2009 konverentsi ettekanne Peeter Jalakalt

Tere lugupeetavad.

Mul on rõõm esitleda teile pisukest kokkuvõtet Minu Eesti mõttekodadest alguse saanud valitsuskultuuri puudutavaid ideid ja mõtteid. 1. mail toimunud mõttetalgutele on järgnenud samal teemal kokkusaamisi ja arutlusi, milledest on sündinud Minu Eesti demokraatia töögrupp. Too töögrupp on tänaseks nö ametlikult kogunenud 5 korda, lisaks mõistagi eraviisiline suhtlemine ja kirjavahetus. grupi suurus on olnud muutlik, peamiselt vahemikus 10-40 inimest. Muutlik ja kirev on olnud ka koosseis – osalenud on põllu- ja ärimehi, literaate ja töölisi, sekka mõni endine minister ja isegi paar riigikogu liiget. Järgnevad mõtted ja ideed ei moodusta veel ühtset süsteemi või plaani, ent eeldused selleks on olemas.

Millest peamiselt räägitud on? Üsna ühel meelel on oldud järgmiste teesidega, mis on omavahel ka loogiliselt seotud: 1. Muutmist vajab praegune valimissüsteem ja sellest lähtuvalt ka vastav seadus. Täna kehtiv kord oli omal kohal küll 90-tel, kuid on tänaseks end lootusetult ammendanud. Sellega on olnud päri ka töögrupis osalenud kehtiva valimissüsteemi autorid.

2. Täna kehtiv parlamentaarne mudel vajab uuendamist.

3. Oodatakse kodanike suuremat kaasamist nii kohalikul kui riiklikul tasandil.

4. Parteide roll tänases elukorralduses on ületähtsustatud ja nad meenutavad oma olemuselt aina enam äriühinguid.

5. Eestil puudub tulevikuvisioon.

Nüüd kõigest pisut lähemalt: Hakatuseks valimissüsteemist ja sellega seonduvaist probleemidest: - Üsna üksmeelne tõdemus on, et tänane valimissüsteem põlistab võimu ühe grupi kätte, jättes kodaniku täiesti mängust välja. Valimised on ainult näilised, sest ükskõik keda sa ka ei valiks, ikka saad sama seltskonna tagasi.

- D'Hondti jagajate jadade modifikatsiooni rakendamise tulemuseks on see, et paljudel juhtudel saavad mandaadi need, kes isegi valimiskünnist ei ületa. Samas väidame, et Eestis on valimised proportsionaalsed.

- Lisaks vabastab meie tänane valimissüsteem rahvaesindajad igasugusest vastutusest neid valinud kodanike ees. Täna kuuletub rahvasaadik erakonnajuhile või -juhtidele, mitte oma valijale.

Milliseid lahendusi on pakutud: 1. Suletud nimekirjade asemel avatud nimekirjad. Arenenud riikide praktikas on valdavalt nii, et kui valimistel kasutatakse suletud nimekirju (st toimub valimine nimekirjade vahel; üksikkandidaat esineb ühe-kandidaadiga nimekirjas), siis valija märgib valimissedelile kandidaatide nimekirja numbri. Suletud nimekirjas olevatele kandidaatidele eraldi numbreid ei omistata, kuna nende mandaadi saamise järjekorra on otsustanud erakond, mitte valija.

Avatud nimekirjade kasutamisel ei saa numbrit mitte nimekiri, vaid selles olev kandidaat. Tema numbri kannabki valija valimissedelile. Häälte arvu järgi reastab valimiskomisjon kandidaadid pingeritta, pingerea järgi omistatakse mandaadid. Ehk: 101 enimhääli saanud kandidaati pääsevad riigikogusse sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest ja mingit häälte ülekandmist ei toimu 2. Kindlasti soovitakse võimalust valitu tagasi kutsuda. Selleks nähakse erinevaid võimalusi, millest pisut hiljem lähemalt.

3. Loobuda nn korralistest valimistest sootuks ja muuta valimised pidevaks protsessiks, kus valijal on võimalik oma arvamust väljendada ja valitul oma toetuse suurust ka pidevalt jälgida – näiteks interneti abil. Kui see langeb alla teatud taseme, osutub ta tagasikutsutuks ja valitakse järgmine. Siin nähti ohtu populismiks, selle vältimiseks pakuti välja kvalifitseeritud valijameeste süsteemi või tagasikutsumisotsuse jõustumist viivisega – et esmapilgul ebapopulaarse otsuse tegelik mõju jõuaks realiseeruda.

4. Eeldusel, et tänane erakondadepõhine suletud nimekirjadega süsteem jääb muutmata, pakuti võimalusi materiaalse ja vaimse ressursi kokkuhoiuks nii, et kogutud häältesaaki ei jagata laiali, vaid riigikogu moodustub moel, et igal valituks osutunud erakonnal on seal 1 esindaja, kel on siis vastavalt erakonna valimistulemusele näiteks 6, 25 või 34 häält.

Väheneb, parlamendikohtade arv, paraneb poliitiline kliima ja kaob vastuolu isikuvalimiste ideaali ning parteivalimiste praktika vahel. Riigikogus istuks sel moel 6-7 inimest, kes mahuksid vabalt ka ühe korraliku ümmarguse laua taha. Näiteks Von Krahli Teatri baaris.

5. Vastupidine mudel näeb ette valijameeste olemasolu. 1,3 miljonit valijat valiksid siis 1300 valijameest, kes omakorda isikuvalimiste printsiibil 130 Riigikogu liiget.

6. Mulle isiklikult kõige armsam mudel pakub aga igale valijale 2 häält, millest ühe annab ta erakondadele, teise aga nö kodukandi esindajale, kes eeldatavalt ka elab ja töötab selles kandis või valimisringkonnas, kust ta valitakse. Sarnane süsteem on kasutusel ka mitmes teises Euroopa riigis. Sellest mudelist (mille eelduseks on kahekojaline parlament), räägin kohe lähemalt.

Nüüd parlamendist, tema töökorraldusest ja struktuurist. Ühel meelel oldi tõdemuses, et tänane riigikogu ülesehitus on a) ebaefektiivne, b) liiga kulukas, c) elukauge. Peamise põhjusena nähti juba mainitud valimissüsteemi nõrkust, mis põlistab riigikogulase oma tooli külge ja võtab talt igasuguse vastutuse ning initsiatiivi. Parteinimekirjas sobivale kohale asetunud elukutselise, kuid eluvõõra poliitiku peamine siht saab olema oma koha säilitamine.

Milliseid lahendusi välja pakuti: 1. Juba mainitud kahekojaline või kahefaasiline parlament, millest väiksema osa (25-30 inimest) moodustaksid erakonnad ja mis kujutaks endast pidevalt tegutsevat ja palgalist osa riigikogust – riigikogu juhatus, komisjonide ja fraktsioonide esimehed ning aseesimehed.

Teine osa (71-76 inimest) moodustuks vastava arvu valimisringkondade esindajaist, kelleks oleksid kohalikku elu ja probleeme tundvad ja seal autoriteeti omavad persoonid. Küla- või vallavanemad, ettevõtjad, kultuuritegelased, koolijuhid jne. See teine osa koguneks näiteks kvartaalselt nädalaks või paariks ja langetaks põhimõttelised otsused ning võtaks vastu seadused, ent kõigil säiliks oma põhitöökoht, kust ta saaks ka palka. Sel moel hüvitataks vaid tema puudumisest tekkivad kulud ning makstaks välja kompensatsioon tekkivaile lisakuludele (transport, ööbimine, päevarahad).

2. Eelmise variandi modifikatsioon, ent tänapäevasel infotehnoloogial põhinev lahendus. Selle põhjenduseks leiti, et oma otsustusõiguse lõplikku äraandmist võis õigustada sellal, kui kodaniku arvamuse teadasaamiseks tuli saduldada hobune, ent internetiajastul mõjub see anakronismina. Parlamendi teine koda tegutseks sel puhul peamiselt virtuaalselt ja koguneks võibolla korra aastas, erakorralisel juhul ka tihemini. Teise koja suuruseks on sellises variandis pakutud vahemikku sajast kuni tuhande kolmesaja liikmeni, kes roteeruksid sujuvalt, eelpoolkirjeldatud moodusel, kus roteerumine oleks sõltuv nii valijate toetuse suurusest kui parlamendi töös osalemise aktiivsusest. Eeldused selliseks lahendused on olemas id-kaardi, elektroonilise panganduse ja üleüldise arvutikasutuse leviku näol.

3. Eelmise kahe variandi radikaalsem versioon on teise koja asendamine elektroonilise rahvahääletusega printsiibil, et üks või teine seaduseelnõu pannakse üles internetti, sellele esitatakse mingi mõistliku aja jooksul parandusi, mis seejärel inimeste poolt elektroonsel rahvahääletusel läbi hääletatakse nii nagu parlamendiski ning lõpuks seadus tervikuna elektroonsel rahvahääletusel heaks kiidetakse või maha laidetakse. Selle versiooni lisaväärtus võiks olla võimalus korraldada samal portaalil rahvaküsitlusi, uuringuid jne.

4. Parlamendi töö tulemuslikkust ei tohiks hinnata seadusandlikke aktide arvuga ( pigem võib seda vaadata nende praagina) vaid üldise elatustaseme kasvu järgi. Arvestada võiks näiteks ka tehtavate investeeringute või loodud töökohtade arvu. Aga ka kodanike rahulolu ja nn õnneindeksit. Eestis on juba praegu liiga palju seadusi. Sellele on viidanud isegi Euroopa Nõukogu.

5. Arvatult palju kõneainet on pakkunud riigikogulaste töö tasustamine. Seda on soovitud siduda nii keskmise kui alampalga, variandina ka tema eelmises töökohas teenitud sissetulekuga. Igatahes leitakse, et see peaks olema reaalses sõltuvuses üldise heaoluga. Ent läbiva motiivina nähakse hoopis riigikogulase töö tasustamist nö kohakaasluse alusel – võimalus osalise tööajaga jätkata oma erialast tegevust vähendaks sõltuvust riigikogu toolist

ja suurendaks sidet reaalse eluga. Selleks tunduvad parimaid võimalusi pakkuvat kirjeldatud kahekojalise parlamendi mudelid.

Kodanike suuremat kaasamist nii kohalikul kui riiklikul tasemel (mis on olnud üks üksmeelsemaid soove) käsitlesid tegelikult samuti juba eelnevalt välja pakutud lahendused – kahekojaline parlament, IT-lahendused ja võimalus rahvaesindajat tagasi kutsuda. Lisada võiks järgnevad ideed: 1. Kohaliku elukorralduse aluseks peaksid olema nö altpoolt tulevad kokkulepped – küla kandi ja valla tasemelt, mitte ülalt pealesunnitud seadused. Valla volikogu, juhul kui selline üksus peaks säilima, peab kindlasti koosnema külavanemaist. Radikaalsemad on leidnud, et kohalikul tasandil pole üldse mingeid valimisi vaja – ühisvara peaks kuuluma külakogukonnale ja kui on probleem, siis tullakse kokku ja leitakse lahendus. Näiteks avatud ruumi metoodikat kasutades. Valdavaks peaks olema konsensuse printsiip, küla- ja kandi asju saab lahendada reeglina täiesti rahulikult, ilma igasuguse poliitilise kempluseta.

2. Tihti on mainitud otsedemokraatiat kui parimat kodanike otsustesse kaasamise viisi. Sellega tavapäraselt kaasnevad probleemid – ajaline kohmakus ja rahaline kulukus – peaksid olema tänaste infotehnoloogiliste lahenduste abil ületatavad. Kahtlusi on tekitanud populismioht – avalik arvamus on lihtsalt manipuleeritav. Selle vältimiseks pakutakse välja suuremat kvoorumit või presidendi vetoõigust - näiteks riikliku julgeoleku või põhiseaduse muudatusi puudutavates küsimustes. Suurimat tähelepanu saanud osalise otsedemokraatia elektroonilist varianti koos väikesearvulise pidevalt tegutseva parlamendiga kirjeldasin juba eelnevalt.

Parteidest. Ühe olulisema püüdlusena on pea kõik töögrupis ja mõttekodades osalenud nimetanud erakondade arrogantsi ohjeldamist, väites, et reaalses igapäevapoliitikas on erakondade programmid koos neis väljendatud maailmanägemusega täiesti ebaolulisel kohal. Üha enam meenutavad erakonnad äriühinguid – on nõukogu ja juhatus, mille tipus troonib CEO, on suur- ja väikeaktsionärid, kelle olemasolu meenub vahetult enne aktsionäride koosolekut. Selle tulemusena juhitakse riiki sisuliselt väga väikese inimgrupi poolt, kuhu kuuluvad mõne erakonna juhid ja nende lähemad kaaslased. Kokku heal juhul nii 30-40 inimest. Selle kohta on leitud tabav väljend – erakondlik egoism. Ja selle viljad on hukatuslikud. Langeb otsuste kvaliteet, suureneb suutmatus keerulistes olukordades lahendusi leida, enda maksmapanekuks on vaja leida aina küünilisemaid võtteid, kõige sellega kaasneb kodanike süvenev rahulolematus ja käegalöömine. Ehk – nagu öeldakse - kodanikust on saanud klient.

Peamiste lahendustena on nähtud juba mainitud parteide otsustusõiguse vähendamist valimissüsteemi ja parlamendi töökorralduse ning struktuurimuutuste abil. Ent juttu on olnud ka parteide rahastamisest, ennekõike suuremast sõltuvusest liikmemaksudest, mis sunniks erakondi vähemalt oma liikmetega tihedamalt suhtlema.

Tulevikuvisioonist. Leiti, et Eesti puudub täna selge visioon, kuspoole liikuda. Leiti ka, et puudub instants, mis suudaks selle visiooni sõnastada. Seega tuleb alustada sel teemal üldrahvalikku arutelu. Põhjenduseks: kui seni on suunaandjad asunud meist väljapool – tahame nõukogude süsteemist ära, tahame NATO-sse ja Euroopa Liitu – siis nüüd, kus probleemid looduses ja majanduses on globaalsed, väline eesmärk ei toimi. Eesti peaks defineerima oma eelised ja suutma ise eeskujuks olla. Olgu neiks eelisteks siis väiksus ja sellega kaasneda võiv (kuid paraku automaatselt mitte kaasnev) paindlikkus, väike asustustihedus, elanikkonna haritus ja keeleoskus, internetiseeritus, ajalooline kogemus ellujäämises mitme võimu all ja vahel, geograafiline ning rahvuslik omapära või loodusvarad. Sellest lähtuvalt tuleb sõnastada eesmärk ning koostada arenguplaan. Ühe eeskujuna nähti shoti varianti, kus kõigepealt defineeriti rahva osalusel 5 peamist arengusuunda, ehk nö riigi peamist eesmärki ja sellele vastavalt seati ametisse 5 ministrit, kes igaüks vastutab ühe suuna eest.

See kuivavõitu kokkuvõte ei anna mõistagi edasi me kokkusaamiste meeleolu, ent võin teile kinnitada, et need on olnud emotsionaalsed, kuid konstruktiivsed, heatahtlikud ja kantud arusaamast, et halvad pole mitte erinevaid valitud rolle täitvad inimesed, vaid olud ja etteantud tingimused. Et neid olusid ja tingimusi saab ja peabki muutma, ning et muutused peavad lähtuma

ühisest eesmärgist.

See ühine eesmärk ja selle suunas liikumine liidaks kodanikke ja annaks taas põhjuse koos kordasaadetu üle uhkust tunda. Nagu meil on olnud õnn tunda korduvalt – ja seda mitte väga kauges minevikus. Olgu selleks ühendavaks uhkuseasjaks siis laulva revolutsiooni, majandusarengu, internetipanganduse ja e-asjanduse kõrval ka näiteks kõige mõistlikumalt ja inimsõbralikumalt korraldatud riik, kus elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed.

Tänan tähelepanu eest.