Kimalased piksekivil

1 Seletamatu hirmutunne tekkis ootamatult. Kertu ei suutnud õõva maha suruda ning põgenes ülepeakaela. Mõne sekundi pärast kõlas vali raksatus. Jooksja seisatas ja vaatas tagasi. ­Kertust napilt kümne meetri kaugusel seisis trollipeatust ram­ minud maastur ...

Seejärel kuulis ta läbilõikavat karjumist ja kellegi oigamist.

Kertu taluvuse piir sai ilmselt ületatud, sest jalad nõtkusid ja ta vajus pikkamisi maha. Kaks noort neidu tõttasid küll kohe juurde, ent jäid hiljaks. Nii palju oli abistajatest siiski kasu, et nad upitasid Kertu uuesti püsti. „Ega teie ometi seal ei olnud?” küsis lüheldane neiu mureli­ kult ja kõõritas hirmunult sündmuspaiga poole. „Olin, aga pääsesin,” vastas Kertu kõlatult. „Kutsuge parem kohe kiirabi, inimesed said vist rängalt viga.” Seejärel vajas ta veel kord tuge. Heledapäine neiu asuski kohe numbrit valima, ent keegi oli seda varem teinud, sest sireen lähenes kiiresti.

Paar minutit hiljem saabus koos politseipatrulliga vastas­ suunast teine kiirabi lisaks. Korrakaitsjad asusid kõigepealt uudishimulikke eemale tõrjuma. Esmasest šokist veidi toibu­ nud Kertut pani imestama, kui palju rahvast lühikese ajaga sinna kokku oli kogunenud.

–5–

„Pealtnägijatel palun siia tulla!” hõikas nooruke naispolitsei­ nik ja vaatas uurivalt ka Kertu otsa, aga napilt pääsenu raputas eitavalt pead ning eemaldus kiiresti. Küsija jättis ta rahule, sest vähemalt kaks jutukat vabatahtlikku trügis juba lähemale.

Huvitav, miks ta mind tunnistajate hulka arvas, mõtles Kertu.

Ju ma siis nii ehmunud välja näen. Aga nendest inimestest ma küll aru ei saa, kellele säärased jubedused närvikõdi pakuvad! Kas sellest siis ei piisa, et kõik uudised on veriseid sündmusi täis, õudusfilmidest rääkimata … Ja mina ei näinud tegelikult ju midagi, rahustas ta südametunnistust. See oli nagu välk selgest taevast.

Adusin vaid kummalist eelaimust.

Bussipeatus oli mõneks ajaks nagunii rivist väljas ja Kertu otsustas jala minna. Järgmine peatus oli ootajatest tulvil ja ta marssis edasi. Taibates, et käimine rahustas närve, kõmpis ta piki Sõpruse puiesteed veel kolmest peatusest mööda. Seega kuni koduni välja.

Huvitav, mis mind siis tegelikult hoiatas? üritas rängast õnne­ tusest pääsenu tee peal selgust saada, aga asjatult. Viimaks jät­ tis ta tulutu peamurdmise edaspidiseks. Võib-olla homme olen tänasest taiplikum?

Tagatipuks läks Kertu jala kaheksandale korrusele, aga kui ta korterisse sisenes, lõid kitsastesse kingadesse kängitsetud varbad tuld välja. Ta kibeles õudsest elamusest kohe Jürgenile rääkima, aga elukaaslane polnud veel koju jõudnud.

Muidugi, täna on ju reede – eks ta läks oma pundiga kuhugi pidu panema! vihastas Kertu. Oleks ta vähemalt ükski nädala­ lõpp kodus! Ja mina pean homme jälle tema pohmellis nägu imetlema …

Pärast lühikest kõhklust suundus Kertu baarikapi juurde ja valas endale tubli klaasitäie lemmikveini. Säärase päeva puhul –6–

võin ka endale ühe napsu lubada, muigas ta virilalt ning rüüpas januselt mitu suurt sõõmu.

Taas oli ta sunnitud endale tunnistama, et nende koos­ elu rebenes igast õmblusest. Mis minust sedasi saab? mõtles ta ­heitunult. Suitsetamisest suutsin küll loobuda, aga niiviisi jätkates muutun märkamatult alkohoolikuks … Ning probleemide pidev edasilükkamine pole mingi lahendus. Ei, hommepäev pean sõbrannadele südant puistama! Seni kui nad mul veel olemas on.

Ja ta asus otsustavalt tegutsema. Teele number oli pikalt kinni. Küllap ta vestleb emaga, arvas Kertu ning helistas Sirjele.

Endast viis aastat vanema Sirjega oli Kertu mitu talve samas gümnaasiumis tunde andnud. Sirje eesti keelt ja Kertu mate­ maatikat. Siis oli Kertul muretutest puupeadest villand saanud ja ta oli õpetajaameti maha pannud. Sõprus Sirjega kestis aga siiamaani.

Sirje kohta räägiti, et ta olevat rahulikkuse kehastus. Ja seda too keskmist kasvu, habras ja kahvatu jumega tagasihoidlik naine kindlasti oli. Ka Kertu oli kaalutlev ja analüütilise mõtle­ misega, vahel liigagi pragmaatiline. Niisiis sobisid nad isekeskis hästi.

Mõlema sõbranna juures torkasid kõigepealt silma pikad paksud ning loomulikku värvi juuksed. Suurte siniste silma­ dega Sirjel olid need nisukarva, Kertul kaunilt kastanpruunid.

Pikkust oli kolmekümne kuue aastasel saledal ja nõtkel Kertul 170 cm. Pruunisilmne naine oli tõeline iludus, aga viimasel ajal oli ta oma välimuse eest hoolitsemise unarusse jätnud – Kertu arvates oli tähtis vaid sisu, mitte vorm.

Teele oli nende sõpruskonna kolmas liige. Kergelt üle­ kaaluline, ent äärmiselt ahvatleva välimusega punapea. Aeg-ajalt –7–

heitis ta oma sõbrannadele ette, et naiselikkus hakkavat neis nagu kaduma. Teelel võis isegi õigus olla, aga õnneks oli temas endas sarmi sedavõrd palju, et jaksas kuivikutesse – nagu ta Sirjet ja Kertut nimetas –, eluvaimu sisse puhuda. Ent see-eest tuli Teelet ennast aeg-ajalt taltsutada: kustumatu elurõõmu ja temperamendi tõttu oli ta korduvalt kahtlastesse seiklustesse sattunud. Lühidalt öeldes täiendasid ja tasakaalustasid need naised üksteist suurepäraselt ja kindlasti oli just see peamine põhjus, miks nad siiamaani nii tihedasti suhtlesid.

Kummaline, kuidas me aja jooksul tegelikult muutunud oleme, arutles Kertu. Ülikoolis oli Teele paks ja vaat et kursuse kõige tuimem tüüp, mind aga pidasid meie poisid kuumaks totsiks. Millal meie rollid küll vahetusid?

Kertu mõtisklused katkestas Teele, kes esimesena tagasi helis­ tas. Kui Kertu lühidalt mainis, et pääses täna kohutavast õnne­ tusest, tegi punapea ise ettepaneku homme nende kohvikus kokku saada. „Oleks vahva! Me pole juba kaks nädalat üksteist näinud.

Telefonijutt kipub aga alati poolikuks jääma.” „Loodan, et Sirje saab ka tulla.” „Loodan samuti, kuid tal on praegu mammutkõne. Emaga kindlasti.” „Arvata võib, aga võib-olla hoopis peikaga,” teatas Teele ootamatult. „Peikaga?! Mis sa räägid?!” „Homme lahkame tema lugu põhjalikumalt,” itsitas sõb­ ranna ilmse mõnuga. „Anna siis teada, mis kellaks te Sirjega kokku leppisite.”

Vaevalt sai ta mobiili lauale asetada, kui Sirts helistas. Ta oli Sõpruse puiestee avariist uudisteportaalist juba lugenud, –8–

et õnnetuse hetkel viibis Koskla peatuses neli inimest, viga sai neist kolm, kusjuures üks raskelt. „Mina see neljas ootaja olingi,” poetas Kertu napilt. „Oi, räägi!” läks Sirje põlema. „Pigem saame homme kokku,” teatas Kertu. „Teele oli iga­ tahes nõus. Kas kell kaksteist sobib?” „Mul võib üks ootamatu takistus vahele tulla.” „Tee nii, et seda ei tule,” oli Kertu resoluutne ja lõpetas kõne.

Pühapäeval hommikul polnud Kertu aga kuigi kindel, kas ta üldse korterist välja minna usaldab. Lugu algas sellest, et Jür­ gen saabus koju alles varahommikul. Tavaliselt vajus ta uksest sisse pärast keskööd, seekord niisiis palju hiljem ja maani täis.

Unetust ööst ennegi pinges Kertu teda sellises olekus voodisse ei lubanud. „Vaata peeglist, kuidas sa välja näed ja haised kui tõhk. Mine teise tuppa ja maga end kušetil kaineks, alles siis võtan sind jutule!”

Mees ei kuuletunud ning mõmises midagi arusaamatut vastu. Kertu pidi viimaks kogu oma jõu mängu panema ja alles seejärel õnnestus tal kangust täis Jürgen teise tuppa pukseerida.

Keeras toaukse lukku ja jäi värisedes ootama, mis edasi juhtub.

Nagu karta oli, hakkaski mees vastu ust prõmmima ning karjus: „Kurat võtaks, kas ma ei tohi siis enam isegi oma naise juurde tulla?” „Esiteks pole ma su seaduslik naine ja teiseks, kui sa ukse lõhkumist ei lõpeta, kutsun kohe politsei ja lasen su kainestus­ majja viia!” „No oota sa, kuradi raibe!” ähvardas joobnu, kuid jäi siis vait – ilmselt murdis joodud alkohol ta lõplikult maha.

–9–

Kertu värises üle keha. Otsis meeleheitlikult suitsupakki taga, kuni viimaks meenus, et jättis selle totruse juba mitme aasta eest maha. Valas pudelisse jäänud veinisortsu klaasi ning kummutas selle ühe hingetõmbega kurgust alla. Üks mõte ei andnud miskipärast rahu ja ta läks Jürgeni jopet kontrollima.

Seda ma arvasin: seesama peen parfüüm, millega ta naistepäeval vastu hommikut koju jõudis! Eksitust ei saanud olla, sest haistmine oli Kertul sedavõrd hea, et isa oli kunagi lubanud ta hagija asemel jänesejahile kaasa võtta. Toona olid kõik seepeale naerma pursanud, kuid praegu oli asi naljast kaugel.

Kertu asus Jürgeni jopetaskutes sobrama. Seni polnud ta seda mitte kordagi teinud, ent nagu näha, vanad reeglid enam ei kehtinud. Läbiotsimine lõppes veelgi masendavama leiuga: preservatiivide pakiga, kust üks oli ära võetud … Milleks mees rasestumisvastaseid vahendeid kaasas kannab? Eks ikka juhus­ liku vahekorra jaoks!

Kas ma siis tõesti rohkem väärt ei ole, et säärast elu pean elama! ahastas ta ja vajus ohates taburetile. Lähen sõiman selle lontruse näo täis ja kupatan ta siit jalamaid minema, oli naise esimene reageering, aga mõistis siis, et niimoodi ei saavuta ta mitte midagi. Kui üldse, siis endale võib-olla sinise silma. Ei, seda asja tuleb tasa ja targu ajada. Õnneks saan juba täna Sirje ja Teelega kokku ja nüüd on, mida rääkida.

Hommikul oli küll korralik sõnavahetus, kuid ta hoidis end tagasi ja Jürgen läks kohe välja – muidugi pead parandama.

Kertule see sobis ja ta laskis ka jalga. „Nii vara kohal,” imestas Teele, kui Kertut nende laua taga istumas nägi. „Pole nagu sinu komme!” „Inimesed ja tavad muutuvad,” püüdis istuja vastu naerda.

– 10 –

„Ise õnneseen, aga nii hapu näoga,” nentis sõbranna teda teraselt silmitsedes. „Juhtus sul siis veel midagi?” „Ootame ikka Sirje ka ära – eks siis jõuan rääkida.” „Seda minagi,” soostus Teele. „Hoia kohti, ma lähen toon kohvi ära. Ilmselt vajame täna ka midagi kangemat. Vähemalt sinu eilse õnne tähistamiseks. Kas nii, nagu tavaliselt?” „Esialgu piisab.”

Sirje saabus täpselt parajal ajal ning aitas joogid ning magusa lauda tuua. „Noh, kas võtame?” kiirustas Teele klaasi tõstma. „Miks nii ruttu?” üllatus Sirje. „Vaata enne Kertule otsa, siis sa enam ei imesta.” „Oi, isver! Nii plassi näoga pole ma sind ammu enam näi­ nud,” ajas Sirts oma sinised silmad pärani. „See eilne värk oli ikka jube küll.” „Ah, liiklusõnnetus sai õnnelikult üle elatud, aga mul on üks suurem jama kaelas,” pobises Kertu. „Võtame!”

Naised asusid isukalt koogi ja veini kallale. Nähtavasti liiga innukalt, sest õige pea Teele hüüatas: „Kuulge tüdrukud, kook on söödud ja klaasid tühjad. Praegu järjekorda pole – lähen toon uued.” „Hulluks oled läinud,” pööritas Sirje silmi, „ega me siia jooma ei tulnud!” „Jooma muidugi mitte, aga vähemalt minul on täna tugevat dopingut vaja,” poetas Kertu vaikselt. „Seejärel on mul teile üht-teist pajatada.” „Ootame juba ammu, mida sa eilse liiklusõnnetuse kohta ütled,” lausus Teele ja kiirustas leti äärde.

Kertu tegi tõsise jutuga algust alles siis, kui teise ringi veini­ klaasist oli pool rüübatud. Ja sedagi Teele ergutusel.

– 11 –

„Kas te eile ETV õhtuseid uudiseid vaatasite?” küsis Teele.

Mõlemad raputasid eitavalt pead. „Kahju, sest seal oli sellest avariist veidi pikemalt juttu. Üks kergelt vigastatu ja pealtnägija kinnitasid mõlemad nagu ühest suust, et kummalisel kombel aimas üks trolliootajatest lähe­ nevat õnnetust ette ning lausa sööstis ootepaviljonist välja. Ja ometi polnud tol hetkel kohutavast ohust kellelgi õrna aimu.

Ja teate, mida pealtnägija ütles?”

Taas raputati eitavalt päid. „„Ma pole posijaid ja ennustajaid elu sees uskunud, aga see naine oli selgeltnägija – teist võimalust ei ole!” Noh, selgelt­ nägija, mida sa enda kaitseks kostad?” lõpetas Teele bravuu­ rikalt.

Selgeltnägijaks tituleeritu kehitas õlgu ja mõtles viivu. „Ei oska kommenteerida.” „Ausalt?” usutles Sirje. „Ausalt.” „Aga kunagi sa rääkisid mulle oma ebatavalistest nägemus­ test mingil kivil.” „See oli toona ja need olid hääled veel kaugemast mine­ vikust.” „Sinu koduõues?” pinnis Sirje edasi. „Jah, Nõlvaku talus.” „Aga siis olid sul veel need kummalised unenäod,” ei jätnud ka Teele teda rahule. „Jah, ent hiljem ma neid enam ei näinud ning praegu pole mul mingit tahtmist nende üle arutleda.”

Sirje silus masinlikult oma pikki nisukarva juukseid ning vaatas Kertule mõtliku pilguga otsa. „Aga eile sul mingid või­ med ju avaldusid. Seda sa salata ei saa.”

– 12 –

„Ei salgagi, ent seletada ma seda ei oska.” „Midagi sa ometi ju tundsid?” „Adusin äkitselt meeletut hirmu. Ei taibanud, miks, aga teadsin, et pean sealt putkast jalamaid jalga laskma. Sekun­ ditki kaotamata. Kogu lugu! Ehk räägime sellest kunagi hiljem, lähitulevikus.” „Miks?” „Sest mul on probleem. Palju olulisem.”

Teele reageering oli ootuspärane: „Isver! Kas tõesti jäid rase­ daks?” „Õnneks mitte.” „Ei tea, mis õnn see lastetul naisel ka on,” pidi Sirje kohe ära märkima. „Mina näiteks olen oma kahe lapse üle igatahes äärmiselt õnnelik. Teil aga pole kahe peale ühtegi.” „Kas sul oma jõmpsikatega muresid siis pole?” suskas Teele kärmelt vahele. „Aga kes ütles, et õnn peab kergelt kätte tulema,” pareeris Sirje sõbranna rünnaku. „Aga Arvi jaoks näis muresid liiga palju olevat.” „Pigem alkoholi oli liiga palju,” ohkas Sirts südamest. „Vaata siis ette, et uus kallim samuti jalga ei lase.” „Uus kallim?!” teeskles Kertu üllatust, ent tema repliiki ei pandud tähelegi.

Lähevad jälle nagu kass ja koer karvupidi kokku, ahastas Kertu mõttes ning käratas eneselegi ootamatult: „Kas te jätate ometi ükskord selle lõputu nääklemise!”

Seekord võeti teda kuulda. Ent see-eest pöördusid vist kõigi külastajate silmad purjakil naisi uudistama ning neid nägupidi hästi tundev müüja kergitas üllatunult oma kitkutud kulme. „Ma ju ütlesin teile, et mul on probleem,” jätkas Kertu.

– 13 –

„Mainisid jah,” noogutas Teele nõusolevalt pead ning jätkas Sirje kallal nokkimist. Siis aga vaatas Kertule otsa ning nähvas: „Ära karju! Sinu pärast ei anta meile enam veinigi.” „Seda sulle veel vaja,” tusatses Sirje. „Minu arust oleme juba niigi üle normi trimbanud.”

Pilt, kuidas tema kaks parimat sõbrannat taas mõttetult raksu lähevad, oli sedavõrd masendav, et Kertul tekkis soov otsekohe siit jalga lasta. Ta haaras oma õlakoti ja tõusis. „Kuhu nüüd?” imestasid vaidlejad üheaegselt nii süütute nägudega, nagu midagi poleks juhtunud. „Ära siit!” turtsatas Kertu südamest. „Miks? Mis juhtus?” „Ennist ütlesin, et mul on probleem. Teid see aga ei koti.

Eks ma siis lähen otsin kedagi, kes mu mure vähemalt ära kuulaks.”

Alles niivõrd resoluutne käitumine vaigistas vaidlejaid ja nad tirisid tõepoolest lahkuda kavatsenud Kertu poolvägisi lauda tagasi. „Anna andeks!” palus Teele süüdlasliku näoga. „Peaksid meid ju teadma – kui ühe tilga asemel kaks võtame, sõidab katus pealt ...”

Ja Sirje noogutas mõistvalt kaasa. „Räägi! Nüüd me kuu­ lame.”

Kertu kogus end viivu ning tegi siis Jürgeni eluviisi ja truu­ dusetuse avalikuks. Naised tahtsid mitmel korral midagi vahele öelda, ent Kertu ei lasknud end eksitada. „Nii, oleks nagu kõik,” ohkas ta kergendatult, kui kogu see masendav ja alandav lugu oli hinge pealt ära räägitud. „Jube!” venitas Teele tühja klaasi tõstes. „Säärase ülestunnis­ tuse peale teeks küll erandi ning telliks korra veel.”

– 14 –

Kaaslased vaikisid muiates. „Vaikimine on nõusolek,” teatas Teele. „Lähen moosin Maiet, ehk annab veel.” „Hakkama said!” lausus Sirje tunnustavalt, kui punapea soo­ vituga naasis. Oli ju Baari-Maie teada-tuntud nii oma kauni välimuse kui ka karmi iseloomu poolest. „Poleks iialgi uskunud, et Jürgen sääraseks seaks osutub!” teatas Teele otsekoheselt. „Jah, siiani sa oma viimase aja eraelust midagi ei rääkinud ja meile jäi mulje, et teiega on kõik korras,” lisas Sirje. „Mida sa nüüd teha kavatsed?”

Kertu kehitas nõutult õlgu. „Mis siin veel küsida,” ägestus Teele. „Lähme kolmekesi ja peksame tolle lontruse sinu korterist minema! Mingu otsigu endale uus ulualune.” „Nii äkki ikka ei saa,” rahustas Kertu temperamentset sõb­ rannat. „Mõtlesin, et kehtestan talle katseaja. Magamistuppa tal sellal asja pole ja kui ta üks kord veel alles vastu hommikut koju saabub ja võõraste naiste parfüüme levitab, siis teen lõpu.

Ja kui vaja, kutsun teid appi. Mis te arvate, kas sobib?” „Minu arvates õiglane otsus,” kiitis Sirje plaani heaks. „Vähe­ malt ühe võimaluse peab mees siiski saama.” „Nõus, aga see olgu siis tõesti viimane!” soostus nende tingi­ mustega ka Teele ning pöördus seejärel Sirje poole: „Anna andeks, aga millised elukombed sinu Hendrikul on?

Ausalt öeldes olin ma äärmiselt üllatunud, kui tollest tegelasest kuulsin.” „Mina ka,” nentis Kertu. „Teate, kardan, et Hendrikul on sama viga küljes. Esialgu suudab ta seda minu eest varjata, kuid nüüdsama kuuldud – 15 –

Kertu lugu manitseb mindki ettevaatusele. Pealegi on mul kodus teismelised piigad. Ei, tüdrukud, minu rong on läinud ...” „Kupatad ta siis minema?” uuris Teele. „Vägivaldselt muidugi mitte, kuid teen asja selgeks, ja kui mees ise natukenegi kahtleb, siis on targem kohe alguses see ära lõpetada. Kertu rolli sattuda ma igatahes ei taha.”

2 Kui Kertu kergelt vindise peaga koju jõudis, oli ta küll trotsi ja vimma täis, ent teadis, et sõjakas seisund läheb peagi üle ja siis tuleb edasi elada. Aga kuidas? Sellest polnud tal aimugi. Õnneks pole me ametlikus abielus, mõtles Kertu, ning tulevikus kummitav abielulahutus jääb ära, aga meie kooselu on minu jaoks igavesti rikutud. Mida teha? Ja kes ma ülepea olen? Vähemalt kahe mehe poolt petetud naine – vaat, kes ma olen! Ja Jürgeni lubadusi ma enam ei usu, elu seeski mitte! Lubagu mida iganes.

Eks vaatame, kuidas ta seekord oma lootusetust olukorrast välja vingerdab, kui tal enda õigustamiseks jultumust veel jätkub.

Ent õigust jäi mehel veel ülegi: kangemate lõhnade varjami­ seks end lõhnaveega üle valanud Jürgen asus kohe rünnakule: „Kus sa nii kaua olid? Ja mis sa minust parem oled – samuti lõhnad juures!” „Mina meeste järele ei haise ja kondoome kaasas ei kanna,” nähvas Kertu vastu. „Soovitan sul meelde jätta: üksainus sää­ rane naisteralli veel ja sa oled siit minu korterist päevapealt kadunud!”

– 16 –

„Aga kui ma ei lähe?” „Siis sind sunnitakse. Vahendeid selleks igatahes leidub.

Ja kodused voodirõõmud unusta ära, sest edaspidi magad sa kõrval­toa kušetil.” „Mis mõtet siis meie kooselul on?” manas Jürgen endale ette süütu tallekese näo. „Selles asjas jagan sinu arvamust,” nentis Kertu irooniliselt. „Nüüd aga võta oma kodinad – soovin otsekohe puhkama heita.”

Jürgen õnnistas teda mürgise pilguga, kuid kuuletus. Enne väljumist ei suutnud ta siiski ütlemata jätta: „Seda sa veel kahetsed!” „Mina olen oma kahetsemised juba üle elanud, sinu omad seisavad veel ees,” teatas Kertu ning sulges mehe järel ukse. Enne uinumist nuttis peatäie, ent lõpetas siis padja niisutamise – aitab küll, nüüd tuleb süda kõvaks teha!

Väiketootmisega tegelev firma, kus Jürgen töötas, sai oota­ matult soodsa tellimuse ning mehe tööpäevad venisid tavali­ sest pikemaks. Vähemalt Kertule oli see kergenduseks: mida vähem ta elukaaslasega koos oli, seda vabamalt naine end tun­ dis. Nende läbisaamine oli mõnel päeval peaaegu normaalne, teinekord piisas aga vaid mõnest valesti lausutud sõnast ning suhtlemine pingestus.

Peagi hoomas Kertu, et Jürgen hoiab tal kogu aeg salamahti silma peal. Samuti oli mees üritanud nii mõnelgi helgemal hetkel nende suhteid taastada, ent seni polnud see õnnestu­ nud.

Paar sellist katset veel ja ma ei suuda teda enam tagasi tõrjuda, ahastas Kertu, kui mees viimati lausa poolvägisi magamistuppa trügis.

– 17 –

„Sul on õllelõhnad juures,” tõukas ta Jürgeni elutuppa tagasi.

Seekord mees siiski taandus. Küllap ta valmistub järgmiseks rünnakuks.

Ent mida Jürgen tegelikult taotles, jäi teadmata, sest enne saabus reede, mis kujunes mehe jaoks saatuslikuks. Stardi­ pauguks oli sekretärineiu sünnipäev ning finišilint ootas Jür­ genit armukese voodis.

Jürgen jõudis taas koju alles vastu hommikut. Ilmselt lootis ta järjekordsele leppimisele. Koduuksel kolme fuuriat nähes mehe julgus aga haihtus. Kust võis vaene vennike teada, et Kertu oli Sirje ja Teelega juba varem sellise stsenaariumi suhtes kokku leppinud. Nii kui Kertu nägi, et elukaaslane on jälle jooma peale jäänud, kutsus ta sõbrannad endale toeks. Nüüd nad siis võtsidki Jürgeni kambaga vastu ja kupatasid ta tagasi. „Saa enne kaineks!” käratas Teele, kes teda ka kainena ei sallinud. „Alles siis võid oma asjade järele tulla.” „Sina siin ei käsuta!” karjus mees vastu. „Ja Kertu mind täna­ vale ei aja.” „Ajan küll,” teatas elukaaslane Jürgeni jaoks enneolematu enesekindlusega. „Sind on korduvalt hoiatatud. Järelikult tead­ sid, et see oli sinu viimane võimalus, mille sa nüüd ise maha mängisid. Anna võtmed siia ja helista ette, kui oma kodinatele järele tuled. Aga hästi varakult, et me mitmekesi kodus olek­ sime.”

Ikka veel tugevasti purjus mees läks kuraasi täis, võttis t­ askust võtmed, virutas need koridoripõrandale ja vaarus minema. „Oodake vaid, küll ma teiega arved õiendan!” röögatas ta lifti ukse vahelt ning sõitis alla.

Sõbrannad heitsid nüüd rahumeeli Kertu juures puhkama, sest karta oli, et hiljemalt lõuna paiku üritab Jürgen uuesti.

– 18 –

Nii oligi: veidi enne keskpäeva andis elukaaslane uksekella ja palus viisakalt luba korraks tuppa tulla. Kertu vaatas küsivalt kaaslastele otsa. Mõlemad noogutasid – selleks nad siia jäänud ju olidki.

Arvates, et Kertu on üksi kodus, muutus kõhkleva näoga sisenenud mees otsekohe agressiivseks. „Sinu sabarakud on juba jalga lasknud,” irvitas Jürgen ilmse rahuloluga. „Luba mind viimaks kööki – mu kere on hirmus hele.” Ja hakkas ilma nõusolekut saamata esikus jalanõusid jalast võtma. „Oota nüüd väheke, kuhu sa kiirustad!” võttis Kertu mehel hoogu maha. „Sulle sai täna ju selge sõnaga öeldud, et siia kööki sul enam asja pole! Ja ka esikust tee minekut, niikuinii pean selle haisu pärast tube tuulutama.” „Kurat võtaks! Siis tulen vägisi. Kas ma polegi mees või?” „Õige mees igatahes mitte. Pigem lakkekrants ja seeliku­ kütt,” nentis märkamatult toauksele ilmunud Teele resoluutselt. „Jah, hakka astuma!” lisas Sirje sõjakalt. „Alkohol sisaldab nii palju kaloreid, et näljasurm sind niipea ei ähvarda.” „Ah et varitsesite, reod!” röögatas mees. „Seda ma nii ei jäta!” ja virutas ukse tagantkätt säärase pauguga kinni, et trepikoja lähimad naabrid sellest samuti osa said.

Algul naised naersid Jürgeni ehmatuse peale südamest, ent siis tundis Kertu üha süvenevat hirmu. Seda enam, et Sirjegi muutus tõsiseks ning lausus: „Mul on tunne, et see mees võib sind ahistama hakata, koguni metsikuks minna. Vähemalt esialgu pead tema suhtes väga ettevaatlik olema.” „Arvan sama,” lisas Teele, „aga ohtlikuks muutub ta alles siis, kui on oma asjad sinu juurest ära viinud.”

– 19 –

„Aga sina võta vabalt,” rahustas Sirje Kertut. „Kui sul siin väga ärevaks läheb, elad mõnda aega minu juures.” „Teil on hea mind lohutada, aga meil igaühel on oma elu, millega peab ise toime tulema,” ohkas Kertu. „Seepärast hakake astuma, niigi olete siin ilmatuma aja ära raisanud.”

Nende sõnade peale sai Sirje pahaseks. „See pole raisatud aeg, kui me saime paljudest asjadest rahulikult rääkida, sealjuu­ res ka sind aidata. Selleks me sõbrannad ju olemegi!” „Jutt jumala õige, aga jalga laseme praegu küll,” lisas Teele. „Aga nii kui jamaks läheb, helista meile!” „Kui olukord hoopis jamaks läheb, teatame, kuhu vaja,” jät­ kas kõiges alati põhjalik Sirje. Vaatas siis suurte silmadega sõb­ rannale otsa. „Muide, mida Rain sinu probleemidest arvab?”

Kertu raputas eitavalt pead. „Rain ei tea Jürgeni tempudest midagi – olen teda säästnud.” „Isver, ja meie kaks olime sinu venna sootuks unustanud!” hüüatas meeleheitlikult midagi otsiv Teele. „Ta on sul selline kompu, et varem või hiljem ma võtan ta ära.” „Jäta loba!” pahandas Sirje. „Aga sina, Kertu, oled ikka saa­ matu küll: selline vend, kes sind nii hoiab, ja ei tea mitte mõh­ kugi! Anna andeks, aga minu mõistus seda ei võta.” „Ma ei taha lähedasi oma muredega koormata. Ausalt öeldes isegi piinlik on – ise juba keskeas, aga ei saa oma eluga hak­ kama. Ju mul on siis niisugune nadi iseloom.” „Iseloom on alati see kõikse hullem loom!” käratas Teele, kes ikka veel mööda tuba ringi tuulas.

Seepeale pahvatasid naised naerma ning suuremast pingest vabanenud Kertu küsis: „Teele, mis sul jälle kadunud on?” „Ei mäleta, kuhu ma oma käekoti torganud olen.”

– 20 –

„Küllap see kusagil nähtaval on,” arvas Sirje. „Ei, seekord on asi tõsine.” „Arvad, et Jürgen krabas selle kaasa?” läks Kertu näost kah­ vatuks, kuid siis Sirje hüüatas: „Näe, selle riidelasu all, mida sa kušetile oled kokku loopi­ nud,” itsitas Sirje. „Teate, täna meile nendest tõsistest asjadest tõepoolest aitab. On aeg laiali minna.”

Seda nad viimaste soovituste saatel ka tegid. „Kui see pätt peaks tagasi ilmuma, anna ainult teada,” ütles Teele.

Sirje lisas: „Ja vennaga võta ühendust. Lubad?”

Kertu noogutas, saatis külalised liftini ja kiirustas tagasi. Pani välisukse kohe lukku ning vajus köögis taburetile.

Jumala õnn, et mul Sirje ja Teele olemas on! Muidu oleksin jumala üksi. Aga tüdrukutel on õigus: pean oma muresid lähedastega jagama. Muidu eksin veel ja veel ning lõpuks kibestun pöördumatult … Juba täna võtan end kokku ja räägin Rainile Jürgenist kõik ära!

Ja et midagi teha, hakkas koristama.

Korter polnud juba ammu nii tolmune ja segamini olnud, kuid füüsiline tegevus mõjus praegu imerohuna: rahustas närve ning taastas ka eneseusu. Õhtu eel helistas Kertu Rainile. Õnneks oli vennal aega ning jutuajamine kujunes tõsiseks, kuid Rain sellega ei leppinud. „Tee end ülehomseks vabaks,” sõnas vend lõpetuseks. „Tulen hommikul sinna ja siis arutame sinu probleemi põh­ jalikumalt.”

– 21 –