M. Maripuu
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
Uus küüditamislaine vallandus 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris LääneUkraina ja Lääne-Valgevene. Sealsed alad „vabastati” Poola ja teistest välismaa kodanikest. 1940. a. veebruarist juunini küüditati sealt u. 276 000 inimest. Juulis 1940 jätkus läänepiiri puhastamine võõramaalastest, seekord Murmanski oblastis. Rohkem kui kaheksa ja poole tuhande küüditatu hulgas olid soomlased, eestlased, lätlased, leedulased, rootslased ja norralased, kes asustati ümber Karjala-Soome territooriumile. Väiksem hulk teiste rahvaste esindajaid saadeti Altai kraisse. Järgmine kampaania 1941. a. kevadel ja suvel haaras lisaks juba ka vahepeal okupeeritud Moldaavia ja Eesti, Läti ja Leedu alad. Uued küüditamised jätkusid sõja ajal ning veel aastaid pärast seda. Kuidas käsitleda 1941. a. suvel Balti riikides toimunud küüditamisi? Jüri Ant on selgitanud massiküüditamise võimalikke motiive, seostades neid II maailmasõja uue etapiga. Sõjani Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel oli jäänud üks nädal. Alates 1939. a. sügisest oli Nõukogude Liit teinud Balti riikidest oma suure sõjaväebaasi. Nõukogude Liidu sõjaline doktriin nägi ette sõja korral vaenlase purustamise väljaspool riigi põhiterritooriumi. Selleks ehitati alates 1941. a. kevadest suure intensiivsusega uuele läänepiirile uut kaitseliini, Eestis töötasid selle kallal 80 000 inimest. Olenemata sellest, kas Moskva valmistus andma preventiivset lööki Saksamaale või oli Nõukogude Liit hoopis kaitseseisus, olid Eesti, Läti ja Leedu ette nähtud puhkeva sõja tallermaaks. Nädalapäevad enne sõja puhkemist oli otstarbekas puhastada need piirkonnad inimgruppidest, kes võisid kahjustada Punaarmee võitlusvõimet. Kohati arendab kaasaegne Venemaa ajalookäsitlus sellesuunalist lähenemist äärmuseni. Jõutakse tõdemuseni, et Nõukogude võim oli sunnitud operatsiooni ette võtma ainuüksi sellepärast, et ära hoida Saksamaaga koostööd tegeva kohalikest natsionalistidest koosneva nn. viienda kolonni poolt ettevalmistatavat ülestõusu. Tõlgendades küüditamisoperatsiooni osana ettevalmistustest puhkevaks sõjaks, tuleb siiski uurida, kas selle kasuks räägivad ka muud asjaolud peale aja ja koha kokkulangemise.
14. juuni 1941. a. küüditamise eeltööd Küüditamist ettevalmistavate sammudena võib vaadelda muidugi igasugust infokogumist nõukogude siseasjade rahvakomissariaadi ja alates 1941. a. märtsist ka riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi allüksuste poolt. Igapäevane operatiivtöö Hea ülevaate nendest repressioonidest leiab raamatust: Репрессии против поляков и польских граждан. Koostanud Гурьянов, А. Э. Исторические сборники „Мемориала”. 1. Moskva, Zvenya, 1997. Приказ народного комиссара внутренних дел СССР № 00761, 23.6.1940. Vene Föderatsiooni Riiklik Arhiiv (Государственный Архив Российской Федерации, ГАРФ), f. 9401, n. 2, s. 1, l. 207–209. Ant, Jüri. Eesti 1939–1941. Rahvast, valitsemisest, saatusest. Tallinn, Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 1999, lk 169. Смирнов, Павел. Депортация как способ борьбы с „пятой колонной” в годы Великой Отечественной войны. 05 марта 2007. Чекист.ru – Информационно-аналитическое издание. (http://chekist.ru/article/1558) [Viimati vaadatud 09.04.2007]. 1941. a. veebruaris-märtsis eraldati riikliku julgeoleku valdkond siseasjade rahvakomissariaadist iseseisvaks rahvakomissariaadiks.
56