MAAPEALSEST PARADIISIST
I PEATÜKK
Maapealsest paradiisist „Alvarez põgenes ja saadeti hukutavasse eksiili, räägiti valjul häälel sellest, et ta läks Rhodosele pakku...“
Middleton, „Hispaania mustlane“
Kord avastasin kusagilt Gideoni päevikutest arstiteaduses veel klassifitseerimata haiguste nimekirja ning nende hulgas leidus sõna „islomaania“, mida kirjeldati kui harvaesinevat, kuid kindlasti mitte tundmatut hingehäda. Osale inimestele, oli Gideonil kombeks selgitada, on saared millegipärast vastupandamatud. Pelk teadmine, et nad on saarel, väikeses merega ümbritsetud maailmas, viib nad kirjeldamatusse joovastusse. Need ehtsad islomaanid, oli tal kombeks lisada, põlvnevad otse Atlantise elanikest ja saarel elades igatseb nende alateadvus taga kadunud Atlantist... Olen unustanud ülejäänud üksikasjad. Aga nii nagu kõik Gideoni teooriad oli seegi geniaalne. Mulle meenub, kui tuliselt selle üle küünlavalgel Kleobulose villas arutati, kuni kuu läks looja ja Gideoni haigutused summutasid ta väited, kuni Hoyle hakkas oma vasaku käe pöidla küünega vastu prille trummeldama, sest nii hakkas ta soovima head ööd, kuni Mehmet bei pani oleandrisalutaguses majas aknaluugid pauguga kinni, et protestida hilise tunni vastu. See sõna jäi siiski kõlama, ja kuigi Hoyle nõustus seda kasutama ainult Egeuse saarte puhul, samas kui Sand ei suutnud nii ebaratsionaalset teooriat üldse tõsiselt võtta, teadsime kõik ütlematagi, et oleme islomaanid. See raamat on teadlik katse analüüsida islomaaniat koos kõigi selle ebajärjekindlusest ja vormitusest tulevate väliste puudustega: 11