Saabumine
Ühe rongi teise vaguni kolmanda rea aknapoolsel istmel istus pealtnäha täiesti tavaline naine. Ta hingas, kohendas tumedaid lainelisi juukseid ning pilgutas aeg-ajalt oma helerohelisi silmi. Kuid ometi oli selles naises midagi teistsugust, midagi tuima, midagi külma ja kirjeldamatut. Käis vile. Rong jõudis viimasesse peatusesse ning naine astus järsult maha. Ta oli väga ilus, sale ja kõrget kasvu. Tema pikk mantel lehvis sügistuules. Naine kõndis väsimatult mitu kilomeetrit, kuni jõudis kodukülla. Juba paistis väike punase katusega majake. See oli tema lapsepõlvekodu. Ta seisatas veel hetke, et maja silmitseda, justkui kontrollimaks, et see ikka on tema kodu. Naine sammus enesekindlalt ukseni ja koputas jõuliselt. Vaikus. Ta koputas uuesti. Üks vana mees tuli uksele vastu ja kallistas saabujat. „Claire, kus sa küll terve selle aja oled olnud?“ küsis mees. See oli Claireઐi isa Rudolf. Annabel, Claireઐi ema, jooksis samuti rõõmsalt lävele: „Tütar, sinuga on kõik korras, sa oled terve! Kuhu sa küll tookord kadusid?!“ Claire oli aasta tagasi teadmata kaduma läinud. Keegi polnud teda vahepeal kohanud ega temast midagi kuulnud. 5