esimene osa rasedus : üheksa kuud ameerika mägesid
Rase olla tähendab olla tõeliselt elus, üdini naine ja häirivalt asustatud. Koos kehaga venivad sinu hing ja vaim, tehes raseduse sügava muutumise, kasvamise ja täiesti uute alguste ajaks.
„ THE QUICKENING HEART “
ANNE CHRISTIAN BUCHANAN
DEBRA KLINGSPORN
Esimeses osas saavad autori kõrval sõna raseduskriisi nõustaja Maret Voites, naistearst dr Kai Haldre ja seksuoloog Kristina BirkVellemaa.
MARET VOITES on ämmaemand ja raseduskriisi nõustaja, kes tegutses pikalt Tallinnas Pelgulinna sünnitusmajas. Pärast perega Muhu saarele kolimist on ta toetanud peamiselt Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa naisi, üle veebi ka teisi. Maret pakub naisele ja kogu tema perele emotsionaalset ja psühholoogilist tuge raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse ajaga seotud murede korral.
DR KAI HALDRE on 35aastase kogemustepagasiga naistearst. Ta on olnud teadur ja lektor Tartu Ülikoolis, avaldanud teaduspublikatsioone naiste seksuaaltervisest ja seda mõjutavatest teguritest ning populaarteaduslikke artikleid naiste tervisest kogu elukaare vältel. Kai on ka raamatu „Naise tervis. Keha ja meel üleminekueas“ üks autoritest.
Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku viljatusravikeskuses naistearstina töötav dr Haldre on Eesti Seksuaaltervise Liidu, Eesti Akadeemilise Seksoloogia Seltsi, Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi asutajaliige ning viimase juhatuse liige, õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige ja Sotsiaalministeeriumi soovahetuse arstliku ekspertiisikomisjoni juht.
KRISTINA BIRK-VELLEMAA on seksuoloog, antropoloog, seks-coach, koolitaja, nõustaja ja seksuaalhariduse ekspert ning raamatu „Sekspositiivseks“ autor. Ta on juhtinud taskuhäälingut Sekspositiiv ning vestelnud Tiina-Mall Vannastu ja Riina Riesiga suhetest ja seksuaalsusest taskuhäälingus Suhteline. Kristina eesmärk on jõustada ja harida inimesi suhtlemise ja enesemõistmise, kehataju, seksuaalse eneseteadlikkuse ja mitmekesisuse, aga ka üldise mitmekesisuse, sealhulgas neuromitmekesisuse teemadel.
palju õnne, te saate lapse!
2015. aasta sügis. Mu päevad on veidi hiljaks jäänud, kuid ma ei oska veel mitte midagi kahtlustada. Oleme Dastiniga koos olnud vähem kui aasta ja selle aja jooksul vastu võtnud selge otsuse, et kui meie ellu tahab laps tulla, siis võtame ta avasüli vastu. Õigupoolest võib isegi öelda, et olin igatsenud oma ellu last juba mõnda aega enne Dastiniga kohtumist. Ja ehkki olime oma ühise lapse soovis kindlad, ei kujutanud kumbki meist õieti ette, mis meid tegelikult ees ootab.
Mäletan selgelt kehas toimuvatele muutustele viidanud, ootamatult vastu hakanud karrilõhna; esimesi kahtlusi kinnitavat kahte triipu ja elevust selle rõõmusõnumi üle; esimest arstilkäiku, kus beebiootus sai ametliku kinnituse ja arvutiekraanilt vaatas vastu pisike „uba“. Mäletan seda erilist, seniteadmata tunnet, et minu südame all kasvab päriselt uus inimene, uus elu. Meie esimene ühine looming, meie armastuse vili.
Mäletan algusaja suurt salatsemist, vereanalüüside andmist varahommikuti enne tööd, et keegi ei teaks, et ma Pelgulinnas käin; veidraid isusid (ma pole eriline maiasmokk, aga Vana Tallinna jäätisest sai ühtäkki mu suur lemmik); tohutut rasedusaegset väsimust ja unisust; segavaid kõhugaase, „krooksumist“ ja isegi kõrvetisi, mida ma polnud kunagi varem kogenud; suurt kõhtu, selle kummastavat liikumist ja kõhubeebi jalalöökide jälgimist.
Mäletan sedagi, kuidas käisime Dastiniga koos ultrahelis. See pisut ärev ukse taga ootamine, elevuse, teadmatuse- ja hirmusegune ekraani vaatamine, et teada saada, kas lootel on kõik omal kohal ja kõik organid korras; rääkimata põnevast küsimusest „kas see on poiss või tüdruk?“ — see kõik oli meie ühine kogemus, ühine läbielamine, mälestus, miski, mis paratamatult jääb igavesti meie kahe pärisosaks. Mäletan ka ärevat lõpuootust koos pesapunumis- ja kodukorrastushoogude ja niisama lõõgastumisega enne suurt elumuutust; tormiliselt kulgenud sünnitust, Pelgulinna sünnitusmaja oma sünnitus- ja hilisema perepalatiga.
Tagantjärele tarkusena näen, et esmakordselt emaks saades oli mu pea illusioonidest tulvil — arvasin toona, et rasedus ja sünnitus ongi see kõige raskem osa ja edaspidi piisab vaid armastusest ja intuitsioonist. Kuid oh, kuidas ma eksisin! Tõtt-öelda sukeldusin ma emadusse täiesti mitteteadlikult, arvates, et laste kasvatamist ja paarisuhte hoidmist ei pea õppima.
Ma arvasin naiivselt, et elus loksub kõik iseenesest paika, sest kõik need teadmised, kuidas elu navigeerida, peaks meile olema emapiimaga kaasa antud. Paraku pole aga kõik nii lihtne. Kindlasti saame oma päritoluperest nii mõndagi kaasa. Me arvame, et elus peaksidki asjad nii käima, nagu on alati käinud, kuid miskipärast satume ühel hetkel olukorda, kus tuleb mõista, et midagi tuleb teisiti teha.
Maailm on pidevalt muutumises — laiendatud pered ei ela enam koos, värsked lapsevanemad on sageli beebiga omaette, mehed ja naised käivad võrdselt tööl ja naised ei ole enam ainuisikuliselt pere ja kodu eest vastutavad. Muutunud olukord ja peremustrid toovad kaasa uue peredünaamika, millega me pole aga sageli oma peas veel harjunud. Tihti käitume automaatselt
vanade, juurdunud uskumuste järgi, nende tõesuse üle pikemalt juurdlemata.
Kõiki detaile on enne lapse saamist praktiliselt võimatu ette läbi mõelda — eriti, kui pole lähedasi, näiteks väikeste lastega õdesid-vendi-sõbrannasid, kellelt tarkust ammutada ja kelle tegeliku igapäevaelu võlu ja valu lähedalt saaks uurida. Sageli libisevad inimesed suuresti ilma planeerimata paarisuhtesse, seejärel libisevad märkamatult täisvõimsusel pereellu. Kui palju teadlikkust on aga vaja, et see paaristants oleks tõeliselt nauditav ega tooks endaga kaasa kummagi partneri kannatusi ... Kui palju teadlikkust on vaja, et me ei kaotaks teineteist sellel käänulisel teel!
Ütlen ausalt, et kui ootasin Adriani ja ka siis, kui ta oli juba sündinud, ei kujutanud ma veel üldse ette, et laste kasvatamine ja suhte hoidmine laste kõrvalt võiks olla nii suur töö. Et eri rollide — ema, naine, elukaaslane — vahel žongleerimine võiks olla keeruline ja väsitav. Pigem tundus, et kõik tavalised inimesed käivad laste kõrvalt ühel hetkel mõlemad täiskohaga tööl, tulevad koju, teevad süüa, panevad lapsed magama ja nii see elu edasi veereb. Rääkimata sellest, et lapse beebiaeg peaks kulgema täielikus rahus, harmoonias ja õndsuses, jätkates oma isiklike meelistegevuste ja osaliselt ka tööga.
Ma arvasin vist, et lapsed kasvavad üles nagu seened, kohanedes kõige sellega, mis nende ümber ema ja isa elus toimub. Et päriselt elamiseks, lastega tegelemiseks, enda eest hoolitsemiseks pole vaja ekstra aega otsida. Et selleks, et ennast selles virvarris mitte ära kaotada või vähemasti ühel hetkel taas üles leida, pole vaja sugugi eriliselt vaeva näha. Et kõik see toimub möödaminnes, muuseas.
Kuigi meie esiklapse Adriani beebieas oli palju sellist, mida ma endale vaimusilmas olin ette kujutanud — tundide kaupa rinnaga
toitmist ja kussutamist, vanniskäike ja kaisutamist, põrandal mängimist, uute toitude avastamist, õueskäike ja nunnutamist, rõõmu ja heldimuspisaraid, ühiseid kohvikukülastusi ja isegi täiega õnnestunud reis Sitsiilia kuuma päikese alla —, oli tal meile ka üksjagu üllatusi varuks.
Käruga jalutades tuli teda pidevalt sülle võtta, lutiga sai ta sõbraks üle kivide ja kändude, väsimatu katsetamise tulemusena; autosõite saatis valjuhäälne protest turvahälli ahistavate rihmade vastu ning „Mina ei taha veel magama jääda“ laulu sõnad iseloomustasid kõiki me õhtuid, hoolimata üleinimlikest pingutustest ja sellest, et mina kui ema ei askeldanud mitte köögis, vaid proovisin tundide kaupa last magama panna.
Otsekohe põrkusime Dastiniga teineteise täitumata ootustega, sest polnud ausalt öeldes uut elukorraldust eelnevalt läbi arutanud ega osanud seda endale kuigi realistlikult ette kujutada. Kui palju aega ja energiat jääb vastsündinu kõrvalt näiteks söögi tegemiseks? Sellist küsimust polnud ma enne lapse sündi ei endale ega kellelegi teisele esitanud. Rääkimata sellest, kui palju aega ja energiat jääb iseendale, teineteisele, paarisuhtele. Arvasin naiivselt, et kõik loksub iseenesest paika.
Lapsevanemaks saamine on tohutult suur elumuutus ja lapsed ei kasva loomulikult nagu seened, vaid nõuavad erakordselt palju aega, pühendumist, kannatlikkust, tingimusteta armastust, aga ka vanemlikke oskusi, mida pole meile siiski päris emapiimaga kaasa antud. See, millise kogemuse osaliseks me lapsevanematena täpsemalt saame, sõltub paljudest pisiasjadest — alates meie enda närvikavast, lapsepõlvest ja eelnevast, laste-eelsest
täiskasvanuelust koos selle kümnete nüanssidega ja lõpetades sellega, millised on meie lapsed ning kui suur ja toetav on meie tugivõrgustik.
Just raseduse ajal avaneb meil suurepärane võimalus eesootavaks pisutki valmistuda, igapäevasaginas aeglustada, enda sisse vaatamiseks ja partneriga rääkimiseks aega võtta ja nii palju, kui saab, ühiselt läbi mõelda — sest absoluutselt kõike ei ole niikuinii võimalik ette näha. Küll aga saab omavahel arutada, millisena te pereelu lapsega koos ette kujutate, millised on teie arvates ema ja isa rollid, kui palju te igapäevaelus muutub, kes mille eest vastutab, kuidas saate endale ja teineteisele edaspidi aega võtta.
Järgnevatest peatükkidest leiad infot naise kehas ja meeles raseduse ajal aset leidvate muutuste kohta, samuti põhjalikud vastused põletavatele küsimustele seoses rasedusaegse seksiga, sest ka füüsilise läheduse säilitamine on sellel ajal väga tähtis.
Et saaksid aga kõigeks eesootavaks veelgi paremini valmistuda, toon siinkohal välja raseduskriisi nõustaja Maret Voitese soovitused teemade kohta, mida tasub partneriga enne lapse sündi arutada.
teemad, mida arutada partneriga enne lapse sündi
Küsimused, mis puudutavad beebi, kodu (ja laste) ning naise eest hoolitsemist:
Millised beebi ja koduga seotud ülesanded jäävad naise, millised mehe kanda?
Keda saab kutsuda appi, kui on abi vaja?
Kes ja kuidas hoolitseb vanemate laste eest, kui neid on peres?
Millist tuge vajab naine? Kas mees peaks loobuma mingitest vabaajategevustest või vähendama nende sagedust selleks ajaks, kui kodus on vaja rohkem abi ja tuge?
Küsimused, mis puudutavad lapsevanemateks olemist ja paarisuhet:
Millised lapsevanemad me tahame olla?
Milline isa ma võiksin olla ja mida minu jaoks tähendab olla hea isa? Milline on naise arvates hea isa?
Milline ema ma võiksin olla ja mida minu jaoks tähendab olla hea ema? Milline on mehe arvates hea ema?
Millistest päritoluperedest me tuleme? Mida soovime endaga kaasa võtta, mida aga teisiti teha?
Kuidas meie paarisuhe muutub, kui me saame lapse?
Kuidas me saame hoida oma paarisuhet nii, et meist ei saaks ainult lapsevanemad?
rasedus pole haigus!
Kui ootasin Adriani, käisin ma tavalisel üheksast viieni kontoritööl. Mäletan, kuidas ühel hetkel olin kohutavalt hädas — ehkki rasedus kulges hästi ja mind ei kimbutanud isegi iiveldus, olin pidevalt tohutult väsinud. Senise „öölooma“ elu asendus sellega, et voodisse läksin ma juba kella 22 paiku ja peagi magasin, kuid sellest hoolimata olin tööpäeva lõpuks enamasti nii läbi, et oleksin tahtnud otse laua taga magama jääda.
Reedeks oli mul tavaliselt jaks puhta otsas ja hommikune tõusmine valmistas tõelist piina. Nii otsustasin pöörduda tööandja poole lihtsa palvega, et ta lubaks mul reedeti kodukontoris olla —, siis saaksin nädala lõpus veidi hiljem tõusta ning vajadusel sülearvutiga diivanil pikutades tööd teha. Tegelikult peab seaduse järgi tööandja võimaldama rasedale lamamisvõimalusega puhkeruumi kasutamise, kuid meie kontoris polnud ühtegi diivanit ega tugitooli.
Minu suureks üllatuseks oli mu ülemuse reaktsioon pehmelt öeldes vaenulik. „Rasedus pole haigus!“ teatas ta mulle resoluutselt. „Ja kui sina peaksid reedeti kodus olema, siis tahavad ju kõik teised ka reedeti kodus tööd teha!“ oli tema järgmine argument. Ma ei mäleta, mida ma tookord vastuseks kostsin, ent mäletan selgelt, et ma sain vihaseks. Neis argumentides polnud mingit loogikat — kui mina tunnen, et raseduse tõttu on mul raske, siis kuidas saab mind võrrelda kõikide teiste töötajatega, kes ei ole
lapseootel ehk kelle keha ei kasvata enda sees uut inimest? Või kuidas peaksid need töötajad ennast minuga võrdlema? Mis teeb neil olemise niivõrd raskeks?
Kahjuks ei viinud see vestlus ühegi mõistliku kokku leppeni ning pidin otsima seaduslikke võimalusi enda koormuse vähendamiseks. Jah, ma jaksasin teha täiskoormusega mõttetööd ja mulle meeldis mu töö, ent ma ei pidanud 40 tundi nädalas kontoritoolil istudes füüsiliselt vastu. Et tööandja ei tahtnud mulle natukenegi vastu tulla, pidin paluma naistearstilt tõendit kergemale tööle üleviimise kohta, mis kontoritöö puhul võis tähendada ka lühemaid tööpäevi ehk pisut väiksemat koormust.
Arstitõendi vastu tööandja enam ei saanud ja nii sain ma edaspidi iga päev tervelt kaks tundi varem koju puhkama minna, haigekassa maksis palgavahe kinni ehk kätte sain ikka enda täispalga. Minu silmis oli see täielikult minu võit ja tööandja kaotus — olin ju valmis endise koormusega jätkama, soovides vaid ühel päeval nädalas kodukontori võimalust.
Tänasel päeval, pärast koroonat, tunduks kodukontori mittelubamine täieliku absurdina, aga tundus mulle ka toona — sest paar aastat enne seda töötasin mõned kuud Postimehe heaks 100% distantsilt, viibides teises riigis. Pidin vaid hommikuti kell 9 toimetuse Skype’i ühisvestlusesse sisse logima ja tööle asuma. Tööandja usaldas mind ja töö sai tehtud.
Ehkki kodukontorist on saanud tänaseks igapäevaelu normaalne osa, saab minu loost kindlasti kaasa võtta selle, et enda eest tuleb alati seista. Vahet pole, mida arvavad kõrvalseisjad — neile võibki tunduda, et kui oled noor, terve ja tugev, pole rasedus mingi haigus —, kuid see tobe väljend on tegelikult äärmiselt kohatu. Rasedus võib põhjustada väga suurt väsimust,
teatud juhtudel ka suuremaid terviseprobleeme ja see olgu ikka lapseootel naise enda otsustada, kui palju ja millistel tingimustel ta kanda jaksab.
Kui ootasin oma teist last, Rubenit, olin Adrianiga kodune. Ei mingit kontorit ega vaidlusi ülemusega, ent oh seda väsimust! Päevad läbi aktiivse rüblikuga toimetamist, samaaegne uue kodu ost ja selle jaoks sisustuse otsimine. See kõik võttis mu ikka päris läbi. Väsimusele keskenduda polnud aga aega, iga vaba hetk oli täidetud remondi ja sisustamise küsimustega. Viimastel nädalatel enne sünnitust olin sunnitud käima objektil „vägesid juhatamas“, kui Dastin oli päeval tööl ja töömehed toimetamas, et me võimalikult kiiresti sisse saaks kolida. Endalgi oli naljakas hiigelsuure kõhuga kahekorruselise kodu trepil ukerdades meestele korraldusi jagada, ent hakkama ma sain.
Küll aga valmistas mulle suuri raskusi see, et olin ühtäkki täiesti tuppa surutud. Adrian oli väga aktiivne ega lasknud mul hetkegi rahulikult olla. Sellesama aktiivsuse tõttu keeldus ta kärus istumast ja nii oli ühel hetkel mu igapäevastel jalutuskäikudel kriips peal. Et Dastin tegi õhtuti ja nädalavahetustel suure osa ajast uues kodus remonti, tundsin end selle raseduse ajal lapsega üksi kodus olles eriti üksijäetu ja õnnetuna. Tundsin puudust mehe tähelepanust ja lähedusest, samuti tema mõistmisest. Igatsesin nii väga seda, et ta saaks aru, kuidas mina end tunnen! Ühel hetkel pöördusin raseduskriisi nõustaja, seejärel Pelgulinna kliinilise psühholoogi poole, kus saime koos nendel teemadel rääkida.
Ja siis ... fast forward veel kaks aastat. Elasime uues kodus, selleks ajaks peaaegu neljane Adrian ja värskelt kahene Ruben käisid üks lasteaias, teine hoius. Elu oli justkui tasakaalus — mul oli lõpuks oma aega ja nädalavahetustel, kui mu vanemad võtsid meie poisid päris mitmeks tunniks enda juurde, saime Dastiniga kahekesi olla. Ent taas oli kõik muutumas.
Ühel Rubeni kodupäeval panin ta lõunaunne ja otsisin sahtlist välja salaja ostetud rasedustesti, sest päevad olid juba nädal aega hiljaks jäänud ja järgmine päev ootas mind „korraline“ naistearsti külastus — esimene pärast viimast sünnitusjärgset kontrolli. Ilmselgelt ei tahtnud ma arstile lolli näoga otsa vaadata ja öelda vaid häbelikult „ma ei tea“, kui ta menstruatsiooni toimumise aja ja võimaliku raseduse kohta pärib.
„Emme, kes sul kõhus on?“ oli Adrian küsinud vaid paar päeva enne seda täiesti ootamatult. „Kui päevad ei alga, siis on beebi!“ kõlas Dastini vastus. Olin ise sel hetkel pisut jahmunud. „Ärge tehke nalja!“ pareerisin vaid, ent hinge puges ikkagi väike kahtlus — äkki see polegi nali? Tõsiselt sel teemal rääkida ma veel ei julenud. Ja siin ma nüüd olin. Hoidsin käes rasedustesti, millel ilutses kaks selget triipu. See teine triip ei lasknud end seekord tõesti üldse oodata, siin polnud enam kahtlusele ruumi.
Eriolukorra väljakuulutamisest seoses koroonaviiruse levikuga lahutas meid sel hetkel vaid kaks päeva. Kaks päeva oli jäänud selle õhtuni, mil anti teada, et üle Eesti läheb kõik lukku ja meie elu muutub mitmeks kuuks täiesti teistsuguseks, mõneti ulmefilmi sarnaseks.
Järgmised kuud kulgesid minu jaoks raskelt. Kahe eelmise rasedusega võrreldes kogesin seekord päris tugevat iiveldust. Päeva esimeses pooles olin suhteliselt teovõimetu — väsimus ja iiveldus tekitasid soovi vaid pikutada, enne kui jaksasin enda
värskenduseks korra vähemalt õue minna. Kuid oh häda, lapsed olid ju kodus ja mees kodukontoris ning oma ajast või rahust ja vaikusest võisin vaid unistada. Nüüd oli ühtäkki raske oma mehelegi selgeks teha, et olen päriselt väsinud ja mul on paha olla. Vahepeal kogesin valusid alakõhus, mis tegid mind ärevaks ja mille tõttu ei olnud ka laste tassimine üles-alla mööda kodust treppi ega nende pepupesu igal suvalisel hetkel enam nii mugav. Kui mu kõht oli juba silmanähtavalt suur, oli väsimus ja iiveldus pisut järele andnud, kuid lastega toimetamine muutus teistmoodi keeruliseks. Nad võisid õhtuti väsinuna ühtäkki sõjakaks muutuda ning kui ma neid duši all pesta üritasin, võidi mind ootamatult üllatada jalahoobiga otse kõhtu. Selliste intsidentide pärast hakkasin ühel hetkel lastega üksi jäämist sisuliselt kartma. Läksin põhimõtteliselt iga kord endast välja, kui sain aru, et pean mõne tunni nendega üksi toimetama, sest ma ei võinud kunagi ette teada, mis mind täpselt ees ootab või kas sel ajal, kui ma korraks selja keeran, kukub keegi kuskilt alla või muud säärast. Mida rohkem mina pabistasin ja ärevaks muutusin, seda keerulisemaks muutusid oma käitumise poolest lapsed. Eks koroonaaeg oli raske kõigile ja pidevalt ninapidi koos olles ei olnud kellelgi kerge. Õnneks pöördusin ühel hetkel esimese sünnituse ajast tuttava raseduskriisi nõustaja poole, kelle vastuvõttudel sain end vähemalt tühjaks rääkida ning kes natukenegi rahustas ja minu mõtteid suunas.
Siinkohal minu soovitus — kui tunned, et sinu partner on hädas, püüa märgata seda, mis tal hästi välja tuleb ja ole talle igati toeks! Sest ainult head märgates saame head juurde luua ning
negatiivsele keskendudes loome hoopis negatiivset juurde. See käib selle aja kohta, kui naisel on raseduse tõttu raske — sünnitusjärgse aja, väikelapseea, ja kui aus olla, siis üldse mistahes perioodi kohta, mil ollakse paarisuhtes — ning kehtib täpselt samamoodi meeste kohta. Tõsi, pean endalegi seda sageli üha uuesti meelde tuletama.
Ja veel — üks äärmiselt lihtne, ent tõhus nipp, mille saime kord paariterapeudilt:
Ütle igal õhtul partnerile kolm asja, mille eest oled talle sel päeval tänulik!
Me kõik tahame tunda, et meie tegusid märgatakse ega võeta iseenesestmõistetavalt. Me kõik tahame tunda, et oleme väärtustatud ja et isegi siis, kui on raske, on igas päevas ometi ka midagi head.
Aitäh, kallis, et sa viisid täna lapsed lasteaeda ja ma sain ise rahulikult olla/tööd teha.
Aitäh, et tegid perele nii maitsva söögi.
Aitäh, et lasid mul hommikul kauem magada.
Aitäh, et käisid pärast tööd toidupoes ja tõid meile süüa.
Aitäh, et tõmbasid põrandad üle.
Aitäh, et panid kõik laste asjad hommikuks valmis.
Aitäh, et panid minu trenniriided pessu.
Need on vaid mõned näited, kuid see nimekiri võiks olla lõputu.
Kui võtame kõiki neid väikeseid asju iseenesestmõistetavalt, võib ühel hetkel juhtuda, et partner — olgu ta mees või naine — tunneb,
et teda ei märgata. Vahet pole, mida ta teeb, ikka ei ole keegi selle eest tänulik. Või mis veelgi hullem — märkab vaid seda, mida teha ei jõuta. Ma arvan, et see on umbes sama, kui koolilapse puhul ei öeldaks iialgi ühtki sõna tema saavutuste kohta, kuid toodaks alati häälekalt välja, kui halb see on, kui ta ühtäkki ühe halvema hinde saab. Ja see ei ole sugugi hea tunne, eks ole!
Loomulikult tuleb kasuks ka see, kui ise ennast tunnustada ja öelda nii endale kui kaaslasele ja lastele välja, mis mul hästi õnnestus, mille üle on mul hea meel, et see täna tehtud sai. „Imeliste aastate“ vanemluskoolitusel tuuakse samuti välja, et laste tunnustamise kõrval on oluline neile enda tunnustamisega eeskuju näidata ning kõva häälega välja öelda näiteks: „See supp õnnestus mul küll täna väga hästi, see tuli nii maitsev!“ Nii õpivad lapsedki head märkama ning ennast ja teisi õigel ajal kiitma.
mis toimub naise kehas
raseduse ajal?
Ehk on just sellised ütlused nagu „rasedus pole haigus“, samuti paljudes Ameerika filmides vaatajate silme ette manatud roosiline pilt lapseootusest süüdi selles, et sageli jäävad naised tegelikkusega silmitsi seistes hätta. Rasedus peaks justkui olema midagi müstiliselt ilusat ja nauditavat, panema naise lausa väliselt särama, andma tema elule uue mõtte ja tiivul kantud tunde.
Kui mängu tulevad ootamatud kehalised vaevused, magamatus ja muremõtted, võib see nii mõnelgi lapseootel naisel jalad alt lüüa. Paarisuhte jaoks võib isegi kauaoodatud imeline aeg osutuda parajaks proovikiviks, sest suured muutused on paratamatult toimumas nii naise kehas kui ka mõlema partneri meeltes. Ja seegi pole veel kõik. Rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne aeg on naise tervise ja heaolu seisukohast väga haavatav periood, nagu kirjutab Lucy Jones oma raamatus „Matrescence: On the Metamorphosis of Pregnancy, Childbirth and Motherhood“1.
Õigupoolest on rasedus ja sünnitus olnud naisele alati mingil määral ohtlikud, tänapäeva läänemaailma meditsiin on lihtsalt arenenud nii kaugele, et suurem osa potentsiaalselt ohtlikest olukordadest lahendatakse. Naise ja beebi seisundit
1 Jones, L. Matrescence: On the Metamorphosis of Pregnancy, Childbirth and Motherhood. E-book. Penguin, 2024. (Pealkirja tõlge: Emaks sirgumine: raseduse, sünnituse ja emaduse metamorfoosist.)
jälgitakse kogu raseduse vältel ning sünnituse ajal, vajadusel osatakse mõlemat aidata. Paraku on vähem arenenud, vaestes riikides naiste raseduse ja sünnitusega seotud suremus endiselt kõrge.
Looduse poolt meile kaasa antud intuitsioon, sisetunne, mis sunnib muretsema, küsimusi esitama, oma keha kuulama ja raseduse ajal erakordselt ettevaatlik olema, ei valeta. Täiesti loomulik on naise soov raseduse ajal rahulikumalt võtta, rohkem puhata ja ennast hoida ning midagi imelikku pole, kui selle protsessi käigus tabavad naist segadusseajavad tunded.
Kogenud ämmaemand ja raseduskriisi nõustaja Maret Voites tõdeb, et tema poole pöördutakse väga erinevatel põhjustel alates rasedusaegsest ärevusest kuni sünnitusjärgsete meeleolumuutusteni. Ette tuleb ka paarisuhteprobleeme. Mõnikord on rasedus hoopis soovimatu, mõni rasedus katkeb ja mõni naine tunneb ärevust sünnituse eel. Maret kinnitab, et raseduse ja lapsevanemaks saamisega on alati vaja kohaneda nii nagu iga muu uue eluetapiga — ka siis, kui rasedus on väga oodatud ja soovitud. Muutustega kohanemine ei toimu üleöö ega iseenesest ning raskuste korral on kindlasti mõistlik abi otsida.
Naise kehas leiavad raseduse ajal aset suured muutused.
Hormonaalsed muutused, mis mõjutavad naise füüsilist ja emotsionaalset seisundit ning kasvav kõht ja sellega kaasnevad vaevused võivad tugevalt mõjutada naise meeleolu.
„Tuju võib kõikuda ja naine võib tunda erinevaid tundeid — ärritust, ootusärevust, hirmu, rõõmu, suurenenud lähedusevajadust. Mõnikord võib isegi juhtuda, et naisele üldse ei meeldi
sel ajal tema kaaslane,“ räägib raseduskriisi nõustaja. Rasedusaegsed vaevused võivad naist ehmatada või talle pettumust valmistada, sest ootus sellele ajale võis olla hoopis teistsugune.
Ka see, millisena mees või naine kujutavad ette oma tulevast rolli, võib olla väga erinev.
Maret soovitab lapseootel paaridel omavahel arutada, millised lapsevanemad nad tahavad olla ja millisest päritoluperekonnast kumbki tuleb. Samuti seda, millisena näeb mees konkreetselt enda kui isa rolli. Mõnikord vajab mees juhendamist, et tegelikult algab isa roll juba siis, kui naine jääb rasedaks.
„Naine vajab ka mehe lähedust, tuge ja mõistmist. Uue inimese loomine ei ole just lihtne!“
Väga paljud naised kogevad raseduse esimeses trimestris hästi tugevat väsimust. Umbes kaks kolmandikku kuni kolmveerand rasedatest kogeb sel perioodil iiveldust ja ka oksendamist. Meestel on sellega sageli raske samastuda, kuna nad pole midagi sellist kunagi kogenud. Mõnel naisel kestab iiveldus tunduvalt kauem kui esimesed kolm kuud.
Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku viljatusravi keskuse naistearsti dr Kai Haldre sõnul põhjustab iiveldust ja oksendamist individuaalne tundlikkus rasedushormooni, koorioni gonadotropiini kiiresti suureneva hulga suhtes. Rasedusaegse iivelduse ja oksendamise pärssimiseks on aga olemas väga tõhus ravim, retsepti kirjutab arst. Umbes 0,5–2% rasedatest esineb liigoksendamist. Kui midagi enam sees ei püsi; sealhulgas vedelik, ja kehakaal hakkab langema, siis tuleks kindlasti pöörduda haiglasse.
Maret tõdeb, et naised, kes kogevad raseduse ajal tihti iiveldust või oksendamist või kellel on lihtsalt väga raske olla, on öelnud,
et lähedaste jaoks muutub nende seisund ühel hetkel normaalsuseks, mida enam tähele ei panda. Nende kaastunne väheneb. „Naisel, kellel on raseduse ajal raske, ongi iga päev raske!“ märgib nõustaja. Rasedusvaevused väsitavad naist ja panevad ta end sageli mitteatraktiivsena tundma. Ta ei suuda igapäevaelu enam nautida, ei pruugi tahta oma mehega lähedust ega kuskil käia ja paarisuhe võib saada seeläbi kannatada. Kui mees saab aru, mis naise organismis tegelikult sel perioodil aset leiab, on tal ehk lihtsam naist mõista ja talle toeks olla. Sest olgem ausad — kõik see, mis paneb aluse uuele inimesele, kellega saame enamasti umbes üheksa kuu möödudes silmast silma kohtuda, tundub kohati ulmevaldkonda kuuluvat.
Kuidas kasvab kahe pisikese raku — muna- ja seemneraku — ühinemisel terve inimene, kellel on olemas kõik siseorganid, silmad, kõrvad, suu, käed-jalad ja kõik muu ja kes on hämmastavalt oma ema ja isa moodi?
Kõigepealt viljastub munasarjast vabanenud munarakk munajuha kaugemas otsas ja hea õnne korral hakkab toimuma samaaegselt munajuhas emaka poole suundumisega kiire rakkude jagunemine. Viis-kuus päeva pärast viljastumist jõuab nüüdseks 300–400rakuline inimalge ehk embrüo emakasse. Embrüo välimised rakud kinnituvad sügavamale emaka limaskesta, et ühineda seal ema veresoontega. Sisemised rakud jagunevad kolmeks rakukihiks, millest hiljem arenevad loote kehaosad.1 Sisemisest lootelehest arenevad kopsud, maks, seedeelundid, kõhunääre; keskmisest lootelehest luustik, lihased, neerud, veresooned ja süda; välimisest lootelehest nahk, juuksed, silmad, hambaemail ja närvisüsteem. Ja see on ju alles algus!
1 Siin ja kogu peatükis kasutatud allikad: dr Kai Haldre; Eesti.ee. Rasedus nädalate kaupa; Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinik. Raseduse jälgimine.
rasedusaegsed vaevused
Juba sel ajal, päris raseduse alguses võib naine tunda senisest suuremat väsimust ja meeleolu muutlikkust, rinnad võivad muutuda suuremaks ja tundlikumaks. Mida enam kasvab ja areneb loode, seda suuremad muutused toimuvad naise organismis. Esineda võib peavalu ja oksendamist, unisust, iiveldust, isutust, sageneb urineerimine ja suureneda võib lõhnatundlikkus.
Hakkab tõusma kehakaal ning kuigi iiveldus taandub enamasti teisel trimestril, siis mida enam loode kasvab, seda enam hakkab ta suruma naise siseorganitele.
Koorioni gonadotropiin ehk hCG on nn rasedushormoon, mida toodetakse raseduse ajal platsentas ja mille ülesanne on toetada progesterooni sünteesi kollakehas raseduse esimestel nädalatel, kuni progesterooni hakkab tootma platsenta. Progesterooni on vaja muu hulgas raseduse säilitamiseks.
Nn rasedushormooni hCG sisalduse tipp on üheksanda rasedusnädala paiku, ütleb dr Kai Haldre, ning see langeb tema sõnul kokku iivelduste piigiga. Arvatakse, et iiveldus võib olla selle hormooniga seotud. Mitmikraseduste puhul esineb iiveldust ja oksendamist palju rohkem.
Raseduse ajal tõusnud naissuguhormooni östrogeeni kõrge tase võib tekitada pigmendilaike näol, sünnimärgid ja tedretähnid võivad tumeneda. Juuste loomulik väljalangemise tsükkel peatub, taastudes pärast sünnitust. Seetõttu on rasedate naiste juuksed sageli tihedamad. Naine hakkab kergemini hingeldama, järske liigutusi tehes või püsti tõustes võib tunda nõrkust või peapööritust. Kasvava emaka surve ja suurenenud progesterooni hulk mõjutab soolestiku tööd ja võib põhjustada kõhukinnisust.
Raseduse teises pooles võib juhtuda, et kõht läheb pingesse, mis põhjustab ebamugavust, kuid kui emaka kokkutõmbed ei ole valulikud, siis pole muretsemiseks põhjust. Mida enam kõht kasvab, seda ebamugavamaks muutub naise jaoks nii liikumine kui magamine. Emaka kasvamine võib põhjustada kõrvetisi, kui magu surutakse kõhuõõnes ülespoole.
Ilma raseduseta kaalub emakas umbes 50 grammi, kuid raseduse lõpuks kaalub see umbes kilo. Emaka maht suureneb raseduse ajal umbes 500 korda. Kui raseduse alguses on emakas umbes pirnisuurune, siis raseduse lõpus on see nagu arbuus.
NÄDAL 1
NÄDAL 40
Samuti kohanevad raseduse ajal naise süda ja vereringe uute nõudmistega. Kuna raseduse ajal on naise organismis ka lisavereringe — beebiga seotud platsentaarne vereringe —, siis vere üldmaht suureneb raseduse ajal 1–1,5 liitri võrra. Emaka rõhumine koos rasedusest tingitud veenide silelihaste toonuse langusega põhjustab veenilaiendeid jalgadel ja häbemel, krambivalmidust säärtes ning hemorroide ehk pärasoole veenilaiendeid. Luude ja liigeste sidemed muutuvad sünnituseks valmistudes kohevamaks, elastsemaks, lõdvemaks — seda põhjustab platsentas toodetav relaksiin. Raseda kõhu kasvades paigutub keha raskuskese tahapoole ning süveneb selja nõgusus
nimmepiirkonnas. Seljalihaste ülevenitusega seoses tekivad seljavalud, mida rasedad tihti kaebavad. Raseduse ajal tõuseb tupeseinte elastsus ja venitatavus, tupe limaskest pakseneb ning verevarustus paraneb. Limaskest on niiske, suureneb tupesisaldise hulk. See kõik valmistab keha ette sünnituseks, kuid võib tähendada ühtlasi ka senisest nauditavamat seksi!
Paratamatult tähendavad kõik need arvukad muutused naise organismis, et miski pole enam endine ja kui kohanemine muutustega võtab inimesel üldiselt alati aega, siis raseduse ajal tuleb pidevalt uuesti ja uuesti kohaneda nii üha kasvava kõhu kui ka kõikide kaasnevate vaevustega.
Iiveldust ega oksendamist ei pruugi paljud rasedad üldse kogeda, kuid väsimust esineb enamikul lapseootel naistest. Johns Hopkinsi ülikooli meditsiinikool selgitab rasedusaegset väsimust keha märguandena, et tuleb võtta aega muutustega kohanemiseks. Suures osas põhjustavad väsimust hormonaalsed muutused, eriti raseduse esimeses trimestris ehk kolmandikus järsult tõusev progesteroonitase. Süda aga peab suureneva veremahuga kohanemiseks lööma senisest kiiremini — südame minutimaht suureneb, pulsisagedus tõuseb. Väsimust võib põhjustada ka rauapuudus, mis tekib seetõttu, et raseduseelsed rauavarud kuluvad ära kiirenenud vereloomele ning loote kasvu tagamiseks. Õnneks on naise rauanäitajad raseduse ajal pidevalt jälgimisel ja vajadusel soovitab arst või ämmaemand võtta rauda lisaks. Sageli kurdavad lapseootel naised, et kuigi väsimus ja unevajadus on suur, on magama jääda ja pikalt järjest magada raske. Mäletan isegi, kuidas uni võis vahel keset ööd lihtsalt ära minna ja siis ei aidanud muu kui raamatu lugemine teises toas, kuni uuesti unisus peale tuli. Voodis vähkremine võis olukorra aga hoopis hullemaks teha, sest nii suurenes vaid ärevus ja peas
kippusid keerlema mõtted: miks ma küll magada ei saa, appi, ma olen ju hommikul siis nii väsinud!
Uneprobleemide võimalike põhjustena tuuakse välja kehas toimuvaid muutusi ja ebamugavust magamisel ja ka nii-öelda looduse poolt ette määratud pinnapealsemat und, mis valmistab ette peatselt sündiva beebi vajadustele koheselt reageerima.
minu rasedusaegseid
iiveldus
Sa oled kuulnud, et üks esimesi raseduse tunnuseid on iiveldus?
Tõsi on see, et see on väga individuaalne. Võib juhtuda, et sul ei õnnestu töölgi oma rasedust kaua varjata, sest kõik ajab lihtsalt öökima. Kuid võib juhtuda sootuks vastupidi, nagu juhtus minul esimese raseduse alguses — üksainus rasedusele viidata võinud iiveldusjuhtum leidis aset siis, kui ma ei teadnud oma lapseootusest veel midagi, kuid päevad olid juba natuke hiljaks jäänud. Piisas vaid elukaaslase jäetud karrimaitseaine jääkidest pannil, mille lõhn mu ninna jõudes tekitas emotsiooni „väkk, kui vastik!“, ehkki karri on mulle varem alati maitsenud.
Kahjuks pidin kolmanda raseduse ajal üsna pikalt kogema igapäevast iiveldust, mis ei olnud seotud ühegi kindla lõhna või toiduainega ega päädinud õnneks kordagi oksendamisega, ent oli sellest hoolimata vägagi ebameeldiv ja kurnav.
rinnad
Umbes teisel raseduskuul olin sunnitud ostma esimese suurema rinnahoidja. Arvasin, et see ongi kõik. B-korvist oli ootamatult
saanud D-korv ja see tundus mulle väga-väga suur. Mõni kuu hiljem pidin oma sõnu sööma. Tõttasin taas rinnahoidjajahile. Kui esimese rinnahoidja soetasin targu soodsamate hulgast, siis suuremaid korve selliste poodide valikus enam ei leidunud.
Seadsin sammud oma vana lemmiku Triumphi poodi, kus asjatundliku müüja abiga sai soetatud ilus E-korviga rinnahoidja koos väikese pikendusega. Nüüd on küll kõik, arvasin ma siis. Müüja aga „lohutas“, et küll tuleb neid rinnahoidjaid raseduse jooksul veel osta.
Kuuendal raseduskuul läksin taas Triumphi poodi ja ostsin täpselt samasuguse, ent suurema ümbermõõduga rinnahoidja.
Varem soetatud pikendus läks ikkagi külge. Kõik tundus taas täiuslik, ehkki nüüd teadsin, et tugikaartega rinnahoidjat ma raseduse lõpuni ilmselt kanda ei suuda — rinnakorv laieneb, emakas tõuseb kõrgemale ja istudes hakkavad tugikaared ebamugavalt suruma.
Kui kellegi jaoks võib see rinnahoidja-saaga tunduda mõttetu raharaiskamisena, siis ma ei kujuta ette, et oleksin suure osa rasedusest käinud ringi ebasobiva rinnahoidjaga või üldse ilma.
Kokkuhoiu mõttes oleks võinud poole raseduse pealt soetada imetamisrinnahoidja, aga kui rinnad muudkui suurenemist jätkavad, pole sel mõtet. Naised on erinevad ja mõnel juhul oleks see loodetavasti võimalik.
trenn
Aktiivse treenijana tahtsin olla tõeline fit mummy, saades inspiratsiooni ägedatest Instagrami piltidest, kus suure kõhuga rasedad usinalt trenni teevad. Kui jätkan sama elustiili, olen raseduse ajal sama heas vormis kui enne, ainult kõht tuleb ette, mõtlesin endamisi. Reaalsus osutus kahjuks pisut teistsuguseks.
Kui kõik algusest ausalt ära rääkida, siis rasedaks jäädes tundsin end pisut tõbisena. Kas tegemist oli samaaegse külmetusega või lihtsalt rasestumisega kaasnevate sümptomitega, seda ma ei tea, kuid vähemalt nädal aega oli mu kehatemperatuur 37 kraadi kandis, tundsin end väga kurnatuna ning mind vaevasid peavalud ja nohu. Sellise enesetunde juures jäid muidugi trennid vahele mitmeks nädalaks, kuna nõrkustunne kestis ka pärast tugevamate sümptomite kadumist.
Kui ma lõpuks oma rasedusest teadlikuks sain ja arsti juurde seda tuvastama läksin, selgus, et mul oli emakas väike verevalum, mis pidi küll ise ära minema, kuid arst ei lubanud kolm nädalat seksida ega trenni teha ja määras mulle igaks juhuks rasedust säilitava hormoonravi. Nii venis trennipaus kokku umbes pooleteise kuu pikkuseks.
Uuesti jõusaali minnes ei julgenud ma enam loomulikult suuri raskusi tõsta ja hoidsin end tagasi, tehes trenni vaid väikeste hantlitega ja senisest palju väiksema koormusega. Kükid, mida sai varem tehtud, suure raskusega kang turjal, võisid nüüd jääda pikaks ajaks vaid unistuseks — kuigi on ka neid rasedaid, kes sama trennirutiini jätkavad, ei julgenud mina pärast habrast raseduse algust riskida. Arvestades süvenevat väsimust ja pärast tööpäeva lõppu tabavat meeletut unisust ei jõudnud ma trenni sagedamini kui korra nädalas, küll aga hakkasime mehega õhtuti rohkem värskes õhus jalutamas käima.
Füüsiliselt kõige aktiivsemaks osutus minu jaoks hoopis kolmas trimester, kui kõht oli kõige suurem. Kuna siis oli mul võimalik töölt koju jääda, piisavalt magada, puhata ja ka läbimõeldumalt toituda, tundsin ma märksa rohkem energiat, et teha korralikku trenni kaks-kolm korda nädalas ehk sisuliselt sama tihti nagu raseduse eel.
Jõusaalis tundsin sageli endal peatuvat imestavaid pilke ja olin enda üle uhke, sest suutsin veel raseduse lõpus saada paremasse vormi — usun, et see mõjus positiivselt nii mulle, lapsele kui ka lähenevale sünnitusele. Alles kolmandas trimestris jõudsin rasedatele mõeldud trenni, mis andis minu jõusaalirutiinile palju juurde. Olin õnnelik, et sain lõpuks pühenduda lapsele ja endale ning teha tööd selle nimel, et olla ilusam ja tervem. Samuti usun siiani, pärast kolme sünnitust, et rasedusaegne treening (eriti kükid ja rasedusaegne jooga) aitab kaasa sellele, et beebi sünd oleks kergem.
