P RO LO O G
Sild ja Vanker, nagu politsei hiljem omal nahal tunda sai, oli täpselt sedasorti unine maapubi, kus kaheraudne võis kaduma minna, ilma et sellest eriti kära tõuseks. Mitte, et see oleks asunud lokkava kuritegevusega ja kurikaeltest kubisevas piirkonnas – tegelikult otse vastupidi. Neil, kes seal regulaarselt klaasi käisid kergitamas, poleks pähegi tulnud võimalus, et selle rahuliku, külaplatsi ääres maaliliste õlgkatusega majakeste vahele pugenud pubi ukselävel võidaks toime panna vargus ja mõrv. Seda eralitsentsiga pubi pidas traditsioone armastav perenaine, tänu kellele polnudki kõrts kõige hingesöövamat laadi – nimelt temaatiline – ning selle kõige pimedamas nurgas kössitas vaid üks kohustuslik mänguautomaat, kuigi näppimas seda praktiliselt ei käidud. Samuti ei lastud valjul kaasaegsel popmuusikal rüvetada pubi varjatud kõlareid. Ja kuna küla ise paiknes tupiktee lõpus, ei sattunud sellesse Cotswoldi mägikuurordi rahulikku Heyford Bassetti külla läbisõidul võõraid, kes jamasid korraldaksid. Siinset monotoonset atmosfääri ei tulnud häirima isegi mõni närviline firmajuht, kes põikaks oma ilusa sekretäriga siia kiirele dringile. Sellel konkreetsel laupäeva pärastlõunal, nagu enamikul muudelgi päevadel, võis pubis kohata vaid käputäit Heyford Bassetti vanimaid püsikundesid ja hulka küla uustulnukaid.