LINDSAY JILL ROTH
Armastuslugu (võib-olla sinu oma!)
250 küsimuse kujul
Inglise keelest tõlkinud Kadri Metsma
Sisukord
3. Suhted, seks ja seksuaalsus
4. Tema perekond ja minu perekond
5. Majapidamistööd, muud kodused kohustused ja kodu ehitamine
6. Tervis ja arstiabi
7. Lapsed
8. Karjäär
9. Raha ja muud finantsküsimused
10. Pulmad ja abielu
11. Religioon, vaimsus ja poliitika
12. Rutiinid, rituaalid, hobid ja reisimine
Autori eessõna
Selle raamatu kirjutamiseks intervjueerisin ma üle saja inimese, kelle seas oli palju nii avaliku elu tegelasi – arstidest ja psühholoogidest kirjanike, raadiosaatejuhtide, meelelahutajate ning rahandus- ja äriekspertideni – kui ka muudel elualadel tegutsevaid üksikuid inimesi ja paare, ning paljud neist on romantika ja päriselu (RP) süsteemi juba varem kasutanud. Minu uurimistöö ja selle loo jutustamise seisukohast oli oluline hõlmata võimalikult palju erinevaid arvamusi ja kogemusi, mis kajastaksid rassi, seksuaalsuse, sooküsimuste ja geograafilise asukohaga seotud alatoone.
Selleks, et kaitsta nende vaprate ja suuremeelsete hingede privaatsust, kes jagasid minuga oma elu ja suhete kõige intiimsemaid üksikasju, olen mõned nimed ja iseloomustavad detailid ära muutnud. Mõnel puhul sidusin ühe inimese või paari loo suurema hulga inimestega, et veelgi paremini nende anonüümsust säilitada.
Kõige sagedamini on mul suhetest üldiselt kirjutades tarvitusel neutraalne mõiste „partner“, kuid mõnikord – ja kindlasti juhul, kui seda nõuab konkreetne olukord – otsustasin mõistete „abikaasa“ või „kallim“ (poiss-sõber/tüdruksõber) kasuks. Aeg-ajalt kasutan vaheldumisi termineid „abielu“, „suhe“ või „partnerlus“. Kohtamis- ja paarisuhtemaastik on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud, järjest rohkem inimesi astub vähem traditsioonilistesse romantiliste suhete rägastikesse (või vähemalt tunneb nende vastu huvi) – olgu selleks siis eetiline mittemonogaamia, polüamooria või pikaajaline kooselu.
Mida rohkemate inimestega ma räägin, seda kindlamalt olen aga hakanud uskuma, et meie tahtmised, vajadused, lootused, unistused, kahtlused, käitumismustrid ja -praktikad ning meie püüdlused ja pingutused sidemete loomiseks, mille eesmärgiks on turvalised ja vägavallatud romantilised paarisuhted, on üldinimlikud. Ma loodan, et „Romantika ja päriselu“ kõnetab neid, kes otsivad pikaajalist aususele ja lähedusele tuginevat seotust – olenemata sellest, milline see nende arvates välja näeb.
Sissejuhatus
Kolmkümmend minutit enne meie teise kohtamise algust kutsuti britt Londonisse tagasi.
Erinevalt meie esimesest koos veedetud maagilisest õhtust oli tema nõutus selle üle, kuidas edasi toimida, seekord lausa kombatav. Tema huuled hõljusid minu omade lähedal, kuid olid kokkupuuteks liialt kõhklevad. Meie tulevikku puudutavast küsimusest „Millal?“ oli saanud „Kas üldse?“.
Ma olin kaks kuud selle pruunisilmse Briti finantsistiga kirjavahetuses olnud. See, mis oli alanud meie ühiste sõprade saadetud süütust meilist teemal „Meie arvates peaksite teie kaks tuttavaks saama!“, oli kiiresti teisenenud tekstsõnumite laviiniks. Nende seas olid pikad vestlused elust suurlinnas, meie töökohtadest, meie perekondadest ja sellest, millal me võiks kokku saada, mille tulemusena avastasime, et meie töögraafikud on täiesti vastupidised. Kui tema oli New Yorgis, olin mina äriasjus Los Angeleses või külastasin Torontos elavat sõpra ja kui ma kodulinnas tagasi olin, pidi tema olema Londonis. Ja ometi arenesid asjad sellesse punkti, kus ma ei tahtnud enam tutvumisportaalides meeste profiile lapata, sest ükski virtuaalne vestlus ei oleks saanud ligilähedalegi sellele, milles ma juba osalesin – ja ma ei olnud veel isegi tema inglise keele aktsenti kuulnud. Kui meie esimene kohtumine viimaks kätte jõudis, taipasin veel enne eelroogade saabumist, et tahan teda
suudelda. Tema palus veel enne õhtu lõppu, et läheksime ka teisele kohtingule. Õhk meie vahel oli nii kuum ja elektrit täis, et ka kõige lootusetum vallaline internetikohtaja oleks hakanud mõtlema, et laulusalmil „igaühe jaoks on kuskil keegi“ on ehk tõesti tõepõhi all.
Nii et kui ta läks päriselt tagasi Londonisse, hakkasime veel intensiivsemalt suhtlema.
Siinkohal peaksin hoo maha võtma ja teile teada andma, et meie sunnitud lahusoleku taga ei olnud ülemaailmne pandeemia, vaid vana hea vahemaa: 4800 kilomeetri laiune ookean ja viis ajavööndit. Me olime romantilises karantiinis. Teadmata ajaks pidi teineteise nägemine ja kuulmine kompenseerima ülejäänud kolme meele aistingute puudumise.
Ja ometi on olemas hulganisti loovaid asju, mida teha siis, kui oled eraldatud nendest, keda armastad või loodad armastama hakata. Ja mitte ainult erutavat värki, vaid ka sügavmõttelisemaid mooduseid pika vahemaa tagant ühenduses olemiseks. Meie hakkasime teineteisele vanamoodsa tiguposti teel saatma pakke, millele olid lisatud käsitsi kirjutatud sõnumid, mida on hea lugeda enne magamajäämist.
Me käisime ka koos jooksmas – mina Central Parkis, tema Hyde Parkis. Kellel on vaja taskuhäälinguid või pleiliste, kui tema ise on kohal, minu taskus ja mu kõrvades, ja ergutab mind eirama põletavat valu lihastes? Ma tegin peatuse veehoidla juures, et talle vaadet näidata, ja tema leidis iga kord Kensingtonis mingi uue rakursi, mida minuga jagada.
Aastaid enne seda kirjutasime mina ja mu parim sõber sõnumeid nende raamatute leheservadele, mida parajasti lugesime, me jagasime nii lugemise ajal tekkinud mõtteid, et mõlemad teaks, mida teine konkreetsel hetkel asjast arvab. Mu sõber töötas näitlejana ja oli sageli kuskil esinemas, samas linnas elasime me ainult väga lühikest aega. Meie sõpruse faas, mil olime teineteisest eemal, algas siis, kui iga tekstsõnum maksis kümme senti. Aga tänu tema käsitsi kirjutatud sõnumitele ja
kaartidele sain teada, kui lihtne on kauge maa pealt armastust edasi anda. Meil ei tekkinud kordagi võimalust hakata üksteise järele igatsema.
Seega asutasime britiga oma isikliku raamatuklubi, lugesime samal ajal samu raamatuid, arutasime nende üle peatükkide kaupa ja veetsime koos – eraldi – nii palju aega, kui saime.
FaceTime’i võlujõu vahendusel nägin, kuidas ta ilma koorikuta saiaviiludele võid ja koorejuustu määrib (püüdes teda seejuures mitte arvustada – edutult), ja tema vaatas mind mustika-proteiinismuutisid kokku segamas. Mina jõin teed. Tema üllataval kombel mitte.
Ja siis ühel õhtul esitasin talle ühe küsimuse. Äkki kutsusin ta mõnele perekondlikule sündmusele? Või tegin ettepaneku koos reisile minna? Ausalt, ma ei mäleta, mille üle me arutlesime (ma ei teadnud, et olen elumuutvale hetkele nii lähedal) – tean ainult seda, et tema vastus tabas mind nagu maksahaak.
„Aga ma ei tunne sind veel piisavalt hästi.“
Soovisin talle kiiresti head õhtut – ja tema jäi sellega rahule. Mul tekkis küsimus, mida me üldse teeme. Mida mina teen? Ma olen end sulle järjest rohkem avanud, oleksin tahtnud üle Atlandi ookeani kisendada.
Britt ja mina olime rohkem lähemal neljakümnendatele eluaastatele kui teismeliseeale, aega ei tundunud olevat enam nii lahedalt, kui olime kunagi arvanud, ja äkitselt taipasin, et meie suhtlus võib ju olla romantiline, aga praktiline ei ole see kohe kindlasti: kas meil on ühine tulevikuvisioon? Kas ta tahab lapsi? Mis riigis me elame hakkaksime?
Britil oli õigus: me ei tundnud teineteist piisavalt hästi. Küsisin endalt, kas see on 4800 kilomeetri kauguselt üldse võimalik. Ja mis veel tähtsam: kas teineteise tundmine – enda tõeline avamine – tuleb asjale kasuks või kahjuks? Üks mu sõber teatas kunagi, et ta ei astu tõsisesse suhtesse inimesega, kelle vanemad on oma abielu lahutanud. Teine sõber lõpetas suhte sellepärast, et tema kohtingukaaslane hääldas valesti sõnaosa „nukleaar-“.
Tunnen ka neid, kes kardavad esitada raskeid küsimusi ja hoiavad suhte just nii pinnapealsena, kui seotuse tekkimiseks vajalik. Ka mina olen seda teinud.
Ühe ehitusinspektoriga, kellega käisin mõni aasta varem – ja lubage mul selgitada, mida ma pean silmas „käimise“ all: seks oli suurepärane, aga meie eesmärgid, meie unistused, meie nädalalõpuplaanid olid üksteisest valgusaastate kaugusel. Ja ikkagi kujutasin ma ette tulevikku koos selle mehega. (Hiljem sain teada, et seksi peetakse sageli ekslikult läheduseks, aga kellegi keha tundmine ei tähenda veel, et tunneksid tema südant.)
Ja siis oli mul veel Charlie, neljakümne kolme aastane halliseguste juustega kompu, kellega ma häbitult flirtisin sel ajal, kui meie kontorid asusid samal korrusel. Me saime ühel soojal ja suvisel laupäeval kokku ka Parki ja 43. tänava nurgal, ning enne kui ise arugi saime, oli meil juba käsil plaaniväline kahetunnine lõuna restoranis P.J. Clarke’s. Ta kutsus mu järgmiseks õhtuks dringile oma New Yorgi lemmikkohta – tema katuseterrassile. Sellega algas (vähemalt minu jaoks) kirglik armulugu, mille kestel ma armusin sellesse nägusasse, maailma näinud ja täiesti kättesaamatusse inimesesse. Ma olin kellegi teisega õhtust söömas, kuid mõtlesin ainult Charlie peale ja ootasin tema sõnumit. Ta saatis mu pärast meie õhtute lõppu – see jäi kella 23 ja 2 vahele öösel – alati oma korterist minema, aga mina oleksin tahtnud, et ta paluks mul sinna jääda. Püüdsin sellega – ükskõik mis see ka oli – külma rahuga leppida: viimasel minutil tehtud plaanid, ainult olevikku puudutavad vestlused, õnnehetked, kui ta minu vastu pisut suuremat huvi tundis, ja pettumus, kui ta seda ei teinud – mugavussuhe, mitte päris suhe.
Ma olin 31, olin kogenud lõa otsas jõnksutamist ja tühjade lubaduste uskumist, olin olnud varuvariant, kuni ilmub välja keegi minust parem, olin talunud, et minu endine partner mind endiselt sotsiaalmeedias jälgib, ning kohtunud ootamatult jäljetult kadunud kaaslasega või temalt sõnumeid saanud –kõik see kirjeldab mittepühendumise eri vorme (millele inglise
keeles on antud päris uhked nimetused1). Ja mida kauem ma olin vallaline, seda suuremat survet ma tundsin, seda rohkem hakkasin oma käitumist kohandama, seda ettevaatlikumaks muutusin enese avamisel, sest kartsin, et teine inimene paneb selle peale kabuhirmus jooksu, nagu oleks kuradit näinud.
Ma arvasin, et niimoodi tunnen ainult mina, et minuga on midagi valesti.
Aga loomulikult ei olnud ma kaugeltki üksi.
Kohtamisäpid loodi selleks, et inimeste leidmine ja nendega kontakti võtmine lihtsamaks teha (ja õige ta ju on, et dressipükstes oma mugaval diivanil on lihtne ekraanil vasakule ja paremale pühkida). Aga nende populaarsuse kasvades on tehtud järjest rohkem uurimistöid, millest selgub, et see ei ole üldse nii: algoritmide sõltuvust tekitav loomus, iga uue „sobivuse“ nägemisest tekkiv dopamiinipahvakas – kõik see on loodud selleks, et ärgitada kasutajaid lõpmatult kauaks liinile jääma ja inimeste profiile lappama. Paljud uurimistööd on näidanud, et valikute suur hulk – pealtnäha piiramatu võimalike partnerite arv – on tegelikult seotud järjest kasvava hirmuga olla vallaline või vallaliseks jääda. Me oleme oma latti tublisti alla lasknud (mida rohkem profiile me lappame, seda rohkem valime välja selliseid, mis meie eelistuste ja väärtustega kokku ei sobi) ning inimeste „ootame ja vaatame“ režiimile panek on muutunud normaalseks. Nii internetis kui ka päriselus on uueks normiks saanud „mugavussuhted“ (inglise keeles situationship) – tegu on mitteametliku paarisuhtega, millel on kõik suhte tunnused, kuid millele ei anta kindlat nimetust ja millega ei kaasne tegelikku pühendumist.
Kuidas me niimoodi üldse saame kedagi lähemalt tundma õppida?
Kus on käsiraamat?
1 Inglise keeles breadcrumbing – tühjade lubaduste andmine ilma kavatsuseta luua püsisuhet; cookie jarring – kohtamine kellegagi, kes parema variandi ilmumisel maha jäetakse; orbit –endise partneri aktiivne jälgimine sotsiaalmeedias, zombie – inimene, kes kaob äkitselt ja ilma igasuguse selgituseta, ilmub ootamatult välja või saadab sõnumi.
Kuidas leida sügav lähedus ja pühendumus maailmas, kus kohtamised muutuvad aina pealiskaudsemaks ja isikupäratumaks? Kuidas ära tunda, et oled leidnud „selle õige“?
„Romantika ja päriselu“ pakub selleks 12 kategooriasse jagatud 250 küsimust – raha, laste kasvatamise, majapidamistööde, hobide jms kohta. Küsimuste eesmärk on aidata teil saada selgust oma soovides ja vajadustes, hinnata sobivust teise inimesega, algatada väärikalt keerulisi vestlusi ning üles ehitada sügavamat ja tugevamat pikaajalist suhet.
Mõned küsimused on lihtsad, teised raskemad.
Küsimused on põimitud autori enda armastuse leidmise looga, sekka on raamatus intervjuud paaridega, kes on „Romantika ja päriselu“ küsimustiku läbi töötanud, ja praktilised suhtenõuanded väga erinevatelt ekspertidelt. Lindsay Jill Roth uurib põhjusi, miks me ei kipu romantikat praktilisusega seostama, ning jõuab üllatava tõeni: aus ja terve suhtlus pole mitte ainult hädavajalik, vaid ka seksikas.
