Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / talv 2021

nr 30 talv 2021

Eesti Kontserdi 80 helisevat aastat

Multitalent JosĂŠ Cura tagasitulek

Miks toetada kultuuri?

Peasponsor teab

Foto: GUNNAR LAAK

juhtkiri

HEA MUUSIKASÕBER!

A

lanud 2021 on Eesti Kontserdile eriline – tähistame oma 80 tegevusaasta juubelit. Eesti suurima ja Euroopas ainulaadse kontserdiorganisatsiooni ajalugu on olnud kõike muud kui üksluine, pigem ikka värvikirev ja vastuoluline – just nagu aeg, milles oleme küpsenud.

1941. aastal sõnastas filharmoonia asutajadirektor Paul Karp vast loodud „kontsertbüroo” ühe eesmärgina „organiseerida solistide ja väiksemate ansamblite esinemisi käitistes ja tehastes, et õpetada ja arendada laiades töötava rahva hulkades muusikaarmastust”. Aeg oli ideoloogiast paks ning riikliku kontserttegevuse eesliinil nähti pigem kerget meelelahutust: estraadiartiste ja, nagu selgub toonastelt palgalehtedelt, karutaltsutajaid ja mustkunstnikke.

Selle kõrval ajas aga juuri – ja sirgus viimaks vägevaks – teinegi, esiti akadeemiliseks ristitud suund, mis on aastakümnete jooksul vorminud Eesti muusikakultuuri ning aidanud publiku südameisse jõuda vaimustavail muusikaandeil, olgu nad heliloojad, dirigendid või instrumentalistid. Just seda suunda kannab edasi Eesti Kontsert, millest on taasiseseisvunud Eestis saanud kõrgetasemeline kontserdikorraldaja ning

usaldusväärne partner välismaal, mis areneb ja käib ajaga kaasas ning hoolitseb selle eest, et muusikaarmastus oleks ka uute põlvkondade pärisosa.

Eesti Kontsert on tänini uhkusega koduks Eesti Rahvusmeeskoorile, kelle kaitseks pidi koori asutaja Gustav Ernesaks veel aastaid pärast koori sündi ajakirjanduses sõna võtma, sest „isegi muusikute seas leidus skeptikuid, kes kahtlesid kutselise koori tarvilikkuses ja elujõulisuses”. 1947. aastal märkis maestro: „Nüüd võime aga öelda, et meie koorilaulu headel traditsioonidel on tõusnud uus võsu, mis kasvades on juba mitmeti vilja kandnud. Koor on kujunenud isetegevuskooridele tubliks kaaslaseks, populariseerides koorilaulu juba palju suuremas ulatuses kui see on võimalik isetegevuskooridel.”

Praeguseks on rahvusmeeskoorist kasvanud üks maailma unikaalsemaid ja professionaalsemaid meeskoore, mis on oma kunstilise juhi ja peadirigendi Mikk Üleoja käe all laulnud end Eesti koorimuusika vaieldamatuks visiitkaardiks.

Ja muidugi tegutseb meie katuse all peagi 50aastaseks saav Hortus Musicus, kelle juhti, vaprat vedurit Andres Mustoneni saab „süüdistada” selles, et helilooja Arvo Pärdi toona avangardne tintinnabuli-helikeel 1970ndate teisel poolel valla pääses ja tänini kogu maailma hinge kinni hoidma paneb.

Jah, tänavune aasta on eriline ning on põhjust pidu pidada. Ja eks me pea ka!

Ometi tahaks kogu hingest soovida, et oh, armsad sõbrad, tulgu meil vahelduseks hoopis üks üsna tavaline aasta, mil igapäevane elukorraldus taastuks ja pandeemia minevikku vajuks. Tänan teid, kes te armastate Eesti muusikat ja muusikuid ning meist hoolite. Luban, et latti me alla ei lase, nii et kui Richard Ritsing saaks, võiks ta iga meie kontserdi järel kirjutada, nagu tegi seda 1945. aastal Postimehes, kui oli Vanemuises ära kuulanud filharmoonia korraldatud Bruno Luki ja Anna Klasi kontserdi kahel klaveril: „Kunstnikupaari hästi arendatud koosmängu ja üldist kunstilist edu kviteeris kuulajaskond väga sooja suhtumisega ja tugeva aplausiga. Ettekandeid jälgiti väga tähelepanelikult ja naudingulise pingsusega. Edukail kunstnikel tuli anda publiku tungival soovil lisapalu.”

Palju õnne, kestvat aplausi ja ohtralt lisapalu!

Kertu Orro

Eesti Kontserdi juht

eestikontsert.ee

3

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

ESTONIA KONTSERDISAAL Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee VANEMUISE KONTSERDIMAJA Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee PÄRNU KONTSERDIMAJA Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee JÕHVI KONTSERDIMAJA Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee PETERBURI JAANI KIRIK Dekabristide 54a, Peterburi telefon +781 2710 8446 e-post jaanikirik@concert.ee

5

Esikaanel Tähe-Lee Liiv Foto: Krõõt Tarkmeel/ERR

SISUKORD 6 Pianist, kel siht jõuda muusikaga inimeste südameisse 10 Eesti Kontserdi 80 helisevat aastat. Tunnistaja ütlused 18 Kontserdimajad – kohaliku kultuurielu keskused 22 Maarit Kangron. Londoni tippagentuurist peaprodutsendiks

Eesti Kontserdi ajakiri www.concert.ee/ajakiri-aplaus

26 Lauri Vasara haruldane kontserdiõhtu Tallinnas 30 Kevadhooaja programm

Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

45 Meenutusi 2020. aasta sügishooajast

Toimetaja Andri Maimets

54 Poolhullude ideedega mängiv 30. MustonenFest

Trükikoda Printon AS

50 Usutlus Eesti Kontserdi peatoetajaga 58 Argentina metsik multitalent José Cura 60 Kontserdiplakateid on tehtud ka sule ja pintsliga eestikontsert.ee

Tähe-Lee Liiv

Pianist,

kel siht jõuda muusikaga inimeste südameisse

6

„Oluline on teada, mis on eesmärgid, kuhu tahta lõpuks välja jõuda,” ütleb pianist Tähe-Lee Liiv, kelle meelest on ilma eesmärkideta elu võrreldav pimeduses kobamisega. „Mul on väga pikalt olnud sihiks soov oma muusikaga kõnetada inimesi ja jõuda nende südameisse.”

Paistab, et Tähe-Lee, saate „Klassikatähed” viienda hooaja võitja, on oma sihti publiku südameid ja hingi puudutada teostamas.

Ning liigub valitud teel õige vägeva sammuga.

Tekst: AIGI VIIRA, Õhtuleht I Fotod: KRÕÕT TARKMEEL, KAIRIT LEIBOLD

M

uusika, mis dikteerib päeva rütmi, ja äärmuslik enesedistsipliin – need moodustavadki Tähe-Lee elustiili selgroo. Ning klaver, mis omakorda sihikindlust kasvatab, sest see kuninglik instrument tunneb kohe ära, kui muusik on tööga tagasi hoidnud. „Distsipliin seostub mulle kohustuste ja harjumustega ning mul on tekkinud aastate jooksul harjumus iga päev harjutada,” möönab Tähe-Lee, et klaver on tõepoolest omamoodi kasvataja. Temal on kodune kasvataja Estonia tiibklaver, millega veedab vähemalt viis tundi päevas. „Järjepidevus on minu elus läbiv, sest kui seda ei ole, ei jõua tulemusteni. Võid harjutada teinekord päevas vähem, aga harjutad ikkagi iga päev. See on tähtis!” Sest üksnes ajaga tuleb oskus jutustada klaveril lugu, tekitada meeleolu ja omanäoliselt interpreteerida, usub noor pianist.

Sellisel loogikal on olnud tulemust mitme eduka konkursivõiduga, mullugi pälvis tänavune klassikatäht IX Eesti pianistide konkursi I preemia ja Tallinna Filharmoonia eripreemia. Ning need võidud on kõigest jäämäe tipp, kui arvestada, et Tähe-Lee on alates 2011. aastast end võistlustel proovile pannud. Võidukalt. Seda on märgatud. „Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust APLAUS I TALV 2021

ja loomulikku enesekindlust, mis võiks olla omane temast palju vanemale inimesele,” kirjutab pianist Kadri-Ann Sumera noore kolleegi kohta ajakirjas Muusika ja rõhutab olulisimat Tähe-Lee loomujoont – sihiteadlikkust.

NELI ÕPETAJAT JA KOOLI KORRAGA

Ei maksa arvata, et praegune Tallinna Muusikakeskkooli õpilane poleks varateismelisena läbi elanud aega, mil klaveri harjutamine tähendas piinarikast ja tüütut kohustust. „Sel ajal ma väga ei viitsinud, tõrge tuli sisse,” mäletab ta 12aastast ennast, kellele pakkus muusikast märksa suuremat põnevust sõpradega koos hängimine. Sesse kriisi sekkus aga juhus. „Huvitav, aga 12aastasena hakkasin Itaalias käima, kohtusin seal välismaa noortega, kes mängisid väga-väga hästi,” räägib ta. „See tekitas minus tohutut imetlust ja vau-efekti. Mõtlesin, et tahaksin ka niimoodi mängida, kuid Eestis olid sõbrad ja muud huvid ning suurt viitsimist ikkagi ei olnud.

Kui aga taas välismaale sattusin, siis sain alati heureka-elamuse ja tuli ka motivatsioon. Nii et kui kodus isegi ei viitsinud harjutada, siis järjepidevusest siiski tegin seda.”

Ajapikku andis tõrksus alla ning seltsielu sõp-

Tähe-Lee Liiv radega asendus taas tundidega klaveri ja nootide seltsis. Nüüd väidab Tähe-Lee kindlalt, et pianistile toovad edu anne, töökus ja hea õpetaja. Veel enam, praegu on tal lausa neli erialaõpetajat ja sestap käsil neli kooli korraga. Muusikakeskkoolis juhendavad teda õpetajad Marrit Gerretz-Traksmann ja Ivari Ilja, EMTA noorteakadeemias Ivari Ilja, Sibeliuse akadeemias Soomes ootab Tähe-Leed õpetaja Hui-Ying Liu-Tawaststjerna ning Perosi akadeemias Itaalias õpetaja Konstantin Bogino.

Mõneti oli just 70aastane pianist ja õppejõud Bogino see inimene, kes Tähe-Leele hoogu juurde andis. „Juhuslikult võttis ema mind kaasa Pariisi, kui läks sinna esinema,” jutustab TäheLee esmakohtumisest väärika ja suure meistriga. „Elasime nädal aega tema õpetaja juures, klappisime juba alguses väga hästi ja ta tegi suhteliselt ruttu ettepaneku, et võiksin tema juurde õppima

Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust ja loomulikku enesekindlust.

7

eestikontsert.ee

Tähe-Lee Liiv PIANIST TÄHE-LEE LIIV • Sündinud 11. novembril 2003.

• Alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis Maigi Pakri klaveriklassis.

• Alates aastast 2013 õpib klaverit muusikakeskkoolis Marrit Gerretz-Traksmanni klaveriklassis ja aastast 2019 lisaks Ivari Ilja käe all. Viimase juures jätkab õpinguid ka EMTA noorteosakonnas alates 2020. aastast.

• Alates 2017. aastast õpib ka Konstanin Bogino juures, alguses Bergamos Accademia Santa Cecilias ja 2019. aastast Accademia Perosis Biellas.

• 2018. aastal alustas klaveriõpinguid Helsingis Sibeliuse akadeemia noorteosakonnas HuiYing Liu-Tawaststjerna klaveriklassis.

• On silma paistnud kodu- ja välismaistel konkurssidel alates 2011. aastast.

8

• 2019. aasta oli muljet avaldav: esikoht Eesti keskastme muusikakoolide (TMKK, Elleri kool ja Otsa kool) vahelisel konkursil; virtuoossuse eripreemia rahvusvahelisel konkursil „1st Nordic Junior Piano Competition” Rootsis; esikoht New Yorgis toimunud konkursil „2019 Concerto Competition ’Theodor Leschetizky’ for Gifted Young Pianists”; Fano auhind ja stipendium Veneetsia festivalil Venice Music Masters; teine koht New Yorgis rahvusvahelisel Gershwini muusika konkursil, esikoht ja kaks eripreemiat IX Eesti pianistide konkursil ning esikoht konkursil „IV Future Stars International Piano Competition”.

• 2020. aasta ei jäänud kehvemaks: esikoht Eesti keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil „Kolme kooli konkurss”, III koht Narva rahvusvahelisel Chopini konkursil ja peavõit ETV noorte muusikute telekonkursil „Klassikatähed 2020”.

• On esinenud solistina koos Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri, konkursi „Noor muusik” orkestri, Veneetsia Chioggia Kammerorkestri, Alion Baltic Festivali Sümfooniaorkestri, Virumaa Kammerorkestri, New York Camerata orkestri ja ERSOga.

Allikas: www.kammermuusikud.ee

APLAUS I TALV 2021

„Mul on sõpru, kes on entusiastlikud ja uudishimulikud ning küsivad muusikasoovitusi ja paluvad aeg-ajalt klaverit mängida,” kõneleb Tähe-Lee, kelle sõpruskonna huvi klassikalise muusika vastu on tõusuteel ning noorel pianistil on rõõmu oma seltsilistele uusi teadmisi jagada. „Raadiopopist tüdined õige ruttu, aga klassikalise muusika teostega on vastupidi: mida rohkem kuulad, seda rohkem paeluvad. Loodan publikule just seda pakkuda.”

minna. Selle oma ema kunagise õpetaja juures käin nüüd mina. Ta õpetab igal pool maailmas: Itaalias, Soomes, Prantsusmaal, Serbias ... Kui ta on Soomes, käin tema juures seal, aga põhiliselt ikka Itaalias. Vahepeal käin ka tema juures tunnis Pariisis, tema kodus.”

Pianist Boginoga on Tähe-Leel perioodõpe, ikka kuu-paari tagant ja mitu päeva järjest, Sibeliuse akadeemias oli enne koroonapiiranguid tava tunnis käia paaril päeval kahe nädala jooksul. EMTA noorteakadeemias Ivar Ilja juures käib Tähe-Lee korra nädalas ja muusikakeskkoolis Marrit Gerretz-Traksmanni juures on tal peale erialatundide ka kammermuusika tunnid.

Eri õpetajate juures tudeerimine kõlab pidulikult ja eks see, arvestades et igal pedagoogil on oma käekiri, seda ongi. „Ega ma kõigi õpetajate juures korraga ühel päeval käi, ikka aeg-ajalt ja ajavahega,” selgitab ta, et igale õppekäigule järgneb õpetaja juhendeid järgides harjutamine, millele hiljem liituvad teise õpetaja juures omandatud teadmised. „Sünteesin kogu aeg õpetusi ja panen iga päev

Tähe-Lee Liiv kokku oma puslet. Nüüd, koroona tõttu, ei ole väga saanud õpetajatega kohtuda ja tavapärane rütm on häiritud.” Tõsi, klaveri taga töötab ta endiselt iga päev. Ikka viie tunni kaupa. Silme ees siht nelja suurepärase ja inspireeriva pianisti juhendamisel õpetajate tasemele jõuda, olles alati tänulik esimesele õpetajale Maigi Pakrile, kes juhatas ta klaveri suurte saladuste juurde ja andis väga tugeva klaverimängu põhja. Säherduse vundamendi, millele päevast päeva taevani ulatuvat torni ehitada.

LAHUTAMATU PAAR: TIIVAGA ESTONIA JA TÄHE-LEE

Selge, et noore pianisti päevade peategelane on klaver, kuid hetketi saab läikivmusta tiivaga pill siiski puhkust nautida. Kui Tähe-Lee parajasti klaverile ja nootidele ei pühendu, teeb ta koolitööd. Küll teisiti kui tema eakaaslastel tavaks.

Klaverimuusikaga täidetud päevade juures on arusaadav, miks Tähe-Lee igal varahommikul ranitsat õlale ei heida, et kooli minna. Päevakoolis on ta individuaalõppel. „Ma ei pea õppekavast osa võtma, kuid mul on kokkulepped aineõpetajatega, mida ja millal vastan,” räägib ta. „Kui teistel on kuupäevad, millal nad peavad hinded kätte saama, siis mul lükatakse kõik suve lõppu – ma võin ükskõik millal asjad ära teha. Õpetajad on hästi mõistvad ja vastutulelikud olnud.” Eks seegi, et koolitükid iseseisvalt vesiselgeks teha, nõua püsivust ja tahtekindlust.

Nende loomuomadusteta poleks aga TäheLee see, kes ta on. Pianist üha suuremaks paisuva algustähega. Ehk siis kunstnik, kes oma mänguga publikut sedavõrd lummab, et nood aja ja ruumi sootuks unustavad. Olenemata sellest, kas tema sõrmed puudutavad Steinway või Estonia klahve.

Kunagi tulevikus tahaks ta olla pianist, kes käib kontserte andmas oma klaveriga. Kuid millisega? „Eks ma siis valiksin selle kuskilt kallist klaverisalongist välja,” muigab ta. „Tavaliselt valivad

tipp-pianistid selle, mis nende käte all kõige paremini kõlab ja mida nad kõige paremini tunnetavad.

See võib olla Steinway, aga ei pea olema.” Mullu, kui Tähe-Lee osales Eesti pianistide konkursil, oli tal valida kolme klaveri vahel: Steinway, Fazioli ja Bösendorfer. Tähe-Lee valis Bösendorferi. „Osa pianiste isegi ei proovinud instrumente, vaid läksid otsejoones Steinway juurde, sest arvasid, et kõige kuulsam ja kallim klaver on kõige parem,” meenutab ta. „Kuid iga Steinway ei ole kõige parem valik, sest mulle tundus, et see klaver oli suure saali jaoks liiga teravakõlaline. Seetõttu valisin Bösendorferi, sest see kõlas pehmemalt.” Tähe-Lee valik osutus õigeks, sest koos kõlasid nood kaks esikohavääriliselt. Iga päev on Tähe-Lee suurim sõber aga siiski kodumaine Estonia. Nemad kahekesi on lahutamatud. Vähemalt esialgu.

9

„CHOPIN ON ALATI ÜKS MU SUURTEST LEMMIKUTEST OLNUD.” „Praegu kisub mind rohkem vene heliloojate poole – Rahmaninov ja Prokofjev,” mõtiskleb Tähe-Lee Liiv ja lisab kiiresti: „Aga Chopin on alati üks mu suurtest lemmikutest olnud! Kaks aastat tagasi mängisin tohutult palju Chopini muusikat ja minu repertuaaris oli seda kaks-kolm tundi. Mängisin ära kõikidest Chopini kirjutatud klaverižanritest ühe, näiteks ühe ballaadi, skertso, masurka, valsi, poloneesi, klaverikontserdi, etüüdi ja nii edasi. Arvan, et Chopini romantism köidab teismelisi. Lapseeast välja kasvades, kui muusika hakkab rohkem huvitama, on tavaliselt romantism esimene, mis enda jaoks avastatakse. Mulle kajastab Chopini muusika kõige siiramaid tundeid, tema lood on küll lihtsad, aga seal on palju emotsioone.”

Tõenäoliselt ei murra armastust Chopini vastu ka praegune tõmme vene heliloojate poole. Nood hakkasid Tähe-Leed köitma siis, kui ta luges läbi klassikute Fjodor Dostojevski „Idioodi” ning „Kuritöö ja karistuse” ja Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina”. „Kuidagi need vene arhetüübid on paelunud mind,” tunnistab Tähe-Lee, kellele näikse vene klassika hinge pugenud olevat.

Vähemalt Tšaikovski 1. klaverikontserti on ta juba ERSOga mänginud, 2. ja 3. aga veel mitte. Küll jõuab. eestikontsert.ee

Ajalugu

Tunniütlusedstaja

80 HELISEVAT AASTAT.

10

APLAUS I TALV 2021

Ajalugu Arvan, et võin end lugeda tunnistajaks, teades ja tundes juubilari peaaegu läbi kogu tema eksisteerimise aja nii kuulajana väljastpoolt kui ka esitajana ja ehk isegi nõuandjana seestpoolt. Seepärast olen valmis andma ütlusi ja tunnistusi, sest et kuniks elu.

Tekst: TOOMAS VELMET, tšellist, Eesti Kontserdi loomenõukogu esimees I Fotod: KAUPO KIKKAS, RANNARAHVA MUUSEUMI ARHIIV, RIIGIARHIIVI FILMIARHIIV, EESTI KONTSERDI ARHIIV, ERAKOGU

1

941. aasta veebruaris asutati Eesti ühtedel tuli lahkuda 1941 itta, teistel hiljemalt sepNõukogude Sotsialistliku Vabariigi tembris 1944 läände. Vahe oli selles, et Jaroslavlist Riiklik Filharmoonia, mis ei kestnud tulid paljud tagasi, aga Rootsist mitte enne just kaua, sest kadus samal aastal, kui sajandi lõpukümnendit. Filharmoonia tegeüks okupatsioonivõim asendus vus taastus 1944. aastal esialgu mööda teisega. Kuid teada on, et filharmoolinna laiali, teiste saalide seas sellise niat juhtis tromboonimängija ja nimega asutuses nagu Eesti NSV dirigent Paul Karp ning sinna Ametiühingute Kesknõukogu kuulus 72liikmeline sümfooJaan Tombi nimelises niaorkester.

Kultuurihoones, mida tegeliOlgu kõigi muude sõnakult tunti Mustpeade majana dega kuidas on, aga seda, mis aadressil Pikk 26. või kes on filharmoonia, on Just selle pika nimega ehk mõistlik teada. Reeglina majast algavad minu Filkutsutakse nii sümfooniaorharmooniaga seotud tunniskestrit või saali, kus nimetatused, mis said ka mulle saatud orkester kontserte annab. tuslikuks. Minu isal Aado Viini Filharmoonia – filharVelmetil oli jäärapäine tava moonikud – on orkester, Berliini käia kontsertidel koos lastega, Filharmoonia aga kontserdisaal, eelkõige minuga. Uskuge või Toom t e as Velm London Philharmonia on orkester mitte, aga 1946. aastal olin koos isaga ja Elbphilharmonie kontserdisaal. Kuid „Tombis ”, kus toimus tšelloõhtu, esineja Moskva Filharmoonia on kontserte korraldav tolle aja tippmaestro, Moskva konservatooriumi organisatsioon nagu ka kõik endised nõukogude professor Svjatoslav Knuševitski. Pikast täismõõfilharmooniad. Kuna meile toodi see „kultuur” dulisest kammerkontserdist jäi igaveseks meelde ju Venemaalt, siis saime endale just kontserte ja Tšaikovski „Rokokoo variatsioonide” 6. variatsellesarnaseid etendusi korraldava organisatsiooni. sioon, mis pani poisikese nutma. Ei, ma ei eksi, sel Saksa okupatsiooni ajal tegevus katkes, kuid kontajal oli komme sooloõhtutel mängida ka teoseid, serdid jätkusid, ja saal, Estonia kontserdisaal, töömis originaalis olid orkestriga. Kes oli klaveriparttas, kuni „punakotkad” ta märtsis 1944 puruks ner – ei mäleta, aga minu meelest naispianist. Mis pommitasid. veel kavas, sedagi ei mäleta ilmselt seepärast, et Sõda lõi lõhki ka eesti muusikute kogukonna, vapustus Tšaikovskist oli niivõrd võimas.

Filharmoonia kontsertbrigaad Pranglil 1954-55. Taga vasakult Rait Ivalo, Georg Ots. Ees vasakult teine Roland Sepp, kuues Gennadi Podelski, seitsmes Viktor Gurjev.

Klaverikunstnikud Aino Himbek (vasakult) ja Vaike Vahi ning viiulikunstnik Ines Rannap ENSV Riikliku Filharmoonia 40. aasta juubelil.

eestikontsert.ee

11

Ajalugu Taastatud Estonia kontserdisaali avamine 13. juulil 1946, prof Alfred Karindi kantaadi „Võit” ettekanne autori juhatusel.

Helilooja Dmitri Šostakovitš oma ballaadide tsükli „Ustavus” proovis RAMi harjutussaalis 1970. aasta detsembris. Juhatab Gustav Ernesaks.

Esineb ansambel Laine.

12

Tagajärg ongi minu kui tšellisti pikaajaline seotus Eesti Kontserdiga, aga eks ole sel muidugi ka teisi mõjureid. 1950ndatel oli minu kui kuulaja juba mõnevõrra teadlikum suhe kontserdieluga, kuigi pikka aega kehtis veel ametlikult keeld lastel pärast kella 19 väljaspool kodu viibida – isegi koos vanematega mitte. Kuid isa oli osav neist keeldudest üle astuma ja olema, mis sai minu muusikuks kujunemisel otsustavaks.

Kontsertidel, eelkõige sümfooniakontsertidel, oli meie seltskonnas kolmandaks isa hea sõber helilooja Villem Kapp, seetõttu pole imestada, et järgmised sündmused-elamused on temaga seotud.

1954. aastal kirjutas Villem Kapp 2. sümfoonia c-moll, mis tiksus minus seni, kuni viimaks ise orkestris istusin ja veel võimsama elamuse sain. Et teos on väga hea, tõestab asjaolu, et veel hiljaaegu plaadistas Neeme Järvi selle BBC orkestriga. Teine oli muidugi sümfooniline poeem „Põhjarannik”, millest sai justkui üldrahvalik sündmus ning täieliku eufooria tekitas info, et seda mängib Pariisi raadio ja see oligi kuuldav. Nende vahele mahtusid eesti muusikalugu pööravad esitused nagu Eduard Tubina V ja VI sümfoonia esiettekanne Eestis ja Eino Tambergi „Concerto grosso”, mis oli ju lausa revolutsioon eesti muusikas. Kõik see hakkas ikkagi liikuma pärast Nikita Hruštšovi tekitatud „sula”. Eestit külastas esimene välisdirigent – ja veel Soomest – Tauno Hannikainen, kontsert oli nii menukas (lisaks kõlas Sibeliuse „Finlandia”), et APLAUS I TALV 2021

rahvas seisis püsti ja KGB kutsus mõned neist hiljem vastuvõtule, esitades küsimuse: „Kes alustas …”.

Ei tea, kas siis „Finlandiat” või püsti tõusmist.

Siit loogilise järjena tormilised 1960ndad. Enne veel kontserdielu igas suunas laiendav sündmus 1960. aastal, mil Eestit külastas Zoila Augusta Emperatriz Chávarri del Castillo – artistinimega Yma Sumac (Peruu). Kolm õhtut Estonia kontserdisaalis olid lõhki müüdud. Inimesed seisid ööde kaupa piletisabas. Ei mäleta, kuidas, aga minagi olin nende hulgas, kes ühel neist õhtutest kohal oli. See täiesti ebainimliku häälega naine (ulatus pea kuus oktavit) ning tema kontsert oli tappev, kosmiline, džungliline ja ometi inimsuust.

Eesti muusikat tabas uus murrang – Pärt, Rääts, Sink jne. Rääts murdis kaanoneid ja murdis maailma. Pärt oli iga esmaesitusega tekitanud traditsiooni, et neid peab kordama, lõpuks ta ise väsis avangardismist, aga publik ja esitajad veel mitte, need teosed töötavad tänini.

1960ndate skandaalid olid palju sakutavamad kui eelneval kümnendil, kõik see tipnes Pärdi 12minutise vokaalsümfoonilise suurteosega „Credo”, mis tuli tervikuna kordamisele ja mille kavvavõtmine oli tollal vajaliku loata, selle eest võttis vastutuse enda kanda Neeme Järvi. Peale skandaalide kehtis ikka veel mõnda aega „sula” ja Estonia kontserdisaali tulid lisaks vene maailmanimedele ka tipud läänest. Dirigendid Kurt Masur, Karel Ančerl ning pianist, dirigent, Busoni

Ajalugu Hortus Musicus ratastel: (vasakult) Taivo Niitvägi, Peeter Klaas, Jaan Arder, Andres Mustonen.

ja Schnabeli õpilane Carlo Zecchi, kes tegi Tallinna Kammerorkestriga tõelist imet.

Muide, kollektiiv, kes tegutses algul Eesti Raadio juures, leidis Filharmoonias väga korraliku katuse ning aastaid toimis abonement, kus ühe kavaga esineti Tallinnas, Tartus ja veel kusagil perifeerias – need olid samuti alati välja müüdud.

Tolleaegsed eesti heliloojate uudisteosed olid enamik seotud kammerorkestriga.

Koosseisus oli meie keelpillimängijate (ERSO, teatri ja konservatooriumi) eliit pluss kavast olenevalt vajalikud puhkpillid. Kümnendi lõpul sai alguse vabariiklike interpreetide konkursside traditsioon ning see andis ja annab professoreid konservatooriumile (akadeemiale) ja interpreete filharmooniale (Eesti Kontserdile).

Filharmoonial oli kujunenud hea tava kutsuda esimeste seas külla värsked Tšaikovski konkursi laureaadid, kes tulid siia suurima heameelega. Vene artistidele, nii alustajatele, tipus kui ka karjääri teises pooles olijatele olid kontserdid Eestis peaaegu nagu välismaal: siin oli asjatundlik publik ja korralikud saalid, lisaks ladus ja hoolikas kontserdikorraldus. Siin käis maailmakuulus Isaac Stern ja karjääri veel mitte alustanudki Gidon Kremer.

1966 esines Tallinnas 16aastane (!) pianist Grigori Sokolov, Tšaikovski konkursi võitja – see oli superelamus ja 1999 esines ta siin kolme kontserdiga, mis oli veel suurem super.

1970ndatel astus värske tuulena lavale Filharmoonia koosseisulise kollektiivina varajase muusika ansambel Hortus Musicus ja nooruke, kuid enesekindlusest

13

29. märtsil 1941 selgitas Paul Karp Sirbis ja Vasaras, milleks Filharmoonia sama aasta veebruaris õigupoolest loodi. Avakontsert toimus 4. aprillil 1941.

eestikontsert.ee

Ajalugu

Eesti Kontserdi visiitkaart on Saaremaa ooperipäevad. Kohal on imelised esinejad, andunud austajad ja lossihoovi paigaldatud hiiglaslik vabaõhuteater.

14

pakatav Andres Mustonen – ning ennäe, juba 50 aastat pole nad kuhugi kadunud, ainult et enesekindlusele on lisandunud väärikus.

Eesti on minu mäletamist mööda alati olnud džässilembene ja 1974 tabas Eestit välk, millele järgnes müristamine: meid külastas Oscar Petersoni Trio. Olin kuulajate hulgas ning elavalt on mälus pilt professor Bruno Lukist, kes hoidis Petersoni kuulsat tremolot nähes ja kuuldes kahe käega peast kinni, endal nii õnnelik nägu peas nagu lapsel lemmikkaisukaruga. 1970ndate tippsündmuseks meie alal tuleb kindlasti nimetada 30. septembril 1977 toimunud Estonia teatri kammerorkestri kontserti ootamatus saalis, Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas Mustamäel.

Võiks arvata, et sinna ju publik ei tule, aga võta näpust – piletiga sinna küll ei saanud, aga saal ikka lõhki. Põhjus kahe helilooja, Arvo Pärdi ja Alfred Schnittke (Moskva) esiettekanne, esitajad Tatjana Grindenko ja Gidon Kremer mõlema helilooja teoses. Siit sai alguse Pärdi „Tabula rasa” võidukäik maailmas. Kangelaseks osutus dirigent Eri Klas, tänu kellele kontsert toimus, sest planeeritud Estonia kontserdisaali asemel tuli kiirelt leida teine koht, mõlemad heliloojad ju vaata et lausa dissidendid.

1980ndatel olid uued inimesed, uued noored heliloojad Lepo Sumera, Raimo Kangro, hakkasid tekkima festivalid mitte ainult Tallinnas, vaid ka näiteks Pärnus, kuid veel ei olnud nii, et kui sul pole omanimelist festivali, siis sind polegi olemas.

Edukaks osutus Neeme Järvi tühiku täitnud Peeter Lilje, kellele järgnesid Paul Mägi, Jüri Alperten, Arvo Volmer, Vello Pähn jpt.

Uue tähena säras loomingutaevas Erkki-Sven Tüür. Peeter Lilje viis ellu eesti muusikas võimatu, s.t 80 aastat pärast Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” loomist toimus gigantse teose esiettekanne Eestis karmis koostöös teose renoveerija pianist Vardo Rumesseniga, kes on ka Filharmoonias toimetajana töötanud ning juba APLAUS I TALV 2021

21. sajandi algul korraldanud siin suurejoonelise festivali „Tubin ja tema aeg”. Kümnendi lõpus hakkasid naasma kadunud pojad, eelkõige Neeme Järvi, siis Mstislav Rostropovitš Washingtoni orkestriga ning et nüüdseks on Eestit külastanud enamik maailma tipporkestreid, siis – andke hoogu, Eesti Kontsert!

Filharmoonia tegijad, kunstiline juht ja direktor olid suutnud eesti interpreetidele avada kuuendiku maailmast, äraseletatult Sojuzkontserdi avarused, ja mõne aja pärast ka Goskontserdi ehk ülejäänud maailma. Hortus Musicus ja Tõnu Kaljuste veetud Filharmoonia Kammerkoor uutena ning RAM tuntud nimena vallutasid nii ühe kui ka teise kontsertorganisatsiooni järjepanu.

1990ndad panid algul kõik seisma, paljud – väga paljud head muusikud – ei pidanud vastu ja läksid. Neid oli umbes sama palju kui 1944. aastal.

Professor Endel Lippus konstateeris lakooniliselt: „Elasime üle 1944nda ja 1949nda ja tuleme ka siit tugevatena välja.” Tal oli õigus – eestlaste elujõud on võimas.

Uue sajandi meistrid on juba kohal ning võime uhkustada festivalidega, ooperipäevadega, mis annavad oma analoogidele kaugemal ja lähemal silmad ette. Meie juurde tahetakse tulla ikka veel, aga nüüd ka lääne poolt. Meie, see tähendab filharmooniast Eesti Kontserdiks kasvanu tegevus katab mänglevalt kogu riigi ning ulatub USA ja Hiinani, Euroopa Liidust rääkimata. See on märk sellest, et meil on nüüd midagi kõrgel tasemel kõigile pakkuda.

Meil on rahvusvahelised laureaadid, mõni neist lausa kaheksakordne, ja kuna filharmooniline tegevus selle sõna vanas tähenduses on ehtsalt turumajanduslik, siis – kui tahame konti saada, peab samaväärne kont olema vastu pakkuda. Kõige suurem ime on toimunud koroonaajal, kogu maailm imestab, kontserttegevus jätkub ja külalisi käib ka, jääb ainult üle lisada professor Endel Lippuse pakutud aastanumbreile veel 2020.

Ajalugu

KÕIGE TAGA ON ERILISED INIMESED Miski siin maailmas ei sünni iseenesest, kõige taga on inimesed. Muusika ja selle produtseerimine on tegevus, mis ei salli seanaha vedamist ja niisama muuseas tegelemist. Sa kas annad kõik, mis sul anda on, või pudened saanilt võssa. Olgu meenutatud vähem või rohkem värvikaid osalisi ajaloost ja tänapäevast.

Allikad väidavad erinevalt, kuid usaldan Eesti muusika bibliograafilist leksikoni, mille järgi ENSV Riikliku Filharmoonia sõjajärgne esimene kunstiline juht oli Nikolai Goldschmidt – Artur Kapi õpilane, helilooja, dirigent, Tallinna Töölismuusika Ühingu asutaja. Kuna algul olid filharmooniasse planeeritud ka mustkunstniku ja karutaltsutaja ametikoht, ei suvatsenud Goldschmidt seda juhist vist väga usinasti täita, mis maksis talle koha; vähe sellest, 1950–1953 tuli tal olla kaugemal ja järele mõelda. 1951 asus muusikaosakonna (mis osakond veel filharmoonias võiks olla) juhatajaks Olga Rudneva, lõpetanud Anna Klasi juures konservatooriumi ja oli 1958–1975 Filharmoonia kunstiline juht.

Temale sai saatuslikuks absurdseim seik, mida olen täheldanud. RAM tõi välja lavastatud kava

populaarsest eestlaste lauluvarast, millest üks oli ülituntud „Süda tuksub tuks, tuks, tuks”, mille teine salm algab ju sõnadega „Kui on hüva pärituul, lendab vene nagu kuul”. Küsiti, mis vene, mis kuul ja paluti kirjutada lahkumisavaldus. Jaburus oli veel selles, et RAMi kavu ei kinnitanud (viseerinud) Rudneva, vaid RAMi kunstiline juht ja peadirigent Gustav Ernesaks. Rudneva oli veel suurepärane ilukirjanduse tõlkija, kes on vene keelde tõlkinud eesti klassikat, nende seas Karl Ristikivi teoseid.

Rudnevale järgnes kunstilise juhina (1975–1986) armeenia päritolu eesti helilooja, Heino Elleri õpilane Boriss Parsadanjan. Ta oli aktiivne eesti muusikute ja muusika trügimisel üleliidulisele areenile ning saavutas oma tegevuses ka edu. Samuti tõi ta meie lavadele suuri vene muusikuid nagu tšellist Natalja Gutman, pianist Nikolai Petrov, dirigent Jevgeni Svetlanov, viiuldaja Viktor Pikaizen jne.

Parsadanjanile järgnes nüüd juba Eesti Kontserdi kunstilise juhina Enno Mattisen, kes oli Eesti Kontserdi direktor 1991–1999 – seda asutusele väga karmil ajal, millest tema jõud ikkagi üle käis.

Ta täiendas ennast ka USAs muusikamänedžeride koolitusel.

15

Riiklik Akadeemiline Meeskoor teel Kihnu saarele 3. septembril 1951.

Oktoober 1970. Neeme Järvi Kadrioru lossis kammerorkestri kontserti juhatamas.

Enno Mattisen

eestikontsert.ee

Ajalugu

Vladimir Sapožnin ehk Boba – viiuldaja, multiinstrumentalist, estraadiartist, imitaator soleerimas kahel lõõtspillil ENSV Riikliku Filharmoonia džässorkestri ees.

16

Ja siis tuli areenile Aivar Mäe, ehitaja. Tema aktivasse läheb ei vähem ega rohkem kui Estonia kontserdisaali ja Vanemuise kontserdisaali renoveerimine ning Pärnu ja Jõhvi moodsate kontserdimajade ehitamine ning tagatipuks Peterburi Jaani kiriku saaga, muuks ei oska seda nimetada, s.o lammutamine, ehitamine ja diplomaatiline sõda omandivormi pärast.

Mäele järgnesid Marko Lõhmus, Jüri Leiten ja Kertu Orro. Nüüdsel ajal enam kunstilisi juhte ei tarbita, seda asendab kollektiivne aju ehk loomenõukogu. Kuid seda vähem me teame direktoritest, kes tegutsesid kunstiliste juhtide ajal. Näiteks direktor Rait Ivalo (1966–1977), pearežissöör-direktor Tiit Koldits (1977–1981) ja direktor Oleg Sapožnin (1981–1994).

Kindlasti olid kõik edukad, aga minu tunnistus-

tes pole nad pinnale ujunud. Sapožninist räägitakse kui andekast ja pragmaatilisest ärijuhist, mis igal juhul tõi Eesti Kontserdile tulu. Ent kui juba ENSV Riiklikus Filharmoonias oli muusikaosakond, ei saa kuidagi mööda vaadata selle pikaajalisest juhist Kulno Raidest (1960–1983). Tema visadus, järjekindlus ja eriti noorte interpreetide toetamine väärib kõige kõrgemat hinnangut. Muide, ta on sündinud 1922 ja teda võib ikka kohata kohata kontsertidel, rääkimata Eesti Kontserdi pidupäevadest.

Praeguste produtsentide kiituseks räägivad nende teod, kuid meeldivate mälestuste valda kuuluvad sellised – siis nimetati neid toimetajateks –, kellega on olnud meeldiv koos töötada ja ka kohvi juua: Sirje Kuusk, Viktoria Jagomägi, Inna Kivi, Pille Palm, Elle Himma ja kõik teised, keda ei jõudnud meenutada.

Legendaarseid inimesi on Filharmoonias ja Eesti Kontserdis olnud palju, aga mõned on ikkagi kõige-kõige. Estonia kontserdisaali peaadministraator Lia Sevrjukova, kellest kõnelesid lugupidamisega paljud külalisartistid ja kelle võimekusest räägiti ka suure Venemaa paljudes filharmooniates.

Siis veel hulk ametikohti kuni asedirektorini pidanud Kaarel Tuberik, kelle näitlejaanne ja sarnasus tegid temast Leonid Iljitš Brežnevi teisiku. Kui ta oli RAMi direktor, tõlkis ta Ernesaksa lauakõnesid Venemaal. RAM olnud Bakuus samal ajal Brežneviga ja idamaiselt suurejoonelisel RAMi banketil käis vastuvõtjatel suust suhu, et „tema ise tõlgib!”.

Koroonaaeg lõpeb varsti ja usun, et Eesti Kontserdile jõudu ei pea soovima, seda neil jätkub. Soovime neile lõppematut loomingulisust ja piiramatut fantaasialendu ning kestku teie võim Eesti muusikapõllul kaua-kaua.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste Sahhalini saarel murelikult jälgimas kohaliku tantsija etteastet (1983).

APLAUS I TALV 2021

Pärnu kontserdimaja

KULTUURI KODU TÄIS ARMASTUST

P

18

Tekst: ANDRES TÖLP I Foto: GUNNAR LAAK

ärnu kontserdimaja on praegu kodu muusikasõpradele ja Pärnu Linnaorkestrile ning Pärnu muusikakoolile.

Sageli öeldakse, et meie kodune kasvatus määrab meie eetilise kompassi ja on vundament, millele tugineda oma otsustes ja tegemistes.

Kõigil meil ei ole ühesugune kodu, aga ometigi vajame me kodu ja kodutunnet ning, nagu Olav Ehala on kirjutanud Juhan Viidingu sõnad muusikasse – kodu ei ole koda, millel aken, uks. Kodu, see oleme me ise. Kaheksateist aastat tagasi polnud Pärnu muusikal oma päris kodu. Olid muusikud, kes käisid koos, ent ometigi puudus ühtne koda, kus kokku kasvada ja mängida. Kui mõelda kodust kui metafoorist, kus tunneme hoolivust ja armastust, siis on kodu koht, kus tunneme end turvaliselt ja saame olla meie ise. Ühtse kodu idee manifesteerimine betooni Aivar Mäe ja toonase linnapea Einar Keldri töö tulemusel lõi füüsilise keskkonna, kus perekond saab elada, ning sellest päevast alates on Pärnu muusikal olnud oma kodu ja tunne, peale selle armastav perekond laste, vanemate ja sõpradega.

Sadadele muusikutele ja tuhandetele sõpradele omaks saanud maja on linna kultuurilises kontekstis vaimuharimise kogukonna keskus.

APLAUS I TALV 2021

Muusika kannab endas peale ilu ka teadmisi, väärtusi ja emotsioone, mis on inimhingele omane ning paneb selle helisema. See on ühendav jõud ja loob intellektuaalse taustsüsteemi, mille abil saame suhelda ka kaugete kultuuridega. Seda suhtlemise keelt õpetab kontserdimajas juba maast ja madalast väikestele Pärnu muusikakool. Pärnu Linnaorkestri endine juht Marko Lõhmus meenutab, kuidas ta hilistel töötundidel kuulas pekslevat vihma kontserdimaja akendel, ja peab maja olemasolu privileegiks. Koorijuht Toomas Voll lausub, et elu ei oleks mõeldav ilma kontserdimajata, sest kus mujal saaksid suured koorid proove teha.

Pärnu Mai kooli direktori Silja Kikerpilli sõnul on kontserdimaja koht, kus armuda muusikasse ja pidada kooli lõpuaktusi, ning Anu Juurma-Saks Pärnu linnavalitsusest kiidab kontserdimaja personali inspireeriva koostöö eest.

Pärnu kontserdimaja kogukond naaseb ikka ja jälle Pärnusse, et tulla tagasi kohta, kuhu nad on alati oodatud ja kus saavad kogeda muusikat nii lava peal, taga kui ka publiku seas. Kodune kasvatus on loonud selleks soodumuse.

Isegi kui tunneme väljaspool kodu hirmu ja oleme kaotanud tee, siis meenutagem Helgi Kahari „Kodulaulu” lõpufraasi: „Küll sinna leiad tee”.

Tartu Vanemuise kontserdimaja

19

ÜLIKOOLILINNA KULTUURITEMPEL

T

Tekst: GREGOR KULLA I Foto: ANDRI MAIMETS

artu Vanemuise kontserdimaja on kui mastaapsete hammasratastega masin, mis toob tartlasteni kuuldavat kultuuri nõnda, nagu seda ükski teine asutus Lõuna-Eestis ei tee. Linna muusikaelu esiplaanil saab sel erakordsel aastal kontserdimaja sisevoodergi lihvitud. Interjöör on värviküllasem ja heledam, vaip puhtam ja uks vaiksem. Kuid pole see pelgalt vaid välimus, mille üle uhkust võib tunda.

Kontserdimajale mõtteid suunates torkab esmalt pähe sõna „koostöö”. Kümme sümboolset aastat möödaniku poole minnes meenub ühisprojekt „Väike muusa” koostöös Tartu kaunite kunstide õpilaste ja üliõpilastega. See tõi muidu konkureerivad koolid üksmeelselt ühe katuse alla ning pakkus naudingut peale publiku ka esinejatele endile. Aastate sekka samuti kontserdihoone koostoimimine teatri sümfooniaorkestriga. Tänapäeva naastes turgatab pähe tunamullune Bernsteini poleemse ja nõudliku opereti „Candide” Eesti esmaettekanne, mille raames toodi Emajõe kaldale rahvusooperi orkester, ooperikoor ning solistid siit ja mujalt.

Võib julgelt väita, et ürituste korraldamiseks Tartus on Vanemuise kontserdimaja korraldajate märg unenägu. Lõuna-Eesti kontserdisaalide nimekirja esikoha on ta pälvinud oma tippheli- ja valgustehnika ning mitmekülgse lavamööbliga, mis annab võimaluse esikkooslusi pealinlaste meelest „maale” kutsuda.

Sellegipoolest on tippkoosseise keeruline Tartusse tuua. Transport on kallis ja siinse taskukohase piletihinnaga harjunud kontserdikuulajalt ei sünni priskemat summat küsida. Pealegi võivad väljamaa kollektiivid nõuda kodumaistega võrreldes palju kopsakamaid väljaminekuid, millega korraldaja kursis peab olema. Maja juhi Kulvo Tamra käe all on asutus korraldanud igal aastal ligikaudu 50–60 kontserti, tuues sealjuures heade mõtete linna hulganisti ka külalisi. Nii ei kipu peatsete kultuuripealinlaste maitse käärima, vaid säilitab värskuse ja uue hingamise.

Kõigel senisel abstraheerides on kena täheldada kontserdimaja pealehakkamist ja ettevõtmisi ning kindlasti põnevamgi veel jääda ootama tulevast, mis sel keerdsõlmaastal mütsi alla pidama on jäänud. eestikontsert.ee

Jõhvi kontserdimaja

MILLINE ON JÕHVI KONTSERDIMAJA TÄHTSUS MAAKONNAS? Tekst: TEET KORSTEN, Postimees I Foto: ALEKSANDR KOZULIN Anne-Ly Reimaa, kultuuriministeeriumi lõimumisvaldkonna rahvusvaheliste suhete juht (endine kultuurilise mitmekesisuse asekantsler) 15 aastat tegutsenud kontserdimaja on end tõestanud investeeringuna tulevikku. On ju teada-tuntud tõde, et kultuur on kõige muu kõrval majandust arendav jõud. Paljuski just tänu kontserdimajale on hakatud avastama Ida-Viru maakonda, selle võlu ja omapära. Kontserdimaja on andnud tõuke näiteks filmitööstuse ja turisminduse arengusse. Rahvusvahelise mõõtmega ettevõtmised on toonud siia uut publikut, keda alati tagasi oodatakse. See on aidanud kinnistada arusaama, et Ida-Virumaa tähendab

20

N

üüdne Eesti erineb tunduvalt 15 aasta tagusest, mil Jõhvi kontserdimaja pidulikult avati. Termini „regionaalprojekt” all võidakse silmas pidada erinevaid asju, aga praegu on väga raske ette kujutada, milline oleks kogu IdaVirumaa, kui Eesti Kontsert poleks otsustanud omal ajal ühte oma majakatest Jõhvi rajada.

Teadupärast asub Jõhvi teede ristumispunktis ja nõnda on teada, et sealt on omal ajal läbi sõitnud näiteks Honoré de Balzac. Pelgalt selle faktiga on varem kohalikud turismispetsid püüdnud Jõhvit n-ö müüa. Praegu tasub siseneda vaid kontserdimaja fuajeesse ja heita pilk sealsele kuulsuste seinale, et veenduda, kes kõik on tänu kontserdimajale Jõhvi jõudnud, milline tähtede paraad on seda õnnistanud.

Olen olnud aastate jooksul kümneid kordi tunnistaja, kuidas Eestist palju jõukamate riikide artistid imestavad, et pealtnäha kolkas asub maailmatasemel kontserdisaal. Kui pärast maavalitsuste kadumist on raske öelda, mis hoiab maakondi koos, mis neid defineerib, siis Jõhvi kontserdimajal on kindlasti tähtis osa kogu IdaVirumaa ankurdamisel.

Kultuur on nagu põlluharimine – sealt ka sõna enda päritolu. Aga põlluharijad teavad, et selle olulise töö juures on peale talupojatarkuse vaja eelkõige järjepidevust ja visadust. Jõhvi kontserdimaja on oma tegutsemisaastate jooksul andnud kohalikele võimaluse osa saada maailmatasemel kultuurist. Me veel ei tea, kas ja kui palju väikseid APLAUS I TALV 2021

tõepoolest märksa enamat kui vaid mäetööstus ja energeetika. Eks kultuur ole ikkagi esimene olemise mõte ka siin – kuidas siis teisiti!

Anne Uttendorf, Jõhvi vallavalitsuse kultuurijuht Tänu kontserdimajale on Jõhvist saanud tõeline kultuuri kants Ida-Virumaal. Kontserdimaja on saanud siduvaks sillaks nii eesti ja vene kogukonna kui ka Ida ja Lääne kultuuriruumi vahel.

Kontserdimaja on Jõhvile toonud palju positiivset tuntust, sellest on saanud olulisim Jõhvi külastusobjekt. Jõhvi kultuurielu on rikastunud kirevate, mitmekülgsete, uudsete ja omanäoliste kultuurisündmustega, mis on toonud siia külastajaid kogu Eestist ja kaugemaltki.

tulevasi Arvo Pärte on sealt oma seemne elik kultuuripisiku saanud. Küll teame, et kohalikel on võimalik osa saada sellest, milleks muidu peaks elama Pariisis või New Yorgis.

Kunagi kasutati kultuurimajade kohta laialdaselt nimetust „kultuuritempel”, mis sageli ei vastanud sisule. Jõhvi kontserdimajal on aga esimesest päevast alates aura, mis vastab pühakoja omale.

Pühakojad on loodud, et inimest vaimselt tõsta, kõrgematele sfääridele lähendada. Jõhvi kontserdimaja on sellist vaimutööd suure paatoseta teinud ja näidanud juba 15 aastat kunsti, mis annab elamisele maiku.

Peterburi Jaani kirik

EESTLUSE KODA PETERBURIS

P

21

Tekst: JÜRI LEITEN, Peterburi Jaani kiriku kontserdisaali juht I Foto: GUNNAR LAAK

eterburi Jaani kiriku ja koguduse tähtsust tuleb hinnata kõrgelt kogu Eesti riigi sünniloo ja kujunemise juures.

Sankt-Peterburg, see Venemaa kultuuri, teaduse ja intelligentsi keskus andis suure osa haridusest ka vaesusest pead tõstvatele eestlastele, kes nägid seal suuri võimalusi arenguks ja igakülgseks eneseharimiseks.

Eestikeelseid jumalateenistusi hakati pidama Peterburis võimuka Katariina Suure ajal 1787. Jaani kogudus loodi 1842 ja Jaani kirik, millest kujunes eestluse keskus suurlinnas, õnnistati sisse 1860, projekteerijad arhitektid Karl Z. von Schafhausen ja Harald J. Bosse. Nüüd tähistamegi Peterburi Jaani kiriku 160. sünnipäeva koos seal töötanud organisti, helilooja ja dirigendi Mihkel Lüdigi 140. sünniaastapäevaga.

Kiriku esimesed 70 aastat möödusid täisväärtuslikult ühendades endas vaimuliku ja kultuurielu.

1917. aastal teostus eestlaste suurüritus majandusliku autonoomia saavutamiseks – rahumeelne marss Tauria paleesse 26. märtsil, mis oli Eesti Vabariigi sünni ettekuulutamise sündmus. Eestile olulised persoonid, keda me ei tohiks Peterburi Jaani kirikust rääkides unustada, on vaieldamatult Jakob Hurt, Jakob Kukk, Villem Reimann, Miina Härma, Ferdinand Johann Wiedemann, Amandus Adamson, Johann Köler, Rudolf Tobias, Johannes

Kappel, Mihkel Lüdig, Peeter Süda, Johan Laidoner jt. Igale eestlasele on selge, et kommentaarid on siin liigsed. 1930 kirik suleti ja lõhuti, õnneks mitte täielikult. Uus aeg hakkab selle ajaloolise hoonega meile 1995. aastal Jaani koguduse taastamise ja kiriku renoveerimisega aastatel 2009–2011. Nüüd juba SA Eesti Kontserdi osavõtul Eesti Vabariigi esindajana.

Praegu teenib see unikaalne saal jumalasõna luterlikele eestlastele ning eesti keelt ja kultuuri nautivatele kohalikele elanikele, kelle hulgas on palju rahvusi. Samas käib vilgas kontserdielu üle 200 kontserdiga hooajal.

Meil on väga hea akustikaga saal, kus parima tulemuse saavutavad vanamuusikud, koorid ja kammerorkestrid. Jaani kirik sammub ajaga kaasas ehk teretulnud on džässikontserdid ja erinevad etendused. Heas mõttes tõeline mitmekultuuriline keskus, kus kasutatakse rohkelt heli-, valgus- ja videotehnikat. Rõõm on kohata siin paljusid andekaid Peterburi muusikuid ja kollektiive, kes on meie saali armunud. Kogu kiriku renoveerimise juures on ülioluline, et nüüdsest on saal avatud paljudele Eesti kollektiividele ja seda võimalust eestlased kasutavad, ühendades kontserdireisid Peterburi taaskohtumisega. Koostöö paljude kutseliste kollektiivide ja organisatsioonidega tõstab Peterburi Jaani kiriku suurlinna muusikaelu keskpunkti võrdselt teistega. eestikontsert.ee

Persoon

Maarit Kangron

22

LONDONI TIPPAGENTUURIST EESTI KONTSERDI PEAPRODUTSENDIKS APLAUS I TALV 2021

Persoon „Keegi ei hoiatanud, et London on läbilöömiseks maailma raskemaid linnu. Valik oli minu, aga kuulasin professor Peeter Paemurru nõuannet – kui välismaale üldse minna, siis sinna, kus kõige suuremad väljakutsed. Londonist käivad läbi kõik, kes maailmas midagi tähendavad, eriti muusikud.”

Tekst: KIRKE ERT, muusikaelu.ee I Fotod: KAUPO KIKKAS, GUNNAR LAAK, ERAKOGU

N

ovembri lõpus Eesti Kontserdi peaprodutsendina tööd alustanud Maarit Kangron tundis end suurlinnas väga koduselt, kuid pärast 11 aastat tekkis soov juurte juurde tagasi tulla.

Muusikute peres sündinud ja kasvanud Kangron alustas tšelloõpinguid kõigepealt Tallinna Muusikakeskkoolis ning suundus seejärel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse. Vahepeal jõudis põigata õppima Hispaaniasse ning töötada ka kaks aastat tšellistina Rahvusooper Estonia orkestris.

Siis võttis aga julguse kokku ning tegi sisseastumiseksamid Londoni Guildhall School of Music and Drama tšello erialale. „See on kool, mis toetab oma õpilasi väga. Peale tšello magistrikraadi sain sealt tohutu suhtlusvõrgustiku, mis muusikamaailmas hindamatu väärtusega. Õppekavas oli huvitavaid aineid, millest on kasvavale interpreedile palju kasu, näiteks kasvõi esinemisnärvi teemadega seonduv. Orkestripartiide tunnid toimusid aga London Symphony Orchestra mängijatega.”

Kangronil õnnestus võõrsil töötada kõigepealt vabakutselise muusikuna. Laupäevad möödusid mõnes looduskaunis kohas asuvas lossis, sest umbes paarisajal korral mängis ta pulmas tšellot.

Ootamatu vigastus sundis aga kogu muusikalise teekonna ümber vaatama ja vastu tuli võtta raske, kuid paratamatu otsus igapäevasest pillimängust mõneks ajaks loobuda. Elu esimene tööintervjuu toimus rahvusvahelises artistiagentuuris IMG Artists ja juba järgmisel päeval kutsuti ta tööle. „Korraldusgeen oli mul olemas ja muusikuna hakkama saamine oli andnud ka suure kogemuse.

Töö oli muidugi esialgu väga erinev senisest, aga mulle hakkas kohe meeldima, et sain olla artistidele ja muusikutele nii lähedal. Tänu interpreedi kogemusele tajusin muusikute probleeme ja tundsin, et võiksin nende ette tulevaid raskusi paremini mõista.”

VANEMATE HÄRRADE MAAILMA Tööpäevad Londonis on paberil poole kümnest hommikul poole kuueni õhtul, kuid tegelikkuses heliseb artistidega töötaval inimesel telefon ööpäev läbi. „Töölepingus on klausel, et see kuulub asja juurde, lisaks õhtune kontserdielu, enne ja pärast

seda toimuvad kogunemised, koosolekud ning arutelud. Artist ei vaata ju kella ja nädalapäeva – probleem tuleb lahendada, kui midagi on vaja, tuleb see leida.”

Kangron naerab, et nõukogude ajal sündinud Eestist tulnud tööd rabava naisena toimus tema tõus karjääriredelil väga kiiresti. Ei läinud kolme aastatki, kui assistendist sai mänedžer, kes edasi asus juba kunstilisi küsimusi lahendama.

Assistendina oli vaja vastata keskmiselt 300 kirjale

KERTU ORRO Eesti Kontserdi juht Maaritil oli kandideerimisel kõige terviklikum

23

visioon, mis arvestas Eesti Kontserdi üldiste arengusuundadega muutuda nüüdisaegsemaks ja avatumaks, laiendada koostööd kodumaiste ja rahvusvaheliste partneritega ning võtta omaette sihiks kontserditurism ja klassikalise muusika lähendamine noortele. Tema suur väärtus Eesti Kontserdi kunstilise juhina on kindlasti tema lai kontaktvõrgustik maailma tippartiste koondavate agentuuridega, globaalses klassikalise muusika tööstuses vabalt orienteerumine ja selge arusaam Eesti positsioonist selles suures süsteemis, seeläbi teadmine meie vaieldamatutest tugevustest, et saaksime ka maailma mõistes nende laudade taga olla võrd- ja usaldusväärne partner.

Eesti Kontserdi üks ülesanne on ju samuti maailma tipporkestrite ja -artistide meie publiku ette toomine. Lisaks vaatab Maarit värske pilguga üle Eesti Kontserdi praeguse produtseerimisloogika: kas ja millised võiksid olla vajalikud muudatused, et oleksime veelgi parem partner ning tõsiseltvõetav agentuur muusikutele ja publikule.

eestikontsert.ee

Persoon

MAARIT KANGRON Eesti Kontserdi peaprodutsent alates novembrist 2020 Haridus • Tallinna Muusikakeskkool 1992–2004 (õp Mart Laas) • Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2004–2010 (BA bakalaureuse kraad;

24

prof Peeter Paemurru) • Conservatorio Superior de la Mùsica, Màlaga; Erasmuse programmi raames aasta välisülikoolis 2008–2009 (prof César Jiménez) • Guildhall School of Music and Drama; MMus in Perf; magistrikraad 2012 (prof Stefan Popov) • Töötanud tšellistina Rahvusooper Estonia orkestris ja Põhjamaade Sümfooniaorkestris, ta on Estonian Cello Ensemble’i üks asutajaliige. Orkestrandina tegutsenud Sir Colin Davise, Neeme Järvi, Paavo Järvi, Sakari Oramo jpt käe all.

Lisaks on Maarit tegutsenud vabakutselise tšellisti ja õpetajana Londonis ning artistide mänedžerina rahvusvahelises artistide agentuuris IMG Artists (2014–2020) Tema koostööpartnerid on olnud Jessica Cottis, Mihhail Gerts, Christoph Altstaedt, Sarah Chang, Ellinor D’Melon, Simone Lamsma, Johannes Moser, Simon Trpceski, Jaap van Zweden, Giordano Bellincampi, Pietari Inkinen jt.

APLAUS I TALV 2021

päevas ja tagada muusikute ülikeerulise logistika toimimine. See on muide päris tüütu, sest enamik neist reisib igal nädalal, mõnel mitu korda, ühest maailma otsast teise. Kogemusena siiski ülivajalik. Hiljem kuulusid tema tööülesannete hulka nii repertuaariküsimused, honoraride kokkuleppimised, lepingute koostamised, lugemised kui ka kontrollimised, aga samuti karjääristrateegia planeerimine. „Eelmisel sajandil oli see, rõhutan, vanemate härrade privileeg, kes siis oma uhketes kabinettides telefoni teel asju ajasid ja muusikutele kõik hõbekandikul ette kandsid. Nüüd peavad artistid ise olema aktiivsed, et endast nii palju kui võimalik, positiivset kuvandit jagada ja osaleda oma karjääri planeerimises. Töötatakse meeskonnana ja kõik arutatakse omavahel läbi – koostöö annab parimaid tulemusi.”

Eduka töö alus on Kangroni sõnul usaldus, avatus ja kõrgelt arenenud ausus. Lisaks tuleb kasuks äärmuslik empaatiavõime. Kuus ja pool aastat oli talle erakordselt huvitav aeg, mille jooksul õnnestus kokku puutuda ja kohtuda muusikamaailma tippudega nii lavalt kui ka kulisside tagant.

Tahaksin siia meelitada suuri tegijaid, sest Eesti on nii ilus koht. „Muidu oleksin võinud vaid unistada kohtumisest Royal Opera House’i peadirigendi Antonio Pappanoga või sellest, et kontorisse astub tšello ühes, kilekott teises käes Sheku Kanneh-Mason.

Vaid 21aastane ja laiemale avalikkusele tuntud tänu prints Harry pulmas esinemisele, kuid väga andekas arenev muusik, kelle karjäär tuleb pikk.”

Kangronile oli Eestist pärit Mihhail Gertsi personaalküsimus väga oluline ja ta nägi vaeva, et noorema põlvkonna silmapaistev dirigent agentuuri nimekirja saaks. Gertsil läheb tema hinnangul väga hästi. „Huvitav aeg tema karjääris algas veidi üle aasta tagasi, ja kuigi epideemia tegi suurele osale muusikamaailmast karuteene, loodan, et Gertsi planeeritud kontserdid ei jää ära, vaid lükatakse vajadusel edasi. Ta kuulub kiirelt tõusvate dirigentide hulka, keda on väga head orkestrid ja toredad solistid juba märganud ning siit edasi saab minna ainult paremaks.”

Töö rahvusvahelises agentuuris on andnud Kangronile tutvusringkonna ja ainulaadsed kontaktid ning see, et ta võib vajadusel helistada endistele kolleegidele ja asjadest otse rääkida, tuleb uuele ametile Eesti Kontserdis vaid kasuks. „Tahaksin siia meelitada suuri tegijaid, sest Eesti on nii ilus koht.”

Persoon Kangron ütleb, et Eesti Kontserdi missioon on pakkuda võimalikult paljudele huvilistele professionaalset ja kunstiliselt kõrgel tasemel mitmekesist ning žanriülest kontserdikogemust.

Tema lõputu inspiratsiooniallikas on loomulikult Londoni sisukas ja põnev, lõputute võimalustega kultuurielu. Lisaks muidugi riigisisese ja rahvusvahelise koostöö arendamine. Kui kontsertide korraldamises jalgratast leiutama ei pea, siis keerukas on noortes inimestes klassikalise muusika armastuse kasvatamine. „Keegi ei ärka 22aastaselt mõttega minna kuulama kontserdisaali klassikalist muusikat. Me peame ise noort publikut kasvatama ning kaotama hirmu, et klassikaline muusika on keeruline ja elitaarne. Selleks tuleb korraldada koolikontsertidele lisaks strateegiliselt läbimõeldud noortekontserte.”

KASVATAME ENDALE PUBLIKUT Ta toob näiteks, kuidas The Philharmonia Orchestra tähistas koos lastega Ludwig van Beethoveni sünniaastapäeva. Londoni uhke kontserdisaali The Royal Festival Hall lavale oli paigutatud ekraan, millelt paistsid õhupallid ja „onu” Ludwigi portree. „Ood rõõmule” oli saanud õpetajate ja laste kaasalöömisel uued sõnad ning tantsuliigutused. „Esines orkestri number üks koosseis ja nad tegid seda kogu hingega. Mitte üks laps ei vahtinud telefoni ega kössitanud nurgas, kõigil silmad särasid ja kogu saal osales. See ei tähenda, et meil õnnestuks igal nädalal saada meie esindusorkestrite täiskoosseis esinema kolmeaastastele, aga kusagilt tuleb alustada ja lapsed käekõrval saali tuua.”

Uue peaprodutsendi tähelepanekute kohaselt töötavad Eesti juhtivas kontsertorganisatsioonis pühendunud oma ala fanaatikud. Ometi on ka tema kõrvu jõudnud nurinat, et mõni muusik pole olnud nende tööga rahul – on etteheiteid töösse

suhtumisel, korralduslike küsimuste lahendamisel ja puudulikus suhtlemisoskuses. „Ka minuni olid enne ametisse asumist sellised jutud kostunud.

Oma silm on siiski kuningas ja eks igal lool ole kaks poolt. Aga minu hinnangul peaks aus tagasiside olema alati teretulnud, sest oleme avatud organisatsioon ja võtame kuulda ka kriitikat. Teeme sellest järeldused ja analüüsime oma meeskonnas.

Mina lähtun meeskonnatööst ja pean seda väga oluliseks. Minu eesmärk on, et Eesti Kontsert on professionaalne ja positiivne koostööpartner.”

Töökogemus rahvusvahelises agentuuris on kasvatanud Kangronile paksu naha, sest kriisiolukordi tuli seal ette kogu aeg. See tuleb praegusel, erakordselt keerulisel ajal kasuks. Ta lähtub põhimõttest – päev korraga. Keegi ei räägi kõva häälega kuu aja pärast toimuma pidavatest kontsertidest, kogu fookus on vaid käesoleval nädalal. „Me kõik oleme samas kriisis. Kõige paremini töötab rahulikuks jäämine, sest stressis ja paanikas ei suuda aju kiiresti reageerida. Meil on aga vaja mõnel päeval peale plaani B ka plaani C või isegi D. Mulle on praegune näidanud, et inimesed tulevad palju rohkem kõiges vastu. Meie pingutame ja mõtleme iga päev välja uue rätsepalahenduse, sest imerohtu pole praegu kellelgi.”

Inimese eksisteerimiseks on kultuuri kui hingetoitu vaja ja seetõttu loodab Kangron optimistina, et muusikaelugi naaseb samasuguse, kui mitte tugevama volüümi juurde kui enne epideemiat.

Korraks võeti komm käest ja loodetavasti õpetab see hindama, mis tegelikult tähtis. „Praegugi on Eesti üks väheseid kohti, kus niigi kaua on kontserdid toimunud. Hulgale välisartistidele on meie lavad olnud sel hooajal vähesed, kuhu astuda, ning seetõttu on esituses meeletu õnn, vägi ja energia. Rasked ajad on kahtlemata ees ja iga kontserti enam pakkuda ei saa. Aga õnnetunne, mis tekib pärast kuudepikkust kodusistumist saalis elavat muusikat kuulates, on kirjeldamatu ja meie vaimsele tervisele oluline.”

Meeldejääv kohtumine legendaarse vokaalansambliga The King's Singers.

Tšellist Maarit 2013. aastal Pärnu muusikafestivalil.

eestikontsert.ee

25

Intervjuu

26

haruldane kontserdiõhtu EUROOPA OOPERITIPU TALLINNAS

Bassbariton Lauri Vasar on ainuomase sarmi ja sügavalt läbitunnetatud karakteriloomega laulja. Ta on esinenud kõigis Euroopa olulisemates ooperimajades, partneriteks tipplauljad ja kuulsaimad dirigendid. Eesti publikul on seni olnud vähe võimalusi Vasara andest osa saada, seda enam rõõmustame tema ainsa soolokontserdi üle.

Tekst: HEILI VAUS-TAMM I Fotod: KAUPO KIKKAS, NIKOLAJ LUND

APLAUS I TALV 2021

Intervjuu Oled endale viimastel aastatel sillutanud tee Euroopa A-kategooria ooperilavadele – Pariisi Rahvusooper, ooperiteater Unter den Linden Berliinis, endine koduteater Hamburgi Riigiooper. Kuidas sa oma senist teekonda iseloomustaksid?

Mu arengu kirjeldamiseks sobiks ehteestlaslik „tasa sõuad, kaugele jõuad”. Mingit pauguga läbimurret ei oska ma nimetada, rahvusvaheline karjäär algas juba 2003. aastal, mil tegin esimesed suured gastrollid. Sest peale olen esinenud järjepidevalt külalisena eri ooperiteatrites. Need majad, kus praegu laulan, on juba mu vanad tuttavad, kui nii võib öelda. Peale mainitute olen teinud lavastusi Zürichis, Madridis, Barcelonas. Kõik need teatrid pakuvad mulle lepinguid ka tulevikus.

Kuidas on lood Ameerika avastamisega?

Olen kunagi nooruses teinud mõne kontserdi Chicago sümfooniaorkestriga, aga tõesti, nüüd vist asi muutub. Kui kriis seljatatud, siis ilmselt on oodata uudiseid San Francisco ooperist.

Millised karakterid sinu repertuaaris domineerivad? Mille poolest sind teatakse?

Alustasin lüürilisema repertuaariga, algusaastatel oli väga palju Mozartit. Aga tänu sellele, et hääl on muutunud, kogemus ja tehnika arenenud, siis on vokaalsed võimalused avaramad. Praegu kisub rohkem Wagneri ja Straussi poole. Mitu ooperimaja kavandavad Wagnerit – Pariis, Madrid, Berliin. Teen igal pool kaasa, need on võimsad ja ajamahukad projektid.

Aga konkreetsemalt … Mulle on alati oluline rolli tunnetada ja see põhjalikult lahti harutada.

Mäletan, et kui hakkasin õppima Guntheri rolli Wagneri ooperis „Götterdämmerung” („Jumalate hukk”), siis öeldi, et see on jube tüütu – õppida on palju, roll tänamatu ja ebahuvitav. Olen seda nüüd mõned lavastused laulnud ja vastupidi, leidsin sellest kohutavalt palju väga huvitavaid värve.

See on kindlasti olnud abiks, miks minu Gunther on saanud igal pool suure menu osaliseks.

Arvan, et iga rolli puhul saab leida nüansse ja teha see huvitavaks, mõni asi rohkem esile tuua, mõnda emotsiooni tugevdada. Pean tunnistama, et mul pole ühtegi sellist rolli olnud, mis minu enda karakteriga vastuolus oleks. Eks see ole häälega seotud, sest agressiivsed karakterid on ka muusikaliselt agressiivsed ning minu hääl pole selline isegi nüüd, kui see on tunduvalt kasvanud ja mehisemaks läinud.

Mu praegune vocal coach ütleb, et näeks mind tulevikus Jago rollis Verdi „Otellos”. Olen rollivalikutes pigem tagasihoidlik, aga see oleks esimene kord, kui mul oleks tarvis leida enda emotsioonide pagasist üles teistsugune pool. Mul on tunne, et kui mulle pakutakse mingit rolli ja ma leian tema partiis kasvõi kaks-kolm lehekülge, mis tõeliselt mu hinge puudutab, siis see kohe ka huvitab.

Mulle tundub, et baritonile on loodud peamiselt negatiivsed tegelased, on ka väejuhte ja kangelasi, aga kelles on vähevõitu isiksuse lüürikat.

Täiesti oleneb. Rollid, mida nüüd laulan – Amfortas Wagneri „Parsifalist”, Wolfram von Eschenbach Wagneri „Tannhäuseris”, Gunther Wagneri „Jumalate hukus”, Orestes Straussi „Elektras” … Need on just hästi hingelised ja emotsionaalsed. On teisi baritonirolle, võib-olla mõne aja pärast proovin „Reini kulla” Wotanit, aga seegi pole tige karakter.

Kontserdiõhtu repertuaari saan ise valida ja seetõttu on siin rohkem „mind” kui ooperirollides.

Wagneri tegelased on komplitseeritud, saatja ikka suguvõsa või jumalate needus.

Vastupidi, need on mitmekihilised tegelased ja nende värvid tuleb üles leida. Kui Wagneri partituuri jälgida, siis on ta sinna väga palju informatsiooni sisse kirjutanud, mis annab juhtnöörid, kuidas rollile läheneda. See on põnev töö.

Alustasid haridusteed hoopis viiuldajana.

Mida on see sulle andnud?

Kui hakkad juba viieaastaselt mingi instrumendiga intensiivselt tegelema, siis saab see suureks osast sinust. Ma ei olnud mingi imelaps, pidin vaeva nägema, et kohustusliku programmiga hakkama saada. Aga see ei tähenda, et mu muusikaline haridus kuidagi nõrgaks jäi, tosin aastat muusikakeskkooli sai läbi käidud, lisaks instrumentalistikursused akadeemias. See andis tohutu pagasi ja pani aluse minu musikaalsusele ja lauljakarjäärile.

Astud seekord Eesti publiku ette vokaaltsüklite sarjas „Liederkreis” koos pianist Elena Baškirovaga. Kas tema on su püsiv Lied-duo partner või teed koostööd ka teistega?

Olen paar korda üles astunud ka oma tütre ema Katrin Lehismetsaga (Lauri endine abikaasa on Salzburgi Muusikaülikooli „Mozarteum” kontsertmeister ja pedagoog, vabakutseline pianist ja laulja – toim), aga üldiselt on tõepoolest nii, et kui midagi sellist teen, siis ikka Elenaga, meil klapib väga hästi. Kui päris aus olla, siis ega ma ju väga palju Liederabend’eid ei tee. Kui tegutsed sellise mastaabiga ooperibisnises, siis sooloõhtute eest pead ise seisma, pead neid väga tahtma. Ooperilavastused eestikontsert.ee

27

Intervjuu Elena Baškirova

võtavad enamiku su ajast, aga ühe korraliku sooloõhtu ettevalmistamine on samuti suur ja aeganõudev töö.

Kuidas sai sinu ja Elena koostöö alguse?

Tema tuli minu juurde ideega, et võiksime midagi koos teha. Olin väga liigutatud. Muidugi teadsin, et ta on maestro Daniel Barenboimi abikaasa, hinnatud pianist, aga teineteist me ei tundnud. Kui olime vaid mõned kontserdid koos teinud, tajusime mõlemad, et klapime muusikaliselt suurepäraselt. Meil tekkis vastastikune usaldus, loomulik musitseerimine. Ja see teineteisemõistmine on aina süvenenud. Muide, tal on naljakal kombel Eestiga tihe seos, sest veetis siin kõik oma lapsepõlvesuved (Elena on pianisti ja pedagoogi Dmitri Baškirovi tütar, nõukogude ajal meeldis väga paljudele vene juudi peredele Eestis suvitada – toim).

Kui rääkisin, et meil avaneb võimalus Eestis kontsert anda, läksid ta silmad särama, sest kuigi ta pole siin väga kaua käinud, on tugev emotsionaalne side ometi säilinud.

28

Milliseid heliloojaid su kontserdil kuuleme?

Kindlasti Mahlerit, Brahmsi ja Raveli, heliloojaid, kes on mind alati paelunud. Kui ma nooruses Lied’i vastu huvi tundsin, siis polnud kunagi tegemist Schuberti või Schumanniga, vaid vokaalselt hästi nõudliku Mahleriga, Brahms samuti. Sa pead olema vokaalselt väga meisterlik, et Mahlerit julgeda nuusutada. Muusikaliselt on see midagi sellist, mis minu hinge puudutab. Olgu tema sümfooniline muusika või laulutsüklid, selline tunne on, et iga takt läheb korda, puudutab. Tema helikeel sobib mulle hästi.

Mahler on ka tõsine ja filosoofiline. On’s elu sind kuidagi tõsistele teemadele meelestanud? Mäletan, et omal ajal Birgitta festivalil särasid laval rõõmsa südametemurdjana.

Need kõik on rollid. Aga muidugi on mõlemad pooled mus olemas. Võin seltskonna lõbuks klouni mängida, aga sisemuses olen rohkem melanhoolne, tõsine. See kõnetab mind rohkem, tunnen, kuidas hing saab sest muusikast toitu. See on rohkem minu loomuses. Kontserdiõhtu repertuaari saan ise valida ja seetõttu on siin rohkem „mind” kui ooperirollides.

Millega oled tegelnud lavalemineku keeluajal?

Kui see märtsis algas, oli kõva šokk. Olin just Pariisis prooviperioodil ja meid saadeti koju. Just teadmatus oli see, mis koormas. Meediast tulid ainult hirmutavad uudised, oli tunne, nagu oleks teadlikult ajupesu tehtud. Lääne-Euroopas on see ilmselt õnnestunud, sest inimesed on siiani paanikas. Algul olin äraootav, küll varsti kõik taastub. Aga järgemööda jäid kõik lavastused ära.

APLAUS I TALV 2021

Kui viimane leping annulleeriti, olin depressioonist oimetu. See tunne on kirjeldamatu, kui saad ühtäkki aru, et oled kaotanud 30 etenduse honorari.

Suvel olin kolm kuud Eestis, põgenesin Saksa ja Austria koroonapaanikast maakoju. Kasutasin suve harjutamiseks ning korraldasin Pajusi rahvamaja trepil tasuta vabaõhukontserdi. Esinesime koos õe Ele (muusikalidest tuntud Ele Millistfer – toim), ema Ülla (kauaaegne Estonia teatri kontsertmeister Ülla Millistfer – toim) ning Katrin Lehismetsaga.

Tiibklaver oli katuse all, ilm ilus, rahvast tuli palju.

Seda emotsiooni oli vaat et mulle kõige rohkemgi vaja, et endale meelde tuletada: sul on ju elukutse olemas, isegi kui see on praegu ametlikult keelustatud.

Kui uus hooaeg algas, tekkis väike lootuskiir …

Ja siis tuli teade, et Londoni Covent Garden jätab ära juba 2021 kevade projekti. Paljud ooperimajad otsisid võimalusi, milliseid rolle pakkuda, et lepingud kaotsi ei läheks. Mu hooaeg algas „Tannhäuseriga” Estonia laval. See andis jälle korraks mingi sihi; teed tööd, et lavale pääseda. Aga nüüd on ka asenduslepingud ära öeldud, kõik on kinni. Ja keegi ei tea, kui kauaks. Vabakutselisele ooperilauljale ei terenda Euroopas praegu mingit lootuskiirt, minusugune peab arvestama juba teise hooajaga, mis metsa läheb.

T, 16. MÄRTS KELL 19 ESTONIA KONTSERDISAAL Kontserdisari „Liederkreis” Lauri Vasar (bassbariton) Elena Baškirova (klaver) Kavas: Beethoven. Kuus laulu op. 48 Brahms. Neli tõsist laulu Ravel. „Don Quijote laulud Dulcineale”

Kadestamisväärselt energiast tulvil.

Keskkonnasäästlik sõidukogemus pole veel kunagi olnud nii lihtne ja äge! Uued elamused ja puhas tulevik ootavad Sind koos Mercedes-Benz pistikhübriididega.

Vaata lisa www.mercedes-benz.ee/EQ_Power

GLA pistikhübriid: CO2-emissioon 38-41 g/km, keskmine kütusekulu: 1,6-1,8 l/100 km • GLC pistikhübriid: CO2-emissioon 45-60 g/km, keskmine kütusekulu: 1,8-2,6 l/100 km• GLC Coupé pistikhübriid: CO2-emissioon 45-60 g/km, keskmine kütusekulu: 1,8-2,6 l/100 km • GLE pistikhübriid: CO2-emissioon 29-36 g/km, keskmine kütusekulu: 1,1-1,6 l/100 km • Pistikhübriidide range: CO2-emissioon 29-60 g/km, keskmine kütusekulu: 1,1-2,6 l/100 km Veho AS esindused: Tallinn, Järvevana tee 11, tel 626 6000 Tartu, Ringtee 61, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Rakvere, Haljala tee 1, tel 660 0152. Mercedes-Benz peaesindus Eestis Veho Baltics OÜ: Tallinn, Järvevana tee 11 • www.mercedes-benz.ee • Pilt on illustratiivne.

Programm

jaanuar-mai 2021

Johan Randvere Foto: Gunnar Laak

30

KONTSERDIKALENDER Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

KONTSERDISARJAD

„i nagu interpreet” Eesti Kontserdi ja Eesti Interpreetide Liidu koostöösari tõstab pjedestaalile kammermuusika riigi esindussaalides. Laval on koorekiht 335se liikmeskonnaga suurimast muusikute loomingulisest liidust. Täpp i peal hoolikalt valitud kammermuusika klassika. „Liederkreis” Kontserdisari „Liederkreis” toob publiku ette seitsmeteistkümne helilooja vokaaltsüklid. Läbiva teemaga laulusarjadel on nii muusikaline kui ka poeetiline väärtus – need on nagu romaanid muusikas.

Tihti kujutavad vokaaltsüklid tegelase füüsilisi ja psühholoogilisi rännakuid. Kahel kontserdil kuuleb ka tsüklite džässitöötlusi.

APLAUS I TALV 2021

„Jazzical” Džässi stiilimerest oleme „Jazzicali” sarja valinud klassikalise muusika seaded või klassikainterpreetide ja -instrumentidega esituskoosseisud. Suund on hõrgu ja peene kõlapildiga, otsib vaimukalt tasakaalu džässi ja klassika piirimail ning sunnib tavatutele helimaastikele suundudes kaasa mõtlema. „Rituaalid” Kontserdisari „Rituaalid” vahendab pärimust muusikakeeles. Programmis kaastegev pärimuseuurija otsib koos muusikutega rituaalsuse ilminguid tänapäeval ning põhjuslikke seoseid meie juurte ja igapäevase käitumise vahel.

Programm JAANUAR K, 13. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja „Songs of the human spirit” Löökpilliduo Heigo Rosin – Tanel Eiko Novikov Kavas: Bach / Morris Lang. Viisteist inventsiooni BWV 772–786 Daughtrey. „Songs of the human spirit” kahele marimbale ja kahele vibrafonile

Tartu ülikooli kammerkoor Dirigent Risto Joost Koostöös Vanemuise teatriga 25.–31. jaanuar MustonenFest Kunstiline juht Andres Mustonen

Noorte löökpillivirtuooside Heigo Rosina ja Tanel Eiko Novikovi kasutuses on muljet avaldav pillipark – kaks marimbat ja kaks vibrafoni. Kavas on Johann Sebastian Bach ja nüüdisaja uusromantiline, rikka värvipaletiga löökpillimuusika.

E, 25. jaanuar kell 18 Tartu, Tubina saal „Bach in jazz” Art Jazz Quartet Andres Mustonen (viiul) Jaak Sooäär (kitarr) Taavo Remmel (kontrabass) Tanel Ruben (löökpillid) Kavas: Bach ja töötlused

T, 19. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „i nagu interpreet” Johan Randvere (klaver) Kavas: Rääts. „24 marginaali” op. 65 Debussy. „Bergamasque’i süit” Tšaikovski/Pletnjov. Süit balletist „Pähklipureja” op. 71a Hindemith. Klaverisonaat nr 3 B-duur

T, 26. jaanuar kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja „Aga vaata aina üles” Eesti Filharmoonia Kammerkoor Kunstiline juht Kaspars Putniņš Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: Monteverdi, Scheidt, Vasks, Krigul

Kontserdikava on saanud inspiratsiooni kolme suurepärase pianisti Svjatoslav Richteri, Arturo Benedetti Michelangeli ja Mihhail Pletnjovi mängust. „Olin parajasti Livornos ja vaatasin Itaalia telekanalit Rai 5, kus käis Michelangelile pühendatud saade. Michelangeli pühendumus pianismile oli imetlusväärne, tema Debussy salvestised on lihtsalt erakordsed! Võrdluseks kuulasin Richteri salvestist, mis on hoopis teistsugune, samas hoomamatu ja hirmutavalt geniaalne.”

Johan Randvere

Andres Mustonen: „Meie ülim ülesanne on tuua tänased kõrgetasemelised loojad publiku ette, just nagu kunagi Monteverdi ja Scheidti muusika kaasaegseteni jõudis. Isegi kui kunst võis tunduda omaaegsele kuulajale sel hetkel ootamatu, siis ometi olid just heliloojate ea- ja aatekaaslased need, kes autorite loomingu maailma kõlama

Koostöös Eesti Interpreetide Liiduga N, 21. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 23. jaanuar kell 18 Kadrioru loss P, 24. jaanuar kell 14.30 Mäetaguse mõis Kontserdisari „Klassikatähed” Tähe-Lee Liiv (klaver) Karl Tipp (saksofon) Lea Valiulina (klaver) K, 27. jaanuar kell 19 Jõhvi kontserdimaja kammersaal Alvar Tiisler (bariton) Kadri Toomoja (klaver) Kavas: Bach, Mozart, Tšaikovski, Verdi jt N, 28. jaanuar kell 19 Vanemuise kontserdimaja Tormis. „Eesti ballaadid” (kontsertettekanne) Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja solistid

Hortus Musicus Foto: Heikki Leis

eestikontsert.ee

31

Programm Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos Foto: Vlads Surskis

jätsid. Sedasama peame meiegi tegema oma tänaste heliloojatega, kõrges kunstilises vaimus ja soojas emotsionaalsuses. Kontserti kaunistab Ülo Kriguli teose esiettekanne.”

32

N, 28. jaanuar kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja „Üksnes Bach” Marko Ylönen (tšello)

Kavas: Bach. Tšellosüidid nr 1 G-duur, nr 3 C-duur, nr 6 D-duur Marko Ylönen, nagu enamik tema põlvkonna muusikuid, on tegev väga paljudes rollides: solist, kontsertmeister, keelpillikvarteti liige, vabakutseline kammermuusik, õpetaja.

Ylönen on õppinud Csaba Szilvay juures IdaHelsingi Muusikainstituudis, Erkki Rautio ja Heikki Rautasalo juures Sibeliuse akadeemias ning Heinrich Schiffi juures Baselis. Juba 15aastaselt pääses Ylönen Turu tšellokonkursi finaali, ta on saanud auhindu nii Põhjamaade tšellokonkursil kui ka Moskvas Tšaikovski konkursil, ja võitnud New Yorgis toimuva Concert Artist Guildi konkursi.

K, 27. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 28. jaanuar kell 16 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Lõunamuusika” (Tallinnas) „Ave Maria” Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos (Riia) Kunstiline juht preester Ioanne Shenrock Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: vene ja juudi õigeusu muusika

Marko Ylönen

APLAUS I TALV 2021

Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos on loodud preester Ioanne Shenrocki eestvõttel. Ta hakkas õigeusu muusikale pühendunud koori loomise ja arendamisega tegelema 1990. aastatel, mil see oli taas võimalik. Novembris 2013 kujunes koor ümber Läti õigeusu kiriku meeskooriks ja sai uue hingamise. Praegu laulab kooris 13 pühendunud muusikut, kes esinevad kõikjal maailmas. Koori nimi Logos (kreeka keeles sõna, mõte, õpetus) on sügavalt sümboolne: sõnade abil püütakse tuua publikuni laulude mõte, edastada vaimulikku

Programm ja humaanset õpetust ning luua side publiku ja muusikute vahel. Koos Logosega musitseerib festivali keskne ansambel Hortus Musicus.

R, 29. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal „Gloria” I Virtuosi Italiani Kammerkoor Voces Tallinn Dirigent Andres Mustonen Kavas: Bach, Vivaldi Orkester Virtuosi Italiani on mainekas Itaalia barokkorkester, kes tegutseb alates 1989. aastast Veronas. Orkester on osalenud Veneetsia Püha Markuse kiriku kontserdisarjades, salvestanud üle saja plaadi, pälvinud tunnustust esitustraditsioone ja vanu instrumente austavate ajalootundlike ettekannete eest.

P, 31. jaanuar kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valge saal „A zarzuela” Iris Oja (metsosopran) Andrew Lawrence-King (harf, kunstiline juht) Ricardo Padilla (kitarr, löökpillid) Eero Palviainen (kitarr, teorb) Kristo Käo (kitarr) Robert Staak (teorb) Peeter Sarapuu (dulcian) Kavas: Hispaania barokkmuusika Barokkmuusika suure rahvusvahelise esituskogemusega metsosopran Iris Oja ning vanamuusika- ja harfikuningas Andrew LawrenceKing ühendavad jõud, et tuua kuulajate ette Hispaania tuntumate barokiaja heliloojate looming.

L, 30. jaanuar kell 19 Tallinna Reaalkool „Nägemuslik klaver” Aleksei Botvinov (klaver, Ukraina) VJ Videomatic (visuaalkunst) Aleksei Botvinov on väljapaistev ukraina pianist, kes on pälvinud kõrge tunnustuse Rahmaninovi tõlgenduste eest. Bachi „Goldbergi variatsioone” on teda kutsutud esitama üle 300 korra.

Kontserdiõhtu Tallinnas on eriline: klaveri kaanele kuvatakse esitatavast muusikast inspireeritud visuaal. Video ja klassikalise muusika sümbioosis sünnib uuenduslik tervik.

I Virtuosi Italiani. Foto: Maki Galimberti

Aleksei Botvinov Foto: Nikolay Vdovenko

eestikontsert.ee

33

Programm VEEBRUAR K, 3. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 6. veebruar kell 18 Kadrioru loss Kontserdisari „Klassikatähed” Kristjan-Jaanek Mölder (bariton) Helin Hallik (kitarr) T, 2. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja T, 9. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „i nagu interpreet” Iris Oja (metsosopran) Endrik Üksvärav (tenor) Indrek Vau (trompet) Peep Lassmann (klaver) Kavas: Veljo Tormis. „Kuus eesti jutustavat rahvalaulu”, „Neli eesti jutustavat rahvalaulu”, „Kümme tegemist trompeti ja klaveriga”, „Variatsioonid klaverile”, „Kümme haikut” Krigul. Uus teos (esiettekanne)

34

Augustis tähistasime rahvamuusika suurkuju, regilaulu moderniseerija Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva. Endrik Üksvärav, Iris Oja, Indrek Vau ja Peep Lassmann esitavad põimiku Tormise helitöödest. Kõlab valik rahvaviisiseadeid ja eesti poeetide tekstidele kirjutatud loodusminiatuure. Veel tuleb esiettekandele Ülo Kriguli uudisteos kahele vokaalile, trompetile ja klaverile, mis on inspiratsiooni saanud just Tormise loomingust.

Koostöös Eesti Interpreetide Liiduga T, 9. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja „33 variatsiooni” Andre Hinn (klaver) Kavas: Beethoven. „33 variatsiooni Diabelli valsile" op. 120 Pianist Andre Hinn on andnud kontserte Eestis ja Saksamaal, astunud üles Pärnu Linnaorkestri ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Jüri Alperteni juhatusel. Klavessinisti ja pianistina on ta osa võtnud kontserditurneedest Junge Philharmonie Köln koosseisus. Alates 2009. aastast on Tartus Heino Elleri muusikakooli õppejõud.

N, 11. veebruar kell 16 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Lõunamuusika” Klassikatähed 2020 Eesti muusikaelu sai viimase aasta jooksul rikkamaks klassikatähtede viienda lennu võrra.

Lõunamuusika publiku ees on mitmekesine valik muusikat, mis ei mahtunud telesaatesse, kuid väärib tähelepanelikku kuulamist ja kaasaelamist.

APLAUS I TALV 2021

Andre Hinn Foto: Alan Proosa

R, 12. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 13. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Liederkreis” Kristjan Randalu (klaver) Kavas: Schumann. „Dichterliebe” („Poeedi armastus”) Kristjan Randalu töötluses Kristjan Randalu on pianist, ansamblist ja helilooja, kelle loomingus võib tabada tumedaid värve ja melanhoolseid alatoone, hingetuks tegevat tehnilist üleolekut; samas jääb ta tõlgendus nooblilt konservatiivseks ja vormiliselt selgepiiriliseks. Randalu on artist, kes sobib väga hästi New Yorgi, Pariisi ja Londoni lavadele, ent sama hästi ka Eesti metsade ja rabade vahele.

L, 13. veebruar kell 16 Väravatorn „See magus piin” / „Si dolce tormento” Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: 16.–17. sajandi Inglise ja Itaalia muusika: Dowland, Purcell, Monteverdi T, 15. veebruar kell 14 Pärnu kontserdimaja K, 17. veebruar kell 12 Jõhvi kontserdimaja „Haneema lood” Maurice Raveli muusikaline lastelugu

Programm Pärnu Linnaorkester Dirigent Kaspar Mänd Jutustaja: Sepo Seeman Liivamaalija: Madli Luuk Liigutavad ja põnevad muinasjutud jõuavad vaatajani muusika, sõna ja kontserdilaval üliharuldase liivamaali vahendusel. Raveli värvikas orkestratsioon ja eredad karakterid jutustavad muinasjuttu muusikakeeles ning loovad elavaid kujutuspilte. Tsükli osad: „Uinuva kaunitari pavaan”, „Pöialpoiss”, „Inetuke, pagoodide valitsejanna”, „Kaunitari vestlus Koletisega” ja „Võluaed”.

Muinasjutuautorite hulgas on ka nimekas prantsuse lastekirjanik Charles Perrault, keda peetakse kirjandusliku muinasjutužanri loojaks. Perrault’ tuntumad muinasjutud on „Punamütsike”, „Tuhkatriinu”, „Uinuv kaunitar”, „Rüütel Sinihabe”. Sada aastat hiljem kasutasid vennad Grimmid Perrault’ loomingut oma jutukogumikes ning nii jõudsid lood ka ooperite, ballettide ja filmide armastatud süžeedesse.

Koostöös Pärnu Linnaorkestriga

N, 18. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Jazzical” „Hing lase lendu” Kadri Voorand Chamber Music Ensemble Kadri Voorand (laul, klaver) Mihkel Mälgand (bass, kontrabass) Marek Talts (kitarr) Egert Leinsaar (viiul) Maaren Vihermäe (viiul) Sandra Klimaitė (vioola) Villu Vihermäe (tšello) Ahto Abner (trummid) Peale uute lugude esitatakse kontserdil muusikat hiljuti ilmunud albumilt „In Duo with Mihkel Mälgand” – seda iseloomustab varasemast mõnevõrra minimalistlikum harmoonia. Kontserdi muusika on seatud suuremale koosseisule, mis hõlmab peale Kadri ja bassist Mihkel Mälgandi ka keelpillikvarteti. Kontsert annab albumi kavale veelgi avarama mõõtme: õhulised keelpilli- ja vokaalikihid, segatuna maitsekate elektromanipulatsioonide ja biidielementidega.

Koosseisu improviseeriv mängumaa on sümbioosis elektrooniliste efektide ja hingestatud

Muusika Sinu autole!

Ku uuriministeeriumi tunnustus Kult

www.jazzpesulad.ee

Programm Kadri Voorand. Foto: Laura Strandberg

36

poeesiaga. Muusikud ei sea stiilipiire, kokku sulatatakse poppi, folki, džässi ja isegi rokki.

Kadri Voorand on mitmekülgne vokalist, pianist ja helilooja, kelle kirglik esitus on pälvinud rohkelt heakskiitu nii kodu- kui ka välismaal.

Kuigi viimasel ajal keskendub ta peamiselt erinevatele soolokavadele ja vokaalansamblile Estonian Voices, on looming teda viinud pealtnäha ühest äärmusest teise. Ta on soleerinud paljude muusikutega nii Eestis kui ka välismaal ning produtseerinud seitse albumit, millest nelja on tunnustatud Eesti muusikaauhindadega.

Uusima albumi „In Duo with Mihkel Mälgand” andis 28. veebruaril 2020 välja rahvusvaheline plaadifirma ACT. Voorand on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning on praegu seal ka üks noorimaid õppejõude, kes juhendanud ja inspireerinud selliseid noori lauljaid nagu Rita Ray, Linda Kanter, Anna Wibe jt.

APLAUS I TALV 2021

L, 27. veebruar kell 16 Väravatorn „Siglo de Oro” – Hispaania kuldne ajastu Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: 15.–17. sajandi Hispaania muusika L, 27. veebruar kell 18 Kadrioru loss Kontserdisari „Liederkreis” Juuli Lill (metsosopran, Rahvusooper Estonia) Johan Randvere (klaver) Kavas: de Falla. „Mauri sall” Šostakovitš. „Hispaania laulud” Berg. „Seitse varajast laulu” op. 4 Juuli Lille sügav metso haarab rikkaliku tämbriga – lauljanna näitlejameisterlikkus täidab laulud eredate karakteritega. Selle õhtu meeleolu on tume ja dramaatiline – ähvarduse ja meelituse ohtlik mäng, tule hõõgumine tuha all.

Programm MÄRTS T, 2. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 6. märts kell 19 Estonia kontserdisaal „Hingus” Sven Grünbergi filmimuusika Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel: Taavi Kerikmäe, Ekke Västrik, Tarmo Johannes, Mihkel Tomberg, Theodore Parker, Doris Hallmägi (süntesaatorid ja elektroonika) Programmi kunstiline juht ja eestvedaja Taavi Kerikmäe Visuaal, töödeldud filmilõigud: Tencu Kavas: Sven Grünbegi varane elektrooniline muusika ja filmimuusika Seekord kõlab Sven Grünbergi süntesaatoritel salvestatud muusika elavas ettekandes. Kuna autor pole seda muusikat noodistanud, on ansambliesituse ettevalmistus – noodistus kujunenud omamoodi Grünbergi koodi lahtimurdmiseks. Filmimuusika esitusi ilmestavad Tencu video live-töötlused. Kuulda ja näha saab muusikat filmidele „Hukkunud Alpinisti hotell”, „Naksitrallid” ja „Klaabu”.

K, 3. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 4. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja Kontserdisari „Jazzical” „Hing lase lendu” Kadri Voorand Chamber Music Ensemble Kadri Voorand (laul, klaver) Mihkel Mälgand (bass, kontrabass) Marek Talts (kitarr) Egert Leinsaar (viiul) Maaren Vihermäe (viiul) Sandra Klimaitė (vioola)

Villu Vihermäe (tšello) Ahto Abner (trummid) L, 6. märts kell 16 Väravatorn „Taevane Kuninganna” Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: Maarjalaulud keskajast barokini T, 9. märts kell 19 Estonia kontserdisaal K, 24. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja Kontserdisari „i nagu interpreet” Age Juurikas (klaver) Kavas: Beethoven, Liszt Age Juurikas on jõuliselt sugestiivse esituslaadiga pianist ja kammermuusik, kes ühendab euroopa ja vene klaverimängu traditsioone.

Ta on kirglik pedagoog, kellel õpilasi nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kui ka Tallinna Muusikakeskkoolis.

Age Juurika märtsikuiste sooloõhtute kava on pühendatud Beethoveni ja Liszti klaverimuusikale.

Koostöös Eesti Interpreetide Liiduga N, 11. märts kell 19 Estonia kontserdisaal R, 12. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja Astor Piazzolla 100 Tallinna Kammerorkester Tim Kliphuis Trio: Tim Kliphuis (viiul) Nigel Clark (kitarr) Roy Percy (kontrabass) Kaspar Uljas (bandoonium)

Tim Kliphuis Trio. Foto: Maaike Eijkman

eestikontsert.ee

37

Programm Kõlavad Piazzolla originaalteosed ja Tim Kliphuisi seaded omanimelisele triole ja orkestrile.

Piazzolla instrumendil teeb kaasa Eesti ainus bandooniumimängija Kaspar Uljas.

Loodame, et tänane Piazzolla-kava on publikule veidi enam kui lihtsalt üks juubelikontsert.

Loomulikult kõlavad helilooja ülituntud standardid nagu „Libertango” ja „Oblivion”, aga kavas on ka viiteid Piazzolla armastusele džässi vastu, pärit helilooja kujunemisaastatest New Yorgis.

Piazzolla oluline mõjutaja oli samuti klassikaline muusika, mida ta õppis Nadia Boulangeri juures Pariisis. Lapsena mängis tulevane helilooja oma armastatud bandooniumil ka Bachi – needki mõjud on leidnud kontserdikavas väljenduse.

Tallinna Kammerorkestri ja Tim Kliphuis Trio muusikaline keemia ning laitmatu teineteisetunnetus on mitmel korral väga veenvalt esile tulnud. Publik on Tim Kliphuisi omanäolised ja leidlikud seaded alati soojalt vastu võtnud.

L, 13. märts kell 18 Kadrioru loss P, 14. märts kell 14.30 Mäetaguse mõis Kontserdisari „Klassikatähed” Siret Sui (flööt) Mirjam Avango (klarnet)

38

T, 16. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Liederkreis” Lauri Vasar (bassbariton) Elena Baškirova (klaver) Kavas: Beethoven. Kuus laulu op. 48 Brahms. Neli tõsist laulu Ravel. „Don Quijote laulud Dulcineale” Lauri Vasar on ainuomase sarmi ja sügavalt läbitunnetatud karakteriloomega laulja. Pärast enesetäiendust Salzburgi Mozarteumis on Vasar esinenud kõigis Euroopa olulisemates ooperimajades, partneriteks tipplauljad ja kuulsaimad dirigendid. Vasara repertuaaris on esikohal Mozarti ooperid, aga ka Puccini, Wagneri, vene heliloojate ja 20. sajandi autorite teosed.

Eesti publikul on seni olnud vähe võimalusi Lauri Vasara andest osa saada, seda enam rõõmustame tema soolokontserdi üle.

T, 16. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja K, 17. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja Piazzolla 100 Nortango: Johan Randvere (klaver) Kirill Ogorodnikov (kitarr) Momir Novaković (bandoonium) Mari Poll (viiul) Heikko Remmel (kontrabass) Nortango on 2019. aasta suvel loodud ansambel, kes esitab peamiselt argentina helilooja Astor Piazzolla (1921–1992) muusikat nüüdisaegse klassikalise muusika ja džässi võtmes. „Tundus põnev ja paras proovikivi luua selline kava just siin, põhjamaal, mida peetakse pigem külmaks ja väljapeetuks,” avab Nortango eestvedaja serblane Momir Novaković projekti sünnilugu. „Ent avastasin, et meis kõigis on ühesugune kirg ja rütmitunnetus, mille see muusika meis avab ja publikuni toob. Olen varem Piazzolla muusikat esitanud ka koos argentiinlastega, ent nii suurepäraste muusikute puhul nagu selles projektis ma ei taju vahet, kas tegu on eestlase või argentiinlasega.”

Lauri Vasar. Foto: Kaupo Kikkas

APLAUS I TALV 2021

Serbia akordionisti Momir Novakovići eestvedamisel loodud kvintetti kuuluvad oma ala parimad muusikud, kes on tuntust kogunud nii meil kui ka mujal. Piazzolla nuevo tango erineb traditsioonilisest tangost džässielementide, eripärase harmoonia ja ootamatute kõlade, kontrapunkti ja kompositsiooni poolest. Nagu argentina psühhoanalüütik Carlos Kuri on öelnud, Piazzolla on ühendanud tango läänemaailma muusikaelementidega nii osavalt, et on loonud seeläbi koguni uue muusikastiili.

Programm

Antti Rissanen. Foto: Jukka Rapo

N, 18. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja R, 19. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Jazzical” Sümfooniline Duke Ellington Eesti Riiklik Sümfooniaorkester New Wind Jazz Orchestra Dirigent Antti Rissanen Duke Ellingtoni loomingust vaid kolmandik jääb 1920.–1930. aastatesse, aga just sellest ajast on pärit talle iseloomulik stiil. Ellingtoni orkestristiili määrasid tugev ekspressiivsus, harlemirütmid, eksootilised tromboonihuilged, kõrged trompetikäigud ja saksofonibluusilikud luksatused.

Edward Kennedy Ellington sai juba lapsepõlves oma härrasmeheliku käitumise tõttu sõpradelt hüüdnime Duke (Hertsog). Ameerika džässi suurkuju rikkalike preemiate seas eristub Nixonilt saadud presidendi rahumedal ja postuumselt antud Pulitzeri eripreemia.

New Wind Jazz Orchestra ühendab virtuoosse mängu, noore ja vihase temperamendi ning professionaalsuse. Uus bigbänd on kokku kutsutud eesmärgiga edendada Eesti džässorkestrite kultuuri, anda aktiivselt kontserte, teha koostööd Eesti ja välismaa orkestrijuhtidega ning käia Eestit esindamas bigbändidele mõeldud konkurssidel. Lauri Kadalipu bigbänd armastab end proovile panna uute suurte ülesannete ja nõudliku repertuaariga.

L, 20. märts kell 16 Väravatorn „Baroki suurmeistrid” Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: Vivaldi, Charpentier

39

R, 26. märts kell 19 Tartu ülikooli aula L, 27. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja Kavas: Jaanson, Kaumann, Bonato, Agapov K, 31. märts kell 16 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Lõunamuusika” Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkester Dirigent Jaan Ots Kavas: Brahms, Rahmaninov

Tallinna Muusikakeskkool on olnud pikka aega professionaalsete Eesti muusikute kasvulava.

Just kooliorkester annab esimesed väärtuslikud koosmusitseerimise kogemused noortele instrumentalistidele ja tulevastele dirigentidele.

K, 31. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja Kontserdisari „i nagu interpreet” „Kummardus Georg Otsale” Mati Turi (tenor) Martti Raide (klaver) Kavas: Schubert, Tšaikovski, Tamberg, Artur Kapp, Villem Kapp, Mart Saar Mati Turi ja Martti Raide toovad publiku ette valiku Lied’ist ja lauludest, mille kaudu me mäletame Georg Otsa.

Koostöös Eesti Interpreetide Liiduga eestikontsert.ee

Programm APRILL R, 2. aprill kell 19 Tartu Pauluse kirik L, 3. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Suure Reede kontsert Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tallinna Kammerorkester Dirigent Tõnu Kaljuste Kavas: Haydn. „Lunastaja seitse viimast sõna ristil” James MacMillan. „Seitse viimast sõna ristilt” („Seven Last Words from the Cross”) E, 5. aprill kell 13 Estonia kontserdisaal T, 6. aprill kell 13 Jõhvi kontserdimaja K, 7. aprill kell 12 Vanemuise kontserdimaja N, 8. aprill kell 13 Pärnu kontserdimaja Muusikaline noortelugu „Viimane ingel” Muusika: Tauno Aints Tekst: Indrek Hargla Näitleja-lavastaja: Üllar Saaremäe Näitlejad Saara Pius, Karl Robert Saaremäe Pärnu Linnaorkestri muusikud

40

Lugu Joonasest, kes soovib luua vanaemale sünnipäevakingiks laulu. Kuulnud kord unenäos laulvat tüdrukut, ei jää noormehel muud üle, kui asuda tütarlast otsima. Rännakud müstika ja reaalsuse piiril viivad meid eri ajastutesse – põrkuvad saatused ja muutuvad väärtushinnangud. Joonas peab paljutki taluma, et tüdrukut ja laulu üles leida.

Koostöös Eesti Noorsooteatriga Toetavad kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital.

T, 6. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „i nagu interpreet” „Kummardus Georg Otsale” Mati Turi (tenor) Martti Raide (klaver) Kavas: Schubert, Tšaikovski, Tamberg, Artur Kapp, Villem Kapp, Mart Saar Mati Turi ja Martti Raide toovad publiku ette valiku Lied’ist ja lauludest, mille kaudu me mäletame Georg Otsa.

N, 8. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja suur saal R, 9. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 10. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Flandria sümfooniaorkester (Symfonieorkest Vlaanderen, Belgia) Emmanuel Tjeknavorian (viiul) Dirigent Kristiina Poska Kavas: Brahms. Viiulikontsert D-duur, op. 77 Beethoven. Sümfoonia nr 3 Es-duur, op. 55 („Eroica”) Flandria sümfooniaorkester on üks Belgia hinnatumaid orkestreid, kes tellib ja kannab ette uut muusikat, kuid on ennekõike tunnustatud sümfoonilise põhirepertuaari esitajana. Eestit külastab orkester oma uue peadirigendi Kristiina Poska juhatusel, solist viiuldaja Emmanuel Tjeknavorian, kes on Eesti lavadel juba kordi meeldejäävalt musitseerinud.

L, 10. aprill kell 16 Väravatorn „Ja kõrv ei puhka” Tõnis Kaumann 50 Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen T, 13. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Sten Lassmann (klaver) Kavas: Bach. Kromaatiline fantaasia ja fuuga d-moll BWV 903 Brahms. „Variatsioonid Paganini teemale”, op. 35 Beethoven. „Diabelli variatsioonid”, op. 120 Sten Lassmann on Eesti üks väljapaistvamaid pianiste. Ta on edukalt andnud soolo- ja kammerkontserte ning soleerinud mitme orkestri ees. Muusikaüldsus teab, et 2008. aastast alates on ta süvenenult uurinud, esitanud ja salvestanud Heino Elleri klaveriloomingut. 2011. aastast ilmub Londoni plaadifirmalt Toccata Classics Lassmanni sari „Heino Eller – Complete Piano Music”. Lassmann on Eesti Muusika- ja

Koostöös Eesti Interpreetide Liiduga K, 7. aprill kell 12 Jõhvi kontserdimaja „Teeme üheskoos teatrit!”

Pärnu Endla teatri töötoad noortele.

Kolmes teatrimaagiat tutvustavas töötoas tehakse tutvust maskide ja paberkostüümi valmistamise ning lavakujunduste sünnilooga.

Tasuta töötoad on avatud nii eesti- kui ka venekeelsetele keskkooliõpilastele.

Vajalik eelregistreerimine.

Koostöös SA Pärnu Endla teatriga Toetab Integratsiooni Sihtasutus.

APLAUS I TALV 2021

Sten Lassmann. Foto: Kaupo Kikkas

Programm Teatriakadeemia õppejõud; ta oli festivali KLAVER 2020 kunstiline juht.

Pierre Hantaï. Foto: Jean Baptiste Millot

„Sten Lassmann on igal kontserdil kuulajate tähelepanu võitnud virtuoosse, orkestraalse pianismiga ning samal ajal võimega targalt süveneda esitusel teoste üksikasjadesse.”

(Toomas Velmet, Sirp) T, 13. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja K, 14. aprill kell 16 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Lõunamuusika” N, 15. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja R, 16. aprill kell 19 Tartu ülikooli aula „Kolm Basso Profundot” Vladimir Miller, Mihhail Kruglov, Sergei Krõžnenko (basso profundo, Peterburi/Harkov) Kavas: Schubert, Cannio, Denza, Mussorgski, Borodin, Glinka, Pahmutova, Zatsepin, Dunajevski Sügavaima häälega meesvokalistidest ehk basso profundo lauljatest moodustatud ansambel Kolm Basso Profundot annab kontserte kõikjal maailmas. Ansambel on esinenud koos kammerorkestriga Moskva Virtuoosid ja teiste orkestritega. Tänasel kontserdil kõlavad just sellele koosseisule kohandatud seaded saksa, itaalia ja vene autorite loomingust, mille ühisnimetaja on meloodilisus ja südamlikkus.

K, 14. aprill kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Klavessiinifestivali avakontsert Pierre Hantaï (Prantsusmaa) Kavas: peamiselt Bach Prantsuse klavessinist Pierre Hantaï on pälvinud ülivõrdelisi tiitleid: klassikalise muusika suurkuju, üks nüüdisaja kuulsamaid Bachi interpreteerijaid, suur prantsuse klavessinist. Ta on pälvinud arvukalt muusikaauhindu, mh Gramophone’i preemia ja laureaaditiitli mainekal Brügge klavessiinikonkursil.

Pierre Hantaï on kirglik ja kompromissitu muusik.

Ta leiab, et interpreet, kes esitab suurepärast muusikat süvenenult ja südamega, ei vaja tänapäeva turundusvõtetega trikitamist. Muusik rõhutab, et läbi aegade parimad heliloojad on valinud just klavessiini oma geniaalsete ideede meediumiks. Hantaï esineb solistina kõikjal maailmas, astub tihti lavale koos Jordi Savalliga, naudib muusikalisi taaskohtumisi oma vendade Marc Hantaï (flööt) ja Jerôme Hantaï (viola da gamba, klaver) ning barokkmuusikutest sõpradega.

L, 17. aprill kell 18 Kadrioru loss P, 18. aprill kell 17 Pärnu kontserdimaja „Öölaulud” Kontserdisari „Liederkreis”

Oliver Kuusik (tenor) Irina Zahharenkova (klaver) Kavas: valik Chopini nokturne ja ööteemalisi laule prantsuse heliloojatelt Duparc, Fauré, Poulenc K, 21. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja „Rockbarock” Tõnu Jõesaar (gamba, barokktšello/elektritšello) Melissa Jõesaar (viiul, elektriviiul) Neeme Punder (flööt) Ene Nael (klavessiin/süntesaator) Pent Järve (akustiline ja elektrikitarr) Hans Kurvits (perkussioon) Raimond Mägi (bass) Kava kunstilised juhid: Tõnu Jõesaar ja Pent Järve Kolmeosaline kava otsib baroki ja roki puutepunkte, sarnasust ja silda üle sajandite.

Kontsert algab barokkteostega autentsetel instrumentidel, teises osas kõlavad töötlused barokkroki vaimus, kolmanda osa kujundavad progeroki lood, mis mõjutatud baroki ja renessansi teostest.

N, 22. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 24. aprill kell 18 Kadrioru loss P, 25. aprill kell 14.30 Mäetaguse mõis Kontserdisari „Klassikatähed” Triinu Piirsalu (viiul) Toomas Oskar Kahur (tuuba) Lea Leiten (klaver) N, 22. aprill kell 19 Tartu ülikooli aula R, 23. aprill kell 19 Niguliste kirik Kontserdisari „Rituaalid” „Lootoseõis” Eesti Filharmoonia Kammerkoor eestikontsert.ee

41

Programm

Eesti Raadio lastekoor

42

Dirigent Kaspars Putniņš Vambola Krigul (löökpillid) Kommentaarid: Peeter Vähi (orientalist) Kavas: Guo Wenjing. „The Echoes of Heaven and Earth” Jonathan Harvey. „Forms of Emptiness” Toshio Hosokawa. „Sen VI” Robert Schumann. „Neli laulu topeltkoorile”, op. 141 Toshio Hosokawa. „Die Lotosblume” L, 24. aprill kell 16 Väravatorn „Memlingist Rubensini – Ockeghemist Monteverdini” Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: 15.–17. sajandi Madalmaade ja Itaalia muusika P, 25. aprill kell 17 Niguliste kirik Komitas „Patarag” Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Sona Hovhannisyan Komitas. „Patarag” („Ohverdus”), liturgia solistidele ja meeskoorile K, 27. aprill kell 18 Pärnu kontserdimaja R, 30. aprill kell 12 Jõhvi kontserdimaja „Entel-tentel 50” Eesti Raadio Laste Laulustuudio koorid Dirigendid Kadri Hunt ja Kaie Tanner Püha Miikaeli poistekoori ettevalmistuskoor (Tallinnas ja Tartus) Dirigendid Imbi Laas ja Jana Perens VHK keelpilliorkester Saatebänd: Jaak Jürisson (klaver), Peedu Kass (kontrabass), Ahto Abner (löökpillid) Dirigent Rasmus Puur Seaded Jaak Jürisson ja Kadri Hunt Liikumisseaded Märt Agu Kontserdi juht Tõnu Oja APLAUS I TALV 2021

Kava tuntud „Entel-tenteli” lauludega, kus äratundmist nii vanavanematel, vanematel kui ka lastel. Kõlavad armastatud lastelaulude uued seaded koorile ja orkestrile.

N, 29. aprill kell 19 Vaba Lava Kontserdisari „Curioosum” „Rõõm on parim rohi” Eesti Sinfonietta Kunstnik Navitrolla Tallinna ülikooli koreograafiatudengid Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu ja kaasaegsete etenduskunstide tudengid KNM Eesti HYPERVSN Kavas: Vivaldi, Raskatov, Tšaikovski jt Kontserdi tõukejõud on Navitrolla maalid, mis tehnoloogia abil vaatajate silme all detailidest tervikuks sünnivad. Disaini- ja koreograafiatudengid täiendavad tervikut kostüümilahenduste ja liikumisega.

Koostöös EMTA, TLÜ, EKA, festivaliga ComMuTe, KNM Eesti HYPERVSN Toetab Telliskivi Loomelinnak.

N, 29. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert Vanemuise sümfooniaorkester Mari Poll-Novaković (viiul) Dirigent Risto Joost Kavas: Tšaikovski. Avamäng-fantaasia „Romeo ja Julia” Pärt. „Tabula rasa” Tšaikovski. Sümfoonia nr 6 „Pateetiline” Koostöös Vanemuise teatriga

Programm MAI L, 1.mai kell 12 Estonia kontserdisaal P, 2. mai kell 16 Vanemuise kontserdimaja „Entel-tentel 50” Eesti Raadio Laste Laulustuudio koorid Dirigendid Kadri Hunt ja Kaie Tanner Püha Miikaeli poistekoori ettevalmistuskoor Dirigendid Imbi Laas ja Jana Perens VHK keelpilliorkester Saatebänd: Jaak Jürisson (klaver), Peedu Kass (kontrabass), Ahto Abner (löökpillid) Dirigent Rasmus Puur Seaded Jaak Jürisson ja Kadri Hunt Liikumisseaded Märt Agu Kontserdi juht Tõnu Oja Kava tuntud „Entel-tenteli” lauludega, kus äratundmist nii vanavanematel, vanematel kui ka lastel. Kõlavad armastatud lastelaulude uued seaded koorile ja orkestrile.

5.–9. mai, XIV Jõhvi balletifestival Rahvusooper Estonia ja „Tšaikovski õhtu” Laste balletigala ja „Tuleviku tähed” Läti rahvusballett ja „Romeo ja Julia” K, 5. mai kell 16 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Lõunamuusika” Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja Kavas: Maimets. „Salve Regina” ja uus suurvorm meeskoorile (esiettekanne) Riho Esko Maimets omandas hiljuti Philadelphias asuva Curtise muusikainstituudi diplomi kompositsioonis David Ludwigi ja Richard Danielpouri juhendamisel ning elab nüüd Tallinnas. Ta kirjutab peamiselt koori- ja kammermuusikat ning orkestriteoseid. 2019. aastal valis Eesti Kooriühing Maimetsa aasta kooriheliloojaks.

N, 6. mai kell 19 Estonia kontserdisaal R, 7. mai kell 19 Vanemuise kontserdimaja „Rockbarock” Valter Soosalu (vokaal) Tõnu Jõesaar (gamba, barokktšello/elektritšello) Melissa Jõesaar (viiul, elektriviiul) Neeme Punder (flööt) Lembit Orgse (klavessiin/süntesaator) Pent Järve (akustiline ja elektrikitarr) Hans Kurvits (perkussioon) Raimond Mägi (bass) Kava kunstilised juhid: Tõnu Jõesaar ja Pent Järve Kavas: Vivaldi, Händel, Corelli, Telemann; Playfordi, Da Gamba, MeloM’i ja Two Cellos’i töötlused; laule Jimi Hendrixi ning ansamblite Genesis, Queen ja Led Zeppelin repertuaarist Kontserdikava otsib baroki ja roki puutepunkte – silda üle sajandite.

L, 8. mai kell 16 Väravatorn „Maikuus kuked kirevad” Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: kevadelaulud sajandite tagant Laste ja noorte muusikafestival Big Bang Tallinn 9.–10. mai, Kultuurikatel (Põhja pst 27a, Tallinn) Maikuu kahel päeval täituvad Kultuurikatla ruumid põnevate helide, muusikatubade ja installatsioonidega – toimub Big Bang Tallinn!

Ootame festivalile 5–13aastasi lapsi ning teisigi, kes soovivad mängulises võtmes avastada ja astuda muusika võlumaailma. Festivalil etendub muusikaküllane kontsertlavastus „3ACH” Johann Sebastian Bachi muusikaga, samuti laste osalusega kontsertetendus „Nomad: une uksed”, kus luuakse muusikat ebatavalistel heliobjektidel.

Muusikatubades musitseerivad koos lastega folklaulja Mari Kalkun ja trummar Reigo Ahven. Lastel on võimalik osaleda ka põnevas interaktiivses töötoas „Ole ise DJ” Heidy Purga juhendamisel. Meeldejääva kogemuskontserdi ebatavalistel vaskpillidel toob kuulajate ette muusikakollektiiv Spat'Sonore Prantsusmaalt.

T, 11. mai kell 19 Estonia kontserdisaal K, 12. mai kell 19 Vanemuise kontserdimaja Kontserdisari „i nagu interpreet” „Bushidō – sõdalase tee” Heigo Rosin (löökpillid) Kaastegevad löökpillimängijad Brita Reinmann, Ivo Lain, Teodor Hirvoja, Tanel-Eiko Novikov ja Tiit Joamets Kavas: Taïra, Xenakis, Fowler, Aguirre, Tüür, Eespere, Rosin Kontserdi pealkiri „Bushidō – sõdalase tee” sobib hästi kokku Heigo Rosina pikaajalise huviga võitluskunstide vastu. Üle kümne aasta karated on innustanud noort interpreeti ühendama võitluskunstide liikumist löökpillimänguga.

Tulemus on isikupärane tehnika ja atraktiivne mänguviis, mis köidab kahtlemata publiku tähelepanu.

Saatesarjast „Klassikatähed” Eesti publikule tuntuks saanud Heigo Rosinat võib nimetada Eesti esimeseks rahvusvahelise karjääriga löökpillisolistiks. Ta on andnud kontserte Euroopas ja Ameerikas, sealhulgas maailmakuulsas Carnegie Hallis, samuti on ta saanud esimese eestlasena Šveitsi nimeka Orpheum Foundationi stipendiumi. Tema arvukate tunnustuste nimistusse kuulub Rising Stars Grand Prix’ II preemia (2017), DeLinkprijs eestikontsert.ee

43

Programm

Jef Neve Jazz Group. Foto: Filip Meutermans

tänapäevamuusika konkursi I preemia (2013), Yamaha Scholarship Competition for Percussioni I preemia (2013). Heigo Rosin on Malletechi löökpillide ja Sabiani taldrikute ametlik artist.

N, 13. mai kell 19 Estonia kontserdisaal R, 14. mai kell 19 Jõhvi kontserdimaja Kontserdisari „Jazzical” Jef Neve Jazz Group Jef Neve (klaver) Jasper Høiby (kontrabass) Teus Nobel (trompet) Bruno Van der Haegen (saksofon) Andy Dhondt (tenorsaksofon) Pieter Kindt (basstromboon)

44

Jef Neve klassikasugemetega džäss on nagu Alice’i retk Imedemaal. Palju tuttavat ja tavalist on äkki kummalises vormis või hoopiski tavatus rüüs.

Jef Neve: „Põhjus, miks ma sellega tegelen, on hetkes, kus pärast kuudepikkust hingesügavustes otsimist tõuseb uus tõlgendus äkki lendu ja muusika hakkab oma elu elama. Selles on ülim ilu.”

L, 15. mai kell 18 Kadrioru loss Kontserdisari „Liederkreis” Mirjam Mesak (sopran, Müncheni riigiooper) Ewa Danilewska (klaver) Kavas: Tubin, Sibelius, Rahmaninov Noor särav lauljanna Mirjam Mesak on õppinud Londoni mainekas Guildhalli muusika- ja teatrikoolis professor Rudolf Piernay lauluklassis.

Praegu on Mesak Müncheni riigiooperi solist ja HarrissonParrotti artist. Tema värskemate ooperirollide seas on Mimi (Puccini „La bohème”), Jolanta (Tšaikovski „Jolanta”), Papagena (Mozarti „Võluflööt”), Juliette (Korngoldi „Surnud linn”), Musetta (Puccini „La bohème”), kus jagas lava Jonas Kaufmanniga.

N, 20. mai kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 21. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Hooaja lõppkontsert Eesti Riiklik Sümfooniaorkester José Cura (tenor) Monika-Evelin Liiv (metsosopran) APLAUS I TALV 2021

Rovšan Mamedkulijev (kitarr, Venemaa) Dirigendid José Cura ja Mario De Rose Kavas: Leoncavallo, Cilea, Mascagni Cura. Kitarrikontsert „Kontsert taastärkamisele” („Concierto para un Resurgir”) Esiettekanne Eestis Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserdi kava on koostanud maailmakuulus tenor José Cura.

Näeme Curat kolmes rollis: dirigendi, helilooja ja lauljana, kes toob publiku ette nii valiku kaunikõlalistest argentina lauludest kui ka itaalia ooperivaramu pärlid. Eesti esiettekandes kõlab Cura kitarrikontsert, mis sündinud koroonapandeemia ajal ja kannab lootust, et elava muusika vaikelu peagi lõpeb. Soleerib Vene kitarrivirtuoos Rovšan Mamedkulijev, kellele mõeldes teos on komponeeritud.

José Cura sai ooperitenorina maailmas tuntuks 1990ndate teisel poolel. Eesti publiku ees seisis ta esimest korda 2011. aastal Saaremaa ooperipäevade galakontserdil.

L, 22. mai kell 16 Väravatorn „Josquin ja tema aeg” 500 aastat Josquin des Prez’ surmast Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen N, 27. mai kell 19 Vanemuise kontserdimaja R, 28. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Eesti Kontsert 80 Eesti Rahvusmeeskoor Hortus Musicus Eest Riiklik Sümfooniaorkester Dirigendid Risto Joost, Andres Mustonen, Mikk Üleoja Kavas: Lemba, Tubin, Goldsmith, Kapp, Auster, Tamberg, Rääts, Koha, Pärt, Sumera, Tormis, Vähi, Parsadanjan, Tüür, Kõrvits, Tulve, Grigorjeva, Krigul, Sisask, Kangro, Eespere, Rannap, Ehala, Reinvere jt Väärikas, aga mitte surmtõsine ülevaade Eesti suurima kontserdikorraldaja panusest meie muusikalukku läbi aastakümnete – eesti muusika ja eesti muusikute kaudu.

Sügishooaeg piltides Sügishooaja kaheosaline avang. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solist Liisi Koiksoni ette kantud muusikalavastus „Ringlemisi” jutustas Veljo Tormise muusika kaudu looduses vahelduvatest aastaaegadest, mis metafoorselt kujutavad ka inimese eluringi.

Etkatkkulekstuur. . ei

45

Fotod: GUNNAR LAAK, KALEV LILLEORG, HENDRIK OSULA, PRIIT MÜRK/ERR

E

esti Kontserdi 2020. aasta sügishooaeg oli kõike muud kui tavapärane, me õppisime hoolikalt käsi pesema, üksteisega distantsi hoidma, hajutatult istuma ja maske kandma. Ent sellel kõigel oli õilsam eesmärk – et muusikasõbrad saaksid osa helgetest emotsioonidest ja vaimustuda intepreetide andest ka sel keerulisel ajal ning et meie kultuur ei katkeks.

Eesti oli eriline ja paistis maailmas silma, sest saime kontserditegevusega jätkata. Aitäh kõigile, kes meid usaldasid ja külastasid!

Muusikalavastuse „Ringlemisi” lavastajakoreograaf Teet Kask õnnitleb muusikalist juhti ja dirigenti Kaspars Putniņšit.

eestikontsert.ee

Sügishooaeg piltides

Sügishooaja kaheosaline avang. Tähistasime üheskoos Arvo Pärdi 85. sünnipäeva, saades osa maestro „La Sindone” uusversiooni esmaettekandest Eestis. Laval säras Eesti Riiklik Sümfooniaorkester eesotsas dirigent Andres Mustoneniga. Soleeris ERSO kontsertmeister Arvo Leibur.

46

Novembri lõpus kõlasid Estonia kontserdisaalis klassikud üle sajandite. Arvo Volmer, üks meie tippdirigentidest ning kunagine ERSO peadirigent, tõi orkestri ette solistiks pikaaegse loomingulise partneri viiuldaja Benjamin Schmidi.

Bariton Alvar Tiisleri ja pianist Kadi Toomoja intiimne muusikaõhtu detsembri hakul Vanemuise kontserdimajas Tartus.

APLAUS I TALV 2021

Sügishooaeg piltides Pandeemia tõttu kevadel katkenud populaarne televõistlus „Klassikatähed” jõudis viimaks sügisel kaua oodatud finaalini. Estonia kontserdisaalis esinesid võitjad, jagati ihaldusväärseid auhindu.

Rein Rannapil tuli oma autoriõhtu samuti kevadest sügisesse tõsta. Kuid kontserdiõhtud olid erilised – tema uue klaveriplaadi „Ever ja Forever” kontsertidel kõlas neoromantiline klaverimuusika, popi ja klassika keskel, mida täiendas elektroonika ja video.

47

Festival KLAVER pühitses oktoobris Beethoveni pärandit. Publikurohkeima kontserdi andis prantslane Lucas Debargue (vasakul). Irina Zahharenkova ja Ralf Taali kontserdiõhtul oli kaastegev Tallinna Kammerorkester Kaspar Männi juhatusel.

eestikontsert.ee

Sügishooaeg piltides

Eriline tänuõhtu pimeduses. Hooaja algul kohtusime oma sõprade ja toetajatega õdusas Relais Liimockis, mis jäi sel tormisel sügisõhtul elektrita. Marcel Johannes ja Katariina Maria Kitse mäng kõlas küünlavalgel lausa nõiduslikult.

48

Rahvusmeeskoori sügiskontsertide keskmes oli Tormise haruharva esitatav koorioopus „„Kalevala” seitsmeteistkümnes runo” ja Eesti ühe mängituma helilooja Tõnu Kõrvitsa uudisteose „Kuu triptühhon” esmaesitlused.

Hoolimata pandeemia põhjustatud viimase hetke kavamuudatusist oli helilooja Urmas Sisaski 60 aasta juubel Pärnu kontserdimajas meeldejääv ja ülev.

APLAUS I TALV 2021

Sügishooaeg piltides Jõuluaegne pühademuusika tõi tervitusi Viinist. Särav Annely Peebo ja Viini poistekoorist sirgunud VieVox esitasid Tallinnas ja Tartus kauni pühademeeleolulise kava. Klaveril Pantelis Polychronidis.

49

Meie traditsiooniline uusaastakontsert kõlas elavas esituses vaid Pärnus, sest Estonia kontserdisaal oli piirangute tõttu suletud. Tänu suurepärasele koostööle ERRiga jõudis eriline kontsertsalvestus 1. jaanuaril siiski publikuni. Esinesid ERSO ja rahvusmeeskoor Kristjan Järvi juhatusel, luulet luges näitleja Maiken Pius.

31. detsembril said tartlased osa lummavast kontserdist „Peegeldused tasasest maast”, kus astus üles Tallinna Kammerorkester eesotsas andeka dirigendi Rasmus Puuriga. Viiulil soleeris Linda Anete Vert.

eestikontsert.ee

Peatoetaja intervjuu

Alexander Tsikhilov: KULTUUR LOOB INIMESI, KES ON VÕIMELISED MÕTLEMA TULEVIKULE

50

K

Tekst: JELENA POVERINA I Foto: KAREN HÄRMS, Goodnews

odumaine ettevõte Admiral Markets on Eesti Kontserdi uus peatoetaja – tänuväärne koostööleping sõlmiti olukorras, mis on keeruline ühtviisi nii kultuurile kui ka majandusele. Kas ühe ettevõtte investeeringud kultuuri võivad end ära tasuda? Kuidas saab ettevõtlus kultuurile kasu tuua? Ja kuidas saab kultuur olla kasulik ettevõtlusele? Sellest rääkis Aplausile Admiral Marketsi kaasomanik Alexander Tsikhilov.

Miks sai investeerimis- ja kauplemisettevõttest Admiral Markets Eesti Kontserdi peatoetaja? Kas sellisel ajal on lihtne otsustada, et investeerite kultuuri?

Admiral Marketsil on oma globaalne heategevus- ja sponsorlusstrateegia. Selle keskmes on tahe osaleda mittetulunduslikes projektides, mis parandavad kohalike kogukondade elukvaliteeti.

Me käsitleme oma ärikeskkonda kui ökosüsteemi. Seal on peale äripartnerite ja klientide palju ärist kaugel seisvaid organisatsioone, rühmitusi ja inimesi. Kõik need võivad meid kaudselt mõjutada.

Omalt poolt püüame nendega luua ka vastastikuseid suhteid.

Oleme Eesti ettevõte, mis tegutseb peaaegu kõigis maailmajagudes. Ütlematagi on selge, et meie ökosüsteem on äärmiselt mitmekesine. Seetõttu tähendab eesmärk „kohalike kogukondade elukvaliteedi parandamine” maailma eri paigus väga erinevaid tegevusi. Eestis tähendab see sealhulgas Eesti Kontserdi toetamist.

Hea strateegia peab arvestama kriisidega ega tohi rasketel aegadel katkeda.

APLAUS I TALV 2021

Kroonviiruse kriisi ajal vajavad lisaraha kõik, mitte ainult kultuuriasutused. Sponsorlus on muutumas tundlikuks teemaks.

Kas see raskendab otsuste tegemist?

Pandeemiast tekkinud kriisis võib ettevõtluskeskkonna tinglikult jagada kolmeks osaks: need ettevõtted, keda kriis tõsiselt mõjutas; need, kelle jaoks pole midagi muutunud ning lõpuks need, kellel õnnestus kriisi ajal leida uusi arenguvõimalusi ja

Kultuurija haridusinvesteeringud on meie ettevõtte missioon ühiskonnas. oma positsiooni parandada. Viimasel juhul selliste ettevõtete spondeerimisvõimalused loomulikult laienevad ja nad osalevad enda jaoks uutes projektides. Osaliselt seetõttu keskendusimegi meie sellele, kuidas suurendada enda investeeringuid kultuuri.

Partnerlus Eesti Kontserdiga on selle otsene kinnitus.

Muide, kultuuriasutustele pakuvad sellised

Peatoetaja intervjuu

Mulle on muusika alati olnud südamelähedane kultuurivaldkond.

51

Alexander Tsikhilovi eestvedamisel ja toel sai eestlaste tüvitekst, Lennart Meri „Hõbevalge” sel sügisel viimaks tõlgitud ka vene keelde. Tõlke keerukuse tõttu sai ta Mart Merilt loa teksti vene lugeja jaoks kohandada, lisaks kirjutas Mart Meri eessõna ja annetas fotod perearhiivist, mida varem pole avalikkus näinud. Teos jagati tasuta kõigile vene õppekeelega koolidele.

olukorrad ka hea võimaluse leida uusi sponsoreid majandusharudest, kus kriis on aidanud osalejatel lisakasumit saada.

Millist rolli mängis asjaolu, et Admiral Marketsit juhib muusikalise haridusega inimene?

Mulle on muusika alati olnud südamelähedane ja ma kujutan väga hästi ette kõiki eeliseid, mida võib seostada sellise rahastamissuunaga.

Millest algas teie kirg klassikalise muusika vastu?

Kui olin seitsmeaastane, panid vanemad mind klaverit õppima. Õppisin algul kaks aastat erikursustel ja siis seitse aastat muusikakoolis. Seejärel

proovisin astuda isegi muusikakooli teoreetilise kompositsiooni osakonda, kuid ei saanud sisse ja jätkasin haridusteed tehnoloogia suunal. Muusikalist algharidust omandades tutvusin lähemalt klassikalise muusikaga ja see huvi, mis tekkis juba varajases nooruses, on jäänud kogu edaspidiseks eluks.

Kui tihti käite kontsertidel? Kas teil on selleks piisavalt aega?

Kahjuks ei võimalda vähene vaba aeg mul kontserte sageli külastada, kuid kuulan klassikalist muusikat palju kodus, jalutuskäikudel ja isegi jõusaalis.

Minu klassikalise muusika lemmikžanr on kontserdid klaverile ja orkestrile. Mulle tundub, et just selliste muusikateoste vormis avaldub kõige täielikumalt klassikalise instrumentaalmuusika kogu rikkalik väärtuste spekter. eestikontsert.ee

Peatoetaja intervjuu Kuidas saab ettevõtlus tuua kultuurile kasu? Ja kuidas saab kultuur olla kasulik ettevõtlusele?

Kultuur loob inimesi, kes on võimelised mõtlema tulevikule, vaatama homsesse, mõistma enda ja ühiskonna väljavaateid ning kes ei mõtle ainult hetkeolukorrale. Strateegiline mõtlemine on võime panna iga konkreetne ülesanne laiemasse konteksti ja pikemasse perspektiivi. Selle saavutamiseks peab olema haritud ja kultuurne inimene. Äri peab pidevalt ligi tõmbama andekaid, haritud ja kultuurseid inimesi ning mida rohkem neid kohalikus kogukonnas tekib, seda kasulikum on see ka ettevõtluskeskkonnale.

Kultuuriinvesteeringud ei tasu ära rahas, vaid võimalustes ja suhetes.

52

Mis puudutab ettevõtluse abi kultuurile, siis peale otsese rahastamise saab kultuuriorganisatsioonide juhtimistõhususe parandamiseks teha ühiseid pro bono projekte. Kui kalduda kultuurist kõrvale ja vaadata näiteks USA tervishoiusüsteemi, siis näeme, et kohalikud kliinikud on täis kogenud arste-praktikuid, kes haldavad tohutuid eelarveid. Kuid 80 protsendil neist juhtidest puudub juhtimisharidus.

Sellise olukorra võib üle kanda ka kultuuriasutustele, mida juhivad kultuurikogukondade andekad esindajad, kuid sealjuures võivad neil sageli tekkida raskused hallatavate struktuuridega strateegilise juhtimise aspektides. Neil juhtudel võiksid ettevõtted jagada selliste asutustega oma teadmisi ja aidata sel viisil neil suurendada oma sissetulekuid ja vähendada sõltuvust riiklikest toetustest.

Arvatakse, et kultuuri toetamine on kasulik heategija mainele, kuid sellise toetuse sotsiaalne mõju pole ilmne. Kas nõustute sellega?

Kui heategija toimingud ei ole situatiivsed, ei ole mõeldud lühiajaliseks efektiks, vaid loovad väärtusi, mida inimesed kasutavad aastaid mitme põlvkonna vältel, siis on kõik korras. Heategevust labastatakse tihtilugu primitiivse enesereklaami ja kuulsuse jahtimisega. Selle eesmärk peaks aga olema pikaajaliste tulutoovate sidemete loomine ettevõtluse ja ühiskonna vahel. Suhted kohalikul tasandil, horisontaalsed suhted, väikesed heateod mõistetavatele adressaatidele on nimelt see heategevusstrateegia, mis meie arvates loob kasulikke sidemeid.

APLAUS I TALV 2021

Kuidas saab teie arvates hinnata kultuuriprojektide mõju?

Ettevõtluses saab pikaajaliste investeeringute efektiivsust ja äristrateegia edukust mõõta mitmel viisil. Üks neist on tasakaalus tulemuskaart, mis on ette nähtud tulemuslikkuse parameetrite strateegiliseks haldamiseks. See „strateegilisus” põhineb seosel ennetavate – siin ja praegu nähtavate – ja edasilükatud – pikas perioodis avalduvate – näitajate vahel. Kultuuriinvesteeringute kontekstis võiks ennetav näitaja olla näiteks kontsertide külastatavus, aga edasilükatud efektiks võiks olla kohaliku kogukonna kultuuritaseme tõus. Kultuuri taset saab mõõta kvantitatiivselt, näiteks aasta jooksul toimunud kultuuriürituste arvuga, nende külastatavusega, sealhulgas seoses elanikkonna suurusega, erinevustega ühiskonna eri rühmades ja kihtides. Oluline on ka kultuuriürituste nõudluse muutuste dünaamika ühiskonnas.

Seda nõudlust võib väljendada näiteks „järjekordade pikkusega” sellistele üritustele.

Lõppkokkuvõttes mõõdetakse kõike ühiskonna sooviga saada rohkem „kultuuri”, mis peegeldub avaliku nõudluse nihkes „utilitaarsetelt” huvidelt „kõrgematele” huvidele. Muide, näitena võib tuua Soome statistika, kus viie miljoni elaniku juures torkab silma erinevate avalike organisatsioonide liikmeskonna suurus – 22 miljonit – sealjuures nii spordi- kui ka kultuuri- ja haridusvaldkonnas. Kui arvestada ainult majanduslikult aktiivset elanikkonnaosa, siis selgub, et iga soomlane on keskmiselt umbes kaheksa sellise organisatsiooni liige. Tahaks teada, milline on Eesti statistika selle kohta.

Korporatiivmaailma üldine veendumus on, et iga suurettevõte vajab missiooni. On see nii?

Niivõrd kui ma seda mõistan, pole see strateegiline missioon, vaid pigem sotsiaalne vastutus. Iga ökosüsteemi kategooriates mõtlev ettevõte peaks oma võimete piires looma uut väärtust mitte ainult oma aktsionäridele, vaid ka kogukondadele, kus nad elavad ja töötavad. Kultuuri- ja haridusprojektidesse investeerimine on Admiral Marketsile nimelt see missioon, mis kätkeb ettevõtte eksisteerimise eesmärki ühiskonnas laiemas mõttes.

Kas kultuuri investeeritud raha ja jõupingutused võivad end ära tasuda?

Sellele vastamiseks on vaja laiendada konteksti, milles mõistame investeeringu tasuvust ettevõttele.

See tähendab, et väljaspool ökosüsteemi ärilist osa tehtud investeeringud ei tasu ära rahas, vaid võimalustes ja suhetes. Korraldame ja kapitaliseerime teabe- ja immateriaalse vara liikumist kultuuri- ja haridusorganisatsioonide ning ettevõtluse vahel.

Kultuuriinvesteeringute strateegia on pikaajaline ega eelda kiiret tootlust, selle eripära on investeerimise pikaajalisus ja keerukus. Sisuliselt on see ettevõtluse ja kultuuriringkondade mitmetahuliste suhete aeglane ja järjekindel ülesehitamine.

Peatoetaja

20.07.2021 | 20.00 BLRT Grupp esitleb:

G. Rossini „LA DONNA DEL LAGO“

Lavastaja ja peaosatäitja kontratenor: Max Emanuel Cenèiã 21.07.2021 | 20.00 BLRT Grupp esitleb:

W.A. Mozart„VÕLUFLÖÖT“ N

22.07.2021 | 20.00

G. Donizetti „LUCIA DI LAMMERMOOR“

Lavastaja, lavakujundaja ja kostüümikunstnik: Pier Luigi Pizzi 22.07.2021 | 23.00

Ooperidraama „DUST“

Eksperimentaalne nukuteater Sew Flunk Fury Wit (Taani) R

23.07.2021 | 20.00

G. Puccini „MADAMA BUTTERFLY“

Ooperi kaasprodutsent Itaalia suurim ooperifestival Fondazione Arena di Verona 23.07.2021 | 23.00

Kesköösalong OPERA ROYAL Lauri Liiv Swing Band L

24.07 .2021| 20.00

OOPERIGALA Horvaatia Rahvusteater Zagrebis solistid, ooperikoor ja sümfooniaorkester 24.07.2021 | 23.00

Kesköösalong OPERA ROYAL Lauri Liiv Swing Band P

25.07.2021 | 14.00

R. Kangro Koguperemuusikal „JUKU!“

20.-25. juuli 2021

SAAREMAA OOPERIPÄEVAD Lisainfo ja piletid: saaremaaopera.com

MustonenFest

POOLHULLUDE IDEEDEGA MÄNGIV

MustonenFest

„Mul tekib igal aastal palju uusi ideid, mis võivad tunduda poolhullud, kuid olen kindel, et need saavad reaalsuseks!” – need maestro Andres Mustoneni sõnad ütlevad kõik olulisema tema enda ja tema festivali kohta.

Tekst: JELENA POVERINA I Fotod: EESTI KONTSERT, NIKOLAY VDOVENKO

54

APLAUS I TALV 2021

MustonenFest

M

ustonenFest on jõudnud väärika juubelisünnipäevani, 25.-31. jaanuarini peetakse festivali juba 30. korda.

Selle eestvedaja on dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen, kelle juhitav ansambel Hortus Musicus tähistab järgmisel hooajal oma 50 tegevusaasta juubelit.

Ehkki algsed plaanid olid uhkemad, tuli hoogsat lendu valitseva tervisekriisi tõttu siiski kärpida. Seekordse festivali tõmbenumbrid on pianist Aleksei Botvinov Ukrainast, keda Mustonen nimetab „leiutajamuusikuks”, ning virtuoosne Soome tšellist Marko Ylönen. Traditsiooniliselt panustab Mustonen interpreteerimiskunsti kõrgeimale tasemele, kutsudes oma festivalile suure algustähega Muusikuid.

Kavas on 7 kontserti Tallinnas, Tartus ja Pärnus – ooperi, instrumentaal- ja vokaalmuusika, kammerklassika- ning barokk-koosseisud. Festivalil osalevad koorid ja solistid Eestist, Lätist ja Ukrainast ning hulk omanäolisi ansambleid, kes esitavad väga eripalgelist muusikat alates keskajast ja Bachist kuni romantilise muusika, omanäoliste töötluste ja tänaste heliloojate esiettekanneteni. Hortus Musicus katsetab MustonenFestil uusi koostöövorme. Ühel kontserdil astub ansambel lavale Läti õigeusukiriku meeskoori Logosega, teisel aga Eesti Filharmoonia Kammerkooriga.

Ajakiri Aplaus küsis selle kohta täpsemat teavet festivali asutajalt ja kunstiliselt juhilt Andres Mustonenilt, kes on 30 aastat olnud selle muusikafestivali liikumapanev jõud ja hing.

30. MustonenFest keskendub kunsti sünteesile ja uutele koostöövormidele. Miks nii?

Oleme alati propageerinud erinevaid koostöövorme ja mind on pikka aega huvitanud vanaja nüüdismuusika süntees, milles põimuvad keskaja ja barokiajastu maailma muusikaloo parimad palad uute heliteostega. Mineviku muusika on alati moodne, kui kuulata mitte ainult muusikat, vaid ka publikut. Panustan interpretatsioonikunsti kõrgeimale tasemele. Minu festivali külalised pole valitud juhuslikult. Mul tekib igal aastal palju uusi ideid, mis võivad tunduda poolhullud. Olen siiski täiesti veendunud, et need saavad viimaks reaalsuseks!

Ja teid ei takista isegi kroonviirus?

Plaanides tuli kahtlemata teha mõningaid muudatusi, kuid loodan siiralt, et suudan kõik kavandatu ellu viia. Ootame külalisi Soomest, Ukrainast, Lätist ja kohe pärast festivali Eestis suundume Tel Avivi – seal MustonenFest jätkub.

Teil on alati õnnestunud siia meelitada säravaid maailmakuulsaid soliste. Miks otsustasite seekord saata kutse Odessasse?

Meile tuleb kuulus pianist Aleksei Botvinov!

Ta on korraga kunstnik ja leidur, kõrgeima klassi pianist. Aleksei esitleb Tallinnas oma tulevikuku-

Marko Ylönen

jutlust, suheldes publikuga visualiseeritud klassikalise muusika keeles. Kontserdiõhtu Tallinnas on eriline, Botvinov mängib valgel klaveril, klaverikaanele kuvatakse esitatavast muusikast inspireeritud visuaal. Video ja klassikalise muusika sümbioosis sünnib uuenduslik tervik. Rõhutan, et meie festival on pühendatud loovusele ja koostööle. Mulle on kõige tähtsam see, et saavad realiseeruda julged loovad ideed!

ANDRES MUSTONEN TUTVUSTAB MUSTONENFESTI 30 AASTA JUUBELIT

25. jaanuar – Bachi töötlused Tartus! Art Jazz Quarteti (Andres Mustonen – viiul, Taavo Remmel – kontrabass, Jaak Sooäär – kitarr, Tanel Ruben – löökpillid) džässansambel esitab Bachi Goldbergi variatsioone. Pole juhus, et tudengilinna ainus festivalikontsert toimub Elleri muusikakoolis.

Mustoneni sõnul on sellel kontserdil pedagoogiline alltekst ja see on koostöö tulemus: „Kooli noored õpilased mängivad klaveril Bachi muusikat ja meie esitame hiljuti CDle salvestatud džässiversiooni.”

26. jaanuar – kaks kuulsat kollektiivi ühel kontserdil. Mustpeade majas esinevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Hortus Musicus.

Kavas on Monteverdi ja Scheidti sajanditetagune muusika ning Ülo Kriguli ja Tõnis Kaumanni uued kompositsioonid. Sel õhtul saavad laval kokku kaks dirigenti – Kaspars Putniņš ja Andres Mustonen.

Miks? „Oleme suured sõbrad ja ühisesinemiseks valmis. Kuna see on Putniņšile viimane hooaeg eestikontsert.ee

55

MustonenFest Aleksei Botvinovi erilisel klaverikontserdil saab tiibklaveri kaanest kütkestavat videopilti näitav ekraan.

56

Eesti Filharmoonia Kammerkoori dirigendina, tahame anda minu festivalil ühiskontserdi,” vastab Mustonen.

27. ja 28. jaanuaril esineb Pärnus ja Tallinnas Läti õigeusukiriku meeskoor Logos (Riia). „Koos Läti lauljatega esitab Hortus Musicus a cappella vene ja juudi õigeusu muusikat.”

See võib huvi pakkuda kõige laiemale publikule ja isegi neile vaatajatele, kes muusikast midagi aru ei saa.

Mustonen rõhutab, et õigeusu muusika peegeldab muusikakultuuri sügavust ja kulgeb läbiva teemana läbi tema festivali ajaloo, kui eri aegadel võõrustati õigeusu koore Venemaalt, Serbiast, Kreekast ja Egiptusest. „See muusika järgib ajast hägustamata iidseid traditsioone, mida ei saa säiliAPLAUS I TALV 2021

tada paberil. Nende teoste taasesitamisega tegelevad ainulaadsed kollektiivid. See on lihtsalt jumalik muusika!” hüüatab ta.

28. jaanuar – Bach. Soolo tšellole. Publiku ees on Soome tšellist Marko Ylönen. Alates esimesest festivalist on MustonenFesti programmis alati olnud aukohal Bachi muusika. „Need kontserdid on alati olnud populaarsed,” märgib Mustonen. Selle aja jooksul on meid külastanud peaaegu kogu maailm – Bachi sooloteoste kõige paremad esitajad. Meie festivali austajad on juba kuulnud soolot viiulile, tšellole, flöödile ja isegi lautole! Soolo cello’le on puhas rõõm! Mulle meeldib tšellot nimetada nimelt cello’ks.”

30. jaanuar – Aleksei Botvinovi eriline klaverikontsert. Kuulus Ukraina pianist esitab kava „Nägemuslik klaver”, kus kõlab Bachi, Rahmaninovi, Chopini, Glassi ja Einaudi muusika ning tiibklaveri kaanest saab lummavat videopilti näitav ekraan.

Kontsert toimub Tallinna Reaalkoolis, kust leiti „lõuendiks” sobiv valge klaver. Mustonen ootab sest õhtust palju: „See võib huvi pakkuda kõige laiemale publikule ja isegi neile vaatajatele, kes muusikast midagi aru ei saa. See programm ühendab hämmastaval viisil muusika ja visuaalkunsti – klassika ja kaasaeg koos.”

Festivali lõpus, 31. jaanuaril, on Hispaania muusika renessanss. Barokkmuusika suure rahvusvahelise esituskogemusega metsosopran Iris Oja ning vanamuusika ja harfikuningas Andrew Lawrence-King ühendavad jõud, et tuua kuulajate ette Hispaania tuntumate barokiaja heliloojate looming.

José Cura

ARGENTINA RAHVUSLIK AARE, METSIK MULTITALENT

José Cura

58

1970. Rosario, Santa Fe, Argentina. Kaheksa-aastane José silkab klaveritunnist koju, käes kirjake vanematele. „Väike José pole ilmselgelt muusikast huvitatud, seega soovitan leida talle mõne teise hobi,” kirjutab õpetaja.

„I

Tekst: ANNE AAVIK I Foto: JÖRGEN AAV

lmselgelt polnud ma 50 aastat tagasi klaveri ja solfedžo õppimiseks valmis,” muigab José Cura. Oma lapsepõlve veetis ta sportides ja ratsutades, samuti huvitas teda elektroonika. „Arvuteid ju siis veel polnud!” Ja ühel hetkel tärkas ka huvi muusika vastu, või kuidas see oligi? „Nägin, et mu sõber saab kitarri sõrmitsedes noorte daamide tähelepanu ja teatasin isale, et tahan ka seda pilli mängida!” meenutab ta.

Nüüdseks on temast saanud üks ajastu tipptenoreid, kes samas kujutab endast omamoodi tänapäevast Leonardo da Vincit. José Cura laulab, juhatab ja lavastab ooperietendusi. Pildistab, valgustab ja teeb lavakujundusi. Lisaks jõudis tänavu lavale ka tema kirjutatud ooper.

15aastasena astus ta lavale ja tõstis käed koori ees. Siis tulid järjepanu klaver, tromboon, flööt, APLAUS I TALV 2021

viiul, trummid. „Nüüd ei oska ma enam ühtki nooti mängida!” naerab José. Siiski, kevadise koroonakarantiini ajal kasvatas muusik üle pika aja küüsi, et taas kitarri mängida. Maikuus jõuab tulemus Eesti publiku ette – Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserdil kõlab kevadise karantiini ajal sündinud inimlikule ausameelsusele pühendatud kitarrikontsert.

Kui Cura poleks 1991. aastal koos perega Euroopasse põgenenud, ei teakski me teda võibolla ühe maailma tipptenorina. Võimekas noormees tahtis saada dirigendiks ja heliloojaks. Lauljakarjääri valis ta eeskätt selleks, et peret toita: tema võimas tenor jõudis komeedina tippooperimajade lavadele.

Kui palju on maailmas lauljaid, kes läheksid lavale ja esitaksid tenorite proovikivi, maailmakuulsa Cavaradossi aaria, peale viies laulutunnis käimist?

Alates debüüdist kuulsal Verona ooperifestivalil kihutas Cura karjäär ülehelikiirusel taevasse. Vähe

José Cura on neid ooperigurmaane, kes poleks vaimustunud tema Simsoni osatäitmisest Camille Saint-Saënsi piibliainelises ooperis „Simson ja Delila” või nutnud tema Verdi „Otello” kannatusi kogedes. Kõiki auhindu, tunnustusi ja silmapaistvaid rolle tippteatrites on võimatu üles lugeda.

Aga sellest Joséle ei piisanud. 1999. aastal alustas ta karjääri dirigendina Londoni Philharmonia, Viini Filharmoonikute ja Toscanini orkestri ees. Temast sai esimene muusik, kel kombeks samal ajal laulda ja dirigeerida.

2014. aga märgib tema tagasitulekut heliloojana – esiettekandele tuleb 1989. aastal kirjutatud „Stabat Mater”. Esimesele ooperile paneb José punkti sügisel 2017.

Aga see pole veel kõik. Lavastajakarjääri alustas ta etendusega „La commedia è finita”, see on tantsu ja pantomiimiga vürtsitatud nüüdisaegne visioon Leoncavallo „Pajatsitest”.

Eesti publik kohtus andeka argentiinlasega esimest korda Saaremaa ooperipäevadel 2011. aastal. „Sajandi kontsert Saaremaal!” huilgasid pealkirjad ajalehtedes. Koos Aile Asszonyiga võlus ta ära ka kõige kurjemad kriitikud. Oh üllatust, kuus aastat hiljem leidsime ta Rahvusooperist Estonia, kui septembris 2017 esietendus Puccini ooper „Tütarlaps kuldsest Läänest”. José Cura oli nii etenduse lavastaja, dirigent, lava- kui ka valguskunstnik. „Ma pole siiski piisavalt hull, et selle kõige juures veel peaosa laulda,” kommenteeris Cura. Sel kevadel kõlab Cura dramaatiline tenorihääl taas Eestis.

José Cura, kui viibisite eelmisel korral Eestis, olite just valmis kirjutanud oma esimese ooperi „Montezuma ja punane preester”, milles tegutsevad Vivaldi ja Händel. Kuidas läks esiettekanne, mida ise juhatasite?

Esietendust jaanuaris saatis minu rõõmuks tohutu menu. Tõesti oli tore kuulda inimesi etenduse ajal naermas! Liszti muusikaakadeemia suures saalis kõlas ooperi pooleldi lavastatud, nn semi-staged versioon, mõned dialoogid tõlkisime ungari keelde, et publik suudaks lugu paremini jälgida. Pidasin läbirääkimisi paari teatrimajaga, et etendada täislavastatud versioon, aga pandeemia pani selle plaani ootele. Oleks tore lavastada seda ühel päeval ka Eestis!

Esmalt aga kõlab kevadel Eesti lavadel teie värske teos, kitarrikontsert „Concierto para un Resurgir”, missugune on selle sünnilugu?

Kõige selle viletsuse kõrval, mis karantiin mu ellu tõi, oli mul äkki tavapärasest rohkem vaba aega. Järsku olin sunnitud tegema asju, mida olin pidevalt edasi lükanud. Niisiis, 30 aasta järel kasvatasin taas küüned pikaks, et kitarri harjutada.

Jumal, kui valus see alguses oli! Muuhulgas leidsin ka mõned visandid kitarrile, mille olin kirja pannud kaheksakümnendatel. Uus teos sündis märtsikuu

jooksul. Panin sellele pealkirja, mis viitab uuesti ärkamisele, „Kontsert taastärkamisele”, ja pühendasin teose kitarrist Ernesto Bitettile. Ernesto andis mulle mõistliku soovituse muuta pühendus nii, et see kõlaks „Inimlikule ühtekuuluvusele” ja võtsin teda kuulda. Tõtt-öelda aga kuu aja eest otsustasin, et pühendan teose ikkagi Ernestole, olles tunnistaja pandeemia vastikule ärakasutamisele nii poliitilistes kui ka majanduslikes huvides. Jäägu teose motoks austusavaldus neile, kes näitavad segastelgi aegadel üles ausameelsust ja siirust!

Karantiiniaeg on saanud erinevaid hinnanguid, paljud muusikud olid haiged ja kannatasid rängalt, teised ütlesid, et vahelduseks oligi tore olla kodus ja puhata. Mõni pihtis, et elu muusikata polegi nii hull. Kas teie saaksite elada, kui maailmas poleks ühtegi ooperiteatrit? Üks asi on muusika, teine asi kunst inimeseks olemise võõrandamatu osana ja meelelahutusäri on veel eraldi asi. Kui homsest kaoks maailmast profisport kui äri, ei tähendaks see, et inimesed enam ennast ei liigutaks. Keegi ei loobuks seepärast lõbusast jalgpallimatšist sõpradega. Sport ei sure kunagi! Meelelahutusäri on nagunii vaevelnud agoonias alates sellest ajast, kui internet sai kõigile kättesaadavaks. Sama asi juhtus väikeste poodidega: kaubanduskeskused tõrjusid nad välja ja praegu virelevad keskused omakorda e-poodide kasvava turu tõttu. Või nagu plaaditööstus, mille on välja tõrjunud striimimine ja karistamatu piraatlus.

Lava kõigi elavate kunstisündmuste tugipunktina on juba pikka aega olnud surmavalt haige, kuna puuduvad teadmised ja oskused, kuidas harmooniliselt ühendada tehnoloogiat ja elavat inimest. Sama asi käib peaaegu kõige kohta, mida püütakse asendada masinatega.

Näiteks robotid on võtnud miljonitelt tööinimestelt sissetuleku, ekraaniseks aga õõnestab inimsuhteid. Robotid ei küsi palka ega loo ametiühinguid, ekraaniarmastajal pole halba hingeõhku, tema eest pole vaja hoolitseda. Kui oled tüdinud, logi välja. Jah, alati jääb mingi hulk inimesi, kes tahavad „päris asja”. Mis aga juhtub, kui elavat kontakti vajava publiku hulk jääb niivõrd väikeseks, et selle protsent inimkonnast ei õigusta kontserdisaalide ja teatrite ülalpidamist? Vastus on kurb, aga lihtne – hulk teatreid koos selles sisalduvate lavakunsti vormidega kaob. See protsess on käimas juba mõnda aega ja vähesed meist löövad häirekella.

Olgugi just pandeemia allakäiku kiirendanud, paradoksaalselt võib viirus ise ka selle agoonia lõpetajaks osutuda, sest nüüd on inimeste silmad avanenud. Võttis sajandeid, et inimesed mõistaksid – nuga kui tapariist võib kirurgi käes osutuda elupäästjaks.

Covid on ainult coup de grace (eesti keeles halastuslask) ja samas parim alibi neile, kes taotlevad pelgalt omakasu. Alati võib ju öelda, et seda ei teinud mitte meie, vaid viirus! eestikontsert.ee

59

Ajalugu

PLAKATEID ON TEHTUD KA SULE JA PINTSLIGA Kui veel poolsada aastat tagasi valmistati kõik kontserdiplakatid käsitsi, siis nüüd saavad afišid vormistuse arvutis. Eesti Kontserdi kujundajad Eva Nukk ja Everi Vähi on digimuutuste tuules tänini vapralt vastu pidanud.

Tekst: VERNI LEIVAK, Naisteleht I Fotod: PEETER LANGOVITS, ARNOLD MOSKALIK (RAHVUSARHIIVI FILMIARHIIV)

60

Eva Nukk ja Everi Vähi Eesti Kontserdi fuajees, kus avaneb alati otsekui näitus daamide viimastest töödest.

K

uigi aeg on teinud oma töö ja elu kandunud paljus nutiseadmetesse, pole välireklaam mõjusust kaotanud.

Kontserte külastama kutsuvad plakatid on endiselt sama mõõtu nagu muiste, endiselt leiavad nad koha nii müüridel laiuvatel afiširidadel kui ka kuulutustulpadel.

Huvitav on märkida sedagi, et välireklaamis levitatavate plakatite hulk pole aastakümnetega muutunud, nagu pole muutunud seal leiduv teave, millega tähistatakse kontserdi toimumise aega, kohta, kes esineb ja mida mängitakse.

Ent ometi on midagi muutunud – tinast tähtedega trükikojas paberile pressitud või suisa kauni käekirjaga maalitud teadetest kuulutustetulpadel on tihtipeale saanud maitsekad üllitised, mida kohati APLAUS I TALV 2021

lausa kunstiteosteks pidada võib. Sama puudutab kontserdikavasid, mille headuse eest Eva Nukk ja Everi Vähi tänini vastutavad.

PINTSLI JA SULEGA

„Aeg on tõesti linnutiivul läinud ja siin on väga huvitav olnud töötada. Nüüdne tehniline töö nõuab siiski vähem vaeva kui käsitsitöö, mida tegin üle 20 aasta,” lausub Eva, ent mitte kurbusega hääles. „Olen õnnelik, et olen tohtinud siin majas nõnda kaua olla.”

Algusaegadel tekitas Evas isegi töökoha tolmu lõhn vaimse elevuse. Saatuse tahtel ajame juttu just selles esimese korruse ruumis, kus varem asus aastaid afiššide valmistamise ateljee, mida praegu koosolekute pidamiseks kasutatakse.

Ajalugu

Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kontserdiafišš Estonia kontserdisaali ees 1979. aastal.

See oli 1972. aastal, kui kunstikooli kalligraafina lõpetanud Eva Eesti Kontserdi eelkäijas Eesti Riiklikus Filharmoonias dekoraator-butafoorina tööd leidis. „Siis tehti seda kõike käsitsi, pintsli ja sule abil,” tähendab ta.

Kontserte puudutav teave tuli muusikaosakonnast, mida juhtis pikka aega legendaarne laulja ja muusikategelane Kulno Raide.

Seina ääres oli kuuemeetrine töölaud ja nurgas püsti suur paberirull, millest esmalt õige suurusega paber skalpelliga välja tuli lõigata. Maja kõrvale tehti lausa kolme meetri pikkusi plakateid, Pärnu maantee äärde ja Kadriorgu trammitee kõrvale koguni viiemeetrisi.

Suurte tähtede paberile kandmiseks, näiteks pealkirjade tegemiseks olid spetsiaalsed šabloonid, mis siis suure pintsli abil seal jäljena oma koha leidsid. Väiksemad tähed kirjutas Eva väiksema pintsliga oma käega. Ikka nii, et pealkiri tehti tähelepanu äratamiseks punase või sinisega ja põhitekst mustaga. „Guaššvärv oli segatud liimiga, et vihm seda maha ei peseks,” tähendab Eva. Värvi- ja liimipurke oli terve lauaalune täis. Oli ka kullavärvi täis karp, ja kui kord sattus ateljeesse ühe kolleegi väike laps, viskas too kogu pulbri tuppa laiali, värvides nõnda tahtmatult kogu toa kuldseks.

Veel kasutati olemasolevate kontserdipaikade nimede, kellaaegade ja kuupäevadega kilest šabloone-trafarette, mis tööd hõlbustasid ja mille paberile kandmiseks oli tööl eraldi inimene.

Maakondades toimuvate kontsertide plakatid valmisid samuti siin, kuid A3 mõõdus, ning neidki tuli Eval oma käega teha vähemalt paarkümmend tükki – toona ju paljundusmasinad puudusid. Ei mingeid šabloone või trafarette.

APPI TULI TRÜKIKODA

Kontserdikavasid trükiti trükikojas Punane Täht, mis asus Pikal tänaval. Eva ema töötas seal korrektorina ning hilisem poeet ja lavatäht Juhan Viiding ladujana. Tööst vabal ajal vestelnud nad seal nii tööst kui ka elust, ent kui sinna ilmus järjekordselt trükkimist vajava materjaliga Eva, pidid nad hakkama tegutsema.

Eva täitis küll kulleri kohustusi harva; trükikoja

ja filharmoonia vahet pendeldas tavaliselt selleks spetsiaalselt tööle võetud toimetaja Silva Kompa, kes tegi seda tööd lausa mitukümmend aastat.

Suur osa afiššegi trükiti trükikojas. Peaasjalikult löödi paberile – olenes kontserdi žanrist, esitajast või repertuaarist – mõni kunstniku loodud pilt.

Näiteks viiul, neid tehti viissada eksemplari ja hakati kasutama vajaduse järgi. „Kirjutasin sinna plakatsulega peale näiteks „Ines Rannapi viiulikontsert, klaveril Aino Himbek” ja lisasin repertuaari. Neid tuli mul käsitsi tiražeerida, kõige rohkem 50 tükki korraga,” avaldab Eva. „See oli väga tüütu töö. Väga tüütu.” Õnneks sai esinemiskohad, kuupäevad ja kellaajad trafaretiga paberile kanda.

Muidugi oli ka plakateid, mille tekst trükikojas tinasse kogu tükis laotigi. Kuller viis sel juhul sinna eeskujuks käsitsi kirjutatud-kujundatud variandi, aga kui juba valmis trükitud plakatitel viga avastati, tuli kogu protsessiga uuesti alata.

PALJUNDUSMASINAST ARVUTI JA PRINTERINI

Elu läks kergemaks, kui 1990ndate aastate algul ilmusid majja paljundusmasinad. Eva joonistas siis sule ja pintsliga ainult ühe plakati valmis ja hakkas neid masinaga paljundama, ehkki viimane väljutas endast vahel üsna koledaks moondunud eksemplare.

Eriti moondusid fotod, kui need algvariandile peale kleebitud olid.

Kahjuks pole nondest kaugetest aegadest ühtki näidet säilinud, sest seda ei peetud filharmoonias ega hiljem Eesti Kontserdis millegipärast vajalikuks.

Plakateid ei säilitata nüüdki.

Kui mõni aeg tagasi Niguliste muuseum-kontserdisaalis orelifestivali ajal orelimuusika kontsertide plakatite näitus korraldati, oli neist enamik Eva tehtud. „Aga eks needki ole läinud prügimäele,” oletab ta.

Esimesed arvutid tulid majja napilt veerandsada aastat tagasi ja see tähendas Eva töös põhimõttelist muutust. „Mäletan, kuidas ma värisevate põlvedega tehnikaülikoolis arvutikursustel käisin. Liina Lääts, raamatupidaja, oli edumeelsem inimene ja julgustas mind, et ära karda,” sõnab Eva naerdes. „Praegu oleks eestikontsert.ee

61

Ajalugu

Täpselt 20 aastat tagasi. „Sai hõbedaga möllatud ja käsitsi „60” kirjutatud,” tähendab Everi. Kõrval Neeme Punderi flöödikava plakat, kus kasutatud samuti Everi loodud plaadiümbrise pilti.

62

kujuteldamatu, kui ilma arvutita elada oskaks …

Ja ega seal midagi rasket olnudki. Võrreldes toonasega on tänapäeva arvutid lihtsalt kiiremad ja pakuvad määratult rohkem võimalusi.”

Muidugi pole Eval enam võimalik oma kalligraafilisi oskusi demonstreerida ja sellest on tal kahju. „Samas – ega taha ka. Mäletan, et keegi näitas mulle üht ilusasti köidetud ja käsitsi kirjutatud Shakespeare’i sonettide kogu ja ma ei uskunud oma silmi, sest mulle tundus, et seda raamatut polnud mina teinud,” ohkab naine.

Tema töö on ka praegu kavade küljendamine ja plakatite kujunduse vormistamine. Ent mõned afišid trükitakse nüüdki trükikojas. Need uhkemad ja peenemad.

VÄIKENE TUBA NELJANDAL KORRUSEL

Eva Nukki ja Everi Vähi väike töötuba asub maja neljandal korrusel ning enamasti täidab trükikoja kohuseid koridoris asuv printer. Ei mingeid massiivseid paberirulle, guaššvärve, liimi ega pintsleid.

Muusikatoimetajalt saadetud tekst ja illustratsioonid tuleb esmalt küljendada, siis saata see korrektuuri, siis parandused teksti sisse viia, seejärel saata tulemus toimetajale ülevaatamiseks ja kui see heaks kiidetakse, valmistatakse trükifail ja prinditakse tulemus välja.

Just sellisesse õhkkonda tuli Everi 2000. aastal, mil interneti- ja arvutiajastu oli juba täiega käimas.

Hariduselt on ta graafik. „Mäletan, kuidas kunstiinstituudi teisel kursusel endale vandusin, kui õppisime plakateid kujundama, et neid ei hakka ma küll mitte kunagi tegema,” lausub ta lõbusalt naerdes. Elu muutis teda aga leebemaks ja viimased kakskümmend aastat on ta just afišše loonudki.

VAHEL SAAB KA KUNSTI TEHA

Söönud aastaid vabakutselise kunstniku leiba, oli Everil Eesti Kontserdi majja vahel ikka asja olnud – APLAUS I TALV 2021

juba 1990ndate keskel peetud Oriendi festivali plakat oli ju tema tehtud. Evat tundis ta juba tollest ajast ja kui Everi eelkäija töölt lahkus, vabaneski talle koht.

Toona kuulusid kuulutustemeistrid reklaamiosakonna alla ning töid jagasid Evale ja Everile reklaamitoimetajad. „Nemad mõtlesid ka välja, kes millise plakati teeb ja mis seal üldse olema peab,” toob ta näite, kuidas ajad olid muutunud. Peale plakatite kuulusid samasse buketti lehe- ja välireklaamid, bukletid ja kavad, mis kõik tuli naistel teha.

Netireklaamidele panustati siis väga vähe. „Mis oli päris naljakas – kavade kaaned olid enamasti värvilised, aga sisu prinditi erilisele kalkapaberile, mis viidi trükikotta ja sealtkaudu jõudis see tavapaberile. Absurd ju,” leiab Everi. Materjali „transportimiseks” kasutati peale plastist flopide ka ülekirjutatavaid laserplaaditoorikuid, millele enamasti vaid ühe korra kirjutada saigi ning mis ikka vaid kondimootoriga ühest kohast teise liikusid.

Juhtus, et vahel saadeti esineja pilt mitte failina, vaid ümbrikus ja siis tuli see arvutisse skaneerida. „Mul oli siiski kõige sellega raske harjuda.

Pärinen ju ajast, mil kõike tehti käsitsi,” sõnab Everi.

Samas omandas ta arvutiprogrammiga kujundamise võtted kiiresti. Tuli vaid enne selgeks teha, mis on tulevasel plakatil kõige olulisem, mida tuleks kujundusega rõhutada.

Vahel saadeti valmis kavand esinejalegi kooskõlastamiseks ja ikka on tulnud ette, et tulemus mõnele artistile ei meeldi. „Olen aastatega selles osas tuimemaks muutunud,” nendib Everi. „Enam ma sellist asja kohutavalt läbi ei ela. Ent ma ei saa öelda, et see jätaks mind ükskõikseks. Samas leidub alati inimesi, kellega koostöö laabub hästi.”

Tõsi, ka graafikuna on ta saanud plakatikunstis käe valgeks, ehkki Everi nendib, et tema töökoht ei eelda kõikjale „oma egoga peale lendamist”. „See pole suur eneseteostuse koht, aga siiski on mõnel puhul see võimalik,” sõnab ta. „Tööle tulles kujutasin siiski ette, et saan igal nädalal ühe pildi maalida, aga tööl oli selline tempo peal, et ei jõudnud midagi.

Mida on mulle Eesti Kontsert õpetanud – kiire töötamise oskuse.”

Everi tunnistab, et on vahel mõelnud, kas see plakatite ja kavade tegemine on üldse kunst või looming. Ning jõudnud järeldusele, et see on mõlemat. „Vähemalt on selles loomingulise töö elemente,” ütleb ta. „Ja et oma plakatitega teistest eristuda, on Eesti Kontserdil õige suund. Tahame olla kaugelt nähtav. Ning ehk ongi hea, et tänapäeval ei pea me kujundajatena kõike nullist mõtlema hakkama.

Loomingulisema osa saab rakendada näiteks mõnd festivaliplakatit kujundades. Mulle meeldib, et olen saanud siin majas kaks asja ühendada, need on kunst ja muusika.»

2021. aastal saab Eesti Kontsert 80aastaseks ja ettevõtte uus raamkujundus telliti mitte neljanda korruse väikesest toakesest, vaid majast väljastpoolt.

Aeg, mil seda hinnata saame, on nüüd käes.