Eessõna 7
SISUKORD
Ihukaitsja 11
Kõige osavam trikk 21
Kümme kilo 29
Küllaltki ohutu 39
Igati normaalne 53
12-millimeetrine lahendus 61
Ühistransport 71
Mina ja hr Rafferty 77
Sektsioon 7 (a) (toimiv) 85
Magusast sõltuvuses 95
Puupeade liit 103
Ma kuulsin üht romantilist lugu 111
Minu esimene narkoprotsess 119
Vihmast märg 127
Tõde juhtunust 141
Pierre, Lucien ja mina 149
Uus tühi dokument 159
Shorty ja diplomaadikohver 169
Tappev suitsunälg 177
Maoõgija ja arvud 187
EESSÕNA
1990. aastate algusest alates olin töötanud viisteist aastat telesaadete tootmises, kuid muutuste tuuled hakkasid puhuma ja ma tajusin, et igavesti need head ajad enam ei kesta. Mis saab edasi? Haudusin välja ebamäärase, vaikselt küpseva plaani hakata kirjutama romaane, aga suuremalt jaolt vajus see unustusse, sest päevast päeva ja kuust kuusse olid mul ikka veel käed tööd täis. Siis lõpuks, nagu Hemingway oli öelnud pankroti kohta, sai lõpp, mis oli algul lähenenud vähehaaval, äkitselt äkiliseks. Ühel päeval olin veterantelerežissöör, järgmisel päeval juba töötu.
Oli aeg varuplaan töösse rakendada.
Olin õppinud iseseisvalt lugema kolmeselt ja jõudnud piltideta raamatuteni neljaselt ning lugenud sellest ajast alates läbi tõenäoliselt kümme tuhat pikka jutustavat teost. Mul oli vöö vahel neli kümmend tuhat tundi teletööd, nii draama kui ka dokumentaal filmide alalt. Tundsin, et mul on päris korralik arusaamine populaarsest meelelahutusest, selle rütmidest ja grammatikast, sellest, mida tahavad publiku laiad hulgad, ja miks mõned asjad nende jaoks toimivad, teised aga mitte. Olin tuttav sellega, mida me nimetame agendiga elukutseteks. Arvasin, et kirjastuste hanketoimetajad on midagi sarnast telejaamade tellimis produtsentidega. Sain aru reklaamimaailma põhimõtetest. Lugemine oli alati olnud minu esmane ja suurim
armastus ning ma leidsin, et isikliku kirgliku suhtumise ja laiema meelelahutuskogemuse sümbioosist oleks mulle abi. Teadsin ka raskelt omandatud õppetundide varal, et meelelahutusäris pole miski garanteeritud, aga üldjoontes arvasin, et mul on päris head šansid kirjanikuna läbi lüüa. Sama head, kui kellel iganes teisel, tõenäoliselt, võib-olla isegi paremad kui mõnel teisel. Olin ette valmistatud. Olin mõelnud ette, mõelnud tõsiselt. Leidsin, et suuremalt jaolt on mul asi selge. Olin valmis alustama.
Lühijutud olid jäänud mul täiesti kahe silma vahele. Muidugi ma teadsin, mis need on. Olin lugenud ja nautinud sadu lühijutte. Parimad neist jätsid mulje väikestest, peenedetailsetest, täiuslikult vormitud asjadest, nagu näiteks Fabergé munad. Paar neist olid elanud edasi minu mälus ja jäävad sinna kahtlemata alatiseks. Aga ma polnud iial mõelnud neid ise kirjutada. Vaistlikult ei taibanud ma pika ja lühikese vormi vahelist seost. Arvasin, et seda polegi olemas. Arvasin, et nendega tegelevad täiesti erinevad inimesed. Ma polnud teadlik, et ühe žanri autoril nagu mina võidaks paluda proovida kätt mõlemaga.
Sain valmis oma esimese romaani ja söötsin selle masinasse, kus see õnneks vastu võeti ja määrati avaldamiseks umbes kaheksateistkümne kuu pärast. Teadsin, et kui tahan avaldada ühe raamatu aastas, pean ka kirjutama ühe raamatu aastas, seepärast kulutasin selle kaheksateistkümnekuuse viivituse oma teise romaani ja suuremalt jaolt ka kolmanda kirjutamisele. (Järgisin ühe vana sporditreeneri nõuannet: talenti suuremaks kasvatada ei saa, aga päris kindlasti saad sa teha rohkem tööd, kui see teine vend.) Kõigi kolme raamatu maht tuli rohkem kui sada tuhat sõna, täis põnevat ja jõulist tegevust ja pinget, nagu ma lootsin, aga ka valgust ja varju, vaikseid stseene ja väikseid kõrvalepõikeid – kõiki neid asju, mis muudavad romaanid nii avarateks ja mahukateks lõuenditeks, mis valmistavad heameelt algul autorile ja siis loodetavasti ka lugejale. Minu esimene romaan ilmus trükist 1997. aasta kevadel. Jack Reacher astus lavale. Teda tervitati suhteliselt edukana ning seda raamatut nähti esimese osana sellest, mis võiks tulevikus saada menukaks sarjaks. Need kaks otsust kutsusid esile kohesed
tulemused – kõigepealt Hollywoodist võimaluse teha film ja teiseks lühijutu kirjutamise palve. Olin Hollywoodiga mõnevõrra
tuttav – minu vana telekompanii oli avanud filmiharu ja võitnud esimesel korral kaks Oscarit –, aga lühijutu ökosüsteemis vajasin ma küll kiirkursust.
Tutvusin antoloogiate maailmaga. Mõned neist olid kirjastajate varjamatud püüded väikest lisakasumit teenida; mõned olid hiljuti kirjutatu tagasivaatavad „parimikud”, mis olid siit-sealt kokku korjatud ja spetsialistide poolt kureeritud; mõned olid heategevuslikud ettevõtmised, mille eesmärk oli annetada saadud raha õilsateks eesmärkideks. Enamik aga olid selliste kirjanike ühenduste nagu Ameerika Detektiivilugude Kirjutajad, Rahvusvahelised Põnevike Kirjutajad jne korraldatud rahakogumiskampaaniad, millega sooviti sääraste väljaannete kasumist maksta oma arveid (loodetavasti).
Loomulikult oleks selline kasum olnud suurem, kui neis kogumikes oleksid figureerinud juba heal järjel superstaarid. Aga kirjanike ühendused on ju selleks, et aidata meid kõiki, seetõttu näis tavaks olevat viiskümmend protsenti suuri nimesid ja viiskümmend protsenti uusi tegijaid. Andunud lugejad ostaksid antoloogiaid suurte nimede pärast ja uued nimed saaksid (loodetavasti) samuti kasu nendega samas raamatus olemisest ja avaldamisest. Viimane infokild, mille ma sain, oli see, et kõigil neil eelnevalt nimetatud põhjustel tähendas lühijuttude kirjutamine – olid sa siis kes olid – tasuta töö tegemist. Mitte ükski kirjanik ei teeninud nende pealt iial olulist tulu. Seda kinnitasid ka minu järgnevad kogemused, nimelt on minu kõige menukam lühijutt teeninud tuhandeid kordi vähem raha, kui minu kõige väiksema eduga romaan. Pikas plaanis aga osutus see ebavõrdsus minu jaoks lühijuttude juures kõige paremaks asjaks. Niisiis, selliste teadmistega varustatult, kirjutanud kaks-komamidagi romaani ja avaldanud ühe, tegin ka ühe lühijutu krimikirjanduse antoloogiale. Siis palus veel keegi midagi samasugust teha ja siis veel keegi, kuni ma lõpuks kirjutasin viis või kuus lühijuttu aastas. Või kümme. Mõnikord tõenäoliselt rohkemgi. Iga kord pidin tegema põhiotsuse: kas kirjutada Reacheri lugu või lugu ilma Reacherita.
Tegin algusest peale mõlemat moodi. Reacheri kasutamisel olid oma eelised – tegelane ja ülesehitus olid juba ette olemas, oli kindlakskujunenud tonaalsus ja grammatika, võimalus kasutada ideid või süžeefragmente, mis polnud romaani tarvis küllalt kestlikud ja nii edasi.
Aga tegelikult nautisin ma just ilma Reacherita lugusid. Kogumikus, mida te lugema hakkate, on toimetaja valik nendest. Minu jaoks oli rõõm proovida iga kord midagi täiesti teistsugust. Midagi uut. Ajastut, kohta, rahvust, isiksust, kõike. See oli vabastav. Ja lõbus. Veelgi paremaks muutis selle veendumus, et mu alateadvus eksib täielikult. Nagu öeldud, ei teeninud ükski neist lugudest eriti raha. Seepärast ütles minu kassakoolitusega alateadvus, et mitte keegi ei hakka neid lugema. Pole lugejaid, pole ka raha. Selline on meelelahutusäri.
Illusioon, et keegi ei vaata, oli tegelikult kõige parem asi üldse. See muutis panused olematuks. Ma proovisin kõike, mida iganes tahtsin. Mõni asi ei õnnestunud, aga teised tabasid häält, mis mu peas helises. Olin nendega rahul. Ehkki ma pole päris kindel, et ma neid üldse õieti kirjutama õppisin. Hästi mitte. Fabergé munad nad pole. On mingi salapärane lühijutu asi, mida head kirjanikud oskavad teha. Mina seda selgeks ei saanud. Minu lood on väga, väga, väga lühikesed romaanid. Aga seetõttu mitte hullemad. Neil on algus ja keskpaik ja lõpp. Igaühes juhtub midagi üllatavat. Või saab ilmsiks.
Mida nad mulle nüüd näitavad, ei ole mitte ainult vaieldamatu voolavus ja energia, mis sünnib uitamisest uutel rohumaadel, kus keegi sind ei jälgi, vaid ka – tagasivaates – see, et nad on loodud ilma kirjaniku alateadliku tundeta, et palju, palju rohkem on veel teha. Et on kivimürakas, mis vaja veeretada ülesmäge. Pole vaja hoolitseda sisu järkjärgulise jaotamise pärast. Pole vaja jätta midagi 17. peatükki. See on olemas juba kohe, juba praegu, sellest saab ühe hooga läbi kapata, sageli panna kirja ühe sessiooniga. Nagu öeldud, oli see lõbus.
Lee Child Colorado 2024
IHUKAITSJA
Nii nagu ka kõik muu siin ilmas, jaguneb ihukaitsmise maailm tõeliseks ja võltsiks. Võltsihukaitsjad on lihtsalt veidi suurema aupaistega autojuhid, suured ülikonnas mehed, kes valitakse tööle nende kasvu, kuju ja välimuse pärast, kellele ei maksta väga palju ja kellest pole ka väga palju kasu, kui asi tõsiseks läheb. Tõelised ihukaitsjad on tehnikud, mõtlejad, kogemuste ja väljaõppega mehed. Nad võivad olla kasvult väikesed, peaasi kui nad vaid oskavad mõelda ja on vastupidavad. Eeldusel, et neist on kasu, kui aeg kätte jõuab.
Mina olen tõeline ihukaitsja.
Või vähemasti ma olin seda.
Sain oma väljaõppe ühes salajases armeerügemendis, kus isikute lähikaitse kuulub õppekavasse. Pidasin seda ametit paljude teiste seas pikka aega, eri paigus üle kogu maailma. Ma olen keskmist kasvu mees, pekikihita, kiire, kõva võhmaga. Mitte päris maratonijooksja, aga ka mitte nagu tõstja. Armeest lahkusin pärast viieteistkümne aasta pikkust teenistust ja võtsin vastu tööpakkumisi agentuuri kaudu, mida juhtis üks mu sõber. Enamik tööst oli Lõuna- ja KeskAmeerikas. Enamik kokkuleppeid oli lühikeseks ajaks.
Mina sattusin ree peale just siis, kui see äri hullusti kasvama hakkas.
Enamikus Lõuna-Ameerika maades sai lunarahanõudega inimröövidest rahvuslik spordiala. Kui juhtusid olema rikas või poliitiliste
sidemetega, sai sinust automaatselt sihtmärk. Mina töötasin nii Briti kui ka Ameerika äriklientide heaks. Neil olid juhatajad ja tegevjuhid sellistes maades nagu Panama ja Brasiilia ja Colombia. Neid inimesi peeti lõputult rikkaiks ja lõputult häid sidemeid omavaiks. Rikasteks, sest nende tööandjad tõenäoliselt lunastasid nad välja, ning nende korporatsioonide kapitali väärtust hinnati sadades miljardites. Sidemetega, sest lõpuks sekkusid nende pärast ka lääneriikide valitsused. Suuremat sidemetunnet ei saanud ollagi, kui üks kurikael teadis, et ta võib istuda kusagil džunglilagendikul ja olla kuulda võetud aadressil Downing Street 10 või Valges Majas. Aga mina ei kaotanud iial ühtegi klienti. Olin hea tehnik ja mul olid head kliendid. Nad kõik teadsid, millised on panused. Nad tegid minuga koostööd. Nad olid mõistlikud ja kuulekad. Nad tahtsid oma kaks aastat kuumas kohas ära olla ning tulla eluga tagasi oma peakontoritesse ja kõrgema koha peale. Nad hoidsid pea maas, ei käinud öösel väljas, ei läinud õieti mitte kuhugi peale oma kontori ja tööobjekti. Igasugune transport toimus suurel kiirusel, kaitstud sõidukeis, erinevaid marsruute mööda ja ettearvamatutel aegadel. Minu kliendid ei kaevelnud kunagi. Kuna nende jaoks oli see töö, siis tavaliselt nad leppisid millegi sõjaväelise distsipliini taolisega. See kõik oli suhteliselt kerge, mõneks ajaks.
Siis läksin üle eraklientidele.
Raha maksti rohkem. Töö oli hullem. Õppisin hoiduma inimestest, kes tahtsid endale ihukaitsjat ainult kui staatusesümbolit. Neid oli ka küllaga. Nad mõjusid mu enesetundele muserdavalt, sest lõppkokkuvõttes polnud mul eriti midagi teha. Pahatihti täitsin lihtsalt jooksupoisi rolli, samal ajal kui mu oskused läksid rooste. Õppisin hoiduma inimestest, kel polnud mind tegelikult tarvis. London on ohtlik linn ja New York on hullem, aga mitte kummaski linnas pole kellelgi õieti ihukaitsjat vaja. Taas sama asi – pole eriti midagi teha. Tüütu ja tekitab roostet. Tunnistan keerutamata, et mu otsuseid suunas mu enda riskisõltuvus.
Nii ka minu otsust töötada Anna heaks.
Tema perekonnanime ei ole mul siiani luba nimetada. See punkt oli sees minu lepingus ja see kehtib kuni minu surmani.
Töövõimalusest kuulsin ühe oma sõbra sõbra kaudu. Töövestlusele viidi mind lennukiga Pariisi. Anna osutus 22-aastaseks, uskumatult ilusaks, tõmmuks, saledaks, salapäraseks naiseks. Esimene üllatus oli, et töövestlust viis läbi ta ise. Tavaliselt ajab säärases olukorras asja tüdruku isa. Ihukaitsja palkamine on midagi samasugust nagu Mercedese kabrioleti ostmine sünnipäevakingiks. Või ratsutamistundide tellimine.
Aga Anna oli teistsugune.
Ta oli ise rikas. Ta oli oma päranduse saanud perekonna teisest harust. Arvan, et ta oli tegelikult rikkamgi kui tema taat, kes oli ju ka parasjagu rikas. Ema oli ka rikas. Taas eraldi rahaga. Nad olid brasiillased. Isa oli ärimees ja poliitik. Ema oli kohalik teletäht. Kokku kolmekordselt palav supp. Terved ookeanitäied raha, sidemed, Brasiilia.
Oleksin pidanud loobuma.
Aga ma ei teinud seda. Küllap ma vist tahtsin vaheldust. Ja Anna oli kütkestav. Mitte et isiklik suhe oleks olnud kohane. Tema oli mu klient ja mina temast peaaegu kaks korda vanem. Aga esimestest hetkedest peale ma teadsin, et temaga on tore koos olla. Töövestlus läks hästi. Minu ametialast kvalifikatsiooni pidas ta enesestmõistetavaks. Mul on olemas armid ja medalid ja soovitused. Ma polnud iial ühtki klienti kaotanud. Vastasel korral ta polekski muidugi minuga vestelnud. Ta küsis minu maailmavaate, arvamuste, maitse ja eelistuste kohta. Ta oli huvitatud sobivuse küsimusest. Ilmselgelt oli tal varemgi ihukaitsjaid olnud.
Ta küsis, kui palju vabadust ma talle annan.
Ta ütles, et teeb Brasiilias heategevustööd. Inimõigused, vaeste abistamine, sedasorti tavalised asjad. Reisib tundide ja päevade kaupa slummides ja kaugemal džunglis. Rääkisin talle oma varasematest Lõuna-Ameerika klientidest. Korporatsioonide esindajatest, naftameestest, mineraalide otsijatest. Ütlesin talle, et mida vähem nad tegid, seda turvalisem oli nende elu. Kirjeldasin talle nende tavapärast päeva. Kodu – auto – kontor – auto – kodu.
Selle peale ütles ta ei.
Ta ütles: „Me peame leidma vahepealse variandi.”
Anna emakeel oli portugali keel, inglise keelt rääkis ta hästi, kuid kerge aktsendiga. Kuulata oli teda veelgi parem kui vaadata, aga ka tema välimus oli pilkupüüdev. Ta polnud üks noist rikastest tüdrukutest, kes riietuvad lohakalt. Ei mingeid siit-sealt rebenenud teksapükse. Töövestluse ajal olid tal jalas lihtsad mustad püksid ja seljas valge pluus. Mõlemad rõivatükid nägid välja uued ja ma olin kindel, et need pärinesid mõnest Pariisi eksklusiivsest butiigist.
Ma ütlesin: „Valige ise üks number. Teid 24/7 siin korteris hoides saan tagada sajaprotsendilise turvalisuse, või siis terve päeva omapead Rios ringi kõndides saate sajaprotsendilise ebaturvalisuse.”
„Seitsekümmend viis protsenti turvalisust,” vastas ta. Raputas siis pead: „Ei, kaheksakümmend.”
Ma teadsin, mis ta silmas peab. Ta kartis, aga tahtis siiski elada oma elu. Ebarealistlikud ootused.
Ütlesin: „Kaheksakümmend protsenti tähendab, et te elate esmaspäevast neljapäevani ja surete reedel.”
Ta jäi vait.
„Te olete esmajärguline sihtmärk,” jätkasin. „Te olete rikas, teie ema on rikas, teie isa on rikas ja ta on ka poliitik. Te olete Brasiilia parim sihtmärk. Ja inimrööv on üsna räpakas tegevus. Tavaliselt see ei õnnestu. Tavaliselt on see sama mis mõrvamine, ainult väikese viivitusega. Mõnikord mitte väga pika viivitusega.”
Ta ei öelnud midagi.
„Ja mõnikord on see väga ebameeldiv,” ütlesin. „Paanika, stress, meeleheide. Kuldpuuris sind ei hoita. Selle asemel oled koos kamba kõrilõikajatega džunglionnis.”
„Ma ei taha kuldpuuri,” vastas ta. „Ja teie olete ka seal.”
Teadsin, mida ta silmas peab. Ta oli kahekümne kahe aastane.
„Teeme siis, mis me suudame,” ütlesin.
Ta võttis mu kohe sealsamas tööle. Maksis väga heldest töötasust avanssi ja palus koostada nimekirja asjadest, mida mul on vaja. Relvadest, riietest, autodest. Ma ei palunud midagi. Arvasin, et mul on see, mida ma vajan, juba olemas.
Arvasin, et tunnen oma tööd.
Nädal aega hiljem olime Brasiilias. Lendasime kogu tee esimeses klassis: Pariisist Londonisse, Londonist Miamisse, Miamist Riosse. Minu valitud marsruut. Ümberistumistega ja ettearvamatu. Kolmteist tundi õhus, viis tundi lennujaamade ooteruumides. Anna oli meeldiv kaaslane ja koostööaldis klient. Rios võttis üks sõber meid auto peale. Annal polnud eelarvega probleeme, seepärast otsustasin kasutada iga kord erinevat autojuhti. Nii oli mul rohkem võimalust keskenduda. Mul oli selleks tööks üks venelane, kellega olin kohtunud Mehhikos. Ta oli parim kaitsesohver, keda olen iial näinud. Venelased oskavad autot suurepäraselt valitseda. Nad peavad oskama. Kaootilisuse poolest oli vaid Moskva Riost üle. Annal oli oma korter. Olin oodanud väravatega eluaset eeslinnas, aga tema elas otse keset linna. Teatud mõttes isegi hea. Üks sissepääs tänavalt, uksehoidja, valvur, palju külaliste saatvaid pilke veel enne liftideni jõudmist. Korteriuks oli terasest, kolme lukuga ja videotelefoniga. Need meeldivad mulle palju rohkem kui uksesilmad. Uksesilm pole üldse hea mõte. Tüüp võib oodata sind koridoris ja niipea, kui uksesilma klaas tumeneb, laseb ta suure kaliibriga püstolist otse sellesse, sinu silma, sinu ajusse, sinu kuklast läbi ja ka sinu kliendisse, kui ta juhtub seisma sinu selja taga. Niisiis, olukord oli hea. Mu venelasest sõber parkis auto hoone alla garaaži, me sõitsime liftiga üles, läksime korterisse, keerasime kõik kolm lukku kinni ja seadsime end sisse. Minu tuba oli Anna toa ja ukse vahel. Olen kerge unega. Kõik oli hästi.
Kõik oli hästi vähem kui kakskümmend neli tundi.
Lääne poole sõites toimib ajavahe nii, et ärkad varakult. Me olime mõlemad kella seitsmest üleval. Anna tahtis väljas hommikust süüa. Seejärel kavatses ta minna šoppama. Mina kõhklesin. Esimene otsus määrab tooni. Aga ma olin tema ihukaitsja, mitte tema vangivalvur. Niisiis jäin nõusse. Hommikusöögi ja šoppamisega.
Hommikusöök läks hästi. Me läksime ühte hotelli, mille söögisaalis sai rahulikult, kiirustamata süüa. Seal kubises ihukaitsjatest.
Mõned neist olid tõelised, mõned võltsid. Mõned istusid eraldi laudades, mõned sõid koos oma klientidega. Mina sõin koos Annaga. Puuvilja, kohvi, sarvesaiu. Tema sõi rohkem kui mina. Ta pakatas energiast ja kibeles minekule.
Šoppamise juures läks juba kõik aia taha.
Hiljem taipasin, et venelasest sõber oli mu maha müünud. Sest tavaliselt on esimene päev kõige kergem. Kes üldse teab, et sa kohal oled? Aga küllap tegi mu sõbrake ühe hästi ajastatud telefonikõne.
Anna ja mina astusime poest välja ja meie autot ei olnud kõnnitee ääres. Anna kandis ise oma pakke. Olin algusest peale selgeks teinud, et nii peab see olema. Ma olen ihukaitsja, mitte pakikandja, ja mu käed peavad olema vabad. Kiikasin vasakule ega näinud midagi. Kiikasin paremale ja nägin nelja tulirelvadega tüüpi.
Nad polnud meist kaugel, neil olid väikesed automaatrelvad –mustad, uued ja alles õlised. Mehed olid väikest kasvu, kiired, soonilised. Tänav kihas inimestest. Rahvast oli minu selja taga ja ka nelja mehe selja taga. Minust vasakul oli liiklus ja minust paremal poeuks. Kui oleksin haaranud relva ja hakanud tulistama, saanuks kõrvalised isikud kindlasti viga. Pikemate püstolilahingute käigus lendab alati hulk kuule soovimatus suunas. Süütuid ohvreid oleks olnud palju.
Ja mina oleksin nii või teisiti alla jäänud.
Üks nelja vastu tulevahetusi võidetakse ainult filmides. Minu töö oli hoida Anna elus, isegi kui see olnuks vaid üheks päevaks. Või üheks tunniks. Mehed tulid meie juurde, võtsid mu relva, Annalt tema pakid ja sidusid ta käed kokku. Märguande peale peatus meie kõrval valge auto ja meid sunniti istuma sellesse. Kõigepealt Anna, siis mina. Olime pressitud tagaistmel kahe tüübi vahele, kes surusid oma tukkidega meile ribidesse. Eesistmel olev tüüp pööras end ringi ja sihtis meid relvaga. Juht võttis kiiresti kohalt. Minutiga olime juba sügaval kõrvaltänavate rägastikus.
Džunglionni suhtes olin ma eksinud. Meid viidi linna piires asuvasse mahajäetud kontorihoonesse. See oli ehitatud tellistest ning värvitud tuhmvalgeks. Kõrilõikajate suhtes oli mul olnud õigus. Hoone kubises nendest. Seal oli terve jõuk koos. Vähemalt
nelikümmend meest. Nad olid räpased ja tahumata ning enamik neist ei varjanud oma himuraid pilke, millega nad Annat vahtisid.
Lootsin, et nad ei lahuta meid teineteisest.
Nad lahutasid meid teineteisest otsekohe. Mind visati kongi, mis oli kunagi olnud kontor. Akent kattis raske raudvõre ja uksel oli suur lukk. Voodi ja pang. See oli kõik. Voodi oli metalltorudest koosnev haiglavoodi. Pang oli tühi, aga polnud tühi olnud väga kaua. See haises. Mu käed kinnitati käeraudadega selja taha. Pahkluude ümber pandi kett ja mind visati põrandale. Mind jäeti kolmeks tunniks üksi.
Siis algas luupainaja.
Lukk ragises, uks läks lahti ja sisse astus üks mees. Tundus, et boss. Pikka kasvu, tõmmu, suur naeratuseta suu täis kuldhambaid. Ta virutas mulle kaks korda jalaga ribidesse ja selgitas, et tegemist on poliitilise inimrööviga. Mõningast rahalist kasu oodati lisaväärtusena, aga tegelik eesmärk oli kasutada Annat survevahendina, et tema poliitikust isa tõmbaks pidurit ühele valitsuse alustatud uurimisele. Anna oli nende trumpäss. Mina olin üleliigne. Mind pidi tapetama mõne tunni jooksul. Ei midagi isiklikku, ütles ta. Seejärel aga lisas, et mind tapetakse sellisel viisil, mis pakub tema meestele meelelahutust.
Meestel oli igav ja ta pidi pakkuma neile midagi lõbusat. Ta kavatses lasta neil endal otsustada, kuidas täpselt minult elu võetakse.
Siis jäeti mind jälle üksi.
Palju hiljem sain teada, et Anna oli kaks korrust kõrgemal samamoodi luku taga. Temal ei pandud käsi raudu ega jalgu ketti. Ta võis vabalt ringi liikuda, nagu oli kohane tema kõrgemale staatusele. Mööbel tema toas oli põhimõtteliselt sama nagu minul. Rauast haiglavoodi, aga pange polnud. Tal oli korralik tualettruum. Ja laud ja tool. Talle pidi antama süüa. Ta oli neile väärtuslik.
Ja ta oli vapper.
Niipea, kui uks lukku keerati, hakkas ta otsima relva. Üks võimalus oli tool. Või siis lüüa puruks tualettruumi kraanikauss
ja kasutada selle teravat fajansikildu noana. Aga ta tahtis midagi paremat. Ta vaatas voodit. See oli pandud kokku raudtorudest, mis olid otstest lapikud ja äärikutega. Madrats oli õhuke ja kaetud triibulise riidega. Ta vinnas selle voodist üles ja viskas põrandale. Voodipõhi oli metallvõrgust, mis oli tõmmatud kahe pika toru vahele. Pikkadel torudel oli kummaski otsas üks läbiv polt.
Kui ta ühe neist lahti saaks, oleks tal kahemeetrine oda. Aga voodiraam oli üle värvitud ja poldid tihkelt kinni kiilunud. Ta üritas neid näpuga keerata, aga see oli lootusetu. Toas oli palav, tema nahk oli higine ja sõrmed libedad. Ta asetas madratsi tagasi ja pööras tähelepanu lauale.
Laual oli neli jalga ja umbes meeter korda poolteist mõõdus spooniga kaetud plaat. Selle ümber oli lühike klambervöö. Ümber pööratuna näinuks see välja nagu väga madal kast. Jalad kinnitusid poltidega metallist kolmnurkade külge, mis olid ühendatud vööga. Poldid olid odavast terasest, veidi kollakat värvi. Mutrid olid liblikmutrid. Neid sai kergesti käsitsi keerata. Anna keeras ühe jala lahti ning peitis mutri ja poldi ära. Jättis jala sinna, kus see oli, ilusti püsti seisma.
Siis istus ta voodile ja ootas.
Tunni aja pärast kuulis ta koridoris samme. Kuulis luku avanemist. Tuppa astus mees toidukandikuga. Ta oli noor. Arvatavasti jõuguhierarhias madalal positsioonil olev tegelane, kelle hoolde jäeti köögitööd. Tal oli puusal relv. Must automaatpüstol, suur, kandiline ja tuliuus.
Anna tõusis püsti ja ütles: „Pane kandik voodile. Sellel laual on midagi viga.”
Noormees asetas kandiku voodile. Anna küsis: „Kus mu sõber on?”
„Mis sõber?”
„Minu ihukaitsja.”
„Oma toas,” vastas noormees. „Aga mitte enam kauaks. Üsna varsti viiakse ta esimesele korrusele ja me saame temaga veidi nalja.”
„Mis nalja?”
„Pole päris kindel. Aga küllap midagi üsna lennukat.”
„Mingi mäng?”
„Mitte just seda. Me tapame ta ära.”
„Mispärast?”
„Sest meil pole teda vaja.”
Anna ei öelnud midagi.
Noormees küsis: „Mis sel laual siis viga on?”
„Üks jalg on lahti.”
„Milline?”
„See,” vastas Anna ja kahmas jala laua alt välja. Ta keerutas seda nagu pesapallikurikat ja tabas poissi otse näkku. Lauajala nurk tabas ninajuurt ja lõi luukillu tagurpidi ajusse. Mees oli surnud veel enne, kui ta põrandale langes. Anna võttis tema puusalt relva, astus üle laiba ja läks koridori.
Püstoli küljel oli kiri „Glock”. Relval polnud kaitseriivi. Anna pani sõrme päästikule ja astus koridori. Esimesele korrusele, oli poiss öelnud. Anna leidis trepi ja läks sellest alla, mitu korrust.
Selleks hetkeks olid nad lohistanud mind esimese korruse suurde ruumi. Võib-olla oli see kunagi olnud konverentsisaal. Ruumis oli kolmkümmend üheksa inimest. Seal oli ka väike poodium ja sellel kaks tooli. Ühel neist istus boss. Mind pandi istuma teisele. Siis hakkasid nad kõik midagi portugali keeles arutama. Kuidas mind tappa, arvatavasti. Kuidas saada maksimaalselt meelelahutust. Nad olid poole peal, kui ruumi tagaosas avanes uks. Sisse astus Anna, käes suur püstol, mille ta suunas enda ees üle ruumi. Reaktsioon oli kohene. Kolmkümmend kaheksa meest võtsid oma relva välja ja sihtisid teda. Aga pealik ei teinud seda. Selle asemel karjus ta midagi tungivalt ja hoiatavalt. Ma ei saanud keelest aru, aga ma teadsin, mida ta ütleb. Ta ütles: „Ärge tulistage! Me vajame teda elusana! Ta on meile väärtuslik!” Kolmkümmend kaheksa meest langetasid relvad ja vaatasid, kuidas Anna nende vahelt läbi kõndis. Ta jõudis poodiumile. Pealik naeratas.
„Sul on selles relvas seitseteist padrunit,” ütles ta. „Meid on siin kolmkümmend üheksa. Sa ei saa meid kõiki maha lasta.”
Anna noogutas.
„Ma tean,” ütles ta. Siis keeras ta relva enda suunas ja surus selle endale vastu rinda. „Aga ma saan ennast maha lasta.”
Pärast seda oli asi lihtne. Anna käskis neil minu käed ja jalad vabastada. Võtsin kõige lähema tüübi relva ja me taganesime ruumist välja. Ja me pääsesime minema. Mitte ähvardades tagaajajaid maha lasta, vaid Anna ähvardusega lasta maha ennast, ja mina toetasin teda. Viis minutit hiljem olime taksos. Kolmkümmend minutit hiljem olime kodus.
Päev hiljem loobusin ihukaitsja ametist. Sest ma võtsin seda märguandena. Mehel, keda tema klient peab päästma, ei ole tulevikku, või kui, siis ainult võltsihukaitsjana.