Gurmaan (august 2022)

Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond August 2022 Tallinna esimene kaasaegne jalakäijatele orienteeritud linnakvartal pakub oma hinnatud arhitektuuri ning 15 eriilmelise söögikohaga mõnusat naudisklemist. 30.10.2022kuni8)(RotermanniPalmigaleriisRotermanniavatud”Apetiitlik”NäitusNestorLaura&HeiterHelisFoto:•

Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee Keeletoimetaja: Helina Koldek Trükk: AS Printall ALL YOU NEED IS LOVE... & Mussels MEREANNI-GASTROBAARTALLINNAKESKLINNAS @lovemusselstln lovemussels_tln Mere pst.6e 650 4060 LINNA VÄRSKEIM VALIK AUSTREID, SINIMEREKARPE JA KREVETTE TEISIPÄEVAST PÜHAPÄEVANI! E suletud AVATUD T-N 12-22 · R 12-23 · L 13-23 · P 14-21 Martin Hanson SISSEJUHATUS järgnebAroomisuvelemaitsesügisM illine paik meenub kohe, kui mainida õhus pehmelt hõljuvate hõrkude apelsiniõite lõhna, mis segunenud soolaka sooja meretuulega siidiseks kardinaks reaalsuse ja utoopia vahel? Või kui ninna lööb mõrukalt umamirohke muskusearoom, mida saadab kõrbekuumusest praetud rohu hõng? Või mis paika sattusime, kui iga meeleelundi täidab lopsakas ja värskendav sirelilõhn koos kergelt tooni andva märja asfaldi ja niidetud muru aroomiga? Vastused võiksid olla äärmiselt lihtsad, sest tegemist on maailma kolme looduslikult kõige aromaatsema paigaga: Amalfi rannapromenaad, Andaluusia oliiviväljad ja Tähtvere linnaosa Tartus. Suvi on aroomide, maagiliste aroomide, ajastu. Ühtegi paika ei linnas, ei maal, ei merel pole aroomide pillerkaar jätnud puutumata. Tõeline lõhnaseniit saabub täpselt juuli keskel, kui õitseb kõik, mis õitseda saab, korraga ja võimsalt. August lisab sellele juba küpsemad noodid, aroomid, mis ei ole enam lapselikud, vaid juba täiskasvanueas. Loomulikult on puudu kirss ja rabarber, mõned olulised lõhnad veel, kuid millise aroomiteose maalivad ristikhein, hibiskus, majoraan ja gladioolid, lisaks metssalvei ja kassisaba. Nuusutage, laske suus sellel kõigel samuti elu elada. Aasta ei ole Eestis iialgi nii lõhnarohke, aroomides väljendusrikas kui just nüüd! Kui suvi aga lõppeb, tärkamisest ja kasvamisest saab küpsemine, algab see osa aastast, mil rõhk läheb üle maitsetele. Kõik, mis õitses, hakkab riburadapidi valmima. Ning valmiva söödava mõttes on huvitav jälgida, kuidas suvi ja sügis on ühel ja samal ajal üksteisele järgnevad, aga ka üksteise kõrval liikuvad. Nii valmib midagi juba juulis, palju augustis ja enamik massist – Eesti parimate maitsete massist – kuudel, milles r-täht sees. Ning maitsed väärivad ootamist, sest peegeldavad neid aroome, mis ootusärevust tekitasid.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist. ühe kõige kuulsama napsi Metaxa perekonda lisandus äsja täiesti uus, täiuslikult Kreeka elu ja tundeid kokku võttev Metaxa 5* Orange. Lisaks tavapärasele mahedusele ja soojusele tunneb iga jooja uues Metaxas ära küpsete apelsinide kogu maitsebuketi. Uus Metaxa sobib imeliselt nii kokteilidesse kui ka niisama nautimiseks. maitse

Kreeka

4 LIVIKO Kreeka APELSINIDE tõeline

Metaxa roosiaroomidja Metaxa põhilised aroomid ja maitsed tulevad „Muscati“ viinamarjadest valmistatud veinist. Aroomides on tunda aga ka sidrunit, koriandrit ja muid ürte. Legendi kohaselt kasutatakse Metaxa valmistamiseks ka roosiõisi. Olgu, kuidas on, Metaxa on oma olemuses aromaatne ja pehme, seda nii suule kui ka ninale.

Nad asuvad rännakule, mis viib läbi naudingute, mis mõeldud igale meelele, rännakule, mida elu jooksul aeg-ajalt ikka ette võetakse.“

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist. „Need, kes soovivad Metaxat tõeliselt avastada, võtavad ette unikaalse ja ootamatu teekonna.

5 LIVIKO

– just sellel eripärasel poolsaarel kasvavad Metaxa 5* Orange’i valmistamiseks kasutatud apelsinid. Kuldse helgiga merevaigukarva joogi valmistamisel on kasutatud Kreeka päikese käes valminud apelsinide koortest pressitud naturaalset õli. Selline valmistusmeetod kombineerib Metaxasse nii apelsinikoorest pärit mõrususe kui ka tavaliselt viljaliha maitsmisel tuntud magusad noodid. Uue Metaxa aroomis on tunda lisaks apelsiniõitele ka kerget aprikoosi ja karamelli. Suurepärane lisand suvistele seiklustele maitsemaailmas! jooginaudingEraldiseisev

Constantinos Raptis, praegune Metaxa Master

Metaxat on läbi ajaloo üritatud panna samasse klassi nii konjaki kui ka brändidega, kuid pärast aastakümnetepikkuseid maitsmisi tuleb tõdeda, et see merevaigu karva jook kuulub iseseisvalt täiesti eraldi kategooriasse. Jõuka siidikaupmehe pojana rändas Spyros Metaxa maailmas palju ringi, koges maitseid ja aroome. Mida ta aga oma rännakutelt ei leidnud, oli naps, mille maitse oleks pehme ja siidine, kuid samas iseloomuga ja äkiline, unikaalne. Nii asutaski mees koos oma vendade Eliase ja Alexanderiga 1888. aastal Ateenas esimese tehase, mis pani aluse praegusele impeeriumile. Metaxa muudab eriliseks selle valmistamiseks kasutatud tooraine: vaid parimad Samose saare „Muscati“ viinamarjast valmistatud veinid, neist veinidest põletatud destillaadid ja iseloomukamad vahemerelised ürdid ( botanicals ). Just Samose saare lopsakuses kasvanud viinamarjad annavad selle õige intensiivse maitse, mida Metaxa meistrid on juba üle 130 aasta taga ajanud. Viies Metaxa meister Metaxa napsimajal ei ole meister destilleerijat ( master distiller ) ega meistersegajat ( master blender ), kes ohjaksid selle unikaalse joogi igapäe vast arengut. Selle asemel on joogi nüansse absoluutsete sügavusteni tundev Metaxa Master. Alates 1888. aastast on napsimajal neid olnud vaid viis ja praegu juhib Metaxa tootmist juba ligi 30 aastat ametit pidanud Constantinos Raptis. Just tema valib välja parimad veinid, parimad destillaadid, parimad ürdid, millest segada kokku erinevate tärnidega Metaxad. Raptise kirg vaid parimate napside loomisel on see, mis on viimase 30 aasta jooksul suutnud hoida elus vana ja luua uut. Traditsioonide ja stiili segamine modernsete maitseootustega tõid tema käe alt Metaxade rivisse ka 12 Star joogi. Tärnidega joogid Praeguseks on tärnidega rikastatud Metaxa pudelid tuntud kogu maailmas. Kohe pärast Metaxa loomist hakkas see levima Vahemere maades, jõudes 1900. aastal juba ka USA turule. Sealt alates on Metaxa tuntus vaid kasvanud. Selleks et Metaxa oleks oodatud iga jooja klaasis, on loodud lai valik erineva maitse ja tärniga jooke. Valikus on nii kergemaid lillelisi ja puuviljaseid napse kui ka palju delikaatsema karakteriga, vaid parimate aastakäikude Metaxadest kokku segatud jooke. Igaühele midagi, igaksMetaxasündmuseks.eiolemõeldud baarikappi seisma, Metaxa on mõeldud joomiseks: kas jääga või ilma, üksi või seltskonnas, kokteilina või puhtalt. Nagu ütleb ka Metaxa lipukiri: ära lihtsalt joo, avasta!

MetaxatKuidas juua? Metaxa joomiseks ei ole ainuõigeid viise, õige on nautida seda jooki tema täies hiilguses. Selleks et seda teha, on kolm parimatEsiteksviisi.võib Metaxat juua puhtana, pitsist või konjakiklaasist. Teiseks võib sellesse konjakiklaasi Metaxa kaaslaseks puistata üheainsa suure tüki jääd. Kolmas variant on segada pikas jääga täidetud klaasis kokku Metaxa, kurgiviil ja ingveriõlu ( ginger ale), kaunistuseks lisada keeruga sidrunikooreviil.MetaxaOrange’i parimaks nautimiseks segage see jääga täidetud klaasis puhta toonikuga ja lisage joogile apelsiniviil.

Peloponnesos on poolsaar Kreekas Joonia ja Egeuse mere vahel, mida ühendab mandriga Kórinthose maakitsus

Kohtusin praeguse aja Eesti olulisima ja parima toidufotograafi Lauri Laanega 2000ndate keskel ajakirja Köök toimetuses, kuhu olin asunud õhina ja lolli peaga kirjutama oma esimesi katsetusi toiduajakirjanduse vallas. Lauri oli samal ajal alustamas oma teekonda toidupiltnikuna ja osutunud selles erakordselt andekaks. Nagu ütleb fotograaf nüüd, siis on toidust piltide tegemine andnud võimaluse seigelda ühes unikaalses, põnevust ja kirge täis maailmas.

TOIDULAUALEteekondT

„Enne kui läheme pikemate juttude juurde, ma tahaksin tänada Ene Kaasikut (ajakirja Köök peatoimetaja ja üks asutaja), kes mind noore ja rohelisena võttis toiduajakirjale pilte tegema. Ilma temata ei oleks ma siin, kus ma hetkel olen. Ma olen saanud läbi toidufotograafia palju reisida, kohtuda hämmastavalt toredate inimestega, kellest paljusid saan tänaseks oma sõpradeks kutsuda,“ räägib Laan. Teekond toidufotode juurde sai aga alguse Tallinna Sidekoolist (nüüdsest Tallinna Polütehnikumist), kuhu noor keskkoolilõpetaja endale ametit omandama läks. Kaotatud IT-mees, leitud piltnik! „Ma läksin sidekooli õppima fotograafiat. Olin otsustanud, et foto on see, millega ma tahan ennast siduda, lisaks tundus see olevat amet, mis ei ole liiga raske, pakub väljakutseid ja sellega saab elus hakkama. Mul on tegelikult hea meel, et ma ei läinud akadeemiasse (ERKI), kus oleks

6 TOIDUINIMENE

oidufotode tegemine tundub lihtne. Me kõik oleme restoranis või koh vikus riskinud roa jahtumisega, et kadreerida toit parimasse võimalikku fotosse, mida siis maailmale egoistli kult jagada. Kuid selleks, et pilt nõretaks värvist, maitse ja aroom peegelduks sellelt meeltesse ning toit saaks „müüdud“, on vaja palju enamat. On vaja head silma, arusaama toidust pluss häid suhteid nendega, kes selle toidu on valmistanud. Sest kui tunned kokka, siis saad aru, mis on selle toidu fookus, mida pildile püüda.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Lauri Laan Juhuslikkuse

AlkoholTegemistTähelepanu!onalkoholiga.võibkahjustadateietervist. Ready-to-drink spritz auhinnatud Argentiina vahuveinist ja naturaalsest Ilmaapelsinibitterist.kunstlikevärvainete ja säiltusaineteta, 50% vähem suhkrut. Serveerimisel lisa vaid jääd!

8 TOIDUINIMENE

Ka sisuliselt on fotograaf muutunud: ei aja enam taga ühe pildi perfektsust või ühe seeria ideaalsust, pigem on oluline tellija, selle inimese või restorani tunne ja emotsioon piltidega seoses.

olnud väga tugev kunstiline suund, palju joonistamist ja kompositsiooni. Sidekoolis õpetati ennekõike ikkagi tehnilisi oskusi. Kuidas valida objektiivi, kuidas kiiresti valida õiget säri ja ava, kui liigud kiiruga pimedast valgesse ruumi, ja nii edasi. Praktika oli äärmiselt oluline, vähem kunsti. Kogu see osa sai endal läbi katsetatud ja endale selgeks tehtud,“ selgitabKoolisLaan.tekkis ka kohe võimalus hakata fotograafina esimesi „keikasid“ tegema. Nii on Lauri oma karjääri alguses pildistanud kõike, mis võiks pähe tulla. Ühel reedel helistas Laanele kursaõde, kes oli linnast väljas, kuid kellele pakuti seal kiiret tööd. Lauri rentis ruttu ülikonna, haaras kaasa oma varustuse ja lippas tööle. Selgus, et pildistada oligi vaja lisaks sündmusele ka toitu, ajakirja Köök tarbeks. Sealt siis kõik alguse saigi, juhusest.

„Midagi siis Ene minus nägi, sest kutsus mind järjest uuesti fotosid tegema. Kuni selleni, et olingi ju aastaid ajakirja Köök põhifotograaf, pildistasin peaaegu kõik pildid,“ räägib Laan. Ning kuna maksti hästi, siis sai noor fotograaf hakata omale järjest varustust ostma. Laan räägib, et on käinud ära selles staadiumis, kus ajas kokku absoluutselt kõik võimalikud vahemikud objektiividel, välitöödeks vajalikud mitu hiigelsuurt välku, meeletus koguses erinevat nodi.„Pildid tulid head, kuid mida aeg edasi ja mida enam kogemust ning oskuseid tekkis, seda enam sain aru, et see on kõik ebavajalik. Müüsin ühel hetkel kõik maha ja jäin umbes kahe objektiivi juurde. Lisaks lasin emal õmmelda endale erineva suurusega reflektoreid. Ise modifitseerisin fotokotti, et kõik vajalik oleks mugavalt haaratav ja ka kiiresti tagasi pandav. Nüüd liigun ringi vägagi tagasihoidliku aparatuuriga, kuid mul ei ole rohkemat ka vaja. Vist saab siis öelda, et ma olen ikka arenenud nende 15 aasta jooksul,“ räägib Laan. Ka sisuliselt on fotograaf muutunud: ei aja enam taga ühe pildi perfektsust või ühe seeria ideaalsust, pigem on oluline tellija, selle inimese või restorani tunne ja emotsioon piltidega seoses. Nagu Laan ise ütleb – ta ei suru ennast enam teistele peale, vaid laseb piltidel tulla nii, nagu on vaja sellel, kes„Võibmaksab.tunduda, et see on käegalöömine või allaandmine, kuid mul on tunne, et see on just suurim kasv. Oskus enda ego alla suruda ja pakkuda sellist tulemust, mis teeb rõõmsaks nii tellija kui ka selle, kellele pilte hiljem näidatakse. Mul on tunne, et seda õpetas mulle koroonaaeg, kui pidin võtma vastu mõned nii-öelda liinitööd, kus tavapärasele loomingule polnud jäetud liiga suurt rolli. Aga ka see on fotograafi argipäev, teha seda, mis ehk 100% endale ei meeldi,“ räägibKõigeLaan.meeldivam on fotograafi sõnul teha tööd nende kokkade ja toiduinimestega, kes mõistavad anda Laanele vabamad käed, kes tulevad ise appi taldrikut ja sellel olevat pildi jaoks paremaks sättima. Raske on aga

Kõige meeldivam on fotograafi sõnul teha tööd nende kokkade ja toiduinimestega, kes mõistavad anda Laanele vabamad käed, kes tulevad ise appi taldrikut ja sellel olevat pildi jaoks paremaks sättima.

10 TOIDUINIMENE

Laevakapten Veel üks asi, mida aeg on Laanele õpetanud, on oskus teha vähem pilte. Ei ole vaja pildistada sadu või tuhandeid kaadreid –saab hakkama ka kümme korda vähemaga. Lisaks on mees hakanud just viimasel ajal mõtlema asju teistmoodi, vaatama asjadele teisest otsast. Kui varem oli oluline töö,

Kunst on magus Professionaalsed küpsetus- ja köögitarvikud, seadmed, tooraine, väikevahendid. Konsultatsioonid, koolitused.

Küsi info@icake.eelisa5018665www.icake.ee

Hakkasin mõtlema, et mis on mulle tegelikult oluline. Ikkagi inimesed. Ema, vend, mu poeg. Surivoodil ei tahaks kahetseda, et lähedastega piisavalt aega ei veetnud. Sai tehtud palju pilte, kuid inimestega polnud aega koos olla. nendega, kes teavad enda arvates, kuidas hea pilt saada, ja suruvad seda nägemust peale. Neid on, kuid iga aastaga aina vähem, ütleb Laan.

karjäär, endale nime tegemine, siis nüüd on fookus liikunud mujale. „Hakkasin mõtlema, et mis on mulle tegelikult oluline. Ikkagi inimesed. Ema, vend, mu poeg. Surivoodil ei tahaks kahetseda, et lähedastega piisavalt aega ei veetnud. Sai tehtud palju pilte, kuid inimestega polnud aega koos olla. Ja hobid muutusid samuti oluliseks, sellised, mis annavad hingele kosutust,“ räägib Laan. Suurim hobi on mehel jahid ja purjetamine. Laan ise vahetas just oma esimese, viis aastat edukalt teeninud aluse suurema vastu välja. „Mul on jaht. Uputad sellesse aega, tähelepanu ja energiat, kuid sellest pole üldse kahju. Täielik kurioosum. Uue jahi, 31-jalase aluse tõin ise sõpradega Göteborgist läbi Taani väinade ära. Suht uskumatu ja ulmeline sõit oli, kümne päevaga tulime läbi tormi ja vaikuse Tallinna. Juulis käisime juba Turu saarestikus uudistamas. Jahiga merele minek on rahustav,“ selgitab Laan. Gurmaan? Kodus Laan ise eriti süüa ei tee. Head toitu aga oskab nautida küll. See oskus on aga tulnud aastatega, alguses oli oluline foto, siis fakt, et sai pärast tööd süüa, ja alles siis hakkasid tekkima arusaamad maitsetest, toorainetest, kokkade käekirjadest. Mida Laan ise kodus teeb, on veiseliha, steikide praadimine ja grillimine tuleb ka hästi välja. „Olen kõigesööja, kuid aastatega olen hakanud ka valima, mida söön ja mis kvaliteedis kraami söön. Mereannid istuvad mulle absoluutselt igast asendist, kui peaksin tooma välja mingi toidu või tooraine, mis mulle eriti meeldib. Kuna ma pildistan toitu väga tihti, siis ma puutun kokku Eesti parimate kokkade valmistatuga ja saan oma hea toidu elamuse sealt kätte. Seetõttu ei pea ma ise kodus liigselt pingutama,“ lisab Laan. Mis aga edasi? Fotode tegemist Laan ei jäta, toidust ei kaugene, kuid aina enam valib tugevalt, millistele töödele jah-sõna annab. Ning mis kõige olulisem: Laan lubab õppida ära ka enda parema müümise, sest siiani ei ole Eesti number üks toidufotograafil kodulehte ega agenti, kes teda müüks. Kuid tundub, et edukas saab olla ka ilma, sest Eestis ei ole inimest, kes ei ole Laane tehtud pilte näinud.

TOIDUINIMENE

15 RESTORAN

Tekst: Martin Hanson Fotod: Lauri Laan K õige paremas mõttes ama tööridest õdede Triin, Kerti ja Kadri Visseli loodud resto rani suvises menüüs „Külluse aeg“ on leida pisikesi tehni lisi vigu (ebavajalik ja ebaloomulik tehislik kurgikaaviar), mõningad maitsekombod on taldrikul liiga keeruliseks aetud (lamba- ricot ta -ravioolid kitseleemes), paaris kohas ei saanud aru, mida kokk öelda tahtis (savis küpsetatud kartuli vähene soolasus). Kui see kõik kõrvale jätta, sai nautida midagi, mida liiga tihti – ei Eestis ega ka mujal – naljalt ei leia. Terviklikku ja peaaegu perfektset õh tusöögielamust, mille kõik osad – joogivalik, toidud, keskkond, lõhnad, helid, vastuvõt jad – lõid ebareaalselt sakraalse õhkkonna. Ning üksi einetamisele andis see juurde täiesti unikaalse hõllanduse. Põlvkondade maitsed „Tänu meie kirglikest aednikest, korilastest ja hoidistajatest vanematele jõuavad menüüsse nii varakevadised kuusevõrsed, sügisesed puravikud kui ka talveks varutud ebaküdooniapüree,“ seisab restorani kodulehel. Ning lauses väljendatud suhtumine ongi põhjus, miks peaks iga heast toidust lugu pidav eestlane oma sammud sellel suvel Lüllemäele seadma. Kõik, mis reaalselt lauale saabub, ongi kohalik ja seda kahes olulises mõttes: lisaks sellele, et tegemist on päriselt kas Lüllemäel või küla lähiaedades kasvanud toorainega, pärinevad ka oskused just nendest toorainetest parim lauale panna sellest piirkonnast, kogukonnast. Mis eriti väärtuslik, enamik traditsioone on perekondlikud ja antud edasi vanaemalt emale ning sealt edasi tütardele. Ning uskuge mind, seda on igas taldrikule sätitud maitses kenasti tunda. On tunda, kuidas läbi aastakümnete on prantslasliku järjekindlusega proovitud läbi kõik maitsekooslused ja viisid, kuidas tarbida oma aia mett, metsast leitud seeni, kohalikku lammast, pärnaõisi ja kõike muud. Toit on aga vaid üks osa sellest, mis on restoran Kolm Sõsarat. Elegantselt muinsuskaitsja Triinu näpunäidete järgi taastatud, siinkandis Kingsepa taluna tuntud maja on kutsuv ja hubane. Pererahvas võtab vastu kui kaugeid sugulasi, kes pikast reisist väsinud ja näljased. Avatud aknad ja ruumis levivad võimendatud loodushääled suurendavad vaid ootust, et mida köögist pakkuma hakatakse.

et on säilinud veimevakk teadmistega, mida sooviksid röövida peakokad kogu maailmas.

Võtame näiteks Karula lamba. Kas tead site, et Karula on üks suurimaid lambakasva tuspiirkondi Eestis? Kuna aasad, kus kohalik lammas vabalt elab, on rikkalikud punest ja köömnetest, siis maitsestab lammas end ela des ise ja köögis on vaja liha üksnes küpse tada, lisada vaid kerge sool ja pipar. Lammas, mida tollel õhtul maitsta sai, sulas suus, voo lavates mahlades saigi tunda aasamaitsete mõju. Teadmine sellest aitas vältida ülemait sestamist ja pakkuda midagi enneolematut.

asutajad,Restorani

Poleks eluilmaski arvanud, et sõidan ühe hea aasta esimesel juulil Karula rahvusparki, sean end Lüllemäe keskel asuva kollase eestiaegse maja elutoanurgas lauda istuma ja mind ootab ees üks elu olulisemaid õhtusööke. Ma ei kohanud seal oma elu armastust ega leidnud võidukat lotopiletit, kuid kogesin midagi tõeliselt omanäolist. Restorani Kolm Sõsarat suvine menüü on lennukas, uudishimulik ja mis peamine … päriselt ka kohalik.

Või teine näide: peakokk keetis eakast kitsest tummise leeme, mis üksinda oleks võinud kruusist serveerituna kanda välja ühe käigu kogu menüüs. Kuid selle asemel lisati sellesse hulpima värskeid, äsja põllult korjatud köömneseemneid. Kreemise ja rasvase leeme taustal plahvatas äkki hamba all värske köömnetera, mis ajas silma suureks ja suunurgad üles ka kogenud õgardil. Saabunud oli üks neist momentidest, mis kinnitasid restorani kohta tipus. Lisaks, kui tohin soovitada, võtke õhtusööki saatma mittealkohoolne joogikaart. Õdede enda kokku keedetud ja loodud limonaadid, tõmmised, laagerdused on kui paralleelne seiklus ning sobituvad toiduga peaaegu et perfektselt. Elu olulisim õhtusöök? Kogu menüüd ümber jutustades võtaksin ära üllatusmomendi. Tabula rasa annab sellele söömisele juurde unikaalse lisavärvingu. Iga uus käik, mille juurde peakokk peab selgitava kõne, üllatab nii oma visuaalse kauniduse kui ka maitsete värskusega. Värskusega nii toor aine kui ka ideede ja kombinatsioonide osas. Uskuge, igavaid ja juba proovitud kooslusi naljalt restoranis ei koge või pakutakse neid täiesti uues kaleidoskoopilises formatsioonis. Kuidagi ei saa garanteerida, et sama sugune tunne valdab igat sööjat. Kuidagi ei saa kinnitada, et toit pakub restoranis igale sööjale sarnast valgustatust. Kuidagi ei saa ka lubada, et igaühe kogemus lähe neb kirjeldatud naudingule. Saab aga väita, et Lüllemäel on nende kolme võimaluse ilm nemise šanss hetkel Eestis kõige kõrgem. Õed Triin, Kerti ja Kadri on suutnud koon dada ühte ajahetke, ühte menüüsse, ühte majja kogu enda pärinemise teekonna, ko gemused, peremälestused ja põlvkondade oskused. Ning sellest tekkinud energia ongi Lüllemäel hetkel pakkumisel. Külluse aeg Juulis ja augustis pakutava menüü inspiratsiooni on peakokk Kerti saanud enda sõnul just sellest, mis hetkel värskeim: aasalilledest, noortest hernestest ja porgandist, värskest kartulist, kukeseentest, sõstardest, lambast ja kalast. Kuigi inspiratsiooni on andnud nii loodus kui ka kolmanda õe Kadri kasvatatud oma aia juurikad, siis väga tugevalt on tunda ka eelnevate põlvkondade mõju. Paljude maitsekombinatsioonide leidmiseks, mis Lüllemäel sööjateni jõuavad, kulutavad peakokad aastakümneid, enne kui need ideaalselt paika saavad. See pole kriitika koka ega köögi suunal, see on kiitus sellele, õed Kadri, Kerti ja Triin Vissel.

gurmaanidLüllemäeÕED-

Viis viisi alustada hommikut ideaalselt –ROTERMANNIS!

Kujuta ette, et sul on vaba hommikupoolik. Kujuta ette, et väljas on selline aeg, mil linn on alles vaikselt ärkamas –suveperioodile omases tempos. Päike soojendab ja tunned, et oleks patt seda hommikut kodus veeta. Sa helistad sõbrannale ning otsustate, et tunnikese pärast saate kokku ja lasete sellel hommikul vabas tempos kulgeda …

Täpselt nii läks minu ja minu hea sõbranna Helene Vetikuga, kui saime mõni aeg tagasi kokku Rotermanni kvartali südames ning avastasime, et Rotermann on ideaalne koht ühe meeldiva päeva alustamiseks. Selle tõestamiseks reastasime viis (ja mõned veel peale) viisi, kuidas just selles Tallinna erilise arhitektuu riga keskpunktis oma hommikut alustada. Röstitud RØST Call us old fashioned, aga meie silmis ei saa alustada hommikut Rotermannis nii, et kõnnid külma näoga mööda RØSTist. Isegi kui sa üritad, siis värskete saiakeste ja vastjahvatatud kohvi aroom lihtsalt tõmbavad su sinna sisse. Või vähemasti sellesse õue kulgevasse järjekorda, olenevalt sellest, mis hetkel mööda jalutama satud. Pole kunagi RØSTi sattunud? Siis tea, et tegu on Rotermanni ajaloolises Nisuveski hoones asuva Skandinaavia mõjutustega väikese pagarikojaga, mille saiakesed on tõesti ühed Tallinna parimad ja ega nende kõrvale pakutav kohvgi sellele tasemele alla jää. Ava silmad, tõsiselt! Igast Rotermanni kvartali kirjeldusest käib läbi, et see on unikaalse ja erilise arhitek tuuriga koht, kuid mulle tundub, et tallinlased kipuvad seda unustama või sellest mööda vaatama. Rotermanni kvartal ei ole ainult keskväljak ning selle ümber asuvad poed ja kohvikud. Väga soovitame (näiteks RØSTist kaasa haaratud kohviga) Rotermannis täiesti uutmoodi jalutustiiru teha – vaata peidetud nurkade taha, avasta uusi „vaateplatvorme“, jaluta läbi Rotermanni Gallery Cafest, mis on nii kohvik kui ka galerii. Muide, soovitame soojalt avastada Rotermanni koos mõne väik sema tegelasega. Lastel on ikka kombeks panna asju uue ja värske pilguga vaatama, samuti suudavad nad vaimustuda kõikidest omanäolistest kujudest ja vormidest, mida Rotermannis kohtab, ning leida nurgatagu seid, kuhu sa muidu ehk ei satukski. Olgu li satud, et Rotermannis on kõik need paigad turvalised, nii et muretsemiseks pole põhjust. Ivo Nikkolost COSini Kui kohv on joodud ning kell saanud 11.00, siis on ideaalne aeg vaadata üle, mida põnevat pakuvad kargema moe austajatele mõeldud brändid Ivo Nikkolo ja COS. Kui kunagi tundus sajandi parima moeuudisena, et COS lõpuks Eestis uksed avab, siis peame Helenega mõlemad tunnistama, et kuidagi ammu pole sellesse kaunisse poeruumi jõudnud. Nii teemegi selles pikema tiiru ja noogutame heakskiitvalt – jätkuvalt on see pood üks maitsekamaid Tallinnas, kus viibides puhkab nii silm kui ka moevaim. Samad sõnad võib tegelikult öelda ka tänavu Rotermannis avatud Ivo Nikkolo esinduspoe kohta. Need kaks brändi teineteise kõrval moodustavad meeldiva harmoonia ja usun, et mitmedki kliendid (nagu tol päeval meiegi) kulgevad enamasti COSist Ivo Nikkolosse või vastupidi. Patsutus muidugi Ivo Nikkolole õla peale selle eest – ikkagi Eesti bränd, mis sellisele tasemele jõudnud. Kalamari, burrata ja kolm väikest … nööpi! Arvatavasti ei vaja Levieri kohvik lugejale tut vustamist. Angeelika Kang Osula juhtimise all tegutsevas kohvikus, millel nii terrass kui

Autor: Aljona Eesmaa (Portail.ee) ka siseruumid on vahepeal meeldivalt laie nenud, saab igapäevaselt nautida nii rikka likku hommikusööki, soodsaid lõunapak kumisi kui ka à la carte -menüüst lõuna- ja õhtusööke. Meie otsustasime teha Levieris varajase lõunasöögi ehk brunch’i, milleks sobisid ideaalselt omas headuses tuntud kartuliröst ja burrata-võiku (ning ehk üks roo sakates toonides makroonikook ka). Parim elamus? See, et ühes Angeelikaga olid tol hommikul Levieris kohal ka tema karvapal lidest kääbusspitsid. Tal on neid mitte üks ega kaks, vaid kolm! Me Helenega prakti liselt unustasime, mida me Levieri tegema olime tulnud, sest need tegelased lihtsalt röövisid kogu me tähelepanu ja kui nad veel sind sõbralikult tervitama tulevad … siis sa lihtsalt suladki oma tooli ära. Parimad võõ rustajad, tõesõna! Lõpetagem ikka lilledega Millal soetasid endale viimati ühe lille kimbu? Täitsa niisama, et seda ilu oleks kodus hea vaadata. On vähe neid, kes iga nädalaselt end lilledega rõõmustavad, kuid meile tundus, et just üks lillede ostlemine võiks sellele hommikule Rotermannis kauni punkti panna. Nii seadsimegi sammud Peter Boeijkensi lillepoodi FleuR Royale, kus ta ise ka igapäevaselt toimetab, ning ta os kas meile juba teada anda, mis kell milline lillesaadetis kohale jõuab. See on muidugi selline lillepood, kus on suhteliselt kerge pead kaotada, sest lilleilu jagub selles hulgi – tõesti igale maitsele. Meile jäid pead õn neks alles ja poest kaasa tulnud kimp pi kendas mälestust kogu sellest teistlaadi hommikust veelgi … Muidugi ei hõlma eespool tutvustatu ainu kesi kohti ja viise, mida ja kuidas Rotermannis oma päeva alustamiseks külastada võiks. Ehk meeldib sulle teha hoopis üks hommi kune treening – siis on selleks ideaalne fit nessklubi Golden Club. Ehk soovid oma hom mikukohvi kõrvale hoopis üht croissant ’i – siis sea sammud mõnusa võbega Orangerie’sse, kust on hea teha nii people watching’ut kui ka üleüldiselt vaadata otse Rotermanni sü damest, kuidas linn hommikul ärkab. Vajad ehk viimase hetke kingitust ja eelistad midagi kodumaist? Sea aga sammud Tallinn Design House’i poole. Valikuvariante on Rotermanni kvartalis kuhjaga ning võid kindel olla, et igal külastusel ootab Rotermannis ees midagi uut. Portaili lubadus.

Gallery Cafe Levier RØST

16

Jaliscost 25 aastat tagasi lendu lastud ideest on nüüdseks välja kasvanud Mehhiko esimene luksusbränd. Maailmakuulsa Clase Azul Tequila ühe asutaja ja partneri Marco Caccialupi sõnul puudus neil 1997. aastal plaan, kuid oli idee, mida soovivad maailmale pakkuda. Sellest ideest ongi praeguseks saanud üks põnevamaid, puhtamaid ja hinnatumaid tekiilasid.

FOTO: CLASE AZUL

Soov näidata maailmale tõelist Mehhikot Clase Azuli idee ja arengu taga on peamiselt Jaliscost pärit Arturo Lomel, kes kohtas Californias ülikoolis käies sõpruskonnaga, kes on praeguse tekiilamaja taga. Idee uurida lähemalt selle iidse, vaid legendaarsest sinisest agaavist toodetud joogi olemust, tekkis, mekkides Arturo kodust kaasa toodud tekiilat. Nagu ütleb Caccialupi täna, siis polnud Arturo vanematel palju, mida pojale kaasa panna, kui too USAsse õppima läks. Kuid alati, kui mees kodukandist tuli, olid kotis erinevad vanemate valmistatud meskalid ja tekiilad. Neid maitstes sai idanema idee, et nii head ja puhast jooki võiks kuidagi maailmale pakkuda. Rääkides maailmale hea tekiila pakkumisest: Caccialupi käis Clase Azuli tekiilasid tutvustamas kevadises Tallinnas, linnas, kuhu mees on elus juba nii mõnigi kord jõudnud. Restoranis Art Priori toimunud degustatsioonil pandi lauale neli unikaalset jooki: Clase Azul Tequila Añejo, Clase Azul Tequila Reposado, Clase Azul Tequila Plata ja Clase Azul Mezcal Durango. Nagu mainitud, siis valmistatakse kõik Clase Azuli tekiilad 100% Jalisco kõrgeimas punktis kasvanud sinisest agaavist, mis on põllul kasvanud ja sisukust kogunud 6–8 aastat. Just kasvukoha kõrgus on see, mis annab lõpuks tekiilale oma kehandi, värskuse ja pehmuse. Selleks et saada joogile pehmust ja magusust, küpsetatakse agaavisüdameid 72 tundi antiiksetes ahjudes. Seejärel agaavisüdamed purustatakse, pressitakse, fermenteeritakse ja destilleeritakse. „Me oleme üks vähestest tekiilamajadest, kes valmistavad enda põldudel kasvanud agaavist ühe Añejo tekiila ja sellest arendame välja kõik oma järgmised maitsed. Meil ei ole Clase Azul Reposado või Plata jaoks teist põldu, teist tootmist, teist agaavi. Kõik meie tekiilad saavad alguses samalt põllult toodud, samas ahjus küpsetatud ja samamoodi fermenteeritud sinisest agaavist. Me lõikame destilleerimise ajal ära 30% pead ja saba, mis on väga suur hulk. Oma joogid valmistame vaid sellest kõige puhtamast ja maitserikkamast piiritusest,“ selgitabClaseCaccialupi.Azulikogu moto on seotud selle maaga, kus nad toimetavad, nende inimestega, kellega seda teevad. Kogu tooraine tekiila valmistamiseks, selle pudeldamiseks ja müümiseks võetakse

Tekst ja fotod: Martin Hanson

Lauajalga villitud FENOMEN

17 MAITSEELAMUS

Clase Azuli pudel on üks ühele kopeeritud ArturoLauakohvilauaolnudvanematekodusantiiksejalast.jalgonlihtsaltteistpidikeeratud.

„Eelmisel aastal täit sime ära 26% kõi kidest tellimustest. 2022. aastal kas vame ettevõttena keskeltläbi 170% ja suudame ära tee nindada ikkagi vaid viiendiku kõikidest tellimustest. Nõudlus meie tekiila järele on meeletu, isegi ebanormaalselt suur. Paljuski on selle taga asjaolu, et me too dame oma tekiilat nii, nagu seda on sadu aastaid tehtud, ja järeleandmisi ei tee, isegi nii suure nõudmise puhul,“ selgitab Caccialupi. Mees toob nõudluse osas näite: nende Limited Editioni tekiila pu del maksab algselt, tehasest välja müües 300 dollarit, nädal hiljem küsitakse selle eest turul juba 5000 dollarit ja kuu aega hiljem 19 000 dollarit.

Hetkel ei saa sellest veel lähemalt rääkida, kuid juba mõte sellest on põnev,“ lisab brand ambassador Juurtega tekiilamaja Clase Azulile on oluline, et maha jääks märk, mis on enamat kui vaid teenitud raha, kui kogutud tuntus ja kuulsus, isegi enamat kui tekiila. Olulised on inimesed, oluline on see kultuur, kust tekiila on pärit, need kogukonnad, kes siiani valmistavad asju traditsioonilisel, looduslikul ja puhtal meetodil. „Ma olen 60-aastane, mis tähendab, et ma olen elanud ära enam kui 50% oma elust. Ma pean mõtlema, mis see on, mille nimel ma elan, mille nimel pingutan. Ning raha see ei ole, see on midagi enamat. Kõik partnerid, kes kunagi 25 aastat tagasi tekiilamaja asutasid, mõtlevad samamoodi, et olla jätkusuutlikud, loodusele sõbralikud, anda tagasi kohalikule kultuurile, hoolida inimesest, mitte ärist. Oleme firma, mis tähistas äsja oma 25. sünnipäeva, oleme laienenud selle ajaga 55 riiki ja meil on tööl 1600 inimest, kuid ikkagi soovime olla osa kohalikust traditsioonist ja elust,“ selgitab Caccialupi veel kord ettevõtte motot. Mehhiko on maa, mis pakub maailmale äärmiselt palju, kuid riigi enda kuvand on vahel vähem kui külalislahke, vähem kui kutsuv. Ka seda püüab Mehhiko esimene luksusbränd muuta, tõestamaks maailmale, et Mehhiko ei ole vaid kartellid ja narkosõjad, et tegemist on paksu kultuurkihiga riigiga, millest enamik maailma teab väga vähe. „Ma usun, et tekiila on tuleviku jook, ma usun, et sellel on tulevikku globaalselt. Eriti tekiilal, mida valmistatakse autentselt, mida valmistatakse kvaliteetselt ja austusega,“ lõpetab Caccialupi jutu.

Meie motoks on tõsiasi, et ilma mineviku või esivanemate pärandita ei ole luksust. Tead mõndaoleluksusbrändi,maailmakuulsatmilleleiajalugu,pärandit?

Milano nii-öeldapraegukoostöösülikooligaviimejustläbiprojekti,kusotsimegikoostudengitegameiepudelilepõnevaid upcycling lahendusi (uueseid või teiseseid Kohe-kohekasutusalasid).ontulemasväljanäiteksmeiepudelitärakasutaväärmiseltpõnevmuusikariist.

Lauajalga villitud fenomen Clase Azuli üheks olulisemaks müügielemendiks on unikaalne pudel. Kõik Clase Azuli pudelid valmistatakse käsitööna, maalitakse käsitsi. Iga pudeli kujunduse jaoks on inspiratsiooni saadud Mehhiko kultuurist ja traditsioonidest. Iga pudeli kujundus räägib ühe loo Mehhiko ajaloost. Enamasti ajaloost enne konkistadoore. Kuid kust tuli inspiratsioon luua tekiilale just sellise kujuga pudel, kes on selle autor ja mida pudel peaks ütlema? „Pudeli sünnilugu on äärmiselt veider ja üllatav. Nimelt oli meie ideest pakkuda maailmale parimat tekiilat sündimas reaalsus, alustasime tootmist ja olemas olid ka esimesed tellijad USAs. Kuid mida meil ei olnud, oli pudel, mis aga on üks väga oluline osa kogu tootest. Kuna aga kiiruga oli vaja leida õige viis, kuidas meie tekiilat müüa, siis otsisime kõikjalt ideid. Clase Azuli pudel on üks ühele kopeeritud Arturo vanematekodus olnud antiikse kohvilaua jalast. Laua jalg on lihtsalt teistpidi keeratud. Jällegi üks nendest leidudest, mis muudavad meie brändi eriliseks, sest meie olemuses on kasutada ära vanu teadmisi, taaskasutada vorme, mis on meid läbi elu saatnud,“ selgitab Caccialupi. Kuidagi ei saaks öelda, et Clase Azuli pudel ei jääks silma, ei jääks meelde või ei karjuks luksusest – tegemist on ju ajalooliselt luksust tähistanud mööblitüki jäljendiga. Recycling ja upcycling on samuti Clase Azuli kui liikumise märksõnad: vanade teadmiste uuskasutuse kõrval ja kohalikele kogukondadele tagasiandmisele lisaks on oluline, et brändi toodetel ei oleks vaid üks kasutusala. Nii loodi pudelitele metallkorkide tootmiseks eraldi tehas, milles valmistatakse ka maailmas nõutud kokanuge. Polnud mõtet luua tootmine vaid nii väikese niši tarbeks. „Näiteks saab meie tekiilapudelilt võtta ära sildi ja kasutada seda täiesti eraldi taiesena – küünlajala, lambijala, hookah piibuna. Milano ülikooliga koostöös viime just praegu läbi projekti, kus otsimegi koos tudengitega meie pudelile põnevaid niiöelda upcycling -lahendusi (uueseid või teiseseid kasutusalasid). Kohe-kohe on tulemas välja näiteks meie pudelit ära kasutav äärmiselt põnev muusikariist.

18 MAITSEELAMUS Mehhiko, täpsemalt Jalisco pinnasest. Seal kasvavad agaavid, sealt pärineb savi pudelite valmistamiseks, värvid nende maalimiseks ja mis kõige olulisem, inimesed, kes seda kõike teevad. Nagu ütleb brändi üks asutaja – ilma ajaloo ja pärimuseta ei ole luksust. „Meie motoks on tõsiasi, et ilma mineviku või esivanemate pärandita ei ole luksust. Tead mõnda maailmakuulsat luksusbrändi, millel ei ole ajalugu, pärandit? Kui mõtled Lamborghini või Ferrari peale, kui mõtled Champagne’i kui brändi peale, siis need on luksuskaubad, kuna neil on ajalugu, nad on kinni selle maa olemuses ja traditsioonides, kust pärinevad. Inglased valmistavad hämmastava kvaliteediga vahuveine täpselt samadest marjadest ja ka peaaegu samal terroir ’il, kuid neist ei saa iialgi šampanja. Päritolu ja luksus käivad alati käsikäes. Hea näide on ka USA, kus oli kogu nende rikkuse ja edu keskel vaid üks luksusbränd, milleks oli Tiffany. Nüüd pole neil sedagi ja kuna puudub minevik, päritolu, siis pole ka luksust,“ räägib Caccialupi.

Pealinna südames vaikses Uue Maailma rajoonis Koidu tänaval majas number 82 on ennast sisse seadnud uus hubane restoran. Avara terrassi ja sooja atmosfääriga Koidu 82 pakub mitmekesist menüüd, tipptasemel teenindust ja mõnusat äraolemist nii peredele, sõpradele kui ka kaasadele. Toiduvalikuga tutvudes juba igav ei hakka ja otsust langetada on kahtlemata keeruline. Menüüs on esindatud nii liharoad kui ka mereannid, supid ja salatid. Üks populaarsemaid palasid menüüs on aga suitsukala, mis jõuab taldrikutele otse tagahoovis asuvast suitsuahjust. Peale kala suitsutatakse veel näiteks põrsa kaela, veisepõske ja pardi rinnafileed. Keda tummine suitsumaitse aga niivõrd ei tõmba, võiks näiteks proovida ära veisekeele- tonnato , hummusekausi või praetud küülikumaksa. Kindlasti ei jää aga kostitamata ka taimetoidu- ja burgerihuvilised.Lisakspõhimenüüle pakub Koidu 82 veel paljude lemmikut – hilist hommikusööki. Hilised ärkajad saavad hommikust süüa lausa kella kolmeni välja ja valikust leiab nii klassikalist omletti kui ka mõnusat hommikuputru. Kogenud tegijad Koidu 82 ei ole pererahvale aga üldse esimene katsetus restoranimaailmas. Juba paar aastat tagasi seati Kristiine linnaosas sisse restoran Weis, mis on väga edukalt käima läinud. Kahtlemata on Koidu 82 menüü inspireeritud Weise edust, kuid kindlasti ei puudu uuest restoranist värsked ja huvitavad road ning omanäoline sisustus. Niisiis on Weise austajatel põhjust külastada Koidu tänavat ja Koidu 82-ga tutvunutel põhjust seada sammud Kristiine linnaossa Kuldnoka tänavale. Viska pilk peale Koidu 82 Facebooki lehele, kust leiad nii restorani menüü kui ka info päevapakkumiste kohta.

19 KOIDU 82 RESTO

Uue Maailma soe süda

Restoran, mis kannabki nime Koidu 82, pesitseb pika aja looga kuldkollases puitma jas, mille seinad lausa õhka vad soojust. Just sellel samal aadressil paiknes kunagi Uue Maailma selt simaja, mis oli tõeline kogukonna süda. Nüüdseks on maja otstarve küll muutu nud, kuid kogukondlik hing elab seal edasi. Ainulaadne asukoht Koidu tänava restorani muudab eriliseks kahtlemata selle suurepärane asukoht. Uue Maailma rajoon asub küll kesklinnas, linna südamest vaid kiviviske kaugusel, kuid ometigi puudub sealt täielikult linnakära. Kesklinnas einestades peame enamasti arvestama teatava linnameluga, mis meid kõikjal saadab, aadressil Koidu 82 seda aga ei ole. Selle asemel leiavad külastajad end vaiksetelt tänavatelt, kus elu kulgeb hoopis teises rütmis. Pärnu maanteelt Uue Maailma poole keerates võib tunda, kuidas õhkkond täielikult muutub. Kiirustavad autod jäävad selja taha ja vastu tuleb oma väike maailm pastelsete puitmajade, väikeste nurgapoodide ja rahulike inimestega. Seda õdusat keskkonda saab Koidu 82 puhul nautida nii sees kui ka väljas. Juba kaugelt hakkab saabujaile silma kutsuv terrass tuules lehvivate valgete kardinatega, kus ruumi on laialt. Kõige parem on see, et katusega terrassilt ei pea pagema ka kergema vihmasabina korral. Muidugi vastavad ka siseruumid välisele ilule. Sisse astudes võtavad gurmaane vastu soojad toonid mõne erksa aktsendiga, rohelus ja seintel rippuvad kodumaise kunstniku Anna LitvinovaMõnedelemaalid.toidunautlejatele võib küll maja juba varasemast tuttav olla, kuid see ei tähendada, et uus koht uuesti avastamist ei vaja. Koidu 82 on tuntud majale andnud uue elu ja uue hinge, millega nüüd taaskord nii kohalikke kui ka kaugemaid külalisi kostitama hakata. Kõigile midagi Kui räägime mõnusast olemisest, ei saa kuidagi mainimata jätta maitsvaid sööke ja kosutavaid jooke. Koidu 82 menüü on mitmekesine ja lai. Valikust leiab endale midagi igaüks ja tühja kõhu ega kurva meelega ei lahku keegi. Menüü on kokku pannud peakokad Jürgen Lip ja Albert Verbenets, kes on lähtepunktiks võtnud just need maitsed, mida nad ise restoranis kogeda tahaks.

1979 Bruno sündis ja kasvas üles Põhja-Prantsusmaal väike ses külas „šampanjapea linna“ Épernay lähedal. Alates 2019. aastast liitus Bruno Veuve Clicquot’ga kui innovat siooni- ja arendusprojektide eest vas tutav veinispetsialist. Üle kõige meeldib talle erinevatel suhtlusüritustel rääkida šampanjast, veinist ja toidust. Restoranis Tuljak saigi kahe päeva jooksul seda teha, sest lisaks veiniõhtusöögile toimus ka vanade aastakäikude degustatsioon, kus maitsmisele tulid Veuve Clicquot Réserve Cuvée, Veuve Brut Clicquot Rosé, Veuve Clicquot La Grande Dame 2012, Veuve Clicquot Demi-Sec ning neli Veuve Clicquot Vintage šampanjat: 2012, 1989, 1990 ja 1979. Bruno, kas 1979. aasta rosee on ka sulle pigem eriline jook, mida maitsta? Veuve Clicquot’ 1979. aasta rosee on üks minu lemmik ja ma jooksin seda heal meelel iga päev. Korraga on selles enam kui 40 aastat tagasi valminud veinis tunda nii arengut ja elegantsi kui ka noorust ja särtsakust. Ning loomulikult on olemas kõik šampanjale olulised nüansid, mullid, toonid. Kuid mulle meeldib ka 2012. aastakäik, mida samuti maitsesime, kui anda sellele veinile veel pisut aega areneda. Millised veinid sulle kogu Veuve Clicquot’ valikust meeldivad? Mulle meeldib väga juua Veuve Clicquot’ šampanjat, mida me kutsume niche cuvee’ks, kuid millel pudelil nimeks Extra Brut Extra Old. Selles veinis on palju teravust, kuid samas ka komplekssust, mis saavutatakse sellega, et segu saamisel kasutatakse vaid reservveine meie keldritest. Täpsemalt siis veine aastatest 1990, 1998, 1999, 2008, 2009, 2012, 2013 ja 2014. Hetkel oleme selle veiniga kolmanda versiooni juures ja see on imeline, sarnaneb esimesele korrale, kui seda segu valmistasime. Selles veinis on vähe lisasuhkruid, mis annabki veinile äkilisuse ja värskuse. Mis muudab selle konkreetse veini eriliseks, on see, et extra brut ’i saab juua täiesti omaette, kuid väga ilusti sobib see ka austrite või homaari juurde. Kuna mulle sellised toidud meeldivad, siis meeldib ka vein. Milline vein on aga Veuve Clicquot’ valikust kõige alahinnatum? Usun, et selleks ongi just mainitud niche cuvee ehk Extra Brut Extra Old. Kui vaadata, mis on selle veini sees, siis peaks see olema väga suur hitt. Kuid mul on tunne, et me tegime vea nimega – Extra Brut Extra Old. Kui me oleksime pannud nimeks lihtsalt Extra Old, siis oleks meie idee paremini kohale jõudnud. Kui sildil on ka Extra Brut, siis kohe hakatakse seda võrdlema kõikide teiste sama suhkrusisaldusega šampanjadega. See aga ei olnud meie

Aprillis külastas Tallinna maailma ühe kuulsaima ja olulisima šampanjamaja, Reimsis asuva Veuve Clicquot’ innovatsiooni- ja arendusprojektide eest vastutav veinispetsialist Bruno Dagnée, kes tõi kaasa valiku põnevaid veine. Nende hulgas unikaalne 1979. aasta roseešampanja. Kuidas šampanjal läheb, mida Bruno ise igapäevaselt joob ja kuidas mõjutavad kliimamuutused veini tulevikku? eesmärk. Õnneks ei saa me seda veini liiga palju toota, kuna kasutame selleks reservveine ja need on Veuve Clicquot’ tõeline väärtus. See piirang annab meile võimaluse katsetada ja leida ka Extra Brut Extra Old nime alt üles need tõelised veinisõbrad. Kuidas on dosage viimasel ajal muutunud, kas seda on ka uued generatsioonid mõjutanud? Ei saaks öelda, et kuidagi soovitaks rohkem kas kuive või siis magusamaid veine. Eks see veinide juurde tulemine käib ikka läbi magususe ja läbi valge veini, mille juurest liigutakse punaste veinide juurde, siis vahuveinide ja šampanja juurde. Sealt aga edasi aina kuivemate veinide juurde. Kuid tõsi on see, et vähekene suhkrut annab joogile juurde elegantsi ja komplekssust, tasakaalu. Extra Bruti veinide 10-grammine dosage on sama kõikidel turgudel, ka Venemaal. 45 grammi jääksuhkrut demi-sec šampanja puhul on ka katsetus, et näha, mis veiniga sellise suhkru hulga juures juhtub. Samas juuakse Aafrikas neid magusaid vahuveine 10 kraadi juures, mis veel eriti seda magusust esile tõstab. Ei jooda kas jääkuubikuga või tugevalt jahutatuna. Kuidas mõjutas koroonapandeemia Veuve Clicquot’ tegevust? Loomulikult oli koroonaaja algus raske ka meile, korraga kukkus ära kogu müük, ei saanud tegeleda tavapäraselt arenduse, turunduse ega ka müügiga. Kuid me avastasime pärast suuremate piirangute lõppu, kui tugev meie bränd tegelikult ikkagi on. Kliendid tulid üsna kiiresti tagasi ja meie veinide armastajad tulid suure huviga uusi pudeleid otsima. Koroonaajal muutus paljuski see, kus veine joodi – pigem telliti veine koju ja nauditi neid seal. Kuid oli ka väga korralikke kukkumisi, Austraalia, laiemalt Aasia ja eriti Jaapani turul nägime tõelist katastroofi. Jaapan on oluline, kuna on meie suuruselt teine turg. Meie esimesel turul ehk USAs osteti palju pudeleid koju juba enne pandeemiat ja pandeemia vähendas seda ehk 10–15%. Selle numbriga olime kõige vähem pihta saanud šampanjamaja USAs. Ameerikas läks meil ka pandeemia ajal tegelikult, kõike arvesse võttes, hästi. 2021. aasta aga tuli vist kõikidele veinitootjatele üllatusena, sest müügid kasvasid hüppeliselt. Veuve Clicquot’ müük tõusis normaalsest palju kõrgemale peaaegu kõikidel turgudel. 2022. aasta jaoks tekitas see aga tõelise probleemi, sest nõudlus on ületanud täielikult pakkumise. Meilt nõutakse aina enam toodangut, kuid meil on kindel reeglistik, kuidas me oma veine hoiame, kui palju igast aastakäigust läheb reservi ja kui palju varasemalt hoiule pandud veine kasutada saame. Hetkel võiksime ilma igasuguse probleemita müüa vist Tekst ja fotod: Martin Hanson

ClicquotVeuve

VEIN

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

22 VEIN

tühjaks kogu oma keldri. Peame mõtlema ka tulevikule ja seetõttu hetkel jääb maailma defitsiit. Kahjuks. Kuid kuidas Veuve Clicquot selle suure nõudluse maailmas käitub? Me üritame loomulikult tootmist pisut suurendada, kuid kvaliteet peab alati jääma selliseks, mis meie majale omane on. Ehk siis see on võitlus müügi- ja osasetKuitulevikkõikvahel,innovatsiooniosakonnaturundusinimeste,javeinimeistrietsaavutadaseebalanss,kusonrahul,veinimajaedukas,kuidkareservveinideosaskindlustatud.mepanemesiiakõrvalekaasjaolu,2021.aastaoliviinamarjakasvamisekatastroofiline,siispeameoma

tootmismahtude suurendamise osas olema väga konservatiivsed. Üks asi on reservveine kasutada, kuid pidevalt peab olema ka uue veini pealevool. Mainisid, et 2021. aasta oli katastroof, kuid kui halb ikkagi? Hetkel on see veel ebaselge, kuid tundub, et kaotasime põldudel 30–40% saagist, mis on ühe aasta kohta äärmiselt palju. Oli kuulda, et mõned ökoloogilised viinamarjakasvatajad ei läinud üldse põllule viinamarja korjama, ei olnud mõtet. Ühelt poolt langesid mahud, teiselt poolt ei olnud ka marjade kvaliteet nii mitmeski kohas eriti kiita. Kuid siiski saime ka 2021. aastal normaalse kvaliteediga veini keldrisse. Kui kuus kuud pärast korjet esimest korda noort veini maitsesime, siis sai selgeks, et kvaliteeti neis ikkagi on. Aga tõsi, küsimus on mahtudes, mida lihtsalt ei ole. See tähendab siis seda, et peame reservveinidega halba aastat kompenseerima. Ning 2022. aasta saab olema ülioluline hea saagi saamisel ja aasta varasema klaarimiseks. Kas koroona muutis midagi ka põhimõtteliselt, kadus mõni turg, mõni vein ei müü enam? Tuleb tunnistada, et midagi põhimõttelist ei muutunud. USA on ikka meie suurim turg, selle järel Jaapan ja siis koduturg Prantsusmaa. Sealt edasi võisid olla koroonaajal vahekorrad teised, kuid praeguseks on kõik jälle normaliseerunud. Eks see ole paljuski jälle meie tugeva brändi teene. Kui suur turg oli Veuve Clicquot’ jaoks Venemaa? Mitte väga oluline. Grupi jaoks ehk olulisem, kuid meie veinimaja jaoks üsna vähetähtis. Ehk kui otsustasime oma kaupu Venemaale enam mitte müüa, siis see eriti meid ei mõjutanud. Kuid kogu see otsus ja uus seadus on äärmiselt veider. Täpsemalt on selles kirjas, et Venemaal saab šampanjaks nimetada vaid seda vahuveini, mis on toodetud Venemaal, marjadest, mis on kasvatatud veinimaja lähipiirkonnas. Kuid kurioosum on selles, et paljud Venemaa veinitootjad ostavad vahuveini valmistamiseks marjad sisse muudest riikidest. Ehk siis ka nemad ei tohi uue seaduse järgi oma veine šampanjaks nimetada. Vähemalt meie saaks panna sildile, et vein on toodetud Champagne’is.

Kuid teiselt poolt on noorte teadlikkus heast veinist jälle kasvanud, pigem juuakse vähem, harvem, kuid kui juuakse, siis kvaliteetsemat veini. Sellist veini, millest saab elamuse. Näiteks Reimsi kesklinnas avati äsja uus veinibaar ja see on toonud noored hoopis tagasi veini juurde. Kui enne mindi kõrtsi ja joodi õlut, siis nüüd on just veinibaarid oma olemusega toonud noored tagasi nii šampanjat kui ka punast veini hindama. Olen tegelikult üsna enesekindel uue generatsiooni osas, nad joovad vähem, kuid paremini. Lisaks on neile väga oluline ka eetika ja kuidas veini valmistatakse. Mis on kõige suuremad väljakutsed lähiajal, kõikidele šampanjamajadele? Suurim väljakutse on seotud sellega, kuidas hoida šampanja identiteeti, seda siis toimuvate kliimamuutuste valguses. Kuidas maitseks šampanja piltlikult ka homme sellisena nagu täna ja eile. Meil ei ole vaja pidevalt arendada maitseid, pidevalt olla selles osas mures. Prantsusmaal on väga kõrge kvaliteediga veine, kuid pigem on küsimus selles, millised marjad ja kui hästi kasvavad. Hetkel käib sellele mõtlemine eriti tugevalt LõunaPrantsusmaal, Rhône’is näiteks. Kuid kaugel pole aeg, kui ka meie peame sellele rohkem mõtlema. Sagenevad kevadised külmalained, suvine põud ja vahel külas käiv rahe on ka meil juba probleemiks. Võimalik, et peame vaatama üle selle, kuidas me marju kasvatame, samuti, mis marju kasvatame. Samas ma ei usu, et nüüd heakskiidu saanud „Voltisi“ mari võiks olla pääsetee. Kuid eks me näeme, mis saama hakkab.

Kuidas aga on uue generatsiooni suhe veiniga, šampanjaga? Kas peaks olema hirmul, et noored ei joo veini? Noored joovad vähem, see on tõsi, kuid see probleem pole nii lihtne, kui kõlab. Ühelt poolt on tõesti oluliseks muutunud teadlik tarbimine, vähem joomine, teadlikum joomine. Palju juuakse vähese alkoholisisaldusega jooke, valitakse väga selgelt, mida juuakse.

Restorani uue tiimi eestveda jate Neeme Kaarma ja Kris Kose sõnul on Puri 2.0 ees märk selge: pakkuda toidu ja veini parimat kooslust mõnu sas vabas miljöös. „Me ei aja teadlikult taga tärne ega tunnustusi, aga muidugi on need meeldivaks motivatsiooniks. Puri restoran elas üle koroonaperioodi, mis lõi restorani pidajate jaoks korralikult kaardid segi. Aga samas oli see meile ka suureks mõtteko haks, kas ja kuidas edasi liikuda. Oleme saanud oma õppetunni ning seeläbi end uuesti defineerinud: kui enne olime resto ranis selgelt üksteisest eraldanud fine ja casual dining ’u, siis nüüd oleme loonud neist ühtse terviku. See on värske projekt, kus üks ei välista teist ning saame pakkuda oma külalistele terviklikku elamust.“ Nad lisavad, et restorani uue menüü loonud lennukas peakokk Tõnis Saar ja suurte kogemustega sommeljee Marko Mägi on oma ala professionaalid ning kunstnikud, kes suudavad inspiratsiooni leida täiesti ootamatutest kohtadest, näi teks Kakumäe rannas kasvavatest küpse test kibuvitsamarjadest või kalamehelt kuuldud lausest, et Hiiumaa lestad on juba parajalt pak sukesed. Nii võib öelda, et iga Puri roa taga on mingi oma lugu. „Olen ka ise siitsa mast Kakumäelt pä rit, minu vanaisa oli siin sadamas kala mees ja unistasin juba väikesena ka luriküla restoranist. Tänaseks on see unistus täitunud uues võtmes – ka luriküla asemel on siin lausa SaintTropez!“ räägib Kris.

Restoran Puri –paik, kus põimuvad lugudega toidud ja hoolikalt valitud veinid Väga oluline on Marko ja Tõnise sõnul teenindajate koolitamine toidu ja veini teemadel. „Kui teenindaja saab ise aru, kuidas veini maitse võib muuta toidu maitset veel paremaks, oskab ta seda ka klientidele soovitada. Säravate silmadega teenindaja on aga see, keda ootab iga külastaja oma lauda teenindama. Oleme võtnud oma südameasjaks koolitada Eesti restoranimaastikule uusi staare, et viia külalislahkus uuele tasemele. Ka meie ei oleks täna need, kes oleme, kui meil poleks olnud häid Restoranõpetajaid!“Purimenüüs on tähtsal kohal kala ja mereannid, nii leidub näiteks ainuüksi valget kala neljas võtmes. Nagu igale restoranile omane, on valikus peakoka signatuurtoidud, näiteks merikurat homaaritomati Americaine’i kastmega ning vutt austerservikute ja foie gras Albufera kastmega. Aga leidub ka klassikuid, nagu grillitud kaheksajalg ja sole meunier. Ja nagu öeldud – iga toiduga käib kaaslasena kaasas vein, mis on tavalisest valikust huvitavam ning sobitub just seda rooga täiendama.Kirsinatordil võib lisada, et restoran Puri ei ole haruldane mitte ainult omapäraste roogade, kvaliteetveinide, hea teeninduse ja fun dining ’u poolest, vaid ka mereäärse asukoha ja hubase sisekujunduse tõttu. Haven Kakumäel paikneva sadamarestorani maast laeni akendest avanevad lummavad vaated jahisadamale, merele ja päikeseloojangule. Avatud on kolm terrassi ja restorani on võimalik tulla ka otse merelt, sest jahile on olemas koht sadama külaliskail.

Restoran Puri Nooda tee 8, Tallinn Avatud iga päev, esmaspäevast pühapäevani alates kella 12st https://puriresto.ee

Aga kuitahes lennukad on peakoka ja sommeljee ideed, on jätkusuutliku restora niäri juures eelkõige olu line, et külalised olek sid õnnelikud ning tuleksid restorani ta gasi. Seda on suut nud Puri saavutada ja just nii püütakse ka edasi toimetada. Piisava paindlikkusega, kvalitee dis järele andmata tähista takse siin meelsasti pulmi ja tähtpäevi, toimuvad muusikaõhtud ja korraldatakse ettevõtetele pidulikke sünd musi ning pidusid kuni sajale inimesele. Fine versusdiningfundining „Me kõik teame, mis on fine dining restoranide kvaliteet ja mida tähendab selle pidev hoidmine. See nõuab väga palju nii kokkadelt kui ka teenindajatelt, aga soovime, et ka meie inimressurss oleks jätkusuutlik ning inimesed teeksid oma tööd hingega ja rõõmuga. Seetõttu võib Puri nimetada hoopis fun dining-restoraniks. Pakume külalistele parimaid fine dining’u elemente koos avatud köögiga, kus nad saavad jälgida toidu valmistamist, suhelda kokkadega ning toidugi toob lauda vahel teenindaja, ent teinekord hoopis kokad või sommeljee,“ kirjeldab Tõnis.Seetundub lihtne, ent te gelikult on olnud sellist mees konnasünergiat Tõnise sõnul üsna keerukas luua. „Kõige kergem on jagada kollektiiv kolmeks: kokad, teenindajad ja abi Veidi üle kolme aasta Haven Kakumäe jahisadamas tegutsenud restoran Puri hooaeg on möödunud külalisterohkelt, töökalt ja edukalt. Kuigi koroona tõttu tuli aasta alguses uksed sulgeda, pälvis restoran juba mais uuesti avatuna omanäoliste toitude, hoolikalt läbimõeldud veinivaliku ja sõbraliku teeninduse eest Michelin Guide’i tunnustuse.

lised, kus igaüks täidab vaid oma funktsiooni. Aga pakkuda kü lalisele iga meie töötaja poolt sellist elamust, kus kõik kõlab kokku, toimub mänglevalt ja graatsiliselt – see on väljakutse. Meile on ühtaegu oodatud külla nii jahiga jalutavadvadromantilisttähistavadmeremehed,saabuvadtähtpäeviseltskonnad,õhtusöökinautipaaridkuikaomakoeragakohalikud,kelleltulebäkit selt soov juua klaasike head šampanjat.“ Ta lisab, et fun dining on sama nüansirohke kui fine dining, kuid üks oluline vahe tule neb menüüst ja atmosfäärist. „Meie resto rani miljöö ja toidud on loodud nii, et inime sed sooviksid siin igapäevaselt söömas käia ning aega veeta. Menüü on suhteliselt pikk, et oleks valikut ja alati leiaks midagi, mis on jäänud veel proovimata.“ Veinivalik on sama hooajaline kui toidumenüü Restoran Puri menüü muutub vastavalt aastaaegadele, ent samas hoitakse pidevalt kätt pulsil, et toidud kajastaksid ka kodumaist hooajalisust. Ehk kukeseente valmimise ajal on ka Puri menüüs mõni toit kukeseentega ja maasikate hooajal maasikadessert.Koostoidumenüüga muutub alati ka veinivalik. „Need kaks menüüd on üles ehitatud üheskoos töötava duona. Meie jaoks on see väga oluline, et toidu- ja veinimaailm omavahel dialoogi tekitaksid, koos uue lisaväärtuse ning maitseelamuse annaksid. On ka juhtunud nii, et oleme loonud spetsiaalselt toidu mõne eriti põneva veini juurde,“ kirjeldab Marko.

23 HAVEN KAKUMÄE

terrassi, kus isegi talvel saab soojadesse pleedidesse käärituna mekkida suupisteid ja juua ürdiaia teed. Südasuvine terrass vaatab unelevalt rohetavasse mõisaparki, kus keskpäevakuumuse eest pakuvad härrasmehelikult varju saja-aastased puuhiiglased. Suvel on väga populaarsed Kohwiku piknikukorvid, sest vanas mõisapargis leidub lisaks pinkidele looduslikke nurgakesi, kuhu piknikutekk maha“Meielaotada.kliendid armastavad väga temaatilisi salongiõhtuid, mil koostöös Vabriku vinoteegiga pakume erimenüüd ja hoolikalt valitud veine,” räägib Ülle vaimustunult. “Kindlasti ilmestab neid üritusi elav muusika ja vastava teema videoprojektsioonid.”Anijarõõmsameelne ja kokkuhoidev mõisapere naudib loomingulist koostoimetamist. Mõisaaegsed sõbralikud hinged uitavad mööda maja ja annavad õrnalt märku oma rahulolust. Külalised saavad mõisa härrastemajas tutvuda interaktiivse püsiekspositsiooniga ning piiluda Keraamikatoa ja Heaolukambri tegemisi. Ait on oivaline paik teatrietenduste, kontsertide, seminaride, juubelite ja pulmade korraldamiseks. Kohwik toitlustab kõiki mõisakompleksis toimuvaid üritusi ja pakub ettetellimisel ka catering’i-teenust. Anija Mõisakohwik on Põhja-Eesti kohaliku toidu märgise kandja. 2022. aasta aprillis lõpeb Põhja-Eesti maitsete aasta ja selle pidulik lõppakord toimub Anija mõisas. Kohwikul on suur au võõrustada 100 selle valdkonna tunnustatud tegijat. Pakutavas menüüs domineerivad PõhjaEestile iseloomilikud toiduained: oder, kartul, kala ja “Olenviin.hoomanud, et kui elad sügava ja siira unistusemõttega, siis elu võtab seda hetketi kuulda ja viib sind selleni. Muidugi tähendab see, et sulle antakse võimalus, kuid suure töö pead sellegipoolest ise ära tegema,” mõtiskleb Kohwikuemand. “Mina elan oma suurt unistust. Seda tänu armsatele inimestele minu ümber – vankumatult toetavale perele, alati abikäe ulatavatele sõpradele, siirastele kolleegidele ja Anija valla rahvale. Ja kõige tähtsam – tänu meie oivalistele külastajatele, kelle südamlikud tänusõnad ja siiras vaimustus annavad vahel lausa tiivad.”

käigus sai Kohwik endale lisaväärtusena suure Anija Mõisakohwik Anija mõis, Anija vald | +372 513 8611 | ylle@innamorata.ee | Anija Mõisakohwik InnAmorata | anijamoisakohwik Tallinnast kõigest 30 km kaugusel ja hiljuti põhjalikult restaureeritud ajaloohõngulises Anija mõisas on peidus pärl toidunautlejatele – imetabane Anija Mõisakohwik InnAmorata. Tekst: Piret Zimmermann KõomägiSusannFoto KõomägiSusannFotoKõomägiSusannFotoHuangMichaelFoto erakoguFoto erakoguFoto KooskoraRasmusFoto 24 INNAMORATA OÜ

Antiikse mööbliga noobel interjöör ja õhustik viivad külastajad tagasi kuldse tesse Elegantsedmõisaaegadesse.pitsilisedlaud linad ja romantilised Baieri serviisid moo dustavad kauni esteetika. Ajastukohaselt rõivastuv Kohwikuemand Ülle Niinemets on kogu oma teadliku elu olnud armunud mõisakultuuri, hõrkjatesse maitsetesse ja elu imedesse ning see kajastub kõiges, mida kohvikus tehakse. Sellele viitab ka Kohwiku nimi InnAmorata, mis tähendab itaalia keeles Mõisakohwikuarmunud.köögis jagub toidutarkust, professionaalseid oskusi ja vajalikku elukogemust. Tütar Maarja on hariduse saanud Šveitsi Culinary Arts Academys, ühtlasi on ta stažeerinud mitmetes restoranides Šveitsis ja Eestis. Poeg Magnus on lisaks multimeedia õpingutele lõpetanud Tallinna Teeninduskoolis kokanduse eriala. Tema süda tuksub Itaaliale ja saapamaa toitudele, mille valmistamise kogemused on ta omandanud Itaalias rännates. Ülle ise on innukas autodidakt, kes on reisidelt ammutanud meelierutavaid maitsemälestusi. Koorijuhi ja floristiamet üksnes laiendavad võimalusi kohvikule isikupära andmiseks. Taustamuusika on laitmatu maitsega valitud ja laudadelt ei puudu taimeilu. Viieaastase tempoka eksistentsi jooksul on Mõisakohwik pakkunud toiduelamusi alates Eesti ja Itaalia rahvusköögist kuni Jaapani raamenite ja India karrideni. Küpsetusvõlurite Maia ja tütar Maarja käe alt tulevad külluslikud tordid ja küpsetised. Oma ürdiaiast saab roogadele lisada värskeid ja lopsakaid maitseid. Mõisa restaureerimise

Pariisist läbi Loire’i oru Cognaci K

uigi Cognac kuulub vaielda matult Prantsusmaa paljude legendaarsete viinamarja kasvatuse piirkondade hulka, jätavad teised nimekad re gioonid selle teenimatult varju. Tõelistele asjatundjatele on see aga kauneim pärl Prantsusmaal. Muidugi võib Pariisis rongile hüpata ja sinna mõne tunniga kohale vu hiseda. Ent milleks keelata endale rõõme, mida see teekond igal kilomeetril pakkuda võib? Rongi peatamine võib iga kauni vaate, ahvatleva restorani ja kutsuva veinimaja juures osutuda väljakutseks, targem on kohe Pariisist auto rentida. Tihtipeale vaid ühe veinipudeli hinnaga Tallinnast Pariisi Beauvais’ lennujaama lendav Ryanair on ratsionaalne valik, kui tahate investeerida pigem konjakipudelisse kui lennukipiletisse ja ühtlasi pääseda CDG hullusest – see ei figureeri põhjuseta juba aastaid maailma halvimate lennujaamade edetabeli esimeses otsas, kuid hilisõhtul Vaade Chinoni linnale kindluse juurest.

Pariisi ja Cognaci lahutav Loire’i org on võimalik autoga läbida päevaga, aga nii tempokas lähenemine pole absoluutselt mitte mõistlik, ükskõik kui kutsuv Cognaci konjakimajade aroom ka poleks.

Pariis-Orléans: 127 km Piirkond on täis kauneid losse ja muid võluvaid maju, millest mitmetes peituvad head hotellid ja veel paremad restoranid. Rääkimata nii mõnestki muuseumist ja ajaloolisest paigast – olete ju Jeanne d’Arci radadel –, mis on väärt peateelt kõrvale sõitmist.Orléans on üks huvitavamaid kohti KeskPrantsusmaal. Jeanne d’Arci linn, kus vapper noor daam 1429. aastal end igaveseks ajalukku kirjutas, kui seadis endale eesmärgiks inglaste poolt okupeeritud linna vabastamise. See on väga dünaamiline linn, mis on viimastel aastatel pühendunud suurtele looduskaitseprojektidele, mille eesmärk on tagasi võita kogu oma endine

Amalfi rannikust Norra Atlandi teeni, ent gurmaanid ei pea suvist roadtrip’i planeerides nende kõigi plusse ja miinuseid vaagima, sest miski ei ületa võimalust kulgeda Pariisist läbi Loire’i oru legendaarsesse Cognaci piirkonda.

26 TOIDUREIS

Täiuslik roadtrip:

Tekst ja fotod: Silvia Pärmann, reisiajakirjanik ja -fotograaf pisikesse Beauvais’sse maandudes peab tõdema, et kõik autorendifirmad on juba ammu suletud ning nende töötajad mõnusalt õhtusöögil aega veetmas. Mis pole iseenesest midagi traagilist, sest ööks või paariks Pariisi kesklinna jäämine (bussiga umbes 90 minutit sõitu) on alati hea mõte ja heade restoranide puudust seal juba karta ei ole. Kui hing kisub metropoli asemel aga viinamarjaväljade vahele, siis tegelikult pole halb plaan ka mõnes Beauvais’ hotellis reisi esimese öö veetmine ja luksusliku brunch’i nautimine järgmisel päeval enne teele asumist. See on võluv väikelinn, mille süda, kus tuksuvad paremad hotellid ja restoranid, on lennujaamast vaid kolme kilomeetri kaugusel. Kuigi Pariisi restoranimaastik ei valmista kindlasti pettumust, on parimad elamused peidus seal, kus need maitsed kasvavad.

Ikoonilisi automatka teekondi on Euroopas kümneid, Itaalia

ootab juba hommikul kohvile ja pudrule, lõunasöögile ning muidugi maiustama ja veinitama! Imelise vaatega hubane kohvikon avatud E–R 8–21, L 11–21 ja P kokkuleppel Tellimused ja catering: manoly@manoly.ee

TOIDUREIS telli mugavalt koju üle Eesti www.muhuliha.ee

hiilgus ja roheline lopsakus. Orléans on ideaalne esimene peatuspaik teel Cognaci poole, kuhu võib julgelt broneerida öömaja paariks ööks, et toiduelamuste vahel jõuaks avastada ka Loire’i oru põhjaosa ja selle kuulsaid losse: Chambord, Blois, Sully-surLoire (kui mainida vaid paari) on vähem kui tunni kaugusel linnast. Aga see linn on ennekõike ikkagi nautimiseks. Istuge jõe ääres oma lemmikjoogiga ja ärge kiirustage linna restoranide terrassidelt lahkumisega. Siiski, kaks veidrat ja võrratut kohta selles linnas on, millele pilk peale visata tasub – seda siis lisaks kuulsale Sainte-Croix’ katedraalile, kuhu Jeanne d’Arci huvilised kindlasti sisse põikavad.Linnakülje all, Saint-Jean-de-Brayes asub Musée Campanaire Bollée. Bollée oli viimane prantsuse käsitööline, kes valmistas oma kätega laulvaid kellasid. Iga kell on ainulaadne muusikainstrument –kella valmistamise käigus vorm hävines. Üllatav on ka Artenay laadateatri muuseum. Keskaegsed naljamehed, arlekiinid, nukunäitlejad … keeruline universum, milles segunevad teatrimaailm ja reisimine. Seejärel olete ilmselt valmis oma reisi jätkama. Kuni hakkab paistma Chinon. Orléans-Chinon: 166 km Kui tahate näha midagi tõeliselt maalilist, siis Chinon on see koht, kuhu minna. See on konkurentsitult kauneim KeskPrantsusmaa väikelinn ning kui kusagil maailmas on gurmee ja kultuur ideaalselt põimunud, siis see koht on Chinon. Kui nad nii veendunult ainult prantsuse keele usku ei oleks, võiks sinna päriseks jäämist täitsa tõsiseltChinon,kaaluda.misasub jõe kaldal kõrge kalju jalamil, on endale otsekui krooniks pähe seadnud imposantse kindluse. Linn ise on oma tornide ja kindlustega keskaegne meistriteos. Pole ime, et siit ammutas jõudu ja julgust juba tuttavaks saanud Jeanne d’Arc. Chinoni lossis kohtus ta Charles VII-ga ja veenis teda Inglise sissetungi vastu võitlema. Sügisvärvides viinamarjapõllud Cognaci piirkonnas pakuvad konjakiselt sügavaid värvielamusi.

TOIDUREIS

Chinon on sisse piiratud Loire’i oru viinamarjaistandustest ning tuntud oma veini ja kohalike toodete poolest. See on tõeline paradiis, kus päevad mööduvad ühes käes pokaal veini ja teises kahvlike tüki SainteMaure de Touraine’i kitsejuustu võtmiseks. Või eelistate Richelais’ trühvleid või hoopis Loire’i kaladest valmistatud roogi? Chinonis kultuurielamuste saamiseks ei tule suunduda muuseumitesse, vaid veinikeldritesse degusteerima – ehk mõni pudel ka kaasa osta. Valmistatud vein on Kaevu äärt, kuhu ta hobuse seljast tulles jala tõstis, jäävad ajaloohuvilised hellal pilgul silmitsema veel praegugi. Aga nagu ka kõige vapramad sõdalased, peavad tänasedki teelised sööma ja jooma ning Chinon on selleks hea paik. Aperitiiviks ronige kindluse külje alla kohvikusse, sealt avanevad võluvad vaated kogu linnale. Siis laskuge alla Rue Voltaire’ile, Chinoni keskaegsele peatänavale, mille majad on üks ilusam kui teine ning mida täidavad restoranid, üks parem kui teine. elanikuga Prantsusmaa mõistes imepisike linnake, on selle tänavad täis legendaarseid brände. Selle linna vereringes voolab konjak juba sajandeid. Piirkond kogus oma rikkuse soolaga kaubitsedes, aga sealsed nutikad ja osavad inimesed mõistsid kiiresti, et soolast veelgi tulusam on konjak. Nii paljud linnakese elanikud kui ka külastajad elavad konjaki nimel ja konjakiga teenitud rahast – olgu nende kireks siis destilleerimine, levitamine või hoopis vaatide valmistamine. valdavalt punane vein sordist „Cabernet Franc“. Chinoni punane vein on kerge ja värske, tõeline nauding ka kuumadel suvepäevadel. Sinna võiks tõepoolest jäädagi, kui teekonna lõpp oma veelgi ahvatlevama Cognaci linnakesega nii kutsuvalt üle viinamarjaväljade ei hüüaks.

Chinon-Cognac: 261 km Kolm tundi maanteel ja võitegi end sirutada muljetavaldavate konjakimajade varjus. Varuge aega. Kuigi Cognac on oma 18 000

Konjakimajad laiuvad mõlemal pool jõe kaldaid Cognaci südalinnas.

Chinon Hotelli Diderot (hoteldiderot.com) ajalugu ulatub tagasi 15. sajandisse, ent õnneks ei ole nad oma mugavuste ja teenindusega sellesse aega kinni jäänud. Romantiline ja õdus ning mõnusa hommikusöögiga, kus muidugi tekib kiusatus croissant ’idega liialdada.

Kus peatuda?

Orléans Suites du Cabinet Vert (le-cabinet-vert.fr) on suurte tubade ja veel suurema aiaga hotell, kus pärast avastusretki ümbruskonna lossidesse ja pikki autosõite mõnusalt logeleda.

30 TOIDUREIS

Aga ausalt öeldes on Cognac köitev ka täiskarsklastele. Sellel on tõeliselt võluv vanalinn jõe kaldal, mille õdusate kahekorruseliste kivimajade kohal turritavad siin-seal uhkete majade tornid – nende järgi tunneb ära linna jõukusele aluse pannud kuulsate konjakimajade asutajate kodud: Martell, Courvoisier ja Hennessy. Kunagi promeneerisid nemad siin tänavatel, jalutasid jõe ääres koertega, mängisid tennist, istusid kohvikutes ajalehe ja tassiJõgekohviga.möödaei liigu nüüd enam kõhukad konjakivaadid, selle on vallutanud kajakisõidu entusiastid ning iga aasta novembris stardib Cognaci naaberlinnast Jarnacist maailma ilmselt kõige luksuslikum jooksumaraton, Cognaci maraton, mille toitlustuspunktides ei poputata sportlasi spordigeelidega, vaid serveeritakse austreid. Ja loomulikult saab iga finišeerija lisaks medalile ka kopsaka konjakipudeli.Agatagasiradadele, kus kulgeb enamik linna külastajaid – hästi sisse tallatud tänavatele kuulsate konjakimajade vahel. On peaaegu võimatu valida külastuseks ainult ühte või kahte maja. Kuid Hennessy suurepärased omadused – ja arvukad ingliskeelsed tuurid, mida ei pea mitu päeva ette tellima ega broneerima – ei valmista kunagi pettumust. Kõigist nimekatest konjakibrändidest on Hennessy degusteerimisruum ehk kõige uhkem –see on ka maailma suurim konjakitootja.

Prantsuse köök selle parimal kujul Chais Monnet’ restoranis Cognacis. Foto: Chais Monnet’ pressimaterjalid Tuuride hinnad algavad 25 eurost ja napid teadmised konjakist mitmekordistuvad tänu vaimukatele ja kogenud giididele. Tuuri lõpetav konjaki maitsmine on pigem vajalik teadmine gastronoomiast ja ajaloost, mitte mingi tavaline baarituur. Aga linnake, mis on niivõrd pühendunud konjakile, ei ole tähelepanuta jätnud ka toitu ning viinamarjade vahele mahuvad nii mõnedki köögiviljaaiad ja õnnelikult ringi siblivadToorainekanad.enam paremaks minna ei saa, nii et võtke aega ja istuge mõnes suurepärases restoranis, näiteks Les Foudres’s, mis asub ruumis, mida kunagi kasutati konjakivaatide hoidmiseks.Nüüdseks on sellel täiesti uus elu ja stiil ning sama moodsana, kui mõjub ruum, mõjuvad ka peakokk Marc-Antoine Lepage’i valmistatud road. Väga võluv ja kaasaegse interjööriga on ka La Maison (1 Rue du 14 Juillet), kus road on lihtsamad, ent kindlasti mitte vähem maitsvad. Kõigi lemmik on aga jõe ääres asuv Poulpette, vaieldamatult parima asukohaga restoran suvises Cognacis, mille menüü ei ole segadusse ajavalt pikk ning kus kokad kogu kraami samal hommikul turult toonud on. Ehkki linna atmosfäär on Pariisi omast kaugel – ja läbitud on ju ka üksjagu kilomeetreid –, ei tundu Prantsusmaal metropoli elu väikelinna omast mitte millegi poolest ahvatlevam. Vähemalt mitte Cognacis ja restoranis istudes.

Cognac Linna vaieldamatult kõige šikim ja mugavam hotell Chais Monnet (chaismonnethotel.com) asub kunagistes laohoonetes. Ehkki Cognac on pisike, meelitab see jalutama ning jalad on õhtul väga tänulikud võimaluse eest veeta mõned tunnid hotelli spaas.

Linnasüdames asuv oaas kutsub muusika- ja maitseelamusteleroheluses.eepilises Tule tähista oma kollektiivi või sõpradega olulisi sündmusi ja las meie teeme organiseerimise.koguTOORMAHLADTOORAINESTPUHTASTMAHEDAD JA SMUUTIDPOEST!OASISE VALIKKÜLLUSLIKMUIDKEHATURGUTAVAIDORGAANILISITOOTEID. oasisrestoran oasisrestoran +372 5590 0522 restaurant@veganoasis.ee www.veganoasis.ee