Ehasalu
Värvikaid lugusid Eesti lähiajaloost
7 Eessõna. Jüri Ehasalu, hästi informeeritud faktimees
11 Nikita Hruštšov – parteijuht, kes tunnistas vaid musta ja valget
23 Leonid Brežnevi lahkumine: millal see tegelikult juhtus, teab vaid jumal taevas
37 1973. aasta Pärnu rahutustes lasti käiku relvad ja kuri gaas
48 Omskist Tapale ja tagasi: lugusid raudteeinsener Karl Vainost
60 Vana põrandaalune Kingissepp päästab 1979. aasta oktoobriparaadi
63 Paldiskist Rootsi läinud Nõukogude allveelaev tekitas 1981. aastal sõjaohu
76 Lääne luurajad vedasid KGBd Tallinnas aastaid ninapidi
84 1985. aastal haigevoodist otse oktoobriparaadile: kolm kõige tähtsamat inimest ei saa tribüünilt korraga puududa!
90 Kuidas Mihhail Gorbatšov tegelikult võimule tuli
104 „Istuge ometi, Mihhail Sergejevitš!“ Vähetuntud seigad Gorbatšovi visiidist Eestisse
117 Mathias Rusti lend pani Nõukogude Liidu kindralstaabis pead lendama
133 Karl Vaino Eestist lahkumise saladus
144 Karl Vaino ihukaitsja oli USA salaluurest paremal arvamusel
152 Vaino Väljase tundmata lood
163 Tartu tšekistid panid KGB pealikud Edasit lugema
173 KGB välisluure arhiiv müüdi inglastele Tallinnas
187 Rahvuskommunistide raamat jätab vastuseta küsimuse, miks nad ei teinud õigel ajal seda, mis nende kohus
194 Mees, kes ütles Karl Vainole: „Te peate tagasi astuma!“
197 ENSV KGB juhi Karl Kortelaineni intervjuu –kas lauluväljakut taheti tõesti tankidega rünnata?
204 Vladimir Pool – ENSV KGB tippjuhi saladused
210 Kes avas 1990. aastal Interrinde mässajatele Toompea lossi väravad?
232 Taasiseseisvumise rääkimata pool: kõik Interrinde riigipöörajad pääsesid Eestis karistusest
243 Ühe Arnold Rüütli kohta käiva igihalja valvevale lõpp
253 Saladokumendid vihjavad, et Mihhail Gorbatšov alustas 1991. aasta riigipööret ise
266 Johannes Käbinist ja raamatust
274 Ainus hukkamine taasiseseisvas Eestis, millest sai suur madin
278 Konstantin Päts, president ja vang
— EESSÕNA —
Jüri Ehasalu, hästi informeeritud faktimees
Jüri Ehasalu kui vaatleja, analüüsija ja uurija pilk viib meid
lähiajaloo põnevate isikute ja sündmuste juurde, mida ta on käsitlenud Maalahes ilmunud lugudes aastatel 2013–2019. See oli tema enda mõte vaadata artiklid uuesti üle ja neist teemadest kokku panna raamat. Kahjuks lahkus ta meie hulgast 7. augustil 2025 ilma raamatut nägemata.
Jüri Ehasalu on olnud Maalehe, Eesti Posti ja ajalehe Eesti Kirik nõukogu esimees ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu liige. Tema analüüsivatel kirjutistel on kindel selgroog, mida ta ka korduvalt on välja öelnud. Faktid, täpsus, usaldusväärsus. Mõned näited.
„Ajalugu koosneb faktidest. Tuhandetest, miljonitest faktidest, mis loovad seoseid ja annavad tervikpildi. Ei saaks väita, et väiksematest faktivigadest „pole hullu“. Nõnda öelnud kord üks psühhiaater, kui valveõde jooksnud teatama, et rahutute osakonnast on üks patsient plehku pannud.“
„Tõsiste asjade üle ei naljatletavat. Kuidas kunagi. Ilmselge on aga see, et tõsistest asjadest saab rääkida vaid täpselt ja konkreetselt.“
„28 aastat Eestimaa rooliratast hoidnud mees aga on sama väärt, et temast ilmuvad raamatud oleksid usaldusväärsed, tõetruud ning faktitäpsed.“
„Oletused ja arvamused fakte asendada ei saa.“
Sellise nii-öelda faktihullu hoiakuga oli mees, kellele kunagine
ENSV KGB juht Karl Kortelainen ütles: „Olete kuidagi liiga hästi informeeritud.“ Jüri informeeritus võimaldab anda meie lähiajaloole sageli ootamatu ja värske pilgu.
Ühes oma viimastest kirjadest kirjastusele kirjutas Jüri
Ehasalu: „Viimastel kuudel on mitmed uued väärikad vestluskaaslased mulle kinnitanud, et taolise raamatu väljaandmiseks on tõsine lugejahuvi ja ka lähiajaloo objektiivse säilitamise vajadus. Näiteks ka üleriigilise levikuga päevalehtedes on viimase kuu jooksul avaldatud kirjutisi, mis omal ajal toimunu tegelikult pea peale pööravad. Hoolimata dokumentaalsetest allikatest, mille leidmisega pole suvatsetud vaeva näha. Nõnda püsib ka minu soov, et raamat lugejateni jõuaks.“
Samas väljendas ta ka kõhklusi, kas tasub oma kirjatööga lugejaid ärritada: „Iga päev õhutatakse avalikult hirmu ning sõjapaanikat, otsekui soojendataks hommikuti Ivangorodis tankimootoreid. Kõnealusest raamatust annab kallutatud suhtumise korral välja rebida lõike, millega autorit alusetult rünnata ja laimavate süüdistuste märklauaks seada.“
Selle kirja kirjutamise ajaks oli Jüri Ehasalu jõudnud enam kui pooled peatükid oma värske pilgu ja teadmisega üle käia, ajalehes esmailmumisest tingitud ajakajalisi lauseid kärpida ja mõned
ajatud nüansid lisada. See töö jäi tal pooleli. Temaga kunagi peetud vestlustest juhindudes tegi kirjastus toimetajatöö lõpuni ja tulemus on nüüd teie ees. Korrates Jüri sõnu, loodame, et raamatu väljaandmiseks on tõsine lugejahuvi.
„Oluline on mõista, et Jüri Ehasalu pidas tõde alati kõige olulisemaks ja oli tõe nimel valmis võitlema. /---/ Ta võis jutustada tõestisündinud ja uskumatuna tunduvaid lugusid ning esitada ajaloolisi fakte, mida keegi teine polnud kuulnud,“ kirjutas oma järelehüüdes EELK peapiiskop Urmas Viilma. „Eriti puudutas see lähiajalugu ja tegelasi ajalooareenilt, kes teleriekraanilt veel paljudele meile aastakümnete tagant meenuvad. Jüri Ehasalu seltskonnas ei olnud kunagi igav.“
Loodame, et Jüri mõtete seltsis ei ole lugejal kunagi igav.
— Einar Ellermaa, toimetaja
NLKP Keskkomitee peasekretär Nikita Hruštšov.
FOTO HEINZ JUNGE / BUNDESARCHIV / WIKIMEDIA COMMONS
Nikita Hruštšov
– parteijuht,
kes tunnistas vaid musta ja valget
NLKP Keskkomitee peasekretär 1953–1964 Nikita Hruštšov pidas oma valitsemisaja suurimaks saavutuseks, et teda oli võimalik NLKP Keskkomitee pleenumil maha hääletada, seevastu
Jossif Stalin oleks kõik oma vastased seina äärde pannud.
Kuna Stalin paljudega just nii ka tegi, ei saanud kellelgi tekkida isegi mõtet temast hääletamise teel lahti saada. Nikita Hruštšov tõugati aga võimult 14. oktoobril 1964, ta jäi elama ja veetis veel seitse aastat üleliidulise tähtsusega personaalpensionärina Moskva lähedal riigisuvilas. Tugeva varjatud ja ka varjamatu järelevalve all, mõistagi. Jõudis memuaaridki kirja panna, kord neist lahti üteldes ja seejärel taas omaks võttes.
1962. aastal oli olukord NSV Liidus märgatavalt pingestunud. Oktoobrikuise Kuuba kriisi päevil oli maailm tuumasõjale lähemal kui enne või pärast seda. Ka Eestis oli kriisipäevil linnade ja rajoonide sõjakomissariaatides keelatud ohvitseridel töölt lahkuda. Ööbiti sealsamas välivooditel, mobilisatsioonikäsk võis saabuda iga hetk. Läks kuuskümmend aastat, enne kui tuumasõja oht taas samale joonele lähenema hakkas.
Põllumajandus käis alla. Maisikampaania muutus üleriigiliseks naljanumbriks. Tõsi, EKP Keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbini vastuseis liidulise lihafondi suurendamisele ning
Moskva võimukoridorides osava manööverdamise oskus suutis
Eestit sellest mõneks ajaks säästa, kuid liha- ja piimatoodete järsk hinnatõus lõi valusalt ka siinsete inimeste tasku pihta.
Näiteks hakkas võikilo 1. juunist 1962 senise 2.25 asemel maksma 3 rubla ja 50 kopikat, loomaliha hind tõusis kolmandiku.
Seda loetelu võiks pikalt jätkata. Taolises olukorras piisas vaid ainsast sädemest, et sündmused kuuendikul planeedist väljuksid kontrolli alt.
Juunis puhkes Novotšerkasskis tööliste ülestõus. Nõuti normide tõstmise tühistamist, töötingimuste parandamist ning toidukaupadele endisi hindasid.
Sealse veduritehase direktori vastus, et kui te lihapirukaid enam osta ei jõua, eks sööge siis odavamaid povidlopirukaid, vallandas pahameeletormi ja töörahvas läks liikvele. Tööliste vastu saadeti sõjavägi, hukkus 26 inimest. Ässitajatena mõisteti hiljem surma ja lasti maha veel üheksa töölist. Toimunu kuulutati riigisaladuseks, kuid kuuldused levisid.
Kunagise riigisaladuse ainetel on 2020. aastal tehtud ka Andrei Kontšalovski tipptasemel mängufilm „Kallid seltsimehed“.
Murmanskis vilistas rahvas Hruštšovi lausa välja ning ta sunniti kõnet lõpetamata lahkuma. Parteijuhi autoriteet oli hakanud järsult langema. Midagi tuli ette võtta. Kusagil pidid ju peidus olema süüdlased, kes tuli kindlaks teha ja rahva ette tuua.
Lõpmatu juhtimisstruktuuride ümberkorraldamine ei andnud loodetud tulemusi ning räsis ka parteiaparaati. Näiteks jaotati kogu NSV Liidus kõik parteikomiteed kaheks. Nagu kõikjal mujal, oli
Hruštšov (paremal) koos kosmonautide Juri Gagarini, Pavel Popovitši ja Valentina Tereškovaga Lenini mausoleumi tribüünil 1963.
FOTO WIKIMEDIA COMMONS
Hruštšovi väljamõeldisena ka näiteks Viljandis üheaegselt kaks partei rajoonikomiteed, põllumajanduslik ja tavaline. Pööraseid aegu näinud parteiveteranidki pööritasid toimuvat nähes silmi ning raputasid päid. See komejant lõppes alles peale Hruštšovi tagandamist.
5153 kahtlast isikut
1962. aastal pöördus NLKP Keskkomitee salajase kirjaga kõikide parteiorganisatsioonide poole, teatades, et on otsustatud alustada leppimatut võitlust isikutega, kes saavad mittetöist tulu, ja võtta nad vastutusele. Järjekordne Hruštšovi kärarikas kampaania oli alanud.
Täie tõsidusega võttis asja ka EKP Keskkomitee, otsustades kutsuda 5. septembril 1962 Tallinnas kokku 750 osavõtjaga
parteiaktiivi ülevabariigilise koosoleku. Ettekande pidanud keskkomitee sekretär Otto Merimaa oli lasknud järele uurida, et Tallinnas on 5153 inimest, kes perele individuaalelamut ehitavad.
Sellised inimesed tundusid kahtlased ja ehkki nad polnud ühtki seadust rikkunud, otsustati moodustada erikomisjonid, kontrollimaks, mis raha eest nende majad ikkagi kerkivad. Musta nimekirja kanti ka inimesed, kes oma maalapikesel aiandussaadusi kasvatasid ja turgudel müüsid ehk siis Hruštšovi arusaamade järgi spekuleerisid.
Kõigi nende nuhtlemiseks kinnitas EKP Keskkomitee büroo 31. augustil 1962 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse projekti „Kodanike poolt mittetöise tuluga ehitatud majade, suvilate ja muude ehitiste tasuta äravõtmisest“. Presiidiumi esimehel Aleksei Müürisepal ei jäänud Kadriorus teha muud, kui paberile alla kirjutada ja lasta pitser juurde lüüa. Tõeline nõiajaht võis alata.
Tollal võis uue isikliku sõiduauto osta vaid järjekorra alusel, mida pidas Tallinnas autokauplus Volga, mõni aasta hiljem määrati jagajateks ettevõtete ametiühingukomiteed. Miilitsaorganid said käsu hakata ka seda nimekirja hoolega uurima. Kümmekond aastat varem, muide, pandi samas poes vabamüüki toonased tippklassi sõiduautod ZIM. Hind oli peadpööritav – 40 000 reformieelset rubla. Tänases vääringus teeb see 25 eurot, kuid see on sootuks eri teema. Kuna taolise hinnaga ostuvõimelisi võis kahe käe sõrmedel üles lugeda, ei tekkinud mingit järjekorda ning autod seisid kaua laoplatsil, üks pilkupüüdvalt vaateaknal. Igaüks, kes ostis, sai peatselt kutse miilitsaosakonda. Ikka, et selgitage, kust raha pärit. Kui Tartu Riikliku Ülikooli prorektorit professor Ilo Sildmäed ning kirjanik Vladimir Beekmanit ilmselt ei tülitatud,
18. september 1959. Tollane New Yorgi osariigi kuberner Nelson Rockefeller võõrustab NSV Liidu juhti Nikita Hruštšovi ja tema peret Waldorf-Astoria hotellis. Vasakult abikaasa Nina Hruštšova, Nõukogude suursaadik USAs Mihhail Menšikov, Nelson Rockefeller, Nikita Hruštšov, tema tütar Rada ja poeg Sergei.
FOTO AP / WIKIMEDIA COMMONS
siis näiteks omakasvatatud kartulit koormatega Leningradi turule viijate sõrmed pandi valusasti sahtli vahele.
Linnade ja rajoonide täitevkomiteede erikomisjonid vorpisid hoolega majaehitajate toimikuid, et valvsusega silma paista. Pealekaebajatest naabrid agaralt abiks, nagu Eestimaal ikka kombeks. Kohtutes tekkisid lausa järjekorrad, et majade äravõtmise otsused istungitel välja kuulutada. Et kampaaniale hoogu anda, hüppasid ajalehed ka kohtunikele turja. Näiteks sarjati Tallinna Keskrajooni rahvakohtu toonast esimeest Räni Kalki liiga aeglase tegutsemise eest majade äravõtmisel. Üleliiduline ajakiri Ogonjok avaldas lausa fotoseeria eramutest, mis tuleks Tallinnas kiiresti omanikelt ära võtta.