Neandertallased olid altid depressioonile, ütles ta.
Tema sõnul olid nad altid ka sõltuvustele, eriti suitsetamisele.
Kuigi tõenäoliselt, ütles ta, eraldasid need üllad ja salapärased taalid (nagu ta neandertali inimesi vahel nimetas) nikotiini tubakataimest üsna algelise meetodiga, näiteks selle lehti mäludes, juba enne seda maailma ajaloo kriitilist murdepunkti: kui esimene inimene puudutas esimest korda esimest tubakalehte tulega.
Bruno meili seda osa lugedes, liikudes pilguga üle „inimese”, „puudutamise”, ja siis „lehe” ja siis „tule”, kerkis mu silme ette valges T-särgis ja mustas nahktagis 1950ndate motolõngus, kes paneb põleva tiku vastu oma Cameli sigareti otsa ja hingab sisse. Lõngus nõjatub vastu seina – kuna seda lõngused teevad, nad nõjatuvad ja löövad lulli – ning hingab siis välja.
Bruno Lacombe rääkis Pascalile neis meilides, mida ma salaja lugesin, et neandertallastel oli väga suur aju. Või vähemalt oli nende kolju väga suur ja seega võime julgelt järeldada, et tõenäoliselt, ütles Bruno, täitis nende koljut nende aju.
Ta rääkis taali pealuu muljet avaldavatest mõõtmetest, kasutades tänapäevaseid metafoore, võrreldes neid mootorratta mootoritega, mida mõõdeti samuti, nagu ta märkis, silindrimahu järgi. Kõikidest kahel jalal seisvatest, inimese moodi liikidest, kes on viimase miljoni aasta jooksul maal ringi liikunud, tegi neandertallase pealuu oma vapustava 1800 kuupsentimeetriga Bruno sõnul teistele pika puuga ära.
Kujutasin ette maanteede kuningat, kes teeb teistele pika puuga ära.
Nägin tema nahktagi, tema pirakat vatsa, väljasirutatud jalgu, mis toetuvad ette viidud ruumikatele kroomitud jalaraudadele. Tema chopper’ il on kõrge lenks, milleni ta vaevu ulatub, ise
teeseldes, et see ei väsita ta käsivarsi ega tekita nimmepiirkonnas kohutavaid valusööste.
Me teame nende koljude järgi, ütles Bruno, et neandertallastel olid väga suured näod.
Kujutasin ette Joan Crawfordi nägu sellises mastaabis: dramaatilist, jõhkrat, kütkestavat.
Ja seejärel dioraame loodusloomuuseumis, mida ma Bruno kirju lugedes oma peas lõin, dioraame, kus elutsesid kollaste hammaste ja pulstunud juustega niudevöödes kujud, ning kõik need iidsed inimesed, keda Bruno kirjeldas – kaasa arvatud mehed –, kõik nad olid Joan Crawfordi näoga.
Neil oli tema hele nahk ja tema leekivpunased juuksed. Genoomi kaardistamises tehtud teaduslike edusammude käigus, ütles Bruno, tuvastati ühe taalide geneetilise tunnusjoonena kalduvus punapäisusele. Ja liikudes säärasest teadustööst, neist tõenditest veel kaugemale edasi, ütles Bruno, võime oma loomulikku intuitsiooni rakendades eeldada, et nagu tüüpilistel punapeadel, olid ka neandertallastel tugevad ja teravad emotsioonid, mis käisid üles-alla.
Veel paar asja, kirjutas Bruno Pascalile, mida me nüüd neandertallaste kohta teame: nad olid head matemaatikud. Nad ei armastanud rahvamasse. Neil oli tugev magu ja neil polnud eriti soodumust maohaavade tekkeks, aga pidev grill-liha dieet tegi siiski oma töö ja kahjustas nende soolestikku, nagu see oleks teinud igaühega. Nad olid väga vastuvõtlikud hammaste lagunemisele ja igemehaigustele. Ja neil olid üliarenenud lõualuud, mis suutsid suurepäraselt närida krõmpsluud ja kõhrkudet, ent olid ebaefektiivsed pehmema toidu puhul, lõualuud, mis olid ilmselge liig. Bruno kirjeldas neandertallaste lõuga tulenevalt selle ülemäärasest arengust justkui tunnusjoont, mis peaks põhjustama kaastundeliigutust, kui kandilise lõua koormat. Ta rääkis pöördumatutest kuludest, nagu oleks keha kapitalimahutus, püsiinvesteering, ja kehaosad nagu masinad, mis on poltidega tehasepõrandale kinnitatud, seadmed, mis on välja
ostetud ja mida enam edasi müüa ei saa. Neandertallase lõug oli pöördumatu kulu.
Sellegipoolest olid taali rasked luud ja toekas, soojahoidev kehaehitus imetlusväärsed, ütles Bruno. Eriti võrreldes nüüdisinimese, Homo sapiens sapiens’ i kõrsikuid meenutavate jäsemetega. (Bruno ei öelnud „kõrsik”, aga kuna mina tõlkisin, sest ta kirjutas neid meile prantsuse keeles, olid minu käsutuses kõik inglise keele vahendid, mis on märksa tõhusam keel ja minu emakeel.)
Taalid elasid külma väga hästi üle, ütles ta, ehkki mitte eoone, või nii vähemalt nende kohta räägitakse: lugu, mida meil tuleb keerukamaks ajada, ütles ta, kui me tahame saada teada tõde kauge mineviku kohta, kui me tahame vilksamisigi näha tõde praeguse maailma ja selle kohta, kuidas siin elada, kuidas võtta enda kätte olevik ja kuhu minna homme.
Minu homne oli põhjalikult planeeritud. Ma pidin kohtuma Pascal Balmyga, Le Moulini liidriga, kellele Bruno Lacombe neid meile kirjutas. Ja mul polnud vaja neandertallaste nõuandeid, kuhu minna: Pascal Balmy oli öelnud, et ma läheksin kell üks päeval
Vantôme’i külakese peaväljakule Café de la Route’i, ja just sinna ma lähengi.
Kuna Bruno Lacombe oli asetatud mulle antud juhendites Pascal Balmy ja Le Moulini õpetaja ja mentori positsioonile, otsisin ma tema e-kirjadest viiteid sellele, mida Pascal ja tema rühmitus oli teinud ja mida nad teha plaanivad.
Kuue kuu eest saboteeriti Tayssaci küla lähistel, Le Moulinist mitte kaugel, hiiglasliku tööstusreservuaari ehitusplatsil mullatöömasinaid. Viis tohutusuurt ekskavaatorit, mis maksid sadu tuhandeid eurosid, pandi öö varjus põlema. Kahtlustati Pascali ja tema rühmitust, aga siiani polnud leitud ühtki tõendit.
Bruno meilides Pascalile kaeti palju teemasid, aga ma polnud leidnud midagi inkrimineerivamat kui Bruno väide, et vee koht on põhjavees ja mitte tööstuslikes hoidlates. Bruno kurtis, sest riik oli otsustanud, et oleks hea mõte imendada põhjavett maa-alustest koobastest, järvedest ja jõgedest ning vangistada see hiiglaslikesse plastikuga vooderdatud „megabasseinidesse”, kus see imaks endasse leostunud toksiine ja aurustaks need päikese käes. See on traagiline idee, ütles ta, mille hävituslikku jõudu mõistaks vahest vaid keegi, kes on veetnud palju aega maa all. Vesi, ütles Bruno, ongi juba vangis, maa sees, looduse enda geniaalsetes filtreerimis- ja ladustamissüsteemides. Ma teadsin, et Bruno Lacombe on tsivilisatsioonivastane, anti civver aktivistide slängis. Ja et põllumajanduslik Guyenne’i departemang Edela-Prantsusmaal – ja selle kauge nurgake, kuhu ma olin just jõudnud – oli tuntud koobaste poolest, milles leidub tõendeid varajastest inimestest. Ent ma olin eeldanud, et Bruno suunab Pascali strateegiaid riigi tööstuslike projektide takistamiseks siin kandis. Mulle polnud pähegi tulnud, et Pascali mentoril võiks olla fanaatiline usk läbikukkunud liiki.
Võime kõik ühel nõul olla, ütles Bruno, et Homo sapiens oli see, kes juhtis inimkonna ülepeakaela põllumajandusse, rahasse
ja tööstusesse. Ent neandertallase ja tema tagasihoidlikuma elu saatuse müsteerium on lahendamata. Inimesed ja neandertallased võisid küll tubli kümme tuhat aastat kattuda, kirjutas Bruno, kuid keegi ei saanud veel aru, kas ja kuidas olid need kaks liiki teineteist mõjutanud. Kas nad näiteks teadsid üksteisest, aga hoidsid eraldi?
Või oli Euroopas nende kattumise ajastul nii vähe inimesi, et nad polnudki keset konarlikke ja läbimatuid metsi, mägesid, jõgesid ja lund teise olemasolust teadlikud? Samas, ütles Bruno, on geneetikud kindlaks teinud, et nad segunesid ja said koos järeltulijaid –kindel märk, et nad teadsid, et on veel keegi „teine”. Olid need armastusest sündinud liidud? Või vägistamised, sõjasaak? Seda ei saa me kunagi teada, ütles Bruno.
Mõtlesin esialgu, et äkki on need neandertallaste teemalised meilid mingi vemp, et Bruno oli need meelega jätnud nende jaoks, kel iganes õnnestub tema kontole ligi pääseda, et juhtida nad eemale tema tegelikust kirjavahetusest Pascali ja moulinard ’idega. Ta võttis läbi palju teemasid, aga ei maininud poole sõnagagi sabotaaži ning jõudis ikka ringiga tagasi neandertallaste juurde – liigi juurde, kes, olgem ausad, ei jaganud matsu, või muidu oleksid nad endiselt olemas, aga ei ole. Nad kadusid tuhandeid aastaid tagasi ja keegi ei paistnud teadvat miks, ning pinnale polnud ujunud ka ühtki neandertallast, kes asja selgitaks.
Bruno vaidles vastu oletustele, nagu oleksid Homo sapiens’ id olnud lihtsalt nutikamad ja kohanemisvõimelisemad, tugevamad ja vastupidavamad kui neandertallased. Lugedes tema käsitlust kahest liigist kui rivaalidest, ei näinud ma neid enam dioraamis, vaid kui vastaseid vabavõitluse ringis, kus Homo sapiens oli võitleja, kes sammhaaval või siis suure pauguga võitude jadas areenile kerkis.
Tekib kiusatus kujutleda neandertallast kui nõrgukest võistlejat, ütles Bruno, kelle Homo sapiens pihuks ja põrmuks tegi (Bruno oleks nagu pääsenud ligi minu vaimusilma kujutluspildile kahe liigi vastasseisust suure matši õhtul), aga see oleks labane lahendus saladusele, ütles ta.
Kui nende vahel oleks olnud sõda, oleks see olnud niinimetatud pehme sõda, võitlus ressursside pärast, aeglane ja armutu. Neandertallased olid vilunud kütid, aga Euroopa soojenedes hakkasid tipptaseme standardid muutuma. Jää oli läinud ja vaja oli teistsugust kehatüüpi, kergemat ja vastupidavama ehitusega, samuti uusi jahipidamismeetodeid, näiteks jaht suurtes koordineeritud gruppides ning erinevate relvade ja vahenditega. Samal ajal kui neandertallane riskis vapralt eluga, kasutades lühikest torkeoda, otsustas Homo sapiens pikamaa heiteoda kasuks. Distantsilt tapmine polnud nii sangarlik. See oli tapmine, mille sooritamise käigus ei sõlmitud isiklikku lepingut surmaohuga, veretöö sülelusega, mida nõudis taali relv. Ja ometi, ütles Bruno, oli kontseptsioon õhu kaudu liigutatavast odast märksa ratsionaalsem lähenemine rihtimismängule, ning kahtlemata võidukas meetod. Veel üheks eeliseks pidi olema Homo sapiens’i kergem kehaehitus, mis vajas vähem toitu. Ja ta ka paljunes sagedamini. Mitte palju sagedamini. Kahtlustati, et naissoost Homo sapiens andis õige pisut rohkem järeltulijaid kui naissoost taal. Aga pika aja, tuhandete aastate peale, andsid need arvud kokku tohutu populatsioonide erinevuse.
Ning ometi kannavad nii paljud inimesed neandertallaste jälgi, ütles ta. Kaks protsenti, neli protsenti – säärane iidse elu määr on hämmastav, arvestades, et viimased nelikümmend tuhat aastat pole eksisteerinud ühtki elavat, täisverelist neandertallaste kogukonda, kes oleks aktiivselt genofondi panustanud. Meie kromosoomid justkui klammerduksid selle vana osakese külge, ütles ta, nagu oleks see mõni kallis mälestusasjake, perekonnareliikvia, jäänuk inimesest sügaval meie sees, kes tundis kokkuvarisemise eelset maailma, enne kui inimkond mandus julmaks klassi- ja võimuühiskonnaks.
Mõni võib ju öelda: „Kaks protsenti taali, neli protsenti taali, no seda pole ju palju, ümardusviga. Jääb ju ikkagi tervelt üheksakümmend kaheksa protsenti sapiens’i.”
Tõepoolest, kirjutas Bruno. Vaatame seda enamusosalust. Ei maksa seda eitada – Homo sapiens on meid hõivanud, ning meeldib see meile või mitte, meiegi oleme sapiens’id, tegelased, kes on sattunud kriisi, nagu me kõik nõustuda võime. Inimesed, kelle juhtivaks tundeks on surmatung.
H. sapiens vajab abi. Ent ta ei taha abi.
Me oleme kannatanud välja pika kahekümnenda sajandi ja selle kaotused, nurjumised ja kontrrevolutsioonid. Nüüd, mil kahekümne esimene on juba üle kümnendi kestnud, on aeg reformida teadvust, ütles Bruno. Mitte -ismide kaudu. Mitte dogmadega. Vaid kutsudes appi kõige müstilisemad saladused, mida me oleme iseendi eest varjul hoidnud: meie mineviku saladused.
Psühhoanalüütik otsib märke repressioonist, sellest, mida patsient on peitnud teiste ja mis veelgi olulisem – iseenda eest. Kõigi aegade suurim repressioon on aga lugu neist, kes olid esimesed, enne meid, ammu enne kirjapandut. Meie asi on lahti harutada, mida need varasemad elud võivad tähendada meie ja meie tuleviku jaoks.
Ei, ma pole primitivist, ütles Bruno, justkui kiirelt süüdistusele vastates.
Ma olen näoga homse poole, ütles ta, ja igasugune arutelu kauge ajaloo üle toimub ainult seoses tulevikuga.
Vaadake üles, käskis ta selles Pascal Balmyle ja tema rühmitusele läkitatud meilis.
Maailma katus on avali.
Lugegem tähti ja elagem nende helendava pilgu all.
See tähendab siis nende tähtede sügavat minevikku, mis tähendab meie tulevikku, eredat kui Põhjanael.
Selle maja katus polnud avali, jumal tänatud.
Ent see lekkis kahes ülakorruse toas. Kogu katusematerjal, mis koosnes käsitsi tahutud kiltkiviplaatidest, tulnuks välja vahetada, ning Lucien Dubois ja tema tädi Agathe vaidlesid, kas pumbata majja raha ning seda renoveerida või kaotusi kärpida ja see maha müüa.
Maja oli kolmsada aastat vana. Lucien oli selle pärinud oma isalt, kes päris selle oma isalt. Olin Lucienilt küsinud, millal tema isaisa pere selle koha sai, ja näis, et ta ei osanud hästi vastata, nagu oleks selline küsimus iseenesest reetnud minu mõistmatust.
„See oli meie suguvõsa maja, ee, algusest peale.”
Lucieni tädi Agathe oli pärit teiselt poolt, tema ema suguvõsast. Agathe polnud Dubois. Ta elas Dubois’de majale üsna lähedal ja oli selle eest hoolt kandnud. Kui Lucien minu siiatulekuks ettevalmistusi tegi, vaidlesid tema ja Agathe telefonitsi maja katuse ja tuleviku üle.
Mind ei huvitanud, mida Lucien otsustab. Ma olin ajutine elanik. Maja oli täiuslik peakorter minu eesmärkide jaoks siin Guyenne’i orus, lekkivast katusest hoolimata. See paiknes mugavalt Le Moulini, rühmituse suhtes, kellel ma pidin silma peal hoidma.
See oli kaitstud pika privaatse sissesõiduteega. Iga auto, mis altpoolt väikeselt teelt kruusateele keeraks, oleks mulle näha läbi ülakorruse akende, mida ma hoidsin avatuna, endal kõrvad helide suhtes kikkis. Ning see asus soodsalt künka tipus. Toast, mille ma olin valinud sellepärast, et see majakülg ei lekkinud, avanes vaade kogu orule. (Abiks oli ka mu ülivõimas, USA sõjaväe tasemel öönägemisrežiimiga binokkel.)
Tee majani kulges tiheda metsakatuse all ja röövis kõigilt, kes juba enne maja asukohta ei teadnud, innu uurida teeotsa, mille minagi olin esimest korda mööda tillukest kõrvalmaanteed D43 sõites maha maganud.
Polnud ühtki silti, väravat ega postkasti, mis andnuks märku, et ma olin jõudnud Lucieni perekonna valdustesse, ainult kitsuke metsa sisse viiv tunnel. Kui ma selle sisse pöörasin, liugles puude vahel hämaras alusmetsas suur roostepruun röövlind. Tajusin, et lind oli harjunud siin omapäi olema. Harju minuga ära, ütlesin talle mõttes.
Tee lõpus pöörasin vasakule, järgides Lucieni juhtnööre. Seal oli kõrgete paplite rivi, otsast ahenevad, nagu suled. Mulle meeldivad paplid. Nende sirge rivi viib mõtted autosõidule, kihutamisele madalasse läänepäikesesse, mille kiired nende lainetavad lehed särama löövad. Paplid meenutavad mulle Priest Valleyt, kaunist mittekohta, millest ma sõitsin mööda koos selle poisiga, kes võttis Nancy eest süü enda peale. Need on puud, mis meenutavad mulle aega, mil ma tundsin end võitmatuna.
Möödusin paplitest ja jätkasin teed vasakule, läbi hoolitsemata ja igivana Kreeka pähklipuu istanduse, mis laius kahel pool väikest kruusateed mõlemasse suunda, just nagu Lucien oli kirjeldanud.
Parkisin istanduse taha, Dubois’ suguvõsa mõisa ette, mis oli ehitatud kollasest lubjakivist ja mille suured plokid kiirgasid päevakuumust, kuigi oli õhtu, kui ma kohale jõudsin, ja jahe.
Väravate tagune aed, nüüd umbrohtunud, oli koht, kus Lucien oli poisipõlves nuge loopinud. Kus ta oli sõelunud mulda, et leida eelajaloolisi tööriistu, samal ajal kui tema vanemad jõid eau-devie’ d, eluvett, klaarselget brändit, mida destilleeriti nende enda krundi suvistest ploomidest ja sügisestest pirnidest. (Eau-de-vie
maitseb ühtemoodi – nagu bensiin –, ükskõik, millistest puuviljadest see tehtud on, jätsin Lucienile märkimata.)
Olin pidanud kuulma kõiki tema poisipõlve mälestusi:
„Meile anti hinnetelehti viies eri värvis: roosa suurepärane, sinine hea, roheline rahuldav, kollane mitterahuldav ja punane läbikukkunud.”
„Mu lasteaiakasvatajal olid ilusad pikad pruunid juuksed ja pehme hääl ja ta kandis valgeid, väikese kontsaga sandaale. Tema nimi oli Pauline.”
„Kui ma sain kõik roosad, siis võisime veel lisanädalaks maale jääda.”
Pole vahet, kas sa oled mehega suhtes, või teeskled, et oled. Nad tahavad, et sa kuulaksid, kui nad sulle oma kullakallist noorusest pajatavad. Ja kui nad on minuvanused, mida Lucien on – me oleme mõlemad kolmkümmend neli –, oli nende varane poisipõlv, süütuse aastad, 1980ndatel ja nende teismeiga, hüvasti süütus, 1990ndatel, ning olgu Euroopas või USA-s, üritavad nad eputada sarnase muusikaga ja enam-vähem samade filmidega, heietades ajastust, mida mina isiklikult pean kultuuriliselt tagurlikuks.
Mina eelistan kuulda Euroopa vanema põlvkonna meeste kinnismõtetest, nende, kel oli nooruses kokkupuuteid sõja ja tapmise ja surmaga, reeturite ja fašistide ja hooradega, kollaboratsiooni ja rahvusliku häbiga: meheea siirderiitustega, tõelise ja eheda süütuse kaotamisega. Igaühel on oma tüüp. Ja mulle sobib põlvkond, mis tuleb vahetult pärast neid, need, kes on nüüd kuuekümnendates, sest nemad on vähemalt tuttavad kohustusliku ajateenistuse või siis vabatahtliku seadusevälise varjupaigaga Prantsuse Võõrleegionis.
Lucieni ja temasuguste poisikeste puhul – kes jäävadki igaveseks pelgalt poisikesteks – pole mingit sõda ega kannatusi ega vahvust. On ainult mingi ilmetu tüdruk, mõni banaalne poplugu, romantiline komöödia, augustikuine puhkus.
August oli kohe käes, aga mingit peret polnud tulemas. Lucien oli täiskasvanud ja need väljasõidud olid ammu möödas. Puud,
mille viljad tehti alkoholiks, seisid endiselt õuel, pahklikud, lõikamata, rasked oksad rinnuni umbrohtu kooldumas.
Lucien oli kogenud siin oma esimest romantilist randevuud, endast palju vanema tüdrukuga, Toulouse’ist pärit tudengiga, kelle perekonnal oli siin kandis maja. Ta kandis kašmiirkampsunit ja hingematvat Guerlaini parfüümi. See tüdruk oli võtnud tema süütuse, rääkis Lucien, ühe mahajäetud talu tühjas seasulus. Mina hoidsin naeru tagasi, naersin ainult sisimas, kuulates tema pubekaea mälestusi, nagu need polekski klišeed, vaid hoopis olulised.
Agathe oli jätnud võtmed peaukse kõrvale surnud geraaniumi taha kivist konkusse. Torkasin võtme peaukse raske rauast põiklati sees olevasse lukuauku. Põiklatt libises eest ära. Tegin mõlemad uksepooled lahti. Sees oli õhk niiske ja külm nagu koopas.
Kõndisin üle laiade ebaühtlaste põrandalaudade häälekal sammul, nagu oleks mu keharaskus äratanud põranda pikast unest.
Kiikasin linaga kaetud mööblit täis tubadesse. Koridorides heljusid ämblikuvõrgud, pehmed ja räpased. Läksin üles ja uurisin magamistube, avasin luuke ja aknaid, et paremini näha ja hallituselõhna hajutada.
Pooltes tubades oli laekrohv lekkiva katuse all kortsus ja plekiline. Tapeediribad tolknesid nagu vanad, ühe knopka küljes tilpnevad filmiplakatid. Ühe toa põrandal vedeles rotilõks, mis oli tagurpidi ja mille puitpõhja alt paistis saba. Võtsin lõksu, mis oli roti küljes kinni nagu seljakott, ja viskasin aknast välja.
Iga järgmine tuba oli eelmisest eemaletõukavam. Toad olid topitud täis hoiukaste ja vanade ajakirjade virnu, Paris Match ’e, kaanel veekahjustusega noored näod. Kõige suuremas magamistoas polnud lekkeid ega koli, aga seal oli vandaalitsetud laste kleepsudega, koomiksi tittedega, mööbel ja seinad olid tapetseeritud „Les Babies’” logodega.
Valisin oma toa selle järgi, et sellel oli strateegiline vaade teele, toimiv elekter, puudusid veeplekid ja „Les Babies’” kleepse oli
minimaalselt. (Öökapil oli üks, aga selle sain ma kinni katta). Päike oli loojunud ja voodi kõrvalt akendest nägin ma paari tähte, mis alustasid läbi videvikuvine oma öövalvet.
Allkorrusel köögis oli arhailine kivivalamu. Ahju köeti nähtavasti puidu või söega. Selle kõrval oli elektripliit 1970ndatest, kõverad plaadid kasutusest valge koorikuga kaetud. Dubois’ perekond oli vanadele tavadele käega löönud ja otsustanud selle elektripliidi kasuks. Mida iganes. Mulle elektripliit sobis.
Pärast ruumide ülevaatamist sõin Boulière’ist kaasa haaratud singi ja võiga saia, milles nappis sinki ja nappis võid ja mis oli peamiselt halb baguette, selline, mis muutub aegudes muredaks pudiks. Sain aru, et ma polegi näljane, ja jätsin ülejäänud võileiva rottidele.
Mul oli paar Orange.fr-i levipulka, nii et saatsin Lucienile sõnumi, et olen kohal. Ma ei öelnud, et tema perekonna armastatud esivanemate „mõis” nägi välja nagu stseen mõnest õudusfilmist. Ütlesin, et siin on ilus, ehkki rustikaalne, ja ma saan homme Pascal Balmyga kokku.
Lucien oli selle kohtumise korraldanud.
Ta oli väljendanud muret, et mul pole karjääri. Ta uskus, et ma olen endine tudeng, kes on teelt eksinud (ma olingi endine tudeng, aga ma polnud teelt eksinud, vaid hoopis selle leidnud).
Lucienil tuli mõte viia mind kokku Pascaliga (tema uskus, et see oli tema enda mõte mind Pascaliga kokku viia), et ma võiksin tõlkida inglise keelde raamatu, mida Pascal oli koos oma seltsimeestega Le Moulinis anonüümselt kirjutanud, kuna mul oli keelte peale annet ja palju vaba aega.
– tähendab, ma kohtun pascaliga, juhul kui ta kohale ilmub, kirjutasin sõnumis.
– Küll ta ilmub, kirjutas Lucien vastu. Sinu jaoks ikka ilmub.
Ta on sinu suhtes uudishimulik. Tahab kangesti koos töötada.
Ma rääkisin talle sellest. Aga ma peaks sind hoiatama ... ta on karismaatiline.
Karisma ei pärine „karismaatiliseks” nimetatavast inimesest. See tuleneb teiste vajadusest uskuda, et on olemas erilisi inimesi.
Kohtumatagi olin kindel, et Pascal Balmy karisma, nagu kõigi teistegi – ütleme Jeanne d’Arci oma – baseerus puhtalt teiste tahtel uskuda. Karismaatilised inimesed mõistavad seda tahet uskuda kõige paremini. Nad kasutavad seda ära. See ongi nende niinimetatud karisma.
– oled armukade? küsisin vastu.
Pascal oli Lucieni vana sõber ja me pidime kohtuma ilma, et Lucien vahemehena kohal viibiks.
– Asi pole selles. Ta oskab inimesi ümber sõrme keerata. Vaata kõiki neid, kes tulid tema kannul Pariisist siia. See on päris imelik. Aga selline ta on. Tähendab, ma olen teda sada aastat tundnud ja üritan ikka talle muljet avaldada. See on hale.
(Olin juba häälestunud sellele, mida Lucieni juures haledat on.)
– mind ta ümber sõrme ei keera, kirjutasin vastu, olles kordki läbinisti ja jäägitult aus.
Bruno Lacombe sai meile ainult ühelt kontolt, aadressilt, mida kasutasid minu teada Le Moulinis mitmed inimesed, sealhulgas Pascal Balmy, kes oli kindlasti põhiline kirjutaja, kuigi Brunole saadetud päringutel polnud kunagi allkirja. Neis oli alati ainult üks lühike avatud küsimus, millele Bruno süvitsi vastas.
Näiteks see, mis saadeti jätkuna Bruno arutelule neandertallaste depressiooni ja suitsetamisharjumuste kohta. Nende küsimus käis tubakataime põlvnemise kohta: Kas tubakas pole mitte uue maailma taim?
„Arvestades seda, kui rangelt me oleme järginud oma põllumajandusmeetodeid,” kirjutasid nad, „ning lähenenud liikide taasasustamisele, mis peaksid olema Prantsusmaa siinses osas põlised, hämmastab meid idee, et tubakas, mida meie peame invasiivseks, võis olla alati siin.”
Vastuses ütles Bruno, et süüdistamata küll otseselt ühtki säärase küsimuse esitajat, võiks ta võtta pihtide vahele küsija tingimisvõime ja välised jõud, mis on kujundanud tema suhtumist ja viinud süvavalearusaamani migratsiooni mustritest ning mõistete „põline” ja „uus” väärkasutamiseni.
Ei, ütles ta, tubakas ei ole uue maailma taim.
Ja igatahes on inimesed olnud Ameerikas kümneid tuhandeid aastaid.
Inimeste levik üle planeedi ei olnud lihtsa kolmevaatuselise näidendi struktuuriga; Aafrikast välja ja põhja (I), Euroopasse (II), ja üle maakitsuse (III). Bruno ütles, et see, kuidas inimesed eri maanurki asustasid, oli märksa hajusam ja salapärasem. Näiteks pidi olema väär idee, et nad voolasid ühesainsas suunas. Kas teie kõnnite ainult ühes suunas, küsis ta retooriliselt. Muidugi mitte, vastas ta. Päevade, aastaaegade, aastate, elu jooksul liiguvad inimesed
paljudes eri suundades, nagu paikkond osutab nende vabale tahtele, kuigi ta pani siin „vaba” iroonilistesse jutumärkidesse.
Tundub, et mida rohkem haridust inimesel on, seda rohkem iroonilisi jutumärke ta kasutab, ja Bruno polnud erand (ja pole ka mina, kuigi ma seda kommet teiste puhul taunin). Mida vähem haridust, seda rohkem juhuslikke jutumärke, mille eesmärk on irooniale risti vastupidine; anda lihtsalt teada, et mingil asjal on nimi, aga selle nime on andnud keegi, kelle kirjaoskus pole kõrgel tasemel: „Maisimuffinid”, miinimumpalgaga töötaja käsitsi kirjutatud sildil pagariäri vitriinis. „Allahindlus”, samuti käsitsi kirjutatud. Nii mitte-eriti-kirjaoskajad kui ka hüper-kirjaoskajad armastavad jutumärke, samas kui enamik inimesi kasutavad neid ainult selleks, et anda kirjalikus vormis märku kellegi kõnelemisest. Elus, mis eelnes mu praegusele, tudengipõlves, oli minu teaduskonnas kõiketeadjaid naisi, kes tõstsid käed üles ja konksutasid oma nimetis- ja keskmisi sõrmi, et irooniliselt raamida kriitikana öeldud sõna või fraasi. Need olid tehtult karmid tüdrukud, kes polnud sugugi karmid oma kaubanduskeskusest pärit kobakate käimade ja nahkjaki poole kalduvate moe-eelistustega. Nad said Berkeley ülikoolis doktorikraade retoorikas, nagu minagi olin plaaninud, enne kui ma selle plaani hülgasin (ja säästsin end nende saatusest, milleks oli Modern Language Associationi* konverentsil DoubleTree hotellitubades akadeemilistel töövestlustel kannatamine). Mõnikord, kui ma kuulasin nende lõputut jahvatamist, mida täiendasid jutumärkideks kõverdatud sõrmed ja küünilisus, teadmiste argpükslik aseaine, oli mul kombeks kujutleda teravat nuga, mis sööstab mõõdetud kõrgusel üle toa ja lõikab nende irooniliste jutumärkidega vehkivate naiste sõrmed maha.
* USA-s 1883. aastal asutatud keele- ja kirjandusteadlaste organisatsioon.
Teekond Marseille’st Dubois’de majja oli olnud pikk ja tüütu. Kaheksa tundi. Olin teinud palju peatusi, püüdes sõitu huvitavamaks teha. Samas võib-olla just sellepärast kestiski reis kaheksa tundi.
Sõitsin mööda tasulisi teid, tehes peatusi, et juua piirkondlikke veine maanteeäärsetes ilmetutes frantsiisitanklates, kus toit auras oranžide soojenduslampide all ja kus kõigis pakuti kohalikke tooteid. Näiteks lavendliõlisid, alati kloostrites valmistatud, nagu kummardaks mungad lavendlit, mitte jumalat. Või kuivatatud trühvleid, sinepit ja klaaspurke tarrendis lihaga, mis näeb välja nagu kassitoit ja mida prantslased nimetavad „terriiniks” ja söövad, nagu poleks tegu kassitoiduga.
Kõhus läheb kõik niikuinii segamini, ei kuulnud ma kedagi ütlemas, kui inimesed selle kraami ostmiseks sappa võtsid.
Degusteerisin veine mugavalt plastistmelt, kust avanes vaade kütusepumbale ja kiirteele. Rüüpasin Luberonist pärit rosé ’d A55-äärses õhukonditsioneerist rõskes Monoprix’ poes, kaootilises paigas, kus lapsed kriiskasid ja üks rääbakas naine lohistas määrdunud moppi üle põranda. Rosé oli kerge ja puuviljane, värske nagu triigitud linad.
Leidsin kiirtee A7 äärest L’Arche Cafeteriast Bergeraci vanima veinitootja Pécharmant’i, puiduse mekiga veini, milles oli tunda ambra ja loorberi noote ja vahest ka kuivatatud aprikoosi.
Nautisin värskes õhus Médoci päritolu valget Bordeaux’d teeäärses bensiinijaamas, kus rekajuht automaattankuri juures diisli eest tasudes valjusti peeru lasi, samal ajal kui tema reka ventiilid tema enda omadega võidu lärmasid. See valge Bordeaux oli sile kui siidrüü neitsi veimevakas. Selleks ajaks, pärast viit tundi sõitu, võisin ma olla juba veidi švipsis. Külm kuiv valge vein pani
mu unistama maailmast, kus kõik mu riided oleksid valged ja ma magaksin valgetel linadel ja mind ei vahetataks kunagi kaasavara vastu, rüvetataks tahumatute ja vääritute meeste poolt ega sunnitaks jooma midagi madalamat kui kõige eksklusiivsemaid, vanimaid ja mainekamate päritolunimetustega Prantsuse veine, ning mingis mõttes võis öelda, et just sellist elu ma elasingi, siinsamas bensukas. Vähemalt hinges.
Hea vein läheb mulle korda, aga toit mitte, ja kuna terriin on tõhus – sellel on oma anum ja seda saab tarbida soojendamata –, näppasin ma ühest tanklast kaks purki, mille raskus mu käekoti nahkrihmu uutmoodi sikutas, samal ajal kui ma oma veini eest tasusin.
Mitte et ma oleksin arvanud, et ostetud vein oli juba piisav lõiv mu kahe inimkassitoidupurgi eest. Varastamine on viis panna aeg seisma. Lisaks viib see mõistuse, meeled tagasi fookusesse, kui need on nüristunud, näiteks joomisest. Varastamine joonistab reaalsuse reljeefsemalt välja.
Sa oled kiirtee tanklas, inimesed muudkui trügivad, tulevad ja lähevad ja tunglevad ja valivad, fuugaseisundis kassapidajad oma järgmise ja järgmise ja järgmisega. Ning selleks, et tabada ära hetk, mil sa saad märkamatult võtta, paned sa selle kõik aegluupi. Sa paned aja seisma. Sa sisestad reaalsusesse fermaadi, nagu heliloojad ütlevad, ja samal ajal kui aeg seisab, pistad sina endale midagi kotti.
Ma katsetan niimoodi oma vormi. Testin oma nägemisvõimet.
Mõõdan, mida teised inimesed näevad, ja ka seda, mis neil nägemata jääb.
Inimolendid, jätkas Bruno, lahates küsimusi vanast ja uuest maailmast, ei asustanud maakera mitte matkates ega hulgustena ringi ekseldes. Selles vääras kolmevaatuselises struktuuris lõi Aafrikast lahkumine, mis tahes paigast lahkumine ja mujale liikumine, kujutluspildi inimestest, kes kõndisid ränki ja pikki vahemaid, nagu põgenikud või palverändurid, otsides kõhutäit ja ulualust. Võtsid ohkega oma rasked seljakotid seljast.
Tegelikult, ütles ta, olid rändemustrid väga aeglased ja moodustusid järk-järgult: mitte matkates. Lihtsalt elades. Inimesed võisid jääda mingiks ajaks teatud piirkonda pidama, ja kui aastaaeg muutus või jahivarud olid ammendunud või saabusid tulvaveed, mis ujutasid üle siiani külluslikult loodusande pakkunud tasandiku või raba, või kui juhtuti mõnda pealtnäha ihaldusväärsete omadustega paika või jälitati hooajalist loomakarja, võisid inimesed ümber asuda uude piirkonda, kuhu nad olid sattunud, ning see võis olla nende vanast piirkonnast lühikese jalutuskäigu, päevatee või mitme nädala kaugusel. Korrutage need liikumised kümnete ja kümnete tuhandete aastatega ja saategi Maa asustamise ajaloo.
Ent seda ei mõisteta veel, kuidas said inimesed viimase poole miljoni aasta jooksul ühelt maamassiivilt teisele, ütles Bruno. Polüneeslased olid ületanud ookeani ammu enne seda, kui Euroopa navigaatorid üldse unistasidki kaldalt lahkumisest. Teine kord räägib ta sellest teemast lähemalt, aga hetkel palus ta, et nad mõistaksid, et miski pole nii, nagu nad olid ehk arvanud, ning Euroopa ja Aasia neandertallased suitsetasid vähimagi kahtluseta tubakat.
Nad polnud isegi esimesed, kes seda tegid, lisas ta. See saavutus kuulub taali varasemale eellasele Homo erectus’ele (Bruno kõnepruugis rectus), keda nime poolest tuntakse üsnagi tagasihoidliku saavutuse ehk seismise järgi – püstine inimene, nagu nimigi ütleb,
kirjutas Bruno, aga tegelikult oli Homo erectus’e tõeliseks saavutuseks see, et ta oli esimene inimene, kes mängis tulega. Ja meil tuleb järeldada, ütles Bruno, et esimene inimene, kes mängis tulega, oli ka esimene inimene, kes suitsetas.
Aga kust rectus tuld sai? Meile kõigile on räägitud Prometheuse müüti, ütles Bruno, milles näeb ilmavalgust kontseptsioon inimesest kui indiviidist, kellele anti erilise ande asemel oskus toota soojust.
Lugu rääkis, et Prometheusele ja tema rumaluse poolest tuntud vennale Epimetheusile anti oluline ülesanne jagada maapealse kuningriigi kõigile loomadele üks positiivne võime. Epimetheus sukeldus töösse, kinkis ande – mesilastele oskus teha mett, hirvedele võime hüpata ja lipata, öökullidele pea, mida sai 270 kraadi pöörata jne. Ent selleks ajaks, kui Epimetheus jõudis inimesteni, oli tema talendikott talentidest tühi.
Just sel hetkel, kui kott oli tühi ja Epimetheusel polnud midagi annetada, astus vahele tema vend Prometheus, varastas jumalatelt tule ja andis selle inimesele positiivse omadusena.
Aga siin on konks, ütles Bruno. Konks on selles, et tuli pole alati positiivne. Ja mis veel olulisem: tuli polegi omadus. See pole omadus, mis saaks ühel eluvormil olla.
See pole öönägemine ega hääletud tiivasuled, venivate sidemetega lõug või võime hüpata nagu vedru. Inimesele, kes on selles müüdis igav ja ilmetu ning ilma oma erilise võimeta, sai saatuseks olla leidlik, üks igavene väike kurikaval närukael.
Erinevalt ülejäänud kuningriigi loomadest pidi inimene oma ontoloogilises ilmetuses välja nuputama, kuidas talitada tulega, et puuduv tasa teha. Inimene hakkas toetuma tulele nagu kargule. Tule kasutamine asendas selle, millest inimene ilma jäeti – positiivse võime, mis anti kõigile teistele elusolenditele.
See müüt kahest vennast, üks loll ja teine riukalik, rääkis Bruno neile, ja võimete asendamisest tehnoloogiaga, ei olnud, olgem ausad, läbinisti müütiline. Tegelikult selgitas see täpselt, ütles ta,
maailma kannatusi ja hävitamist, põhjendas tule kasutamist mitte hea, vaid halva nimel, selleks et ahnitseda, varastada, laastata, rüüstata ja rõhuda.
Tule kasutamine selleks, et teha halba, mitte head, näib olevat saanud kahtlasel ja hukatuslikul kombel valdavaks just siis, kui neandertallased hakkasid kaduma ja esile kerkis Homo sapiens, jääaegade vahelise perioodi kiusupunn, kes kujundas maailma, millega meie nüüd kimpus oleme.
Süüdlane näib selge, ütles Bruno, aga inimkonna ajalugu, meie lugu, on endiselt suur mõistatus. Mineviku, mulla ja DNA uuringud võivad anda meile uusi ideid, kuhupoole kogu see maapealne projekt võiks teel olla. Hetkel, ütles ta, suundume me väljasuremise poole, säravas juhita autos, ja küsimus on järgmine: kuidas me autost välja saame?
Kujutasin ette kiivriga juhti veeremas eemale oma kiirendussõidu autost, mis on leekides, tulekindlas kombinesoonis keha, mis veereb ja veereb selle lõputu paari sekundi jooksul, enne kui päästemeeskond kohale tormab, veripunased lipukesed signaalivad OHT
RAJAL ning rajatöölised annavad vahutavatest tulekustutitest valu.
Aga kui meie kõik planeedil Maa oleme selles säravas juhita autos, siis millest muust oleks meil väljuda, peale reaalsuse? Kuhu mujale on meil veereda, kui mitte tühjusse?
Ma olen pärast paari jooki parem juht, keskendunum.
Selle asemel et üritada midagi telefonist lugeda või huuli värvida, vaatasin ma pärast paari piirkondliku veini klaasikest otse ette ja hoidsin mõlema käega rooli. Jook äiutas mind tegelema ainult sellega, mida ma tegema pidin: auto juhtimisega.
Ainult et ma otsustasin, et tasulised teed ajavad mulle une peale, seega valisin kõrvaliste teede maalilisema marsruudi. Eksisin Keskmassiivis keerutades ja selle kurvides pidureid krigistades ära.
Ma olin muidugi siduriga hooletu. Aga mul on raske rendiautode väärtust tajuda. See väike Škoda luukpära maksis kaheksa eurot päevas. (Mulle oli reisi eelarveks antud ühekordne summa, nii et olin säästlikult valinud). Kuidas need firmad raha teenisid?
Neil olid tuttuued autod. Need sai poolmuidu kätte. Ja autot ei vaadatud enne üle, kui sa sellega parkimismajast välja sõitsid.
See Škoda oli „puhta diisliga” – oksüümoron, mis oli millegi metafoor, aga ma ei teadnud, mille.
Puhas diisel, puhas kivisüsi. Pane juurde sõna „puhas” ja põmm, ongi puhas.
Mu navigatsiooniseade oli paigast ära ja maaliline marsruut viis mu kaugelt liiga maaliliselt üle mäetipu. „No kammoon,” ütlesin ma valjult, samal ajal kui paremal ja vasakul kerkisid kasutud vaated, roosa jumega Rooma-aegsed varemed ja kõrgete müüridega lossid sakilistel mäetippudel.
Möödusin kaljutipul seisvast tornist, mille ülemised servad oli puretud, nagu vahvlituutu hetkel, mil jäätis on otsa saanud ja lapsel on lepingujärgne kohustus näkitseda seda maitsetut mahutit. „Kurat küll,” ütlesin.
Need hingematvad vaated ei köitnud mind, sest nad kinnitasid, et ma olen eksinud. Tahtsin sel hetkel lihtsalt mingit märki, et ma
liigun loodesse, Boulière’i linna poole, mida Lucien oli kirjeldanud kui vildakate räämas tänavate rägastikku täis näruste romudega inetuid inimesi ning kui head kohta, kus enne Dubois’ suguvõsa mõisa jõudmist Carrefouris või Leader Price’is peatuda ja varusid täiendada. Ma ei näinud ühtki Boulière’ile osutavat viita. Olin kõrvalisel metsasel mägismaal. Peatusin mäetipus sillutamata parkimisplatsil, mis kuulus mingi mägikõrtsi hoone juurde, lootes saada suuniseid.
Kõrts oli suletud. Näis, et see polnud juba mõnda aega lahti olnud. Aknad olid laudadega kinni löödud. Piki välisseinu jooksis grafiti, häguse spreivärviga nimed ja sümbolid, kiri, mis ei peegeldanud mingeid oskusi ega lisanud vähimatki ilu. Selline grafiti, Euroopas üsna levinud, ei tundu eriti midagi muud kui koledamaks tegemine. Mõned kuriteod, isegi tõsised, on üsna loomulikud. Mõrv on mõistetav, kui selle peale mõelda. See on inimlik, et sa tahad oma vaenlast hävitada või näidata maailmale: vaat nii vihane olen ma praegu, isegi kui sa võib-olla hiljem kahetsed inimese tapmist. Aga pihustada spreivärviga hoone välisseinale mingi arusaamatu räpakas sümbol? Milleks?
Siin üleval oli just sadanud. Õhk oli niiske ja soe ja ligi, nagu inimese hingeõhk. Parkimisplats oli risti-rästi täis rekarehvide mustrilisi rööpaid. Vihm oli jätnud pirakad lombid, mis olid piimašokolaadi karva, pinnal taeva siiditrükk. Ühtki rekat ei olnud. Ainult rööpad. Platsi taga puudes rippus udu, nagu oleks mäele laskunud pilv ja jätnud enda riismed metsa sisse maha.
Selles paigas oli tunda järelmõju, nagu oleks seal midagi juhtunud.
Käisin parkimisplatsi taga puudega kaetud alal pissil. Kükitades kohtasin neoonoranže naiste aluspükse, mis olid silmakõrgusel põõsaisse takerdunud.
See ei tundunud veider. Rekarööpad ja põõsasse takerdunud trussikud: see ongi „Euroopa”. Päris Euroopa pole mingi udupeen kohvik rue de Rivolil, oma kullatud freskode ja väikeste kuulsa
kakao tassikestega, kahvaturoosat ja mündirohelist värvi beebimakroonid ega liigsest šoppamisest pahurad lapsed, kes on elevil lubatud küpsisest, emaga tehtud laupäevase lõbutiiru rituaalsest preemiast. Sellist kontseptsiooni Euroopast peab kalliks osa pariislastest ja see on sama näilik kui freskode maastikustseenid peene kohviku seintel.
Päris Euroopa on lõputu tarne- ja transpordivõrgustik. See on termokahanevasse kilesse pakitud kaubaaluse täis superpastöriseeritud piima või Nesquicki pulbrit või pooljuhte. Päris Euroopa on kiirteed ja tuumaelektrijaamad. See on akendeta jaotuslaod, kus nähtamatud mehed, poolakad, moldovlased, makedoonlased, tagurdavad oma tühjade rekadega ja laadivad kaupu, mida nad veavad läbi hiiglasliku võrgu, mida nimetatakse Euroopaks, Texasesuuruse maatüki, mida nimetatakse Prantsusmaaks. Need mehed eiravad laadungite kaalunõudeid ja pidurite ohutuskontrolle. Nad saadavad kodustele sõnumeid oma rahvuskeeles, kuulavad ingliskeelset popmuusikat ja lasevad kohapeal oma vajadusi rahuldada, tühjadel parkimisplatsidel või mäekurudes.
Ainus müsteerium on see, kust nad selleks puhuks naisi leiavad, aga isegi seda pole nii raske ette kujutada. Raskustesse sattunud tüdruk või naine, mitte prantslanna, euroliidu dokumentideta, kuskil kolkas lõksus, koperdab oma ebapraktiliselt kõrgete kontsadega, lihasse lõikavatel kunstnahast kingadel ettevaatlikult põhitee äärde, käekotis aaloegeel, et kellelgi käbedasti lahti peksta. Tema oligi oma aluspesu neisse metsadesse jätnud. Kah mul asi. Tema maailm on täis ühekordselt kasutatavaid asju. Alukad, mis mu nina ees põõsal rippusid, olid pärit Carrefouri viieeurosest kolmikpakist. Need on nagu Kleenex. Sa higistad, lekid või veritsed neisse ja viskad need siis põõsasse või prügikasti või lased vetsupotist alla ja ajad torud umbe, soovitavalt kellegi teise torud.
Olin joonud, nagu ma ütlesin. Ja mul oli pissihäda. Ma „lasin õlut”, nagu mõni habemetüükas moldova rekajuht oleks võinud väljenduda. Vahutav reservuaar täitis oma ajutised kaldad maapinnal,
kus ma kükitasin, ning ajas siis üle, voolates nagu allamäge luureretkele saadetud eelväeüksused. Pissisin endiselt ja vaatasin, kuidas mu piss mäest alla liigub, kui kuulsin samme.
Ehmatasin. Kas siin oli keegi?