__MAIN_TEXT__

Page 1

Eesti parimad interjöörid ja disain / Estonia’s best interiors and design

RUUMIPILT 2014/2015


RUUMIPILT 2014 / 2015 Eesti parimad interjöörid ja disain / Estonia’s best interiors and design Koostaja ja toimetaja/Compiler and editor: Piret Lindpere Kujundaja/Designer: Margus Tammik / o2 Works Töögrupp/Project team: Loreida Hein ja Kairi Rand Projektijuht/Project manager: Kadri Kaljumets / o2 Works Eesti keele toimetaja/Estonian language editor: Karin Kastehein Tõlge/Translation: A&A Lingua Portreefotod/Portrait photographs: Renee Altrov Trükikoda/Printing house: Printon Väljaandja/Publisher: Eesti Sisearhitektide Liit / Estonian Association of Interior Architects Teostus/Realization: o2 Works Tallinn 2015 ISSN 1736-4493 © Eesti Sisearhitektide Liit


Eesti parimad interjöörid ja disain / Estonia’s best interiors and design

RUUMIPILT 2014/2015


Ajalooline / Historical

Büroo / Office

Kodu / Home

Näitus / Exhibition

Energia avastuskeskus / Energy discovery center — 10

Büroohoone Tartus / Office building in Tartu — 26

Eisma sadamahoone / Eisma port building — 50

“Riik malelaual” / “Country on a Chessboard” — 72

Villa Pärnus / Villa in Pärnu — 16

Proeksperdi büroo / Proekspert office — 32

Art Loft | yoo Berlin / Art Loft | yoo Berlin — 54

“Pidu sinus eneses” / “A Moveable Feast” — 76

Pagari 1 kortermaja / Apartment building at Pagari 1 — 20

Swiss Property kontor / Offices of Swiss Property — 36

Villa Luganos / Villa in Lugano — 58

“Meri riidekapis” / “The Sea in a Wardrobe” — 80

Eesti Arhitektuurikeskuse kontor / Office of Estonian Centre of Architecture — 40

Eramu Läänemaal / Detached home in Lääne County — 62

Lahemaa LHK püsiekspositsioon / Lahemaa Nature Education Centre exhibition — 84

Pipedrive´i büroo / Pipedrive office — 44

Korter Pikal tänaval / Apartment on Pikk street — 66


Restoran / Restaurant

Ühiskondlik / Public

Publikatsioon / Publication

Installatsioon / Installation

Art Priori / Art Priori — 90

Hedon spaa / Hedon spa — 108

“Parlament 95” / “Parliament 95” — 144

NOA / NOA — 94

Kino Kosmos IMAX / Kosmos IMAX cinema — 114

Dokfilm “Maile Grünbergi värvilised maailmad” / Documentary “The Colourful world of Maile Grünberg” — 140

Nuudlirestoran Tokumaru / Tokumaru noodle restaurant — 98

Ülemiste kaubanduskeskus / Ülemiste shopping center — 118

Pubi Pööbel / Pub Pööbel — 102

Tondiraba jäähall / Tondiraba Ice Arena — 122 Elisa Studio showroom / Elisa Studio showroom — 126 Oksana Tandit concept store / Oksana Tandit concept store — 130 Kiiu Kiigepõnni lasteaed / Kiiu Kiigepõnn Nursery School — 134

Paper Library / Paper Library — 148 Ajutine klassiruum “Läbipääs” / A temporary classroom called “Access” — 152


67 Eesti Sisearhitektide Liidu 2014/2015 aastapreemiate žürii / Estonian Association of Interior Architects 2014/2015 annual awards jury Eerik Olle, sisearhitekt (žürii esimees)/ interior arcitect and chairman of the jury Galina Burnakova, sisearhitekt/ interior arcitect Liisa Põime, sisearhitekt/ interior arcitect Helen Oja, sisearhitekt (üliõpilaste esindaja)/ interior arcitect (representative of the students) Madis Eek, arhitekt/ architect Martin Pärn, disainer/ designer Eva Näripea, kunstiteadlane/ art historian


2014. aasta oli sisearhitektuuris väga saagirikas. Kui me töid alguses kergema pilguga üle vaatasime, siis tundus, justkui midagi ülierutavat ei leidugi. Ja see ehk ongi üks läbiv joon. Kas tööd peavadki olema šokeerivad? Tegelikult on tunne, et eesti sisearhitektuur on suutnud oma edevuse alla neelata ja teha sel aastal väga palju meeldivaid ruume, mille võlu on pigem detailides ning maitsekas koloriidis ja mis on oma olemuselt ajatud ja põhjamaised. Kas see on hea või halb, jääb igaühe enda otsustada. Eisma sadamahoone ja Hedon SPA intejöör mõjusid aga lausa teraapiliselt, jättes ruumi kogu kirevale elule, mis seal hoonetes toimub. Ikka ja endiselt on tunne, et eratellijate rahastatud objektid on terviklikumad kui riigi või omavalitsuste tellitud tööd. See, kes peaks olema eeskujuks, ei ole seda. Just need objektid peaksid olema nähtavamad ja olulisemad, looma ajastu märke. Kui arhitektid ja sisearhitektid on ka õhinapõhiselt meeletult tööd teinud, siis aeg ja raha ei võimalda ikkagi tervikut lõpuni vormistada. Kannataja rolli jääb just sisustus. Objektist objekti kordub hanke korras ostetud Ikea mööbel, mis väsib kiiresti. Kurb on, et riiklikult ei aidata kuidagi kaasa meie enda mööblitööstuse arengule. Töökeskkonna meeldivus on võrdelises seoses kaadri voolavusega. Inimesed on meile väärtuslikud – seda sõnumit peab üks IT-sektoris toimiv kontor kandma. Tundub, et lisaks palganumbritele võistlevad firmad ka sisearhitektuursete lahenduste osas. Ühelt poolt on IT-sektoril võimalik rahaliselt panustada terviklikult disainitud interjööridesse, aga teisalt on selgelt tajutav, et ka firmade töötajad eeldavad pingutust töökeskkonna nimel. Kindlasti peab saama pärast tugevat lõunat uinakut teha või inspiratsiooni hankimiseks pehmetele patjadele maanduda. Samas ollakse nõus katsetama lausa futuristlike vormidega, mis võlub peale töötajate kindlasti ka külalisi. Kõige paeluvam neist on ehk mitmele korrusele jaotunud Ville Lausmäe, Kariina-Kristiina Kaufmanni, Peeter Klaasi, Kadi Karmanni projekteeritud büroo Laial tänaval. Ja meeldiv on näha, et töötajad on kohati laborit meenutava büroopinna hästi vastu võtnud – tundub, et selline veidi pilve peal olek vist sobibki neile. Nominente sai aastal 2014 valitud rohkem kui eelmistel. Objektide rohkus oli ühelt poolt suur rõõm, teisalt oli aga parimate väljasõelumine vägagi vaevaline. Zürii tänab kõiki tööde esitajaid võimaluse eest veenduda eesti sisearhitektuuri jätkuvalt heas tasemes! —— Liisa Põime sisearhitekt, žürii liige / interior architect, member of the jury

2014 brought a bumper crop of interior architecture work. At first, lightly scanning the works, we felt that there wasn’t anything all that exciting to be found. And yet this is perhaps one of the overarching themes here. Do works have to be shocking? In fact there’s a feeling that Estonian interior architecture has managed to swallow its pretensions this year and produce many pleasant interiors whose charm lies in the details and tasteful colour tones – timeless and Nordic at their core. Whether this is good or bad is up to everyone individually to decide. The Eisma harbour building and the interior of Hedon Spa have an outright therapeutic effect, leaving space for all of the colourful life that goes on in those structures. Time and again, it feels that projects funded by private customers are more integral than the ones commissioned by the state or local governments, even though it is the latter that should be leading the way – it’s the public works that should be more visible and important, be symbols of their era. While architects and interior architects have done their work with wild abandon, driven by emotion, time and money ultimately do not allow an integral whole to be shaped. What suffers as a result is the furnishings. From project to project, we encountered Ikea furniture purchased at procurements – it rapidly started seeming fatigued. It is regrettable that the state is not doing much to contribute to the development of Estonia’s furniture industry. The pleeasantness of a place to work is indirectly proportional to the employee turnover. People are valuable to us – that is the message that every office in the IT sector should communicate. It seems that besides outdoing each other in salary figures, companies are also competing in interior architectural solutions. It’s possible for the IT sector to pour funding into integrally designed interiors; and it’s quite clear that employees also expect efforts to be made toward a better working environment. Certainly staff must be able to take a power nap after a heavy lunch or have the possibility to land on soft cushions in order to find inspiration. At the same time, there is a willingness to experiment with downright futuristic forms that are captivating for employees and visitors alike. The most enticing of these is perhaps the offices spread out among several floors in a building in Lai tänav, designed by Ville Lausmäe, Kariina-Kristiina Kaufmann, Peeter Klaas and Kadi Karmann. And it’s nice to see that employees have given a good reception to the office space somewhat reminiscent of a laboratory – it seems that being a bit in the clouds suits them fine. There were more nominees in 2014 than in years past. The abundance of works is a pleasure to see, but made it very difficult to select the best. The jury would like to thank everyone who submitted a work for the chance to be convinced anew of the high quality of Estonian interior architecture.


Ajalooline / Historical 89

Energia avastuskeskus — 9 Energy discovery center Villa Pärnus — 16 Villa in Pärnu Pagari 1 kortermaja — 20 Apartment building at Pagari 1


20 16 9

Ajalooline / Historical


Energia avastuskeskus 10 11

Energy discovery center Põhja pst 29/31, Tallinn

autor/author— Margit Argus (KAOS Arhitektid) ekspositsiooni kujundus/ exhibition design— Margit Argus, Margit Aule (KAOS Arhitektid) arhitektid/architects— Sander Aas, Margit Aule, Pelle-Sten Viiburg (KAOS Arhitektid) tellija/client— SA Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskus ehitaja/builder— Restor graafiline disain/ graphic design— Kadri-Maria Mitt, Robi Jõeleht (Polaar Studio) ja Kaarel Nõmmik eksponaatide teostus/ execution of exhibits— Ten Twelve toetajad/supporters— Eesti Energia, Tallinna Soojus fotod/photos— Kaido Haagen, Martin Siplane

Kui uskuda müüte või filosoofiat, on kogu maailm sündinud kaosest. Aastal 2010 asutatud KAOS Arhitektid tegelevad kaosest tekkinud ruumi elamuslikumaks muutmisega, püüdes samal ajal mitte kaotada sidet algsega. According to myths or philosophers, the whole world was born out of chaos. KAOS Architects, established in 2010, aim at adding impressions to the space that originates from the chaos, while trying not to lose touch with the origin.

Parim ajalooline interjöör Best historical interior

Arhitektid Hans Schmidt (1912. aastal) ja Eugen Habermann (1930) kavandasid Tallinna Linna Elektri Keskjaama tallinlastele elektri tootmiseks – nüüd on aga energiatootjaiks lapsed, kes panevad selle maja tööle ja elama. Transformatsioonist räägib Margit Aule. Projekteerimistöö läks lahti kohe pärast konkursitulemuste selgumist. Lisaks peaprojekteerimisele oli meie tööks nii arhitektuuri, sisearhitektuuri kui ekspositsiooni kujundamine. Sisult sobitub avastuskeskus vanasse elektrijaama ideaalselt, kuid teemade ja alanäituste vormiline lahendamine (üle 130 interaktiivse eksponaadi!) oli paras proovikivi eeldusel, et me tahtsime vana väärikat tööstushoonet maksimaalselt eksponeerida. Enne ümberehitust pääses avastuskeskusesse Põhja puiestee poolt ja külastaja sattus kitsukesse garderoobi, piletimüük oli sõna otseses mõttes putkast. Kuna uus teaduskeskus vajas nüüdisaegseid tugifunktsioone, nagu rohkem inimesi mahutav fuajee, garderoob, piletimüük, kohvik ja WC-d, tuli sissepääs viia korruse võrra madalamale. Vaid nii oli võimalik maja kõige väärtuslikum ruum, 1930. aastatest säilinud turbiinisaal ja lülitussaal, terviklikult säilitada. Saali taastamisel lähtusime vanadest fotodest, püüdes ekspositsiooni ajaloolisesse interjööri integreerida üldmuljet lõhkumata. Säilinud generaatorid puhastati, värviti ja eksponeeriti algsel asukohal. Eksponaadid ja välgusaar asuvad saali keskel poodiumil. Vanade seadmete ümber ja vahele seatud ekspositsioon lähtub mustvalgest koloriidist – nii moodustab väljapanek kokku justkui ühe suure musta masina. Kaks alumist korrust olid suuremas osas kasutamata ja need tuli täielikult välja ehitada, seega sai keskus märkimisväärselt ekspositsioonipinda juurde. Avasime vahelaed keldrikorruste massiivsete turbiinisaali masinaid kandvate massiivsete betoonsammaste vahel ning rajasime sinna peamised liikumisteljed ja trepid. Nüüd saab korruste vahel kulgedes hoonet tajuda terviklikult justkui projektilõikel, kus avaneb ülevaade eri kihistustele ja näitusesaalidele. Teadlikult säilitasime betoonpostide algse pinnaviimistluse, et rõhutada nende vanust ja olulisust. Planetaariumi ja treppe ümbritsev õhuruum avab hoone külastajatele ja kutsub: „Tule ja avasta mind!“ See märgusõna läbibki kogu maja. Ekspositsioon jaotub teemade kaupa ja korruste lõikes. Suures saalis asuvad ajaloolised ja elektriga seotud eksponaadid, allkorrusel on taastuvenergiateemaline väljapanek – roheline ja tulevikku vaatav. Seal asub ka laste sünnipäevade ja ürituste läbiviimiseks mõeldud ala. Keldrikorruselt piilub massiivne planetaariumi poolkera, mis mõjub oma valges nahas moodsa elemendina ja mille kõhus viiakse läbi teadusprogramme. Päris sügaval on helide ja optika korrus, mida toetab optilist illusiooni loov graafiline lahendus seintel, põrandal ja laes. Värske kollane loob kontrasti hallide betoonpindadele. Kuna keskmise tasapinna kõrgus oli olemasoleva laega paika pandud, kuid keldripõrand läks tervikuna süvendamisele, saime kõige alumise loomuliku valguseta ruumi muuta värvide ja sekkumistega avaraks. Keldrikorrus sai oma sisult ja vormilt vaat et kõige põnevam, sekundeerides turbiinisaalile.


Ajalooline / Historical


Architects Hans Schmidt (1912) and Eugen Habermann (1930) designed a plant for generating power for Tallinners – now the energy producers are the children who make the building function and come alive. Margit Aule talks about the transformation.

12 13

The design work was launched as soon as the competition results were announced. In addition to the prime contracting, we were responsible for designing the architecture, interior architecture and exhibition. In terms of content, the Discovery Centre fits in ideally into the old power plant, but it was quite a challenge to treat the topics and sub-exhibitions (over 130 interactive exhibits!) as we wanted to make maximum use of the old, dignified industrial building. Before the renovation, you could access the centre from Põhja puiestee and visitors found themselves in a cramped coat check area, ticket sales was literally conducted from a small booth. As the new science centre needed modern auxiliary functions, such as a larger-capacity foyer, coat check, ticket sales, café and WCs, the entrance had to be lowered a storey. This was the only way to keep the most valuable space in the house intact – a 1930s turbine hall and switching hall. We restored the hall based on old photos, trying to integrate the exhibition into the historical interior without spoiling the overall impression. The surviving generators were cleaned, painted and displayed in their original location. The exhibits and “lightning island” are located in the middle of the hall, on a podium. The exhibition around and among the old equipment is based on a black and white colour scheme – the exhibit thus forms a large black machine. The two lower storeys were largely out of use and these had to be completely built and fitted, the centre thus gained a noteworthy amount of exhibition space. We opened the ceilings between the massive concrete pillars bearing the turbine hall machinery and established the main trajectories of movement for visitors and stairs there. Now, whilst moving between levels, you can have the same integral perception of the building as if you were seeing a project cross-section with an overview of the various layers and exhibition halls. We deliberately preserved the original surface finishing on the concrete posts to emphasize their age and importance. The empty space surrounding the planetarium and stairs opens the building up to visitors and beckons: “Come and discover me!” That keyword applies throughout the building. The exhibition is distributed by topics and storeys. The large hall houses historical and electricity-related exhibits, and the lower level has a renewable energy themed exhibit – green and future-oriented. It is also home to an area meant for children’s birthdays and events. The massive semi-sphere of the planetarium peeks out of the basement, seeming like a modern element in its white skin. In its belly, science programmes take place. The sound and optics level is quite deep down, supported by graphic designs on the walls, floors and ceiling that create optical illusions. The fresh yellow creates contrast with grey concrete surfaces. As the average height of the level was put in place by the existing ceiling but the cellar floor was deepened throughout, we achieved new spaciousness in a room lacking natural light using colour and interventions. The basement level became the most exciting in both content and form, supporting the turbine hall.


Esimene korrus Ground floor

Teine korrus First floor

Ajalooline / Historical

Keldrikorrus Basement


14 15

See on tore, et vanasse lülitushoonesse ehitatud seminariplokk pakub valgusküllaseid merevaatega seminariruume ning et ajalooline interjöör ja visuaalselt suurejoonelised ruumilahendused toimivad terviklikult. Peasaali mustvalge värvilahendus pakub neutraalset, igale üritusele sobivat tausta. It’s great that a seminar module was built into the old switching building, offering a lightfilled venue with a view of the sea. It’s also good that the historical interior and visually impressive interior solutions work as a whole. The black and white colour scheme of the main hall offers a neutral background for any event. —— Kristiina Raid, Energia avastuskeskuse turundusjuht / Energy Discovery Centre marketing director


Ajalooline / Historical


Villa Pärnus 16 17

Villa in Pärnu Lõuna 2a, Pärnu

autorid/authors— Mari Kurismaa arhitektid/architects— Olev Siinmaa, Anton Soans tellija/client— Viljo Vetik restaureerimisprojekt ja muinsuskaitse järelvalve/ restoration project and heritage conservation supervision— Jaak Huimerind (AB Studio Paralleel) muinsuskaitse eritingimused/special heritage conservation conditions— Mart Kalm restaureerimistööd/ restoration work— Haapsalu Restauraator, Art Brothers mööbel ja koopiad/ furniture and copies— Supra Mööbel valgustite teostus/ lighting solutions— Tõnis Vellama (Seos) fotod/photos— Terje Ugandi

Mari Kurismaa on lõpetanud EKA (tol ajal ERKI) sisearhitektina ja kaitsnud ka vabade kunstide magistrikraadi. Ta on õpetanud palju aastaid sisearhitektidele maalimist ja värviõpetust. Aastast 2002 töötab Kurismaa sisearhitektina oma firmas, projekteerides nii nüüdisaegseid kui ajaloolisi interjööre ja kujundades näitusi. Mari Kurismaa is a graduate of the Estonian Academy of Arts (back when it was still the State Art Institute) and defended her master’s degree there in the liberal arts. For many years, she taught painting and colour theory to interior architects. Since 2002, Kurismaa has worked as interior architect for her own company, designing contemporary and historical interiors and designing exhibitions.

Lõuna tänava villa tellis 1933. aastal Pärnu majandusühisuse juhataja, seltskonnategelane ja diplomaat Jaak Jakobson. Üks Eesti ilusamaid funkvillasid valmis 1936. aastal, autoriteks O. Siinmaa ja tollane Pärnu linnaarhitekt A. Soans. Nõukogude ajal olid siin lastesõim, lastekodu ja viimati 90. aastatel Pärnu Maarjakodu puuetega lastele. Kuidas Eesti funktsionalismi pärl oma sära, stiili ja värvid tagasi sai, räägib Mari Kurismaa. Muidugi oleks parim lahendus olnud see, et maja oleks jäänud avalikku kasutusse ja linn oleks selle korda teinud. Muinsuskaitseliste hoonete müümist põhjendas linn aga suurte finantskohustustega, mis nende kordategemisega kaasneks, ja villa müüdi erakätesse 2008. Jääb vaid imetleda missioonitundega inimesi, kes on valmis autentsesse funkmajja investeerima. Tellijad olid mulle tuttavad, olime teinud koos Jaak Huimerinnaga sellele perele maja Kihnus. Kiidan ja imetlen, kuidas nad ülima kannatlikkusega, stiilselt ja detailitruult maja aastaid taastasid. Vahepeal jõudsid nende kolm lastki suureks kasvada. Neile kohe sobib aus eestiaegne traditsionaalsus, isegi pere koer on eesti hagijas! Selles võtmes on äärmiselt huvitav töötada. Eesti funkiga on kentsakas lugu, eriti veel Siinmaa majadega – need on väljast valged ja ultramoodsad, seest aga üsna värvilised, puidused ja alalhoidlikud. Nõukogude ajal toaseinu katnud vineerplaatide alt tuli välja originaalne viimistluskiht – linaluuplaat. Püüdsime seda pisut konarliku pinnaga materjali säilitada. Oli suur üllatus, kui palju värvitoone sondaaži käigus välja ilmus! Uskumatu, et siseuksed võisid olla omal ajal ühelt poolt ühte ja teiselt poolt teist värvi. Funkvillade hingeeluga tutvumiseks sai isegi ette võetud reis Hollandisse. Kui perenaine esimest korda mu hoolikalt sobitatud värvipaletti nägi, oli ta pehmelt öeldes üllatunud – üleni helesinise trepihalliga oli tal lõpuni raske harjuda. Loodan väga, et tamme ja pähkli soojad toonid on teda nüüd lepitanud. Tänu sellele, et maja polnudki kapitaalset remonti näinud, oli üldjoontes säilinud plaanilahendus, siseaknad, trepid, parkettpõrandad, glasuurpottidest ahjud ja kamin, samuti Siinmaa kujundatud sisseehitatud sisustuselemendid kabinetis, söögitoas ja ülemistes magamistubades. Kasutasime algsest hoonekehandist igat võimalikku detaili, kaasa arvatud sahvrikapid ja keldri moosiriiulid, esimese korruse tualettruumi jäid alles seina- ja põrandaplaadid. Mulle on alati valgusega seotud teemad olulised tundunud, õige valgus paneb maja elama. Imponeerivaks eeskujuks oli siin A. Loosi 1930. aastal projekteeritud Villa Müller Prahas oma elegantse sisekujunduse ja valgustitega – sealt inspireeritud lambid teostas suurepäraselt Tõnis Vellama. Kuna Siinmaa on ise nii palju mööblit kujundanud, tundus mõistlik lasta seda maja sisustades kopeerida. Nii on söögitoakomplekt koopia mööblist, mille Siinmaa Toompeale kavandas. Vana majaga tegelemine on seiklus ja nõuab kõigi asjaosaliste pühendumist. Kui õnnestub kriitiline mass teatud asjaolusid kokku viia, hakkab ruum elama – valgus paistab aknast kuidagi teisiti, varjudel tekib sügavus ja kogu olemine muutub tähendusrikkamaks.


Ajalooline / Historical


18 19

The villa on Lõuna tänav was commissioned in 1933 by Jaak Jakobson, a Pärnu cooperative director, society figure and diplomat. It was one of Estonia’s most beautiful Functionalist villas when it was completed in 1936, the design by Olev Siinmaa and Anton Soans, then the Pärnu city architect. During the Soviet era, it housed a nursery school, orphanage, and finally, in the 1990s, a home for disabled children. How an Estonian Functionalist gem got its lustre, style and colours back. Mari Kurismaa describes. Of course, the best solution would have been to leave the building in public use and having the city fixing it up. The city justified the sale of the historical monument buildings by citing heavy financial obligations involved in renovating them, and the villa was sold in 2008. We can only marvel at the people with a sense of mission who would be prepared to invest into an authentic Functionalist building. I knew the customers; Jaak Huimerind and I worked on a house for the this family on the island of Kihnu. I have high praise and a sense of awe for how they restored the house, over years, with the utmost patience and fidelity to style and detail. Their three children managed to grow up into adults in these years. Honest Estonian-era traditionalism is right up their alley. Even the family’s dog is an Estonian hound. It is extremely fascinating to work in this style. Estonian Functionalism is an odd thing – especially Siinmaa’s houses. They’re white and ultramodern on the outside, but inside, quite colourful, full of wood and conservative. An original layer of finishing emerged from underneath the plywood that covered up the walls during the Soviet era – flax tow fibre-board. We tried to preserve this material with its slightly uneven surface. It was a big surprise how many colour tones were revealed by probing! It was unbelievable that back in the day, each side of interior doors was in a different colour. We even went on a trip to the Netherlands to learn more about the secret lives of Functionalist villas. When the lady of the house saw the carefully matched colour palette for the first time, she was surprised to say the least – it was hard for her to get used to the stairwell, which was light blue all over. I hope the warm tones of oak and walnut have since brought her around. Thanks to the fact that the house had not undergone major renovations, the floor plan, interior windows, stairs, parquet floors, glazed ceramic stoves and fireplace, and Siinmaa-designed integrated furniture in the study, dining room and upstairs bedrooms were mainly intact. We used every possible detail from the original building shell, including the pantry cupboards and the jam shelves in the basement, while the wall and floor tiles were retained in the first-floor washroom. Light-related themes have always seemed important to me, the right light makes the house come alive. An impressive antecedent here was Adolf Loos’s design for the Villa Müller in Prague from 1930, with its elegant interior design and lights – the lamps inspired by it were executed superbly by Tõnis Vellama. As Siinmaa himself has designed so much furniture, it seemed reasonable to allow it to be copies in furnishing this house. Thus the dining room ensemble is a copy of furniture Siinmaa designed for Toompea Castle in Tallinn. Working on an old house is an adventure and requires everyone involved to be committed. If you are successful in bringing together a critical mass of certain factors, the room comes alive – it’s as if light shines in the window differently, shadows have depth and the entire existence becomes more significant.


Esimene korrus Ground floor

Ajalooline / Historical

Sellel majal läks paremini kui teisel Siinmaa majal, (Rüütli 1a, kus uus omanik suutis korralikult restaureeritud maja ära rikkuda). Säilitatud on rohkemgi, kui eritingimused nõudsid, 30. aastate stiili on edukalt ja ambitsioonikalt edasi arendatud. Mari Kurismaa otsustas kasutada juhust, et Siinmaa oli üksiti kavandanud samal ajal peaministri korteri mööbli. Kui arhitektuuris pannakse kopeerimist üldiselt pahaks, siis mööbli juures pole see probleem ja tulemus on erakordne. This house fared better than another Siinmaa house (Rüütli 1a, where the new owner managed to spoil a properly restored house). Even more has been preserved than the heritage board’s conditions required. The 1930s style has received a successful, ambitious update here. Mari Kurismaa decided to take advantage of the fact that Siinmaa had been working on the design for the furniture of the prime minister’s apartment around the same time. While copying is generally frowned on in architecture, it is not a problem when it comes to furniture and the outcome is extraordinary. —— Mart Kalm, arhitektuuriajaloolane / architectural historian


Pagari 1 kortermaja 20 21

Apartment building at Pagari 1 Pagari 1, Tallinn

autorid/authors— Reio Raudsepp koostöös Rasmus Tamme ja Jaanus Saareperaga arhitektid/architects— Rasmus Tamme, Jaanus Saarepera, Reio Raudsepp tellija/client— Pagari 1 ehitaja/builder— Oma Ehitaja projekteerija/design— Ars Projekt haljastus / landscaping— Liis Bormeister fotod/photos— Aivo Kallas, Erik Riikoja, Jüri Seljamaa

Ars Projekt on loodud 20 aastat tagasi ja tegutseb põhiliselt arhitektuuri ja sisearhitektuuri vallas. Valminud objektide nimekiri on lai, ulatudes eramutest kuni ühiskondlike hooneteni. Mitmekesine kogenud meeskond loob sünergia keerukate rekonstruktsioonide või pretensioonikate esindushoonete lahendamisel. Ars Projekt was founded 20 years ago and operates mainly in the field of architecture and interior architecture. The portfolio is broad, ranging from detached homes to public buildings. The multifaceted, experienced team creates synergy in designing complicated renovations or demanding prestigious public buildings.

Ei inglasest tellija William Tulip ega arhitekt Hans Schmidt poleks 1911. aastal osanud aimata, milliseks kujuneb nende rajatud Pagari tänava uhke elumaja saatus. Tunnetest, mis valdasid arhitekte maja saja-aastasest taagast vabastamise käigus, räägib Reio Raudsepp. Ükski pöördeline ajaloosündmus pole jätnud seda maja puudutamata. Vaid mõni aasta pärast valmimist muudeti kortermaja tsaariarmee ohvitseride hotelliks, samuti on siin olnud nii Eesti kui Saksa armee kindralstaap, NKVD ja KGB ja lõpuks Eesti riigiprokuratuur. Algse funktsiooni taastamiseks pidime looma sisuliselt uued korteriplaneeringud, samas pidid korterid olema hoone arhitektuurilise olemusega orgaaniliselt seotud ja iga ruum mõjuma loomuliku osana tervikust. Algupärased korterite paraaduksed jäid sinna, kus nad olid – selleks ühendasime uued korterid trepikojaga vahekoridoride kaudu. Esimesel ja teisel korrusel on väiksemad, ülemistel korrustel suuremad, läbi maja ulatuvad korterid. Keldrikorrusele kavandasime panipaigad. Kõikidel magamistubadel on oma vannituba ja garderoob, lisaks külaliste WC. Töömaht oli selle majalahmaka puhul tohutu ning väga oluline oli koostöö inseneride ja eriosade projekteerijatega. Ventilatsioon ja jahutus tuli lahendada lagede kõrgust säilitades ja ripplagesid maksimaalselt vältides. Palju asju tuli kohapeal otsustada, sest eriolukordi tuli igal sammul ette. Viimistlusmaterjalide osas oli tellijal selge soov: need pidid olema ehtsad ja kvaliteetsed. Vanade põrandate eeskujul valisime siseruumidesse suurelipilisema, eritööna lõigatud kalasabaparketi. Mõnedes ruumides oli võimalik säilitada ka algupärast parketti. Vannitubade seinad ja põrandad viimistleti marmoriga. Au tellijale, kes selle kalli ning ehituslikult keerulise lahendusega lõpuni läks. Vanade detailide eeskujul kavandasin uued siseuksed, garderoobisisustuse, liistud, aknalauad jms. Vanu uksi sai edukalt taaskasutada keldripanipaikade ustena. Vannitubadele kavandasin ühtse, praktilise ja stiililiselt sobiva mööblisarja. Trepikodades ja vestibüülides oli enamik algupärasest sisustusest imekombel säilinud. Vana lift õnnestus renoveerida ning trepipiirded, aknagaleriidega kõrged uksed, seinad ja põrandad said värske ilme. Eritööna sai tehtud postkastid, infotahvlid, viidad ja sildid. Me ei püüdnud siia vägisi uusklassitsismi pookida (ei mingeid toretsevaid karniise ega kuldset messingit) või hetketrende istutada. Mul on hea meel, et interjöör mõjub ajatuna – mulle meeldivad need valged seinad, diskreetsetes toonides uksed ja valge marmor. Kui nüüd emotsionaalseks minna, siis kõige tähtsamad on alati inimesed – need, kes on siin kannatusi läbi elanud, ja nende lähedased; need, kes on siin töötanud, ja need, kelle koduks see maja on nüüd saanud. Ma ei tahaks rääkida „projekteerimise lähteülesandest“ või hinnata tulemust. Ainus õige asi oli minu jaoks teha oma tööd võimalikult hästi.


Ajalooline / Historical


Neither the customer, an Englishman called William Tulip, nor the architect Hans Schmidt could have imagined the destiny of their grand residence on Pagari tänav. Reio Raudsepp talks about the feelings that gripped the architects as the building freed itself from the weight of a hundred years.

22 23

No earthshaking historical event passed the house by. Only few years after it was completed, the apartment building was turned into a hotel for tsarist army officers. It has also served as the general staff for the Estonian and German army, the NKVD and KGB secret police and finally the Estonian prosecutor general’s offices. To restore the original function, we had to create essentially new apartment plans, but the apartments had to be organically architecturally connected and each space had to seem like a natural part of the whole. The original grand doors of the apartments stayed where they were – we linked the new apartments with the entrance hall by way of connecting corridors. The first and second storeys have smaller apartments that extend all the way through the building, and the ones on the upper floors are larger. We envisioned storage areas on the basement level. All bedrooms have their own bathroom and walk-in closet, and there is a guest toilet as well. The amount of work that went into this building was immense and cooperation between engineers and designers of the utility systems was of key importance. Ventilation and cooling had to be designed so that the ceilings stayed at the same height and avoiding the use of suspended ceilings as much as possible. Many things had to be decided on the spot, as extraordinary situations kept cropping up at every step. The customer had a clear preference with regard to finishing materials: they had to be authentic and high in quality. Inspired by the old floors, we chose for the interior fishtail-pattern parquet in wider strips. In some rooms, it was possible to preserve the original parquet. The bathroom walls and floors were finished in marble. The customer should be praised for going through such an expensive solution that involved complex construction. I planned new interior doors modelled after the old ones, wardrobe furnishings, mouldings, windowsills and the like. Old doors were successfully re-used as cellar storage closet doors. For the bathrooms, I designed a uniform, practical and stylistically well-suited furniture series. In the stairwells and vestibules, most of the original furnishing had miraculously survived. We found it possible to renovate the old lift, and the stair railings, high doors with window galleries, walls and floors got a fresh new look. Mailboxes, information boards, and signs were custom made. We didn’t try to force Neoclassicism (no gaudy cornices or gold leaf) or current fads on the work. I’m glad that the interior seems timeless – I like those white walls, doors in discrete tones and white marble. Waxing emotional, I find the most important thing is always people – the ones who have survived tribulations and their loved ones, who have worked here, and those for whom this house is finally a home. I don’t want to talk about the “terms of reference for the design” or evaluate the results. The only right thing for me was to do the work as well as I could.


The decision to buy our family’s first flat in this building wasn’t easy but I’m more and more sure that it was the right thing to do. The renovation is very high in quality, with as much as possible retained from every period. The house is distinguished, but God knows what those walls would say if they could speak. I’m glad that many young families live here now and I predict kids will be playing outside here in the spring. Isn’t that the best way to reconcile the people with a building that is a monument to a difficult period? —— Reet Roos, majaelanik / resident

Neljas korrus Third floor

Ajalooline / Historical

Otsus osta oma perele esimene korter just sellesse majja ei tulnud lihtsalt, kuid olen üha kindlam, et see oli õige. Renoveeritud on väga kvaliteetselt, säilitades kõik mis võimalik igast perioodist. Maja seisab väärikalt, kuigi ainult jumal teab, mida need müürid kõik kandma peavad. Mul on hea meel, et siin elab palju noori peresid ja ennustan, et kevadel mängivad siin õues lapsed. Kas see pole mitte parim viis ühe keerulise ajastu monumendiks kujunenud maja ning inimeste leppimiseks?


Büroo / Office 24 25

Büroohoone Tartus — 26 Office building in Tartu Proeksperdi büroo — 32 Proekspert office Swiss Property kontor — 36 Offices of Swiss Property Eesti Arhitektuurikeskuse kontor — 40 Office of Estonian Centre of Architecture Pipedrive´i büroo — 44 Pipedrive office


44 40 36 32 26

B端roo / Office


Büroohoone Tartus Office building in Tartu Lai 11/13, Tartu

Parim büroo Best office

26 27 autorid/authors— Ville Lausmäe, Kariina-Kristiina Kaufmann, Peeter Klaas, Kadi Karmann (VL sisearhitektuur) üldehitaja/builder— Mapri fotod/photos— Terje Ugandi

Infotehnoloogiaga tegelevate firmade kontoriruumid võivad välja näha vägagi erinevad, sõltudes nende firmade kitsamast tegevusalast, meeskonnatöö harjumustest ja töö iseloomust. Tartus tegutseva eduka idufirma ruumilise identiteedi loomisest räägib Ville Lausmäe.

Sisearhitektuuribüroo VLS on asutanud Ville Lausmäe aastal 2007. aastal ning see teostab sisearhitektuurseid lahendusi alates väikestest eraobjektidest kuni riiklike muuseumideni, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb. VLS töötab meeskonnapõhiselt, nii et kõik panustavad loominguliselt projektidesse. Praegu tegutsevad büroos Kadi Karmann, Peeter Klaas, Kariina-Kristiina Kaufmann, Anna Kangur ja Katrin Talvik. Sisearhitektuuribüroo VLS, founded by Ville Lausmäe in 2007, creates interior architecture solutions from small private properties to national museums, to say nothing of everything that falls in between. VLS operates along teamwork principles where everyone has a creative contribution to the projects. The office currently consists of Kadi Karmann, Peeter Klaas, Kariina-Kristiina Kaufmann, Anna Kangur and Katrin Talvik.

IT-firma, kes selle büroohoone Tartu ajaloolises südalinnas rekonstrueeris, tegutseb rahvusvahelisel turul üsna kitsas valdkonnas. See firma omandas hoone ning tahtis nii selle üldalad kui ka suurema osa kontoripinnast muuta just selliseks, et need vastaks tegevusvaldkonna eripärale, iseloomule ja vastaks nõuetele nii funktsionaalses kui ka esteetilises plaanis. Meie lähtusime oma lahenduses firma olemusest ja soovidest. Viimaste hulka kuulus ka teatud püüe anonüümsuse poole: ühelt poolt enesekindlus ja teadlikkus oma erilisusest, teiselt poolt justkui taotlus sulanduda, olla märkamatu tavalises hoones ja keskkonnas. Selline imagoloogia oli huvitav ülesanne. Hoone üldalad lahendasime büroostilistikaga sarnases võtmes, võttes eesmärgiks puhta vormikäsitluse ning saades inspiratsiooni masinaesteetikast. Avatud metalltrepistikud ehitati vormieheduse huvides kinni, avaliku pinnaga külgnevad alad muutsime avatumaks ning selgepiirilisemaks. Avalike pindade rekonstrueerimise raames kujundasime hoone esimesele korrusele ka ühise köögiga puhkenurga. Büroopinnad lahendasime vabamas võtmes avatud planeeringuna. Kuna mõned suletud alad olid büroos siiski vajalikud, kuid hoone gabariidid ei võimaldanud neid tavapäraselt lahendada, leidsime lahenduse ruum ruumis printsiibi näol. Nii tekitasime avatud korrusele justkui vabavormilise maastiku. See koosneb suurtest töölaudadest, kus igal töötajal on tagatud oma tööala. Suurte lauapindadega liituvad füüsiliselt suletud ruumid, mis on lahendatud kumerate klaasboksidena. Printsiipi toetab nii lae-, seina- kui ka põrandaviimistlus, samuti valguslahendus jms. Mainimisväärne on ka pindade automaatika lahendus, mille abil on püütud tagada efektiivseks tööks sobilik valguskeskkond igal ajal. Valguslahendus muutub progresseeruvalt vastavalt kellaajale. Automaatikale lisaks toimub valguse doseerimine muidugi ka akendest lähtuva loomuliku päevavalguse abil. Selleks et firma erilisust rõhutada, püüdsime pakkuda nii töötajatele kui külastajatele tavapärasest selgelt eristuvat elamuslikku inspireerivat töökeskkonda. Ettevõtte imagoloogiast lähtuvalt on lahendus funktsioonikeskne ja tehnitsistlik. Võimaliku steriilisuse vältimiseks lisasime aga kujundusse tasakaalu huvides lõbusamas võtmes värve ja futuristlikke elemente.


B端roo / Office


The offices of companies in the information technology business can often look very different, depending on the specialization, teamwork habits and nature of the work. Ville Lausmäe talks about how the identity of one successful startup company in Tartu was created.

28 29

The IT firm that had this office building in Tartu’s historical heart renovated operates in quite a specific segment of the international market. The company bought the building and wanted to make sure that the general areas and a majority of the office space would be appropriate for the nature of the area of activity and also be in line with functional and aesthetic requirements. We based our design on the nature and preferences of the company. The latter included a certain striving for anonymity: on one hand, it had to radiate self-assurance and an awareness of one’s distinctiveness, but also a desire to melt into the surrounding and be unnoticed in an ordinary building and environment. This image posed an interesting challenge. The common areas of the building were handled in a style similar to that of the offices, with a clean, unalloyed handling of forms, with inspiration drawn from a machinery-derived aesthetic. The open metal staircases were built into an enclosed stairwell so as to remain true to form, while we made the areas contiguous with public areas more open and clearly defined. In the course of tackling the renovation of the general areas, we also designed a common kitchen/break area on the ground floor. As for the office space, we handled these in an unconstrained fashion, with an open floor plan. As an office does need a few enclosed areas, but the building’s overall size didn’t allow us to provide for these in the normal way, we found a solution by designing a room with a room. Thus we established a freeform landscape on the open level, consisting of big desks where each employee has his or her own workspace. Physically closed rooms designed as convex glass cubicles join up with these big desktop surfaces. The principle is supported by the wall, ceiling and floor finishing, as well as by the lighting solution, among other aspects. The automation of the work areas is also noteworthy – it ensures a good lighting regimen for efficient work at all times. The lighting solution changes progressively depending on the time of day. Besides the automatically adjusted artificial light intensity, natural daylight also enters through the windows. To stress the company’s uniqueness, we tried to give employees and visitors an inspiring place to work that makes a clean break from the ordinary. Based on the brand identity of the company, the solution is based on function and accents technological elements. To avoid any undue sterility, we added some more cheerfully coloured and futuristic elements to balance the design.


Kui töökeskkond on füüsilise, virtuaalse ja sotsiaalse ruumi summa, siis on kõik justkui tasakaalus. Läbipaistvad mullid töökohtadena on tore kujund – nii tekivad privaatsed tsoonid, kuid säilib avatud ruumimulje. Võlus köögiga puhkenurga paigutamine tänavatasapinnal olevale vitriinakendega esimesele korrusele. Kontseptsioon töötajast, kes väljub oma mullist (otseses ja piltlikus tähenduses), tuleb alla kohvi jooma ning näeb puid, möödujaid, autosid ning suhestub hästi ka linnaruumiga.

—— Madis Eek, žürii liige, arhitekt / member of jury, architect

Büroo / Office

If a work environment is the sum of physical, virtual and social spaces, everything should be in balance here. Transparent bubbles are a delightful alternative to a work cubicle – they create private zones without losing the impression of open space. What I found captivating was that the kitchenette and break area was placed on street level – on the ground floor with its showcase windows. I liked the idea of employees leaving the bubble (in the literal and figurative sense), coming down for some coffee and seeing trees, passersby, cars and they also relate well to city space.


30 31

Esimene korrus Ground floor

Teine korrus First floor


B端roo / Office


Proeksperdi büroo Proekspert office Sõpruse pst 157, Tallinn

32 33 autorid/authors— Riin Kärema, Kerli Lepp (Kuup Disain), arhitekt/architect— Kristi Prinzmann (Dokointerior) Indrek Suigusaar (arhitektuuribüroo PLUSS) tellija/client— Proekspert ehitaja/builder— Mitt & Perlebach fotod/photos— Katrin Nõmküla, Terje Ugandi

Blond, brünett ja punapea teevad koos projekti. Erakordselt arukas blond kleebib, lõikab ja otsib kompositsiooni parimat nurka. Erakordselt kärme ja püsimatu brünett helistab ja korraldab samal ajal asju mitmel rindel. Erakordselt põikpäine punapea ei anna enne alla, kui saab, mis tahab... Ja lõpuks ongi kõik nii nagu vaja! A blonde, a brunette and a redhead are working on a project. The blonde, who is extraordinarily bright, cuts and pastes and tries to find the best angle for the composition. The brunette, who is extraordiarily fast-working and mercurial, is making calls and multitasking all over the place. The extraordinarily stubborn redhead doesn’t give up until she gets what she wants. And in the end, everything is just as it should be!

Kontseptsiooni loomist alustasime planeeringuvariantide läbijoonestamisega. Tellija praakis kohe välja lollikindlad ja igavad lahendused, kus üksteise kõrvale asetatud istumistsoonidega oleks olnud üsna lihtne kogu ruumiprogramm ära mahutada. Nii saime juba esimestel kohtumistel aru, et kliendi märksõnaks on julgus ja nooruslikkus ning sellest tööst kujuneb põnev proovikivi. Proeksperdi jaoks on tähtis töötajate heaolu: inimesed peavad saama rahus tööd teha ja vahepeal keha ning vaimu puhata. Ja mis kõige tähtsam – büroo peab olema nende nägu. Üsna pea selgus, et raamidest lahti murtud lahendused panid inimestel silmad särama. Vältisime planeeringus pikki tühje koridore ja panime kõik ruumiosad tööle (raamatukogu, puhkealad, printerilauad, eraldumisalad). Kõige keerulisem oli aja ja eelarvega. Projekti üleandmiseks oli meil aega ei vähem ega rohkem kui kolm kuud ja seejuures oli vaja jääda ka eelarve piiridesse. Aga kui kliendil on pealehakkamist ja soovi midagi lahedat saada, siis on ka sisearhitektil julgust mugavustsoonist välja tulla ja midagi omanäolist teha. Meie soov oli luua Proeksperdile arhitektuurne taustsüsteem, millega nende värvikad töötajad oma suurte ideedega ühte sulaks. Sisearhitektuurne lahendus ning sealsed inimesed peegeldavad ja täiendavad üksteist. Planeering sai sopiline, ent avatud. Tuli eraldada tiime ja arvestada uute loodavate töökohtadega ning olukordadega, kus eri projektide käigus võib tekkida vajadus tiimide ümberorganiseerimiseks. Vaheseintes olevad suured klaaspaneelid säilitavad loomuliku valguse liikumise ja avatuse töötsoonide vahel. Igal nurgal ja seinaosal on oma funktsioon ning nurgatagused ja -esised loovad töötajatele peale töökohtade ka kohti, kus pidada püstijalakohtumisi, rääkida tiimikaaslasega juttu või teha erakõnesid. Selleks et need ruumid ja alad töötaks kõik ka akustiliselt, konsulteerisime akustik Linda Madalikuga, kelle abil saime erakordselt vaikse (ometi avatud!) büroo. Teine korrus on nõupidamisruumide päralt. Samal korrusel on ka töötajatele suur köök ja mängudetuba. Kolmas korrus on põhikorrus, kuhu suunatakse külalised. Suure valge letiga vastuvõtus suunatakse külaline kas ootealasse või õigesse nõupidamisruumi. Samal korrusel on ka astmetega avatud ala, kus saab seminare läbi viia ja kust avaneb pääs suursugusele väliterrassile. Selle korruse kõige suurem uhkus on Proeksperdi enda jaoks labor, mille demonstreerimiseks sai koridori tehtud suured ümmargused aknad – nii ei pea ruumi kellegi volitatud isikuga koos sisenema, et näha, mis seal toimub. Suur roll on istumis- ja telefoniboksidel, mida leidub kolmanda ja neljanda korruse töötsoonide vahelt. Seal saab teha privaatseid telefonikõnesid, pidada Skype’i-vestlusi või paari-kolme inimesega nõu pidada. Telefoniboksi katusele saab vajadusel lihtsalt „(t)uttu tõmmata“.


B端roo / Office


We started creating the concept by drafting the various options for the floor plan. The customer immediately culled out the foolproof and boring solutions where it would have been fairly easy to fit all of the required rooms into a series of sitting zones. And so we understood at our first meetings that the customer’s keywords were bold and youthful and that the work would end up being an exciting challenge. Proekspert puts importance on their personnel’s well-being: people have to be able to do their work in peace and occasionally rest their body and spirit. And, most importantly, the office has to look like them.

34 35

So we soon realized that out of the box solutions made people’s eyes gleam. We avoided long empty hallways and put all of the parts of the interior to work (library, rest areas, printer tables, zones for alone time). Time and budget were the most complicated. We had no more or less than three months to deliver the project and we had to stay within the budget. But if customers have the gumption and desire to get something cool, the interior architect must have the courage to leave his comfort zone and create something special. We wanted to establish an architectural reference system for Proekspert that their colourful workers could bond with. The interior architecture design and the people working there reflect and complement each other. The plan ended up being recessed with alcoves yet open. The teams had to be separated and new prospective workstations factored in. And situations involving a possible need to reorganize teams had to be considered, too. The large glass panels in the interior walls keep the space well supplied with natural light and a feeling of openness between work zones. Every corner and wall section has its own function and the alcoves provide places for employees to hold stand-ups, oneon-ones with team members or make private phone calls. To get these rooms and areas to cooperate in the acoustic sense, we consulted with sound technician Linda Madalik, and she helped us to achieve an extraordinarily quiet (yet open!) office. The second storey of the building is for the meeting rooms. The same level has a large employee kitchen and games room. The third floor is the main level to which visitors are directed. From the reception area with big white counter, visitors are ushered into a waiting area or the appropriate meeting room. The same level also has an open terraced area for seminars and affording access to an expansive outdoor deck. The biggest pride of the third floor for Proekspert itself is the laboratory. Big round windows were made in the hallway to demonstrate the lab – thus no one has to be escorted into the room with an authorized person to see what is going on inside. Sitting and telephone booths play a big role, and they can be found between work zones on the third and fourth floor. They’re a place for private phone calls, Skype chats and meetings with three or four people. The roof of the telephone booth can be used as a place to disappear, or take a catnap.

Kolmas korrus Second floor

Neljas korrus Third floor


Ilusa sisearhitektuuri kõrval on meie uue kontori suur pluss läbimõeldud kärglahendus, mis koondab meeskonnad pesadesse ning pakub võimalust ka privaatseks töötegemiseks, koosolekuteks ja mitmekülgseks puhkamiseks. Besides the attractive interior architecture, a big plus in our new office is the well-designed honeycomb like structure that situates the teams in pods and offers the possibility for private work, meetings and variety of leisure activities. —— Mariaana Sõnajalg, turunduse eestvedaja / marketing leader

Büroo / Office


Swiss Property kontor Offices of Swiss Property Rotermanni 8, Tallinn

36 37 autorid/authors— Kätlin Ölluk, Tiina Kesküla, Katy Seppel, Aet Kiivet, Liina Rohtlaan, Marita Mätas, Lilian Esing, Kristin Boginski (Swiss Property) arhitektid/architects— Yoko Azukawa, Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi tellija/client— Swiss Property ehitajad/builders— Reparo Ehitus (4. korrus), Ehita (5. korrus), EREFI Ehitus 3D visualiseerija/ 3D visulizer— Kaspar Tõnisson fotod/photos— Renee Altrov

Swiss Property sisearhitektuuri osakond disainis kontori ühiselt meeskonnatööna. Lisaks oma kontori sisseseadmisele projekteeritakse ka kortereid, kontoreid ja eramuid Šveitsi. The interior architecture department of Swiss Property designed the office as a joint team project. Besides their own office, they also design apartments, offices and homes in Switzerland.

Meeskond kirjeldab, milline sünergia tekib kontoriruumides, mille tellija, projekteerija ja kasutaja on üks ja sama meeskond. Nii on loodud töökeskkond, kuhu tahaks igal hommikul tulla. Visuaalselt köitev ümbrus on inspireeriv keskkond arhitektidest, sisearhitektidest ja inseneridest koosnevale loometiimile. Nagu nimi vihjab, on Swiss Property ettevõte, mis keskendub elementmajade projekteerimisel, tootmisele ja ehitamisele Šveitsi turul. Meid oli kaheksa, kui kontori Rotermanni kolisime. 4. korruse büroo tundus tühi, ülisuur ja tohutult avar. Plaanisime isegi aastaks kaasüürniku otsida. Kuid õige ruttu sai selgeks, et ettevõtte kiire kasvu tõttu täidame selle ruumi ise ära ja vähe sellest, vajame ka lisapinda. Asjaolude kokkulangemisel saime laiendada oma kontori sama maja 5. korrusele. Nii ongi meie tegemised jagatud korruste kaupa 520 ruutmeetrile: loometiim toimetab 5. korrusel ja organisatoorsed töökohad asuvad korrus allpool. Mõlemal korrusel on oma köök. Kontoriruumi võiks iseloomustada sõnadega lakooniline ja lihtne. Eesmärk oli rõhuda materjalide ilule, vormile ja puhtusele, nii vormikeele kui värvigamma puhul. Eelistasime arhitektide meelisvärve musta ja valget, heledale üldtonaalsusele lisavad aktsenti tumedad detailid. Planeeringu olulisim ülesanne oli tagada meeskonnatööd soodustav keskkond, nii et otsustasime avatud kontori ja mitmete koosolekuruumide kasuks. Ruumi keskele koondasime koosolekute kohad, mis eraldavad tööruumi üldaladest ehk köögist ja puhkenurgast. Omaette töögruppideks koondatud töökohad paigutasime akende äärde (akende boonuseks on mõjuv vaade kvartali linnamelule). Tahtsime hoida ruumi avatud ja õhulisena. Privaatsuse tagamiseks on töökohad grupiti eraldatud kaustariiulite ja laest maani ulatuvate elegantsete kardinatega. Kuna ettevõtte missiooniks on tagada kliendile kvaliteetsed, innovaatilised ja läbimõeldud lahendused, kasutame võimalust katsetada neid ka oma kontori puhul. Nii saame tulevaste kortermajade siselahendused omal nahal läbi proovida ja demonstreerida näiteks, kuidas messinglehe või loodkiviga kattes saab väga vinge köögisaare lahenduse. Testitud sai ka erilisi avatäidete materjale ja furnituure (automaatselt laskuvad lävepakud, peidetud hinged, garderoobikapi avanedes süttiv LED-valgusti). Materjaliks valisime väärika ja luksuliku messingi, klaverilaki, eksootilise puiduspooni (ebony macassar) ja looduskivi (valge marmor ja must graniit). Truuks jäime ka klassikalisele mustaks peitsitud tammespoonile ja epo-betoonpõrandale. Viimase puhul võtsime teatud riski, sest teadaolevalt ei ole see materjal avatud kontori puhul just kõige paremate akustiliste omadustega. Teisalt tundus see meie lihtsuse printsiibiga haakuv põrand loogilise otsusena, samuti sobib betoon hästi maja arhitektuurse olemusega. Materjalide ja vormide katsetamine on pidev protsess ning kontori siselahendus täieneb pidevalt. See on nagu arenev organism, mis läheb ajaga kogu aeg paremaks.


B端roo / Office


Team describes what kind of synergy is generated in offices where the customer, designer and user are from the same team. This results in a workplace environment that people want to come to every morning.

38 39

The visually captivating surroundings is an inspirational environment for a creative team consisting of architects, interior architects and engineers. As the name indicates, Swiss Property is a company that focuses on designing, producing and building high-end modular homes for the Swiss market. There were eight of us when we moved the office to the Rotermann Quarter. The fourth-floor office seemed empty, huge and immensely spacious. We even planned to look for a co-tenant for a year. But it soon became clear that we would be able to fill the space ourselves, considering the way we were growing. In fact we would need additional space. Due to developments coinciding, we were able to expand our offices to the fifth floor of the same building. And thus our activities were spread out over 520 square metres. The creative team works on the fifth floor and administrative staff is located one floor lower. Both floors have their own kitchen. The office space could be described as laconic and simple. The goal was to make a play on the beauty, form and purity of the materials, both in terms of style and spectrum. We preferred the architects’ favourite colours black and white, and dark details add accent to the general tonality. The most important task of the floor plan was to ensure that the environment promoted teamwork, so we decided in favour of an open office and multiple meeting rooms. We concentrated the meeting spaces in the middle of the room, which are separated from the common area of the office space – the kitchen and break area. We placed workstations clustered into separate work groups along the windows (the bonus of the windows was the impressive view on the busy city life in the quarter). We wanted to keep the space open and full of air. To ensure privacy, the workstations were separated by groups using filing shelves and elegant floor to ceiling curtains. As the company’s mission was to ensure quality, innovative and carefully conceived solutions, we took the opportunity to try them out in the case of our own office. In this manner, we were able to self-test the interior solutions, for example to demonstrate how kitchen islands can be very impressively finished using brass leaf or natural stone. Special materials and hardware for doors and windows were also tested (automatically lowering door jambs, concealed hinges, LEDs that come on automatically when the wardrobe closet is opened). We chose dignified, luxurious brass, piano lacquer, exotic ebony macassar veneer and natural stone (white marble and black granite) as our materials. We remained faithful to classic black-stained oak veneer and epo-concrete floors. In the latter case, we took a certain risk, as the material is known as not having the best acoustic qualities for an open office. But on the other hand, it seemed like it went logically with our principle of simplicity, and concrete is well-suited to the architectural nature of the building. Testing out materials and forms is a constant process and the interior solution of the office is constantly gaining new features. It is like a developing organism that keeps on getting better with time.


Büroo / Office

Viies korrus Fourth floor

Swiss Property on Rotermanni kõige elegantsem ja huvitavam büroo. Siin pole tegemist üksnes olemasolevate lahenduste kasutamisega, vaid uute väljamõtlemise ja rakendamisega. Suutsin neid veenda elevaatori, kvartali kõige keerulisema hoone, kaubanduspindade ja büroode kujundamisel ja naudin külaskäike nende juurde. Veel enne selle büroo valmimist on meil käsil järgmine sisearhitektuuri objekt (7000 m² Rotermanni 18). Ja see võiks olla alles algus! Swiss Property is Rotermann’s most elegant and intriguing office. It isn’t just a case of using existing solutions but coming up with new ones and implementing them. I tried to persuade them in designing the retail spaces and offices of the elevator, the most complicated building in the quarter, and enjoy visiting them. Even before the office was completed, we were tackling the next interior architecture project (the 7,000 m² Rotermanni 18). And that might only be the beginning! —— Tõnis Sõõrumaa, US INVEST, Rotermanni kvartali arendaja / developer of Rotermann Quarter


Eesti Arhitektuurikeskuse kontor Office of Estonian Centre of Architecture Kultuurikatel. Põhja pst 27a, Tallinn

Arhitektuurikeskuse rajamist Kultuurikatlasse on nimetatud ka ruumieksperimendiks. Eksperimendi täpset tulemust ei saa teatavasti kunagi ette teada, kuid hüpoteesi sellest, et tänapäevast arhitektuuri ja interjööri on võimalik Kultuurikatlasse integreerida, kinnitab meeskonna nimel arhitekt Tõnu Laigu.

40 41 autorid/authors— Janno Roos, Andres Labi (Ruumilabor) arhitektid/architects— Tõnu Laigu, Koit Ojaliiv (QP Arhitektid) tellija/client— Eesti Arhitektuurikeskus ehitajad/builders— Astlanda Ehitus koostöös Rand ja Tuulbergiga konstruktsioonid/ structures— Neoprojekt, E-Inseneribüroo eritellimusmööbel/ custom furniture— Meetriga valguskujundus/ lighting design— Priit Tiimus (Tipriit) fotod/photos— Kaido Haagen

QP Arhitektid + Ruumilabor Kui arhitekt ja sisearhitekt alustavad päeva sama laua taga ja sama eesmärgi nimel, on hea arhitektuur garanteeritud. Sellise koostöö elavaks näiteks on Eesti Arhitektuurikeskus. QP Arhitektid + Ruumilabor When architect and interior architect start the day by sitting down at the same table with the same goal in mind, good architecture is all but guaranteed. The Estonian Centre of Architecture is a living example of such a collaboration.

Arhitektuurikeskus ja Arhitektide Liit olid esimesed organisatsioonid, kes Kultuurikatlasse ennast sisse seadsid. Ruumid ei ole küll iseenesest endise Tallinna Linna Elektri Keskjaama (1913– 1979) vanimas ega silmapaistvaimas osas: 1930. aastate lõpus ehitatud hooneosa sai sõjas suuri kahjustusi ja selle kiire kohandamine elektrijaama vajadustega ei pidanud silmas tööstusmälestise väärtusi või ilu. Küll aga on üheks mõjusaks ruumielamuseks siinne katlasaal koos hiiglaslike kateldega, mis kindlasti on mõjutanud meie lahendust. Interjööri kavandamisel tuli lähtuda varasemast ruumilahendusest, mille oli välja töötanud Kavakava arhitektuuribüroo 2009. aastal toimunud konkursi võidutöö alusel ja mis määratles fassaadid ja üldkasutatavad ruumid. Meie A-korpust puudutav võidutöö pealkirjaga „Aktiivne sein” pälvis tähelepanu just sellega, et kontseptsioon läbi korruste ulatuvast märgilise tähendusega seinast, mis on fooniks katlaruumile ja kateldele, sulandus hästi üldlahendusse. Samuti säilitas lahendus enamiku olemasolevatest konstruktsioonidest. Kohe pärast konkurssi liitusid kavandamistiimiga sisearhitektid Janno Roos ja Andres Labi. Projekteerimist suunas aktiivselt tellija ja oma otsustava sõna ütles SA Tallinna Kultuurikatel. Vahepeal oli Kavakaval valminud täpsem üldruumide tehniline projekt, sealhulgas Pink OÜ (Tarmo Piirmets, Raul Tiitus) sisearhitektuurne projekt, nii et lõpliku tulemuseni jõudmine eeldas mitme osapoole kannatlikku koostööd. Kui võistlus käsitles A-korpuse nelja korrust, siis korralduslike, rahastamise ja õiguslike keerdkäikude järel jäi meie lahendada siiski vaid pool, kaks esimest ehk arhitektuurikeskuse korrused – ülemised on Pink OÜ ja Kavakava looming. 20. detsembril 2012 pandi arhitektuurikeskuse ruumidele sümboolne nurgakivi ning need avati pidulikult 23. aprillil 2014. Meie eesmärk oli vana, ka nõukogudeaegse ruumi väärtustamine, kompileerides seda uue ehitus- ja valgustustehnoloogiaga. Arhitektuurikeskuse liitmiseks katlaruumi ja kogu kompleksiga püüdsime luua suhtleva keskkonna, millele annavad kergust ja läbipaistvust teise korruse ruumide klaasuksed ja vaheseinad, mis pakuvad vaateid katlasaali ja eesruumi. Uue loomise kõrval säilitasime mõistuse piires vana, näiteks leidub teise korruse koosolekulaua all juppe veel sõjaeelsest põrandast. Seinal paljandunud värvikihtide eksponeerimine ja pahtlilabidaga puhastatud pinnad mõjuvad maaliliselt, meenutades kohati renessansieelseid itaalia freskosid. Vanad elektrikilbid lausa kutsusid diskussiooni tekitama, seetõttu kasutasime teadlikult eritellimusel valminud mööbli lahendustes musta valtsterast ning kunagist trafode asukohta markeerib põrandaavadest immitsev sinakas valgus. Enne lammutustöid eemaldasime vanad elektrikilpide uksed, mida kogunes sedavõrd palju, et nendest oleks sobitunud baari tagaseinale kolmemõõtmeline metallikunstiteos (autorid Risto Tali, Rait Siska), ent kahjuks pole rahapuuduse tõttu saanud mõtet teoks teha. Kõik need kohatud, kulunud ja pisut sürrealistlikud elektrotehnika- ja tööstusehituselemendid integreerisime nüüdisaegsesse vormi. Katlaruumi poolt vaadates moodustab A-korpuse fassaad siseruumis uusratsionalistlikku arhitektuuri meenutava kuvandi, mida markeerib uute kõrgete ja suhteliselt kitsaste siseuste rütm.


B端roo / Office


The establishment of a centre for architecture in the Creative Hub has also been called a spatial experiment. The precise result of an experiment is never known in advance, of course, but on behalf of the team, architect Tõnu Laigu confirms the hypothesis that modern architecture and interiors can be integrated into the Creative Hub.

42 43

The Centre of Architecture and the Union of Architects were the first organizations to move into the Creative Hub. The premises were not in the oldest or most outstanding part of the former Tallinn city power plant, which operated from 1913-1979. The part of the building that was built in the late 1930s was heavily damaged in the war, and its rapid adaptation to the power plant’s needs did not lend much consideration to industrial history values or aesthetics. However, the local boiler hall along with the giant boilers is an impressive feature, and certainly had an impact on our solution. The interior was planned based on the previous spatial solution, which was developed by Kavakava architects on the basis of a 2009 winning competition entry that defined the facades and common areas. Our winning entry, for A-block, titled “active wall,” drew attention due to the fact that its concept – a symbolic wall extending through storeys as a backdrop for the boiler room and the boilers – fit in well with the general design. The solution also retained most of the existing structures. Right after the competition, interior architects Janno Roos and Andres Labi joined the project. The design work was directed actively by the customer and the Creative Hub Foundation had the deciding word. In the interim, Kavakava had developed a more precise technical project for the common areas, including Pink OÜ’s (Tarmo Piirmets, Raul Tiitus) interior architecture project, so that it took patient cooperation from many parties to reach the final result. Whereas the competition dealt with four storeys in A-block, due to organizational, financial and legal twists we ultimately had to deal with only half of them – the first two floors (the Centre of Architecture). The upper floors were the work of Pink OÜ and Kavakava. On 20 December 2012, a symbolic cornerstone was laid for the Centre of Architecture and the grand opening was on 23 April 2014. Our goal was to enhance the old space, including the Soviet-era areas, adding new construction and lighting technologies. To join the centre to the boiler room and the rest of the complex, we aimed to create an interactive environment, to which the glass doors and partitions on the second floor rooms give lightness and transparency, offering views of the boiler hall and antechamber. Besides creating the new parts, we retained a reasonable number of the old elements; for instance, there are bits of the old pre-war floor under the second-floor meeting table. Showing off the layers of paint exposed on the wall and expanses smoothed over joint compound leave a picturesque impression, sometimes reminiscent of pre-Renaissance Italian frescos. The old circuit boxes practically begged for a companion piece, and thus we deliberately used black rolled steel in the custom furniture solutions and the former location of transformers is marked by a bluish light spilling out from the floor openings. Before the demolition work, we removed old circuit box doors, and there were so many of them that they could have been used to a three-dimensional metal artwork behind the bar (Risto Tali, Rait Siska) but due to financial constraints this did not happen. We integrated all these out of place, worn and slightly surrealistic electrical technology and industrial construction elements into the new, modern form. Seen from the boiler hall, the façade of the A-block makes up, in the interior, something resembling Neorationalist architecture, demarcated by a rhythm of new, high and relatively narrow interior doors.


„Uued ideed vajavad vanu maju,“ nagu on öelnud Jane Jacobs. Arhitektuurivaldkonnale on loodud väga inspireeriv uus-vana sündmusruum ja elu on seal käima läinud. Teekond oli pikk ja käänuline, aga valminud tulemus on väärt iga kulutatud senti, higipiiska ja närvirakku. Seda, et loodud keskkond on inspireeriv, näitas kõnekalt 2015. aasta TAB, milles südameks see oli.

—— Raul Järg, Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja / head of the Centre of Architecture

Esimene korrus Ground floor

Büroo / Office

“New ideas need old houses,” Jane Jacobs once said. A very inspirational new-old event room has been created for the architecture sphere and it is now living its life. The journey was long and tortuous, but the result is worth every cent, drop of sweat and nerve cell. The 2015 Tallinn Architecture Biennial, which was based around the Centre, illustrated effectively that the environment is an inspiring one.


Pipedrive´i büroo Pipedrive office Paldiski mnt 80, Tallinn

44 45 autor/author— Tarmo Piirmets (PINK) arhitektid/architects— Salto AB tellija/client— Pipedrive ehitaja/builder— Oma Ehitaja sisustus/furnishing— Wako Värkstuba fotod/photos— Terje Ugandi

Tarmo Piirmets on EKA sisearhitektuuri eriala ja Eindhoven Design Academy lõpetamise järel valinud sisearhitekti raske elukutse. Iga uus ülesanne on talle klassikaline ja pöörane duell, kus Tarmo on see, kes teeb viimase otsustava torke. After graduating from the Estonian Academy of Arts interior architecture speciality and the Eindhoven Design Academy, Tarmo Piirmets chose the difficult profession of interior architect. Every new assignment is for him a classic, no-holds-barred duel, where Tarmo is the one who administers the coup de grace.

Viimasel ajal on uuendusliku sisearhitektuuri tellijateks edukad idufirmad, eriti IT-ettevõtted. On ju need firmad pidevas muutumises ja arengus ning mis seal salata, ka mõõdukal määral edevad. Ühest mängulisest eksperimendist räägib Tarmo Piirmets. Arvestades, kui tihe konkurents IT-ettevõtete seas on, ei jää firmal muud üle, kui välja paista ja eristuda, leida oma identiteet. Üheks võimaluseks on motiveeriva töökeskkonna loomine. Pipedrive tegeleb müügimeestele suunatud tarkvaraga, nende toodet kasutab rohkem kui 10 000 klienti üle maailma ja neil on kontorid New Yorgis ning Tallinnas. Staatilisus ei ole võimalik ei töö sisus ega ka keskkonnas. Arendatavat toodet nimetavad nad ise veebipõhiseks müügitoruks (pipe = toru). Toru kujundist tekkis ka idee kasutada silindrikujulisi ümarvorme tervet korrust hõlmava kontoripinna kavandamisel – luua torujate ruumidega avatud ja innovatiivse loomuga keskkond. Tõepoolest, võib-olla ei saagi oodata enneolematust tootelt, mida arendatakse harilikus toas nelja seina vahel! Kui ümarvormid paika said, tuli neile leida sobiv ja vajalikul määral paindlik viimistlus. Kaalusime tellijaga mitmeid variante ning jõudsime üsna hullu ideeni – miksida tipp- ja madaltehnoloogiat ehk sõelale jäi puutüvedega lahendus. Eesti asja rõhutamine oli üks märksõna ka kontseptsioonis, seega tundusid ehedad krobelised tüved igati teemakohased. Puit on just sobivalt madaltehnoloogiline, tasakaalustamaks keskkonnas tehtavat tööd. Üllatuslik ja kergelt karikatuurne n-ö puuenergia sobib igati kiirelt areneva loomingulise firma originaalseks visiitkaardiks. Valik langes äratuntava ja iseloomuliku struktuuriga puidu, männi, kase jms kasuks, mida kulus mitu suurt koormatäit. Metsast tuli leida sobivas suuruses puu, see ära tuua ning seljas kaheksandale korrusele tassida. Karedate tüvede, laastude ja isegi puuriidaga ümbritsetud torud peidavad endas eri suuruse ning vaimukate nimedega koosolekuruume, helikindlaid kõnekabinette ja lõõgastuspaiku. Moodsas kontoris, kus töö käib kogu aeg, on olemas ringutamis- ja liigutamistuba „Kobras“, magamispesa „Mutt“ ning ümmargune duširuum „Pesukaru“. Kui juhtub, et mõte jookseb kinni, saab vaimu värskendada poksikotti tagudes või ümber duširuumi puuriita ladudes. Köök, mis kannab nime „Räim“, on vastukaaluks hallidele puidutoonidele rõõmsalt päikesekollane. Kaarja vormina lahendatud kööginurk täidab vajadusel ka koosoleku- ja nõupidamistesaali ülesannet. Puu- ja metsateema kõrval räägivad tehnitsistlikumat keelt mööda lage kulgevad kommunikatsioonid, torud ja kaablid. Kaablite ja elektriühenduste jaoks on töölaudade juurde paigaldatud vineerist valmistatud stiliseeritud transformeeritavad puutüved, mida liigutades saab töökohti vastavalt vajadusele hõlpsasti ümber mängida.


B端roo / Office


Lately, successful startup companies have been ordering progressive architecture, especially IT firms. These companies are after all in constant change and growing and – it can’t be denied – they have some degree of vanity. Tarmo Piirmets talks about one playful experiment.

46 47

Considering how tough the competition among IT companies is, a company has no other choice but to try to shine and differentiate, to find its identity. One way to do so is to create a motivational work environment. Pipedrive develops software for sales people, over 10,000 clients around the world use their product, and they have offices in New York besides Tallinn. A static quality is out of the question in both what they do and the environment from which they do it. The company itself calls their product a web-based sales pipe. The pipe motif led to the idea to use cylindrical forms throughout the office space on the floor – to create an open and innovative-minded environment in a series of pipe-shaped rooms. Indeed, maybe one can’t even expect a product developed in an ordinary room with four walls to be unprecedented. Once the rounded forms were put in place, the right, appropriately flexible kind of finishing had to be found. We considered a number of options with Pipedrive and finally decided on quite a crazy idea – to blend cutting edge and low-tech. A tree stump solution came out on top. Emphasizing Estonian-made quality was a keyword in the concept, too; and authentic bumpy stumps seemed to fit the theme very well. Wood has a suitably low-tech quality to counterbalance the work being done in the environment. Surprising and slightly caricaturist, wood makes a suitable original business card for a rapidly growing creative company. So the choice came down to wood with a recognizable and characteristic structure, such as pine, birch etc, and several loads were needed. We had to find the right size of tree in the forest, fell it and transport it up to the eighth floor. The pipes surrounded by trunks, wood chips, even a stack of kindling conceal meeting rooms in different sizes and sporting imaginative names, sound-proof private offices and relaxation zones. This modern office where work never stops has a stretching and exercise room called “Beaver,” a sleeping den called “Mole” and a round shower room called “Raccoon.” Should the ideas ever stop flowing, inspiration can be gained by pummelling a punching bag or stacking wood around the shower room. The kitchen bears the name “Baltic Herring” and is bright yellow to offset the grey wood tones. The kitchenette has an arched shape and doubles as an extra meeting room if needed. Aside from the timber/forest theme, the exposed ducts and wiring along the ceiling speak a more mechanistic language. Stylized transformable tree trunks made of plywood are installed by the desks for cable and power connections. These trunks can be moved around at will to reconfigure the layout of the workstations.

Põhiplaan Plan


Büroo / Office

Meile kui mööblitegijatele oli metsa- ja palgiteema paras proovikivi – teised firmad, kellelt hinnapakkumist küsiti, ei riskinudki asja ette võtta. Varikupalk tegi Võrumaal ära käsitöö tüvede metsast väljatoomisel (harvester oleks faktuuri rikkunud), poolitamisel ja kuivatamisel, meile jäid ettevalmistus- ja paigaldustööd. Kui hakkasime palgikoormat kontori ees maha laadima, küsis majanaaber G4S esimese ehmatusega, kas poleks lihtsam juba kontor metsa kolida. As furniture makers, the forest and log theme was quite a test of our abilities – other companies contacted for quotes didn’t dare risk taking on the project. Varikupalk performed the manual labour down in Võru County, harvesting the logs (a mechanical harvester would have ruined the texture), splitting and drying them. The preparation and installation fell on us. When we started unloading the logs in front of the office, our neighbour G4S asked, quite taken aback, whether it wouldn’t be easier to just move the office to a forest. —— Rauno Lääne, Wako Värkstuba


Kodu / Home 48 49

Eisma sadamahoone — 50 Eisma port building Art Loft | yoo Berlin — 54 Art Loft | yoo Berlin Villa Luganos — 58 Villa in Lugano Eramu Läänemaal — 62 Detached home in Lääne County Korter Pikal tänaval — 66 Apartment on Pikk street


66 62 68 54 50

Kodu / Home


Eisma sadamahoone Eisma port building Eisma küla, Vihula vald, Lääne-Virmaa

Parim kodu Best home

Monumentaalne uusarhitektuur Eesti põhjaranniku kalurisadamas vajab põhjamaise asjalikkuse kõrval ka midagi lõbusat, arvab Mari Kurismaa.

autorid/authors— Mari Kurismaa, Indrek Allmann arhitektid/architects— Indrek Allmann, AB Pluss tellija/client— PT Consols ehitaja/builder— Wesico Ehitus eriprojektmööbel/ custom furniture— Enterior fotod/photos— Terje Ugandi

50 51 Mari Kurismaa on lõpetanud EKA (tollal ERKI) sisearhitektina ja kaitsnud ka vabade kunstide magistrikraadi. Ta on õpetanud palju aastaid sisearhitektidele maalimist ja värviõpetust. Aastast 2002 töötab Kurismaa sisearhitektina oma firmas. Indrek Allmann on lõpetanud EKA arhitektuuri eriala teadusmagistri kraadiga. Loomingus huvitub Allmann tihtipeale loomuliku valguse modelleerimisest, energiatõhususe aspektidest ning konstruktiivsest tirriteerimisest. Aastast 2002 on ta arhitekt ja partner arhitektuuribüroos PLUSS. Aastast 2014 EALi president. Mari Kurismaa is a graduate of the Estonian Academy of Arts (back when it was still the State Art Institute) and defended her master’s degree there in the liberal arts. For many years, she taught painting and colour theory to interior architects. Since 2002, Kurismaa has worked as interior architect for her own company. Indrek Allmann graduated from the Academy of Arts architecture speciality with a master of science. His work is often interested in modelling natural light, the various aspects of energy efficiency and pushing the envelope structurally. He has been an architect and partner in Arhitektuuribüroo PLUSS since 2002. In 2014, he became the president of the Union of Estonian Architects.

Eisma sadamahoone on nii maalt kui merelt lähenedes tugev ja kompaktne visuaalne märk. Tähendused ja funktsioonid, mida maja kannab, avanevad aga järk-järgult ning sadamakülastaja ei pruugi avaliku ja privaatse suhtest korrapealt sotti saada. Selgemaks saab struktuur siis, kui jagada maja pooleks. Juurdepääsutee poole jääb avalik tsoon: sadamakapteni tööruum, pesuruumid ja vapustava merevaatega leilisaun, panipaigad randujatele ja purjetajatele, klubi ja õppeklass. Maja keskel asetseb paadikuur, mida saab lisaks paatide korrastamisele kasutada teistekski tegevusteks. Teisele poole jäävad eluruumid. Tsoonid toimivad nii koos kui eraldi, moodustades terviklikud selged mahud. Indrek Allmann on otsinud inspiratsiooni samas asukohas olnud omaaegsest paadikuuride ridahoonest. Vihjena võib seda välja lugeda maja tugipiilarite ja tõusulainena katusemaastikku kujundava vintskappide reaga fassaadirütmist. Eesmärgiks pole olnud siiski kasin kaluriküla argipäev, vaid monumentaalse vormiga jõuliselt moodne arhitektuur. Sisearhitektina nägin oma ülesandena siseruumi võimalikult puhastatud ja nappi esitust, mõjule pidid pääsema ruumide tugev arhitektuurne vorm koos imelise loodusvaatega. Maja ruumimõjul on küllalt tugev sakraalne aspekt, valge kuuselaudisega vooderdatud seinad, jõulised kaldpinnad ja lae arhitektoonika toovad puukiriku ja paadikuuri sümbioosi veel enam esile. Selle laudisega oli tublisti tegemist, et skulptuurne vorm puhtalt välja joonistuks. Just puidu ehe loomus pidi andma sidet maaga, laudise suundade vaheldumine lisama dünaamilisust ja rõhutama ruumi voolamist. Kogu sissehitatav mööbel sai tumehalli värvi ja väga lihtne. Tahtsime eluruumides mahendada sakraalset mõju, lisada värvi ja vabadust. Indreku soov oli kasutada Margus Triibmanni valgusteid, nii et neid sai sinna päris ohtralt pandud. Eriti hästi haakisid mereteemalised poid, samuti oranžide juhtmetega suur lühter ja väiksed ripplambid. Need isikupärased valgustid andsid tervele majale lõbusa ja vaba tunde. Lisasin omalt poolt emotsioonipaketti veel Marko Mäetamme mõned 90. aastatest pärinevad rõõmsad ja imelikud linoollõiked. Peab ütlema, et tellijal on ebatavaliselt hea silm nüüdisaegse kunsti suhtes ja seda koostööd saab kirjeldada küll ainult superlatiivides. Seda poleks julgenud loota, aga ühe neist piltidest, väheldase linoollõike „Tähelepanu“, kudus gobellääntehnikas hiigelsuureks põrandavaibaks Annike Laigo. Majja ilmus ka Peeter Alliku suur digitrükk sigadest väljal ja kunsti on veelgi tulekul. Seminariruumi seinale sai valitud mõned Mäetamme viimaste aastate koomiksimaalid ja nende juurde kujundatud hulk lihtsa värvigeomeetriaga patju, et pehmete väärtuste teema ikka esil oleks. Kaootilise geomeetriaga läbi korruse ulatuv trepipiire on rüblikutest perepoegadele osutunud tõeliseks ronimisseinaks. Sisustuses püüdlesime põhjamaise asjalikkuse poole ja eelistasime eestimaist, hästi sobisid mitmed Raidmetsa toolid ja lauad. Selleks et maja oleks õdus ka jahedama ilmaga ja talvel, valmistas Annike Laigo veel mitmeid vaipu ja Mare Kelpmannilt telliti mitmeid ruumitekstiile ja pleede. Ega meil siin pole ju mingi Vahemeri!


Kodu / Home


Monumental modern architecture in a fishing harbour on Estonia’s north coast offers something fun besides workaday Nordic ethic, says Mari Kurismaa.

52 53

Whether approached from land or sea, Eisma port building is a strong, compact visual mark. The building reveals its meanings and functions little by little and the visitors to the port may not necessarily understand the relationship between public and private right away. The structure becomes clearer when the building is divided in half. The public zone is on the access road side: the harbourmaster’s office, washrooms and a steam sauna with a jaw-dropping view of the sea, storage for people coming ashore and sailboat operators, a club room and a classroom. In the middle of the building is a boatshed that can be used for other activities besides fixing up boats. Living areas are located on the other side. The zones work together and separately, creating clear, integral forms. Indrek Allmann looked for inspiration from a row of boatsheds that once stood in the same location. A reference to this can be seen in the building’s buttresses and the rhythm of the façade, a series of dormers that recreate a sea swell. The goal was not the Spartan everyday life in a fishing village but powerfully modern architecture with a monumental form. As an interior architect, I felt that I had to present the interior in as refined and spare a manner as possible, with the strong architectural form of the space and amazing view of nature being prominent. The building’s spatial influence has quite a strong sacral aspect, the walls with white spruce siding, powerful oblique surfaces and the architectonics bring out the wooden church and boat shed symbiosis even more to the fore. There was quite a lot of work involved with this siding to get the sculptural form to be cleanly visible. It was the genuine, authentic nature of timber that was intended to connect the building to the land, and the alternation of the direction of the siding emphasizes the flow of the space. All of the integrated furniture was dark grey and very basic. In the living rooms, we wanted to soften the house of worship feeling, and add colour and freedom. Indrek’s preference was for lights by Margus Triibmann, so quite a number of them were installed. Nautical themed buoys and a large orange-coloured chandelier and small hanging lamps fit in especially well. These lights had character, and gave the entire building a fun, uninhibited feeling. I added a few more elements to the emotional palette: a few cheerful, odd linocuts made by Marko Mäetamm in the 1990s. It must be said that the customer had an unusually good eye for contemporary art and the cooperation can be described only in superlatives. I couldn’t have dared to hope for it, but one of these pictures, a small linocut called “Attention” was woven by Annike Laigo into a huge floor rug using Gobelin tapestry techniques. A large digital print of pigs on a field by Peeter Allik also appeared in the building, and there’s more art on the way. A few of Mäetamm’s comic paintings from the last few years were selected for the wall of the seminar room, and a number of cushions designed with simple colour geometry to keep the “soft values” topic in sight. The stair railing that cuts through the storey with a chaotic geometry has become a true climbing wall for the family’s mischievous young sons. In the interior, we strove toward Nordic seriousness and preferred Estonian elements – a number of chairs and tables by Raidmets worked well. To make the building a cosy place to be in cooler weather and winters, Annike Laigo made a couple of rugs and some interior textiles, and several textiles and blankets were commissioned from Mare Kelpmann. After all, this isn’t the Med!


Kodu / Home

Tellija valik väärib tunnustust: Mari Kurismaa „absoluutne kuulmine“ stiiliküsimustes on kandunud Eisma sadamahoone interjööri. Hea ruumiloogika, minimalistlik, kuid iseloomuga mööblivalik ning põhjamaised karged viimistlusmaterjalid moodustavad koos arhitektuurse lahendusega selgelt tajutava tervikpildi. Nüüdisaegse arhitektuurikeele ilmumine rannaküladesse on väga tervitatav ja annab märku sellest, et ehitustegevus toimub ka 21. sajandil. The customer’s choice should be praised: Mari Kurismaa’s “perfect pitch” in matters of style has graced the interior of the Eisma Port Building. Good spatial logic, a selection of furniture that is minimalist yet has personality, and Nordically cool finishing materials add up to a clearly perceptible whole. The appearance of contemporary architecture in coastal villages is to be welcomed and signals that construction is taking place in the 21st century as well. —— Krista Aren, sisearhitekt, eismalane / interior architect, Eisma resident


Art Loft | yoo Berlin Art Loft | yoo Berlin Am Zirkus 1, Berliin

autorid/authors— Kätlin Ölluk, Katy Seppel, Tiina Kesküla arhitektid/architects— Eike Becken Arhitektuuribüroo tellija/client— Johannes May ehitajad/builders— Erefi Ehitus arendaja/developer— Peach Property AG fotod/photos— ©soenne.com

54 55

Tiina Kesküla, Katy Seppel ja Kätlin Ölluk on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. Ühine loometöö sai alguse ettevõttes Swiss Property. Koos disainitakse eramuid ja kortereid Šveitsi. Tiina Kesküla, Katy Seppel and Kätlin Ölluk are graduates of the Estonian Academy of Arts. Their creative collaboration started at the company Swiss Property. Kesküla and Seppel have teamed up to design detached homes and apartments in Switzerland.

Kui sisearhitektidel tekib võimalus kavandada täiuslikult luksuslikku linnamaja metropoli südames, tuleb välja käia kõige rafineeritumad ideed, materjalid ja disainlahendused. Autorid kirjeldavad protsessi. Art Loft asub Berlin Mitte’s, kohas, kus ristuvad kultuur, poliitika ja äri; majas, mille arhitektiks on Saksa arhitektuuribüroo Eike Becker Architeckten. Modernse mängulise fassaadi kümme korrust annavad ajaloolisele linnapildile palju juurde. Hoone ühisalade kujunduskontseptsiooni autor on Philippe Starck – sellest ka maja nimi ja kaubamärk yoo Berlin by Philippe Starck. Kujunduskontseptsiooni võib kokku võtta sõnadega korter kui lõuend. Lähteülesanne oli luua kunstikogujast korteriomanikule kunsti eksponeerimiseks väärikas keskkond. Hele, valgusküllane ja selge arhitektuurikeelega sisekujundus on moodsa kunsti eksponeerimiseks suurepärane taust, mis edeva materjalikasutuse ja valguslahenduste tõttu peenelt särades ei saa samas kuidagi anonüümseks jääda. Erilise urbanistliku hõngu annab korterile maja arhitektuur. Korterisse sisenetakse privaatse ning tänavast hekiga eraldatud aia kaudu (tõeline luksus Berliini kesklinnas). Algselt kahe eraldi korterina planeeritud ruumide ühendamise tulemuseks on 300 m2 apartement. Esimesel korrusel paiknevad elutuba, söögituba ja köök koos sahvri ja majapidamisruumiga. Teisel korrusel on neli magamistuba, neist kaks privaatse vannitoaga. Kuna sooviti säilitada võimalus korterid kunagi jälle eraldi ehitada, oli paras proovikivi üleliigsele trepiavale rakendus leida ja lahendada kommunikatsioonid kahes eraldatud süsteemis. Trepiavas leidis atraktiivse koha läbi kahe korruse ulatuv skulpturaalne poleeritud roostevabast pendel, mis tekitab meditatiivselt peenesse marmorliiva jooni. Pendli valmistas eesti metallikunstnik Kalle Pruuden. Teiseks vertikaalsuunas liigendavaks detailiks sai põrandasüvistusega lounge’i-ala. Tänu kõrvalasuvates ruumides olevale basseinihooldusalale said esimese korruse elanikud lisakasutusse 700 mm põrandaalust ruumi. Lahendasime selle astmeliselt süvistatud diivanialaga, mis tekitas avatud ruumis huvitava tasapinnalisuse. Olulisemad kujunduselemendid on eritellimusel valminud kõrgläikeviimistlusega valged seinapaneelid ja garderoobid, integreeritud televiisor, kaminaga meediasein ning peente kroomdetailidega ruumikõrgused uksed. Väga olulist rolli mängis kujunduses valgustuskontseptioon. Valguse eesmärgiks on valgete pindade vorm ja pinnastruktuur särama lüüa, nii et see ise dominandiks ei muutuks. Meie lemmikud olid Itaalia tootja ViaBizzuno ja Belgia tootja Delta Light. Eriliseks pärliks osutus ViaBizzuno kergelt seina painutatud paberilehena mõjuv süvisvalgusti Taglio. Pisut toekama aktsendina kasutasime lounge´is Tom Dixoni ja Nische disainvalgusteid. Omaette keerukas oli kogu logistika organiseerimine. Lisaks korteri sisustusele oli meie organiseerida ka suur osa siseviimistlustöödest ja montaažist. Suur tänu Swiss Property ASi meeskonnale ja meie tublidele koostööpartneritele. Täiuslikul tiimitööl oli selle projekti juures suur osatähtsus.


Kodu / Home


When interior architects get a chance to design a consummately luxurious townhouse in the heart of a metropolis, then it’s time to get out the most refined ideas, materials and design solutions they have. Authors describe the process.

56 57

Art Loft is in Berlin Mitte, a place where culture, politics and business intersect, in a house designed by the German practice of Eike Becker Architeckten. The ten floors of the modern, playful façade contribute a great deal to the historical cityscape. The man behind the design concept for the building’s common areas is Philippe Starck, the originator of the name and trademark yoo Berlin by Philippe Starck. The design concept can be summed up by the words “apartment as canvas”. The terms of reference called for an environment that would be fitting for an art collector to display art in a home environment. An interior design that is light-coloured, light-filled and speaks a clear architectural language is a superb context, and with use of material and sophisticated shine of lighting solutions cannot remain anonymous. The building’s architecture gives a particularly urbanistic tinge to the apartment. Entrance to the apartment is through a private garden that is separated from the street by a hedge (a true luxury in Berlin’s city centre). As a result of combining two apartments that were originally going to be separate, the apartment has 300 m2. The ground floor has a living room, dining room, and kitchen along with pantry and housekeeping room. The second floor has four bedrooms, of which two have a private bathroom. The option to re-separate the apartments had to be retained, so it was quite a challenge to find a use for the extra stair opening and to plan two separate sets of utility lines. A sculptural pendulum of polished stainless steel found an appealing place in the stair opening. It extends through two floors and meditatively traces lines in fine marble sand. The pendulum was made by Estonian metal artist Kalle Pruuden. Another detail that gives vertical structure was the lounge area with areas recessed into the floor. Thanks to a pool maintenance area in adjacent spaces, the ground floor residents received additional use of a 700mm crawlspace. We designed it with a terraced divan area, which created an interesting effect in the open room. The most important design elements are the glossy white wall panels and wardrobes, integrated TV, media wall with fireplace and the room-high doors with refined chrome detail work. The lighting concept played a very important part in the design. The aim was to get the form and surface of the white elements to become radiant without dominating other features. Our favourites were the Italian manufacturer ViaBizzuno and the Belgian manufacturer Delta Light. ViaBizzuno’s recessed Taglio wall light, which looks like a slightly dogeared corner of a piece of paper, is a particular standout. As a slightly more robust accent, we used designer lights by Rom Dixon and Nische. Organizing the logistics proved a task and a half. In addition to the apartment furnishings we also had to organize a large part of the finishing work and assembly. We’d like to thank the Swiss Property AS team and our great partners in cooperation. The well-oiled teamwork played a great role on this project.


Kodu / Home

Teadagi joostakse penthouse’idele tormi, aga selle maja kerkides oli selge: see on täiuslik. Korterite kombineerimisel üheks tekkis feeling, mida võib tunda New Yorgi, Londoni, ka Amsterdami linnamajade juures. Teostus on kirss tordil (minu isiklikuks lemmikuks on kaks ViaBizzuno süvisvalgustit). Suveõhtul võib avada aeda viivad uksed ja sa ei kuule selles vaimustavas stiili- ja vaikuseoaasis muud kui linnulaulu. Usually there’s high demand for penthouses, but as this building took shape, it was clear: it was perfect. Combining the apartments into one created a feeling that you get from townhouses in New York, London or Amsterdam. The execution is the icing on the cake (my personal favourite are the two ViaBizzuno recessed lights). On summer evenings, you can open the windows to the garden and you won’t hear anything but birdsong in this oasis of style and silence. —— Johannes May, Swiss Property AS, Group CIO


Villa Luganos Villa in Lugano Lugano Curregia, Šveits

autorid/authors— Rene Safin, kaasautor Eero Jürgenson arhitekt/architect— Rasmus Tamme projekteerija/design— Ars Projekt fotod/photos— Adriano Carafoli

1970. aastatest pärit elamu – isegi kui see asub Šveitsis koos hingematva vaatega Lugano järvele – ei erine palju ükskõik millisest majast, mida on natuke suvaliselt ümber ehitatud, mis on mõnda aega kasutamata seisnud ja mille stiilitunnuseid interjööris võib vaid aimata. Selle maja rekonstrueerimine uue nõudliku omaniku soovi kohaselt oli paras proovikivi.

58 59

Ars Projekt on loodud 20 aastat tagasi ja see tegeleb põhiliselt arhitektuuri ja sisearhitektuuri vallas. Valminud objektide nimekiri on lai, ulatudes eramutest kuni ühiskondlike hooneteni. Mitmekesine kogenud meeskond loob sünergia keerukate rekonstruktsioonide või pretensioonikate esindushoonete lahendamisel. Ars Projekt was founded 20 years ago and operates mainly in the field of architecture and interior architecture. The portfolio is broad, ranging from detached homes to public buildings. The multifaceted, experienced team creates synergy in designing complicated renovations or demanding prestigious public buildings.

Asukoht mägilinnale iseloomuliku serpentiinina keerduva tänava lookel asetab sissepääsu tänavajoonelt nii esimesele (tänava pool) kui teisele korrusele (aia pool). Kuigi alustasin peaaegu puhtaks lõhutud karbist, oli mõistlik välise vormi loogikat siseplaneeringus järgida. Nii on magamistoad või bassein ikka seal, kuhu nad tollase arhitektimõtte kohaselt planeeriti, aga tervik omandas täiesti uue ilme. Tänu siseseintele ja –ustele või õigemini nende näilisele puudumisele tekkis algse sopilisuse asemele voolav ruum. Siia sai luua huvitavaid kontraste kõrgete puitpaneelide (pererahva lemmik oli tume spoon), heledate pindade ja akende vahel. Uksepaneel jätkub seinana, aken on hoopis uks aeda ja L-tähe kujuga maja põhikehandi ning basseiniruumi vahelises osas olevalt terrassilt avaneb vaade linnale ja järvele. Nii tekib vaba liikumine majas, aias ja ümbritsevasse linnakoesse sujuvalt sulanduvas ruumis. 1970. aastate teise poole neofunki püüdsime säilitada mitte ülearu, kuid viisakal määral materjalide ja detailidega. Modernismistilistikaga haakub siinse kujunduse alusidee – kasutada julgelt ja suurejooneliselt ainult n-ö üllaid materjale. Kvaliteet peabki olema kõrge, mitte üksnes näima selline. Kunagise keskkütte- ja õlimahutiruumi asemel on nüüd veinikelder ja kodukinosaal. Veinikelder on paekivist seinte ja puitlaega ning mahutab väga palju veini; kodukino on tõesti pigem kino- kui telekatuba: üleni tekstiili, spooni ja akustiliste paneelidega, kinolike toolide ning jalkafännide rõõmuks kavandatud baariletiga (kuna all vaadatakse tihti just jalgpalli). Sauna- ja basseiniala viitab, küll kaasaegses võtmes, isegi tolle aja saunakultuurile, mille nooblimaks osaks olid laudseinad- ja laed, lehmanahad ja looduslikud pakud. Läbivaks märksõna on veel valgus, millel on oluline osa meeleolu ja ruumielamuste kujundamisel nii sise- kui ka välilahenduses. Aktsentvalgustid valisime ajastu klassikast. Maja on niigi eriline, kuid veel omanäolisemaks teevad selle kunstiteosed (maal, graafika, skulptuur, keraamika). Eestist pärit omanike soov oli kasutada kodumaist loomingut, mis haakuks maja olemusega. Nii tekkisid siia Juss Piho veidi äraspidised maalid ning Triinu Maide-Safini kohaspetsiifilised keraamilised kompositsioonid ja vormid. Märkimata on veel see, et mõistagi on tegemist targa majaga. Seintes on juhtpaneelid, et seda saaks juhtida ükskõik kust, luues endale sobivaimad tingimused õiges kohas ja õigel ajal.


Kodu / Home


A detached home from the 1970s, even if it’s located in Switzerland with a breathtaking view of Lake Lugano, is not all that different from any house that has had some slightly random alterations done to it, then fallen out of use for a while, with one only being able to guess at the stylistic characteristics. The renovation of this house for a new, demanding owner, was quite a challenge.

60 61

The location on a typical serpentine street in a mountain town, places the entrances to the building on either side of a switchback, one on the ground floor and the other on the second floor, where the garden is. Although I started with a nearly gutted box, it was a reasonable proposition to follow the logic of the external form in the interior floor plan as well. And so the bedrooms or pool are where they were planned according to the architectural ideologies of the era, but the whole took on a completely new appearance. Thanks to the interior walls and doors – more accurately, the ostensible lack thereof – a fluid interior took shape in place of the original nook-and-crannied quality. Interesting contrasts could be established between the high contrasting wooden panels (the owners’ favourite was dark veneer), light surfaces and windows. The door panel continues as a wall, the window turns out to be a door to the garden and the terrace between the main part of the L-shaped house and the pool area affords a view of the city and lake. This enables unrestricted movement in the house, garden and space that melds smoothly with the surrounding urban fabric. We tried not to preserve too much of the Neofunctionalism of the late 1970s but did so to a polite extent using materials and details. The basic idea of the design dovetails with modernist stylistics – to make bold and grand use of only “noble” materials. Indeed, the quality must be high, not only look that way. Instead of the onetime central furnace and oil storage room, there is now a wine cellar and home cinema. The wine cellar has limestone walls and a timber ceiling and can hold a great many bottles, the home cinema is really just that, not a TV room: lined and panelled with textile, veneer and acoustic tiles, cinema-style seating and, for the joy of football fans, with a bar counter as football is the spectator sport of choice here. The sauna and pool area also references sauna culture of those days, the most classy part of which are the board walls and ceilings, cattle hides and natural logs. The keyword throughout it all is light, which has an important role in setting the mood and experiences in both the interior and exterior design. We chose classics of the era for the accent lighting. The house was special as it was, but artworks make it even more distinctive (paintings, graphic designs, sculpture, ceramics). The owners, who are from Estonia, wanted to use art from their own country that would go well with the personality of the building. And thus Juss Piho’s somewhat eccentric paintings and Triinu Maide-Safin’s place-specific ceramic compositions and forms appeared. We also neglected to mention that naturally this is a smart house. The walls have console panels so that they could be controlled from anywhere, laying down suitable conditions at the right place and the right time.


Kodu / Home

See muutmiskuuri läbi teinud villa esindab väga ilmekalt 1970. aastatel moes olnud raskepärast, vaat et veidi brutaalsetki modernismi. Ootuspäraselt on ka eesti autorid osanud tähele panna Šveitsi arhitektuurile omast timmitust ning minimalismilembust. Uus lahendus on muutnud maja sisemuse avatumaks. Eriti õnnestunuks võib pidada kodukino, magamistuba ning veinikeldrit, kus sisearhitektide kutsemeisterlikkus avaldub kõige enam. This villa is a very vivid example of the ponderous, you might even say brutal modernism that was in fashion in the 1970s. As expected, Estonian authors have been able to notice the sense of balance and penchant for minimalism characteristic of Swiss architecture. The new solution has given the interior of the house more openness. The home cinema, bedroom and wine cellar can be considered particularly effective, as the masterful work by the interior architects is best on display in these areas.

—— Karin Paulus, kunstiteadlane / art historian


Eramu Läänemaal

Detached home in Lääne County Retke tee 3, Tanska, Ridala, Läänemaa

62 63

autorid/authors— Ville Lausmäe, Peeter Klaas, Kadi Karmann (VL sisearhitektuur) tellija/client— Anri Treifeldt peaprojekteerija ja eskiisprojekt/ chief designer and sketch project— VLS põhiprojekt/ basic project— Projektibüroo 363 eritellimusmööbel/ custom furniture— Disekt (köök), HP Trepp fotod/photos— Terje Ugandi, VL sisearhitektuur

Sisearhitektuuribüroo VLS on asutanud Ville Lausmäe aastal 2007. aastal ning see teostab sisearhitektuurseid lahendusi alates väikestest eraobjektidest kuni riiklike muuseumideni, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb. VLS töötab meeskonnapõhiselt, nii et kõik panustavad loominguliselt projektidesse. Praegu tegutsevad büroos Kadi Karmann, Peeter Klaas, Kariina-Kristiina Kaufmann, Anna Kangur ja Katrin Talvik. Sisearhitektuuribüroo VLS, founded by Ville Lausmäe in 2007, creates interior architecture solutions from small private properties to national museums, to say nothing of everything that falls in between. VLS operates along teamwork principles where everyone has a creative contribution to the projects. The office currently consists of Kadi Karmann, Peeter Klaas, Kariina-Kristiina Kaufmann, Anna Kangur and Katrin Talvik.

Rannaäärses kasemetsas paiknev maja näib just sellise suvila arhetüübina, millisena Eesti inimene on suvilat alati ette kujutanud: loodusesse sulanduv, puust, ajatu, kerge ja hubane… Aga millega siin päriselt tegemist on, valgustab lähemalt Ville Lausmäe. Ehkki ühekorruseline puitkarkassmaja mõjub esmapilgul tagasihoidlikuna, pole see kindlasti nii, vähemalt mitte professionaalse taseme või erilahenduste poolest. Tellija tahtis omanäolist ja unikaalset maja, kus ei oleks kohta standardsetele valmislahendustele ega -toodetele. Nii ongi peaaegu iga väiksemgi detail välja mõeldud, joonistatud ja valmistatud spetsiaalselt selle maja jaoks. Meile oli see huvitav töö ka selles mõttes, et olime peaprojekteerija rollis. Tänu suurepärasele meeskonnale (inseneribüroo, eriosade projekteerijad, ehitusjärelevalve jne) on tulemus detailne ja terviklik. Eramute puhul nii tihedaid projekte tihti ei näe. Ja ega ei aimakski, et tehnoloogiliselt on see väga tänapäevane tark maja, hõlmates valgustust, meelelahutust, kütet, valvet, jahutust, ventilatsiooni jms. Tellija soov saada ajas kestev hoone (nii kvaliteedilt kui ka esteetilises mõttes) andis ette viisi, kuidas maja ehitati ja sisustati. Kergeid ega suvalisi ehitusmaterjale pole kasutatud, kõik on jaapanipärasest arhitektuurist inspireerituna läbi mõeldud ja kvaliteetne kuni silmaga nähtamatute kihtideni välja, rääkimata eritööna lahendatud disainielementidest ja detailidest, nagu siseuksed, mööbel, kaminarestid jne. Põhjuseks, miks see maja nii täiuslik ja õige paistab, on ideoloogiline terviklikkuse printsiip: kõik elemendid on võimalikult ühes võtmes, ühtse lahendusena ning eri projektiosad ei moodusta hoones omaette kihistusi. Ehituslikud võtted on üdini ausad ja ehedad ning ulatuvad mõtteliselt läbi maja kõikide konstruktsioonide ja funktsionaalsete elementide. Teine põhjus on see, et lähtekohaks on maja sees valitsev meeleolu, mitte keskkonda sobitatud arhitektuurne vorm. Meeleolu kammertooni andis mõistagi tellija, kes soovis, et maja tuleks pigem rahulikum, tuttavlikum, kergete viidetega inimlähedase eramuehituse ajaloolisele ajajärgule, soe ning hubane. Nii sai seda meeleolu edasi arendades maja selgelt omaniku nägu. Siseplaneeringus on arvestatud nii päikese päevateekonda kui akendest avanevat vaadet. Kaks hoonemahtu, eluruumi ja magamistubade osa, on teineteise suhtes pööratud nii, et moodustub avatud sisehoov. Vaated, mis tänu siseõuele tekivad, pakuvad ootamatut ruumimõju ning lisavad valgust ja õhulisust. Terrass pikendab siseruumid rohelusse ja killuke rustikaalset Ungru kivi fassaadis teeb kummarduse kohalikule ehitusmaterjalile. Siseseinad ja laed on kaetud vineertahvlitega, mille vuukide vaheldumine on kooskõlas hoone konstruktiivse rütmiga. Lae kandetalad on nähtaval, kõik mahud, vormid ja võtted seob tervikuks puit. Ka mööbel sulandub arhitektuursesse lahendusse: räästakasti käsitlus kandub kööki ja garderoobi. Kõik on lihtne, selge ja rõhutab kergust – just nii, nagu üks suvekodu olema peabki.


Kodu / Home


The house in a birch forest by the sea looks like an archetypal Estonian summer cottage: it coexists gracefully with nature, built of wood, timeless, light and cosy… But what is it really? Ville Lausmäe takes a closer look.

64 65

Although the single-storey timber frame house seems modest at first, it is certainly not that – at least not in terms of professional level or custom solutions. The customer wanted a distinctive and unique building where standard ready-made solutions or products would be out of place. Thus every small detail was conceived, drafted and manufactured for this building and this building alone. It was an interesting job for us in the sense that we were the head designers. Thanks to our superb team (engineering office, designers of the plumbing, heating and electrical systems, construction supervision etc), the outcome is detailed and complete. In the case of private homes, such concentrated projects are rare. And you couldn’t even guess that it was an ultra-modern smart house, with lighting, entertainment, heating, security, cooling, ventilation systems all integrated, etc. The customer’s desire to get a building that would stand the test of time (in terms of quality and aesthetics) dictated the way the building was built and furnished. Lightweight or haphazard construction materials were not used, everything is inspired by Japanese-style architecture and thus well-thoughtthrough and of high quality right up to the layers invisible to the naked eye, to say nothing of designer elements and customized details such as interior doors, furniture and fireplace grates, etc. The reason the building seems so perfect and right is the principle of ideological integrity: all of the elements were treated in as consistent a style as possible, as a uniform solution and the various parts of the project do not make up separate layers. The structural techniques are honest and genuine to the core and extend conceptually through all structures and functional elements of the building. The other reason is that the point of departure is the mood prevalent inside the building, not the architectural form fitted into the environment. The Kammerton of the mood was of course set by the customer, who wanted the building to be calmer, more familiar, with slight references to a historical era of construction of human-friendly detached homes, warm and cosy. And thus, as this mood was developed further, the building clearly took on the face of its owner. The interior layout considers how the sun moves across the sky and the view from the windows. The two building units, the living room and bedroom parts, are turned toward each other to form an open interior courtyard. The views created as a result offer unexpected spatial effect and add light and airiness. The terrace extends the interiors into the greenery and a fragment of rustic Ungru stone in the façade is an homage to local construction materials. The interior walls and ceilings are covered with plywood panels, and the joints between them are in harmony with the structural rhythm of the building. The weight-bearing ceiling beams are visible, all of the forms and techniques are bound into a whole by the wood. The furniture, too, melds into the architectural solution: the treatment of the eaves cladding extends into the kitchen and wardrobe. All is simple and clear and emphasizes lightness – just as a summer home should be.


Kord ütles Ville, et ta ei teagi nii tihedat koostööd tellija, arhitekti ja ehitaja vahel kui selle maja puhul. Tema jaoks oli kõik muidugi algusest peale paigas, reaalselt võttis detailide kohale sobitamine aga aega 2013. aasta jaanipäevast 2015. aasta jaanipäevani. Maja on rätsepaülikond, täpselt krundi jaoks sobitatud. Ka majas sees tunned, et oled osake ümbritsevast puutumatust loodusest. Siin on tõeliselt mõnus olla. Ville says he doesn’t know of so close a collaboration between architect, customer and builder than this house. For him, everything was in place from the get-go, although fitting in the details took from midsummer 2013 to midsummer 2015. The house is a tailored suit, precisely customized for the plot. Inside the house as well, you feel you’re a small part of the unspoiled nature all around. It’s a truly pleasant place to be.

—— Anri Treifeldt, majaomanik / house owner

Kodu / Home


Korter Pikal tänaval Apartment on Pikk street Pikk 57-9, Tallinn

autorid/authors— Ville Lausmäe, Kadi Karmann, Kariina-Kristiina Kaufmann, Peeter Klaas (VL sisearhitektuur) ehitajad/builders— Toivo Undritsco eritellimusmööbel/ custom furniture— HP Trepp, ARS Sisustus (köök) fotod/photos— Terje Ugandi

66 67

Sisearhitektuuribüroo VLS on asutanud Ville Lausmäe aastal 2007. aastal ning see teostab sisearhitektuurseid lahendusi alates väikestest eraobjektidest kuni riiklike muuseumideni, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb. VLS töötab meeskonnapõhiselt, nii et kõik panustavad loominguliselt projektidesse. Praegu tegutsevad büroos Kadi Karmann, Peeter Klaas, Kariina-Kristiina Kaufmann, Anna Kangur ja Katrin Talvik. Sisearhitektuuribüroo VLS, founded by Ville Lausmäe in 2007, creates interior architecture solutions from small private properties to national museums, to say nothing of everything that falls in between. VLS operates along teamwork principles where everyone has a creative contribution to the projects. The office currently consists of Kadi Karmann, Peeter Klaas, Kariina-Kristiina Kaufmann, Anna Kangur and Katrin Talvik.

Kas keskaegse linna ühel põhitänaval asuv maja võib olla lihtsalt kest nüüdisaegsele sisule või eeldab vanalinnakorter ajaloolise hõngu sissetoomist? Kui välimised ja sisemised piirangud puuduvad, on see vaid tunnetuse ja professionaalsuse küsimus. Juhtumit kirjeldab Ville Lausmäe. Säilitamisväärset selles majas ei olnud, 1960.–70. aastatel tehtud siseremont oli pühkinud interjöörist kõik detailid ja plaanilahenduski oli muudetud. Seega ei tekkinud ka eetilist konflikti nüüdisaegses võtmes kujunduse planeerimisel, seda enam, et tellija sooviski nii. Toimekal ja liikuva eluviisiga perel on teine kodu Riias ning suurlinlik eluviis oli nende eelistus ka Tallinna kodu rajamisel. Vanalinna hästi tundes ja armastades oli omanikul soov anda ühele väsinud ja äranuditud ruumikooslusele uus särav elu. Peale selle visiooni – ajaloolisest miljööst hoiduv moodne, minimalistlik ja funktsionaalne kodu – meile ettekirjutusi ei tehtud. Kui oli selge, et puittalasid ega kiviseinu ei hakata välja puhastama ja lahendus saab olla selgelt tänapäevane, pigem anonüümne ja väljapeetud, asusime planeeringu juurde. Kuna tegemist polnud muinsuskaitselise objektiga, oli võimalik tellija ootustele maksimaalselt vastu tulla. Omanikud on kunstihuvilised, seega tuli algusest peale sisse vabam, võiks öelda, et skulpturaalne lähenemine nii ruumi kui detailidesse. Läbi kahe korruse ulatuv korter läks ümberehituse käigus avatumaks ja avaramaks. Teise, katusealuse korruse ruumiprogramm muutus sealjuures täielikult: kahe eraldi toa ja kahe vannitoa asemele tekitati üks avar suure klaasseinaga magamistsoon, üks ruumikas vannituba ning garderoobid. Selline juhus, kus tellija ütleb, et tube võib vähemaks võtta, pole just sagedane – tavaliselt püütakse ikka pind eraldi ruumideks killustada. Esteetilises plaanis töötab selline lahendus muidugi perfektselt. Silmapaistvaimaks ruumielemendiks on esikust teisele korrusele viiv tõeliselt uhke trepp. Tehnoloogiliselt on tegemist ülimalt keeruka konstruktsiooniga, mis oli proovikiviks nii meile (projekti tegi Peeter Klaas) kui ehitajale. Vaev tasus ennast ära, sest üldiselt rahulikule ja vaoshoitud interjöörile lisab trepp tugeva aktsendi ja toob esile ka teiste elementide skulpturaalseid vorme. Kõrgläikeline lumivalge köök oma dünaamiliste vormidega on teine dominant ning elegantsist pole puudu ka vannitoas, kus tasapinnad, katusealuse kaldseinad, nurgad, katuseaknad ja peegelpinnad liituvad puhtalt ja sujuvalt, moodustades kompaktse skulpturaalse terviku. Kõrge klaassein eraldab magamistsooni avarast trepihallist, mis täidab ka raamatukogu ja kabineti ülesannet. Trepihalli ala on hea koht maalide ja skulptuuride eksponeerimiseks, mida on korteris ohtralt. Kunsti taustaks valisime tagasihoidliku halli seinatooni, mis on ühtlasi perenaise lemmikvärv. Sisustus on kavandatud tänapäevases võtmes. Üksnes perekonna klassikaline kabinetimööbel mõjub oma kontrastsuses intrigeerivalt, ülejäänud mööbel on valminud eritööna ja esindab maailmatasemel stiili ning väljapeetud anonüümsust.


Kodu / Home


Can a house on a main street in a medieval town be just a shell for modern contents or does an Old Town flat require that a historical spirit be introduced? When there are no external or internal restrictions, it’s up to sensibility and professionalism. Ville Lausmäe describes one case.

68 69

There wasn’t anything worth preserving inside the house, an interior repairs in the 1960s and 1970s had wiped it clean of details and even the original floor plan had been altered. Thus there was no ethical conflict in planning a modern style of design, especially since the customer wanted that. This family is highly active with a mobile lifestyle, and has a second home in Riga. They wanted the same big-city type lifestyle in their Tallinn home. Knowing the Old Town well and being fond of it, the owner wanted to give a new shining life to a fatigued and overpruned group of rooms. Besides that vision – a modern, minimalist and functional home that doesn’t strive for historical environment – we had no other instructions. When it was clear that they didn’t want the wooden beams or stone walls to be exposed and that the design was to be clearly modern, tending to anonymity, and sophisticated, we started tackling the plans. As it wasn’t under heritage conservation, it was possible to meet the customer’s expectations in every respect. As they are art aficionados, a more uninhibited, even sculptural approach came in right from the start where both the interior and the details were concerned. The apartment, extending through two floors, became more open and spacious in the course of renovation. The layout of the loft level changed completely: instead of two separate rooms and two bathrooms, there is now one large spacious sleeping area with a big glass wall, one spacious bathroom and walk-in closets. It isn’t common for a customer to say reduce the number of rooms – usually they want to fragment an area into separate rooms. In the aesthetic sense, this solution of minimizing rooms works perfectly here. An outstanding spatial element is the grand stair leading from one floor to the upper level. Technologically, it’s an exceedingly complicated construction, which was also a touchstone for us (the design is by Peeter Klaas) and the builder. The effort paid off, as the stair adds a strong accent to a calm and understated interior and brings out the sculptural forms of the other elements. The glossy, snow-white kitchen with its dynamic forms is the other dominant feature and there’s no shortage of elegance in the bathroom, either, where the countertops, sloping walls under the roof, corners, skylights and mirrors all join up cleanly and smoothly, making up a compact sculptural whole. A high glass wall separates the sleeping zone from the spacious entrance stair hall, which also fulfils the role of library and study. The stairwell hall is also a good place for paintings and sculptures, of which the apartment has many. We chose a conservative grey wall tone as the background for the art. It’s the favourite colour of the wife. The furnishings are modern in style. Only the classic study furniture seems intriguing in its contrast, while the rest is custom and representative of world-class style and refined anonymity.


Meie soov oli, et korter oleks funktsionaalne ja tänapäevane. Ning tulemus ületas ootused. Korter on väga mugav ja nüüd võib öelda, et ega ei olekski midagi teisiti teinud. Koostöö sisearhitektiga oli väga hea: Ville tegi järelevalvet, andis soovitusi, tegi kõik, mida tellijana vajasime, pluss alati veel midagi rohkemgi. Ehitus vanalinna majas võttis ehitajatel aega, 6–7 kuud käis aktiivne tegevus, millest sai osa kogu maja. On naabreid, kellega silume siiamaani suhteid …

—— Korteriomanik / apartment owner

Kodu / Home

We wanted the apartment to be functional and modern. And the result exceeded expectations. The apartment is very comfortable and looking back, I wouldn’t have done anything differently. The collaboration with the interior architect was very good. Ville did the supervision, gave recommendations, did everything we needed as a customer, plus a little bit extra. The construction in an Old Town house took time for the builders, active phase lasted 6-7 months, and the entire building was involved. There are neighbours we are still smoothing over relations with…


Näitus / Exhibition 70 71

"Riik malelaual" — 72 "Country on a Chessboard" "Pidu sinus eneses" — 76 "A Moveable Feast" "Meri riidekapis" — 80 "The Sea in a Wardrobe" Lahemaa LHK püsinäitus — 84 Lahemaa Nature Education Centre exhibition


84 80 76 72

N채itus / Exhibition


"Riik malelaual"

"Country on a Chessboard" Maarjamäe loss, Pirita tee 66, Tallinn

autor/author— Tarmo Piirmets (PINK) arhitektid/architects— Jaak Huimerind, AB Studio Paralleel tellija/client— Eesti Ajaloomuuseum kuraator/curator— Olev Liivik (Eesti Ajaloomuuseum) ehitaja/builder— Tarrest LT graafiline disain/ graphic design— Marje Eelma ja Martin Eelma (Tuumik Stuudio) projektijuhid/ project managers— Laura Kipper ja Heinu Klaas (Eesti Ajaloomuuseum) eritooted/ custom-made items— Tõnu Narro, Kalle Pruuden (Hansanova), Olev Russ, Katrin Sipelgas fotod/photos— Terje Ugandi

72 73

Tarmo Piirmets on EKA sisearhitektuuri eriala ja Eindhoven Design Academy lõpetamise järel valinud sisearhitekti raske elukutse. Iga uus ülesanne on talle klassikaline ja pöörane duell, kus Tarmo on see, kes teeb viimase otsustava torke. After graduating from the Estonian Academy of Arts interior architecture speciality and the Eindhoven Design Academy, Tarmo Piirmets chose the difficult profession of interior architect. Every new assignment is for him a classic, no-holds-barred duel, where Tarmo is the one who administers the coup de grace.

Parim näitus Best exhibition

Eesti Ajaloomuuseumi näitus „Riik malelaual. Saksa okupatsioon Eestis 1941–1944“asub Maarjamäe suvemõisa kompleksi kuuluva 19. sajandi algusest pärineva ajaloolise tallihoone teisel korrusel ning kestab 2017. aastani. Tõsise teema üle mõtiskleb Tarmo Piirmets. Üldjoontes jagunes töö tallihoonega kaheks: esimeses etapis lahenesid üldalad ning üldisemad sisekujundusküsimused, seejärel tuli püsiväljapaneku kujundus. Tallihoone peamine funktsioon ongi Teise maailmasõja aegset okupatsiooni käsitlev näitus. Fuajees asub kassatsoon, avatud õppeklass, konservaatorite tööruumid ja näituste ettevalmistamiseks vajalik töökoda. Õppeklassist, mis sobib konserveerimisteemaliste koolituste läbiviimiseks, avaneb vaade metallikonserveerimise laborisse. See võimaldab külastajal osa saada muuseumitöö köögipoolest. Ekspositsioon on koostatud temaatilisel põhimõttel. Tutvustatakse okupatsiooniaegset Eesti valitsemist ning moraalseid, ideoloogilisi ja poliitilisi tõekspidamisi ning propagandat, hoidudes liigsetest kontrastidest selle terava ja tõsise perioodi kujutamisel. Põhjaliku ülevaate saab eestlastest Saksa relvajõududes, Saksa terroripoliitikast, vastupanust, sõjaaegsest igapäevaelust, eestlaste ning teiste rahvusgruppide põgenemisest. Teema ei ole meeldiv ega lihtne käsitleda ning kindlasti ei saa seada eesmärgiks meeletut publikumenu. Näituse mõte ei ole anda hinnangut, vaid kirjeldada elanike elu sel keerulisel ajal. Okupatsioon või mitte – hommikul oli vaja ärgata, lapsed kooli saata ning ise tööle minna. Mind ennast inspireeris Colombia kunstniku Doris Salcedo installatsioon Tate Moderni turbiinihallis, mis koosnes ligi 150 meetri pikkusest järjest laienevast ja süvenevast praost. Tegemist on suhteliselt uue ehitisega – kas pragunev põrand on ehtne või n-ö kunst? Kas peaks kartma või mitte? Kas eelmisel külastusel oli pragu veidi lühem? Ikka tekivad küsimused… Mulle ei meenugi ühtegi maailma tulevikustsenaariumi, mis oleks positiivne – kohe lõppevad maavarad ja kapital, õhk ja vesi, algavad sõjad, levivad epideemiad, robotid võtavad töö üle jne. Kord tundub üks oht reaalsem ja käegakatsutavam, siis jälle teine. Suhteliselt ebakindel värk. Mõelda siis, mida võis tunda okupatsiooni ajal elanud inimene, kui võõrvõim oli reaalselt kohal ning sõjal lõppu ei paistnud. Sellest tuli ka väljapaneku algne mõte – näituse õhkkond võiks ka samamoodi küsimusi tekitada, võiks panna „õige“ suuna otsimiseks pisut pead tõstma ning ringi vaatama. Kõik ei pea olema esmapilgul hoomatav, ülevaatlik ja arusaadav. Ainuke selge pidepunkt on põlenud sein. Lagunenud varemeteks põlenud sein juhib külastajat katkematu musta lindina väljapaneku algusest lõpuni.


N채itus / Exhibition


Estonian History Museum exhibition: “Country on a chessboard. German occupation in Estonia 1941–1944” is on the second floor of the historical 19th century stables that are part of the Maarjamäe summer palace complex and will run through 2017. Tarmo Piirmets reflects on the sobering topic treated by the exhibition.

74 75

In general, the work on the stable building could be divided into two parts: in the first stage, the common areas were designed and more general interior design issues were resolved; and then came the permanent exhibition design. The principal function of the stables was to house the exhibition on the WWII-era occupation. The foyer has the ticket office, an open classroom, the conservators’ work areas and the workshop for preparing exhibits. The open classroom, which is a good place for holding conservation training, has a view of the metal conservation lab. That allows the visitors to see what goes on behind the scenes of museum work. The exhibition was compiled on a thematic principle. The governance of occupation-era Estonia is introduced, with the moral, ideological and political beliefs and propaganda, without striking excessive contrasts in portraying this tense and serious period. There is a more thorough overview of Estonians in the German armed forces, German terror policy, the resistance, everyday life in wartime, and the flight of Estonians and other ethnic groups. The topic is not a pleasant or simple one and certainly it will not meet with massive public popularity. The idea is not to judge but describe how people lived in these complicated times. Occupation or not – people still needed to wake up each morning, get the kids to school and go to work. I was inspired by the installation by Colombian artist Doris Salcedo in the Tate Modern turbine hall, which consisted of a 150-metre-long widening and deepening crack. This is a relatively new building – is the cracking floor genuine or art? Should we be afraid or not? Was it a little shorter during the last visit? Questions like that come up… I don’t remember any future scenario in the world that would be positive – natural resources, capital, air and water set to run out, wars looming, epidemics spreading, robots taking over jobs etc. Some seem more palpable and real, then others seem more likely. Pretty uncertain stuff. Just think what people must have felt when they were living in the occupation when foreign rule was actually here and there was no end to the war to be seen. This suggested the original idea behind the exhibit – the exhibition atmosphere could also bring up questions, make people look up and look around to find the “right” direction. Everything doesn’t have to be graspable, understandable, a full picture right away. The charred wall is the only clear fulcrum. The collapsed, damaged wall leads visitors from the beginning to the end of the exhibit in the form of an unbroken black ribbon.


A charred wood structure with its angularity and the permanent, downright physically perceptible presence that can be sensed throughout the exhibition is an important part of the exhibition experience, where uncertainty, discomfort and fear were part of everyday life. At the same time, the warm and cheerful colour scheme on the lower storey of the historical building brings us back to the present. It’s pleasant to be in the house and it is a good place to come to work. —— Laura Kipper, ajaloomuuseumi projektijuht / Estonian History Museum project manager

Näitus / Exhibition

Söestunud puidupinnaga kehand oma nurgelisuse ja näitust läbiva püsiva, lausa kehaliselt tajutava kohaloluga on oluline osa näitusekogemusest ja viib külastaja aega, kus ebamäärasus ja ebamugavus, pidetus ning hirm käisid igapäevaeluga kaasas. Samas toob ajaloolise hoone alumise korruse soe ja rõõmus värvilahendus meid tagasi tänasesse päeva ning majas on mõnus olla ja siia on hea tööle tulla.


"Pidu sinus eneses" "A Moveable Feast" Kumu, Tallinn

Art déco mood Aleksandr Vassiljevi kogust autorid/authors— Marion Piirmets, Ursula Sõber tellija/client— KUMU kunstimuuseum ehitaja/builder— KUMU kunstimuuseum, Aleksandr Vassiljevi kogu fond assistent/assistent— Triin Tulgiste graafiline disain/ graphic design— Kätlin Tischler fotod/photos— Tõnu Tunnel

76 77

Marion Piirmets, kuraator ja stilist Ursula Sõber, sisearhitekt Meid viis kokku puhas juhus – elu oma juhuslikkuses vürtsitatuna saatuse keerdkäikudega. Tundsime kohe, et oleme ühel lainepikkusel. Üksteise mõtteid lennult haarates jõudsime kiirelt ühise visioonini, mis viis tulemusliku lõpptulemuseni, mille elluviimisel oli omakorda asendamatu roll Kumu näitustetiimil. Marion Piirmets, curator and stylist Ursula Sõber, interior architect Pure chance was behind our meeting – randomness of chance and the vagaries of fate. We felt straight away that we were on the same wavelength. We understood what the other was thinking and quickly reached a common vision that led to a productive end result, in which the Kumu exhibition team had an indispensable role.

Kuidas ülipingelise eelarve ja ajagraafiku tingimustes kujundada ja üles seada kümne päevaga Eesti Kunstimuuseumi aasta edukaim, enam kui 44 000 külastaja ülevoolavalt positiivse tagasisidega suurejooneline näitus, on kübaratrikk, millest räägib Marion Piirmets. Näitus sai teoks koostöös moeajaloolase ja -kollektsionääri, stsenograafi ja moepropageerija Aleksandr Vassiljevi ja tema omanimelise fondiga. Vassiljev on Ostankino populaarse stiilisaate saatejuht, teinud lavakujundusi ja disaininud kostüüme maailmakuulsatele ooperi- ja balletilavastustele ning filmidele, kirjutanud moeajaloost ligi 40 raamatut, produtseerinud dokumentaalfilme, töötanud õppejõuna, lugenud loenguid ja viinud läbi moealaseid seminare üle maailma. Väljapanekut tema art déco kogudest on näidatud Pariisis, Sydneys, Hongkongis, Tokyos, Istanbulis, Moskvas, Riias, Vilniuses ja Kaunases. Kumu väljapanek koosnes 100 kostüümist ja 520 aksessuaarist, moefotost ja maalist, millest viimased on pärit nii EKMi kui Vassiljevi erakogust. Kujunduse jaoks andis inspiratsiooni loomulikult art déco varamu. Tahtsime, et ajastu meeleolu loov taust ei matkiks ajastut, vaid oleks pigem nüüdisaegses võtmes stiliseeritud lahendus, mis sobiks Kumu modernsesse ruumi ja tekitaks justkui ajas reisimise illusiooni. Meie rõõmuks võttis Kumu mati musta seinavärvi väljakutse julgelt vastu. Tume taust muutis pika, kitsa ja kaarja vormiga ruumi intiimseks ja salapäraseks. Külastajate meeltega mängimiseks lisasime taamale vaikselt mängima ajastuomase džässmuusika, suurtesse põrandavaasidesse paigutasime aroomi levitavad liiliasülemid. Äärmiselt tagasihoidlikes eelarvetingimustes lisasime seintele gruppidena vihjelisi art déco detaile ja erté’likke motiive, nagu stiliseeritud päikesekiired, pidulikud lühtrid ja pärlivihmana langevad rippvaheseinad. Koos näitusemeeskonnaga leiutasime käigu pealt vajalikud klaasvitriinid, kasutades varasematel näitustel olnud postamente, klaaskuubikuid jms. Esialgne eesmärk oli ruumidesse ära mahutada 80 kostüümi ja 200 aksessuaari, kuid Aleksandr Vassiljevi fondi osavate spetsialistide abiga saavutasime maksimaalse tulemuse. Kostüümigrupid tõstsime kõrgemale poodiumile, mille sokliosa jättis kerge ja õhus heljuva mulje. Kasutasime nii koloriidikui teema- ja otstarbepõhjalist jaotust à la küütlev ööelu ehk flapper-tüdrukute julgelt lühikesed ja rikkalikult dekoreeritud kokteilkleidid või Tutanhamoni hauakambri avastamisest alguse saanud Egiptuse-maaniast inspireeritud õhtukleidid. Erinevatest tasapindadest moodustus saali keskel catwalk´i meenutav eksponeerimispind. Näitusesaali tagumise varjatuma osa liigendasime teematubadeks (pulmakleidid, sportlik ja orientaalsete mõjutustega mood, manière russe ning viimaseks oli Vassiljevi fondi art déco ajastu pärl, Brooklyni moemuuseumi pidulik kollektsioon. Naistemoe-kesksusele tasakaaluks integreerisime näiteks Juhan Muksi maali, millel on Eduard Wiiralt, kes on käest ära pannud oma musta silindri (reaalne eksponaat!) ning läitnud sigareti, takseeriks justkui ooperisse suunduvaid daame.


N채itus / Exhibition


Art deco fashion from the collection of Alexandre Vassiliev How to design and set up the year’s most successful Art Museum of Estonia exhibition in just ten days, with a super-strained budget and schedule, drawing more than 44,000 visitors brimming with positive feedback is a hat trick. Marion Piirmets tells the story.

78 79

The exhibition was made possible in cooperation with fashion historian and collector, scriptwriter and fashion promoter Alexandre Vassiliev and the eponymous foundation. Vassiliev is the host of a popular style programme on Ostankino. He has designed stage sets and costumes for world-famous opera and ballet productions and films, written 40 books on the history of fashion, produced documentaries, worked as a teacher, given lectures and held fashion seminars around the world. The exhibition of works from his art déco collection has been shown in Paris, Sydney, Hong Kong, Tokyo, Istanbul. Moscow, Riga, Vilnius and Kaunas. The Kumu exhibition consisted of 100 costumes and 520 accessories, fashion photos and paintings, of which the latter are from both the Art Museum of Estonia and Vassiliev’s private collection. The inspiration for the design came, of course, from the art déco treasury. We wanted that the backdrop setting the mood for the era wouldn’t just imitate the era, but be a stylized solution done in a contemporary style that would fit in with Kumu’s modern space and create the illusion of time travel. To our delight, Kumu boldly approved the black wall paint. The dark background made the space with its long, narrow and arched shape seem intimate and mysterious. To play on visitors’ senses, we put on a soft jazz background, and placed aromatic armfuls of lilies into the floor vases. With the budget extremely tight, we added groups of referential motifs to art déco and erté to the walls – stylized sunrays, formal chandeliers and suspended partitions descending like pearl rain. We invented the glass showcases on the fly with the exhibition team, using the pedestals and glass cubes etc from earlier exhibitions. The initial goal was to fit 80 costumes and 200 accessories into the interior, but with the help of the skilled specialists of Alexandre Vassiliev Foundation, we attained the maximum result. We lifted up the costume groups to a higher podium, the plinth of which left a light and free-floating impression. We organized the exhibition on the basis of colour tone, theme and purpose under headings such as opalescent nightlife – the lavishly decorated short cocktail dresses worn by flappers or the evening wear inspired by the Egyptomania that started after King Tut’s tomb was opened. A catwalk-like display area formed of different levels took shape in the middle of the hall. We divided the back part of the hall, the most concealed area, into thematic spaces (wedding dresses, athletic and Oriental-tinged fashion, la manière russe, and lastly, the crown jewels of the Vassiliev Foundation’s art deco era, the Brooklyn Museum’s costume collection. To moderate the exhibition’s women’s fashion emphasis, we integrated, for instance, a Juhan Muks painting showing Estonian artist Eduard Wiiralt who has laid down a black cylinder (a real display item) and lighted a cigarette, as if reviewing ladies heading to the opera.


Näitus / Exhibition

„Pidu sinus eneses“ oli suurepärane näide moekunsti olemusest. See kaunis tagasivaade möödunud stiili glamuuri ja ilu maailma tõstis tuhanded näitusekülastajad argielu hallusest sädelevasse pidumeeleollu. Paljudes meis elab sees nostalgiline iluihalus ja just see näitus puudutas meie tundekeeli oma elitaarse ja professionaalse kujundusega ning kaunite kostüümidega. A Moveable Feast was a great example of the essence of fashion art. This lovely look back at the past world of glamour and beauty brought thousands of exhibition-goers out of the greyness of everyday life into a new, sparkling gala mood. Many of us have that nostalgic yearning for beauty and this exhibition pulled on our heartstrings with its top-notch professional design and beautiful costumes. —— Kai Saar, moekunstnik / fashion designer


"Meri riidekapis"

"The Sea in a Wardrobe" Lennusadam. Vesilennuki 6, Tallinn

autorid/authors— Margit Aule, Margit Argus, Kaur Käärma (KAOS Arhitektid) tellija/client— Eesti Meremuuseum kuraatorid/curators— Aet Alev, Krislin Kämärä, Teele Saar graafiline disain/ graphic design— Kristian Kirsfeldt ja Magnus Haravee (Velvet Creative Alliance) fotod/photos— Oleg Hartšenko

80 81

Kui uskuda müüte või filosoofiat, on kogu maailm sündinud kaosest. Aastal 2010 asutatud KAOS Arhitektid tegelevad kaosest tekkinud ruumi elamuslikumaks muutmisega, püüdes samal ajal mitte kaotada sidet algsega. According to myths or philosophers, the whole world was born out of chaos. KAOS Architects, established in 2010, aim at adding impressions to the space that originates from the chaos, while trying not to lose touch with the origin.

Näitus räägib inimese kohtumisest merega ja mere kohtumisest meie riidekapis leiduvaga. Mida inimesed merele minnes selga on pannud? Mida kannavad kalurid ja mereväelased, et mere karmide reeglitega maailmas ellu jääda? Mis oli rannas seljas meie vanaemadel ja vanaisadel ning milline on suplusriiete ajalugu? Kus ja kuidas sündis komme lapsi madrusekostüümi riietada? Sellest, kuidas teemad näituseks vormusid, räägib Margit Aule. „Meri riidekapis” oli Lennusadama enda loodud näitus ja ühtlasi kõige suurem näitus, mille muuseum on algusest lõpuni ise teinud. Ekspositsioon koosnes kuuest alateemast, mis sisaldasid 30 lugu merestiili ajaloost ja 80 Eesti ning Skandinaavia muuseumidest pärit mere ja moega seotud eksponaati. Ajaloole lisaks pakkus näitus lähedalt imetlemiseks ka tänaste Eesti moe- ja ehtekunstnike mereteemalisi fantaasiamänge. Arvestades küllaltki eripalgelist sisu (riideesemed, infotekstid, fotod, videod, mängud jne) ja kirjut näitusekeskkonda, võtsime eesmärgiks kujundusega terviku loomise. Ühevärvilised seinapinnad lõid rahuliku fooni infograafikale ja eksponaatidele. Avarusele olid kontrastiks hämaramad nurgatagused, mis mõjusid salapärasena ning tekitasid privaatsemaid soppe seal, kus ekspositsioon seda nõudis või soodustas. Põhivärvid olid mõistagi valge ja sinine, mis olid aktiivses dialoogis kogu näitust läbiva lainemotiiviga. Puhtad värvipinnad vaheldusid joongraafikaga, mis moodustas samuti suuremaid pindu. Näituse kujundus oli labürintliku ruumiplaaniga sopiline keskkond, mis juhatas oma voolavate seintega külastajaid ruumist ruumi, pakkudes ruumilisi elamusi ja üllatusi. Seda pakkus kindlasti triibutuba (kus sai teha efektseid fotojäädvustusi endast) ning vägagi interaktiivne tuulesimulaatori ruum, kus oli simulaatori abil võimalik oma rõivaste tuulekindlust järele proovida. Lastenurgas sai puhata meremotiividega sinistel põrandapatjadel ja vaadata mereteemalisi multikaid. Labürinditaolise ruumi saime sirgeid seinu uute kaarjate elementidega kokku liites. Sealjuures oli labürindi läbimiseks mitmeid võimalusi, nii et külastaja sai valida endale sobiva trajektoori. Kuigi range lineaarsus puudus, vihjas planeering tagasihoidlikult nn vaikimisi-marsruudile. Kogu näitust läbis seintel ning vitriinide ja poodiumide kujus lainetuse motiiv, mis kohati oli vaoshoitud ning teisal jällegi suurejooneline. Õnnestus rajada isegi lainelised vitriinkapid, mille läbipaistva osa moodustas painutatud, läbipaistva teibiga fikseeritud paks kile. Olime Meremuuseumi meeskonnaga ka varem näitusi teinud, nii et töö laabus heas mõttes rahulikult ja koosloomises. Tellijal oli selge arusaam sellest, mis nende vajadustele vastab ja kus on vaja gaasi rohkem vajutada. „Meri riidekapis“ on ka hea näide sellest, kuidas kaob piir graafilise disaini ja näituse arhitektuuri vahel.


N채itus / Exhibition


The exhibition talks about people's encounters with the sea and how the sea meets things in our wardrobes. What did people wear when they went to sea? What did fishermen and navy men wear to survive in the unforgiving world of the sea? What did our grandmothers and grandfathers wear and what is the history of bathing attire? What is the origin of the custom of dressing children in sailor’s suits? Margit Aule talks about how the topics were moulded into an exhibition.

82 83

“Sea in a Wardrobe” was an exhibition created by the Seaplane Harbour itself and also the biggest exhibition the museum had produced itself from start to finish. The exhibition consisted of six sub-topics, containing 30 tales about the history of nautical styles and 80 exhibits from Estonian and Scandinavian museums. Besides history, the exhibition also offered imaginative nautical-themed games from Estonian fashion and jewellery designers to marvel at close-up. Considering the quite wide-ranging contents (items of clothing, information texts, photos, videos, games etc) and a colourful exhibition environment, we chose the goal of creating a whole through the design. The monochrome wall surfaces created a calm backdrop for the information graphics and display items. Dimmer recesses contrasted to the openness. They seemed mysterious and created more private nooks in places where the exhibit so demanded. The primary colours were white and blue, which were in active dialogue with the wave motif that occurred throughout the exhibition. The pure colour expanses alternated with line drawings that also formed larger surfaces. The exhibition design was an indented environment with a labyrinthine floor plan that with flowing walls ushered visitors from one room to the next, offering spatial experiences and surprises. The stripe room (where one could take striking photographic captures of oneself) and the quite interactive wind simulator room that could be used to test the windproofness of clothing offered this quality. The children's corner allowed one to relax on blue nautical floor cushions and watch seathemed animated films. We created the labyrinth like space by joining straight walls with new curving elements. There were many ways of negotiating the maze, so the visitor could pick the trajectory they wanted. Although there was no stringent linearity, a suggested default path of movement was encoded into the plan. A shapely undulating motif occurred throughout the exhibition on the walls, which seemed conservative in some places and in another, elaborate. We succeeded even in building wavelike showcases, where the transparent part was formed by thick bent film fastened by transparent tape. We have produced exhibitions previously with the Maritime Museum team, so work went calmly and creatively. The customer had a clear understanding of what met their needs and where the gas pedal had to be pressed, as it were. “The Sea in a Wardrobe” was also a good example of how the border between graphic design and exhibition architecture could be blurred.


Näitus / Exhibition

Ilus. Helge. Laineliselt voogav… „Meri riidekapis“ tõi sügistalvel Lennusadama maskuliinsesse hämaruse ja salapära maailma naiselikkust. Oskuslikult integreeriti lainetav joon muuseumi ette antud näituseseintega, hoides suures ruumis puhast ja selget joont. Näitus moodustas terviku, kus oli küllaldaselt õhku ning detailid ei muutunud liialt domineerivaks. Beautiful. Bright. Undulating and flowing… “Sea in a Wardrobe” brought femininity into the late autumn world of masculine dimness and mystery in the Seaplane Harbour. The undulating theme was integrated skilfully with the exhibition walls we started with, maintaining the clean and clear features of the room. The exhibition made up a whole with ample air and the details didn’t become too dominant. —— Krislin Kämärä, Meremuuseumi teadur, näituse kuraator / Maritime Museum researcher, exhibition curator


Lahemaa LHK püsinäitus Lahemaa Nature Education Centre exhibition Palmse, Vihula, Lääne-Virumaa

autorid/authors— Margit Aule, Margit Argus, Annika Tähepõld (KAOS Arhitektid) tellija/client— Keskkonnaamet teostus/implementation— KAOS Arhitektid graafiline disain/ graphic design— Kadri-Maria Mitt, Robi Jõeleht (Polaar Studio) fotod/photos— Mae Köömnemägi, Kaido Haagen

84 85

Kui uskuda müüte või filosoofiat, on kogu maailm sündinud kaosest. Aastal 2010 asutatud KAOS Arhitektid tegelevad kaosest tekkinud ruumi elamuslikumaks muutmisega, püüdes samal ajal mitte kaotada sidet algsega. According to myths or philosophers, the whole world was born out of chaos. KAOS Architects, established in 2010, aim at adding impressions to the space that originates from the chaos, while trying not to lose touch with the origin.

Lonely Planeti parimate soovituste seas 2016. aastaks on meie kandi isutekitajaks just foto Lahemaa männimetsadest. See pole juhus – rahvuspark on ka ise selleks palju ära teinud. Ühest elamusallikast räägib Margit Aule. Lahemaa loodushariduskeskuse uus püsinäitus „Lahemaa loodus ja inimene” asub 19. sajandi alguses ehitatud tall-tõllakuuris Palmse mõisakompleksi südames. Hoone on arhitektuurimälestis, kuid pärast 1970. ja 1990. aastate ümberehitustöid ei ole algsest õhkkonnast just palju järele jäänud ja ruumis domineerivad 90. aastate stiilielemendid. Seda enam keskendusime parima ekspositsioonilahenduse leidmisele. Uuendamine ei hõlmanud kogu hoonet – rõdu ja keldrikorruse näitused on kokku pandud juba varem –, meie töömaaks oli fuajee ja põhikorruse uueks loomine. See Lahemaa rahvusparki tutvustav uus näitus jutustab külastajale loo sealse maastiku kujunemisest jääajast tänapäevani, looduse ja inimese koostoimest. Ideekonkursile esitatud ja nüüd ka teostatud idee tuli erakordselt kiirelt – paberilehele sai soditud silmale nii tuttav Lahemaa ranniku siluett koos samakõrgusjoontega, millest tekib põrandale meri ja rannajoon. Meie eesmärgiks oli kujundada ekspositsiooniruumi elamuslik ruumiline keskkond, kus kaoks piir funktsionaalse ruumi ja graafilise disaini vahel. Teemast, ülesandest ja Lahemaa eripärast lähtudes on ekspositsiooni kandev idee ja kondikava piirkonna topograafia. On ju Lahemaale iseloomulik maastikumotiiv just meri ja poolsaared ning üks ekspositsiooni teemadest ongi just sellesama maastiku tekkimine. Nii kujundasime ekspositsioonimaastiku, mis seob teemad terviklikuks hele-helesiniseks jutustuseks, luues elamusliku ja mängulise ruumi. Sellisel maastikul leiavad hõlpsalt endale sobiva koha ka eri esitlusviisid ja mitut tüüpi eksponaadid: samakõrgusjoontest tekkinud kujuteldavast merest ja rannajoonest kerkivad nn saared; toolid ja lauapinnad, kuhu on uputatud multimeediakioskid, sahtlite ja luukide süsteemiga eksponaadid. Seinapinda kasutasime magnetpuslede, infograafika, projektsioonide, aga ka meeleolu loova infograafika jaoks. Elamuslikkust ja visuaalset aktsenti lisab autentne kaluripaat, millega külastajatel on võimalik aerutamist proovida. Nii sündis tänapäevane näitus, kus saab tänu mängulistele interaktiivsetele käedkülge-tüüpi lahendustele ka midagi õppida. Väljapaneku arendamisel arvestasime külastajatega, pakkudes põnevat avastamist nii suurtele kui väikestele, nii kohalikele kui kaugemalt tulnutele. Huvitav fakt on see, et ligi 70% looduskeskuse külastajatest on välismaalased. Selle näituse järel võiks küll tekkida huvi minna ise loodusesse neid paiku avastama.


N채itus / Exhibition


Lonely Planet’s destination recommendations for 2016, in which Estonia was named the top budget destination, chose a photo of Lahemaa’s pine forests as a teaser. The national park has done much to deserve its appeal. Margit Aule talks about one such place to go for an experience.

86 87

The new permanent exhibition of the Lahemaa nature education centre, “Lahemaa nature and man” is located in an early 19th century stable and coach-house in the heart of the Palmse manor complex. The building is an architectural monument, but after renovations in the 1970s and 1990s, not much remains of the original atmosphere and 1990s stylistic elements are dominant. As a result, we focused all the more on finding the best exhibition solution. The renovation didn’t encompass the entire building – the balcony and basement level exhibitions were put together earlier – and our part of the job was to give the foyer and main storey a makeover. The new Lahemaa National Park exhibition tells visitors the story of how the landscape developed from the Ice Age to the present, and of the combined influences of nature and people. The idea submitted to the idea competition and now executed came to us extraordinarily rapidly – the familiar outline of the Lahemaa coastline was sketched on a piece of paper along with contour lines depicting an imaginary coastline and sea. Our goal was to design the experiential and spatial environment of the exhibition space where there would be no border between functional space and graphic design. Based on the topic, the terms of reference and the features of Lahemaa, the region’s topography is the exhibit's main concept and skeletal structure. The sea and peninsulas are the characteristics of Lahemaa, after all, and one of the exhibition topics is how that selfsame landscape came to be. So we designed an exhibition landscape that ties the topics into an integral light, light-blue narrative, creating an experience-filled, playful space. On such a landscape, various presentation styles and many different types of exhibits easily find a suitable place: “islands” arise from the imaginary sea and coastline represented by contour lines; chairs and tabletops into which exhibits with a system of multimedia kiosks, drawers and hatches have been sunk. We used the wall surface for magnetic puzzles, information graphics, projections. An authentic fishing boat adds yet another experience and visual accent – the visitors can try rowing it. This gave rise to a contemporary exhibition where you can also learn something through hands-on solutions. In developing the exhibit, we took into consideration the visitors, offering exciting discoveries for those big and small, locals and people from farther off. It’s interesting that close to 70% of the nature centre visitors are foreigners. This exhibition is very likely to spark their interest to go off into nature to discover these places for themselves.


Puutumatu loodus, kivine mererand, metsad, klindinõlvalt alla looklevad jõed, sood ja pärandkultuur. Selline on Lahemaa rahvuspargi olemus, mille toob hästi esile ligi 100 inimese loomingulises koostöös valminud püsinäitus Palmses. Sinakasrohelistes toonides ja vormilt Lahemaa rannajoont kujutav ekspositsioon meelitab siinsest loodust avastama tuhandeid külastajaid üle maailma. Unspoiled nature, a stony seashore, forests, meandering streams spilling off the limestone cliff, mires and heritage culture. That is the essence of Lahemaa Nature Park, and it is well highlighted by the permanent exhibition at Palmse, the product of creative cooperation between close to 100 people. The exhibit, which depicts the Lahemaa coastline in bluegreen tones, draws thousands of visitors from all over the world to discover the local nature. —— Krista Kingumets, keskkonnahariduse spetsialist / environmental education specialist

Näitus / Exhibition


Restoran / Restaurant 88 89

Art Priori — 90 Art Priori NOA — 94 NOA Nuudlirestoran Tokumaru — 98 Tokumaru noodle restaurant Pubi Pööbel — 102 Pub Pööbel


102 98 94 90

Restoran / Restaurant


Art Priori Art Priori

Olevimägi 7, Tallinn

autor/author— Kristel Jakobson (Haka Disain) tellija/client— Art-Life Projekt üldehitus/construction— Woodlake mööbel/furniture— Argo Mööbel, Ra Sun (diivanid) metallitööd/metal work— Hansanova kivitööd/stone work— Revalstone fotod/photos— Tõnu Tunnel, Stanislav Stepaško

90 91

Kristel Jakobson on õppinud Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri ja mööblidisaini erialal ja lõpetanud 2010. aastal ka magistrantuuri. 2011. asutas ta Haka disaini, kus tegeleb nii ühiskondlike ruumide kui ka eramute ja korterite projekteerimise ning mööblidisainiga. Kristel Jakobson studied interior architecture and furniture design at the Estonian Academy of Arts and completed a master’s degree in 2010. In 2011, she founded Haka Disain, where she designs public interiors, private homes and apartments as well as furniture.

Parim restoran Best restaurant

Restoran, mis on prioriteediks seadnud toidu- ja kunstisündmused, nõudis sisearhitektilt väga head tunnetust, et jõulise ruumi dekoratiivsuse ja minimalistlikult rahuliku lähenemise vahel tasakaal leida. Tulemusest, kus elegantses koosluses on kõrgetasemeline kunst, suurepärased maitseelamused ja tänapäevane interjöör, räägib Kristel Jakobson. See, et tellija soov oli teha omalaadne „kunstirestoran“, söögikoht, kus kunstil on domineeriv osa, oli algusest peale teada. Stiili ja muu visiooni osas olid need soovid hajusamad – tundus, et suund on pigem vaba õhkkonnaga igapäevasema koha poole, kus kunst oleks läbivaks märksõnaks. Ainsa kunstnikuna oli lähteülesandes juttu Jüri Mildebergist, kelle soojal ja südamlikul loomingul oli kontseptsioonis kindel koht. Restoraniruumid asuvad Olevimäel, majas, mille kivimüürid pärinevad 15.–16. sajandist. Praegune välisilme on pärit 1920. aastatest (arhitekt A. Soans) ja hoone on olnud kasutusel Balti Raudtee ja Eesti Raudtee administratiivhoonena ning sisemiselt korduvalt ümber ehitatud. Tööd vastu võttes ja esialgset eskiisi tehes ei osanud kuidagi ette näha, et ühel hetkel omandab gootiaegne vundament ja soklikorrus sootuks uue tähenduse. Kontseptsioon ja projekteerimisprotsess tegid kardinaalse pöörde. Võib-olla dikteeris selle mõtte olemasolev ruum, et restoran pidi saama väärikas ja ajatu. Igatahes tuli koos tellijaga luua uus kontseptsioon, mis eeldas, et kunsti saaks eksponeerida alates vanadest meistritest kuni tänapäevasteni. Üsna varsti pärast avamist võtsid restoraniseintel koha sisse tellija ehk Art-Life Projekti Tallinna raekojas korraldatud näitusel „Kunst valitseb” eksponeeritud Peter Paul Rubensi, Lucas Cranachi, Albrecht Düreri, Jan ja Pieter Bruegheli jt väärikad kaasaegsed. Tellija soov oli ühendada restoran galeriiga ja tuua vanade meistrite kunstikogu inimestele lähemale. Lisaks vanade meistrite loomingule on restoranis koht ka nüüdisaegsel kunstil – teoks sai ka Mildebergi näitus restorani väikeses saalis. Inspiratsiooniallikaks sai niisiis gootika asetatuna tänasesse minimalistlikusse lahendusse. Püüdsin hoida põhjamaist rahulikku joont ka dekoratiivsemates detailides ning jätta sinna vahele palju tühjust ja heledat seinapinda – ikka kunsti eksponeerimiseks. Suurte akende ja võlvitud lagedega ruumid eeldasid jõulisi materjale, seega sai põhimaterjaliks valitud paekivi. Kõrged paesed põrandaliistud ja eritellimustööna valminud seinaäärsed kapid rõhutavad ruumi väärikust ja kõrgust. Interjööri koloriit detailide ja mööbli näol on valdavalt monokroomne, andes võimaluse särada maalidel, toidul ja inimestel. Restoranis on kaks söögisaali. Esimeses, suures saalis on võimalus kokku puutuda poolavatud köögiga, sissepääsust vasakul on väike n-ö raamatukogu, kus võib raamatuid ja kunstiesemeid uudistada. Tagumine väike saal on oma suurte diivanitega pidulik-rangest peasaalist intiimsem ja leebem. Edasi pääseb kümnekohalisesse VIP-tuppa, kus keset ruumi troonib massiivne paekivist laud ja kus näidatav kunst on kõige väärtuslikum. Minu enda lemmikuks on väheldased pirnikujulised valgustid (Young & Battaglia), mis täiendavad suurepäraselt tellija antiikmööblikogust pärinevat baariosas paiknevat väärikat lühtrit.


Restoran / Restaurant


A restaurant that puts a priority on culinary and art events called for a very good sensibility from the interior architect to find a balance between decorative and minimalist approaches. The result – high-quality art, superb gustatory experiences and a modern interior in elegant lockstep – is described by Kristel Jakobson.

92 93

The fact that the customer wanted a unique “art restaurant,” an eatery where art has a predominant role, was something we knew from the start. The desired style and other vision aspects were less concrete – it seemed that the direction taken was toward a more everyday kind of place with a casual atmosphere where art would be a keyword throughout it all. The only artist mentioned in the terms of reference was Jüri Mildeberg, whose warm, heartfelt work had a definite place reserved in the concept. The restaurant is located on Olevimägi in the Old Town, in a building whose stone walls date from the 15th or 16th century. The current appearance comes from the 1920s (architect A. Soans) and the building was used as the offices of Balti Raudtee and Eesti Raudtee (railway companies) and repeatedly altered and renovated. When the job was taken on and the first sketches produced, it couldn’t have been foreseen that the Gothic-era foundation and basement level would take on a completely new meaning. The concept and design process took a dramatic change of direction. Maybe it was dictated by the existing space: the restaurant had to become dignified and timeless. Whatever the case, a new concept had to be developed in conjunction with the customer, which presumed that art could be displayed starting from the old masters right up to present-day names. Soon after opening, artists such as Rubens, Lucas Cranach, Durer, the Brueghels and other prestigious contemporaries – displayed at an exhibition organized by the customer, Art Life Projekt, in Tallinn Town Hall – took up residence on the walls. The customer wanted to join the restaurant with a gallery and bring the old masters art collection closer to the people. In addition to works by the Renaissance figures, the restaurant provides a venue for modern art – a Mildeberg exhibition was held in the small hall. The source of inspiration could be called “Gothic in a modern minimalist setting”. I tried to maintain a calm Nordic line in the more decorative details as well, and leave as much empty and light wall space as possible – for what else but for exhibiting art. The rooms with large windows and vaulted ceilings required robust, powerful materials, and thus limestone was chosen as the main one. The high limestone floor mouldings and custom-made cabinets lining the walls accentuate the gravitas and height of the room. The colours used in the interior – in the details and furniture – are mainly monochrome, giving paintings, food and patrons a chance to shine. The restaurant has two dining halls. The first, large hall offers an opportunity to experience a semi-open kitchen, to the left of the entrance is a small “library” of sorts, where books and art objects can be perused. The small hall in the rear with its large divans is more intimate, mellower than the more formal main hall. The interior leads on to the VIP room, seating 10, where a massive limestone table is the centrepiece and where the art on display is the most rare and prized. My own favourites are the few pear-shaped lights (Young & Battaglia), which provide a superb complement to the grand chandelier from the customer’s antique furniture collection in the bar part of the restaurant.


Põhiplaan Plan

Restoran / Restaurant

Kindlasti üks mu lemmikrestorane. Toit on imeline. Kui sulle meeldib kunst, siis peaksid Art Priorit külastama – kunst on seintel ja taldrikul. Definetly one of my favourite restaurants that I have ever visited. Food is just amazing. If you’re into art then you should visit it – art on the walls and art on the plates. —— Jane P, klient Stockholmist / client from Stockholm


NOA NOA

Ranna 1, Tallinn

Parim restoran Best restaurant

autor/author— Tarmo Piirmets arhitekt/architect— Peeter Loo (Kamp Arhitektid) tellija/client— OKO Restoranid ehitaja/builder— 1-Partner Ehitus sisustus/furnishing— Sandvik fotod/photos— Terje Ugandi

94 95

Tarmo Piirmets on EKA sisearhitektuuri eriala ja Eindhoven Design Academy lõpetamise järel valinud sisearhitekti raske elukutse. Iga uus ülesanne on talle klassikaline ja pöörane duell, kus Tarmo on see, kes teeb viimase otsustava torke. After graduating from the Estonian Academy of Arts interior architecture speciality and the Eindhoven Design Academy, Tarmo Piirmets chose the difficult profession of interior architect. Every new assignment is for him a classic, no-holds-barred duel, where Tarmo is the one who administers the coup de grace.

Tarmo Piirmets on seda oma peaaegu luulekeelset teksti siin all eri keeltes ja väikestes variatsioonides mitmes väljaandes avaldanud. Olgu see tema loal siingi ära toodud autentse, võluva ja ehedana, nagu seda on ka NOA ise. Restoranipidajaga seob mind aastatepikkune koostöö ja koosmõtlemine. Aiman õhust ootusi ja tean, mida see koostegemine endast kujutab. Arvan, et üsna sarnane ettekujutus on tellijal minust. Üks funktsionaalselt toimiv ja usutava (ning söödava) kontseptsiooniga söögikoht ei saa sündida vaid sisearhitekti peas. See oleks ebaloomulik, sest ühel hetkel võtab sisearhitekt ette järgmise töö ning kui tellija ei suuda n-ö üksi jäädes olukorraga harjuda ning ta peast kaob uudsuseõhin, on tegemist ebaõnnestumisega. Seetõttu peabki tellija arvestama kaasautori rolliga. Pealegi ei ole sisearhitektil võimalik end kursis hoida toidumaailma uute tuultega, rääkimata alatisest rahutust soovist pakkuda midagi seniolematut. Tööprotsess oli pikk ja orgaaniline, säilitusainete vaba, meenutades varakevadise aedniku toimetamist. Tasapisi seadsime päikese kätte lugematud savipotikeste read. Hoole ja armastusega täitsime need viljaka mullaga. Igasse potti panime midagi kasvama. Kastsime ja hoolitsesime iga potikese eest. Kõigis ei tärganudki midagi, teisal olid ideetaimed elujõulisemad ja kandsid vilju. Lõpuks jäi varusid isegi järgmisteks kordadeks vekituna ootama. Töö kestis üle aasta (tagantjärele tundub see üsna loomulik) ja kes teab, kui kaua tellija seda mõtet enda peas oli kandnud. Alguses mõte, siis koht, siis sisearhitekt ja arhitekt ning seejärel juba kõik muu vajalik idee teostumiseks. Õhuline unelm enne ning vahendid teostumiseks tagantjärele – mitte vastupidine olukord, kus teinekord tuleb unelm kuhugi olemasolevasse konteksti suruda. Arhitektuur on suuresti tingitud pretensioonikast asukohast ja keerukast krundist. Kuigi võib tunduda, et hoone krevetikujuline põhiplaan lähtub meretemaatikast, tähendab see tegelikkuses seda, et ära on kasutatud kogu ehitamiseks lubatud pind. Arhitekt arvestas maksimaalselt võimalike vaadetega ning jättis sisemuse kujundamisel kõik võimalikuks. Söögikoha logistika on alati proovikivi. Tellija keeras selles osas vinti kõvasti peale: tahtis teha ühe söögikoha asemel kaks, mille toetavad funktsioonid ning telgitagused kohati kattuvad ning ristuvad. Lisaks pidid kahenäolise restorani mõlemad näod olema selged ja klaarid ning loomulikult täiesti erinevad! Inspiratsiooni hankimiseks tegin salajast uurimustööd oma fantaasiamaailmas, kuulasin vibratsioone ja hääli kohapeal, nuusutasin mereäärset tuult ning mulle hakkas üha enam selguma, et selles kohas elas kaks kalurist venda. Ratsionaalse inimesena ma ei arvanudki, et mul on mõtet sellise veenva ja mahuka, kuid siiski esoteerilisest materjalist koosneva tõendimapiga tellija ees esineda. Seega jätsin kõik leiud sinnasamma fantaasiamaailma, kust materjal pärit on. Siiski on sisemusel kaks nägu. Üks vend-kalur hangib elatist Läänemerest ning on sisustanud oma elamise koduselt-põhjamaiselt: lihtne ja praktiline palkidest rannaelamine. Teine vend-kalur, veidi paremal elujärjel, käib kaugematel meredel ning toob kaasa peenemaid maitseid ja lõhnu ning on oma keskkonna kujundanud suurilmas näppu jäänud mõtetest ja materjalidest. Vastavalt oma maailmale on nad sisustuses kasutanud erinevaid värve, materjale, detaile ning pakuvad külalistele ka vastavaid maitseid. Kas see lugu nüüd on puhtast kullast tehtud faktidest raiutud või mitte? Peab ise minema kohapeale nuusutama, kuulama ja maitsma.


Restoran / Restaurant


Tarmo Piirmets’s lyrical text below has been published with minor variations in various languages and in a number of publications. He granted us permission to reproduce it in authentic, captivating and genuine form, just like NOA itself.

96 97

I’ve been associated with the restaurateur in this project by years of cooperation and common cause. I sense the expectations in the air and I know what working together will come down to. I believe that the customer sees me in quite a similar way. A restaurant with a concept that is fully functional and cr(edible) can’t be conceived only in the mind of the interior architect. That would be unnatural, because at some moment the interior architect will take on his or her next job and if the customer can’t get used to the situation once he is alone and the novel buzz fades, it will be a failure. That’s why the customer has to take into account the role of co-author. In any case, the interior architect can’t keep up with the new winds blowing in the culinary world, let alone the constant restless desire to offer something unprecedented. The work process was long and organic, preservative-free, reminiscent of a gardener going about his business in early spring. Little by little, we laid out countless rows of little ceramic pots in the sun. With love and care, we filled them with fertile soil. We planted something in every one. We watered and cared for each little pot. Not all of them sprouted, in some of them the conceptual plants were more robust and bore fruit. Finally, there was enough produce so that some of it could be preserved until the next time. The work lasted over a year (which now seems quite natural, looking back) and who knows how long the customer had carried around that idea in his mind. First an idea, then a place, then the interior architect comes in, and from there on, everything else to execute the idea. In the beginning, an ethereal dream and then, afterwards, the means to fulfil it – not the other way around, where sometimes one has to force the dream into some existing context. The architecture is largely the product of its pretentious location and complicated plot. Although it might seem that the prawn-shaped floor plan of the building has to do with maritime themes, it actually means that we made use of the entire surface allowed for construction. The architect lent maximum consideration to the potential views and left all options open for the interior design. The logistics of a dining establishment is always a touchstone. The customer ratcheted up the pressure in this regard. He wanted two restaurants, not just one, which would have at times overlapping and intersecting functions and behindthe-scenes areas. In addition, both of the restaurant’s two faces had to be clear and perfectly completed, and completely different to each other. To draw inspiration, I conducted covert research in the world of my imagination, listened to vibrations and sounds on the spot, sniffed the sea breeze and the story dawned on me. It had to be: two fishermen brothers lived in this spot. As a rational person, I didn’t think I had any point in bringing this weighty “portfolio of proof,” seemingly persuasive yet composed of esoteric material, to the customer. I thus left my discoveries to my inner fantasy world that the material came from. Yet in the end, the interior does have two faces. One of the fisher brothers makes his living on the Baltic Sea and has furnished his dwelling in a homely, Nordic style: a simple and practical coastal home constructed of logs. The other brother, slightly better off, plies more distant waters and brings home more sophisticated flavours and aromas; he’s crafted his environment out of ideas and materials he gathered in the wide world. Each has used different colours, materials and details, in accordance with his respective world, and offers visitors corresponding flavours.


Põhiplaan Plan

Restoran jaguneb otstarbekateks tsoonideks, ei puudu lounge, peakokasaal ja väliala. Kõik on skandinaaviapäraselt hele, veidi rustikaalse ilme ja hoolikalt valitud aktsentidega. Noa on hästi timmitud segu detailidest, pindadest, snobismist ja heast elust. The restaurant itself is divided into purposebased zones; there’s a lounge, a chef’s hall and an outdoor area. Everything is in a lightcoloured Scandinavian style, with a faintly rustic air and carefully chosen accents. Noa is a carefully balanced mix of details, surfaces, snobbery and the good life. —— Triin Ojari, Eesti Arhitektuurimuuseum / Museum of Estonian Architecture

Restoran / Restaurant


Nuudlirestoran Tokumaru Tokumaru noodle restaurant Solaris keskus, Estonia pst 9, Tallinn

autorid/authors— Tomomi Hayashi (HG Arhitektuur), Mari Põld tellija/client— FalconJapan ehitaja/builder— Gustaf Tallinn mööbel/furniture— Disekt ST valgustid/lights— Silmani Elekter fotod/photos— Tõnu Tunnel, Mari Põld

Mari Põld on on töötanud mitmes sisearhitektuuribüroos (Pille Lausmäe SAB, Stuudio Truus). Praegu on ta vabakutseline sisearhitekt ning teeb koostööd mitmete arhitektide ja sisearhitektidega. Tomomi Hayashi on Jaapanist pärit arhitekt ja partner büroos HGA (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur). Hayashi on töötanud büroos Rafael Viñoly Architects New Yorgis ning teinud koostööd büroodega Head Arhitektid ja AB Kosmos Eestis. 2012. aastast töötab ta Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri ja keskkonna teaduskonnas arhitektuuri instituudi juhatajana.

98 99

Mari Põld has worked for a number of interior archiecture offices (Pille Lausmäe SAB, Stuudio Truus). She is currently a freelance interior architect and engages in cooperation with a number of architects and interior architects. Tomomi Hayashi is a Japanese architect who is a partner in the offices of HGA (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur). Hayashi has worked for Rafael Viñoly Architects in New York and collaborated with the practices of Head Arhitektid and AB Kosmos in Estonia. Since 2012, he has been working at the Tallinn University of Applied Sciences as the head of the Institute of Architecture, Faculty of Architectural and Environmental Engineering.

Toku on jaapani keeles „inimese hea omadus”, maru „ring“ (harmoonia). Tokumaru restoran on seadnud eesmärgiks harmoonia toidu, kokkade, teenindajate ja klientide vahel. Koht, kus see kõik aset leiab, pole tavaline minimalistlik ruum, selgitab Tomomi Hayashi. Ramen´ile spetsialiseerunud söögikoha kavandamine algas meil hoopis muust: kuidas toitu serveeritakse ja milliste kommetega see on seotud. Ühesõnaga, kuidas tutvustada ramen’it kohalikule klientuurile, sest sushi’ga võrreldes pole see toit siinmail kuigivõrd levinud. Ramen on liha, nuudlite ja juurviljadega supp, mille kohta arvatakse, et selle on tegelikult Jaapanisse toonud hiinlased, kuid populaarseks on saanud see just jaapanlaste seas. Supipõhi on lihtne, aga koostisosi kombineerides on ramen’il lõputu hulk variatsioone. Olgu veel öeldud, et ramen´it loetakse nn B-klassi gurmeetoiduks ja enamasti pakuvad seda vaba õhkkonnaga söögikohad – nii et sellel on oma roll ka sisearhitektuuri kontseptsioonis. Kui olime potentsiaalse klientuuriga nõu pidanud, jõudsime järeldusele, et just nüüdisaegne vaba atmosfäär toetab jaapanipärase köögi esitlemist paremini kui vägisi n-ö traditsioonilise keskkonna loomine. Asukoht on tänu oma avatusele väga hea – siin on söögikoht nähtav paljudele inimestele. Otsustasime jagada selle kolmeks tsooniks: avatud köök ruumi lõpus koos letiäärsete istumiskohtadega, kaubanduskeskuse aatriumiga vahetult seotud ala ning eraldi intiimsem istumisnurk. Avatud köök letiga ja pikk söögilaud on julged lahendused. Avatud köök võimaldab kliendil jälgida toiduvalmistamise protsessi ja suhelda samal ajal kokaga. Pikk laud, ehkki tänapäeva eestlase jaoks pisut ebamugav (sest võõrad istuvad liiga lähedal), on tegelikult igati paindlik. Selle taha võib istuma panna ühe või kaks inimest, aga ka neliteist. Selline laud lihtsalt peab ühes Jaapani söögikohas olema. Kuna algusest peale oli selge, et hoidume igasugustest dekoratsioonidest, tuli pead murda selle üle, kuidas Jaapani ruumi iseloom otseste viidete asemel assotsiatsioone luues välja tuua. Samas tahtsime vältida lihtsalt minimalistlikku mittemidagiütlevat ruumi. Söögikoht pidi tulema mõnus ja hubane. Loomulik valik oli kerge sile puit, mida ramen´i restoranides Jaapanis ikka kohtab. Kasutasime haavapuitu, millest on tehtud muide ka traditsioonilised Jaapani söögipulgad. Valgete laudade ja toolide kõrval tuleb välja puidust istepinkide lihtsus ja materjaliehedus, eristudes kaubanduskeskuse kaootilisest kontekstist. Sissepääsu juures tervitab külastajaid poolläbipaistvast paberist hõljuv võrgustik. Tegemist on paberiga, mille eluiga pole just pikk, kuid mis võimaldas luua just sellise laevalgustuse lahenduse, nagu soovisime. Samal ajal moodustab see õõtsuv ja õhuline konstruktsioon intiimse raamistuse avatud köögialale. Aasia kitš ei olnud meie eesmärk – siht on esitleda toitu ennast. Kujundus peab olema justkui vaikne taustamuusika mõnede efektsete disainisekkumistega. Protsessile tagasi vaadates võib öelda, et piiratud aeg ja võimalused aitasid meie ponnistustele isegi kaasa.


Restoran / Restaurant


Toku means “good personal trait” in Japanese, maru is “cycle” (harmony). Tokumaru restaurant aims for harmony between food, cooks, service and customers. The place where it all takes place is not an ordinary minimalist room, says Tomomi Hayashi.

100 101

The planning of an eatery specializing in ramen noodles started from other considerations, though: how food is served, the customs it is tied to. In a word, how to introduce ramen to local customers, as compared to sushi, the dish isn’t that wellknown in Estonia. Ramen is a soup consisting of meat, noodles and vegetables, and is actually a Chinese import that became popular among the Japanese. The soup’s base is simple, but there are an endless number of variations if you combine the ingredients. Oh yes, and ramen is considered a B-grade gourmet food that is mainly served in places with a less formal atmosphere – so all this had its role in the interior architecture concept, too. Once we had consulted with our potential clientele, we reached the conclusion that a contemporary modern atmosphere would best support the presentation of Japanese cuisine, more than creating a traditional environment. Thanks to its openness, the location is very good – the place is visible to many people. We decided to divide it into three zones: an open kitchen with counter seating, an area that is directly connected to the shopping mall atrium, and separately, a more intimate seating corner. An open kitchen with counter and a long dining table are bold features. The open kitchen allows customers to watch the food being prepared and talk to the chef at the same time. The long table – albeit somewhat uncomfortable for Estonians (because strangers are sitting too close) is actually quite flexible. It can seat one, two or 14. Such a table is simply de rigueur in a Japanese eatery. As it was clear right from the beginning that we would forgo any decorations, we had to wrack our brains how we could bring out the personality of Japanese interiors without direct references. At the same time, we wanted to avoid a minimalist space that had nothing to say. The place had to be pleasant and cosy. The natural choice was light, smooth wood, something you tend to see in ramen restaurants in Japan. We used aspen, which is also used to fashion traditional Japanese chopsticks. The simplicity and authenticity of the wood seating benches stands out well alongside the white tables and chairs, distinct from the chaotic context of the shopping centre. A floating, translucent lattice of paper welcomes visitors by the entrance. The material is not very long-lived, but it allowed us to create just the ceiling lighting solution we wanted. At the same time, the swaying, airy structure creates an intimate framework for the open kitchen area. Asian kitsch was not our goal here – we wanted to showcase the food itself. The design had to be something akin to quiet background music with striking design interventions. Looking back on the process, we can say that limited time and possibilities contributed to our efforts.


It’s great that local visitors can enjoy the appearance of this restaurant. Wood brings warmth into the room, the paper ceiling puts one in mind of a shōji (room divider made of paper mounted on a wood lattice) and the long table is a reference from Japanese food culture. I realized that the ventilation grilles were originally planned for the ceiling, but as the ceiling structure wasn’t strong enough, the wood was replaced with paper, and the budget also dictated some aspects. The trial and error method is often the impetus that leads to truly creative solutions.

—— Daigo Takagi, tellija / client

Põhiplaan Plan

Restoran / Restaurant

Tore, et selle söögikoha ilmet naudib ka kohalik külastaja. Puit toob ruumi soojust, paberlagi viib mõtted shōji’le ehk pabersirmile ja origamile ning pikk laud viitab Jaapani toidukultuurile. Ma sain aru, et algselt pidid lakke tulema puidust ventilatsioonirestid, aga kuna laekonstruktsioon polnud nii suure kandejõuga, asendati puit paberiga, ja oma osa oli ka eelarvel. Katse ja eksituse meetod on sageli tõukejõuks, mis viib tõeliselt loova lahenduseni.


Pubi Pööbel Pub Pööbel

Toompuiestee 16, Tallinn

autor/author— Kristiina Kuus (Kamarula) arhitekt/architect— Magnar Meinart (Engineer Project) tellija/client— Pööbel ehitaja/builder— Nordlin Ehitus fotod/photos— Terje Talpsepp

Kristiina Kuus on sisearhitektina töötanud aastast 2008. Tal on Euroakadeemia humanitaarteaduste bakalaureusekraad sisearhitektuuri erialal. Kuus on seitsme tööaasta jooksul kujundanud nii avalikke ruume kui ka kodusid ja kogunud enda ümber meeldiva koostööpartnerite võrgustiku, alates projekteerijatest, ehitajatest, meistritest ning lõpetades tarnijate, kunstnike ja disaineritega.

102 103

Kristiina Kuus has worked as an interior architect since 2008. She holds a bachelor’s of arts in interior architecture from the Euroacademy. In her seven years of work, Kuus has designed both public spaces and homes and has developed a network of trusted partners – from designers, builders, craftsmen all the way to suppliers, artists and designers.

Õdusad söögikohad on kõik omamoodi erinevad. Vana tuttavliku eesti kõrtsi ja austraaliapärase pubi meeleolude ühendamisel sai Toompea jalamile koosolemise koht, kus ümberringi on turvalised asjad, näiteks puuriidad (soojus) ja raamatud (vaimsus) ning palju väikeseid tuju tõstvaid detaile (rõõm). Mõnusaks aktiivseks suhtluspartneriks on isegi sealne lagi. Maalehe pikaajaliste toimetuseruumide Pööbliks muutumisest räägib Kristiina Kuus. Alustasime Pööbli sisekujunduse planeerimist-projekteerimist pärast seda, kui Toompea nõlval paikneva Toompuiestee 16 hoonete renoveerimise eskiisprojekt oli valminud. Falgi tee nurgal asuv hoonestik on põnev nii ajaloo kui välisilme poolest. Algselt juristile ja ajaloolasele Eugen Johann Alexander von Nottbeckile kuulunud maja projekteeris Rudolf Otto von Knüpffer 1873. aastal. 1898. aastal tehti mõlemasse otsa puidust ja 1906. aastal kivist juurdeehitus. Hilisemad ümberehitused on muutnud fassaadi ja siseruume, kuid üldjoontes on maja oma algse ilme säilitanud. Historitsistliku hoonekompleksi renoveeris investeerimisettevõte Brave Capital terviklahendusena. Kuuldavasti olevat see, et ühe hoovi peal peab olema kolm söögikohta, olnud kinnistu arendajate seisukoht. Nii saigi neid kolm, neist suurim on 140 kohaga Pööbel. Sisearhitektuurse projekti lähteülesandeks oli soov luua hubane ja lihtne, industriaalsete detailidega restoran-pubi. Inspiratsiooniks olid peamiselt Austraalias levinud hipsterkohvikud, mida püüdsime vastavalt võimalustele kohalikus võtmes ehk eestlaslikult edasi arendada. Peamine eesmärk oli kõik pinnad ja elemendid võimalikult naturaalselt, loomulikult ja ökonoomselt lahendada. Nii domineeribki põhilise siseviimistlusmaterjalina puit põrandal ja puhastatud palk seintel, kõrtsilikku ilmet siluvad ja tasakaalustavad hall krohv ja valge glasuurplaat. Kuigi maja ise on vana, ei olnud peale palkseinte ja vanade ahjude interjööris midagi säilinud ja kogu sisu tuli luua uutest materjalidest. Kontseptsioon nägi ette, et aktiivses kasutuses ruum peab kogu aeg mõnusalt arenema, mistõttu said kõik sisustustooted ja elemendid valmistatud pehmetest, kergelt kuluvatest materjalidest. Kasutasime üsna palju n-ö toorest puitu, mis ei ole oma stabiilsust veel saavutanud. Enamik sisustusest valmis eritellimusena jooniste järgi ja puudujääva osa otsisime vanakraamilaatadelt. Pööbli loo võtab kõige paremini kokku tahvellagi ja graafik Britta Benno joonistused sellel, mis on pisikeste detailidena pudenenud ka laudadele-toolidele. Söögikoha motoks on: „Tule meile, oled meie juures nagu kodus!“ Kokkuvõtteks sai tellijaga koostöös loodud parajalt lihtne ja noobel ruum, mis murrab pubikultuuri senist imagot ja pakub igal uuel külastusel väikesi uusi põnevaid nüansse.


Restoran / Restaurant


Cosy places to eat are all different in their own way. Combining an old familiar Estonian tavern and Australian-style pub ambience, a new meeting place was established at the foot of Toompea Hill. Here you’re surrounded by things that emanate a safe and secure quality, such as woodpiles (warmth) and books (spirit) and many small things that lift the spirits (joy). Even the ceiling is a pleasant, active conversation partner. Kristiina Kuus talks about how the long-time editorial offices of Maaleht became Pööbel.

104 105

We started planning and designing the interior of Pööbel after the sketch project for renovation the buildings at Toompuiestee, on the slope of Toompea, was completed. The buildings on the corner of Falgi tee are exciting historically as well as in appearance. The house once owned by lawyer and historian Eugen Johann Alexander von Nottbeck was designed by Rudolf Otto von Knüpffer in 1873. In 1898, a wood addition was added on both ends, and in 1906, a stone one. The later additions changed the façade and interiors but in general the house still looks the same. The Historicist building complex was renovated by the investment firm Brave Capital as a full-scale project. It’s said that it was the developers who felt that there should be three food and drink establishments in one courtyard. And so there ended up being three, the biggest of them the Pööbel with 140 capacity. The terms of reference of the interior architecture project was the desire to create a cosy and simple, restaurant and pub with industrial detail work. The inspiration came mainly from hipster cafes which are common in Australia, that we tried to develop in a local, that is, Estonian style. The main goal was to treat all spaces and elements in as natural and economical a manner as possible. Thus the dominant interior finishing material is wood on the floor and exposed log on the walls, the tavern-like appearance is smoothed and balanced by grey plaster and white glazed tile. As the building itself is old, nothing was left of the interior besides the log walls and old stoves and everything had to be re-created from new materials. The concept called for the room to develop in the process of active use, and thus all furnishing products and elements were made of soft, easily-wearing materials. We used quite a lot of “raw” wood, which has not reached a stable state. Most of the furnishings were prepared as custom work based on drawings and we found the rest at antique markets. The story of Pööbel is best summed up by the coffered ceiling and the drawings by graphic artist Britta Benno on the ceiling, which also appear as tiny details on the tables and chairs. The motto of this pub is: “Come visit us, you’re at home here!” Long story short, in collaboration with the customer, an aptly simple yet stately room was created, breaking with the current image of pub culture and offering new small and exciting nuances for each return visit.


Pööblile annab eesti keele seletav sõnaraamat vasteks „lihtrahvas, harimatu rahvamass“. Tallinna äärelinnades ja isegi kesklinnas on mitmeid söögikohti, mis seda nime rohkem vääriksid kui Kassisaba-Pööbel oma puuriida- ja grafitidisainiga, trendika puitmööbli ning koduse menüüga. Pööbel on lihtne, seda küll, aga igatahes mitte harimatu. Pööbel (plebeians) is defined by the Estonian dictionary as “commoners, the uneducated masses”. Tallinn’s suburbs and even the city centre have numerous places to eat that are more deserving of the name than the Kassisaba neighbourhood’s Pööbel with its woodpile and graffiti design, trendy wood furniture and menu of home-style food. Pööbel is simple, yes, but not commonplace. —— Heidi Vihma, toidukriitik / Food critic

Restoran / Restaurant

Põhiplaan Plan


Hedon spaa — 108 Hedon spa Kino Kosmos IMAX — 114 Kosmos IMAX cinema Ülemiste kaubanduskeskus — 118 Ülemiste shopping center Tondiraba jäähall — 122 Tondiraba Ice Arena Elisa Studio showroom — 126 Elisa Studio showroom Oksana Tandit concept store — 130 Oksana Tandit concept store Kiiu Kiigepõnni lasteaed — 134 Kiiu Kiigepõnn Nursery School

Ühiskondlik ruum / Public space 106 107


122 126 130 134 118 108 114

Ăœhiskondlik ruum / Public space


Hedon spaa Hedon spa Ranna pst 1, Pärnu

autorid/authors— Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla (Vaikla Stuudio) kaasa töötasid/ contributors— Tuuli Trei, Margit Teikari arhitekt/architect— Allians Arhitektid tellija/client— Mudaravila Investeeringud ehitaja/builder— Astlanda Ehitus fotod/photos— Arne Maasik, Vaikla Stuudio

Sisearhitektid Urmo ja Tüüne-Kristin on Vaikla Stuudio asutajad. Stuudio tegeleb ruumiga nii praktikas kui ka teoorias – fookuses on ruumiline muutumine ajas ja inimene ruumis. Loodud interjöörid on pälvinud mitmel korral ESL-i aastapreemiaid. Vaikla Stuudio kohaspetsiifilised loomingulised projektid on jõudnud ka rahvusvahelistele näitustele ja festivalidele. www.vaiklastudio.ee Interior architects Urmo and Tüüne-Kristin are the founders of Vaikla Stuudio. The studio deals with space in both practice and theory – the focus is on spatial change over time and people in space. Their interiors have won several annual awards from the Estonian Association of Interior Architects. Vaikla Stuudio’s place-specific creative projects have also been featured at international exhibitions and festivals. www.vaiklastudio.ee

108 109

Parim ühiskondlik ruum Best public space

On mälestustega täidetud maju, mis peavad oma aega mõnikord kaua ootama, ja on inimesi, kes on valmis uut maja luues vana lugusid kuulama. Supeluse tänava sihil, lausa rannaliival asuva mudaravila saatuse üle mõtiskleb Tüüne-Kristin Vaikla. Neoklassitsistlik mudaravila on üks Pärnu sümboleid. Hoone projekteerisid Olev Siinmaa ning baltisakslastest arhitektid Erich von Wolffeldt ja Aleksander Nürnberg ning see valmis Esimeses maailmasõjas maha põlenud supelasutuse asemele 1920. aastatel. Uusklassitsistliku fassaadiga hoone, mida ilmestavad Voldemar Melliku skulptuurid, on justkui kummardus antiikajast pärit spaatraditsioonile. Veel 2010. aastal seisis suursugune mudaravila rannas nukralt hüljatuna, tekitades alatasa küsimust, miks seda ometi ei kasutata. Sisearhitektuuri konkursi tulemusena alustasime tööd ajaloolise hoone ja uue spaahotelli interjööriga võistlustöö (Allianss Arhitektid) eskiisi põhjal, mille žürii välja valis. Meie ülesanne oli jätkata tööd, mille arhitektuursed raamid olid väga selgelt paigas. Töö käigus tehti arhitektide, projekteerijate, muinsuskaitsjate, ajaloolaste, arendajate ning endiste ja tulevaste kasutajatega kokku 16 intervjuud, et uurida inimeste ootusi ja visioone. Ehituse alustamise ootuses oli 2011. aasta novembrikaamoses Olev Siinmaa konverentsi raames võimalus avada vana maja uksed meie enda koostatud näitusega „Noblesse oblige“. Näituse sisuks oli elustada säilinud ruumi ajaloolisi väärtusi valguse ja heli abil, eksponeerida intervjuusid ning koguda külastajate muljeid. Selle kohaspetsiifilise projekti kogemusega oli hea edasi minna, sest ehituse algus ning (ümber)projekteerimine lükkusid majanduslike olude tõttu paari aasta võrra edasi. Rohkem või vähem on kogutud ideed ka realiseerunud. Üldjoontes on vana mudaravila säilitanud oma esialgse funktsiooni ja seal asuvadki spaa ning hoolitsusruumid: massaažitoad, saunad ja ilusalong. Esinduslik sissepääs uhke kuppellaega fuajee ja külggaleriidega tervitab linna poolt tulijaid. Uus hoonemaht, mis jääb vana mudaravila ja mere vahele, toimib tänapäevase hotellikompleksina koos numbritubade, lobby, restorani ning konverentsiruumiga. Hotelli poolt pääseb külastaja spaasse mööda vana suurejoonelist koridori, mida endistel aegadel kasutati meremuda kärutamiseks mudaravilasse. Meie põhiidee oli liita uus ja vana monokroomses võtmes ühtseks tervikuks, lisada nüüdisaegset esteetikat ning säilitada maksimaalselt olemasolev. Seega sai modernse must-valge lahenduse nii uue kui vana interjööri siseviimistlus ning poeetilise mustrilise lahenduse mõlema joone teenindusletid, ühtne on kalligraafiline infograafika ning materjalilahendus. Lugu ehk sisearhitektuuri põhiidee võti on ikka sama – rannakuurordi lihtne, kuid elegantne vorm ja esteetika, mis hoiab koos vana ning uue maailma võlu ja valu.


Ăœhiskondlik ruum / Public space


There are houses full of memories that sometimes have to wait long for their time to shine, and there are people who are ready to listen to old stories when building a new house. Tüüne-Kristin Vaikla reflects on the fate of the curative mud spa located right on the sands of the beach, along the trajectory of Supeluse Street.

110 111

The Neoclassicist mud spa is one of the symbols of the city of Pärnu. The building was designed by Olev Siinmaa and Baltic German architects Erich von Wolffeldt and Aleksander Nürnberg and it was completed in the 1920s, in place of a building that burned down in World War I. The building with its Neoclassicist façade is graced by sculptures by Voldemar Mellik, almost like an homage to the baths tradition dating back to antiquity. Even as late as 2010, the grand mud spa stood forlornly abandoned on the strand, often raising the question of why on earth it wasn’t being used. As a result of the interior architecture competition, we began work on the historical building and new spa hotel interior, on the basis of a sketch by Allianss Arhitektid that the jury selected. Our task was to continue the work, the architectural framework of which was very clearly in place. In the course of the work, a total of 16 interviews were conducted with architects, designers, heritage conservation, historians, developers and former and future users, to investigate people’s expectations and visions. In the expectation of starting construction in the November gloom in 2011, a conference devoted to Olev Siinmaa represented an opportunity to throw open the doors of the old house to an exhibition we compiled “Noblesse oblige.” The substance of the exhibition was to revive the historical values of the extant space using light and sound, showcase interviews and elicit impressions from visitors. The experience of this place-specific project was a good springboard to build on, as the beginning of construction and (re)design were postponed by a few years due to the state of the economy. The elicited ideas were more or less implemented. In general, the old spa has retained its original function and indeed it is still home to a spa and facilities for administering care procedures: massage areas, saunas and a beauty parlour. The prestigious looking entrance with a grand dome for a ceiling and loggia welcomes everyone arriving from the town. The new section of the building, situated between the old mud spa and the sea, functions as a modern hotel complex with rooms for guests, a lobby, restaurant and conference room. Visitors can access the spa from the hotel through an old, grand corridor, which was used in previous periods for hauling marine mud to the spa. Our basic idea was to connect the new and old into a united whole with a monochrome theme, adding modern aesthetics and keeping as much of the existing features as possible. Thus both the new and old interior finishing received a modern black and white solution; and the service counters on both sides benefited from a lyrical patterned solution, the calligraphic information graphics and material solution are also now in a uniform style. The story – the key to the core idea of the interior architecture – is the same: the simple yet elegant form and aesthetics of a beach resort, kept coherent by the charm and poignancy of the new and old worlds.


Aeg ja inimesed ei ole Pärnu kuurordi sümbolhoonet – mudaravilat – alati just kõige paremini kohelnud. On nappinud hooldust ning ajalooline olemus on taandunud kasutusvajaduste ja -mugavuse ees. Sestap on mudaravila ja selle juurdeehituse sisearhitektuurne lahendus nüüdisaegse muinsuskaitse hea näide. Säilinud osad – kuppel- ja kassettlaed, põranda- ja seinaplaadistik, rosetid jm – on taastatud konserveerivalt ning uus on loodud rõhutatult kontrastselt, ent samas stiilselt.

—— Nele Rent, muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor / Heritage Board, senior inspector for Pärnu County

Ühiskondlik ruum / Public space

Time and people have not always been kind to the building that best symbolizes the resorts of Pärnu – the mud baths. Too little care has been given, and historical authenticity has taken a backseat to the needs of users and convenience. The reovation of the mud baths and the interior architecture solution of the addition are a good example of modern heritage conservation, however. The surviving parts – coffered and dome ceilings, floor and wall tiles, rosettes etc – were restored in a conservationist style and a new building has been created, full of contrasts yet also displaying a great sense of style.


Esimene korrus Ground floor

112 113


Ăœhiskondlik ruum / Public space


Kino Kosmos IMAX Kosmos IMAX cinema Pärnu mnt 45, Tallinn

autorid/authors— Pille Lausmäe, Kerli Lepp (Pille Lausmäe Sisearhitektuuri büroo) projekt/project— Urmas Lõoke, Riina Poopuu (Urmas Lõokese Arhitektibüroo) tellija/client— Saturn Investments ehitaja/builder— Kaamos Ehitus muinsuskaitse eritingimused/ special heritage conservation conditions— Aleksander Pantelejev fotod/photos— Kalle Veesaar

Pille Lausmäe SAB on väike büroo suure tegevusraadiusega. Kaante vahele on jõudnud projektid nii väikestele eramajadele kui ka suurtele kruiisilaevadele ja muuseumitele. Väikesele töökollektiivile on kõige nauditavamaks siiski osutunud arvukad restoranide kujundused vanalinnas ning vanade villade ja mõisate renoveerimisprojektid. www.plsab.ee Pille Lausmäe SAB is a small office with a large operating radius. Their portfolio includes designs for small detached homes and large cruise ships and museums. For this small team, restaurant designs in the Old Town and renovation projects for villas and manors have proven the most enjoyable to work on. www.plsab.ee

114 115

Mitte igale modernsele kinole pole osaks ja auks saanud autentne ja algses funktsioonis renoveerimine. Kosmose õnnelikust saatusest räägib Pille Lausmäe. 1964. aastal valminud laiformaatkino Kosmos (arhitekt Ilmar Laasi) oli esimene omataoline Eestis ja jäigi oma 1015 istekohaga suurimaks kinoks Baltikumis. Kuna hoone on arhitektuurimälestis, pidi väliskuju ja -ilme säilima muutmatuna. Ehitus oli seetõttu nii tehniliselt kui logistiliselt keeruline, praktiliselt toimus uue maja ehitus vana maja sees. Suureks proovikiviks osutus tänapäeva tehnoloogia sobitamine ning tuleohutuse-, ventilatsiooni- ja akustikanõuete täitmine paralleelselt muinsuskaitse eritingimustega. Meie eesmärk oli sisekujunduse võimalikult autentne taastamine, kino ja selle õhustiku taaselustamine sellisena, nagu ta on paljude inimeste mälestustes püsinud. Vanu jooniseid oli osaliselt ka alles, sealhulgas detailijooniseid põrandalaotistest, lagedest ja kassade erilahendusest. Neid oli väga põnev uurida, sest seal oli ka asju, mida tollal tegelikult ei realiseeritud. Muidugi oli aluseks ka fotomaterjal. Interjöör kuulus suuremas osas taastamisele, seega lammutati 90. aastatel ehitatud väike kinosaal ja eemaldati kergvaheseinad. Fuajee koos kassade ja terrassiga taastati esialgses mahus. Keldrisse kavandasime garderoobi ja õppeklassi, lisasime kaks väikest kinosaali ja neljanda korruse multifunktsionaalse ruumi – kokku võitis tellija ligi 1000 m² kasulikku pinda. Evakuatsiooniks ja ligipääsuks keldrisse rajatud personaliruumidele, köögile ja neljandale korrusele rajati uus trepikoda. Muidugi on IMAX-il oma nõuded, nii tuli saal kaks korda sügavamaks kaevata. Saali viimane rida ja külgedel kulgevad kaldteed jäid samale kõrgusele, amfiteatri madalam osa viidi keldri tasapinnale. Seega tekkis järsu tõusuga saal, kus kubatuuri on umbes sama palju kui vanas, kuid kohti kolm korda vähem (330). Saali ripplae taastasime vanade jooniste alusel sileda ripplaena, millesse on paigutatud 1960. aastate stiilis üldvalgustus. Lisaks on kaudne valgus astmetes ja dekoratiivvalgus, mis rõhutab taastatud puitribistikku saali külg- ja tagaseinas. Kaudne valgus rõhutab ka kaldtee ääres olevat piirde astmelist rütmi. Kuna tuleohutuse ja akustiliste erinõuete tõttu polnud võimalik taastada algset puitribistikku, markeerisime kunagi seintel olnud vertikaalse rütmi spetsiaalsete akustiliste paneelidega. Fuajee meenutab oma avara klaasfassaadiga esialgset. Selle tagaossa kavandasime tellija soovil ka restorani. Taastasime torudest võreseina kassade ruumi ja fuajee vahel ning kassade väärispuiduspooniga viimistletud fassaadi. Vanu sisustusdetaile on palju säilinud: välisukse sulused, keldrikorruse trepi käsipuu, käepide saali välisuksel jm. Terrazzo-põrandad meenutavad 60. aastate kujundust, fuajeepõrand on taastatud esialgsel kujul, valatuna killustikornamendiga betoonist. Kosmos avati Peter Jacksoni „Kääbiku” triloogia viimase osaga. See sobiks selliseks elitaarseks filmimajaks nagu 2012. aastal Amsterdamis ehitatud EYE (Delugan Meissl Associated Architects), mis on ühtlasi nüüdisaegne muuseum, mis sisaldab kõike filmimaailmaga seotut. Loodetavasti saab kino Kosmosest koht, kus on võimalik lisaks filmivaatamisele korraldada kokkusaamisi, festivale ning eripalgelisi kultuuriüritusi.


Ăœhiskondlik ruum / Public space


Not every modernist cinema has the honour to receive an authentic renovation to its original function. Pille Lausmäe talks about the fortunate fate of Kosmos.

116 117

Built in 1964 and boasting 1,105 seats, the wide-format cinema Kosmos (architect Ilmar Laasi) was the first of its kind in Estonia and the biggest in the Baltics. Because the building is an architectural monument, the exterior and appearance had to remain unchanged. That made the construction technically and logistically complicated; a new building was essentially constructed within the old one. It was a challenge to fit today’s technology into the structure and meet fire safety, ventilation and acoustic requirements in parallel with heritage conservation requirements. Our goal was to restore the interior design in as authentic as possible a form, and revive the cinema and its atmosphere the way it was in many people’s minds. Some of the old drawings had also survived, including detailed drawings of the floor tilling, ceilings and ticket window area. It was fascinating to study them, because they included features that did not end up being built. Of course, photographs were also relied on. Most of the interior was restored, and thus the small cinema hall built in the 1990s was demolished and the light interior walls were removed. The foyer, along with the ticket windows and terrace, were restored in their original extent. We planned a coat check and classroom in the basement, and added two smaller cinemas and a fourth-storey multipurpose room - the customer gained about 1,000 square metres of useful space. A new stairwell was built for egress and for access to the personnel rooms, kitchen and fourth floor. The IMAX format posed its own requirements, and thus the hall was dug twice as deep. The last row of seats and inclined aisles on the sides remained at the same height, the lowest part of the amphitheatre was on the cellar level. This created a hall with a steep slope, with about as much volume as in the old one, but three times fewer seats (330). We restored the ceiling on the basis of old drawings: as a smooth suspended ceiling with 1960s-style general lighting installed into it. In addition, there is indirect light in each level of the cinema seating and decorative lights that accents the restored wood ribs on the lateral and rear walls. The indirect light also emphasizes the terraced rhythm of the barrier along the aisles. As it wasn’t possible to restore the original wood ribs because of fire safety and acoustic requirements, we marked the vertical rhythm using special acoustic panels. The lobby is similar to the original one with its spacious glass façade. We designed a restaurant in the back part of it, as the customer wanted. We restored the latticed wall made up of pipes between the box office and foyer and the façade of the former, finished using valuable hardwood veneer. Much of the old furnishing elements survived: the hardware on the front doors, the handrail in the cellar level, the handle on the hall’s main door and others. The terrazzo floors are reminiscent of the 1960s design, the lobby floor is restored according to the original, poured from concrete decorated with crushed stone. The inaugural screening was of the last part of Peter Jackson’s “Hobbit” trilogy. Kosmos would be well-suited as an elite cinema like the EYE built in Amsterdam in 2012 (Delugan Meissl Associated Architects), which is also a contemporary museum containing everything related to the film world. Hopefully, Kosmos will become a place not only for film but a venue for get-togethers, festivals and various cultural events.


Screening a film involves its own set of requirements, which have changed a great deal over time. The 1960s and today’s technical conditions are like night and day. It’s therefore a cause for celebration that the original exterior and interior architecture of the Kosmos Cinema (technological advances mean the shape and form of the cinema also change) were not sacrificed and that the cinema is still an operating cinema. Esimene korrus Ground floor

—— Karen Jagodin, arhitektuuriteadlane / architecture scholar

Ühiskondlik ruum / Public space

Filminäitamisel on oma kindlad nõuded, mis on ajas väga palju muutunud: võrreldes kuuekümnendate aastatega on praegused tehnoloogilised tingimused nagu öö ja päev. Seega on Kosmose puhul tänuväärne, et algse hoone (tehnoloogiast tulenevalt muutub ju ka kinohoone vorm ja kuju) välis- ja sisearhitektuuri ei ole ohvriks toodud ning et seal näidatakse ikka kino.


Ülemiste kaubanduskeskus Ülemiste shopping center Suur-Sõjamäe 4, Tallinn

autorid/authors— Priit Põldme, Reet Sepp (sisearhitektuuribüroo Joonprojekt) arhitektid/architects— Einar Akeroy (AMB), Lauri Laisaar, Ingel Sirkel-Suviste, Jaanika Oks, Katrin Kõlu (Novarc Group) tellija/client— Ülemiste Center ehitaja/builder— Fund Ehitus visuaalne identiteet/— visual identity— Lovedesign helitaustad/soundscape— Julian Treasure (The Sound Agency) akustikaekspert/acoustics— Linda Madalik interjööri graafikalahendus/ interior graphic design— Velvet koostöös Joonprojektiga infograafika/ information graphics— Velvet koostöös Joonprojektiga valgustuslahendus/ lighting solution— Katja Winkelmann ja Juan Felipe Rivera (Licht01 – Lighting Design) fotod/photos— Kaido Haagen

Sisearhitektuuribüroo Joonprojekti lõi Priit Põldme aastal 1994. Priit Põldme on lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala 1995. aastal. Ta on olnud pikalt ESLi juht. Reet Sepp on lõpetanud EKA tekstiilikunsti eriala aastal 1998 ning sisearhitektuuri eriala 2010 (MA). Ta on Mari Adamsoni preemia laureaat. Sisearhitektuuribüroo Joonprojekt was founded by Priit Põldme in 1994. He is a 1995 graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme. He has for many years been head of the Estonian Association of Interior Architects. Reet Sepp is a 1998 graduate of the textile art speciality at the Estonian Academy of Arts and in 2010, she graduated from the interior architecture programme (MA). She is a winner of the Mari Adamson award.

118 119

Autorid meenutavad, kuidas nad pidid projekti algstaadiumis iga kahe nädala tagant Riias kliendi juures lõputult detaile ja nägemusi läbi arutama. Arvamuste virrvarris tuli jooniseid suisa mitme keskuse jagu. Lõpuks jõuti ringiga esmaste kandvate ideedeni tagasi. Otsustavad lahendused dikteeris olemasolev keskus oma võimalustega ja hilisem praktiline kasutusmugavus. Nii sündisid kergesti ümberpaigutuvad kaupluste fassadid ja akustilise erilahendusega avatavad ripplaed. Tulemuse võtab kokku Priit Põldme. Meie oluliseks eesmärgiks oli saavutada ühtne tervik, et ei oleks märgata vahet uue (keskus suurenes ca 60%) ja kümme aastat tagasi ehitatud vana osa vahel. Vanas osas säilis vaid põhiline üldkoridoride asukoht, kogu üldalade sisearhitektuurne lahendus sai täiesti uus ja seoti laienduse interjööriga. Samal ajal jälgisime valmivat arhitektuurset projekti ning vihjasime siseruumis ka välisarhitektuurile. Nii said läbivaks motiiviks fassaadilt tuttavad ringid ja logost tulenevad värvid. Vana osa oli juba voolujooneline, seda jätkasime – teravaid nurki ja sirgeid koridore siit ei leia. Voolav ruum peab olema ka õhuline, seepärast on poefassaadide klaasnurgad läbipaistvad, nii et näeb ka n-ö nurga taha. Kõik klaasid algavad põrandast. Peasissekäigu fassaadi suured klaasaknad ning põhiaatriumi ja puhkealade kohal olevad katuseaknad loovad eriti avara ruumi. Seda efekti võimendavad omakorda puhkealade ja piirkondade ümber paiknevad ülisuured ümarad lakke süvistatud erilahendusega valgustid. Monokroomsetele üldaladele loovad kontrasti koridoride ristumisaladele katuseakende alla paigutatud värvikirevad puhkealad, mis eristuvad üksteisest tuntavalt ja aitavad paremini orienteeruda. Kuna stiliseeritud looduselementide kasutamine oli meil juba lähteülesandes, oli koridoride ristumispunktides loodavate atraktiivsete teemaalade üllatuslike ja mänguliste motiivide leidmine huvitav ülesanne. Tsoneerisime need värvide järgi, iga ala juures põrandal on tunnusmärgid: päike, vesi, kivi, lill, leht, mis on vuugilaiuselt vesilõikusega plaadi sisse lõigatud. Nii on nn vee puhkealal voolava vee pildiga LED-ekraanid ja tilgakujulised valgustid, nn kivi alal on suur LED-ekraan dekoratiivse teraskalju sisse integreeritud ja laest ripuvad eriti autentsed (küll väga kerged) suured kivid. Toidupoe ees asuvas n-ö metsas pakub rõõmu ülisuurte laserlõigatud terasest painutatud puulehtede valguse- ja varjumäng. Lastepoed on kobardunud „lille“ ümber, kus on suured ruumilised lilled ja mõnusad istumispallid. Selle ala ja kogu keskuse täielikuks hitiks on esimest ja teist korrust ühendav pealt läbipaistva kattega roostevabast terasest liutoru. Nn päikese puhkeala on läbi kolme korruse aatrium, mille ümber on koondunud mitmed söögikohad ja mis on tänu hiigelklaasfassaadile mõnus ja päikeseline ning soojal ajal saab minna isegi Ülemiste järve vaatega rõdule. Aktsendiks on siin laes rippuvad eri läbimõõdu ja kõrgusega dekoratiivsed silindrid, mis muide on helisummutava funktsiooniga. Suur osa sisulisest lahendusest ja tehnoloogiast, mis keskuse märkamatult nutikaks teeb, on tegelikult peidus. Nii on mürasummutus lisaks disainripplagedele kavalalt peidetud kõikvõimalikesse kohtadesse, valgust reguleerib päeva lõikes automaatika jne. Mõtlesime ka vaegnägijatele, kelle liikumise üldruumides teeb lihtsamaks faktuurimuutus – tumehallidest kivikestest EPO-riba koridoride servades. Puhkealadelt leiab privaatse pehme diivanisopi, iPadid on ühiskasutuses ning spetsiaalsetes lukustatavates hoiukappides saab laadida oma elektroonikaseadmeid. Eesmärk on muidugi külastaja mugavus, et ta võiks kõik 210 kauplust või vähemalt kolm kilomeetrit kaupluste fassaade läbi käia ja vahepeal lõõgastuda.


Ăœhiskondlik ruum / Public space


The creators recall how in the beginning stage of the project, they had to take bi-monthly trips to Riga, the location of the customer, to participate in endless discussions on details and visions. In the end, the solutions were dictated by the existing shopping centre, its possibilities and subsequent practical ease of use. This yielded shop facades that could be easily relocated and suspended ceilings with custom acoustic design. Priit Põldme sums up the outcome.

120 121

A key goal for us was to achieve a unified whole so that one could see a difference between the new part of the shopping centre and the old one from 10 years ago. In the old one, only the basic location of the general corridors was preserved, while the entire interior architectural solution for the common areas got a remake and was integrated with the interior of the addition. All the while, we kept an eye on the architectural design project and made references to the external architecture. The common motif was thus the circles familiar from the façade and the colours of the logo. The old part was already streamlines, and we continued it. The flowing space has to be light and airy, too, and that’s why the glass corners of the shop facades are transparent so that you can see around the corner. All of the sections of glass start from the floor. The big glass windows of the main entrance’s façade and the skylights above the main atrium and rest areas create a particularly spacious interior. The effect is amplified in turn by the giant rounded custom lights embedded in the ceiling around the rest areas and other themed parts of the shopping centre. Standing in contrast to the monochrome common areas are the brilliantly-hued rest areas located under the skylights at the intersections of the hallways. They are markedly different from one another and help shoppers orient better. As the use of stylized natural elements was already specified in our terms of reference, finding surprising and playful motifs for the appealing themed areas at the hallway intersections was an interesting task for us. There are symbols on the floor by each area: sun, water, stone, flower, leaf. The symbols were cut into the tile in the width of a tile joint, using a water jet cutter. And thus the “water” rest area has LED screens with imagery of flowing water and drop-shaped lights, the “stone” area has a big LED screen integrated into a cliffside made of steel and from the ceiling hang authentic (but very light) large stones. The “forest” in front of the supermarket delights with the play of light and shadow from giant tree leaves made of laser-cut steel. The children’s shops have become clustered around a “flower” with big spatial flowers and pleasant balls for sitting on. The runaway “hit” of this area and the entire shopping centre is the stainless steel slide tube with a transparent covering on top, which connects the first and second storey. The so-called “sun” rest area is a three-storey atrium with a number of places to eat – a pleasant and sunny place. In the warmer months, you can even go out on a deck with a view of Lake Ülemiste. The accent here is decorative cylinders of different diameter and height hanging from the ceiling, which incidentally have a noise-muffling function. A large part of the solution and technology that makes the centre inconspicuously such a smart high-tech place is actually concealed. Thus, besides the designer suspended ceilings, the noise dampening function is cleverly concealed in every conceivable place, light is regulated by automated systems throughout the day. We also gave a thought to the visually impaired, whose movements in the public areas is made simpler by changes in texture – dark grey stone EPO strip along the edges of the hallways. The rest areas have private alcoves with soft couches, iPads in public use and devices can be recharged in special lockable lockers. The goal is of course visitor comfort, so that they would be able to visit all of the 210 shops or at least window-shop for the entire three kilometres, taking breaks where necessary.


Esimene korrus Ground floor

Teine korrus First floor

Ülemiste on kõige kõrvasõbralikum ostukeskus. Meie koostöö kujunes siin lausa mänguliseks loominguks. Kõige vapustavam koht on „müratorudega” kaetud kõrge lagi. Need eri mõõdus torud on sisuliselt ripphelineeldurid, selliseid pole kusagil varem tehtud. Kui arhitektuuri on nimetatud tardunud muusikaks, siis siin on tegemist tardunud müraga: kui müra siseneb heli neelavasse torusse, siis sinna ta ka jääb.

—— Linda Madalik, akustik / sound technician

Ühiskondlik ruum / Public space

Ülemiste is Estonia’s most hearing-friendly shopping mall. Our cooperation took on a downright playful creative quality. The most impressive place is the high ceiling covered with “noise pipes”. These pipes in different measurements are really hanging sound absorbers, the likes of which have not been done anywhere before. Architecture has been called frozen music, but this is frozen noise. When noise enters these pipes, that’s where it will stay.


Tondiraba jäähall Tondiraba Ice Arena Varraku 14, Tallinn

autor/author— Kadri Tamme, Liis Mägi, Eeva Masso arhitektid/architects— Kadarik Tüür Arhitektid tellija/client— Tallinna Spordi- ja Noorsooamet ehitaja/builder— Merko Ehitus Eesti fotod/photos— Kaido Haagen

Kadri Tamme on lõpetanud EKA sisearhitektuuri. Mõned aastad tagasi asutas ta Kadri Tamme Sisearhitektuur OÜ. Liis Mägi on lõpetanud Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuurieriala, õppinud arhitektuuri Taanis ning saanud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistrikraadi. Töötab Kadri Tamme Sisearhitektuuri büroos ja Kadarik Tüür Arhitektides. Eeva Masso on lõpetanud EKA sisearhitektuuri ning töötanud firmades AB Urbel Peil, Stuudio Laur, Santa ja Cole Ediciones de Diseño S.A. (Barcelonas). 2006 asutas ta EEOO Studio. Kadri Tamme is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture and founded Kadri Tamme Sisearhitektuur OÜ a few years ago. Liis Mägi is a graduate of the Tallinn University of Applied Sciences with a degree in architecture she also received a master’s degree in architecture and urban planning from the Estonian Academy of Arts. She works with Kadri Tamme at the Sisearhitektuuribüroos and Kadarik Tüür Arhitektid. Eeva Masso is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme and has worked for AB Urbel Peil, Stuudio Laur, Santa and ColeEdiciones de Diseño S.A. (Barcelona). In 2006, she founded EEOO Studio.

122 123

Emotsioone, mis valdasid kolme noort naist, kui nad kujundasid paralleelse arhitektuurse projekteerimise käigus ja 10 töötava kraana keskel 5000-kohalist ja 2000 m² väljakuga jäähalli, kirjeldab Kadri Tamme. Kui Eesti väiksust arvestada, siis on tore, et on võimalik eri funktsioonidega ruumide kujundamisel kaasa lüüa – nii saab vältida kitsast spetsialiseerumist. Jäähalli tegema hakates jalad värisesid küll. Ikkagi senise kutsealase tegevuse vallas esimene jäähall(!) kogu oma spetsiifikaga nii tehnoloogia kui funktsionaalsuse mõttes, rääkimata esteetilisest vastutusest nii mahuka ühiskondliku hoone puhul. See tunne oli alguses. Edasi kulges juba siselahenduse väljatöötamine nii tempokalt, et kõhklusteks ei jäänud lihtsalt aega. Esimeses etapis analüüsisime võimalikke kujunduspõhimõtteid, arvestasime taustsüsteemi, otsustasime, millises suunas liikuda, ja sinna me ka välja jõudsime. Külastasime rohkem areene kui senise elu jooksul. Vaatasime peaaegu kõiki iluuisutamise, curling’u ja hoki teleülekandeid – jääl toimuva asemel küll pigem valgustite asetust, akustiliste paneelide paiknemist, tribüünilahendusi jne. Eriti nautisin hokiteemalisi mängufilme. Soome SM-liiga hokimäng Pelicans versus HPK Lahti Arenal oli meeldejääv elamus. Halli mõõtmed lõid teistsuguse mõttemeetodi: maht, kus enam ei suuda tajuda kogu ruumi korraga, muutis oluliseks liikumisel tekkiva ruumielementide rütmi. Kõige tähtsam oli hoida üldmulje koos ja vältida ruumi lahustumist. Liisu sõnutsi jäi selle projekti juures eriti meelde võistlus ajaga ja hoomamatud pinnad. Tema jaoks oli jäähall esimene sisearhitektuuri projekt üldse. Võimas algus! Siselahendused tekkisid paralleelselt arhitektuuriga, mis võimaldas näiteks ruumiprogrammi korrastamist või betoonelementide vormipinna disainimist. Leidsime aega mõne elemendi osas 1:1 raketise sõlmejooniseid läbi mõelda. Läbivate puitseinte ja -lagede puhul süüvisime samavõrd suure põhjalikkusega detailidesse. Proovisime mitte uppuda hoone spetsiifikast tulenevatesse raskustesse. Mõned näited: halli sisekliima on ruumide lõikes erinev; halli välisseinad ja siseruumidevahelised seinad on konstruktsioonilt identsed; hokilitril on hävitav löögijõud viimistlusele; põrand peab tagama vastupidavuse uisuterale… Ruumiakustikast, valgustusest ja muust sellisest võiks ka pikalt rääkida. Lisaks on tegemist multifunktsionaalse hoonega, mida on võimalik kohandada erinevateks üritusteks. Peale uisualade saab siin korraldada näiteks ekstreemspordiüritusi, popkontserte, tsirkuseetendusi, festivale, laatasid ja messe või spordisuurvõistlusi. Arvestama peab teleülekannete tegemise vajadusega. Sisuliselt koosnes projekt klassikalises mõttes mööblipaigutuse plaani asemel mitmetest võimalikest plaanilahendustest.


Ăœhiskondlik ruum / Public space


Kadri Tamme describes the emotions that gripped three young women as they designed a 5,000 seat, 2,000 m² ice arena in the course of the parallel exterior architectural design process and in the middle of 10 operating cranes.

124 125

Considering Estonia’s small size, it is great to be able to pitch in for the design of a multipurpose facility such as this one – it keeps you from becoming too specialized. When we started work on the ice hall, we were quaking in our boots, that is for sure. It was, after all, the first ice arena with all of its specific features both in terms of technology and functionality, to say nothing of aesthetic responsibility for such a large-scale public building. That was the feeling in the beginning. From there on out, the process of developing the interior design went so rapidly that there was simply no time for doubts. In the first stage, we analyzed potential design principles, took into account the context, decided what direction to move in, and that’s how we ended up where we did. We visited more arenas than we had to that point in our lives. We watched all the live figure skating, curling and hockey we could – concentrating not on what was happening on the ice but the positioning of lights and acoustic panels and spectator stand designs. In particular, I enjoyed hockey-themed feature films. The Finnish SM League’s Pelicans against HPK at Lahti Arena was a memorable experience. The dimensions of the arena forced us to devise a different measurement method: in a building where it was no longer possible to perceive the entire space at once, the rhythm of spatial elements created through movement became important. The most important thing was to keep the general impression intact and keep the space from becoming diluted. Liis said that what she remembered most about the project was the race against the clock and the ungraspable space. The ice arena was her first interior architecture project ever. Quite an imposing beginning! The interior solutions took shape in parallel with the architecture, allowing, for example, to better organize the inventory of rooms and to design the surface of the concrete forms. For some elements, we found time to produce 1:1 drawings of the formwork joints. We devoted just as much detailed attention to the timber walls and ceilings. We tried not to become inundated by difficulties stemming from the building’s specifics. A few examples: the indoor climate of the arena varies in each room; the exterior walls and the walls separating interior areas are identical in terms of construction; hockey pucks are very destructive with regard to finishing; the floor must be able to withstand skate blades… And one could go on at length about room acoustics and other such aspects. This is a multifunctional building that can be adapted for use for various events. Besides the skating areas, various extreme sport events and sports tournaments, pop concerts, circuses, festivals, trade fairs and farmer’s markets can be held here. The needs of live TV broadcasts have to be taken into account. In essence, instead of a furniture placement plan in the classical sense, the project consisted of a number of possible planning solutions.


Esimene korrus Ground floor

Olles aastajagu selles väga tiheda ekspluatatsiooniga hoones tegutsenud, on huvitav vaadata, kuidas me ise oleme siin hakkama saanud ning kuidas meie kliendid ja külastajad ennast siin tunnevad – eks siin on ju korraldatud igasuguseid üritusi. Esmane hinnang on: „Nii lihtne ja nii ilus!“ Suur mitmefunktsionaalne ehitis peab toimima ladusalt. Keeruka sisearhitektuuriga hoonet on raske eri vajaduste järgi kohandada – siin on aga kõik olemas ning samas miski ei domineeri.

—— Mart Aare, Tondiraba Spordikeskuse juhataja asetäitja / deputy director of Tondiraba Sports Centre

Ühiskondlik ruum / Public space

Having been involved for a year in this building, which sees very intense use, it is interesting to see how we have gotten on with the job and how our customers and visitors feel here – all sorts of events have been held here, after all. The first reaction is: “So simple and elegant!” A big multifunctional building has to function smoothly. It is hard to adapt a building with complex interior architecture to serve different needs – everything is here and yet nothing is dominant.


Elisa Studio showroom Elisa Studio showroom Lasipalatsi, Mannerheimintie 22-24, Helsingi

autorid/authors— JANKEN Wisespace, Jan Graps, Ken Ruut, Anne Määrmann tellija/client— Lari Similä ehitaja/builder— Planex OY fotod/photos— Oleg Hartšenko

Jan Graps kirjeldab, kuidas eestlased Helsingis nüüdisaegsele kommunikatsioonitehnoloogiale pesa disainisid ja miks seal nii hea on olla.

JanKen Wisespace on loovstuudio, mille fookus keskendub intelligentsetele ruumikontseptsioonidele ja bränditud keskkondadele. Meie eesmärk ja kirg on ühendada tulevikutehnoloogia ja disain ning luua terviklikke toetavaid keskkondi, kus esteetika ning funktsionaalsus oleks harmoonias inimlike soovidega. Selliselt kavandatud terviklik ruum kõnetab inimest, annab talle mõtteainet ja toob sära silma. JanKen Wisespace is a creative studio, focused on intelligent interior concepts and branded enviroments. Our goal and desire is to combine future technology with design and to create integral, supportive environments where aesthetics and functionality are in perfect harmony with the aspirations of people. We believe that an integral space designed like this would talk to people, would give them something to think about and would brighten their life.

126 127

Elisa Studio lugu algas juba 2010. aastal, kui Elisa palus meie bürool teha oma ettevõttele uuendusliku iseloomuga kliendiruumi kujunduse. Nende sooviks oli luua tavapäevaste teenindusruumide kõrvale unikaalne paik Helsingi kesklinnas, mille meeleolu oleks senisest vabam ja loomingulisem. Kuna sel ajal hakkas Elisa lisaks telefonide ja võrgulevi müügile enam rõhku panema ka uute digiteenuste tutvustamisele, siis pidi Elisa Studiost saama spetsiaalne koht, kus digiteenuseid (Elisa Viihde, Elisa Vahti, Elisa Kirja) esitletakse reaalse ruumikeskkonna kujul klientidele. See pidi olema kohvikulaadse fiilinguga paik, kus inimesed saavad meelelahutuslikult ja kogemuslikult aega veeta, suhelda ja ühtlasi uue ajastu teenustega tutvuda. Elisa Studio sai ülipopulaarseks. Seoses Elisa uuenenud identiteediga tegime nüüd nendele ruumidele värskendussüsti. Tumedad foonid asendusid valgete monokroomsete pindadega, lisandusid mobiilsed ja funktsionaalsed püstijalatöökohad. Sisemised külgaknad on muudetud hiiglaslikeks ekraanideks, mis kuvavad reaalaja välikeskkonda möödakõndivate inimeste näol, lisades neile samas kinetic-renderdusmootorite kaudu virtuaalseid foone või aksessuaare. Stuudio seinad on kaetud vertikaalse ribistikuga, mille taha paigutasime LED-infotablood ja monitorid, mis kuvavad Elisa digiteenuseid ning aktuaalset teavet, näiteks välistemperatuuri ja päevauudiseid, või saadavad külastajatele niisama lõbusaid sõnumeid. Valgete ribistike ja ekraanide peamine eesmärk on muuta ruumi seinte mõju optiliselt õhulisemaks ja eeterlikumaks, justkui kaugeneda reaalsusest. Mängulist ja kunstilist elementi lisavad ruumi atmosfäärile ka digitaalne käokell (mis laulab igal täistunnil) ning uhke skulptuurne hirvepea, mille autor on Soome kunstnik John Mäkinen. Elisa Studio keskseks tsooniks on lounge suure kaarsohva ja ekraaniga, mille eesmärgiks on tutvustada Elisa Viihte teenuse variatsioone või kuhu saab koguneda lihtsalt sõpruskonnaga näiteks hokimatši ülekandele kaasa elama. Vasakusse seina jääb TV-monitoride pildigalerii, kus tutvustatakse Elisa Kirja uuemaid väljaandeid ning Elisa Vahti turvateenuste võimalusi. Stuudio paremasse tiiba jäävad kliendinõustamise kerglauad ning tagaossa mitteametlik nõupidamisruum pika töölauaga, kus saab korralda kohtumisi ja demokoolitusi ning pakkuda klientidele IT-alast nõu.


Ăœhiskondlik ruum / Public space


Jan Graps describes how Estonians designed a roost for modern communication technology in Helsinki and why it is such a pleasant space. The story of Elisa Studio started back in 2010 when Elisa asked our offices to prepare a design for a customer area that would have an innovative look. They wanted us to create a unique place in downtown Helsinki with a freer and more creative mood that would complement the ordinary service areas. It was around this time that Elisa started laying more emphasis on new digital services, in addition to phone sales and network coverage, Elisa Studio was supposed to be that special place where digital services are introduced to customers in the form of a real spatial environment. It had to be a place with a café like feeling where people can spend time and get entertainment out of it, have an experience, talking and also learning about the new-generations services. Elisa Studio became extremely popular. When Elisa’s brand was updated, we now injected some freshness into the rooms. The dark backgrounds were replaced with white monochrome surfaces, mobile and functional stand-up workstations were added. The interior lateral windows were turned into giant screens that display the exterior environment in the form of people walking past, adding virtual backgrounds or accessories to them using kinetic rendering engines. The studio walls are covered with vertical ribs behind which we positioned LED information displays and monitors that display Elisa digital services and the latest information, such as outdoor temperature and news, or just humorous or other messages aimed at visitors. The main goal of the white ribs and screens was to make the walls of the space seem optically lighter and ethereal, as if far from reality. A digital cuckoo clock (which pops out every hour on the hour) and grand sculptural deer’s head add a playful, artistic element to the room. The central zone in Elisa Studio is the lounge with large sofa and screen, the goal being to introduce the variations of Elisa’s Viihte service, or a place to gather with a group of friends to watch a hockey game. On the wall on the left is a TV monitor image gallery that introduces the newest issues of Elisa Kirja and the possibilities of Elisa Vahti security services. In the right wing of the studio are lightweight tables for customer consultation and in the back is an informal conference room with long table for meetings, demos and IT-related assistance for customers.

128 129

Põhiplaan Plan


Jan & Ken on selle kohtumispaiga kavandamisel oma ideid erakordselt õnnestunult rakendanud. Kliendid võivad tutvuda meie teenustega, saada siit abi ja nõustamist, õppida uusi asju ja olla ise osaline nii reaal- kui virtuaalaja sündmustes. Kõige olulisem ülesanne, mida ootasime, oli liigendatuse kontsept, mis arvestaks Elisa Studio töötajate vajadustega. Ka see saavutati terviku raames suurepäraselt. Jan & Ken have been exceptionally successful in applying their ideas in planning this meeting space. Customers can see our services in action, get assistance and advice, learn new things and participate themselves in real-time and virtual events. The most important assignment we wanted to solve was the concept of organizing the space, which had to take into account the needs of Elisa Studio staff. This part was also solved superbly as a part of the whole. ——Tiina Kuusisto, Elisa Oy asepresident turunduse, tarbijasuhete ja internetimüügi alal / vice-president of Elisa Oy for consumer marketing, customer relations and online sales

Ühiskondlik ruum / Public space


Oksana Tandit concept store Oksana Tandit concept store Tornimäe 5, Tallinn

Mida lihtsam, seda keerulisem. Tausta loomisest jõulisele moebrändile räägivad Elo Pärlioja ja Maarja Malvre. autorid/authors— Elo Pärlioja, Maarja Malvre projekt/project— MUST SAB tellija/client— Oksana Tandit (Tandit Vision) ehitaja/builder— Sander Ehitus metallitööd/metal work— Narro lühter/chandelier— SEOS valgustus, Tõnis Vellama valgustus/lighting— Moodne Valgustus pehme mööbel/ soft furniture— Borg eritellimusmööbel/ custom furniture— A-ruut fotod/photos— Kalle Veesaar

MUST SAB on sisekujundusbüroo, kelle kireks on disain ja põnevad ülesanded! Meile meeldib lähteülesanne algosadeks lammutada ning leida analüüsi abil kontseptsioon, loogiline ruumiplaan, sisearhitektuurne maailm, mis väljendab kliendi või ettevõtte visiooni. Lisaks erakodudele oleme teinud koostööd selliste brändidega nagu Mulberry, Fazer, KV Couture, Carita ja OT concept store. MUST SAB is an interior design office that is passionate about design and exciting assignments! We like taking apart terms of reference to the basic pieces and using analysis to come up with a concept, a logical layout, and an interior architectural world that epresses the vision of company or customer. In addition to private homes, we have worked with brands such as Mulberry, Fazer, KV Couture, Carita and OT concept store.

130 131

Kui brändi graafiline disain, logo, sildid, etiketid, hinnasildid jm on välja töötatud 2010. aastal ja tootemärk Oksana Tandit on registreeritud 2012, siis otsus luua kollektsioonile originaalne kontsept-keskkond tekkis alles 2013. aastal. Klassikaline vanalinna salong-butiik ei oleks väljendanud brändi olemust – soov oli liikuda city’sse, nüüdisaegsele ärikeskkonnale ja sihtgrupile lähemale. Eesmärgid olid põnevad: luua kollektsioonile originaalne kontsept-keskkond ning mõelda tootemärgi stiilile vastav interjöör, kus on olulised värvigamma, naturaalsed viimistlusmaterjalid, valgustus, eksponeerimine, pakendid, teenindus – kõik, mis lubab kollektsioone parimal kombel klientidele esitleda. Samas peab kontseptsioon töötama eri ruumides ja linnades, andes igas olukorras edasi brändi olemust. Teine lähtekoht oli kaasata projekti võimalikult palju eesti disainerid, teha läbi tootearendus kaubamärgi jaoks ainulaadsete toodete leidmisel ning esitleda eesti disaini tervikuna. Lahendusteni jõudsime vaidluste, veenmiste ja emotsioonide kaudu. Sellise inimesega nagu Oksana Tandit on väga huvitav koos töötada. Kauplusepinna kohta on ruum väike (44 m²), originaalse kontsept-keskkonna jaoks aga piisav selleks, et veenduda: suurus ei loe. Tugevaks elemendiks on mitmetes faktuurides ja tonaalsustes hall värv ning domineerivaks motiiviks brändi logo (autor Marge Robam). Monokromaatiline värvilahendus annab kollektsioonidele hea tausta. Iga varjund – betoon, seinakrohv, hall nahk, samet, viskoosvaip ja pärlmutterpeits spoonpaneelidel – annab oma nüansi, tõestades, et ka hall hallil ei ole igav. Märksõnadeks on rafineeritud elegants, šikk selgejoonelisus ja minimalism. Valgustatud särav peegelpind, toodetele suunatud siinis olevate metallhaliidlampide efektvalgus, LED-valgustus, mis kordub stangedes, riiulis ja teenindusletis, loovad miljöö ning tekitavad matile karedapinnalisele krohvile elegantse vastutekstuuri. Kesksemaid detaile on logo alusel välja töötatud lühter, mis koosneb silindrikujulistest klaaspulkadest, mis omakorda on asetatud silindrikujuliselt üksteise sisse, lastes nii klaasil särada. Pisidetailid on sama tähtsad kui suur pilt. Nii töötasime koos sisekujundusega välja täiesti erilised riidepuud (metall + nahk!) ning spetsiaalsed stanged, ümartorud, mille ots moodustab brändi logo ja mille sisselõikes kumab valgust andev LED-riba. Tehnoloogiliselt ja esteetiliselt uue materjali laminami kasutamine nõudis pingutusi eritellimusmööbli valmistajalt. Ruumi kõrgus seadis mööblile oma nõuded, nii aknaesiste spoonitud paneelide kui ka ühes tükis peegli valmistamisel. Isegi naturaalse nahaga vooderdatud vitriiniga teeninduslett on lahendatud pealtvaates logokujuliselt, täites sealjuures uskumatult palju funktsioone. Lihtsatele geomeetrilistele vormidele taandatud sisustus on universaalne ja lähtub tervikliku kontseptsiooni ideest – seda annab modifitseerida ruumist ruumi ja linnast linna. Aga lugu, mida ruum jutustab, on unikaalne nagu Oksana Tanditi looming.


Ăœhiskondlik ruum / Public space


More basic means more complicated. Elo Pärlioja and Maarja Malvre talk about creating the backdrop for a powerful fashion brand.

132 133

While the brand’s graphic design, logo, signs, labels, and price tags etc were developed, in 2010 and the trademark Oksana Tandit was registered in 2012, the decision to create an original concept and environment for the collection developed only in 2013. A classic Old Town salon and boutique would not have expressed the nature of this brand – the desire was to move a step closer to the city, modern business environments and the target group. The goals were exciting ones: to create an original concept/environment for the collection and come up with an interior to match the style of the trademark, where spectrum, natural finishing materials, lighting, display, packaging, service are important – everything that allows the collections to be showcased to customers in the best way possible. The concept has to work in different spaces and cities, conveying the brand’s identity in every situation. The other condition was that as many Estonian designers as possible had to be included in the project, product development had to be pursued to find unique products for the trademark, the project had to be a gateway into Estonian design as a whole. We reached the solutions through disputes, persuasion and emotions. It was very interesting to work with a person such as Oksana Tandit. For a retail space, the room was small (44m²), but sufficient to be sure: size didn’t matter for an original concept-environment. The colour grey – in various textures and tonalities – was a strong element, and the brand logo was the dominant motif (created by Marge Robam). The monochromatic colour solution is a good background for the collections. Each shade – concrete, wall plaster, grey leather, velvet, viscous carpet and mother-of-pearl stain on veneer panels – lends its own nuance, proving that grey on grey is not boring. The keywords were refined elegance, chic directness and minimalism. The gleaming illuminated mirrored surface, the effect track lighting from metal halide bulbs, LEDs, repeated in the metal bars, shelves and service counter, all create an ambience and elegant counter-texture to the rough-textured matte plaster. One of the most central details is the chandelier developed based on the logo, which consists of cylindrical glass rods that are in turn positioned, cylindrically, into one another, allowing the glass to shine. The small details are just as important as the big picture. Along with the interior design, we developed completely different clothes hangers (metal + leather!) and special metal bars, round pipes, where the end forms the brand logo, with a LED strip recessed in it. The use of a technologically and aesthetically new material, laminami, requited effort from the custom furniture producer. The height of the room imposed requirements on the furniture, both in preparing the veneer panels in front of the windows and the one-piece mirror. Even the service counter with a natural leather-lined display case was designed in the shape of the logo, seen from above, and thus fulfils unbelievably many functions. The furnishings are boiled down to simple geometric forms – it’s universal and is based on the idea of integral concept – it can be modified from room to room and city to city. But the story the room tells is unique, like Oksana Tandit’s creations.


Põhiplaan Plan

See on koht, kus mina tunnen ennast hästi ja samamoodi ka klient. Oma lugu jutustav ruum toetab brändi olemust ja loob lisaväärtuse, mida ka klient mõistab. Ta ei osta seelikut või pluusi – ta ostab emotsiooni. Kui meil pole suuri eesmärke, soovi laieneda, konkureerida kogu maailmas, siis pole asjal mõtet. Kui me kõik töötame koos visiooni nimel, siis toimib see hästi. Üksi ei jõua kuhugi. Tähtis on usaldada neid, kes on omal alal paremad kui sina. Kaasata tuleb parimaid! It’s a place I feel comfortable in, and so do customers. A space that tells its own story supports the brand’s identity and creates value added and the customer understands this. They don’t buy a skirt or a blouse – they buy an emotion. If we don’t have major goals, the desire to expand, compete everywhere in the world, there’s no point to the venture. If we all work together in the name of a vision, it will work well. Alone, we won’t make it anywhere. It’s important to trust people who are better than you in their field. You have to involve the finest!

—— Oksana Tandit

Ühiskondlik ruum / Public space


Kiiu Kiigepõnni lasteaed Kiiu Kiigepõnn Nursery School Aia 2, Kiiu alevik, Kuusalu vald

autorid/authors— Helen Rebane ja Egon Metusala, kaasa aitas Triinu Väikmeri arhitektid/architects— Egon Metusala ja Helen Rebane tellija/client— Kuusalu vald ehitaja/builder— Filkester fotod/photos— Martin Siplane

Helen Rebane ja Egon Metusala on Eesti Kunstiakadeemias õppinud arhitektid, kelle koostöö sai alguse kooliajal. Nad on koos osalenud mitmetel arhitektuurikonkurssidel ja võitsid juba tudengitena Kiiu lasteaia arhitektuurikonkurssi. Nende loomingulise sidususe loob tundlik närv ruumi ja inimese dialoogi ning materjali kasutuse suhtes. Helen Rebane and Egon Metusala are architects who were trained at the Estonian Academy of Arts. Their collaboration started during their school days. They have taken part in a number of architecture competitions, winning the Kiiu Nursery School architecture competition back when they were students. They attribute the creative cohesiveness of their work to being attuned to the dialogue between space and people, and use of materials.

134 135

Lasteaeda projekteerivad arhitektid ja sisekujundajad peavad kokku viima ranged ehitusnormid ja -nõuded ning killud lapsepõlvemälestustest. Ühel hetkel osutub see isegi võimalikuks ja tekibki tervik, tõdeb Helen Rebane. Lasteaia projekteerimine tähendas meie jaoks inspireeriva ja mängulise terviku loomist. Sisearhitektuur valmis koos arhitektuuriga, väline vorm omakorda krundi ja mänguväljakutega. Suhtlesime kogu aeg tihedalt tellijaga, sest uus maja pidi olema avatud ka kohaliku elanikkonna ürituste ja kultuurisündmuste jaoks. Seega püüdsime luua avatud ruumi, mille iga nurka saaks väärtuslikult ära kasutada. Lasteaed on ühekorruseline, osaliselt lame-, osaliselt kaldkatusega ja põhiplaanilt Y-kujuline. Grupid eristuvad loogiliselt: vanemad ja nooremad lapsed, tehniline tugi (köök, pesulaod jms), administratsioon, tervishoid ning saaliplokk. Neid seob eritasandilise ja vaheldusrikka põrandaga avatud aatrium, üldine tegelus- ja mänguruum. Siin lapsed söövad ja teevad kunsti või avastavad muinasjututoa saladusi. Tasandid on lisaks ühendatud kaldteedega nende jaoks, kes trepist ronida ei saa või ei soovi. Üks liumägi kulub ometi ka tuppa ju ära! Hoone kasvab seestpoolt vastu soovidele, vajadustele, normidele ja unistustele. Kusagil ideed kohtuvad, sobituvad, haakuvad ja saavad mingil hetkel üheks. Hoonega ühendatud mägi tekitab hoone sees tuumiku, mille ümber koonduvad ruumid ja mille tõttu maja osad on eri kõrgustel. Muusika- ja spordisaali paigutasime loodepoolsesse ossa, rühmaruumid lõuna poole, et maksimaalselt päikesevalgust ära kasutada. Laste jaoks on kõige uudsem lasteaia peasissekäigu metallsõrestikuga varikatus ja tõusva astmestikuga saal. Kuna kõik oligi nii tervik, polnud sise- ja välisruumi ühtesulamist raske saavutada. Lähtusime sellest, et lapsel oleks kontakt sooja ja loodusliku materjaliga. Nii läheb väline puitribistik siseruumis üle lagede puitlippideks. Saalis on seinad kaetud 18 mm paksuste vineerplaatidega, et anda vajaliku järelkõla saavutamiseks paremad tingimused. Põrandaks on peamiselt kõrge kulumiskindlusega industriaalparkett (saalid, fuajee, mänguala ja neli rühmaruumi). Selleks et rõhutada hoonetiibade kohtumist, kõrguste vahet ning maastikumotiivi, kasutasime kõrgemal asuvas osas kummikatet (trepid, multifunktsionaalne ala, kabinetid, koridor ja sõimerühma ruumid). Kummiga on kaetud ka valatud treppide horisontaalsed ja vertikaalsed betoonosad. Trepipiirded on soojast puidust, vaatevälja teeb mõnusamaks 30 mm paksuste kasevineerplaatide õhuline perforeering. Mööbli ja viimistluse puhul kasutasime põhiliselt vineeri ja mdf-plaati. Et kõik liiga puidune poleks, on siin-seal ka erksamat värvi. Mängulise efekti jaoks perforeerisime ka kapiuksed, kusjuures ustes olevaid auke saab täita värviliste puidust elementidega. Lasteaed võikski olla selline soe ja helge taust, kuhu tegevusega hakatakse kihte peale voolima. Ikka selleks, et lapsed saaksid olla ise oma maailma loojad.


Ăœhiskondlik ruum / Public space


Architects and interior designers who design nursery schools have to fuse strict construction standards and requirements with fragments from childhood memory. At times, it all proves possible and comes together as a whole, says Helen Rebane.

136 137

Designing a nursery school meant creating an inspirational and playful whole. The interior architecture was completed together with the architecture, and the external form at the same time as the schoolyard and playground. Throughout the process, we communicated closely with the customer, as the new building had to be open to the local community for events and cultural events. Thus we tried to establish an open space where every corner could be used so that the value would be maximized. The nursery school is one storey in height, part of the top of the structure is a flat roof, and part has a sloped roof. The footprint is Y-shaped. The parts of the building can be differentiated logically: the older and younger children, the technical support (kitchen and laundry facilities etc), administration, school clinic and assembly hall module. They are connected by an atrium with a contrast-rich, multi-level floor, and a general activity and play area. Here children eat and do art or discover the secrets of the fairy tale room. The levels are also connected with a ramp for those who cannot or don’t wish to climb stairs. One sledding hill is also a good feature to have indoors! The building is growing from the inside, responding to wishes, needs, building codes and dreams. Somewhere ideas meet, match, mingle and at some point become one. The hill connected to a building creates a core inside the building around which the rooms are clustered and due to which the parts of the building are at different heights. We placed the music and sport hall in the north-western section, the classrooms toward the south, to make maximum use of the sunlight. The most novel features for children are the metal latticework overhang above the main entrance and the hall with rising terraces. As everything was such a whole, it wasn’t hard to get the indoor and outdoor spaces to meld into one. The basis was to bring children into contact with a warm, natural material. And thus the external wood ribcage makes a transition to wood slats on the roof. In the hall, the walls are covered by 18mm thick plywood sheets to allow for the best conditions to achieve the necessary resonance. The floor has mainly highly wear-resistant industrial parquet (halls, foyer, play area and four pod rooms). To emphasize the meeting point of the building wings, the difference between the heights, and the landscape motif, we used rubber covering on the higher part (stairs, multifunctional area, private offices, corridor and crèche area). Rubber also covers the horizontal and vertical poured concrete parts of the stairs. The stair railings are made of warm-looking wood, and the field of vision is made more pleasant by 30 mm birch plywood perforation. We used mainly plywood and MDF board for the furniture and finishing. To keep everything from being too timbered and woody, here and there are brighter spots of colour. We also perforated the cupboard doors for a more playful effect, and the holes in the doors can be filled with coloured wood elements. A nursery school should have precisely this sort of warm, bright background, on top of which additional layers start to be added through activities. It’s all so that children could be the creators of their own world.


Esimene korrus Ground floor

Põhiplaan Plan

Juba ehituse ajal tundus ruumide paigutus, kuju ja väljanägemine inspireerivana. Söögisaal on meie lasteaia süda – siin istume ka õpetajatega koos ja võtame külalisi vastu. Rühmades on elu mugavam: lapsed saavad sööma minnes oma mängud rühmatuppa lauale jätta, et pärast jätkata. Aatrium-muinasjututoa universaalsus ilmnes perepikniku ajal, kui ilm meid alt vedas: tõime asjad tuppa, laotasime tekid maha ja täismahus piknik saigi edukalt peetud.

—— Maarika Mae, õppejuht / head of teaching

Ühiskondlik ruum / Public space

Already back during the construction period, the room layout, and the shape and appearance of the rooms seemed inspiring. The dining hall is the heart of our kindergarten – teachers meet there for sit-downs and we receive visitors there. Life is more comfortable in the classrooms: children can leave their games on the table in the classroom when they go to eat and resume later. The universality of the atrium/fairy tale room became evident during a family picnic, when the weather let us down. We just moved it all indoors, laid out the blankets and a full-scale picnic went ahead as planned.


Dokfilm "Maile Grünbergi värvilised maailmad" — 140 Documentary "The Colourful world of Maile Grünberg"

Publikatsioon / Publication 138 139


140

Publitsistika / Publication


Dokfilm "Maile Grünbergi värvilised maailmad" Documentary " The Colourful world of Maile Grünberg" tegevprodutsent, käsikiri, graafiline disain/ producer, script, graphic design — Priit Põldme käsikiri/screenwriter — Karin Paulus toimetaja/editor — Mariina Mälk režissöör ja produtsent, käsikiri/director, producer, script — Peeter Brambat montaaž/editing — Kalle Käärik operaator/operator — Meelis Kadastik tootja/producer — Ad Oculos Film 2014 koostöö/cooperation — Eesti Rahvusringhääling fotod/photos — Oleg Hartšenko, Priit Põldme

Priit Põldme – sisearhitekt, kelle üheks hobiks on sisearhitektuuri ajalugu ning selle eriala propageerimine. Aastast 1994 tegutseb sisearhitektina oma büroos Joonprojekt. Peeter Brambat – režissöör, kes on tundnud sügavat huvi loomeringkondade vastu ning teinud palju filme eeskätt kunstiinimestest. Mariina Mälk – pikaaegne kultuurisaadete autor ja toimetaja Eesti Televisioonis, praegu ERR kultuurisaadete toimetuse juhataja. Karin Paulus – kunstiteadlane ja kriitik, arhitektuuri- ja interjööriajaloolane ning paljude arhitektuuri- ja disainiajalugu käsitlevate raamatute autor. Priit Põldme – interior architect, one of whose hobbies is the history of interior architecture and popularizing the field. He works as an interior architect in his own office, Joonprojekt, since 1994. Peeter Brambat – director who made many films, above all featuring people in the arts. Mariina Mälk – creator and editor of cultural programmes at Estonian Television, and currently the director of the Estonian Public Broadcasting cultural programme service. Karin Paulus – art historian and critic, architecture and interior historian, and author of many books on the history of architecture and design.

140 141

„Kui tuleb uus väljakutse, on ta valmis“, kõlab filmi isutekitajas Maile Grünbergi iseloomustav hüüdlause. Maile Grünbergist filmi tegemine oli proovikivi, mis tõi tegijatele protsessi käigus rohkem ootamatusi ja üllatusi, kui keegi neist selleks valmis oli. Meenutab Priit Põldme. Filmi ametlik tutvustus kõlab nii: „Kui Maile Grünbergi loomingu algus oli pigem modernistlik kindla peale minek, siis seitsmekümnendatel näitas Maile, et tõsise, ainult üht tõde kuulutava modernismi kõrval võib teha ka midagi mängulist ja loovat. Kaheksakümnendatel tõusis tema huvisfääri postmodernism ja sündisid linnapildis täiesti uudsed kohvikud, mida iseloomustas ühelt poolt artdécolik luksuslik atmosfäär ja teisalt täiesti uued terminid ruumikujunduses, nagu camp ja kitš. Maile värvikad rollimängud ja tema looming kätkevad endas samaaegselt nii jõulist teatraalset kirge kui ka suurilmadaami peent rafineeritust“. Mitteametlikult panin ma aga filmi tööpealkirjaks „Punapäine fuuria“, mis annab ka üsna täpselt edasi sõbralikku suhtlust energilise ja vürtsika Mailega võtteperioodi jooksul. Lihtne on ölelda, et filmis avab autor ise oma tegemiste tagamaid. Tegelikult oli selle filmiga mässamist palju. Mingil hetkel tundus, et kõigil oli sellest oma ettekujutus ja radikaalseim neist oli muidugi Maile enda vaatenurk, mida ta endale omaselt eriti ka tagasi ei hoidnud. „Teha teisiti, kui kõik teevad“ – see lause kõlas tema suust ka filmis. Õnneks jäi viimane ja otsustav sõna alati Peeter Brambatile, kes lõppversiooni jõuliselt kokku monteeris – ühel hetkel oli ju vaja film valmis saada ja niikuinii jäi üle poole võetud materjalist välja. Peategelasele tuli ikka kõvasti hinge pugeda ja närvidele käia, et temalt vajalikud asjad kätte saada. Esemed, mida tahtsime filmida, olid ei-tea-kus ja staarile omaste hetketujude ajel ei kippunud ta alati ka hädavajalikku infot jagama. Näiteks olevat „Barcelona” voodi kusagil ühe firma laos. Sellisest vihjest lähtudes tuli see firma ja ladu üles leida. Lõpuks sai voodiraam tõstukiga laoriiulilt alla toodud ja sealsamas töökojas ka võte tehtud. Kõik, ka see, kuidas latekskostüümis Maile Grünberg kõnnib, piits käes, ümber puna-musta „Barcelona“ sadomaso voodi (see rollimäng oli muide minu varasem idee, millega Maile innukalt kaasa tuli), tundus siis väga juhuslik ja veider, kuid filmiga on see naljakas lugu, et lõpuks kokku monteerituna tundub kõik väga loomulik. Peamine teene selles oli Meelis Kadastiku väga heal operaatorisilmal. Kressiõit meenutava oranži lilletooli kättesaamiseks tuli rakendada suisa detektiivitööd, sest Maile poetas vaid nime, kelle käes see võiks olla. Tuli kasutada avalikke kättesaadavaid registreid – nii õnnestuski tool leida Standardi kunagise direktori kodust ja see üheks päevaks laenata. Lõputult istusime Maile kodus köögilaua taga ja vaatasime järjest välja ilmuvatest ümbrikest vanu slaide. Need slaidid ja fotod tuli skaneerida, failid arvutis millimeeterhaaval kriimudest ja tolmust puhastada ning värvid restaureerida. See kõik kulmineerus parima võimaliku tulemusega ning Maile tunnustava hõikega esilinastusel: „Issand, mina andsin teile vanad tuhmunud pildid, aga te panite need kõik liikuma ja elama!“


Filmis on hästi välja tulnud Maile lausa ebainimlik töövõime. Kuigi ta on nii „punane“, nii piire lõhkuv, kirglik ja särav, ei upita ta ennast ega pole kõrk. Ta ei targuta oma tööst, ei vaja oma arvamuste ümber ümmargust kenaduse pilve. Maile ei ole filosoof, tal on lasersilm – mida siin filosofeerida, kui kõik on nagunii selge. Arvan, et meie perest on talle kõige olulisem taksikoer. Kui ta meie korterit projekteeris, jättis ta seinu maha võttes alles ühe kopsaka posti, mille ümber meie taks joosta saab. The film effectively conveys Maile’s quite superhuman capacity for work. Although she is so “red,” so transgressive, passionate and brilliant, she isn’t self-aggrandizing or full of herself. She doesn’t preach about her work, doesn’t need to surround her opinions with a cloud of prettiness. Maile is not a philosopher, she has laser sight – what’s there to philosophize about it when everything’s clear already. The member of our family that I think was most important to her is the dachshund. When she designed our apartment, she retained a hefty post when taking down walls – our dog enjoys running around it. —— Kerttu Soans, kirjanik / writer

The official introduction to the film went like this: “While Maile Grünberg’s early designs played on modernism’s strengths, in the 1970s, she showed that besides modernism with its avowal of only a single truth, one could also do something playful and creative. In the 1980s, she became interested in postmodernism and some completely novel cafes appeared in the city’s spaces, characterized by an atmosphere of art decoesque luxury and by new quantities in interior design, like camp and kitsch. Maile’s colourful role-playing games and work simultaneously embody a powerful theatrical passion and the sophisticated refinement of a worldly lady.” Unofficially, my working title for the film was “Redheaded Fury” (in the mythological sense) which conveys fairly precisely the friendly interaction with the energetic, zesty Maile during the shoot. It’s easy to say that in this film, the designer herself opened up about how her work came to be. Actually it was quite a battle to get this film made. At some point, it seemed that everyone had their own notion of how the film should be, and the most radical of them was Maile’s own viewpoint, which she typically didn’t hold back. “Do it differently to the way everyone does it” – she is heard uttering that sentence in the film, too. Fortunately, the last, deciding word belonged to Peeter Brambat, who energetically spliced together the final version – the film had to be completed at some point, and over half of the footage had to be omitted one way or another.

It was necessary to really push the buttons and search the soul of the protagonist to get what was needed out of her. The items we wanted to film were God knows where, and in the throes of momentary moods like many a star, she didn’t always share the essential info. For example, the bed called “Barcelona” was said to be in a company’s warehouse somewhere. Following up on that tip, we had to locate that company and warehouse. Finally, the bed frame was retrieved from a warehouse shelf using a hoist and the film segment was shot right there in that workshop. Everything – even the way Grünberg walks, whip in hand, around the red and black Barcelona S&M bed (the role-play was something I had suggested earlier, an idea Maile had enthusiastically joined) seemed very random and eccentric, but the funny thing about the film is that once it is edited together, everything seems very natural. The main credit for this should be given to Meelis Kadastik for his good cinematographer’s eye. To retrieve an orange flower chair reminiscent of a cress blossom, detective work was called for, as Maile vouchsafed only the name of the person who might have it. We had to go through public registries – and thus we succeeded in locating the chair in the home of a former director of the Standard furniture company and borrow it for one day. We sat for hours on end at Maile’s kitchen table and viewed old slides from envelopes she produced in succession. The slides and photos had to be scanned, the files scoured of scratches and dust a millimetre at a time on a computer, the colours restored. All of it culminated in the best possible result and with Maile’s cry of acknowledgment at the premiere: “Lord, I gave you some old faded pictures but you made everything move and come alive!”

Publitsistika / Publication

“When a new challenge arises, she’s ready” – that is the phrase used in the film’s trailer to describe Maile Grünberg. Making a film about Grünberg was a challenge that for the producers, resulted in more of the unexpected and surprising than they had bargained for. Priit Põldme looks back.


"Parlament 95" — 144 "Parliament 95" "Paper Library" — 148 "Paper Library" Ajutine klassiruum "Läbipääs" — 152 A temporary classroom called "Access"

Installatsioon / Installation 142 143


152 148 144

Installatsioon / Installation


"Parlament 95" "Parliament 95"

Parim installatsioon Best installation

autorid/authors— Janno Roos, Andres Labi (Ruumilabor), Ionel Lehari, Maret Põldre (Identity), Taavi Rull tellija/client— Riigikogu kantselei fotod/photos— Janno Roos

Identity ja Ruumilabori meeskonna loovuse ja sünergia tõestuseks on kümmekond edukalt ellu viidud projekti, sealhulgas EXPO Eesti paviljon Šanghais ja mitmed nominatsioonid ESLi aastapreemiate ja BRUNO disainiauhinna konkursil. Ilmselgelt koostöö jätkub. Identity + Ruumilabor The creativity and synergy of this team are underscored by the 10 or so successful projects it has carried out, including the Estonian pavilion for the World’s Fair in Shanghai and a number of nominations for the Association of Interior Archtects annual awards and the BRUNO design prize competition. The collaboration will no doubt continue.

144 145

23. aprillil 1919 tuli Tallinnas kokku esimene iseseisvas Eestis rahva valitud esindus – Asutav Kogu. Iseseisvusdeklaratsiooni, põhiseaduse ja maaseaduse vastu võtnud ning noorele riigile üliolulisi asju lahendanud esindus tegutses kui parlament. Asutava Kogu otsused panid aluse Eesti riigile. Riigikogu kantselei avalike suhete osakond võttis initsiatiivi: tähtpäeva tuleb meenutada rahva keskel olles ehk seal, kus inimesed liiguvad. Ionel Lehari võtab lühidalt kokku rändnäituse idee: „Parlament 95“ on Riigikogu 95. sünnipäeva tähistamiseks korraldatud rändnäitus, mida eksponeeriti Eesti suuremate linnade kaubanduskeskustes. Kohavaliku eesmärk oli tuua seadustandev võim rahvale lähemale, tulla ajalooga rahva keskele. Inimeste pea kohal hõljuvale kuuemeetrisele tekstiilist pilvele trükiti ülevaatlik pildikogu Riigikogu ajaloo olulisematest sündmustest. Näituse kujunduse loomisel oli eesmärk paista silma visuaalset müra täis keskkonnas selle kohal hõljudes. Janno Roos lisab: Kuna kellelgi meeskonnast polnud sellise idee teostamise kogemust, sündis näituseobjekt peas ja jäi sinna kuni esimeste reaalsete katsetusteni. Kavanditel olime ette näinud hõljuva pilvekese suuruseks 3 x 6 x 2 m – igati optimaalne mõõt, et kaubanduskeskuste visuaalses virvarris pisutki märgatav olla. Tõehetk ja arusaam objekti mastaabist sai selgeks aga siis, kui korraldasime Ruumilabori büroos proovipuhumise – õhuga täituv pilveke muudkui kerkis ja kerkis, täites vaevata pool peaaegu sajaruutmeetrisest ja nelja meetri kõrgusest ruumist. Kõik toimis aga ootuspäraselt ja pilv oli valmis esimeseks publikuprooviks Rakvere Põhjakeskuses.


Installatsioon / Installation


On 23 April 1919, the first popularly elected legislative body in independent Estonian history met in Tallinn – the Constituent Assembly. This body served as the first parliament, adopting the Declaration of Independence, Constitution and Land Act and handling with other extremely important matters for the fledgling state. The decisions of the Constituent Assembly laid the groundwork for the Estonian state. The Riigikogu Chancellery’s public relations department took the initiative: the anniversary had to be observed publicly – in a place where people are actually present. Ionel Lehari sums up the concept of the travelling exhibition in a few words: “Parliament 95” is a touring exhibit that marks the 95th anniversary of the legislature. It was on display in shopping centres in Estonia’s largest cities and towns. The point of choosing this venue was to bring the legislature’s power closer to the people, make the history live and breathe among the people. The six-metre textile cloud hanging above people’s heads was emblazoned with a collection of pictures recapping the most important events in parliament’s history. The goal behind the exhibition design was to stand out in an environment full of visual noise, floating above it. Janno Roos adds: Because no one on the team had experience executing such an idea, the exhibition object was something that was conceived in our heads and remained there until the first real experiments. Our designs called for a floating cloud measuring 3 x 6 x 2 m – this being the optimal size to give it a little bit of presence in the hurly-burly visual world of the shopping centres. The moment of clarity regarding the scale of the object dawned when we staged a test inflation of the cloud at the Ruumilabor office – it just kept on rising and rising, filling – with little strain – a good half of the nearly 100 sq m and four-metre-high space. Everything went as expected and the cloud was ready to go live for the first time at Rakvere’s Põhjakeskus shopping centre.

Oleme Riigikogus nende autoritega varemgi koostööd teinud, nad on heas mõttes parajalt hullud. Võib-olla eeldab meie maja natuke teistsugust lähenemist, sest tulemus on nende puhul alati üllatav. Samas toimib kõik ometi suurepäraselt. Ükskõik, kui lennukad need ideed on, mõjuvad nad alati usaldusväärseina. Kunstnikke ja disainereid tulebki usaldada. Lisaks Ruumilabori tavapäratule tehnilise lahendusele oleme tänulikud Identy meeskonnale, kes meiega pildimaterjali maratoni vastu pidas: pilvel sai lugu jutustada vaid 45 fotot umbes 5000 seast. Ja milline kõnekas näitus on enne pappkasti mahtunud?! We have worked with these people earlier in the Riigikogu, they are quite a crazy bunch in a good sense. Maybe our building requires a little bit of a different approach, as the result is always surprising in their case. Yet in fact everything worked out great. No matter how high-flown the ideas are, they always seem like they can be trusted. Indeed, artists and designers have to be trusted. In addition to the unconventional technical solution by Ruumilabor, we are thankful to the Identity team, who matched our endurance in the marathon image selection process: the story on the cloud had to be told in just 45 out of the 5,000 photos. I don’t know of any past exhibition this powerful that has fit into a cardboard box.

146 147

—— Illi Ong, Riigikogu kantselei avalike suhete osakonna asejuhataja / head of the Riigikogu Chancellery’s public relations department


Installatsioon / Installation


Paper Library Paper Library

autor/author— Tomomi Hayashi (HGA) kuraator/curator— Una Meiberga assistendid/assistents— Kitija Vasiljeva, Arta Tabaka, BrigitaStroda graafiline disain/ graphic design— Estere Rožkalne (Graftik) teostajad/ implementation— Egons Baranovs, Jānis Zvirgzds-Zvirgzdiņš korraldaja/organizer— Kalnciema Quartar toetajad/supporters— EU-Japan Fest Japan Commitee, Foundation Rīga 2014, Riga City Council fotod/photos— Tomomi Hayashi, Inese Kalniòa

Tomomi Hayashi on Jaapanist pärit arhitekt ja partner büroos HGA (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur). Ta on lõpetanud Yokohama National University Jaapanis ja Virginia Techi USAs. Hayashi on töötanud büroos Rafael Viñoly Architects New Yorgis ja teinud koostööd büroodega Head Arhitektid ja AB Kosmos Eestis. 2012 aastast töötab ta Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri ja keskkonna teaduskonnas arhitektuuri instituudi juhatajana. Tomomi Hayashi is a Japanese architect who is a partner in the offices of HGA (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur). He is a graduate of Yokohama National University in Japan and Virginia Tech in the US. Hayashi has worked for Rafael Viñoly Architects in New York and engaged in cooperation with the practices of Head Arhitektid and AB Kosmos in Estonia. Since 2012, he has been working at the Tallinn University of Applied Sciences as the head of the Institute of Architecture, Faculty of Architectural and Environmental Engineering.č

148 149

Lätlaste armastus keskkonnakunsti vastu ning jaapanlaste eriline suhe paberiga on mõlemad teada-tuntud nähtused. Kuidas need pealtnäha erinevad asjad omavahel Riia linnas ühte seati, jutustab Tomomo Hayashi. Paberobjektide festivali kutse saatis mulle festivali kuraator 2013. aasta suvel. Festival oli osa Riia 2014 Euroopa kultuuripealinna programmist ja selle eripäraks oli see, et kõik kümme kunstnikku, kes seal osalesid, olid jaapanlased, nende seas kaks arhitekti. Kalnciema tänava piirkond Pārdaugava („ülejõe“) rajoonis Riia vanalinnast lääne pool on täis väikesi üsna kulunud väljanägemisega, kuid õdusaid 19. ja 20. sajandi vahetusest pärinevaid puumaju. Mulle meenutas see Kalamaja sellisena, nagu mäletan seda oma esimestest Eesti-aastatest ehk siis üle tosina aasta tagasi. Festivali korraldaja Kalnciema Kvartal tegeleb aktiivselt kunsti- ja kultuurisündmuste organiseerimisega, aga ka kohapealse puitahitektuuri restaureerimise ja säilitamisega. Festivali eesmärk oligi juhtida tähelepanu puitarhitektuurile ja just paberi kui piiramatute võimalustega materjali kaudu. Minu ülesandeks oli luua kuhugi selle kvartali piirkonda paberist väliinstallatsioon. Pilk jäi pidama pargiserval paiknevale graffitit täis seintega üksildase ilmega ühekorruselisele kivimajale, mis osutus kohalikuks munitsipaalraamatukoguks nimega Zvirbulis, mis tähendab läti keeles pääsukest. Tundsin otsekohe, et selles on potentsiaali, mida arhitektina kasutada saaksin – mul tekkis teatud võrdlusmoment oma eelmise installatsiooniga Linnahalli katusel 2011. aastal. Suuremõõtmelise paberinstallatsiooni loomine oli paras proovikivi, ehkki paber on alati olnud mu lemmikmaterjal, olgu siis joonistamiseks või makettide tegemiseks. Töötasin läbi 4–5 kavandit ning kuidagi jõudsin ka lõpliku projektini. Idee oli ümbritseda raamatukogu pehmelt värske ja karge volditud valge papiga, mis tooks justkui maja sisemuses olevad raamatud esile välisfassaadil. Tahtsin juhtida tähelepanu raamatukogu otstarbele, maja ainulaadsele asukohale, selle tähtsusele kohaliku kogukonna jaoks ja raamatukogu vajadusele olla armastatud ja hoitud. Kui piltlikult väljenduda, siis aidata unustatud „pääsukesel” taas lendu tõusta. Tehniliselt tähendas see nelja millimeetri paksuse kahekihilise papi voltimist ja puust põikliistudele kinnitamist. Kokku installeerisime 260 moodulit. Ehituse esimesel päeval läksin raamatukogu direktoriga rääkima. Ta jutustas, et algselt suvemajana rajatud hoone pärineb 1880. aastast ja raamatukoguks muudeti see 1960. aastatel, mil maja sai silikaatkivist voodri. See fakt selgitas ka kentsakat arhitektuurisituatsiooni ülanurgas, kus nõukogudeaegsed silikaattellised kohtuvad ootamatult 19. sajandi puitehitistele iseloomuliku räästa dekoratiivse konfiguratsiooniga. Just see avastus omandas minu jaoks väga erilise tähenduse ja avardas projekti dimensioone. Tundsin, et me sekkusime aja kulgu, lisades pärast puitu ja kivi hoonele kolmanda materjali – paberi. Kolm materjalikihti, kolm ajakihistust.


Installatsioon / Installation


Latvians’ love for environmental art and the special Japanese fascination with paper are both well-known phenomena. Tomomo Hayashi talks about how these seemingly different things were joined together in Riga. The invitation to the paper object festival was sent to me by the curator in summer 2013. The festival was part of the European Capital of Culture programme and the particularity there was that all 10 artists who took part were Japanese, among them two architects. The Kalnciema Quarter in the Pārdaugava (“across the river”) district to the west of Old Town Riga is full of small, quite worn-looking but cosy turn of the 19th and 20th century wooden houses. I found it reminiscent of Kalamaja district in Tallinn as I remember it from my first years in Estonia – more than a dozen years ago. The festival organizer, Kalnciema Quarter, actively organizes art and culture events, and it also is engaged in restoration and preservation of local timber architecture. The goal of the festival was to direct attention to wooden architecture and to paper as a material with unlimited possibilities. My task was to create an outdoor installation made of paper somewhere in this neighbourhood. My gaze alighted on a lonely looking single-storey stone building, its wall covered with graffiti, located on the edge of the park. It proved to be a municipal library named Zvirbulis, which means swallow (the bird) in Latvian. I realized right away that it had potential I could use as an architect – I had a certain moment of comparison with my previous installation on the roof of the Linnahall civic centre in 2011. Creation of a large-scale paper installation was a real challenge, even though paper has always been my favourite material, whether for drawing or for producing models. I worked out 4-5 sketches and somehow I arrived at a final project. The idea was to surround the library with folded white paper that emanates a soft freshness and crispness, as if the books in the insides were highlighted on the outside of the building. I wanted to draw attention to the purpose of the library, the unique location of the building, its importance for the local community and the library’s need to be loved and cherished. Figuratively speaking, I would help the forgotten “swallow” take to the skies again. Technically, it meant folding 4mm thick two-ply paper and fastening it to perpendicular wood slats. We installed 260 modules in all. On the first day of construction, I went to talk with the library director. The director said that the building, originally a summer cottage, dated from 1880 and was converted to a library in the 1960s, when the building got its silicate exterior. This fact also explained the odd architectural situation in the upper corner, where Soviet-era silicate bricks unexpectedly meet decorative eave configuration characteristic of 19th century wood structures. It was this discovery that took on a very special meaning for me and broadened the project’s dimensions. I felt that we were intervening into the passage of time, adding a third material besides wood and stone – paper. Three layers of material, three strata of time.

150 151


In 2011, I became acquainted with the work at LIFT 11 in Tallinn and I was highly impressed. Meeting the director of EU-Japan Fest encouraged me to move ahead namely with paper. The selection of artists was an arduous and long process, but finally everything got in a groove and the result was an exciting blend of art and handicraft skills. To add an urbanist dimension, we brought two architects aboard – having come from afar, they see the houses of Kalnciema Quarter different to us everyday passersby.

—— Una Meiberga, kuraator / curator

Installatsioon / Installation

2011. aastal tutvusin Tallinnas LIFT 11 töödega ja need avaldasid mulle suurt mõju. Kohtumisel EU-Japan Fest direktoriga sain julgustust liikuda edasi just paberiga. Kunstnike valik oli raske ja pikk protsess, aga lõpuks jooksis kõik õigetesse rööbastesse ning tulemuseks oli kunsti ja käsitööoskuste põnev segunemine. Urbanistliku mõõtme lisamiseks kaasasime kaks arhitekti – kaugemalt tulnuna näevad nad Kalnciema maju erinevalt võrreldes meiega, kes me neist iga päev mööda käime.


Ajutine klassiruum "Läbipääs"

A temporary classroom called “Access”

idee/idea— EKA sisearhitektuuri osakond ehitaja/builder— EKA sisearhitektuuri osakonna tudengid toetaja/supporter— Go Group fotod/photos— Tõnu Tunnel

Läbipääsu projekteerisid ja ehitasid üksteist inspireerides EKA sisearhitektuuri osakonna tudengid ja õppejõud. Protsess oli horisontaalne – õppejõult üliõpilasele ja üliõpilaselt õppejõule, mitte vertikaalne – õppejõud mõtlesid ja tudengid tegid. Access was designed and constructed by the students and teachers of the Academy of Arts interior architecture department, giving inspiration to each other. The process of horizontal, not vertical – the teachers thought and the students executed. We use the same principle constantly in the department’s work.

152 153

Kuna EKA ja muidugi ka sisearhitektuuri osakond kolivad loodetavasti lähiaastatel Kotzebue tänavale, otsustas sisearhitektuuri osakond EKA avatud uste päeval avada klassiruumi täpselt poolel teel, Balti jaama tunnelis. Täispikast tunnelikoolipäevast said osa võtta ka juhuslikud möödujad. Siin on sisearhitektuuri professori Hannes Praksi arvamus. On küll kole ruum, aga tudengite, sisseastujate ja teiste huviliste meelitamine meie vanalinna kinnisvarasse tundus avatud uste päeva raames asjakohatu ja isegi igav. Balti jaama tunnelisse, siia ärevasse ja pisut ebameeldivasse kohta tulles tahtsime mõtiskleda selle üle, kas sisearhitektuur lõpeb ära nelja seinaga või valgub see ka kuhugi väljapoole. Meid huvitab inimese ja lähiruumi suhe ning see ei pruugi olla klassikalises mõistes siseruum. Tudengid said selle pop-up-klassiruumi 1:1 mõõtkavas maketeerimisega reaalse ruumi püstitamise kogemuse. Nad nägid, kuidas ruumi sekkudes muutub selle olemus ja funktsioon ning missugust uut väärtust selle kaudu võib genereerida. Mulle tundub, et sellised tavavormist väljaastumised puhastavad lõõre, inspireerivad mingiteks uuteks algatusteks. Sellise eksperimendiga mõtestasime enda jaoks võib-olla ka oma osakonna tulevikku. Ega see kontseptuaalselt poolel teel asuv tunnel polnud juhuslikult valitud. Ma tahan tudengeid lükata ühiskonnaga suhtlema, sekkuma julgelt mitte ainult ruumi, vaid ühiskondlikesse protsessidesse laiemalt. Tänavajoonistamist kureerib osakonna joonistusõpetaja Kristjan Holm. Muidu elavad nad turvaliselt oma mulli sees, arvavad, et on ägedad disainerid, käivad siin nunnus vanalinnas koolis ja puha. See, et sa näed läbilõiget ühiskonnast, oled oma tegemiste ja teadmistega otse selle keskel, suunad oma fookuse mitte ainult disaini tarbivale eliidile, vaid mitmetele ühiskonnagruppidele, rikastab kindlasti noorte disainerite maailmapilti. Mitmete aktsioonide abil saab katsetada, kas siseruumi spetsialist saab olla ruumiliselt sõltumatu; kas kooli töötuba saab viia väljapoole kooli. Selles väljas-õpetamise-printsiibis on midagi sügavamat – see toimib. Oleme ratastel koolimaja Eesti eri nurkades varemgi praktiseerinud, olgu selleks mitmepäevane kursus Soomaa looduse keskel või loengud Viljandis Kondase keskuses. Balti jaama tunneli sarnast aktsiooni tahaks kindlasti korrata ka teistes linnades. Põhjalikult ette valmistatud ja korraliku tunniplaaniga täispikk koolipäev pakkus loenguid ja esitlusi meie osakonna lektoritelt. Gregor Taul valgustas osakonna toimimisprintsiipe potentsiaalsetele sisseastujatele, Kristjan Holm viis läbi tänavajoonistuse töötoa, emeriitprofessor Leonhard Lapini pidas meediakriitilise loengu „Omaruum ja meedia” ja majandusanalüütik Hardo Pajula pidas ettekande „Inimese ja looma suhetest”. Kõik see oli kahtlemata omamoodi hea võimalus EKA sisearhitektuuri osakonna tuumväärtuste tutvustamiseks. Muide, sügisel astus mitu selles aktsioonis osalenud noort inimest sisearhitektuuri õppima ja on väga häid tulemusi näidanud!


Installatsioon / Installation


As the Academy, including its interior architecture department will hopefully be moving to Kotzebue Street in the near future, the interior architecture department decided for an Academy open house event to open a classroom exactly halfway between old and new locations – in the central railway station pedestrian tunnel. Casual passersby could also take part in the full-length school day in the tunnel. Here is the opinion of interior architecture professor Hannes Praks. It’s an awful space, of course, but enticing students, and casual drop-ins to enter our piece of Old Town real estate seemed inappropriate and even a bit boring as part of our open house day. The central station’s tunnel on the other hand, a bit of an edgy, unpleasant place, is a fine setting to think about whether interior architecture ends with the four walls or spills over somewhere to the outside. We’re interested in the relationship between people and their near vicinity and this need not be an interior in the classic sense. Through this pop-up classroom, students got experience in erecting a real space through 1:1 scale modelling. They saw how the nature and function changed through the intervention in a space and what sort of new value could be generated. It seems to me that this sort of distancing oneself from the ordinary space cleans the flues, so to speak, and inspires new initiatives in people. We ourselves conceived of the experiment in the context of our department’s future, too. After all, the tunnel halfway between the two campuses was not selected randomly. I want to get students to interact with society, boldly intervene, not only in architecture but in social processes. Otherwise, they live in their own bubble, they think that they are some sexy designers, they go to school in the oh-so-quaint Old Town and so on. The fact that you see a cross-section of society, that you’re right in the thick of it with your toolbox and knowledge, directing your focus not only on the design-consuming elite but many social groups, certainly will broaden the horizons for young designers. Through a number of actions, one can try out whether an interior specialist can be independent of space, whether a school workshop can be carried out in a non-school setting. There is something deeper in this outside education principle – it works. We have practiced on a schoolhouse on wheels in different parts of Estonia before, whether it is a multi-day course in Soomaa National Park’s nature or lectures in Viljandi’s Kondas Centre. We should certainly think about repeating an event such as the one in the central station’s tunnel in other cities as well. The full day at school, prepared thoroughly with a proper lesson plan, offered lectures and presentations from our department’s staff: Gregor Taul shed light for prospective new students on how the department operates, Kristjan Holm supervised a street drawing competition while professor emeritus Leonhard Lapin delivered a media-critical lecture and economist Hardo Pajula had a presentation on relationships between people and animals. All this was undoubtedly a good opportunity to introduce the core values of the Academy’s architecture department. Incidentally, many prospective students who took part did in fact enrol the following year and have performed very well academically.

154 155


Idee tuua EKA tudengid koos nende enda tehtud klassiga avalikku linnaruumi oli just selline eksperiment, mille sarnaseid tahaks meie linnades kohata iga päev: vaimukas, noortepärane ja huvitav. Klassiruum ei olnud asi asja enda pärast, vaid sellega loodi Balti jaama tunnelisse ruum, kus linnarahvas sai kuulda tudengite tegemistest. Ruumi ainus puudus oli see, et see oli jube külm – inimesed ei pidanud seal väga pikalt vastu. The idea to have the Academy of Arts students meet for a class of their own design in the public urban space was precisely the kind of experiment that one would want to see in our cities every day: inspired, youth-oriented and interesting. A classroom for its own sake was not the goal. It was used to create a space in the central railway station pedestrian tunnel where the city residents could hear about what students were doing. The main drawback was that it was awfully cold – people didn’t stick it out too long. —— Margit Mutso, arhitekt / architect

Installatsioon / Installation


T채nud meie toetajatele


Soovikohased pikkused Glamox C80-RR/SR Glamox C80 on valgustuslahendus, mis on spetsiaalselt pühendatud pikale rivipaigaldusele. Toode on disainitud spetsiaalselt leedile ning on saadaval nii süvis- kui pinnapealseks paigalduseks. 4 eri pikkusega standardmoodulit annavad võimaluse kohandada pikkust vastavalt

www.glamox.ee

soovitule, lisaks on võimalus ise määratleda spetsiaalne pikkus. Valige lisaks nurgaühendused, et saada L-, U- või O-kujulisi valgustussüsteeme. Glamox C80 on saadaval ka integreeritud hädavalgustusega ning anduritega.

Täpsem info 5 aastase garantii kohta on olemas meie kodulehel.


PÕRANDAKATETE SALONG parkett, vaip, vinüül ja LVT, kork, laminaat

Tippvorm. FSB lingid kuuluvad põhjusega maailma disainiklassikasse. Nüüd on ideaalne võimalus valida oma lemmikvormile ka interjööri sobiv toon. Imetle puhast katmata pinda või inspireeru tervest värvikaardist. Kõik on võimalik. Lingid leiad valnes.ee

Meie kauplused Tartus ja Tallinnas Sõbra 54, Tartu E–R 9–18,L 10–14 5666 1808

Pärnu mnt 110, Tallinn E–R 9–18,L 11–15 650 1200

www.rmstuudio.ee


VANNITUBA MILLEST OLED UNISTANUD Unidrain esindab minimalistlikku Skandinaavia disaini toodetega, mis on elegantsed ning veekindlad. Suurepäraselt läbimõeldud tehnilist lahendust pakuvad sirge ribatrapp, mis on paigaldatud diskreetselt vastu seina ning klaasist dušisein, mis on kinnitatud nii seina kui ka põrandasse varjatud kinnitustega ning on seeläbi loomulik jätk põrandatrapile. www.halsinteriors.ee | www.unidrain.com


Salong Tallinnas · Hallivanamehe tn. 4 · tel 687 8204 · info@decoland.ee · www.decoland.ee

KÜPPERSBUSCH 140 a. individuaalse viimistlusega köögitehnikat

i-Cookin g pliitide sari.

Suur valik mootoriga ja mootorita õhupuhastajate lahendusi. Uudistootena arendas Sirius välja pliidiplaadi ja õhupuhastaja ühes seadmes. LOEWE Perfektne kvaliteet Disain Pilt Heli Käsitlemine

Sahtelnõudepesumasinad, külmikud

Projekteerimiseteenus (geodeesia, detail- ja vertikaalplaneerimine, tehnovõrgud), tel 517 9747


FA L M E C I Õ H U P U H A STA J AG A O M A KÖ Ö G I S , T U N N E D S A E R I N E V U ST P I L K U P Ü Ü DVA S D I S A I N I S , T I P P T E H N O LO O G I A S , M I S TAG A B P U H TA M A Õ H U, M Ü R A S U M M U T U S S Ü ST E E M I S N I N G TO OT E K VA L I T E E D I S .

M A R I LY N E . I O N ® C O O K E R H O O D d e si g n Pares c h i Ate lier-P

ad Designwork / photography Contratticompany / styling Vanda Gemino

INNOVATSIOON ON ÕHUS

falmec .ee


FA L M E C I Õ H U P U H A STA J AG A O M A KÖ Ö G I S , T U N N E D S A E R I N E V U ST P I L K U P Ü Ü DVA S D I S A I N I S , T I P P T E H N O LO O G I A S , M I S TAG A B P U H TA M A Õ H U, M Ü R A S U M M U T U S S Ü ST E E M I S N I N G TO OT E K VA L I T E E D I S .

ad Designwork / photography Contratticompany / styling Vanda Gemino

INNOVATSIOON ON ÕHUS

P R I S M A C O O K E R H O O D de s ig n Sa g g ia - S om m e lla

A S AWA R D E D BY T H E C H I CAG O AT H E N A E U M : MUSEUM OF A R C H I T E CT U R E AND DESIGN.

fal m ec .ee


Ruumipilt 2014/2015 toob lugejani Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiate nominendid. Raamat pakub elavaid kirjeldusi interjööride, näituste ja installatsioonide projektidest ning nende autoritest. Aastaraamat annab hea ülevaate möödunud kahel aastal Eesti sisearhitektuuris ja disainis valitsenud trendidest. Ruumipilt 2014/2015 introduces the nominees for the Estonian Association of Interior Architects annual prizes, featuring lively descriptions of the best interior architecture projects in interiors, exhibitions, installations and publications, as well as the people behind them. The yearbook is also a good overview of the past two year´s trends in Estonian interior arcitecture and design.

Profile for Eesti Sisearhitektide Liit

Ruumipilt 2014 - 2015  

2014. aasta oli sisearhitektuuris väga saagirikas. Kui me töid alguses kergema pilguga üle vaatasime, siis tundus, justkui midagi ülieru...

Ruumipilt 2014 - 2015  

2014. aasta oli sisearhitektuuris väga saagirikas. Kui me töid alguses kergema pilguga üle vaatasime, siis tundus, justkui midagi ülieru...

Advertisement