j u m a l a d
peetakse kättemaksjaks pealiskaudse armastuse eest, teistes lugudes aga armastuse vastaseks; Erose saatjate hulka kuulusid ka H i m e r o s (Iha) ja Hym e n a i o s , pulmajumal. H e b e oli noorusejumalanna, Zeusi ja Hera tütar. Puhuti esineb ta juma-
late karikatäitjana, puhuti on see amet antud aga Ganymedesele, ele, ilusale noorele Trooja printsile, kelle Zeusi kotkas kinni napsas jaa Olümposele kandis. Müüdid ei ütle Hebe kohta muud, kui et temast sai Heraklese naine. I r i s oli vikerkaarejumalanna ja jumalate käskjalg; „Iliases“ on ta a ainuke käskjalg. Hermes ilmub sellesse ametisse alles „Odüsseia“ lugudes, kuid ta ei tõrju Irist kõrvale. Kordamisi mainitakse mõlemaid jumalate seltsis.
Olümposel elas kaks veetlevat õeskonda – muusad ja graatsiad. G r a a t s i a i d oli kolm: Aglaia (Sära), Euphrosyne (Rõõmsa meelsus) ja Thaleia (Õitseng). Nemad olid Zeusi jaa Eurynome (titaan Okeanose tütre) lapsed, õed esinevad alati koos ja neid ei kujutata eraldi isiksustena (kui välja arvataa üks Homerose ja Hesiodose müüt, kus mainitakse, et Aglaiaa abiellus Hephaistosega); nemad on graatsia ja ilu kolmikkehastuseks. Nad lõbustasid jumalaid oma võluva tantsugaa Apolloni lüüra saatel, ja inimene, keda nad külastasid, sai õnnelikuks. Nemad „andsid elule õitsengu“. Koos muusadega olid nad „laulu kuningannad“ ja ühtki pidu polnud võimalik pidadaa nendeta. M u u s a s i d oli üheksa ja nad olid Zeusi ja Mnemosyne (Mälu) tütred. Esialgu ei tehtud nende nagu graatsiategi vahel mingit vahet. „Nad kõik on ühel meelel,“ nagu ütleb Hesiodos, „vabad tülidest; neil süda tuksub muredeta lauludes. See, keda muusad lemmivad, on õnnelik. Kui murest murtud inimene nukrutseb, võib päästa teda ainult muusa sulane. See ongi püha kink, mis tuleb muusadelt.“ Hiljem saab iga õde omaette tegevusala. Kleio oli ajaloo muusa, Urania astronoomia, Melpomene tragöödia, Thaleiaa komöödia, Terpsichore tantsu, Kalliope eepilise luule, Erato
33