Zecharia Sitchin. Tagasi tekkeloo juurde

Imetajate puhul tuleb muudetud viljastatud munarakk lõpuks siirata asendusema emakasse - sedasama funktsiooni täitsid sumerite jutustuste järgi sünnitusjumalannad. Ent enne selle faasini jõudmist oli vaja leida moodus, kuidas isasdoonori soovitud geneetilisi omadusi munarakku sisestada. Kõige tavalisem meetod on mikroinjektsioon, mille puhul juba viljastatud munarakk imetakse välja ja sellesse süstitakse soovitud geneetiline lisaomadus; pärast lühiajalist inkubatsiooni klaas-anumas siiratakse munarakk emaslooma emakasse (katseid on tehtud hiirte, sigade ja teiste imetajatega). See protseduur on vaevanõudev, kaasneda võivad paljud takistavad asjaolud ning tulemuse õnnestumisprotsent on väga väike, aga see toimib. Teise meetodi puhul on kasutatud viiruseid, mis looduslikult ründavad rakke ja liituvad nende geneetilise tuumaga - uus geneetiline omadus, mida tahetakse rakule siirata, kinnitatakse keerukate võtetega viirusele ning viimane toimib edasikandjana.

Probleemiks kujuneb aga see, et pole võimalik juhtida kohavalikut kromosoomitüvel, kuhu geen kinnitub, ning enamikul juhtudel on tulemuseks olnud kimäari sünd.

Juunis 1989 teatas ajakiri Cell, et itaalia teadlaste töörühmal, mida juhtis Corrado Spadafora Rooma Biomeditsiini Instituudist, on õnnestunud kasutada seemnerakke uue geeni edasikandjatena. Nad kirjeldasid protseduure, millega seemnerakke sunniti loobuma oma loomulikust vastupanust võõraste geenide suhtes; seejärel hoiti seemnerakke vedelikes, mis sisaldasid uut geneetilist materjali ja nad haarasid uued geenid oma tuuma. Muudetud seemnerakke kasutati emaste hiirte tiinestamiseks ning järglaste kromosoomid sisaldasid uut geeni (antud juhul teatud bakteriaalset ensüümi).

Kõige loomulikuma vahendaja - seemneraku - kasutamine geneetilise materjali munarakku siirdamiseks hämmastas teadlaskonda idee lihtsusega ning sellest sai esiküljeuudis isegi The New York Timesis. Järelkajad Science'i veergudel (11. aug 1989) kirjutasid vahelduvast edust, mis saatis teisi teadlasi, kes kopeerisid itaallaste meetodit. Kuid kõik rekombineerimise tehnoloogiaga tegelevad teadlased olid ühel meelel selles, et välja oli töötatud uus meetod, mis oli kõige lihtsam ja loomulikum (kuigi mõningaid muudatusi ja parandusi vajav).

Mõned on juhtinud tähelepanu sellele, et seemnerakkude võimet kaasa võtta võõrast DNA-d oletasid uurijad juba 1971. aastal pärast katseid küülikuspermaga. Ent väga vähe teatakse sellest, et sama meetodit kirjeldati juba palju varem - sumeri tekstides, mis jutustasid Aadama loomisest Enki ja Ninti poolt, kes segasid ahvnaise munaraku ühe noore anunnaki seemnerakuga katseklaasis vereseerumit sisaldavas vedelikus.

1987. aastal põhjustas Itaalia Firenze ülikooli antropoloogiateaduskonna dekaan vaimulike ja humanistide meelepahatormi, kui tegi teatavaks, et käimas olevad katsed võivad välja viia selleni, et „luuakse uus orjatõug - antropoid, kelle ema on šimpans ja isa inimene". Üks mu austajaid 104