Page 1

EESTLASEST MEEDIASTAAR 18. SAJANDIL

FOTOD: ROOTSI KUNINGLK RAAMATUKOGU

Ronga Tehvan KALLE KROON

10 Δ h o r i s o n t 4 / 2 0 1 1


Stephan Raabe lugu on olnud tuntud nii eesti kui ka rahvusvahelises ajalookirjanduses. Kas lool eesti talupojast, kes Rootsi väed Põhjasõjas Pühajõe kitsasteel vastase selja taha juhatas, võiks tõepõhi all olla?

R

ootsi vägede võit Narva all 20. (ukj 30.) novembril 1700 oli sündmus, mis raputas Euroopa avalikkust kõuekärgatusena. Kuidas oli võimalik, et väike, 8000-meheline, rännakust kurnatud, kaks päeva leivata olnud Rootsi vägi lõi pihuks ja põrmuks end hästi kindlustanud 80 000 mehelise Vene väe! Vähemalt kujutati neid sündmusi niiviisi tollal Euroopas laialt levitatud propagandaplakatitel ja -lehtedes. Ja ikka koos pildiga, kus lisaks Rootsi vägesid juhtinud kuningas Karl XII oli ära tuntav veel üks tegelane – takuses talupojakuues ning mütsi, kepi ja märsiga mees, kes figureeris reeglina täisportreena plakati keskel, ja kes öeldi olevat kohalik talupoeg Stephan Raabe (või Rabe). Tema teeneks olnud Rootsi vägede viimine mööda salateid Vene vägede selja taha, mis aidanud võidu saavutamisele oluliselt kaasa.

Prantsuskeelne tekst pildi all selgitab: „Müügil Pariisis Trouvini juures Grand Monarque’is St Jacques’i tänaval kuninglikul loal: tõetruu portree talumehest, kes tuhande seitsmesajandal aastal juhatas Narva all Rootsi kuninga ringiga moskoviitide laagrisse, mille tulemusel Tema Kuninglik Majesteet saavutas mälestusväärse võidu.” (Vahendanud Tanel Lepsoo) Vaselõige, originaalsuurus 280 × 190 mm.

Hollandikeelne tekst pildi all selgitab:  „See on tõene joonistus Liivimaa talupojast, kes viis Rootsi kuninga jalgsi mööda kaugeid ja ebatavalisi teid läbi metsa ja lume Narva linna juurde, mida moskoviidid piirasid. Ilma temata poleks Rootsi Majesteet saavutanud 30. novembril 1700. aastal suurt võitu. Valitseja tunnustas teda väljapaistva teenistuse eest, annetades liivimaalasele tasuks aastase sissetuleku.” (Vahendanud Kaido Orula.) Sama kordab ka ladinakeelne teksti hollandikeelse järel. Vaselõige, originaalsuurus 275 × 185 mm.

STEPHAN RAABEGA propagandamaterjale leidub mitmekümnes variandis – nii rootsi-, saksa- kui prantsuskeelsete lendlehtede ja teadaannete kujul. Kõigil lehtedel kujutatakse Stephan Raabet püsivalt ühes ja samas kostüümis ning kepiga. Ta on noore kangelaskuninga kõrval teine tähtis persoon, kes nimepidi mainimist leiab. Siinkohal avaldatud lendlehed pärinevad Rootsi kuninglikust raamatukogust (Kungliga biblioteket).

horisont 4/2011 Δ

11


Teadaande ja pildiga käis koos ka selgitav tekst, reeglina selline: „Pilt ühest talupojast, kes Tema Majesteedi Rootsi kuninga enne Narvat läbi soo ühte kõrvalteed pidi moskoviitide laagri taha juhtis.” Ja edasi täpsustatakse, et 17. novembril 1700 tõrjusid Rootsi väed venelased välja nende hõivatud Pühajõe kitsasteelt, minnes selleks Liivimaa talupoja juhatusel üle soo, mida peeti läbipääsmatuks. Sageli lisatakse ka, et tegu oli kohaliku talupojaga. Stephan Raabe lugu on olnud tuntud ka rahvusvahelises ajalookirjanduses. Sellele on viidanud Vene ajaloolastest üks nimekamaid, Nikolai Ustrjalov, Rootsi ajaloolastest Anders Fryxell.

Kas lool on tõepõhi all? Kõnealuse talumehe levinuim nimekuju oli niisiis saksapärane Stephan Raabe. Tekib küsimus, kas ja kui palju võib sel lool olla tõepõhja ja kes Stephan Raabe õigupoolest oli.

Alustame kohapealsetest andmetest. Pühajõe-äärsed legendid räägivad, et tegu oli Lipumäe möldriga Toilast. Olulised on neis juttudes kaks aspekti. Esiteks – Lipumäe nimi tulnud sellest, et Peeter Esimesel olnud üks väga suur ja tore lipp, mis seal lehvinud. Teiseks – enne Põhjasõda tegutsenud Lipumäe all vesiveski, nii et veel hiljuti olnud jõel näha palgitungad, veskitamme jäänused. Põhjasõja ajal olnud selles veskis möldriks Stefan Raabe (Ronga Tehvan). Ta tundnud sooteid ja juhatanud tuhandepealise rootslaste ratsasalga ringi läbi soode ja metsade Pühajõest lõuna poolt (Narva poolt) Voka mõisa peale, kus asunud Šeremetevi staap. Lahing alanud 17. novembril 1700 kell 17.00. Vene vägi põgenenud. Lipumäel olnud siis Karl XII staap. Võis tõepoolest olla, et venelastel lehvis muldkindlustuste kohal ka lipp. Täpsus kuupäevas laseb aga väita, et see pärimus pole niivõrd põlvest põlve kan-

Stephan Raabe ehk eestikeelse ajalookirjanduse Ronga Tehvan oli kaasaegsete eurooplaste teadvuses niivõrd tuntud, et astus ühel hetkel oma n-ö staatilisest poosist välja ja asus nende mõtteis elavalt tegutsema. Pilt näitab, et teda peeti tolle aja silmapaistvaima sõjasündmuse – 1700. aasta Narva lahingu üheks olulisemaks ja tähtsamaks isikuks Rootsi kuninga Karl XII kui lahingu võitja kõrval.

12 Δ h o r i s o n t 4 / 2 0 1 1

tud folkloor, vaid seda on igal juhul, olgu suuremal või vähemal määral, mõjutanud hilisem ajalookirjandus. Eesti kutselistest ajaloolastest on kõnealust küsimust puudutanud Hendrik Sepp oma monograafias Narva lahingu kohta, pidades sündmust põhimõtteliselt võimalikuks. Nimelt ei räägi Rootsi allikad Pühajõe lahingu käiku kirjeldades midagi Turu ratsarügemendi ülema, ooberst Bernhard Rehbinderi osalusest võitluses otse Vene positsioonide vastas, küll aga teatavad, et Rehbinder saabus tagasi õhtul koos paari Vene vangiga. See laseb aimata, et ooberstile oli antud mingi eriülesanne ning ta võis oma väeosaga Vene positsioone vasakult ümber haarata, tehes seda kohaliku talupoja juhatusel. Nimekujuna annab Hendrik Sepp üksnes Stephan Raabe. Kirjanik Enn Kippel on aga oma tuntuimas romaanis „Kui Raudpea tuli” loonud Ronga Tehvanist romaani ühe

Saksakeelne plakat „Lühike jutustus Narva kindluse ja linna all juhtunust” tervikuna (detaili vt lk 14). Plakatil on näidatud ka lahingu käik, kuninga pilt medaljonina ja suur Rootsi riigivapp. Lahingustseeni all asub täisfiguurina teejuhi pilt. Vaselõige kolmel eraldi plaadil, kokku 440 × 293 cm. Saksakeelseid plakateid leidus kahes variandis, üks neist on koloreeritud.


KAAREL TAMRE

peategelase, kes peab Pühajõel Ronga vesiveskit ja juhatab Rootsi väed venelaste selja taha sealsamas Pühajõel. Mingil põhjusel on Kippel kujutanud nimetatud veskit Jõhvi mõisa alla kuuluvana. Kirjanik on ilmselt olnud tuttav 1697. aasta näljahäda materjalidega – nii on ta romaani tegelaste hulka võtnud Jõhvi mõisa Tammiku küla veerandadramaa suuruse talu peremehe Sibi Andrese (näljahäda dokumentides Sibbe Anders, ka Sibbi Andrus). Ära tuntav on ka Hinno kuju, kes näljahäda komisjoni materjalides esineb Kuru külas elanud Hinno Micheli nime all ja kelle neljandikadramaa on jäänud sööti. Ainus mölder Jõhvi mõisa all on vakuraamatus esinev Jõhvi külas elanud Petter Harm, „kelle pooleadramaa suurune maa on jäänud sööti, kuna ühtegi uut inimest võtta pole”. Võiks järeldada, et see veski oli jäänud romaanis kirjeldatud ajaks üldse peremeheta. Seega ei sobi Jõhvi mölder ei nime ega päritolu poolest Ronga Tehvaniga, selle mõisa veski oli üldse peremeheta jäänud. Tegevustiku kandmine Jõhvi mõisa alla tuleb lugeda pigem kirjaniku fantaasia viljaks, mis võis tuleneda sellest, et Jõhvi mõisast oli leida rohkem tegelaskujusid.

Karl XII sõjatee Eestis

Pühajõe lahinguga seotud paigad

Kas Põhjasõja-aegses Toila mõisas oli veskeid ja möldreid? Kahjuks ei ole Virumaa mõisate kohta enne Põhjasõda kasutada adramaade revisjoni, küll leiab kuigivõrd andmeid juba nimetatud suure näljahäda aegsest hädaliste abistamise materjalist, kuhu on lisatud ka vakuraamatud. Viimase kohaselt elas ja tegutses 1699. aasta seisuga Toila mõisa all Kärilõpe külas mölder, kellel oli ka kolmandik adramaad maad. Kahjuks ei ole kirja pandud tema nime. Rahvalegendis mainitud Lipumäe jääb Kärilõpe külast umbes kilomeetri kaugusele. Samasse lähedusse jääb Lageda veski.

MIS ON MIS

?

ADRATALUPOEG – 16.–18. sajandil maaga talu pidaja, kes oli talus peremees ja maksis makse mõisale ja riigile või ainult riigile. Nimetus tuleneb sõnast adramaa, mis oli talu põldude suuruse hindamise ühik. Adratalupojad moodustasid eesti talurahva arvukaima kihi.

Toila elanik ja kodu-uurija Olavi Vallimäe, kellel on ajalooline võimalus oma silmaga koduaknast iga päev Šeremetevi vägede rajatud kantse vaadata, arvab, et kõige õigem ja parem tee juhatada väed Vene kantside selja taha oleks kulgenud just Lageda veski juurest. See on ka usutav, kuivõrd seal oli tamm, niisiis ka kiireks üleminekuks vajalik sild, mis arvatavasti oli veel purustamata. Seega võis Ronga Tehvan olla Toila mõisa Kärilõpe küla Lageda veski mölder. Ta võis isegi mitte oma teeneid

otseselt pakkuda, vaid lihtsalt juhatada lähenevad Rootsi väed kas üle veskisilla või mujalt läbi soo Vene vägede selja taha. Talupoegadest teejuhte oli ikka kasutatud nii Rootsi kui Vene poolel. Samas pole algallikates öeldud, et tegu oleks olnud nimelt möldriga, väidetud on üksnes, et tegu oli talupojaga. Kuid ka möldrid olid enamikus ühel või teisel viisil talupojaseisusest. Kas Toilas sellenimelisi adratalupoegi elas, pole võimalik täpsustada. Näljahäda materjalides sellenimelist ega ka sarnase nimega isikut adratalupoegade hulgas ei leidu.

horisont 4/2011 Δ

13


Mis rahvusest ta võis olla?

Saksakeelne tekst koloreeritud pildi all selgitab: „Pilt ühest talupojast, kes Tema Majesteedi Rootsi kuninga enne Narvat läbi soo ühte kõrvalteed pidi moskoviitide laagri taha juhtis.”

14 Δ h o r i s o n t 4 / 2 0 1 1

Algallikates on esitatud esmalt nimena saksapärane Stephan Raabe, eestikeelset nimekuju pole Rootsi-aegsetes allikates kasutatud. Kas ja kui palju võis aga tollal elada eesti külaühiskonnas sakslasi? Pärast Põhjasõda, millisest ajast on olemas 1725.–1726. aasta adramaarevisjoni andmed, elas Virumaa külades päris palju Soomest ja Ingerimaalt saabunuid (soomlased pagesid Virumaale eeskätt nekrutiksvõtu eest) ning Peipsi venelasi, kuid sakslasi oli leida ainult neli. Seejuures torkab silma, et tegu ei olnud nn adratalupoegadega, vaid ühe mehe nimekuju eeldab aednikku (Daniel Gärtner Kiltsi mõisa all Järepera külas), teise amet oli kõrtsmik ja kolmandal mölder (Müller Bertell Kõnnu külas Kurtna mõisa all). Seega üksikuid sakslasi külaühiskonnas tõepoolest leidus ja pea alati olid nad mõne n-ö peenema ameti peal, ka möldrid. Eestikeelseks Ronga Tehvaniks ei ole Stephan Raabe nime propagandalehtede trükkimisel seni teadaolevalt ei tõlgitud ega sellisena avaldatud. Virumaa talupoeg, teinud oma töö, naasis ilmselt kodukohta. Aegamööda tekkis aga vajadus suurt võitu tähistada ning diplomaatias ja rahvusvahelises propagandas ära kasutada. Arvatavasti oli Rootsi ja Saksa ohvitseridel talupoja eesti nime raske välja öelda ja raske meelde jätta ning tema nimi pandi ümber saksa ja hiljem isegi läti keelde, et teha usutavamaks tema talupoeglik päritolu. Võidi karta, et lugeja võib hakata kahtlustama, kuidas ikka saab üks korralik sakslane end Liivimaal niiviisi alandada, et talupojaks hakkab. Küll aga viitab hilisem Rootsi propagandistide katse tõlkida talupoja saksa nimi läti keelde asjaolule, et tegu pidi siiski olema nimelt kohalikku päritolu mittesakslasega, seega eestlasega. Plakatil, kus Stephan Raabe esineb hoopis lätipärase variandina Steppinsch Krauklis (krauklis on läti keeles ronk), on lisatud „saksa keeles nimetatud Stephan Rabeks”. Tegu pidi olema rahvuste segiajamisega – kiiruga lähtuti käepärasest ja ümbritsevatest oludest. On kõige tõenäolisem, et kõnealune plakat koostati Rootsi peaarmees juba pärast lahkumist Narva alt ja Laiuselt ning tänaselt Eesti pinnalt 1701. aasta kevadel, kui liiguti edasi tänapäeva Läti aladele, et rünnata Saksi


Meedia meelest lausa põrgukoer Ronga Tehvanit kujutavad propagandaplakatid või -postrid olid osa tollasest meediast. Olukorras, kus polnud raadiot ja televiisorit, internetist rääkimata, olid ajalehed ja just niisugused plakatid need allikad, mis ühte või teist konkreetset üksiksündmust valgustasid. Levitati neid raamatupoodide kaudu, ajalehtede lisadena ja muidugi kleebiti ka avalikult seintele. Abiks olid riikide saatkonnad ja üldse meediast huvitatud. Ronga Tehvaniga plakateid trükiti näiteks ka ladina keeles – levitamiseks riikides, kus räägitav keel ei olnud rahvusvaheliselt eriti tuntud. Oli ju ladina keel tollal veel diplomaatias kasutatav rahvusvaheline keel. Üks huvitav vastukaja Ronga Tehvani tegevusele pärineb näiteks ühest tollasest saksa ajalehest, mis ilmus Freistadtis Sileesias ja kandis pikka nime Geheime Briefe so wischen curieusen Personen uber notable Sachen der Staats. Kõnealuses lehes ilmus 1701. aastal 56. numbris teade, et katoliku vaimulikud kahetsevad rootslaste kui protestantide võitu Narva all. Selle kohta olevat saabunud teade Regensburgist. Põhjuseks olevat ajalehe arvates kas vaen protestantliku usu vastu või vana vaen Kolmekümneaastase sõja ajast. Nimelt olla Regensburgi ilmunud üks frantsiskaani munk, kes olevat püüdnud avalikult seletada, et kui rootslased oleksid olnud ausad inimesed, siis ei oleks nad venelastele selja tagant kallale tunginud, vaid ausalt silm silma vastu võidelnud. Ja et talupoeg, kes Rootsi kuninga oli Vene laagri selja taha viinud, polevat olnud üldse inimene, vaid kehastunud saatan. Samas toonis esitati palve Jumalaemale abiks Brandenburgi kerberoste ja Inglise mittekristlaste vastu. Niisiis astus Ronga Tehvan ka tollase laiema usulis-poliitilise võitluse areenile, kusjuures temas nähti lausa kuradit ennast ning teda võrreldi põrgukoerte ja protestantidest skismaatikutega. Samas näitab see ilmekalt, et too talupoeg oli omaaegses meedias isegi niivõrd tuntud, et tema olemuse üle tekkis suisa põhimõttelisi tuliseid arutelusid! ●

ja Vene vägesid Riia all. Tundub usutav, et Rootsi kõrgem väeülem ei pööranud talurahva etnilise koosseisu muutumisele oma marsil Riia alla piisavalt suurt tähelepanu. Kui oli olemas kangelasest talupoeg, ja talupojad, kelle keskel Rootsi väed Riia all 1701. aastal elasid, rääkisid läti keelt, siis võidi kohalikult pastorilt või muult saksa soost kohaliku keele tundjalt küsida, kuidas on Stephan Raabe nimi talupoegade keeles. Vastuseks saadigi siis nime lätikeelne variant, mis omakorda propagandalehte rändas. Võõrrahvad ei teinud ka mõnel teisel juhul mitte alati eestlaste ja lätlaste vahel vahet. Näiteks selsamal Narva piiramisel 1700. aastal levitas Vene tsaar Peeter Esimene Narva linnale mõeldud allaandmist soovitavaid lendlehti mitte ainult saksa, vaid millegipärast ka läti keeles, püüdes mängida linna pagenud talupoegade tunnetel, kes ju tegelikult olid hoopis eestlased.

On see võimalik – Raabe kui lätlane? Stephan Raabe läti variant kujunes hilisemas läti rahvuslikus ajalookirjutuses meelepäraseks suutäieks. Kas aga üldse oleks olnud võimalik, et läti talupoeg oleks suutnud rootslastele Narva lähistel pakkuda nii operatiivset teenust? Kuigi Karl XII tegi pärast maabumist Pärnus ratsaretke Rootsi Liivimaa välivägede staapi Ruhjas, ei viinud ega toonud ta endaga kaasa vägesid. Üldse võis lätlasi sattuda koos Rootsi vägedega Narva alla siis, kui Ruhjas asuv korpus Rakvere poole teele asus ja läti talupojad neile küüti andsid … ning neis oli tärganud erakordne tahtmine muidu nii vihatud küüdikohustust veel väljaspool tavanormi täita. Samas on praktiliselt välistatud võimalus, et üks Põhja-Läti talupoeg oleks olnud Narva ümbruse soo- ja salateedes nii asjatundlik, et oleks suutnud juhtida neid mööda terveid vägesid. Pealegi välistab selle võimaluse plakatites kirjas olev teade, et tegu oli kohaliku talupojaga. Lätlasest talupoeg püsielanikuna tollases Põhja-Eestis on enam kui ebatõenäoline. Olgu siinkohal öeldud, et lätlaste suurrahvuslik uhkus leidis pilamist juba Oskar Lutsu rännuvestes 1927. aastal, kui Luts teatab, et „Tartu ülikooli asutas läti kuningas Kaarel XII”. Kriitikat läti rahvusliku ajalookirjanduse

Plakat, kus Stephan Raabe esineb hoopis lätipärase Steppinsch Krauklisena. Selgituseks on lisatud, et meest on „saksa keeles nimetatud Stephan Rabeks”.

suunas tegi ka ajalooprofessor Sulev Vahtre, mainides oma retsensioonis läti ajaloolase Uldis Germanise Läti ajaloo eestikeelse tõlke „Läti rahva elurada” kohta muu hulgas irooniliselt ka Stephan Raabe läti versiooni, mida raamatu autor tõsiselt oli võtnud. Eks sarnaseid kive leidub ka eestlaste rahvusromantilises kapsaaias. Kokkuvõttes näeme, et lool eesti talupojast, kes Rootsi väed Põhjasõjas Pühajõe kitsasteel vastase selja taha juhatas, võiks tõepoolest tõepõhi all olla. Et tegu võis olla möldriga, sellele viitavad nii veski kui möldri olemasolu Vene vägede positsioonide läheduses Pühajõel. Kuigi Narva lahinguga võrreldes oli Pühajõe lahing ikkagi vaid väike eellahing, lennutas Rootsi propaganda selle Eestimaa talupoja rahvusvaheliseks meediastaariks. Tema tegu kirjeldati mitmes Euroopa keeles ning illustreeritult, paraku aga kandis ta kord saksa, kord läti, mitte aga eesti nime. Ajaloo kibe iroonia! ●

LOE VEEL

Eesti Ajalooarhiiv, F. 1-2-943, lk 318 p, 320p, 327p, 330p,1477p. Eestimaa 1725.–1726. a. adramaarevisjon. Virumaa. Tallinn, 1988, lk 135, 137, 186,187, 188,189, 260. Δ Dunsdorfs, E. Krievijas Keizarienes Katrinas Tautibas problema. Jauna Gaita, nr 48, 1964. Δ Kippel, Enn. Kui Raudpea tuli. I–II. Tartu, 1938–1939. Δ Sepp, Hendrik. Narva piiramine ja lahing a. 1700. Tallinn, 1930, lk 224–226. Δ Vahtre, Sulev. Läti ajalugu. Eesti Päevaleht, 8. nov 1995. Δ Δ

AUTORIST KALLE KROON (1966) on ajaloolane, magister artium, tegutseb uurijana Stockholmi ülikooli ajaloo osakonnas. Pühendunud eeskätt varajase uusaja ja uusaja teemadele. Tegev tõlkijana. Mitmed käesoleva artikli aluseks olevad materjalid pärinevad Ajalooarhiivist Tartus.

horisont 4/2011 Δ

15

Ronga Tehvan rootsi väe abistaja talupoeg  

http://et.wikipedia.org/wiki/Stephan_Raabe

Advertisement