~
eessona O
lin vist nelja- või viieaastane, kui esimest korda kinos käisin. Istusin koos ema ja vanaemaga Pääsküla kino Koit hämarduma hakkavas saalis. Kohe oli algamas Prantsusmaa 1959. aasta film „La sorcière“ ehk „Nõid“. Eestikeelset tõlget ma ekraani alaservast veel lugeda ei osanud ja venekeelsest pealelugemisest ka kaugeltki kõike aru ei saanud. Nii jäigi üle vaid vaadata ja tajuda ja tunda. Selles filmis määratakse Prantsuse insener (keda kehastab Maurice Ronet) ametisse Rootsi, kus ta armub looduse rüpes kasvanud neidu nimega Inga (Marina Vlady). Mees üritab looduslast tsivilisatsiooni keskel elama õpetada, ent nende armastuse lugu lõpeb väga kurvalt. Tänini on mu mällu sööbinud just filmi traagiline finaal. Tõestamaks, et ta meest armastab, läheb Inga jumalateenistuse ajal kirikusse. See ajab vihaseks ebausklikud külanaised, kes neidu hiljem halastamatult peksavad, kuni kohalik mõisaproua (Nicole Courcel) nad ratsapiitsaga laiali ajab. Üks raevunud naistest jõuab visata Ingat kiviga, mis tabab otse meelekohta. Neiu jookseb metsa. Seal ta ka sureb, kaaslaseks vaid väike truu metskitsetall. Filmi lõpus jookseb mees mööda metsa, hüüab Ingat, kuid talle vastavad vaid tuules sahisevad puud. Just sellest, mu lapsehinge raputanud linaloost saigi alguse minu tingimusteta armastus filmikunsti vastu. Esimene filminäitleja, kellest kujunes minu silmis täielik iidol, oli Ljubov Orlova. Võisin
ta filme lõpmatuseni vaadata, kusjuures vähe tähtsad polnud seejuures ka Issaak Dunajevski reipad meloodiad. Mu erilisteks lemmikuteks kujunesid „Tsirkus“ ja „Volga-Volga“. Koolipoisina vaimustusin muidugi Tarzani filmidest Johnny Weissmülleriga nimiosas. Neid vaatasin Soome televisioonist igal võimalusel ning mis seal salata – korra tegin seetõttu isegi koolist poppi. Uue lehekülje mu kinovaimustuses keeras „Helisev muusika“ Julie Andrewsiga peaosas. Seda sai kinos Kosmos vaadatud oma tosin korda. Mis sest, et piletisabad venisid kinokassadest piki Pärnu maanteed kuni Sakala tänava alguseni. Vanad ja uued filmid, mis mu varases nooruses meie kinodes segiläbi jooksid, tegid mind tuttavaks üha uute näitlejatega. Paljudest toona nähtud staaridest said pikaks ajaks mu suured lemmikud: Sophia Loren, Elizabeth Taylor, Gerard Philipe, Alain Delon … Kui olin lõpetamas kaheksandat klassi, demonstreeriti tol ajal Vene tänaval asunud kinos Oktoober ennesõjaaegseid nn trofeefilme. See oli hetk, kui kõigi mu mõtteliste edetabelite tippu sööstis Miliza Korjus filmiga „Suur valss“. Vene näitlejanna Marina Nejolova on öelnud: „Näitlejat lähedalt näha on alati veidi ohtlik. Parem juba temaga üldse mitte tuttavaks saada. Peab hoidma distantsi näitleja ja vaataja vahel, sest vastasel juhul võib karta pettumust.“ Jah, inimesed on harjunud staaridele alt üles
12
Johnny Weissmüller, Maureen O’Sullivan. „Tarzan Escapes“ (1936)
Marina Vlady. „La sorcière“ („Nõid“; 1959)
See armastus on mind ärgitanud pea nelja aastakümne jooksul koguma näitlejate postkaarte ja fotosid ning filmiajakirju. Mu kogus leidub ka hulgaliselt autogrammidega fotosid: olen palunud kuulsustelt autogramme kirja teel, aga soetanud ka meie seast lahkunud staaride aastate eest signeeritud fotosid. Kõik selle raamatu fotod on pärit minu kollektsioonist. Fotodes on maagiat: aeg nendel on peatunud. Vähemalt hetkeks. See raamat püüab möödunud aegade tähi, kelle suunas kunagi vaimustusega õhati ning kelle portreedega postkaarte koguti, uuesti ellu äratada. Vähemalt hetkeks.
vaatama, vaimustuma neid ümbritsevast glamuurist ja särast. Sageli unustatakse sealjuures ära, et ka kõige suurem staar on tegelikult inimene nagu kõik teised. Ka tema klantspildil on alati teine pool koos murede ja isegi kannatustega. Just sellest, filmiilma särava fassaadi taha jäänust, püüab rääkida raamat, mida praegu käes hoiate. Akadeemilisi filmiraamatuid, kust vajadusel leiab põhjalikke filmograafiaid ning kuivi ja kiretuid elulugusid, jagub ju rohkesti. See raamat on pühendatud kadunud, kohati isegi unustatud aegade suurematele filmitähtedele: retk algab tummfilmiajastust ning lõpeb 1970-ndate aastatel, viies nii Euroopasse, Ameerikasse kui ka Venemaale. Olen raamatusse valinud need staarid, kes on just mulle ühel või teisel viisil tähtsad, kes on oma rollide ja isiksusega toitnud mu filmiarmastust.
13