SA EI TAHA TEADA, MIDA SÕJAFOTOGRAAFI SILMAD ON NÄINUD

2022. aasta pressifoto konkurss on Ukraina sõja nägu. See on paratamatu, aga selle tõttu mitte vähem traagiline tõdemus.

Mõne päeva jooksul pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale pidid paljud Eesti pressifotograafid ja ajakirjanikud tõmbama selga killuvesti, panema pähe kaitsekiivri ja kiirustama sinna, kus plahvatasid mürsud ja raketid, kus hukkusid võitlejad ja tsiviilelanikud. Neist said olude sunnil sõjaajakirjanikud, ilma et enamikul neist olnuks üldse mingit eelnevat konfliktikogemust.

Pressifoto konkurss 2022 on mingis mõttes Eesti pressifotograafide aruanne sellest, kuidas nad on Ukrainas kestva sõja kajastamisega hakkama saanud. Kuid loomulikult pole sõda midagi sellist, mida saab lihtsalt kajastada. Sõja jäädvustamine fotodele ja videotele on alati keeruline seisukohavõtt nii konflikti enda kui moraali seisukohalt.

Varem on välismaiste pressiagentuuride sõjafotode avaldamine Eesti väljaannetes tekitanud diskussiooni sellest, kui palju ja milliseid sõjakoledusi peaks või tohiks lugejatele ajakirjanduses eksponeerida. Need mõttevahetused on seotud moraali ning fotograafi positsiooni üle arutlemisega. Kas fotograaf on neutraalne vaatleja või aktiivne konfliktis osaleja? Kelle poolel ta on? Kas ta tohib üldse kellegi poolel olla?

Et aru saada, kui palju sõjafoto on viimase kolmveerand sajandi jooksul muutunud, tasub meenutada kasvõi kahe kuulsa sõjafoto diskreetset mustvalget esteetikat: Robert Capa Hispaania kodusõjas tehtud „Langevat sõdurit“ (The Falling Soldier, 1936) ja Max Alperti fotot „Pataljonikomandör“ (Kombat), viimane on iroonilisel kombel tehtud tehtud 1942. aastal Teise maailmasõja lahingute ajal Luhanski oblastis.

Üks tänapäeva maailma kuulsamaid sõjafotograafe on ameeriklane James Nachtwey. Ta on kajastanud lugematuid sõdasid ja konflikte: Põhja-Iirimaal, Afganistanis, Rwandas, Kosovos, Tšetšeenias, Iisraelis. Ta ütleb enda kohta, et on sõjavastane fotograaf. Tema ülevaatenäitust „Memoria“ sai 2019. aastal näha ka Tallinnas.

Uurisin tookord tema käest, kuidas sõjakoledusi jäädvustavad fotod saavad üldse midagi head teha. Nachtwey vastas: „Teiste inimeste tragöödiate pealt nägemine on alati väga raske. Mõnikord arvatakse, et sõjafotograafid sulguvad selle tõttu endasse. Aga on otse vastupidi – tuleb ennast avada ja tunnetada seda valu, mille tunnistajaks oleme. Peame olema tundlikud, kui tahame näidata, et see kõik tõepoolest juhtub. Kanname ette, mis tegelikult toimub, aga teeme seda nii kaastundlikult kui üldse võimalik. Me jäädvustame, kuid ei tsenseeri ega jäta ka midagi välja.“

2022. aastal käis ta ajakirja The New Yorker palvel Ukrainas sõda pildistamas. Artikli juurde kirjutas ta oma kreedo: „Ma olen olnud tunnistaja ja need pildid on minu tunnistus. Sündmusi, mida ma olen jäädvustanud, ei tohi unustada ja need ei tohi korduda.“

Kui sõjafotograaf ei pööra pilku ära, siis teenib ta kõrgemat eesmärki – veenda maailma, et sellised asjad ei tohi kunagi enam juhtuda.