Neljapäev, 6. detsember
S I N U
Kell oli 22.55, kui neljapäeva, 6. detsembri õhtul kõlas kaks järjestikust lasku, seejärel veel kaks. Sadas selle talve esimest lund, algul oli sadu hõre, kuid peagi kattus maa nagu valge vatiga. Isegi praegusel kellaajal kostis kaheksarealiselt kiirteelt mootorimüra. Igal ööl see küll mõneks tunniks vaibus, kuid ei vaikinud kunagi. Ühel pool kiirteed oli kõik betooniselt hall ja pruun. Seal asusid Våringe mitmekorruselised paneelmajad, rulaväljak, turg ja piirkonna kunagine uhkus, 18. sajandist pärit kirik. Suure spordiväljaku prožektorid olid pimedad, koolimaja signalisatsiooni all. Rõduuksed olid kinni, kardinad ette tõmmatud. Teisel pool kiirteed kaitses metsatukk Rönnvikeni maju mootorimüra eest. Seal oli neli lasteaeda, valgustatud terviserada, põhikool ja eriprogrammi järgi rahvusvahelist majandust õpetav eragümnaasium. Seal oli ka golfiväljak 18 augu ja nelja veetakistusega, klubi liikmeks astuda soovijad pidid end kõigepealt ootenimekirja panema. Otse golfiväljaku kõrval oli mänguplats. Paar kilomeetrit eemal, Läänemere kaldal, asusid sajandivahetusel ehitatud sidrunkollased merevaatega villad. Meri oli sametiselt must, kuid kõikide majade akendest kumas advendiküünlajalgade mahedat valgust. Kiirtee all Rönnvikeni ja Våringe vahel oli halvasti valgustatud jalakäijate tunnel, see oli ehitatud selleks, et jalgsi ühest linnaosast teise liikuda. Våringes on kerge surra, kuulutas lohakas grafiti tunneli seinal. Keegi oli püüdnud spreivärvi kuidagimoodi maha pesta, kuid tekstile oli lisatud ka täiendus: Kerge surra, kuid kuradi raske elada. Teine grafitimeister polnud kiirustanud, iga täht oli hoolega maalitud ja tsitaadi ümber jutumull joonistatud, tundus, et see polnud tehtud spreivärvi, vaid pintsli ja tavalise värviga. Kolmas tänavakunstnik oli omalt poolt lisanud paksu noole ja kirjutanud tigerohelise värviga omapoolse soovituse: Koli siis Rönnvikenisse ja ära vingu!
K ÄT E S
1
11