Sõnumitoojad

Ajal on kombeks peatumatult edasi liikuda ja kuigi see võib noorele inimesele tunduda algul uskumatu, on kõigel muul siin ilmas algus ja lõpp. Klara Vinter ei uskunud samuti, et tema elus võiks midagi otsa lõppeda, veel paremaks või siis hoopis halvemaks minna – see polnud lihtsalt võimalik, sest tema meelest oli ta ise ja tema elu täiuslikult paigas. Ühel ööl, vahetult enne koitu, ärkas Klara tundest, nagu poleks ta oma magamistoas enam üksinda. Keegi kõndis mööda põrandat ja kuigi neid samme polnud eriti kuulda, kaasnes selle liikumisega mingi imelik sahin. Ülestõusmiseks oli kellaaeg veel varane ning Klara otsustas edasi lamada, kuid ta meeled olid juba ärkvel ning teravnenud kuulmisele ja nägemisele lisandus ka haistmine.

Ruloodega pimendatud ruumis silmi kissitades ei näinud ta algul muud kui vaid elektroonikaseadmete signaaltulukesi. Nende tulesilmade kuma, mis kohati põrandale veidi valgust heitis, andis märku, et kõik toimis ja oli töökorras: telefon püsis akulaadijas, öökapile jäetud arvuti ooteasendis ning konditsioneeri roheline tuluke oli positsioneeritud öisele režiimile. See miski, mis oli tundunud ruumis liikumisena, kadus niipea, kui Klara oli end küünarnukkidele ajanud, ent mitte päriselt, sest naise nina haistis õhus võõrast lõhna, mida poleks tema steriilses magamistoas mingil juhul tohtinud olla.

• 5 •

See lõhn häiris Klarat sedavõrd, et ta otsustas suleteki kõrvale lükata, tõusta ja toas valgust süüdates asja uurida. Robottolmuimeja seisis nurgas oma laadimisjaamas ning miski ruumis ei viidanud sellele, nagu oleks keegi kusagil ringi kõndinud. Tõsi, toasussid voodi ees polnud just päris õiges asendis, kuid seda juhtus mõnikord, kui ta enne uinumist liiga väsinult voodisse pikali heitis.

Jalgu sussidesse susates jäi miski endiselt häirima, kuid Klara ei saanud päris täpselt aru, kas see oli tingitud hommikusest jahedusest või oli midagi sussi sisse lipsanud. Võtnud tuhvli uuesti jalast, leidis ta sellest tillukese udusule ning vaatas süüdistaval pilgul tekki, mille oli just endalt kõrvale lükanud.

Selline hommikune ärkamine polnud ideaalne ning Klara otsustas süüdlast karistada. Ta rullis suleteki koos kattelinaga kokku ning toppis selle prügikotti. Sama teed läksid ka padjad ja aluslina. Andnud robottolmuimejale korralduse koristusega alustada, valis ta telefonil järgmise äpi ning lülitas köögis tööle soojenduskapi ning espressomasina. Toasusside osas polnud ta veel otsust vastu võtnud, sest need olid talle kuidagi armsaks saanud ning polnud juhtunus otseselt süüdi.

Kööki minnes võttis Klara esimese asjana kätte klaasitäie kristallidega puhastatud vett ning astus seda juues akna alla. Kolmandalt korruselt avanes hea vaade merele ja pargile, kus mõned joogaharrastajad juba hommikust trenni tegid. Klara ise seda stiili ei armastanud, sest tal oli kehalise töö tarbeks olemas oma isiklik treeningruum trenažööride ja virtuaaltreeneriga. Kui ta läkski mõnel hommikul välja jooksma, siis kasutas ta selleks mereäärset rannapromenaadi, mis jäi pargi varju ja kuhu koerajalutajaid polnud oodatud.

Sel hommikul polnud Klara Vinteril aga trenni tegemiseks sobivat meeleolu ning ta langes enesetunde turgutamiseks oma madalaimale tasemele: loobus proteiinirikkast smuutist. Selle asemel võttis • 6 •

ta soojenduskapist croissant’i ning lisas kohvile koort ja suhkrut ning viitis einestades rohkem aega kui tavaliselt. Ka dušivee temperatuur tundus talle vale ja šampoonipudeli dosaator ei avanenud nii nagu vaja. Duši alt välja tulles näis kuivatuslina värv talle liiga erk, föön käes ülearu raske ja sobiva pesu valik probleeme tekitav. Saanud end lõpuks siiski tööle minekuks riidesse, leidis ta äkki, et oli vale tolmumantli selga tõmmanud, sest see ei läinud kokku valmis seatud arvutikoti stiiliga.

Majast parklasse auto juurde minnes tundus Klarale, nagu jälitaks keegi teda, kuid tagasi vaadates nägi ta vaid õhus lendavaid õielehti, mida levitasid pargis õitsevad kirsipuud. Kevad ongi tüütu, mõtles ta ennast lohutades ja püüdis langevatest kübemetest kõrvale põigeldes oma autosse istuda, et siis tööle sõita.

Hiigelsuur klaaseenditega piiratud büroohoone, kus ta töötas, asus kesklinnas ja sinna sõitmiseks kulus hommikusel tipptunnil tavalisest rohkem aega. Liiklusraevu maha surudes vahetasid kõrval radadel sõitjad teetolmu üles keerutades tema ees sõiduridu. Igal teisel päeval poleks see Klarat häirinud, kuid sel päeval tegeles ta vaid oma mõtetega, sest ta ise tundus endale kuidagi ärritavalt tähelepanu nõudev.

Büroohoone all asuvast parklast oma kontoriruumidesse sisenedes lootis Klara, et saab lõpuks rahulikult oma boksi istuda, kuid pidi taas pettuma. Alati rõõmsameelne sõbranna Virge, kes naaberboksis töötas, tuli talle seekord nuttes vastu ja seda veel enne, kui Klara oma töökohani jõudis. Polnud vaja küsida, milles asi, sest põhjus oli ilmselge: Virge oli tööle tulnud ilma oma lemmikloomata.

Seda polnud varem kunagi juhtunud, et Virge oleks oma hamstripuuri koju jätnud ja mõnel päeval ta ei kõnelnudki kellegi teise kui vaid oma lemmikuga. Virge polnud ka ainus, kes oma sõpru tööle kaasa taris või õigemini oli Klara see ainumas, kes seda ei teinud, sest • 7 •

tal polnud elusat lemmikut, kui poiss-sõber Riki välja arvata. Klara oli küll korra mõelnud, et võtab endale koera, kuid peale loomade varjupaiga külastamist oli ta sellest soovist kiiresti loobunud. „Sa ei kujuta ette, mis öösel juhtus!“ kõneles Virge pabertaskurätiga silmaaluseid tupsutades. „Ma pidin Mirkaga loomade kiirabisse sõitma, sest ta ei liigutanud enam. Ta on alati õhtul puurist välja tulnud ja mööda põrandat ringi sahistanud, kuid täna öösel ma ärkasin sellepärast, et mu magamistoas oli jube vaikne. Panin tule põlema ja otsisin teda toas igalt poolt, aga tema oli oma pesas, vaatas mulle otsa ega liigutanud vurre. Helistasin kohe loomade kiirabisse ja nemad käskisid mul ise kohale sõita, sest neil polnud hetkel ühtegi vaba masinat.“ „Sõitsid siis või?“ küsis Klara ilma erilise empaatiata. „Muidugi! Aga kui kohale jõudsin, siis nemad seal naersid mu välja ja ütlesid, et surnud loomi nad ei ravi ja andsid mulle mingi jäätmejaama telefoninumbri, kuhu see loomake viia. Kas sa kujutad ette – jäätmejaama! On ikka õudsed inimesed!“ „Mul on kahju!“ lausus Klara oma boksi istudes ning lisas siis vabandavalt, et peab tööle hakkama.

Põhimõtteliselt oli see muidugi õige, sest ka Virgel tuli tööpäeva alustada. Vahe oli vaid selles, et tema tegi seda edasi nuuksudes, ent Klara vaid näilise entusiasmiga, sest ka tema mõte oli öösel juhtunusse kinni jäänud. Avanud oma laual arvuti, sisenes ta küll töökeskkonda, kuid mõtles oma öisest ärkamisest. Tööl olles ei avanud Virge kunagi oma hamstri puuri, seepärast polnud Klaral õrna aimugi, millist häält tekitas põrandal ringi liikuv hamster, kuid see võis olla midagi sarnast, nagu tema öösel oma magamistoas oli kuulnud.

Lõunapausile minnes polnud Virge ikka veel rahunenud ja nagu selgus, oli ka tema töö kõrvalt oma isiklikke asju ajanud. Klarat

• 8 •

poleks hamstri edasise saatuse teema huvitanud, kuid see hakkas teda huvitama. „Sa ei kujuta ette, mis minuga täna öösel juhtus!?“ sõnas ta ja lisas selgituseks: „Ma poleks arvanud, et mul on nii briljantne kuulmine.

Ausalt, ma ärkasin samuti keset ööd üles, sest kuulsin, kuidas üks udusulg mu teki seest välja libises, mööda põrandat liugles ja siis sussi sisse pidama jäi.“ „Päriselt või?“ imestas Virge. „Mis kell see juhtus? Äkki just siis, kui ka mina ärkasin?“ „Muidugi päriselt!“ kinnitas Klara ja meenutas, et oli ärgates tõesti kella vaadanud. „Mul samal ajal. Pool viis hommikul. Kuule, sel peab mingi seos olema,“ pakkus Virge nuuksumist lõpetades ja oletas: „Miks muidu pidime ühel ja samal ajal ärkama … mina ja sina. On ju?“ „Ehk mingi telepaatia!?“ sõnas Klara, kuigi ei olnud kunagi uskunud taolistesse asjadesse, seda enam, et polnud nad ju Virgega mingid südamesõbrannad, et seda laadi elamusi jagada. „Igatahes peab see midagi tähendama, kuid mida?“ pomises Virge ning puhkes taas oma lemmikule mõeldes nutma, halades: „Minu kallis-kallis Mirka!“ Klara ei osanud midagi oletada, sest pelgalt kellaajaline kokkusattumus polnud ju määrav, aga midagi imelikku oli selles siiski. Surev loom ja lendlev udusulg – ehk oli selles koosluses ühiseid jooni, mõtles ta. Sahisev liikumine ja tema pimedas toas ringi jalutav hamster, arutles Klara mõttes edasi ja tegi järelduse, et see polnud lihtsalt võimalik. Pealegi elas Virge ju teises linnaservas ja nad polnud teineteisel isegi külas käinud. „Ei, sel ei saa olla mingit tähendust. Puhas juhus,“ sõnas Klara veendunult.

• 9 •

„Aga ma pean matused korraldama. Kas sa aitad?“ küsis Virge, kui nad olid lõunapausi lõpetamas. „Muidugi!“ vastas Klara mõtlemata, sest tema jaoks ei tähendanud see midagi. „Ma saan nüüd ju töö juurest kolm vaba päeva küsida,“ oletas Virge. „Saad või? Ei usu, et lemmiklooma puhul antakse – see ju ikka rohkem vanaema matusteks mõeldud või niimoodi,“ arvas Klara omast kogemusest. „Ta oli ju mu elukaaslane!“ imestas sõbranna, lisades: „Mul ei ole kedagi teist … ainult tema. Nad peavad andma. Ja sina aitad. Sa lubasid!“ Klara noogutas, kuid tal polnud õrna aimugi, mida see lubadus tähendas – põhjust muretsemiseks kindlasti mitte. Tagasi oma töölaua äärde istudes oli tal see lugu juba unustatud, sest tähtsamad kohustused ei jätnud selleks ruumi. Pisut pidi ju tööd ka tegema, samas oli väga raske tõmmata piiri selle vahele, mis oli töö ja mis mitte, sest reklaami alal rabava suunamudija tööülesandeid oli üsna raske ühe nimetaja alla saada. Päev sõltuski sellest, millise ülesande ta oma bossilt sai, sest mudida tuli seda, kes maksis. Vahepeal võis muidugi sõbrannadele helistada, poodides šopates uudseimaid moebrände või ilutooteid uurida ja vastavatud salonge külastada.

Pärastlõunaks oli Klaral kinni pandud aeg küünetehniku juures, kus ta pidi kohtuma fotograafiga, et Solgo Ilusalongile uusi reklaamfotosid teha. Mõistagi laskis ta selle töö käigus ka endale uued geelküüned panna, sest eelmiste värv ei meeldinud talle enam. Pärast seda tuli tal kiirkorras külastada Ahpe OÜ moesalongi ja sealt õhtuse teleesinemise tarbeks paar uut kostüümi valida ja kullerteenus kokku leppida, sest pärast läksid need rõivad müügiletti tagasi. Poolel teel salongist salongi jõudis ta vastata ka Riki sõnumitele, sest viimane oli • 10 •

juba paar nädalat olnud eemal, kuna tegi bändiga proove, et suvetuuriks valmistuda.

Tööpäeva lõpuks tuli Klara tagasi büroosse, et päeval kogutud info arvutisse laadida ja vajadusel bossile aruanne esitada. Vaadanud veel kord oma postkasti, leidis ta sealt Maara saadetud puhkusealbumi, kus sõbranna poseeris oma noormehega kuskil mererannas ja näitas talle oma kihlasõrmust. Samal ajal tuli tal vastata ka ema telefonikõnele ja kuulata uudiseid õest, kes samuti veetis aega kusagil välismaal. Kaua see kõne kesta ei saanud, sest Klaral hakkas korraga kiire, kuna ta pidi vahetult peale tööpäeva lõppu jõudma veel Selma Spaasse, sest oli leidnud endale uue tuttava, kes töötas seal vesivõimlemise treenerina.

Büroomajast välja kiirustades kohtas ta uksel Valentini. Mees pakkus talle võimalust tulla casting’ut vaatama, kus esitleti selle aasta modellide valikut ja tema enda uut kollektsiooni. Muidugi võttis Klara kutse vastu, sest see oli tasuta ja koht esireas garanteeritud. Õhtul oma autosse istudes sai ta kõne Loonelt, kes polnud rahul viimati tehtud reklaamklipiga ja soovis seda muuta. Mõistagi pidi Klara sellest oma bossile teatama, et too saaks oma lemmikkliendile uue aja määrata.

Selma Spaasse jõudes jäi Klara ukse taha, sest uus tuttav polnud talle avamiskoodi andnud ning ta pidi tollele helistama ja tervelt viis minutit ootama, kuni uks lõpuks avati. Juba üksnes see intsident rikkus vastse suhte, kuigi noormees püüdis seda kohe ka parandada ning pakkus Klarale tutvumiseks tasuta seanssi ning kinkis talle firmatrikoo.

Klara suutis veerand tundi vee peal püsides jooksmist harjutada, siis tundis ta, et kui veel hetke pingutab, saab krambid ja upub.

Teener muidugi märkas uustulnuka hirmu ning tuli appi, aga sellest Klarale ei piisanud ning ta oli edaspidise suhtes pessimistlik.

• 11 •

Muidugi ei näidanud ta seda kohe välja, vaid mängis abitut, laskis end massaažilauale kanda ning hellitada, näidates üles tänulikkust.

Spaast lahkudes värises ta sisemiselt üle keha ning lubas endale, et ei naase sellesse trenni enam kunagi.

Sõbranna Mia, kes teda juba terve tunni oli kohvikus kohta kinni hoides oodanud, sai lõpuks siiski rõõmustada. „Sa ikkagi tulid!“ hüüatas ta Klarat nähes siiralt ning asus kohemaid oma päeva uudiseid edastama. „Sa ei kujuta ette, mis mul täna juhtus! Saskia saatis mulle sõnumi, et on Itaalias kellegi Mustafa juures ja see olla talle lubanud kõike, mida iganes üks blond Eesti naine tahab – kujutad ette: kohe kõike!“ „Noh, ja mida ta siis tahtis?“ päris Klara kelnerile viibates ning tellis endale suure mahla, päevasalati ning lisaks veel kaks vahukoorega täidetud tuuletaskut ja koorega kohvi, lisades vabanduseks, et oli trennist nõrkemas ning seepärast väga näljane.

Kelner naeratas, aga Mia oli sõbranna tellimusest üllatunud ning muutis teemat: „Ma ei või vahukoore poole isegi mitte vaadata. Olen täna vaid kaks õuna söönud, aga Henri ütleb ikka, et ma olen paks. Õudne … ei … ega ma näljuta ennast, aga ma ei saa vaadata, kuidas teised nii ebatervislikku toitu söövad.“ „Mine siis vetsu ja oksenda oma õunad välja, seni kui ma söön,“ lausus Klara, kelnerilt tasuta veeklaasi haarates ... „Mul ei ole enam midagi oksendada, sest sõin viimati lõunapausi ajal … mulle ka vett, palun!“ sõnas Mia neelatades ja jätkas teemal, mis tal ennist pooleli jäi. „Ma kaldun arvama, et see Mustafa pole mingi itaallane, pigem ehk mõni moslem või siis emiraadi mees. Ta oli kutsunud Saskia mingisse luksuskaupade poodi ja näidanud, mida ta naisele ostaks, aga sel oli üks konks!“ „Las ma arvan!“ pakkus Klara: „Süütus!“ • 12 •

„Mitte päris!“ vastas Mia pead raputades. „See poleks Saskial probleem, sest tal on tuttav arst, kes tegeleb neitsinaha siirdamisega ja papi taha see asi ei jääks. Saskia lihtsalt ei usu, et ta suudaks seda Mustafad pikalt taluda – jumal küll, ta ei hakkaks ju sellepärast endale mingit kulda külge riputama, et mees teda endale jumal teab juba mitmendaks naiseks tahab – ausalt!“ „Mitmendaks siis?“ küsis Klara närviliseks muutudes vahele, sest polnud ikka veel oma tellimust kätte saanud. „Just! Saskia arvas samuti, et sel mehel on liiga suur haarem – mu jumal! Eesti naised on ikka nii targad – neid juba ära ei osta! Minagi ei läheks, ostku mulle kasvõi kullast auto – mul savi! Haaremisse?

No ei!“ „Mõtle ikka – kullast auto!“ aasis Klara ja haaras salatikausi järele, mille kelner lõpuks talle lauale tõi.

Mia põrnitses toitu, tegi öökiva häälitsuse ning kiirustas siis tualettruumi ega tulnud enne tagasi, kui Klara oli söömise lõpetanud.

Kohvikust väljudes ei tahtnud Klara enam Mia juttu kuulata ning väitis, et oli lubanud Pireti poolt läbi minna, et tema käest Norma uus moekataloog laenata. Mia kahetses, et Norma mudelid talle ei sobinud, sest olidki rohkem pluss-suurustele mõeldud. Saanud ühest sõbrannast lahti, kiirustas Klara järgmise juurde, sest lisaks Piretile oli tal vaja ka Anitaga kõnelda, kuna too polnud veel tema lõppkallist toppi ära toonud ja tagatipuks pidi ta veel ka Valentini korraldatud casting’ule jõudma ning sealt kohe telemajja otse etrisse lippama, et uues telesaates oma etteaste ära teha.

Koju jõudis Klara alles peale kümmet õhtul ja siis selgus, et oli unustanud toidupoest läbi käia ning külmkapi sisu täiendada. Kõik avokaadod olid otsas ning ülejäänud kraamil aegumiskuupäev käes.

Loopinud need prügikotti, viis ta kogu kraami prügikonteinerisse ja tellis endale pitsa. Seda oodates sirvis ta postkasti saabunud kirju • 13 •

ning tabas end mõttelt, et polnud juba kaks nädalat seksinud, sest ta poiss-sõber tegi bändiga proovi ega suvatsenudki niipea linna naasta.

Riki sõnul olid nad üürinud kolmeks nädalaks mingi lõppkalli stuudio ja iga hetk selles maksis ning see raha tuli neil suvetuuridega tagasi teenida.

Pitsat süües mõtles Klara, et ehk oligi tal Rikist villand ning aeg uus mees otsida. Loomeinimestega suhtlemine oli üldse probleemne, sest nende pühendumus kaldus rohkem loomingu kasuks. Algul oli see Klarale meeldinud, et mees ei töllerdanud kogu aeg jalus, vaid tuli siis, kui tema tahtis, kuid viimasel ajal näis, nagu oleks nad bändiga kohad vahetanud ning Klara polnud enam esikohal. Armastus kui selline oli Klara meelest nähtus ning selles vanuses polnud ju vahet, kellega kohtuti – peaasi, et partner oli normaalne ega tekitanud probleeme.

Suhtlusportaalides surfates võis nii mõndagi huvitavat leida ja meeste pakkumistest seal puudu polnud, ent sel õhtul oli Klara liiga väsinud, et kedagi endale kaissu tellida. Väsimusest hoolimata ei pääsenud ta siiski veel voodisse, sest pidi oma hoiupaigast välja tarima uue teki ja padjad, sest oli ju need hommikul ära visanud. Kuni ta tekile ümbrislina ja patjadele püüre pani, kilksus ta telefoni mitu sõnumit. Algul oletas Klara, et need olid Riki saadetud, kuid vaadates selgus, et info pärines ta kolleegilt.

Virge oli kõvasti vaeva näinud ja terve õhtu mööda e-poode surfates oma hamstrile surilinu ja kirstukesi valinud ning vajas tema abi, sest ei suutnud ise valikut langetada. Klaral oli muidugi kama kaks, millist võtta, seepärast pakkus ta huupi. Virge nõustus iga otsusega, mis ta töökaaslane oli teinud, väites, et oli ise just samamoodi arvanud. Mis matuste korraldamisse puutus, siis oli boss talle tõesti ühe päeva vabaks andnud, sest jäätmejaam, kus surnud lemmikloomi

• 14 •

vastu võeti, asus teises regioonis ja sinna sõiduks kulus üle pooleteise tunni.

Klara üllatuseks kehtis see vaba päev ka temale, sest oli ta ju lubanud Virget aidata, mis tähendas, et neil tuli koos sõita ja muidugi tema autoga. Lisaks oli Klaral kui leinaja tugiisikul vaja korraldada krematooriumis tagasihoidlik ärasaatmistseremoonia ning oodata, kuni neile anti urn kadunukese tuhaga. Edasise osas polnud Virge veel otsustanud, kuid arvas, et ootab urni matmisega nelikümmend päeva. Ta oli kusagilt lugenud, et just nii kaua viibis surnu hingeke veel maa peal, enne kui teispoolsusesse rändas.

Kell oli juba üle kesköö järgmisse päeva tiksunud, kui Klara lõpuks voodisse heitis ja toas tuled kustutas. Paar tundi hiljem ärkas ta uuesti, sest kuulis midagi. Esimene unesegane mõte oli, et tema tuppa oli läbi õhtul avatud õhutusakna sisenenud hamstri hingeke, kes mööda toapõrandat ringi sabistas. See oletus muutis Klara hetkega ärksaks. Püsinud veel mõne hetke surmvaikselt paigal, liigutas ta siiski pisut pead, et mõlema kõrvaga kuulatada, kuid samast hetkest oli sabin kadunud.

Klara ei suutnud olla piisavalt kaua liikumatult, sest tahtis kella vaadata, aga kuna viimase näidik polnud tol hetkel ta vaateväljas, otsustas ta tõusta. Süüdanud toas valguse, silmitses ta põrandat, uuris iga nurgatagust ning vaatas ka voodi ja öökapi alla, kuid ei märganud mingeid jälgi kellegi liikumisest. Kõik tundus puutumatus korras olevat, sellegipärast andis ta robottolmuimejale korralduse töö alustamiseks ning läks ise kööki, et rahustuseks klaas vett juua ning pilk tänavale heita.

Voodisse pikali heites ei saanud ta enam und. Mingil ajahetkel ta siiski uinus, sest muidu poleks ta ju hommikuse äratuse peale ärganud. Kell oli kümme minutit seitse läbi, nagu ikka sel ajal ning õhk

• 15 •

toas öiselt jahe. Tolmuimeja oli töö lõpetanud ja seisis oma laadimiskohal. Öine vahejuhtum meenus Klarale pisut hiljem, siis kui ta oli oma jalad juba sussidesse pistnud. Öösel telefoni saabunud sõnumid jättis ta esialgu lugemata ning siirdus otse voodist duši alla. Sealt väljudes pööras ta märjad juuksed räti sisse ning loobus fööni kasutamisest, sest kiiret polnud, kuna päev oli ju vaba. Leidnud sügavkülmast paki sobivaid puuvilju, pistis ta need paariks minutiks sulatuskappi ning seejärel kohe blenderisse.

Mõni minut hiljem oli smuuti valmis ning ta võis selle endale läbi kõrre sisse luristada. Meri oli uduloori varjus, aga vaade pargile klaar ning ta võis seda kõike oma köögiaknast vaadata.

Veerand tundi hiljem hõõrus ta teise rätikuga juuksed kuivaks ning avas pesukapi sahtli, et matusele minekuks midagi sobivat valida. Riidekapi ukse ees astus ta millelegi, mis poleks tohtinud seal olla. Kummardunud, leidis ta oma sussi talla alt paar musta riisitera ja vaatas siis etteheitval pilgul öösel lahti olnud õhuakna poole.

Kedagi pole võimalik usaldada, mõtles ta, isegi õhuakent ei saa enam lahti jätta – lendavad siin igasugused!

Klara ei talunud probleemide edasilükkamist ning valis oma nutitelefonist kiiresti äpi, mis aitas tal leida e-poe aadressi, kust sai akendele kaitsevõrke ja nende paigaldust tellida. Teinud kiirvaliku, palus ta kauba ja paigaldaja kohale saata juba samaks õhtuks. Kellaaja määras tarnija ning see sõnum pidi saabuma tunni jooksul.

Järgmise tunni, mil Klara pidi seda sõnumit ootama, pühendas ta meikimisele ja riiete selgaproovimisele. Lisaks tahtis ta endale ka rõivastega kokkusobivad jalanõud valida ja midagi veel. Ülejäänud viis minutit kulus saabunud ja varasemate sõnumite lugemisele ning seejärel oligi ta väljaminekuks valmis. Virge oli ootamisest küll pisut närvis, kuid nägi samuti vapustav välja. Jäi veel teha vaid üks valik: kuidas kohale sõita? Üksmeelse otsuseni jõudmiseks ei kulunudki • 16 •

palju aega, sest lõpuks langetasid nad mõlemad sama otsuse: matusele tuli sõita taksoga.

Järvesoo Jäätmejaama peahoone ja kogu territoorium, kus teadupärast võeti vastu ka lemmikloomade korjuseid, mis klassifitseerusid bioloogiliste jäätmete alla, oli piiratud kõrge aiaga ning sinna sisse pääsemiseks oli vaja luba, mille Virge oli eelnevalt ka tellinud. Ootamisest see neid muidugi ei päästnud ja Klarale see osa päevast ei meeldinud. Ta leidis nutitelefoni näppides endale küll ka muud tegevust, kuid seegi oli häiritud, sest Virge aina esitas närviliseks tegevaid küsimusi. Ainus, kes ootamisega rahule jäi, oli hallipäine taksojuht.

Kui nad lõpuks võisid väravast sisse maja ette sõita, asus Virge kiiresti kaasavõetud asju takso pakiruumist välja tõstma, oletades seejuures, et neil kulub kogu ettevõtmise peale kõige rohkem tundpoolteist. Taksojuht noogutas ja lasksis istmel peatoe madalamale, sest kavatses ilmselt selle najal tukastada. Klara võttis järelehüüdelintidega kaunistatud pärja ja veel üht-teist enda kätte ning jättis pappkarbist meisterdatud ning roosade roosidega ehitud kirstukese selle omaniku kanda.

Jäätmehoidla omanik või kes iganes ta oli, ei imestanud millegi üle, kuigi Klarale tundus, et ta kolleeg oli rekvisiitidega pisut üle pakkunud. Ta kutsus dressipükstes ja firmalogoga T-särki kandnud töömehe, kes tuli neoonkollaste krokside lohisedes küll kohale, kuid vaid selleks, et lemmiklooma omanikule paar küsimust esitada ning läks siis jälle oma ruumi tagasi. Pool tundi hiljem tuli sama mees uuesti ja lükkas enda ees ratastel raami või oli see siis mingit tüüpi laud, kuhu ta käskis panna kõik selle nodi, mille laiba omanik oli kaasa tarinud.

• 17 •