London 2012 mida väga hea sõnaga meenutada ei saa ega taha? Ei – halba pole meenutada mitte ühegi olümpia kohta. Igal pool ei pruugi kõik nüansid ehk olla paigas. Kuid see, et sa pead paar tundi hommikul vara loksuma bussis võistluspaika ja pärast lõunat millalgi jälle samad paar tundi tagasi, on vaese riigi poolt lähetetava puhul normaalne – nagu näiteks Naganos või Salt Lake Citys. Võrdluseks – nii Torino kui Vancouveri mängudel elasime peaaegu et parimas võimalikus kohas, kui neid huvitavaid võistluspaiku silmas pidada. Ja kohanema pead sina ise! Kuidas sulle tundub, kas tänapäeva olümpiamängud on pigem suur spordipidu või telesõu? Tänapäeva olümpiamängud on ikka eeskätt suur, kuigi suvemängude puhul juba üksjagu aega tervikuna hoomamatu spordipidu. Ja tuleb tunnistada, et televisioonil on selle maailma rahvaste suurima ühise ettevõtmise inimesteni toomisel meeletult suur roll. Telesõu? See vahest ei kõla õigesti. Olümpiamängud on siiski eeskätt spordiv õ i s t l u s e d. Sõud tasub mujalt otsida. Aga selge see, et kes maksab, tellib muusika. Ja nii polegi midagi imestada, kui telekompaniid nõuavad parimale televaatamise ajale ka olümpialt parimaid palu. Aga ühel pool maakera on sel ajal öö, mujal keskpäev… Teine asi on spordialade “telegeenilisus”. Kõik tahaksid saada rohkem ekraanile. Reeglite muutused on teinud näiteks võrkpalli telekavasse planeerimise suuresti lihtsamaks, totaalselt on muutunud maadlus – Martin Kleini 100 aasta tagust 11 tunni ja 40 minuti pikkust medaliheitlust ei kujuta keegi isegi enam kõige halvemas unenäos ette. Aga samal ajal – on kaks rikast ja populaarset üleilmset spordiala, kus aastakümnete jooksul vaid kosmeetilisi muudatusi tehtud. Need on jalgpall ja tennis. Kuidas üldse suhtud tõsiasja, et mõned klassikalised alad kipuvad olümpiaprogrammist kaduma, sest pole n-ö telegeenilised ning asemele tulevad pilkupüüdvamad n-ö ekstreemalad? Ajad muutuvad ja tekivad ka uued spordialad. Kas näiteks BMX-kross pole vägev ja atraktiivne ala? Rannavõrkpallist rääkimata. Moodne viievõistlus on küll ka kõvasti uuenenud, aga kunagine ohvitseride kanguse proov pole võib-olla tõesti mõne
jaoks enam moodne. Aga mitmekülgsust, lausa uskumatut mitmekülgsust nõuab ta ikka. Eks siis peavadki alade edendajad nuputama, et just nende ala ajale jalgu ei jääks.
juures siiski spordiala, mida sa parema meelega ei kommenteeriks? Mida üldse ei kommenteeriks? Kadunud Urmas Ott ütles mulle “Happy Hour’” saates 2005. aastal, et “sa oled niisugune vend, et kui pilt ette antakse, siis suudad sa autopiloodil ära kommenteerida ükskõik millise ala”. Jah, erinevaid alasid on tulnud teha küll. Kuid ega tühja taskuga, ette valmistamata ei saa kunagi eetrisse minna. Aga kui nüüd mitte ülearu tõsiseks minna, siis endise kolleegi Raul Rebasega moodustasime kahemeheklubi – me ei põkkunud kordagi toreda olümpiaala softball’iga, me polnud mitte sekunditki näinud softball’i ja meil õnnestus võidukalt lõpuni vastu pidada – seda ala enam olümpiakavas pole.
Kuidas sulle tundub, kas spordiajakirjanikule on olümpiamängud pigem suur pidu või ränk töö, kus hool ja hoobil vahet pole? Olümpiamängud on spordireporteri jaoks kindlasti oodatuim aeg. Jah, see on töö, kus tõesti hoo ega hoobi vahet reeglina pole. Aga sellisest tööst sa unistadki! See ongi spordireporteri töö! Sa oled valmis tegema kolm ala päevas, lülitad end jälle uuele lainele – ja edasi. Tegelikult tunnen ise, et kui ikka pikka aega pole mujal maailmas saanud suurematel võistlustel ringi sõita, muutun närviliseks. Mis teha…
Mis sa arvad, kuidas läheb meie sportlastel Londoni olümpial? Mis on sinu arvates hea saavutus – kas näiteks kuus neljandat kohta on vägev saavutus? Või maksab spordis vaid medal? Paraku maksab tippspordis vaid võit. See on nii. Võimalik, et oleme medalitega ära hellitatud. Võimalik, et tähtsustame medaleid üle. Aga spordis võidu peale ju võisteldaksegi. Tõsi, vaimustuda tasub igast eneseületamisest, aga selleks peab sporti natuke tundma. Aga ma millegipärast usun, et me võime heal juhul isegi mitu medalit saada. Kuigi, tänapäeva hirmkõvas konkurentsis pole midagi imestada, kui näiteks üldse tühjade pihkudega koju tuleks… Seda ma siiski ei usu.
Aga pärast olümpiamänge, kui oled need kaks ja pool nädalat tõsiselt tööd teinud, kas oled teinekord spordist sedavõrd küllastunud, et ei taha ühtki võistlust näha, veel vähem kajastada? Kui spordist enam vaimustust ei tunne, kui see enam huvi ei paku, tuleb hakata muud tööd otsima. Et väsimus kallale võib tulla, on mammutvõistluste puhul loomulik. Näiteks kui Atlantast tulles, pärast üle ookeani lendu, magamata ööd ja olümpialaste vastuvõtult tehtud otseülekannet kohe Võsule sõitsin, siis sellest autosõidust on mul üksikud pildid meeles. Autopiloodi peal sõitsin. Paar päeva tahtsin rohkem magada, pluss saun, sporditegemine ja hea seltskond - see paneb su varsti jälle sadulasse!
Muide, kas mõnusam on kommenteerida olümpiamängude ava- või siiski lõputseremooniat? Avatseremoonia on korraldajariigi vägevuse demonstratsioon. Kõik ootavad, millega seekord maailma rabatakse. Avamine vallandab nagu paisu tagant olümpiatunde, olümpiaemotsioonid. Lõpetamist on aga mõne kandi pealt isegi mõnusam teha. Jah, kõigil on töö tehtud, ka võistlejatel, pidu käib, aga sina paned veel n-ö bensiiniaurude pealt viimase välja ja hõiskad need kolm või neli tundi lõpuni. See on omaette mõnu, mida tunneb kas või näiteks jooksja või suusataja, kes väsimuse ületamist, kannatamist juba nautida suudab. Aga lõppude-lõpuks pead sa igas töös, igas ülekandes leidma midagi, mis just selle töö sinu jaoks kõige olulisemaks, kõige rohkem rõõmu pakkuvaks teeb – vastasel juhul ei tule ka tulemust.
Tean, sul on ajakirjanikuna sellele küsimusele ebamugav vastata, ent kui rääkida suveolümpiamängudest, siis mis on su lemmikalad? Ma ei kuulu nende hulka, kes kipuvad n-ö mitte enda alasid halvustama. Ei, tunnustust on väärt iga ala meistrid, kuigi teame kõik, et alade kandepind ja koht siin maailmas on erinev. Lemmikalad? Kunagise jooksumehena muidugi kergejõustik ja eriti jooksualad. Aga see ei kuulu minu töövaldkonda. See-eest sõudmine küll. Väga haarav ala, kus pinge üha kulmineerub ja lahenduse saamine ei kesta lõputult kaua - nii kuus-seitse minutit. Ja mis peamine – meil on sellel alal, kellele kaasa elada! Või võrkpall – väga kiire ja tark mäng. Aga kas on su rikkalike kogemuste
Küsimusi esitas Raul Ranne
9
Edukamad riigid ja sportlased Ameerika Ühendriigid võivad end õigusega pidada olümpiamängude ajaloo edukaimaks riigiks. Kokku on võidetud 4081 medalit, neist 1954 kuldset. Nõukogude Liidu sportlaste poolt võidetud medalite lõpparvuks jäi 2049 (kuldmedaleid 838). Mõneti üllatuslikult on kolmandal kohal Itaalia. Suurbritannial on küll medalite koguarv (1439) saapamaast suurem, kuid olümpiaedu mõõdetakse kuldmedalite järgi. Itaalia sportlased on aga võitnud 460 kuldmedalit Briti sportlaste 453 vastu. Olümpiamängude edukaimaks sportlaseks võib pidada nii Larissa Latõninat kui Michael Phelpsi. Nõukogude Liitu esindanud, kuid Ukrainas sündinud riistvõimleja Latõnina võitis 1956.–1964. aastal 18 olümpiamedalit, millest 9 olid kuldsed. Ameerika Ühendriikide ujuja Michael Phelps on kahtedelt olümpiamängudelt võitnud 16 medalit, kuid koguni 14 neist on kuldsed. Suure tõenäosusega purustab ta Londonis Latõnina senise rekordi ka medalite koguarvu osas.
Varasemate OMide ja tänavuse OMI medalid 2012. aastal Londonis jagatavad olümpiamedalid on mängude ajaloo raskeimad, kaaludes 375–400 grammi. Viimastel mängudel Pekingis kaalusid medalid 200 grammi. Ka läbimõõt 85 mm on suurem kui eelmiste mängude medalitel. London 2012 olümpiamedalid on kujundanud Briti kunstnik David Watkins. Medalitel kujutatakse vanakreeka võidujumalannat Niket, taustal paistab Panathinaiko staadion, kus peeti 1896. aastal esimesi nüüdisaegseid olümpiamänge. Medali tagaküljel on kujutatud Londoni olümpiamängude logo ja Thamesi jõge. Tihti uuritakse, kas olümpiamängude kuldmedalid on ikka puhtast kullast. Vastus on ei. Viimased puhtast kullast kuldmedalid jagati välja 1912. aasta olümpiamängudel, Londoni kuldmedalid koosnevad peamiselt hõbedast, kulda on õhuke kiht. Võitjatel soovitatakse medaleid mitte liiga tugevasti hammustada, sest kulda on neis vaid 1,5%. Aprillis arvutas ajakiri Economist, palju üks kuldmedal võiks maksta. Toonaste kullahindade juures sai väljaanne vastuseks – 706 USA dollarit.