Linnusevalvur No
Päike tõusis.
Punakas kiirtekimp libises läbi tumedate, tõsiste kuuskede okkalise palistuse, kuldas hetkeks kolme käbi, mis rippusid kõrge halli ning sammaldunud raudkivimüraka kohal, ja peatus siis veidi virvendavana suure sipelgapesa idapoolsel küljel.
Kiirtekimbu kannul libises läbi laaneserva mahe puhang värsket hommikutuult, kandes enesega ülevalt järsult Tarumäelt kuusevaigu meeldivat ning rõõmsat lõhna.
Võharu sipelgalinnuse ülemvalvur No, kes istus peaaegu kindluse tipul, kolme kokkupõimitud ning pruunikaks kuivanud pika männipideme varjus, tõusis ja sirutas ennast. Tema valvamisaeg oli parajasti lõppemas: just nüüdsama kerkis päikese naeratav pale vabarnate kohale ning kõikjale paiskus ainsa hetke
No oli vana sõjamees. Ta ulatus juba nägema kolmandat suve, mis on sipelgate juures harukordne. Ta oli sõdinud arvukail juhtudel vaenlastega, surunud maha mitu lehetäide mässu, ülendatud kuninganna käsul ohvitseriks ja evis nüüd möödunud kuumade võitluspäevade tähisena katkist parempoolset katsesarve ning lonkas vasakust viimasest jalast – peast tahapoole lugedes. Kuid No oli seeüle väga uhke ja talle tegi lõbu, kui noored sipelgsõdurid ja töölised tema möödudes kivinesid hetkeks paigale ja võtsid range valveseisangu.
Päike paistis imesoojalt. No vibutas oma tervena säilinud katsesarve uhkesti üles-alla, asudes lahkuma kolme kokkuseotud männiokka varjust – paigast, kust juhiti kogu Võharu linnusriigi öist valvet.
No sammus aeglaselt kitsast kuuseoksakestest tehtud rada mööda allapoole, mis siirdus otse suure peavärava juurde, ja peavärava vahid seisid ikka veel kahel pool sissekäiguava. Alles siis, kui No sisenes linnusesse, tulid ka väravavahid oma kohtadelt, järgnedes talle kolme sammu kaugusel, kuni pöördusid kõrvale kitsasse koridori, kus asusid noorte valvesõdurite ruumid.
Juba saabusid jooksutaktis esimesed töölisrühmad, et alata kohe varahommikul viljakat tegevust linnuse ümbruskonnas. Nad marssisid kitsa ruumi tõttu kahekaupa kõrvuti ja iga rühma vahele oli jäetud natuke ruumi, et salgad kogemata segamini ei läheks. No peatus, et neid mööda lasta, ja vastas uhke iseteadvusega nende siirale tervitusele.
läbi arvukate poolpimedate galeriide, peatusid lõpuks munakambrite juures.
Siin, väikestes poolümmargustes tubades, asetses tuhandeid pisikesi valgeid sipelgamune korrapäraseis hunnikuis. Neid valvasid erilised selleks määratud vanemad sipelgad, kelle ülesandeks oli hoolega jälgida munade seisukorda ning tõukude väljatulemist.
Munatagavara oli juba nii suureks paisunud, et ainult veel viimases kambris leidus äsjatooduile ruumi –need asetati kõik väga ettevaatlikult püramiidikujulistes hunnikutes siledale põrandale, igasse hunnikusse võimalikult ühepalju.
Seda tööd toimetati hoolega ning vaikides.
Lõpuks tõsteti igale hunnikule veel üks eriti silmapaistev muna otsekui krooniks ülemisse tippu – ja siis oldigi valmis.
Juba kavatseti munakambrist lahkuda, kuid siis selgus, et üks pisike munake oli kogemata üle jäänud.
See lebas tähelepandamatult põrandal, otsekui tilluke siidipiisake, ja No oleks talle hämaras juba kogemata peale astunud.
,,Haa-oo!“ hüüdis ta, puudutades oma katsesarvedega kuninganna kammerteenrite paksu, ümmargust juhti Red: „Kaege – siin on veel üks muna. See on jäänud kogemata kahe silma vahele!“
Re piidles halvustavalt põrandal lebavat tillukest muna.
„Jah – õigupoolest tuleks see välja visata,“ arvas ta ning liigutas tähtsalt oma lihavaid katsesarvi. „Sa helde aeg! Mis me selle üksiku ja pealegi nii imetillukese munakübemega peale hakkame?“
„Eks seda ole ennegi juhtunud,“ sõnas Mu, kuninganna kõige vanem teenija. „Mis pole kasulik – käigu välja! Ega me hakka selle tühja pärast ometi uut munahunnikut laduma!“
Kõik vaikisid hetkeks ja siis lausus Re tasakesi ohates:
„Ma mõtlen, et see on meie kuninganna, Tema Majesteet Pi viimne muna. Ta ütles täna hommikul, et need on viimsed, ja käskis ka kohe teha korraldused enda matusteks, sest see on ju ikka nii, et kuningannad heidavad hinge, kui nad on saatnud maailma viimse muna. Kuid mis sinna ikka on parata – tuleb leppida. Küllap leidub mitugi printsessi, kes võivad jätkata tema elutööd ja kinkida Võharu riigile uusi kodanikke. Ma mõtlen, et uueks kuningannaks saab kas printsess Ki, või jälle Ma-Ri. On nad ju mõlemad küllalt sobivad riigijuhtideks.“
Taas vaikiti ja No mõtles endamisi, et oli ennist täiesti õigesti taibanud, kui järeldas kammerteenrite nägudest, et riiklikus elus on tulemas muudatusi. Nüüd oligi see juba otsapidi käes ja tal oli kahju Pist, julgest ning tarmukast kuningannast, kes pidi nüüd surema. No tõstis väikese muna põrandalt ja vaatles lähemalt. Oli teine küll imetilluke, kuid sile ning ümmargune. Lausa mõnus oli puudutada seda pisikest paitavpehmet pallikest.
„See oleks lausa tänamatus kuninganna Pi vastu, kui me tema viimse muna lihtsalt aknast välja heidame, kus mõni sadajalg või mardikas ta nahka paneb,“ ütles No. „Tema Majesteedi viimne muna tuleks asetada ülikute hauderuumi ja kasvatada sellest hüva toiduga väärtuslik üliksipelgas.“
„Muul ajal – otsekohe,“ ütles ta, „kuid praegu mitte mingil tingimusel! Tema Majesteet Pi – on hinge heitmas...“
No võpatas. See oli läinud kiiremini, kui ta oli arvanud. Kuid kas ta pidi pöörduma siit tagasi ja andma muna, tolle imeilusa lootustäratava muna kammerteenrite kätte – väljaviskamiseks...!
Siis vallutas No äkiline vihasööst. Ei! Ta veel näitab neile! Kindlasti on kuninganna veel meelemärkusel, ta pääseb tema juurde ja saavutab munale seisusekohase asupaiga. Ainult – ta peab tegutsema kiiresti... No kavatses juba rünnata peaukse ees seisvaid sõdureid. Ta liigutas proovides oma kuut jalga, asetas muna paremini suhu, ja valis välja selle sõduri, kes tuli osava ning kiire sööstuga teelt kõrvale paisata.
„Valvel!“ kostis läbi vaikuse ohvitseri hüüe, ja kõik sõdurid tardusid ainsaks ühtlaseks reaks. Hall oli vahepeal täitunud rahvast, nii et sipelgas oli sipelga küljes kinni.
Kuninganna ruumide poolt lähenesid kolm kõrget isandat. Nende tiivad läikisid tuhmilt ruumi hämaruses ja nende ilme väljendas väärikat kurbust.
Oli nii vaikne, et saali kostis selgesti hommikutuule mahe kohin, mis oma möödalennul puudutas kuuskede kõrgeid latvu.
„Tema Majesteet kuninganna Pi – on surnud,“ kostis hääl üle vaikiva rahva. „Ta munes täna oma viimsed väärikad munad ja kõik varakambrid on nüüd neist tulvil. Au olgu temale ja jäägu igaveseks kestma tema mälestus!“
Si elu ei ole kuigi keeruline –tema päevi täidavad sõbrad, sõdalaskoolitus ja töö.
Ent siis hävitab röövelliku vaenlase rünnak kõik, mida ta kalliks peab ja kogu Võharu linnuse rahvast ootab orjapõli. Aga elu on täis üllatusi.
Kuigi kodused Si kõrget sünnipära ei arvestanud, annab see talle vangistuses eeliseid. Milline on Si tegelik saatus? Kuidas päästa oma rahvas ja vallutajatele vastu astuda?
Illustratsioonide autor on kunstnik Takinada, keda inspireerisid eesti ja seto pärandkultuur, loodus ning Jaapani mangad.
Raamat ilus esmakordselt 1939. aastal.
Kirjanik Johannes Selg kirjutas noortele allegoorilise loo, esitledes loodust inimestele omaste tunnete ja suhete abil.
Raamatu kaanel seisis: „Romaan sipelgate elust“.
ISBN 978-9908-50-008-9