Jan Beltrán
Jan Beltrán
Sellest, kuidas pärast kaotust –peatusest peatusse, lõpu poole.
II
See oli öösel, kui rotid, mardikad ja kõikvõimalikud elusolendid kaljuõnarustes peituvatest urgudest välja poevad. See oli siis, kui lillkapsad, tomatid ja kaunviljad põllulapil ussitama hakkavad ...
Kõik, kes Isidrot teavad, need teavad ka seda, et ta ei saa magada kinnise akna taga. Aga akna avamine on võimatu, sest tema äärmiselt armastusväärne ja hoolitsev tädi Serpentina, kes Isidrole juba aastaid peavarju pakub, hoiatas: „Vargad!“ Ja et vanatüdrukust tädi hingerahu on pühamast püham, siis lükkab Isidro igal õhtul tädi heameeleks aknale riivi ette ja sulgeb pärast seda akna igaks juhuks veel ka ketiga.
Heameele valmistamine ja akna sulgemine sai alguse tegelikult aastaid tagasi, kui Isidro elas veel Uruguays.
Ühel ööl helistas ta tädile: „Isidro siin! Mul on väga häid uudiseid!“
„Räägi, pojake,“ pobises unesegane mutike vastuseks.
„Tutvusin ühe neiuga, seejärel me abiellusime ja nüüd tahan ma verivärske naise Tenerifele tuua.“
„Mis seal ikka,“ sõnas tädi tuimalt, „too muidugi!“
„Suurepärane!“ juubeldas Isidro. „Aga kus me magame? Su tareke on nii väike – ainult tuba, köök ja kitsede varjualune.“
„Kus, kus ...“ venitas tädi. „Ikka voodis, kus siis mujal!“
„Aga kus siis sina magad, kui sa voodi meile annad?“
„Isidroke, kallike,“ ütles tädi, „kõik on hästi, ära muretse. Sinu ja su naise nimel olen ma kõigeks valmis: kohe, kui sa toru hargile paned, lähen ja tapan ennast ära!“
Kõik, kes Isidrot ja tema tädi teavad, teavad ka seda, et toru ta hargile ei pannud ja tädi elab tänase päevani. Kõik teavad ka seda, et Isidro on lahutatud ja magab kinnise akna taga, sest ...
Sest siis, kui toru hargilt ära oli ja Isidro naine kaks ööpäeva järjestikku lohutamatult nuttis, oli Isidro juba Tenerife poole teel. Tädi aga lasi ehitada oma hüti külge laavakivist toakese – loomulikult akna ja raudvõrega ja ainuüksi oma õepojale.
„Isidroke! Need kaljudel hulkuvad rebased klähvisid kogu öö,“ kurtis unine tädi ühel hommikul.
„Kui kohutav! Ja lained loksusid ... Isidroke, tõmba aken ööseks natuke koomale, muidu lõhub tuul klaasid ära ja klirin – caramba! – võib naabrid üles ehmatada.“
Tädi Serpentina ja Isidro külake asub sügaval kuristiku põhjas ja peale nende elab seal veel üheksa inimest. Ja mõelda, et klaasiklirin võiks neist kellelgi õndsat öörahu rikkuda! Niigi on naabrid juba oma päevasest rahust ilma jäetud. Vana José peab müüma Inglismaalt tulnud koolnujumega turistidele pooltooreid ploome, sest küpsed sobivad ka talle endale. Mereröövli lapselaps Eugenio peab serveerima päikesest kuumaks köetud kaljukülakesse eksinutele limonaadi, mille armas tädi on kokku seganud. Isidro võib, käsi südamel, vanduda, et tädi limonaad ei sünni teps mitte armastusest, vaid sidrunitest, apelsinidest ja papaiadest, mis kipuvad halvaks minema.
Seetõttu tuleb Isidrol endalgi käed külge ja õlgkübar pähe panna ja limonaadivilju korjata, et eksinute keelekastesse natukenegi armastust poetada. Kes teda teavad, need teavad ka seda, et ta teeb kõike ainult armastusest ja õhust. Tädile see aga ei meeldi, sest armastus ja õhk muutvat Isidro laisaks ja seetõttu tal ükski asi ei õnnestuvatki. Muidugi võib selles olla ka kübeke tõtt, sest kohe, kui õhk õepoja kätte saab, tormavad lained nagu valgevahused härjad vastu rannakive, kukutades ta kuristikku nagu taevase kingitusena kaela sadanud kuldkollane kuu rebaseid. Aga kui seesama kuldkollane kuu Gomera saare kohale veeres ja Atlandi lained olid end unele loksutanud, avas Isidro akna ja tema koer esialgu ühe ning
seejärel laisalt ka teise silma. Kõht oli täis ja soe briis täitis ta ninasõõrmed ookeani soolaka hingusega.
Kui rebane ka siin oleks, siis oleksin ma maailma kõige õnnelikum koer, mõtles peni.
Ta tundis puudust sõbrast, kes arvatavasti kusagil kaljunukil istus ja igatsevalt kuu poole kõõritas.
Alailma nälja käes vaevlev rebane aga ei kahelnud, et tegelikult on kuu taevasse lennutatud juustukera, mida keegi nähtamatu aeg-ajalt noolimas käib. Kord oli seda kera palju, siis jälle vaid õhukese viilukese jagu.
Koer ajas end jalgadele, ringutas, raputas tokerdunud kasukalt tolmu ja põrnitses joogikaussi, mille seest oli ta veel äsja kummalist sulinat kuulnud.
„Oo-auu, tere, isand sisalik!“ hüüatas karvajalg öist vanni võtvale kutsumata külalisele, kes päevasel ajal tavaliselt mõne kivi peal tukastas ja kaugetest maadest unistas.
„Ega sa juhuslikult rebast ole näinud?“ päris koer. Sisalik tegi sabaga paar ringi ja viskus selili.
„Ohoh-ähäh ... eile öösel oli ta igatahes punasel kaljul ja vaatas jälle üksisilmi kuu suunas,“ sõnas sisalik ükskõikselt ja silkas kärmelt kausist välja, kadudes hüvasti jätmata ööpimedusse.
Sisaliku ebaviisakus koera ei üllatanud. See oli kõigile teada, et krokodilli nõbu ja varaani vend takerdus alailma oma kinnismõtetesse ning pikem ja sisukam vestlus poleks õnnestunud ka siis, kui vingerdajal oleks rohkem aega olnud.
Aga rebane ... rebasel oli alati aega.
Pärast väikest hoovõttu oli koer ühe hüppega viinamarjadest sinendava kivitara, siis ka juba rehitsemata teeraja teises otsas ja lidus tuhatnelja punase kalju poole, kavatsedes peatuda vaid hetkeks palmi all, et haarata sealt külakostiks paar mesimagusat datlit.
Ja nüüd, nagu sisalik oli öelnud, istuski rebane kaljunukil.
„Ahoi, rebane!“ hõiskas koer lähenedes.
Reinuvader ei teinud kuulmagi, jõllitas ainult kuud ja silus pika keelega oma veelgi pikemaid vurre.
„Kas oled kuulmise kaotanud, sugulane?“ urises koer pettunult ja pani datlid rebase ette maha.
„Ei ole, ma näen ja kuulen alati kõike,“ vastas rebane. „Ma lihtsalt mõtlen.“
„Millest sa mõtled?“
„Õnnest,“ lausus rebane igatsevalt ja mekkis külakostiks toodud datleid.
Küll see rebane on täna imelik, mõtles koer.
Temale oli alati kõik lihtne ja selge: kui kõht oli täis, siis oli ta ka õnnelik.
„Sa oled näljane ja seepärast unistadki õnnest. Tahad, ma õpetan sulle, kuidas alati õnnelik olla?“
„Ja kuidas see siis käib?“ lõid rebase silmad särama.
„Mida ma selleks tegema pean?“
„Tõtt-öelda ... peaaegu mitte midagi. Sul tuleb ainult inimeste juurde kolida,“ oli peni kindel. „Kui sa minuga kaasa tuled, teen ma sinust korraliku koera.
Siis ei pea sa enam ninaesise pärast muret tundma, sest inimesed toovad sulle kanaluid ja vahel isegi juustu ning liha. Ja kui sa neid selle eest kuulekalt tänad, siis nad silitavad ja isegi kammivad sind.“
Rebasele see mõte meeldis.
Nad pistsid mööda ookeanikallast küla poole jooksma. Üle laavakivitara hüppamine ei valmistanud ka rebasele raskusi ja peagi krõbistasid nad küpsetatud kanaluid ning luristasid kitsepiima, mis oli koeral õhtusöögist üle jäänud.
„Vaat see on õnn!“ uhkustas koer.
„Jah ...“ pomises rahulolev rebane, kõhutäiest ägisedes.
Korraga paelus reinuvaderi pilku paks nahariba, mille küljes rippus raudrõngastest kootud nöör, mis oli maja seina külge kinnitatud.
„Misasi see veel on?“ pööritas rebane imestunult silmi.
„Ah see ...“ pomises koer vaikselt. „Tühiasi. Päevaks ja mõnikord ka ööseks pannakse see mulle ümber kaela ja siis tuleb mul siin truult istuda.“
„Kinniseotuna!“ hüüatas rebane ja ajas sabakarvad puhevile.
„Seda küll, aga siis tuuakse mulle toitu – mõnikord isegi torti, milles on mett, vahukoort ja banaani,“ limpsas koer keelt.
„Ja sa ei pääsegi juustukera imetlema?“ uuris rebane.
„Paraku küll, kuid mis sellest! See-eest on kõht alati täis,“ pareeris peni.
„Või mis sellest?“ imestas rebane. „Ükski täis kõht ei suudaks panna mind lahti ütlema oma kalleimast varandusest – vabadusest!“ hüüatas punasaba, hüppas üle tara ja kadus hetkega nagu sisalik Tenerife süsimusta öösse.
Taevas säras endiselt kuldkollane kuu ja soe merebriis silitas koera turja. Ta mõtles rebasele, sisalikule. Oma sõpradele. Ja vabadusele.
„Sinust ei saa kunagi õiget elulooma,“ sisistab tädi Serpentina ja ajab silmad pärani, kui Isidro talle teada annab, et läheb õige pea laia maailma õnne otsima.
„Õnne otsima?“ usutleb mutike ja haarab ohjad enda kätte. Aeglaselt nagu rünkpilv läheneb nende eeslirakendiga vanker naaberkülale, kus, tõsi küll, ei leidu midagi head peale kaamelite, keda peab saarekesel tänapäeval juba tikutulega taga otsima. Ega neile kaameleid õigupoolest vaja olegi, kuid viljapuud tahavad pügamist ja tädi põllumaa ootab sõnnikut.
Teadagi pole tädi silmarõõmul põllumaast sooja ega külma, sest Isidro läheb maailma õnne otsima. Aga tädi õnn, mis põllulapi vagudel sirgumas, vajab väetamist ja harimist. Kui Isidrot ei ole, haarab ohjad enda kätte naaberküla Manuel ja siis on tädi kaua mureta ja vaat et isegi õnnelik. Siis poetab vanatüdruk limonaadi sisse ka natukene armastust ja seda jagub isegi koolnujumega inglastele, kes talveks
saarekesele kolivad, kaasas kummalised kombed ja pambud, mille nad rannaliivale lahti laotavad, kuni öö saabub.
Tegelikult tädile inglased ikkagi ei meeldi ja ta heidab pahuralt voodisse ning vehib seal nagu seljale kukkunud prussakas käte ja jalgadega kuni hommikuni.
„Jälle ei saanud ma öö läbi magada,“ kurdab tädi kohvikannu tulele pannes ja annab Isidrole laksu vastu pead. Ikka hoolitsusest ja armastusest tema vastu. Ja ka selle eest, et aken öösel jälle lahti ununes.
„Vargad! Taipad? Vargad! Inglased, prantslased, belglased, sakslased ...“ vahutab pahur tädi ja kummutab, pattu kahetsemata, Isidro kohvi solgiämbrisse.
„Sealt ma seda küll ei joo,“ poetab Isidro, paneb õlgkübara pähe ja astub toast välja, üle tädi varju. Mööda kuristiku põhja kiirustab ta ookeani poole, kuni tallad tulikuumast teest kibemeid pilduma hakkavad ja tuuleiil need üle mere tulnud Sahara kõrbetolmuga segi keerutab. Kogu küla mattub kullakarva tolmu alla.
„Ma tean küll, mida sa, kurivaim, teed!“ karjub tädi Isidrole järele. „Lähed jälle õnne otsima!“
Aga Isidro ei kuule teda.
Õhtuhämaruse saabudes hiilib ta jälle tarekese ukse vahelt sisse, riputab päevavalgusest
helendava õlgkübara konksu otsa, peatub ja kuulatab.
Seinapragudes konutavad kilgid saevad tädile unelaulu ja ...
... siis, südaöösel, avab Isidro akna. Kes teda teavad, teavad ka seda, et ta teeb seda õhust ja armastusest.
Krista ja Hermannus (sõprade jaoks lihtsalt Harry)
olid meie naabrid. Meie väikesed, väljast valgete seinte
ja roheliste ustega kodumajad asusid Barranco del Rey
vastasnõlvadel, mida lahutasid linnulennult peale
paarisaja meetri ka nimed: Paradero I ja Paradero II.
Üle kuristiku, mis aeg-ajalt täitus ka mägedest alla tormavate tulvavetega, viis ohtlikult nagisev puusild, mida mööda liikusid peale inimeste ka kodutud kassid ja rihma otsa seotud koerad. Sisalikud sillale ei kippunud, nemad silkasid mööda kuristikupõhja idast läände ja vastupidi.
Jan Beltráni autobiograa line, maagilise realismi lõimedega romaan viib lugeja
Hispaaniasse Tenerifele. Ambivalentses peatuses satub ta kokku inimestega, kellest üks on õnneotsijast aednik, teine tormakas tädi ja kolmas elupõletajast leinaja.
Pääseteed sellest peatusest pole ei tavalistel ega tavatutel tegelasel, ei lilledel ega kassidel.