C
KASVAMINE ISEENDAKS
Kristiina Isand-Savinski:
tõstke pilk ekraanilt ja rääkige, rääkige päriselt! Nõustaja Kristiina IsandSavinski jõuab kõikjale. Ta toetab vaimselt rasketest hetkedest üle saamisel, koolitab inimesi mõistma iseenda ja teiste tundeid ning töötab nõustamist vajavate noortega. Kõige selle kõrval ilmus Kristiina sulest möödunud aasta lõpus tema debüütraamat “Kasvamine Iseendaks: Puurilind”.
O
ktoober on teatavasti kuulutatud vaimse tervise kuuks, mistõttu sobib kohe küsida hinnangut inimeste teadlikkusele nendes teemades. Inimeste teadlikkus on väga erinev ja eks see lõhe jookseb mööda põlvkondasid. Positiivseks pean seda, et enam ei stigmatiseerita psühholoogi või nõustaja juures käimist. Valus tõde on aga see, et meie inimeste ja eriti noorte vaimse tervisega on kehvad lood. Pidev muretsemine, kurbus, väsimus, hirm tuleviku ees, keerulised peresuhted – kõik see iseloomustab sisemaailmas toimuvat. Karm reaalsus on see, et laste suitsiidide näitajatelt oleme maailma tipus. Suitsiidikatseid on juba nii palju, et neid ei loeta enam kokkugi. Keeruline ja ebamugav teema ... On aeg tunnistada, et see teema ei kao kuhugi. Meie inimesed ja eriti noored vajavad üha rohkem abi oma vaimse tervisega hakkama saamiseks. Koroonapandeemia andis nende probleemide süvenemisele oluliselt hoogu juurde. Eesti muidu kõrgel tasemel tervishoiusüsteem on selles valdkonnas üsna tagasihoidlikus seisus. Vaimne tervis ei ole mahtunud riiklike prioriteetide hulka. Loodetavasti nüüd see muutub. Tegelikult võib päris raske olla tunnistada, et vajan oma mõtetes selguse saamiseks kellegi abi. Laenan siinkohal tsitaadi Remarque’i suurepärasest “Triumfikaarest”, nimelt: “Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha.” Inimesed ikka eksivad, teevad vigu, tunnevad südamevalu, kogevad reetmist ja reedavad ise. Mina soovin, et tegeletaks rohkem iseendaga. See ei tähenda enesekesksust ega isekust, vaid tugevat teadmist, et mina ise saan 12
OKTOOBER 2021
juurde jõudnud läbi luuletuste ja tekstide, mida sotsiaalmeedias jagan.
midagi muuta, aga tehes seda muutust ainult läbi iseenda. Kas see ongi siis see, mida teed, õpetad iseendaga hakkamasaamist? Jah ja ei. Esiteks ma lihtsalt kuulan, teiseks aitan mõtteid lahti mõtestada ja alles siis saab minna iseendaga hakkamasaamise juurde. Minu hinnangul on teraapias, eneseotsinguil, inimsuhetes ja elus üldse kõige olulisem turvatunne. See on põhi, tuum, kindel jalgealune – kuidas keegi seda nimetada soovib. Mõnikord tähendab see valule otse silma vaatamist, kuid teinekord rõõmu, mõistes, et hirm hirmu ees oli suurem kui sündmus ise. Paljudel kordadel oleme võtnud enda kanda ka kellegi teise valu või mure, millest vabanemine annab inimesele tohutu kergendustunde. Liiga palju süüdistamist, vägivalda, kaitset ja ründamisi on meie ümber ja kahjuks ka meie sees. Päris palju aitab see, kui tõstame silmad ekraanilt ja räägime oma lähedasega, räägime päriselt. Turvatunde all pead silmas siis ilmselt usaldust? Jah, nii võib öelda, sest terapeudina on minu jaoks olulisim just turvatunde loomine, sest muul juhul põrkume vaid kaitsetega. Turvatunde puudumisel ja kaotamisel õpime looma kaitseid, saame väga osavaks eraldumises, ründamises ja sulgumises. Salamisi loome endasse peidukohad, kuhu surume kogu valu, viha, hirmu ja pettumuse. Pakime sinna kõik, mida ei oska ega julge tunda ega väljendada. Minu jaoks on inimene tervik, vaatlen keha ja kuulan, mida ta räägib, kuid vaadeldes ja südamega kuulates märkan ka seda, mida ei räägita. Meis
kõigis on “musta kasti” teemad, millest me ei kõnele ja ei pruugi ka ise neist täielikult teada. Mineviku kinnihoidmisele kulub tohutu ressurss, mis võetakse oleviku arvelt. Seetõttu ei suudeta tihti elu elada täie potentsiaaliga. Kuidas minevik meid siis pidurdab? Räägin kaotustest ehk leinast. Kõigile, kes selle sõna peale nüüd ehmusid, siis teadmiseks, et lein ei piirdu vaid surmaga. Leina põhjustavad peale surma veel näiteks kiusamine, töökaotus, vanemate lahutus, lemmiklooma kaotus, tülid, raske haigus, eriolukord, lahutus, kolimine jne. Oskuste puudumise tõttu jäädme kaotustesse justkui kinni, jääme seotuks selle emotsionaalse valuga, mis pärsib edasiminekut. Lõpetamata kaotused loovad meile justkui filtrid, läbi mille vaatame oma lapsi, sõbrasuhteid, partnerlussuhteid, karjääri jne. Reetmist kogenud inimene umbusaldab sügavaid suhteid, vägivalda kogenud inimene ilmselt pelgab lähedust, kiusamisohver väldib tähelepanu jne. Lõpetamata kaotustega lõpetatuse loomine on minu töö suur osa, mis annab tagasi eelkõige inimese usu iseendasse, mille tulemusel muutub kogu tema elukvaliteet. Sul on noortega eriline klapp. Kuidas oled selle õige võtme leidnud? Seda peab täpselt küsima muidugi neilt endilt, kuid mulle tundub, et vahetu suhtlus ja päriselt huvi tundmine on nendeks märksõnadeks. Ma ei pea end noortest kuidagi paremaks ega kõrgemalseisvaks, mul on vaid kogemusi ja oskuseid, kuidas mingite olukordadega toime tulla. Väldin targutamist, seda saab kuulda niigi igalt poolt. Paljud noored on minu
Needsamad luuletused ja tekstid, mis raamatuna ilmusid? Jah, paljud neist said kaante vahele. Minu kirjutamine sai alguse kuskil õpingute, teraapiatöö ja iseendaks kasvamise teekonnal. Hakkasin kirjutama endast midagi välja ja kirjutama teiste lugudest inspireeritud tekste. Neist tekstidest on olnud väga palju rõõmu: keegi on luuleridu lugedes mõistnud, et vajab abi. Kellegi eneseväärtus on nende ridade abil kasvanud. Keegi on otsustanud, et elu tuleb ikkagi elada, hinges on tärganud lootus. See on parim tagasiside, mis üldse olla saab. Tahan muuta Sinu mõtteid ja panna Sind tundma, et märkaksid tõkkeid, mis võiksid su murda. Luban olla Sulle toeks, kui sukeldud tundmatusse, et peitu sa ei poeks kui kõik mattubki valusse. Hoian sul käest, kui ellu äratad kogu mineviku väe, mida sa enam ei mäletand. Viha keerises ja kurbuse lainetel, hoian sul meeles, et kõik toimub vaid mineviku ainetel. Läbi põdedes mineviku valu, saab alguse uus hingamine ja elu. Saadaval Rahva Raamatus, Apollos ja Kasvamine Iseendaks kodulehel www.iseendaks.ee.
Kasvamine Iseendaks OÜ info@iseendaks.ee Kasvamine Iseendaks-teraapia