1
Kakskümmend kuus aastat varem. Kagu-Ojamaa
E
ma tõstis viimast korda poja oma vasaku rinna juurde. Ta süda lapse tillukeste huulte ligidal lõi kõvasti, nagu teadnuks see, et ei saa enam mitte kunagi nii poisi lähedal olla. Nagu tahaks ta poissi igaveseks kujundada ema elujõu ja armastuse kindla rütmiga. Täna õhtul tuksus selle naise süda valjemini kui kõik teised südamed terves maailmas. Silmad täitusid pisaratega. Naine tõmbas sügavalt, kuid katkendlikult hinge, et hoida tagasi pealetükkivat nuuksumist. Ta mõtles, kas kõik teised naised ka teavad, kui nad annavad oma lapsele viimast korda rinda. Või avastavad nad lihtsalt ühel päeval, et nüüd ongi kõik ja et laps on täielikult teisele toidule üle läinud. Kas nad nutsid last taga? Või leidsid, et tore ongi, et nüüd on see möödas? Tema arvates oli see teadmine jälk. Aga nii ongi teadmisega. Kui oled kord sellest osa saanud, siis ei ole mugavasse teadmatusse enam võimalik tagasi pöörduda. Tõe otsimine on nagu käiksid pidevalt ringi, endal kivikene kinga sees. Niipea, kui teed vale sammu, on valus. Poisike pani silmad kinni ja hakkas harjunult imema. Ta pani oma rasvavoltides, kahvatu, kergelt rusikasse tõmbunud väikese käe ema rinna peale. Käsi nägi välja tahtekindel, kuigi küüned olid õhukesed, peaaegu läbipaistvad. Ema pistis oma väikese sõrme poisi rusika sisse ja laps haaras sellest otsekohe kinni. Kõvasti. Vastsündinul on palju lausa uskumatuid võimeid. Enne sünnitamist läbitud kursusel oli ämmaemand rääkinud, et teoreetiliselt võiks imikul lasta käte abil pesunööril rippuda, nii tugev on lapse Liblikapoiss
liblikapoiss.indd 7
7
11.08.2016 11:10:32