TÜDRUK, KES OSKAS LENNATA Paljude aastate eest, kui tüdruku isa oli kümneaastane, sõitis ta suure kollase bussiga planetaariumisse. Seal lahvatas lagi miljoniteks vilkuvateks valguskildudeks. Puupingil istuva poisi suu vajus lahti. Ta väikesed sõrmed haarasid pingiservast. Ta pea kohal keerlesid tibatillukesed valged tuletäpid, mis olid sama rikkumatud nagu maakera, kui see tekkis piiritus universumis musta ja rõugearmilise kamakana, tavalise planeedina, mis liikus tavalise galaktika servas ümber tavalise tähe. Suur Vanker, Orion. Astronoomi ühetooniline hääl. Üles vaatavate laste näod, avatud suud, pärani silmad. Ja poiss, kes tundis end selle kunsttaeva all nii lõpmata väiksena. Seda päeva ei unustanud ta iial. Aastaid hiljem, hüüdes issi-issi, jooksis tütreke väikelapse vänderdavatel töntsakatel jalgadel tema juurde, silmis säramas ootus ja rõõm, käekesed üles tõstetud, pontsakad sõrmed harali, küünitades tema poole, küünitades taeva poole. Ja laps viskus isa kätelt õhku, sööstis hirmu tundmata tühjusse, sest ta polnud pelgalt lapse isa, ta oli issi. Ta püüdis lapse kinni; ta ei lasknud lapsel kukkuda. Hüüdes: lennata, issi, lennata! Ja laps tuhises piiritu taeva poole, käed laiali, et haarata lõpmatust; ta sööstis, pea kuklas, kõrgusse, kus kohtuvad hirmuõudus ja imetlus; ta kilkeis oli puhtaim rõõm, et sai olla kaaluta ja vaba, turvaliselt isa süles, elus. Cassiopeia. Sellest planetaariumis veedetud päevast peale, kui lapse elu algus oli veel viieteistkümne aasta kaugusel tulevikus, polnud kahtlustki, mis ta tütrele nimeks paneb.
9