Kättemaks

Hommik Ma ärkasin selle peale, et mul oli külm. Kusagilt ulatus minuni tuuletõmbus. Ma sain silmalaud kuidagi lahti ja veendusin, et viibin täiesti võõras kohas ja veidras olukorras. Lamasin mingil kunstnahaga ületõmmatud lavatsil või istmel ja mind kattis vile tekinäru. Ja mu pea lõhkus metsikult valutada. Need olid mu esimesed tundmused sellel hommikul.

Ajasin end vaevaliselt küünarnukkidele ja mu pilgule ava­ nes suurem ruum, kuhu laiast maast laeni aknast ulatus leige päikese­valgus. Sealt sellest aknast näis pärinevat ka too külma­ voog. Või mõnest lahtijäetud uksest, mida mu silm ei sele­ tanud. Tolle akna all paistis massiivne ristjalgadega pikklaud.

Midagi hakkas justkui meenuma, kuid katkes kohe.

Ma keerasin end veidi ja avastasin, et minust paremale jäi üsnagi muljetavaldav kamin, antud juhul täiesti külm, üksnes tukid ja tuhk. Kui seal oligi millalgi põlenud tuli, siis oli see igatahes ammu kustunud.

Kõige järgi otsustades pidi tegemist olema kellegi suvilaga.

Mulle paistis sinna lavatsile ära ka paar ust, mis viisid kuhugi hoone sisemusse. Uus pilk aknaalusele lauale viis mu valu­ tava pea mõttele, et siin võis hiljaaegu toimuda mingi pidu.

Jah, mingi pidu, kus ma ilmselt olin olnud osaline. Aga ikka veel ei mäletanud ma midagi konkreetset. Aknaalune laud 7

Rein Põder

oli koristatud, pikad lakitud meekava pingid ilusasti omal kohal. Üht võisin ma majas valitseva vaikuse järgi ometi järeldada – ma olin siin täiesti üksi. Ja endiselt puudus mul teadmine, kuidas ma olin siia sattunud ja mis seos oli minul siin ruumis millalgi toimunuga.

Järgmisena andis üks loomulik häda, mu pakitsev põis, endast märku. Ajasin end lõplikult püsti, tundsin, et kõigun veidi, kuid mõne hetke seisnud, olin võimeline minema otsima WC-d, mis pidi ju sellises hoones ikka leiduma. Nõnda sattusin suvila tagaruumidesse, neid oli mitu, avasin ja sulgesin järge­ mööda väiksemate kambrite uksi, avastades, et sealgi valitses täielik kord, kuni lõpuks leidsin lühikese koridori lõpust otsi­ tava kambri.

Ja just seal istudes ja õndsat rahulolu tundes hakkas pilt aegamisi selginema ning kõik asjaolud asusid justkui oma kohtadele …

Tundus üsnagi tõenäoline, et olime siin eile õhtul pidanud oma ülikoolikursuse kokkutulekut, kusjuures meie lõpetami­ sest oli möödas kakskümmend viis aastat, tegelikult isegi kibuke rohkem. Tavaliselt olid eelmised kokkutulekud – neid oli olnud kaks või kolm – langenud suvisele ajale ehk õigele lõpuaktusele võimalikult lähedale, aga seekordne oli mingitel asjaoludel, mille meenutamisega oli mul esialgu raskusi, jah, üsna sügisesse nih­ kunud. kokkutulekukohaks oli ilmselt kellegi Tartus elava ja töötava kursusekaaslase poolt valitud see koht, mille eelis, nagu kõigile levitatud sõnumis kirjas oli, et suvila „asub täiesti kõrvali­ ses kohas ja nõnda ei sega keegi meie pidu“. Jah, nagu mäletasin, saavutas meie pidu lõpuks vägevad detsibellid, pluss muidugi vali muusika, mille jüngreid oli me kursusel üsna mitu.

8

Kättemaks

See mõtisklus või meelisklus võttis mult omajagu aega, lõpuks võisin nupule suruda. Vesi pahises tükk aega, jäi siis aga ootamatult vait. Kui palju ma ka ei kuulanud, paagi uuesti täitumist polnud enam kuulda. Sel vähetähtsal asjaolul poleks vajadust peatuda, kui sellega poleks seotud midagi üldisemat.

Ajasin end unitaasilt püsti, pea valutas jätkuvalt. Aga oli siiski pisut parem olla. Korraga tundsin janu. Nüüd oleks ära kulunud üks õlu või tubli kruusitäis kanget kohvi. Seda võiksin ehk leida köögist, mis jäi kaminaruumist ilmselt teisele poole.

Kuid ka köögis avanes mulle ideaalne pilt – kõik oli piinlikult ära kraamitud, külmkapi uks oli avali, seal polnud õlle­pudeli poegagi, rääkimata mingitest võileibadest või unustatud kon­ servikarpidest. Külmkapp oli täiesti tühi. Imelik, et sama seis valitses köögiriiulitel: seal ei paistnud ühtegi nõu ega söögi­ riista. Märkasin sedagi, et mõlemad köögiprügi­kastid oli jõutud tühjaks teha ja sinna olid koguni uued prügikotid pandud. Kõik oli puhas, äärmiselt korras, nagu poleks siit mingit pidu üldse üle käinudki. Keegi oli siin süstemaatili­ selt tegutsenud. Samal ajal kui mina kaminaruumis õndsalt põõnasin. Küllap oli ikkagi olnud ülejäävat toidukraami ning joodavatki, kuid see kõik oli ilmselt lahkujate poolt kaasa viidud. Kõik oli steriilselt puhas ja korras. Veelgi enam, välja oli lülitatud ka elekter, nagu ma veendusin köögilülitit mitu korda klõpsates. Mida elektri olemasolu oleks mulle pakku­ nud, seda ma segasest peast ei jaganudki. Muidugi, palju roh­ kem oleksin rõõmustanud vee üle. Paraku köögikraan üksnes korises, lastes välja torustikku jäänud õhku. Vesi, kogu suvila oma, oli ilmselt kinni keeratud. Ja kohe meenus mulle WC paagi käitumine. Kui oleksin seda asjaolu ette teadnud, olek­ sin sealt saanud ju natuke vett.

9

Rein Põder

Kööginurgas paistis massiivne kapp, see oli mehise taba­ lukuga suletud. Küllap selle taga oligi suvila elektrikilp. Ehk teisi­sõnu, kui kusagil pööningul asuski veepump, siis selle käima­panek ei olnud minu võimuses. Ja mida ma teinuks saa­ dud veega, kui mul polnud nagunii kohviaparaati ega kohvi­ puru.

Korraga ja esimest korda sain aru, kui sant on tegelikult mu olukord. Ainult et ikka veel ei adunud ma kõige selle põhjust. Õigemini seda, mis siin oli vahepeal juhtunud. Nii või teisiti oli mulle selge, et kursusekaaslased olid minu – minu üksi – siia võõrasse kohta maha unustanud. Kas siis kogemata või meelega. Pigem meelega, sellele viitas too vile pruun tekk, mille all olin äsja ärganud. Kuid kuidas see ikkagi võis juhtuda? Siin pidi olema mingi olulisem põhjus, mida mu ähmane aju esialgu ei mäletanud. Niisiis tuli püüda eile­ õhtust olukorda taastada.

Ma olin nüüd juba tükk aega seisnud köögiuksel, vaagides olukorra tõsidust, et mitte öelda tragikoomilisust. Lõpuks läk­ sin tagasi kaminaruumi, kus mu pilk langes pikale ristjalgadega lauale, mille ümber oli ilmselt istutud ja pidutsetud. Laud oli esialgu tundunud mulle absoluutselt ärakraamituna. Nüüd aga selgus, et keset lauda oli siiski üks ese, üsna veidra kujuga tuhatoos, ning see oli pandud vajutuseks mõnedele paberi­ lehtedele, et juhuslik tuulehingus, mis võiks ruumi tungida, neid põrandale laiali ei paiskaks. Enne kui need satuvad selle kätte, kellele on määratud. Ja see persoon sain olla vaid mina, sest pealmisel lehel oligi minu nimi. Seega polnud tegemist tänukirjaga suvila omanikule ja nõnda edasi. Ent millegipärast pälvis mu tähele­panu kõigepealt just see keraamiline vigurdus, mis kujutas endast paharetti või kuradikest. Nii et ma võtsin 10

Kättemaks

selle kujukese ja silmitsesin seda lähemalt. Kuju oli kõver ja groteskne ning irvitas ilmselgelt minu üle.

Alles seejärel võtsin kätte need paberilehed, kuid ei hakanud kohe lugema, mis seal kirja oli pandud. Igatahes teksti näis olevat üsna palju.

Ma ei tea, miks ma lugemisega viivitasin. Võib-olla juba aimasin, et midagi head ma sealt teada ei saa. Kogu eelnev situatsioon oli selle selgeks tunnismärgiks. Seeasemel läksin ja võtsin varnast oma kuue, tõmbasin selle selga, kobasin tasku­ tes – ja avastasin üldsegi mitte oma imestuseks, et mul pole põuetaskus rahakotti, seega ka mitte ühtki dokumenti, samuti ei leidnud ma oma kodu võtmeid ja muidugi ka mitte oma mobiili. Dokumentideta võõras linnas, püüdsin mõttes nalja­ tada. Kuid kohe sain aru, et just see asjaolu lisab veel midagi mu viletsa olukorra juurde. Ka polnud taskus mu truud Šveitsi taskunuga, mis oli mul kõikjal, igas olukorras kaasas. Ma olin kui võõrale rannale lainete poolt paisatud Robinson. Ma ei leidnud pika kobamise peale ka mitte oma märkmikku ja pas­ takat, isegi mitte kammi ja paberservjettide pakki. Mind oli puhtaks tehtud, nagu selle kohta võinuks öelda mõnes muus olukorras. Nüüd oli täiesti selge, et mind polnud siia kogemata maha unustatud oma peatäit välja magama. Mind oli ilmselgelt tahtlikult, lausa reetlikult maha jäetud.

Ja oli selge, et kogu ülejäänud seletuse pidin leidma mulle jäetud kirjast. Istusin tühja laua äärde ja alustasin lugemist.

Kiri Juba kirja algus oli veider. See algas ilma mingi pöördumiseta, justkui poolelt pöördelt, mis reetis, et kirjutaja või kirjutajad polnud olnud kuigi tasakaalus, aga võib-olla ka kuigi kained.

Kiri oli oma olemuselt algusest peale rünnakas, süüdistav, ehkki põhjus polnud kohe aru saada. See oli kohati ka silmakirjalik.

Nii mulle vähemalt tundus. Õigemini kirjutanuid igati õigus­ tav.

Sa olid ikka kõvasti jommis ja kippusid kogu meie pidu ära rikkuma. Me ei olnud sind kunagi sellisena näinud. Ehkki peame tunnistama, et meile see sobis ja me aitasime sellele omajagu kaasa. Tead, see õlu, see koduõlu, mida sa ohtralt kaanisid, see oli muidugi Madise saarlasest isa poolt meie peo jaoks spetsiaalselt pruulitud ja Madise autoga kohale toodud. Kuid sinu kruusi sai märkamatult midagi lisatud. See midagi oli sookailuleotis, mis oli Viivika idee. Tema oli muide üks sinu kõvemaid kriitikuid.

Eks sa pead ise teadma, mis teie vahel oli juhtunud, kes kellele ära võis öelda. Sinu raamatus, millest me keegi üle ega ümber ei saa, oled sa meist ikka täieliku kõverpildi loonud, kui püüda pehme­ malt väljenduda. Mõni meist tarvitas muidugi palju krõbedamaid sõnu. Nii et Viivika tõi siitsamast järve tagant raba servalt kimbu sookaile ja sellest sai tehtud tõmmis, mis tükk aega tõmbas, ja see 12

Kättemaks

vaigistas lõpuks sinu kuraasi ning pani su magama, nii et meil oli võimalik sinu üle pikalt arutleda. Mis puutub sellesse õlle­ lisandisse, siis Viivika ja meie kõigi õigustuseks olgu öeldud, et just vanad eestlased lisasid sookailunestet õllesse, nagu sa ehk isegi tead, aga sinu puhul sai vist tsutike palju … Ütlen kohe , et sinu siiajätmise idee sündis hiljem.

Sel kohal jätsin kirja lugemise pooleli, seda oli veel mitu lehe­ külge. Edasi tulid mingid muud paberid, justkui maantee­ kaardid. Ma olin jahmunud, olin sõnatu, ma ei saanud ikka veel millestki aru. Minu mahajätmise põhjust polnud ikka veel välja öeldud. Imestasin selle kirjelduse üle, mis minust sealt paberitelt vastu hoovas. Mul oli vaja end koguda, rahuneda, ühtlasi üle saada kirja ebameeldivast toonist, mida näis aina lisanduvat. Ühte olin siiski ära tabanud – see oli Hannese, mu kursusekaaslase käekiri, järelikult oli tema suuresti teksti ja kasutatavate väljendite autor. Sama järeldust kinnitasid ka need paar kaardilehte, mis pärinesid ilmselt Hannese loodud ja juhitava kaardifirma MERCATOR maanteeatlasest. Lisatud kaardilehtede ülesanne oli mulle esialgu arusaamatu, kuid ilm­ selt pidi see selguma edaspidi.

Vahtisin mõttetühjalt kümmekond minutit laiast aknast välja. Päike oli vahepeal pisut kõrgemale tõusnud, misläbi kerge härmatisekord aknaaluselt platvormilt oli peaaegu kadunud.

Ja seal keksles nüüd julge varesepoiss, mu ainuke kaaslane sel hetkel, leidis mingi äravisatud viineritüki, küllap meie pidu jäänuse, ja nokkis seda raevukalt.

Justkui äkilise valgustumuse läbi ilmuvad mingid eileõhtuse peo üksikasjad, mis ühtlasi oli tunnistus, et sookailuuim hakkas mu aju vabastama.

13

Rein Põder

Kõigepealt, kõigepealt meenus koht, kus ma selle laua taga olin istunud. Mind ja teisi hiljem saabunuid oli istuma pandud aknapoolsesse külge, kus oli jahedam ja ka ebamugavam, sest laud oli liiga akna ligi. Jah, ühel pool mind oli algul istunud keegi, keda ma ei mäletanud, aga hiljem lühikest aega Siiri, ja teisel pool oli istunud Tiina, tema kõrval ta abikaasa Kaarel, kes polnud üldse meie kursuselt, aga kes oli varemgi ainsa kõrvalise inimesena meie olengutel osalenud, sest Tiinal oli kaugelt tulla, päris Saaremaa teisest servast ja tema „vajas autojuhti“. Õnneks oli Kaarel sõnakehv ja ei kippunud eriti sõna võtma. Just nen­ dega, nende autoga olin minagi saabunud. Nad olid mu Tartu bussijaamast peale võtnud. Mul endal autot polnud, tegeli­ kult ei sallinud ma põhimõtteliselt autosid, nendega pidevat jändamist ja muidugi ka sõiduriski. Nojah, kursuse­kaaslaselt küüti paluda oli mõnevõrra alandav, eriti kui arvestada minu literaadiseisust ja tuntust – ma olin oma kursuselt ehk väheseid nii-öelda avaliku elu tegelasi. Aga Tiina-Kaarel olid kenad ja abivalmid ja kogu selle tee lõbustasin neid peamiselt anekdoo­ tidega, niipalju kui mäletan.

Nüüd, kus mulle oli selgeks saamas selle kirja ja kogu siia­ jätmise eestvedaja, hakkasin lõpuks aimama ka kaugemaid tagamaid. Sest juba korra riivamisi oli mainitud mu romaani, mis kandis muide pealkirja „Läbisegi“.

Niisiis otsustasin edasi lugeda, et oma aimuvates kahtlus­ tes kinnitust saada. Jah, nõnda oligi, nõnda oligi – kohe jõuti minu raamatuni!

Ei taha pikalt seletada, jätkas kiri, aga peamine põhjus oli muidugi sinu viimane raamat, kus paljud meist end ära tundsid.

Seejuures on see sinu „Segiläbi“ pealkirjast alates üks suur segasus.

14

Kättemaks

Raamat ei meeldinud kellelegi või peaaegu kellelegi. Sa oled meist teinud lausa naerualused. Ja endast, sellest Raulist, mingi targa paipoisi. Kui me seda sulle püüdsime algul üsna rahulikult selgeks teha, siis sa ei kuulanud meid üldse. Sa muudkui jahusid mingist kirjandusliku ja elutõe erinevusest ja korrutasid, et seda kõike tuleb teisiti võtta. Johhaidii, kuidasmoodi teisiti? Kõigele lisaks teed sa liiga mõnelegi meie lugupeetud õppejõule. Selles osas polnud meie arvamused küll päris üksmeelsed. Mõnele isegi meeldis, kui­ das sa Rääkijat, meie üht markantsemat õppejõudu, portreteerid.

Kui sa siis lõpuks ära kukkusid, hakkasime sinu üle nii-öelda kirjanduslikku kohut pidama. No oleks sa seda kuulnud! Ja siis tekkiski mõte sind mingil moel karistada, jah, sinu ülbuse ja tak­ tituse pärast. Olgu tõe huvides öeldud, et Tiina, kellega sa siia saabusid, ja Siiri olid selle otsuse vastu, kõik teised olid poolt.

Aga see oli vaid esialgne mõte. Sest kõik pöördus ootamatult teisiti. Sa ärkasid selle järjest valjeneva sõnavahetuse ajal üles ning nõudsid veel õlut. Ja sa said seda õlut, mille peale sa hakkasid ennast raevukalt õigustama, nagu oleksid meie kohtupidamist läbi uima ja une kuulnud. Sa teatasid, et sinul on õigus absoluutselt nõnda kirjutada, nagu sina heaks pead, ja punkt. Kõik jäid mui­ dugi vait ja ootasid, et sa uuesti ära vajuksid ja et me saaksime jätkata. Kuid esialgu seda ei juhtunud. Siis ootamatult sa vaheta­ sid nii-öelda registrit, kukkusid uhkustama oma eelmiste raama­ tutega, mida me polevat „muidugi keegi lugenud“. (Mõned meist olid siiski!) Edasi oli su jutt pisut segasevõitu. Sinus sai korraga võitu enesehaletsus ja sa leidsid, et üleüldse on vähe neid, kes sulle tunnustust soovivad jagada, ehkki oled seda kahtlemata väärt. Ja äkki teatasid sa, et sul polegi praegu võimalik tõsiselt kirjutami­ sega tegelda, sest sa ei ela honoraridest ära ja et sel aastal ei saa sa ka mingit toetust. Nõnda ei saavat sa pühenduda oma uuele 15

Rein Põder

romaanile, mis olevat huvitava süžeega, ent kahjuks toppamas juba algusjärgus. Ning just seepärast pead sa vahepeal ajalehtedele arvamuslugusid kirjutama ja end peenrahaks vahetama. Need viimased olid täpselt sinu sõnad.

Seejärel kukkusid sa teist korda ning lõplikult ära.

Kohe pärast seda omandas see sinu kirjandusliku karistamise mõte hoopis teistsuguse sisu. Ma ei mäleta, kelle ettepanek see just oli, aga selle mõte oli: sind tuleks siia üksi maha jätta. Kusjuures mitmed olid sellega kohe nõus, mõned siiski kahtlesid. Oli ka teist­ suguseid arvamusi. Öeldi, et see sinu uus raamat ei saa kuigivõrd parem olla kui „Segiläbi“. Lühidalt, esialgne plaan võitis ja sind otsustati kui geograafi seada, teisisõnu seada sind kui endist geo­ graafi olukorra ette, kus sa pead siit kõrvalisest kohast absoluutselt igasuguse abita koju, pealinna jõudma.

Siinkohal tuleks lisada, et too otsus ei sündinud n-ö sinupoolse kaasabita. Nimelt jõudsid sa praalida ka oma õpingujärgsete Siberi matkadega, oma reisikirjadega, rõhutades mitmel korral, et oled seal Siberis kogenud üllatavaid läbielamisi, millest meie „võime vaid und näha“ ja mis ootavad vaid sinupoolset kirja­ panekut. Su jutu mõte oli, et oled „üks teeneline matkamees“ ja seega tõeline geograaf. See viimane arvamus riivas meist paljusid.

Sest vilunud matkamehed oleme me ju kõik, mis geograafid me muidu oleksimegi. Ja mitte ainult seda – ka sportlikul rindel oleme silma paistnud, mida sina ju pole! Nii olid Anne ning Aadu omal ajal vabariigi orienteerumiskoondise liikmed ja käisid isegi välis­ maal võistlemas.

Kuid korraga tekkis minul (Hannesel) üks hoopis leebem ja asjalikum ettepanek. Et kui sa tõepoolest suudaksid siit pära­põrgust ilma igasuguse abita pealinna jõuda, siis oleks see ju omaette või­ malus mingiks järgnevaks sinupoolseks kirjapanekuks. Ja ma 16

Kättemaks

võiksin sellele sinu teekonnale selles mõttes isegi kaasa aidata, et varustan sind Mercatori teedeatlase vastavate lehtedega, mis sind nii-öelda juhiksid.

Ja kuna Mercatoril läheb üsnagi kenasti, siis võiks minu firma sulle pakkuda ütleme aastase stipendiumi, mis võimaldaks sul oma „suurepärase idee“ teoks teha. Aga selle garandiks oleks, et sa selle eelseisva teekonna läbi Eesti ausalt ning õigeaegselt läbi teeksid.

Ma tulin selle plaaniga nii-öelda üldkogu ees kohe välja ja valdavalt oldi sellega nõus. Keegi lisas, et poleks paha, kui sa oma tulevasest teosest meile eelnevalt lähemalt räägiksid ja selle pea­ tükke tutvustaksid. Silmas peeti seda teost, mis sul toppas, mitte tulevast reisikirja.

Ka see täiendus leidis heakskiitu. Sa muidugi saad aru, et just eelseisva retkega pead sa selle stipendiumi nii-öelda välja teenima.

Ning kui retk ei peaks mingil põhjusel õnnestuma, siis sa muidugi jääd Mercatori toetusest ilma.

Sellele järgneski operatsioon, mis sind võib-olla häirib: sinu taskutest kõrvaldati kõik, mis sind võiks sel teekonnal aidata. Sa pidid edaspidi hakkama saama omaenese leidlikkusega, nii-öelda vana matkamehe leidlikkusega. Kõik äravõetu saad sa retke lõpus muidugi mõista tagasi.

Sinult me mingit nõusolekut küsida ei saanud – ja seda polnud vajagi, kõik johtus eelnevast. Edasine oleneb nüüd vaid sinust endast! Kui sa aga sellest mängust otsustad välja astuda, siis on see sinu teha. Siit pealinna jõuda tuleb sul nagunii!

Pole vist tarvidust rõhutada, et viimase variandi näol ei olegi päriselt tegemist sinu karistamisega. Me lihtsalt anname sulle või­ maluse ennast parandada, oma kirjanduslikku käekirja ja üldse ellusuhtumist. Niisuguse kokkuvõttega me kirjanduslik kohus varastel hommikutundidel lõpetaski ja me asusime võitluspaika 17

Rein Põder

korda seadma. Ja iseenesest mõista ei jäänud me sinu ärkamist ootama …

Nüüd siis lähemalt sinu ees seisva teekonna läbimise tingimus­ test. Esiteks – Tallinnasse pead sa jõudma kaheksa päeva jooksul.

Teine tingimus – selle vahemaa pead sa läbima jalgsi, ilma mingit transporti kasutamata, mis ongi su jaoks raskem, ehkki peibuta­ vam ülesanne. Kusjuures sul pole taskus sentigi raha. Kahtlemata oleneb paljugi sinu maastikutundmisest, kuid etteantud marsruu­ dist pead sa igal juhul kinni pidama. Ehkki geograafina oled sa kergelt alla käinud.

Ja kui sa jõuad selle ajaga tõesti Tallinna, milles me küll veidi kahtleme, siis Mercatori stipendium summas 7000 eurot on sinu ja see kantakse kümne päeva jooksul sinu arveldusarvele, mille me leidsime su rahakotist, ning sa saad samaaegselt ka vastava lepingu.

Arvesta seda, et sul on teel terve rida kontrollpunkte, need leiad sa Mercatori poolt välja antud Eesti teedekaardi lehtedelt, ja sa pead seejuures tähtaegadest kinni pidama. Esimese kontrollpunkti leiad sa siitsamast laualt teedeatlasest väljatõmmatud kaardilehelt, ülejäänud saad enda valdusse retke käigus. Eks ole, see sarnaneb hiiglasliku orienteerumisvõistlusega!

Pea meeles, et see on ühtaegu aumeeste kokkulepe. Meie hinnangu järgi kujuneb su teekonna pikkuseks 180-200 kilomeetrit ja sa peak­ sid pealinna jõudma hiljemalt järgmise nädala pühapäeva õhtuks.

Praegu on laupäeva hommik. Seega kujuneks su teekonna kestuseks kaheksa päeva, mis minu arvestuse järgi annaks päevateekonnaks umbes kakskümmend viis kilomeetrit, arvestamata muidugi ette­ nägematuid asjaolusid. Aga need jääksid sinu kanda.

Muide, ükskõik millise muugi tingimuse rikkumine, näiteks mõne kontrollpunkti vahelejätmine, jätab sind stipendiumist ilma.

18

Kättemaks

Loodetavasti saad sa siiski hakkama ja kirjutad selle stipen­ diumi toel parema raamatu, kui oli sinu „Segiläbi“. Üks allakirjutanuist oli sinu suhtes leebem ja palus sulle jätta mõningane rahasumma söögi jaoks, kuid me hääletasime selle võimaluse maha. Ka oma kõhumured pead sa kuidagimoodi ise lahendama.

Hmh, raamatu pealkirja polnud kirja kirjutajad, seega Hannes, siiski ära õppinud!

Sul ei ole nüüd enam palju aega mõtlemiseks! Asu teele!

Kursuse nimel: Hannes, Hille, Viivika, Endla, Aadu.

PS Loodame, et sa lased välisukse sneprisse, võtit me sulle jätta ei riskinud.

Nõnda lõppes see mitmel lehel kiri. Mul jäi vaid lisada, et kõik viis kursusekaaslast olid omakäeliselt kirjale alla kirjuta­ nud. Sain kõigist neist ühekaupa aru, aimasin ka minuvastase antipaatia põhjusi – meil oli olnud mõnesuguseid ebaklappe.

Ja Aadu oli olnud kogu stuudiumiaja justkui Hannese kannu­ poiss. Ainus, kellest ma aru ei saanud, oli Endla. Mulle tun­ dub, et ma polnud Endlat romaanis prototüübina üldse kasu­ tanudki. Ta oli selline märkamatu kuju. Aga näe! Või kust ma teadsin, mida keegi romaanist välja oli lugenud! Peale nende viie oli muidugi teisigi, kelle kaasanoogutamist võisin arvata.

Mis ma nüüd soovitusest hoolimata tegin? Ma alustasin kirja otsast peale, aeglasemas tempos, nagu otsiksin sealt 19

Rein Põder

mingeid alltekste. Ja ma komistasin lausele: „Sina oled meil ju kirjanik ja pead end eriliseks!“ Hoomasin selget irooniat.

Jah, mind taheti ikkagi karistada, stipendium oli vaid kibe präänik. Või kumb neist oli karistus ja kumb mulle vastu­ tulek? Tegelikult, tegelikult oli ikkagi tegu peene ja julma kättemaksuga!

Ja minus hakkas kohuma esimene vihahoog.

Jah, neil paaril leheküljel oli kui kokkuvõte meie kursuse mentaliteedist. Seal oli parajalt kõike: halvakspanu ja ähvardust ja kahtlustust ja midagi veel. Võib-olla varjatud kadedustki.

Nad ei andnud mulle andeks, et olin hälbinud õpitud kitsa­ mast erialast, et polnud päevagi töötanud oma kätteõpitud alal, vaid olin kohe läinud üle ajakirjandusse ja sealt sujuvalt edasi kirjandusse. Aga nad olid nagu unustanud, et ma pol­ nud teadus­konnas ainus taoline ülemineja, et seda olid olnud näiteks Hermaküla, Saluri ja Pärn ja veel mõni teinegi. Ma võinuks ju vastukaaluks tüdrukutelt küsida: kui paljud teist, pedagoogilise haru omad, on selle kahekümne viie aasta järel oma õpetajaametile truuks jäänud? Omamoodi ma seda ette­ heidet oma romaanis „Läbisegi“ ära kirjutasingi. Mis muidugi ei saanud asjaosalistele meeldida.

See viimane oli siiski mu hilisem mõttekäik.

Ent tegelikkuses, mis on tõe kriteerium, selgus, et kõik mu ettekujutused ei töötanud, raamat tootis vaid arusaamatust ja koguni viha minu kui autori suhtes. Selgus, et me oleme küll teised, seejuures palju kainemad, kuid ometi endiselt vägagi haavuvad ja endast hästi arvavad. Ühtlasi sai selgeks, et miskit vana polnud unustatud, vana vimm kestis edasi, ning kes seda vana julges ellu äratada, sel tuli silm peast välja ­torgata. Nad olid minu raamatust välja lugenud olematuid asju. Õnneks 20

Kättemaks

ma ei kuulnud nende kõiki etteheiteid. Kuid kirjaski oli pii­ savalt välja öeldud, mida kõike nad minust arvavad.

Ja ometi oli seal raamatus ka lahedamaid ja ilusamaid kohti, kui tohtisin nõnda öelda. Ma olin paljudele oma tegelastele omistanud unistusi või siis lihtsalt eluplaane, kus nad nägid end aastate pärast. Ja ma olingi teinud mõningaid ettevaa­ teid, kust selgus, mis ühest või teisest on elus saanud. Kuid nagu ma nüüd kohkumusega aru sain, olin valdavalt kujuta­ nud nende unistuste purunemist, argipäeva pealejäämist. Kas mitte see polnud veel üks põhjusi, miks mu romaan sai säärase üksmeelselt hävitava hinnangu. Keegi ju ei taha tunnistada, et unistused jäävadki sageli unistusteks, neil nagu pole muud funktsiooni kui olla nad ise.

Nii-nii, mulle sai nüüd lõplikult selgeks, et just see tagaselja tehtud diil oligi neid sundinud hommikul kiirustama. Muus olukorras võinuks pidu ju vabalt kuni poole päevani jätkuda, sest oli kõigest laupäev ja polnud kuhugi kiiret. Nii et mina olin peo enneaegse lõpetamise põhjus. Ja samas tuli neil kraa­ mijatel kogu aeg jälgida, et mulle midagi, absoluutselt mitte midagi maha ei jääks. Ei sööki, jooki ega muid vahendeid, mida ma võiksin teekonnale kaasa haarata ja mis võiksid mu retke kuigivõrd kergendada.

Sellele järeldusele jõudmine isegi mõnevõrra lahjendas mu nördimust. Siis olin tagasi kirja tooni ja küüniliste kohtade juures. Vaid hetke mõtlesin, mida nende lehtedega teha. Esi­ mese hooga tahtsin kirja ja ka Hannese kaardilehe hävitada, seal kaminas ära põletada ning nõnda nende pakkumisest ning enda katkematust alandamisest loobuda. Sest tegu oli täielikult tagaselja tehtud otsusega. Vastasel juhul oleksin ehk suutnud kaubelda mingeid kergendavaid asjaolusid, näiteks 21

Rein Põder

seda, et mulle oleks jäetud vähemalt mu rahakott koos selle sisuga alles.

Kuid mul polnud ju tikke ega tulemasinat, sest suitsetamise olin suutnud mõned aastad tagasi maha jätta. Ja kui kumbki neist oleks taskus olnud, siis oleks seegi rekvireeritud. Ja kami­ nast polnud võimalik leida sädemepoegagi.

Järgmisel hetkel olin ma diili vastu võtnud. Jah, endale täiesti ootamatult. Ja ma leidsin ka, et see kiri on ikkagi omamoodi tunnismärk või dokument, mõistlik oleks see alles hoida. Nii et murdsin selle veel kord kokku ning peitsin jope sisetaskusse.

Sinna, kirja teisele poolele saaksin teel teha märkmeid. Kuid taas küsimus – millega? Nad polnud jätnud mulle isegi seda pastakat, millega selle kirja olid kirjutanud. Mul polnud isegi kõige lühemat pliiatsijuppi. Küllap kuulusid kirjutusvahen­ didki sel teekonnal keelatud esemete nimistusse. Sisuliselt kuu­ lusid sinna kõik esemed, mis vaese tulevase ränduri olukorda oleksid kas või kröömikese kergendanud. Nende salakavalus ja ärategemistahe olid sügavamat laadi, kui olin esialgu arvanud.

Mina ei tundnud neid, aga sama võis öelda vastupidi – nemad ei tundnud ka mind, hoolimata koosoldud aegadest. Me olime kaks erinevat tähesüsteemi. Ehkki see kõlas kummaliselt ja sobimatultki antud olukorras.

Paraku polnud enam midagi võimalik muuta. Ma pidin kõik muudki tingimused vastu võtma, kui juba olin põhiotsuse tei­ nud. Jah, see stipendium oli kui porgand, mis oli seatud ühe teatud eesli nina ette.

Järgnevalt asusin uurima lisatud kaardilehte. Sellele oli mär­ gitud punkt numbriga 1. Mul oli võimatu kindlaks teha, kus see punkt tegelikkuses asub, kuivõrd ma ei teadnud, kus ma ise hetkel asun. Hannes salatses algusest peale. Suvila asukoht 22

Kättemaks

pidi mulle selgeks saama alles siit lahkumise järel, mõne maan­ teeviida läbi.

Ja korraga, kui ma vaatlesin seda Hannese atlasest pärit kaardi­lehte, vilksatas minus mõte: mis siis, kui kogu see jutt on vaid suitsukate, kui kõik see oli neil, sel tublil toimkonnal, juba varem valmis mõeldud ja minu hädaldav jutt oli mulle lihtsalt suhu pandud. Minule, hulluksjoodetule, sest ise ma ju midagi taolist ei mäletanud. Kui nii, kui nii, siis … Edasi ei tahtnud ma enam mõelda.