Koolmekohad

Koolmekohad

PROLOOG Nad ootavad mõõna ära ja asuvad aovalguses teele.

Terve öö on sadanud ja hommikune maapind kobrutab kergelt, aur kerkimas madalal rippuvate pilvede sekka. Nelson kutsub Ruthi märgistamata politseiautosse. Tema istub juhi kõrval ja Ruth tagaistmel nagu takso reisija. Nad sõidavad vaikides parkimisplatsile, mis jääb säilmete leiukoha lähedusse.

Kui nad kulgevad mööda Saltmarshi teed, on ainsateks helideks politsei­raadio ootamatu järsk kärin ning autojuhi raske, külmetusest nohisev hingamine. Nelson ei ütle midagi. Mida seal öelda?

Siis ronivad nad autost välja ja astuvad üle vihmast ligeda rohu lodu poole. Tuul sosistab kõrkjates ning siin-seal võib märgata seisvat tardunud vett, millelt peegeldub hall taevas. Raba serval jääb Ruth seisma, otsides esimest sukeldatud posti – reetlike mülgaste vahelt kaugematele mudaväljale looklevat kliburada. Kui ta seda poolenisti riimvee all silmab, asub ta tagasi vaatamata teele.

Vaikides läbivad nad rabamaa. Merele lähemal udu hajub ja päike hakkab pilvede vahelt välja piiluma. Ringpühamu juures valitseb mõõn ja liiv sillerdab koiduvalguses. Ruth põlvitab maha samamoodi, nagu ta oli näinud aastate eest Erikut tegevat.

Siis tõstab ta võbeleva muda kühvliga kõrvale.

Korraga on kõik hääletu – isegi merelinnud pea kohal lõpetavad oma hullumeelsed huiked ja viled. Või vahest on nad küll seal, aga Ruth lihtsalt ei kuule neid. Taustal kostab Nelsoni 5

Elly Griffiths

nohin, aga Ruth tunneb kummalist rahu. Veel siiski, kui ta seda näeb – pisikest kätt, mida ehib ikka veel ristimiskäevõru –, ei tunne ta midagi.

Ta teadis, mille ta siit eest leiab.

6

Koolmekohad

1. peatükk Ärkamine on nagu surnuist ülestõusmine. Aeglane väljarabelemine unest, pimedusest kerkivad siluetid, äratuskella helin nagu Jeeriku pasun. Ruth rehmab käega ja paiskab äratuskella põrandale, kus see süüdistavalt edasi tiriseb. Oiates kangutab ta end maast lahti ja tõmbab ruloo üles. Alles pime. See pole loomulik, sõnab ta endale, krimpsutades nägu, kui jalad puudutavad külmi põrandalaudu. Neoliitikumiaegne inimene oleks päikese loojudes magama läinud ja päikesetõusuga ärganud. Miks me arvame, et õige on käituda vastupidi? Jääda uudistesaate ajal diivanile magama ja vedada end siis ülakorrusele, et kedrata peas viimati loetud krimkat, kuulata raadiost jutusaadet, loetleda enda uinutamiseks rauaaja matmispaiku, ja nüüd see – ärgata pimedas ja tunda end näruselt. See pole lihtsalt loomulik.

Duši all avas vesi lõpuks ta silmad ja pani juuksed mööda selga alla voogama. Nagu ristimine, kui nii võib öelda. Ruthi vanemad on uuestisündinud kristlased ja fännavad Täielikku Kümblust Täiskasvanutele (suured algustähed on kohustuslikud). Ruth mõistab, miks see võluv võib olla, kui välja jätta see tülikas pisiasi, et ta ise ei usu jumalasse. Vanemad Palvetavad Tema Eest (ikka suurtähtedega) sellegipoolest, mis peaks pakkuma lohutust, aga millegipärast ei paku.

Ruth hõõrub end energiliselt vannilinaga ja jõllitab midagi nägemata udust peeglit. Ta teab niigi, mis sealt vastu vaatab, ning see teadmine pole kübetki lohutavam kui vanemate eestpalved. Pruunid õlgadeni juuksed, sinised silmad, kahvatu nahk 7

Elly Griffiths

ja – kuidas ta ka ei astuks kaalule, mis on praegu harjakappi pagendatud – ta kaalub pea 80 kilo. Ta ohkab (kaal mind ei defineeri, paks olemine on mõtteviis) ja pigistab hambaharjale pastat. Tal on väga kaunis naeratus, aga praegu ta ei naerata, nii et seegi asub lohutuste loendi lõpuotsas.

Puhas ja tallad niisked, tatsab ta tagasi magamistuppa. Täna on loengute päev, nii et tal tuleb riietuda tavalisest ametlikumalt. Musta värvi püksid ja vormitu topp. Ta vaevu vaataski, mis selga valis. Ruthile meeldivad värvid ja kangad ning tal on lausa nõrkus litrite, helmeste ja sädeluste vastu, aga ta garderoobi põhjal seda ei ütleks: rõõmutu rida tumedaid pükse ja lohvakaid tumedaid jakke. Männipuust kummut on täis musti pusasid, pikki kampsuneid ja läbipaistmatuid retuuse. Vanasti kandis ta teksaseid, kuni jõudis suuruseni 44, ja eelistab nüüd koortriidest pükse, mis peavad olema muidugi mustad. Ta on teksaste jaoks nagunii liiga vana, saab järgmisel aastal neljakümneseks.

Riidesse pannud, suundub ta trepile. Ruthi pisikeses majas on väga järsk trepp, mida võiks pigem redeliks nimetada. „Mina sealt küll üles ei saa,“ oli ta ema oma esimesel ja viimasel külaskäigul kaevelnud. Keegi ei palugi, oli Ruth mõttes vastanud.

Vanemad peatusid kohalikus poolpansioniga külalistemajas, sest Ruthil oli vaid üks magamistuba ja ülakorrusele minek oli rangelt ebavajalik (alumisel korrusel on ka vets, aga see on köögi kõrval, ja seda peab ema ebasanitaarseks). Trepp viib otse elutuppa: lihvitud puitpõrand, mugav pleekinud diivan, suur lameekraaniga teler, raamatud katmas kõikvõimalikke pindu.

Enamasti on seal arheoloogiline kirjandus, aga leidub ka mõrvamüsteeriume, kokaraamatuid, reisijuhte, arsti-õe armulugusid.

Ruth pole oma maitselt midagi muud kui eklektiline. Erilist nõrkust tunneb ta lasteraamatute vastu, kus räägitakse balletist või ratsutamisest, kuigi ta ise pole kumbagi proovinud.

Köögis on vaevu ruumi külmkapile ja pliidile, aga Ruth – kokaraamatutest hoolimata – kokkabki haruharva. Nüüd paneb 8

Koolmekohad

ta veekeetja tööle ja saiaviilud röstrisse, klõpsates harjunud liigutusega mängima Raadio Nelja. Siis korjab ta loengu­märkmed kokku ja istub tänavapoolse akna alla laua äärde. Oma lemmikkohale. Eesaia taga, mis koosneb tuulest räsitud rohust ja katkisest sinisest lippaiast, haigutab mittemiski. Miilide ja miilide kaupa rannikuäärset raba, mida kirjavad üksikud kääbuskadakad ja risti-rästi looklevad väikesed reetlikud ojad. Mõnikord võib sellel aastaajal näha suurt parve metshanesid üle taeva kulgemas, suled tõusva päikese kiirtes roosad. Kuid täna, sel hallil talvehommikul, pole näha ühtegi elavat hinge, niipalju kui silm seletab. Kõik on kaame ja luitunud, hallikasroheline ühineb hallikasvalgega, kui raba kohtub taevaga. Kaugemal on meri, kõigest tumehall triip, kus kajakad lainte kohale sööstavad. See on üdini hüljatud paik ja Ruthil pole aimu, miks ta seda nii väga armastab.

Ta sööb röstsaia ja joob teed peale (ta eelistab kohvi, aga kannatab, kuni saab ülikoolist korralikku espressot). Seejuures lehitseb ta loengumärkmeid, mis olid algselt masinal trükitud, aga nüüd eri värvi pastakatega kribatud märkuste all peaaegu nähtamatud, nagu üle kirjutatud pärgament. „Sugu ja eelajalooline tehnoloogia“, „Muististe väljakaevamine“, „Elu ja surm mesoliitikumis“, „Loomaluude roll väljakaevamistel“. Kuigi praegu on alles novembri algus, saabub peagi jõulusessioon, nii et täna algab ta viimane loengunädal. Viivuks kujutleb ta õppurite nägusid: tõsimeelsed, töökad, pisut loiud. Neil päevil õpetab ta vaid magistrante ja tunneb bakalaureuse üliõpilaste argisest ja pohmellisegusest heast huumorist puudust. Õpilased on nii innukad, et tõmbavad ta pärast loenguid kõrvale ja küsivad Lindow’ mehe ja Boxgrove’i mehe kohta, või seda, kas naised võisid eelajaloolises ühiskonnas tõesti olulist rolli mängida. Vaadake enda ümber, tahaks ta karjuda, me ei mängi isegi praeguses ühiskonnas alati olulist rolli! Kust te võtate, et kari röhkivaid kütt-korilasi olid valgustunumad kui meie?

9

Elly Griffiths

Ta alateadvusse ujub „päeva mõttetera“ ja meenutab, et oleks aeg minema hakata. „Jumal on mõnes mõttes nagu iPod ...“ Ta paneb taldriku ja tassi kraanikaussi ning annab kassidele Sparkyle ja Flintile süüa. Samal ajal vastab ta pidevalt pilklikule oponendile. „Nojah, ma olen vallaline üksik ülekaaluline naine ja mul on kassid. Mis siis? Ja tõsi, ma räägin nendega mõnikord, aga ma ei kujuta ette, et nad mulle vastavad, ja ma ei teeskle, et olen neile enamat kui üks mugav söögiautomaat.“ Nagu märgu­ande peale surub suur punane isakass Flint end kassiluugist tuppa ja naelutab oma pilkumatud kuldsed silmad Ruthile. „Kas jumal on Hiljuti Esitatud lugude loendis olemas või peaks vajutama Juhuesitust?“ Ruth silitab Flinti ja läheb siis tagasi elutuppa paberilehti seljakotti panema. Ta kerib punase salli (tema ainus mööndus värvilistele riietele: isegi paksukesed võivad salle osta) ümber kaela ja paneb tuulepluusi selga. Siis kustutab ta tuled ja väljub kodust.

Ruthi maja on üks reas seisvast kolmest majast Saltmarshi raba serval. Ühes elab lindude kaitseala vaht, teise omanikud käivad siin aga suviti nädalavahetusi veetmas, kärsatavad grillil ohtralt liha ja pargivad oma nelikveolise Ruthi vaatevälja.

Kevadel ja sügisel on tee sageli üle ujutatud ja talve keskpaigaks reeglina läbimatu. „Miks sa ei võiks kusagil mugavamas kohas elada?“ pärivad kolleegid. „King’s Lynnis leidub toredaid maju, või ka Blakeneys, kui tahad looduse keskel elada.“ Ruth ei oska seletada, isegi endale mitte, kuidas üks Lõuna-Londonis sündinud ja kasvanud tüdruk tunneb nii suurt tõmmet eluvaese lodu, hüljatud mudaväljade ning nende üksildaste ja kalkide vaadete vastu. Esmalt sattus ta Saltmarshi rabasse uurimistöö tõttu, aga ta ei tea isegi, mis sundis teda paigale jääma, arvestades, kui paljud sellele vastu olid. „Ma olen juba harjunud,“ vastab ta vaid. „Pealegi vihkaksid kassid kolimist.“ Ja nad naeravad. Vana 10

Koolmekohad

hea Ruth, ikka kassidele pühendunud – mõistagi laste aseaine –, häbilugu, et ta pole mehele läinud, sest naeratades on ta tegelikult tõeliselt veetlev.

Täna on aga tee vaba ja ainult lakkamatu tuul puhub õhukest soolakihti esiklaasile. Ta pihustab sellele vett, ilma et märkakski, kolistab aeglaselt üle karjaresti ja ukerdab mööda vonklevat külateed. Suvel saavad puuladvad pea kohal kokku, moodustades müstilise rohelise tunneli. Täna on puud aga pelgad luustikud, paljad oksakäed taeva poole sirutumas. Ruth, kes sõidab õige pisut kiiremini kui lubatud, möödub neljast majast ja laudadega kinni löödud pubist, mis moodustavad küla, ning pöörab King’s Lynni poole. Esimene loeng algab kell kümme. Tal on aega küll.

Ruth õpetab North Norforki ülikoolis (mille halba esma­ muljet jättev lühend on UNN) – vast loodud ülikoolis King’s Lynni külje all. Ta loeb arheoloogiat, mis on siin uus õppekava, ja on spetsialiseerunud kohtuarheoloogiale, mis on veelgi uuem uurimissuund. Phil, tema teaduskonna juhataja, viskab tihti nalja, et „arheoloogia“ ja „uus“ ei sobi ühte lausesse, ja Ruth muigab kohusetundlikult. On vaid aja küsimus, mõtleb ta, millal Phil laseb endale trükkida puändiga autokleebise. „Seda arheoloogid kaevaksid“, „Arheoloogi jaoks pole sa kunagi liiga vana“. Ruthi eriline huvi kuulub luudele. Miks luukere ballile ei läinud? Sest tal polnud selga, millele riideid panna. Ta on kõiki neid nalju juba kuulnud, aga naerab iga kord ikka. Eelmisel aastal kinkisid üliõpilased talle „Star Treki“ tegelase Leonard Kondisaagija McCoy elusuuruses pappkuju. See seisab trepimademel ja hirmutab kasse.

Raadios arutleb keegi elu üle pärast surma. Miks me peame vajalikuks luua paradiisi mõistet? On see märk, et paradiis on olemas, või kõigest massiivsete mõõtmetega pettekujutelm?

Ruthi vanemad räägivad paradiisist, nagu oleks see midagi väga tuttavlikku, nagu mõni kosmiline ostukeskus, kus nad oskavad orienteeruda, kus neil on tasuta päevaparkla pilet ning kus Ruth 11

Elly Griffiths

jäetakse igaveseks maa-alusesse parklasse kiduma. Kuni ta muidugi Uuesti Sünnib. Ruth eelistab katoliiklaste paradiisi, mida mäletab õpinguteaegsetest reisidest Itaaliasse ja Hispaaniasse.

Tohutu pilves taevalaotus, viiruk ja suits, hämarus ja müstika.

Ruthile meeldivad laotused: John Martini maalid, Vatikan, Norfolki taevas. Seegi midagi, mõtleb ta irooniliselt, kui ettevaatlikult ülikooli territooriumile pöörab. Ülikool koosneb pikkadest madalatest hoonetest, mida ühendavad klaasseintega ümbritsetud läbipääsud. Hallidel hommikutel nagu täna näeb see välja külalislahke – võikarva tuled säramas üle hulga parkimisplatside, rida kääbuslampe valgustamas teed arheoloogia ja loodusteaduste hoonesse. Lähivaates see nii muljet avaldav pole. Kuigi hoone on kõigest kümme aastat vana, hakkavad betoonfassaadi tekkima praod, seintele on soditud grafitit ja oma kolmandik kääbuslampe ei tööta. Ruth ei pane seda aga õieti tähelegi, kui pargib auto enda tavalisele kohale ja hiivab raske seljakoti välja. Raske on see seetõttu, et on poolenisti konte täis.

Kui ta tõuseb rõskuse järele lõhnavast trepist oma kabineti poole, mõtleb ta esimese loengu peale: „Väljakaevamiste algprintsiibid“. Kuigi teda ootavad magistrandid, on neil isiklikku kaevamiskogemust vähe või puudub see sootuks. Paljud on välismaalased (sest ülikool vajab õppemaksuraha) ja külmunud IdaInglismaa pinnas tekitab neis kultuurišokki. Seepärast ei pääsegi nad esimesele väljakaevamisele enne kui aprillis.

Kui ta kohmitseb koridoris uksekaarti otsida, tunnetab ta kaht inimest lähenemas. Üks on Phil, teaduskonna juhataja, teist ta aga ei tunne. See on pikk tõmmu hallineva siilisoenguga mees ja temas on midagi karmi, midagi allasurutut ja veidi ohtlikku, mis sunnib Ruthi mõtlema, et tegu ei saa olla üliõpilasega, rääkimata õppejõust. Ta astub kõrvale, et mehed mööda lasta, aga üllataval kombel seisatab Phil tema ees ja kõneleb tõsisel häälel, millest ei puudu halvasti varjatud erutus. „Ruth. Mul on siin keegi, kes tahab sinuga tutvuda.“ 12

Koolmekohad

* Seega ikkagi üliõpilane. Ruth hakkab juba tervitusnaeratust näole manama, aga see tardub Phili järgmiste sõnade peale: „Tema on peainspektor Harry Nelson. Ta tahab sinuga ühest mõrvast rääkida.“

2. peatükk „Mõrvakahtlusest,“ pistab peainspektor Harry Nelson kiirelt vahele. „Jajah,“ nõustub Phil sama kiirelt, heites Ruthile pilgu, justkui öeldes: „Vaata mind – ma räägin tõelise uurijaga!“ Ruth säilitab neutraalset ilmet. „Tema on doktor Ruth Galloway,“ tutvustab Phil. „Ta on meie kohtuekspert.“ „Meeldiv tutvuda,“ sõnab Nelson naeratamata. Ta osutab käega Ruthi kabineti lukustatud uksele. „Kas võime sisse astuda?“ Ruth pistab uksekaardi pilusse ja lükkab ukse valla. Ta kabinet on väike, pikkust vaevu kaks meetrit. Üht seina katavad pea täielikult raamaturiiulid, teist uks ja kolmandat räpane aken, millest avaneb vaade veelgi räpasemale ehisjärvele. Ruthi töölaud kükitab neljanda seina vastas, selle kohal raamitud plakat Indiana Jonesist – iroonia mõttes, põhjendab ta kohmetult. Kui ta seminare peab, saalivad tudengid pidevalt koridori vahet ja ta lükkab ukse alla kassikujulise uksetropi, mille Peter talle oli kinkinud. Nüüd aga lööb ta ukse kinni ning Phil ja uurija seisavad kohmetult, kitsukese ruumi jaoks liiga kogukad. Eriti Nelson näib valgust varjavat, kui ta seal akna ees seisab ja kulmu kortsutab. Ta näeb selle toa jaoks välja liiga lai, liiga pikk, liiga täiskasvanud. „Palun,“ viipab Ruth ukse kõrvale ritta seatud toolide poole.

Phil pakub suureliselt Nelsonile esimesena istet ja pühib vaat et varrukaga ka toolilt tolmu ära.

13

Elly Griffiths

Ruth surub end laua taha istuma ja see sisendab temasse illusiooni kindlustundest, olukorra kontrollimisest. Illusioon puruneb hetkega kildudeks, kui Nelson toolikorjule nõjatub, jalad ristab ja naist energiliselt, kuid ühetooniliselt kõnetab. Tal on kerge põhja aktsent, mis jätab temast vaid tõhusama mulje, nagu poleks tal Norfolki väljavenitatud vokaalide jaoks aega. „Me leidsime luid,“ teatab ta. „Need paistavad olevat lapse omad, aga näevad vanad välja. Pean teadma, kui vanad täpselt.“ Ruth vaikib, aga Phil sekkub innukalt. „Kust te need leidsite, inspektor?“ „Linnukaitseala lähedalt. Saltmarshilt.“ Phil vaatab Ruthile otsa. „Aga see on ju täpselt sinu ...“ „Ma tean,“ katkestab Ruth. „Mille põhjal te järeldate, et luud vanad välja näevad?“ „Need on pruunid ja pleekinud, aga heas seisukorras. Arvasin, et see on teie valdkond,“ vastab mees ühtäkki ründavalt. „Ongi,“ vastab Ruth. „Eeldan, et see teid siia tõigi?“ „Noh, kas te oskaksite öelda, kas need on praegusest ajast või mitte?“ küsib Nelson taas üpris sõjakalt. „Hiljutist leidu on tavaliselt üsna lihtne määrata,“ sõnab Ruth, „välimuse ja pealispinna järgi. Vanemate luudega on asi keerulisem. Mõnikord on võimatu viiekümneaastasi luid kahe tuhande aastastest eristada. See eeldab süsinikmeetodil dateerimist.“ „Professor Galloway on luude säilimise ekspert.“ Seda ütles taas Phil, kes tahtis meeleheitlikult vestlusest osa saada. „Ta on töötanud Bosnias, sõjahaudadel ...“ „Kas tuleksite vaatama?“ sekkub Nelson.

Ruth teeskleb, et kaalub asja, aga mõistagi on ta väga huvitatud. Luud! Saltmarshi rabas! Kus ta käis koos Erikuga neil unustamatutel esimestel väljakaevamistel. See võib olla mis tahes. See võib olla leid. See võib olla ... „Te kahtlustate mõrva?“ küsib ta omakorda.

14

Koolmekohad

Nelson ilmutab esmakordselt ebakindlust. „Ma pigem ei ütleks,“ vastab ta süngelt, „vähemalt mitte praegu. Kas te tuleksite vaatama?“ Ruth tõuseb püsti. „Mul on kell kümme loeng. Saaksin lõunapausi ajal pilgu peale visata.“ „Saadan teile kell kaksteist auto järele,“ otsustab Nelson.

Ruthi salajaseks pettumuseks ei saada Nelson siniste vilkuvate tuledega politseiautot, nagu võiks. Selle asemel ilmub ta mudase Mercedesega ise kohale. Ta ootab peavärava juures, nagu kokku lepitud, ega roni isegi autost välja, vaid küünitab end lihtsalt kõrvalreisija ust avama. Ruth kobib autosse ja tunneb end paksuna, nagu autodes ikka. Ta kardab paaniliselt, et turvavöö ei mahu talle ümber või mingi nähtamatu kaalu­ andur paneb häirekella üürgama. „Kaheksakümmend kilo!

Kaheksakümmend kilo auto pardal! Hädaolukord! Vajutage katapulteerimisnuppu!“ Nelson kiikab Ruthi seljakoti poole. „Kõik vajalik kaasas?“ „Jah.“ Naine on kaasa võtnud väljakaevamiste kiirkomplekti: teravaotsalise kühvli, väikese käsilabida, kilest külmutuskotid näidiste jaoks, kleeplindid, märkmiku, pliiatsid, pintslid, kompassi ja digikaamera. Ta on tennised jalga ja helkurjaki selga pannud. Teda ärritab mõte, et ta näeb kindlasti kohutav välja. „Te elate siis Saltmarshi tee ääres?“ küsib Nelson, tõmmates end teistest autodest kummivilinal ette. Mees kihutab nagu maniakk. „Jah,“ kinnitab Ruth ja tunneb vajadust end õigustada, kuigi ei teagi, miks. „Uuel tänaval.“ „Uuel tänaval!“ haugatab Nelson naerda. „Arvasin, et selles kandis elavad vaid linnuvaatlejad.“ „Nojah, lindude kaitseala vaht on mu naaber,“ sõnab Ruth ega suuda viisakaks jääda, kui peab üht jalga kujuteldavale pidurile suruma.

15

Elly Griffiths

„Mulle see ei istuks,“ arvab Nelson. „Liiga isoleeritud.“ „Mulle meeldib,“ sõnab Ruth. „Käisin seal kord kaevamistel ega läinudki enam ära.“ „Kaevamistel? Arheoloogilistel?“ „Jah.“ Ruth meenutab toda kümne aasta tagust suve. Õhtuti lõkke ääres istumist, kõrbenud vorstide söömist ja labaste laulukeste jauramist. Hommikust linnulaulu ja parkjuurest lillatavat raba. Üht korda, kui lambad öösel nende telgi otsa koperdasid.

Korda, kui Peter tõusu ajal lodule lõksu jäi ja Erik pidi ta ära päästma, roomates neljakäpukil üle mudavälja. Uskumatut elevust, kui nad leidsid esimese puuposti – tõestuse, et eelajalooline mälestusmärk seal tõesti eksisteeris. Ta mäletab täpselt, mis häält tegi Erik, kui ta end pööras ja üle tõusukohina nende poole karjus: „Leidsime üles!“ Ta pöördub Nelsoni poole. „Me otsisime seal esiaegset ringpühamut.“ „Ringpühamut? Samasugust, nagu Stonehenge?“ „Just. Ringikujulist kuhjatist, mille ümber on vallikraav. Tavaliselt seisavad ringi sees postid.“ „Lugesin kusagilt, et Stonehenge oli vaid suur päiksekell. Aja määramise vahend.“ „Noh, me ei tea selle täpset funktsiooni,“ selgitab Ruth, „aga päris kindlasti tegeldi seal mingite rituaalidega.“ Nelson heidab talle veidra pilgu. „Rituaalidega?“ „Jah, kummardamise, annetamise, ohverdamisega.“ „Ohverdamisega?“ kordab Nelson kajana. Nüüd näib ta siiralt huvi tundvat ja kergelt üleolev toon on ta häälest kadunud. „Nojah, mõnikord leiame tõendeid ohverdamisest. Potte, odasid, loomaluid.“ „Aga inimluid? Kas te mõnikord inimluid ka leiate?“ „Jah, mõnikord tõesti.“ Nelson mõtleb viivu ja ütleb siis: „Imelik koht pühamu püstitamiseks, kas pole? Täitsa mere ääres.“ 16

Koolmekohad

„Tollel ajal polnud seal merd. Maastik on pidevas muutumises. Kõigest kümme tuhat aastat tagasi oli see maa alles mandriga ühenduses. Siit sai Skandinaaviasse jalutada.“ „Ei või olla!“ „Nii on. King’s Lynni kohal oli kord tohutu suur loodetejärv.

Seda „Lynn“ tähendabki. Keldi keeles on see järv.“ Nelson pöörab pead, et teda skeptiliselt piielda, pannes auto häirivalt vingerdama. Ruth mõtleb, kas mees kahtlustab teda udujutu ajamises. „Aga kui siin merd polnud, siis mis siin oli?“ „Lame rabamaa. Arvame, et pühamu seisis raba serval.“ „Tundub ikkagi kummaline koht, kuhu midagi sellist püstitada.“ „Raba on esiajaloos väga oluline paik,“ selgitab Ruth, „lausa sümboolse tähtsusega maastik. Arvame, et tema tähtsus seisnes ühenduses mere ja maa vahel, sümboliseerides ühendust elu ja surma vahel.“ Nelson norsatab. „Kuidas, palun?“ „Noh, raba pole kuiv maa, aga meri ka mitte. See on segu mõlemast. Me teame, et see oli eelajaloolisele inimesele tähtis.“ „Kuidas me seda teame?“ „Oleme leidnud rabaservadele jäetud esemeid. Peiteaardeid.“ „Peite?“ „Ohvriande jumalatele, mis on jäetud erilistesse või pühadesse paikadesse. Ja mõnikord laipu. Kas te rabalaipadest olete kuulnud? Lindow’ mehest?“ „Võimalik,“ möönab Nelson ettevaatlikult. „Turbasse maetud surnukehad säilivad pea täiuslikult, aga mõned arvavad, et need maeti mülgastesse kindla eesmärgiga.

Jumalate rahustamiseks.“ Nelson heidab talle uuesti pilgu, aga ei ütle midagi. Nüüd on nad Saltmarshi lähistel ja sõidavad alumist teed pidi külaliste 17

Elly Griffiths

parkimisplatsile. Ümberringi seisab tuulest räsitud hüljatud silte, millel loendatakse mitmesuguseid linde, keda rabas võib kohata. Laudadega kinni löödud putka reklaamib jäätist, kriiskavad värvid küll nüüdseks luitunud. Tundub võimatu ette kujutada inimesi siin piknikku pidamas ja päikese käes jäätist limpsimas. See paik näib olevat mõeldud tuule ja vihma kantsiks.

Parkimisplats on tühi, kui üksik politseiauto välja arvata.

Selle reisija ronib välja, kui nad lähemale sõidavad, ja seisab seal läbikülmunud ja tülpinud ilmel. „Doktor Ruth Galloway,“ tutvustab Nelson tõtakalt, „see on seersant Clough.“ Seersant Clough noogutab pahuralt. Ruthile tundub, et tuulises rabas kõmpimine pole just mehe lemmikajaviide. Nelson näib aga olevat üsna hakkamas, keksides ühel kohal nagu võidusõiduhobune, kes kibeleb traavima. Ta näitab teed kruusarajale, mis kannab märgistust „Külastajate matkarada“. Nad mööduvad puust linnuvaatlusvarjendist, mis toetub rabasse rammitud vaiadele. Seal pole muud kui krõpsupakid ja tühi kokapurk, mis vedelevad varjet ümbritseval platvormil.

Nelson osutab sammu aeglustamata prügile ja käratab: „Tõendi­kotti!“ Ruthil tuleb tunnustada tema põhjalikkust, isegi kui kommetest vajaka jääb. Tal turgatab pähe, et politseitöö on nähtavasti arheoloogiale üsna lähedane ala. Temagi pistaks kõik leiukohal leiduva kotti ja märgistaks hoolikalt ära, et esemele konteksti anda. Temagi oleks valmis päevade ja nädalate kaupa tuhnima, et midagi olulist välja kaevata. Temagi, taipab ta ootamatu värinaga, tegeleb peaasjalikult surmaga.

Ruth on selleks ajaks hingetu, kui nad sinise ja valge politsei­ lindiga märgistatud koha leiavad, ning see meenutab talle liiklus­õnnetusi. Nelson nüüd oma kümme meetrit eespool, käed taskus ja pea kummargil, justkui nuusiks õhku. Clough rühib tal kannul ja tassib käes kilekotti varjest leitud prügiga.

18

Koolmekohad

Lindi taga on madal auk, poolenisti porivett täis. Ruth poeb lindi alt läbi ja kükitab vaatama. Rohke muda seest paistavad selgelt inimese luud. „Kuidas te nende peale sattusite?“ küsib ta.

Vastus tuleb Clough’ilt. „Üks koerajalutaja leidis. Loomal oli üks neist luudest juba lõugade vahel.“ „Kas hoidsite selle alles? Luu, tähendab.“ „See on jaoskonnas.“ Ruth klõpsab leiukohast kiiresti foto ja visandab märkmikku lihtsa kaardi. Paik asub raba läänenurgas, kus ta pole kunagi varem kaevanud. Rand, kust avastati ringpühamu, jääb umbes kaks miili ida poole. Mudasel maapinnal kükitades hakkab ta august vaevaliselt vett välja kühveldama, kasutades selleks välja­ kaevamiskomplektist leitud plastmensuuri. Nelson tammub kannatamatult jalalt jalale. „Kas me selle juures aidata ei saa?“ küsib ta. „Ei,“ keeldub Ruth napilt.

Kui auk on veest peaaegu tühi, hakkab Ruthi süda kiiremini põksuma. Ta ammutab ettevaatlikult veel ühe mensuuritäie vett ja pistab alles siis käe mudasse, et välja tõmmata midagi, mis on tumedasse maapinda lamedaks surutud. „Noo?“ Nelson kummardab innukalt ta õla kohale. „See on laip,“ kinnitab Ruth kõhklevalt, „aga ...“ Ta sirutab aeglaselt käe kühvli järele. Ta ei tohi läbematuks muutuda. Terveid väljakaevamisi on lastud vett vedama, kuna keegi oli hetke vältel hooletu olnud. Niisiis, Nelson ta kõrval hambaid kiristamas, tõstab ta läbiligunenud mulla õrnalt eemale. Käsi, kergelt kokku pigistatud, pealtnäha rohust punutud käevõru ümber, tuleb kaeviku põhjast nähtavale. „Kuradi kurat!“ pomiseb Nelson ta õla kohal.

Ruth töötab nüüd peaaegu ennastunustavalt. Ta märgib leiu kaardile ja varustab selle suundadega. Järgmiseks teeb ta foto ja asub taas kaevama.

19

Elly Griffiths

Seekord kolksatab kühvel vastu metalli. Jätkates aeglast ja läbimõeldud tegevust, sirutab Ruth käe ja tõmbab eseme mudast välja. See kiiskab talvevalguses tuhmilt nagu kuuepennine jõulu­pudingus: tükk väänatud metalli, kujult nagu poolkuu. „Mis see on?“ Nelsoni hääl kostaks nagu teisest dimensioonist. „Pakun, et kaelavõru,“ vastab Ruth äraolevalt. „Mis pagan see veel on?“ „Ehe. Arvatavasti rauaajast.“ „Rauaajast? Millal see veel oli?“ „Umbes kaks tuhat aastat tagasi,“ vastab Ruth.

Clough toob kuuldavale naerupahvaku. Nelson pöördub sõnatult kõrvale.

Siis sõidutab Nelson Ruthi tagasi ülikooli. Ta paistab olevat mustas masenduses, aga Ruthi valdab võidujoovastus. Rauaaja laip, kuna rabalaibad on kindlasti rauaajast, sellest rituaalse hukkamise ja võrratute peiteaarete ajastust. Mida see kõik tähendab?

Paik jääb küll pühamust kaugele, aga kas need kaks leidu võivad olla seotud? Pühamu on varajasest pronksiajast, mis valitses üle tuhande aasta enne rauaaja algust. Kuid kindlasti ei või samast paigast teise leiu avastamine olla pelk kokkusattumus? Ta ei jõua ära oodata, et saaks sellest Philile rääkida. Vahest peaksid nad teavitama ajakirjandust, sest reklaam on täpselt see, mida teadus­ konnal vaja.

Korraga küsib Nelson: „Kas olete dateeringu osas kindel?“ „Kaelavõru osas olen kindel, see on kahtlemata rauaajast, ja näib loogiline, et laip maeti koos sellega. Aga võime kindluse mõttes süsinik-14 dateerimise teha.“ „Mis see on?“ „Süsinik-14 sisaldub Maa atmosfääris. See ladestub taimedesse, loomad söövad taimi ja meie sööme loomi. Seega 20

Koolmekohad

omastame kõik süsinik-14, ja kui sureme, siis juurde seda ei ladestu ja luudes sisalduv süsinik-14 hakkab lagunema. Kui mõõdame luusse jäänud süsinik-14 sisaldust, oskame ka luu vanust määrata.“ „Kui täpne see meetod on?“ „Noh, kosmiline kiirgus võib tulemust moonutada, näiteks päikeselaikude, protuberantsi, tuumakatsetuste ja muu taolise tõttu. Aga määrame mõnesaja-aastase täpsusega. Saame siis teada, kas luud on laias laastus rauaajast pärit.“ „Millal see oligi?“ „Kindlalt ei tea öelda, aga umbes seitsesada enne Kristust kuni nelikümmend kolm pärast Kristust.“ Nelson vaikib hetke, et asja seedida, ja küsib siis: „Miks laip rauaajal just siia maeti?“ „Ohvrianniks jumalatele. See võis olla ka vaia külge seotud.

Kas nägite ta randme ümber rohuvõru? See võis olla mingi­ sugune köis.“ „Issand. Vaia külge seotud ja surema jäetud?“ „Võib-olla küll, aga ta võis ka enne sinna jätmist surnud olla.

Vaiad pidid teda vaid paigal hoidma.“ „Issand,“ kordab mees.

Korraga meenub Ruthile, miks ta on siin selles politseiautos ja koos selle mehega. „Miks te arvasite, et need luud võivad olla nüüdisajast?“ küsib ta.

Nelson ohkab. „Ligi kümme aastat tagasi läks üks laps kaduma. Siin lähedal. Me ei leidnudki laipa üles. Arvasin, et ehk on see too tüdruk.“ „Tüdruk?“ „Ta nimi oli Lucy Downey.“ Ruth vaikib. Nime nimetamine muudab kõik kuidagi tõelisemaks. Pealegi – kas arheoloog, kes avastas esimese nüüdisaegse inimese, polnud mitte tallegi nime pannud? Naljakal kombel oli temagi nimi Lucy.

21

Elly Griffiths

Nelson ohkab taas. „Mulle saadeti Lucy Downey juhtumi kohta kirju. See on huvitav, mis te enne ütlesite.“ „Mida?“ küsib Ruth lõbustatult. „No rituaali ja muu taolise kohta. Kirjades soniti igasuguseid jaburusi, aga mainiti ka seda, et Lucy oli ohvriand ja et me leiame ta paigast, kus maa kohtub taevaga.“ „Kus maa kohtub taevaga,“ kordab Ruth. „See võib olla ükskõik kus.“ „Jah, aga selles kohas on justkui selline maailmalõpu tunne.

Sellepärast arvasingi, kui kuulsin luude leidmisest ...“ „Arvasite, et need võivad Lucyle kuuluda?“ „Jah. Vanematel on ränk teadmatuses olla. Mõnikord annab maiste jäänuste leidmine neile võimaluse kadunukest leinata.“ „Te olete siis veendunud, et tüdruk on surnud?“ Nelson vaikib hetke, enne kui vastab, kuna keskendub veoautost möödumisele. „Jah,“ vastab ta viimaks. „Viieaastane laps kaob novembris ära ja temast pole kümme aastat märkigi. Ta on surnud, kindel see.“ „Novembris?“ „Jah. Peaaegu päevapealt kümme aastat tagasi.“ Ruth mõtleb novembrile – pimenevad ööd, raba kohal huilgav tuul. Ta mõtleb neist vanemaist, kes ootavad ja palvetavad, et tütar naaseks, kes võpatavad iga telefonihelina peale ja loodavad iga päev uudiseid kuulda. Lootuse aeglane murenemine, kaotuse nüristav kindlus. „Ta vanemad,“ küsib ta siis, „kas nad elavad veel lähikonnas?“ „Jah, Fakenhami tee ääres.“ Ta vingerdab järgmise veoauto eest kõrvale. Ruth sulgeb silmad. „Selline juhtum,“ jätkab mees, „on reeglina vanemate kätetöö.“ Ruth on rabatud. „Vanemad tapavad lapse ära?“ 22

Koolmekohad

Nelsoni hääl on argine, põhjapoolselt kõlavad vokaalid lamedad. „Üheksal juhul kümnest. Vanemad on murest murtud, peetakse pressikonverentse, valatakse jõgede kaupa pisaraid, ja siis saame teada, et laps on tagaaeda maha maetud.“ „Kui kohutav.“ „Jah. Aga sellel korral, ma ei teagi miks, olen kindel, et nemad seda ei teinud. Nad olid kena paar, mitte väga noored, ja püüdsid aastaid last saada, enne kui Lucy sündis. Nad jumaldasid teda.“ „On vast kohutav saatus,“ oigab Ruth napilt. „Päris hirmus jah.“ Nelsoni hääl ei väljenda midagi. „Aga nad ei hakanud meid siunama. Ei süüdistanud kordagi mind ega meeskonda. Saadavad mulle siiamaani jõulukaarte. Selle­ pärast ma ...“ Ta vakatab hetkeks. „Sellepärast ma neile tulemust soovisingi.“ Nüüd on nad ülikoolis. Nelson pidurdab rehvide kriisates loodusteaduste hoone ees. Loengusse kiirustavad tudengid pööravad pead ja vahivad. Kell on kõigest pool kolm, aga juba hakkab hämarduma. „Aitäh sõidutamast,“ ütleb Ruth veidi kohmetult. „Lasen luud ära dateerida.“ „Tänan,“ vastab Nelson. Ta vaatab Ruthile justkui esimest korda otsa. Naine tunnetab valuliku selgusega oma sagris soengut ja poriseid riideid. „See avastus – kas see võib teile tähtis olla?“ „Jah,“ tõdeb Ruth, „võib küll.“ „Tore, et vähemalt kellelgi veab.“ Kohe, kui Ruth autost välja saab, kihutab mees hüvasti jätmata minema. Ruth ei usu, et ta meest enam kunagi näeb.

23