Kajanto Maija
Talvise linna tuled
Soome keelest tõlkinud Sander Liivak
1.
PEATÜKK
Kümme kuud varem
Vilma tõmbas tikku, sirutas selle kaminasse laotud tulehakatise poole ja vaatas, kuidas leek hakkab peeneks lõhutud halgude vahele ronima. Rutiinseks muutunud liigutustega pani Vilma kahe poolega kaminaukse kinni, veendus, et tuli põleb hästi, ja lasi käel vajuda kamina valgele kahhelpinnale. Sõrmed avastasid läikivate reljeefsete ahjupottide mustri. Vilma silmitses elutuba, suuri siniseid sohvasid ja tumepruune aknaraame, pitskardinaid, mille praost immitsev kõle talvine valgus pani toa põranda läikima. Kas ta oli päriselt valmis sellest kõigest lahti ütlema? Mõte kaotusest tundus raskusena kõhus. Sügavad sohvad, raamaturiiulid, vaibad, mis nad olid Valtteri õelt pulmakingiks saanud... Kas ta annaks kõik selle käest? Ja miks? Tal ei olnud ju päriselt põhjust. Siis hakkas töötoast kostma tasast pininat, mis hetke pärast lakkas. Vilma krimpsutas nägu. Käsitolmuimeja. Ta oli seda masinat vihanud sellest ajast alates, kui Valtteri selle ostis. Juba selle hääl võis ta hulluks ajada. Käsitolmuimeja jättis kõik segamini, ei imenud tolmu ja pildus leivaraasukesi laiali. Sellega koristada oli Vilma meelest tegelikult halvem kui koristamata jätta. Aga Valtteri armastas seda masinat.
Vilma vaatas jälle enda ümber elutoas ringi. Sohvad, mille katteriie vajas hädasti väljavahetamist. Ühe sohva karkasski oli juba vajunud, aga tema ettepanekud osta uus sohva olid ikka põrganud Valtteri arvamuse vastu, et just praegu ei ole neil selleks raha. Vaibad tohiks ta kindlasti kaasa võtta, kui tahaks, nendesse ei olnud Valtteri kuigi kiindunud. Ja miks ta üldse nüüd nende asjade külge klammerdus? Vilma pööras otsustavalt selja ning kõndis töötoa ukse juurde. Otsus oli tehtud, tal ei tasunud enam kõhklema hakata. Jalad tundusid rasked, kui
Vilma töötoa ukse juurde kõndis, koputas ja sisse astus.
Valtteri oli oma rämpsu ära koristanud ja istus töölaua ääres. Ta hakkas parasjagu arvutit käima panema. Vilma vaatas oma meest, katsus meelde tuletada, kuidas too oli välja näinud nende pulmapäeval üle kahekümne aasta tagasi, aga mälupilt ei tahtnud selgineda, kuigi Valtteri ei olnud kuigi palju muutunud. Pruunides juustes oli natuke halli ja prillid olid läinud kangemaks, aga muidu võis teda küll pidada samaks inimeseks.
„Mõtlesin veel natuke tööd teha,“ ütles Valtteri Vilma poole pilku heites.
„Sellega ei ole aega oodata,“ ütles Vilma.
Valtteri vaatas talle töölaua tagant küsivalt otsa. Vilmale tundus, justnagu vaataks ta neid kahte korraks lae alt, nägi nende ühist ajalugu, kokku kuivanud armastust ja teeseldud viisakust.
„Ma arvan, et meil oleks aeg lahutus sisse anda. Olen selle üle juba kaua mõelnud ja see ei tule sulle kindlasti üllatusena.“
Vilma sõnadele järgnes vaikus, mis oli sügavam kui ükski varasem vaikus nende kodus. Vilma vaatas Valtteri hämmeldunud nägu ja äkki soovis ta, et miski lõhuks selle täieliku vaikse hämmelduse. Ta soovis, et Mira tormaks uksest sisse, võimlemiskott käes, või Samu pistaks üleval oma toas kisendama, sest Fortnite’i mängus läks midagi untsu. Aga lapsed
olid trennis, kodus olid ainult nemad kahekesi ja vaikus tundus raske nagu betoon, nagu nende maja vundament, mis oli valatud vastu pidama isegi siis, kui nende abielu hakkab mõranema.
„Lahutus,“ ütles Valtteri aeglaselt.
„Jah,“ ütles Vilma. Ta pigistas käed kokku ja vaatas põrandale, teadmata, kuidas jätkata. „Milleks seda kivikoormat enam vedada? Mina ei armasta sind enam ja tean, et see tunne on kahepoolne. Lapsed on suured, meil ei ole teineteist enam majanduslikult vaja. Kas poleks parem lõpetada nüüd, kus me saame lahku minna sõbralikult?“
Valtteri nõjatus toolis tahapoole, näppis laualt võetud sulepead. Vilmal oli tunne, nagu nad oleks keset kummalist näitemängu ja ootaks, et teine ütleb iga hetk midagi otsustavat.
„Miks just praegu?“ küsis Valtteri lõpuks.
Vilma vaatas oma meest ja tundis äkilist vihapuhangut. Et midagi teha, tõmbas ta tooli endale istumise alla ja võttis istet Valtteri vastas, vaatas talle otsa ja lasi vaikusel nende vahele vajuda. Küll sina juba tead, mõtles Vilma. Kui sa selle ainult välja ütleks, saaksime olla täiesti ausad. Aga ehk oli aususe aeg juba läbi, ehk oli sellest juba aastaid möödas, kui täielik ausus oli olnud nende vahel võimalik. Korraks nägi Vilma jälle seda märkust kalendrilehel, seda, mis vaevas teda õhtuti, kui uni ei tahtnud tulla. Aga see oli midagi, millest ei olnud mõtet selles vestluses juttu teha.
„Tundub, et nüüd on paras aeg,“ ütles Vilma lõpuks ükskõikselt. Siis olid nad jälle vait ja Vilma mõtles, et neil on järel nii vähe kirge teineteise vastu, et nad ei jaksa isegi karjuda ega tülitseda. Ja kui Valtteri lõpuks rääkis, käis tema järgmine küsimus laste kohta.
„Kas sa oled sellest Mira või Samuga rääkinud?“
„Muidugi mitte,“ ütles Vilma rahulikult.
Valtteri noogutas ja Vilma teadis, et mees usub teda.
„Ma tahtsin, et me räägiks sellest koos, jätkas Vilma. „Aga ma ei usu, et see on neile maailmalõpp, eriti kui nad tohivad veel natukeseks ajaks siia elama jääda.“
„Kas sa arvasid nii?“ küsis Valtteri ja kergitas end toolis. Vilmale tundus, et mees valmistub võitlema. Vilma uuris oma küüsi ja katsus rääkida nii, nagu jutt oleks käinud maksusoodustustest.
„Ma soovitaks proovida nädalasüsteemi. See, kelle kord on veeta nädal aega lastega, elab siin. Lastest vabadel nädalatel võiks mina elada vanemate juures ja sinule võiks me üürida koolimaja lähedale korteri, nii et kumbki maksab poole üürist. Kunagi sa vist ütlesid, et seal on odavaid ja puhtaid ühetoalisi. Lapsed tohiks jääda tuttavasse koju ja meie ei peaks veel alustama mingit massiivset kodu lammutamist. Lahutusel on ju pooleaastane mõtlemisaeg ja me võiksime siis päriselt järele mõelda, mida teha,“ ütles Vilma.
„Tundub nii, et sa oled selle juba õige põhjalikult läbi mõelnud,“ ütles Valtteri kuivalt.
Vilma vaatas oma meest. Too võttis prillid eest ja pühkis varrukaga klaase. Oli olnud aeg, kui abikaasa nägemine ilma prillideta oli löönud Vilmal pulsi lakke, aga need ajad olid ammu möödas. Hetke mõelnud, ohkas Valtteri sügavalt ja noogutas.
„No teeme siis nii,“ ütles Valtteri.
Mingil arutul põhjusel tundis Vilma pettumust. Oligi kõik, kogu nende jutuajamine lahutusest. Asi, mida ta oli mõttes öösiti jahvatanud, mida kartnud, mille pärast autos istudes ning Mirat võimla juures või Samut suusamäe parklas oodates mitu peatäit nutnud. Ja nüüd oli kogu jutuajamine olnud nagu piimapuding, veidi värvitu, pehme koostisega ja täiesti mittemidagiütleva järelmaitsega.
Vilma tõusis aeglaselt püsti.
„Ma pakun, et seedime seda asja nüüd nädalavahetusel.
Mina räägin oma vanematele, ema tahab ehk külalistetoa natuke tühjemaks teha, kui ma kavatsen seal palju aega veeta. Lastele räägime sellest kasvõi enne suusavaheaega, siis saavad vaheajal pingeid maha võtta.
Valtteri noogutas ja Vilma kõndis aeglaselt toast välja. Mingi osa temast soovis, et mees hüüaks talle, et tulgu tagasi, ütleks, et armastab teda, küsiks, mida teha, et asjad korda saaks. Aga midagi ei juhtunud, midagi ei olnud kuulda, ja kui Vilma pööras ümber, et töötoa uks kinni panna, nägi ta Valtterit töölaua ääres istumas ja, ilma et tema olemuses oleks olnud kübetki meeleheidet, tõsise näoga sulepead keerutamas. Vilma tõmbas töötoa ukse enda järel kinni ja mõtles, kas kõikidel lahutusotsuse tegijatel on sama tühi tunne.
2. PEATÜKK
Kümme kuud hiljem
K„
as sa oled selles nüüd päris kindel?“ Vilma tõstis kohvri auto pakiruumist välja ning võttis kogu oma kannatlikkuse kokku, et emale ilusasti vastata.
„Emake, ma lähen ainult paariks nädalaks, uuel aastal olen jälle kodus,“ ütles Vilma nii lahkelt, kui suutis. „See ei ole kuigi ohtlik reis.“
„Aga varsti on jõulud,“ ütles ema tusasel toonil. „Jõulude ajal peaks pered koos olema.“
Ei pea, mõtles Vilma mässumeelselt. Ja mis perest me üldse räägime? Oma vanematest või oma tuumperest? Vilma neelatas, et keelt hammaste taga hoida. Tema olukord ei olnud ema süü ja ta ei tahtnud oma jõulupuhkust alustada ema vastu kuri olles.
Oli olnud viga lasta emal end raudteejaama sõidutada, parem oleks olnud lasta seda teha Valtteril või tellida takso, aga ema oli nii kaua peale käinud, et Vilma oli lõpuks järele andnud.
„Me oleme olnud jõulude ajal koos aastaid ja võime tuleval aastal jälle olla,“ ütles Vilma ema ümbert kinni võttes ja teda poolvägisi kallistades. „Aga seekord hingan natuke värsket õhku. Ma tean, et sa saad aru küll.“
Ema pomises midagi, kuid ei rabelnud embusest lahti. Vilma mõtles endamisi, et emalgi on juba vanust ja ikkagi hoolitseb
ta oma neljakümnendates tütre eest nagu oma väikese lapse eest.
„Aga Helsingisse,“ sõnas ema etteheitvalt, kui oli lõpuks embusest vabanenud ja prille kohendanud. „See tundub nii imelik. Sinna rahvamurdu lähed sa puhkusele, täitsa õudne. Sa oleks võinud minna kasvõi Lapimaale, see ei tunduks nii paha mõte olevat.“
Vilma neelas oma ärrituse veel kord alla. Varsti hakkaks ärrituse kogus maos ringi käima ja põletaks sinna augu.
„Ma ei ole Helsingis ammu käinud. Ja Saara pakutud Airbnb korter oli mõistliku hinna ja hea asukohaga,“ seletas Vilma.
See kõlas isegi tema enda kõrvus nagu mõne linnagiidi jutt.
„Mina küll ei mäleta sellist Saarat,“ ütles ema etteheitvalt.
„Ta käis gümnaasiumis minuga ühes klassis. Ta on meil isegi külas käinud.“
Ema ohkas raskelt.
„Alguses lahutus ja nüüd siis veel see,“ kõlas ema hääles sügava kajana pettumus kõiges.
Vilma naeratas.
„Ema, sa oled näinud mind pärast lahutust kümme korda rohkem kui varasematel aastatel. Nüüd on see silmapilk, kui sa ütled, et see ongi olnud lahutuse juures kõige parem, et ma olen olnud nii palju teie pool, et näeme pärast jõule, ja tore, et sa kuhugi sõidad, siis ei pea pidevalt samu nägusid vaatama.“
Ema naeratas vastu tahtmist ja Vilma tundis soojust. Ema on ema, neil oli omavahelisi pingeid, aga Vilma oli juba ammu mõistnud, et emale ei olnud kõige tähtsam, et tal oleks alati õigus. Kui teda naerma ajada ja asjade teist külge nägema panna õnnestus, sai temaga päris mõistlikku juttu ajada –sellest omadusest oli Vilma möödunud kümne kuu jooksul lugu pidanud rohkem kui kunagi varem. Sellest hoolimata ei jõudnud Vilma ära oodata, millal ta saab emast natuke distantsi.
„Saada sõnum, kui tahad ikkagi jõuluks koju tulla,“ ütles ema lõpuks ja kallistas Vilmat veel kord. „Või muul ajal. Tuled kasvõi juba homme rongiga tagasi, kui tekib tahtmine.“
„Tulen küll, kui linn hakkab rusuma,“ lubas Vilma. „Siis saad öelda, et no mis ma ütlesin.“
„Kui sa tuled veel sellel nädalal, siis luban, et ei ütle,“ kinnitas ema pidulikult.
Vilma suutis teha head nägu seni, kuni ema auto silmist kadus. Siis lasi ta end lõdvaks. Ta tundis end nagu õhupall, millest keegi oli lasknud vaikse vihinaga õhu välja ja millest on just praegu järel ainult tühi, laiaks litsutud kiletükk.
Vilma pööras ümber, et vaadata Jousivaara jaama perrooni. Oli detsembri algus, sadas vaikselt lund ja nende väike kodulinn nägi välja nagu glasuuriga vahukooretort. Vilma imetles selle ilu enda ümber ja samal ajal tundis kergendust hinge tulvamas, kui mõtles, et pääseb siit varsti ära.
Parkla kõrval seisis reklaamtahvel, mille plastpinnalt nägi Vilma oma peegelpilti. Tavalise olekuga neljakümnendates naine, keskmiste mõõtude ja keskmise kehaehitusega. Seljas veinpunane sulemantel, käes sõrmkindad, jalas teksad ja talvejaltsid, millega oli hea kõndida. Nägu oli peaaegu meikimata, huulepuna oli ta siiski pannud. Poolpikad heledad juuksed olid seotud hobusesabasse ja topitud valge tuttmütsi alla. Kes see tüüp on ja kuidas tal läheb, mõtles Vilma.
Mööda vuhisev auto paiskas Vilmale näkku jaheda õhuvoolu ja pani ta mõtetest ärkama. Jousivaarast sai Helsingisse kaks korda päevas ja päevase rongi väljumiseni oli veel kümmekond minutit. Vilma võttis ratastega kohvri, sättis õlakoti paremasse asendisse ja hakkas läbi värskelt sadanud lume jaama R-kioski poole sumpama. Ta ostaks teemoona ja kohvi ja ehk mõne naisteajakirja. Istuks rongis, vaataks aknast välja ning naudiks. Korraks tundus Vilmale, et mingi lõbus seiklus ootab ehk just teda, just täna.
R-kioski uksepraos oli nii palju lund, et uks ei sulgunud korralikult. Vilma haaras kiiresti teemoona, tundis higi kioski soojuses seljale tõusmas ja taipas liiga hilja, et leti tagant silmitseb teda tuttav nägu.
„No terekest, Vilma! Kuidas läheb? Reisile minek?“
Kena lugu, mõtles Vilma. Täitsa tore. Ta oli unustanud, et Riina töötab vahel kiiretel aegadel kioskis abilisena. Tõsi küll, nende kodukandis oli kiire suhteline mõiste, ta ei mäletanud, et oleks kunagi näinud kioskis üle kahe kliendi korraga. Vilma keris kiiresti mõtteid. Riina tütar Sonja käis Vilma tütre Miraga ühes võimlemisrühmas. Tema oli viimati kohanud Riinat tüdrukute võimlemisvõistlusel millalgi varasügisel. Siis oli Riina, silmad peas kui tõllarattad, tulnud küsima, kuidas Vilma pärast lahutust vastu peab.
„Tänan, mul läheb hästi,“ ütles Vilma kangelt, otsides pangakaarti. „Aga sinul?“
Pettemanööver ei õnnestunud. Riina vaatas Vilmat, pea viltu.
„Ma kuulsin Sonja käest, et te veedate jõulud eraldi, Mira oli sellest rääkinud. Tõesti kurb lugu. Mis lapsed sellest arvavad? Kas sa lähed pikemale reisile?“
Vilma tõstis rukkileiva ja Vichy pudeli rõhutatult aeglaselt letile, valis riiulilt !okolaadibatooni ja pani selle ostude juurde. Siis tõstis ta pilgu ja tunnistas Riinat pika pilguga. Riina oli temaga ühevanune, aga nägi oma teksade, pluusi ja roosa huulevärviga noorem välja.
Ta on ehk ilusam ja elegantsem kui mina, aga mina suudan ta pilguga seljatada, mõtles Vilma.
„Ma võtaks kohvi ka,“ ütles Vilma rõhutatult aeglaselt.
Riina põskedele tekkisid laigud, ta pööras pilgu kassaaparaadi poole ja Vilmal õnnestus oma rebasenaeratust varjata seni, kuni ta oli saanud kviitungi ja toppinud söögipoolise
õlakotti. Kohvitass soojendas mõnusalt kätt isegi läbi puuvillase kinda.
„Toredat jõuluaega sulle. Tervita minu poolt Sonjat,“ ütles Vilma mesimagusalt.
Kas see polnud pisut õel, mõtles Vilma kioskist välja astudes ja läbi lume perrooni poole kõndides.
Ei olnud, ütles üks pahatahtlik hääleke Vilma peas. Mis see tema asi on, kuhu sa sõidad? Või veel vähem see, et sa läksid lahku?
Jah, ega vist, mõtles Vilma infotablood vaadates. Vilma tundis, et on väsinud uudishimulikest pilkudest, küsimustest, millest osa esitati otse ja osa ääri-veeri, otsekui millegi muu sisse looritatult. Sina ja Valtteri? Lahku läinud? Kuidas see juhtus?
Kui nendele Valtteriga oli lahutus olnud nagu piimapuding, siis nende vanematele, sõpradele ja külarahvale oli see olnud jäätisebaar. Selline suvise jäätiseputka kaubavalik, kust sai kaasa haarata !okolaadi, sarapuupähklit, sidruni!erbetti või mangot –nii, nagu hing ihaldas.
Nad ei olnud küll esimene kodukandis lahku läinud paar, aga kuna Valtteri oli Jousivaara ainukese põhikooli direktor, oli nende lahutus ilmselgelt midagi sellist, mille kohta igaüks tohtis midagi arvata. Ja nad olid olnud koos peaaegu veerand sajandit, nagu ema ühtelugu meelde tuletas. Valtteri oli kõigile öelnud, et Vilma tahtis lahutust ja et see tuli talle üllatusena. Ja Vilma oli olnud vait. Seda ta oskas.
Aga kui lahutusest oli möödas juba rohkem aega, hakkas teda järjest rohkem väsitama see, et kõik inimesed alates R-kioski müüjast arvasid, et neil on mingi õigus selle kohta küsimusi esitada.
Vilma kiskus kohvri endale lähemale ja marssis perroonile, lumekamakaid jalaga eest ära lüües. Jousivaara jaam oli isegi
suvisel ajal masendav, ainult asfalt ja ekraanid, piletid tuli osta automaadist ja ainuke lähedal asuv teenus oli R-kiosk. Talviselt hallil päeval, kui hooti sadas lund ja õhk tundus niiskelt külm, oli jaam masendavuse tipp. Aga linna parim külg oligi see, et sealt pääses hästi minema. Vähemalt nii oli öelnud Mira. Teismelise tütre peale mõeldes naeratas Vilma tahtmatult. Rongi tulekuni oli veel natuke aega, Vilma seadis kohvri kindlamalt lumme seisma ja võttis välja telefoni. Mira ei vastanud tavaliselt üldse sõnumitele, oleks pidanud minema kuhugi äppi, snäppi, t!ätti, mappi või toppi, Vilmal oli juba tükk aega tagasi sassi läinud, kus ta kavatses tütart kätte saada. Seekord tegi ta pildi rööbastest ja saatis selle koos südamekujuliste emotikonidega Mirale.
»Lähen kohe rongi peale. Kohtasin äsja Sonja ema. Musi!»
Vilma märkas oma üllatuseks, et Mira hakkab vastust kirjutama.
»See Sonja emps on nii cringe. Nägin teda paar päeva tagasi ja ta pinnis igast särki värki sinu ja papsi suhete kohta. Ütsin, et sa lähed Hesasse pidu panema. Oleks sa ta nägu näinud.»
Vilma purskas naerma ja saatis Mirale paar nutva naerunäoga smailit. Need tähendavad küll tänapäeval kindlasti juba midagi hoopis muud kui seda, mida ta püüdis nendega edasi anda, aga mis vahet sel on. Tema ja tütar olid ühel poolel ja see oli kõige tähtsam. Vilma pani telefoni ära, rüüpas kohvi ja vahtis rööpaid. Millal nad olid viimati Miraga naernud? No küll nad õigupoolest olid sügise jooksul vahel leidnud midagi ühist, mille üle naerda. Teismeiga näis olevat jõudnud pisut kergemasse järku.
Mira oli viisteist ja Samu kolmteist. Mõlemad võimalikult halvas eas, kui tuli lahutus, või vähemalt nii oli ta saanud mitmelt poolt kuulda. Aga kui ta kavatseks jääda iga viimsepäeva pasunat kuulama, ei julgeks ta üldse otsuseid teha. Ja oli see lahutus mis tahes, vähemalt oli see olnud otsus. Mira ja Samu
olid pärast esimesi emotsionaalseid reaktsioone võtnud selle teadmise vastu suuremate tundepuhanguteta. Nad elasid endiselt tuttavas kodus, tõsi küll, nüüd vaheldumisi nädal aega emaga ja nädal aega isaga, aga muidu oli kõik enam-vähem nagu enne.
Ehk isegi liiga hästi, kui Vilmalt oleks küsitud, aga temalt eriti ei küsitud.
Rong saabus ja Vilma keskendus oma koha otsimisele. Kui ta oli mantli nagisse riputanud ja end istmel mõnusalt kohvitassiga sisse seadnud, libises rong juba edasi läbi lumiste maastike. Vilma rüüpas kohvi ja silmitses avanevat vaatepilti. Talvine pärastlõuna oli hämardumas, ümberringi tihenes lumesadu tasaseks valgeks õhus keerlevaks helveste tantsuks. Rongis oli soe ja istmel tahapoole nõjatudes tundis Vilma end tegelikkusest kummaliselt lahti kistuna.
Ehk tuleb sellest veel vahva reis.