Käsitööjoogid (mai 2017)

Väljaande koostas AS Ekspress Meedia reklaami­ osakond

31. Mai 2017

Öun paneb igasse pudelisse mitu ampsu vitamiinirikast Eestimaa õuna 1912. aastal Saaremaale väiksesse Karja külla ehitatud hobusetallist on tänaseks saanud moodne karastusjoogitehas, kus villitakse vitamiinidest pungil naturaalseid mahlu sisaldavaid limonaade ja siidrit.

Ö

una tootmise eest vastutav Juhan Kanemägi nendib, et Öun sündis tänu õnnelikele juhustele ja õigetele inimestele. “Mina tundsin juba noorena huvi veinivalmistamise vastu ja seetõttu otsustasingi õppida TTÜ-s toiduainete tehnoloogiat, kus kirjutasin oma lõputöö traditsioonilise vahusiidri kääritamisest,” selgitab Kanemägi, et õige tehnoloogia tundmine on tootmisprotsessis ülioluline. “Kuna Eestis on viinamarjade kasvatamine aga suhteliselt keeruline ja neist veini tootmine ebaotstarbekas, siis tekkis mõte võtta kasutusse ressurss, mida ei jõu2 31. mai 2017

ta Eestis ühelgi aastal lõplikult ära süüa ega mahlaks teha, vaid halvemal juhul lihtsalt põllule veetakse või ära visatakse,” räägib Kanemägi, miks valiti jookide põhikomponendiks just kohalik õun.

Mitte ühtegi tehislikku lisaainet ega üleliigselt suhkrut Selleks, et ideest saaks kaubamärk, jõudsid aga ühise laua taha veel kolm inimest, keda ühendas Juhaniga sarnane huvi kohaliku söögi- ja joogikultuuri edendamise vastu: viisteist aastat Santa Marias müügiga tegelenud Piret Ahun, Solaris Keskuses turundusjuhi ametit

pidev Kristiina Kullo ja IT start-up’e juhtiv Ainar Sepp. “Tänu nii erinevate valdkondade spetsialistidele ongi meil tänaseks õnnestunud luua järjest populaarsemaks kujunev kaubamärk, suurenev müügivõrgustik ning võimekas tootmine,” selgitab Kanemägi ning lisab, et selleks kõigeks on tõepoolest ka palju tööd tehtud. “Enne ettevõtte loomist katsetasime aasta jagu koduköögis retsepte ja loomulikult läks osa neist ka aia taha.

Tootmisesse läksid ainult need, mis maitsesid sada protsenti meile endile ja ka meie pereliikmetele.” Kõigi jookide tootmise puhul kehtib ka täna see põhi-

Fotod: Sohvi Viik, Irina Mägi

ÖUN müügil: Öunasiider Suuremad RIMI hyper- ja supermarketid, Saaremaa TÜ, Tallinna ja Tartu Kaubamaja, Tallinna ja Tartu Kaubamajas, Järve ja Saare SELVER, PRISMA , Tartu TK, Solaris Toidupood, Viimsi Delice, Kivilinna, Kadaka Pärnu ja Tartu Kaupmees, Tallina ja Tartu SIP Shop.

Öunalimonaad Suuremad RIMI hyper- ja supermarketid, SELVER, PRISMA, Tallinna ja Tartu Kaubamaja, Saaremaa TÜ, Tartu TK, Solaris Toidupood, Viimsi Delice, Kivilinna, Kadaka, Pärnu ja Tartu Kaupmees, Harju TÜ, Keila TÜ, Statoil, Olerex, Tallinki laevade kauplused.

Tootmisjuht Juhan Kanemäe

ga on eestlastel lihtsalt seletamatu side – nii nagu vanaema rabarberikooki, armastatakse ka rabarberilimonaadi,” räägib Kanemägi ning lisab, et ühe nende hittjoogi valmistamiseks saadakse mahl Tartumaalt suurtelt mahedalt kasvavatelt rabarberiväljadelt. Sadades liitrites õunamahla saadakse aga koostööpartnerilt, kes on rentinud Saaremaal 1946. aastast pärit ajaloolised õunaaiad, kus vanad puud uuesti elule äratatakse. Lisaks ostetakse sügisel ka mujalt Saaremaal ja mandril kasvanud koduaedade õunu kokku.

Limonaaditegu on käpas

mõte, et need ei sisaldaks ühtegi tehislikku lisaainet ning üleliigselt suhkrut.

Eestlastel seletamatu side rabarberiga 2015. aasta suvel õunalimonaadide valmistamisega alustanud ettevõtte nimistust leiab tänaseks juba neli erineva maitsega alkoholivaba jooki – lisaks traditsioonilisele õunalimonaadile tehakse õunalimonaadi ka segatuna koos rabarberi-, jõhvika- ja punasõstramahlaga. “Otsustasime just nende marjade kasuks, sest need on eriliselt maitsekad ja vitamiinirikkad ning rabarberi-

“Tänu Itaalias väikese perefirma poolt valmistatud ainulaadsetele tootmisseadmetele, mis mõeldi välja just meie toorainet ja vajadusi silmas pidades, võib täna öelda, et limonaaditegu on meil käpas,” nendib Kanemägi, kelle suureks kireks on siiani ka siidritootmine ja just seepärast toodi mullu turule ka esimene Öunasiider. Tegemist on poolkuiva siidriga, millel on küps õunane maitse ja kuldkollane värv. Öunasiidri valmistamisel on eriti oluline tooraine ehk küpsetest tali- ja sügisõuntest kvaliteetse õunamahla pressimisel valminud õunamahl. “Kuna kasutame siidris erinevate õunasortide segu, siis erineb iga aastakäigu siider veidike eelnevast, sest iga suvi on erinev ja õuna maitse sõltub suuresti tema kasvutingimustest, pinnasest ja ilmastikuoludest,” selgitab Kanemägi ning lisab, et siidritegu on suur kunst, mida on tal au järjest paremini tundma õppida.

www.oun.ee www.facebook.com/OunDrinks 31. mai 2017 3

Käsitööburgeri buumi algatajad Värskendavate käsitööjookide kõrvale sobib hästi nautimiseks üks korralik ja maitsev gurmeeburger. Koht, mis pakub nii väiketootjate parimaid jooke kui suussulavaid isevalmistatud burgereid, on Estonian Burger Factory.

E

stonian Burger Factory on üks esimesi omataoliste seas. “Kolm aastat tagasi puudus Eestis selline restoran, mille põhimenüü keskenduks põhiliselt kvaliteetsetele burgeritele, see nišš oli Eestis täitmata. Praegu tundub, et lausa burgeribuum on lahti läinud, palju kohti on juurde tekkinud,” ütleb Estonian Burger Factory omanik Martin Aule.

Burger tervislikus vormis Restoran kummutab müüdi selle kohta, nagu hamburger oleks ebatervislik.

“Selle üle on väga palju arutletud, mis on tervislik ja mis mitte. Burger on pigem alati ebatervislikuks tembeldatud ja meie arust ebaõiglaselt. Loomulikult saab burger olla tervislik, kõik on ikka kinni tooraines ja valmistusviisis. Estonian Burger Factory burgerid valmivad värskest kohapeal elusal tulel grillitud toorainest. Isegi ketšup keedetakse ise ja kastmed ning enamik lisandeid, mis toidu juurde kuuluvad, valmivad oma kokkade käe all. “Meie hinnangul on burger tervislik – värske, valdavalt kodumaisest toorainest ja võimalusel mahe ning loomulikult hea emotsiooniga valmistatud toit.”

Üks väheste seas Kuna tegemist on pererestoraniga, hinnatakse Estonian Burger Factorys samu väärtusi, mis väljaspool tööaega. “Proovime võimalikult palju toorainet mahedana kätte saada ning viljeleda keskkonnasõbralikku eluviisi.” Nii on Eesti maheveise liha, maheteed ja maheveinid menüüs juba restorani avamisest saadik. “Hiljuti laiendasime mahejookide valikut Tori Jõesuu siidri, Bio-

4 31. mai 2017

Suve- ja aiapeole!

Estonian Burger Factory maitsvaid burgereid saab nautida ka tänavatoidu festivalidel ja muudel suurematel üritustel. Kui aga tahad nautida Estonian Burger Factory meistrite burgereid otse oma firma suvepeol, saab neilt tellida ka toitlustusteenuse. Raamatust “Tänavatoit” leiad ühtlasi ka Estonian Burger Factory peakoka Martin Aule retsepte, mille valmistamine konti ei murra ja mida kiidavad nii maitsemeel kui ka külla tulnud sõbrad.

Burger Factory peakoka kolm eriliselt head soovitust • Factory Classic burger Estonian Burger Factory käsitööõllega • BBQ burger BioMari • rabarberilimonaadiga • Jalapeno burger City Cider • käsitöösiidriga

Burger Factory TOP 3 müügihitti • Factory Classic • (klassikaline juustuburger) • BBQ burger • (suitsune burger suitsujuustuga) • Retro 69 (burger grilljuustu, • peekoni ja kapsasalatiga)

Mari limonaadide ja mahladega.” Ühena vähestest on Estonian Burger Factory registreeritud ka kui mahetoitlustusega tegelev ettevõtte. Praegu on selliseid söögikohti Harjumaal kõigest kaksteist. “Lähiajal soovime ka mahemärgi taotleda.”

Kuigi Estonian Burger Factorys pannakse palju rõhku kvaliteetsele toorainele ja valmistusviisile, siis burgerite hinnad on mõnusalt leebed, jäädes tavapärase restorani prae hinnaklassi – 7,5–15 euro vahele. Tühja kõhtu ei pea tundma ka need, kes pole suured lihasõbrad, sest valikust leiab burgerid ja salateid nii vegan kui vegantoidu armastaja.

AVASTA EHTSA BURGERI JA EESTI MAHEVEISE MAITSE Lugu sai alguse 2012. aastal Tallinnas Kadriorus, kus grillisime burgereid väljas ja kliendid pidid toidu valdavalt kaasa ostma. Kuuldus ühest parimast burgerist levis terves pealinnas. Aastal 2014 avasime sisekohana pererestorani Estonian Burger Factory.

Kõik meie burgerid on valmistatud kvaliteetsest Eesti maheveiselihast, käsitöökuklist ja värsketest köögiviljadest.

Meid tuntakse küll peamiselt burgerite järgi, ent ka salati- ja taimetoidusõber leiab meie valikust nii mõndagi. Lastele meeldib loomulikult laste burger koos friikartulitega. Pakume veel käsitsi tehtud friikartuleid ja käsitööna valminud juustupalle, maitsvaid sibularõngaid ja grillitud kanapooltiibasid. Menüüst ei puudu ka maiustused.

Toidu kõrvale pakume Eesti Lehepruulikoja käsitööõlut, Eesti käsitöösiidrit, ÖKO siidrit, ÖKO veine, Eesti ÖKO limonaade ja mahlasid.

Menüüst ei puudu ka käsitööna valminud Eesti kodukali. Klientide lemmik kuum jook on Eesti põldudelt korjatud mahe taimetee.

OOTAME TEID KÜLLA!

Restoran on avatud iga päev kell 12–22.

Pärnu mnt 41a, 10119 Tallinn tel 5908 2626 info@ebf.ee Estonian Burger Factory

31. mai 2017 5

Kaks ühes: Käbliku pruulikoda ja turismitalu Käbliku pruulikoda asub Kagu-Eesti metsade vahel samanimelise turismitalu endises tallis. Paiga erilist õhustikku võimendavad ümbritsevad metsad, järved ja koplid, mis panevad pruulima täiesti teistsugust õlut. Nime on kompleks saanud ümbruses leiduva Eesti ühe väikseima linnu – käbliku – järgi.

P

ruulikoja on püsti pannud Janar Karakatsh, Marko Muruma ja Eerik Absalon. “Ülikoolis ikka on vaja katsetada ja mul oli maal vana roostevaba õlleankur, kuhu polnud ammu keegi midagi sisse teinud. Tõin selle Tartusse ja tegin maltoosast õlle. Kuskilt sai ka siis veel totaalselt võõrast vedelat õllepärmi saadud. Võimalik, et see oli A Le Coqist kuidagi tutvusega sebitud. Eks eesmärk oli siis muidugi odavat joodavat õlut teha, välja aga tuli midagi väga veidrat ja kommenteerides ühte tuttavat, kes seda jõi: “See ei tee purju, ainult lolliks”,” meenutab Absalon õlleteo algust. Sellest läbikukkumisest läks paar aastat, kui hakkas levima käsitööõlu ning Tartusse tekkisid esimesed sellist õlut pakkuvad asutused.

“Seal siis seda maitstes tuli uuesti kihk peale. Olin tüdinud sellest poeleti laagrivalikust ja craft’i omapära hakkas paeluma. Ostsin tollasest Gambrinuse õlletarvete poest kohe ka õllekomplekti, mis ei olnud veel päris nullist ise tegemine, aga ikkagi parem.” Ka see läks aia taha, kuid siis ei jätnud enam jonni ning proovis komplekti asemel pliidil potis ise jahvatatud linnaseid meskida. “See tuli isegi normaalne välja. Edasi tegin veel paar pruuli üksi, enne kui avastasin, et ka töökaaslane oma sõbraga katsetab käsitööõllega. Nemad olid kohe algusest peale linnastest teinud ning tulemused olid nende enda sõnutsi väga head. Siis sai kiiresti rahad kokku pan6 31. mai 2017

dud ja 50-liitrine Braumeister ostetud, mis võimaldas linnaseid meskida ja virret keeta palju mugavamalt kui pliidil pottidega mässates. Kõikidele meie õlled meeldisid ja seetõttu ei olnud mingit kõhklust, kui ühel päeval langes otsus ehitada pruulikoda. Ja siin me nüüd oleme,” jutustab Absalon.

Kolmik on õlletegu õppinud vaid vigadest. “Näiteks ei tasu ikka piimakapaga virret ühest nõust teise tõsta, läheb hapuks teine. Samas on praegu just hapud õlled need käsitöö superstaarid.

Endine viga võib saada õnnestumiseks. Ükski meist ei ole ametilt kah kuidagi õlleteoga seotud olnud.” Absalon on hariduselt geograaf, Karakatsh metsakorraldaja ja Muruma ehitaja.

Armastusega õlu Käbliku õlu on eriline, lisaks põhikomponentidele – vesi, linnased, humal ja pärm – pannakse igasse pruuli sisse kamaluga armastust. Kasutatakse ka eri lisandeid nagu pipar, hibiskus või vaarikad. ”Meil on ka palju häid ja andekaid tuttavaid, kes meid aitavad. Siltideks on meil erinevate kunstnike tehtud maa-

lid. Elise Nigul, Taavi Oolberg, Andrus Raag ja Lauri Nagel on suurepärast tööd teinud,” on Absalon rahul. Inspiratsioon võib tulla täiesti suvalisest kohast. “Metsas, aasal või rabas on nii mõnigi õlle retsept sündinud.”

Käbliku pruulikoda on väga kena ja kompaktne ja asub Käbliku turismitalu kompleksis Põlvamaal, osaliselt endises tõllakuuris ja hobuste tallis. Praegu on viis 1000-liitrist kääritusnõud. Aasta toodang hoitakse 40 000 liitri piirimail, kuna kojal pole veel kallist pädeva mõõtja tunnistust. Käbliku õlut saab osta parimatest õllepoodidest ja baaridest ning Põlva Tarbijate Ühistu Konsumitest.

Sümbioos turismitaluga “Tänu tugevale sidemele turismitalu ja pruulikoja vahel saame pakkuda väga mitmekülgseid võimalusi. Külastaja saab meie juures pruulikojas ekskursioonil käia, tellida demopruuli, õlletegemise koolituse ja degusteerimise. Samuti on meilt võimalik tellida oma üritusele õlut nii pudelis kui ka vaadis,” tutvustab Absalon võimalusi.

Turismitalu pakutavate teenuste hulgas on majutus, kalapüük, ujumine, telkimine, saunad, seminarija peoruumid ning palju muud. Ööbida saab kuni 50 inimest, kuid põrandapinda ja telkimiskohti jätkub veel paljudele. Kogu kompleks on ideaalne koht pulmade ja suvepäevade korraldamiseks või väiksemate vabaõhuürituste organiseerimiseks.

Käsitööjoogid – garaazist supermarketitesse

M

äletad neid aegu, kui legendi järgi elasid kõige mõnusamat elu need mehed, kellel tagahoovist üks teatav toru läbi jooksis? Ja seda aega, kui sügisel oodati õunte valmimist, et mõnus jook kääritada?

Need ajad on õnneks igaveseks unustusehõlma vajunud, sest koos uute aegadega tulid ka uued tuuled ja kombed: kõigepealt polnud vaja enam oma kraani suure toru külge ühendada, sest poest sai osta igal ajal endale sobivat märjukest, olgu see siis siider, limonaad või õlu. Au sisse tõusid need, kes olid võimelised oma köögis või garaažis erinevaid jooke villima – on ju isetegemine alati eestlasel au sees olnud.

Ja siis muutusid ajad veelgi: kodustest tingimustest hakkasid kasvama välja järjest suuremad ja suuremad tootjad. Hiilides alguses vaikselt köögist tagahoovi, siis tagahoovist tänavale, tänavalt lähimasse toidupoodi ja nii edasi. Ja ühel hetkel rääkisid nendest jookidest kõik ning neid võis leida kõikjalt. Käsitööjookidest – olgu see limonaad, mahl, siider või õlu –, on saanud meie igapäevased kaaslased: söögi kõrvale, saunas, väliüritustel või sõpradega koosviibimistel. Maitsevad need ühtemoodi nii suurtele kui väikestele joogisõpradele, sest nende seast leiab igaüks endale oma.

Ning neid kõiki seob üks ja ühine joon – kõik käsitööjoogid on sündinud suurest kirest ja armastusest tegemise vastu ning neisse pannakse alati ka lisaks toorainele see “midagi”, mis lisab neile nende tõelise olemuse.

Head nautimist!

Väljaande koostas AS Ekspress Meedia reklaamiosakond Ekspress Meedia prindieride tegevtoimetaja: Juuli Nemvalts, juuli.nemvalts@ ekspressmeedia.ee Reklaam: Maksim Hrustaljov, maksim.hrustaljov@eksp­ ressmeedia.ee, tel 5837 3916 Väljaandja: AS Ekspress Meedia Trükk: AS Printall

KODUÕLU SUVEKS Õlu oli arvatavasti esimene alkohoolne jook, mida inimene valmistama õppis. Lihtne ja odav (kodu)õlle valmistamise viis on selle tegemine linnaseekstraktist ehk maltoosast. Siin on üks lihtne suveõlle valmistamise retsept.

Soovitame pudeli sisu segada 6–8 liitris 45kraadises vees (et maltoosa seguneks veega), siis jahutada virdesegu kuni 25–30 kraadini ning lisada virdele15–20 g suhkruga kääritatud pärm, virre katta pealt marliga, lasta käia jahedas üks ööpäev. Soovi korral lisada humalaid (humalad keeta enne virde valmistegemist ja kallata humalatõmmis virdesse). Humalaid võib leida apteekidest.

Maitstes virret, saame teha paraja kangusega õlle. Kui kangus paras, sulgeme õllenõu õhutihedalt ning viime paariks päevaks külma, et käärimine lõpetada.

Paari päeva pärast võib õlut juua.

Kui soovi on, võib õlut maitsestada kadakamarjade leotisega, piparmündi või ingveriga. Maitseained lisatakse õlle valmistamise alguses kuuma vette.

RAKVERE PÕLLUMAJANDUSTEHNIKA OÜ Puiestee 2, 44201 Sõmeru, Lääne-Virumaa tеl 327 0868, 527 8308 faks 327 0860

rpmt@rpmt.ee, maltoosa@rpmt.ee / www.rpmt.ee mai 2017 7 Müügil: ETK, Kaupmees ja Co, Grossi31.Toidukaubad

Käsitöösiider ja siider on kaks eri asja Käsitöösiidrit saab teha vaid kord aastas – siis, kui korjatakse õunu. Siidrit saab teha aasta läbi, sest seda tehakse õunakontsentraadist, lisades sinna käsitöösiidrit iseloomustavaid lõhna-, maitse- ja värvaineid.

K

äsitöösiidrit on maailmas valmistatud juba üle 1000 aasta. Kommertssiidri vajadus tekkis tootmismahtude kasvades koos vajadusega varustada poekette aasta läbi. Seetõttu on siider enamasti magus, karboniseeritud ning säilib kaua. Käsitöösiider aga on eelistatult kääritatud ilma li8 31. mai 2017

sasuhkruta õunas endas leiduva suhkru baasil ja Prantsusmaal valdavalt ka ilma kultuurpärmita, metsiku pärmi baasil, mida leidub igal pool.

Erinevad käsitöösiidrid Sõna “siider” kasutatakse ainult õunamahlast kääritatud joogi puhul. Ameerikas on “cider” õunamahl ning “hard cider” kääritatud õunamahl, kuid tooraine on ikka õun. Veel on olemas eraldi termin pirnisiidri jaoks, mida inglise keeles nimetatakse “perry”.

Kõik muud joogid, millede baas on kääritatud õunamahl ning milledele on

ostmist on võimalik enamikku siidritest ka proovida, sest Eestis on arusaam käsitöösiidrist rohkem seotud odava kontsentraadist siidri maitsega.

Sarnaselt käsitööõllemaailmas levinud terminile on ka käsitöösiidrimaailmas olemas “elav siider.” Selline on näiteks Siidrimaja kõige populaarsem käsitöösiider, prantsuse Manoir du Kinkiz Cidre de Cornouaille. See siider on oma meetodilt mahetoode, sest on valmistatud cuvage-meetodil, ilma suhkru ja kultuurpärmi lisamiseta ning ka siidri säilimiseks pole midagi lisatud. Seda tüüpi siider sobib suitsukala juurde Eesti köögi kontekstis, aga muidu ideaalselt just juustudega. Restoranidel on oluline teada, et seda tüüpi käsitöösiider säilib avatuna külmkapis umbes 1 nädala, seetõttu ei pea seda suurt, 75 cl pudelit pelgama. lisatud teisi mahlu (kirsi-, musta sõstra, vaarika-, maasikamahl) ei lähe päris puhta siidri kategooria alla, need on pigem maitsesiidrid, kuigi on samas ikka käsitöösiidrid. Samuti on maitsesiidrid humala või muude lisanditega käsitöösiidrid. Nii et klassikaline siider on 100% õunast ehk õunamahlast kääritatud kuni 8,5% alkohoolne jook. Ametlik regulatsioon siidri jaoks võib riikide kaupa erineda.

Käsitöösiidri maitse sõltub kõige rohkem õunast ja valmistamismeetodist. Baltikumis valmistatakse käsitöösiidrit valdavalt söögiõunast; Hispaanias, Prantsusmaal ja Suurbritannias aga spetsiaalsest siidriõunast, mis on söögiks kõlbmatu. Meie kliimas kasvanud õunad on väga happelised ning õunakoor üsna õhuke, seetõttu on Baltikumi käsitöösiider helekollane värvilt ning kerge ja värske maitselt. Näiteks Siidrimajas müüdav Leedu käsitöösiider Obela Yellow Label.

Mille kõrvale käsitöösiider sobib?

Elav siider Üldse kokku on Siidrimaja valikus umbes 100 käsitöösiidrit erinevatest riikidest: Hispaania, Prantsusmaa, Läti, Leedu, Soome, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa. Siidrimaja on kõikide nende käsitöösiidrite maaletooja, mida samanimelises ülipõnevas poes osta saab. Enne

Traditsioonilisel meetodil käsitöösiidrid ehk vahuveinile sarnase mulliga käsitöösiidrid, sobivad vahuveini asemel tervitusjoogiks. Siidrimaja valikust on selline Läti siider Smiltene, mida on kolmes magususastmes: kuiv, poolkuiv ja poolmagus.

Käsitöösiidri eelis on see, et sellel on väiksem alkoholisisaldus. Lisaks, väiksema parkainesisalduse tõttu kui punases veinis, ei põhjusta käsitöösiider hommikul peavalu. Klassikaliselt sobib siidri kõrvale hästi juust ja vinnutatud vorst. Siidrimaja valikus on üllatuslikult tume siider, mis näeb klaasis välja nagu stout-tüüpi õlu ning mis on tõenäoliselt ainus siider, mis sobib ideaalselt kiluvõileivaga. See on valmistatud odramaltoosa baasil ning seepärast maitseb hästi ka neile, kes on pigem õllenautlejad.

KAIRE JAKOBSON, SIIDRIMAJA

31. mai 2017 9

Kibedaid elamusi otsivad kodanikud olgu Pöide õllesid mekkides valmis pehmemaks elamuseks ja need, kes kibedaid elamusi pelgavad, olgu valmis üllatuma.

Pöide õlu on midagi enamat kui lihtsalt silt pudelil Pöide Pruuli Koja loomise idee ulatub tagasi 2009. aastasse, mil meie – Koit ja Kristel – otsustasime oma pere tuleviku Saaremaaga siduda ning seadsime end sisse Koidu vanaema kodutallu Pöidel. Saarel elades sai väga kiiresti selgeks, et võrratut saare maaeluidülli saab endale võimaldada vaid midagi ise tehes.

10 31. mai 2017

Fotod: Mari-Liis Nellis

Harald Sumberg, Koit Kelder ja Kristel Oinberg-Kelder

H

uvitaval kombel, tuleb tunnistada, et õlleteost meie mõte kaugemale ei tüürinudki. Küllap on selles teataval määral süüdi ka Koidu pere iga-aastane traditsioon jaanipäevaks ja jõuludeks kohalikult pruulmeistrilt ehtsat saaremaist koduõlut tellida.

2011. aastal tegime esimesed sammud pruulikoja avamise suunas. Tol hetkel polnud meil vähimatki aimu, mis ees ootab. Arvasime, et teeme midagi täiesti erakordset – polnud ju sel ajal ühtegi tänapäevaste seadmetega väikepruulikoda.

Kui 2013. aastal pruulikoda valmis sai, oli üllatus suur, kui nägime, et meiega samaaegselt alustasid oma tegevust mitmed väikepruulikojad. Mõnes mõttes tundsime suurt kergendust, et nii mõnedki meist avamisega ette jõudsid.

Turg lausa janunes kohaliku kesvamärjukese järele, jõudsime juba esimesel tegutsemisaastal tõdemusele, et koduta-

lu tootmismahtudega (ca 25 000 liitrit aastas) ei jõua me eriti paljusid õllesõpru rõõmustada.

Pöide ise asub kadakate vahel Saaremaa idarannikul. Metsikumatel aegadel oli Saaremaa tuntud viikingite poolest, kes kontrollisid lääne- ja idavahelist laevaliiklust. Saksa ordu otsustas omavoli ristiusu toomisega lõpetada ning Euroopa viimasesse paganlikku kantsi rajati 13. sajandil maamärgiks Pöide linnus. Jäärapäiste saarlaste võitlust võõrvõimudega jätkus sajandeiks, kuid praegune Pöide Maarja kirik on sellest ajast püsinud kindlalt paigas.

Viide kirikule on seepärast ka Pöide õlle etiketil.

Kuna tootmine kodutalu tingimustes kasvu ei võimaldanud, siis mõlgutasime mõtetes laienemisplaane. Ideed pikalt laagerduda ei jõudnudki, kui meie teed ristusid vana Kuressaare elektrijaamaga, mis aastakümneid tühjalt seisnud ning üsna õnnetus seisukorras oli.

Kiriku väärilise art deco sugemetega tööstushoone kohta Tolli tänaval sahistatakse, et selle arhitektiks võis lausa olla saarelt pärit maailmakuulus Louis Kahn. Kes teab, igal juhul mahub uude pruulikotta nüüd ära kordades suurem laagerdumispatarei kui senisesse vanasse lauta.

Pruulikoda sai ka uue nime, mis kõrgete lagedega uhke hoone vääriline – Pöide Pruuli Koda. Nimetati ju vanas-

tigi maamõisate talviseid linnakodusid kodadeks!

Koos uue hoonega, ristusid meie teed Tartust pärit pruulmeister Haraldiga, kes erinevalt meist, on õppinud ja kogenud pruulmeister. Harald tõi endaga kaasa rohkelt väärt teadmisi ning oskusi.

Praegu on Pöide Pruuli Koja tootevalikus püsivalt neli õlut ja alkoholivaba karastusjook Linnase Limps. Hooajalisi eripruule teeme aasta läbi ja juba jaanipäevaks on midagi uut oodata! Kui käsitööõlledega käivad tihtilugu kaasas teatavad kibedad eelaimdused, siis meile endile meeldivad maitselt hästi tasakaalustatud õlled, kus tunda nii mõõdukat humala mõrkjat kui ka linnaste magusat maitset. Seega, kibedaid elamusi otsivad kodanikud olgu Pöide õllesid mekkides valmis pehmemaks elamuseks ja need, kes kibedaid elamusi pelgavad, olgu valmis üllatuma.

Meie suur unistus on juba üsna pea valmistada üks õlu päris kohalikust toorainest – metsikut humalat kasvab Saaremaal kõikjal ja õlleodergi sai naaberküla taluniku poolt külvatud. Seega oleme põnevil kõigest, mis meid ees ootab!

Rohkem infot leiad meie kodulehelt www.poidebeer.com Jälgi meie tegemisi ka Facebookis – Pöide Beer ja Instagramis – poidebeer 31. mai 2017 11

Mitte lihtsalt õllega täidetud õllerestoran Tallinna vanalinnas suvel jalutades ohkab mõnigi kohalik õudusega – linn on turistidele suurema lahinguta ära antud.

Aga kaotatud pole mitte päris kõik! Siin-seal on veel mõnusaid nurgakesi, kus kohalikud visa vastupanu osutavad: söövad mõnusaid toite ja hoiavad õhtuti läbi suure ekraani silma peal spordimaailma titaanide heitlustel.

Ü

ks selliseid koduseid õllepesi on Tallinna vanalinna ääres restoran Beer Garden koos oma Euroopa köögi vaheldusrikkusest pulbitseva à la carte menüü ja kuraditosina erinevat sorti vaadiõllega. Januste kanne täidetakse selles majas nii Eesti, Belgia, Tšehhi kui ka Saksamaa humalaveega, millest klientide lemmikuks on kujunenud Leffe Blond ja kodumaine Karksi Must Nunn. Õrnem sugupool laulab aga oode kirsimaitselisele õllele Kriek. Rikkalikust joogikaardist leiab ka mitmeid veine, šampuseid, pudeliõllesid ja kanget alkoholi.

Nende laudade taga on sündinud nii mõnedki kokkuleppe, sest kui jätta kõrvale suvine puhkusteperiood, võib Beer Gardenist leida tööpäevadel mõnusaid eripakkumisi lõunasöögiks. Ja kellele ei meeldiks siis jalutada pärast kosutavat kõhutäit iidsete majade vahel ning ajada törts vabas vormis sundimatut ärijuttu ja oodata, kuni taas rooli istuda võib. Õhtud on Beer Gardenis sõpruskondade ja veiklevate ekraanide päralt. Tõeliselt mõnus on siin spordisemude seltsis nautida erinevaid suursündmusi – jalgpalli- ja hokilahingutest kergejõustikuni välja. Spordifännidele mõeldes on restoranis tõeliselt suured telekaekraanid, külm õlu ja vaagnatäied kõikide restoranis pakutavate suupistetega. Meeldejääv õhtu on garanteeritud!

12 31. mai 2017

Beer Garden on avatud pühapäevast neljapäevani 11.00–23.00+, reedel ja laupäeval 11.00–02.00+ ja kui rahvast rohkem, hoitakse uksi lahti kauemgi.

Kohti saab broneerida telefonil 688 0013. www.beergarden.ee

Töö tegemine ei tohi hobi ära rikkuda Mõtsalise Pruulikoja meistri Kaarel Sild teeb Lõuna-Eesti kuppelmaastikul erilist õlut, iga partii on ainulaadne, erilise hoolega tehtud.

S

illa väike hobi algas ikka ankrusse maltoosast kaljasarnast jooki tehes. “Selle käigus sai ka kunagi ankur esikusse laiali lastud ja ka muidugi liigkange õllega pidu liiga vara ära lõpetatud. Üks hetk tekkis tahe alustada tootmist ja enda talu produktiivselt ära kasutamist ning siis saigi hobi tööks kujundatud,” meenutab Sild algust.

Päris erialalt on ta aga hoopis päästja, tal on ka sellekohane kutse- ning kõrgharidus. “See on õlleteoga seotud kaudselt läbi pumpade ja hüdraulika,” oskab ta omandatud hariduse hetke töös kasulikuks muuta. “Õlletegu olen õppinud tarkade eestlaste käest ja ka palju internetist.”

Silla lemmikõlu muutub iga päev.

“Lemmikuks pean Mõtsalise Humalast õlut aga teiste omadest meeldub hetkel väga Vaadi Blimey. Muidugi peavad enda õlled olema kõige lemmikumad, enne kui neid teistele hakkan pakkuma. Minu õlle teeb eriliseks maalähedus ja julged talupojatarkusega tehtud retseptid,” selgitab ta, miks Mõtsalise toodang eriline on.

Inspiratsiooni ammutab ta teiste toodangut proovides ja saunas istudes.

Mõtsalise Pruulikoda asub Põlvamaal, Kõlleste vallas, Veski külas, Ala-Parmu talus. See on keset Lõuna-Eesti kuppelmaastiku ja metsi. “Meie sisseseade on 300 liitrise keedu ja 500 liitriste kääritusnõudega. Tootlus oleneb sellest palju muud talutööd parasjagu segavad. Arvestuslik õlletootmise maksimum võiks kuskil 10 000 liitrit olla,” tutvustab ta oma väikest koda. Kuna pruulikojas toimub pruulimine väikestes kogustes, siis seetõttu on iga partii ja

iga pudel valminud suure hoolega. Erilist tähelepanu pälvib retseptide arendamine ja uuendamine, et õllesõpradeni tuua uusi maitseid ja pidevalt edasi viia käsitööõlle kultuuri.

Mõtsalise õlu tegi vahepeal väikese puhkuse aga nüüd ollakse kohe jälle saadaval kõigis paremini varustatud õllepoodides. Maailma Sild vallutada ei plaani: “Hetkel olen tuleviku suhtes tagasihoidlik ja vaatame kas ja kuna me laieneme. Ei taha, et töö tegemine hobi ära rikuks.”

Käsitööõlle turu trendid muutuvad igapäevaselt. “ Vahepeal tundus väga teemas olevat igasugune õllesiidritega katsetamine ja ka hapud õlled, mis tulid juba palju varem. Praegu tundub nagu kõik tahaks head, maitsekat ja lahjat õlut teha,” analüüsib ta õlletrende.

31. mai 2017 13

Veldi pruulikoda saab kaheaastaseks

Algav jaani- ja juunikuu on Veldi ja Tütred pruulikojale märgilise tähendusega – just juunis kaks aastat tagasi sai „sahtlist välja tuldud“ ja esimesed viis õllesorti ametlikult ära registreeritud.

P

äris pikka aega enne seda oli pruulikoja omanik ja pruulmeister Ulvar Veldi nende õlleretseptide kallal töötanud ning ka naabritele-tuttavatele maitsta andnud. Üsna varsti olid Veldi õlled kuulsad kogu Lahemaal ning sõbrad ja Leesi poe rahvas mahitasid tegema asja ametlikuks, et neid õllesid ka osta saaks ning et Veldi oma „päris“ pruulikoja püsti paneks.

Ulvar mäletab algusaegu hästi:“ Hakkasin pigem oma lõbuks ja uudishimust väikestes kogustes käsitööõlut pruulima. See maitsete ja aroomidega mängimine tundus huvitav ja olgem ausad – on siiani. Kuna käisin merel kalal ja naabrimehed käisid minu juures 14 31. mai 2017

kala ostmas, sai neile mekkida antud ja neile mu õlled meeldisid.

Sõna levis ja varsti ilmusid hoovi peale inimesed, kes kalast üldse ei hoolinud ja olidki just õlut nõudma tulnud.

Althõlma aga ei tahtnud ma müüa. Leesi pood tahtis ka mu õllesid müüki võtta ja nii läkski.“ Ning juhtuski, et paberid said korda aetud ja pruulikoda laienes garaažist ka saunaruumidesse.

Mere- metsahõngulised õlled Pruulikojaks muutunud garaaž ja saun asuvad Lahemaal Leesi külas, otse Ulvari kodumaja kõrval. Koduuksest mereni jalutamine ei võta üle minuti aega, metsaga on sama lugu; mõlemad nad pais-

tavad pruulikojast kätte. See on ideaalne koht eheda käsitööõlle pruulimiseks ja ümbruskond on inspireeriv.

Mets ja meri on pruulmeistrile mõlemad hingelähedased, käib ta nii ühest kui teisest saaki toomas ja peab mõlemast väga lugu. Nii saidki Veldi pudelisilte kaunistama haug ja põder ning õllede nimedki on peaasjalikult kas merest või metsast pärit. Kummast täpselt, ütleb valminud õlu ise ette.

Näiteks Veldi populaarseim õlu, ka Soome poelettidelt leitav punane ale „Põdrajaht“ sai oma metsateemalise nime marjase maitsenüansi tõttu; samuti müügihitist porter „Vana Kalur“ aga oma maitse- ja aroomibuketis leiduva küpsuse, leiva, kadaka ja kohvi alatoonide järgi.

Leesi poest üle Eesti ja kaugemalegi „Vana Kalur“ oligi esimene õlu, mis pruulikojast välja lendas ja 20. juunil kaks

vad laevaga sõita ja välismaalasteni jõuavad.“ Hetkel on Veldi õlled müügil kokku 135 Eesti kaupluses ja söögikohas Narvast Kuressaareni, väikese põikega ka Soome lahele ja Helsingisse.

Suurimaks edasimüüjaks on hetkel COOPi poed, mille Konsumid ja Maksimarketid võivad olla uhked tõsiselt rikkaliku Veldi õllede valiku üle. Eestis on Maksimarketeid, kus on korraga saadaval ka kõik 10 hetkel tootevalikus olevat Veldi pruuli.

Tootevalik on kirju

aastat tagasi Leesi poe lettidele maandus. Õige pea järgnesid stout „Juminda Tume,“ Belgia ale „Laevakokk“ ja „Põdrajaht.“ Mõnda aega oli Leesi pood koht ainus paik maailmas, kust Veldi õllesid soetada sai. Kuna Leesi pood on Lahemaa rannarahva pärandit tublilt edasikandev kogukonnapood, sobivad Veldi õlled sinna suurepäraselt.

Pä ra s t L ee s i p o o di läksid õlled müügile mitmesse väikesesse õllepoodi üle Eesti, söögikohtadesse ning baaridesse. Esimese suurema ettevõttena võttis Veldi õlled müüki Tallink, pakkudes neid oma laevade kauplustes ja restoranides. Tallinki kohta jätkub Ulvar Veldil vaid kiidusõnu ja lisab naerdes, et „tore ju kui mu õlled saa-

Kõik kümme õllesorti alati ühel ajal tootmises aga ei ole. „Mul on nii-öelda tuumikus seitse õlut, mis on kõige populaarsemad ja enim head tagasisidet saanud. Ülejäänud on satelliitprojektid, mis püsitootmises pole, vaid käivad seal kordamööda,“ ütleb Ulvar Veldi.

Tuumikusse kuuluvad lisaks varemmainitud „Põdrajahile“ ja „Vanale Kalurile“ veel Belgia ale „Laevakokk,“ IPA „Kalamees,“ nisuõlu „Juminda Näkk,“ Ameerika ale „Reeder James“ ja laager-tüüpi „Paadisadam.“ Viimane oli algselt plaanitud ajutise eripruulina ehk „satelliidina,“ aga see leidis nii palju kiidusõnu, et selle pruulimise lõpetamine ei tulnud kõne allagi.

Oma erinevatest õllesortidest räägib Veldi, et „Minu eesmärk on, et igaüks leiaks mu sortimendist midagi omale sobivat. Ühele maitseb tummine porter, teisele kergem IPA. Naisterahvaste lemmik on näiteks nisuõlu „Juminda Näkk.““ Rääkides nisuõlledest lisab Veldi, et tal on praegu satelliitprojektina too-

tevalikus „Metsaülem,“ mis on tema teada hetkel ainus käsitööna valmistatud tume nisuõlu Eestis. „Metsaülemat“ maitstes ei häiri tugev nisuõllele omalik maitse, vaid see on vaid aimatav. „Ma ei tahagi teha liiga pealetükkiva humala-või näiteks nisumaitsega õllesid.

Leian, et käsitööõlu peab olema kergesti joodav ja mõnus, mitte liiga kibe või muul moel vastumeelne. Inimene peab õlut nautima,“ seletab Veldi. „Ja kui õlu otsas on, siis mitte selle üle rõõmustama, vaid juurde küsima,“ lisab ta naerdes ja tõstab väljaöeldud avalduse tähtsuse rõhutamiseks sõrme.

Veldi märgib, et on väga põnev, kuidas erinevate koostisosade maitsed õlles mängima hakkavad. Ta kergitab suvistelt plaanidelt saladuseloori ja ütleb, et Tammistu külavanem Martti Hääl tellis küla 500. sünnipäevaks Veldilt eripruuli, milles ta kasutas üht kõrrelist, mis on rohkem tuntud kui ravimtaim ja toitudes kasutatav maitseürt. Ulvar muheleb ja lausub, et „see on selline hea, suviselt lahja õlu, mida naised peaksid oma meestele õhtuks ostma kui neil romantilised plaanid on.“ Millega täpselt tegu, lubas ta avaldada Veldi ja Tütred Facebooki lehel siis kui aeg küps on. See eripruul tuleb suvel müügile vaid kahes kohas – Kuusalu Alexela tanklas ja muidugi Leesi poes.

Õlled sobivad ka kööki ja grillile Kui jutt juba sujuvalt söögi peale läks, räägib Veldi, et ta õlled sobivad suurepäraselt ka söökidele. Jahedamal ajal saab „Vana Kaluriga“ hautades väga maitsvad tumedad hapukapsad ja „Laevakokaga“ valmistatud põdrahautis viib lausa keele alla.

Ka šašlõkimarinaadides on õlled omal kohal. Lihatükid tuleb lihtsalt soola-pipra, sibularõngaste vähese meega läbi mudida ning õlu peale valada. Veldi soovitab sealihale „Juminda Tumedat“ ja kanalihale „Kalameest.“ „Mett on vaja selleks, et õlu marinaadis üles äratada,“ märgib Veldi asjatundlikult ja lisab, et marineerimisajaks võiks planeerida 24 tundi. „Hea toidu kõrvale peab ikka head õlut jooma,“ arvab Veldi ja toob välja, et näiteks väga head ulukiliha pakkuva Sagadi Mõisa restorani majaõlleks on Veldi ale „Sagadi Mõis.“ Seda õlut müüakse ainult nimejärgses asukohas.

Jutuajamise lõpus kutsub Ulvar inimesi üles tulema suvel Lahemaad avastama, sest koht on tõesti kaunis ja avastamist siin jätkub. „Seda kindlasti ka Leesi poes,“ muigab Veldi talle omaduse muhedusega.

31. mai 2017 15

Jaanihanso teeb päris siidrit Õunaveini on Eestis alati valmistatud. Kiibitsejate jutud sellest, kuidas Eesti õunast ei saa head siidrit teha ja et Eestis ei jätku õunu, on paremal juhul kummalised. Jaanihansot ei eruta mõte teha Prantsuse või Inglise siidri kodumaist koopiat ja tuua sisse välismaa siidriõuna istikuid.

M

e teeme Eesti siidrit ja kõik märgid näitavad, et see on tegemist väärt – just nii, nagu seda meie õuntest ja meie tingimustes teha saab.

Pea iga maja juurde Eestis kuulub õunapuu, vanaema-vanaisa maja juurde kümneid. Igal teisel aastal vaevleb pool maad õunauputuse käes, vahepealsel aastal teine pool. Isekonstrueeritud mahlapressid käivad sügiseti käest kätte ja pärandatakse isalt pojale.

Meil nii tavaline kiviklibune ja paepealne pinnas sarnaneb maailma parimate siidripiirkondade terroir’iga Edela-Inglismaal ja Normandias. Eesti jahe lühike suvi koos pika sügisega on ideaalne maitserikaste õunte küpsemiseks, millel on raske võistelda lõunapoolt toodud iluõuntega, aga mis sobivad suurepäraselt siirupise mahla ja kuldse siidri valmistamiseks.

Nii lihtsalt juhtus, et ajapikku kujunes meie kodustest õunaveini-katsetustest välja jook, mis pärast aastajagu pudelis küpsemist suvisel lõunalaual ja sõpradega koosviibimistel Jaanihansol teisi jooke enda varju jätma hakkas.

Kuni siis mõned inimesed arvasid, et seda peaks me teistele müümiseks ka valmistama. Selle peale sai Inglsimaal siidrivalmistamise kursus läbi tehtud ja kuulsas Burrow Hilli siidrifarmis Somersetis praktiseerimas käidud.

Jaanihanso on ajaloolise talukoha ülesehitamisel loodud siidrimaja, eeskujuks ongi Somerseti siidrifarmide vaimus tootmine, kus omavahel põimuvad koha16 31. mai 2017

likku keskkonda väärtustav looduslähedus, kõrge kvaliteet ja traditsioonid. Kõike seda hoiab koos meie vaimustus heast siidrist.

Kunagi suvilaks ostetud Jaanihanso talu lõunapoolset vaadet riivanud vana kolhoositöökoda osutus ideaalseks asupaigaks Siidrivabriku tegemiseks. Kombainide ja traktorite varjualune kohendati 2015. aasta kevadeks soojaks ja ilusaks ning sisse kolisid kääritusvaadid ja õunapress. Ja ajapikku lisandus muu vajalik.

Talu ja siidrivabriku vahel on õunaistanduse jaoks ideaalne põllumaa, parasjagu veidi kaldu ning paeklibune. Alustasime õunaaia rajamisega 2015. aastal, istutades 3800 puud neljast eri sordist.

Meie süda kuulub Eesti õunale, seetõttu püüame koos siinsete parimate õunakasvatajate ja Maaülikooli teaduritega leida just need sordid, millest saab parimat Eesti siidrit. 2017. aasta lõpuks saab kuuel hektari kasvama üle 5500 puu.

Peamised õunasordid, millest valmistame siidrit, on Talvenauding, Antoonovka, Dolgo, Karksi Renett, Liivi Kuldre-

nett ja Tartu Roos. Alates 2016. aasta sügisest oleme sertifitseeritud mahetootjad.

Jaanihanso “siidri-filosoofia” nurgakivi on veendumus, et siider on ennekõike looduslik asi. Mida enam sellest ehedast loodusest valmis pudelisse jõuab, seda huvitavam ja maitsvam on tulemus. Jaanihanso on üks väheseid siidritegijaid ka väiketootjate hulgas, kes kasutab esmasel käärimisel ainult metsikut pärmi, ehk puhtatõulised kodumaised pärmiseened õuna seest ja Kaelase küla õhust kääritavad meie siidri. Mitte pakist tulnud laborikulturistid.

Jaanihanso teeb peamiselt šampanjameetodil siidrit, mis lihtsalt ära seletades tähendab kahte kääritust: ühte vaadis, kui mull õhuluku kaudu mulisedes välja jookseb ja teist pudelis, kuhu mull vangi jääb ja suure rõhu käes kuude ja aastatega siidrisse nii sisse imbub, et ilusas pokaalis alt üles jooksmist ei lõpetagi. Jaanihansol ei ole ühtegi filtermasinat, ühtegi karboniseerimismasinat, ühtegi pastöriseerimismasinat.

Elu läheb edasi kui kiirrong ja kolmandaks tegevusaastaks on meil ligi kümmet sorti erinevaid jooke, uhke Ciderhouse Maitsmistuba vabriku külje all ja peotäis medaleid maailma suurimalt ja tähtsaimalt siidrivõistluselt Great Lakes’is Michiganis USAs. Sealhulgas kaks kulda koos Best In Class auhindadega, mida vähesed kunagi saavutavad. Parasjagu suveks tuli välja Rosé siider ja varsti-varsti üllatame millegi kangemaga.

WORLD CIDER DAY

TÄHISTAME MAAILMA SIIDRIPÄEVA laupäeval 3. juunil kell 11–17 JAANIHANSO SIIDRIVABRIKUS Kaelase külas Pärnumaal

– Ohverdame õunajumalanna Pomonale.

– Igaühel on võimalus oma siidripudel jääkorgist vabastada.

– Ekskursioonid toomisse igal paaritul täistunnil.

– Lapsi tulevad uudistama päris ehtsad vasikad Piimajõe farmist.

– Kohal kuulus Pärnu-Jaagupi pasunakoor.

– Süüa pakub suurepärane SESOON ja Maia Smõslova. Õunapuud õitsevad! Tule pikuta murul või istu heinapakil!

ÕHTUNE GURMAANIDE ERI

Sesoon, Eesti Maitsed ja Jaanihanso esitlevad: – Jaanihanso CiderHouse’i õhtusöök nr 1 – algus kell 18.00 Eesti toit kohtub Eesti siidriga seitsmel käigul.

Hind koos jookidega 49 eurot.

Menüü ja piletid: vabalaud.ee ja eestimaitsed.com Kohti on piiratud hulgal ja ainult eelmüügist pileti ostnuile.

31. mai 2017 17

Kodupruulijast tehaseks.

Pruulikoda Õllevõlur Nõmmel.

Ega meie lugu palju teistest samasugustest erine. Pruulmeister on kolmandat põlve õlletegemist hindav ning kokakunstist lugupidav mees, kes naisegi õllehullusega nakatas ja nüüdseks on loodud pruulikoda, mis sel kevadel kolme aasta taguse asutamise ajaga 20 korda suuremaks muutus ning Mustamäelt pruulmeistri sünnipaika – Nõmmele kolis.

“V

iimasel ajal on palju juttu õllerevolutsioonist, õlletootjate rohkusest, justkui oleks väikeses koguses õlleteos Eestis midagi täiesti uut ja revolutsioonilist,” ütleb Pruulikoda Õllevõlur omanik ja pruulmeister Vahur Kase. “Pigem võiks viimase ajal elavnenud õlletegude rohkust võrrelda ka vanade rahvatraditsioonide taasavastamisega. Kuni 17 sajandini oligi Eesti täielikult õllemaa, eestlastega ühtviisi valmistasid õlut soomlased, vadjalased, lätlased.”

“Kodune õlletegu elavnes pärast esimest maailmasõda Eestis suurel määral ning juba 1930. aastatel käis Eestis üle 18 31. mai 2017

maa kõva õlletegu. 1920.–1930. hakanud ka naised Eestis õlut valmistama, tehes pehmemat õlut ja lõhkudes senise traditsiooni, et naistel pole õlletegemise juures midagi ütlemist, vahel aitasid, mida kästi teha. Ega meie pruulikojas teisti kujunenud pole, naine alguses aitaja, hiljem juba ütleja ja praegu ka pruulija rollis”, muigab pruulmeistri kaasa Juta.

“Eestimaal on ikkagi väga pikk õllepruulimise ajalugu, õllest on juttu juba saagades ja regivärssides. Õlle vanim valmistamisviis Eesti külas – linnaste meskimine kumaks aetud kividega – ulatub toidutegemise võttena tagasi kaugele kiviaega. Õllemüügist kõrtsides räägivad 14. sajandi ürikud. Parimaks töölemeelitajaks mõisas oli päeva lõpul pakutav õlu.

“Meie õllemeistriks on pärm, tema on meie peamine töömees või sepp, nagu rahvasuu ütles,” arvab pruulmeister Vahur. Meie oleme lihtsalt pisut võlurid, kes pärmiga head koostööd teha püüavad. Õppimise, katsetamise aeg on igaühel erinev, meil ehk isegi mitu aastat. Õlletegemise oskust oleme aga praegu meeldi nõus jagama ka teiste huvilistega oma vastavatud pruulikojas Kalda tänaval Nõmmel. Õllevõlurit võiks kirjeldada kui 100% romantilist ja rahvuslikku õllejoomi-

Meil on oma humalakasvatus ja kasutame isekasvatatud Hallertau tüüpi sordihumalaid ning julgustame kaasmaalasi hindama aianurgas kasvavat humalataime. se rõõmu pakkuvat tootmist, me oleme ühendanud tootmises vanad rahvatraditsioonid, lisanud Saksamaal omandatud pruulmeistri teadmised ja jälgime ka praeguseid arengutrende. Oleme perepruulikoda, toodame väikeseid koguseid ja oleme heas mõttes õllehullud. Ega meid teistmoodi ka nimetada saaks.

Meil on oma humalakasvatus ja kasutame isekasvatatud Hallertau tüüpi sordihumalaid igasügiseses wet hop tüüpi õlleteos ning julgustame kaasmaalasi hinda-

Kas teadsid, et • Koht baaris on alati kindel paik Õllevõluri tootevalikul. Samuti ka Rocca al Mare kaubanduskeskuse Rahva Raamatu kaupluse kohvikus, Prisma peremarketites ning Muraste Konsumis • Kui satud juuksurisalongi Pardur • (Tartu mnt. 6), siis tea, et seal kraanist voolav õlu on Õllevõluri toodang • Õllevõlur peab lugu ka loodusest ja loomadest: õllekeetmisel allesjääv õlleraba on väärt söögiks kanadele ning väetiseks aiataimedele. Soovid seda tasuta saada? Võta meiega ühendust!

ma aianurgas kasvavat humalataime.

Nimetagem meid vanamoodsateks, kuid meie õllest ei leia kunagi kunstlikke maitseelavdajaid, me eelistame alati traditsioonilisi õlletootmise meetodeid ning võtteid. Meie õlu sobib ka veganitele.

Pärm ongi meie peamine õllemeister, nii ütleb rahvasuu ja seda tõendavad ka pärmi rahvapärased nimetused töömees ja sepp, kõneleb pruulmeister.

Näiteks rahvusliku traditsiooni kohaselt alustati õlletegu öösel pärast esi-

mest kukelaulu ja õlletegu võttis aega teise päeva kella neljani pärastlõunal, õlletegijal pidi jätkuma reipust ja lusti, sest pärmi panemisel tuli õllepruulijal rõõmsalt hõisata, muidu õlu hästi ei käinud ja pähe ei hakanud. Igas maakonnas olid omad õlletraditsioonid – sel ajal, kui õlut tehti, ei tohtinud tuba pühkida ega antud võõrale tilkagi juua kuni õlu polnud käima läinud, käidi tasa, lausa sukkis, et õlu ei ehmuks.

Ja õlut juues pühiti esimene vaht maha majavaimule. Eks meilgi ole omad traditsioonid juba tekkinud.

Näiteks laagriõlu Tallinn City valmi-

mine on pikk protsess, paljud käsitöörevolutsiooni lipulaevad niimoodi aeganõudvalt laagriõlut valmistada ei taha, ollakse ehk liiga kärsitud.

Kindlasti julgustame kõrvuti meestega ka naisi pruulima ning osalema meie poolt pakutavatel pruulimise koolitustel ja koosviibimistel.

Et seda õlle tegemise võlukunsti oma silmaga näha ja õlut maitsta, tuleb tulla Nõmmele, Kalda tänaval asuvasse pruulikotta, sest siin valmib õlu tõepoolest käsitööna.

Kel huvi, leiab meid Facebookist või meie kodulehelt www.ollevolur.ee

Jää Vabaks IPA on käsitööõllepoes Väike Roosa Õllepood 2016. aastal enim müüdud IPA. Õllel on iseloomu, sest fotosessioonil jäi õlu oma nime vääriliseks ja kadus koos paadikesega talle meelepärases suunas.

Kadrina hää õlu konkursil 2016. aastal raskete õllede konkurentsis pälvis ta III koha.

31. mai 2017 19

Sommeljee: Eesti käsitöö tase võrreldes muu maa on fenomenaalselt hea!

Urmas Linnamägi, Eesti parim õllesommeljee 2014, usub käsitööõlledesse ja siidritesse niivõrd palju, et avas samal aastal Kalamaja piiril Eesti parima õllevalikuga SIP veini- ja õllepoe.

20 31. mai 2017

“K

äsitööõlle ja tavalise õlle vahel on piisavalt erinevusi, et põhjendada nii kallimat müügihinda kui tohutut valikut. Erinevus õlles algab eelkõige toorainest ja õllemeistri teadmistest koos julgusega katsetada. On ju mõistetav, et mingi vahe siiski on vanaema kootud kindapaaril võrreldes näiteks Aasia päritolu masstoodan-

Uus pood ka Tartus!

• SIP veini- ja õllepoest leiab üle 500 veini, üle 1000 õlle ja kõik 8 kodumaist käsitöö­ siidritootjat.

• Seni vaid Tallinnas Telliskivi tänaval tegutsenud SIP kauplus on alates märtsi­ kuust ka Tartus, põnevaks loomelinnakuks taastatud kunagises Aparaaditehases.

öõlle ailmaga

muu maailmaga on fenomenaalselt hea!

Punkt. Ilma igasuguse vajaduseta keskpärast ilusaks rääkida. Eestis käib palju vägagi teadjaid õllesõpru ning nende kommentaarid on enamjaolt ühte auku – vaid paariaastase kogemusega on Eesti mikropruulid õppinud rohkem kui n-ö vaba maailm on seda teinud aastakümnetega, millega mõõdetakse käsitööõllede hilisemat ajalugu.”

Halb või hoopis hea? guga, mis samuti kätte läheb ja oma “töö ära teeb”. Sealt see vahe tulebki, mingist kasumiahnusest ei saa me craft-õlle puhul vähemalt Eestis veel niipea rääkida.” ütleb Urmas Linnamägi.

Olles maitsnud väga paljude riikide ja kultuuride käsitööõllesid, ütleb Urmas, et eestlased võivad uhked olla. “Eesti käsitööõlle tase võrreldes

Urmase kõige suuremad maitseüllatused on päris samuti SIP kaupluse lettidelt. “Alles hiljuti maitsesime taas mitmeid uusi õllesid, mis lisaks sellele, et nad on väga hapud, on ka veel väga soolased. Tundub eemaletõukav?

Kui põnevate maitsetega katsetada ei julge, siis võib-olla küll. Kui aga julged, siis näiteks sour-õllede tipptootja, Itaalia päritolu Del Ducato poolt pruulitud ja vanas saksa gose-õllestiilis õlu “Kiss Me

Lipsia” ongi nagu soolase mere maitsega musi kuumal suvepäeval!”

Põnevaid avastusi on Urmase sõnul kindlasti vaadilaagerdusega õllede hulgas, mis on küll kõike muud kui kergelt joodavad. “Laagerdatakse ju õlut nii rummi-, viski-, konjaki-, šerri-, tekiila-, veini- ja mistahes muudeski vaatides.

Ka täpselt sama baasõllega oleks tulemused teineteisest vägagi erinevad.

Nende õllede puhul jätkub tihti väikesest pudelist “magustoiduks” mitmele õllesõbrale.”

Kõige populaarsem õlu SIP veinija õllepoes on Urmase sõnul alati “uus õlu”. “Kui kõik uus enam nii peibutavalt ei sära, siis väljakujunenud maitsele sobivaid eksemplare meie üle 1000 erineva õlle seast leida on mõnikord keeruline, kuid põnev ja meeldiv protsess!”

Sommeljee sõnul mõjutab tootevalikult ka aastaaeg – suvel näiteks maitseb kergem õlu ning käsitöösiider.

Alkoholivabalt?

Urmasel on häid uudiseid ka neile, kes alkoholivabast õllest siiani lugu pole pidanud. “Ka alkoholivabade õllede seas on juba mõnda aega olemas tooted, mis on vabalt suutelised ära petma suuremagi kogemusega õllesõpru, kellest mõned seni enesekindlalt teatavad, et alkoholivaba õlu ei ole õlu.

Kui selline mõte pähe peaks ronima, siis SIPis on olemas kolm täiest erineva iseloomuga alkovaba õlut käsitööõlle maailma tippu kuuluvalt Mikkellerilt Taanist,” kinnitab ta ning lisab, et on nõus alkoholivabade õllede võimalikest maitsepuudujääkidest edasi rääkima alles siis, kui need kolm on korralikult jahutatuna eelnevalt ära proovitud.

31. mai 2017 21

22 31. mai 2017

31. mai 2017 23

Maheda maitsega joogiõlled Mulgimaalt Karksi kihlekonnas Lõuna-Viljandimaal asub üks väike käsitööõlut valmistav pruulikoda. Juba mõnda aega on seal valminud õlu, mida ei ole toodetud vaid selleks, et kustutada janu, vaid Viljandimaale naasmine ja pruulikoja asutamise põhjus oli hoopis midagi muud – hoida Mulgimaa pikaaegseid traditsioone.

M

ulg id on uhke rahvas, kes väärtustavad traditsioone ja ei salga maha enda päritolu.

Löövad hoopis rinna ette ja on uhked enda juurte üle. Seda on ka Lauri, kes koos abikaasa Pillega mõni aeg taga-

24 31. mai 2017

si Mulgimaale Kõvakülla naasis, kus koos otsustati panna alus Mulgi Pruulikojale.

Aastaid oli piirkonnas toodetud Karksi õlut, mille tootmine aga aastaid tagasi lõpetati ja Karksi õlu, mis praegu poelettidelt otsa vaatab, on toodetud mujal. Kuna Lauril olid olemas teadmised, kuidas õlu valmima peaks ja ka ettekujutus, kuidas see maitsta võiks, siis otsustatigi, et proovitakse kätt just õlletootmises, et kohalikel inimestel oleks võimalus juua enda kodukandis toodetud kesvamärjukest. Aasta hiljem valmis esimene toode, mis rahva poolt heaks kiideti.

Praeguseks on Mulgi Pruulikoja tootevalik kasvanud viie erineva õlleni, milleks on Tulihänd, Libahunt, Karjapoiss, Metsapiiga ja Vägilane. Nagu nimedki ütlevad, siis elus hoitakse Mulgimaa pärandit ja legende, mida uus põlvkond unustama kipub.

Lisaks valmis suveks vaarikaõlu, mis jaanipäevaks kindlasti ka pudelisse jõuab ja mida maitseelamuste otsijad peagi nautida võivad. Eelneval aastal, kui seda üritustel vaadiõllena on pakutud, on see roosa tooniga õlu saanud vägagi positiivset tagasisidet. Tundus loogiline see pudelisse panna, et ka teised seda hinnata võiksid.

Neile, kes tahaksid aga tunnetada tõelise Mulgimaa olemust, on võimalus õlletegu ka kulisside tagant näha. Soovi korral saab osaleda pruulikoja tuuril ning avatud on ka retrostiilis ruum, kus päevaks enda argimured unustada ja hinnata eemalolekut linnakärast.

Tänapäeva kiire elutempo juures on raske end ka puhkuse ajal välja lülitada, kuid olla keset seda loodust, mida Lõuna-Viljandimaa pakub, võib olla hetk,

mida aastaid heldimusega meenutada.

Orud, jõed, lummav loodus – kõik see on osa elamusest, mis suurlinnast tulijaid enda embusesse võtab.

Kes on olnud pruulikojas õlletootmise juures, see teab, et kogu õllevaliku juures on kasutatud kõigest nelja komponenti: humalat, odralinnaseid, pärmi ja vett. Ja vesi on sealkandis eriti hea.

Kes tahab, võib selles ka selle suve laatadel veenduda, kuhu Mulgi Pruulikoda enda õllekäruga jõuda püüab. Seal, kus kogunevad inimesed, seal võib leida ka selle mulgi ettevõtte parimat toodangut, mille eest nad asjatundjatelt ja asjaarmastajatelt kiitust saanud on, mis on omakorda andnud neile kinnitust, et tehakse õiget asja.

Kuigi eesmärk on see, et õlut toodetakse just kohalikele Mulgimaa inimestele, siis on enam kui oodatud toredad inimesed ka väljastpoolt. Kui sa ei oota õlles suuri maitseplahvatusi, vaid eelistad, et see oleks maheda maitsega ning kergesti joodav, siis meeldib sulle kindlasti soojal suvepäeval ka Mulgi Pruulikoja valik.

31. mai 2017 25

Kuidas minust sai käsitööõlle pruulmeister Iga käsitööõlle pruulikoja loomise taga on oma lugu. Kuidas ja miks ühes pisikeses ühetoalises Annelinna üürikorteris üks õigusteaduskonna tudeng ise käsitööõlut tegema hakkas, räägib KOLK Pruulikoja osanik ja pruulmeister Peeter Kolk.

P

eetri esimene kokkupuude käsitööõllega oli 2012. aasta kevadel, kui ta oli veel Tartus õigusteaduse tudeng. “Üksikud käsitööõlled olid hakanud jõudma meie poodidesse ja baaridesse. Esimene, mida proovisin, oli arvatavasti Brewdogi Punk IPA, mida sai kuskilt Rüütli tänava baarist hirmkalli hinna eest osta,” meenutab Peeter Kolk.

Unistusest oma pruulikojani Sellest hetkest otsuseni hakata käsitööõlle meistriks ei läinud enam kaua.

“Otsus sündis üsna kiiresti pärast esimese käsitööõlle maitsmist. Hakkasime õlut tegema koos sõbraga, kes oli olnud pool aastat vahetusüliõpilane USAs.” Seal oli käsitööõlle kultuur levinud juba pikka aega. “Leppisime kokku, et sügisest hak26 31. mai 2017

KOLK Pruulikoja suurim müügihitt – KOSK

nult pruulikodadele iseloomulik nähtus, vaid kehtib kõigi ettevõtmiste puhul.”

Õlu, mis meenutab maitselt pigem kuiva siidrit kui õlut. Põhilise maitsenüansi annab sellele õllele saison’i pärm, humalat on kasutatud üsna tagasihoidlikult. Pea kõik suhkrud on alkoholiks käärinud – see teeb õlle kuivaks ja väga värskendavaks. Tihti võrreldakse seda vahuveiniga.

Raha ja aeg

kame vabadel hetkedel endale ja sõpradele ise õlut pruulima. Suvi kulus enese harimisele. Lugesime raamatuid ja erinevaid valdkonna foorumeid. Tegime esialgse plaani, hankisime ja ehitasime vajalikud seadmed. Õlut hakkasime keetma pisikeses ühetoalises Annelinna üürikorteris ja kui mälu ei peta, siis pikka aega pruulisime õlut vähemalt kord nädalas, kui mitte tihemini.” Üsna alguses tekkis Peetril ka teadmine, et tahaks õllepruulimisega tegeleda ka pärast ülikooli lõpetamist. Oma n-ö päris pruulikoja rajamiseni jõudis ta 2015. aasta kevadel ning esimesed õlled jõudsid Kolk Pruulikoja nime all müügile juba 2016. aasta mai lõpus.

Algusaastatele tagasi vaadates tundub Peetrile, et see ei olnudki väga keeruline. “Ületamatuid takistusi ei olnud, aga ega kõik lepase reega ka ei läinud.

Palju oli ootamatusi ning hoolimata pikast ja põhjalikust planeerimisest tuli ja tuleb siiani plaanides jooksvalt korrektuure teha. Aga ma usun, et see ei ole ai-

Käsitööõllede tootmine võib olla üsna kulukas. “Eks kõik sõltub planeeritava projekti mahust, samuti enda teadmistest ja oskustest. Mida paremini tootmise poolt tunda, seda soodsamalt saab hakkama. Kui käed on küljes ja pea otsas, siis saab päris palju asju ise ära teha ja nutikate lahendustega raha kokku hoida.” Siiski soovitab ta arvestada kindlasti sellega, et aega ja raha kulub vähemalt kaks korda rohkem, kui alguses planeeritud. Peetri sõnul pole oma pruulikoja omamine ka selline töö, mida saaks mõne teise töö kõrvalt hobina pidada.

“Praegu tegelen õlletootmisega vähemalt pooleteise kohaga. Loodetavasti tekib lähitulevikus natuke rohkem hingamisruumi.”

Peeter ütleb, et käsitööõlle tegemise võlu on loomises. “Mulle meeldib oma kätega midagi luua, eriti kui see teistelegi korda läheb. Ka meeldivatel maitsetel ja toredatel inimestel on siin oma osa. Valdav enamus käsitööõllega seotud inimesi on väga meeldivad.”

31. mai 2017 27

Kuidas sündis kohalik tänavagurmee Kui sind haaravad äkitsi gumeeneelud, kuid puudub jumal teab mis põhjusel võimalus eliitrestorani minna, on tõeliseks päästerõngaks tänavatoit. Jah, just tänavatoit, mis viimaste aastatega Eestis üha enam suid vallutab, pakkudes sama võrratuid maitseelamusi ja toorainete värskust pretensioonitumas vormis.

E

esti tänavatoidu teerajaja Uulits Tänavagurmee sai alguse romantiliselt nagu paljud õnnestunud ettevõtmised siin ilmas. Koolivennad Artur ja Mario, killuke kokakogemust, aga mis peamine, kirg teha head ja lihtsat toitu – sellest piisas, et tuua meie kiirtoidusektorisse uus hingamine, pakkuda maailmatasemel tänavatoitu, mis valmiks kõige värskemast toorainest, tehes seejuures ise nii palju, kui võimalik on.

Nõnda pandi 2014. aastal hääled sisse Eesti esimesele food truck’ile, oranžile haagissuvilale, mis suvel ürituselt üritusele vuras, et pakkuda seda uut, teistmoodi tänavatoitu. Novembriks oli hoog juba pidurdamatu – avati oma esimene paikne tänavatoidurestoran. Edasine käis kiirel tulel. “Suvel 2014 alustades ja sama aasta sügisel Kadaka Tänavagurmeed avades ei kujutanud me ette, et tänavatoit saab lühikese ajaga nii populaarseks,” meenutavad Artur ja Mario.

“Sellisel kujul tänavatoidukultuuri Eestis praktiliselt ei eksisteerinud, gurmeebur-

HOIATUS!

Uulitsa burgerid on sõltuvust tekitavad! Kõik pihvid, kastmed, majoneesid ja ketšupid valmistame värskest toorainest kohapeal ise!

geritest rääkimata.” Uulitsaid on praeguseks juba kolm: Kadaka teel, Soo tänava alguses ja päris uus Balti jaama turul.

Kõik Tallinnas.

Ei mingit sügavkülma!

Vastab tõele – uulitsapoiste köögis pole sügavkülmikut! Värske tooraine veiselihast köögiviljadeni jõuab kööki igal hommikul otse turult või hoolikalt valitud koostööpartneritelt. Osavate käte vahel vormitakse nendest valmis veiseja linnulihaburgerid, burgervrapid, salatid ning käsitööna friikartulid. Värsked kuklid valmivad igal varahommikul Mia pagari koduses pagariäris, samuti saab kukli asendada käsitöö-rukkileivaga. Ise tehakse kõik majoneesid, kastmed ja ketšupid.

Joogivalikus on trendikad käsitööõlled ja -siidrid, tervislikud naturaalsed mahlajoogid ja naturaalsed marjalimonaadid.

Uulitsa loojate sõnul on viimastel aastatel tohutu hüpe toimunud taimetoitude valdkonnas – veel mõned aastad tagasi tundus veganburger millegi teostamatuna. Praegu võib aga iga taimetoitlane astuda Uulitsasse ja tellida kikerhernepihviga veganburgereid ja -vrappe ning loomulikult salateid.

Mitte ainult pealinnas Suvi toob Uulitsale palju tööd erinevais Eestimaa paigus. Uulitsa uhiuus tänavagurmee saadik food truck 2.0 viib gurmeeburgerid ning tasakaalustatud ja tervisliku tänavatoidu noortele lähemale mitmetel suveüritustel kogu Eestis.

Poiste sõnul võib neid leida kindlasti nii Tartust, Pärnust kui Viljandist. Kus gurmeebuss parasjagu peatub ja kuhu jõuab, saab teada kodulehelt.

Tee ise gurmeeburger Uulitsa moodi!

Hea hamburgeri tegemiseks kodus küpseta mõnusad burgerikuklid või kasuta täisterakukleid või rukkileiba. Kasuta pihviks kindlasti kvaliteetset veisehakkliha, maitsesta ja grilli leegil – nii jääb kõige mõnusam ja mahlasem. Ka kukkel tahab korra grillil käia. Värske hapukurk ja marineeritud punane sibul käivad samuti gurmeeburgeri juurde. Majoneesile lisa värskeid ürte ja kokkupanekul lase fantaasia lendu!

28 31. mai 2017

Pruulimeister Silver Solnask: “käsitööõlu” jääb varsti ajale jalgu Praegu on küll käsitööõlu üha rohkem populaarsust kogumas, kuid mida tulevik toob, aitavad selgitada Kalamaja Pruulikoja omanikud ja õllemeistrid Silver Solnask ja Tanel Tälli.

S

ilveri Solnaski sõnul on Eesti käsitööõlle tase jõudsalt kasvanud.

“Seda peegeldavad kasvõi erinevatele õllefanaatikutele mõeldud õllehindamise keskkonnad, kus paljud Eesti tootjad on mitmes kategoorias maailma esikümne sees. Võib lausa öelda, et Eesti käsitööõlu on raketina käsitööõllede maailmas nime tegemas.” Eesti paistab silma ka oma tootjaterikkusega. “Mujal maailmas ringi reisides on väga tihti kohalikke õllesorte kokku vähem kui meil Eestis nädalaga juurde tuleb. Aga see on vast Eesti eripära ka. Meie arvame, et harjutamine teeb meistriks ja Eesti on suur (kuigi pindalalt väike) õlleriik, mida maailmas tunnustatakse,” ütleb Tanel Tälli. Tänu tugevale käsitööõlle tasemele usub Silver, et peatselt hakkab meil ühe valdkonnana arenema ka õlleturism. “See on kindlasti tulevikus suur teema.”

Järgmise termini ootus Lisaks usub Silver, et on vaid aja küsimus, millal sõna “käsitööõlu” ajale jalgu jääb ning välja tuleb mõelda uus termin. “Praegu mõistame käsitööõlle all väiketootja poolt valmistatud pruuli, mis on valmistatud võimalikult kvaliteetsest toorainest ja suure pühendumusega, aga sõna “käsitööõlu” paneb eeldama, et kogu pruulimine toimub käsitsi. Mõnel juhul see nii ongi, kuid eesmärk on siiski

lõpptulemus, mida peegeldavad tugevad maitsed, pruulikojale omane käekiri ning naturaalne keemiavaba protsess. Õlle maitsele ei anna väga palju juurde, kui kork on peale pandud käsitsi, oluline on, et protsess oleks tõhus kvaliteedis ja suhtumises järele andmata.”

Lähitrendidele otsa vaadates näeb Tanel IPA tüüpi õllede suure vaimustuse langust. “Uus “IPA” on hoopis sour’id ehk hapud õlled, saison on kindlasti populaarne ja ka uus ametlik õllestiil NEIPA ehk New England IPA, mis näeb välja nagu hägune apelsinimahl, kuid maitseb nagu troopiliste puuviljade pomm.”

Uued tarbijad Kuigi Silveri sõnul on Kalamaja Pruulikoja ja käsitööõllede tarbijad tervikuna

üldjuhul pisut kogenenumad inimesed, keda huvitab maitsete lai spekter ja kes otsivad uusi elamusi, siis ka siinkohal näeb ta muudatust toimumas. “Üldjuhul väga noored inimesed kohe käsitööusku ei ole, kuna tegemist on siiski masstoodangust mõnevõrra kallima tootegrupiga. Kuigi juba on näha ka selles valdkonnas inimeste teadlikkuse kasvu, kus juba noored sooduspakkumises olevate kuuspakkide asemel võtavad 1-2 kvaliteetset väiketootja õlut. Me näeme, et selline teadlikkuse kasv on kasulik kogu Eesti ühiskonnale ja inimeste tervisele.”

Üllatavad koostisained Oma toodete loomisel jälgib Silver suuresti trende, kuid mitte selleks, et neist kinni pidada, vaid otse vastupidi. “Eelistame natuke vastuvoolu ujuda ja mõnevõrra teistest erineda. Me teeme suhteliselt julgete maitsetega õllesid, kasutame palju erinevaid koostisosi saavutamaks tulemusi, mida vaimusilmas ette näeme.” Reinheitsgebot ehk puhta õlle seadus, mis on Saksamaale väga omane, kus pruulimisel tohib kasutada ainult nelja komponenti – vesi, linnased, humal ja pärm Kalamaja Pruulikojas seaduseks pole. “Sellist lähenemist nagu meie taotleme, iseloomustab ajalooliselt rohkem Belgia koolkond, kus orienteeriti mitte koostisainete piiramisele, vaid tulemusele ehk õlle maitsele ning see saavutati erinevate koostisosade lisamisega, nagu näiteks ürdid, apelsinikoored, kommisuhkur jmt.” Katsetatud on juba väga paljude erinevate koostisainetega. “Oleme pruulinud palju huvitavatest komponentidest, meeldejäävamad on kookos, tšilli, peedine nisuõlu, jõulukuusest valmistatud vaigune IPA.” 31. mai 2017 29

Pruulikoda Purtse lossi sepikojas Metsik Ida-Virumaa on karmide meeste maa. Seal on kindlus, mille sepikojas tehakse täpselt sellist õlut, mis sobib juua karmidel meestel ja samas kindluses on restoran, mis serveerib seda õlut parimate roogadega.

“P

urtse käsitööõlu tuleb Metsikust Idast. Kaevurite, tööstuse, kuritöö ja karge looduse ilu maalt. Ida-Virumaalt. Meil on veidralt eepilised lood, julge font, puhas visuaal ning lummavalt “friikid” animatsioonid.

Reprazenting Wild East!” tutvustab reklaamiagentuur Taevas Ogilvy pruulikoda. Muuseas, Purtse erikujulised õllepudelid ja etiketid said Kuldmuna 2017 disaini ja pakendi kategoorias kuldmuna.

Pruulikoja üks omanik Janner Eskor on turundusega rahul, ka teised Ida-Viru ettevõtted on oma turunduses hakanud kasutama Metsiku Ida kuvandit.

Kuidas sündis Metsiku Ida õlu?

Lisaks Eskorile on pruulikoja taga veel peapruulmeister Innar Marmor ja Kalev Käosaar. Klassikaliselt hakati õlut tegema garaažis. “Avastasime, et õllemaailm on sama põnev, kui veinimaailm,” meenutab Eskor. Kuid siis käisid mehed Manchesteris pruulikodades ringi, mõte 30 31. mai 2017

settis mõne aasta ja lõpuks tehti Purtse kindluse sepikotta pruulikoda. Purtse õlu sünniks peetakse 1. detsember 2016, mil esimene ametlik laar müügilettidele jõudis.

Praegu on võimalik toota 80 000 liitrit õlut aastas, mis on plaanis kasvatada 300 000 liitrini aastas. Purtse kaubamärgi all turustatavat kesvamärjukest toodetakse praegu 8 sorti: Indian Pale Ale (IPA), American Pale Ale (APA), kange belgia-tüüpi golden, lahjem belgia tüüpi blond, sweet stout, porter, dubble IPA, Hoppy saison. Neid leiab õllepoodidest, plaan on jõuda ka suuremate kauplusteni ning vaadatakse ka Eestist välja: esimesed ekspordiambitsioonid puudutavad Soomet ja Venemaad, edasi aga pole välistatud ka Aasia turg.

Patendivolinik Käosaar on Purtse pruulikojas osanik n-ö hobi korras.

Teine osanik Janner Eskor peab perega Purtse kindluses restorani. Kuna restoran on mugavalt kõrval, siis Purtse pru-

ulikoda ei keskendu üksnes õlletootmisele, vaid ka turismile, nii nagu Lõuna-Euroopas käiakse veinimõisates degusteerimas.

Joojaid tuleb juurde kasvatada.

Keskmiste käsitööõllede probleem on, et nad on vahel liiga humalased ja jõulised. Seetõttu on Eskori sõnul plaan toota just joomise õlut, sest enamik inimesi joob seda värskenduseks.

Kolmes stiilis kindlus Purtse kindlus asub Ida-Virumaal Purtse jõe kõrgel kaldal, paistes Tallinna poolt tulijale mere poole vaadates kenasti silma. Purtse vasallilinnus on omapärane kindlusehitis, milles on elemente arhailisest majalinnusest, keskaegsest kantsist ja ehitusajal populaarses renessanss-stiilis lossist. Linnuse ehitas 16. sajandi keskel Purtse mõisa tolleaegne omanik Jacob von Taube. Mitmed sõjad on kindlust rüüstanud ja see on pakkunud kaitset röövretkede ajal, olnud kasutuses jääkeldri, piimakambri, viljalao, sigala, aga ka vangla ja tööliselamuna.

Kindlus restaureeriti aastatel 1987–1990 ning 1991. aastal pälvis Eesti parima ehitise tiitli.

Tasemel rüübe Gambrinuise puhul võik kirjutada: Belgian Goldeni ( Eksperimentaal IV, hilisem ŚahtMatt) arvustuse: Vahvalt omanäoline pudel, sildil vana kooli tuuker. Erkvalge vaht täidab 2/3 klaasist, püsides väga kaua. Õlle värvus – kirkalt heledapoolne kuldne. Aroom: juba kaugelt löövad ninna kuldsed kuivatatud virsikud ja hele kommisuhkur.

Lähemalt nuuskides lisandub hapukas puuviljasus, meenutades üleküpsenud ananassi.

Esmamekk on keskmise kehaga ja magus-vürtsikas. Keskmaitse on... Ohh...

See on KULDNE... Päikeseline, särtsuvalt hapukas-magus, nõtke ja tantsuhimuline nagu oma ilust teadlik pikk tütarlaps, kes oma ebatavalist pikka saledust toonitab maani õhulise seelikuga ja torni seatud kuldblondide juustega. Lõppmaitse muutub vürtsikamaks ja pisut mõrkjamaks, tüdruku tantsus on ilmselgelt näha moodsa stuudiotantsu ekspressiivseid võtteid... Kuid seda tehakse mitte õpetuste järgi, vaid läbisegi vaid tema enda kõrvus heliseva improviseeriva džässi kaootilisusega. Järel-

meki nelgine vürtsikus aeglustub rahulikumaks, kuid seda pidulikumaks voogamiseks, kuninglikuks sirgeselgsuseks ja printsessilikuks siresäärsuseks.

Keskmise kehaga, tugevalt karboniseerunud paletiga, magus-vürtsikas-hapukas-magus-mõrkjas-vürtsika buketiga ÜBERTASANDI rüübe! Oi, selline elurõõmus sädelus vulksub siit klaasist vana Gambrinuse vatsa, et nägu heldib naeratusse ja käsi kallab ise uue klaasi.

Gambrinuse õllepäevikus kirjeldatakse Purtse Pale Ale’i: “Väga hea taseme rüübe. Aroom oma superlaheda kommise olekuga lubas palju rohkemat, õlle enda maitsel läks tükk aega, et end ligilähedalegi kerida. Koos marineeritud kurgikesega paras karastuseks pruukida.”

Prüülike Õllejutud blogist kirjeldab Siidisuka stout’i: “Siidisuka värvus on must ning šokolaadikarva vahukiht tagasihoidlik. Aroom on samuti tagasihoidlik, vürtsikas, siidiselt kakaone ja soe.

Maitse on õllel keskmise kehaga, siidine, kakaone, röstine ja omamoodi mahlane ning kerge. Samas, tee mis tahad, aga keskmaitses on peekoni maitse koos lepasuitsuse mekiga. Lõppmekk on kerge, karamelliselt magus ja röstiselt hapukas. Ja soojenedes on maitse põnevalt vürtsikas. Täitsa omamoodi õlu ning see suitsune mekk on fun ja nauditav. Purtse õllesid on alati põnev proovida ning nad hoiavad oma head käekirja!”

Modernne Eesti köök Purtse a la carte’i restoranis pakutakse modernset Eesti kööki, kohalikust toorainest. Lisaks on kolmel korrusel seminarivõimalused kuni 70-le inimesele.

Ajaloolises kindluselamus registreeritud abielud on kõige õnnelikumad ja pulma-

peod kõige unustamatumad.

Purtse kindlust opereeribki alates 2014. aasta algusest pereettevõte Purtse Mõis OÜ, mida veab Eskor oma perega.

Menüüs on Purtse kalurite püütud kala ja kohalik ulukiliha, aedviljad kui ka metsaannid. Kord on firmaroaks räim, siis lammas ja kamajäätis. Lammas on pärit lähedalasuvatelt lambafarmidelt ja kama on rahvuslik sümbol! Kamajäätist valmistab Purtse loomulikult ise, serveerib piirkonna metsadest korjatud mustikate ja aedadest korjatud vaarikatest valmistatud sooja keedisega. Suvel kasvatatakse kõiki aedvilju ja juurikaid ise ning varutakse muud kohalikku toorainet.

Restoran ja pruulikoda täiendavad teineteist. Menüüs on toite, mis on valmistatud õllega ja paljud road on sellised, mis sobivad hästi õlle juurde. Loomulikult saab restoranis ka degusteerida kõiki pruulikojas toodetud õllesid. Lisaks oma toodangule on joogikaardil ka teisi huvitavaid jooke. Eskor toob välja, et neil on ainulaadsena Eestis pakkuda tervet kollektsiooni trappist’e. Trappist on ainulaadne õlu, sest märge “trappist” ei kirjelda õlle maitseomadusi ega valmistamise tehnoloogiat, vaid viitab hoopis õlle valmistamise kohale ja inimestele, kelleks on trapistide ordu kloostrite mungad.

Kohe idee alguses võeti eesmärgiks pääseda Eesti parimate restoranide sekka, mis on praeguseks õnnestunud. Restoranis pakutav räimeroog on tunnustatud Viru Toidu brändimärgiga. Restoran on märgitud “Eesti maitsete” restoranijuhis kui hea tasemega restoran ning Põhja-Eesti Turism omistas väikeettevõtjate kategoorias II koha, Viru Toidu 2016 aasta parim toitlustusettevõte.

31. mai 2017 31

Õllemeister Maive Konts: vau-efekt pole alati hea Viimastel aastatel on kohalikke käsitööõlletootjad lisandunud kui seeni pärast vihma. Üks huvitavam kui teine. Miks võiks käsitööõlut eelistada ning kuidas nende vahel valida, õpetab Hiiumaa Pruulikoja õllemeister Maive Konts.

Miks võiks eelistada käsitööõlut?

Käsitööõlle all mõistetakse õlut, mis on tehtud käsitsi ehk iga pudel on saanud eraldi puudutuse osaliseks. Kasutatakse kvaliteetset ja looduslikku toorainet ning pruulitakse traditsioonilist meetodit järgides. Enamasti mõistetakse käsitööõlle all väikese sõltumatu pruulikoja toodangut, millest valdav enamus on filtreerimata ning pastöriseerimata.

Kui heal tasemel on Eestis käsitööõllede valmistamine?

Paari viimase aastaga on Eesti käsitööõllede turg märgatavalt laienenud. Kui mõned aastad tagasi võis lugeda üles paar-kolm väikest pruulikoda, siis nüüd küündib see arv mitmetesse kümnetesse. Konkurents ja laienenud turg ning tarbijate huvi on kvaliteeti kasvatanud.

Ka on turule tekkinud igasugust huvitavat kraami, palju eksperimenteeritakse.

Milliseid trende võib Eestis kui ka mujal maailmas käsitööõllede hulgas näha? Ühest küljest liiguvad trendid äärmustesse. Radikaalsed pruulikojad kasutavad õlle valmistamisel üha enam abstraktseid tooraineid nagu uriini, lambasõnnikut, kuivatatud rotte, meteoriidikilde ja 2000 ekr vaaraode sarkofaagidest leitud pärmi algeid.

32 31. mai 2017

Teisest küljest minnakse klassika juurde – suunitlus võetakse kergematele joogiõlledele. Varasemalt on olnud ale-tüüpi õllede pruulimine väga populaarne, nüüd näitab laagriõllede pruulimistrend tõususuunda. Saksa ja Tšehhi laagriõllede võidukäiku on kergelt aimata. Meie oleme võtnud selle teise suuna juba alguses, sest arvame, et õlu on joomiseks.

Millised on teie kõige üllatavamad maitsed?

Hiiumaa Pruulikoda toodab nii-öelda

joogiõlut, mida rüübata januga kuumal suvepäeval või juua saunaõhtul sõprade seltsis. Me ei püüa vau-efekti ekstreemsete maitsete ja katsetustega, pigem tahame olla tarbijale lähedal oma lihtsuses ja kvaliteetsuses. Seega vast üllatame oma õllede traditsiooniliste ja lihtsate maitsetega.

Kõige huvitavam oli luua Sarvemehe Koera. Retseptuuris tuli luua pinnakääritusõlu, mis oleks väikese alkoholiga ning suure kirsimahla sisaldusega suvine rüübe.

Ka meeõlle loomise protsess oli väga

a!

põnev. Mees on teadupärast palju käärivaid suhkruid ning mee maitseomadused muutuvad käärimise käigus märgatavalt.

Aga suurimad müügihitid?

Meie tarbija armastabki klassikalist õlut, ei midagi radikaalset – tuumapommi triple IPA’t või muud säärast. Aga samas hindab õlle kvaliteeti, et see oleks elus, filtreerimata, pastöriseerimata.

Suurt müügiedu näitab praegu Keinamehe EIT 5E, mis on laagriõlu, mida on kaunistatud kerge hiiumaise mee

mekiga. Tegu pole tüüpilise magusa meeõllega ja seetõttu tuleb tema erinevus teistest meeõlledest ka nõnda hästi välja.

Tarbijale meeldib väga ka Tafel Bier, mis on pooltume karamellise meki-

Meie tarbija armastab klassikalist õlut ja hindab õlle kvaliteeti, et see oleks elus, filtreerimata, pastöriseerimata.

ga laagertüüpi kergem õlu. Isiklik lemmik on samuti Keinamehe EIT 5E, aga ka Tömmu Iidlane.

Kas käsitööõlut võiks tarbida eraldi või sobib neid kombineerida ka erinevate toitudega?

Kuidas aga soovi on! Erinevate käsitööõllede maitsespekter on väga lai ning niisamuti ka toidu oma. Praegu leiab turult nii ühe pudeli mekutamisõllesid kui ka õlut, mida juua muruniitmise ja sauna kõrvale januga mitu pudelit.

Oleme ka õlleõhtusööke korraldanud, kus peakokk ja õllemeister kombineerivad maitseprofiilid nii, et toit klapiks õllega. Näiteks šokolaad ja tume õlu, vürtsikad mereannid ja pilsner, suitsutatud juustud ja tafel bier, soolatud valge kala (siig, säinas) ja hele õlu.

31. mai 2017 33

Sori pruulikoja lugu Sori Brewing, Tallinnas Ülemistes asuv pruulikoda, tähistas hiljuti oma teist sünnipäeva. Veidi üle kolme aasta tagasi hakkasid Sorit kavandama Pyry Hurula ja Heikki Uotila ning nende arvates oli Tallinnal suur potentsiaal saada järgmiseks Euroopa käsitööõllepealinnaks.

34 31. mai 2017

ti kolisid, jõudsid kõikjal maailmas uudistesse ning tõid kokku arvukalt sarnaselt mõtlevaid inimesi, kes soovisid nende ühisrahastuse-stiilis aktsiaemissiooni panustada.

Asukoht vanas Dvigateli tehases

Ü

hisrahastusel põhineva pruulikoja algatasid noored mehed kindla sooviga jätta oma märk käsitööõlle maailma. Nad kolisid Soomest ära, et luua Eesti pruulikoda, kus kompromisse ei tehta. Nende idee oli luua särtsakaid maailmaklassi õllesid, mis ei püsiks raamides. Lisaks võidelda igavuse ja korporatiivse tõsiduse vastu. Ühe lausega kokku võetult: teha tõsist õlut mitte eriti tõsistele inimestele.

Pruulikoja loomise valemis toimis kõik peale ühe muutuja. Nad tegutsesid põhjamaal, kus olid keerukad ja vanad, pärast keeluaega kehtestatud alkoholiseadused, mis tekitasid nende missioonile takistusi. Soomes pruulimine oleks olnud võrreldav ainult mustvalgelt maalimisega.

Riiki jäämine tähendanuks, et neil oleks olnud väga raske luua kiiresti kasvav ning eksportiv pruulikoda. Sori oli üks esimesi ettevõtteid maailmas, mis lõi pruulikoja suure ühisrahastuse kampaania abil. Kutid, kes Soomest Ees-

Kuna Sori on veidi ebatavaline, seati pruulikoda üles Tallinna Ülemiste Citys vana nõukogudeaegse tehasekompleksi kolmandal korrusel. Hoone ja piirkonna ajalugu pakkusid Sori asutajatele ning fännidele huvi ja see on ilmselt kõige suurema külastatavusega pruulikoda Tallinnas. Vana Dvigateli hoone on muljet avaldav – tundub, nagu aeg seisaks seal paigal.

Pruulikoja meeskond on väga rahvusvaheline, kuna Eestis pole veel võimalik õlletootmises kõrgharidust saada ning tööstusharu ise on noor. Oleme uhked selle üle, et Soris töötavad nii Eesti kui välismaa spetsialistid. Sori ning kogu käsitööõlletööstus kasvab kiiresti ja Eesti on professionaalsetele pruulijatele atraktiivne paik.

Üks suuremaid vaadis laagerdamise projekte Põhja-Euroopas Paljudel Sori õlledel on lugu. Parim müügiartikkel on Out of Office, mis oli justkui viimane teade kontorikaaslastele, kui kutid oma turundus- ja rahandusalastelt töökohtadelt lahkusid. Investor IPA sai nime sellest, et pruulikoda loodi ühisrahastusega ning Öökulli valmistatakse koos pruulikojaga, mille nimi on Het Uiltje (öökull). Seni on Sori pruulinud 40 erinevat õlut.

Sori paistab silma vaadis laagerdamise projekti poolest. Praegu on Sori laagerdusvaatide valik üks suuremaid

Põhja-Euroopas ning seda laiendatakse veelgi. Seal on kõike alates Chianti Classico kuni robustse viski ja konjakivaatideni. Enamik õlledest, mida vaatides laagerdatakse, on kanged tumedad õlled, mis saavad vaadist palju maitset juurde. Sori üks tulevikuplaane on vaadis laagerdamisse investeerida.

Sori on kogu Euroopas populaarne Üks Sori missioone oli luua pruulikoda, mis teeks nii häid õllesid, et neid ostetaks sisse teistesse riikidesse. See tuli neil välja. Suurem osa Sori õllest eksporditakse üle kogu Euroopa ning selle peamised turud on Põhjamaad, Prantsusmaa ning Venemaa. Hiljuti muutusid tooted ka Eestis paremini kättesaadavaks, kuna Sori õlled on müügil hea õllevalikuga toidupoodides ja restoranides.

Sori plaanib ühtlasi veel restorane avada. Pruulikojas on Sori degusteerimistuba, mis on avatud reserveerimisel ning Helsingi südames on Soril Taproom – 24 õllekraaniga Ameerika stiilis restoran. Sori impordib teisi Eesti käsitööõlle marke oma Helsingi restorani vaatidesse, et Eesti õlle parimad näited saaksid tuntust koguda.

Sori asutajad arvavad, et tulevikus on kvaliteet ja maitse tähtsamad kui masstoodetud õlu ja suured kogused. Kõigi käsitööõlle pruulikodade ühine eesmärk on inimesi harida, et nad mõistaksid, mida joovad.

SERI

E E R F O R N O T S O S E R I OU S P OU S B EOP

LE

31. mai 2017 35

Uba ja humal – maailmatasemel käsitööõlu ja parimad kohvioad!

Uba ja Humal õlle- ja kohvipood on spetsialiseerunud käsitööõlledele ja siidritele ning väikeröstijate kohvidele.

Alustasime oma tegevust 2014. aasta juuni alguses ehk siis 3 aastat tagasi, kui avasime Haapsalu poe.

36 31. mai 2017

P

oe nimi Uba ja Humal on kokkuvõte kohvist ehk oast ja õllest ehk humalast – mõlema joogi põhikomponendid. Mõlema joogi puhul on ülimalt oluline tooraine kvaliteet.

Uba ja Humal poodide sortimendis on praegu rohkem kui 500 erinevat käsitööõlut ja siidrit, mis kõik hoolikalt valitud. Ka kohvi röstijad oleme valinud ainult parimad nii Eestist, Saksamaalt, Rootsist kui ka Soomest.

Ameerikast alguse saanud craft-õlle revolutsioon jõudis meie maile 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses ehk sündisime koos esimeste pruulikodadega. Praeguseks on käsitööõllede turg tublisti arenenud ja meie koos sellega.

Kui poe avasime juunis 2014, oli Eestis 6 väikepruulikoda ja mõned mustlaspruulijad, kohvi röstijaid oli vaid paar. Praegu on seis oluliselt kirjum – pruulikodasid ca 30 ja teist sama palju mustlaspruulijaid. Ka kohvi röstijaid on 10 ringis.

Aastal 2017 on Uba ja Humalal 3 poodi. Suurim Tallinnas Kalamajas aadressil Võrgu 3. Vanim ja väikseim Haapsalus Karja 8, mis avatud vaid suviti mai-september ning noorim Kuressaares Lossi 17, mis samuti avatud suviti maist-septembrini.

Sama oluline kui käsitööõlu, on meie sortimendis ka kohv. Täpsemalt

kohvioad. Nii nagu õlle puhul ei meeldi meile anonüümsus, ei meeldi see meile ka kohvi puhul. Uba ja Humal pakub kliendile kohviube, millede päritolu on alati teada. Olenevalt hooajast on meie

sortimendis väikefarmerite oad Aafrikast – Keenia, Etioopia, Ruanda, samuti ka Kesk- ja Lõuna-Ameerikast – Costa Rica, El Salvador, Kolumbia, Brasiilia.

Meie missiooniks on aidata klienti-

del avastada uusi maitseid läbi koolituste jms.

Uba ja Humal ei tee midagi tavaliselt. Olgu selleks siis kinkekaart, mis on õlleetiketi kujul või jõuluperioodiks valmistatud advendi-/õllekalender.

Et meie sortiment väga nõudlikule kliendile meelepärane oleks, impordime Eestisse ka maailma tipus olevate pruulikodade ja kohvi röstijate toodangut.

Uba ja Humal mitte ainult ei vahenda parimate toodangut oma klientidele, vaid on hakanud seda ka tootma. Nimelt, kuulates igapäevaselt oma kliente, lõime ka oma mustlaspruulikoja UJH Man´s Brewery, mille alt sellel kevadel esimesed õlled ka tarbijani jõudnud on.

Tagasisidet arvestades on tunne, et teeme õiget asja.

31. mai 2017 37

Hiiumaa parima Vähesed käsitööõlletootjad julgevad end siduda niigi väikese Eesti mõne kindla piirkonnaga, aga just nii on teinud Hiiu Käsitööõlu, kes valmistab õlut just Hiiumaa külastajatele. Ja õigustatult, sest nende käes on ka tiitel Hiiumaa parima õlle tootja.

H

iiu Käsitööõlu on suvehiidlaste perefirma, mis sai alguse soovist Hiiumaa ellu oma panus anda.

“Kodupruulijatena oleme töötanud Hiiu käsitööõlle retseptide kallal alates 2010. aastast. Tahame hiiumaist õllekultuuri mitmekesistada ja kvaliteetset käsitööõlut siinsetes kohvikutes, restoranides ja ka mõnes väikepoes suviti pakkuda,” ütleb pruulimeister Raoul Lättemäe. Oma panus antakse ka rahaliselt – iga pudeli Hiiu käsitööõlle pealt annetab Hiiu Käsitööõlu aktsiisiga samaväärse summa Hiiumaale heategevuseks.

Soodsad tingimused Raoul Lättemäe usub, et suure käsitööõllede tootmise trendi nii Eestis kui mujal maailmas on soodustanud tehnoloogia kiire areng. “Kui varasemalt nõudis õlletootmine arvukamat töötajaskonda ning väikesed pruulimisseadmed ja kääritamisvahendid ei suutnud tagada tööstuslikuks tootmiseks vajalikku kvaliteeti, siis eelkõige tänu infotehnoloogia ja mikrokontrollerite arengutele 38 31. mai 2017

on ka väiksemad pruuli- ja kääritamisvahendid muutunud piisavalt täpseteks ja võimekateks, et muuta ühe-kahe töötajaga pruulikojad suurtööstuste kõrval konkurentsivõimeliseks.”

Oma suur osa on Raouli sõnul ka linnaste, humalate ja eelkõige õllepärmi kättesaadavuse, kvaliteedi ja mitmekesisuse olulisel suurenemisel, mis soodustab kodus pruulimise kasvu. “See aitab kaasa jälle omakorda retseptide mitmekesistumisele ja väikepruulikodade tekkele. Masstootjad ei ole nende arengutega lihtsalt nii kiiresti kaasa tulnud, tihtipeale püsitakse seal ju aastakümnete vanuste retseptide juures.”

Oluline suunamuutus Ka Hiiu Käsitööõlu on teinud läbi kiired arengud ning viimasel ajal oma suunda muutnud. “Kui esimese vaimustusega muutusid Eesti käsitööõlled üha intensiivsemateks ja maitsekeerukamateks, pruuliti väga palju humalarikkaid IPAsid, siis viimasel ajal on liigutud pigem lihtsuse poole,” ütleb Raoul ning li-

sab, et sama trend on olnud viimastel aastatel ka maailmas tervikuna. “Moodi on minemas kergemad ja lihtsamad käsitööõlled.” Üks selliseid on Hiiu Käsitööõlu valikus kindlasti kõige suuremat huvi tarbijates äratanud Hiiu Suveõlu, mille retsepti igal suvel veidi muudetakse. Aga samuti ka ka Hiiu Nisuõlu, mis võitis mullu suvel Hiiu Kala Ja Õlle Festivali hiiumaiste käsitööõllede pimetesti ja kannab seega õigustatult tiitlit Hiiumaa parim õlu.

Kõige enam katsetatakse Hiiu Käsitööõlu pruulikojas pärmiga. “Meie õlle maitseüllatused saavad alguse pärmist, mille maitsevarjundid on elavale õllele iseloomulikult ajas muutuvad ja nüansirohked.”

Raoul ütleb, et Hiiumaa Käsitööõlu on teadlikult läinud seda teed, et ei järgi väga jäigalt teatud stiili ega püüa nui neljaks selle piiresse jääda. “Pigem oleme lähtunud lihtsalt oma maitseeelistusest ja ootusest heale ja maitsvale õllele.”

õlle tootja

Kuidas käsitööõlut kallata?

Selleks, et elav õlu jääks pokaali ümberkallamisel selge ning et pärm pudelist klaasi ei jõuaks ega õlut häguseks muudaks, tuleb pruulimeister Raoul Lättemäe sõnul täita paari lihtsat reeglit: 1. Pudelit tuleb hoida püstises asendis ja seda ei tohi loksutada. Pärast transporti on soovitatav lasta õllel vähemalt 24 h rahulikult seista.

2. Õlut on kindlasti soovitatav juua klaasist või pokaalist, mitte pudelist. Käsitööõllele on kõige sobivam tulbikujuline õllepokaal.

3. Õlut tuleb kallata ettevaatlikult, vältides pudeli tagurpidi keeramist, et ära hoida sademe sattumist klaasi.

31. mai 2017 39