õppevahendid, õppeprotsessid, mis õpitut päris eluga seostaksid. Et me saaksime aru, miks meil ühte või teist teadmist vaja läheb. Teiseks – kui oleks võimalik noortega tegelevatesse õpetajatesse süstida veel rohkem motivatsiooni ja tahtmist, siis seda teeksin ka. Õppetöö korraldamisel pööraksin ilmselt rohkem tähelepanu ka sellele, et noortel oleks head suhtlemisoskused, nt erinevad aktiivse kuulamise tehnikad, läbirääkimise, kompromisside tegemise oskus tuleksid n.ö une pealt ning samuti oleks noorel väga hea praktika toimivast meeskonnatööst. Ja seda hoolimata sellest, et meie tänane suhtlemine on väga palju kolinud sotsiaalmeediasse. Päris elu on ikka see, mis toimub sinu ümber siin ja praegu.


TEELE LAUR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Eks neid suuremaid ja väiksemaid õnnestumisi on elus ikka küllalt. Peale põhikooli lõpetamist teadsin, et tahan minna ülikooli maastikuarhitektuuri õppima. Hetkel võin olla enda üle uhke ja öelda, et täpselt see, mis toona soovisin, on täide läinud ja oman magistrikraadi (tehnikateaduste kraad) maastikuarhitektuuris. Teine veel olulisem sündmus on kindlasti minu tütre Loore sünd. Lapsed kasvatavad meid elu lõpuni ja lisavad elule väga suurt lisaväärtust. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel olen toiduainetööstuses tootmisjuht. Lisaks põhitööle, tegelen hobikorras ka erialase tööga ehk teen detailplaneeringuid. Ka käsitöö ja lilledega tegelen jätkuvalt, nagu kooli ajalgi. Olen mitmeid pulmi kaunistanud erinevate lilleseadete ja kohakaartide, fotoalbumite ja muu seesugusega. Muidugi on endiselt minu elus koht laulmisel, mida hetkel praktiseerin kooris laulmisega. Lisaks töödele/hobidele on mul hallata suhteliselt suur majapidamine Tartu lähistel ja muidugi väga suur osa ajast läheb minu perele, minu kallile lapsele ja elukaaslasele – nemad on tähtsamad, kui kõik muu. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Eks ikka vanad toredad mälestused. Mida vanemaks saad, seda rohkem saad aru, kui vahva ikka koolis käia oli. Kõik need toredad koolikaaslased ja muidugi väga toredad õpetajad. Õpetajad Simson, Lastik, Toomeste, Ollino, Joosep, Saue, Keil, Allik, Kalmus, Pajor, Kuresoo. T., on need, kes kõik on minu arusaamu ja teadmisi kas rohkemal või vähemal määral mõjutanud ja keda alati jään hea sõnaga mäletama, kui meenutan Elva Gümnaasiumi. Aitäh teile, teadmiste ja heade mälestuste eest! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Mingit aega sai koolis kohvikut peetud. See oli väga vahva aeg ja andis kindlasti kaasa palju kasulikke kogemusi edasiseks eluks. Elavdasime koolielu ning enda majanduslikku mõttemaailma. Ma olen loomult tegelikult väga kohusetundlik ja mitte eriline korra rikkuja, aga pean tõdema, et ega ma päris korralik õppur olnud ja natuke laiskust jätkus ka. Mind on alati huvitanud rohkem kuidas asjad päriselt käivad, mitte kuivem teooria osa. Eks palju luges


kindlasti ka ümber olev seltskond ja mis head mõtted teistele pähe tulevad. Suuri rumalusi siiski korda ei saadetud ja üldjoontes võin lugeda ennast täitsa normaalseks tavaliseks noorukiks. Kunas veel rumalusi korda saata ja lollitada, kui mitte kooli ajal. Võin kindlalt väita täna, et vägagi mitmed tolleaegsed kooliõpetajad võivad olla minu üle uhked. Endiselt mäletan ja oskan batika tehnikas kangast värvida, tunnen ennast vägagi koduselt köögis askeldades leiba või saia küpsetades, harjutan vahel lapselegi mõned saksakeelsed sõnad selgeks, pean tervisesporti au sees, töö juures käib igapäevaselt matemaatika, oma magistri õpingud ja magistritöö tegin inglise keeles ja nii edasi. Küll tõden, et siiani pole pidanud trigonomeetriat elus kasutama, aga kes teab, mis elu toob... Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Peale väga toreda sõpruskonna, kelle koolis käies sain, kahjuks midagi. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin luua enda ettevõtte, mis oleks seotud loodusega ja/või käsitööga, midagi ise valmistada. Selleks pole veel head mõtet tulnud, aga küll ta üks kord ikka tuleb ka. Kui see õige mõte on olemas, siis arvan, et leidub ka aeg ja oskus leida piisav hulk raha teostamiseks. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Loodan, et Elvas ikka jätkuks lapsi ja õpetajaid, kes koos sooviksid areneda ning luua head koolikeskkonda ning mälestusi, mida meenutada.

JAANIKA SAAR Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elva Gümnaasiumi lõpetamist oli olulisim leida kõnetav eriala, mida edasi õppida. Kunstiõpetuse tunnid olid alati olnud ühed lemmikutest. Võib-olla sellepärast, et algklassides kunstiõpetajaks olnud Luige Raudsik tundus mulle nii huvitav ja inspireeriv inimene. Viimastes klassides hakkas mulle huvi pakkuma kunstiajalugu, kunstiõpetuse tundi siis enam kahjuks ei olnud, aga õpetaja Helle Saue oli. Ta on ka väga särav inimene! Igatahes, olen ma siiralt tänulik kõikidele värvikatele õpetajatele! Eks viimastest klassidest see huvi arhitektuuri vastu alguse saigi. Aga olulisemad sündmused on kindlasti olnud kõrgkoolide lõpetamine, laste sünd, iga päev erialase töö tegemine.


Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Elukutselt olen arhitekt ja töötan Elva vallavalitsuses vallaarhitektina. Peres kasvab kaks last. Minu hobid on seotud elukutsega ning ka laste hobid on osaliselt minu hobid. Aegajalt võtan kätte ka pintsli või hoopis sukavardad. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Appi, kui ammu see oli – on vast esimene mõte. Meelde tulevad seitsmendas klassis peetud koolidiskod, suusatunnid ja kuidas lõhnas kooli kelder, missugust värvi olid garderoobi uksed, klassi seinad jne. Aga tore on see, et mul on Elva kooliga endiselt seos. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ma arvan, et ma olin ja olen töökas, kohusetundlik ning ambitsioonikas. Mu eesmärk oli alati jõuda ülesande lahenduseni. Veidi ühest naljakast juhtumist ka – ma arvan, et kõik mäletavad neid klassiruumide seina sisse ehitatud kappe. Seal istus ikka üsna tihti keegi tunni ajal varjus. Vahel mindi sinna ka keset tundi. Õpetaja ei märganudki, et mõned lapsed on kadunud. Teine naljakas juhtum, mis tagantjärele tundub isegi õudne, on seotud ühe klassivennaga, kes kiikus tooliga klassiruumi tagaseinas. Kuidagi õnnestus tal kogemata tabada sirkliga üle õla seinakontakti. Pauk oli korralik ja pool koolitiiba oli korraks pime, kuid ega keegi ei rääkinud ka, mis juhtus. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Eelmisel aastal õnnestus mul anda kümnendale klassile valikainena arhitektuuri ja sisearhitektuuri loenguid. Mu tütar käib Elva Gümnaasiumis ja tõenäoliselt alustab seal paari aasta pärast kooliteed ka mu väike poeg. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Tahaksin rohkem oma lastele näidata erinevaid maid ja kultuure. Eks me käime ka, reisimine on ju huvitav. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma soovin, et selle kooli õpilasterida kasvaks ning et jaguks säravaid õpetajaid ja piisavalt innovaatilisi õppemeetodeid.


IMBI RAASUKE Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale keskkooli tuli minna edasi õppima. Esimesena välistasin meditsiini ja kaubanduse. Esimene oli liiga vastutusrikas ja teise jaoks puudus siis ja puudub praeguseni ärivaist. Põllumajandus langes ära nähes, kuidas isa oskas ära tunda, millal minna põllule, millal mitte. Mina sellest aru ei saanud. Mulle meeldisid kooli ajal reaal- ja kunstiained ja sügaval südames tahtsin õppida arhitektuuri aga julgusest jäi puudu, nimepoolest ikkagi Jänes. Väike võimalus oli rakendusmatemaatika, aga ei osanud arvata, mida sellega peale ülikooli peale hakata. Mis jäi järgi? Ma olin käinud laste-muusikakoolis, õpetaja Ainelo keraamikaringis, keele ja kirjanduse klassis, meil oli kodus kogu ilmunud eesti lastekirjandus, ma olin suviti töötanud Hellenurme Lastekodus, kus mu ema oli väga pühendunud õpetaja ja sellele tuli loogiline jätk – Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala. Tänaseni on minu põhitöökohaks olnud lasteaed. Alati olen ma leidnud alushariduses teemasid, mis mind on huvitanud või mida ma olen tahtnud rohkem uurida: laste loovuse arendamine, lastekirjanduse osa lapse arengus, 6a laste kooliminek, koolivalmidus ja -küpsus, sõimepedagoogika, tervist edendav lasteaed, roheline kool, lapse erivajaduse märkamine ja toetamine, lapsest lähtuv või lapsekeskne pedagoogika. Sellel aastal lõpetasin Fontese Koolijuhtide mentorprogrammi ja Innove sisekoolitajate kursused. Meie pere tütar Riinu õppis ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni, kuid praegu töötab koolijuhina, nii et juba kolmas põlv hariduses. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Praegu töötan Tallinna Tuule Lasteaias õppealajuhatajana. Elame abikaasa Ennoga Tallinna lähedal Loo alevikus. Tütar Riinu on pesast välja kasvanud, aga käib iga nädal kodus. Korra kuus püüan käia Hellenurmes, kus elab mu ema ja venna Siimu pere. Kuna minu abikaasa on saarlane, siis veedame üsna palju aega Saaremaal. Olen ära õppinud võrguga kala püüdmise ja kala suitsutamise, isegi saarlaste pannileiba oskan teha. Meil on väike kaater, millega me käime Hiiumaal jäätist söömas. Sellel suvel tõime aluse korraks mandrile ja sõitsime Emajõel. Töristasime Tartust Võrtsjärvele ning ma nägin ära, kus kohas Elva jõgi suubub Emajõkke. Teine tore reis oli Laaksaarest Piirissaarele ja Mehikoormasse. Oma pere leiva ja sünnipäevatordid teen ise. Kokaraamatuid saan mõõta mitme meetriga. Üks koduloom peab inimesel ikka ka olema. Sellel aastal võtsime mesilased, väga sõbralikud. Kuigi keegi ei usu!


Mõne hea raadiosaate, artikli või raamatu jaoks võtan ka aega. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Elva kool on minu elus olnud väga oluline etapp. Ta on olnud inimeseks kujunemise koht. Üks on see, mis sa oled kodust saanud, aga ka koolil on alati oma ülesanne. Mina tulin Elva kooli neljandasse klassi Hellenurme Algkoolist. Pisikesest külakoolist, kus oli terve kooli peale kolmkümmend last, kooli, kus ühes klassis on kolmkümmend last ja kogu kooli peale isegi 1200 õpilast. Mind võttis kooli vastu direktor Arvo Mälberg isiklikult. Tema kabinet oli esimesel korrusel, kuhu tuli minna kiira-käära kitsast koridori mööda. Ta oli nii rahulik, vaikne ja sõbralik. Mäletan, et ajasime natuke juttu ja mul kadus hirm selle suure kooli ees. Minu esimene klassijuhataja Elvas oli Anastasia Väli. Väike, eesti keelt kangelt rääkiv memmeke, kes andis meile vene keelt. Tänapäeval võib-olla nimetatakse selliseid inimesi lihtsameelseteks, kuid tema tõesti uskus lastesse ja nende headusesse. Vaatan Elvast läbi sõites iga kord selle valge maja poole Pargi tänaval, kus ta tol korral elas. Siis tulevad legendaarsed eesti keele ja kirjanduse õpetajad. Minu õpetajateks olid neljandast kuuenda klassini Evi Kooskora, seitsmendas-kaheksandas Uno Kuresoo ja keskkoolis Üllar Ende. Õpetaja Kooskora tuli klassi, lõi kontsakingade kannad kokku ja ütles: “Mu kallid sõbrad. Teie prügikast jälle õitseb!” Korrapidaja koristas prügikastiümbruse prahi põrandalt ja tund võis alata. Jälgin prügikaste tänaseni. Tänu temale on mulle jäänud rutiiniks paber- ajalehtede lugemine, kuna igal esmaspäeva hommikul oli ajalehe “Säde” viktoriin. Viie said need, kes oskasid küsida küsimusi, mida keegi ei olnud tähele pannud või siis teadsid kõiki vastuseid. Meeles on üks tund, kus ta näitas üht eaka inimese pilti ja palus meil seda inimest analüüsida, kes ta võiks olla, millega tegelenud, mida näinud, millist tööd teinud, millised rõõmud või mured on sellel inimesel olnud, millega praegu võiks tegeleda. Tunni lõpus saime teada, et see pilt oli tema emast. Julge tegu! Õpetaja Uno Kuresoo oli see inimene, kes nii minusse kui ka kõigisse teistesse õpilastesse, kes Elvas õppinud, istutas armastuse kirjanduse vastu. Seitsmekümnendate alguses, kui meie olime viiendas-kuuendas klassis, siis õpetaja Kuresoo tegi keskkooli klassidega revolutsiooni. Oh, me vaatasime alt üles, oleks ta meie õpetaja ka! Seitsmendas saimegi ja kohe kaasas ta ka meid. Analüüsisime kirjanduse alltekste, kohtusime verinoore Doris Karevaga, meie tundides käisid Hellero inimesed regilaulu õpetamas, Ly Seppel käis oma esimesi türgi keelest tõlkeid lugemas. Ülikooli tudengitega lahkasime Goethet ja Schillerit, nii et üheksandas klassis saimegi ühe nendest, Üllar Ende, endale keskkooliaja õpetajaks ja klassijuhatajaks. Kakskümmend noort neidu ja uued probleemid: kas oleksid Mari või Krõõt, mis arvad Kõrboja Annast, kuidas armastada sakslast, Tuglase ja Tšehhovi novellid, “Daam koerakesega”, Kas väikesed teod või suur idee?, Marie Under, Hando Runnel, Betti Alver.


Kirjanduse tunnid laulude ja küünalde ja kitarriga. Luulepõimikud ja agitbrigaadid. Pluss suurepärane keele- ja grammatikaõpetus. Hindamatu väärtus. Inimene, kellele ma olen väga tänulik, oli matematikaõpetaja ja hiljem ka direktor Edgar Kurg, ehk lihtsalt Kurepapi. Ilmselt ma sain matemaatikast aru ja mulle see aine meeldis, ning tema sai aru, et mulle meeldib ja meil tekkis niisugune hea koostöö. Pea iga tund oli nii, et kui tema rääkis, siis mina olin tahvli ees ja kirjutasin. Vahel lasi ta mul ise asja edasi mõelda ja kirjutada. Minu jaoks oli see väga hariv ja innustav. Tema oli inimene, kes teietas kõiki õpilasi, ka viienda klassi lapsi. Vene romansid tegi meile tuttavaks õpetaja Tiiu Särg. Naiselikku uhkust ja väärikust õpetasid ajalooõpetaja Aino Tamm ja geograafaõpetaja Evelyn Maldar. Füüsikaõpetaja Johannes Tamm (Kips) tegi puust ja punaselt selgeks, kuidas on seotud inerts ning luuale varre otsa panemine. Õpetaja Anton Vendla ingliskeelsete väljendite lausõppimine oli omal ajal kummaline, aga täna tundub tõeliselt asjakohane. Õpetajate Otsade ja Parve suusa-, uisu- riistvõimlemsetunid. Ohhooo! Lõpetuseks Maimu Sireli kooriproovid ja laulupeod koos roheliste kostüümidega! Kindlasti ka Siiri Puhalaineni sõnakunstitunnid, tõelise näitlejatöö katsumine. Inimene, kelle sõnad jäid hinge kriipima, oli ajalooõpetaja Ants Tasuja. Meelde on jäänud tema mõtestatud pikad pausid, mis rääkisid rohkem sõnad. Ta soovis, et me oleksime targemad kui õppekava lubas. Tol korral USAs vahetas president Carter välja president Fordi ning me vastasime ühekaupa talle maailma riikide tundmist ja siis ta küsis vaikselt: “Imbi, miks te ajalugu ei õpi?” Mul olid ju neljad-viied! Siin oli tegelikult teine mõte! Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Võidurõõmu tundsid kooli ajal ikka siis, kui said õpetajat üle kavaldada. Keemiat andis meile õpetaja Milvi Urb. Väga kena ja armas inimene ning väga hea õpetaja. Mina olin see õpilane, kes tunnis kuulas õpetajat ja oli temaga silmsides ja õpetajale meeldis, et keegi teda kuulab ja jälgib ja ta otsis alati minu pilku, et aru saada, kas ta jutt on arusaadav olnud. Siis ma mõtlesin, et teen proovi, et ei vaata enam õpetaja poole vaid tegelen oma asjadega. Õpetaja muutus väga rahutuks ja murelikuks, lõpuks isegi närviliseks, mis ei olnud temale üldse iseloomulik, et kas ta seletab halvasti, et ma ei jälgi teda. Mul hakkas tast kahju ja hakkasin uuesti jälgima. Õpetaja rahunes ja naeratas. Meie ajal oli kooli sõber Võrtsjärve kolhoos ja selle esimees Kalev Raave. Härra Raave toetas igasuguseid haridus- ja kultuuri üritusi ning igal aastal korraldati õpilastele omaloominguvõistlus. Seitsmendas klassis palus õpetaja Uno Kuresoo meil osaleda, kuid hoiatas, et kuskilt maha kirjutada ei tohi. Ta teab kõiki tekste ja tunneb need ära. Ainukesed tekstid, mida ta ei loe on muinasjutud. Mõeldud tehtud! Võtsin ühe muinasjutu, tegin sellest dramatiseeringu ja sain auhinnalise kolmanda koha. Ja mis me oma klassi tüdrukutega keskkooli viimasel nädalal tegime! Mõtlesime, et tahaks õpetajatele tänutäheks väikese üllatuse teha. Korjasime hunniku lilli, kirjutasime


luuletused ja viisime öösel, siis kui keegi ei näinud need kimbud iga õpetaja ukse taha. Päikesetõusuks oli töö tehtud ja kogunesime rahulolevatena teenindusmaja suurele trepile. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Elva Gümnaasiumis on algklasside õpetajaks klassiõde Anne Jaama. Väikeklasside tugiisikuks on vennanaine Kristiina Jänes ja Elva Gümnaasiumis käivad kõik minu kolm vennalast: Mikk Markus, Kadri Ann ja Kaja Kristin. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kunagi aastaid tagasi ajasime klassiõe Aire Pajuriga juttu ja rääkisime, et mina teen kohviku, sest ma olen ka pagar-kondiitri kursustel käinud, ja Aire tuleb sinna teatrit tegema. Aire tegi oma “Lendteateri” ära, aga minu kohvik on tegemata. Mulle meeldiks selline kohvik, kus lisaks väga heale kohvile ja koogile saab arutleda hariduse ja kultuuri üle, loetakse luuletusi või raamatuid, toimuvad väikesed etendused või kontserdid, kõlab väga hea muusika. Ja kui kohvikust oleks vaba päev, siis võtaks ühe kaenla alla Valdur Mikita, Mats Traadi, Edgar Valteri või Ernst Enno raamatud ja teise kaenla alla mõne Konrad Mägi maali ja läheks Lõuna-Eesti metsade mägede vahele kondama. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga Ma viimasel ajal ütlen endale, et, Imbi, Sa oled nii vana, et näed maailma muutumist. On muutunud ümbritsev keskkond, tehnoloogiad, arusaamad, põhimõtted. Mõnedega neist olen nõus ja toetan, kuid on ka neid, millega on raske leppida. Kuid ma soovin, et jätkusuutlikku elu toetavad püsiväärtused jääksid kestma. Kooli kontekstis oleks see, et õpetaja on haridusvaldkonna tippspetsialist ja iga laps on oma isikupäraga väärtus, keda läbi koostöö saame ja peame toetama ning arendama, et ta saaks ning tahaks elu Eestis hoida ja edasi viia.


ANTS PRÜÜS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale kooli lõpetamist oli asi lihtne. Sügisel oli mind Punalipulisele Põhjalaevastikule vaja. Kui sealt tulema sain siis läksin kohe LIIALE. Sellest Liiale minekust sündis 3 tublit järeltulijat ja praeguseks ka juba 7 järeljäreltulijat. Samal ajal sai kuidagimoodi valmis ka oma onnike metsa ääres. Töökohtadega on asi nigel. Praegu käsil alles sisuliselt teine töökoht. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Kuna ma mitte midagi ei oska (kes oskab see teeb, kes ei oska see õpetab…..) siis olen kuri inimene ja kontrollin tuleohutusnõuete täitmist. Pere on väike, ainult 15 inimest, praegu kõik Eestis, ei ole veel pudrumägesid mujalt leidnud. Ennem oli üks hobidest jalgratas (Tartu Maratonidelt kuldmärgid käes). Sai ka mäesuuskadega Slovakkias käidud, nooruses peotantsu tehtud, vanaduses Nõo Vanatantsu Klubis. Praeguseks jäänud ainult lapselapsed, sõpradega saun ja sügiseti seenel. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Elva Gümnaasium on parim kool kus ma käinud olen, peale Elu Ülikooli. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Kooli ajal olin ma olude sunnil väga tagasihoidlik ja viks poiss (enda meelest), kuna ema ja papa töötasid mõlemad koolis ja iga väiksemgi patt kanti ette. Korra õnnestus kollektiivselt tollasele direktor Aavasalule veepomm pähe kukutada. Meie klass oli bioloogia kabinett II korrusel kantselei trepi kohal. All kantselei kõrval oli vene klass. Tüdrukud käisid vahetunni ajal trepil värsket õhku nautimas. Kellelgi tuli mõte neid natuke jahutada. Leidsime ühe veniva kummist asja (loodan, et õhupalli), lasime kraanist vett täis, sõlm peale ja ootame akna peal. lähebki uks lahti, sihtija oli täpne ja veepomm maandus täpselt pähe. Väljujaks oli aga direktor. Klass oli sekundiga poistest tühi. Süüdlased jäid leidmata. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Elva Gümnaasiumiga olen tihedalt seotud alates 1992. aastast. Õnneks või kahjuks pean silma peal hoidma mõlema maja tuleohutusnõuete täitmisel.


Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Unistada tuleb suurelt, aga ei tohi välja öelda, siis unistused ei täitu. Aga näiteks ümber maailma reisi võiks koos lähedastega ette võtta. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Loodan, et Elva gümnaasiumist saab Eesti mainekam kool.

KATRIN SIPELGAS Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Hariduslikult: Peale kooli lõpetamist õppisin Eesti Kunstiakadeemias ja G. Ritveldi Kunstiakadeemias Amsterdamis. Mõlemad koolid olid minu jaoks olulised etapid inimeseks kujunemisel. Hiljem õppisin veel Räpina Aianduskoolis keskkonnakaitset. Isklikus elus: Oluline on olnud lapse sünd ja oma pere. Poeg Uku õpib praegu Gustav Adolf Gümnaasiumi III klassis. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Olen vabakutseline kunstnik. Töötan flmikunstnikuna mänguflmide peal. Just lõpetasin flmi “Sangarid” võtted. Enne seda on olulised flmid flmikunstnikuna “Must Alpinist”, “Polli Päevikud”, “Puhastus”, “Jan Uuspõld läheb Tartusse”... Kui flmi parasjagu ei tee, siis teen telereklaame, kureerin näitusi ja mõtlen välja muuseumidesse eksponaate. Kuna kõrghariduse järgi olen ehtekunstnik, siis katsun aastas paar kuud ka ehtekunstniku laua taha istuma jõuda. Mõnel aastal see õnnestub, mõnel mitte. Võimaluste piires käin matkal. Himaalaja mägedes, Gruusias, Venemaal, Andides... Selle aasta mais tegin katse tõusta Põhja-Ameerika kõige kõrgema mäe – Denali tippu. Ilmaolude (loe: Suure tormi) tõttu jäid viimased 800 m tipust puudu. Aga eks teinekord, kui õigem aeg ja parem ilm jõua sealgi ära käia. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Aastad 1993-1996, mis olid mul gümnaasiumi aastad Elvas- haruldane aeg õpetajate osas.


Polnud liigutud veel erasektorisse ja koolis õpetasid meid tugevad isiksused. See esimene mõte ongi alati seotud teatud õpetajatega, kelle peale täna mõtlen ja kelle väärtushinnangud nüüd ägedad tunduvad. Õppimise ajal ei osanud sellest aru saada. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Kuni 9. klassi lõpuni, kui kõik oli kerge, olin väga hea õpilane. 10. klassi minnes toimus aga selline hüpe, et matemaatika, füüsika ja keemia olid 2 kaks esimest gümnaasiumi aastat nagu must auk. Alles 12. klassi kevadel tõmbasin olude sunnil ennast liinile tagasi ja siis sain aru, et ma lihtsalt olin laisk olnud. Naljakaid juhtumeid on palju. Sellesuvisel klassi kokkutulekul, meenutas üks klassivend, kuidas oli just lõppenud keemia tund, ning kogu klass valgus ruumist välja. Ühel hetkel, kui üks klassivend, kes polnud kõige teravam pliiats hakkas keemia õpetajast mööduma, puges õpetaja Ülo Haljasorg (alias Sipsik) laua alla. Klassivend, kes seda lugu rääkis, olla siis küsinud, et õpetaja, miks te laua alla pugesite? Sipsik vastas laua alt: “Et lollus külge ei hakkkas!” Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Elva Gümnaasiumis õpivad minu õelapsed, see on ka ainuke side hetkel. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Kui oleks palju raha ja vaba aega, siis tegeleksin hobidega ehk mööda maailma rändamise, matkamise ja spordiga ning õpiks ära prantsuse ja hispaania keele. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Pole konkreetset unistust olnud – aga selle küsimuse peale mõtesin välja: et vot kui saaks, siis lükkaks kokku selle koleda arhitektuuriga nõukogude-aegse koolimaja Puiestee tänaval ja ehitaks asemele hea arhitektuuriga keskonnasõbralikest materjalidest uue koolimaja hoone.


MAIE JUHANSON Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Elva Gümnaasiumi (Keskkooli) X lend alustas kooliteed 1947. a. 1. septembril vanas postimajas Valga mnt. ja Puiestee nurgal. Mina, Maie Juhanson (Ala), alustasin õp. Alma Puuritsa (Ojaste) klassis. Neist alustajatest lõpetas 1958. a. kevadel nn. Aino Kalda hotellis direktor Herbert Kaselo juhtimisel, ainult 7 või 8 tüdrukut. Kõik teised klassikaaslased tulid juurde siit-sealt hiljem. Koos moodustasime Elva Keskkooli X lennu klassijuhataja Jüri Saare õpetusel-juhtimisel + lastevanemate abi, kellel oli. Alates 1. klassist on meie lendu kooliteel juhtinud direktorid Mihkel Roonurm, Mihkel Karro ja Herbert Kaselo. Klassijuhatajad on olnud Alma Puurits, Virve Härsing, alates 5.-10. kl. Moidela Tõnisson ja ellu saatis härra Jüri Saar. Pärast Elva Keskkooli lõpetamist oli kõige loomulikum õppida õpetajaks kuna eeskuju andsid mu oma õpetajad. Aitäh õpetaja Alma Puurits-Ojaste, Virve Härsing, Moidela Tõnisson, Helme Tõevere, Elsa Rae-Kreegipuu, Arno Ots, Aino Jallai-Tamm, Aino JõgiKurg, Asta Haamer, Joh. Voites, Asta Russak, Zoja Samarukova, Kalju Toim, Virve Toim, Helgi Kommussaar, Manivalde Lubi, Virve Rüga, Richard Anton ja Vello Kornel. Lisaks õpetajatele olid koolis ka nn. koolitädid, keda tänan meeldiva koolipuhtuse ja sõbraliku olemise tagamise eest. Aga minust sai pärast Tartu Pedagoogilise kooli lõpetamist algklasside õpetaja tolleaegses Paide rajoonis. Alustuseks Müüsleri Algkoolis ja 15 aastat Paide Keskkoolis, mis olid väga toredad ja meeldivad aastad. 1979. aastal elu-olud tõid mind Elvasse tagasi ja direktor Kurg võttis mind Elva Keskkooli vene keele õpetajaks. Sain endale 4. klassi, kus abistasin ja juhendasin neid koolielus toime tulema. Viiel aastal õpetasin Elva koolis vene keelt ja oma klassis ka klassi elukorraldust. Õpilased olid hakkajad ja mitmekülgsete huvidega, õpihimulised tüdrukud-poisid. Aktiivsemad olid edukad ka pioneeritöös ja spordis. Ei taha kedagi eelistada, aga erkalt püsivad meeles Pille, Mai, Anne, Kai, Anneli, Toomas, Ago, Urmas. Toredad olid õppereisid, ekskursioonid, klassiga koos tehtud üritused. Pille ja Anneli on Elva Gümnaasiumi õpetajad, Mai ja Kai õpetajad muusika- ja kunsti vallas. Esimeste pääsukeste järel tulid veel mitmed 1.-3. klassini toredad lapsed nagu Heidy Purga, Heili Sepp, Lilian Sarapuu, Lauri, Karl, Sander, Kurmet, Keit, Lilian, Riina jpt. Igal juhul minu lemmik elukutse on õpetaja, tänu minu oma õpetajatele. Suur tänu neile selle eest.


Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid….? Maie (Ala) Juhanson peab praegu kõigega toime tulema, olen Eesti Vabariigi pensionär. Teen asju, mida eluaeg olen teinud, ainult nüüd huvi või hobi korras. Teisipäeviti käin haiglahoones võimlemas ja reedeti olen “misjonär” samas majas 3. korrusel hooldekodus. Õhtuti käin laulmas Elva naiskooris ja kirikukooris ja Juta juhitavas 60+ kooris. Üks kord kuus on meil Linnaraamatukogus luulering (aitäh Sulle, Taimi). Võtan osa Elva eakatele pakutud üritustest (ujumine, reisid jm.), kahjuks on need kõik tasulised. Igal võimalusel sõidan rattaga. Ei saa nimetamata jätta ka kutset osaleda mitmetel Palupera Põhikooli üritustel, olen selles koolis olnud kolm aastat vene keele õpetaja. Tütar Marianne on psühholoog ja poeg Jaanis teeb seda, mida teha annab. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele Õpilasena olin esialgu üsna arg ja tagasihoidlik. 1. klassis jooksin koolist ära, kuna õpetaja riidles minuga ja see tundus mulle kuidagi liiga kurjana. Joostes üle soo kodu poole, otsustasin, et õpin õpetajaks ja niisuguseks, et lapsed koolist ära ei jookseks minu pärast. Usun, et olen need sõnad-mõtted tegudeks teinud oma elus. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Olen Elva kooli 10. lennu vilistlane ja osalen pea kõikidel koolis toimuvatel üritustel. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Elva mändide all on mu kodu armas kool ja esmane arm. Kätt annavad mäed ja lodud ja meelitab verevi, ka Arbi järv. Me kool eland seitsmes ajas ja kordades rohkem majas. Esmane ju tsaariajal – Vasara majas. Igal neist oma mälestus, kuulsus ja au. Elva kool nüüd uues linnajaos kaunite mändide keskel Puiestee tänaval. Aga sõjas hävinud postijaam-koolimaja? ja süüdimatult hävinev Kalda hotell? Usun – uued Kornelid, Peebod ja Hindid koolist kindlasti sirguvad veel. Neil edu ja õnne ja julgust kaitsta-hoida ja edasi luua meie kooli ja meie Eestimaad.


TOOMAS LAATSIT Olulisemad sündmused peale EG lõpetamist. Kohe peale Elva Gümnaasiumi lõpetamist rabati mind klassivennaga hr Marek Kiisiga Piirivalvesse aega teenima. Olin Ida-Virumaal Narva-Jõesuus ja Narva linnas kokku üks aasta. Ma polnud kunagi nii kaugel Kirde-Eestis käinud, kord oli karm ja kõik sealne üsna šokeeriv kogemus. Oli tunne, et viibime ikka siin Eestis ja mõnel muul hetkel seda tunnet jälle ei olnud, kuna eesti keelt kuulis seal üksnes väesosas. Lihtsaid asju poest polnud riigikeeles võimalik osta – ma polnud sellist asja enne näinud! Õppeprogrammi järgi toimus meie väljaõpe esmaspäevast reedeni, kümnel tunnil päevas, laupäeval oli programmis ainult kaheksa tundi. Ülejäänud aeg kulus valveteenistusele, spordile ja külma veel all sokkide ning muude riiete pesemisele. Sooja vett reeglina polnud. Kes ei suitsetanud – need hakkasid suitsetama, kuna närvid ei pidanud vastu ning juhtus ka et noorsõduri sääreluud pragunesid marssimisest lõputuna näivates rivitundides. Sellist noorsõdurit ootas pikk puhkus abulantsis! Elva Gümnaasiumi lõpuklass oma väheste akadeemiliste tundidega tundus kui paradiisisaarel päevade hommikust õhtusse veeretamine, mis kahjuks oli läbi saanud! Aega teenima minnes me klassivennaga arvasime, et õppimisega oldi ühel pool, aga see algas hoopis teistsuguses mahus ja karmi distsipliini saatel uuesti peale! Kes loengus magama jäi, see sai vahetunnis mitu ringi ümber staabihoone virgutusjooksu teha – auditooriumi õhk oli kuumusest ja vähesest ventilatsioonist paks! Ma pole elus rohkem nii palju päevast väsimust tundnud, kui toona 2000. a. teises pooles Narva-Jõesuu Piirivalve Õppekeskuse (NJPVÕK) auditooriumis sõduri baaskursuse (SBK) ajal. Päevad olid täis intensiivset tegevust ning füüsilist treeningut hommikul kella 6:00-st kuni öörahuni 23:00. Seda tegevust saatis männimetsa all kaikuv 30--häälne võimas laul: “Pii-ri-val-ve ü-le kõige...!” Need kes ei jõudnud joosta, need hakkasid jooksma – ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) – mägi aitas rohuna alati! Meie rühmas oli üks reamees Nõmm, selline pikkade koibadega IT huviline. Ühel metsajooksul lohistati teda kahevahel ning ta ajas viimasest jõuvarust kontsad ette – tema rohkem ei jõua. Maha kedagi ei jäetud, jaoülem lahendas asja ainuvõimalikul viisil – poiss võeti kui palginott kolme teise ajateenija õlale ja joosti nii temaga edasi. Kui enam ei jõutud – siis oli küsimus ilmselgelt väheses treeningus! Kui enam ei suudetud, oli asi teine! Ta hakkas hiljem siiki tublisti jooksma! Need kes esialgu ei suutnud, hakkasid siiski suutma! Mis ei tapa – teeb tugevaks!


Mul õnnestus oma kange iseloomu tõttu sellest jamast siiski puhtalt läbi tulla – suitsetama ei hakanud ja jalad jäid ka alla! NATO testis tegin kahe minuti jooksul 121 kätekõvedrust – EG keldris olnud “Tonic Club” jõusaalist kooli ajal saadud tugev krunt oli all ja see päästis palju! NJPVÕK-s sisendati meile jaoülemate poolt korduvalt, et “mõistust pole teile enam nüüd vaja, teie mõistus oleme nüüd meie!” (Täna ma üldiselt mõistan, mis selle ideoloogilise tampimise mõte oli.) Meeles oli EG lõpusõrmusele graveeritud deviis “Sapere aude!”, mis ei lasknud jaoülemate jutul ajusid pehmendada! Kutsuti, kuid keeldusin peale SBK-d erialavalikut tehes nooremallohvitseri kursustele (NAK) edasi õppima minemast. Tollel ajal tundus mulle üsna loomuvastane hakata ise hiljem jaoülemast “kiusajajaks” ja “töödelda valjuhäälselt” päevast-päeva kümmet järgmist noort meest sama moodi nagu seda meiega tehti. Ühe relvaosa mahapillamise eest reamees läks ja tegi iseseisvalt 25 kätekõverdust, terve relva kukkumise puhul siis oli vaja jaoülema kaalutlevat otsust karistuse osas. Jaoülemate “karjääri” eskujudena oli mulle tuttav n-srs. Siider’i ja n-srs. Säälik’u käitumismuster – ilmselgelt need jupijumalad nautisid enesele ajutiselt sülle langenud pisikest võimu täiega! Mõnele SBK äsja läbinud ajateenijale NAK-i õpe muidugi sobis ja peale NAK-ki tulid nad varasemate kolleegide peal oma uusi oskusi ja teadmisi harjutama – silmis klaasistunud ja kalk pilk. Tundus koomiline – ei tundnud endisi võitluskaaslasi äragi! Riigikaitselised teadmised ja oskused on Eesti Vabariigi kodanikele olulised omandada – iga eesti mees peab oskama oma peret, kodu ja riiki vajaduse tekkides kaitsta! Nagu õpetas meile NJPVÕK-s ltn Oras: riiki kaitsta peab oskama, et mitte vaadata trussikute väel oma maja kodutrepil nõutu pilguga kuidas Vene tankid ühel hetkel mööda sõidavad! Kuid olen täna üsna veendunud, et neid teadmisi ja oskusi saab edasi anda ka ajaliselt ja korralduslikult mõistlikumas vormis, ilma et õppuril (ei nimeta teadlikult reliktset sõna “ajateenija”) tekiks “orjatöölise” või “riigivangi” tunne. See võiks üleüldiselt toimuda selliselt, nagu toimub õpe vabatahtlikusel põhinevas Eesti Kaitseliidus – see on korraldatud perioodõppena nädalavahetuseti ja vahel ka pikemalt rahvusvahelistel suurõppustel. Aga minu ajateenistuskäigu juurde tagasi. Minust sai kolmekuulise erialakoolituse järel Piirivalve autojuht – mul on tänaseni julgus ja oskused sõita kõiksugustel maastikel, nagu autojuhtide kursuse õppejõud tollal sõnas: “oskus sõita ka rasketes oludes, nii et hein vastu auto küljeklaasi sahiseb!” Hiljem, 2001. a. jaanuarist teenisin teravmoonaga Galil AR seljal Eesti riiki Narva linnas nn “rohelist piiri” valvates. Piiri (ametlikult senini EV-VF vaheline kontrolljoon) valvatakse iga ilmaga ja alati: vihmas, tuisus, päikselõõsas ning pakases – nii iga päev ja öö. Mõõda Narva jõge põhjapoolt tulev külm on merelt tulevat niiskust täis ja lõikab seetõttu eriti


teravalt! Siin sisemaal (mitte piiriäärsel alal) elades ei taju nende inimeste igapäevast panust kuidagi! Narva suunati mind sundkorras “eriliste teenete” eest – valikut mulle ei antud, ülejäänud Tartumaalt pärit poisid suunati teenima ikka kodusemasse kanti: Kaguja Lõuna-Eesti piirivalvekordonitesse. Muidugi ajateenistuse vältel õpiti palju kasulikku, kuid edasine siht oli seatud enese tehnikahuvi tõttu niiviisi, et peale ajateenistust tuli minna edasi õppima inseneeriat. Füüsika õpikud olid mul ajateenistust läbideski ühes – kaasvõitlejatel oli seetõttu nalja kui palju! See valdkonnavalik kujunes üsna kindlaks, eriti peale NJPVÕK “vaimu tugevdavat” kogemust! Tallinna Tehnikaülikool kaubamärgina tundus kuidagi kauge ning teisalt oli Elvas perekonnamaja, mis tahtis silma peal hoidmist ja arendamist. Elva Gümnaasiumi lõpetades ei keskendunud ma lõpueksamitele piisavalt, seda eriti matemaatikas. See viga maksis hiljem kurjasti kätte ning pidin õppima matemaatikat kahel järjestikusel aastal (sh Narva Kordonis aega teenides) omal käel ja tahtejõul uuesti edasi! Elva Gümnaasiumit lõpetades tegime me rohkem pidu kui tõsist ettevalmistustööd lõpueksamiteks, vähemalt mõned meist! 2001. a suvel kandideerisin ma ebateadlikkusest (rohkem ma tookord inseneeriaga seostada ei osanud) Tartu Ülikooli “füüsikasse”, kuid vastuvõtukomisjoni liige dots. Kalev Tarkpea vangutas minu punktisummat nähes pead ja ütles, et ma ei sobi mitte – minu immatrikuleerimiseks jäi 1/2 punkti jagu pingereas puudu! (Aastaid hiljem tegime koostööd – tema esindas TÜ-d ja mina EMÜ-d: koos klapitasime ülikoolide vahel EMÜ Tartu Tehnikakolledži tehnotroonika õppekava õppekorralduslikke küsimusi). Elu on täis juhuseid! Peale aastast ajateenistust töötasin mõnda aega Elva lähedases mööblitööstusettevõttes, õppisin selgeks tööstusliku värvimise nõksud ja ka puidutehnoloogia alased teadmised-oskused said tubli lisa. Ning muidugi õppisin MATEMAATIKAT, 2002. aasta kevadel saavutasin 63 punkti 100-st! Selle tulemusega julgesin uuesti Tartu sõita! Selle sama aasta suvel oli mul käsil sauna ehitus ning pooleldi juhuslikult sattusin ma sel suvel tollasesse Eesti Maaülikooli peamajja Kreutzwaldi tn 64 sisseastumisavaldust esitama. Sobiva õppekavana tundus “Ettevõttetehnika”. Selle eriala sisu järelepärimise peale vastas dots. Tõnu Sõõro – selle õppekava läbinutest saavad tehaseinsenerid! Mulle sobis! Sügisel asusin õppima, bakalaureuse- ja hiljem magistriõppesse, kokku viiel järjestikusel aastal Lõuna-Eesti inseneeria korüfeede juurde. Nimetan neist põhilisemad: • • •

mehaanika ja masinaehitus – legend lektor Eino Aarend (bakalaureusetöö juhendaja); elektroonika ja automaatika – lektor Toivo Leola; matemaatiline analüüs – prof. Mati Heinloo;


• • • • • • • • •

tootearendus ja materjalitehnika – legend prof. Jüri Olt (magistri- kui ka doktoritöö juhendaja); materjaliõpetus, materjalitehnika – legend lektor Valter Pakk; tugevusõpetus – dots. Harry Lille (täna Elva mees!) ja dots. Alexander Ryabchikov; elektrotehnika – prof. Kuno Jürjenson; CAD-süsteemd ja statistika – dots. Eino Saks; elektriajamid – prof. Matti Liiske; mõõtmised ja andmetöötlus – dots. Eugen Kokin; sisepõlemismootorite teooria – prof. Villu Mikita (Eesti Lennuakadeemia rajaja); masinaehitustehnoloogia – prof. Viacheslav Maksarov (Peterburi külalisprofessor, doktoritöö juhendaja).

Nemad on minu õpetajad ja kujundajad ning nendele jään ma selle eest tänu võlgu! Neil aastail (2002-2007) läbisin bakalaureuseõppe tööstuspraktika Tartu joogisööstuse lipulaevas A. Le Coq-is (juhendajaks hr Rein Sööt) ning magistrantuuris juba Lõuna-Eesti masinaehituse lipulaevas Metec’is (juhendajateks hr Mehis Viita ja ka hr Andres Lepp). On tähelepanuväärne, et Metec’is tegi juba 2005. aastal kaks jaapanlaste Panasonic’u keevitusrobotit sünkroonselt ülimalt täpse keeviskonstruktsiooni koostamistöid! Alles hiljem selgus mulle, et samal ajal Tallinna (TTÜ) mehed alles uurisid robotite rakendusvõimalusi Eesti tööstuses! Magistrantuuris õppides õnnestus saada läbi Tartu Kultuurkapiltali Metec’i stipendium ning olin seejärel kaks aastat selle frma stipendiaat – sellest oli mulle suur abi ja see aitas keskenduda õppetööle! Pean enda jaoks ka väga oluliseks, et selle viieaastase stuudiumi vältel õnnestus meil kursusega peamiselt dots. Ülo Traadi eestvedamisel läbi käia pea kõik Tartu tööstused – tänases erialases töös on mul sellest palju kasu: tean täpselt kust ja milliseid tooteid, teenuseid ning millise kvaliteediga on võimalik tellida. Matemaatikat sain ma õppida selle stuudiumi jooksul palju – kokku viiel semestril! Prof. Heinloo eestvedamisel asuti neil aastatel õpetama algebrat, matemaatilist analüüsi ja statistikat arvutiprogrammis Mathcad – see interaktiivne õppevahend sobis inseneriõppesse minu hinnangul väga hästi, lihtsustas õppimist ning pani minu silmis matemaatika nö elama (TTÜ-s võeti see inseneriõppes kasutusele aastaid hiljem). Kõik viis matemaatikakursust kaitsesin ma hinnetele “A”. Samuti läks bakalaureuse(Varbmehhanismide analüüs arvutipakettide Mathcad ja Autocad keskkonnas) kui ka magistritööga (Ajamiga käitatava pöördvärava arendus). Tartus 22. juunil 2007 andis mulle EMÜ tollane rektor prof. Alar Karis kätte tehnikateaduse magistrikraadi diplomi (cum laude). Ära iial ütle iial!


Aga ma siiski nooruse rumalusest ütlesin – iialgi lähe ma õppejõuna ülikooli juurde tööle! Nii ütlesin oma kursavendadele, kes minu kallal selle teemaga veidi 2007. aasta kevadel ilkusid, kui ma olin “jah”-sõna öelnud mind doktorantuuri kutsunud prof. Jüri Oldile. Aasta pärast seda ütlust oli see sama noor doktorant lepingulisel tööl EMÜ Tehnikainstituudis materjalitehnika lektorina ja EMÜ Tartu Tehnikakolledžis tehnotroonika õppekavajuhina. Nii et see rahvatarkus pidas paika ja sellega olen olnud edaspidi ettevaatlikum! Magistrantuuri viimasel aastal õpetas meie kursusele masinaehitustehnoloogiat Peterburi külalsprofessor Viacheslav Maksarov, kes koos prof. Jüri Oldiga asus minu doktoritööd 2007. aasta sügisest juhendama. Töö teemaks sai pikk ja lohisev “Raskesti töödeldavatest materjalidest pöörddetailide kõrgtäpne lõiketöötlemine kermislõikuriga”. Siinkohal tuleb mulle meelde minu EG aegse vene keele õpetaja ja klassijuhataja pr Lii Siimu ütlus vene keele õppimise kohta: teil läheb seda keelt vaja! Haah! Kuna prof. Maksarov suhtels üksnes vene keeles, siis pr Lii Siimul oli muidugi õigus! Erialast vene keelt pidin ma jällegi omal käel õppima hakkama. Режание, качество поверхности, твердость, отделочный инструмент. Samal ajal (2008-2009) valmistati ette EMÜ Tehnikamaja remonti, laborid olid enne remonti vanad ja aegunud sisustusega ning seetõttu töö kirjutamiseks vajalikku eksperimentaalset sisu oli Tartus keeruline hankida. Jõudsin oma otsingutega TTÜ Materjaliuuringute Keskusesse, kus minu katsematerjalile, Venemaalt toodud komposiitlõikekeraamikale (nt BOK 63 jt), tehti selle keemilise koostise ja struktuuri mikroanalüüs. Tulemused sain, kuid edasine plaan toota erinevate lisandite sisaldusega ja katsematerjali erineva struktuuriga katsekehasid jäi TTÜ juures soiku. TTÜ meestel oli vajalik laboritehnika USA-st ostetud (kallis paagutustehnoloogia), kuid miskipärast see ei töödanud, lubati ühendust võtta kui töökorda saadetakse. Tollel ajal mind konsulteerinud TTÜ vanemteadur Jüri Pirso ikka imestas, et Maaülikooli doktorandil selline teema! Eks ma olin nö “valest ülikoolist” ja nii minu töö eksperimentaalne osa ei edenenud teps mitte. Teisalt oli minul igapäevaselt vastutus ca 100 tehnotroonikatundengi käekäigu ees, lisaks tehnotroonika õppekava arendus ja koostöö lahendamist vajavad detailid TÜ ja Võrumaa KHK vahel. Lisaks töö EMÜ metoodika-, vastuvõtu- ja õppekavakomisjonides. Tollel aja lektoritöös polnud mul enamikes “sülle kukkunud” ainetes (alla kümne) riiklikke õpikuid kusagilt võtta. Neid pole siiani olemas – riiklikult soositakse teadusartiklite “tootmist” ja õpikute kui selliste koostmine tundub olevat kui õppejõudude erahobi! Enamik loengumaterjale tuli koostada jooksvalt põlve otsas ja väga palju tuli juurde tõlkida inglise ja saksa keelsetest raamatutest. Palju erialakirjandust olin ma ülikoolile ostnud (olulisemad ka enesele) Baierimaa pealinnast Münchenist, kus aadressil Theresienstraße 100 asub tänaseni legendaarne Karl Rau nime kandev arhitektuuri- ja tehnikakirjanduse alane raamatupood. Minusugune võiks seal poes päevi veeta – seal


on kõike! Müncheni linna peal ma vahel enda teiseks koduks – sealt tuleb inseneride innovatsioon, seal on erialamessid, arhitektuur, BMW Welt ja muidugi maailma parim Paulaner Salvator’i õlu! Doktoritöö koostamisest niisiis ei saanud asja ja ma eksmatrikuleerisin end omakäeliselt 2012. aasta augustis. Tööde mahu osas olin haaranud endale liiga suure tüki ja kolme ametit korraga pidada enam ei olnud võimalik! Mõne aasta eest ütles mulle minu tädimees Aleksander Menning kuldsed sõnad: tööd peab olema nii palju ja parajalt ees, et mõnus oleks seda teha! Elukool mulle seda õpetas ja nõustun tema mõttega! Suur tükk ajab suu lõhki. 2014. aasta lõpust irdusin igapäevase tööga EMÜ juurest ning hakkasin praktiseerima Elvas ettevõtjana ja mehaanikainsenerina tootearendusvaldkonnas. Sellest kõigest, mida prof. Maksarov mulle Tartus aastate eest õpetas, jäi mulle külge kahjuks ainult osa. Üks läbiv mõte, mida ma temalt sain on järgmine. Eestis ei ole mõtet toota suuremahulisi masinaehituslikke konstruktsioone, konstruktsioonimaterjalide toormed meil loodusvaradena puuduvad – seega suures mahus terast, alumiiniumi ja muid materjale pole meil transpordi ja väljast poolt ostetavate materjalide enda kalliduse tõttu mõistlik Eestisse tuua. Peaksime keskenduma selliste väikesemate, kergemate kuid rohkelt inseneriteadmisi vajavate toodete loomisele. Ta pakkus sobivana välja sellesamuse instrumentide ja tööriistade arendamise ja tootmise valdkonna – sellesse valdkonda oli ta mind 2007. aastal toonud. See valdkond ei ole niivõrd ressursimahukas materjalide mahu osas, kuid on seda inseneritöö mahu osas. Ning instrumentide ja tööriistade eest käiakse välja väärilist hinda, nende transport kerguse tõttu toote hinna enesega võrreldes pole kuigi suur! Selline oli Peterburi teadlase soovitus Eesti masinatööstusele! Varasemast Eesti tööstusajaloost kinnitas seda mõtet Tallinna Ekskavaatoritehase vastupidine näide! Ehk siis küsimus on tegelikult Eestis toodetud toote kilohinnas. Saksamaal on ammu otsustatud, et igasuguse jama tootmisega pole tööjõu ja materjalide kalliduse tõttu seal mõtet tegeleda. Toodetakse üksnes kvaliteetseid ja kompetentsi mõistes ressursimahukaid tooteid. Joogipudeli korke võib toota seal, kus tööjõud on odavam. Kõik Saksamaa tooted kannavad kirja “Made in Germany”. Mulle on saanud selgeks, et see tekst pole tootele trükitud niivõrd kui päritolusertifkaat vaid kui kvaliteedimärk! Ükskõik, mida Saksamaast maailmas selle riigi ajaloo tõttu arvatakse, seda märki kandvaid tooteid turul haaratakse pimesi ja usaldatakse! Minu nägemuses tekkis mõte, et ka “Made in Estonia” või siis “Hergestellt in Estland” võiks kvaliteedimärgina maailmas läbi lüüa. 2015. aastast olen igapäevaselt Lahzit OÜ juures Elvas, arendan ning toodan puidutöötluse valdkonna tööriistu ja lisavarustust. Minu poolt tuleb insenerikompetents ning kooste- ja kvaliteedikontrolli töö, teistelt Eesti ettevõtetelt (eelkõige Tartu linn) tulevad tellimustöödena (hea koostöö läbi) täpselt töödeldud detailid


vastavalt minu joonistele. Kõigile toodetele on graveeritud toodete päritalukohaks “Elva, Estland”. Neid Elvast pärit tooteid kasutatakse täna kõigil maailma kontinentidel, enim USA-s Suur Järvistu ümbruses ning Eestist lõuna poole jäävates Euroopa Liidu riikides (Ungari, Austria, Saksamaa), kokku on ettevõtte ekspordi kaardil ca 30 riiki. Huvitav koostöö on tekkinud Kesk-Ameerikas Costa Ricas elava kanadalase hr Steve Gallant’iga, kes testib teisel pool maakera Lahzit OÜ tooteid, annab tagasisidet nende omaduste kohta ja aitab toota turundusmaterjali. Nagu ta ise ütleb: “You are the engineer, I am you your test pilot!” Koostöö ja tänane e-kaubandus annavad Eesti mikroettevõtjatele soovi ja pühendumise korral uskumatuid võimalusi! Maaülikooli Tehnikamajas käin ma aegajalt külalislektorina tehnikatudengitele eriala asjadest rääkimas, osalen ettevõtluse esindajana tehnotroonika lõputööde kaitsmiskomisjoni töös ning uuenenud mehaaniliste katsetuste laboris käin tegemas mõõtmistöid – nimelt on vaja ettevõttel üle kontrollida detailide töötlemistäpsust, materjalide mehaanilisi omadusi ning muud sarnast. Maaülikooli Tehnikamajast on tänaseks päevaks oma inseneriharidust ja – kutset tõendava dokumendi kätte saanud juba üle 85 noore Eesti mehhatroonikainseneri, nende seas ka mõni elvalane! 2018. a. sügisest jätkan samas Tehnikamajas oma pooleli jäänud doktorantuuriga, tööd juhendab prof. Jüri Olt ning uus teema on seotud minu tänase igapäevatööga ning see on esialgselt sõnastatud selliselt: “Teritustehnoloogia optimeerimine ja majanduslik mõju madala abrasiivsusega puitmaterjalide töötelmisel koorimistera lõikeserva püsivusajale”. Ehk siis vähesemate ametite kõrvalt jätkan eksternina omas tempos õpinguid – lõpetatud tasemeõpe on kindlasti etem kui poolik haridus. Ei ole see viimane kala ega liha! Doktoritöö koostamise ja eduka kaitsmise järel loodan lõigata topeltkasu – ettevõte saab vajalikud tehnloogilised vastused ja mina saan viimase tasemeõppe läbimisele punkti panna. Ei iial tea, milleks paberit võib tarvis minna! Pere ja hobid Oma kaaslase Erli leidsin 2004. aastal Käärikult, tuttavaks saadakse nagu ikka jaanipäeva aegu – nii algas ka meie tutvus ja läbikäimine. Meil on kaks last: Heidy ja Lukas, kes mõlemad õpivad Elva Gümnaasiumi esimeses õppeastmes. Konkreetselt hobi, nagu mõnel kalapüük ja mõnel teisel numismaatika, minul ei ole. Pigem on nii, et tehnikavaldkond on minu elukutse ja samas ka hobi. Kõiges ei saa tugev olla! Ratast sõidan vahel. Tõeliselt laisa inimesena ei viitsi ma iga raamatu pärast raamatukokku minna, kuigi laenutada mulle meeldib ja see on mõistlik. Seega erialakirjandust on mul julgelt üle 10 meetri, osa on veel riiulite ja seinapinna vähesuse


tõttu ka pööningul oma aega ootamas. Olulised ja hääd asjad peavad endal olemas olema, nii on ka tööriistadega – kõike ei saa alatasa laenata. Häid tööriistu ma hindan! Lähemate Elva mõttekaaslastega veame kogukonnaühingut MTÜ Elva Elama. Teeme kohalikku kogukonda suunatud heategevusprojekte ning panustame sellesse, et Elva piirkonna elu ikka elaks. Kuna huvi viimastel aegadel Elvasse elama asumise osas on kerkinud tõusujoones ning elamispinda siin napib, siis vahel ühingus naerame ja konstanteerime, et kasvatame siin oma tegevuse läbi Elva kinnisvara hindu! Nii see muidugi tegelikult ei ole – Elva on lihtsalt üks väga kaunis koht töötamiseks ja elamiseks! Kohaliku meediaportaal Elva Elu (www.elvaelu.ee) on ühingu toimetada ja vastutada – sellel on statistika järgi 4000 unikaalset lugejat kuus ning osa lugejaid hoiavad selle portaali kaudu Elvas toimuval silma peal mitmetest välisriikidest. Elva Gümnaasium Oma kooli nime nähes tekib mitu seost mitmel tasandil. Minu lapsed teevad oma haridusringi selles koolis nendel aastatel. Teisalt puutun EG nimega kokku läbi Elva Vallavolikogu Haridus- ja Noorsootöö komisjoni töö – olen seisnud selle eest et Elva linnas ja vallas oleks üks tugev gümnaasium! Samuti olen viimase aasta jooksul Elva Gümnaasiumi nõustanud selle direktori hr Tarmo Posti kutsel. Nimelt on koolis käsil õppemoodulite arendamine gümnaasiumiastmele ning mina olin abis Mehhatroonika mooduli juures. Mul on väga hea meel, kui et minu kodukool pole jäänud ootama muutuvas maailmas “paremaid aegu”, vaid on ise hakatud otsima paremaid edasisi arenguvõimalusi! Elu on pidevas arengus, see on nagu võnkumine. Kui sa kaasa muutuva eluga ei võngu ning ei arene, avastad ennast peagi rongist maha jäänuna! Hea meel näha, et Elvas elu võngub! Mina õpilasena Elva Gümnaasiumis. Ma tulin sügisel Elva Gümnaasiumi 9. klassi õppima 1996. aasta sügisel. Eelnevad klassid olin läbinud Lähte Ühisgümnaasiumis. Pole midagi parata – Elva tõmbas mind siia! Eks ma olin selline uus ja võõras poiss paljudele ning tekitasin ehk veidi elevustki – ehk olin isegi veidi ülbe selline! Elvas olin ma tegelikult elanud kaks oma esimest eluaastat ja siis hiljem olin igal suvel siin kolme kuu kaupa, vanaema-vanaisa majas Vana-Koidu tänaval. Õhustik oli Elva koolis teine, ma ei oska seda täpselt kirjeldada. Meenub direktor hr Vello Namm – poisid tõmbasid seljad sirgu, kui see mees mööda koridori kõndis. Oli tunda, et kord oli heas mõttes majas kuid samas ka kooli õhustik mõnus! Minu esimeseks klassijuhatajaks Elva koolis oli pr Evi Kooskora, eesti keele õpetaja. Peale 9. klassi lõpetamist tundus mulle väga tobe, et pean uuesti “sisse astuma” 10. klassi. Ma ju alles tegin seda! Uueks klassijuhatajaks gümnaasiumiosas sai pr Lii Siim. Ma vast ei teinud suuremaid lollusi, väiksemaid kindlasti oli, kõikidesse tundidesse ilmselt ei jõudnud ning see oli probleem. Kodu jõudes oli klassijuhataja “kuri telefonikõne” juba toimunud! Sain sõbraks mitmetega, tülinorija ja kiusaja ise ma ei olnud. Ka kaasajooksik kiusajatele kindlasti


mitte! Lollusi muidugi tuleb meelde rohkem meelde, kui meelde tuletada. Matemaatika õpetaja pr Sirje Pihlapi auto tõstsime parklas ristipidi teise autode vahele kinni selliselt, et ta ilmselt sai alles õhtul oma auto kätte. Sportlikud noored poisid, lollusi täis! Kümnendas klassis kukkus minu õppeedukus matemaatikas selliselt (no raske iga ikkagi), et mind oleks peaaegu koolist üldse välja visatud! Õppisin gümnaasiumi reaalsuuna klassis, arvasin juba end väljavisatud olevat, teadmatus ses osas pures hinge! Kuid siiski selgus, et minu gümnasisti staatus säilitati, kuid mind suunati kirjanduskallakuga klassi, mida minu meelest vedas pr Mall Toim. Hiljem kuulsin, et minusse uskus ja minu eest seisis Õppenõukogus hr Aleksander Menning. Aitäh, Sass! Kirjandust analüüsida ja eesti keelt rohkem õppida tuli, hilisemat arvestades, kindlasti kasuks! Meie õpetaja Toim hoiatas meid: peab õppima – et meie kohta ei saaks hiljem öelda, et olete “Võrumaa metsadest võrguga püütud!” Füüsika mulle siiski väga meeldis, kuid minu õpetaja hr Arvo Kikas raputas ikka pead, kui teatasin et tahan füüsikat ülikoolis edasi õppima minna. Õieti tegi – pole kahtlustki! Mulle tegelikult meeldis oma vanaisa töökojas elektroonikat ehitada (see valdkond põhineb füüsika ja matemaatika teadmistel), huviring oli mul endal töökojas olemas. Väga seltskondlik kõigi kaaslaste jaoks pole ma kunagi olnud – iseloom on selline! Kunstiõpetus sobis mulle samuti, õpetajaks oli pr Helle Saue, tema tundides oli alati hea õhustik. Üks minu tehtud piltidest rippus pikalt raamituna EG Puiestee maja 3. korruse lõunatiiva seinal (erksate värvidega ja mustade piirjoontega maalitud kaunis kõver nägu), kuid mingil ajal peale kooli remonti oli see kuhugi kadunud! Kuhu see küll jäi? Ja muidugi hr Ülo Haljasorg’i keemiatunnid! Kui see meetrine joonlaud mööda õpetaja lauda laksas -oli hoobilt kõigi õpilaste meeled erksad ja klassis kord taastunud! Mis tekitab peale pidu pohmelli, kas teate? Näete, siin see purgis loksub – kääritamise kõrvalprodukt PUSKARIÕLI! Kvaliteetviinades on selle sisaldus madal! Seoses uue direktori Ain Jõesalu tulekuga tekkis üleüldine nõue, et poisid pidid gümnaasiumiosas kandma kuube, püksid võisid olla vist ka teksad. Lipsu kandmise nõue oli samuti, eriti agaralt nõudis seda minult klassijuhataja pr Lii Siim – vedasime temaga selles osas vägikaigast! Lipsu ma ette kuni kooli lõpetamiseni ei saanudki. Kasutan seda siiani üksnes pidulikel puhkudel! Sattusin Elva Gümnaasiumi Puiesteemajja uuesti 2017. aasta sügisel ja tegelikult oli päris kole vaadata neid lontis dressipükstega gümnasiste! Ma mäletan, et seda kunagist kuuenõuet kommenteeris klassijuhataja nii: olgu noormeestel kasvõi kordki elus periood, kus nad õpivad kandma ja kannavad igapäevaselt kuube – sõltumata sellest, mis tööd nad hiljem teevad või millise ameti elus valivad! Tüdrukute riietele konkreetseid nõudeid ei kehtestatud – öeldi et las orienteeruvad riietuses ise viisaka väljanägemisega poiste järgi! Ma loodan, et juba lähiaastail see “dressipükiskultuur” Elva Gümnaasiumist kaob. Elva Gümnaasiumi koolivormi statuudi kehtivus võiks laieneda ka gümnasiumiosale! Küsimus


ei ole “ranguse” kui sellise peale surumises, vaid üldises käitumiskultuuris gümnaasiumis ja ka hiljem peale seda edasises elus! Minu elus tegemata asjad. Neid on palju! Erialase töö käigus on näha, et uute toodete ideid on rohkem kui väheste ressursidega on võimalik turu jaoks arendada ja toota! Reisisihtidena tunduvad väga huvitavad Madagaskar, USA coast to coasttrip, mis tavaliselt kestab 3...4 nädalat ja kauge Uus-Meremaa! 2017. aastal oli mul juhus kohtuda ühe oma kliendiga sealt kaugelt saarelt siinsamas Elvas. Küllakutse on mul temalt olemas – vast on mul ka tulevikus võimalus see pikk reis ette võtta! Soovid ja soovitused Elva Gümnaasiumile ja tänastele õpilastele. Soove on mitmeid! Dressipükiskultuuri kadumine. Elva Gümnasiumi lõpetamise hetkel olete pungil enamjaolt palju “kuivi” ülditeadmisi. Need on vajalikud “asjad” mida elus mäletada ja need on teil alati käepärast võtta (hiljem meelde tuletada). Need kuulubad teie “baasrelvastusse” ja on teie maailmapildi kujundajateks! Peamine: Te õpite gümnaasiumis õppima! Ärge laske kaotsi oma loomupärast loomingulisust! Ma olen näinud palju toorearenduse kursuse magistrante, kellel on väga keeruline mõelda välja oma “kastist” ja pakkuda välja erinevaid ideid tootearenduse protsessi kontseptsioonide sõelumise faasis. Küsimus ei saa olla selles, kas ülikoolis edasi õppida või mitte? Pigem on küsimus selles, mida õppida! Soovitan soojalt valida edasine valdkond oma huvide järgi – meelepärast asja on meeldivam õppida, tulemused on paremad ning olete tööjõuturul ka rohkem läbilöögivõimelisemad! Usalage oma vaistu! Alad kuhu ummisjalu kellegi soovitusel tormi joostakse, ei pruugi teile edu garanteerida! Tehke oma järgmine haridusring Eesti või välismaa ülikoolis ära, praktiseerige mõnda aega ning tulge võimalusel selle täienenud teadmiste ja oskuste pagasiga Elvasse tagasi! Ärge laske ennast heidutada sellest, et sobiv töökoht võibolla esialgu siin Teie jaoks puudub! Töökoha saab ju ka vajadusel enesele luua, hea haridus annab teile vabaduse teha seda tööd, mida teile ka tegelikult meeldib teha! Pole midagi vastikumat, kui vastikuna tunduv töö! Mõelge selle keskkonna peale, kus teie ja teie lapsed hiljem elavad! Gümnaasiumist ja ülikoolist saate endale kaasa sõprade võrgustiku, need inimesed aitavad teid terve elu – nii nagu Teie neid! Lisan siia juurde Teie jaoks Saksa autotootja BMW AG poolt mõtestatud toimiva eduvalemi: EDU = TEADMISEDPÜHENDUMUS Teadmised on igihaljad! Sapere aude! Toomas Laatsit elvalane, EG 52. lennu vilistlane


RIHO RÄHNI Kus kandis lapsepõlv möödus? Olen sündinud aiamaal, mitte kuskil kapsalehe all vaid selline küla on Nõo külje all – Aiamaa. Neljakuuselt sai maaelust villand ning kolisin linna, kõigepealt väiksesse korterisse praeguses postkontori hoones. Kui olin viiene siis kolisime vanemate ehitatud uude majja tolleaegses Mitšurini tänavas kus elasin üle 30 aasta. Lasteaias ma käinud pole, põhiliseks mängukaaslaseks oli naabripoiss Rein. Kuna Elvas oli tookord palju juute, siis oli meil Reinuga selline fantaasia mäng nagu “juudi jutud”. Võisime vahel tundide kaupa koos kõkutada, ise rääkisime, ise naersime. Ei mäleta neist küll ühtegi, küll aga on meeles et maru naljakas oli. Mis ametit vanemad pidasid ja kas oli õdesid-vendi ka? Mul on viis aastat vanem vend ja samapalju noorem õde. Vanemad viskasid nalja et lapsed on tehtud nii nagu viisaastaku plaan ette nägi. Vend kolis peale sõjaväge Tallinnasse ning elab ja töötab seal tänini, õde elab oma perega minust paarisaja meetri kaugusel, omavaheline läbisaamine on hea. Mis meenub esimesest koolipäevast? Meenub ilusate pikkade jalgadega kena miniseelikus 11. klassi tütarlaps, kelle käekõrval lauluväljakule aktusele läksime. Kooli 100. juubelil käisime klassikaaslastega seda lendu vaatamas kes meid kooli viis, kahjuks oli mood nii palju muutunud et seda noort daami enam mälupildi järgi ära ei tundnud. Kas olid ka korralik koolipoiss? Vanemad ja kool küll püüdlesid hirmsasti selle poole, kuid arvan et olin ikka üks paras patsaan, minu peale kulus ikka mitu tihumeetrit kasevitsa. Missugused huvid kooliajal olid? Olin selline suht püsimatu loomuga, üks päev kogusin märke, teinepäev marke, ülehomme juba välismaa autoed pilte. Spordipoole pealt on kogu aeg korvpall meeldinud. Kes olid meeldejäävamad õpetajad ja miks just need? Mis olid lemmikained? Üks meeldejäävamaid õpetajaid oli kindlasti põhikooliaegne klassijuhataja Eevi Kooskora, kes oma lihtsa ja meeldiva olekuga oskas luua klassis ühtse ja sõbraliku õhkkonna. Väga tugev õpetaja oli kindlasti Ilme Kurvits, kes isegi minusuguse laiskvorsti suutis ilma suuremate probleemideta keskkooli lõpuni viia. Üldiselt sain normaalselt läbi


enamike õpetajatega, eks me parajad psühholoogid olime, teadsime vägagi täpselt kus tunnis kui palju lollusi teha võib ja kus üldse ei või. Lemmiktunnid olid loomulikult vabad tunnid ja vahetunnid. Kuna meie eelmine klassijuhataja Eevi Kooskora oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, siis suurem osa meie klassikaaslastest õppis keskkoolis edasi kirjandusklassis ja mis mulgi muud üle jäi. Meenub ehk mõni eredam seik gümnaasiumi ajast? Väga eredalt on meeles meie poolt korraldatud rebaste ristimise pidu. Mõtlesime et teeme rebastest ägeda rongi. Ise olime kolmekesi veduriks, sidusime kõik rebased sappa ja sõit läks lahti. Et asi ägedam oleks, panime vedurijuhile aiapoest ostetud tossuküünla kätte suitsema. Keegi oli aga sinna liiga palju auke sisse teinud ja kui liikuma hakkasime läks see käes põlema, kukkus maha ja veeres klaveri alla. Aula oli paksu suitsu täis ja paanikat kui palju, õnneks saime ruttu põleva torbiku aknast välja toimetatud, kuid pidu oli selleks korraks komsomolijuhi Tiit Ustavi korraldusel lõppenud. Missugused huvid olid gümnaasiumi ajal? Spordi poole pealt meeldis käia korvi ja võrkpalli mängimas. Meeldis korraldada ja käia koolipidudel. Meie ajal oli koolipidusid vähemalt kord kaks kuus. Ise tegime väikse eeskava, leppisime kokku paari korrapidajaõpetajaga ja need peod toimisid väga hästi. Praeguses koolis just gümnaasiumi osas vaatamata huvijuhtide püüdlustele koolipeod miskipärast õieti ei toimi. Kuidas elu pärast kooli lõpetamist edasi läks? Pärast keskkooli lõppu läksin samal sügisel kaheks aastaks nõukogude armeesse aega teenima, rong viis Arhangelskisse. Sattusin väga kirjusse seltskonda, kus suurem osa olid kasahhid ja usbekid, Eestist oli peale minu ainult üks poissja sellegi perekonnanimi oli Ivanov. Nii, et ainsaks fašistiks peeti ainult mind. Kuigi olin koolis alates teisest klassist vene keelt õppinud, oli sõjaväes algul päris raskusi. Kord kutsus leitnant mind staapi ja andis mingi korralduse ning küsis lõpuks “ponjal”, ütlesin “neponjal”. Seletas uuesti ja küsis jälle “ponjal”, ei julgenud enam öelda et aru ei saanud ja ütlesin et “ponjal”. Ise olin muidugi üsna nõutu, ei osanud muud teha kui läksin viie minuti pärast staapi tagasi ja ütlesin “netu”, ülemus noogutas rahulolevalt ja ütles “ladno”. Mida kuradit ta tahtis, ei tea ma tänaseni. Kus ja missugusel ametikohal olete veel töötanud? Mul on palju erinevaid ameteid olnud nagu näiteks bussijuht, autosõiduõpetaja, toitlustusettevõtte varustaja, lihatööstuse laopidaja. Enne kooli tööletulekut tegelesin frmas Koduaken plastakendega. Kuidas ja kuna Elva kooli tööle sattusite? See tuli üsna üsna ootamatult, ühel õhtul abikaasa rääkis, et kooli sellist meest vaja ja koos otsustasime, et võiks ju proovida. Paari päeva pärast olin juba direktor härra Matti


Kangori jutul ja nii see kõik algas. Arvasin alguses et proovin aastakese, nüüd jookseb juba kümnes. Missuguste tunnetega kodukoolis tööd alustasite? Missugune oli teie esimene suurem töö ja kordaminek Elva koolis ? Koduse tundega, oli siin ju kunagi üksteits aastat käidud, ei saanud nagu arugi, et uues kohas töötaks. Suurimaks kordaminekuks võib kindlasti nimetada Tartu maantee koolimaja renoveerimist ja selle tulemuse võimalikult kaua ilusana säilitamist. Missugused on kooli majandusjuhataja tööülesanded? Majandusjuhataja töö koosneb põhiliselt kahe õppehoone toitlustuse ja majade korrashoiu korraldamine, kooli varustamine vajaliku inventari ja õppevahenditega etteantud eelarve piires, kõikvõimalike hooldustööde lepingute sõlmimine ja teostamiste kontrollimine. Kui 2007. aastal tööle hakkasin, ütles tolleaegne linnapea Reno Laidre sellise lause: “Kui majandusjuhataja tunneb et tal mitte midagi teha pole, siis on ta oma töö hästi korraldanud”. Seni seda tunnet väga tundnud pole, aga eks ma püüdlen selle poole. Kogu majanduspersonal koosneb väga toredatest ja usaldusväärsetest inimestest, vaatamata sellele, et meid on järjest vähemaks kärbitud saame kõigega kenasti hakkama. Kooli juhtkond on kujunenud üsna heaks meeskonnaks, loomulikult ei saa ka majandusjuhataja ajada näpuga ametijuhendis järge, et mida teha mida mitte. Kooli heaoleku nimel tuleb teha kõike. Ka teie abikaasa töötab koolis – sekretärina. Mis on koos töötamise võlud ja valud? Katsun hästi läbi saada nii abikaasa, kui ka sekretäriga, eks ta üks paras armukolmnurk ole. Vahel tundub küll, et oled peale tööd naise asemel sekretäri koju tassinud, aga õnneks sellest suurt pahandust pole sündinud. Üldiselt tunnen, et ajame ühist asja. Kas vahepeal ameti vahetamise mõtteid ka on olnud? Välismaale tööle ei taha minna? Eks teinekord ikka on tööandjatega eriarvamusi olnud ja vahel on tunne, et kõigest kopp ees ja tahaks ära, aga kui asjad jälle paika loksuvad läheb see tunne üle. Eks omad probleemid ole igal pool. Välismaale tööleminek pole isegi mõttes kunagi olnud. Elva on väga ilus koht elamiseks, olen oma Tallinna tuttavaid ikka töganud, et ega Elva ei olegi mingi lihtne koht elamiseks, kes siin hakkama ei saa, peabki mereäärsetesse kaluriküladesse kolima. Missugused teie hobid on? Kas nendeks jääb piisavalt aega? Olen lõvi tähtkujus sündinud piisavalt mugav inimene, et viitsida mingite väga tõsiste hobidega tegeleda. Mulle meeldib oma mõnusas kodus olla ja vahel lihtsalt laiselda, oma häid sõpru külla kutsuda ja nendega mõnusalt aega veeta, Ühel nädalavahetuse hommikul, kui Mirelliga koos mõnusalt pikutasime, ütles väike lõviplika, et meie emme on nii laisk, et ta ei viitsi isegi hommikuti magada.


Kuidas abikaasaga tutvusite? Kui palju lapsi peres on ja millega nad tegelevad? Heli tuli Elvasse keskkooli Rannust, alguses oli ta mu õe sõbranna ja käis meil tihti külas. Ühel Pühajärve jaaniõhtul sai ta tantsule kutsutud ja nii see läks, vähem kui aasta pärast olid pulmad, nüüd jookseb juba 27. abieluaasta. Vanemad lapsed Mihkel ja Liis lõpetasid mõlemad Elva gümnaasiumi. Liis lõpetas sellel kevadel Maaülikoolis maamajanduse ettevõtluse ja fnantsjuhtimise bakalaurusekraadi ning jätkab sügisest samas koolis magistriõpinguid. Väike pesamuna Mirell sai mõned päevad tagasi viieseks, käib Murumuna lasteaias ja on lihtsalt armas ja õnnelik laps. Mille poolest teie arvates Elva kool hea kool on? Mina, enamik mu lähedasi ja sõpru on selle läbi käinud ja tunduvad kõik justkui asjalikud inimesed, järelikult on hea kool Milles on Elva koolil veel arenguruumi? Eks arenguruumi ole alati. Praegusel hetkel unistame täielikult renoveeritud kaasaegse sisustusega Puiestee õppehoonest, mõlema maja juures võiks olla kinnine rattaparkla ja mänguväljakud, kõik ikka selleks et koolikeskkond oleks õpilastele mõnusam ja mugavam. Kui kaugele reisid on viinud? Enamus reisid on meid viinud koos heade sõpradega Vahemere äärsetesse maadesse. Eelmisel talvel käisime ära ka Tenerifel. Tagasitulles ei olnud just kõige parem tunne istuda +25 kraadiga lennukisse ja väljuda Eestis lennukist 25 külmakraadiga. Missugune oleks üks äraütlemata tore päev 49-aastase mehe elus? Mul on väga tore perekond kellega on alati mõnus koos aega veeta. Sünnipäeva ajaks plaanime koos oma pere ja mõnede heade sõpradega sõita Pärnusse spaasse, ehk nagu väike plika ütleb – läheme sullama. Teil on aasta on veel viiekümnest puudu. Missuguseid mõtteid see toob? Olen veel piisavalt noor mees ja vanusele ei mõtle. Mis tuleb veel kindlasti elus ära teha, korda saata? Üks tark on ütelnud, et üks õige mees peab elus istutama ühe puu, ehitama ühe maja ja kirjutama ühe raamatu. Puid olen istutanud, paar maja olen küll renoveerinud, kuid päris uus on veel ehitamata ja asi see raamat siis ka kunagi kirjutada pole (omal ajal sai ju kirjandusklassiski käidud...). Peaaegu poole oma elust olete sünnipäeva koos Eesti vabariigiga pidanud. On ikka uhke tunne küll, kui sinu sünnipäeva puhul lipud heisatakse? Väga tore, et Eesti rahvas seda minu sünnipäeval teeb, aitäh kõigile!


ANNE KOPPEL Mis on meeles koolipäevast?

oma

esimesest

Oli suur ärevus ja süda peksles põues. Kuna ma ei olnud käinud lasteaias, vaid väikeses lasteringis, siis oli põhjust närveerimiseks. Aga samas oli ka vastutustunne, et olen juba suur. Meeldejääv oli laululaval tehtud foto, millele kogu koolipere ära mahutati ja enda leidmine pildilt oli raske. Kes on meeldejäävamad õpetajad kooliajast? Eks ikka esmajoones klassijuhatajad – Laine Tromm, Luige Raudsik, Ants Tasuja, aineõpetajad Ilme Kurvits, Uno Kuresoo, Maie Laasmaa. Seostuvad nad värvikate seikadega koolitundides. Millega vabal ajal tegelesite? Suur osa minu vabast ajast kulus lugemisele. Käisin ka muusikakooli sisseastumiskatsetel, aga kuna otsustasin seal esitada kodus harjutatud laulu asemel hoopis sõbranna lauldud laulu, siis sisseastumine ebaõnnestus. Talvel oli põhitegevuseks uisutamine ja suusatamine. Uisutamises osalesin ka rajoonivõistlustel. Võistlused toimusid Arbi järvel, kus uisurajal varitsesid ohtlikud looduslikud jääpraod. Minu edukas esinemine lõppeski kahjuks enne fnišijoont uisk jääpraos ja mina ninapidi jääalust maailma imetlemas. Kes või mis mõjutas elukutsevalikut? Lapsepõlves soovisin töötada hoopis raamatukogus, et siis saab palju lugeda... Pärast keskkooli tegin alguses eksameid Tartu Ülikoolis, kuid olin saanud positiivseid soovitusi ja näpunäiteid õpetaja kutse valikuks tolleaegselt lasteaia juhatajalt Lijanne Aroellalt. Haridustee jätkuski mul Tartu Pedagoogilises koolis, kust sain suunamise Elva kooli õpetajaks. Aasta töötanud, asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, mille lõpetasin juba Tallinna Ülikooli nime all. Kuidas töö Elva koolis algas? Kui kooli tööle tulin, alustas tööd kaks kooli – Elva I Keskkool ja Elva II Keskkool. Mina olin õpetaja Elva I Keskkoolis, kus avati ka neli kuueaastaste õpilaste klassi. Nende koolipäeva kuulus ka magamine, pikapäevarühm ja õpetaja tööpäev kestis seni, kuni viimane laps oli koolist koju viidud. Ükskord ei tuldud ühele lapsele järele ja saatsin ta kell seitse õhtul Arbimäele koju. Alles siis ütles ta mulle, et pidi ise kell viis ise koju minema. Arbimäelt kodu poole kõmpides mõtlesin, et peaksin vist rõõmustama, et lapsele koolis nii väga meeldib...


Missuguseid südantsoojendavaid üllatusi on õpilased teile valmistanud? Minu pulmapäeval otsustasid õpilased tulla mind Elva perekonnaseisuametisse registreerimisele õnnitlema. Kõndides raudteejaama poole, nägid nad üht pulmaautode rongkäiku jaama ees tiirutamas. Ehmudes, et on mu pulma hiljaks jäänud, tormasid nad tulistjalu pulmapeo toimumiskohta. Kahjuks pidid nad seal tunnikese ootama, sest raudteejaamas kohatud pulmarongkäik oli meie registreerimise eelse paari oma. Ilusasti piduriietes õpilasi pulmapeol kohata oli ikka ilus üllatus küll. Kui olin kodus lapsepuhkusel, rõõmustasid endised õpilased mind abiturientide tutipäeval üllatuskülaskäiguga. Südantsoojendavaid sündmusi on olnud rohkesti. Möödunud õppeaastal soetas Elva kool 30 Samsungi nutiseadet. Missuguseid positiivseid tulemusi see õppetöös andis? Missuguseid probleeme oli? Motivatsioon tunnitöö tegemiseks oli lastel kohe suurem. Kuna lapsed on oma õppimise ja tunnitöö täitmise kiiruselt erinevad, siis sain anda tunnis lastele erinevaid lisaülesandeid. Vajadusel sai õpilane tegeleda endale raskusi valmistavate teemade kordamisega (näiteks korrutustabel). Alguses oli probleeme reeglite kehtestamisega – enne tahvelarvutis tööd teha ei saa, kui vihikus või töölehel on see valmis. Aga lapsed on arusaajad ja teevad õigeid valikuid. Nutiseadmed ei saa õppetöös domineerida, see peab ikka meelituseks ja maiuspalaks olema. Õppima õpetamisel on vaja ka meelitamist ja loomulikult peab õppetund ajaga kaasas käima. Kui palju õpetaja ise õppima pidi? Minu jaoks oli nutisüsteemi kasutamine õpilastega suur koosõppimine, mis pidevalt jätkub. On tohutult palju einevaid võimalusi, kuidas tundides õppeteemade käsitlemist lastele huvitavaks ja meeliköitvaks teha. Õppimine võtab omajagu aega ja koolitused on veel ees. Kevadisel kooliaktusel premeeriti teid aasta kolleegi tiitliga. Missuguste mõtetega selle vastu võtsite? Olin meeldivalt üllatunud! Kolleegide tunnustus on innustav ja energiat andev. Tore,et head töökaaslased mind selle tiitli vääriliseks hindasid. Kes on teie pereliikmed ja kas kipute kodus ka õpetama? Abikaasa töötab Tartus Lõuna päästekeskuses, Kristi õpib Tartu Kõrgemas Kunstikoolis meedia ja reklaamikunst erialal ning Grete Elva gümnaasiumis. Pereliikmed minu kamandamist ei vaja, õpetajaroll jääb ikkagi klassiruumi. Mida tähendab teie jaoks numbrikombinatsioon 4 ja 9? See on lihtsalt üks number. Tähtis on elus positiivne suhtumine ja enesetunne. Ja see on mul olemas.


Kas patareid on eelolevaks kooliaastaks laaditud ning vaim valmis? Suvevaheaeg on möödunud kiiresti ja tegusalt. Puhkan Elvas kodus olles ja suvekodus Juminda poolsaarel mere ääres. Perega sai ringi sõidetud Horvaatias, Sloveenias, Austrias ja Saksamaal. Augustis ootavad ees mõned koolitused ja siis võib kool jälle alata. Eks vaikselt tuleb juba ootusärevus ka, tulemas ju armas 1. september!

MART HENNO Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Elva Keskkoolile järgnenud 53 aasta jooksul on paljugi toimunud. See on pikk aeg, mida kokkuvõtvalt vaid märksõnadega edasi anda saab. Sinna jäävad EPA-s õppimine, pere loomine, tütarde sündimine ja kasvamine, töötamine teaduse vallas, aspirantuur TPI-s, Eesti vabanemine, vaba liikumine ja suhtlemine välismaailmaga, vanemate lahkumine, lastelaste sündimine ja kasvamine ning veel palju muudki. Senine elu on olnud toimekas. Et kõike ausalt ära rääkida peaksin alustama algusest, kuid päike jõuaks mitu korda looja minna… enne kui sissejuhatusest kaugemale jõuaksin. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Viimase veerandsajandi jooksul olen tegutsenud väike-ettevõtjana tööstusautomaatika ja mõõteseadmete alal. Sellega tegelen ka täna. Olla iseenda tööandja on omamoodi karm aga kindlasti ka huvitav. Rikkust pole kogunud kuid leib on alati laual olnud. On jätkunud laste kasvatamiseks, heategevuseks, isakodu ümberehitamiseks ja ka reisimiseks. Kaks toredat tütart on omad pered loonud ja kokku kahe väimehe ning nelja poja võrra suguvõsa suurendanud. Meie, koos naise Merikesega, moodustame kaheliikmelise omaette toimiva rakukese, mis vaatamata aastate edenemisele vapralt edasi rühib. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Meelde tuleb Elva Keskkool nagu see meie ajal oli. Kindlasti õpetajad, kes endiselt hästi meeles püsivad: • • •

direktor Arvo Mälberg, klassikaliselt mõjus, tõeline juhi ja ohvitseri võrdkuju; esimene klassijuhataja Helgi Muttik, kes aitas meil edukalt kooliellu sulanduda; põhikooli klassijuhataja Elve Kuresoo, eesti keele reeglite kasutamisele ja kirjandite kirjutamisele aluse panija;


• •

• •

keskkooli klassijuhataja Asta Haamer, kes meid läbi tule, vee ja vasktorude, sageli vaatamata meie vastupunnimisele, õigele teele juhatas; saksa keele huvialaringi juhendaja (3. klassis) ja põhikoolis matemaatikaülesannete nobeda lahendamise auasjaks muutnud õpetaja Koidula Nubu Peab Olema! Lepasoo; eesti keele ja meele edendaja Uno Uku Kuresoo; füüsikaülesannete lahendamise meeldivaks hasardiks muutnud Aino Kuremammi Kurg. (Minu praegune töö mõõteseadmete alal ongi üks pidev ülesannete lahendamine.) ja paljud-paljud teised õpetajad, sõbrad, koolikaaslased ning kaasteelised.

Meie õpetajad olid tõeliselt eredad isiksused. Kooliajal arutlesime sageli, eriti pinginaaber Matiga, tollaste keskkoolide ja vabariigiaegsete gümnaasiumite erinevuste teemadel. Allikaks olid peamiselt sugulaste, vanemate ja vanavanemate mälestused. Erinevused rääkisid gümnaasiumide kasuks. Kahju, et meil gümnaasiumi-programme polnud. Meie õpetajad oleksid imet teinud. Kas meie, tolle aja õpilased, seda imet oleksime mõistnud ja vastu võtta suutnud, on muidugi iseasi… Usun, et nüüd on need asjad teistmoodi ja paika loksumas. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Arvan, et ma olin põhiliselt edukas õpilane. Hinded olid valdavalt neljad-viied, teinekord mõni üksik kolm ka seas. Hea õpiedukus leevendas nii mõnelgi juhul libastumistele järgnenud meetmeid. Eksimused pärinesid valdavalt koolivälistest toimetamisest. Eks elu kiire kogemise ja katsetamise soov oli nii suur, et selge mõtlemine jõudis teinekord alles koos tagajärgedega kohale. Meelde on jäänud harpuun-püssiga veealune kalapüük Verevi järves. Tollal oli harpuunpüss suhteliselt haruldane asi ja kui koolivend selle ette näitas, siis oli tarvis ka kohe proovida. Veealune maailm, vürtsitatud jahihasardiga, oli ikka võimas vaatepilt küll. Siiani on elamus eredalt meeles! Paadiga järvel lestade ja maskiga sukeldujad-ukerdajad köitsid lõpuks vetelpäästjate tähelepanu, kes asja kohe kontrollima asusid. Kuna meil oli mõne ahvena jagu kalaõnne, siis muutus vahva seiklus hoobilt röövpüügiks koos järjega alaealiste asjade komisjonis, äramärkimisega “Sädemes”, käitumishinde alandamisega ja lastekaitseinspektori vestlustega. Nii muutus vahva seiklus pahateoks, mida ka hiljem kriitilistes olukordades alalõpmata meelde tuletati. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Seovad kustumatud ja kustutamatud mälestused Elva Keskkooli ajast. Minu koolimajast (Tartu mnt 3) möödasõidul, ja seda juhtub tihti, peavad kaasreisijatest pereliikmed, sugulased, töökaaslased jt., iga kord sellest teadmisest osa saama. Teave


võetakse tõrkumata vastu, olgugi et mõne jaoks on see “valvelseis” juba üle 42 aasta kestnud traditsiooniline perekondlik naljanumber. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Jah, suurem osa ajast on ära kulutatud, kuid ometi valitseb tunne, et tohutult palju ootab alles ees. Justkui ebaloogiline aga siiski meeldiv tunne. Lähiaja plaanid on seotud kustumatute reisisoovide täitmise, lastele ja lastelastele pöidla hoidmise ning mõõduka treenimisega iseenda kehalise ning vaimse tervise säilitamiseks. Veel on käimata radu, külastamata kohti, tegemata tegusid. Selge see, et kõike ei saa ja ei jõua, kuid selles suunas püüdlema ikka peab. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et Elva Gümnaasium oleks tõeline haridustempel, kus erilised inimesed – õpetajad – saaksid, tahaksid ja suudaksid õpilastele anda eluks vajalikke teadmisi ja toimetulekuoskusi. Hakkama saamine olukorras, kus kogu inimkond ei tea “kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu läheme”, ei ole lihtne. Just siin on õpetajate osa määrava tähtsusega, et aidata noortel eraldada terasid sõkaldest. Õpetada, et elamine ei oleks rist ja viletsus vaid asjalik avastusretk planeedil Maa. Esialgu.

MART VENDLA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist? Peale Elva Gümnaasiumi lõpetamist astusin Eesti Riigikaitse Akadeemia Sõjakooli, mille järel asusin teenistusse kaitseväe ohvitserina. Põnevateks väljakutseteks on olnud õhuväe seiresüsteemide ülesehitamine, õpingud Ameerika Ühendriikides nii õhu- kui maaväe staabikolledžites kui ka erialakoolides. Missioon Afganistanis ning välisteenistus NATO Peakorteris pakkusid piisavat väljakutset rahvusvahelises keskkonnas. Hilisem teenistus on mind kokku viinud laiapindse riigikaitse ning mobilisatsiooni- ja kaitsevalmiduse küsimustega. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Hetkel teenin NATO Ühendvägede Staabis Brunssumis (Holland) Operatsioonide divisjonis. Mul on au olla isaks neljale poisile, kellest üks on juba täisealine ning ülejäänud käivad rahvusvahelises koolis erinevates kooliastmetes. Lisaks kultuuri-, harrastusspordi- ja muusikahuvile on mulle alati südamelähedased olnud kaherattalised sõidukid ning


nädalavahetustel ilusa ilma korral võtame abikaasaga oma mootorrattad ning avastame Limburgi ja Westfalia vaatamisväärsusi. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Elva Gümnaasium toob muheda mälestuse kooliajast ning jälgin meedia vahendusel ta käekäiku ka tänasel päeval. Ma sattusin käima koolis väga huvitaval ajal, millal kogu riik läks ühest seisundist teise ning meenuvad mitmed huvitavad arutelud tolleaegsete õpetajatega, kes süsteemi haprusele vaatamata avalikult diskuteerisid oleviku, tuleviku ja erinevate võimaluste üle. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Ilmselt olin ma püsimatu ning mitmes mõttes kirstunael, sest oma seisukohta ma väga ei varjanud ka siis, kui see aktsepteeritavast pealiinist kõrvale kaldus. Tegelesin sel ajal paljude kooliväliste asjadega, olin Kaitseliidu Elva Malevkonna asutajaliige, käisin Tartu Ülikooli Keemiaringis ning Tiigi tänava Matkamaja grupiga rändamas. Kooliajal osalesin Mart Raudsaare poolt kirjutatud lavastuses parodeerides ühte tolleaegset mõjukat pedagoogi heas humoorikas võtmes, millel oli palju menu nii õpilaste kui ka õpetajate seas. Tõe huvides peab nentima, et tegemist ei olnud väiklase isiksusega ning see lõbus episood ei mõjutanud kuidagi minu tolleaegset habrast reaalaine hinnet ning elu läks edasi. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Mõnel korral olen sattunud abiturientidele kaitseväeteenistusest rääkima, mis loodetavasti laiendab õpilaste arusaama valikutest ja sellega kaasnevast. On tänuväärne, et kool toetab õpilaste teadlikkust elukutse valikul. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Olen saanud teha päris palju põnevaid asju. Usun, et kui väga soovida ja püüda, siis on kõik võimalik. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Soovin, et EG suudaks jätkuvalt käia muutuva maailmaga kaasas ning motiveeriks noori oma unistusi ellu viima.


KERSTI ALA Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist? Tavaliselt sellise koha peal loetakse vist üles kogu haridustee, stipendiumid ja autasud, lapsed ja nende saavutused. Minu jaoks on kuidagi kõik olnud oluline, mis elus juhtub. Üks asi viib teiseni, kõik on kuidagi omavahel seotud, kõik on olnud üks areng ja protsess ning midagi sellest eristada või esile tuua on minu jaoks hirmus raske. Ja tänapäeval on ju google oma avarate ja lõputa teadmistega, kust on võimalik igasugune CV-d puudutav material lihtsasti kätte saada. Siiski arvan, kõige olulisem minu jaoks on, et minust on saanud enam vähem normaalne inimene, kes saab üpriski hästi elus hakkama. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid... ? Tegelengi sellega, millega tegelesin juba Elvas kooli ajal. Olen muusik, laulja, dirigent ja laulmisõpetaja. 22 aastat olen põhiliselt elanud Norras, viimased 12 aastat õlipealinnas Stavangeris, enne seda Fredrikstadis. Koos praeguse elukaaslase, jazzmuusik Jaak Lutsojaga on meil ka Tallinnas ühine kodu, kus oleme nii tihti, kui võimalik, kindlasti igal suvel ja jõulude ajal. Eesti ja Tallinn meeldivad mulle üle kõige. Lühemaid perioode olen elanud ja õppinud ka Saksamaal, Austrias, Rumeenias. Jaaguga koos on meil suur õnn olla vanemateks üliarmsale pisikesele pojale nimega Frank, kes on praegu kahe-aastane. Lisaks on mul olnud suur rõõm jälgida Jaagu tütre, jazzviiuldaja Liis Lutsoja suureks sirgumist ja omanäoliseks muusikuks kujunemist. Inimesed, kelle tööks on nende hobi ja vastupidi peetakse õnnelikkeks. Mulle ongi see sama õnn osaks langenud, aga sellel on ka omad “pahad” küljed. Hästi ei saa alati aru, kus töö ära lõpeb ja lõbu peale algab või vastupidi. Kui aega üle jääb, meeldib mulle jalutada, ujuda, rattaga sõita, flme vaadata või lihtsalt perega suure laua umber koos istuda ja lobiseda, süüa häid sööke ja mängida lauamänge. Seda me teemegi alati esimesel jõulpühal ja osalemine on kõigile kohustuslik. Mulle meeldib ka reisida ja kasutada viit erinevat võõrkeelt, mis ma peale koolilõpetamist selgeks olen saanud. Aga ka reisimised on tavaliselt alati ikka tööga seotud olnud. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium? Neid mõtteid on kohe hästi palju. Meie vana maja, suur ja uhke parkett põrandaga aula, põranda poonimise lõhn on mul ikka veel sõõrmetes, uhke palmiga klaaskoridor, mis viis


vanast majast kolmekorruselisse uude ossa, mu enda klass esimesel korrusel vanas majas, õpetajate tuba kolmandal, esimene koolipäev ja see uhke tunne ühe abituriendi käe kõrval läbi linna lauluväljakule jalutada. Mäletan, kui kahju mul oli, et ma avaaktusel lauluväljakul laulda ei saanud, aga mäletan ka kui uhke tunne mul oli, kui ma esimesel koolipäeval laulmistunnis oma esimese hinda sain, milleks oli viis, kui ma laulsin seda sama laulu, mis lauluväljakul päev varem laulmata jäi. Mäletan oma esimest klassijuhatajat. Esimest kõige tähtsamat laulmisõpetajat oma elus, kelleks oli Riina Metsküla ja alles nüüd saan aru, kui palju vaeva ta minuga nägi oma enda vabast ajast. Mäletan hästi ka oma teise klassi klassijuhatajat ja laulmisõpetajat Helbe Otsa. Tema valmistas mu ette mu esimeseks raadioesinemiseks. Mäletan Maimu Sirelit, inglise keele õpetajat Reet Kotkast, ajaloo õpetaja Tiit Ustavit, oma põhikooliaegset klassijuhatajat Koidula Lepasood ja tema jäägitud pühendumist oma töösse ja õpilastesse. Mäletan õppealajuhatajat Ilme Muru ja tema eesti keele ja kirjanduse tunde ning arutelusid, mis märkamatult viisid meid raamatu kaante vahelt välja päris ellu. Mäletan Sipsikut. Mäletan pioneeride tuba ja seda, kui väga ma tahtsin saada nii oktoobrilapseks kui ka pioneeriks. Vähe teadsin ma siis sellest, et peaaegu kogu mu emapoolne pere oli küüditatud ja nende kodu neilt vägisi ära võetud selle sama võimu poolt, kes mind pioneeriks ristis. Ajad lihtsalt olid sellised… Ja tollel ajal pakkusid need organisatsioonid lastele palju põnevat vaba aja sisustamiseks. Minul õnnestus isegi Artekis käia, mu elu esimene lennureis ja ka seda mäletan seni ajani. Mäletan oma esimest avalikku esinemist suure kooli saalis. Mäletan, et laulsin ühte imeilusa viisiga laulu sellest, “Kas lill on kodumaa”. Mäletan, et olin näost tulipunane ja värisesin nii, et arvasin, et ei suudagi laulda. Puurisin siis pilgu taha seina rahvariide seelikusse, tegin suu lahti ja noodid koos sõnadega rullusid ikka õnneks, ilmselt tänu autopiloodile, suust välja. Loomulikult mäletan oma klassikaaslasi. Mõnedega neist suhtleme vähem või rohkem tänaseni. Oma poja sünnitasin Tallinnas ja üks esimesi lilletoojaid sünnitusmajas oli mu endine klassiõde Liia Liibusk. See tegi südame nii ülimalt soojaks. Aga tihti mõlten ka neile meie klassist, kes ebaõiglaselt vara ja ootamatult juba teispoolsusesse läinud… Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Hmm…, sellele küsimusele oskavad ilmselt mu endised õpetajad ja klassikaaslased palju paremini vastata. Eks mu suuremad meenutused ongi mingite esinemistega seotud. Juba see eelpool kirjeldatud esimene avalik ülesastumine. Aga on üks lugu ka seoses inglise keele tunni ja õpetaja Reet Kotkasega, mida siiani tihti meenutan ja võimalusel teistega jagan. Ma käisin küll inglise keele eriklassis, mis tähendas, et põhikooli asemel hakkasime me inglise keelt õppima juba teises klassis. Ausalt öeldes ma küll ei tea, miks ma selle valiku tegin, sest tollel ajal ei osanud ma küll arvata, mida selle inglise keele peaks peale hakkama. Õpetaja Kotkas rääkis meile küll värvikalt Big Ben’ist ja luges Humpti


Dumptist, aga see kõik tundus kuidagi maru võõras ja kauge. Arvan, et lasin sinna klassi ennast panna rohkem sellepärast, et mul oli mingi vajadus näidata ennast ülimalt tublina. Inglise keelt ma õppida väga ei viitsinud, aga selle, mis vaja tegin ikka alati ära. Tihti olid tunnikontrollid ja igaks korraks ei jõudnud ju ka kõike pähe taguda nii, et kirjutasin endale spikri, üliväikse ja korraliku käekirjaga. Voltisin spikri lehvikuks ja peitsin pinalisse. Sealt ma siis seda usinasti kasutasingi tunnikontrolli ajal kuni lõpuks vahele jäin. Ôpetaja Kotkas, aga halastas ja ütles, et kuna mu spikker on tehtud nii ilusti ja suure hoolega, siis läbi ta mind ei kukuta ja paneb mulle tunnikontrolli hindeks kahe asemel kolme. Lisaks riputas ta mu suure hoolega valmistatud kunstiteose klassi naela otsa näiteks teistele, et kui keegi peaks kunagi veel spikerdada tahtma, siis ainult nii korralikult kirjutatud spikritega. Võrdluseks võin siinkohal öelda, et kui keegi Norras mahakirjutamisega koolis vahele jääb visatakse ta koolist välja… Ah ja, üks tore lugu oli veel. Käisin vist neljandas klassis. Üks kord tulid klassis mu vanema venna klassi tüdrukud ja küsisid, kas nad võivad mu tunnist välja kutsuda. Jalutasime siis saali poole, kus keskkooli viimase klassi õpilased valmistasid ette oma vana-aasta lõpu etteastet, milleks oli Urmas Otti stiilis tehtud teleshow külalisega. Stsenaariumi järgi pidi saatesse tulema ka Anne Veski, kes mingil põhjusel jäi tulemata. Siis võeti koridorist üks väike tüdruk, kelleks olin mina, kellele pandi pähe parukas, tehti meik, pandi selga “Anne Veski kleit” ning, kes pidi siis Anne Veskit mängima ja laulma saatebandiga laulu “Kord üks väike koll…”. See esinemine andis mulle “pileti” osalemaks keskkooli aastalõpu peol ja tollel hetkel polnud maailmas mitte midagi, mis oleks selle uhke tunde üle kaalunud. Sealt sain ma ka endale ühe hüüdnime. Kuna mu keskmist venda kutsuti Kummiks, hakati mind kutsuma hellitavalt Kummiveskiks. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga? Kahjuks mitte. Kui, siis ainult see, et olen nii vanas kui ka uues majas mõned korrad esinemas käinud. Ja alati läheb südame alt soojaks oma esimesse kooli tagasi minnes. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks? Ei tea, kas aeg ja raha ongi kõige suurem takistus, tervis võib aga küll kunagi äkki olla… Muidu ma arvan, et vist ikka peast lähevad need piirid ja nendest oleneb missugused on sinu eelistused ehk mida sa prioriteerid. Aga nii kaua, kui tervis korras, käed-jalad küljes ja tuju enam vähem hea, siis jõuab veel kõiki asju teha. Kõige rohkem unistan millegi tegemisest, millest ka teistele kasu oleks ja sellest, et saaksin kõrvalt oma poja kasvamist näha kauem, kui minu ema sai minu oma. Vanas koolimajas tahaks liftiga sõita ka. See on veel tegemata. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga. Ma sooviksin, et ikka jätkuks õpetajaid, huvijuhte, personali koolis, kes samamoodi nagu minu ajal, teevad oma tööd pühendumise ja suure südamega, kes oleks inspiratsiooniks,


kes lisaks õppimisele aitavad avastada ka maailma, inimesi, kõike meid ümbritsevat. Ja samas soovin, et meil teistel kõigil jätkuks aega märgata neid hindamatuid inimesi, kes koolides töötavad ja, et me oskaksime olla tänulikud!

ADA TREUMUTH Alustagem sellest kuidas minust 1951. aastal sai Elva Keskkooli vilistlane. 1947. aastal lõpetasin Saaremaal Lümanda 7-klassilise kooli ning 1947/1948 õppisin Kuressaare Keskkooli VIII klassis. Elva tulin elama 1948. a. aasta suvel ning sügisel astusin Elva Keskkooli IX klassi. X ja XI klassis oli meie klassijuhatajaks ajaloo õpetaja Hella Smidt/Suidt. Möödunud on 67 aastat, kuid ikka on meeles südamlik ja soe inimene, kes kohtles õiglaselt ja armastusega oma õpilasi. Küllap tegime talle vahel ka meelehärmi, sest noorte inimeste energia ülejäägid kippusid mõnikord üle ääre ajama. Mina ei mäleta küll ühtegi korda, kus klassijuhataja oleks meile tõsiselt pahane olnud. Minu pinginaabriks oli neil aastatel tänane põline Elva elanik Ellen- Õie Tiks/Rätsep. Kuna miskipärast peeti meid üsna üleannetuteks tüdrukuteks, siis pandi meid istuma esimesse pinki. See silmapaistev koht polnud meile meele järgi ja ihkasime varjuda kuhugi tagumistesse ridadesse. Ühel päeval avanes väike võimalus unistuste täitumiseks. Tagumises reas istunud poisid olid saanud hakkama millegi taunimisväärsega. Arutasime pinginaabriga, et kasutame antud olukorda ja lähme klassijuhataja jutule. Arvasime, et need poisid tuleks ikka panna ette pinki ning meie võiks siis nende kohale minna. Lubasime, et hakkame kohe igatpidi eeskujulikeks. Õpetaja kuulas meid ära ning lubas 2-3 päeva asja üle mõelda. Olime väga elevil, kuid klassijuhataja otsus oli, et las jääb kõik vanaviisi. Olime pisut kurvad, kuid püüdsime siiski ennast edaspidi näidata parimast küljest. Alles palju aastaid hiljem sain aru, et õpetaja oli vahepeal ka poistega rääkinud ning ka nemad olid lubanud eeskujulikeks hakata. Seega oli see juhtum klassijuhataja suur võit. Sest me kõik neljakesi suutsime tõesti mõnda aega olla eeskujulikud ning kodurahu oli tagatud. Aga peale klassijuhataja oli meil teisigi fantastilisi õpetajaid. Näiteks algebra ja astronoomia õpetaja Adolf Berg. Ei tea ma peale Elva KK ühtki teist kooli, kus õpetajaks oleks olnud Mauruse ehk Hugo Treffneri kooli lõpetaja. Olen uhke isegi selle üle, et ühes tunnis demonstreeris õpetaja Berg minu peal, mis tähendas Mauruse kooli karistus “sindrit tegema”.


Meelde on jäänud teinegi eakas õpetaja August Turp. Kust veel leida teist sellist õpetajat, kes võiks õpetada saksa, inglise ja ladina keelt ning loogikat ja psühholoogiat. Ladina keelega seoses oli veel üks naljakas juhtum. Olin õppinud ladina keelt juba Kuressaare KK VIII klassis. Ühel päeval küsis Elva klassiõde: “Kuidas Sa nii hästi ladina keelt oskad?” Tahtsin olla vaimukas ja ütlesin: “No mis siin imestada, ma olen ju ladinlane.” Tema oli aga vaheajal teistelegi rääkinud, et Ada polegi eestlane vaid ladinlane. Eks teised said siis minu kulul jälle nalja. Mäletan kooli direktorit Mihkel Karrot, kes tundus esialgu olevat meist kohalikest pisut erinev, kuid oli väga tagasihoidlik ja heasüdamlik inimene. Meelest ei saa ununeda mundrit kandev õppealajuhataja Heinrich Reisenbuck, kes oli väga silmapaistev just ääretu täpsuse ja korralikkusega. Tema õpetas meile geomeetriat ja joonestamist (see viimane oli minu murelaps). Laialt tuntud sporditegelane Richard Anton andis meile võimlemist ja korraldas tantsukursusi. Tänu temale õppisime korralikult tantsima. Miskipärast olime pinginaabriga jõudnud endid meelde jätta keemia õpetajale Laine Vomm/Liblikule (mina heategevuse pärast – ütlesin ette hädasolevale klassikaaslasele) ning lauluõpetajale Koidula Lukin/Lepasoole (minul polnud muusikalist kuulmist ja laulu häält ning kooris laulsin vaid omal viisil). Pinginaabri silmapaistvate omaduste kohta ei oska kõrvaline isik midagi öelda. See eest jäi aga tüdrukutele meelde XI klassi eesti keele õpetaja noor ja sümpaatne Heino Puhvel. Vene keelt õpetas Tamara Saarniit. Siinjuures meenutan, et kui 1954. aastal valiti Eesti Põllumajanduse Akadeemiast 10 üliõpilast tõlgiks ja ekskursioonijuhiks tööle Moskvasse taasavatud Üleliidulise Põllumajanduse Saavutuste Näituse Eesti paviljoni, olid neist 3 Elva Keskkooli 1951. aasta lõpetajad – Arnold Kübarsepp, Ülo Padar ja allakirjutanu. Kui kuulen mainitavat Elva Gümnaasium, siis tuleb meelde, et minu ajal oli tegu Elva Keskkooliga ning meie kool asus Elva raudteejaama vastas suures kahekordses pruuni värvi puidust majas, mis olevat esimese Eesti Vabariigi ajal olnud võõrastemaja ning selles veetnud suvepuhkusi kirjanik Aino Kallas. Mingil ajal paiknes meie klass kõrvaloleva raamatukaupluse maja II korrusel. Aastaid hiljem, vist 1957. a. ehitati Tartu maanteele suur ja uhke koolimaja, kus täna pidu peame. Veel hiljem kerkis Elva mändide alla Nooruse tänavale veel suurem ja veel uhkem koolimaja, millel nimeks juba ELVA GÜMNAASIUM. Praegu ei seo mind Elva Keskkooli/Gümnaasiumiga miski muu kui armsad mälestused koolist, õpetajatest ja koolikaaslastest ning ajast, mil päike oli soojem, rohi rohelisem ja männid lõhnasid hurmavalt. Aastatel 1951-1956, mil õppisin Eesti Põllumajanduse Akadeemias, elasin ikka Elvas. Pärast lõpetamist suunati mind tööle Harju rajooni Vääna, kus olin 1,5 aastat kolhoosi agronoom. Pärast väikeste kolhooside ühte liitmist töötasin aastatel 1957 – 1961 Eesti


Riikliku Kindlustuse Valitsuses agronoom-inspektorina kolhooside vara kindlustamise alal. 1961-1978 korraldasin Põllumajandusministeeriumi Propaganda Valitsuses vabariiklikke põllumajandusnäitusi ja tegelesin Eesti põllumajanduse tutvustamisega Moskvas Üleliidulisel Põllumajanduse Saavutuste Näitusel, Leipzigi messil ja Austrias. Hiljem Valitsuse juhataja asetäitjana tegelesin ka muude küsimustega, näiteks Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Kurgja Talumuuseumi probleemidega. Horoskoobi järgi ei pürginud ma esikohale vaid olin väga rahul teise kohaga. Seepärast ei astunud ma ka komsomoli ega NLKP liikmeks. Kuna ma pole olnud kuigi ettevõtlik ja hakkaja, siis pole ma palju vahetanud töökohti. Olen pendeldanud vaid Põllumajandusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vahel, mille haldusalas oli ka kindlustustegevus. Kuna 1978. aastani läks meie põllumajandus ülesmäge, siis aga hakkasid kimbutama igasugused ebasoodsad ilmastikutingimused (küll põud, küll vihmad) ja mina läksin tagasi Eesti Riikliku Kindlustuse Peavalitsusse moodustatud Põllumajandusettevõtete Varakindlustuse osakonna juhatajaks, sest siis hakati lisaks kolhoosidele kindlustama ka sovhooside jt. riiklike põllumajandusettevõtete vara. 1982. aastast olin Peavalitsuse juhataja asetäitja ja Riikliku Aktsiaseltsi Eesti Kindlustus peadirektori asetäitja – Varakindlustuse direktor. Pärast erastamist aastatel 1996-1998 Aktsiaseltsi Eesti Kindlustus nõunik ja kindlustustehnoloog. 1980-1998 olin Kindlustuse Muuseumi juhataja kohakaasluse alusel, kuid alates 1. jaanuarist 1999 Kindlustuse Muuseumi palgaline juhataja ja koolitaja. Pensionile läksin 2011. aastal. Loen ennast õnnelikuks inimeseks, sest mul on 55 aastat olnud väga huvitav ja loominguline töö ning head ja targad kolleegid. Nüüd, kus olen juba 7 aastat pensionil, oli minu suurimaks ettevõtmiseks pärast 61 aasta möödumist (detsembris 2017) tagasi Elva kolimine. Pensionärina olen pidevas ajapuuduses, rahapuudust kurta poleks viisakas. Olen pensionipõlve ajaks suutnud koguda suure tutvusringkonna sugulastest, kooli- ja töökaaslastest ning muudest tuttavatest. Kuigi minu põlvkonnakaaslasi jääb järjest vähemaks, pole mul siiski suhtlemise puudust. Vahetevahel loen veel raamatuid, teatrid, kinod ja kontserdid on küll tahaplaanile jäänud. Nii päikeselist suve ja kuldset vananaiste suve kui tänavu Elvas pole mu elus varem olnud. Suur rõõm on ka sellest, et elan Elvas oma pinginaabri lähedal ja külastan tihti perekond Rätsepate külalislahket kodu.Soovin 105-aastasele Elva koolile, tema juhtidele, õpetajatele ja õpilastele terveks eluajaks häid teadmisi ja tarkust ning südantsoojendavaid mälestusi kooliajast, õpetajatest ja klassikaaslastest. Elva Keskkooli III lennu lõpetaja 1951. aastast Ada Treumuth


DIANA NÕUKAS Tulin Elva Keskkooli 6. klassi 1978. aastal. Enne seda oli käinud Puhja Keskkoolis. Elva kooli saabumise tegi eriti märkimisväärseks asjaolu, et esimesel koolipäeval saabusin mina kooli pioneerikaelarätt kaelas. Puhja koolis seda igatahes kanti. Elvas selgus aga, et see oli põlu all ja keegi seda enam ei kandnud. Sellest tulenevalt sai minust algul Elvas klassikaaslaste hulgas teataval määral mõnitamise ohver (tänapäeval ütleks selle kohta n.ö koolikiusamine). Enese kehtestamiseks kulus umbes aasta. Igatahes oli hea õppetund hilisemaks eluks. Veel võin öelda, et koolis olin ikka üsna hea õpilane. Kuigi keskkooli lõpuaastatel oli mul soov minna psühholoogiat õppima, ma seda siiski ei teinud. Oma vanemate kurvastuseks tegin otsuse, et minust saab hoopis rätsep, ja läksingi Tallinnasse seda ametit õppima. Seal kohtasin ka oma tulevast (praeguseks ajaks küll endist:) abikaasat. Pärast Eesti taasiseseisvumist läks mu abikaasal, kellest oli vahepeal hoopis ärimees saanud, äri hästi ja ta soovitas mul see tulutu rätsepatöö lõpetada. 1994. aastal siirdusime perega (meil oli selleks ajaks juba 4-aastane poeg) LõunaPrantsusmaale ja jäime sinna 4 aastaks. Seal omandasin prantsuse keele, tegin n.ö mustalt natuke giiditööd Eesti turistidele Prantsuse Rivierat tutvustades ja lõpuks käisin ühe aasta Nizza ülikoolis, kus läbisin rahvusvahelise suhtlemise ja Euroopa Liidu alase kursuse. Lisaks tegin ära prantsuse keele riigieksamid. Eestisse tagasi pöördudes asusin peagi sekretärina tööle Raudteeametisse. Mõtted liikusid selles suunas, et peaks ikka kõrghariduse omandama. Kuna Raudteeameti noored kolleegid käisid Õigusinstituudis ja seda väga kiitsid, siis alustasingi 2000. aastal seal õhtuses osakonnas õpinguid. Ilmes, et juura sobib mulle ülihästi. Raudteeametis töötades ja samal ajal töötades õnnestus mul üsna palju ära teha. Näiteks aitasin ette valmistada Eesti ühinemist ühe rahvusvahelise raudteevedude konventsiooniga ja analüüsisin Eesti raudteevaldkonna õiguse kooskõla Euroopa Liidu õigusega, tuvastasin olulised vastuolud ja tegin ettepaneku seaduse muutmiseks, mille pinnalt kirjutasin Õigusinstituudis diplomitöö. Minu tööd tunnustati niivõrd, et sellest avaldati artikkel ajakirjas Juridica. Samal ajal oli meil Raudteematis käimas koostööprojekt prantslastega, kes käisid meil abis õigusakte analüüsimas ja tarnisid Raudteeametile raudteerööbaste kontrollimise masina. Selle projekti ajal sain juhuslikult teavet selle kohta, et Euroopa Liidu Kohus Luksemburgis võtab igast tulevasest uuest liikmesriigist tööle 25 prantsuse keelt valdavat juristi. Ma olin kindel, et nad niipalju neid küll Eestist ei leia ja ütlesin selle ka ühel Brüsselis toimunud kohtumisel välja. Seepeale


ütles üks teine osaleja, et tema tunneb Euroopa Kohtu personaliosakonna juhatajat ja küsis, kas mul on olemas prantsuse keelne CV. See oli mul juhuslikult disketi peal kaasas. Nii sai minu CV saadetud Euroopa Kohtusse ja Euroopa Kohus võttis minuga ligi aasta hiljem ühendust, kui konkursiga ei olnud piisavat arvu juriste Eestist leitud. See toimus aastal 2003. 2004. aastal asusin tööle Euroopa Kohtu tõlkeosakonnas. Minu ametinimetus on juristlingvist, mis tähendab, et tõlgin Euroopa Kohtu otsuseid prantsuse keelest eesti keelde. Maakeeli võib öelda, et toon Euroopa Kohtu praktika eestlastele – sealhulgas tädi Maalile – koju kätte. Nüüdseks olen seda tööd teinud juba üle 14. aasta ja elan ikka Luksemburgis. Vahepeal olen siin omandanud ka Euroopa Liidu õiguse magistrikaardi. Minu poeg tuli ka koos minuga Luksemburgi, kus ta õppis siinses Euroopa koolis ja hiljem Prantsusmaal, kus temast sai kokk. Kokana töötab ta praegu Eestis. Mida lõpetuseks öelda? Väga tahaks koolikaaslasi näha, aga seekord ei õnnestu tulla. Küll aga on mul plaan tulla Elvasse jaanuari algul, mil minu kallil endisel klassijuhatajal Helga Hinnol on 90. aasta juubel.

Profile for elvagümnaasium

Räägi oma lugu  

Advertisement