AINO MÖLDER
Millal ja kuidas multšida ning multši hooldada? ..........................
Lehtede purustamisega
hobukastani keerukoi vastu
Hobukastanite välimust rikub hobukastani keerukoi, kes, sarnaselt paljude teiste kahjurite ja haigustega, on tulnud, et jääda. Keerukoi massrüüste rikub ilusaid puid juba üle terve Eesti. Aastas võib keerukoi anda vähemalt kolm põlvkonda, sageli rohkemgi. Keerukoi röövikud ehk vastsed toituvad lehekoes pealmise ja alumise kattekihi vahel, kus moodustavad algul poolläbipaistvaid ja hiljem pruunistuvaid laikkaevandeid ning kust kordagi väljumata nad ka nukkuvad. Talvituma jääb keerukoi nukuna samades lehekaevandites, kus ta röövikuna toitus, langedes maapinnale koos lehtedega. Osa koisid talvitub ka valmikuna kas lehtede all või koorepragudes. Keerukoi arvukuse vähendamiseks on soovitatud hobukastanite lehed hoolikalt ära koristada ning põletada. Nii satuvad koos keerukoi nukkudega lõkkesse ka võimalikud kasurid. Seega võiks hobukastani lehed kokku riisuda ja hoolikalt kompostida või maasse kaevata, kattes need vähemalt 10 cm paksuse mullakihiga.
Eesti praktikud on tähele pannud, et keerukoide arvukust aitab vähendada ka lehtede purustamine. Tõenäoliselt on põhjus selles, et lehtede peenestamisel puruneb vähemalt mingi osa ka nukke kaitsvatest „pesakestest“ ehk kaevanditest, nukud satuvad ilmastikumõjude kätte ja hukkuvad. Nii saab kevadise, esimese põlvkonna rüüstet mõnevõrra edasi lükata ning hobukastanid saavad mõned väärtuslikud nädalad kauem elujõudu koguda. Lehepurustamise mõju üle saab otsustada selle järgi,
kas suvine lehtede pruunistumine algab puuvõra alumisest või ülemisest osast. Kui ülemisest, siis on tõenäoliseks peasüüdlaseks tuule tiivul kaugemalt kohale lennanud valmikud; kui aga alumisest, siis on puu all õnnestunud talvituda ikkagi arvukatel nukkudel, kellest koorunud liblikad siirduvad lühimat teed mööda võrasse, looma uut pahalaste põlvkonda.
NIIDETUD VÄRSKE ROHI
Niitmisjääke tekib aedades erinevas koguses ning ka oma omadustelt varieeruvad need seinast seina. Kergetel õhurikastel liivmuldadel paiknevates väikestes aedades on murualade hooldamine lihtne: napp, peamiselt murukõrrelistest koosnev muruniide jäetakse maha mururammuks või kogutakse kokku niiduki küljes oleva kogujaga. Kui aeda niidab robot, siis niidet, mida peaks kokku korjama, ei tekigi.
Raskemad mullad aga muutuvad niidet maha jättes veelgi umbsemaks, sealt tuleb see üldjuhul ikkagi üles korjata ja näiteks multšimiseks ära kasutada.
Värske niide laotage multšitavale alale paari-kolmesentimeetrise kihina, kuna paksem kiht ei lase õhku läbi ja võib lagunema hakates isegi kuumeneda. Õigesti kasutatuna hoiab niide aga mulla niiskust ning takistab ka umbrohtude arengut, seda juhul, kui niites pole umbrohuseemneid. Kuna dekoratiivistutuste multšina pole niide kuigi kena, sobib see eelkõige marjapõõsaste ja viljapuude alla, kus soodustab mullaelustiku tegevust ning rikastab mulda toiteelementidega.
Kartulipõld uudismaal selle rajamisele järgnenud suvel.
Foto: Aino Mölder.
Kokku kleepumise ja tohletamise vältimiseks oleks mõistlik ka muruniidet, nii nagu puulehtigi, segada mõne koredama materjaliga, näiteks liiva või oksahakkega. Sügisel võib niitemultši maasse kaevata. Siiski ei ole niitega multšimine üheselt lihtne. Muru hooldades tekib seda pidevalt juurde ja nii sügiseni välja. Kui seda puude ja põõsaste alla pidevalt juurde lisada, muutub multšikiht väga paksuks. Oma suhteliselt kõrge lämmastikusisalduse tõttu võib selline kate suve teisel poolel lisatuna soodustada taimede kasvu jätkumist,
Aino Mölder
mis takistab võrsete õigeaegset puitumist. Seega peab osa niitest minema kompostihunnikusse, kus sellest saab igati väärt kraam. Sinna sobib koredamaks materjaliks ka see rohi, nimetagem teda pigem heinaks, mis tuleb vaid paar korda suve jooksul niidetavatelt aladelt.
Uudismaa tegemine
Värsket niidetud rohtu saab suurepäraselt kasutada „uudismaa“ tegemisel, kui on vaja rajada uusi ilupeenraid või köögiviljamaad. Teadupärast on väikeaedades külvikordade rakendamine üpris keeruline, et mitte öelda võimatu. Nii väsis ära ka meie pere kartulimaa, mistõttu otsustasime selle kolida teise, üsna paksu rohukamaraga kohta. Kevadsuvel hakkasime eelnevalt madalaks niidetud rohuga alale ladustama muruniidet. Seda tuleb meil palju, sest niidetav ala on suur ja savikas muld soosib rohukasvu. Iga kord, kui muru ja muu rohumaa niidetud sai, laotasime uue kihi rohtu eelnevale peale. Suve lõpuks kattis tulevast kartulimaad paks ja tihe, justkui vildist vaip. Hilissügisel asusime eeltöödeldud ala peenramaaks muutma. Kõigepealt koorisime ära pehkinud ja tihedaks vajunud muruniite – see rändas kompostihunnikusse. Rohukamar oli katte alt kadunud ja maa aiahargiga läbikaevamiseks sedavõrd küps, et rohujuurte puntraid ei olnud kuigi palju. Kaevamise ajal lisasime ka paar kärutäit kõdusõnnikut ja järgmisel kevadel maha pandud kartul jm juurviljad kasvasid mis mühin. Kahjuks ei taibanud ma uudismaa tegemist fotode abil dokumenteerida.