Kaameramees haistis ükssarvikuid, enne kui ta neid nägi.
Leegid hingeõhus, hõbedaselt läikiv higi, kohe saabuva surma hais.
Kaameramees ka tajus ükssarvikuid enne, kui ta neid nägi.
Kusagil sügaval ta luudes kõmisesid nende raudsed kabjad ning ta paanika kasvas, kuni iga närv ja rakk nõudis, et ta jooksu pistaks. Kuid tal oli vaja töö ära teha.
Kaameramees jälgis, kuidas ükssarvikud üle Margate’i ranna hõljusid.
Neid oli kaheksa. Hõbedased hiiglased kappasid üle liiva, sirutasid säravad tiivad laiali, et lendu tõusta.
Nende ümber keerles päikesesärane suits, hoides neid nagu tormisilmas, kõu kõmises nende taga ja välgunooled peksid tänavaid kaugel nende hirmsate jalgade all.
Kaheksa hõbedast sarve lõikusid õhku, kui koletised oma sõjahüüdu huilgasid.
Mandrielanikud hakkasid karjuma, mõned proovisid põgeneda. Kuid selleks oli juba kaugelt liiga hilja.
SKANDAR JA VAIMU SÕDA
Kaameramees seisis vanal linnaväljakul, kui esimene ükssarvikutest maa peale laskus.
See pruuskas sädemeid ja kaapis kabjaga maad, igas verdtarretavas hingetõmbes kaos ja häving.
Kaameramees filmis hoolimata käte värinast edasi. Tal oli vaja töö ära teha.
Ükssarvik langetas oma hiiglasliku pea, habemenoana terav sarv sihtis otse kaamerasilma.
Eluka hõõguvate silmade pilk kohtus kaameramehe pilguga ning mees nägi seal vaid hävitamise soovi.
Enam polnud Margate’il mingit lootust. Temal endal samuti mitte.
Samas oli ta ju kogu aeg hoiatanud, et nad ei ela hõbedaste ükssarvikute tormijooksu üle.
Ta vaid lootis, et salvestus aitab Mandril valmistuda.
Sest kui sa näed hõbedast ükssarvikut, oled tegelikult juba surnud.
Robert Smith langetas kaamera lootuses, et ta töö sai tehtud.
Sest ükssarvikud ei ole pärit muinasjutumaalt, nemad kuuluvad õudusunenägudesse.
Esimene peatükk
PÕGENEMINE
Skandar Smith tundis, kuidas plahvatus levis mürinal läbi kogu vangla. Kenna vaimu kivi valges valguses lendasid ta kongi trellid koos tükiga välisseinast minema. Kaks elemendimaagia ketti, mis vanglat rippumas hoidsid, pääsesid neid paigal hoidnud puude küljest kolinal valla ning rippuv kaljurahn vajus kõvasti maa poole kiiva. Päikesevalgus voogas kongi ja õhk oli rämpsu täis, kui Skandar meeleheitlikult pilguga õde ja tädi otsides välja ronis.
Silma ei jäänud ainsatki vahti, küllap tormasid nood juba lisaväge kutsuma. Nende asemel ilmusid vaatevälja põgenevad vangid, sest lööklaine oli ka nende kongide uksed ja seinad laiali paisanud. Skandar uuris teraselt iga mööduvat nägu, kui inimesed Kenna tekitatud plahvatusest lahti vajunud avariiredeli poole trügisid. Selle maapinnani ulatuvad pulgad viisid vabadusse.
Lõpuks ometi – seal ta oli.
„Noh, natuke dramaatiliselt kukkus välja,” nentis Kenna Smith vennale kätt ulatades.
Skandar ei võtnud seda vastu. Ta ei usaldanud ikka veel oma õde, ei usaldanud… üldse midagi.
SKANDAR JA VAIMU SÕDA
„Natuke?” kergitas poiss kulmu neid ümbritsevat täielikku kaost silmitsedes.
Skandar tundis enda ja Pahareti Õnne sidemes tuksatust, tundepuhangut, mida ta polnud kogenud pärast seda, kui tema Kaose Karika võit tühistati. Kui Rex teatas Saarele, et Skandar on Põimija poeg. Kui Flo ta reetis. Järsku aga täitus nende side eksimatult äratuntava ja vaieldamatu lootusega.
„Kas sa tead, kus Paharet on?” küsis Skandar sosinal oma õelt.
„Mida me sinu meelest siin üleval ootame?” Kenna tõstis käed rinnale vaheliti, nii et ta mutatsioonide kuum laava ja okkalised väädid põimusid kokku. Ta astus kaljuseina sisse lõhutud augu juurde, pruunide silmade pilk kinni kolmel kiiresti vangla poole lendaval ükssarvikul.
Üks neist oli kollane, valge saba ja lakaga. Üks neist oli must. Ja üks oli õunikhall.
Isegi suures segaduses oli Skandari süda Paharetti nähes õnnest lõhki minemas ja sidemesse ilmunud kergendustunne andis talle teada, et must ükssarvik oli oma ratsurit märganud.
„Paharetti hoiti Nõukogu Väljaku tallis,” selgitas Kenna. „Paistab, et Kanakull suutis seal piisavalt laamendada, et ta sealt välja murda.” Tüdruku hääles kõlas uhkus. „Just nagu plaanis oli.”
Skandari pähe tulvasid areenimälestused – kuidas Kenna loobus
Pahareti tapmisest, kuidas Kanakulli Viha ja õunikhall koos sinna saabusid, kuidas Skandari sõbrad oma needusest metsikutel ükssarvikutel teda päästma kappasid. Kus olid nüüd Bobby ja Mitchell?
„Kui hoolitsev sinust mulle põgenemiseks sõiduvahend korraldada.”
Skandar pööras end tuttava hääle poole. Agatha Everhart haaras ta kallistusse veel enne, kui ta pilk jõudis kuhugi pidama jääda.
„Tere, väike vaimuvalitseja,” pomises tädi ning taganes järsult sammukese, et poiss vigastuste suhtes üle kontrollida. Skandar tegi sedasama. Nad polnud teineteist näinud pärast seda, kui
Agatha Õhufestivalil vahistati. Tädi paistis murettekitavalt kõhn ja plahvatus oli ta tuhajutiliseks värvinud. Aga ta oli elus. Ja vaba –peaaegu.
Agatha ei teinud Kenna kohalolust välja, ehkki ta pilk vilksas korraks tema ükssarviku tapnud tüdruku poole, otsekui kaaludes, kas ta siit kõrgelt alla tõugata.
„On sinuga kõik hästi?” küsis Skandar kähedalt.
Agatha pilk pöördus tagasi Skandarile. „Sa võitsid Kaose Karika. Sa oled Kaose Kommodoor. Kommodoor!” Naise näol oli vaimustus.
„Ei ole,” pressis Skandar endast vastuse välja. „Rex…” Ta ei teadnud, kui suurt osa loost tädi oli vanglas kuulnud. Tõenäoliselt sai ta valjuhääldist tema võidu kohta teada, aga pärast seda juhtunust enam mitte.
Agatha raputas pead. „Ei. Absoluutselt mitte. Ära nimeta selle hõbeussikese nime. Sina, Skandar, oled seaduslik kommodoor.”
„Sa kuulsid, mis juhtus?” Poiss neelatas. „Ja Flo…”
Üle Agatha näo vilksatas valuvari ning Skandar mõistis, et naine tundis talle kaasa selle pärast, millest ta areenil ilma jäi.
„Saar nägi, kuidas sa Kaose Karika võitsid,” sõnas tädi Skandari õlga pigistades pahaselt. „Rex võttis sinult võimu. Skandar, ta varastas selle. Sa oled kommodoor.”
„Isegi kui see peaks tõsi olema,” pomises Skandar, „pole ma kindel, et see midagi muudab.”
Agatha silmis oli trots. „Me veel vaatame seda.”
Kolm ükssarvikut olid nüüdseks ainult viiekümne meetri kaugusel. Paharet kriiskas oma ratsuri poole tuhisedes õnnelikult. Skandar mõtles, et oma ükssarvikuga jälle koos olles suudab ta ehk lõpuks ometi tunda midagi muud peale jubeda, ta tuimaks löönud vapustuse, mis oli temasse viimaste tundide jooksul settinud.
Ma olen siin, poisu, mõtles ta oma tundeid sidemesse saates. Ma olen siin
Alt kostis hõikeid ja kabjaplaginat.
SKANDAR JA VAIMU SÕDA
Vahid olid saabumas. Ometi tundis Skandar kergendust sellest, et ei näinud veel ühtegi hõbedast ükssarvikut, seal polnud ei Hõbesortsitari ega Hõbetera. Küllap oli Hõbering tähistamisega liiga hõivatud. Küllap Flo oli… Tal hakkas sellest mõttest iiveldama.
„Minge! Minge!” karjus Kenna juba vangla lagunevalt servalt Kanakulli luisele seljale hüpates. Skandar ja Agatha võtsid mõlemad suuna õhus rippuva Pahareti poole.
„Agatha, ratsuta õunikhalliga – ta lubab!” karjus Kenna üle õla tagasi vaadates. „Kahte kandes ei suuda Paharet kiiresti lennata!”
Vahid osutasid sõrmega oma kõige tähtsamate vangide poole ja nende hõbedastes turvistes ükssarvikud jooksid juba õhkutõusu hoovõtuks galoppi.
„Ta on ju metsik, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?” karjus Skandar Kennale, aga Kanakull hakkas juba raevukalt tiibadega vehkides end pöörama.
Agatha ainult pomises: „Tal võib kiiruse osas õigus olla.” Seejärel hüppas ta õunikhalli roiskuvale turjale, nii et Skandarile ei jäänud muud valikut kui Pahareti selga ronida. Tädi tõi kuuldavale mõne vandesõna, kui metsik ükssarvik õnnetult kriiskama ja läbipaistva sarvega vehkima hakkas.
Kenna ja Kanakull hõljusid nüüdseks õhku tõusnud vahtide eest pärastlõunases päikesesäras minema. Paharet ja õunikhall olid neil tihedalt kannul, kui nad otse üle Fourpointi lendasid. Skandaril hakkas paanikast rinnus pitsitama. Värvikirevatel tänavatel olevad inimesed karjusid, nad kiljusid majaesistel platvormidel nende poole näpuga näidates ja vahte kutsudes. Kui see oleks olnud tema otsustada, oleks Skandar võtnud suuna otse elemendisektorite kaugemate servade poole. Tema poleks lennanud tiiruga üle pealinna, tema oleks püüdnud peitu pugeda…
Aga Kenna ei varjanud ennast. Ta peos lõi eredalt särama vaimu element ja see valgus üle Kanakulli Viha kogu keha, valge valgus
keerdus ümber ükssarviku ribide, mähkis endasse ta jalaluud ja kõõluselised tiivad. Agathat turjal kandev õunikhall paiskas samuti viiendat elementi välja. Ja Skandari tädi naeris südamest – poiss oli kartnud, et ei kuule seda heli enam kunagi.
Skandar taipas, et Kenna ja Agatha saatsid niiviisi sõnumi isehakanud kommodoorile Rex Manningile ja tervele Hõberingile.
See on ka meie Saar. Vaimu valgust ei kustutata.
Nõnda siis kutsus ka Skandar sidemesse oma elemendi ning Paharet möirgas vaimustusest, nii et see majade katustelt vastu kajas. Ja kui kolm säravat ratsurit nagu langevad tähed üle pealinna Kenna Kotkapesa poole tuhisesid, lootis Skandar, et ta saatis niiviisi välja ka teise sõnumi. Oma sõpradele. Pahareti Vastupanule.
Mandrielanikele, kes kartsid oma kodu pärast. Saare neile elanikele, kes Rexile vastu seisid. See oli sõjahüüd kõigile, kes unistasid paremast tulevikust. Võidelge koos minuga. Hakake vastu.
Skandarile ei tulnud Kotkapesa ümbritsev Kenna kilp enne meeldegi, kui neid taga ajavad vahid sellele otsa põrutasid. Lähimate vahtide karjumine lõikus läbi õhu, kui metsik maagia nende kehasid räsis ja nende ükssarvikud alla mäenõlvale prantsatasid. Tõsteti hoiatuskisa, et tagant tulijad kõige kõrgemast platoost ja väravapuust kaugemale hoiduksid.
Kenna ei paistnud tüve valge valgusesähvatusega avades seda märkavatki.
„Miks see meile viga ei teinud?” küsis Skandar, kui nad olid väravast terve nahaga sisse jõudnud.
„Minu kilp on vaimumaagiaga läbi põimitud,” selgitas Kenna. „See reageerib sissetungija kavatsustele. Ma kujundasin ta mõne põhjal neist illusioonidest, millest lugesin siis, kui mul veel Vaimu raamat oli. Kui sa ei kavatse halba, laseb kilp su läbi. Kui kavatsed, siis…” Vahtide oigamist oli ikka veel kuulda. „Praegu võime end turvaliselt tunda.”
SKANDAR JA VAIMU SÕDA
Skandarile meenus, kuidas kilp tema eelmisel katsel sisse pääseda ta saapa ära sulatas, ja mõtles, mida see tema ja Kenna jaoks võis tähendada.
Agatha näol vaheldusid õunikhalli seljast maha ronides vihkamine Kenna vastu ja imetlus vaimumaagia nutika kasutuse üle. Metsiku ükssarviku paljad ribikondid kerkisid ja vajusid kiiresti. Ta polnud harjunud isegi lendamisega, rääkimata ratsuri kandmisest.
Kui Agatha viimaks kõnelema hakkas, ei kostnud ta häälest mingeid tundeid. „Pärast meie etendust Fourpointi kohal on võimalik, et siia tahab rohkem inimesi tulla. Sõbrad, liitlased ja muu rahvas, kes tahavad kommodoor Smithi toetada.”
Skandar krimpsutas seda tiitlit kuuldes nägu. See ei tundunud ehtne. Mitte miski pärast seda, kui Paharet finišikaare alt läbi kappas, polnud ehtne tundunud. Kui poiss ise vaevu kainelt mõelda suutis, kuidas oleks ta pidanud juhtima kedagi teist võitluses kättemaksuhimulise ratsuri vastu, kes suutis müütilise taseme kiskjaid luua.
„Kui uued saabujad on meie poolel, saavad nad siia vigastusteta sisse,” vastas Kenna täpselt sama asjaliku tooniga kui Agathal. „Täpselt nagu minu algsed.”
Just nagu oleksid need sõnad tüdruku järgijad kohale kamandanud, ratsutasid männimetsa turvistatud puutüvede vahelt kolmekesi välja Albert, Adela ja Mateo. Skandar märkas kohe, et nende ükssarvikud – Kotka Koidik, Suitsusilmne Päästja ja Põrguteemant – ei olnud enam metsikud. Luukereneedus oli tõepoolest läbi saanud, nagu Skandar oligi lootnud, kui Kennal ei õnnestunud tsüklit Pahareti tapmisega lõpetada. Aga ta kergendustunne segunes sellegipoolest murega, kui ta Pistriku ja Punase peale mõtles. Nad polnud küll enam metsikud, aga kas nad olid nüüd turvalised?
Kolm ratsurit tulid sadulast maha ja nende valvsad pilgud liikusid Kenna ja Skandari vahet nagu kaaludes, kas nende juht peaks kaitset vajama. Sädemeid pilduvate kapjadega Paharet kaapis
hoiatavalt maad ja pööras end kaitsvalt küljetsi Skandarile ette. Kui ta neid ükssarvikuid viimati nägi, olid need rünnanud.
Lõpuks kõnetas tuules lehvivate suitsulokkidega Adela Kennat. „Sa lasksid ennast meelega vahistada, eks ole?”
„Esimese Ratsuri nimel, mida Skandar Smith siin teeb?” nõudis Mateo.
Albert ei kostnud sõnagi, kuid teda ei paistnud Skandari ja Agatha saabumine üllatavat. Tulevalitseja lihtsalt mudis oma suitsevaid sõrmenukke ja ta sinised silmad uurisid Kenna nägu.
Kenna tõstis Adela ja Mateo vaigistamiseks käe. „Asjad on muutunud.” Ta hingas sügavalt sisse. „Andke teistele teada, et ma kutsun kokku kõigi algsete koosoleku. Mõned neist – või ka teist –võivad soovida ära minna nüüd, mil viie põhielemendi saamine pole enam võimalik.” Ta pilk libises hetkeks Skandarile. „Ehkki ma arvan, et sellest, mille nimel me võime koos võidelda, on veel palju alles.”
Adela ja Mateo talutasid vaikselt ja nukra tooniga vesteldes oma ükssarvikud minema. Paharet sisises neile järele, just nagu hoiatades, et nad ei tohi tagasi tulla.
Albert läks Kenna juurde ja kallistas teda. Kotkas kriiskas Kanakullile kiledalt, aga metsik ükssarvik ei teinud sellest välja.
„Püha rahe,” vandus Albert. „Ära enam kunagi nii tee.”
„Aitäh, et Pahareti välja aitasid,” sosistas Kenna ta õla vastas.
„Seda tegid sina?” küsis Skandar tulevalitsejalt.
„Sinu üledraamatsemise kalduvusega õde andis Kotkapesast lahkudes mulle käsu Kanakulli valvata. Selgus, et see tähendas Kanakulli taga ajamist kuni Nõukogu väljakuni, kus elukas lõi Kenna õunikhalliga kampa ja lammutas Pahareti vanglast välja.” Alberti ärritunud pilk vilksas Kenna poole. „Tead, oleks tore olnud sellest plaanist enne natuke täpsemalt kuulda.”
Kenna kõhistas naerda. „Anna andeks, Al. Mul polnud eriti palju aega.”
SKANDAR JA VAIMU SÕDA
„Hmm,” kostis Albert, ehkki ta silmad särasid tüdrukut vaadates. Aga see sära tuhmus, kui ta lausus: „Rex on kõvasti tegutsenud.”
„Millest sa räägid?” küsis Agatha teravalt. Skandarile tuli hirm peale. Ta asetas käe tuge otsides Pahareti kaelale ja ükssarvik mügises vaikselt.
„Täna hommikul avaldas Haudekambri Teataja teie kohta kaks artiklit.” Albert tiris põuest Saare ajalehe välja. Skandar luges pealkirja:
KOMMODOOR VÕTTIS PÕIMIJA
LAPSED KINNI
Eile paljastas kommodoor Rex Manning Mandri vandenõu, mida oli hulk aastaid ette valmistatud. Põimija Mandril sündinud lapsed Skandar Smith ja Kenna Everhart olid juuksekarva kaugusel sellest, et saavutada oma eesmärk ja Saarel võim üle võtta. Skandar proovis Põimija õe Agatha Everharti abiga
varastada Kaose Karika auhiilgust ning Kenna oli jõudnud sel aastal juba Kotkapesa vallutada…
„Nii et Rex kuulutabki ennast täieõiguslikuks kommodooriks,” ütles Agatha tigedalt.
„Noh, see pole midagi uut.” Skandar tundis kergendust, et tegu polnud millegi hullemaga. „Täpselt seda ta eile areenil ütleski. Pärast seda, kui Flo…” Ta ei suutnud lauset lõpetada. Agatha pani käe ta õlale.
„Aga ta ei jahi ainult teid kahte,” sõnas Albert süngelt. „Vaata.” Skandar libistas pilgu üle teise artikli.
KOMMODOOR VAJAB
TEIE ABI!
Kas te olete neid inimesi näinud? Järgnevas nimekirjas olevaid kahtlusaluseid süüdistatakse Smithi/Everharti perekonna –vaimuvalitseja Skandari ja Metsiku Ratsuri Kenna – abistamises nende Mandrilt juhitud vandenõukatses Saare vastu. Need on väga ohtlikud isikud, kes tuleb kohe vahistada. Kui teil on mingit teavet nende asukoha kohta, palun teatage sellest kohe vahile.
„Rex süüdistab teid kahte ja Mandrit kõiges, mis siin viimastel aastatel on juhtunud.” Albert näppis närviliselt oma heleda juustesaba otsa. Tema oli mandripäritolu, nagu ka õde ja vend Smithid. „Tänavu ei lubata koorumiseksamile ainsatki mandrielanikku,” lisas Kenna. „Valvurid lobisesid sellest mu kongi ees. Rex lõpetas Lepingu.”
Aga Skandaril jätkus silmi ainult ähmaste fotode reale Teataja pealkirja all. Ta soontes hakkas voolama jäine hirm. Nimekirjas oli enamik Pahareti Vastupanu liikmeid – sepp Jamie, raamatukaupmees Craig, Varahoidja Ruth, ravitseja Fiona, sõjalaulude bard Talia ja uitajate rajaleidja Elora. Ainsad, keda polnud mainitud, olid Olu ja Sara Shekoni ning Skandar tabas end mõttelt, kas just nende tütar reetiski Rexile kõik teised.
Mis kõige hullem, fotodelt vaatasid talle vastu ka Bobby ja Mitchell. Täisturvises Bobby poseeris pildil, mis oli tehtud ilmselt pärast kvalifikatsioonivõistlust, Mitchell aga oli pildil palju noorem, umbes selles vanuses, kui ta läks Haudekambri ust proovima.
Skandarile tuli paanikahoog peale. „Sa ütlesid, et see on
SKANDAR JA VAIMU SÕDA
tänahommikune ajaleht, eks ole? Kas pärast seda on kedagi neist inimestest vahistatud…”
Albert raputas pead. „Anna andeks, Skandar, aga ma ei tea.”
„Siis ma pean minema. Ma pean neid hoiatama!” Skandar tegi järsu sammu Pahareti poole.
Agatha haaras Skandari vaimumutatsiooniga käsivarrest kinni. „Ära ole narr. Te lasksite just äsja kahekesi vangla õhku. Teid otsib taga viimane kui üks vaht!”
„Ma ei saa siin mitte midagi tehes passida!” läks Skandar endast välja. „Rex tappis Nina Kazama. Ta proovis ka mind Kaose Karika ajal ära tappa! Mis siis, kui ta juba piinab meie sõpru? Mis siis, kui ta on nad juba Hõbelinnusesse luku taha viinud… või midagi hullemat?”
„Ma saadan õhtul mõned algsed Fourpointi,” pakkus Kenna. „Ma olen juba mitu kuud niiviisi teinud, et kasutan teabe saamiseks spioone ja luurajaid. Enamik neist on Hõberingile võõrad. Nad saavad inimestelt küsida.” Tüdruku nägu vajus pilve. „Muidugi juhul, kui mõni neist tahab veel minu heaks edasi võidelda…”
„Aitäh,” sosistas Skandar. „See oleks… oleks hea.” Ta tundis, nagu ta hääl oleks kuidagi ametlik, nagu ta oleks unustanud, kuidas oma õega rääkida. Nad polnud teineteisele nii paljust rääkinud. Skandar oli leidnud oma südamest jõu Kennale andestada, aga õe tehtud hirmsaid tegusid unustada ta ei suutnud. Ja ta ei teadnud, kas õde temale on andestanud selle, kuidas vend ta piinlema jättis. Nende vahel oleks nagu mustendav kuristik laiunud ja selle pimedus oli täis hirme, millega silmitsi seismiseks nad polnud veel piisavalt tugevad.
„Ma tõmban oma kilbi laiemaks,” rääkis Kenna parajasti Agathale, „kuni Kotkapesa mäe jalamini välja. Nii on inimestel kergem vahtide eest pääseda ja meie juurde jõuda. Suurem kilp kaitseks neid terve tee kuni väravapuuni.”
„Kindel, et sa tahad seda teha?” küsis Albert ärevalt. „Kas see ei kuluta liiga palju sinu jõudu? Kenn, kilp kaitseb juba praegu väga suurt ala.”
„Kõik on korras,” nähvas Kenna. „Ma teen selle kohe ära.” Ta sulges silmad.
„Inimesed arvavad sellegipoolest, et sinu metsik maagia vigastab neid,” sõnas Agatha jäiselt. Skandar mõtles, kas tädi meenutab praegu seda hetke, mil Kenna ta sideme lõhkus, või seda hetke, mil Arktika Luigelaul maha varises.
„Siis me saadame ka kilbi kohta teated laiali,” ütles Albert end natuke Kotka Koidiku poole pöörates. „Ma kogun kohe ratsurite salga kokku. Kui hakkab levima kõmu, et Skandar on siin ja tal on turvaline, hakkab Kotkapesa varjupaigana paistma. Pühamuna nende jaoks, kes Rexi vastu võidelda tahavad.”
„Kuni inimesed ei mõtle liiga põhjalikult sellele, et siin elab ka Metsik Ratsur,” kostis Agatha järsult. „Poiss, arvad sa tõesti, et ratsurid unustavad lihtsalt ära, kuidas Kenna kõik nende ükssarvikud metsikuks pööras?”
Skandari kõrvu jõudsid ka need sõnad, mille tädi jättis välja ütlemata. Kas sa tõesti arvad, et ma unustan kunagi, kuidas ta mu ükssarviku tappis?
Agatha sasisest juuksekrunnist vajus juuksesalkusid valla. „Sa pead maha vaikima selle, et ka Kenna on Kotkapesas. Fourpointi minnes maini ainult Skandarit.”
Albert niheles ebalevalt.
Kenna ohkas. „Loodame, et Saare mälu on lühike.”
Agatha turtsatas, aga Kenna pilk jäi algsetega rääkima minnes Skandarile pikemalt pidama. Mingis muus maailmas oleks Skandar teda ilmselt kallistanud või õele edu soovinud või isegi öelnud, et armastab teda. Aga nad olid olnud juba mitu kuud lahus – ja olnud vaenlased. Poisil polnud aimugi, kuidas seda kõike nüüd teha. Tal polnud aimugi, kes nad nüüd teineteisele on. Selle asemel seisis Skandar hoopis Agatha kõrval väravapuu kirevate lehtede all ja vaatas, kuidas Kotkas, Kanakull ja õunikhall Alberti ja Kenna kannul tallide poole kõnnivad.
SKANDAR JA VAIMU SÕDA
Skandar tundis end nii väsinuna ja lootusetuna. Ta polnud vanglas üldse maganud, aga ta ei suutnud ka puhata, teades, et Rex jahib inimesi, kes olid teda kõige olulisemal ajal aidanud. Kas need inimesed kahetsesid seda nüüd, kui nad teadsid, et ta on
Põimija poeg? Võib-olla nad uskusidki, et Skandar on alati Saare vaenlane olnud. Võib-olla asuvad kõik hoopis Rexi poolele nagu
Flo. Võib-olla kahetsevad isegi Bobby ja Mitchell, et tema saladust hoidsid, sest nüüd tähendas see, et ka neile peetakse jahti.
Ta usaldas oma hirmu Agathale. „Mis siis, kui keegi ei tulegi?”
Küsimus oli sama vaikne kui lehtede sahin nende pea kohal.
Paharet sirutas pisut oma sulistiiba, nagu prooviks sellega Skandarit hirmu eest kaitsta.
„Kenna pärast?”
Skandar raputas pead. „Mu enda pärast. Nüüd teab kogu Saar, et ma olen Põimija poeg. Ma ei paista selles loos üldsegi hea tegelasena.”
„Skandar, sa oled kommodoor,” ütles Agatha raevuka kindlusega. „Sa võitsid Kaose Karika ja pole oluline, kuidas see paistab…”
„Jäta.” Skandar tõstis käe. „Palun ära räägi enam, et ma olen kommodoor. Mulle on see ükskõik. Ma tahan lihtsalt, et…” Aga ta ei suutnud lauset lõpetada, sest see ainus asi, mida ta soovis, oli võimatu. Ta tahtis aja tagasi pöörata, uuesti Kaose Karika finišisse jõuda ja mitte kunagi kuulda Flo’d lausumas sõnu Skandar Smith, sa oled vahistatud. Ta tahtis, et ta sõbrad elaksid turvalist elu. Kas keegi neist üldse kunagi saab ennast turvaliselt tunda, nüüd, mil… Mingi väiksemat sorti lahingu müra tungis ta keerlevate mõtete vahele. Veekilbi pladin, välgu raksatus, tulerelva mühin. Agatha pööras end Kotkapesa väravapuu poole. Skandar aimas, et mäe jalamil peetakse lahingut – Kenna pikemaks venitatud kilbi serv oli seal. Poiss sirutas vaistlikult käe Pahareti poole, kes samuti teraselt kuulas, tumedad kõrvad kikkis ja päike kumamas oonüksmustal sarvel.
„Sa ei saa välja minna,” keelas Agatha teda järsult. „Sa ei tea, kes…”
Lahinguhelid asendusid teisel pool Kotkapesa müüri valju kabja müdina ja kahe inimese valjuhäälse vestlusega.
„Ütlesin ju sulle, et Skandar ei lase meid Kenna maagiaga krõbedaks röstida. Sa ikka pabistad liiiiiga palju.”
„Ma jään oma seisukoha juurde. Teooria oli täielikult kontrollimata. Me oleksime võinud surma saada!”
„Tead, mis meid tegelikult äärepealt ära oleks tapnud? See raamatu koorem, mille kaasa võtmist sa nõudsid.”
„Mina ei näinud ette, et võitlus tuleb. Ja need on väga tähtsad raamatud.”
„Sinu meelest on kõik raamatud tähtsad, nii et ausalt öelda pole see eriti veenev vabandus. Püsi nüüd vait, kuni ma värava lahti teen. Ole valmis juhuks, kui Algsed Idioodid on Skandari pantvangi võtnud ja ootavad teisel pool müüri, et meid kutuks teha.”
Tüvi avanes elektrisärinaga.
Skandar ja Paharet jooksid koos sissepääsu poole, kui sellest ilmus nähtavale Bobby Bruna Pistriku Raevul, Punase Öö Vaimustusel istuv Mitchell Henderson tihedalt kannul. Juuksed ja lakad olid elemendimaagiast jäänud rämpsu täis ning nägudelt ja külgedelt voolas higi eeldatavasti Kotkapesa kilbi servas toimunud kokkupõrke tõttu. Mõlemal ratsuril oli seljas pungil täis seljakott. Paharet hakkas oma parimat raevukat sõbrannat märgates ülevoolavast rõõmust kriiskama.
Skandar arvas hetkeks, et ta kujutab seda kõike ette. Bobby ja Mitchell olid Kotkapesas tagasi, nendega oli kõik korras ja nad naeratasid talle laialt. Kivihall Pistrik ja tulipunaste tiibadega Punane ei olnud enam luukered, nad olid needusest täielikult taastunud. See oli liiga imeline, et tõsi olla.
Ja siis hüppasid Bobby ja Mitchell ükssarvikute seljast maha ning tormasid talle vastu. Kallistus oli kirglik ja pikk ja täis kergendustunnet. Ja Skandar tajus nende käsi enda ümber tundes, et nüüd vist suudab ta jälle vabalt hingata.
