MA LAHKUSIN SUITSURUUMIST ja läksin tagasi baarileti juurde. Ma tellisin baaridaamilt majaõlle ja pitsi viskit. Kallasin viski kohe pärast serveerimist kõrist alla.
Baarileti taga istusid habemega tüüp ja noor neiu. Ma küsisin neilt, ega neil midagi mu seltskonna vastu pole. Nad ütlesid, et ei ole, seega istusin nende kõrvale. Ma mõtlesin, et prooviks nendega vahelduseks veidi pealiskaudsemalt rääkida, hoidudes teemadest, mis mind tegelikult huvitasid, nagu näiteks inimelu tühisus.
„Mis teid siia toob?” küsisin.
„Me oleme Tartust,” ütles tüüp. „Külastame lihtsalt paari oma lemmikbaari Tallinnas.”
Ma üritasin meenutada midagi Tartu kohta ajast, mil seda linna veel regulaarselt külastasin. „Kas sa tead Tartus sellist rokibaari nagu Subterranean?”
„Muidugi. Tore koht! Suurepärane muusikavalik.”
„Tõepoolest. Ja need üheliitrised õlled! Ma käisin seal kunagi iga kord, kui Tartusse sattusin.”
„Aga nüüd enam ei käi?”
„Endise tüdruksõbra pärast. See oli ta lemmikbaar. Ma kardan, et
põrkan seal temaga kokku.”
„Arusaadav. Kusjuures, see tuletab mulle meelde, et me pidime pärast seda raundi minema Tatari tänava rokibaari. Mis selle nimi nüüd oligi?” Ta vaatas neiu poole, kes oli seni vaikinud.
„Stock . . . midagi,” ütles neiu.
„Stockwood?” pakkusin.
„Just see,” ütles tüüp.
Ma olin antud baari korduvalt külastanud. Kui mõned kahtlased tüübid välja arvata kord ähvardas keegi mulle seal lõuga anda oli see meeldiv koht. Pretensioonitu. Täpselt selline, nagu rokibaarid olema peaksid.
„Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma teiega ühinen?” küsisin.
„Sugugi mitte. Mida rohkem, seda uhkem!” vastas tüüp rõõmsalt.
Ma polnud kindel, kas ta ütles seda lihtsalt viisakusest, kuid ma tundsin end üksildaselt ja vajasin inimkontakti, ükstapuha millist.
Pärast jookide lõpetamist lahkusime baarist. Väljas oli külm, pime ja kergelt vihmane. Ma süütasin sigareti ja järgnesin paarile. Linn oli tühi nagu pühapäeva õhtuti tavaks. Millegipärast pidas ühiskond aktsepteeritavaks end täis juua reedeti ja laupäeviti, aga mitte teistel päevadel. Ilmselt seetõttu, et meid paremini kontrolli all hoida.
Tatari tänaval rokibaari läheduses asusid veel vesipiibubaar, ööpäevaringselt avatud pitsarestoran, videokabiinidega sekspood, tantsupõrandaga geiklubi ja seksklubi. Ma olin nende seast varem külastanud nelja.
Stockwoodi sisenedes tervitas meid Black Sabbathi laul „Killing Yourself to Live”. Baar oli seest musta ja punast värvi ning selle laes rippusid trummidest tehtud lambid. Baari seintele olid kirjutatud
erinevate Eesti rokkbändide nimed ja nende moodustamise aastad. Ma ei teadnud neist enamikku. Mitte keegi ei teadnud.
Me tellisime mõned õlled ja istusime punaste vinüülistmetega laua taha. Mu kaaslased hakkasid rääkima mingist muusikafestivalist, kuhu nad kavatsesid minna. Ma polnud sellest huvitatud, seega keskendusin oma õllele ja Black Sabbathi laulule „Paranoid”, mis nüüdseks taustal mängis. Ma olin alati pidanud laulu sõnu selle kõige olulisemaks osaks ja antud loo omad olid justkui minust kirjutatud.
Varsti liitus meiega mu kaaslaste sõbranna, kel olid punased juuksed ja kes nägi välja umbes üheksateistaastane. Nad hakkasid üksteisega elavalt vestlema, jättes mind kõrvaltvaatajaks. Inimesed näisid harva minu vastu huvi tundvat. Tavaliselt pidin mina olema see, kes end neile peale surub, et mingitki sidet luua. Võibolla oli asi mu madalas enesekindluses. Või siis mu apaatses näoilmes. Igatahes tundus mulle, et nad justkui tajusid, et ma pole nagu nemad, et minus on midagi sünget ja ebanormaalset.
Üks äärmuslikult eestlasliku välimusega mees, kes oli seni baaris üksi joonud, tuli järsku meie laua juurde ja küsis, kas ta võib meiega liituda.
„Mida rohkem, seda uhkem!” ütles habemega tüüp rõõmsalt. Meiega liitunu lülitas end otsekohe nende vestlusesse.
Kuidas see tal küll nii lihtsalt õnnestus? Ma tühjendasin oma õlle ja läksin tellisin veel ühe.
„Kes suitsule tahab minna?” küsis punaste juustega neiu, kui ma laua juurde naasin.
„Mul poleks ühe sigareti vastu midagi,” ma ütlesin.
Näis, et keegi teine polnud huvitatud, seega me läksime kahekesi.
„Mis sind siis täna õhtul välja toob?” küsis ta baari ees, kui me sigaretid olime süütanud. Kõik küsisid alati samu küsimusi.
„Taju peatsest hukatusest,” ma vastasin.
„Oi. Kas sa oled masendunud?”
„Tõepoolest.”
„Kas sa tahad, et ma kallistan sind?”
„Miks ka mitte.”
Ta kallistas mind viis sekundit.
„Tänan,” ma ütlesin, kui ta keha minu omast eraldus.
Lõppkokkuvõttes näis see aga olevat tühi žest, sest kui me oma laua juurde tagasi läksime, lõpetas ta mulle tähelepanu pööramise. Ja seega ma rüüpasin oma õlut üksinda. Tihtipeale tundsingi ma end kõige üksildasemalt just keset seltskonda.
Aga nii see siin maailmas juba kord oli, et depressiivseid inimesi koheldi nagu pidalitõbiseid. Inimesed justkui kartsid nakatuda nende süngusesse. Võibolla sellepärast, et depressioon seadis kahtluse alla kõik need meeldivad illusioonid, mille varal enamik oma elud üles olid ehitanud. Sest kui elu tõesti nii meeldiv oli, siis miks olid nii paljud inimesed selles maailmas nii tihti nii õnnetud?
Samuti oli depressiivsetel inimestel kombeks küsida ebamugavaid küsimusi, nagu näiteks miks peaks keegi tahtma osaleda maailmas, kuhu nad ei soovinud sündida? Või siis miks peaks keegi tahtma elada elu, mis oli objektiivselt tähendusetu, sisaldas ohtralt kannatusi ja lõppes surmaga?
Sellistele küsimustele oli mitte-masendunud inimestel harva häid vastuseid. Asjaolu, et inimkond sellegipoolest edasi sigis, kinnitas, et deliirium oli evolutsiooniliselt vajalik.
Meie lauaga olid vahepeal liitunud veel mõned suvalised inimesed. Nende tühi loba muutus mu jaoks aga vaikselt väljakannatamatuks. Lõpuks ei suutnud ma end enam tagasi hoida ja pöördusin oma kõrval istuva eestlasliku välimusega mehe poole.
„Kas sa oled kunagi mõelnud,” ma ütlesin, „kuidas meie eksistents pole sugugi nii imeline, kui meid on pandud uskuma? Kuidas enamik meist ei saavuta kunagi midagi märkimisväärset ega ole suurema osa ajast isegi õnnelikud? Kuidas meile on televisiooni ja sotsiaalmeedia kaudu pähe taotud kujutlus täiuslikust elust, millel on reaalsusega vähe pistmist? Kuidas me klammerdume meelitavate valede külge selle asemel, et näha, mis on inetu ja tõeline?”
Ma võtsin lonksu õlut ja jätkasin: „Tegelikkuses veedab enamik meist oma elu armastuseta suhetes kellegagi, kellega meid seob vaid harjumus. Meie pered lagunevad, lapsed võõranduvad. Me veedame oma päevad steriilsetes kontorites, täites ülesandeid, mille olemasolu märgatakse alles siis, kui need tegemata jäävad. Me elame kas laenuga ostetud kodus või üürikorteris, sõidame liisitud või kasutatud autoga, või trügime ühistranspordis. Me oleme osa hallist massist, mis ei jää lõpuks kellelegi meelde. Igasugune õnn, mida me nii meeleheitlikult terve elu taga ajame, on nagu miraaž kõrbes see kaob alati enne, kui sellele lähedale jõuame. Ja kui see pikk, pettumusi täis elu lõpuks läbi saab, oleme me surnud ja kõik, mis me olime, kaob igaveseks. Justkui meid poleks kunagi olnud. Ütle mulle, mida muud saab sellise eksistentsi kohta öelda, kui seda, et see on haiglaselt mõttetu?”
„Hmm . . .” ütles mu kõrval istuv mees mõtlikult peale mu monoloogi. „Ma kiidan su julgust seda kõike öelda, aga minu jaoks kõlab see kõik veidi liiga süngelt. Mulle meeldib pigem mõelda, et iga
mees on oma saatuse sepp.”
„Kui nii, siis me sepistame sitajunne,” pomisesin ma omaette.
Olles nähtavasti tüdinud mu halamisest, pööras ta seejärel oma tähelepanu lauas istuva punaste juustega neiu suunas. Sest kes vajab pessimismi, kui on võimalus saada noort tussi!
Ma heitsin oma pilgu teiste suunas. Habemik näis kohe eriti heas tujus olevat, kuna ta tellis parasjagu kõigile šampanjat. Tundus, et ta tähistas sama asja, mida mina leinasin, ehk siis elus olemist. Seega me jõime mõlemad sama asja pärast, ainult et vastupidistel põhjustel.
Kui baarmen šampanjaklaasid lauda tõi, haarasid kõik peale minu klaasi. Habemik tõusis seejärel püsti, tõstis klaasi õhku ja hüüdis: „Hea joogi ja hea seltskonna terviseks!”
Huvitav, kas ta mõtleb ka mind?
Kõik teised tõusid samuti püsti ja tõstsid klaasid õhku. Kui nad aga kokku lõid, tegid nad seda niivõrd suure purjus entusiasmiga, et klaasid purunesid kokkupuutel ning šampanja ja killud sadasid üle kogu laua.
Ma jälgisin enda ees olevat kaost justkui aegluubis. See oli nagu purjus versioon Pühast õhtusöömaajast, kus habemiku roll oli olla Jeesus ja minu roll, nagu ikka, oli olla Juudas.