–1–
Ott vaatas närviliselt kella ja tõusis. Mulle aitab! Naistega on niigi pidevalt jamad kaelas, nüüd veab sõber ka veel alt, siunas ta südamest. Kuid kirumine ei aidanud, sest hinge pugenud rahutus aina süvenes. Olgu see Harri, kes ta on, aga sõna ta peab. Vähemalt minu ees. Liiatigi ise ta mind siia kutsus. Huvitav, miks just kohvikusse? See polnud tõesti Harri komme – tavaliselt olid nad kusagil mujal kokku saanud. Viimasel ajal Harri juures maal, sest nad mõlemad eelistasid omaette olla, neile kummalegi ei meeldinud liigselt uudishimulikud silmad ja kõrvad. Mees lõpetas tulutu ootamise ning kiikas viimast korda ringi. Peale ühe üleliia värvitud naise ei viibinud kohvikus ühtegi tuttavat. Ott noogutas tollele silma tegevale daamikesele ja astus tänavale. Helistas veel korra, ent taas tagajärjetult. Egas midagi, ohkas Ott, tuleb sama targalt koju minna. Majaesisel platsikesel oli üks koht imekombel vaba. Ta parkis auto kähku sinna ning ronis vastumeelselt trepist üles. Kerli oli muidugi raamatukogus, aga viimaseid päevi kümnene Martin miskipärast kodus. „Miks sa täna koolis ei ole?“ „Aga miks sa ise tööl ei ole?“ sai ta ninaka vastuse. 5