JÄRJEPIDEV TÖÖ TAGAB EDU

Eks me, žüriiliikmed, astusime tuppa, oma lemmik mõttes juba välja valitud. Mida rohkem me aga videoid vaatasime ja nende üle arutasime, seda enam kerkis esile hoopis uus favoriit, mis oli küll meie lemmikute seas, ent mitte esimesel kohal. Koos vaadates ja analüüsides leiab vigu ka kõige paremas töös, on ju nii?

Kui Narva tüdruku lugu ei kõnetanud päris kõiki ning Levila loole sai saatuslikuks natuke veniv algus, siis Delfi TV eksperiment, milles Vene portaalides ilmunud töökuulutuste peale helistati sõjaväekomissariaatidesse, näitas selgelt, kui logisev on Vene armee süsteem ning kui lühike on treening, millega värvatud mõnesaja euro suuruse palga eest kahurilihaks lükatakse.

Kas kirjapandud artikkel oleks saanud seda edasi anda sama elavalt? Vaevalt. Värbaja tüdinud ohet või ükskõiksel hääletoonil antud infot, et väljaõpe kestab kolm-neli päeva, mitte paar kuud, oleks raske tekstis jutustada. Loos oli kasutatud asjakohast graafikat: nii sai vaataja selgelt aru, kuhu töölesoovija helistas.

Tänavusele parima pressivideo konkursile esitati ligi 40 tööd. Autorid vaatavad oma tööd üldjuhul üsna enesekriitiliselt üle ja massiga pigem lööma ei lähe. Töid esitasid Delfi, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Tartu Postimees, Postimees ja Levila. Õigem oleks muidugi öelda, et töid esitas kuus-seitse loomingulist kollektiivi või autorit – inimeste ring, kellele pressivideo tegemiseks on antud aeg ja võimalused, või see seltskond, kellele pressivideo on südameasi, on ahtake.

Küllap on küsimus kulutatud rahas ja kui palju see tagasi toob ning on tore, et vähemalt ühes meediamajas on suudetud videosisu teha 15 aastat järjest. Delfi TVs on videote tootmist suudetud tõusude ja mõõnadega järjepidevalt alal hoida. Hoogsalt ja häälekalt on alustanud ka teised meediamajad, kuid siis on asi suuresti soiku jäänud.

Viimasetel aastatel on näha, et ajakirjandusse on tulnud uued tootmismudelid: annetustest ja patronaažist elav Levila on koht, kus saab ka dokfilmiväärilist sisu luua.

Veebivideole ennustatakse jätkuvalt suurt tulevikku. Reutersi instituudi 2023. aasta prognoosi järgi on digivideole – otseülekanded, lühivorm, pikemad dokumentaalid – lubanud panustada 67 protsenti maailma väljaandjatest. Sellega on videote tootmine tähtsuselt kolmandal kohal taskuhäälingute ja uudiskirjade järel, edestades isegi multimeedia sisu loomist.

Ma loodan, et praegusest mõõnast saadakse Eestiski üle ja leidub järjest rohkem meediamaju, kus peetakse taas mõttekaks hoida palgal inimesi, kelle töö prioriteet on videolooming. Autorite õhina najal saab ju ka mõnda aega sisu toota, aga iga õhin kaob, kui sellel pole ettevõtte ja väljaande toetust. Et midagi ehitada, on vaja järjepidevust – juhivahetuse või oskamatu/olematu tootejuhi pärast ei saa formaati ja loo jutustamise viisi, mis järjest enam meil telefonis mängib, prügikasti visata.

Pressivideol on ees head ajad. Aga kas ka kõikidel meediamajadel?

Pressivideo konkursi žürii esimees Delfi Meedia loovjuht