SURM DORDOGNE’IS
1. peatükk
Ühel päikeselisel maikuu hommikul, nii vara, et uduloori saba hõljus veel laia jõekääru kohal, jäi valge mikrobuss Prantsuse väikelinna kohal kõrgendikul pidama. Keegi mees ronis välja, sammus teepervele ja ringutas end raginal, imetledes tuttavat vaadet. Ta oli veel noor ja pealtnäha küllalt heas vormis, et tema liigutused oleksid elegantsed ja energilised, aga kui ta end lõd vaks lasi, pani toidulembus teda piisavalt muretsema, et patsu tada oma pihta, otsimaks pingutatud hoolega märki täidlusest, mis sel kevadisel ajal ragbihooaja ja tõsisema jahipidamise vahel teda ikka ähvardama kippus. Ta oli rõivastatud justkui pooltesse vormiriietesse – korralikult triigitud sinine epolettidega, kuid ilma lipsuta särk, meresinised püksid ja mustad saapad. Mehe paksud tumedad juuksed olid äsja kääre näinud, tema soojades pruunides silmades vilkus lõbus tuluke ning ta lopsakas suu paistis alati olevat valmis naerule venima. Rinnamärgil ja auto küljel seisid sõnad Police Municipale. Auto kõrvalistmel lebas üsna tolmune teravatipuline vormimüts. Mikrobussi tagaosas leidus veel sõrgkang, pundar akukaab leid, korvitäis värskeid mune ja teine korvitäis selle kevade esimesi herneid. Kaks tennisereketit, paar ragbisaapaid, trenni ketsid ja suur kotitäis erinevaid spordiriideid täiendasid pudipadi, mis oli end õngetamiili ümber pusasse kerinud. Kusagil kõige selle all olid esmaabikomplekt, väike tööriistakohver, tekk ja piknikukorv taldrikute ja klaaside, soola ja pipra, küüslaugu pea ja Lagio taskunoaga, millelt ei puudunud sarvest käepide ja korgits. Esiistme alla oli topitud ühelt sõbralikult talunikult 11